ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
22. november 2023(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Otsuste tühistamise või kannete kustutamise menetlus – EUIPO-le omistatavat ilmset viga sisaldava registrikande kustutamine – Kujutismärkide LAPLANDIA Land of purity jt litsentside registreerimine – Litsentsi registreerimise tingimused – Tõend selle kohta, et kaubamärgi registreeritud omanik on litsentsi andnud – Mõiste „EUIPO-le omistatav ilmne viga“ – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 27 lõike 1 teine lõik – Määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 esimene lause
Kohtuasjas T‑679/22,
Oy Shaman Spirits Ltd, asukoht Tyrnävä (Soome), esindaja: advokaat R. Almaraz Palmero,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: E. Markakis,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Global Drinks Finland Oy, asukoht Helsinki (Soome), esindaja: advokaat T. Talvitie,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president F. Schalin, kohtunikud G. Steinfatt (ettekandja) ja D. Kukovec,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Oy Shaman Spirits Ltd esitas ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis nõude tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 14. septembri 2022. aasta otsus (asi R 909/2021‑1) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Aastatel 2008–2016 lasi Brandavid Oy registreerida järgmised ELi kujutismärgid (edaspidi „vaidlusalused kaubamärgid“):
– all esitatud ELi kujutismärk, mis registreeriti 15. septembril 2008 numbriga 6491914 kaupade jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 32 ja 33:
– all esitatud ELi kujutismärk, mis registreeriti 20. oktoobril 2009 numbriga 7087281 klassidesse 32 ja 33 kuuluvate kaupade jaoks:
– all esitatud ELi kujutismärk, mis registreeriti 29. veebruaril 2016 numbriga 14786883 klassidesse 31, 32 ja 33 kuuluvate kaupade jaoks:
3 Asjaomaste kaubamärkide menetlusse astujale Global Drinks Finland Oy-le ülemineku kohta tehti registrikanne 5. jaanuaril 2017.
4 Hageja esitas 6. juulil 2020 EUIPO-le taotluse – millele oli lisatud hageja ja Brandavid Oy vahel sõlmitud kokkulepe (edaspidi „litsentsileping“) – teha ELi kaubamärkide registrisse kanne selle kohta, et talle kuulub kõigi asjaomaste kaubamärkide osas ainulitsents.
5 EUIPO registri pidamise eest vastutav osakond teatas 27. juulil 2020 hagejale ja menetlusse astujale, et hageja taotluse kohaselt on litsents registreeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artiklile 111.
6 Menetlusse astuja teatas 12. ja 19. oktoobri 2020. aasta kirjades, et ta ei ole nõus litsentsi registreerimisega.
7 Registri pidamise eest vastutav osakond teatas 25. novembril 2020, et litsentsi registreering tühistatakse, välja arvatud juhul, kui hageja tõendab, et menetlusse astuja on nõus litsentsi registreerimisega.
8 Hageja esitas 22. detsembril 2020 kuus dokumenti, et tõendada, et menetlusse astuja oli litsentsilepingu heaks kiitnud.
9 Määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 alusel tehtud 18. märtsi 2021. aasta otsusega kustutas registri pidamise eest vastutav osakond litsentsi kohta tehtud kande ELi kaubamärgiregistrist.
10 Hageja esitas 14. mail 2021 registri pidamise eest vastutava osakonna otsuse peale kaebuse.
11 Esimene apellatsioonikoda tegi 14. septembril 2022 vaidlustatud otsuse, millega ta jättis hageja kaebuse rahuldamata. See apellatsioonikoda leidis, et ainus tõend on koos registreerimistaotlusega esitatud Brandavid Oy ja hageja vaheline nende poolt 2016. aastal allkirjastatud litsentsileping (edaspidi „litsentsileping“) mille pool menetlusse astuja ei ole kunagi olnud. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et on olemas litsents, mille menetlusse astuja kui asjaomaste kaubamärkide registreeritud omanik on andnud või heaks kiitnud, kujutab litsentsi 27. juulil 2020 taotluse kohaselt registreerimine endast EUIPO-le omistatavat ilmset viga määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 tähenduses, mistõttu tuleb asjaomane registreering kustutada. Apellatsioonikoda sedastas, et kuna menetlusse astuja ei ole kolmas isik, siis ei oma asjas tähtsust see, kas registreerimistaotluse esitamise ajal teadis menetlusse astuja, et asjaomane litsentsileping on olemas, ning Soome õigust puudutavate õiguslike argumentide ja tõenditega ei saa seada kahtluse alla faktilist järeldust, et menetlusse astuja ei ole sellele litsentsilepingule oma nõusolekut andnud.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.
