EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
22. detsember 2010(*)
Taimekaitsevahendid – Direktiiv 2006/134/EÜ – Kehtivus – Fenarimooli toimeainena kasutamise piirangud
Kohtuasjas C‑77/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Itaalia) 17. detsembri 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. veebruaril 2009, menetluses
Gowan Comércio Internacional e Serviços Lda
versus
Ministero della Salute,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Rosas, U. Lõhmus, A. Ó Caoimh ja P. Lindh (ettekandja),
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. aprilli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Gowan Comércio Internacional e Serviços Lda, esindajad: avvocato C. Mereu, avvocato S. Ambrosetti ja avvocato M. Velardo,
– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,
– Kreeka valitsus, esindajad: V. Kontolaimos, K. Marinou, I. Chalkias ja M. Tassopoulou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Nardi ja L. Parpala,
olles 15. juuli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 11. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/134/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, et lisada toimeainete hulka fenarimool (ELT L 349, lk 32) kehtivust.
2 Taotlus on esitatud Portugali õiguse alusel asutatud äriühingu Gowan Comércio Internacional e Serviços Lda (edaspidi „Gowan”) ja Ministero della Salute (tervishoiuministeerium) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on otsuste tühistamine, millega antakse toimeainet fenarimooli sisaldavate teatavate taimekaitsevahendite turuleviimise load Itaalias.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 91/414/EMÜ
3 Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) kehtestab ühtsed eeskirjad, mis käsitlevad taimekaitsevahendite turuleviimise loa andmise tingimusi ja korda, samuti nende lubade ülevaatamist ja tühistamist. Direktiivi eesmärk ei ole üksnes ühtlustada nende toodete loa andmise tingimusi ja korda, vaid tagada ka inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrge kaitsetase ohu ja riskide eest, mis tulenevad nende toodete halvasti kontrollitud kasutamisest. Lisaks püütakse direktiiviga kõrvaldada taimekaitsevahendite vaba liikumise piiranguid.
4 Direktiivi 91/414 artikli 3 lõike 1 kohaselt:
„Liikmesriigid näevad ette, et taimekaitsevahendit võib nende territooriumil turule viia ja kasutada üksnes juhul, kui nad on asjaomase vahendi kasutamiseks andnud loa vastavalt käesolevale direktiivile […]”
5 Selle direktiivi artikkel 4 sätestab tingimused, millele taimekaitsevahend peab loa saamiseks vastama. See nõuab eelkõige, et selle koostises olevad toimeained oleks loetletud nimetatud direktiivi I lisas ja nimetatud lisas sätestatud tingimused oleks täidetud. Loa andmise tingimuseks peab olema taimekaitsevahendi turuleviimise ja kasutamisega seotud nõuete täitmine. Luba antakse üksnes liikmesriikide poolt kindlaksmääratavaks ajaks, mis võib olla kuni kümme aastat. Load võib uuesti läbi vaadata igal ajal ning need võib teatud tingimustel tühistada. Kui liikmesriik tühistab loa, teatab ta sellest viivitamata selle omanikule.
6 Direktiivi 91/414 artikkel 5 määratleb asjaomaste toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmise tingimused. See säte on sõnastatud järgmiselt:
„1. Pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilist teadmisi, kantakse toimeaine I lisasse esialgu kuni kümneks aastaks, kui võib eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad järgmistele tingimustele:
a) jäägid, mis tulenevad taimekaitsevahendite kasutamisest vastavalt heale taimekaitsetavale, ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega põhjaveele ega mõju ebasoodsalt keskkonnale, ning kui kõnealused jäägid on toksikoloogiliselt või keskkondlikult olulised, saab neid mõõta üldiselt kasutatavate meetoditega;
b) nende kasutamine vastavalt heale taimekaitsetavale ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega ebasoodsalt keskkonnale, nagu on sätestatud artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktides iv ja v.
2. Toimeaine kandmisel I lisasse võetakse eelkõige arvesse järgmist:
a) aktsepteeritav päevadoos inimesele, kui see on asjakohane;
b) ainega kokkupuutumise vastuvõetav ulatus, kui see on vajalik;
c) toimeaine hinnanguline säilimine ja levik keskkonnas ning selle toime muudele liikidele peale sihtliikide, kui see on asjakohane.
3. Sellise toimeaine esmakordsel kandmisel I lisasse, mis ei olnud veel turul kaks aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist, käsitatakse nõudeid täidetuna, kui on kindlaks tehtud, et nõuded on täidetud vähemalt ühe kõnealust toimeainet sisaldava preparaadi puhul.
4. Toimeaine kandmiseks I lisasse võib nõuda järgmiste nõuete täitmist:
– toimeaine minimaalne puhtusaste,
– teatavate lisandite laad ja maksimaalne sisaldus,
– artiklis 6 osutatud teabe hindamisest tulenevad piirangud, mille puhul võetakse arvesse asjaomaseid põllumajandus‑, taimekaitse‑ ja keskkonnatingimusi (sh kliimatingmusi),
– preparatiivne vorm,
– kasutusviis.
5. Taotluse korral võib toimeaine I lisasse kuulumist pikendada ühe korra või mitu korda, korraga kuni 10 aastaks; sellise kuulumise võib uuesti läbi vaadata igal ajal, kui tekib kahtlus, et lõigetes 1 ja 2 osutatud kriteeriumid ei ole enam täidetud. Pikendus antakse läbivaatamiseks vajalikuks ajaks, kui pikendamise taotlus on esitatud piisavalt aegsasti ja igal juhul hiljemalt kaks aastat enne toimeaine I lisasse kuulumise lõppu, ning ajaks, mis on vajalik artikli 6 lõike 4 kohaselt nõutava teabe esitamiseks.”
