Language of document : ECLI:EU:T:2022:723

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

23. november 2022(*)

Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Pingestusterase Euroopa turg – Otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine – Pangagarantii esitamise kohustuse täitmise peatamine – Ajutiselt tasumisele kuuluva summa osamakseteks jaotamine – Kohtuotsus, millega otsus osaliselt tühistatakse ja määratakse trahv, mille suurus on võrdne algul määratud trahvisummaga – Algul tasutud trahvimaksete mahaarvamine – Viivitusintress – ELTL artikli 266 esimene lõik – Alusetu rikastumine – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Alusetult saadu tagastamine – Õigusliku aluse puudumine – Õigusvastasus

Kohtuasjas T‑275/20,

Westfälische Drahtindustrie GmbH, asukoht Hamm (Saksamaa),

Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG, asukoht Hamm,

Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG, asukoht Iserlohn (Saksamaa),

esindajad: advokaadid O. Duys ja N. Tkatchenko,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja L. Mantl,

kostja,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius, I. Reine, L. Truchot ja M. Sampol Pucurull (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–        hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. mail 2020;

–        vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväidet, mille komisjon esitas Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel Üldkohtu kantseleile eraldi dokumendiga 13. augustil 2020;

–        1. veebruari 2021. aasta kohtumäärust liita vastuväide sisulise menetlusega,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

otsuse

1        Esimese võimalusena nõuavad hagejad Westfälische Drahtindustrie GmbH (edaspidi „WDI“), Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KG (edaspidi „WDV“) ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KG (edaspidi „Pampus“) oma hagis esiteks, et ELTL artikli 263 alusel tühistataks 2. märtsi 2020. aasta kiri, mille Euroopa Komisjon saatis hagejatele nõudega, et need tasuksid talle 12 236 931,69 eurot, mis komisjoni hinnangul vastas trahvisumma jäägile, mis oli neil 30. septembril 2010 määratud trahvist veel tasumata; teiseks, et tuvastataks trahvi täies ulatuses tasumine 17. oktoobril 2019 ja summa 18 149 636,24 eurot maksmine, ning kolmandaks, et komisjoni kohustataks tasuma WDI‑le 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress viimati nimetatud kuupäevast selle institutsiooni alusetu rikastumise tõttu. Teise võimalusena paluvad hagejad ELTL artikli 268 alusel mõista komisjonilt nendele välja 12 236 931,69 eurot – summa, mida komisjon nõuab WDI-lt – ning sellele institutsioonile liigselt makstud 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võlgnetava summa täieliku tagasimaksmiseni.

I.      Vaidluse taust

2        Hagejad on pingestusterase tarnijad.

3        Komisjon karistas oma 30. juuni 2010. aasta otsuses C(2010) 4387 (final), mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum COMP/38344 – pingestusteras) (edaspidi „APC otsus“), mitut ettevõtjat, nende seas hagejaid, osalemise eest kartellis pingestusterase turul. Komisjon määras WDI‑le trahvi 56 050 000 eurot. WDV ja Pampus vastutasid solidaarselt vastavalt 45 600 000 euro ja 15 485 000 euro suuruse summa tasumise eest.

4        See karistus määrati APC otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8.

5        Haldusmenetluses taotlesid hagejad maksevõimetuse tõttu trahvi vähendamist suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) punkti 35 alusel. Selle punkti sõnastus on järgmine:

„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.“

6        Komisjon ei rahuldanud APC otsuses hagejate taotlust trahvi erakorraliseks vähendamiseks maksevõime puudumise tõttu.

7        Hagejad esitasid APC otsuse tühistamise ja muutmise nõudes hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2010. Kohtuasi registreeriti numbri T‑393/10 all.

8        Komisjon muutis 30. septembri 2010. aasta otsusega C(2010) 6676 (final) (edaspidi „30. septembri 2010. aasta otsus“) APC otsust, eelkõige selle artikli 2 esimese lõigu punkti 8, vähendades osadele ettevõtjatele määratud trahve (edaspidi need otsused koos „vaidlusalune otsus“). WDI trahvi suuruseks määrati 46 550 000 eurot. WDV ja Pampus vastutasid solidaarselt vastavalt 38 855 000 euro ja 15 485 000 euro tasumise eest.

9        30. septembri 2010. aasta otsuses oli märgitud, et erandina APC otsuse artikli 2 teises lõigus märgitust tuleb vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8 määratud trahvid tasuda kolme kuu jooksul alates 30. septembri 2010. aasta otsusest teatamisest ja et nimetatud tähtaja möödumisel hakatakse automaatselt arvestama intressi 30. septembri 2010. aasta otsuse vastuvõtmise kuu esimesel päeval kehtinud Euroopa Keskpanga (EKP) põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatud intressimääraga, suurendatuna 3,5 protsendipunkti võrra. Samuti oli ette nähtud, et kui karistatud ettevõtja esitab hagi, võib ta maksetähtpäevaks trahvi katteks kas esitada pangagarantii või maksta ajutiselt trahvi vastavalt komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikli 85a lõikele 1.

10      Hagejad esitasid 3. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse kohtuasjas T‑393/10 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid sisuliselt peatada vaidlusaluse otsuse täitmine kuni põhimenetluses asja lahendamiseni.

11      Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor jättis 14. veebruari 2011. aasta kirjaga rahuldamata hagejate uue taotluse vähendada trahvi nende maksevõimetuse tõttu (edaspidi „14. veebruari 2011. aasta kiri“).

12      Üldkohtu president rahuldas 13. aprilli 2011. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 R, edaspidi „ajutiste meetmete määrus“, EU:T:2011:178) osaliselt hagejate ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, määrates, et tuleb ajutiselt peatada nende kohustus esitada komisjonile pangagarantii, et vältida neile vaidlusaluse otsusega määratud trahvide kohest sissenõudmist, tingimusel et hagejad tasuvad sellele institutsioonile ajutise maksena esiteks summa 2 000 000 eurot enne 30. juunit 2011 ja teiseks iga kuu 15. kuupäevaks 300 000 eurot alates 15. juulist 2011 kuni äramuutva korralduse tegemiseni, kuid mitte kauem kui kohtuotsuse kuulutamiseni põhimenetluses.

13      15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10, edaspidi „15. juuli 2015. aasta kohtuotsus“, EU:T:2015:515) otsustas Üldkohus, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta tuvastas vaidlusaluses otsuses hagejate osas ELTL artikli 101 rikkumise.

14      Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus aga vaidlusaluse otsuse osas, milles hagejatele määrati trahv, ja 14. veebruari 2011. aasta kirja, põhjendusel et komisjon eksis nende maksevõime hindamisel.

15      Oma täielikku pädevust teostades mõistis Üldkohus hagejatelt välja neile vaidlusaluses otsuses määratud trahviga võrdse summa, nagu see nähtub 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsioonist.

16      See resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Vajadus otsustada käesoleva hagi üle osas, milles [WDI] ja [WDV] trahvi vähendati komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsuses […], on ära langenud.

2.      Tühistada [vaidlusaluse otsuse] artikli 2 [esimese lõigu] punkt 8.

3.      Tühistada […] 14. veebruari 2011. aasta kiri.

4.      [WDI], [WDV] ja [Pampuse] solidaarne trahv on 15 485 000 eurot.

5.      [WDI] ja [WDV] solidaarne trahv on 23 370 000 eurot.

6.      [WDI] trahv on 7 695 000 eurot.

7.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

8.      Jätta pool [WDI], [WDV] ja [Pampuse] kohtukuludest, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud, nende endi kanda. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool [WDI], [WDV] ja [Pampuse] kohtukuludest, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.“

17      Ajutiste meetmete kohaldamise määruse täitmiseks tasus WDI ajutiselt komisjonile kokku summa 16 400 000 eurot ajavahemikus 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015.

18      Pärast 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamist võtsid hagejate nõustajad ühendust komisjoni eelarve peadirektoraadiga, et sõlmida kokkulepe selle kohtuotsuse resolutsiooni punktides 4–6 määratud trahvide maksegraafiku kohta. Selgus, et esineb erimeelsusi seoses kuupäevaga, millest alates pidi nendelt trahvidelt hakatama arvestama intressi. Hagejad leidsid nimelt, et intressi tuleb hakata arvestama alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, samas kui eelarve peadirektoraadi sõnul tuli intressi hakata arvestama alates vaidlusaluse otsuse artikli 2 teisest ja kolmandast lõigust tulenevast kuupäevast, st hagejate puhul alates kolme kuu möödumisest 30. septembri 2010. aasta otsuse teatavakstegemisest. See seisukoht kajastus eelarve peadirektoraadi 12. augusti 2015. aasta e-kirjas vastuseks hagejate esindaja 5. augusti 2015. aasta e-kirjale ning seda korrati komisjoni ja WDI vahel 4. septembril 2015 toimunud kohtumisel.

19      WDI saatis 17. novembril 2015 komisjonile ettepaneku kava kohta tasuda trahv osamaksetena kuni 15. detsembrini 2029 igakuiste 300 000 euro suuruste maksetena ja viivitusintressi alusel, mida tuli tasuda alates 15. jaanuarist 2011 ja mis arvutati 4,5% määraga.

20      27. novembril 2015 edastas komisjon WDI-le trahvi osamaksete kaupa tasumise kava kuni 15. märtsini 2030. See kava põhines ka 300 000 euro suurustel kuumaksetel ja lähtus põhimõttest, et nõue oli muutunud sissenõutavaks alates 4. jaanuarist 2011 ning sellele tuli lisada viivis määraga 4,5%.

21      Hagejad esitasid 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles nad muu hulgas vaidlustasid selle, et Üldkohus võttis oma täielikku pädevust teostades arvesse nende maksevõimet 2015. aastal, mitte 2010. aastal. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata 7. juuli 2016. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon (C‑523/15 P, EU:C:2016:541).

22      Pärast apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist palusid hagejad Üldkohtul tõlgendada 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust nii, et selles kohtuotsuses määratud trahvi summale kohaldataks intressi alates selle kohtuotsuse kuulutamisest. Teise võimalusena palusid hagejad Üldkohtul seda kohtuotsust parandada või täiendada, täpsustades, millisest kuupäevast alates hakatakse intressi arvestama.

23      Üldkohus tunnistas 17. mai 2018. aasta kohtumäärusega Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 INTP, ei avaldata, EU:T:2018:293) need taotlused vastuvõetamatuks. Tõlgendamistaotluse osas meenutas Üldkohus, et see on vastuvõetav tingimusel, et see käsitleb tõlgendamisele kuuluvas kohtuotsuses otsustatud küsimust. Ent 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ei käsitletud küsimust, millal hakkas kulgema viivis, mida tuli maksta hagejatele määratud trahvisummade hilisema tasumise korral. Üldkohtu hinnangul soovisid hagejad oma taotluses saada arvamust 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse tagajärgede kohta, mis ei kuulu küsimuste hulka, mis võivad olla Üldkohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 alusel esitatava tõlgendamistaotluse ese. Kaks ülejäänud taotlust loeti hilinenuks.

24      16. oktoobril 2019 teatas WDI komisjonile esiteks, et ta on juba maksnud 31 700 000 eurot, ja teiseks, et ta kavatseb edaspidi tasuda trahvi põhisumma jäägi ja intressi, mille suuruseks ta hindas summat 18 149 636,24 eurot. Intresside arvutamisel lähtus WDI alguskuupäevana 15. oktoobrist 2015, mis tähistas kolme kuu möödumist 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisest, ja kohaldas intressimäära 3,48%.

25      WDI kandis 17. oktoobril 2019 komisjoni pangakontole summa 18 149 636,24 eurot, olles nii tasunud kõik trahvimaksed, mis kuulusid tasumisele alates 29. juunist 2011, kokku summas 49 849 636,24 eurot.

26      Komisjon teatas 2. märtsi 2020. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud akt“), et ei nõustu WDI 16. oktoobri 2019. aasta kirjas väljendatud seisukohaga. Komisjon märkis, et vastavalt 14. juuli 1995. aasta kohtuotsuses CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141) kehtestatud kriteeriumidele hakatakse intressi arvutama mitte alates 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest, vaid alates vaidlusaluses otsuses ette nähtud kuupäevast ehk 4. jaanuarist 2011 ja määraga 4,5%. Seetõttu nõudis komisjon WDI-lt, et viimane maksaks talle 12 236 931,69 eurot, mis vastab järelejäänud summale, võttes väärtuspäevana arvesse 31. märtsi 2020.

II.    Poolte nõuded

27      Hagejad paluvad oma hagis Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud akt;

–        sellest tulenevalt tuvastada, et komisjon pidi ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 WDI tehtud makseid (16 400 000 eurot), millele lisandub sellelt summalt selle ajavahemiku eest arvutatav intress (1 420 610 eurot) – ehk kokku 17 820 610 eurot –, käsitama selle trahvi maksetena, mille Üldkohus määras oma täielikku pädevust kasutades 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ja mis hakkas kehtima sel kuupäeval, ning et järelikult tuleb see trahv lugeda täielikult tasutuks 17. oktoobril 2019, mil WDI tegi makse summas 18 149 636,24 eurot;

–        mõista komisjonilt WDI‑le välja 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võla täieliku tagasimaksmiseni;

–        teise võimalusena, juhul kui Üldkohus kolme esimest nõuet ei rahulda, mõista Euroopa Liidult, keda esindab komisjon, esiteks neile välja hüvitis, mis vastab vaidlustatud aktis nõutud summale 12 236 931,69 eurot, ja teiseks mõista WDI‑le välja 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019 kuni võla täieliku tagasimaksmiseni;

–        jätta kohtukulud kostja kanda.

28      Oma seisukohtades vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväite kohta paluvad hagejad Üldkohtul:

–        rahuldada hagiavalduses esitatud nõuded tagaseljaotsusega kodukorra artikli 123 tähenduses;

–        teise võimalusena lükata vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväide tagasi;

–        kolmanda võimalusena lahendada selle vastuväite küsimus põhimenetluses;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta kohtukulud hagejate kanda.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Hagejate taotlus, et Üldkohus rahuldaks nende nõuded tagaseljaotsusega

30      Oma seisukohtades vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväite kohta paluvad hagejad Üldkohtul rahuldada nende nõuded tagaseljaotsusega vastavalt kodukorra artiklile 123, kuna komisjon esitas oma vastuväite pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist.

31      Sellega seoses märgivad hagejad, et 26. mai 2020. aasta kirjas teavitas Üldkohus neid sellest, et hagiavaldus on komisjonile kätte toimetatud. Seega möödus vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväite esitamise tähtaeg 5. augustil 2020. Kuid see vastuväide esitati alles 13. augustil 2020.

32      Kodukorra artikli 123 lõige 1 näeb ette, et kui Üldkohus sedastab, ilma et see piiraks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu kohaldamist, et nõuetekohaselt hagiavalduse saanud kostja ei ole oma vastust esitanud artiklis 81 ette nähtud vorminõudeid või tähtaega järgides, võib hageja presidendi määratud tähtaja jooksul taotleda Üldkohtult oma nõuete rahuldamist tagaseljaotsusega.

33      Sellega seoses tuleb märkida, et kodukorra artiklist 81 koostoimes artikli 130 lõikega 1 nähtub, et kostja vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväide tuleb esitada eraldi dokumendis kahe kuu jooksul hagiavalduse kättetoimetamisest. Sama kodukorra artikli 60 kohaselt pikendatakse menetlustähtaegu seoses vahemaadega kümne päeva võrra.

34      Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta otsuse menetlusdokumentide e-Curia rakenduse kaudu esitamise ja kättetoimetamise kohta (ELT 2018, L 240, lk 72) artikli 6 teises lõigus on ette nähtud, et selles otsuses nimetatud kättetoimetamise adressaatidele teatatakse e-posti teel kõikidest neile e-Curia kaudu toimunud kättetoimetamistest. Nimetatud artikli 6 kolmas lõik täpsustab, et menetlusdokument loetakse kättetoimetatuks hetkel, mil adressaat (esindaja või abistaja) taotleb e-Curia rakenduses sellega tutvumist. Samuti, kui sellist tutvumistaotlust ei esitata, loetakse menetlusdokument kättetoimetatuks seitsmenda päeva möödumisel e‑posti teel adressaadile kättetoimetamise kohta teate saatmisele järgnevast päevast.

35      Kuna käesolevas asjas esitas komisjon vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväite ette nähtud tähtaja jooksul, ei palunud Üldkohus hagejatel esitada vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 1 oma seisukohta küsimuses, kas tema nõuded tuleks rahuldada tagaseljaotsusega.

36      Nimelt, nagu nähtub e-Curia rakenduse raportist, teatas kohtukantselei 2. juuni 2020. aasta e-kirjas hagejatele, et eespool punktis 31 mainitud 26. mai 2020. aasta kiri on selle rakenduse kaudu kätte toimetatud. Kohtukantselei teavitas ka komisjoni 2. juunil 2020 e‑kirjaga sellest, et e-Curia rakenduse kaudu saadeti talle kiri – mis kandis samuti 26. mai 2020. aasta kuupäeva –, millega toimetati kätte hagiavaldus ja selle lisad. Komisjon tutvus nende dokumentidega e-Curia rakenduse süsteemis 3. juunil 2020. Vastavalt Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta otsuse menetlusdokumentide e-Curia rakenduse kaudu esitamise ja kättetoimetamise kohta artikli 6 kolmandale lõigule, millele viidati eespool punktis 34, on 3. juuni 2020 kuupäev, millest alates hakkas kulgema kahe kuu ja kümne päeva pikkune tähtaeg, mille jooksul võis see institutsioon vastuvõetamatuse ja pädevuse puudumise vastuväite esitada. Kuna see vastuväide esitati 13. augustil 2020, järgiti nimetatud tähtaega.

37      Sellest järeldub, et hagejate taotlus, et Üldkohus rahuldaks nende nõuded tagaseljaotsusega, tuleb jätta rahuldamata.

B.      Hagi ese

38      Hagi ese on tühistamisnõue, tuvastusnõue ja alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ning teise võimalusena nõue hüvitada kahju, mis tekkis komisjoni õigusvastase tegevuse tõttu. Need nõuded on esitatud eespool punktis 27 viidatud hagejate neljas esimeses nõudes.

39      Need hagejate neli nõuet põhinevad väitel, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega Üldkohus esiteks tühistas tagasiulatuvalt trahvi, mille komisjon vaidlusaluse otsusega määras. See tühistamine tekitas hagejatele nõude summas, mille nad olid ajutiste meetmete kohaldamise määruse alusel ajutiselt tasunud ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 (16 400 000 eurot), millele lisandub intress (1 420 610 eurot). Need summad kuuluvad tasumisele 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) alusel. Teiseks määras Üldkohus väidetavalt uue eraldi trahvi, mis hakkas kehtima 15. juulil 2015. aasta kohtuotsuse kuulutamisega. Hagejad määratlevad selle trahvi kui „kohtuliku trahvi“, mis erineb 2010. aasta „tühistatud trahvist“.

40      Esimeses taandes esitatud hageja nõudes palutakse tühistada vaidlustatud akt, milles komisjon nõudis, et hagejad maksaksid talle 12 236 931,69 eurot, mis vastab viimase hinnangul trahvisumma jäägile, lähtudes väärtuspäevast 31. märts 2020.

41      Teises taandes esitatud hagejate nõue on tuvastamisnõue, milles palutakse Üldkohtul tuvastada, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse täitmiseks pidi komisjon käsitama WDI makseid ajavahemikus 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 (16 400 000 eurot), millele lisandub intress (1 420 610 eurot), Üldkohtu määratud trahvi maksetena ning nii tuleb pidada trahv täielikult tasutuks WDI 17. oktoobri 2019. aasta maksega summas 18 149 636,24 eurot.

42      Kolmandas taandes esitatud hagejate nõudes, mis puudutab alusetut rikastumist, palutakse, et komisjon maksaks WDI-le tagasi 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019.

43      Viimati nimetatud nõue on selgitatav arvutusveaga, mille hagejad väidavad olevat teinud oma eelmistes komisjonile esitatud taotlustes.

44      Nimelt palus WDI oma 5. augusti 2015. aasta e-kirjas ja 16. oktoobri 2019. aasta kirjas komisjonilt üksnes seda, et viimane käsitaks trahvi tagasimaksena summat, mis tasuti ajutiste meetmete kohaldamise määruse alusel (16 400 000 eurot), lisamata sellele ajavahemiku 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015 eest arvestatavat intressi (1 420 610 eurot) ega alates 15. juulist 2015 tekkivat liitintressi. Hagejad on seisukohal, et vastavalt 7. mai 2020. aasta uuele arvutusele, mille nad esitasid Üldkohtule, ja neid intresse arvesse võttes, oli summa, mille nad pidid 17. oktoobril 2019 kohtuliku trahvi jäägi tasumiseks veel maksma, üksnes 16 516 551,07 eurot, mitte 18 149 636,24 eurot, nagu see arvutati välja 16. oktoobril 2019, mis tähendab, et komisjonile oli liigselt makstud 1 633 085,17 eurot.

45      Lõpuks tuleb märkida, et kahju hüvitamise nõudes – mis on esitatud teise võimalusena pärast kolme esimest nõuet ja mis asub neljandas taandes – palutakse Üldkohtul kohustada komisjoni hüvitama väidetav kahju, mis tekkis 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse täitmisel summas, mida komisjon nõudis vaidlustatud aktis (12 236 931,69 eurot), ja sellele institutsioonile 17. oktoobril 2019 tehtud liiga suure maksega (1 633 085,17 eurot), millele lisandub intress arvutatuna alates sellest kuupäevast. Hagejate hinnangul on 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse valesti täitmine käsitatav ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate komisjoni kohustuste piisavalt selge rikkumisena. Tekkinud kahju on kulu, mis tuleneb selle kohtuotsuse alusel alusetult saadud summa tagasinõudmisest.

46      Sellest tuleneb, et nõuded, mis on esitatud eespool punktis 27 teises kuni neljandas taandes, on omavahel seotud.

47      Nimelt üks asjaoludest, mida teises taandes esitatud nõudes palutakse tuvastada – et komisjon on kohustatud 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust täites käsitama trahvisumma jäägi tagasimaksena mitte ainult summasid, mida WDI maksis ajutiselt ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015, vaid ka sellelt arvestatavat intressi –, on aluseks summa 1 633 085,17 eurot tagasimaksmise ja sellele alates 17. oktoobrist 2019 lisanduva intressi tasumise nõudele, mis on esitatud kolmandas taandes.

48      Kolmandas taandes esitatud nõude kohta tuleb meenutada, et alusetu rikastumise nõue ei ole rangelt võttes vaadeldav lepinguvälisest vastutusest tuleneva nõudena, kuivõrd viimase puhul eeldab vastutuse tekkimine teatavate tingimuste täidetust, nagu liidule süüks pandava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja kahju vahel. Erinevus lepinguvälise vastutuse alusel esitatud hagist seisneb selles, et alusetu rikastumise hagi korral ei ole nõutav kostja õigusvastase tegevuse või üldse mingi tegevuse asetleidmise tõendamine – tõendada tuleb üksnes kostja rikastumist ilma kehtiva õigusliku aluseta ja hageja vaesumist sellest rikastumisest tulenevalt (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Kuid vaatamata neile tingimustele ei saa siiski võimalust esitada liidu vastu alusetu rikastumise hagi isikule keelata üksnes põhjusel, et EL toimimise leping ei näe sellel alusel hagi esitamist otseselt ette. Kui ELTL artiklit 268 ja artikli 340 teist lõiku tõlgendada nii, et see võimalus on välistatud, oleks see vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Nagu komisjon kostja vastuses möönis, võib käesolevas asjas asuda seisukohale, et kolmandas ja neljandas taandes esitatud nõuded hõlmavad ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise nõudeid. Summat 1 633 085,17 eurot, millele lisandub alates 17. oktoobrist 2019 arvestatav intress, nõutakse nendes kahes nõudes alternatiivselt.

51      Võttes arvesse seoseid teises, kolmandas ja neljandas taandes esitatud nõuete vahel, mille olemasolu tuvastati juba eespool punktides 46–50, ja asjaolu, et nagu nähtub eespool punktidest 40 ja 45, on seotud ka esimeses taandes esitatud tühistamisnõue ja osaliselt neljandas taandes esitatud kahju hüvitamise nõue, asub Üldkohus seisukohale, et korrakohase õigusemõistmise huvides tuleb esimesena ja koos analüüsida eespool punkti 27 teises kuni neljandas taandes esitatud nõudeid, mis puudutavad järeldusi, mida tuleb teha 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest.

52      Seejärel analüüsib Üldkohus esimeses taandes esitatud hagejate nõuet, milles palutakse vaidlustatud akt tühistada.

C.      Teises, kolmandas ja neljandas taandes esitatud hagejate nõuded, mis puudutavad järeldusi, mida tuleb teha 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest

1.      Vastuvõetavus ja Üldkohtu pädevus

53      Komisjon väidab, et teises, kolmandas ja neljandas taandes esitatud hagejate nõuded on vastuvõetamatud ning et Üldkohus ei ole pädev teises taandes esitatud nõuet lahendama.

54      Mis puudutab teises taandes esitatud nõuet, siis väidab komisjon, et lisaks asjaolule, et see ei põhine ühelgi „õigus- või menetlusnormil“ – mistõttu rikutakse kodukorra artikli 76 punkti d –, palutakse selles Üldkohtul teha deklaratiivne kohtuotsus, millega pärast vaidlustatud akti tühistamist kohustataks komisjoni käsitama enne 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust makstud summasid ja intresse selle kohtuotsuse resolutsioonis märgitud trahvi maksetena.

55      Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et liidu kohtumenetluse normid ei näe ette õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kohtul väljendada oma seisukohta üldise või põhimõttelise avalduse teel (vt 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Fulmen ja Mahmoudian vs. nõukogu, T‑439/10 ja T‑440/10, EU:T:2012:142, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei ole Üldkohus ELTL artikli 263 alusel läbi viidava õiguspärasuse kontrolli käigus pädev tegema ettekirjutusi liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (vt 26. oktoobri 1995. aasta kohtumäärus Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, C‑199/94 P ja C‑200/94 P, EU:C:1995:360, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, T‑260/16, EU:T:2018:597, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Sellest järeldub, et teises taandes esitatud nõue tuleb Üldkohtu pädevuse puudumise tõttu rahuldamata jätta.

57      Mis puudutab kolmandas ja neljandas taandes esitatud nõudeid, siis leiab komisjon, et need on vastuvõetamatud, kuna nendes seatakse kahtluse alla lõplikult jõustunud akt, nimelt vaidlusalune otsus. Ta leiab nimelt, et nende nõuete alusel soovivad hagejad saada tagasi summasid, mis kuulusid tasumisele vaidlusaluses otsuses määratud trahvina ja mille suurust kinnitati hiljem 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses.

58      Oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele ei väitnud komisjon, et kolmandas ja neljandas taandes esitatud nõuetega sooviti kahtluse alla seada muid tema vastu võetud akte, mis oleksid hagi puudumisel lõplikult jõustunud. Nimelt leiab komisjon, et kõik e-kirjad ja kirjad, mis ta saatis hagejatele vahetult pärast 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust, ei kujuta endast ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel vaidlustatavaid akte, kuna tegemist on vaidlusaluse otsuse täitmiseks vajalike aktidega.

59      Sellega seoses tuleb täheldada, et neljandas taandes esitatud nõudes ei soovi hagejad mitte vaidlusalust otsust kahtluse alla seada, vaid nad paluvad, et neile hüvitataks kahju, mis tekkis 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse väidetavalt väärast täitmisest.

60      Tuleb aga märkida, et ELTL artikli 268 alusel võib kahju hüvitamise nõude esitada juhul, kui komisjon või tema teenistujad on Üldkohtu otsuse täitmisel süüliselt käitunud (vt selle kohta 17. mai 2018. aasta kohtumäärus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10 INTP, ei avaldata, EU:T:2018:293, punkt 21).

61      Samuti ei takista asjaolu, et käesolevas asjas toimus komisjoni ja hagejate vahel eelnev kirjavahetus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse täitmise teemal, õigust esitada kahju hüvitamise nõuet ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel.

62      Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 44 ja 45, on neljandas taandes esitatud hagejate kahju hüvitamise nõue ulatuslikum kui nende nõue, mille komisjon jättis oma 12. augusti 2015. aasta e-kirjas rahuldamata. Viimati nimetatud nõudes ei võetud arvesse intressi, mis tekkis summalt 16 400 000 eurot ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015. Seega isegi juhul, kui selle e-kirja peale oleks saanud esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel – millele komisjon vastu vaidleb –, ei oleks selle akti tühistamine viinud sama tulemuseni, mida soovitakse saavutada Üldkohtule esitatud kahju hüvitamise nõudega (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punktid 49–64).

63      Mis puudutab kolmandas taandes esitatud nõuet, siis ka see on kahju hüvitamise nõue (vt eespool punktid 49 ja 50). Selle eesmärk ei ole seada kahtluse alla komisjoni akti, mis on lõplikult jõustunud, vaid selles väidetakse, et puudus õiguslik alus, mille alusel see institutsioon sai ülemäärase summa 1 633 085,17 eurot. See liigselt saadu on seletatav WDI 17. oktoobril 2019 tehtud veaga, sest ta arvutas vaidlusaluse trahvi tasumisele kuuluva jäägi ilma, et ta oleks võtnud arvesse intressi, mis tuli arvutada summalt 16 400 000 eurot ajavahemiku eest 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015.

64      Seda arvestades on teises ja kolmandas taandes esitatud nõuded vastuvõetavad.

65      Eeltoodust tuleneb, et komisjoni vastuväide on põhjendatud üksnes teises taandes esitatud hagejate nõude osas.

2.      Sisulised küsimused

66      Üldkohus leiab, et korrakohase õigusemõistmise seisukohast on põhjendatud analüüsida kõigepealt neljandas taandes esitatud hagejate nõuet, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet tulenevalt komisjoni tegevuse õigusvastasusest, ja seejärel analüüsida kolmandas taandes esitatud väidet, mis puudutab komisjoni alusetut rikastumist.

a)      Kahju hüvitamise nõue, mis põhineb komisjoni tegevuse õigusvastasusel

67      Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine eeldab, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust: rikutud õigusnorm peab andma õigusi eraõiguslikele isikutele ja rikkumine peab olema piisavalt selge, kahju tegelik tekkimine peab olema tõendatud ning lõpuks peab esinema otsene põhjuslik seos akti andja kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikutele tekkinud kahju vahel (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punktid 39–42, ja 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑346/17 P, EU:C:2018:679, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui liidu institutsioonil on vaid märkimisväärselt piiratud või koguni olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane selleks, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Hagejad väidavad, et komisjon ei täitnud 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust nõuetekohaselt, mistõttu on see käsitatav ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate komisjoni kohustuste piisavalt selge rikkumisena. Tekitatud kahju – mille hüvitamist nad nõuavad – suurus on summa, mida komisjon nõudis vaidlustatud aktis, ehk 12 236 931,69 eurot, ja summa, mille see institutsioon sai ülemäära 17. oktoobril 2019, ehk 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress arvestatuna alates sellest kuupäevast.

69      Komisjoni tegevuse õigusvastasusel põhineva kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt neli väidet.

70      Esimeses väites, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 266 esimest lõiku, väidavad hagejad, et neile vaidlusaluse otsusega määratud trahv tühistati tagasiulatuvalt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega ning see asendati kohtuliku trahviga, mis kuulus maksmisele alles alates selle kohtuotsuse kuulutamise päevast.

71      Teises väites kinnitavad hagejad sisuliselt, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsust täites ja seetõttu, et esialgu määratud trahv tagasiulatuvalt tühistati, ei kuulunud tasumisele summad, mis maksti ajutiste meetmete kohaldamise määruse alusel ajutiselt 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015, ning et WDI‑l oli õigus nende summade tagasimaksmisele koos sellelt ajavahemikult arvestatava intressiga. Kuna tühistatud trahv asendati kohtuliku trahviga, oleks neid summasid tulnud käsitada 2015. aastal tasumisele kuulunud trahvi maksetena. Hagejad ei heida selles väites ette mitte ainult ELTL artikli 266 esimese lõigu rikkumist, vaid ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012) (ELT 2018, L 193, lk 1) artikli 98 lõike 1 rikkumist.

72      Kolmandas väites leiavad hagejad, et komisjoni nõue, et tasutaks viivist alates 4. jaanuarist 2011, rikub ELTL artikli 266 esimest lõiku ning määruse 2018/1046 artikli 99 lõiget 4 ja artikli 98 lõike 1 esimese lõigu punkti b. Nimelt on trahv sissenõutav alles alates 15. juulist 2015.

73      Neljas väide, mille kohaselt on rikutud ka ELTL artikli 266 esimest lõiku ja määruse 2018/1046 artikli 99 lõike 4 punkti d, puudutab komisjoni kehtestatud intressimäära, mis vastab 30. septembri 2010. aasta otsuses määratletud intressimäärale. Hagejate hinnangul oleks tulnud kohtuliku trahvi suhtes kehtestada uus madalam intressimäär, mis arvutatakse EKP poolt 2015. aasta augustis oma põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatud keskmise intressimäära alusel.

74      Kõigepealt tuleb märkida, et järeldused, millele hagejad teises kuni neljandas väites jõuavad, saab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest teha üksnes siis, kui esimeses väites esitatud eeldus on õige.

75      Kõik õigusnormi rikkumised, millele hagejad viitavad, lähtuvad nimelt eeldusest, et Üldkohus ei jätnud kehtima või muutmata vaidlusaluses otsuses määratud trahvi, vaid ta tühistas selle ja asendas kohtuliku trahviga.

76      See eeldus tuleneb esimesest väitest, mis käsitleb tagajärgi, mis on vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamisel 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega, ning milles leitakse, et neid tagajärgi ei muuda asjaolu, et Üldkohus määras oma täielikku pädevust teostades täpselt sama suure trahvi.

77      Lisaks tõdeb Üldkohus, et teises ja kolmandas väites esitasid hagejad mõned argumendid esimeses väites esitatud eelduse põhjendamiseks. Ka neid argumente analüüsitakse allpool koos esimese väitega.

1)      Esimene väide, et arvesse ei ole võetud tagajärgi, mis kaasnevad vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamisele 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega

78      Esimese väite põhjendamisel leiavad hagejad, et komisjon rikkus kohustusi, mis tulenevad ELTL artikli 266 esimesest lõigust ja mida tal tuli täita pärast seda, kui kuulutati 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus, millega tühistati vaidlusaluse otsusega määratud trahv. Need kohustused tulenevad nii nimetatud kohtuotsuse resolutsioonist kui ka selle aluseks olevatest põhjendustest.

79      Mis puudutab esimesena 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsiooni, siis tühistati sellega vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8 määratud trahv, ilma et Üldkohus oleks otsustanud piirata sellise tühistamise ajalist mõju. Vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkt 8 ei saanud seega enam olla nõude alus.

80      Seejärel, 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse sõnastuse kohaselt „määrati“ hagejatele uus trahv, mille summa oli identne vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punktis 8 määratud trahviga. Tegemist on teise iseseisva otsusega, mis kuulutati pärast esialgse trahvi tühistamist ja mis seda tühistamist ei mõjuta.

81      Lõpuks jättis Üldkohus komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja pool hagejate kohtukuludest, sealhulgas need, mis olid kantud seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega. See näitab, et hagejate hagi oli tulemuslik, kuna tühistatud trahv asendati tingimata kohtuliku trahviga tuvastatud õigusnormi rikkumiste tõttu. Komisjoni kaitstav seisukoht tähendaks, et hagejaid karistataks kaks korda ja vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega.

82      Mis puudutab teisena 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse põhjendusi, siis väidavad hagejad esiteks, et Üldkohus kinnitas ühemõtteliselt, et komisjonil ei olnud õigust aastate 2010 ja 2011 eest neile trahvi määrata.

83      Teiseks väidavad hagejad, et oma täieliku pädevuse teostamise raames ja vastupidi olukorrale, mis esines kohtuasjas, milles tehti 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141), ei olnud Üldkohtu soov „otsustada, et jääks kehtima“ komisjoni määratud, kuid tühistatud trahv.

84      15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 335 tehtud viitega „otsuse vastuvõtmise ajal esinevale olukorrale“ rõhutas Üldkohus kohtuliku trahvi eraldiseisvust ja sõltumatust.

85      Lisaks märgivad hagejad, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 346 tuvastas Üldkohus, et pärast seda, kui ajutiselt oli makstud juba üle 15 000 000 euro, puudutas „küsimus, kas nende finantsolukord võimaldab neil trahvi tasuda, […] vaid summat, mis on ligikaudu kaks kolmandikku WDI‑le alguses määratud summast“, ehk summat 46 550 000 eurot. See seisukoht tõendab, et Üldkohus lähtus põhimõttest, et ajutiselt tasutud summa arvatakse otse maha kohtulikust trahvist, mille ta määras, välistades viivise kohaldamise tagasiulatuvalt alates 4. jaanuarist 2011.

86      15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktist 356 nähtub samuti, et trahvi ei peetud sissenõutavaks enne 15. juulit 2015. Nimelt märgivad hagejad, et Üldkohus meenutas selles punktis, et hagejate ajutiste meetmete kohaldamise taotluse osaline rahuldamine „peatas […] neile määratud trahvi kogusumma maksmise väljanõutavuse [selle] kohtuotsuse tegemiseni“.

87      Lisaks nähtub 17. mai 2018. aasta kohtumäärusest Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 INTP, ei avaldata, EU:T:2018:293), et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses Üldkohus intressi küsimust ei analüüsinud, mis kinnitab, et vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamise tagajärjel ei kuulunud need tasumisele.

88      Kolmandaks väitsid hagejad vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus ei olnud Üldkohtu-poolne reformatio in pejus. Vastupidi, uue trahvisumma määramine, mida Euroopa Kohus mainis 7. juuli 2016. aasta kohtumääruse Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon (C‑523/15 P, EU:C:2016:541) punktis 42, on tingimata neile soodne otsus.

89      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

90      Sellega seoses tuleb meenutada, et nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 punktis a komisjonile antud õigus määrata oma otsustega trahve tähendab, et tal on õigus ka nõuda viivist, kui otsuses määratud tähtaja jooksul trahvi ei tasuta (vt analoogia alusel 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 81). ELTL artikli 299 kohaselt on see otsus täitmisele pööratav.

91      Vaidlustatud otsuse artikli 2 teises ja kolmandas lõigus oli märgitud, et trahvid tuleb tasuda kolme kuu jooksul alates otsusest teatamisest ja et nimetatud tähtaja möödumisel hakatakse automaatselt arvestama intressi selle otsuse vastuvõtmise kuu esimesel päeval kehtinud EKP põhilistele refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatud intressimääraga, suurendatuna 3,5 protsendipunkti võrra. Vaidlusaluse otsuse artikli 2 neljas lõik nägi ette, et karistatud ettevõtja võib hagi esitamise korral maksetähtpäevaks trahvi katteks esitada kas pangagarantii või maksta ajutiselt trahvi.

92      Hagejad väitsid muu hulgas, et neil puudus maksevõime, mis oleks neil võimaldanud vaidlusaluse otsusega määratud trahv tasuda, ning esitasid Üldkohtule ELTL artikli 278 alusel taotluse selle otsuse täitmise peatamiseks.

93      Üldkohtu president rahuldas ajutiste meetmete kohaldamise määruses selle taotluse vaid osaliselt. Nimelt otsustas Üldkohus üksnes peatada hagejate kohustuse esitada komisjonile pangagarantii trahvide viivitamatu sissenõudmise vältimiseks, tingimusel et nad tasuvad komisjonile enne 30. juunit 2011 summa 2 000 000 eurot ning 300 000 euro suuruseid osamakseid iga kuu 15. päevaks alates 15. juulist 2011 kuni vastava äramuutva otsuse tegemiseni, kuid hiljemalt põhimenetluses otsuse kuulutamiseni.

94      Pangagarantii esitamise kohustuse peatamine ei toonud kaasa nõude sissenõutavuse peatamist, mistõttu intressiarvutus jätkus (vt selle kohta 15. detsembri 1999. aasta kohtumäärus DSR-Senator Lines vs. komisjon, T‑191/98 RII, EU:T:1999:332, punkt 46).

95      15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega tühistas Üldkohus kõigepealt selle kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8, mis kehtestas hagejatele 46 550 000 euro suuruse trahvi, ning määras neile seejärel resolutsiooni punktides 4–6 identse trahvi. Nimelt leidis Üldkohus lähtuvalt tõenditest, mis pooled olid esitanud hagejate rahalise olukorra kohta – ehk milliseks see oli kujunenud pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist –, et hagejatel ei olnud alust väita, et nende trahvi tuleb maksevõimetuse tõttu vähendada 2006. aasta suuniste punktis 35 nimetatutega analoogsetel põhjustel.

96      Nagu nähtub 17. mai 2018. aasta kohtumäärusest Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon (T‑393/10 INTP, ei avaldata, EU:T:2018:293, punkt 14), ei puudutatud trahvilt tasumisele kuuluva viivise arvestuse alguskuupäeva küsimust üheski poolte vahel kohtumenetluse jooksul toimunud seisukohtade vahetuses ja konkreetselt ei puudutatud seda ka 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses, ei selle põhjendustes ega resolutsioonis.

97      Kuna 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses intressi küsimust otseselt ei analüüsitud, tuleb kindlaks teha, kas sellest kohtuotsusest saab järeldada, et Üldkohtu määratud trahv oli õiguslikult eraldiseisev sellest, mille komisjon määras vaidlusaluses otsuses.

98      Tuleb märkida, et juba määruse nr 1/2003 artikli 31 sõnastusest nähtub, et liidu kohtule konkurentsi valdkonnas antud täielik pädevus, mis võimaldab tal komisjoni määratud trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada, on seotud ja piirdub komisjoni poolt esialgu määratud trahviga. Seega ei ole liidu kohtu määratud trahv uus trahv, mis on vaadeldav õiguslikult eraldiseisvana komisjoni määratud trahvist (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 58 ja 60).

99      Kui liidu kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga ja kui ta oma täielikku pädevust teostades trahvisummat vähendab, asendab ta komisjoni otsuses selles algul kindlaks määratud summa summaga, mis põhineb tema enda hinnangul. Kuna liidu kohtu kuulutatud kohtuotsuse tagajärjel toimub selline asendamine, eeldatakse, et komisjoni otsus on algusest peale olnud otsus, mis tuleneb kohtu hinnangust (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 60–65 ja 85–87).

100    15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega tühistas Üldkohus kõigepealt vaidlusaluse otsuse osas, milles määrati kindlaks hagejate trahvi summa, ja seejärel määras ta oma täielikku pädevust teostades kindlaks selle trahvi suuruse, jättes selle samaks.

101    Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et isegi kui vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli tulemusel tühistas Üldkohus otsuse osas, milles komisjon hagejatele trahvi määras, ei tähenda see sugugi, et Üldkohus ei saanud sel põhjusel kasutada oma täielikku pädevust (7. juuli 2016. aasta kohtumäärus Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon, C‑523/15 P, EU:C:2016:541, punkt 38). Euroopa Kohus märkis samuti, et asjaolu, et Üldkohus pidas käesolevas asjas lõpuks kohaseks määrata trahv, mis oli identne vaidlusaluses otsuses määratuga, ei mõjuta tema täieliku pädevuse teostamise õiguspärasust (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtumäärus Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon, C‑523/15 P, EU:C:2016:541, punkt 40).

102    Seega ei takista eespool punktides 98 ja 99 meenutatud põhimõtete kohaldamist see, et 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses kasutas Üldkohus oma täielikku pädevust ja määras trahvi samal tasemel komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses määratuga. Seega võis komisjon käesolevas asjas põhjendatult leida, et kuna Üldkohtu määratud trahv ei olnud uus trahv, oli see sissenõutav alates 4. jaanuarist 2011.

103    Hagejate esitatud argumendid ei sea seda hinnangut kahtluse alla.

104    Esimesena, erinevalt 23. veebruari 1994. aasta kohtuotsuse CB ja Europay vs. komisjon (T‑39/92 ja T‑40/92, EU:T:1994:20) resolutsioonist, milles piirduti trahvi määramisega väiksemas summas ega tühistatud varem komisjoni poolt esialgu määratud trahvi, tühistas Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 tõepoolest vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8, milles oli hagejatele trahv määratud.

105    Siiski on sellist asendamist – analoogselt eespool punktis 99 viidatuga – juba tunnustatud niisuguse resolutsiooni esinemise korral, kus Üldkohus oli kõigepealt tühistanud summa, mille ulatuses oli emaettevõtja solidaarselt vastutav komisjoni määratud trahvi maksmise eest, et seejärel määrata see sama trahvisumma oma täielikku pädevust teostades (vt selle kohta 12. mai 2016. aasta kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon, T‑669/14, ei avaldata, EU:T:2016:285, punktid 15 ja 56–62).

106    Lisaks on oluline märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei olnud vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamine põhjendatud kaalutlusega, et komisjonil ei olnud õigust määrata hagejatele trahvi ei 2010. ega 2011. aastal, kuna sel ajal puudus neil maksevõime.

107    Nimelt piirdus Üldkohus õiguspärasuse kontrolli käigus tõdemusega, et komisjon on hagejate maksevõimet hinnates teinud vigu, märkimata, et neile ei saanud 2010. ega 2011. aastal mingit trahvi määrata. Ta ei teinud sellest õigusvastasusest ka muud järeldust kui esiteks vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8 tühistamine ja teiseks täieliku pädevuse teostamise põhjendamine hagejate taotlusel. See nähtub selgelt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktidest 324 ja 332.

108    Hagejate maksevõime hindamisel 2015. aastal tõdes Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 346, et ajutiste meetmete kohaldamise määruses kindlaks määratud esialgse maksekava alusel olid hagejad alates 2011. aastast juba suutnud maksta üle 15 000 000 euro.

109    Seega tuvastas Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses hagejate teatava maksevõime olemasolu 2010. ja 2011. aastal vastupidi sellele, mida väidavad hagejad.

110    Sellest tuleneb, et Üldkohtu poolt vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8 tühistamisest tehtud hagejate järeldused on alusetud.

111    Teisena, mis puudutab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsiooni punktides 4–6 kasutatud sõnu „trahv […] on“, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kohtuotsuse resolutsiooni tõlgendamisel tuleb arvesse võtta kohtuotsuse põhjendusi, mis viisid resolutsioonini ja mis on otsuse vajalik tugi selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud (vt 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

112    Nagu Euroopa Kohus on käesolevas juhtumis juba otsustanud, nähtub 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse põhjendustest õiguslikult piisavalt, et Üldkohus teostas oma täielikku pädevust (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtumäärus Westfälische Drahtindustrie ja Pampus Industriebeteiligungen vs. komisjon, C‑523/15 P, EU:C:2016:541, punkt 41).

113    Nagu on aga meenutatud eespool punktis 99, muutis Üldkohus oma täielikku pädevust teostades vaidlusalust otsust tagasiulatuvalt.

114    Järelikult ei saa 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse resolutsioonis kasutatud sõnadele „trahv […] on“ omistada tähendust, mille hagejad neile omistavad.

115    Kolmandana ei saa 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktidest 335, 346 ja 356 tuletada, et Üldkohus piiras vaidlusalusesse otsusesse tehtud muudatuse tagasiulatuvat jõudu.

116    Esiteks, mis puudutab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 335 tehtud viidet hagejate maksevõimele Üldkohtu otsuse tegemise ajal, siis on juba otsustatud, et Üldkohtu poolt komisjoni otsusest hilisemate asjaolude arvessevõtmine on täieliku pädevuse teostamise korral võimalik, ilma et see muudaks Üldkohtu kindlaksmääratava trahvi õiguslikult eraldiseisvaks komisjoni määratud trahvist (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Teiseks, mis puudutab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 346 antud hinnangut, et sel kuupäeval tasumisele kuuluv trahvisumma oli „ligikaudu kaks kolmandikku“ komisjoni määratud trahvist, siis on tõsi, et Üldkohus võttis oma arvutustes arvesse ainult trahvi põhisumma.

118    Üldkohus on aga juba otsustanud, et selline hinnang ei kujuta endast seisukohta teemal, milline oli hagejate poolt tasumisele kuuluva viivise arvestuse alguskuupäev (17. mai 2018. aasta kohtumäärus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10 INTP, ei avaldata, EU:T:2018:293, punkt 17).

119    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei sea selline hinnang kahtluse alla eespool punktis 99 meenutatud Üldkohtu täieliku pädevuse teostamise tagasiulatuvat jõudu.

120    Nimelt tõdes vaid Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 346, et hagejad olid ajutiste meetmete kohaldamise määruse täitmiseks juba tasunud sel kuupäeval rohkem kui 15 000 000 eurot, mis moodustas umbes ühe kolmandiku 2010. aastal määratud trahvist (46 550 000 eurot).

121    Kuna Üldkohus analüüsis hagejate maksevõimet, ei saanud ta oma täieliku pädevuse teostamisel jätta arvesse võtmata trahvi ajutist osalist tasumist. Ainuüksi viide tasumata trahvi jäägi suurusele, st põhisumma suurusele kohtuotsuse tegemise kuupäeval, ei tähenda, et komisjon pidi 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse täitmisel arvama ajutiselt makstud summad koos intressiga maha väidetavast Üldkohtu määratud kohtulikust trahvist, mis oleks õiguslikult eraldiseisev komisjoni määratud trahvist.

122    Kolmandaks, mis puudutab 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punkti 356, siis ka see ei sea kahtluse alla intressi sissenõutavust trahvisummalt, mille Üldkohus määras kindlaks alates 4. jaanuarist 2011.

123    Nimelt piirdus Üldkohus 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuse punktis 356 sellega, et vastas hagejate argumendile võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Sellega seoses märkis Üldkohus, et hagejate poolt vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamine ning nende ajutiste meetmete kohaldamise taotluse osaline rahuldamine peatasid neile määratud kogu trahvisumma maksmise väljanõutavuse kuni selle kohtuotsuse kuulutamiseni, erinevalt muudest ettevõtjatest, kes ei olnud hagi esitanud.