13 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt juhul, kui toimub kohtuistung.
14 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
15 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikleid 25–27, teise kohaselt on rikutud nimetatud määruse artikleid 19 ja 20 ning kolmanda kohaselt on rikutud selle määruse artiklit 103.
Esimene väide, mis puudutab määruse 2017/1001 artiklite 25 ja 27 rikkumist
16 Hageja heidab apellatsioonikojale sisuliselt ette, et viimane jättis arvestamata litsentsilepinguga, mille alusel ta vastavalt määruse 2017/1001 artikli 25 lõikele 1 sai litsentsi asjaomastele kaubamärkidele, ja hageja õigusega lasta see litsents registreerida vastavalt nimetatud määruse artikli 26 lõikele 1. Hageja täpsustab, et litsentsilepingu allkirjastas 2016. aastal Brandavid Oy, kes tol ajal oli asjaomaste kaubamärkide omanik ning kes sõnaselgelt andis talle lepingu alusel õiguse kasutada neid kaubamärke ja õiguse registreerida end ainulitsentsi omanikuna. Hageja märgib, et kaubamärkide ülemineku registreerimise ajal, st 2017. aastal, teadis menetlusse astuja, et litsentsileping on olemas, millest järeldub, et ta oli nõus hagejale ainulitsentsi andmisega.
17 Hageja märgib lisaks, et talle anti ainulitsents sõltumata sellest, kes on asjaomaste kaubamärkide omanik.
18 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
19 Määruse 2017/1001 artikli 25 lõike 5 kohaselt tehakse litsentsi andmise või üleandmise kohta poole taotluse alusel kanne registrisse ja see avaldatakse.
20 Vastavalt määruse 2017/1001 artikli 26 lõikele 1 kohaldatakse selle määruse artikli 20 lõiget 5 ja selle sätte kohaselt vastu võetud eeskirju mutatis mutandis selle määruse artikli 25 lõikes 5 osutatud litsentsi registreerimise suhtes.
21 Määruse 2017/1001 artikli 20 lõikes 5 on sätestatud, et ülemineku registreerimise taotluses peavad sisalduma teatavad andmed ja taotlusele tuleb lisada dokumendid, mis nõuetekohaselt tõendavad üleminekut vastavalt lõigetele 2 ja 3, kusjuures lõikes 3 on sätestatud, et „[…] ELi kaubamärgi loovutamine [peab olema vormistatud] kirjalikult ja selle peavad allkirjastama lepingupooled, kui selline toiming ei tulene kohtuotsusest; vastasel korral on see õigustühine“.
22 Lisaks on komisjoni 5. märtsi 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/626, millega nähakse ette määruse 2017/1001 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/1431 (ELT 2018, L 104, lk 37), artikli 13 lõike 3 punktides a, c ja d – mida vastavalt määruse 2017/1001 artikli 20 lõike 6 punktile b ja artikli 26 lõikele 1 kohaldatakse mutatis mutandis litsentside suhtes – täpsustatud, et kaubamärgi registreeritud omaniku allkiri või nõusolek on litsentsi nõuetekohase andmise eeltingimus.
23 Kustutades litsentsi registreeringu, kohaldas EUIPO õigesti määruse 2017/1001 artikleid 25 ja 26 koostoimes nendes artiklites viidatud sätetega. Nimelt ei olnud litsentsilepingus mainitud menetlusse astujat, kes oli litsentsi taotlemise ja registreerimise ajal kaubamärgi registreeritud omanik ega olnud sellele lepingule alla kirjutanud. Eelmisel kaubamärgi registreeritud omanikul ei olnud enam õigust anda asjaomaste sätete kohaselt nõutavat nõusolekut.
24 EUIPO selgitab õigesti, et kohaldatavates sätetes on õiguskindluse huvides ette nähtud, et kaubamärgi registreeritud omanik peab oma tahet anda litsents väljendama aktiivselt, st esitama ise EUIPO-le litsentsi registreerimise taotluse määruse 2017/1001 artikli 26 lõike 1 punkti b ning rakendusmääruse 2018/626 artikli 13 lõike 3 punktide a ja b alusel või siis kinnitama avalduse, lepingu või tüüpvormi oma allkirjaga vastavalt nimetatud rakendusmääruse artikli 13 lõike 3 punktidele c ja d.
