Language of document : ECLI:EU:T:2022:556

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

14. september 2022(*)

Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee – EFSA juhenddokument mesilastele taimekaitsevahenditest tulenevate riskide hindamise kohta – Liikmesriikide individuaalsed seisukohad – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 3 – Otsustusprotsessi kaitsev erand

Liidetud kohtuasjades T‑371/20 ja T‑554/20,

Pollinis France, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid C. Lepage ja T. Bégel,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Delaude, C. Ehrbar ja G. Gattinara,

kostja,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Marcoulli (ettekandja), kohtunikud S. Frimodt Nielsen, J. Schwarcz, C. Iliopoulos ja R. Norkus,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades 15. detsembri 2020. aasta kohtumäärust, millega liideti kohtuasjad T‑371/20 ja T‑554/20 menetluse kirjaliku ja võimaliku suulise osa huvides ning menetlust lõpetava kohtulahendi tegemiseks,

arvestades 6. mail 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Pollinis France palub ELTL artikli 263 alusel tühistada komisjoni 19. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4231 (final) (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“) ja komisjoni 21. juuli 2020. aasta otsus C(2020) 5120 (final) (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“), millega komisjon keeldus tal võimaldamast tutvuda teatud dokumentidega, mis puudutavad Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 27. juuni 2013. aasta juhenddokumenti mesilastele taimekaitsevahenditest tulenevate riskide hindamise kohta, mis avaldati kõigepealt 4. juulil 2013 ja mis avaldati uuesti 4. juulil 2014 (edaspidi „mesilasi käsitlev juhenddokument (2013)“), ja võimaldas tal osaliselt tutvuda teatud muude dokumentidega, mis puudutavad mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013).

I.      Vaidluse taust

2        Hageja on Prantsuse keskkonnakaitse vabaühendus, mille eesmärk on kaitsta kimalasi ja meemesilasi ning edendada säästvat põllumajandust aitamaks kaasa tolmeldajate säilimisele.

A.      Kohtuasi T371/20

3        Hageja esitas 27. jaanuaril 2020 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) alusel Euroopa Komisjonile taotluse tutvuda teatud dokumentidega, mis on seotud mesilasi käsitleva juhenddokumendiga (2013).

4        Pärast kirjavahetust, mida komisjon hagejaga pidas selle taotluse ulatuse kindlaksmääramiseks ja vähendamiseks, piirati seda sisuliselt dokumentidele, mis sisaldasid liikmesriikide ning alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee (Standing Committee on Plants, Animals, Food and Feeds) (edaspidi „SCoPAFF“) liikmete ja komisjoni seisukohti mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) ning kõigi muude seda teemat puudutavate eelnõude kohta, mille komisjon on saanud või koostanud alates 2018. aasta oktoobrist.

5        Komisjon loendas 16. märtsi 2020. aasta kirjas kokku 25 dokumenti, mis on hageja dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud, ja märkis, et kuus dokumenti (dokumendid 20–25) on kättesaadavad veebisaidil Europa, ning jättis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erandi alusel rahuldamata dokumentidega tutvumise taotluse 19 dokumendi osas (dokumendid 1–19). Sellele kirjale lisatud tabelist nähtub, et kõnealused dokumendid 1–19 on e‑kirjad, mõnikord koos lisadega, mille teatud liikmesriigid on SCoPAFFile edastanud 2019. aasta jaanuarist juulini ning mis puudutavad sisuliselt mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) või selle rakendamist, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1; parandus ELT 2020, L 45, lk 81) artikli 29 lõikes 6 osutatud taimekaitsevahendite hindamise ja lubade andmise ühtsete põhimõtete (edaspidi „ühtsed põhimõtted“) muutmise eelnõud.

6        Hageja esitas 25. märtsil 2020 kordustaotluse nende dokumentidega tutvumiseks.

7        Komisjon teatas 15. aprilli 2020. aasta e‑kirjas hagejale, et kordustaotlusele vastamise tähtaega tuleb pikendada, ning teatas 11. mai 2020. aasta e‑kirjaga hagejale, et tal ei ole võimalik kordustaotlusele selle pikendatud tähtaja jooksul vastata.

8        Kuna kordustaotlusele ei olnud sõnaselgelt vastatud, esitas hageja 15. juunil 2020 määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 alusel tühistamishagi vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse (edaspidi „vaikimisi rahuldamata jätmise otsus“) peale.

9        Esimese vaidlustatud otsusega, mis edastati hagejale 22. juuni 2020. aasta e‑kirjaga, vastas komisjon sõnaselgelt kordustaotlusele, võimaldades tal tutvuda dokumendiga 2 osaliselt, kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ja artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandite alusel keelduti tal võimaldamast tutvuda dokumendi teatud osadega ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi alusel keelduti võimaldamast tutvuda kõigi muude taotluses nimetatud dokumentidega (dokumendid 1 ja 3–19).

B.      Kohtuasi T554/20

10      Hageja esitas 8. aprillil 2020 komisjonile teise taotluse tutvuda teatud dokumentidega, mis puudutavad mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013). See taotlus puudutas sisuliselt kirjavahetust, päevakorda, protokolle või aruandeid SCoPAFFi liikmete ja komisjoni ametnike või liikmete vaheliste mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) puudutavate koosolekute kohta 2013. aasta juulist kuni 2018. aasta septembrini.

11      Komisjon loendas 8. mai 2020. aasta kirjas kokku 59 dokumenti, mis on hageja teise dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud, ja jättis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi alusel selle taotluse rahuldamata kõigi nimetatud dokumentide osas. Kirjale lisatud tabelist nähtub, et need dokumendid on e‑kirjad või „märkused“, mõnikord koos lisadega, mida teatud liikmesriigid on SCoPAFFi raames vahetanud 2013. aasta septembrist kuni 2018. aasta detsembrini ning mis sisuliselt puudutavad mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) või selle rakendamist (edaspidi koos eespool punktis 5 viidatud dokumentidega 1–19 „taotletud dokumendid“).

12      Hageja esitas 25. mail 2020 kordustaotluse nende dokumentidega tutvumiseks.

13      Komisjon teatas 17. juuni 2020. aasta e‑kirjas hagejale, et kordustaotlusele vastamise tähtaega tuleb pikendada.

14      Teises vaidlustatud otsuses vastas komisjon kordustaotlusele ja võimaldas tal tutvuda nelja dokumendiga (dokumendid 3, 10, 12 ja 33) osaliselt, kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ja artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandite alusel keelduti tal võimaldamast tutvuda dokumentide teatud osadega ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi alusel keelduti võimaldamast tutvuda kõigi muude taotluses nimetatud dokumentidega (dokumendid 1, 2, 4–9, 11, 13–32 ja 34–59). Komisjon täpsustas veel, et kõik need dokumendid on e‑kirjad.

II.    Poolte nõuded

15      Hageja palub Üldkohtul:

–        tunnistada kohtuasjas T‑371/20 hagiavalduse muutmise avaldus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tunnistada hagi kohtuasjas T‑554/20 vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada esimene ja teine vaidlustatud otsus;

–        mõista komisjonilt tema kasuks välja mõlemas liidetud kohtuasjas 3000 eurot kohtukulude hüvitamiseks.

16      Komisjon palub Üldkohtul:

–        tunnistada vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud hagi esemetuks ja tunnistada hagiavalduse muutmise avaldus vastuvõetamatuks ning teise võimalusena jätta hagi kohtuasjas T‑371/20 põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta rahuldamata hagi kohtuasjas T‑554/20;

–        jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõue mõista komisjonilt välja 3000 eurot mõlemas liidetud kohtuasjas kohtukulude hüvitamiseks;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

17      Hageja esitab mõlema vaidlustatud otsuse kohta neli sisuliselt identset väidet.

18      Esimese väite kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, kuna komisjon ei kohaldanud otsustusprotsessi kaitsvat erandit nõuetekohaselt. Teise väite kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, kuna taotletud dokumentide avalikustamise vastu on ülekaalukas avalik huvi ning need dokumendid peaksid olema sama laialdaselt kättesaadavad nagu seadusandlikud dokumendid. Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, kuna määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erandit tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsamalt juhul, kui taotletaval teabel on seos heidetega keskkonda. Neljanda väite kohaselt on vääralt kohaldatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja artikli 4 lõiget 6.

19      Enne nende väidete analüüsimist tuleb täpsustada hagi eset kohtuasjas T‑371/20, lähtudes komisjoni taotlusest tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ning hageja avaldust muuta hagiavaldust.

A.      Hagi ese kohtuasjas T371/20

20      Komisjon esitas 15. juulil 2020 taotluse tuvastada, et kohtuasjas T‑371/20 esitatud hagi kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Hageja esitas hagiavalduse muutmise avalduse 18. augustil 2020. Hageja seisukohad taotluse kohta tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ja komisjoni seisukohad hagiavalduse muutmise avalduse kohta esitati vastavalt 31. augustil ja 1. oktoobril 2020. Üldkohus otsustas 13. novembril 2020 liita põhikohtuasjaga otsuse tegemise vajaduse äralangemise taotluse läbivaatamise.

21      Esiteks olgu märgitud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse asendab esimene vaidlustatud otsus, kuna selles on sõnaselgelt vastatud hageja 25. märtsil 2020 esitatud kordustaotlusele.

22      Tuleb märkida, et kuna dokumentidega tutvumise taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse tühistab hilisem sõnaselge otsus, siis nimetatud vaikimisi tehtud otsuse vastu suunatud osas on vajadus hagi kohta otsust teha ära langenud (2. juuli 2015. aasta kohtuotsus Typke vs. komisjon, T‑214/13, EU:T:2015:448, punkt 36; vt selle kohta ka 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punktid 88 ja 89).