7 Direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu alusel „[võib] liikmesriik […] erandina artiklist 4 lubada 12 aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist enda territooriumil turule viia taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad I lisasse loetlemata toimeaineid, mis on juba turul kaks aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemise kuupäeva”.
8 Selle direktiivi artikli 8 lõike 2 teisest lõigust nähtub, et komisjon alustab selle sama 12 aasta jooksul tööprogrammi kõnealuste toimeainete järkjärguliseks kontrollimiseks.
9 Nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 2 neljanda lõigu kohaselt „[võib selle ajavahemiku jooksul] pärast seda, kui artiklis 19 osutatud komitee on […] toimeaine üle vaadanud, teha kõnealuses artiklis sätestatud korras otsuse kõnealuse toimeaine I lisasse lisamise kohta ja lisamise tingimuste kohta või juhul, kui artiklis 5 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui nõutavat teavet ja andmeid ei ole ettenähtud aja jooksul esitatud, otsuse selle kohta, et kõnealust toimeainet ei kanta I lisasse”. See sama säte täpsustab ka, et „[l]iikmesriigid tagavad, et asjakohaste lubade andmine, tühistamine või muutmine toimub ettenähtud aja jooksul”.
10 Direktiivi 91/414, mida on muudetud nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 301), artikli 6 lõikest 1 ja artiklist 19 nähtub, et toimeaine kandmine nimetatud direktiivi I lisasse otsustatakse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artiklis 5 sätestatud korras, komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artikli 58 kohaselt moodustatud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee.
Määrus (EMÜ) nr 3600/92
11 Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3600/92, millega nähakse ette direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 366, lk 10; ELT eriväljaanne 3/13, lk 242), mida on muudetud komisjoni 12. oktoobri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2266/2000 (EÜT L 259, lk 27; ELT eriväljaanne 3/30, lk 388), (edaspidi „määrus nr 3600/92”) reguleerib erinevate toimeainete, mille hulgas on nimetatud ka fenarimool, hindamise menetlust eesmärgiga kanda need võimaluse korral selle direktiivi I lisasse.
12 Määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 neljas lõik sätestab:
„[…] [Komisjon] […] esitab pärast […] osutatud läbivaatamist komiteele:
a) direktiivi eelnõu toimeaine kandmise kohta direktiivi I lisasse, sätestades vajaduse korral tingimused, kaasa arvatud tähtaja;
[…]”
Direktiiv 2006/134/EÜ
13 Komisjoni 11. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/134/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, et lisada toimeainete hulka fenarimool (ELT L 349, lk 32), sätestab piirangud selle toimeaine kasutamisele direktiivi 91/414 I lisasse kuulumise perioodil, 1. jaanuarist 2007 kuni 30. juunini 2008.
14 Direktiivi 2006/134 artikkel 3 sätestab, et „[l]iikmesriigid muudavad […] direktiivi 91/414/EMÜ kohaselt toimeainena fenarimooli sisaldavate taimekaitsevahendite kehtivaid lube või tühistavad need 30. juuniks 2007. Eelkõige kontrollivad nad nimetatud tähtpäevaks, et kõnealuse direktiivi I lisas fenarimooli suhtes sätestatud tingimused on täidetud, välja arvatud kõnealust toimeainet käsitleva kande B‑osas nimetatud tingimused”.
15 Direktiivi 2006/134 lisa sisaldab järgmiseid erisätteid:
A‑OSA
Lubatakse kasutada üksnes fungitsiidina järgmiste kultuuride puhul:
– tomatid
– kasvuhoonepaprika,
– baklažaanid
– kasvuhoonekurgid,
– melonid,
– ilutaimed, puukoolide puutaimed ja mitmeaastased taimed,
[…]
Järgmised kasutusviisid ei ole lubatud:
– pritsimine lennukilt,
– pritsimine seljas või käes kantavate pritsidega, mida kasutavad eraisikud,
– kasutamine koduaianduses.
Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete võtmise riskide vähendamiseks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kaitsta:
– veeorganisme […]
– vihmausse […]
– linde ja imetajaid […]
– kasutajaid […]
– töölisi [...]
B‑OSA
VI lisas sätestatud ühtsete põhimõtete rakendamisel võetakse arvesse toiduahela ja loomatervishoiu alalises komitees vormistatud fenarimooli läbivaatamisaruande järeldusi, eriti selle I ja II liidet.
Liikmesriigid tagavad, et lubade valdajad teatavad hiljemalt iga aasta 31. detsembriks kasutajate haigusjuhtudest. Liikmesriigid võivad nõuda, et müügiandmed ja kasutusviiside uuringu kokkuvõtted esitataks nii, et on võimalik saada tõepärane ülevaade fenarimooli kasutustingimustest ja võimalikust toksikoloogilisest mõjust.
Liikmesriigid nõuavad, et kahe aasta jooksul pärast sisesekretsioonisüsteemi häireid käsitlevate OECD katsesuuniste vastuvõtmist esitataks lisauuringute tulemused fenarimooli omaduste kohta, mis tekitavad sisesekretsioonisüsteemi häireid. Liikmesriigid tagavad, et taotleja, kelle palvel kanti fenarimool käesolevasse lisasse, esitab need uuringud komisjonile kahe aasta jooksul pärast eespool nimetatud katsesuuniste vastuvõtmist.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
16 Äriühing DowElanco Europe teatas 28. juulil 1993 komisjonile, et on huvitatud fenarimooli kandmisest direktiivi 91/414 I lisasse. Pärast DowElanco Europe’lt tegevuste ülevõtmist jätkas Gowan fenarimooli lisasse kandmise menetluses osalemist enda nimel.
