EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
23. aprill 2009(*)
Direktiiv 89/104/EMÜ – Kaubamärke käsitlev õigus – Kaubamärgi omaniku õiguste ammendumine – Litsentsileping – Kaubamärki kandva kauba müümine litsentsilepingu tingimust rikkudes – Kaubamärgi omaniku nõusoleku puudumine – Müümine odavkauplustele – Kaubamärgi maine kahjustamine
Kohtuasjas C‑59/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Cour de cassationi (Prantsusmaa) 12. veebruari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. veebruaril 2008, menetluses
Copad SA
versus
Christian Dior couture SA,
Vincent Gladel, Société industrielle lingerie’ (SIL) pankrotihaldur,
Société industrielle lingerie (SIL),
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud M. Ilešič, A. Tizzano (ettekandja), A. Borg Barthet ja J.‑J. Kasel,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: üksuse juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. novembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Copad SA, esindaja: advokaat H. Farge,
– Christian Dior couture SA, esindajad: J.‑M. Bruguière ning advokaadid P. Deprez ja E. Bouttier,
– Prantsuse valitsus, esindajad: B. Beaupère-Manokha, G. de Bergues ja J.‑C. Niollet,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: H. Krämer,
olles 3. detsembri 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „direktiiv”) artiklit 7 ning artikli 8 lõiget 2.
2 See taotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt Copad SA (edaspidi „Copad”) ning teiselt poolt Christian Dior couture SA (edaspidi „Dior”), Société industrielle lingerie’ (edaspidi „SIL”) ja SIL-i pankrotihalduri V. Gladeli vahel seoses sellega, et SIL müüs Copadile SIL‑i ja Diori vahelise litsentsilepingu tingimust rikkudes kaubamärki Christian Dior kandvat kaupa.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
3 Direktiivi artikli 5 lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.
2. Lisaks sellele võib iga liikmesriik sätestada, et omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid tema nõusolekuta kasutamast kaubandustegevuse käigus mis tahes tähist, mis on identne või sarnane kaubamärgiga, mis on välja antud [selliste] kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud, [juhul kui viimane on liikmesriigis omandanud maine] ja juhul kui selle tähise põhjuseta kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi [eristusvõimet] või mainet.
3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
a) tähise kandmine kaupadele või nende pakendile;
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
d) tähise kasutamine äridokumentidel või reklaamides.” [täpsustatud tõlge]
4 Direktiivi artikli 7 esialgne versioon oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.”
5 Vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 65 lõikele 2 koostoimes selle lepingu XVII lisa punktiga 4 muudeti direktiivi artikli 7 lõiget 1 selle lepingu tarvis, asendades sõna „ühenduses” sõnadega „lepinguosalise territooriumil”.
6 Direktiivi artklis 8 on ette nähtud:
„1. Kaubamärk võib olla litsentsi objektiks ühe või kõigi kaupade või teenuste osas, mille jaoks ta on registreeritud, kogu asjaomases liikmesriigis või mõnes selle osas. Litsents võib olla ainulitsents või lihtlitsents.
2. Kaubamärgi omanik võib kasutada sellest kaubamärgist tulenevaid õigusi sellise litsentsiaadi suhtes, kes rikub oma litsentsilepingu tingimusi seoses selle kestusega, kaubamärgi registreeritud kasutusviisiga, litsentsi objektiks olevate kaupade ja teenuste ulatusega, territooriumiga, kus võib kaubamärki kinnitada või litsentsiaadi valmistatavate kaupade või pakutavate teenuste kvaliteediga.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
7 Dior sõlmis 17. mail 2000 SIL-iga kaubamärgi litsentsilepingu mainekate „korsett-toodete” tootmiseks ja turustamiseks kaubamärgi Christian Dior all, mille omanik on Dior.
8 Nimetatud lepingu artikli 8.2 lõikes 5 on täpsustatud, et „kaubamärgi üldtuntuse ja maine säilitamiseks kohustub litsentsiaat ilma litsentsiaari eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte müüma hulgimüüjatele, ostuühistutele, odavkauplustele, sidevahendite teel, koduukse- ja korterimüügisüsteemi kaudu müüvatele ettevõtjatele ning kohustub rakendama vajalikke abinõusid tagamaks, et tema turustajad ja edasimüüjad seda reeglit järgiksid.”