23      Järelikult, nagu väidab komisjon, on vajadus teha otsus vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse tühistamise taotluse kohta ära langenud.

24      Teiseks esitas hageja Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel veel avalduse muuta hagiavaldust, arvestades esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmist pärast avalduse esitamist, ning palus pidada hagi nüüd esitatuks selle sõnaselge otsuse tühistamise nõudes.

25      Kuigi poolte nõuete suhtes kehtib põhimõtteliselt nende muutmatuse nõue, näeb kodukorra artikkel 86 ette erandi sellest põhimõttest. Niisiis näevad kodukorra artikli 86 lõiked 1 ja 2 ette, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, esitades hagiavalduse muutmiseks eraldi dokumendi ELTL artikli 263 kuuendas lõigus hagiavalduse muutmise tinginud akti peale tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.

26      Käesoleval juhul asendas vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse esimene vaidlustatud otsus ning hagiavalduse muutmise avaldus esitati selleks ette nähtud vormis ja selleks ette nähtud tähtaja jooksul, mida komisjon muu hulgas sõnaselgelt tunnistas oma seisukohtades muutmisavalduse kohta.

27      Ühelt poolt märkis komisjon selle kohta üldiselt, et ei ole täiesti selge, kas kõnealune muutmisavaldus asendab või täiendab hagiavaldust, kuid ta tugineb viimasele arusaamale. Kui hagejalt menetlust korraldava meetme raames selle kohta küsiti, kinnitas ta 25. märtsil 2022 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastuses, et tema muutmisavaldus täiendab hagi. Kuna viimane on poolte ühine arusaam ning nagu pealegi nähtub kodukorra artikli 86 lõikest 4, ei tohi muutmisavaldus asendada hagi täies ulatuses, vaid peab sisaldama nõudeid, mida muudetakse, ning vajaduse korral väiteid ja argumente, mida muudetakse, ning nõuete muutmisega seotud tõendeid või taotlust nende kogumiseks, siis ei sea komisjoni seisukoht kahtluse alla muutmisavalduse kui sellise vastuvõetavust.

28      Teiselt poolt tõi komisjon esile, et muutmisavalduses esitatud väited on vastuvõetamatud, tulemusetud või ilmselgelt põhjendamatud. Kuna see kriitika puudutab nende väidete vastuvõetavust, tulemuslikkust või põhjendatust, tuleb neid küll iga väite hindamisel käsitleda, kuid need ei oma tähtsust muutmisavalduse kui terviku vastuvõetavuse seisukohast.

29      Järelikult, kuna kodukorra artikli 86 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tingimused on käesolevas asjas täidetud, tuleb kohtuasjas T‑371/20 esitatud hagi lugeda esimese vaidlustatud otsuse tühistamise nõudeks.

30      Veel märkis komisjon viimati nimetatud küsimuses ühe lause alusel, mis sisaldub seisukohtades hageja taotluse kohta tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, et hageja ei näi olevat vaidlustanud esimest vaidlustatud otsust osas, milles sellega võimaldati tal osaliselt tutvuda dokumendiga 2 (vt eespool punkt 9). Selles osas tuleb siiski märkida, et ühest küljest viitab hageja lause, mille komisjon esile toob, üksnes hageja huvile saavutada esimese vaidlustatud otsuse tühistamine, osutades, et komisjon keeldus jätkuvalt tal võimaldamast tutvuda kõikide teiste dokumentidega (eespool punkt 9), ja teisest küljest ei piira hagiavalduse muutmise avaldus hagi eset üksnes dokumentidele, mille suhtes on dokumentidega tutvumise võimaldamisest täielikult keeldutud. Lisaks sellele kinnitas hageja kohtuistungil küsimustele vastates, et tema hagide eesmärk on vaidlustada vaidlustatud otsused, sealhulgas osas, milles nendega võimaldati teatud dokumentidega osaliselt tutvuda, ning see kanti kohtuistungi protokolli. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vastupidi komisjoni väidetele on kohtuasjas T‑371/20 esitatud hagi ese nõue tühistada esimene vaidlustatud otsus tervikuna.

B.      Esimene väide, mille kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3, kuna komisjon ei kohaldanud otsustusprotsessi kaitseks seatud erandit nõuetekohaselt

31      Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduse esimese väite pealkirjas ning sissejuhatavates ja viimastes punktides on tõepoolest viidatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, korrates sõnastust ja struktuuri, mida on kasutatud kohtuasjas T‑371/20 esitatud hagiavalduse esimeses väites vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse kohta. Selle väitega seotud argumendid kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses ja hagiavalduses kohtuasjas T‑554/20 ei puuduta siiski üksnes selle sätte teise lõigu väidetavat rikkumist, vaid viitavad konkreetsemalt põhjendustele, mille komisjon esitas vaidlustatud otsustes ja mis puudutavad samuti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku.

32      Esimene väide jaguneb seega sisuliselt kaheks osaks, mille kohaselt on esiteks rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku ja teiseks sama sätte esimest lõiku.

33      Kõigepealt tuleb esimese väite esimese osa kohta märkida, nagu väidab komisjon, et osas, milles hageja tugineb argumendile, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku on vääralt kohaldatud või isegi jäetud esitamata selle sätte kohaldamise põhjused, on see väiteosa tulemusetu, sest see ei saa kaasa tuua vaidlustatud otsuste tühistamist. Tegelikult ei kohaldanud komisjon neis otsustes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku, vaid keeldus võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega sama määruse artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi alusel. Sellega seoses ei ole ka oluline, et komisjon oma 16. märtsi 2020. aasta kirjas (vt eespool punkt 5) viitas nimetatud artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, kuna käesolevates kohtuasjades ei taotleta mitte selle kirja, vaid nende vaidlustatud otsuste tühistamist, milles komisjon tugines määruse artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandile. Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

34      Esimese väite teine osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumist, sisaldab kahte etteheidet. Hageja vaidleb sisuliselt ühelt poolt vastu sellele, et komisjoni viide selles sättes ette nähtud erandile on asjakohane, kuna kõnealune otsustusprotsess ei olnud pooleli, ja teiselt poolt vaidlustab ta komisjoni põhjendused selle erandi kohaldamiseks.

1.      Sissejuhatavad märkused

35      Vastavalt määruse nr 1049/2001 põhjendusele 1 lähtub see määrus soovist luua liit, kus otsused tehakse nii avalikult ja kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on meenutatud määruse põhjenduses 2, on üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatlikkusega (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Nagu nähtub määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja artiklist 1, on selle määruse eesmärk lubada üldsusel võimalikult ulatuslikult tutvuda institutsioonide dokumentidega (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Kahtlemata võib seda õigust ikkagi piirata, lähtudes teatud avalikest või erahuvidest. Täpsemalt on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 kooskõlas põhjendusega 11 ette nähtud erandid, mis lubavad institutsioonidel keelduda võimaldamast tutvuda dokumendiga, mille avalikustamine kahjustaks mõnd selle artikliga kaitstud huvi (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Kuna tegemist on eranditega üldsuse võimalikult laiaulatuslikust õigusest tutvuda dokumentidega, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Kitsa tõlgendamise põhimõtte kohaselt on asjaomane institutsioon juhul, kui ta otsustab keelduda võimaldamast tutvuda dokumendiga, millega tutvumise taotlus on talle esitatud, põhimõtteliselt kohustatud selgitama küsimust, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele tugineb see institutsioon. Lisaks peab niisuguse kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtalt oletuslik. Erandi kohaldamise põhjendamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et asjaomane dokument puudutab erandiga kaitstud huvi (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Samuti tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamine eeldab tõendamist, et taotletud dokumentidega tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada institutsiooni otsustusprotsessi ning et kahjustamise oht on mõistlikult ettenähtav, mitte ainult oletuslik (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Selleks, et kuuluda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamisalasse, peab otsustusprotsessi kahjustamine olema tõsine. Nii on see eelkõige siis, kui asjaomase dokumendi avalikustamine mõjutab oluliselt otsustusprotsessi. Kahjustamise raskusastme hindamine sõltub konkreetse juhtumi kõikidest asjaoludest, eelkõige institutsiooni poolt avalikustamisega seoses välja toodud negatiivsest mõjust otsustusprotsessile (7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Institutsioonidelt ei saa nõuda sellist ohtu kinnitavate tõendite esitamist. Sellisel juhul piisab sellest, kui otsus sisaldab tõendatavaid asjaolusid, mis lubavad järeldada, et otsustusprotsessi kahjustamise oht oli otsuse vastuvõtmise kuupäeval mõistlikult ettenähtav ega olnud ainult oletuslik, nimelt tuues esile selle kuupäeva seisuga objektiivsed põhjused, mis võimaldasid mõistlikult ette näha, et taotletud dokumentide avalikustamise korral toimub selline kahjustamine (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus De Capitani vs. parlament, T‑540/15, EU:T:2018:167, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Neid sätteid ja põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida hagi esimese väite teist osa.

2.      Esimese väite teise osa esimene etteheide, et otsustusprotsess ei olnud pooleli

44      Hageja väidab, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi tõlgendamine ja kasutamine komisjoni poolt ei ole põhjendatud. Hageja leiab, et komisjoni poolt dokumentidega tutvumisega keeldumiseks esitatud põhjendus kaitsta käimasolevat otsustusprotsessi on vastuolus komisjoni teatega, et otsustusprotsess on peatatud. Viimati nimetatud teave tekitab segadust ja eksitab, kuna menetlus on kas „peatatud“ või „kestab“. Isegi kui möönda, et otsustusprotsess on peatatud ja seda jätkatakse mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) muudetud versiooniga, ei oleks see dokument enam sama.