17 Selleks, et täita direktiivi 2006/134 sätteid, tühistas Itaalia Vabariik 8. juuni 2007. aasta ministri määrusega Gowanile väljastatud toimeainet fenarimooli sisaldavate taimekaitsevahendite turuleviimise load.
18 Fenarimool kanti 17. oktoobri 2007. aasta ministri määrusega Itaalias lubatud toimeainete loetellu, mis on 17. märtsi 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 194 I lisas.
19 Järgnevalt tühistati 8. juuni 2007. aasta määrus osaliselt määrusega, mille kuupäeva Tribunale amministrativo regionale del Lazio ei täpsustanud, eesmärgiga taas ajutiselt lubada Itaalias teatud fenarimooli sisaldavad vahendid vastavalt seadusandlikule dekreedile nr 194, mida on ministri 17. oktoobri 2007. aasta määrusega muudetud.
20 Gowan vaidlustas need ministri määrused, esitades Tribunale amministrativo regionale del Laziole tühistamiskaebuse. Selles kaebuses väidab Gowan, et direktiiv 2006/134 on õigusvastane. Peamiselt väidab ta, et hindamismenetluse käigus teostatud teaduslikud uuringud ei õigusta fenarimooli kasutamise piirangute rangust. Fenarimooli direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimused piiravad selle aine kasutamist 18‑kuulise perioodi jooksul teatud teisejärgulise tähtsusega kultuuride puhul võrreldes nende kultuuridega, mis on siiani endast tema peamist turgu kujutanud (viinamarjad, õunad, pirnid, virsikud, arbuusid, suvikõrvitsad, välitingimustes kasvatatavad paprikad ja maasikad).
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et teadusliku hindamismenetluse tulemused olid positiivsed ning komisjon tegi algselt ettepaneku kanda fenarimool direktiivi 91/414 I lisasse ilma piiranguteta.
22 Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale del Lazio menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiiv 2006/134/EÜ, millega on oluliselt piiratud fenarimooli kasutamist, on kehtiv, kui võtta arvesse asjaolu, et referentliikmesriigi teadusliku ja tehnilise hinnangu tulemuste põhjal näib, et sellisest kasutamisest tulenev oht on vastuvõetav?”
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
23 Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik ja komisjon kahtlevad eelotsusetaotluse vastuvõetavuses. Nad leiavad, et selle taotluse sõnastus ei ole piisavalt selge ja täpne, et see võimaldaks Euroopa Kohtul teha kindlaks õiguslikud ja faktilised asjaolud, millest lähtuvalt siseriiklik kohus direktiivi 2006/134 kehtivuses kahtleb.
24 Kui siseriiklikus kohtus tõusetub küsimus Euroopa Liidu institutsioonide õigusakti kehtivusest, on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas asjas otsuse langetamiseks on vaja see küsimus lahendada, ning seejärel taotleda Euroopa Kohtult otsust selles küsimuses. Järelikult juhtudel, kui siseriikliku kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi kehtivust, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama (10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, EKL 2002, lk I‑11453, punkt 34, ning 3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑308/06: Intertanko jt, EKL 2008, lk I‑4057, punkt 31).
25 Nimelt võib Euroopa Kohus keelduda siseriikliku kohtu poolt esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid juhul, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt seoses tõlgendamise küsimustega 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61, ja 12. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑45/09: Rosenbladt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 33).
26 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Gowan esitas Tribunale amministrativo regionale del Laziole kaebuse, milles palus tühistada seoses fenarimooli sisaldavate taimekaitsevahenditega direktiivi 2006/134 täitmiseks vastu võetud ministri määrused. Euroopa Kohtus ei ole vaidluse alla seatud seda, et küsimus direktiivi 2006/134 kehtivuse kohta ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane. Seega ei saa öelda, et oleks ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus direktiivi 2006/134 kehtivuse kohta ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et tegemist oleks hüpoteetilise probleemiga.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas eelotsusetaotluses, et kahtleb direktiivi 2006/134 kehtivuse suhtes peamiselt selle tõttu, et selle direktiiviga fenarimooli kasutamisele kehtestatud piirangud on vastuolus enne sellesisulise otsuse tegemist läbiviidud hindamiste ja tehniliste kontrollidega, mis andsid selle toimeaine kasutamise kohta üldiselt positiivseid tulemusi. Kuigi eelotsusetaotlus ei sisalda põhikohtuasjas esitatud etteheidete ammendavat ülevaadet, tuleb märkida, et nii eelotsusetaotlus kui ka esitatud kirjalikud ja suulised märkused tagavad Euroopa Kohtule piisava teabe, mis võimaldab tal põhikohtuasjas käsitlusel olevat olukorda silmas pidades direktiivi 2006/134 kehtivust kontrollida (vt selle kohta eelkõige 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).
28 Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimus
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma küsimusega sisuliselt teada, kas direktiiv 2006/134 on kehtiv, võttes arvesse asjaolu, et selle alusel lähevad fenarimooli kasutamisele kehtestatud piirangud kaugemale sellest, mis selle aine riskide hindamise faasis leiti vajalik olevat.
Sissejuhatavad märkused
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasuliku vastuse andmiseks peab kontrollima direktiivi 2006/134 kehtivust tulenevalt õiguskindluse põhimõttest, ilmse hindamisvea esinemisest ning ettevaatus‑ ja proportsionaalsuse põhimõtetest.
31 Sissejuhatuseks tuleb täpsustada direktiivi 2006/134 vastuvõtmise asjaolusid.
32 Direktiivi 2006/134 preambulist nähtub, et fenarimooli toimet inimese tervisele ja keskkonnale on taotleja kavandatud kasutusviiside puhul hinnatud vastavalt määruse nr 3600/92 sätetele.
