6. aprillil 2010 esitatud hagi - Schneider España de Informática versus komisjon

(kohtuasi T-153/10)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Schneider España de Informática, SA (Madrid, Hispaania) (esindajad: advokaadid P. De Baere ja P. Muñiz)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni 18. jaanuari 2010. aasta otsus K (2010) 22 lõplik, milles leiti, et konkreetsel juhul (REM 02/08) on imporditollimaksu järelarvestuskande tegemine õigustatud ning nende maksude vähendamine ei ole põhjendatud;

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiga palub hageja ELTL artikli 263 alusel tühistada komisjoni 18. jaanuari 2010. aasta otsuse, milles kostja leidis, et värviteleviisorite asjaomase imporditollimaksu kohta tuleb teha järelarvestuskanne, sest ühenduse tolliseadustiku¹ artikli 220 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Vaidlustatud otsuses järeldati lisaks, et asjaomaste maksude vähendamine ei ole põhjendatud ühenduse tolliseadustiku artikli 239 alusel.

Oma hagi toetuseks viitab hageja tugineb järgmistele väidetele:

Esiteks väidab hageja, et kostja rikkus tema kaitseõigusi, kuna ta võttis vastu otsuse, mis tugines üksnes hageja esitatud dokumentidele.

Teiseks rikkus kostja hageja väitel ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b koostoimes ühenduse tolliseadustiku artikliga 236, sest:

kostja asus ekslikult seisukohale, et impordi vastu kolmandatest riikidest kehtestatud dumpinguvastased eeskirjad on automaatselt kohaldatavad kauba suhtes, mis on Euroopa Liidu ja Türgi vahelises tolliliidus vabas ringluses;

kostja ei teavitanud ettevõtjaid sellest, et nõukogu määrus (EÜ) nr 2584/98² oli kohaldatav ka Euroopa Liidu ja Türgi vahelises tolliliidus vabalt ringlevate kaupade suhtes;

teise võimalusena asus kostja hageja väitel ekslikult seisukohale, et pädevad ametiasutused ei olnud eksinud, sest Türgi ametiasutused kinnitasid ekslikult, et kolmanda riigi päritolu kaupade suhtes kohaldatavad dumpinguvastased maksud ei olnud kohaldatavad Euroopa Liidu ja Türgi vahelises tolliliidus vabalt ringlevate kaupade suhtes;

samuti asus kostja hageja väitel ekslikult seisukohale, et pädevad ametiasutused ei olnud eksinud, sest Hispaania tolliasutused eeldasid ekslikult, et päritolusertifikaadiga kaupade suhtes ei saa kohaldada muid makse ega kaubanduse kaitsemeetmeid, ning ei teavitanud seetõttu majandustegevuses osalejaid sellest, et selliseid meetmeid võidakse kohaldada impordi suhtes Türgist isegi siis, kui asjaomased kaubad on vabas ringluses.

Lisaks sellele väidab hageja, et pädevate tolliasutuste eksimust ei saanud maksukohustuslane mõistlikult avastada, sest viimane toimis heas usus ning täitis kõiki tollideklaratsiooni osas kehtivaid õigusnorme.

Lõpetuseks väidab hageja, et ta on erilises olukorras ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses ning teda ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses, mida see artikkel ette näeb.

____________

¹ - Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307).

² - Nõukogu 27. novembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2584/98, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 710/95, millega kehtestatakse Malaisiast, Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist, Singapurist ja Taist pärinevate värvitelerite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse ajutine tollimaks (EÜT L 324, lk 1).