9 SIL palus majandusraskuste tõttu Diorilt luba turustada selle kaubamärgi kaupa väljaspool oma valikulist turustusvõrku. Dior keeldus 17. juuni 2002. aasta kirjas loa andmisest.
10 Keelust hoolimata ja oma lepingulisi kohustusi rikkudes müüs SIL siiski Christian Diori kaubamärki kandvat kaupa Copadile, kes on odavkauplusena tegutsev ettevõtja.
11 Selle peale esitas Dior SIL-i ja Copadi vastu hagi seoses kaubamärgi võltsimisega Tribunal de grande instance de Bobigny’le (Bobigny esimese astme kohus), kes otsustas, et litsentsilepingu rikkumine SIL-i poolt ei kujuta endast võltsimist ja selles osas on viimati nimetatud äriühingul vaid lepinguline vastutus.
12 Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) jättis Diori poolt selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ta järeldas eelkõige, et SIL-i müügitehingud ei kujutanud endast võltsimist sel põhjusel, et nimetatud äriühingu ja Diori vahel sõlmitud litsentsilepingu selle tingimuse täitmine, mis puudutab turustamisviise, ei kuulu kaubamärke käsitleva õiguse nende siseriiklike normide kohaldamisalasse, millega direktiivi artikli 8 lõige 2 üle võeti. Ta leidis siiski, et nende müügitehingutega ei kaasnenud Diori kaubamärgiõiguse ammendumist direktiivi artikli 7 lõike 1 üle võtnud siseriiklike õigusnormide mõttes.
13 Copad esitas Cour d’appel de Paris’ otsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile, väites eelkõige, et Diori kaubamärgiõigused olid ammendunud, kuna SIL oli kõnealuse kauba turule viinud. Dior esitas omalt poolt vastukassatsioonkaebuse, heites Cour d’appel de Paris’le ette seda, et ta jättis nii SIL-i kui ka Copadi puhul kõik võltsimise asjaolud arvesse võtmata.
14 Neil asjaoludel, evides kahtlusi kohaldatava ühenduse õiguse tõlgendamise osas, otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi] artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib tugineda sellest kaubamärgist tulenevatele õigustele litsentsiaadi vastu, kes rikub litsentsilepingu tingimust, mis kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelab müümise odavkauplustele?
2. Kas selle direktiivi artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see, et litsentsiaat viib kaubamärgiga kaitstud kauba [EMP] turule, rikkudes litsentsilepingu tingimust, mis kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelab müümise odavkauplustele, on toimunud ilma kaubamärgi omaniku nõusolekuta?
3. Kas eitava vastuse korral võib kaubamärgi omanik viidata sellisele lepingutingimusele, et keelata [direktiivi] artikli 7 lõikele 2 tuginedes selle kauba edasine turustamine?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
15 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline litsentsilepingu tingimus, mille alusel on litsentsiaadil kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelatud müüa selle lepingu esemeks olevat kaubamärki kandvat kaupa odavkauplustele, kuulub direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaldamisalasse.
16 Copad, Prantsuse valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon leiavad, et Euroopa Kohus peaks vastama sellele küsimusele eitavalt, väites põhiliselt, et kõnealune tingimus ei esine artikli 8 lõikes 2 ammendavalt loetletute hulgas. Seevastu Dior kaitseb vastupidist seisukohta.
17 Kõnealusele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas artikli 8 lõikes 2 toodud lepingutingimuste loetelu on ammendav või puhtalt näitlik.
18 Sellega seoses tuleb tõdeda, et viidatud säte ei sisalda ühtegi määrsõna ega väljendit nagu „eriti” või „eelkõige”, millest lähtuvalt oleks võimalik pidada seda loetelu puhtalt näitlikuks.
19 Peale selle tuleb meenutada, et Euroopa Kohus tunnistas seevastu just määrsõna „eriti” kasutamist silmas pidades, et direktiivi artikli 7 lõikes 2 mainitud võimalused on näitlikud (vt 11. juuli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑427/93, C‑429/93 ja C‑436/93: Bristol-Myers Squibb jt, EKL 1996, lk I‑3457, punkt 39, ja 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑337/95: Parfums Christian Dior, EKL 1997, lk I‑6013, punkt 42).
20 Järelikult – vastupidi Diori väidetele – tuleneb juba direktiivi artikli 8 lõike 2 sõnastusest, et see loetelu on tõepoolest ammendav.
