KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 10. märtsil 2022(1)
Kohtuasi C‑804/21 PPU
C,
CD,
Menetlusosaline:
Syyttäjä
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584 – Tagaotsitavate üleandmine taotluse esitanud õigusasutusele – Üleandmistähtaeg – Üle andmata jätmine vääramatu jõu tõttu – Vääramatu jõu tuvastamise pädevus – Üleandmistähtaja lõppemine – COVID‑19 – Varjupaigataotlus
I. Sissejuhatus
1. Raamotsuse 2002/584(2) artikkel 23 reguleerib Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitavate üleandmist pärast seda, kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädevad asutused on teinud lõpliku otsuse need isikud välja anda. Kui tagaotsitavat väga lühikese tähtaja jooksul üle ei anta, tuleb ta artikli 23 lõike 5 kohaselt vabastada. Üleandmist takistava vääramatu jõu esinemise korral võib seda tähtaega artikli 23 lõike 3 kohaselt pikendada. Seejuures ei tehta selles sättes vahet selle järgi, kas vahistamismäärus järgib kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotusliku karistuse täitmise eesmärki.
2. Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 tõlgendamist küsimuses, kas vääramatu jõu esinemist võivad tuvastada vahistamismäärust täitva liikmesriigi politseiasutused. Lisaks tuleb selgitada, milline tähtsus on tagaotsitava varjupaigataotlusel üleandmise tähtaegade ja vabastamise seisukohast. Ühtlasi tekib küsimus, millistel tingimustel on artikkel 23 üldse kohaldatav.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK)
3. EIÕK artiklis 5 on sätestatud õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele:
„1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:
a) seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel;
b) […]
c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;
[…]
f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et vältida isiku loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks.
2. […]
3. Iga lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise tingimuseks võib olla tagatiste kohaldamine asja arutamisele ilmumiseks.
4. Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamisega, on õigus taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane.
5. […]“.
B. Raamotsus 2002/584
4. Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 1 on kindlaks määratud Euroopa vahistamismääruse kohaldamisala.
„Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.“
5. Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on kindlaks määratud pädevad asutused:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.“
6. Raamotsuse 2002/584 põhjendus 8 selgitab vahistamismäärust täitva õigusasutuse rolli:
„Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.“
7. Raamotsuse 2002/584 artikli 7 kohaselt on lubatud tuginemine keskasutusele:
„1. Iga liikmesriik võib määrata pädevaid õigusasutusi abistama keskasutuse või mitu keskasutust, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud.
2. Liikmesriik võib, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema kohtusüsteemi korraldusest, panna oma keskasutuse(d) vastutama Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldamise ning kogu muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on nendega seotud.
[…]“.
8. Selle kohta on raamotsuse 2002/584 põhjenduses 9 märgitud järgmist:
„Keskasutuste roll Euroopa vahistamismääruse täitmisel peab piirduma praktilise ja haldusabiga.“
9. Raamotsuse 2002/584 artiklis 23 on kindlaks määratud tähtajad, mille jooksul tuleb tagaotsitav üle anda, kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädevad asutused on teinud lõpliku otsuse Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.
„1. Tagaotsitav antakse asjaomaste asutuste kokkulepitud päeval võimalikult kiiresti üle.
2. Ta antakse üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.
3. Kui tagaotsitava üleandmist lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistavad asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.
4. Üleandmise võib erandkorras ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, näiteks kui on alust arvata, et see ilmselt ohustaks tagaotsitava elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse, kui nimetatud põhjuseid enam ei ole. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teatab sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja nad lepivad kokku uues üleandmiskuupäevas. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.
5. Kui lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on isik ikka veel vahi all, vabastatakse ta.“
C. Raamotsuse ülevõtmine Soome õigusesse
10. Soome võttis raamotsuse 2002/584 üle seadusega nr 1286/2003 isiku süüteo tõttu üleandmise kohta Soome ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (laki rikoksen johdosta tapahtuvasta luovuttamisesta Suomen ja muiden Euroopan unionin jäsenvaltioiden välillä (1286/2003)) (edaspidi „liikmesriikidevahelise üleandmise seadus“). Raamotsuse artikkel 23 on üle võetud viidatud seaduse §‑dega 46–48.
11. Esile tuleb tõsta liikmesriikidevahelise üleandmise seaduse § 46 teist lõiku, millega võetakse üle raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3 ja mis sätestab, et „pädevad asutused“ (toimivaltaisten viranomaisten) peavad kokku leppima uue üleandmiskuupäeva. Seevastu on ka raamotsuse artikli 23 lõike 3 soomekeelses versioonis kasutatud mõistet „õigusasutus“ (oikeusviranomaisen).
12. Üleandmise ja vahi all pidamise üle otsustamiseks on pädevad Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) ja apellatsioonikohtuna Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) (liikmesriikidevahelise üleandmise seaduse §‑d 11, 19 ja 37). Liikmesriikidevahelise üleandmise seaduse § 44 kohaselt on aga üleandmisotsuse täitmiseks pädev keskkriminaalpolitsei.
III. Kohtuasja asjaolud ja eelotsusetaotlus
13. Eelotsusetaotluses on põhikohtuasja asjaolusid kirjeldatud järgmiselt.
14. Rumeenia pädev õigusasutus tegi 19. mail 2015 C suhtes ja 27. mail 2015 CD suhtes, kes on mõlemad Rumeenia kodanikud, Euroopa vahistamismääruse. Selle eesmärk oli nende üleandmine Rumeeniale viie aasta pikkuse vangistuse ja kolmeaastase lisakaristuse täitmiseks. Karistused olid mõistetud ohtlike ja eriti ohtlike narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise ning organiseeritud kuritegelikus rühmituses osalemise eest.
15. C ja CD viibisid olemasoleva teabe kohaselt esmalt Rootsis. Seetõttu tegi Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus) 8. aprilli 2020. aasta määrusega (NJA 2020, lk 430) korralduse C Rumeeniale üle anda. Svea hovrätt (Svea apellatsioonikohus, Rootsi) tegi 30. juuli 2020. aasta määrusega korralduse CD Rumeeniale üle anda. Mõlemad lahkusid siiski Rootsist Soome enne, kui nende üleandmisotsused täideti.
