Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Ungari) 12. aprillil 2024 – Pegazus Busz Fuvarozó Kft. versus Nemzeti Adó- és Vámhivatal Fellebbviteli Igazgatósága
(kohtuasi C-262/24, Pegazus Busz)
Kohtumenetluse keel: ungari
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Fővárosi Törvényszék
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: Pegazus Busz Fuvarozó Kft.
Vastustaja: Nemzeti Adó- és Vámhivatal Fellebbviteli Igazgatósága
Eelotsuse küsimused
1. Kas käibemaksudirektiivi1 artikliga 167, artikli 168 punktiga a ja artikli 178 punktiga a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele koostoimes proportsionaalsuse ja õiguskindluse aluspõhimõtetega on kooskõlas maksuhalduri tegevus, mille puhul
a) kuigi tunnistatakse, et arvel kajastatud majandustehing toimus, keelatakse maksukohustuslasel mahaarvamisõiguse kasutamine, väites, et tulenevalt asjaomasteks peetavate asjaolude kogumist – näiteks alltöövõtjate kasutamine, esile toodud isiklikud, organisatsioonilised ja omandisuhted, asjaolu, et töötajatega suhtleb isik, kes on kliendi ja kaebaja vahel sõlmitud põhilepingus määratud igapäevase suhtlusega tegelema, ja asjaolu, et töötajate töötingimused järjestikuste alltöövõtjate juures ei muutunud – saab järeldada, et kaebaja tegevus on vastuolus õiguse seaduspärase kasutamise nõuetega, mille tõttu leitakse, et majandustegevus on fiktiivne ja sellega tegeleti ainult selleks, et saada käibemaksualaste õigusnormide eesmärgiga vastuolus olevat maksusoodustust, kuigi kõnealused asjaolud tulenevad tingimata lepinguvabadusest eraõiguses, samuti nimetatud lepinguid reguleerinud tsiviil-, töö- ja maksuõigusest ning ei ole põhjuslikult seotud maksukohustuslase õigusega käibemaksu mahaarvamisele?
b) maksudest kõrvalehoidmisena käsitatakse asjaolu, et arve väljastajal tekkis deklareeritud maksude tasumisel ja sissemaksete tegemisel makseviivitus, kuigi maksuhaldur andis talle olukorra lahendamiseks võimaluse osamaksetena tasumiseks ja nõudis võlgnetava summa lõpuks sisse alltöövõtja suhtes algatatud täitemenetluses, nii et riigikassale kahju ei tekkinud, või on petturlik tegevus ainult maksu varjamine maksuhalduri eest ehk teisisõnu maksu deklareerimata ja tasumata jätmine?
c) väites, et tegemist on maksusaladusega, ei avalda maksuhaldur maksukohustuslasele menetluse jooksul, milline tegevus on väidetavalt maksudest kõrvalehoidmine – ehk milline on maksude tasumise ja sissemaksete tegemise kohustuse täitmata jätmise laad – ja ei tuvasta seetõttu alltöövõtjat, keda rikkumine konkreetselt mõjutab, ega maksu (või sissemakse) tüüpi ega rikkumise ulatust ja kestust, vaid viitab nendele ainult üldiselt?
d) väites ainult, et maksukohustuslase ja alltöövõtja vahel esinevad isiklikud ja organisatsioonilised sidemed, maksuhaldur ei pane maksukohustuslasele mahaarvamise õiguse kasutamise tingimusena mitte lihtsalt (oma alltöövõtja maksuvõla) kontrollimiskohustust, mis tal ei lasu ja milleks tal pole pädevust, vaid eeldab lisaks ainult nimetatud asjaolule tuginedes, et maksukohustuslane on teadlik alltöövõtja maksuvõlast, aga ei uuri põhjalikult maksukohustuslase teadmistega seotud tingimust ega seda, kas sellist teadmist on võimalik saada õiguspäraselt, füüsiliselt ja loogiliselt (arvestades maksusaladust)? Kas sellise teadmise tõendatuks lugemisel on asjakohane asjaolu, et eraisikute vahel esinevad isiklikud ja organisatsioonilised sidemed?