33 Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik esitas referentliikmesriigina 30. aprillil 1996 komisjonile hindamisaruande ja soovitused. Toimikust, eelkõige komisjoni poolt Euroopa Kohtu palvel talle esitatud dokumentidest, nähtub, et see dokument pooldas fenarimooli kandmist direktiivi 91/414 I lisasse tingimusel, et selle kohta esitatakse teatud täiendavad andmed.
34 Komisjon palus 2000. aasta novembris selleks, et hinnata riski, et fenarimool põhjustab sisesekretsioonisüsteemi häireid, taotlejal viia läbi täiendavad uuringud kalade peal („full fish life cycle study”). Selle Gowani poolt ettenähtud tähtajaks läbi viidud uuringu alusel leidis Ühendkuningriik, et fenarimooli kasutamisest põhjustatud pidev oht kaladele on vastuvõetav ilma, et oleks vaja läbi viia muid analüüse või võtta kasutusele riskijuhtimismeetmeid. Enne menetluse lõpetamist 11. märtsil 2004, kinnitas toiduahela ja loomatervishoiu alalises komitee „hindamise” töögrupp 16. jaanuaril 2004 selle uuringu tulemuse ja üldisemalt Ühendkuningriigi poolt esitatud hindamisaruande.
35 Lisaks nähtub toimikust, et komisjon esitas taimede teaduskomiteele mitmeid küsimusi, mis puudutasid eelkõige sisesekretsioonisüsteemi häirete riski, mis on seotud fenarimooli inhibeeriva toimega aromataasile.
36 Direktiivi 2006/134 põhjendusest 4 nähtub, et selle komitee sõnul tuleb fenarimooli mõju isasloomade viljakusele rottide näitel inimese puhul pidada riski hindamisel asjakohaseks. Komitee leidis, et fenarimooli mõju rottide sünnitusele ei peeta riski hindamisel inimese puhul asjakohaseks. Komitee järeldas, et „peale isaslooma vähenenud viljakuse ja hilinenud sünnitusega seostatava mõju puuduvad veenvad tõendid muust paljunemisvõimet kahjustavast toimest, mis on seotud fenarimooli aromataasi pärssiva mõjuga”.
37 Ajavahemikus juuni 2004 kuni märts 2006, arutas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee „juriidiline” töögrupp riskijuhtimismeetmeid. Sellega seoses nähtub komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest, et pärast seda, kui komisjon oli esitanud 7. oktoobril 2004 „juriidilisele” töögrupile mitteametliku dokumendi, milles soovitas kanda fenarimool kümneks aastaks direktiivi 91/414 I lisasse (dokument SANCO/10321/2004‑rev. 0), ajendasid mitmete liikmesriikide mure seoses sisesekretsioonisüsteemi häiretega komisjoni kaaluma piirangute kehtestamist fenarimooli kasutamise kohta ning selle lubatavuse lühemat perioodi.
38 Seega teavitas komisjon 2. augusti 2005. aasta kirjaga Gowanit asjaolust, et pärast „intensiivseid konsultatsioone” liikmesriikide ekspertidega kaalub ta võimalust fenarimooli direktiivi 91/414 I lisasse mitte kanda, tuginedes eelkõige sisesekretsioonisüsteemi häirete ohule. Vastuseks sellele kirjale tegi Gowan oma 11. novembri 2005. aasta kirjas komisjonile ettepaneku eelkõige piirata nende kasutusviiside arvu, mille jaoks komisjon soovib fenarimooli direktiivi 91/414 I lisasse kanda.
39 Komisjon esitas veebruaris 2006 toiduahela ja loomatervishoiu alalisele komiteele hindamisaruande eelnõu (5. jaanuari 2006. aasta dokument 6847/VI/97‑rev 4) ning ettepaneku direktiivi kohta, milles nähakse ette fenarimooli kandmine direktiivi 91/414 I lisasse, piirates selle kasutamist 7‑aastani ning kehtestades kasutusviiside suhtes rangemad piirangud kui need, mida oli silmas peetud Gowani 11. novembri 2005. aasta kirjas (19. jaanuari 2006. aasta dokument SANCO/10321/2005‑rev. 5).
40 Direktiivi 2006/134 põhjendus 6 täpsustab selle esialgse eelnõuga seoses, et „[e]rinevuste vältimiseks taotletava kõrge kaitsetaseme puhul peaks direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmine olema piiratud fenarimooli nende kasutusviisidega, mida ühenduse hindamise raames on tegelikult kontrollitud ja mille kavandatavad kasutusviisid on kooskõlas direktiivi 91/414/EMÜ tingimustega. […] Fenarimooli ohtlike omaduste tõttu peeti vajalikuks ühtlustada ühenduse tasandil minimaalsel määral teatavad riski vähendamise meetmed, mida liikmesriikidel tuleb lubade andmisel kohaldada”.
41 Komisjon tõendas, nagu ta meenutas ka direktiivi 2006/134 põhjenduses 10, et hoolimata „järeldu[sest], et fenarimooli sisaldavaid taimekaitsevahendeid võib käsitada direktiivi 91/414/EMÜ artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõuetele vastavana, on asjakohane saada edasist teavet teatavate konkreetsete küsimuste kohta. Fenarimooli võimalikku kahjulikku toimet sisesekretsioonisüsteemi talitusele on hinnatud katsetes, milles järgiti olemasolevaid häid tavasid. Komisjon on teadlik sellest, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD) töötatakse välja katse läbiviimise juhiseid, et sisesekretsioonisüsteemile avaldatava võimaliku kahjuliku mõju hindamist veelgi täpsustada. Seepärast on asjakohane nõuda, et fenarimooliga tehtaks niisugused täiendavad katsed niipea, kui on olemas OECD kokkulepitud juhised katsete läbiviimiseks, ja et sellised uuringud esitaks taotleja. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid nõudma lubade valdajatelt teabe esitamist fenarimooli kasutamise kohta, kaasa arvatud võimalik teave kasutajate haigusjuhtude kohta”.