21 Olles selle täpsustanud, tuleb nüüd kindlaks teha, kas selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub artikli 8 lõikes 2 otseselt mainitute hulka.
22 Selles osas tuleb seoses nende litsentsilepingu tingimustega, mis käsitlevad „litsentsiaadi valmistatavate kaupade […] kvaliteeti”, millele selles artiklis on viidatud, meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgi peamine eesmärk tagada tarbijale või lõppkasutajale see, et kaubamärgiga tähistatud kaup või teenus on teatud päritolu, nii et tarbija või lõppkasutaja saab võimaliku segiajamise ohuta eristada kõnealust kaupa või teenust teist päritolu kaubast või teenusest. Et kaubamärk võiks seega täita olulist osa kahjustamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on EÜ asutamislepingu eesmärk, peab kaubamärk tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupa toodetakse või teenust osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all (vt eelkõige 23. mai 1978. aasta otsus kohtuasjas 102/77: Hoffmann-La Roche, EKL 1978, lk 1139, punkt 7; 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑299/99: Philips, EKL 2002, lk I‑5475, punkt 30, ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑228/03: Gillette Company ja Gillette Group Finland, EKL 2005, lk I‑2337, punkt 26).
23 Seega võimaldab direktiivi artikli 8 lõige 2 omanikul tugineda talle kaubamärgist tulenevatele õigustele just juhtudel, mil litsentsiaat on rikkunud litsentsilepingu tingimusi, mis puudutavad iseäranis toodetud kauba kvaliteeti.
24 Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 31 märkinud, ei tulene kvaliteet sellise luksuskauba puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, üksnes nende materiaalsetest omadustest, vaid ka välisilmest ja mainekusest, mille tõttu nendega kaasneb luksuslik tunne (vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Parfums Christian Dior, punkt 45).
25 Nimelt kuna mainekad kaubad on kõrgkvaliteedilised tooteartiklid, siis nendega kaasneval luksuslikul tundel on oluline osa selles, et tarbijad neid teistest sarnastest toodetest eristaksid.
26 Seega võib selle luksusliku tunde kahjustamine mõjutada nende toodete kvaliteeti.
27 Neil asjaoludel tuleb järelikult kontrollida, kas põhikohtuasjas võib see, et litsentsiaat müüs mainekat kaupa odavkauplustele, kes ei kuulu litsentsilepinguga kehtestatud valikulisse turustusvõrku, kujutada endast niisugust kahjustamist.
28 Selles osas on Euroopa Kohus aga juba leidnud, et – vastupidi Copadi ja komisjoni väidetele – valikulise turustusvõrgu omadused ja toimimisviisid võivad iseenesest kaitsta sellise kauba kvaliteeti ja tagada selle õiguspärase kasutamise (vt selle kohta 11. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 31/80: L’Oréal, EKL 1980, lk 3775, punkt 16).
29 Nimelt võib sellise valikulise turustussüsteemi korraldus, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille eesmärk on juba Diori ja SIL‑i vahel sõlmitud litsentsilepingu sõnastuse kohaselt tagada müügikohtades tooteid esiletoov esitus „iseäranis seoses kaupade asetuse, reklaami ja esitusega ning kaubanduspoliitikaga”, panustada kõnealuste toodete mainesse ja seega nendega kaasneva luksusliku tunde säilitamisse, nagu möönab ka Copad.
30 Sellest tulenevalt ei saa välistada, et see, kui litsentsiaat müüb mainekat kaupa kolmandatele isikutele, kes ei kuulu valikulisse turustusvõrku, mõjutab toodete endi kvaliteeti, nii et sellisel juhul tuleb niisugust müüki keelavat lepingutingimust pidada direktiivi artikli 8 lõike 2 alla kuuluvaks.
31 Pädeval siseriiklikul kohtul tuleb kontrollida, kas tema lahendada oleva vaidluse konkreetseid asjaolusid arvestades kahjustab see, kui litsentsiaat rikub sellist lepingutingimust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, maineka kaubaga kaasnevat luksuslikku tunnet, mõjutades nii selle kvaliteeti.