e) uurimata põhjalikult asjaomast õiguslikku alust, tuvastab maksuhaldur tööandja, kellega töötajal on töösuhe, mitte töölepingu põhjal, millega töösuhe luuakse, ega töösuhteid registreeriva isiku isikusamasusele tuginedes, ega tööandjate ja töötajate kooskõlastatud deklaratsiooni põhjal – mis kinnitab dokumente –, vaid tuginedes kahe töötaja (praegu ainult üks) vastupidistele ütlustele, eelmiste alltöövõtjatega töösuhete loomise asjaoludele, töötingimuste sarnasusele ja esimese tööandja juhi käitumisele, kes on samas ka põhilepingu kohaselt kontaktisik?
f) nimetatud maksuhaldur teeb hilisemate perioodide kohta sõna-sõnalt samasuguseid järeldusi nagu eelnevate perioodide kohta, võtmata arvesse igal perioodil asjasse puutuvates faktilistes asjaoludes toimunud muudatusi, eelkõige isiklike ja organisatsiooniliste sidemete kadumist, ning ei uuri hoolimata nimetatud faktiliste asjaolude muutumisest seda, kuidas muutused mõjutavad asjaomasel perioodil maksuhalduri hinnangut õiguse kuritarvitamise olemasolule, majandustegevuse fiktiivsusele, petturliku tegevuse esinemisele või maksukohustuslase teadlikkusele sellest?
2. Arvestades eelmisele küsimusele antud vastust, kas käibemaksudirektiivi viidatud artiklitega ja eelkõige õiguskindluse põhimõttega on vastuolus kohtupraktikas sellise põhimõtte sedastamine, mille kohaselt saab juhul, kui on võimalik tõendada kaebaja ja arvete esitajate vahelisi isiklikke sidemeid, mis võivad mõjutada ka arvel kajastatud majandusliku tehingu tegemist, järeldada maksukohustuslase teadmisi täiendavalt uurimata, et maksukohustuslane on maksu tasumata jätmise tõttu tekkinud maksudest kõrvalehoidumisest teadlik?
3. Kas maksuhalduri kirjeldatud teguviis on kooskõlas nimetatud asutuse kohustusega tõendada käibemaksu mahaarvamise osas objektiivseid asjaolusid õiguslikult piisaval määral või kujutab see endast eeldustel ja oletustel põhinevat hinnangut, arvestades samuti Euroopa Kohtu väljaöeldud põhimõtet, et liikmesriigi õigusnormid tõendamiseeskirjade kohta ei või kahjustada liidu õiguse tõhusust?
4. Kas ELTL artikliga 267, liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtte ja harta artiklis 47 ette nähtud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele on vastuolus
– asjaolu, et liikmesriigi viimase astme kohus ei kohalda Euroopa Kohtu otsust, väites, et asjaolud on erinevad, kuna leiab, et Euroopa Kohtu otsuse aluseks olnud menetluse ese on kauba tarnimine, samas kui liikmesriigi kohtus menetletava asja ese on teenuste osutamine, või kuna leiab, et tema menetletavas asjas viidatud objektiivne asjaolu on ainult üks Euroopa Kohtu otsuses hinnatud objektiivsetest asjaoludest ja seetõttu oleks see asjakohane ainult ühes menetluse osas;
– asjaolu, et liikmesriigi viimase astme kohus kaldub kassatsioonimenetluse raames kõrvale kõnealuses asjas tehtud Euroopa Kohtu otsusest, mis tuleneb eelotsusemenetlusest, ning teeb sellega vastuolus oleva otsuse, esitamata ise eelotsuse küsimust, kuigi tema otsuses ilmnevad vastuolud liidu õiguse tõlgendamisel?
5. Arvestades, et eelmises punktis mainitud õigusi ja põhimõtteid tuleb järgida ning arvestades kohustust jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on liidu õigusega vastuolus, siis kas liimesriigi kohus, keda liikmesriigi viimase astme kohus on kohustanud uut menetlust läbi viima, tohib kalduda teises menetluses kõrvale viimase astme kohtu antud suunistest – mille andmisel eelotsuse küsimust ei esitatud –, kui kohus leiab, et suunised on liidu õigusega vastuolus või kui Euroopa Kohus on pärast uue menetluse läbiviimiseks kohustamist teinud sarnaste asjaoludega kohtuasjas sama õigusküsimuse kohta otsuse, mis on vastuolus õigusliku tõlgendusega, millele tugineti uue menetluse läbiviimiseks kohustamisel, või on viimase astme kohtu määratud kohustusest võimalik kõrvale hoida ja Euroopa Kohtu hilisemat otsust kohaldada ainult juhul, kui uue menetluse läbiviimiseks kohustatud kohus esitab uues menetluses eelotsuse küsimuse?
____________
1 Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1).