42 Toiduahela ja loomatervishoiu alalisel komiteel ei õnnestunud oma 3. märtsi 2006. aasta kohtumisel selle eelnõu kohta arvamust vastu võtta.
43 Nagu on meenutatud direktiivi 2006/134 põhjendustes 7 ja 8, vaatas komisjon oma seisukoha üle, kuna paljude liikmesriikide väljendatud mure peegeldab nende arvamust, et on vaja täiendavaid piiranguid, vähendamaks riski tasemele, mida võib pidada vastuvõetavaks ning vastavuses olevaks taotletava kõrge kaitstuse tasemega. Komisjon leidis olevat otstarbeka, lisaks põhjenduses 6 nimetatud põhimõtetele, täiendavalt lühendada toimeaine kehtivusaega seitsmelt aastalt 18 kuule, mis vähendab riski veelgi, tagades selle toimeaine ümberhindamise esmajärjekorras.
44 Komisjon esitas Euroopa Liidu Nõukogule direktiivi eelnõu sellisena, nagu see nähtub direktiivi 2006/134 põhjendusest 16. Kuna direktiivi 91/414/EMÜ artikli 19 lõike 2 teises lõigus sätestatud ajavahemiku lõppedes polnud nõukogu ettepandud rakendusakti vastu võtnud ega andnud teada ka oma vastuseisust rakendusmeetmete ettepanekule, siis võttis komisjon direktiivi 2006/134 puudutavad asjaomased meetmed vastu.
Õiguskindluse põhimõtte rikkumine
45 Gowan väidab, et direktiivis 2006/134 sätestatud piirangud fenarimooli kasutamisele tuginevad hindamiskriteeriumitele, mida direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 punktides a ja b ei esine, mis aga on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Gowani väitel tugines komisjon nimelt sisesekretsioonisüsteemile avalduvale negatiivsele mõjule. Gowani sõnul puudub aga ühenduse tasandil kehtestatud teaduslik meetod, mis võimaldaks sellise mõju olemasolu tuvastada (Commission Staff Working Document on implementation of the Community Strategy for Endocrine disrupters – a range of substances suspected of interfering with the hormone systems of humans and wildlife (SEK (2004) 1372, lk 22)).
46 Lisaks väidab Gowan, et direktiiv 2006/134 tugineb fenarimooli poolt põhjustatud ohuga seotud kaalutlustele. Siiski ei võimalda sellekohane väljendatud mure järeldada, et esineb vastuvõetamatu mõju keskkonnale ja inimeste tervisele direktiivi 91/414 tähenduses.
47 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nõuab õiguskindluse üldpõhimõte, mis on liidu õiguse aluspõhimõte, et õigusnorm peab olema selge ja täpne, selleks et õigussubjektid saaksid selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi (vt 9. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 169/80: Gondrand ja Garancini, EKL 1981, lk 1931, punkt 17; 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2801, punkt 30; 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I‑403, punkt 68, ning eespool viidatud kohtuotsus Intertanko jt, punkt 69).
48 Kriteeriumid, mille alusel võib toimeained direktiivi 91/414 I lisasse kanda, on üldsõnaliselt sätestatud selle direktiivi artiklis 5. Selle sätte lõike 1 kohaselt on toimeaine nimetatud direktiivi I lisasse kandmiseks nõutavad kaks tingimust. Pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilist teadmisi, tuleb eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad järgmistele tingimustele:
„a) jäägid, mis tulenevad taimekaitsevahendite kasutamisest vastavalt heale taimekaitsetavale, ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega põhjaveele ega mõju ebasoodsalt keskkonnale […];
b) nende kasutamine vastavalt heale taimekaitsetavale ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega ebasoodsalt keskkonnale, nagu on sätestatud artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktides iv ja v.”
49 Direktiivi 91/414 artikli 5 lõige 2 sätestab, et toimeaine kandmisel nimetatud direktiivi I lisasse võetakse eelkõige arvesse järgmist:
„a) aktsepteeritav päevadoos inimesele, kui see on asjakohane;
b) ainega kokkupuutumise vastuvõetav ulatus, kui see on vajalik;
c) toimeaine hinnanguline säilimine ja levik keskkonnas ning selle toime muudele liikidele peale sihtliikide, kui see on asjakohane.”
50 Lõpuks on selle direktiivi II lisas täpsustatud nõudeid, mida tuleb täita toimeaine I lisasse kandmiseks esitatava toimiku puhul.
51 On selge, et ükski neist sätetest ei sisalda erinõudeid selle kohta, kuidas hinnata toimeaine mõju sisesekretsioonisüsteemile. Siiski kuulub selline mõju üheselt direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 punktis b osutatud kahjuliku mõju hindamise alla inimeste ja loomade tervisele. Seetõttu ei ole rikutud õiguskindluse põhimõtet ning direktiiv 2006/134 ei ole selle põhimõtte rikkumise tõttu kehtetu.
Ilmse hindamisvea esinemine
52 Gowan leiab, et direktiivi 2006/134 ei õigusta ükski direktiivi 91/414 kohaselt läbiviidud teaduslikest uuringutest, mis tõendaks kogumis, et fenarimooli ‑ toimeaine, mille kandmist lisasse taotleti ‑ kasutamine vastaks selle direktiivi nõuetele. Kuna komisjon jättis tähelepanuta temale esitatud teadusliku arvamuse, siis on ta rikkunud teadusliku tipptaseme põhimõtet.