16. C ja CD vahistati Euroopa vahistamismääruse alusel Soomes 15. detsembril 2020 ja paigutati kinnipidamisasutusse. Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) tegi 16. aprilli 2021. aasta lõpliku määrusega (KKO 2021:24 ja [määrusega nr 582/2021]) korralduse C ja CD Rumeeniale üle anda. Keskusrikospoliisi (Soome keskkriminaalpolitsei) määras Rumeenia asutuste taotlusel esimeseks üleandmiskuupäevaks 7. mai 2021, kuna enne seda ei olnud COVID‑19 pandeemia tõttu saadaval ühtegi sobivat lendu.
17. C ja CD palusid 3. mail 2021 Korkein oikeusel (Soome kõrgeim kohus) üleandmismäärused tühistada. Kõigepealt keelas Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) 4. mail 2021 ajutiselt üleandmismääruste täitmise ja seejärel jättis 31. mail 2021 määruste tühistamise taotlused rahuldamata. Selle tõttu muutus täitmist keelav määrus kehtetuks. Teine kuupäev, mis üleandmiseks kokku lepiti, 11. juuni 2021, lükati samuti edasi, sest puudusid otselennud Rumeeniasse ja kokkulepitud ajakava järgivalt polnud õhutransporti võimalik korraldada mõne muu liikmesriigi kaudu. C ja CD esitasid seejärel veel mitu üleandmisotsuste täitmise peatamise taotlust, mis jäeti rahuldamata.
18. Lõpuks otsustati, et CD antakse Rumeeniale üle 17. juunil 2021 ja C 22. juunil 2021. Nende üleandmist takistas aga varjupaiga taotlemine Soomelt. Maahanmuuttovirasto (Soome migratsiooniamet) jättis varjupaigataotlused 12. novembril 2021 rahuldamata, kuid C ja CD esitasid selle otsuse peale kaebuse Hallinto-oikeusele (halduskohus, Soome).
19. Paralleelselt varjupaigataotluste menetlusega esitasid C ja CD üldkohtutele taotluse nad vabastada. Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) esitas selle menetluse põhjal 20. detsembril 2021 Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3 koostoimes sama raamotsuse artikli 23 lõikega 5 näeb ette, et kui vahi all olevat isikut ei ole tähtaja jooksul üle antud, otsustab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses uue üleandmiskuupäeva ning kontrollib vääramatu jõu olemasolu ja vahi all pidamiseks vajalikke tingimusi, või on raamotsusega kooskõlas ka menetlus, mille käigus uurib kohus neid elemente üksnes poolte nõudmisel? Kui tähtaja pikendamine nõuab õigusasutuse sekkumist, siis kas sellise sekkumise puudumine tähendab tingimata seda, et raamotsuses ette nähtud tähtajad on möödunud, mistõttu tuleb vahi all olev isik raamotsuse artikli 23 lõike 5 alusel vabastada?
2. Kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et ka üleandmisel esinevaid õiguslikke takistusi, mis tulenevad vahistamismäärust täitva liikmesriigi riigisisesest õigusest, nagu kohtumenetluse ajaks kehtestatud täitmise keeld või varjupaigataotleja õigus viibida vahistamismäärust täitvas riigis seni, kuni tema varjupaigataotluse kohta on tehtud otsus, tuleb käsitada vääramatu jõuna?“
20. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad C ja CD, Rumeenia ja Euroopa Komisjon. 2. märtsi 2022. aasta kohtuistungil osalesid C ja CD, Soome Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon.
IV. Õiguslik hinnang
21. Raamotsuse 2002/584 artiklis 23 on Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava üleandmiseks ette nähtud ranged tähtajad. Tagaotsitav antakse üle võimalikult kiiresti (lõige 1), üldjuhul aga hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta (lõige 2). Artikli 23 lõike 3 kohaselt lepitakse siiski kokku uus üleandmiskuupäev, kui tagaotsitava üleandmist artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistab vääramatu jõu esinemine.(3)
22. Eelotsusetaotlus tõstatab kolm küsimust seoses mõistega „vääramatu jõud“, mida tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 kohaldamisel arvesse võtta.
23. Esimese küsimuse esimese osa eesmärk on selgitada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 kohaldamisel peab vääramatu jõu olemasolu hindama ja uue üleandmiskuupäeva kokku leppima alati õigusasutus või võib need meetmed kõigepealt võtta politseiasutus, kui kohus seda taotluse alusel kontrollib (selle kohta allpool jaotis C).
24. Teine küsimus puudutab mõiste „vääramatu jõud“ tõlgendamist seoses küsimusega, kas tagaotsitava esitatud varjupaigataotlust ja sellega seotud viivitusi üleandmisel tuleb pidada vääramatuks jõuks (selle kohta allpool jaotis D).
25. Need kaks küsimust on käesolevas asjas olulised, kuna raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 5 näeb ilma täiendava piiranguta ette, et asjaomane isik vabastatakse, kui ta on artikli 23 lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel ikka veel vahi all. Seetõttu soovib Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) esimese küsimuse teise osaga teada, kas vabastamine on vajalik juba juhul, kui ükski kohus ei ole uurinud, kas tegemist on vääramatu jõuga, mille tõttu lepitakse kokku uus tähtaeg. Kuigi Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) esitab selle küsimuse üksnes juhuks, kui kohtulik kontroll on tõepoolest vajalik, uurin enne kahte ülejäänud küsimust seda, kas tähtaegade möödumisel tuleb isik tõepoolest vabastada, sest seeläbi selguvad asjaomased huvid ja õiguslikud seisundid (selle kohta allpool jaotis B).
26. Kõigepealt tuleb aga analüüsida kohtuistungil esitatud komisjoni väidet, et raamotsuse 2002/584 artikkel 23 ei ole kohaldatav ajal, mil menetletakse üleandmismääruse peale esitatud kaebust.
A. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 kohaldatavus
27. Raamotsuse artikli 23 lõikest 2 tuleneb, et selles artiklis sätestatud tähtajad hakkavad kulgema alles lõpliku otsuse tegemisest Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.
28. Artikkel 23 jääb seega raamotsuse 2002/584 2. peatükis määratletud üpriski keeruka üleandmismenetluse päris lõppu. Selle kohaldamine tuleb kõne alla alles siis, kui Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus on astunud kõik muud vajalikud sammud, sealhulgas teinud otsuse Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.(4)
29. Esmapilgul näib, et see hetk saabus käesoleval juhul Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) 16. aprilli 2021. aasta lõpliku kohtumäärusega.
30. Komisjon selgitab aga veenvalt, et selline lahend lakkab olemast lõplik niipea, kui üleandmismääruse peale on esitatud kaebus. Selline kaebus saab olla tõhus vaid siis, kui see takistab üleandmist. Kui riigisisene õigus näeb ette võimaluse esitada selline kaebus, siis peab vähemasti teoreetiliselt olema võimalik, et kaebus takistab üleandmist vähemasti ajutiselt. Seeläbi tekib olukord, kus eelnev lahend täitmise kohta ei ole enam lõplik. Seega saab raamotsuse 2002/584 artiklit 23 uuesti kohaldada alles siis, kui see kaebus on rahuldamata jäetud.
31. Kui kõnealune eelotsusetaotlus küsimustega raamotsuse 2002/584 artikli 23 kohta oleks esitatud menetluses, mis puudutaks sellist kaebust, ei oleks see asjas otsuse tegemise seisukohalt vajalik ning sellele ei peaks vastama. Piisaks, kui öelda Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus), et artikkel 23 ei ole kohaldatav.
32. Lähemalt vaadates ei puuduta põhikohtuasi aga üleandmismääruse peale esitatud kaebust, vaid selle alus on tagaotsitavate varjupaigataotluse menetlused. Nende menetluste ese ei ole üleandmismääruse peale esitatud kaebus. Pealegi on Euroopa Kohus juba otsustanud, et varjupaigaõigus, mis on ette nähtud protokollis nr 24 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta, ei ole Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise alus(5). Otsus üleandmise kohta jääks sellisel juhul lõplikuks.
33. Käesolevas asjas takistab varjupaigamenetlus siiski de facto üleandmist, ning kui varjupaigataotlused rahuldatakse, mis on küll ebatõenäoline, siis muutub Euroopa vahistamismääruse täitmise otsus küsitavaks. Seega peab varjupaigamenetluse mõju raamotsuse artikli 23 kohaldamisel olema samasugune nagu üleandmismääruse peale esitatud kaebusel.
34. Järelikult ei ole raamotsuse 2002/584 artikkel 23 kohaldatav, kui varjupaigamenetluse tõttu ei ole üleandmine võimalik.
35. Seda järeldust silmas pidades ei sõltu põhikohtuasja lahendamine vastusest Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) esitatud küsimustele. Ma käsitlen neid küsimusi siiski juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks minu seisukohaga nõustuma.
B. Tagaotsitava vabastamine
36. Esimese küsimuse teine osa puudutab tagaotsitava vabastamist. Sellega seoses uurin kõigepealt vabastamise õiguslikke tingimusi ja tagajärgi ning seejärel käsitlen mõningaid kahtlusi nende sobivuse osas. Lõpuks analüüsin nimetatud kaalutlusi seoses põhiõiguste harta artiklis 6 sätestatud põhiõigusega vabadusele.
1. Vabastamise õiguslikud tingimused ja tagajärjed
37. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 kohaselt isik vabastatakse, kui ta on artikli 23 lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel ikka veel vahi all.
38. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 2 näeb ette väga lühikese tähtaja. Viidatud sätte kohaselt antakse tagaotsitav üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta. Täpse üleandmispäeva selle tähtaja jooksul lepivad kokku asjaomased asutused (artikli 23 lõige 1).
39. Seevastu juhul, kui kohaldatav on raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3 või 4, ei ole tähtaja lõppu lihtne kindlaks määrata. Mõlemas sättes on küll samuti nimetatud kümnepäevast tähtaega, kuid see tähtaeg hakkab kulgema alles alates kokkulepitud uuest üleandmiskuupäevast.
40. Uue üleandmiskuupäeva kokkuleppimine on võimalik, kui esialgu kokkulepitud kuupäeval takistavad üleandmist vääramatu jõud (raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3) või humanitaarsed põhjused (artikli 23 lõige 4).
41. Uut üleandmiskuupäeva ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigetes 3 ja 4 täpsustatud. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikest 1 tuleneb aga, et ka sellistel juhtudel peab üleandmine toimuma võimalikult kiiresti. Nagu on märkinud Euroopa Kohus, on jätkuvalt vahi all pidamine seetõttu lubatud üksnes siis, kui üleandmismenetlus on – ka põhiõiguste harta artiklit 6 arvestades(6) – läbi viidud piisava hoolsusega ja kui vahi all viibimise kestus ei ole seega ülemäära pikk.(7)
42. Igal juhul ei kehti raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigete 3 ja 4 alusel kehtestatud uue üleandmiskuupäeva suhtes artikli 23 lõikes 2 kehtestatud kümnepäevane tähtaeg. See nähtub juba asjaolust, et seadusandja on mõlemas nimetatud sättes sõnaselgelt kindlaks määranud lühikesed kümnepäevased tähtajad, ent need hakkavad kulgema alles kokkulepitud uuel üleandmiskuupäeval, kuid ei puuduta selle kuupäeva kindlaksmääramist. Samuti ei ole uue üleandmiskuupäeva kindlaksmääramine mõttekas, kuna artikli 23 lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhtudel ei ole võimalik ette näha, kui kaua üleandmist takistav asjaolu kestab.
43. Kui aga tähtajad on möödunud, tuleb tagaotsitav juhul, kui ta on ikka veel vahi all, raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 kohaselt vabastada. Erandeid sellest reeglist ei ole ette nähtud.
44. See järeldus, mida Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Vilkas(8), on üllatav, kuna see tekitab ohu, et tagaotsitav hoiab põgenemisega kõrvale vahistamismääruse hilisemast täitmisest.
45. Kohtujurist Bobek on selle kohta koguni märkinud, et raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikest 5 tulenev kohustus tagaotsitav vabastada tähendab tegelikku ja tingimusteta vabastamist, mis ei luba võtta Euroopa vahistamismääruse alusel meetmeid tagaotsitava põgenemise vältimiseks.(9)
46. Saan Euroopa Kohtu seisukohtadest kohtuotsuses Vilkas siiski aru nii, et vahistamismäärust täitev liikmesriik on ka pärast seda, kui tagaotsitav on raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 alusel vabastatud, kohustatud võtma muid vajalikke meetmeid üleandmise tagamiseks, seni kuni ta ei pea tagaotsitavat sel eesmärgil vahi all. Selle liikmesriigi õigusasutused on nimelt endiselt kohustatud jätkama Euroopa vahistamismääruse täitmist ja andma tagaotsitava üle. Selleks peavad nad kokku leppima uue üleandmiskuupäeva.(10) Oma kohustuse täitmiseks peab vahistamismäärust täitval liikmesriigil olema eelkõige õigus võtta üleandmisega otseselt seotud vajalikke sunnimeetmeid. Kohustusega jätkata menetlust oleks vastuolus,(11) kui vahistamismäärust täitval riigil oleks kuni üleandmiseni keelatud võtta põgenemise vältimiseks muid vabadust piiravaid meetmeid, mis ei ulatu vabadust piiravate julgeolekumeetmete künniseni.(12)
47. Vastavalt raamotsuse artiklile 12 koostoimes põhiõiguste harta artikliga 6 ja artikli 52 lõikega 1 on tagaotsitava vahi all pidamine lubatud siiski ainult juhul, kui see on vajalik.(13) Seega ei või olla võimalik tagada Euroopa vahistamismääruse täitmist vähem piiravate meetmetega. Asjaolu, et tagaotsitavaid isikuid peetakse sageli vahistamismäärust täitvas riigis vahi all, näitab seega, et alternatiivsed meetmed ei pruugi olla põgenemise vältimiseks sama sobivad.(14)
2. Vabastamise asjakohasus
48. Seetõttu tekivad käesoleva kohtuasja asjaolude põhjal kahtlused, kas vabastamine raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 alusel on asjakohane.
49. Esiteks annavad kaalukad pidepunktid alust eeldada tõsise põgenemisohu olemasolu. Euroopa vahistamismääruse täitmisest kõrvalehoidmiseks on tagaotsitavad nimelt juba põgenenud Rootsist, ja võimalik et enne seda juba ka Rumeeniast. Mis puudutab Euroopa vahistamismääruse täitmise üle otsustamise tähtaegu, siis on Euroopa Kohus siiski juba otsustanud, et vabastamine on raamotsusega 2002/584 vastuolus, kui olemasolevat põgenemisohtu ei saa sobivate meetmete kohaldamisega vähendada vastuvõetava tasemeni.(15)
50. Teiseks on üleandmisega viivitamine põhikohtuasjas vähemalt osaliselt tingitud tagaotsitavate käitumisest, kuna kõigepealt esitasid nad üleandmismääruse peale apellatsioonkaebuse ja seejärel taotlesid varjupaika, olgugi et esmapilgul ei esine ühtegi vähestest erandjuhtumitest, mis on sätestatud protokollis nr 24 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta ja mille puhul on varjupaiga andmine võimalik. Rumeenia sõnul aitasid nad vajalike testide tegemisest keeldumisega koguni kaasa sellele, et COVID‑19 põhjustatud takistusi üleandmiseks ei olnud võimalik kõrvaldada. Seetõttu soodustaks nende vabastamine tegevust, mille eesmärk on takistada Euroopa vahistamismääruste täitmist.(16)
51. Kolmandaks on Rumeenia kohtud, see tähendab liikmesriigi kohtud, teinud lõplikud kohtuotsused tagaotsitavatele pikaajaliste vabadusekaotuslike karistuste määramise kohta. Hoolimata võimalikest põgenemisohu vähendamiseks võetavatest meetmetest suurendab tagaotsitavate vabastamine ohtu, et karistust ei ole võimalik täita. Selline tulemus oleks vastuolus liikmesriikidevahelise usaldusega ja vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mida viiakse ellu raamotsusega 2002/584.(17) Seevastu käesolevate vahistamismääruste puhul, mis on tehtud vabadusekaotuslike karistuste täitmiseks, oleks tagaotsitavate koormus nende jätkuvalt vahi all pidamise korral väga piiratud või langeks koguni täielikult ära, kuna raamotsuse 2002/584 artikli 26 kohaselt arvab vahistamismääruse teinud liikmesriik karistuse kogupikkusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest.(18)
52. Sellest hoolimata jäi Euroopa Kohus kohtuotsuses Vilkas ka sellistel juhtudel seisukohale, et tagaotsitav tuleb vabastada.(19)
53. Põgenemisoht oli kohtuasjas Vilkas ilmselt olemas, sest üleandmisele osutatud vastupanu andis alust arvata, et tagaotsitav ei olnud nõus kandma talle mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ja andma end kriminaalmenetluse raames kohtu alla.