25 Hageja esitatud argumendid ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
26 Mis puutub hageja väitesse, et asjaomaste kaubamärkide üleandmise kohta registreeringu tegemise ajal teadsid menetlusse astuja ja Brandavid Oy, et litsentsileping on olemas, siis tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 teise lause alusel saab menetlusse astuja vastu tugineda viimase õiguseellase antud litsentsile, ei tulene sellest siiski EUIPO kohustust see litsents registreerida. Nimelt sõltub vaidlustatud otsuse õiguspärasus üksnes kohaldatavates sätetes ette nähtud vorminõuetest. Käesolevas asjas ei ole need nõuded täidetud (vt eespool punkt 23), mistõttu ei saa vaidlustatud otsust tühistada ka ainuüksi põhjusel, et just menetlusse astuja juhtis EUIPO tähelepanu sellele, et registreerimistingimused ei ole täidetud.
27 Isegi kui eeldada, et pärast asjaomase kaubamärgi üleandmist võib litsents edasi kehtida või anda õigusi litsentsilepingu suhtes kohaldatava riigisisese õiguse alusel – kuivõrd hageja väitel toimus asjaomaste kaubamärkide üleandmine Brandavit Oy ja menetlusse astuja vahel nii, et viimane teadis litsentsi olemasolust –, ei saa see materiaalõiguslik olukord mõjutada registreerimisõigust, mida saab teostada vastavalt vorminõuetele, mis on selgelt kodifitseeritud kohaldatavate sätetega, mille sõnastus ei jäta mingit tõlgendamisruumi. Hagejal on õigus tugineda talle materiaalõigusest tulenevatele õigustele liikmesriigi kohtus. Sellega seoses märkis EUIPO õigesti, et on võimalik, et litsentsilepingu ja selles oleva õigusjärglaste suhtes kohaldatava lepingutingimuse võimalik rikkumine võib kaasa tuua teise lepingupoole lepingulise vastutuse, ent see lepinguline aspekt ei saa siiski mõjutada registreerimistaotluse üle otsustamist.
28 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis puudutab määruse 2017/1001 artiklite 19 ja 20 rikkumist
29 Hageja järeldab määruse 2017/1001 artikli 19 lõikest 1, et asjaomaste kaubamärkide registreeringutega seotud üleminekut või litsentsi puudutava vaidluse suhtes tuleb kohaldada Soome õigust, kuna menetlusse astuja ja Brandavid Oy asukoht on Soomes.
30 Hageja kinnitab, et esiteks ei pea Soome õiguse kohaselt leping olema kirjalik ja teiseks ei ole Soome õiguse kohaselt asjakohane see, kas 2016. aastal allkirjastas menetlusse astuja – Brandavid Oy õigusjärglane pärast kõigi juba varem registrisse kantud kaubamärgiõiguste üleandmist – litsentsilepingu, olles ühtlasi teadlik litsentsilepingu olemasolust. Hageja märgib, et kaubamärgi uus omanik on kohustatud järgima kaubamärgi varasema omaniku ja litsentsi omaniku vahel varem sõlmitud kokkulepete tingimusi.
31 Lisaks kritiseerib hageja vaidlustatud otsuse punktis 21 esitatud apellatsioonikoja märkust, et hageja ei ole kunagi esitanud nende kaubamärkide loetelu, mille omanik Brandavid Oy oli ja mis hiljem menetlusse astujale üle anti. Ta kinnitab, et see loetelu on apellatsioonikojale esitatud hagi põhjenduste lisas 1.
32 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
33 Kõigepealt tuleb EUIPO eeskujul märkida, et määruse 2017/1001 artikli 19 lõige 1, mis viitab ELi kaubamärgi omaniku asukohaliikmesriigi õigusele, on kohaldatav ainult siis, „[k]ui artiklites 20–28 ei ole sätestatud teisiti“. Liidu õiguses on aga ELi kaubamärgi litsentsi ELi kaubamärkide registrisse kandmine määruse 2017/1001 artiklites 25–28 ja rakendusmääruse 2018/626 artiklis 13 reguleeritud autonoomselt.