32 Selle puhul on oluline eelkõige võtta esiteks arvesse kõnealuse kaubamärgiga tähistatud maineka kauba laadi ning seda, kas litsentsiaat müüs seda kaupa valikulisse turustusvõrku mittekuuluvatele odavkauplustele hulgaliselt ja süstemaatiliselt või pigem aeg-ajalt, ning teiseks nende odavkaupluste poolt tavaliselt turustatavate toodete laadi ja nende tegevusalal tavapäraseid turustusviise.
33 Peale selle tuleb lisada, et käesoleva kohtuotsuse eelnevates punktides esitatud direktiivi artikli 8 lõike 2 tõlgendust ei sea kahtluse alla Diori argumendid, mille kohaselt litsentsilepingu tingimus, mis kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelab müümise odavkauplustele, võib kuuluda muude lepingutingimuste alla kui need, mis puudutavad „kaupade kvaliteeti”, see tähendab nende samuti selle sättega ette nähtud lepingutingimuste alla, mis puudutavad kas „territooriumi, kus võib kaubamärki kinnitada” või „litsentsiaadi […] pakutavate teenuste kvaliteeti”.
34 Selle kohta tuleb ühelt poolt märkida, et direktiivi artikli 8 lõiget 2 tuleb lugeda koos sama artikli lõikega 1, milles viidatakse „kogu asjaomasele liikmesriigile”, nii et nende sätete mõttes saab mõistel „territoorium” olla vaid geograafiline tähendus ning seda ei saa järelikult tõlgendada nii, et see viitab rühmale litsentsi saanud ettevõtjatele, kes kuuluvad valikulisse turustusvõrku.
35 Teiselt poolt tuleb Diori pakutud teise võimaluse kohta tõdeda, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi direktiivist ega ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ei tulene ühtegi mõjuvat põhjust, mis välistaks kauba jaekaubanduses osutatavate teenuste liigitamise direktiivi tähenduses mõiste „teenused” alla, peab kaubamärk olema ka nende teenuste jaoks registreeritud (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑418/02: Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, EKL 2005, lk I‑5873, punkt 35).
36 Euroopa Kohtule esitatud toimiku ükski asjaolu ei võimalda tõdeda, et põhikohtuasjas oleks kaubamärk Christian Dior registreeritud mõne teenuseliigi jaoks.
37 Toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib tugineda sellest kaubamärgist tulenevatele õigustele litsentsiaadi vastu, kes rikub litsentsilepingu tingimust, mis kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelab müüa odavkauplustele sellist kaupa, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui tuvastatakse, et põhikohtuasja konkreetsete tingimuste tõttu kahjustab see rikkumine kauba välisilmet ja mainekust, mis tagavad selle kaubaga kaasneva luksusliku tunde.
Teine küsimus
38 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul täpsustada, mis tingimustel tuleb leida, et kaubamärki kandvate toodete turuleviimine litsentsiaadi poolt litsentsilepingu sellist tingimust rikkudes, mille alusel on keelatud müüa odavkauplustele, on toiminud ilma omaniku loata direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses.
39 Copad ja komisjon väidavad sellega seoses, et omaniku nõusoleku saab välistada üksnes juhul, kui on rikutud litsentsilepingu sellist tingimust, mis kuulub direktiivi artikli 8 lõikes 2 esitatud loetellu. Dior ja Prantsuse valitsus leiavad omalt poolt, et litsentsilepingu iga rikkumine litsentsiaadi poolt takistab nende õiguste ammendumist, mis omanikule kaubamärgist tulenevad.
40 Kõnesolevale küsimusele vastamiseks tuleb aga meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühtlustatakse direktiivi artiklitega 5–7 täielikult kaubamärgist tulenevaid õigusi käsitlevad normid ning et need artiklid määratlevad õigused, mis kuuluvad ühenduses kaubamärgi omanikele (16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑355/96: Silhouette International Schmied, EKL 1998, lk I‑4799, punktid 25 ja 29, ja 20. novembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑414/99–C‑416/99, EKL 2001, lk I‑8691, punkt 39).
41 Direktiivi artikliga 5 antakse kaubamärgi omanikule ainuõigus, mille alusel ta võib keelata kõigil kolmandatel isikutel eelkõige kaubamärgiga kauba importimise, selle pakkumise, turuleviimise või ladustamise nimetatud otstarbel. Artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud erand sellest reeglist, sätestades, et kaubamärgist tulenev õigus ammendub, kui kaup on EMP-s turule viidud kaubamärgi omaniku poolt või tema loal (vt eespool viidatud kohtuotsus Zino Davidoff ja Levi Strauss, punkt 40; 8. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑244/00: Van Doren + Q, EKL 2003, lk I‑3051, punkt 33, ja 30. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑16/03: Peak Holding, EKL 2004, lk I‑11313, punkt 34).