124    Nagu eespool punktides 92 ja 93 meenutatud, peatas Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise määruses ainult hagejate kohustuse esitada komisjonile trahvide viivitamatu sissenõudmise vältimiseks pangagarantii, määrates ise hagejatele soodsa ajutise maksekava, mis kehtis maksimaalselt kuni kohtuotsuse kuulutamiseni põhimenetluses. Nagu on märgitud eespool punktis 94, ei toonud pangagarantii esitamise kohustuse peatamine kaasa nõude sissenõutavuse peatamist, mis tähendab, et kohtumenetluse ajal viivise arvutamine jätkus.

125    Neljandana ja viimasena mõisteti komisjonilt välja pool hagejate kohtukuludest kodukorra artikli 134 lõike 3 alusel ning see otsus on seletatav vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8 tühistamisega.

126    Nagu aga märgitud eespool punktides 104–110, on järeldused, mis hagejad sellest tühistamisest teevad, siiski väärad.

127    Lisaks on juba otsustatud, et kui Üldkohus otsustab oma täielikku pädevust kasutades jätta osa trahvisummast muutmata, ei kujuta viivise tasumise kohustus ab initio endast sanktsiooni, mis lisandub komisjoni esialgu määratud trahvile, kuivõrd nii piirataks õigust õiguskaitsevahendile. Nimelt oleks nii liidu kohtu poolt trahvi muutmise korral trahvi õigusliku laadi erinevuse puudumisega kui ka põhimõttega, et hagidel ei ole peatavat toimet, vastuolus see, kui komisjon vabastaks ettevõtja, kes trahvi kohe ei tasunud ja kelle hagi osaliselt rahuldati, kohustusest maksta alates komisjoni määratud trahvi sissenõutavaks muutumise päevast viivist sellelt trahvi summalt, mille määras liidu kohus (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 86 ja 87).

128    Eeltoodust tuleneb, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

2)      Teine kuni neljas väide, mis puudutavad vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamise tagajärgi

129    Nagu on märgitud eespool punktides 74 ja 75, lähtuvad teine kuni neljas väide esimese väite raames esitatud eeldusest, et komisjoni määratud trahv tühistati ja asendati kohtuliku trahviga.

130    Kuna see eeldus lükati esimese väite analüüsimisel ümber, ei ole teine kuni neljas väide põhjendatud ja tuleb seega tagasi lükata.

3)      Järeldus

131    Kuna hagejate väited ei ole põhjendatud, tuleb asuda seisukohale, et ei esine õigusvastasusi ja seda enam piisavalt selget ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate komisjoni kohustuste rikkumist, ning seega tuleb neljandas taandes esitatud hagejate nõue tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust muude liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste kohta, mida on meenutatud eespool punktis 67.

b)      Alusetul rikastumisel põhinev nõue

132    Kolmandas taandes esitatud nõudes paluvad hagejad Üldkohtul kohustada komisjoni alusetu rikastumise tõttu tagastama WDI‑le 1 633 085,17 eurot, millele lisandub intress alates 17. oktoobrist 2019.

133    See alusetu rikastumine on tingitud arvutusveast, mille hagejad olevat teinud siis, kui WDI maksis komisjonile 17. oktoobril 2019 summa 18 149 636,24 eurot, võtmata arvesse intressi, mis tuli arvestada summalt 16 400 000 eurot ajavahemikul 29. juunist 2011 kuni 16. juunini 2015.

134    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

135    Nagu rõhutab komisjon, kordavad argumendid, millele hagejad tuginevad alusetu rikastumise alusel tema vastu nõude esitamisel, üksnes neid argumente, mis on juba esitatud eespool punktides 67–131 analüüsitud ja tagasi lükatud ning millega põhjendati neljandas taandes esitatud nõuet komisjoni väidetava õigusvastase käitumise kohta.

136    Neljandas taandes esitatud nõude rahuldamata jätmise põhjendustest nähtub, et komisjon ei ole saanud üleliigset summat 1 633 085,17 eurot.

137    Sellest tuleneb, et kolmandas taandes esitatud hagejate nõue ei ole põhjendatud ja tuleb seega samuti tagasi lükata.

D.      Esimeses taandes esitatud hagejate nõue tühistada vaidlustatud akt

138    Esimeses taandes esitatud nõudes paluvad hagejad tühistada vaidlustatud akti, millega komisjon nõudis WDI‑lt 12 236 931,69 euro maksmist, mis komisjoni hinnangul on võla jääk, kui väärtuspäevaks lugeda 31. märtsi 2020.

139    Selle nõude põhjendamiseks esitavad hagejad neli väidet, mida on analüüsitud eespool punktides 78–130, ning viienda väite, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 266 esimest lõiku ja hea halduse põhimõtet. Viimati nimetatud väites kordavad hagejad esimese nelja väite põhjendamiseks juba esitatud argumente.

140    Komisjon leiab, et esimene väide on vastuvõetamatu. Vaidlustatud akt üksnes ajakohastab 2010. aasta esialgset võlateadet. See akt ei ole hagejatele esitatud uue nõude alus, vaid ametlik märgukiri määruse 2018/1046 artikli 103 lõike 2 tähenduses. 15. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ei määrata uusi trahve ega mõjutata viivist. See kohtuotsus piirdub vaidlusaluse otsuse artikli 2 esimese lõigu punkti 8 tühistamisega. Seevastu selle otsuse artikli 2 kolmas lõik viivise tasumise kohta jäi muutumatuks ja on seega täielikult kohaldatav. Kuna vaidlustatud akt on ettevalmistav ja puhtalt kinnitav akt, ei saa selle peale hagi esitada.

141    Nagu nähtub eespool punktidest 128 ja 130, on hagejate esitatud neli esimest väidet alusetud ja need tuleb tagasi lükata. Kuna viies väide põhineb samadel argumentidel, tuleb ka see tagasi lükata.

142    Neil asjaoludel tuleb esimeses taandes esitatud hagejate nõue põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni poolt selle kohta esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

IV.    Kohtukulud

143    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb hagejate kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Westfälische Drahtindustrie GmbHlt, Westfälische Drahtindustrie Verwaltungsgesellschaft mbH & Co. KGlt ja Pampus Industriebeteiligungen GmbH & Co. KGlt.

da Silva Passos

Valančius

Reine

Truchot

 

      Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. novembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

II. Poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Hagejate taotlus, et Üldkohus rahuldaks nende nõuded tagaseljaotsusega

B. Hagi ese

C. Teises, kolmandas ja neljandas taandes esitatud hagejate nõuded, mis puudutavad järeldusi, mida tuleb teha 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest

1. Vastuvõetavus ja Üldkohtu pädevus

2. Sisulised küsimused

a) Kahju hüvitamise nõue, mis põhineb komisjoni tegevuse õigusvastasusel

1) Esimene väide, et arvesse ei ole võetud tagajärgi, mis kaasnevad vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamisele 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega

2) Teine kuni neljas väide, mis puudutavad vaidlusaluse otsusega määratud trahvi tühistamise tagajärgi

3) Järeldus

b) Alusetul rikastumisel põhinev nõue

D. Esimeses taandes esitatud hagejate nõue tühistada vaidlustatud akt

IV. Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: saksa.