53 Gowan leiab, et kuna Ühendkuningriik tegi peale teaduslikku hindamist ettepaneku kanda fenarimool lisasse, siis ei saanud komisjon teaduslikku põhjendust või õigustust esitamata naasta oma algse hinnangu juurde ja võtta vastu õigustamatud piirangud selle aine kasutamise kohta.
54 Tuleb meenutada, et nagu nähtub direktiivi 91/414 põhjendustest 5, 6 ja 9, on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada tõkked ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt, säilitades sealjuures inimeste ja loomade tervise‑ ning keskkonnakaitse kõrge taseme (18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑326/05 P: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑6557, punkt 74).
55 Et komisjon saaks tõhusalt täita talle seatud eesmärke, võttes arvesse neid laadilt keerulisi tehnilisi hinnanguid, mis ta peab andma, kui ta viib taotluste läbivaatamise raames toimeainete direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks läbi nende ainete kasutamisest tingitud riskide hindamise, peab komisjonil olema lai kaalutlusõigus.
56 Selline kaalutlusõigus ei ole siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et sellise kontrolli raames tuleb liidu kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, et komisjoni poolt aluseks võetud faktilised asjaolud oleksid sisuliselt õiged, et nende asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmset hindamisviga ja et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5, ja 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑16/90: Nölle, EKL 1991, lk I‑5163, punkt 12).
57 Eelkõige peab liidu kohus selleks, et hinnata, kas pädev institutsioon on pannud toime ilmse hindamisvea, kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (vt eelkõige 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14).
58 Samuti tuleb meenutada, et määruse nr 3600/92 artikli 6 lõike 2 punktist b tuleneb, et taotleja peab tõendama, et ühe või mitme piiratud hulga kasutusotstarvetega preparaadi kohta esitatud andmete kohaselt on täidetud direktiivi 91/414 nõudeid artiklis 5 osutatud kriteeriumide osas.
59 Nendest kaalutlusest lähtudes tuleb kontrollida, kas direktiivil 2006/134 puudub teaduslik alus.
60 Tuleb rõhutada, et isegi kui komisjonil on direktiivi 91/414 alusel kohustus referentliikmesriigi poolt koostatud teadusliku uuringut arvesse võtta, ei ole see siduv ei komisjonile ega vajaduse korral nõukogule, kes võivad selle direktiivi artiklis 19 sätestatud menetluse kohaselt võtta teistsuguseid riskijuhtimismeetmeid, kui need, mille referentliikmesriik välja pakkus.
61 Mis puudutab direktiivi 2006/134, siis tuleb sedastada, et toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee „hindamise” töögrupp kinnitas järeldused, mille referentliikmesriik tegi pärast fenarimooli omaduste ja selle aine taotleja poolt kavandatud kasutusviisidel kasutamisest tekkivate riskide teaduslikku hindamist.
62 Mis puudutab täpsemalt küsimust fenarimooli kasutamisest tingitud sisesekretsioonisüsteemi häirete kohta, siis nähtub toimikust ja eelkõige esitatud täiendavast 2003. aastal kalade elutsükli täieliku analüüsi alusel teostatud uuringust, et taotleja poolt esitatud andmed kinnitasid referentliikmesriigi esialgset hinnangut vastuvõetamatu riski puudumise kohta ning sellega nõustus ka „hindamise” töögrupp.
63 Seoses otsusega kanda fenarimool direktiivi 91/414 I lisasse tuleb rõhutada, et direktiiv 2006/134 ei tühista teadusliku hinnangu tulemusi selle toimeaine poolt põhjustatud riskide kohta, kuna viimati mainitud direktiiviga lubatakse selle kasutamist taimekaitsevahendites.
64 Sellega seoses on direktiivi 2006/134 põhjenduses 5 meenutatud, et „[m]itmete uuringute põhjal on selgunud, et fenarimooli sisaldavaid taimekaitsevahendeid võib käsitada direktiivi 91/414/EMÜ artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõuetele vastavana kasutusviiside puhul, mida uuriti ja mille kohta esitati üksikasjalikud andmed komisjoni aruandes, tingimusel et kohaldatakse piisavaid meetmeid riskide vähendamiseks”.
65 Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud hoolikalt ja erapooletult arvesse kõiki teaduslikke asjaolusid fenarimooli kasutamisest tingitud riskide kohta, mille referentliikmesriik hindamise faasis esitas.
66 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse eesmärk on teha kindlaks, kas direktiiviga 91/414 fenarimooli kasutamisele kehtestatud piirangud lähevad Gowani poolt esitatud andmete alusel teostatud teaduslikku hindamist silmas pidades kaugemale sellest, mis on vajalik selle direktiiviga taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Selle küsimuse puhul tuleb kontrollida direktiivi 2006/134 ettevaatus‑ ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt.
67 Seega tuleb järeldada, et neid teaduslikke asjaolusid silmas pidades, mis tulenevad taotleja poolt kavandatud fenarimooli kasutamisviisidest tingitud riskide hindamisest, ei ilmnenud toimiku uurimise käigus ühtegi asjaolu, mis lubaks järeldada, et komisjon on teinud direktiiv 2006/134 puhul ilmse hindamisvea.
Ettevaatus‑ ja proportsionaalsuse põhimõte
68 Gowan vaidlustab ettevaatuspõhimõttele tuginemise, millega õigustatakse fenarimooli kasutamisele kehtestatud piiranguid. Seda põhimõtet saab kohaldada üksnes teadusliku ebaselguse korral (Üldkohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3305, punkt 142), mis tuleneb eelkõige sellest, et andmed ei ole piisavad, lõplikud või täpsed (komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatis ettevaatuspõhimõtte kohaldatavuse kohta, KOM(2000) 1 lõplik). Seevastu ei saa sellele põhimõttele tugineda seetõttu, et riski selget ja ühemõttelist puudumist ei ole tõendatud (kohtujurist Mischo ettepanek kohtuasjas C‑6/99: Greenpeace France jt, milles tehti otsus 21. märtsil 2000, EKL 2000, lk I‑1651).
69 Gowan kinnitab, et ta on esitanud kõik uuringud, mis näitavad fenarimooli mõju sisesekretsioonisüsteemile. Neil asjaoludel tähendab ettevaatuspõhimõttele tuginemine, nagu komisjon seda teeb, et isikud, kes taotlevad toimeaine kandmist direktiivi 91/414 I lisasse kandmist, peavad esitama tõendid igasuguse riski puudumise kohta, mis ei ole isegi üks nendest nõuetest, mis selle direktiiviga on sellise kande tegemise taotlemiseks ette nähtud.
70 Isegi kui eeldada, et seoses fenarimooli mõjuga sisesekretsioonisüsteemile esineb teaduslik ebakindlus, siis peavad Gowani sõnul kõik ettevaatuspõhimõtte alusel võetud meetmed olema proportsionaalsed direktiivi 91/414 eesmärkidega, kuna sellised meetmed suudavad harva sellise riski olematuks muuta (komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatis ettevaatuspõhimõtte kohaldatavuse kohta, lk 3, punkt 6). Niisiis keelavad selle direktiiviga fenarimooli kasutamisele kehtestatud piirangud praktikas täielikult selle aine kasutamise.
71 Tuleb meenutada, et ELTL artikli 191 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et inimese tervise kaitse kuulub liidu poliitika eesmärkide hulka keskkonna valdkonnas. See poliitika, mille eesmärk on kaitstuse kõrge tase, tugineb eelkõige ettevaatuspõhimõttele. Selle poliitika nõuded tuleb integreerida liidu muu poliitika määratlemisse ja rakendamisse. Lisaks – nagu on sätestatud ELTL artiklis 168 – moodustavad nõuded inimeste tervise kaitse valdkonnas ühe osa kogu liidu poliitikast ja meetmetest ning seega tuleb neid ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel liidu institutsioonide poolt arvesse võtta.
72 Ettevaatuspõhimõte kuulub kohaldamisele, kui liidu institutsioonid võtavad ühise põllumajanduspoliitika raames vastu meetmeid inimeste tervise kaitseks (vt selle kohta 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑157/96: National Farmers Union jt, EKL 1998, lk I‑2211, punkt 64, ning 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 100).
73 Ettevaatuspõhimõttest tuleneb, et kui valitseb ebakindlus selles, kas esineb oht inimeste tervisele või milline on selle ohu ulatus, võib võtta kaitsemeetmeid, ootamata ära, et nende ohtude tegelik olemasolu ja raskusaste oleksid täielikult tõendatud (vt eespool viidatud kohtuotsus National Farmers’ Union jt, punkt 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punkt 99, ning 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑236/01: Monsanto Agricoltura Italia jt, EKL 2003, lk I‑8105, punkt 111).
74 Kuigi direktiiv 91/414 näeb ettevaatuspõhimõtte ühe võimaliku väljendusena ette taimekaitsevahendite eelneva loa taotlemise menetluse, tuleb tunnistada, et kuna ettevaatuspõhimõte on selle otsusemenetluse lahutumatu osa, mille tulemusena võetakse mis tahes meetmeid inimeste tervise kaitseks siis, kui komisjon või vajaduse korral nõukogu teeb toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotluse kohta otsuse, siis võivad need institutsioonid võtta ettevaatuspõhimõtte alusel kaitsemeetmeid ilma, et nad peaksid ära ootama, et nende riskide tegelik olemasolu või raskusaste oleks täielikult tõendatud.
75 Ettevaatusprintsiibi õige kohaldamine eeldab esiteks nende võimalike negatiivsete tagajärgede kindlakstegemist, mis kõnealuste ainete soovitud kasutusviisil väidetavalt tervisele on, ja teiseks tervisele avaldatava ohu põhjalikku hindamist, tuginedes kõige usaldusväärsematele kättesaadavatele teaduslikele andmetele ja kõige uuemate rahvusvaheliste uuringute tulemustele (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑333/08: komisjon vs. Prantsusmaa, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 92 ja viidatud kohtupraktika).
76 Juhul kui väidetava ohu olemasolu või selle ohu ulatuse üle ei ole võimalik kindlalt otsustada, kuna teostatavate uuringute tulemused ei ole piisavad, lõplikud või täpsed, kuid tegeliku kahju tõenäolisus rahvatervisele jääb püsima oletusel, et see oht realiseerub, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete vastuvõtmist juhul, kui need on mittediskrimineerivad ja objektiivsed (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 93 ja viidatud kohtupraktika).
77 Mis puudutab fenarimooli direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetlust, siis tuleb sedastada, et kuigi teaduslikud hinnangud selle toimeaine omaduste ja selle kasutamisest tulenevate riskide kohta võimaldasid jõuda direktiivi 2006/134 põhjenduses 5 väljendatud järeldusele, et kui on „selgunud, et fenarimooli sisaldavaid taimekaitsevahendeid võib käsitada direktiivi 91/414[…] artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõuetele vastavana kasutusviiside puhul, mida uuriti ja mille kohta esitati üksikasjalikud andmed komisjoni aruandes”, ilmnesid fenarimool direktiivi 91/414 I lisasse kandmise otsuse eelnõu väljatöötamise käigus siiski teatud kahtlused seoses fenarimooli loomupärase toksilise mõjuga, „sealhulgas võimalik kahjulik mõju sisesekretsioonisüsteemile”, mistõttu „tuleb selle kasutamist piirata”.
78 Niisiis ei saa asuda seisukohale, et sellised kahtlused põhinevad lihtsalt hüpoteetilistel kaalutlustel. Lisaks teaduslikele asjaoludele, mille teatud liikmesriigid toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee tegutsemise jooksul esitasid, tuleb sedastada, et komisjon tugines oma kirjalikes märkustes mitmele uuringule ja aruandele, mis käsitlevad teatud ainete kahjulikku mõju sisesekretsioonisüsteemile, sealhulgas komisjoni 17. detsembri 1999. aasta teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile sisesekretsioonisüsteemi häireid käsitleva ühenduse strateegia kohta – Rida aineid, mis võivad mõjutada meeste ja naiste hormonaalsüsteemi (KOM (1999) 706 lõplik). Lisaks, nagu on rõhutatud ka direktiivi 2006/134 põhjenduses 10, ei olnud OECD poolt teostatavaid töid, mille eesmärk oli töötada välja katse läbiviimise juhiseid, et sisesekretsioonisüsteemile avaldatava võimaliku kahjuliku mõju hindamist veelgi täpsustada, direktiivi 2006/134 vastuvõtmise kuupäevaks veel lõpule viidud.
79 Arvestades asjaolusid, mis kalduvad tõendama, et praegu esineb veel teatud teaduslik ebaselgus selles, kuidas hinnata selliste ainete nagu fenarimool mõju sisesekretsioonisüsteemile, ei saa järeldada, et komisjon kohaldas ettevaatuspõhimõtet ilmselgelt vääralt, kui ta sidus sellele ainele loa andmise piirangutega kasutamisele.
80 Lisaks tuleb veel kontrollida, kas need piirangud on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
81 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (8. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑58/08: Vodafone jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 51 ja viidatud kohtupraktika).
82 Mis puutub eelmises punktis nimetatud tingimuste täidetuse kohtulikku kontrolli, siis tuleb tunnustada komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust, kui ta otsustab aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetluse raames võtta kasutusele riskijuhtimismeetmeid. Nimelt nõuab see valdkond omalt poolt eelkõige nii poliitiliste valikute tegemist kui keeruliste hinnangute andmist. Selles valdkonnas kasutusele võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui selline meede on ilmselgelt sobimatu (vt analoogia alusel 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I‑6451, punkt 52, ning 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑558/07: S.P.C.M. jt, EKL 2009, lk I‑5783, punkt 42 ning viidatud kohtupraktika).
83 Mis puudutab küsimust, kas meetmed fenarimooli kasutamise piiramiseks on direktiiviga 91/414 taotletava eesmärgi realiseerimiseks sobivad, siis nähtub nii menetlusest, mis viis direktiivi 2006/134 vastuvõtmiseni, kui ka selle direktiivi põhjendustest, et komisjon püüdis leida tasakaalu direktiivi 91/414 eesmärkidele, mis käsitlevad taimekasvatuse edendamist, inimeste ja loomade tervise, põhjavee ning keskkonna kaitset, ning taotleja huvi vahel kanda fenarimool selle aine kasutamisest tingitud riskide teadusliku hindamise alusel direktiivi 91/414 I lisasse. Võttes arvesse kahtlusi seoses fenarimooli võimaliku kahjuliku mõjuga sisesekretsioonisüsteemile ning sellega seotud teaduslikku ebaselgust, mis õigustas komisjoni tuginemist ettevaatuspõhimõttele, ei näi selle aine kasutamisele direktiiviga 2006/134 kehtestatud piirangud olevat nende eesmärkide saavutamiseks ebasobivad.
84 Gowan vaidlustas kõne all olevate meetmete vajalikkuse põhjendusel, et fenarimooli lisasse kandmise tingimused sarnanevad selgele ja ühemõttelisele keelule seda toimeainet kasutada ning lähevad seega kaugemale sellest, mis osutatud eesmärkide saavutamiseks vajalik on. Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui fenarimooli kandmist direktiivi 91/414 I lisasse piirati 18 kuule, nähtub direktiivi 2006/134 põhjendusest 11, et see ajutine piirang ei keela selle kande võimalikku pikendamist vastavalt direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 5 sätetele.
85 Samamoodi nähtub direktiivi 2006/134 põhjendusest 6 sõnaselgelt, et asjaolu, et fenarimooli kasutamine on lubatud üksnes nende kasutusviiside puhul, mida on tegelikult hinnatud ja mille puhul on leitud, et need on direktiiviga 91/414 kooskõlas, ei tähenda, et teisi kasutusviise ei võiks peale nende täielikku hindamist selle direktiivi I lisasse kanda.
86 Neil asjaoludel ning eelkõige kuna komisjonil on kõnealuses valdkonnas lai kaalutlusõigus, ei saa leida, et meetmed fenarimooli kasutamise piiramiseks lähevad kaugemale sellest, mis on taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik
87 Neid asjaolusid arvesse võttes ei ole direktiiv 2006/134 ettevaatus- ja proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt kehtetu.
88 Eeltoodust nähtub, et eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks direktiivi 2006/134 kehtivust.
Kohtukulud
89 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Eelotsuse küsimuse uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis mõjutaks komisjoni 11. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/134/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, et lisada toimeainete hulka fenarimool, kehtivust.
Allkirjad