42 Seega ilmneb, et nõusolek, mis on võrdsustatav omaniku loobumisega direktiivi artiklist 5 tulenevast ainuõigusest, on selle õiguse ammendumise seisukohast määrav asjaolu ning järelikult peab nõusolek olema väljendatud viisil, millest nähtub kindlalt omaniku tahe sellest õigusest loobuda. Niisugune tahe ilmneb tavaliselt nõusoleku sõnaselgest väljendamisest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Zino Davidoff ja Levi Strauss, punktid 41, 45 ja 46).
43 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski ka, et teatavatel juhtudel see ainuõigus ammendub ka siis, kui kaupa turustab kaubamärgi omanikuga majanduslikult lähedalt seotud isik. See on nii iseäranis litsentsiaadi puhul (vt selle kohta 22. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑9/93: IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger, EKL 1994, lk I‑2789, punkt 34).
44 Niisuguses olukorras on litsentsiaaril nimelt võimalus ohjata litsentsiaadi kaupade kvaliteeti, lisades litsentsilepingusse eritingimused, mille alusel on litsentsiaat kohustatud tema juhiseid järgima ja mis võimaldavad tal veenduda, et neid järgitakse.
45 Euroopa Kohtu praktika kohaselt aga sellest võimalusest piisab, et kaubamärk saaks täita oma peamist ülesannet, mis on – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 22 on meenutatud – tagada, et kõik seda kaubamärki kandvad kaubad toodeti nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus IHT Internationale Heiztechnik ja Danzinger, punktid 37 ja 38).
46 Järelikult tuleb seda, kui litsentsiaat viib turule asjaomast kaubamärki kandva kauba, põhimõtteliselt pidada toimunuks kaubamärgi omaniku loal direktiivi artikli 7 lõike 1 tähenduses.
47 Kuigi sellest tuleneb, et niisugustel asjaoludel ei saa kaubamärgi omanik viidata lepingu puudulikule täitmisele, et tugineda kaubamärgist tulenevatele õigustele litsentsiaadi vastu, siis sellegipoolest – vastupidi Copadi väidetele – ei ole litsentsileping võrdväärne sellega, kui kaubamärgi omanik nõustub täielikult ja tingimusteta selle kaubamärgiga tähistatud kauba turustamisega litsentsiaadi poolt.
48 Direktiivi artikli 8 lõikes 2 on nimelt otseselt ette nähtud kaubamärgi omaniku võimalus tugineda kaubamärgist tulenevatele õigustele litsentsiaadi vastu, kui viimane rikub teatavaid litsentsilepingu tingimusi.
49 Lisaks, nagu ilmneb esimesele küsimusele antud vastusest, on sellised lepingutingimused viidatud artikli 8 lõikes 2 esitatud ammendavalt.
50 Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 märkis, takistab üksnes see, kui litsentsiaat rikub ühte neist lepingutingimustest, kaubamärgist selle omanikule tulenevate õiguste ammendumist direktiivi artikli 7 lõike 1 mõttes.
51 Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiga kaitstud kauba turuleviimine litsentsiaadi poolt, rikkudes ühte litsentsilepingu tingimust, on toimunud ilma kaubamärgi omaniku nõusolekuta, kui tuvastatakse, et asjaomane lepingutingimus vastab ühele selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ettenähtuist.
Kolmas küsimus
52 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul kui litsentsiaadi poolt litsentsilepingu tingimust rikkudes maineka kauba turuleviimist peetakse tehtuks kaubamärgi omaniku nõusolekul, saab viimati nimetatu sellegipoolest viidata sellisele lepingutingimusele, et direktiivi artikli 7 lõikele 2 tuginedes vastu seista uuele turustamisele.
53 Dior ja Prantsuse valitsus on arvamusel, et Christian Diori kaubamärki kandva kauba müümine odavkauplusele väljaspool valikulist turustusvõrku kujutab endast kaubamärgi maine kahjustamist, mis võib õigustada artikli 7 lõike 2 kohaldamist. Copad ja komisjon väidavad seevastu, et sellise kauba müük odavkauplustele ei kahjusta kaubamärgi mainet.
54 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, näitab määrsõna „eriti” kasutamine artikli 7 lõikes 2, et kaubamärki kandva kauba olukorra muutumise või kahjustada saamise võimalused on toodud vaid näitena sellest, mis võivad olla õiguslikuks põhjenduseks (eespool viidatud kohtuotsused Bristol-Myers Squibb jt, punktid 26 ja 39, ning Parfums Christian Dior, punkt 42).
55 Nii on Euroopa Kohus varem otsustanud, et kaubamärgi maine kahjustamine võib põhimõtteliselt olla õiguslik põhjendus direktiivi artikli 7 lõike 2 tähenduses, mis õigustab kaubamärgi omaniku vastuseisu selle maineka kauba hilisemale turustamisele, mis ta on EMP-s turule viinud või mis on seal turule viidud tema loaga (vt eespool viidatud kohtuotsus Parfums Christian Dior, punkt 43, ja 23. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑63/97: BMW, EKL 1999, lk I‑905, punkt 49).
56 Sellest järeldub, et kui litsentsiaat müüb kaupa odavkauplusele, rikkudes sellist litsentsilepingut, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis tuleb tasakaalustada ühelt poolt kaubamärgi omaniku õigustatud huvi – mis oli litsentsilepingu ese – olla kaitstud valikulisse turustusvõrku mittekuuluva odavkaupluse ees, kas kasutab asjaomast kaubamärki majanduslikul eesmärgil nii, et see võib kahjustada kaubamärgi mainet, ja teiselt poolt odavkaupluse huvi saada edasi müüa kõnealust kaupa, kasutades viise, mis on tema tegevusalal tavapärased (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Parfums Christian Dior, punkt 44).
57 Seega, kui siseriiklik kohus jõuab järeldusele, et see, kui litsentsiaat müüb kolmandale isikule, ei ohusta asjaomase kaubamärgiga tähistatud maineka kauba kvaliteeti, nii et selle turustamist tuleb pidada toimunuks kaubamärgi omaniku nõusolekul, siis tuleb sellel kohtul iga vaidluse konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas kaubamärgiga tähistatud maineka kauba edasimüümine kolmanda isiku poolt tema tegevusalal tavapärasel viisil kahjustab selle kaubamärgi mainet.
58 Selles osas on oluline võtta arvesse eelkõige seda, kellele on edasimüük suunatud, ning nagu soovitab Prantsuse valitsus, mis tingimustel täpselt asjaomast mainekat kaupa müüakse.
59 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et kui litsentsiaadi poolt litsentsilepingu tingimust rikkudes maineka kauba turuleviimist tuleb siiski pidada tehtuks kaubamärgi omaniku nõusolekul, saab viimati nimetatu viidata sellisele lepingutingimusele, et direktiivi artikli 7 lõikele 2 tuginedes vastu seista edasimüügile, vaid juhul, kui kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades on tuvastatud, et niisugune edasimüük kahjustab kaubamärgi mainet.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga) artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib tugineda sellest kaubamärgist tulenevatele õigustele litsentsiaadi vastu, kes rikub litsentsilepingu tingimust, mis kaubamärgi mainest tulenevatel põhjustel keelab müüa odavkauplustele sellist kaupa, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui tuvastatakse, et põhikohtuasja konkreetsete tingimuste tõttu kahjustab see rikkumine kauba välisilmet ja mainekust, mis tagavad selle kaubaga kaasneva luksusliku tunde.
2. Direktiivi 89/104 (muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga) artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiga kaitstud kauba turuleviimine litsentsiaadi poolt, eirates ühte litsentsilepingu tingimust, on toimunud ilma kaubamärgi omaniku nõusolekuta, kui tuvastatakse, et asjaomane lepingutingimus vastab ühele selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ettenähtuist.
3. Kui litsentsiaadi poolt litsentsilepingu tingimust rikkudes maineka kauba turuleviimist tuleb siiski pidada tehtuks kaubamärgi omaniku nõusolekul, saab viimati nimetatu viidata sellisele lepingutingimusele, et direktiivi 89/104 (muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga) artikli 7 lõikele 2 tuginedes vastu seista edasimüügile vaid juhul, kui kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades on tuvastatud, et niisugune edasimüük kahjustab kaubamärgi mainet.
Allkirjad