45      Komisjon väidab vastu, et kõnealust otsustusprotsessi ei ole lõpule viidud, ja täpsustab, et vaidlustatud otsustes kasutas ta sõna „peatamine“ tähenduses „edasi lükkamine“ või „pausile panemine“. Lisaks ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamisel tähtsust asjaolul, et mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) võidakse muuta. Seega ei ole tema väitel kummagi vaidlustatud otsuse põhjendus vastuoluline.

46      Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi komisjon vaidlustab hageja poolt esimese väite teise osa raames esitatud mitme argumendi vastuvõetavuse ja asjakohasuse, kuna need ei puuduta vaidlustatud otsustes kohaldatud erandit või on esitatud nõuetevastaselt repliigi staadiumis, ei ole see tingimata nii argumentide puhul, mis puudutavad eespool punktis 44 välja toodud otsustusprotsessi kestmist. Nimelt möönis komisjon oma seisukohtades kohtuasjas T‑371/20 hagiavalduse muutmise avalduse kohta, et need argumendid sisalduvad nimetatud muutmisavalduses ja puudutavad vaidlustatud otsustes viidatud erandit, märkides, et „välja arvatud muutmisavalduse punktides […], milles viidatakse otsustusprotsessi kestmisele, ei vii[nud] hageja oma väiteid kooskõlla [esimeses vaidlustatud otsuses] viidatud uue õigusliku alusega“. Tuleb tõepoolest tõdeda, et need argumendid esitati kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses. Lisaks on need argumendid samal kujul esitatud kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses. Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata kõik komisjoni hilisemad väited, mille ta esitas muu hulgas kostja vastuses või kohtuistungil ja milles väidetakse, et kõnealused argumendid on vastuvõetamatud või tulemusetud või et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kõnealune otsustusprotsess kestis.

47      Seega tuleb hinnata hageja esimese etteheite põhjendatust.

48      Toimikust nähtub, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) koostas EFSA 2013. aastal komisjoni palvel. Komisjon esitas selle dokumendi 2013. aastal SCoPAFFile arvamuse esitamiseks, et selle saaks vastu võtta nõuandemenetluses, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruses (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT 2011, L 55, lk 13), ning vastavalt määruse nr 1107/2009 artiklile 77 ja artikli 79 lõikele 2.

49      Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) arutati SCoPAFFis mitu aastat, ilma et selle teksti osas oleks liikmesriikidevaheliste lahkarvamuste tõttu saavutatud kokkulepet, ning komisjon ei saanud seetõttu kõnealust juhenddokumenti vastu võtta.

50      Kuna mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) kui sellist ei olnud vastu võetud, tegi komisjon selle osaliseks rakendamiseks 2018. aastal ettepaneku, et rakendataks selle dokumendi teatud osad, ja tegi selleks muudatusi ühtsetesse põhimõtetesse, mis on esitatud komisjoni 10. juuni 2011. aasta määruses (EL) nr 546/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses taimekaitsevahendite hindamise ja lubade andmise ühtsete põhimõtetega (ELT 2011, L 155, lk 127). Niisiis esitas komisjon 2018. aastal SCoPAFFile arvamuse esitamiseks määruse nr 546/2011 muutmise eelnõu, et selle saaks vastu võtta kontrolliga regulatiivmenetluses, mis on ette nähtud nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuses 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT 1999, L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), ning vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 29 lõikele 6, artikli 78 lõike 1 punktile c ja artikli 79 lõikele 4.

51      Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et SCoPAFF andis 2019. aasta juulis positiivse arvamuse määruse nr 546/2011 muutmise eelnõu kohta, kuid komisjon ei võtnud seda eelnõud siiski vastu, kuna kontrolliga regulatiivmenetluse raames keeldus Euroopa Parlament 2019. aasta oktoobris selle vastuvõtmisest, asudes sisuliselt seisukohale, et nimetatud eelnõu ei näinud ette piisavat kaitsetaset.

52      Kuigi kuni 2018. aastani ei olnud komisjonil plaanis mesilasi käsitlevat juhenddokumenti (2013) muuta, palus komisjon 2019. aasta märtsis EFSA‑l see dokument uuesti läbi vaadata, et võetaks arvesse alates 2013. aastast toimunud teaduslikku arengut.

53      Seetõttu märkis komisjon vaidlustatud otsustes, mis võeti vastu 2020. aasta juunis ja juulis, et oodates mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) läbivaatamise lõpuleviimist EFSA poolt, oli selle läbivaatamine SCoPAFFis „peatatud“ ja see tähendab, et otsustusprotsessi võib pidada „käimasolevaks“, sest see peaks jätkuma alles pärast seda, kui EFSA on lõpetanud kõnealuse juhenddokumendi läbivaatamise. Vaidlustatud otsustes märkis komisjon muu hulgas, et ta oli rõhutanud EFSA‑le, et on oluline esitada „läbivaadatud aruanne“ 2021. aasta märtsiks, ning et ta oli palunud tal kaasata ka liikmesriikide eksperdid ja sidusrühmad, et võetaks arvesse kõik seisukohad, mis peaks võimaldama võtta kiiresti vastu mesilasi käsitlev muudetud juhenddokument.

54      Kui komisjonilt küsiti kohtuistungil mesilasi käsitleva muudetud juhenddokumendi seisu kohta, märkis komisjon, et kõik kaalutlused selle dokumendi sisu ja võimaliku siduvuse kohta on oletuslikud, kuna nimetatud dokumendi läbivaatamine ameti poolt ei olnud veel lõppenud. Sama kehtib ka kõigi kaalutluste kohta, millises vormis komisjon võiks selle vastu võtta, ja selleks kasutatava menetluse kohta.

55      Eespool punktides 48–54 esitatud asjaoludest tuleneb, et vastupidi komisjoni poolt vaidlustatud otsustes leitule ei saanud otsustusprotsessi, millega taotletud dokumendid seonduvad, pidada nende otsuste vastuvõtmise ajal käimasolevaks.

56      Nimelt võib küll asuda seisukohale, et taotletud dokumendid on seotud aastatel 2013–2019 toimunud komisjoni otsustusprotsessiga, mille eesmärk oli komisjoni poolt mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) täielik või osaline rakendamine, kas võttes nimetatud juhenddokumendi kui sellise vastu määruses nr 182/2011 ette nähtud nõuandemenetluses või muutes määruses nr 546/2011 ette nähtud ühtseid põhimõtteid otsuses 1999/468 ette nähtud kontrollimehhanismi kohaselt. Tuleb siiski tõdeda, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal ei olnud ükski otsustusprotsess suunatud enam 2013. aasta juhenddokumendi rakendamisele selle olemasoleval kujul ega ühtseid põhimõtteid muutval kujul. Vastupidi, komisjon oli otsustanud küll kaudselt, kuid kahtlemata jätta see 2013. aasta juhenddokument rakendamata ja oli isegi sõnaselgelt palunud EFSA‑l see läbi vaadata ning see läbivaatamine, mis oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal endiselt pooleli, tähendab pealegi, et võimatu oli kindlaks teha juhenddokumendi võimalikku muudetud sisu, millises vormis see võidakse vastu võtta ja millist menetlust sel eesmärgil võidakse järgida. See läbivaatamine tähendab seega, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal puudus komisjoni otsustusprotsessil isegi ese.

57      Komisjoni argument, et vaatamata eespool punktides 48–54 mainitud asjaoludele oli tal ikka kavas töötada välja mesilasi käsitlev juhenddokument, et esitada liikmesriikide ametiasutustele dokument, mis kajastab „olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi“ vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 36 lõikele 1, ei saa viia teistsuguse järelduseni. Isegi kui eeldada, et selline eesmärk oli seatud, ei tähenda see iseenesest sugugi, et otsustusprotsess, mille ese on niisugune dokument, oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal pooleli. Vastupidi, toimiku materjalidega soovitakse tõendada, et komisjon otsustas mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) väljatöötamisega enam mitte tegeleda ja oleks võinud vajaduse korral läbi viia otsustusprotsessi mesilasi käsitleva juhenddokumendi muudetud versiooni kasutades, kui EFSA oleks selle dokumendi komisjonile edastanud ja viimati nimetatu oleks otsustanud seda kasutada, mis oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise kuupäeval siiski oletuslik ja jäi selliseks kohtuistungi toimumise kuupäevani. Samadel põhjustel ja vastupidi komisjoni väidetule ei tähenda asjaolu, et hageja taotles või taotleb senini, et mesilasi käsitlev juhenddokument (2013) võetaks vastu tervikuna, kuidagi seda, et seda dokumenti puudutav otsustusprotsess oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal pooleli või isegi kestab senini.

58      Lisaks tuleb märkida, et asjaolu, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) läbivaatamine oli EFSAs endiselt pooleli, ei tähenda sugugi, et komisjoni otsustusprotsess selle dokumendi väljatöötamiseks kestis vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal. Vastupidi, läbivaatamisprotsessi käik ise kinnitab järeldust, et pärast ühtsete põhimõtete muutmisest keeldumist ei olnud komisjonis vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal enam käimas ühtegi otsustusprotsessi mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) suhtes. Nagu rõhutas hageja, ilma et komisjon oleks talle vastu vaielnud, ei olnud komisjonil tegelikult kuni 2018. aastani kavas sellist läbivaatamist taotleda. Nagu nähtub vaidlustatud otsustest, kavandati seda läbivaatamist seetõttu, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) vastuvõtmine oli osutunud võimatuks, ja selleks, et võimaldada mesilasi käsitleva muudetud juhenddokumendi kiiret vastuvõtmist.

59      Sellest järeldub, et komisjoni otsustusprotsess, mille ese on mesilasi käsitlev juhenddokument (2013), oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajaks lõpetatud ning järelikult ei saanud komisjon käesolevate kohtuasjade konkreetsetel asjaoludel neid otsuseid õiguspäraselt põhjendada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandiga, mille eesmärk on kaitsta institutsiooni otsustusprotsessi, mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud.

60      Peale selle teeb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 3 selgelt vahet, kas menetlus on lõpetatud või mitte. Kui otsus on kord juba vastu võetud, ei ole otsustusprotsessi kaitse nõuded enam nii teravalt päevakorral, mistõttu kõigi muude dokumentide avalikustamine kui määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus nimetatud dokumendid ei saa seda protsessi kuidagi kahjustada ja sellise dokumendi avalikustamisest keeldumine ei saa olla lubatud, isegi kui enne asjaomase otsuse vastuvõtmist oleks avalikustamine otsustusprotsessi oluliselt kahjustanud. Seega võivad põhjendused, mis institutsioon esitab ja mis võivad õigustada sellise dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumist, mille esitamist taotleti enne haldusmenetluse lõpetamist, olla ebapiisavad sama dokumendi avalikustamisest keeldumiseks pärast asjaomase otsuse vastuvõtmist (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punktid 78, 80 ning 82).

61      Seega tuleb esimese väite teise osa esimese etteheitega nõustuda ja sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsused osas, milles nendega keeldutakse võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel.

62      Käesolevate kohtuasjade asjaoludest lähtudes tuleb siiski hinnata ka esimese väite teise osa teist etteheidet, mis puudutab komisjoni põhjendusi vaidlustatud otsustes, millega ta põhjendas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamist, eeldades seega, et see säte on käesolevas asjas kohaldatav.

3.      Esimese väite teise osa teine etteheide, mis puudutab vaidlustatud otsustes esitatud põhjendusi

63      Kõigepealt tuleb korrata, et vaidlustatud otsustes tugines komisjon sisuliselt kõigile kolmele omavahel seotud põhjendusele, kui ta keeldus võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel. Komisjon leiab esiteks, et komiteemenetlus säilitab liikmesriikide individuaalsete seisukohtade konfidentsiaalsuse. Teiseks toob ta esile, et konfidentsiaalselt vahetatavate liikmesriikide seisukohtade avalikustamine kahjustaks liikmesriikidevahelist koostööd ning liikmesriikide ja komisjoni vahelist vastastikust usaldust. Mõned mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) aruteludega seotud asjaolud tõendavad tema väitel kindlalt asjaomase otsustusprotsessi keerukust ja tundlikkust, mida tuleb kaitsta. Kolmandaks toob ta esile, et komisjon oli ja on alati olnud erinevate vastandlike huvidega huvirühmade välise surve sihtmärk, mistõttu toonuks taotletud dokumentide avalikustamine kaasa pika ja keerulise otsustusprotsessi seadmise tugevama välise surve alla. Taotletud dokumentide avalikustamine vähendaks tegutsemisruumi ja paindlikkust liikmesriikide jaoks, kellel peaks olema vabadus uurida alalistes komiteedes ilma välise surveta kõiki valikuvõimalusi.

64      Enne kui analüüsida hageja argumente, millega ta vaidlustab komisjoni põhjendused vaidlustatud otsustes, tuleb kõigepealt analüüsida nende argumentide vastuvõetavust, mille komisjon on vaidlustanud põhjendusel, et need kujutavad endast uut väidet.

a)      Hageja argumentide vastuvõetavus

65      Hageja märgib repliigis, et ta kinnitab, et vaidlustatud otsused rikuvad ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku, ja et selle kinnitusega ei muuda ta oma argumente, välja avatud „„teise lõigu“ asendamine „esimese lõiguga““, kuna kohaldatav õigus on sama. Hageja märgib, et igal juhul on ta sõnaselgelt viidanud sellele esimesele lõigule oma hagiavalduse muutmise avalduses kohtuasjas T‑371/20 ja hagiavalduses kohtuasjas T‑554/20. See argument ei ole seega „uus väide“, kuna esitatud arutluskäik on täpselt sama ja hageja oli sellele juba viidanud. Lisaks väidab hageja, tuginedes väidete täiendamist käsitlevale kohtupraktikale, et käesoleval juhul kujutavad mõlemad lõigud endast „vajalikke täiendusi […] dokumentide avalikustamise tingimustele, arvestades vajadust kaitsta otsustusprotsessi“, ning et tema argumentatsioonil on mõlemas liidetud kohtuasjas esitatud hagiavalduses ja repliigis sama tähendus. Hageja palub otsustada, et seega ei ole esimene väide vastuvõetamatu osas, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku.

66      Komisjon märgib vasturepliigis seoses hageja võimalusega täpsustada esimese väite ulatust kõigepealt, et hageja seisukoht põhineb ekslikul eeldusel, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene ja teine lõik puudutavad ühte ja sama erandit, samas kui need puudutavad kahte eraldiseisvat erandit, mida kohaldatakse alternatiivselt. Sellega seoses väidab komisjon ühest küljest, et hageja on kinnitanud, et ta kavatses tugineda selle sätte teise lõigu rikkumisele, mistõttu ei ole sellele lõigule viitamine sisuline viga. Seevastu kujutab selle sätte esimese lõigu mainimine (üks kord hagiavalduse muutmise avalduses kohtuasjas T‑371/20 ja üks kord hagiavalduses kohtuasjas T‑554/20) endast sisulist viga, kuna selle kohta ei ole esitatud mingit iseseisvat argumentatsiooni ja pealegi kohaldatakse neid kahte erandit alternatiivselt. Kui hageja soovis esitada esimese lõigu kohta mõne muu või kumulatiivse arutluskäigu, siis oleks ta pidanud seda selgelt märkima kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses või kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses, ja sellist laiendamist ei saa ta tagasiulatuvalt läbi viia. Teisest küljest väidab komisjon, et hageja ei või repliigis tugineda esimest lõiku puudutavatele argumentidele põhjendusel, et need on tihedalt seotud hagiavalduses esitatud argumentidega, kuna need kaks erandit on erinevad ja kaitsevad kahte erinevat huvi. Asjaolu, et dokumendid võivad kuuluda mõlema erandi alla, ei mõjuta kuidagi komisjoni antavat hinnangut, mis erineb olenevalt sellest, kas kaitstava huvi puhul on tegemist käimasoleva või lõpetatud otsustusprotsessiga. Lisaks leiab ta, et asjakohane ei ole asjaolu, et hageja oleks võinud tugineda samadele argumentidele. Komisjon järeldab seega, et hageja esitas repliigis uue väite, mis on vastuvõetamatu.

67      Esiteks tuleb tagasi lükata hageja väide, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohta esitatud argumentatsiooni võib üle kanda sama sätte esimesele lõigule, sest kohaldatav õigus on sama ja hageja argumendid võivad seega jääda samaks, kui sõnad „teine lõik“ asendatakse sõnadega „esimene lõik“. See väide põhineb tegelikult valedel eeldustel. Nagu nähtub eespool punktist 60, ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kahele erandile kohaldatav arutluskäik sama, kuna nende kahe erandi eesmärk on kaitsta kahte erinevat huvi ning nende suhtes kehtivad erinevad kohaldamistingimused. Lisaks ei saa hageja tulemuslikult väita, et ta saab tugineda muudele sätetele kui need, millele ta on viidanud, põhjendusel et piisab sellest, kui ta muudab oma argumentides üksnes viidet kõnealustele sätetele.

68      Teiseks on hageja siiski väitnud, et igal juhul oli ta menetluse algatusdokumendis viidanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumisele ning et seetõttu võib ta repliigis täiendada selle väite toetuseks esitatud argumenti.

69      Selles osas piisab ühelt poolt kordamisest, et nagu nähtub ka eespool punktidest 44–46, on hagiavalduse muutmise avalduses kohtuasjas T‑371/20 ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses hageja oma esimese väite raames sõnaselgelt tuginenud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi rikkumisele, märkides, et „hageja lei[dis], et määruse […] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi (otsustusprotsesse kaitsev erand) tõlgendamine ja kasutamine komisjoni poolt ei [olnud] põhjendatud“.

70      Kooskõlas sellise viitega argumentidele kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduse ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduse esimeses väites kordas hageja lisaks sõnaselgelt „komisjoni poolt dokumentidega tutvumisega keeldumiseks esitatud põhjendus[t], nimelt vajadust kaitsta käimasolevat otsustusprotsessi“.

71      Samamoodi kordas hageja nii kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduse kui ka kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduse sissejuhatavas osas, et mõlemad vaidlustatud otsused „põhinevad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandil (käimasoleva otsustusprotsessi kaitse)“.

72      Lisaks viitas hageja kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduse ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduse kolmanda väite raames, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi puhul on rikutud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1.

73      Seega tuleneb esimese väite sisust, nagu ka hagidest tervikuna, et hageja viitas hagiavalduste esimest väidet puudutavas arutluskäigus sõnaselgelt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimesele lõigule. Seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et need märked on hageja trükivead.

74      Kuigi on kahetsusväärne, et muutmisavalduses kohtuasjas T‑371/20 ja hagiavalduses kohtuasjas T‑554/20 viitas hageja esimese väite raames valimatult erineva kohaldamisalaga sätetele, nagu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimene ja teine lõik, ei muuda see siiski tõsiasja, et viide määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumisele esineb nii kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses kui ka kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses.

75      Teiselt poolt on aga selge, et lisaks eespool punktis 44 juba meenutatud argumentidele esitas hageja selle viite määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimesele lõigule alles vastusena komisjoni kriitikale esitatud repliigis, kui ta esitas argumendid esimese väite teise osa täiendavaks põhjendamiseks.

76      Kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on ilmsiks tulnud menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse hagiavalduses varem otseselt või kaudselt esitatud väidet ja millel on sellega tihe seos. Lisaks ei saa argumente, mille sisu on tihedalt seotud hagiavalduses esitatud väitega, pidada uuteks väideteks ning neid võib esitada repliigis või kohtuistungil (8. novembri 2018. aasta kohtuotsus „Pro NGO!“ vs. komisjon, T‑454/17, EU:T:2018:755, punkt 70).

77      Vastupidi komisjoni väidetele ei ole siiski käesoleval juhul hageja repliigis toodud argument uus väide, vaid see on tihedalt seotud viitega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumisele, mis sisaldus juba kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses.

78      Nimelt väitis hageja kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamine „ei ol[nud] põhjendatud“. Lisaks sellele täpsustas hageja nendes dokumentides, olgugi üldiselt, et „komisjon [on jätnud] selgitamata, kuidas taotletud dokumentidega tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult otsustusprotsessi“. Repliigis selgitas hageja, miks tema arvates ei ole komisjon „tõendanud, et taotletud dokumentide avalikustamise lubamine oleks kahjustanud käimasolevat otsustusprotsessi konkreetselt ja tegelikult“, ja selgitas täpsemalt, miks vaidlustatud otsustes esitatud põhjendused ei tõenda „mõistlikult, et nende dokumentide avalikustamise lubamine kujutaks endast konkreetset, tegelikku ja tõsist ohtu käimasolevale otsustusprotsessile“. Mõlemas kohtuasjas esitatud repliigis esitatud argumentide eesmärk on seega otseselt täiendada hagiavaldustes sisalduvat etteheidet, et puudub piisav põhjendus, mis võimaldaks kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandit.

79      Järelikult, kuna käesoleval juhul kujutavad mõlemas kohtuasjas esitatud repliigis esile toodud argumendid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu rikkumise kohta endast kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduse ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduse väite – mis käsitleb sama sätet – täiendamist, siis tuleb need lugeda vastuvõetavaks.

80      Lisaks tuleb veel märkida, et need argumendid ühtivad osas, milles need puudutavad vaidlustatud otsustes esitatud põhjendusi, sisuliselt nende argumentidega – mis on küll mõnel juhul kahetsusväärselt ebatäpsed nende sätete osas, mille rikkumist väideti –, mis on esitatud kohtuasjas T‑371/20 esitatud muutmisavalduses ja kohtuasjas T‑554/20 esitatud hagiavalduses seoses vaidlustatud otsuste konkreetse sisuga (vt eespool punktid 31 ja 74).

81      Seega tuleb uurida hageja repliigis esitatud argumente, millega seatakse kahtluse alla eespool punktis 63 korratud komisjoni põhjendused vaidlustatud otsustes.

b)      Hageja argumentide põhjendatus

82      Hageja väidab ühelt poolt, et komiteede töökorra standardeeskirjad (ELT 2011, C 206, lk 11; edaspidi „standardtöökord“) ei saa olla määruse nr 1049/2001 suhtes ülimuslikud, ja teiselt poolt, et komisjon ei ole selgitanud, kuidas oleks taotletud dokumentide avalikustamine kahjustanud käimasolevat otsustusprotsessi konkreetselt ja tegelikult. Esiteks ei ole komisjon tõendanud, kuidas kahjustanuks liikmesriikide ja komisjoni vahelise vastastikuse usalduse mõjutamine tõsiselt otsustusprotsessi. Asjaolud, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) üle oli arutatud rohkem kui seitse aastat või et see oli läbivaatamisel, ei oma hageja väitel selles osas tähtsust. Teiseks ei tõenda komisjoni viidatud väline surve ka seda, et avalikustamine kahjustanuks tõsiselt otsustusprotsessi. Seda survet ei oleks tohtinud isegi arvesse võtta, kuna see ei ole dokumentide avalikustamise otsene tagajärg ning institutsioonide ülesanne on võtta selle vältimiseks vajalikud meetmed. Käesolevas asjas ei ole komisjon mitte ainult jätnud tõendamata väidetava surve tegeliku esinemise, vaid on ka jätnud selgitamata, miks tekitanuks see surve otsustusprotsessile „tõsise ohu“. Kolmandaks oleks komisjon pidanud tõendama konkreetse ohu olemasolu iga taotletud dokumendi puhul.

83      Komisjon väidab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud. Ühest küljest on tema väitel hageja jätnud tähelepanuta asjakohase õigusliku raamistiku, eelkõige standardtöökorra. Teisest küljest näib, et hageja vaidlustab esimest korda ja vastuolus oma eelneva argumentatsiooniga asjaolu, et komisjonile avaldati välist survet. Tõendeid, mis näitavad ohtu otsustusprotsessile, ei tuleks käsitleda eraldi, vaid osana kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumist. Lisaks täpsustab komisjon, et ta ei kohaldanud üldist eeldust, vaid hindas konkreetselt kõigi taotletud dokumentide sisu.

84      Kõigepealt tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argumendid osas, milles neid võib mõista nii, et neis viidatakse vaidlustatud otsuste põhjenduse puudumisele või ebapiisavusele. Nagu nähtub eespool punktist 63, on vaidlustatud otsustes tegelikult esitatud põhjendused, mille alusel komisjon keeldus võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega. Seevastu küsimus, kas komisjoni esitatud põhjendused võimaldavad sellist keeldumist nõuetekohaselt õigustada, on seotud vaidlustatud otsuste põhjendatusega, mitte nende põhjenduste puudumise või ebapiisavusega. Seega tuleb jätkata nende põhjenduste uurimist.

1)      Liikmesriikide individuaalsed seisukohad komiteemenetluses

85      Vaidlustatud otsustes märkis komisjon, et komiteemenetluses säilib liikmesriikide individuaalsete seisukohtade konfidentsiaalsus ning et see kajastub komisjoni poolt määruse nr 182/2001 artikli 9 lõike 1 alusel vastu võetud standardtöökorra teatud sätetes, mis komisjoni sõnul „välistavad sõnaselgelt liikmesriikide individuaalsete seisukohtade kättesaadavuse üldsusele“.

86      Hageja väidab, et standardtöökord ei saa olla määruse nr 1049/2001 suhtes ülimuslik.

87      Komisjon väidab vastu, et hageja ei ole asjakohast õiguslikku raamistikku arvesse võtnud.

88      Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev vaidlus ei puuduta üldiselt komiteemenetluse komiteede töökorda ega vahetut tutvumist nende tööga, vaid üksnes võimalust tutvuda hageja poolt määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotluses nimetatud teatud dokumentidega, mis liikusid SCoPAFFis mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) läbivaatamise käigus, ja need dokumendid on e‑kirjad, mis sisuliselt sisaldavad teatavate liikmesriikide individuaalseid seisukohti kõnealuse juhenddokumendi või selle rakendamiseks vajalike ühtsete põhimõtete muutmise eelnõu kohta (vt eespool punktid 5, 11 ja 14).

89      Esiteks tuleb käesolevas asjas silmas pidada, et vaidlustatud otsustes tugines komisjon põhjendamaks, miks tuleb liikmesriikide individuaalseid seisukohti komiteemenetluses kaitsta ja seega välistada nende kättesaadavus üldsusele, üksnes standardtöökorra kahe sätte sisule, nimelt artikli 10 lõikele 2 ja artikli 13 lõikele 2: esimeses nendest sätetest on märgitud, et „[p]rotokolli kokkuvõttes ei mainita komitee aruteludel esitatud liikmete individuaalseid arvamusi“, ja teises, et „komitee arutelud on konfidentsiaalsed“.

90      Teisisõnu ei tuginenud komisjon vaidlustatud otsustes määruse nr 1049/2001 ega määruse nr 182/2011 sätetele ega isegi mitte SCoPAFFis tegelikult kehtiva töökorra sisule.

91      Lisaks olgu märgitud, et kui komisjonilt küsiti menetlust korraldava meetme raames, kas SCoPAFFis oli kehtestatud töökord, märkis komisjon oma vastuses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. märtsil 2022, et sellel komiteel ei olnud töökorda, vaid see korraldas oma tööd standardtöökorra alusel. Komisjon ei ole selle väite toetuseks esitanud siiski ühtegi tõendit. Kui komisjonilt küsiti kohtuistungil, miks kasutab SCoPAFF sellist lähenemisviisi, siis ei viidanud ta ühelegi konkreetsele alusele, vaid märkis sisuliselt, et kuigi SCoPAFF ei ole standardtöökorra eeskirju oma töökorda sisse viinud, siis „praktikas“ viitab ta neile oma töö korraldamisel.

92      Seega tuleb tõdeda, et erinevalt olukorrast, mida Üldkohus võttis arvesse 28. mai 2020. aasta kohtuotsuse ViaSat vs. komisjon (T‑649/17, ei avaldata, EU:T:2020:235) punktis 86, mis puudutab ühe teise komiteemenetluse komitee teatud tegevust, ei võimalda ükski tõend käesolevas asjas esitatud toimikus järeldada, et SCoPAFFis on kehtestatud sisekorraeeskirjad, mis vastavad sedalaadi standardtöökorra sätetele, millele komisjon vaidlustatud otsustes viitas, ja mis rõhutaksid, et see komitee peab oluliseks komitees vahetatava teatud teabe ja selle arutelude konfidentsiaalsust.

93      Teiseks, isegi kui eeldada, et SCoPAFF oli „praktiliselt“ kehtestanud või järgis standardtöökorda, sealhulgas sätteid, millele komisjon viitab vaidlustatud otsustes, ei võimaldaks selline asjaolu asuda seisukohale, et need sätted, isegi kui neid tuleks tõlgendada nii, et nendega rõhutatakse SCoPAFFi arutelude ja selle raames liikmesriikide esitatud seisukohtade konfidentsiaalsust, võiks teatavad dokumendid põhimõtteliselt välja jätta määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast.

94      Nimelt tuleb rõhutada, et määruse nr 182/2011 põhjenduses 19 on täpsustatud, et komiteemenetlusi käsitleva teabe kättesaadavus üldsusele tuleks tagada vastavalt määrusele nr 1049/2001. Selleks on määruse nr 182/2011 artikli 9 lõikes 2 sätestatud, et komiteedele kohaldatakse komisjoni suhtes kehtivaid põhimõtteid ja tingimusi üldsuse õiguse kohta tutvuda dokumentidega (samasugune säte sisaldus ka otsuse 1999/468 artikli 7 lõikes 2). Nii on määruses nr 182/2011 korratud, et komiteedele kehtivad samad dokumentidega tutvumise eeskirjad kui komisjonile, nimelt määruse nr 1049/2001 eeskirjad, ning see ei sisalda erinormi, mis käsitleks üldsuse õigust tutvuda komiteede tööga seotud dokumentidega.

95      Määruse nr 182/2011 artikli 9 lõikes 1 on küll sätestatud, et komitee võtab vastu oma töökorra, mille aluseks on standardeeskirjad, mille koostab komisjon pärast liikmesriikidega konsulteerimist, ja mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

96      Komitee töökorra või isegi standardtöökorra sätted, olenemata sellest, kas komitee on need oma sisekorda üle võtnud või mitte, ei võimalda siiski anda vastusena dokumentidega tutvumise taotlusele dokumentidele sellist kaitset, mis läheb kaugemale määruses nr 1049/2001 ettenähtust.

97      Seega ei võimalda standardtöökorra sätted, millele komisjon tugineb vaidlustatud otsustes, kaitsta liikmesriikide individuaalseid seisukohti enam, kui näeb ette määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatu (vt analoogia alusel 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Muñiz vs. komisjon, T‑144/05, ei avaldata, EU:T:2008:596, punkt 92).

98      Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et dokumentidega tutvumist reguleerivad liidu õigusnormid ei saa õigustada seda, et institutsioon keeldub põhimõtteliselt võimaldamast tutvuda tema aruteludega seotud dokumentidega põhjusel, et need sisaldavad teavet liikmesriikide esindajate seisukoha kohta (vt selle kohta 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus British American Tobacco International (Investments) vs. komisjon, T‑111/00, EU:T:2001:250, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Sellest tuleneb, et seoses üldsuse õigusega tutvuda komiteemenetluse komitee tööga seonduvate dokumentidega ei saa komisjon asuda seisukohale, et asjaomane õiguslik raamistik välistab põhimõtteliselt liikmesriikide individuaalsete seisukohtade kättesaadavuse üldsusele.

100    Kolmandaks tuleb veel esile tuua, et seda tüüpi standardtöökorra sätteid, millele komisjon viitab vaidlustatud otsustes, ei saa tõlgendada nii, et need välistavad üldsuse võimaluse tutvuda taotluse alusel liikmesriikide individuaalsetele seisukohtadega.

101    Esiteks käsitleb standardtöökorra artikli 10 lõige 2 komitee „protokolli kokkuvõtte“ sisu. Ent nagu nähtub määruse nr 182/2011 artikli 10 lõike 1 punktist c, on protokolli kokkuvõte üks dokumentidest, mis kantakse komisjoni poolt viimati nimetatud sätte alusel peetavasse komiteede tööregistrisse, ja viited neile dokumentidele avaldatakse nimetatud registris vastavalt sama artikli lõikele 5. Standardtöökorra artikli 10 lõikes 2 on tõepoolest lisatud, et kuigi protokolli kokkuvõte kirjeldab lühidalt kõiki päevakorrapunkte ja hääletamise tulemusi, „ei mainita komitee aruteludel esitatud liikmete individuaalseid arvamusi“. Viimati nimetatud säte ei puuduta siiski üldsuse õigust tutvuda komiteede dokumentidega, vaid komiteede tööregistri sisuga, täpsemalt selle ühe dokumendi sisuga, protokolli kokkuvõttega. Asjaolu, et protokolli kokkuvõttes ei mainita liikmesriikide individuaalseid seisukohti, ei oma dokumentidega tutvumisel tähtsust ega saa seega piirata üldsuse võimalust taotluse alusel tutvuda dokumentidega, milles on ära toodud need individuaalsed seisukohad. Vastupidi komisjoni väidetele kohtuistungil ei saa seda sätet ka tõlgendada nii, et liikmesriikide individuaalsed seisukohad ei peaks olema kantud ühtegi dokumenti, kuna see säte puudutab üksnes protokolli kokkuvõte sisu.

102    Lisaks tuleb osas, milles komisjon tugines Üldkohtus ka määruse nr 182/2011 artikli 10 lõikele 1, väites, et liikmesriikide individuaalseid seisukohti tuleb kaitsta, kuna komiteede tööregistrisse kantakse üksnes hääletuste tulemused, see argument tagasi lükata sama loogika alusel. Nimelt puudutab see säte üksnes komitee tööregistri sisu, mitte üldsuse õigust tutvuda dokumentidega, mis – nagu tuleneb määruse nr 182/2011 artikli 9 lõikest 2 – võib toimuda määruse nr 1049/2001 alusel.

103    Teiseks on standardtöökorra artikli 13 lõikes 2 tõesti märgitud, et „[k]omitee arutelud on konfidentsiaalsed“.

104    Ühelt poolt piirdub see säte siiski viitega „komitee arutelu“ konfidentsiaalsusele, mitte viitega kogu menetlusele, mille lõpus komitee liikmed asja arutavad (vt analoogia alusel 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, C‑60/15 P, EU:C:2017:540, punkt 81). Teiselt poolt, ilma et oleks vaja määratleda selle sättes kasutatud mõistet „komitee arutelud“, piisab märkimisest, et selle sätte ulatus on standardtöökorra kogu artiklis 13 ebaselge. Nimelt on selle lõikes 1 märgitud, et komisjon menetleb komitee dokumentidega tutvumise taotlusi vastavalt määrusele nr 1049/2001, ja selle lõikes 3 on lisatud, et „[k]omisjoni liikmetele, ekspertidele ja kolmandate isikute esindajatele esitatud dokumendid on konfidentsiaalsed, […] välja arvatud juhul, kui kõnealustele dokumentidele on antud juurdepääsuõigus vastavalt lõikele 1 või on komisjon need muul viisil avalikustanud“.

105    Niisiis näevad standardtöökorra artikli 13 lõiked 1 ja 3 ette võimaluse, et vastavalt määrusele nr 1049/2001 võimaldatakse tutvuda muu hulgas dokumentidega, mille komitee liige on edastanud teistele komitee liikmetele, ja et sellisel juhul ei ole need dokumendid konfidentsiaalsed või kaotavad oma konfidentsiaalsuse. Need sätted ei jäta sugugi välja selliseid dokumente nagu e‑kirjad, mis sisaldavad komitee liikme seisukohti või ettepanekuid meetme eelnõu kohta, vastasel korral piirataks põhjendamatult kõnealuse lõike 3 ulatust dokumentidega tutvumise valdkonnas.

106    Lisaks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väitis komisjon kohtuistungil, ei toeta miski tõlgendust, et standardtöökorra artikli 13 lõikest 2 väidetavalt tuleneva konfidentsiaalsusnõude tõttu on komitee arutelud põhimõtteliselt tundliku sisuga.

107    Eeltoodust tuleneb, et vastupidi komisjoni väidetele vaidlustatud otsustes ei nõua komiteemenetluse eeskirjad, täpsemalt standardtöökord, iseenesest, et keeldutaks võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis kajastavad liikmesriikide individuaalseid seisukohti SCoPAFFis, et kaitsta komitee otsustusprotsessi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu tähenduses, ja see ei takista mingil juhul komisjonil põhjendatud juhtudel nõuetekohaselt keelduda võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis on seotud liikmesriikide individuaalsete seisukohtadega kõnealuses komitees, kui nende avalikustamine võib konkreetselt kahjustada määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditega kaitstud huve.

2)      Koostöö ja vastastikune usaldus ning otsustusprotsessi keerukus ja tundlikkus

108    Vaidlustatud otsustes märkis komisjon, et konfidentsiaalselt väljendatud liikmesriikide individuaalsete seisukohtade avalikustamine kahjustaks nende koostööd „komiteemenetlustes“ ning mõjutaks liikmesriikide ja komisjoni vahelist vastastikust usaldust. Komisjon lisas sisuliselt, et asjaolu, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) üle kestis arutelu enam kui kuus aastat; asjaolu, et sel ajavahemikul liikmesriikide vahel kokkulepet ei sõlmitud, ning asjaolu, et nimetatud juhenddokument oli läbivaatamisel, kujutavad endast tugevat tõendit otsustusprotsessi keerukuse ja tundlikkuse kohta, mida tuli käesoleval juhul kaitsta. Lisaks viitas komisjon teises vaidlustatud otsuses mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) poliitiliselt tundlikule laadile, mida tõendavat arutelude kestus selles küsimuses.

109    Hageja väidab, et komisjon ei selgitanud, kuidas võib vastastikuse usalduse mõjutamine otsustusprotsessi oluliselt kahjustada, ja et vaidlustatud otsustes viidatud asjaolud ei ole asjakohased, samas kui otsustusprotsessi takistab pigem läbipaistvuse puudumine.

110    Komisjon väidab sisuliselt vastu, et vaidlustatud otsustes esitatud asjaolusid ei tule käsitleda eraldi, vaid kogumis.

111    Esiteks piisab osas, milles komisjon viitas vaidlustatud otsustes vajadusele kaitsta liikmesriikidevahelist koostööd, märkimisest, et sellega seoses tugines komisjon abstraktsele põhjendusele, mis puudutab üldiselt selle koostöö säilitamist komiteemenetluses. Samuti olgu märgitud, et kuna vaidlustatud otsustes viitas komisjon vajadusele kaitsta komisjoni ja liikmesriikide vahelist vastastikust usaldust, sest liikmesriikide individuaalseid seisukohti vahetati „konfidentsiaalselt“, siis tuleb tõdeda, et komisjon tugines selles osas samuti üldistele põhjendustele. Need põhjendused põhinevad eeldusel, et komiteemenetlus kaitseb dokumentidega tutvumise taotluste puhul komiteedes väljendatud liikmesriikide individuaalsete seisukohtade konfidentsiaalsust, kuid see eeldus on eespool punktis 107 juba tagasi lükatud. Tegemist on seega põhjendustega, millel ei ole mingit konkreetset seost käesolevas kohtuasjas kõne all oleva otsustusprotsessi konkreetsete asjaoludega.

112    Järelikult, nagu märgib hageja, ei tõenda vaidlustatud otsustes sisalduvad selgitused, kuidas taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks koostööd ja vastastikust usaldust kõnealuses otsustusprotsessis.

113    Lisaks tuleb korrata, et ELL artikli 4 alusel on liikmesriigid kohustatud tegema lojaalset koostööd omavahel ja liidu institutsioonidega, mistõttu ei saa taotletud dokumentide avalikustamine mingil juhul tekitada kartust, et sellist kohustust ei täideta ja nõrgendatakse liikmesriikide sellekohaseid kohustusi.

114    Teiseks tuleb osas, milles komisjon tugines vaidlustatud otsustes teatud faktilistele asjaoludele, väites, et otsustusprotsess, mida tuli käesolevas asjas kaitsta, on keeruline ja tundlik, või isegi et mesilasi käsitlev juhenddokument (2013) on poliitiliselt tundlik, märkida, et komisjon ei viidanud taotletud dokumentide sisule, vaid üldiselt asjaomasele otsustusprotsessile tervikuna, ega mesilasi käsitlevale juhenddokumendile (2013).

115    Sellega seoses tuleb kõigepealt osundada, et seega ei ole komisjon vaidlustatud otsustes väitnud ega ammugi tõendanud, et taotletud dokumendid on tundliku sisuga või et tegemist on tundliku sisuga dokumentidega määruse nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses, millele ei ole üldse tuginetud käesolevas asjas. Lisaks ei ole komisjon ka väitnud, et mõni liikmesriik oleks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel taotlenud, et ilma tema nõusolekuta ei avalikustaks tema seisukohta mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) kohta.

116    Seejärel tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei anna otsustusprotsessi väidetav keerukus iseenesest erilist põhjust karta, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks tõsiselt seda protsessi (vt selle kohta analoogia alusel 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punkt 81). Samuti ei anna asjaolu, et teema on tundlik, iseenesest piisavat objektiivset põhjust karta, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks tõsiselt otsustusprotsessi (vt selle kohta 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punkt 80, ja 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus PAN Europe vs. komisjon, T‑51/15, ei avaldata, EU:T:2016:519, punkt 34). Nimelt ei saa väidetavalt tundlikku teemat segi ajada tundliku dokumendiga (21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Pech vs. nõukogu, T‑252/19, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2021:203, punkt 57).

117    Niisiis on Üldkohus juba otsustanud, et arutelude keerukus, võimalikud erimeelsused osalejate vahel või mõttevahetuse tundlikkus ei võimalda iseenesest õigustada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamist (vt selle kohta 21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Pech vs. nõukogu, T‑252/19, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2021:203, punkt 56).

118    Lõpuks tuleb märkida, et asjaolud, millele komisjon tugines vaidlustatud otsustes, ei anna põhjust karta, et taotletud dokumentide avalikustamine võiks otsustusprotsessi tõsiselt kahjustada.

119    Esimesena, asjaolu, et mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) üle toimus arutelu mitme aasta vältel, ja asjaolu, et selle aja jooksul ei jõudnud liikmesriigid kokkuleppele, ei toeta taotletud dokumentide kaitsenõuet, millele komisjon tugineb, vaid vastupidi, need räägivad sellele käesoleva juhtumi asjaoludel vastu. Nimelt ei lõppenud kõnealune otsustusprotsess mesilasi käsitleva juhenddokumendi (2013) vastuvõtmisega, kuigi on selge, et see protsess toimus ilma, et üldsusel oleks olnud võimalik tutvuda liikmesriikide individuaalsete seisukohtadega. Niisiis ei ole menetluse lõpetamata jätmisel ühelt poolt mingit seost mis tahes vormis üldsuse teavitamise või läbipaistvusega ning teiselt poolt ei ole tõendatud, et taotletud dokumentidega tutvumise võimaluse puudumine võimaldanuks selles menetluses tulemusele jõuda. Seega ei saanud nende dokumentide avalikustamine kõnealust otsustusprotsessi mingil moel kahjustada.

120    Teisena, komisjoni viidatud kaitsenõuet ei kinnita ka asjaolu, et mesilasi käsitlev juhenddokument (2013) oli EFSAs läbivaatamisel. Nimelt ei mõjuta taotletud dokumentide avalikustamine nende läbivaatamist, mida teeb EFSA, mitte komisjon.

121    Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsustes esitatud põhjendus koostöö ja vastastikuse usalduse ning otsustusprotsessi keerukuse ja tundlikkuse kohta ei tõenda, et käesolevate kohtuasjade asjaoludel oleks asjaomane otsustusprotsess saanud tõsiselt kahjustada.

3)      Väline surve, tegutsemisruum ja paindlikkus

122    Vaidlustatud otsustes märkis komisjon, et ta oli ja on alati olnud välise surve all, mida avaldavad paljud huvirühmad, kes mõnikord esindavad lahknevaid huve. Ta lisas, et liikmesriikidel ja komisjonil endal peab olema võimalik „alalistes komiteedes“ vabalt uurida kõiki valikuid ja olla vaba välisest survest. Taotletud dokumentide avalikustamine seaks pika ja keerulise otsustusprotsessi suurema välise surve alla. Komisjoni sõnul vähendaks taotletud dokumentide avalikustamine seega liikmesriikide tegutsemisruumi hääletustel ja nende paindlikkust, kahjustades tõsiselt otsustusprotsessi, mida jätkatakse komisjonis.

123    Hageja väidab, et välist survet ei tohiks arvesse võtta ja et mingil juhul ei ole see taotletud dokumentide avalikustamise tagajärg.

124    Komisjon väidab vastu, et hageja ise tunnistas sellise surve olemasolu.

125    Esiteks, vaidlustatud otsustes viidatud välise surve kohta tuleneb kohtupraktikast, et otsustusprotsessi kaitse suunatud välise surve eest võib olla õiguspärane põhjus seda otsustusprotsessi puudutavatele dokumentidega tutvumise piiramiseks. Niisugune tegelik väline surve peab aga olema kindlalt tuvastatud ja tõendatud, et ohtu, et väline surve mõjutab tehtavat otsust oluliselt, saab mõistlikult ette näha (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Muñiz vs. komisjon, T‑144/05, ei avaldata, EU:T:2008:596, punkt 86).

126    Tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud otsustes on komisjon välise surve esinemist põhjendanud üldiselt ja ebamääraselt.

127    Kõigepealt olgu märgitud, et kuigi komisjon väitis, et ta oli ja on alati olnud paljude huvirühmade välise surve all, on vaidlustatud otsustes surve esinemist lihtsalt väidetud ja selle esinemist ei ole tõendatud. Lisaks mainis komisjon sellist survet niivõrd abstraktselt („[k]omisjon oli ja on alati olnud välise surve all, mida avaldavad paljud huvirühmad, kes mõnikord esindavad lahknevaid huve“), et sellist põhjendust võib kasutada mis tahes otsustusprotsessi kohta mis tahes valdkonnas.

128    Nagu komisjon väidab, märkis hageja kohtuasjas T‑371/20 hagiavalduse muutmise avalduses tõepoolest, et ta „tunnistab, et selles menetluses oli komisjon välise surve all“. Lisaks asjaolule, et Üldkohtu õiguspärasuse kontroll puudutab vaidlustatud otsuseid ja et hageja selline väide ei saa seega korvata vaidlustatud otsustes sisalduva teabe puudumist, on see väljend siiski sama ebamäärane ja üldine kui komisjoni oma. Nimelt, kuigi hageja viitab „sellele menetlusele“, ei täpsusta ka tema, millise välise survega tegemist on, mistõttu ei saa järeldada, et selle surve „tegelikkus“ on „kindlalt“ tuvastatud eespool punktis 125 viidatud kohtupraktika tähenduses.

129    Seejärel tuleb märkida, et nagu hageja sisuliselt rõhutab, puudutab vaidlustatud otsustes esitatud põhjendus igal juhul üksnes välist survet, mille sihtmärgiks oli komisjon ise. Vaidlustatud otsustes ei viidata seevastu mingile välisele survele, mida oleks avaldatud liikmesriikidele. Lisaks ei ole vaidlustatud otsustes esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada seose komisjonile avaldatud välise surve – eeldusel, et see on tõendatud – ja taotletud dokumentide avalikustamisel liikmesriikide individuaalsete seisukohtade kahjustamise vahel.

130    Tuleb pealegi korrata, et vaidlustatud otsustes ei väitnud komisjon, et otsustusprotsessi lõpule viimata jätmine on välise surve tagajärg, vaid on sõnaselgelt märkinud, et see tuleneb liikmesriikidevahelistest lahkarvamusest, millel ei ole mingit seost komisjonile väidetavalt avaldatud survega.

131    Lõpuks, kuigi komisjon märkis, et liikmesriigid ja komisjon ise peavad olema vabad välisest survest, et „alalistes komiteedes“ oleks võimalik uurida kõiki valikuid, piisab märkimisest, et ta ei viidanud kõnealusele otsustusprotsessile SCoPAFFis, vaid pidas selgelt silmas kõiki „alalisi komiteid“ üldiselt.

132    Teiseks, mis puudutab vaidlustatud otsustes viidatud tegutsemisruumi ja paindlikkust, siis tuleb kõigepealt märkida, et komisjon piirdus üldiste kinnitustega, mis ei võimalda tõendada, et taotletud dokumentide avalikustamine toonuks kaasa liikmesriikide tegutsemisruumi või paindlikkuse vähenemise SCoPAFFis.

133    Tegelikult ei ole komisjon viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis võiks tõendada, et taotletud dokumentide avalikustamise korral oleks liikmesriikide seisund mingilgi moel halvenenud. Vastupidi, nagu on esitatud eespool punktis 131, kui komisjon märkis, et liikmesriikidel peab olema võimalik uurida kõiki valikuid, ei viidanud ta mitte olukorrale SCoPAFFis kõnealuses otsustusprotsessis, vaid üldiselt nende seisundile „alalistes komiteedes“.

134    Järgmiseks, kuna vaidlustatud otsuseid tuleb mõista nii, et nendega soovitakse tuvastada seos liikmesriikide tegutsemisruumi vähenemise ja komisjonile avaldatava välise surve vahel, siis tuleb korrata, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et talle avaldatud surve oleks mõjutanud liikmesriikide seisundit ning et seetõttu oleks taotletud dokumentide avalikustamine vähendanud nende tegutsemisruumi või paindlikkust.

135    Lõpuks tuleb meelde tuletada kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa asjaolu, et liikmesriikide tegutsemisruumi ja nendevahelise kompromissi saavutamise võimekus väheneb, tekitada piisavalt tõsist ja mõistlikult ettenähtavat ohtu, mis põhjendaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamist (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus PAN Europe vs. komisjon, T‑51/15, ei avaldata, EU:T:2016:519, punkt 36).

136    Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsustes esitatud põhjendus välise surve, tegutsemisruumi ja paindlikkuse kohta ei tõenda käesolevate kohtuasjade asjaoludel kõnealuse otsustusprotsessi olulise kahjustamise ohtu.

137    Sellest järeldub, et komisjoni põhjendused vaidlustatud otsustes ei saa käesolevate kohtuasjade asjaoludel õigustada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud erandi kohaldamist isegi siis, kui see säte oleks käesolevas asjas kohaldatav, nagu on märgitud eespool punktis 62.

138    Seega tuleb nõustuda ka esimese väite teise osa teise etteheitega ja sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsused osas, milles nendega keeldutakse võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel.

4.      Järeldus esimese väite kohta

139    Kõigest eelnevast tuleneb, et komisjon rikkus vaidlustatud otsustes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku, keeldudes taotletud dokumentide avalikustamisest põhjusel, et see kahjustaks oluliselt käimasolevat otsustusprotsessi.

140    Järelikult ei ole vaja analüüsida küsimust, kas taotletud dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, arvestades nende seadusandlikku ja keskkonnakaitselist iseloomu, mis tõstatati teise ja kolmanda väite raames.

141    Seevastu tuleb analüüsida neljandat väidet.

C.      Neljas väide, mille kohaselt on vääralt kohaldatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja artikli 4 lõiget 6

142    Hageja väidab, et vaidlustatud otsused ei saa tugineda vajadusele kaitsta eraelu puutumatust ja isikupuutumatust seoses taotletud dokumentides sisalduvate isikuandmetega, sest kui selline teave sisaldub kõnealustes dokumentides, peaks komisjon selle anonüümseks muutma ja avalikustama dokumendi muud osad.

143    Hageja lisab, et vaidlustatud otsuste sisu ei ole talle siduv ja et ta jääb oma seisukoha juurde, et komisjon oleks võinud taotletud dokumendid avalikustada pärast isikuandmeid sisaldava teabe anonüümseks muutmist: kuigi komisjon tegi seda esimeses vaidlustatud otsuses viidatud dokumendis 2 ja teises vaidlustatud otsuses viidatud dokumentides 3, 10, 12 ja 33, ei ole ülejäänud dokumente veel avaldatud.

144    Komisjon väidab vastu, et neljas väide on faktiliselt väär ja tulemusetu.

145    Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et komisjon võimaldas vaidlustatud otsustes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel osaliselt tutvuda teatud dokumentidega, nimelt esimeses vaidlustatud otsuses viidatud dokumendiga 2 ning teises vaidlustatud otsuses viidatud dokumentidega 3, 10, 12 ja 33 (vt eespool punktid 9 ja 14). Seega, kuigi komisjon võimaldas tutvuda nimetatud dokumentide teatud osadega, keeldus ta võimaldamast tutvuda nende dokumentide muude osadega. Selles osas tugines komisjon eranditele, et kaitsta ühelt poolt käimasolevat otsustusprotsessi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel ning teiselt poolt eraelu puutumatust ja isikupuutumatust sama määruse artikli 4 lõike 1 punkti b alusel. Nende dokumentide puhul, millega hagejal võimaldati tutvuda osaliselt, kohaldas komisjon vaidlustatud otsustes niisiis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b, et kaitsta teatavate isikute isikuandmeid.

146    Nagu nähtub hageja argumentidest neljanda väite kohta ja nagu ta kohtuistungil kinnitas, ei soovinud ta selles väita, et dokumentide puhul, millega tal oli osaliselt võimalik tutvuda, rikkus komisjon määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b, kui ta ei võimaldanud tal näha isikuandmeid, millega tutvumise võimaldamisest selle sätte alusel keelduti. Teisisõnu, kuigi hageja vaidlustas vaidlustatud otsused osas, milles nendega võimaldati tutvuda osaliselt teatavate taotletud dokumentidega, ei nõua ta võimalust tutvuda dokumentides sisalduvate komisjoni kaitstavate isikuandmetega, ja pealegi ei ole ta esitanud ühtegi argumenti vaidlustamaks komisjoni poolt selle erandi kohaldamist selles küsimuses. Seevastu on hageja sisuliselt väitnud, et komisjon oleks pidanud teiste taotletud dokumentide puhul järgima sama lähenemisviisi, mistõttu ta oleks pidanud tal ka võimaldama osaliselt tutvuda nende teiste dokumentidega, piirdudes vaid neis sisalduda võivate isikuandmete kaitsega. Sisuliselt on hageja argumentide eesmärk seega välja tuua, et komisjon kohaldas valesti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku.

147    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, nagu väidab ka komisjon, et neljas väide on tulemusetu, kuna ühelt poolt ei saa see seada kahtluse alla seda, kuidas komisjon kohaldas käesolevas asjas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b, ja teiselt poolt ei mõjuta selle sätte kohaldamine selle määruse artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamist. Esimese sätte võimalik rikkumine, isegi kui see oleks tõendatud, ei saa iseenesest kaasa tuua nende taotletud dokumentide või nende osade avalikustamist, millega tutvumine on teise sätte alusel keelatud.

148    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

149    Kuna esimese väite teise osa puhul nõustuti esimese etteheitega (vt eespool punktid 61 ja 62) ning teise etteheitega (vt eespool punktid 137 ja 138), siis peab nende etteheidetega nõustumine iseenesest tooma kaasa vaidlustatud otsuste tühistamise ja need otsused tuleb tühistada.

IV.    Kohtukulud

150    Hageja nõuab, et komisjonilt mõistetaks mõlemas kohtuasjas kohtukuludena välja 3000 eurot.

151    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohus määrab menetlust lõpetavas otsuses kindlaks üksnes kohtukulude jaotuse poolte vahel, ilma et ta teeks otsuse kohtukulude suuruse kohta. Vaidluse korral võib hüvitatavate kulude suuruse suhtes algatada iseseiseva menetluse, mida reguleerivad kodukorra artikli 170 sätted ja mis on eraldiseisev kohtukulude jaotamise otsusest. Seega saab kohtukulud kindlaks määrata alles pärast menetlust lõpetavat kohtuotsust või kohtumäärust (6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Karp vs. parlament, T‑580/17, ei avaldata, EU:T:2019:62, punkt 100).

152    Järelikult tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hageja nõuete kohtukuludega seotud osa, milles ta palub Üldkohtul määrata summadeks, mille komisjon peab talle kummaski kohtuasjas tasuma, 3000 eurot.

153    Hageja on siiski palunud mõista kohtukulud välja komisjonilt.

154    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

155    Kuna komisjon on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõuetele välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Komisjoni 19. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4231 (final) ja 21. juuli 2020. aasta otsus C(2020) 5120 (final), millega komisjon keeldus võimaldamast tutvuda dokumentidega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel.

2.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Marcoulli

Frimodt Nielsen

Schwarcz

Iliopoulos

 

      Norkus

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. septembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.