54. Selles kohtuasjas tekkinud viivitused olid lisaks tingitud ka tagaotsitava käitumisest, kuna tagaotsitav oli osutanud edukalt vastupanu kommertslennuga toimuma pidanud üleandmisele,(20) mida Euroopa Kohus käsitaks vääramatu jõuna vaid harvadel erandjuhtudel.(21)
55. Kohtuotsuses Vilkas oli lõppkokkuvõttes – samamoodi nagu käesolevas menetluses – tegemist vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud vahistamismäärusega. On tõsi, et viidatud kohtuasjas esitatud kohtujuristi ettepanekus,(22) tehtud kohtuotsuses(23) ega esitatud eelotsusetaotluses ei ole mainitud seal kõne all olnud kahe vahistamismääruse tegemise põhjust. Iirimaa märkis selles menetluses siiski, et ühe vahistamismääruse eesmärk oli isiku kohtu alla andmine muu hulgas raske kehavigastuse tekitamise eest ja teise vahistamismääruse eesmärk oli muu hulgas röövi ja avaliku korra rikkumise eest mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmine.(24) Euroopa Kohus ei saanud seega eeldada, et vahistamismäärused olid ette nähtud ainult kriminaalasjas kohtu alla andmise eesmärgil. Vähemasti kohtujurist Bobeki argumendid, mille kohaselt tuleb tagaotsitava agressiivse käitumise ettenähtavuse hindamisel arvestada „kuritegusid, millega seoses on isik tagaotsitavaks tunnistatud või mille eest ta on süüdi mõistetud“,(25) ning „toimikut ja juhtumi asjaolusid“,(26) räägivad selle poolt, et talle olid kahe vahistamismääruse alused teada.
56. Tuleb siiski arvestada, et Euroopa Kohus ei ole kohtuotsuses Vilkas sõnaselgelt märkinud, et vabastamine raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 5 alusel on pärast tähtaja möödumist piiranguteta nõutav ka vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse puhul. Seetõttu ei kaldutaks viidatud kohtuotsusest kõrvale, kui Euroopa Kohus tõlgendaks käesolevas kohtuasjas artikli 23 lõike 5 kohaldamist sellistele vahistamismäärustele kitsendavalt. Selle hindamisel tuleb arvestada põhiõiguste harta artiklist 6 tulenevat põhiõigust vabadusele.
3. Põhiõigus vabadusele
57. Harta artikli 6 kohaselt on igaühel – seega ka süüteo toimepanijal, kellele on kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuid kes on põgenenud – õigus vabadusele ja turvalisusele.
58. On tõsi, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib harta artiklis 6 tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata, kui piirangud on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet ja piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.(27)
59. Lisaks on harta artikli 52 lõikes 3 sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Harta artikkel 53 lisab selle kohta, et harta sätteid ei või tõlgendada muu hulgas EIÕKga tunnustatud õigusi kitsendavate või kahjustavatena.(28)
60. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga peab õiguse vabadusele piiramine seega eelkõige põhinema õiguslikul alusel, mis on piisavalt kättesaadav ja täpne ning kohaldamise seisukohast ettenähtav, et vältida omavoli ohtu.(29) Just nii peab see olema süütegude toimepanijate puhul, kes on süüdi mõistetud ja viibivad vahi all, sest sellises olukorras on meelevaldse kohtlemise oht eriti suur.
61. Väljaandmismenetluses tuleneb vahi all pidamise õiguslik alus kõigepealt raamotsuse 2002/584 sätetest ja selle rakendamiseks vastu võetud riigisisestest õigusnormidest.(30) Nii raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 5 kui ka Soome liikmesriikidevahelise üleandmise seaduse § 48 sätestavad aga piiranguteta, et pärast raamotsuse artiklis 23 osutatud tähtaegade möödumist tagaotsitav vabastatakse. Nende sätete selline tõlgendus, mis lubab vahi all pidamist hoolimata tähtaegade möödumisest, ei oleks enam ettenähtav, vaid koguni contra legem. Seetõttu on kaheldav, kas harta artiklis 6 ja EIÕK artiklis 5 sätestatud põhiõigusega vabadusele on kooskõlas raamotsuse artikli 23 lõike 5 kohaldamise piiramine vabadusekaotuslike karistuste täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruste puhul.
62. Peale selle võiks vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud vahistamismääruse puhul mõelda sellele, et süüdimõistmine koos kohaldatud karistustega kujutab endast jätkuvalt vahi all pidamise õiguslikku alust. Raamotsus 2002/584 ei sisalda selle kohta siiski ühtegi erinormi.
63. Teistes liikmesriikides mõistetud vabadusekaotuslike karistuste täitmisega seoses on selle asemel asjakohane raamotsus 2008/909.(31) Eelotsusetaotlusest ega esitatud seisukohtadest ei nähtu siiski, et täitmise tingimused oleksid täidetud. Samuti puuduvad pidepunktid Soome õiguse asjakohaste sätete kohta.
64. Niikaua kui seadusandja ei muuda raamotsuse artikli 23 lõiget 5, tuleb seega ka vabadusekaotuslike karistuste täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruste puhul lähtuda sellest, et tagaotsitavad tuleb vabastada, kui nad on artikli 23 lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel ikka veel vahi all.
65. Veelgi suurema tähtsusega on seetõttu kaks ülejäänud küsimust, mis puudutavad seda, millistel asjaoludel pikendatakse tähtaega vastavalt raamotsuse artikli 23 lõikele 3.
C. Õigusasutuse sekkumine
66. Esimese küsimuse esimese osaga soovib Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 kohaselt pikendatakse tähtaega ainult siis, kui õigusasutus teeb kindlaks, et vääramatu jõud on takistanud üleandmist tähtaja jooksul.
67. Kõnealune küsimus põhineb sellel, et Soome õiguse kohaselt lähevad üleandmise täitmisega seotud ülesanded pärast kohtus tehtud üleandmisotsuse jõustumist üle keskkriminaalpolitseile. See vastutab üleandmisotsuse praktilise täitmise eest, tagab suhtluse vahistamismääruse teinud liikmesriigi pädevate asutustega ja lepib kokku uue üleandmiskuupäeva, kui üleandmine ei ole toimunud kümnepäevase tähtaja jooksul, nagu see on käesolevas kohtuasjas.
68. Üleantaval isikul on alati õigus lasta kohtul hinnata, kas tema vahi all pidamiseks on endiselt alust või tuleb ta vahistuse liiga pika kestuse tõttu vabastada. Sel juhul peab kohus hindama muu hulgas seda, kas üle andmata jätmine oli tingitud vääramatu jõu esinemisest artikli 23 lõike 3 tähenduses, mille korral võib artikli 23 lõikest 5 olenemata üleandmistähtaega pikendada ja üleantavat vahi all pidada. Ent kriminaalpolitsei ega ka muud asutused ei esita vahi all pidamise küsimust kohtule hindamiseks automaatselt.
69. Nagu Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) rõhutab, sätestab raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 esimene lause siiski sõnaselgelt, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ja vahistamismääruse teinud õigusasutus võtavad viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva, kui tagaotsitava üleandmist artikli 23 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistab vääramatu jõu esinemine.(32)
70. Viidatud sättes ei ole küll täpsustatud, milline ametiasutus peab vääramatu jõu esinemist kontrollima, kuid uue üleandmiskuupäeva kokkuleppimine eeldab vähemalt sätte sõnastuse kohaselt vääramatu jõu esinemise tuvastamist. Seega võivad vahistamismäärust täitev õigusasutus ja vahistamismääruse teinud õigusasutus sellise kokkuleppe sõlmida vaid siis, kui nende veendumuse kohaselt esines vääramatu jõud.
71. Soome kriminaalpolitseid ei saa siiski pidada õigusasutuseks.
72. Raamotsuses 2002/584 kasutatud mõiste „õigusasutus“ kujutab endast liidu õiguse autonoomset mõistet.(33) Sellega peetakse silmas kas kohtunikku või kohut või niisugust liikmesriigi õigusasutust nagu prokuratuur, kes osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises ja kellel on nõutav sõltumatus täitevvõimust.(34) Otsused Euroopa vahistamismääruse täitmise ja eelkõige tagaotsitava üleandmise kohta peab raamotsuse 2002/584 põhjenduse 8 kohaselt tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus.
73. Seevastu ministeeriumid ja politseiteenistused ei ole õigusasutused, kuna nad teostavad täitevvõimu.(35) Selliste asutuste kohta sätestab raamotsuse 2002/584 artikkel 7 üksnes seda, et neid kui „keskasutusi“ võib panna vastutama Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldamise ning kogu muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on nendega seotud. Keskasutuste roll Euroopa vahistamismääruse täitmisel peab põhjenduse 9 kohaselt piirduma praktilise ja haldusabiga.
74. Üleandmise tingimuste pelk kokkuleppimine on praktilise ja haldusabi võimalik osa.
75. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 kohaldamisel on kõnealune praktiline aspekt siiski seotud otsusega jätkata vahi all pidamist. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas täidetud on selle sätte kohaldamise tingimused, seega eelkõige vääramatu jõu esinemine. Sellele järgnev uue üleandmiskuupäeva kokkuleppimine määrab kindlaks jätkuvalt vahi all pidamise aja. Seejuures tuleb asjaomase olukorra konkreetse kontrollimise põhjal, võttes arvesse kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, tagada, et üleandmismenetlus on läbi viidud piisava hoolsusega ja seega ei ole vahi all viibimise kestus ülemäära pikk.(36)
76. Nagu märgib ka komisjon, on tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava otsusega, mis põhjenduse 8 kohaselt kuulub õigusasutuste pädevusse. Sellega kooskõlas teevad Rumeenias sealse valitsuse sõnul korralduse jätkata vahi all pidamist kohtud.
77. Raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 alusel antav kaitse läheb kaugemale sellest, mida näeb ette EIÕK artikkel 5. EIÕK artikli 5 lõige 3 nõuab üksnes seda, et artikli 5 lõike 1 punktis c viidatud kohtueelse kinnipidamise suhtes kohaldataks viivitamata kohtulikku kontrolli. Seevastu artikli 5 lõike 1 punktis f viidatud väljaandmise eesmärgil kinnipidamise puhul on piisav, kui asjaomane isik saab taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane.
78. Siinkohal võib jääda lahtiseks, kas harta artikkel 6 on piiratud selle miinimumstandardiga või annab see harta artikli 52 lõike 3 teise lause tähenduses ulatuslikuma kaitse. Igal juhul on raamotsuses 2002/584 ja eelkõige selle artikli 23 lõikes 3 selline ulatuslikum kaitse sõnaselgelt ette nähtud.
79. Kui liikmesriik teeb sellest sättest erandi, andes õiguse teha otsus vääramatu jõu esinemise ja uue üleandmiskuupäeva kohta politseiasutusele, satub ta vastuollu raamotsuse artikli 23 lõikega 3. Sellise vastuolu korral ei oleks vahi all pidamise kestuse pikendamine, mis on seotud tähtaja pikendamisega, enam piisavalt kättesaadav ja täpne ning kohaldamise seisukohast ettenähtav ning oleks seetõttu vastuolus põhiõiguste harta artikliga 6.
80. Üleandmistähtaja pikendamine vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikele 3 ja jätkuv vahi all pidamine pärast artikli 23 lõikes 2 osutatud tähtaja möödumist on seega lubatud vaid juhul, kui õigusasutus teeb kindlaks, et üleandmine kümne päeva jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta oli vääramatu jõu esinemise tõttu võimatu, ja nõustub uue üleandmiskuupäevaga.
81. Tõsiasi, et õigusasutus ei ole viidatud järeldust teinud, ei tähenda siiski, et tagaotsitav tuleks viivitamata vabastada. Nimelt ei saa ka politseiasutus teha tagaotsitava vabastamise otsust, mis võiks takistada tagaotsitava väljaandmist, mis on raamotsuse 2002/584 tegelik eesmärk.
82. Kui küsimuses, kas üleandmist takistas vääramatu jõu esinemine, on otsuse teinud esmalt politseiasutus, kes on võib-olla juba isegi kokku leppinud uue üleandmiskuupäeva, peab politseiasutus vea parandamiseks viivitamata kohtusse pöörduma ja laskma kohtul seda kontrollida. Olenevalt nende küsimuste hindamisest annab kohus korralduse tagaotsitava vahi all pidamist jätkata või tagaotsitav vabastada.
D. Varjupaigataotluste mõju
83. Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) teine küsimus puudutab mõlema tagaotsitava varjupaigataotluste mõju raamotsuse 2002/584 artiklis 23 sätestatud tähtaegadele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas sellega seotud keeldu täita vahistamismäärust kuni kohtumenetluse lõpuni või varjupaigataotleja õigust viibida vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kuni otsuse tegemiseni tema varjupaigataotluse kohta tuleb pidada vääramatuks jõuks.
1. Raamotsuse artikli 23 lõike 3 tõlgendamine
84. Seda võib eeldada raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 mõne keeleversiooni põhjal. Nende kohaselt on üleandmise võimatus asjaolude tõttu, mis ei sõltu kummastki asjaomasest liikmesriigist,(37) piisav, et lubada kokku leppida uus üleandmiskuupäev. See, kas tagaotsitavad esitavad varjupaigataotluse, ei olene üldjuhul asjaomastest liikmesriikidest.
85. Teistes keeleversioonides on siiski kasutatud vääramatu jõu mõistet.(38)
86. Eri keeleversioone arvestades otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Vilkas, nõustudes kohtujurist Bobekiga,(39) et raamotsuse artikli 23 lõige 3 on selle õigusakti ettevalmistavaid materjale(40) arvestades kohaldatav üksnes vääramatu jõu esinemise korral.(41)
87. „Vääramatu jõu“ all tuleb samamoodi kui liidu õiguse muudes valdkondades mõista vääramatule jõule tugineva isiku tahtest sõltumatuid ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mille tagajärgi ei oleks kogu rakendatavale hoolsusele vaatamata olnud võimalik vältida.(42) Seejuures tuleb selle erandi ulatust tõlgendada kitsalt,(43) mistõttu see hõlmab olukordi, kus üleandmine on tegelikult võimatu, mitte aga olukordi, kus asjaomase isiku üleandmine oli lihtsalt raskendatud.(44)
88. Kahtlen siiski, kas raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 selline tõlgendus on kooskõlas raamotsuse eesmärkidega või harta artiklit 6 arvestades vajalik. Käesoleval juhul takistab üleandmist varjupaigataotlus, mille rahuldamine on vastavalt protokollile nr 24 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta väga kaheldav. Nimetatud asjaolu, aga ka kohtuasjas Vilkas tagaotsitava käitumine annab selgelt tunnistust ohust, et õigust kuritarvitaval viisil kasutades takistavad tagaotsitavad üleandmist, ilma et seejuures esineks vääramatu jõu tingimusi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnormidele tugineda pettuse või kuritarvituse eesmärgil.(45)
89. Seetõttu pean vajalikuks täpsustada raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõike 3 esimese lause tõlgendust nii, et viidatud säte hõlmab kõiki asjaolusid, mis hoolimata nõutava hoolsuse rakendamisest(46) teevad üleandmise võimatuks ega olene liikmesriikidest.
90. Sellest hoolimata on tagaotsitavatel harta artiklite 18, 47 ja 48 alusel põhimõtteliselt õigus varjupaigataotluse asjakohasele läbivaatamisele ja tõhusale kohtulikule kaitsele. Kuigi protokoll nr 24 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta piirab oluliselt liidu kodanike varjupaigaõigust teistes liikmesriikides ning varjupaigataotlus ei luba ka väljaandmisest keelduda(47), ei ole seda õigust lõplikult kaotatud. Seetõttu ei ole ametiasutustel ka äärmise hoolsuse korral ühtegi vahendit, mis takistaks tagaotsitavatel luua olukorda, kus üleandmisega tuleb viivitada.
2. Teise võimalusena: tähtaja katkemine varjupaigataotluse tõttu
91. Juhul kui Euroopa Kohus peaks siiski jääma seisukohale, et raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõige 3 on piiratud vääramatu jõu juhtumitega, ei ole selles sättes sisalduvad tingimused käesoleval juhul täidetud.
92. On tõsi, et üldjuhul ei ole vahistamismäärust täitval liikmesriigil võimalik mõjutada seda, kas tagaotsitav esitab varjupaigataotluse. Liikmesriik ei saa vältida sellele järgnevat üleandmisega viivitamist isegi nõuetekohase hoolsuse rakendamisel.(48) Teatud asjaoludel võib selline taotlus olla ka üllatav.
93. Vääramatu jõu mõiste kitsa tõlgendamise korral ei ole siiski tegemist ebatavalise ja ettenägematu sündmusega. Kui peaks selguma, et tagaotsitavatel on sel viisil võimalik takistada enda üleandmist ja saavutada oma vabastamine, võiks eeldada, et selliseid taotlusi esitataks koguni vahetpidamata. Hiljemalt sellise tegevuse puhul ei saa varjupaigataotlust ja sellega seotud takistust väljaandmisel pidada vääramatuks jõuks.
94. Kõnealune järeldus võiks seega ajendada tagaotsitavaid kasutama õigust kuritarvitaval viisil, kuid Euroopa Kohus on sellega kohtuotsuses Vilkas põhimõtteliselt leppinud. Seda seetõttu, et ta ei pidanud – välja arvatud mõned vähesed erandid(49) – tagaotsitava poolt tema üleandmise suhtes osutatud vastupanu ettenägematuks asjaoluks ega seega ka vääramatuks jõuks.(50) Euroopa Kohus rõhutas, et juhul kui vääramatu jõu esinemist ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb tagaotsitav vabastada.(51)
95. Siiski põhinevad need järeldused kaalutlusel, et asjaomastel ametiasutustel on nõutava hoolsuse rakendamisel vahendid, mis võimaldavad neil tagaotsitava vastupanu enamikul juhtudel maha suruda.(52)
96. Seevastu varjupaigataotluse puhul – nagu eespool juba märgitud(53) – puuduvad ametiasutustel sellised vahendid. Sellega on põhjendatud raamotsuse artiklis 23 sätestatud tähtaegade katkemine sellise viivituse tõttu, ilma et varjupaigataotlust tuleks pidada vääramatuks jõuks. See tuleneb artikli 23 tõlgendamisest, arvestades raamotsuse eesmärke ja liidu õiguse üldpõhimõtteid.
97. Erinevad liidu õigusnormid, mille kohaselt katkeb menetluste aegumistähtaeg, kui alustatakse täitmis-, uurimis- või vastutusele võtmise toimingutega,(54) näitavad, et see katkemine väljendab üldpõhimõtet.
98. See põhimõte väljendub ka mainitud komisjoni seisukohas, mille kohaselt üleandmismääruste peale esitatud kaebused välistavad raamotsuse 2002/584 artikli 23 kohaldamise.(55)
99. Selle kohta on Euroopa Kohus märkinud, et riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad lühikese aegumistähtaja seoses liidu õigusel põhineva õigusega hüvitisele konkurentsieeskirjade rikkumise korral ja mis ei näe ette katkemist kõnealuse rikkumise tuvastamiseks algatatud kohtumenetluste tõttu, on põhimõtteliselt vastuolus tõhususe põhimõttega.(56)
100. Suuremal määral sarnaneb käesoleva kohtuasja asjaoludega kohtuotsus Arslan, milles Euroopa Kohus leidis, et väljasaatmise eesmärgil põgenemise ohu tõttu juba vahi all viibiva kolmanda riigi kodaniku jätkuv vahi all pidamine võib olla kooskõlas asjakohaste liidu õigusnormidega, kui kõnealune isik esitab väljasaatmisega viivitamiseks varjupaigataotluse.(57)
101. On tõsi, et vabaduse võtmise õiguslikule alusele esitatavate nõuetega oleks kooskõlas, kui määrata kõnealune katkemine sõnaselgelt kindlaks samamoodi nagu vääramatu jõu esinemine ja humanitaarsed põhjused vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõigetele 3 ja 4 või nagu aegumistähtaja eespool nimetatud katkestused. Kui aga tagaotsitavad loovad oma otsustega üleandmisele tahtlikult ületamatuid õiguslikke takistusi, ei saa nad väita, et seda viivitust ja pikaajalisemalt vahi all pidamise vajadust ei olnud neil võimalik ette näha.
102. Seetõttu saab raamotsuse artiklis 23 sätestatud tähtaegu taas kohaldada alles pärast varjupaigataotlusega seotud menetluse täielikku lõpetamist ja üleandmise takistuse kõrvaldamist.
103. Seejuures ei ole aga mõttekas lubada, et varjupaigataotluse esitamise tõttu katkenud tähtaja kulgemine lihtsalt jätkuks. Nimelt on võimalik, et kui tagaotsitav on osavalt valinud oma varjupaigataotluse esitamise kuupäeva, ei jää ülejäänud tähtaja jooksul enam piisavalt aega üleandmiseks.
104. Ka raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 2 sätestatud kümnepäevase tähtaja uus kohaldamine ei näi asjakohane. Seda tähtaega kohaldatakse vahistamismäärust täitva õigusasutuse või teda abistavate asutuste suhtes, kes Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses vahetult osalesid. Seetõttu ei ole tähtaja algus nende asutuste jaoks üllatav ja nad saavad võtta vajalikke meetmeid, et tagada õigeaegne üleandmine.
105. Varjupaigataotluse kohta otsuse tegemine on seevastu teiste asutuste pädevuses. Seetõttu on selle menetluse lõpetamine palju sarnasem vääramatu jõu esinemisest tingitud takistuse lõppemisega. Seega tuleb artikli 23 lõike 3 kohaselt kokku leppida uus üleandmiskuupäev.
106. Varjupaigataotluse esitamisega seotud keeld täita Euroopa vahistamismäärust kuni kohtumenetluse lõpuni või varjupaigataotleja õigus viibida vahistamismäärust täitvas riigis kuni tema varjupaigataotluse kohta otsuse tegemiseni katkestavad järelikult raamotsuse 2002/584 artiklis 23 sätestatud tähtaegade kulgemise. Varjupaigataotluse lõpliku rahuldamata jätmise korral tuleb artikli 23 lõike 3 kohaselt kokku leppida uus üleandmiskuupäev.
107. Lõpuks tuleb märkida, et hoolsuskohustus, mille kohaselt peab üleandmise aeg olema võimalikult lühike,(58) kehtib ka varjupaigataotlust läbi vaatavate asutuste ja kohtute suhtes. See ei tähenda siiski, et nad peavad andma sellele menetlusele absoluutse esimuse kõigi muude pooleliolevate menetluste ees. On piisav, kui võtta nõuetekohaselt arvesse selle eriomast kiireloomulisust võrreldes muude menetluste kiireloomulisusega.
V. Ettepanek
108. Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Raamotsuse 2002/584 artikkel 23 ei ole kohaldatav, kui üleandmine ei ole varjupaigamenetluse tõttu võimalik.
109. Kui Euroopa Kohus ei nõustu selle seisukohaga, teen ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1. Üleandmistähtaja pikendamine vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikele 3 ja jätkuv vahi all pidamine pärast artikli 23 lõikes 2 osutatud tähtaja möödumist on lubatud vaid juhul, kui õigusasutus teeb kindlaks, et üleandmine kümne päeva jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta oli vääramatu jõu esinemise tõttu võimatu, ja nõustub uue üleandmiskuupäevaga. Kui nendes küsimustes on otsuse teinud esmalt politseiasutus, peab ta vea parandamiseks viivitamata kohtusse pöörduma ja laskma kohtul otsuseid kontrollida.
2. Raamotsuse artikli 23 lõike 3 esimene lause hõlmab kõiki asjaolusid, mis muudavad üleandmise hoolimata nõutava hoolsuse rakendamisest võimatuks ega olene liikmesriikidest.