34 Sellest tuleneb, et ELi kaubamärkide registris hageja kasuks litsentsi registreerimise õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähtsust see, kas Soome õiguses on ette nähtud litsentsilepingu vorminõuded, või see, millistel tingimustel on selline leping siduv ka asjaomaste kaubamärkide õigusjärglasest omaniku suhtes. Seega ei saa hageja argumentidega, mis põhinevad Soome õigusel, seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust seoses litsentsi registreerimise tingimustega.
35 Pealegi on tulemusetu kriitika, mille hageja esitas vaidlustatud otsuse punktis 21 sisalduva apellatsioonikoja tähelepaneku kohta, kuna – nagu EUIPO õigesti märkis – tegemist on apellatsioonikoja täiendava kaalutlusega. Vaidlustatud otsus põhineb peamiselt järeldusel, et hageja ei ole tõendanud, et kaubamärgi registreeritud omanik on talle litsentsi andnud. See järeldus ei sõltu sellest, millised kaubamärgid on litsentsitud.
36 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mis puudutab määruse 2017/1001 artikli 103 rikkumist
37 Hageja heidab EUIPO-le ette pädevuse ületamist. Ta märgib, et EUIPO jättis tehtud vea parandamata. Hageja väitel ületas EUIPO oma pädevust, otsustades õige ja Soome õigusega kooskõlas oleva litsentsilepingu registreeringu tühistada. Hageja leiab, et EUIPO oleks määruse 2017/1001 artikli 19 alusel pidanud selle määruse artikli 103 asemel kohaldama Soome õigust.
38 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
39 Määruse 2017/1001 artikli 103 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „kui [EUIPO] on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset [talle] omistatavat viga, tagab ta kande kustutamise või otsuse tühistamise“.
40 Esiteks oli 27. juulil 2020 kustutatud kande puhul tehtud EUIPO-le omistatav ilmne viga, nagu EUIPO ja menetlusse astuja õigesti märgivad. See viga seisnes asjaolus, et registrisse kande tegemisega nõustuti dokumentide alusel, mis ei vastanud kohaldatavates õigusnormides sätestatud nõuetele (vt eespool punkt 23). Registreerimistaotlusele lisatud litsentsileping ei sisaldanud ühtegi tõendit selle kohta, et asjaomaste kaubamärkide registreeritud omanik on litsentsi andnud. Selles osas leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 15 õigesti, et hageja ei tõendanud, et litsents on antud asjaomaste kaubamärkide omaniku nõusolekul.
41 Teiseks ei olnud apellatsioonikoda kohustatud kohaldama riigisisest õigust, kuna määruse 2017/1001 artiklites 25–28 ja rakendusmääruse 2018/626 artiklis 13 on ELi kaubamärgi litsentsi ELi kaubamärkide registrisse kandmise menetlus liidu õiguses reguleeritud autonoomselt (vt eespool punkt 33).
42 Kolmandaks tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mille kohaselt ületas apellatsioonikoda pädevust, kui ta tühistas otsuse, mis ei olnud Soome õigust arvestades ilmselgelt väär, vaid oli õige.
43 Nimelt nähtub kohtupraktikast, et EUIPO ülesanne ei ole kontrollida riigisisese õiguse alusel ELi kaubamärgi ülemineku õiguspärasust ja õiguslikke tagajärgi. ELi kaubamärgi ülemineku registreerimise taotluse menetlemisel piirdub EUIPO pädevus põhimõtteliselt määruse 2017/1001 artiklis 20 ja rakendusmääruse 2018/626 artiklis 13 sätestatud vorminõuete täitmise kontrollimisega ega hõlma hinnangut sisulistele küsimustele, mis võivad tekkida kohaldatava riigisisese õiguse raames (22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Marina Yachting Brand Management vs. EUIPO – Industries Sportswear (MARINA YACHTING), T‑169/20, EU:T:2021:609, punkt 61). Kuna litsentsi registreerimine toimub samade eeskirjade alusel kui üleandmise puhul, on see kohtupraktika mutatis mutandis kohaldatav käesolevas asjas (vt eespool punkt 20).
44 Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
45 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
46 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb menetlusse astuja kohtukulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetlusega seotud vältimatud kulud, mida kodukorra artikli 190 lõike 2 alusel käsitatakse hüvitatavate kuludena, vastavalt menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
47 Kuna EUIPO nõudis kohtukulude väljamõistmist hagejalt üksnes kohtuistungi korraldamise korral, siis tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda, sest kohtuistungit ei korraldatud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista Oy Shaman Spirits Ltd-lt välja Global Drinks Finland Oy kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud.
3. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. novembril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad