ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

18. jaanuar 2023(*)

EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Rumeenia kantud kulud – Riiklik maaelu arengu programm 2007–2013 – Meetme 215 allmeetme „1a“ toetusmäära arvutamise meetodid – Nuumsigade ja nooremiste heaolu toetus – Igale loomale eraldatud ruumi suurendamine vähemalt 10% – Põhjendamiskohustus – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine – Delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014 artikli 12 lõiked 6 ja 7 – Vastavuse kontrolli ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluste raames kohaldatavate finantskorrektsioonide arvutamise suunised

Kohtuasjas T‑33/21,

Rumeenia, esindajad: E. Gane ja L.‑E. Baţagoi,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Aquilina, A. Biolan ja M. Kaduczak,

kostja,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni ning kohtunikud L. Madise (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 14. juuli 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Rumeenia palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 18. novembri 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1734, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2020, L 390, lk 10), osas, millega jäetakse rahastamisest välja teatavad kulud, mida ta kandis eelarveaastatel 2017–2019, summas 18 717 475,08 eurot (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Euroopa Komisjon kiitis 16. juuli 2008. aasta otsusega C(2008) 3831 heaks Rumeenia riikliku maaelu arengu programmi ajavahemikuks 2007–2013 (edaspidi „maaelu arengu programm 2007–2013“).

3        Rumeenia põllumajandus‑ ja maaelu arengu ministeerium esitas 14. septembril 2011 komisjonile taotluse vaadata läbi maaelu arengu programm 2007–2013 vastavalt komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT 2006, L 368, lk 15), artikli 6 lõike 1 punktile a. Üks muudatusettepanekutest oli meetme 215 kehtestamine – Loomade heaolu toetus (edaspidi „meede 215“). Selle meetme raames oli ette nähtud hüvitise maksmine nende linnu‑ ja seakasvatajate saamata jäänud tulu ja lisakulude katmiseks, kes on maaelu arengu programmi 2007–2013 kohaselt vabatahtlikult võtnud endale kohustuse rakendada teatavaid loomade heaolu standardeid. Abi anti põllumajandustootjate vähemalt viieks aastaks võetud mitmeaastaste kohustuste raames.

4        Komisjon teatas 13. detsembri 2011. aasta kirjas ARES(2011) 1344895 Rumeeniale, et ta on saanud maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusettepaneku ja seda analüüsinud. Ta täpsustas, et praegusel kujul ei ole muudatusettepanek vastuvõetav, ja palus selgitusi. Konkreetselt meetme 215 osas viitas komisjon eelkõige meetme 215 toetusmäära arvutamise meetoditele, paludes neid korrigeerida.

5        Rumeenia ametiasutused laadisid 22. märtsil 2012 liidu fondihaldussüsteemi SFC2007 muudetud arvutusmeetodid.

6        Komisjon andis 4. aprilli 2012. aasta kirjaga ARES(2012) 411175 nõusoleku maaelu arengu programmi 2007–2013 seitsmendaks muudatuseks, sealhulgas meetme 215 muutmiseks. Selle kirja kohaselt „analüüsisid komisjoni talitused kavandatud muudatusi“ ja leidsid, et „muudatused vastavad [nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1)] ja määruse nr 1974/2006 asjakohastele sätetele“ ning et „seega on ettepanekud heaks kiidetud“.

7        Komisjoni 25. mai 2012. aasta rakendusotsusega C(2012) 3529 (final) muudeti maaelu arengu programmi 2007–2013 ja võeti vastu meede 215.

8        Euroopa Kontrollikoda viis 18.–29. mail 2015 Rumeenias läbi auditi ja tuvastas vigu meetme 215 alusel tehtud maksetes. Vastavalt esialgsetele järeldustele, millest Rumeenia ametiasutustele teatati 18. septembril 2015, avastati vead meetme 215 erinevate allmeetmete alusel makstavate hüvitiste arvutamise meetodis. Nende vigade tõttu maksti põllumajandustootjatele ülemäärast hüvitist ja rikuti seega nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) artiklit 40. Meetme 215 allmeetmete hulka, mida kontrollikoja järeldused puudutasid, kuulus allmeede „1a“: „nuumsead“, „nooremised“ ja „emised“ – Igale loomale eraldatud ruumi suurendamine vähemalt 10% (ainult „nuumsigade“ ja „emiste“ puhul) (edaspidi „vaidlusalune allmeede“).

9        Rumeenia ametiasutused palusid 7. jaanuari 2016. aasta kirjas nr 493 ja 24. märtsi 2016. aasta kirjas E7324 komisjonilt tuge lahenduse leidmiseks ning teatasid, et maaelu arengu programmi 2007–2013 ei saanud kontrollikoja järelduste tegemise ajal ehk 18. septembril 2015 enam muuta.

10      Kontrollikoda asus 25. jaanuari 2016. aasta kirjas muu hulgas seisukohale, et vaidlusaluse allmeetmega seotud kulud ei ole abikõlblikud, kuna kohaldatud toetusmäärade arvutusmeetod on ekslik.

11      Kui komisjon oli kontrollikoja järeldusi ja Rumeenia ametiasutuste vastuseid analüüsinud, otsustas ta teha esimese haldusauditi viitenumbriga RD 2/2016/031/RO, mis puudutab Rumeenias loomade heaolu meedet 215 eelarveaastatel 2014–2016 (edaspidi „esimene audit“).

12      Komisjon leidis 21. märtsi 2016. aasta kirjas ARES(2016) 1403661, et vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud maksed sisaldasid süsteemseid vigu ega olnud kooskõlas määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3. Ta palus Rumeenia ametiasutustel esitada muu hulgas selle allmeetme kohta rohkem teavet. Tema käsutuses oleva teabe põhjal näis puuduvat põhikontroll ja selle allmeetme alusel tehtud maksetega näisid kaasnevat üldist laadi eeskirjade eiramised, mis võivad muuta vastavad kulud liidu rahastamise jaoks abikõlbmatuks.

13      Komisjon palus 14. märtsi 2017. aasta kirjas ARES(2017) 1331659 Rumeenia ametiasutustel arvutada uuesti välja toetusmäärad ja tegi ettepaneku kohaldada eelarveaastate 2014–2016 suhtes finantskorrektsiooni. Täpsemalt tegi ta eelkõige ettepaneku kohaldada kindla määraga finantskorrektsiooni 25% ulatuses kuludest, mis tulenevad Rumeenia akrediteeritud asutuse poolt vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud hüvitismaksetest, ja ühekordselt arvutatud korrektsioone kulude suhtes, mis on tehtud vaidlusalusest allmeetmest erinevate allmeetmete alusel.

14      Rumeenia ametiasutused alustasid lepitusmenetlust viitenumbriga 17/RO/796 (edaspidi „menetlus 17/RO/796“), mis puudutab vaidlusaluse allmeetme raames aastatel 2014–2016 tehtud makseid summas 28 087 745,37 eurot.

15      Menetluse 17/RO/796 raames esitatud aruandes, mis on ära toodud tema 26. septembri 2017. aasta kirjas ARES(2017) 4685136, järeldas lepitusorgan, et 25protsendiline kindla määraga korrektsioon on põhjendamatu eelkõige põhjusel, et juhtumi asjaolud ei võimalda asuda seisukohale, et põhikontroll puudus (vt eespool punkt 12), ja väljendas kahtlusi seoses korrektsiooni kohaldamisega ajavahemiku suhtes, mis eelnes kontrollikoja läbiviidud auditi esialgsetest järeldustest teatamise kuupäevale.

16      Oma lõplikus seisukohas, mis sisaldub 12. märtsi 2018. aasta kirjas ARES(2018) 1348956, ning 16. mai 2018. aasta koondaruandes ARES(2018) 2487854, jäi komisjon muu hulgas oma järelduse juurde, mille kohaselt vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud maksed on vastuolus määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3.

17      Komisjon võttis 13. juunil 2018 vastu rakendusotsuse (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 152, lk 29). Selle otsusega kohaldas komisjon Rumeenia suhtes 25protsendilist kindla määraga finantskorrektsiooni, mis vastab 13 184 846,61 euro suurusele summale eelarveaastate 2015 ja 2016 osas, tehes seda põhjusel, et Rumeenia akrediteeritud asutus oli hinnanud üle maksete summa, mida ta tegi vaidlusaluse allmeetme alusel, mis kuulub Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi (IACS) alla.

18      Rumeenia esitas hagi rakendusotsuse 2018/873 osaliseks tühistamiseks. Hagi jäeti 30. aprilli 2019. aasta kohtumäärusega Rumeenia vs. komisjon (T‑530/18, EU:T:2019:269) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see oli esitatud hilinenult. Rumeenia apellatsioonkaebus selle kohtumääruse peale jäeti rahuldamata 10. septembri 2020. aasta kohtuotsusega Rumeenia vs. komisjon (C‑498/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:686).

19      Pärast 2016. eelarveaasta lõppu viis komisjon läbi uue auditi viitenumbriga RD 2/2018/031/RO, mis puudutas eelarveaastaid 2017–2019 (edaspidi „teine audit“). Kuna komisjon leidis, et Rumeenia ametiasutused on rikkunud määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõiget 3, tegi ta muu hulgas ettepaneku jätta EAFRD rahastamisest välja 18 717 475,08 euro suurune summa, mis vastab nende kulude 25protsendilisele kindla määraga finantskorrektsioonile, mis on tehtud vaidlusaluse allmeetme alusel maaelu arengu programmi 2007–2013 raames. Allmeetme puhul, mis näeb ette hüvitise maksmise „nuumsigade“ kasvatajatele toetusmääraga 41,40 eurot loomühiku kohta, „nooremiste“ kasvatajatele toetusmääraga 165 eurot loomühiku kohta ja „emiste“ kasvatajatele toetusmääraga 23,30 eurot loomühiku kohta, tõi komisjon esile samad vead nagu esimesel auditil. Täpsemalt leidis komisjon, et „nuumsigade“ ja „nooremiste“ kategooriate eest makstavad toetusmäärad olid üle hinnatud, kuna sööda kokkuhoiu osas ei võetud arvesse loomade kaalu tegelikku kasvu ja kuna pidamata jäetud loomade alghinda ei olnud maha arvatud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 41 lõike 1 alusel pidas komisjon seega süstemaatiliselt kinni 25% kõikidest summadest, mida Rumeenia ametiasutused vaidlusaluse allmeetme alusel taotlesid.

20      Rumeenia ametiasutused esitasid 9. juuli 2018. aasta kirjas nr 545 täiendavat teavet muu hulgas meetme 215 alusel hüvitiste maksmise korra kohta ja teatasid komisjonile uuesti, et maaelu arengu programmi 2007–2013 ei ole objektiivselt võimalik muuta. Nimetatud ametiasutused teavitasid komisjoni ka sellest, et toetusesaajad, kes olid saanud väiksemaid hüvitismakseid, kui oli ette nähtud maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 kohaldamiseks võetud kohustustega, on esitanud riigisisestele kohtutele kaebusi.

21      Komisjon palus 12. detsembri 2018. aasta kirjas ARES(2018) 638947 Rumeenia ametiasutustelt selgitusi ja edastas neile 20. novembri 2018. aasta kahepoolse kohtumise protokolli. Rumeenia ametiasutused vastasid 8. jaanuari 2019. aasta kirjaga nr 241040 ja 12. veebruari 2019. aasta kirjaga nr 133, paludes muu hulgas selgitusi maaelu arengu programmi 2007–2013 läbivaatamise viisi kohta, kuna nende hinnangul oli vaidlusaluse allmeetme maksemäärade muutmiseks vaja seda programmi muuta ja muudatuste tegemiseks ette nähtud tähtaeg oli kontrollikoja tuvastatud asjaoludest teatamise ajaks möödunud.

22      Komisjon märkis 28. veebruari 2019. aasta kirjas ARES(2019) 1368242, et maaelu arengu programmi 2007–2013 ei saa enam uuesti läbi vaadata, kuid ta võib põhimõtteliselt nõustuda sellega, et meetmega 215 seotud maksete suuruse muudatused kajastuvad riikliku maaelu arengu programmi 2014–2020 muudatuses.

23      Rumeenia ametiasutuste ja komisjoni arutelu ja teabevahetuse tulemusel tegi komisjon 5. augusti 2019. aasta kirjaga ARES(2019) 5096803 Rumeeniale teatavaks oma ettepaneku jätta liidu rahastamisest välja 18 717 475,08 eurot, mis kujutab endast vaidlusaluse allmeetme alusel eelarveaastatel 2017–2019 tehtud kulude 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni. Selles kirjas täpsustas komisjon, et vastavalt 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 makse‑ ja muude asutuste finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, tagatiste ja euro kasutamise osas (ELT 2014, L 255, lk 18), artikli 12 lõike 7 punktile c esineb suurem oht liidu eelarvele kahju tekitamiseks, kuna on mõistlikult alust eeldada, et vabadus esitada karistamatult eeskirjadele mittevastavaid taotlusi võib kaasa tuua erakordselt suurt rahalist kahju liidu eelarvele. Komisjoni sõnul pani Rumeenia toime „üldisi eeskirjade eiramisi“ vastavuse kontrolli ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluste raames kohaldatavate finantskorrektsioonide arvutamise suuniste, mis on toodud komisjoni 8. juuni 2015. aasta teatises C(2015) 3675 (final) (edaspidi „finantskorrektsioonide arvutamise suunised“), punkti 3.2.5 tähenduses, mistõttu 25protsendilise korrektsioonimäära kohaldamine on põhjendatud.

24      Rumeenia ametiasutused teatasid 11. septembri 2019. aasta kirjas nr 662, et komisjoni pakutud lahendust, millele on viidatud eespool punktis 22, ei saa kohaldada. Seetõttu alustasid nad uuesti lepitusmenetlust viitenumbriga 19/RO/856, mis puudutab 18 717 475,08 euro suurust summat (edaspidi „menetlus 19/RO/856“).

25      Lepitusorgan tuvastas menetluse 19/RO/856 käigus esitatud aruandes, mis sisaldub tema 10. detsembri 2019. aasta kirjas ARES(2019) 7587324, et lepitus ei ole võimalik, ning märkis muu hulgas, et ei ole veendunud, et vaidlusaluses asjas aluseks võetud asjaolud kuuluvad mõiste „eeskirjade eiramine“ alla finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses (vt eespool punkt 23).

26      Komisjon järeldas 14. aprilli 2020. aasta kirjas ARES(2020) 2031991, mis sisaldab tema lõplikku seisukohta, ja 22. oktoobri 2020. aasta koondaruandes ARES(2020) 5780976, et vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud maksed on vastuolus määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3. Nii märkis ta, et 18 717 475,08 euro suurune summa, mis vastab 25%‑le selle allmeetmega seotud kuludest, tuleb liidu rahastamisest välja jätta.

27      Komisjon võttis 18. novembril 2020 vastu vaidlustatud otsuse ja muu hulgas kohaldas Rumeenia suhtes kindla määraga finantskorrektsiooni, mille kohaselt jäeti välja 25% Rumeenia akrediteeritud makseasutuse kantud kuludest, mis olid deklareeritud EAFRD raames summas 18 717 475,08 eurot, kuna eelarveaastatel 2017–2019 oli vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud hüvitismaksete summa üle hinnatud.

 Poolte nõuded

28      Rumeenia palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega jäetakse välja Rumeenia akrediteeritud makseasutuse poolt EAFRD raames vaidlusaluse allmeetme kohaldamiseks eelarveaastatel 2017–2019 kantud kulud summas 18 717 475,08 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Rumeenialt.

 Õiguslik käsitlus

30      Rumeenia põhjendab oma hagi sisuliselt kahe väitega. Esimese väite kohaselt on komisjon teostanud vääralt oma pädevust jätta teatavad kulud määruse nr 1306/2013 artikli 52 alusel liidu rahastamisest välja ja see väide sisaldab kuut osaväidet. Teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

31      Esimesena tuleb analüüsida teist väidet.

32      Lisaks on oluline märkida, et teise väite raames väidab Rumeenia ka seda, et komisjon on rikkunud õigusnorme. Kuna sama argument on esitatud ka esimese väite kolmandas osaväites, tuleb sellele vastata selle väite ja vastava osaväite analüüsimisel.

 Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

33      Rumeenia väidab, et komisjon ei selgita põhjusi, miks ta jättis rahastamisest välja EAFRD raames eelarveaastatel 2017–2019 kantud teatavad kulud kogusummas 18 717 475,08 eurot.

34      Rumeenia sõnul ei ole komisjon piisavalt selgitanud, kuidas väidetavalt ekslik arvutusmeetod tekitab olukorra, mis kuulub delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigetes 6 ja 7 ette nähtud juhtude alla, st eeskirjade eiramise alla finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses. Lisaks ei ole komisjon tuginenud sellele, et tegemist on hooletusega võitluses eeskirjade eiramise või pettuse vastu, et põhjendada kindla määraga korrektsiooni kohaldamist 25% ulatuses kuludest, ega põhjendanud ka oma seisukoha muutmist eeldatavalt eksliku arvutusmeetodi õigusliku kvalifitseerimise osas (vt eespool punktid 12, 15, 23 ja 25). Komisjoni poolt kindla määraga korrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks kasutatud terminoloogia muutmine takistab Rumeenia ametiasutustel mõista vaidlustatud otsuse aluseks olevaid põhjendusi.

35      Komisjon vaidleb Rumeenia argumentidele vastu.

36      Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest, kas põhjendused on põhjendatud, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Sellest aspektist peab põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse, mis on üks osa kaitseõiguste tagamise põhimõttest, eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, mille alusel ta saab veenduda, kas otsus on piisavalt põhjendatud või esineb selles viga, mille alusel saaks akti liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada kohtul teostada kontrolli akti õiguspärasuse üle (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Samas ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki erinevaid asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Nimelt tuleb küsimust, kas otsuse põhjendused vastavad eespool punktides 36 ja 37 osutatud nõuetele, hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Lisaks, kui otsus on tehtud asjaomasele isikule hästi teada olevas kontekstis, võib otsus olla põhistatud kokkuvõtlikult (12. mai 2011. aasta kohtuotsus Région Nord-Pas‑de‑Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 44; vt selle kohta ka 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑301/96, EU:C:2003:509, punktid 89 ja 92).

40      Samuti tuleb märkida, et raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega seotud otsuste väljatöötamise eritingimusi arvestades tuleb otsuse põhjendusi pidada piisavaks, kui liikmesriik, kellele otsus on suunatud, on tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, miks komisjon leidis, et ta ei pea vaidlusalust summat põllumajandusfondide kuludesse kandma (vt selle kohta 9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑332/01, EU:C:2004:496, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Arvestades eespool punktides 36–40 viidatud kohtupraktikat, tuleb analüüsida, kas komisjon on piisavalt selgitanud põhjusi, miks ta leidis, et tegemist on asjaoludega, millele on viidatud delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigetes 6 ja 7 ning finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktis 3.2.5, mis osutavad tuvastatud puuduste suurele raskusastmele ja sellest tulenevalt suuremale ohule liidu eelarvele kahju tekitamiseks ning mille suhtes on nendes sätetes ette nähtud kohaldada kindla määraga korrektsiooni 25% ulatuses.

42      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et rakendusotsus 2018/873 ja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist peetud haldusdialoog moodustavad osa selle otsuse kontekstist ja neid võib seega vastavalt eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikale arvesse võtta, et hinnata, kas otsus on piisavalt põhistatud. Pealegi viitas komisjon ise teise auditi kontekstis korduvalt esimesele auditile, märkides, et olulisi asjaolusid on juba arutatud ja otsustatud ning et ta kasutab esimest auditit, et täiendada oma vastuseid, mis käsitlevad Rumeenia ametiasutuste poolt teatavaks tehtud asjaolusid.

43      Teiseks tuleb eespool punktis 40 viidatud kohtupraktika kohaselt võtta arvesse komisjoni ja Rumeenia ametiasutuste vahelist ametlikku teabevahetust seoses vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega, kuna see sisaldab kokkuvõtet menetluse käigus arutatud põhipunktidest ja on samuti osa otsuse kontekstist. See teabevahetus hõlmab 8. mai 2018. aasta kirja järelduste kohta, millele Rumeenia vastas 9. juuli 2018. aasta kirjaga, 20. novembri 2018. aasta kahepoolset kohtumist, mille protokoll edastati Rumeeniale 12. detsembri 2018. aasta kirjaga, millele Rumeenia ka vastas 8. jaanuaril 2019, 5. augusti 2019. aasta lepituskirja, 14. aprilli 2020. aasta kirjas sisalduvat lõplikku seisukohta ja vaidlustatud otsust käsitlevat koondaruannet.

44      Eespool punktides 42 ja 43 nimetatud dokumentidest nähtub, et komisjon teatas Rumeenia ametiasutustele, et vaidlusaluse allmeetme alusel kohaldatud maksemäärad on liiga kõrged. Täpsemalt selgitas komisjon nendes dokumentides, et arvutusmeetod, mida Rumeenia kasutas maksemäärade kehtestamiseks, ei võtnud sööda kokkuhoiu arvutamisel arvesse loomade kaalu tegelikku kasvu, nimelt seda, et loomade kaal suurenes enne tarnimist 30 kilogrammilt 103 kilogrammini (kg). Lisaks teatas komisjon Rumeenia ametiasutustele, et kõnealuse kompenseeriva toetuse määra arvutamise meetodi kohaselt ei olnud nende loomade alghinda, keda ei olnud sisse ostetud, üldse maha arvatud. Komisjoni sõnul tuli vaidlusaluse allmeetme alusel täiendavate kulude ja sissetuleku kaotuse kompenseerimise määra arvutamisel maha arvata nende loomade hind, keda enam sisse ei ostetud, kuna seakasvatajad võtsid vabatahtlikult kohustuse suurendada igale loomale ette nähtud ruumi 10%.

45      See, et sööda kokkuhoiu arvutamisel ei võetud arvesse loomade kaalu tegelikku kasvu, ja see, et toetusmäärade kehtestamisel ei arvatud maha loomade alghinda, on komisjoni arvates vastuolus määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3, mille kohaselt loomade heaolu toetus hõlmab võetud kohustustest tulenevaid lisakulusid ja saamata jäänud tulu. Komisjon leidis oma arutluskäigus, et teatavat osa vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud hüvitismaksetest ei saa rahastada liidu eelarvest, kuna maksete arvutamisel kasutati süstemaatiliselt ülehinnatud määrasid. Seega pidas komisjon just põllumajandusfondide kaitseks süstemaatiliselt kinni 25% kõikidest summadest, mida Rumeenia ametiasutused vaidlusaluse allmeetme alusel taotlesid, ja kohaldas seejärel nimetatud allmeetmega seotud kulude suhtes 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni.

46      Rumeenia väidab, et komisjoni esitatud selgitused ei ole piisavad, et põhjendada 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamist, ning leiab, et korrektsiooni mõistmist takistab selle terminoloogia muutmine, mida kasutati vaidlusaluse allmeetmega ette nähtud toetusmäärade arvutamise meetodi väidetava vea kirjeldamiseks.

47      Sellega seoses on oluline osutada, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 alusel korrektsioonide kohaldamise kriteeriumid ja metoodika on ette nähtud delegeeritud määruse nr 907/2014 artiklis 12. Delegeeritud määruse artikli 12 lõikest 6 tuleneb, et kui liidu rahastamisest välja jäetavaid summasid ei saa kindlaks määrata delegeeritud määruse artikli 12 lõigetes 2 ja 3 osutatud arvutuste või ekstrapoleerimise teel, kohaldab komisjon kindla määraga korrektsioone, võttes arvesse rikkumise laadi ja raskusastet ning oma hinnangut liidule rahalise kahju tekitamise ohu kohta. Sama delegeeritud määruse artikli 12 lõike 7 kohaselt võtab komisjon kindlate korrektsioonimäärade kehtestamisel eelkõige arvesse asjaolusid, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht tekitada kahju liidu eelarvele. Nende asjaolude hulgas on delegeeritud määruse artikli 12 lõike 7 punktis c mainitud, et liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid „ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel“.

48      Finantskorrektsioonide arvutamise suunistes tõi komisjon välja kindla määraga korrektsiooni üldpõhimõtted ja määrad, mida ta võib kohaldada määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 ning delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigete 6 ja 7 alusel. Suuniste punktis 3.2.5 on märgitud, et „kui liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel, on 25% suurune korrektsioon õigustatud, kuna võib põhjendatult eeldada, et võimalus karistamatult esitada vastuvõetamatuid taotlusi tekitab liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju“.

49      Oma lõplikus seisukohas ja koondaruandes, mis koostati teise auditi käigus ja millega Rumeenia on tutvunud, täpsustas komisjon, et tema arvates tulenesid eeskirjade eiramised käesoleval juhul asjaolust, et Rumeenia ametiasutused kasutasid vaidlusaluse allmeetme maksete määra kindlaksmääramisel süstemaatiliselt ekslikku arvutusmeetodit, mitte aga sellest, et meedet rakendati iga abisaaja suhtes vastutasuks tema võetud kohustuste eest. Komisjon märkis nendes dokumentides, et olemasoleva teabe põhjal näib vaidlusaluse allmeetme juhtimis‑ ja kontrollisüsteem Rumeenias äärmiselt puudulik ning et esineb kaudseid tõendeid üldiste rikkumiste kohta, mis viivad põllumajandustootjatele süstemaatiliselt ülemäärase hüvitise maksmiseni. Kuna Rumeenia ametiasutused ei ole esitanud põllumajandusfondide riskihindamise arvutusi ja on siiski osutanud riskirühmale, leidis komisjon, et vähemalt 25protsendilise korrektsiooni kohaldamine on kooskõlas delegeeritud määruse nr 907/2004 artikli 12 lõike 7 punktiga c ja finantskorrektsioonide arvutamise suunistega ning hõlmab eelarveaastatel 2017–2019 (16. oktoobrist 2016 kuni 31. detsembrini 2018) kantud kulusid.

50      Eespool punktis 49 mainitud dokumentides rõhutas komisjon, et kontrollikoda arvutas 38,41% suuruse ülemäärase hüvitise ja et ta on seevastu välja pakkunud madalama korrektsioonimäära, et võtta arvesse Rumeenia ametiasutuste esitatud teatavaid argumente, mis oleksid tegelikult võinud kaasa tuua väiksema ülemäärase hüvitamise ohu, kuid mida ei oleks saanud arvuliselt kindlaks määrata puhtalt matemaatiliste vahenditega. Rumeenia ametiasutused palusid nimelt arvesse võtta piiramatu (soovi kohaselt) söötmise tehnoloogiat, keskmise tapakaalu suurendamist viimastel aastatel ja allesjäänud loomade püsikulude kasvu. Kuna Rumeenia ametiasutused ei olnud esitanud maksemäärade uut arvutust, leidis komisjon, et 25protsendiline kindel määr on parim põllumajandusfondide riskiprognoos, mida on võimalik teha proportsionaalsete jõupingutustega.

51      Vaidlustatud otsuse ettevalmistavates aktides, mida on mainitud eespool punktis 49, on 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks tehtud viide „üldisele eeskirjade eiramisele“ ja „hooletusele võitluses eeskirjade eiramise või pettuse vastu“, mis on piisav põhjendus, et Rumeenia ametiasutused saaksid mõista finantskorrektsiooni kohaldamist. Järeldus, et ülemäärane hüvitis, mis puudutas kõiki vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud hüvitismakseid, on süstemaatiline, viis komisjoni järeldusele, et tegemist on üldise eeskirjade eiramisega, ja ta leidis, et kuna Rumeenia ametiasutused ei ole esitanud ülemäärase hüvitise summa täpset arvutust, tuleb 25% vaidlusaluse allmeetme alusel kulutatud summadest liidu rahastamisest välja jätta, tuginedes määruse nr 1306/2013 artiklile 52, delegeeritud määruse nr 907/2014 artiklile 12 ja finantskorrektsioonide arvutamise suunistele.

52      Lisaks on oluline märkida, et Rumeenia ametiasutused kasutasid neile antud võimalust esitada märkusi tuvastatud puuduste kohta. Osa nende argumentidest viis pealegi komisjoni järeldusele, et tegemist ei ole põhikontrolli puudumisega, vaid pigem üldise eeskirjade eiramisega (vt eespool punktid 12, 15, 23 ja 25). Sellest teabevahetusest, mida on mainitud eespool punktis 43, nähtub ühtlasi, et käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevad küsimused esitati ja neid arutati lepitusorganis, kes toetas pealegi Rumeenia seisukohta. Seega tuleb tagasi lükata väide, et komisjon ei selgitanud põhjusi, miks ta jättis EAFRD raames eelarveaastatel 2017–2019 tehtud teatavad kulud kokku 18 717 475,08 euro suuruses summas rahastamisest välja. Komisjon on nimelt üksikasjalikult määratlenud iga teabevahetuse esemeks oleva dokumendi, mis on koondaruande lahutamatu osa, ja toonud piisavalt välja põhjused, miks see summa liidu rahastamisest välja jäeti.

53      Lisaks vaidlustab Rumeenia esimese väite kolmandas osaväites nende põhistuste põhjendatuse, millega õigustati kindla määraga korrektsiooni kohaldamist, väites, et vaidlusaluse allmeetmega seotud hüvitismaksete arvutamise meetodi õiguslik kvalifitseerimine „üldiseks eeskirjade eiramiseks“, mida komisjon kasutas kindlamääralise korrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks, on ekslik. See asjaolu näitab, et Rumeenia oli võimeline aru saama komisjoni otsuse põhjendustest kohaldada 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni.

54      Seega tuleb järeldada, et komisjon esitas piisavad põhjendused, mis võimaldavad Rumeenial mõista kindla määraga finantskorrektsiooni kohaldamise põhjusi ja vaidlustada selle põhjendatuse ning võimaldavad Üldkohtul teostada õiguspärasuse kontrolli.

55      Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, et kuna komisjon jätkas ebaõiget lähenemisviisi, millest ta lähtus rakendusotsuse 2018/873 vastuvõtmise käigus peetud haldusdialoogis ja mis seisnes järelduses, et väidetavalt ekslik arvutusmeetod tuleb kvalifitseerida „põhikontrolli puudumiseks“, siis takistas ta Rumeenia ametiasutustel mõista vaidlustatud otsuse aluseks olevaid põhjendusi.

56      Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi komisjon 22. oktoobri 2020. aasta koondaruandes kinnitab, et loomade heaolu meetme juhtimis‑ ja kontrollisüsteem on äärmiselt puudulik, ei viita ta – nagu 16. mai 2018. aasta koondaruandes – enam „põhikontrolli“ puudumisele või puudustele „põhikontrollis“, vaid üksnes „üldisele eeskirjade eiramisele“, mis tõi kaasa ülemääraste hüvitiste süstemaatilise maksmise põllumajandustootjatele. Komisjon täpsustas 22. oktoobri 2020. aasta koondaruandes, et käesolevas asjas tulenes eeskirjade eiramine liiga kõrgete maksemäärade süstemaatilisest kohaldamisest ja võimalusest esitada karistamatult eeskirjadele mittevastavaid taotlusi, mis tekitavad liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju. Lisaks täpsustas komisjon kohtuistungil esitatud küsimustele vastates, et tema arvates muutus Rumeenia ametiasutuste hooletus võitluses eeskirju eiravate tegevuste vastu „raskeks“ siis, kui viimased jätkasid vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetodi kohaldamist pärast seda, kui kontrollikoda oli tuvastanud, et see meetod toob kaasa abisaajatele ülemääraste hüvitiste maksmise.

57      Seega on tõsi, et võrreldes rakendusotsusega 2018/873 muutis komisjon terminoloogiat, mida ta kasutas selleks, et kvalifitseerida vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetodi kasutamine ekslikuks, ning et selle asemel, et viidata „põhikontrolli puudumisele“, asetas ta rõhu „üldisele eeskirjade eiramisele ja hooletusele võitluses eeskirjade eiramise vastu“, et põhjendada 25protsendilise kindla määraga finantskorrektsiooni kohaldamist. Siiski ei saa Rumeenia väita, et komisjoni kasutatud terminoloogia muutus takistas Rumeenia ametiasutustel mõista vaidlustatud otsuse põhjendusi.

58      Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 53, sai Rumeenia esimese väite kolmandas osaväites vaidlustada komisjoni lähenemisviisi põhjendatuse, mis viis järelduseni, et vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise väidetavalt eksliku meetodi kohaldamine tuleb kvalifitseerida „üldiseks eeskirjade eiramiseks ja hooletuseks võitluses eeskirjade eiramise või pettuse vastu“ ning seega on põhjendatud kindla määraga korrektsiooni kohaldamine vastavalt delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punktile c koostoimes finantskorrektsioonide arvutamise suunistega.

59      Küsimus, kas õiguslik kvalifikatsioon „üldine eeskirjade eiramine“ on õige ja kas sellega on põhjendatav 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamine vastavalt finantskorrektsioonide arvutamise suunistele, ei ole seotud põhjenduste ebapiisavusega, vaid nende põhjendatusega, ning seda käsitletakse järelikult esimese väite kolmanda osaväite raames, kus on just nimelt väidetud, et see kvalifikatsioon on õiguslikult väär.

60      Eespool punktis 54 esitatud järeldust ei lükka ümber Rumeenia argument, mille kohaselt komisjon esitab ebajärjekindlaid väiteid, kuna kostja vastuses väidab ta ühelt poolt, et vaidlustatud otsuses ja teise auditi ettevalmistavates aktides on mainitud „üldisi eeskirjade eiramisi“ ja „hooletust võitluses eeskirjade eiramise või pettuse vastu“, ning teiselt poolt, et teise auditi käigus ja lõplikus seisukohas ei maininud ta enam eeskirjade eiramist finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses.

61      See kostja vastuse väidetav ebajärjekindlus ei takista nimelt võimalust mõista kindla määraga korrektsiooni põhjendusi eespool punktis 49 mainitud dokumentide põhjal. Seda meedet kohaldati, sest komisjoni sõnul oli vaidlusaluse allmeetme juhtimis‑ ja kontrollisüsteem Rumeenias äärmiselt puudulik selles mõttes, et esines kaudseid tõendeid üldiste rikkumiste kohta, mis tõid kaasa ülemäärase hüvitise süstemaatilise maksmise põllumajandustootjatele. Nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, oli esiteks risk põllumajandusfondidele suur ja teiseks ei võimaldanud Rumeenia ametiasutuste esitatud teave seda riski arvestuslikult täpselt hinnata. Seetõttu kohaldas komisjon 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni, tuginedes delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigetele 6 ja 7, tõlgendatuna koostoimes finantskorrektsioonide arvutamise suunistega, mis kõik viitavad mõistele „eeskirjade eiramine“.

62      Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata osas, milles see tugineb asjaolule, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamist Rumeenia poolt vaidlusaluse allmeetme raames kantud kuludele.

 Esimene väide, et komisjon kasutas vääralt oma pädevust jätta teatavad summad määruse nr 1306/2013 artikli 52 alusel liidu rahastamisest välja

63      Esimene väide, et komisjon kasutas oma pädevust vääralt, rikkudes määruse nr 1306/2013 artiklit 52, sisaldab kuut osaväidet.

64      Esiteks väidab Rumeenia, et komisjon peab vastutama juhul, kui vaidlusalune allmeede, mis sisaldub maaelu arengu programmis 2007–2013, mille komisjon on heaks kiitnud, osutub määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3 vastuolus olevaks. Mis tahes muu lähenemisviis oleks vastuolus nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artiklitega 76–78. Teiseks leidis komisjon ekslikult, et Rumeenia maksis ülemäärast hüvitist abisaajatele, rikkudes sellega määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõiget 3. Kolmandaks kohaldas komisjon vääralt delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikeid 6 ja 7 ning finantskorrektsioonide arvutamise suuniseid. Neljandaks ei järginud komisjon õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Viiendaks on komisjon rikkunud õiguskindluse põhimõtet. Kuuendaks on komisjon rikkunud hea halduse põhimõtet.

65      Kõigepealt tuleb koos analüüsida esimese väite neljandat ja viiendat osaväidet, mis on omavahel tihedalt seotud ja tuginevad samadele faktilistele asjaoludele.

 Esimese väite neljas ja viies osaväide, millest esimene käsitleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ja teine õiguskindluse põhimõtte rikkumist

66      Rumeenia väidab, et komisjon ei järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet. Täpsemalt tekitasid esiteks komisjoni 4. aprilli 2012. aasta kiri (vt eespool punkt 6) ja asjaolu, et komisjon kiitis 25. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3529 (final) heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 seitsmenda muudatuse (vt eespool punkt 7), Rumeenia ametiasutustel ja asjaomastel abisaajatel õiguspärase ootuse, et vaidlusaluse allmeetme rahastamiseks võetud kohustused täidetakse. Neid ootusi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ekslikult arvesse ei võetud. Teiseks rikkusid komisjoni lahknevad seisukohad ja hilinenud reageerimine olukorras, mille ta ise oli tekitanud, õiguskindluse põhimõtet ja muutsid Rumeenia ametiasutustel sobivate meetmete rakendamise võimatuks.

67      Komisjon vaidleb Rumeenia argumentidele vastu. Komisjon märgib kõigepealt, et ta kiitis maaelu arengu programmi 2007–2013 seitsmenda muudatuse heaks ebaõigete andmete põhjal. Nii ei sisalda tema 4. aprilli 2012. aasta kiri (vt eespool punkt 6) täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, mis annaksid alust õiguspärasele ootusele, et vaidlusaluse allmeetmega ette nähtud maksemäärasid kohaldatakse jätkuvalt. Kuna Rumeenia ei lisanud oma lepingutesse asjaomaste abisaajatega uuesti läbivaatamise klauslit, siis võttis ta endale vastutuse abisaajate ootuste eest. Lisaks ei ole komisjon rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kuna ta ei ole ka teatanud Rumeenia ametiasutustele liiga hilja võimalikust lahendusest, mis väldiks asjaomastele abisaajatele ülemääraste hüvitiste maksmist. Lõpuks on ekslik Rumeenia väide, et maaelu arengu programmi 2007–2013 ja heakskiidetud meetodi alusel kehtestatud toetusmäärasid tuleks kuni nende muutmiseni rangelt järgida. Määruse nr 1698/2005 artikkel 19 koostoimes määruse nr 1974/2006 artikli 6 lõike 1 punktiga c ja artikli 9 lõikega 3 puudutab üksnes riiklike maaelu arengu programmide uuesti läbivaatamist ja muutmist ega piira ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja järelevalvet käsitlevaid eeskirju ega komisjoni kohustusi seoses maksetega, mis on tehtud neid eeskirju rikkudes.

68      Sissejuhatuseks on oluline märkida, et õiguskindluse põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab, et õigusnormid oleksid „selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega“, selleks et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorda kuuluvates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte tuleneb õiguskindluse põhimõttest ja selle kohaselt on igal õigussubjektil, kellele liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, õigus sellele kaitsele tugineda. Niisuguste kinnitustena on käsitatav täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, olenemata selle edastamise vormist. Seevastu ei saa keegi viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui need kinnitused puuduvad (vt 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Pappalardo jt vs. komisjon, C‑350/16 P, EU:C:2017:672, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika). Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele võib tugineda ka liikmesriik (vt 5. juuli 2018. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑88/17, EU:T:2018:406, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimise kontrollimiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas haldusasutuste aktid on tekitanud ettevaatlikul ja mõistlikul ettevõtjal põhjendatud ootuse. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel tuvastada, kas see ootus on õiguspärane (vt 14. septembri 2006. aasta kohtuotsus Elmeka, C‑181/04–C‑183/04, EU:C:2006:563, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib tema huve riivata võiva liidu õigusnormi vastuvõtmist ette näha, ei saa ta sellele põhimõttele tugineda, kui see meede vastu võetakse (vt 16. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Efisol vs. komisjon, T‑336/94, EU:T:1996:148, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Tuleb kindlaks teha, kas käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on komisjon õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet järginud.

73      Käesoleval juhul on oluline meelde tuletada, et komisjon kiitis 16. juuli 2008. aasta otsusega C(2008) 3831 heaks maaelu arengu programmi 2007–2013, mille Rumeenia ametiasutused olid välja pakkunud (vt eespool punkt 2). Komisjon sai 14. septembril 2011 taotluse vaadata see programm uuesti läbi, et lisada sellesse uusi „meetmeid“ (vt eespool punkt 3). Nende meetmete hulgas oli meede 215, mis sisaldas mitut allmeedet (vt eespool punkt 7), millega kehtestatakse hüvitismaksed nende linnu‑ ja seakasvatajate saamata jäänud tulu ja lisakulude katmiseks, kes on vabatahtlikult võtnud endale kohustuse rakendada teatavaid loomade heaolu standardeid. Vaidlust ei ole selles, et meetme 215, sealhulgas vaidlusaluse allmeetme küsimustes vahetasid Rumeenia ametiasutused ja komisjon omavahel teavet mitu korda, enne kui komisjon kiitis 25. mai 2012. aasta rakendusotsusega C(2012) 3529 (final) (vt eespool punkt 7) heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusettepaneku ja muu hulgas meetme 215 lisamise sellesse programmi, mis on kooskõlas liidu õigusaktide ja eelkõige määrusega nr 1698/2005.

74      Siiski leidis komisjon 25. mai 2012. aasta rakendusotsusest C(2012) 3529 (final) hilisemate auditite tulemusena (vt eespool punkt 7) 14. märtsi 2017. aasta lepituskirjas (vt eespool punkt 13), et meede 215 ei ole kooskõlas määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3, mille kohaselt – nagu on juba täpsustatud eespool punktis 45 – „[t]oetust antakse igal aastal ja see hõlmab antud kohustusest tulenevaid lisakulusid ning saamatajäänud tulu“ ja „[v]ajaduse korral võib see hõlmata ka tehingukulusid“.

75      Sellegipoolest tuleb esiteks analüüsida komisjoni argumenti, mille kohaselt ei saanud maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse heakskiitmine selle täiendamiseks meetmega 215 tekitada õiguspärast ootust, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismäärasid edaspidi järgitakse, kuna komisjonil ei olnud kogu vajalikku teavet, et tuvastada, kas see allmeede on kooskõlas liidu õigusaktidega ja eelkõige määrusega nr 1698/2005 (vt eespool punkt 67).

76      Sellega seoses nähtub esiteks 13. detsembri 2011. aasta kirjast ARES(2011) 1344895 (vt eespool punkt 4), et komisjon teatas Rumeenia ametiasutustele, et praegusel kujul ei ole maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusettepanek vastuvõetav, ning palus seega selgitusi. Täpsemalt täheldas komisjon, et loomakasvatajate rahastamine näib põhinevat eeldusel, et loomade arv väheneb ning samal ajal jäävad püsima lautade amortisatsiooni, käsitsitöö ja elektritarbimisega seotud kulud, mis näisid talle olevat abi kasutamisel kaks korda arvesse võetud. Seetõttu nõudis ta selgitusi.

77      Teiseks nähtub 4. aprilli 2012. aasta kirjast (vt eespool punkt 6), et selgitused on komisjonile esitatud. Nimelt märkis komisjon selles kirjas muu hulgas, et maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusettepanekud vastavad määruse nr 1698/2005 ja määruse nr 1974/2006 asjasse puutuvatele sätetele ning on seega heaks kiidetud. Nii võttis ta vastu 25. mai 2012. aasta rakendusotsuse C(2012) 3529 (final), millega kiideti heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 seitsmes muudatus, mis hõlmas muu hulgas meedet 215 ja selle allmeetmeid (vt eespool punkt 7).

78      Kolmandaks nähtub menetluse 17/RO/796 käigus koostatud lepitusorgani aruandest (vt eespool punkt 15), et Rumeenia ametiasutused näitasid talle 17. veebruari 2012. aasta e‑kirja, mis kinnitas, et nende asutuste ja komisjoni vahel toimusid arutelud, mis hõlmasid vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete arvutamise meetodi muutmise taotlusi. Lepitusorgan leidis seega, et komisjonile on esitatud kõik arvutustegurid, st mitte ainult lõpptulemus, vaid ka see, kuidas selle tulemuseni jõuti.

79      Neljandaks nähtub 11. septembri 2019. aasta kirjast (vt eespool punkt 24), milles Rumeenia ametiasutused palusid algatada menetluse 19/RO/856, et komisjoniga peetud läbirääkimistel, mis puudutasid maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmist, et täiendada seda muu hulgas meetmega 215, käsitleti selle meetmega seotud arvutusmeetodit 17. veebruari ja 14. märtsi 2012. aasta e‑kirjas ning samuti 27. juuli 2011. aasta ning 13. ja 14. veebruari 2012. aasta kahepoolsel kohtumisel. 11. septembri 2019. aasta kirjas on märgitud, et meetme 215 tehnilisi aspekte käsitleva teabevahetuse ja läbirääkimistabelite põhjal tehti muudatusi ja kohandusi meetme teabelehe versioonides ja vastavates arvutusmeetodites, et tagada meetme kooskõla liidu õigusega. Täpsemalt märkisid Rumeenia ametiasutused selles kirjas, et sööda kokkuhoidu analüüsiti üksikasjalikult ja et ei peetud vajalikuks võtta arvesse säästu, mis tuleneb väiksema arvu loomade soetamisest. Lisaks on täpsustatud, et meetme 215 kõigi allmeetmetega seotud arvutusmeetodid on komisjonile kättesaadavaks tehtud liidu fondihaldussüsteemi SFC2007 kaudu: esimest korda 14. septembril 2011 nende esialgsel kujul ja teist korda 22. märtsil 2012 lõplikus versioonis, mille komisjon on heaks kiitnud.

80      Vastuseks Üldkohtu võetud menetlust korraldavale meetmele esitas Rumeenia kaks liidu fondihaldussüsteemi SFC2007 kuvatõmmist, millest nähtub, et vaidlusaluse allmeetme arvutusmeetodid olid tegelikult komisjonile kättesaadavaks tehtud kõigepealt 14. septembril 2011 nende esialgsel kujul ja seejärel 22. märtsil 2012 lõppversioonis, mille komisjon on heaks kiitnud. Vastuseks Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele täpsustas Rumeenia ühtlasi, et püsikulud tehti komisjonile kättesaadavaks esimese auditi ajal toimunud arutelude käigus ning et komisjon võttis neid arvesse ja pidas neid Rumeenia ametiasutuste välja pakutud arvutusmeetodi osaks. Seetõttu ei mainitud neid kulusid enam meetme 215 lõppversioonis, mille komisjon on heaks kiitnud.

81      Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et Rumeenia ametiasutuste ja komisjoni vaheline arutelu enne seda, kui komisjon maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse 2012. aasta mais heaks kiitis, puudutas eelkõige vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete arvutusmeetodeid ja et nii lõpptulemus kui ka viis, kuidas see tulemus arvutati, on komisjonile kättesaadavaks tehtud. Lisaks ei vaielnud komisjon oma kirjalikes seisukohtades ühelt poolt vastu sellele, et arvutusmeetodid on talle kättesaadavaks tehtud liidu fondihaldussüsteemi SFC2007 kaudu, mis on ette nähtud määruse nr 1974/2006 artikli 63 lõikes 1. Teiselt poolt möönis komisjon vastuseks Üldkohtu võetud menetlust korraldavale meetmele, et 13. detsembri 2011. aasta kiri ARES(2011) 1344895 (vt eespool punkt 4) näitab, et vaidlusaluse allmeetme puhul kasutatud arvutusmeetodi tegurid olid tema ja Rumeenia vahel arutusel.

82      Üldkohtule esitatud andmete põhjal tuleb asuda seisukohale, et kui komisjon kiitis heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse, oli tal olemas teave, mis võimaldas tal hinnata, kas vaidlusalune allmeede ja selle meetme toetusmäärade arvutamise meetodid on kooskõlas määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3. Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt sai ta alles pärast kontrollikoja auditit teada, et kokkuhoidu nende loomade arvelt, keda ei olnud sisse ostetud, ja sööda kokkuhoidu, mis on seotud loomade kaalu tegeliku kasvuga, ei võetud vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamisel arvesse.

83      Rumeenia väidab seega põhjendatult, et maaelu arengu programmi 2007–2013 heakskiitmine tähendab komisjoni „teadlikku“ nõusolekut vaidlusaluse allmeetme rakendamisega kooskõlas eelarvenõuete ning selle liidu institutsiooni kui eelarvevahendite käsutaja ja liidu liikmesriikide vahelise tiheda koostöö põhimõttega.

84      Teiseks, nagu nähtub eespool punktidest 76–79, oli Rumeenia ametiasutuste ja komisjoni vahel vaidlus vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetodi üle enne maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse heakskiitmist, et täiendada seda vaidlusaluse allmeetmega, ning komisjonil olid olemas vajalikud andmed, et hinnata, kas allmeede on kooskõlas määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3. See vaidlus ning eespool punktides 78 ja 79 mainitud dokumendid võimaldavad asuda seisukohale, et komisjon andis „täpse teabe“ eespool punktis 69 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta saatis 4. aprilli 2012. aasta kirja ja kui ta kiitis heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse. Lisaks võimaldavad komisjoni 4. aprilli 2012. aasta kirja sõnastus ja riikliku maaelu arengu programmi muudatuse heakskiitmise otsus asuda seisukohale, et see teave oli „tingimusteta“ eespool punktis 69 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lõpuks tuleb nentida, et vaidlusalune teave oli ka „ühtelangev“ nimetatud kohtupraktika tähenduses. Määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõike 6 kohaselt hindab komisjon liikmesriikide maaelu arengu programmide muudatusettepanekuid, hinnates määruse nr 1698/2005 sätete järgimist, kooskõla vastava riikliku strateegiakavaga ja määruse nr 1974/2006 sätete järgimist.

85      Lisaks, arvestades, et maaelu arengu programmi 2007–2013 selle muudatuse heakskiitmisel, millega seda täiendati meetmega 215, hindas komisjon vaidlusaluse allmeetme kooskõla määrusega nr 1698/2005 ja seega ka määruse artikli 40 lõikega 3, tuleb tunnistada, et Rumeenia ametiasutused leidsid põhjendatult, et komisjoni otsus kiita heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatus kujutab käesoleval juhul endast juriidilist kohustust nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artikli 23 teise lõigu tähenduses. See säte näeb ette, et „[k]omisjoni otsus, liikmesriigi esitatud maaelu arengu programmi vastu võtmiseks, on määruse […] nr 1605/2002 artikli 75 lõike 2 tähenduses kehtiv rahastamisotsusena ja loob pärast asjaomase liikmesriigi teavitamist kõnealuse määruse tähenduses juriidilise kohustuse“. Selline juriidiline kohustus võib sellistel konkreetsetel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas tekitada õiguspärase ootuse, et komisjon jääb meetme kehtivatele eeskirjadele vastavuse kohta antud hinnangu juurde.

86      Eeltoodut arvestades tuleb tunnistada, et komisjon tekitas Rumeenia ametiasutustele eespool punktis 70 osundatud kohtupraktika tähenduses õiguspärase ootuse, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete määrad on liidu õigusnormidega kooskõlas ja järelikult on need maksed liidu rahastamisega kaetud.

87      Kolmandaks, seoses komisjoni väitega, et pärast seda, kui Rumeenia ametiasutustele olid kontrollikoja järeldused teatavaks tehtud, ei olnud Rumeenia ametiasutuste ootused enam „õiguspärased“ eespool punktides 70 ja 71 osundatud kohtupraktika tähenduses, on oluline märkida järgmist.

88      Esimesena, nagu Rumeenia õigesti märgib, on kontrollikoja auditiprotseduur vaheetapp vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ja maaelu arengu programmi 2007–2013 alusel kantud kulude vastavuse hindamise protsessis. Sellele etapile järgnevad komisjoni toimingud, näiteks audit, kahepoolsed kohtumised, võimalikud lepitusmenetlused, komisjoni lõplik seisukoht nende menetluste tulemusel, koondaruanne ja otsus rahastamisest väljajätmise kohta. Kuna komisjon esitas teavet, mis võib Rumeeniale tekitada õiguspärase ootuse, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete määrasid, mis on kehtestatud maaelu arengu programmiga 2007–2013 ja riigisisesesse õigusesse üle võetud, järgitakse, ei saanud pelk asjaolu, et komisjon võis kontrollikoja järelduste tulemusena oma seisukohta muuta, seda ootust lõpetada.

89      Lisaks nähtub kontrollikoja järeldustest ja komisjoni 14. märtsi 2017. aasta lepituskirjast (vt eespool punkt 13), et kontrollikoja audiitorid teatasid veamäärast, mis teatavate allmeetmete ja loomaliikide puhul on kuni 78,87%, ning 160 056 272,18 euro suurusest vea kogusummast, samas kui komisjon tegi ettepaneku jätta vaidlusaluse allmeetme ja maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 muude allmeetmete osas liidu rahastamisest välja kokku 73 619 746,33 euro suurune summa. Lisaks ei hinnanud komisjon oma esimeses auditis vea mõju vaidlusaluse allmeetme puhul, kuigi kontrollikoja audiitorite hinnangul oli see mõju 38,41%. Nagu ilmneb lepitusorgani aruandest menetluses 19/RO/796, märkis komisjon lepitusorganis toimunud ärakuulamisel, et tal ei olnud võimalik kontrollida ega mõista kontrollikoja arvutust, mille kohaselt oli veamäär üle 38%.

90      Eeltoodust tuleneb, et kontrollikoja järeldused edastati Rumeenia ametiasutustele enne komisjoni muudetud seisukohta, mille kohaselt vaidlusaluse allmeetme alusel tehtud maksed on vastuolus määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõikega 3. Seega ei saa väita, et kontrollikoja järelduste kättesaamisest arvates oleksid Rumeenia ametiasutused pidanud mõistlikult ette nägema, et komisjon, kes oli andnud täpse, tingimusteta ja ühtelangeva teabe, mille kohaselt vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetod vastab määruse nr 1698/2005 nõuetele, oleks võinud „kasutada teistsugust arvutusmeetodit“ kui Rumeenia ametiasutused, mis oleks pealegi olnud erinev kontrollikoja pakutud meetodist.

91      Teisena näeb määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõige 3 ette, et maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusi võib teha kuni 31. detsembrini 2015, tingimusel et liikmesriigid teatavad neist hiljemalt 31. augustiks 2015. Käesoleval juhul on selge, et vastavalt sellele artiklile ei saanud maaelu arengu programmi 2007–2013 sätteid ja seega ka meedet 215, mida sel perioodil ühise põllumajanduspoliitika õigusraamistikus rakendati, kontrollikoja auditi järelduste teatavakstegemise ajal enam muuta. Pealegi möönis komisjon 28. veebruari 2019. aasta kirjas, et maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmine ei olnud sel kuupäeval enam võimalik. Seega ei saa väita, et Rumeenia ametiasutused võisid kohaldada komisjoni 25. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3529 (final) heaks kiidetud maksetest erinevaid makseid, kuigi see otsus oli endiselt jõus, ega ka seda, et kontrollikoja järelduste tegemise ajal võisid nad riiklikku maaelu arengu programmi pärast 31. detsembrit 2015 ühepoolselt muuta. Samuti tuleb tõdeda, et Rumeenia ametiasutused saatsid alates 2016. aastast komisjoni talitustele arvukalt taotlusi, et teha kindlaks, millises menetluses muuta maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 teabelehe sätteid, ning vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole alates 3. märtsist 2016 neile küsimustele tarvilikku vastust antud.

92      Nimelt ei nähtu komisjoni 3. märtsi 2016. aasta kirjast, mille ta esitas Üldkohtule vastuseks menetlust korraldavale meetmele, et Rumeenia ametiasutustele oleks sel kuupäeval antud vastus selle kohta, kuidas vaidlusaluse allmeetme alusel makstavaid hüvitismakseid teha. Komisjon viitab 3. märtsi 2016. aasta kirjas maksetele, mis on seotud maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 muude allmeetmetega. Igal juhul, isegi kui eeldada, et komisjon sõnastas 3. märtsi 2016. aasta kirjas kaudselt ettepaneku lisada asjaomaste abisaajate kohustustesse läbivaatamisklauslid, tuleb täheldada, et selline lisamine ei ole piisav selleks, et Rumeenia ametiasutused lõpetaksid vaidlusaluse allmeetme alusel selle maksemäära kohaldamise, mis oli kindlaks määratud riikliku maaelu arengu programmiga, mida ei olnud muudetud. Vaidlusaluse allmeetme maksemäära vähendamine hakkas Rumeenia ametiasutuste suhtes kehtima pärast maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmist, mis viidi läbi kooskõlas määruse nr 1698/2005 artiklitega 18 ja 19.

93      Määruse nr 1698/2005 artiklis 18 „Ettevalmistamine ja heakskiitmine“ on ette nähtud:

„1.      Maaelu arengu programmid kehtestab liikmesriik, tehes tihedat koostööd artiklis 6 nimetatud partneritega.

2.      Liikmesriigid esitavad komisjonile artiklis 16 nimetatud teavet sisaldava ettepaneku iga maaelu arengu programmi kohta.

3.      Komisjon hindab kavandatud programme, võttes aluseks nende vastavuse [liidu] strateegiasuunistele, riiklikule strateegiakavale ja käesolevale määrusele.

Kui komisjon leiab, et maaelu arengu programm ei vasta [liidu] strateegiasuunistele, riiklikule strateegiakavale või käesolevale määrusele, nõuab ta liikmesriigilt kavandatud programmi läbivaatamist.

4.      Iga maaelu arengu programm kiidetakse heaks artikli 90 lõikes 2 nimetatud korras.“

94      Määruse nr 1698/2005 artiklis 19 „Läbivaatamine“ on sätestatud:

„1.      Maaelu arengu programmid vaadatakse uuesti läbi ja pärast seirekomisjoni heakskiitu kohandab liikmesriik neid vajaduse korral ülejäänud perioodiks. Läbivaatamistes võetakse arvesse hindamistulemusi ja komisjoni aruandeid, pidades eelkõige silmas [liidu] prioriteetide arvessevõtmise viisi parandamist või kohandamist.

2.      Komisjon võtab maaelu arengu programmide läbivaatamise taotluste osas otsuse vastu pärast sellise taotluse esitamist liikmesriigi poolt vastavalt artikli 90 lõikes 2 nimetatud korrale. Muudatused, mis nõuavad komisjoni heakskiitu, määratletakse vastavalt artikli 90 lõikes 2 nimetatud korrale.“

95      Dialoogis komisjoniga tõid Rumeenia ametiasutused mitu korda esile, et maaelu arengu programmi 2007–2013 oli objektiivselt võimatu muuta, ja palusid alates 7. jaanuarist 2016 komisjonilt tuge lahenduse leidmiseks. Seega ei saa komisjon väita, et Rumeenia ametiasutused ei tegutsenud nõutava hoolsusega, et selgitada olukorda võimalikult kiiresti ja teha kindlaks õiguslikult toimiv variant.

96      Kolmandana ei saa komisjon edukalt tugineda oma 28. veebruari 2019. aasta kirjas sisalduvale ettepanekule, mille kohaselt tehti pärast 31. detsembrit 2015 kõik meetmega 215 seotud maksed riikliku maaelu arengu programmi 2014–2020 kulusid käsitlevate üleminekusätete alusel ja ta võis põhimõtteliselt nõustuda sellega, et nimetatud allmeetme maksemäärade muutmine kajastub riikliku maaelu arengu programmi tekstis selle programmi muutmise kaudu.

97      Liidu õigusnormid näevad nimelt ette tähtajad maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmiseks ja selle programmi meetme rakendamisel maksetaotluste esitamiseks. Komisjoni kirja kuupäeval, 28. veebruaril 2019 ei olnud enam võimalik hüvitismakseid muuta riiklikus maaelu arengu programmis 2014–2020 tehtud muudatusega, mis oleks tagasiulatuvalt kohaldatav vaidlusaluse allmeetme alusel juba esitatud maksetaotlustele. Abisaajatega lepiti kohustused kokku maaelu arengu programmi 2007–2013 alusel ja meetme 215 abisaajate viimase kohustuse võtmise aasta maksetaotluste esitamise tähtpäev oli 15. veebruar 2019.

98      Sellega seoses tuleb täpsustada, et nagu nähtub toimikust ja nagu kohtuistungil täpsustati, toimus maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 üleminek riikliku maaelu arengu programmi 2014–2020 raames, mis on heaks kiidetud komisjoni 26. mai 2015. aasta rakendusotsusega C(2015) 3508, ja seda rakendati üleminekusätete alusel, ilma et meetme 215 alusel võetud kohustuste eritingimusi oleks riikliku maaelu arengu programmi 2014–2020 muutmise teel kohandatud. Nii jäi vaidlusaluse allmeetme maksete summa Rumeenia ametiasutuste jaoks maaelu arengu programmiga 2007–2013 kehtestatud summaks kuni 2019. aastani, mis on meetme 215 üleminekuaja kohustuste viimane aasta, mille eest tehti vaidlusaluse allmeetme alusel hüvitismakseid kuni 30. juuni 2020. aasta tähtpäevani, nagu on ette nähtud määruse nr 1306/2013 artikli 75 lõikes 1.

99      Lisaks, nagu on märgitud Rumeenia ametiasutuste 11. septembri 2019. aasta kirjas, on maaelu arengu programmi 2007–2013 meetmete rakendamise programmdokumendid (taotlemisjuhend, käsiraamatud ja maksetaotluste läbivaatamise kord, makse heakskiitmise käsiraamatud ja kord) kinnitatud ministri määrusega ja need on riigisisesed õigusaktid. Need omakorda sisaldavad meetme 215 teabelehele märgitud summasid.

100    Neljandana, nagu märkis lepitusorgan menetluse 19/RO/796 käigus koostatud aruandes, tuleb seega tunnistada, et selleks, et Rumeenia ametiasutused saaksid tehtavaid hüvitismakseid vähendada, oli vaja maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatust ja muudatuse heakskiitmise otsust. Nad väitsid tõesti põhjendatult, et kui järgida asjasse puutuvaid liidu õigusnorme ja täpsemalt määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõiget 3 (vt eespool punkt 91) ning kõnealuse programmi rakendamiseks vastu võetud asjakohaseid riigisiseseid õigusakte, oli pärast seda kuupäeva, mil kontrollikoja järeldused neile teatavaks tehti, võimatu muuta vaidlusaluse allmeetme maksemäära ja arvutusmeetodit, mille komisjon oli 25. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3529 (final) heaks kiitnud.

101    Seega tuleb asuda seisukohale, et võttes arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid, nimelt seda, et vaidlusaluse allmeetme maksemäärade arvutamise meetodid ja selle rahalised tulemused olid eraldi läbi räägitud komisjoniga, kes oli need 4. aprilli 2012. aasta kirjaga ja 25. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3529 (final) sõnaselgelt määrusega nr 1698/2005 kooskõlas olevana heaks kiitnud, ei saa kontrollikoja järeldused kõnealuseid meetodeid ja nende tulemusi viivitamatult kehtetuks muuta nii, et selle tagajärjel Rumeenia õiguspärased ootused lõpeksid.

102    Rumeenia õiguspäraseid ootusi, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismäärasid, mis on kehtestatud maaelu arengu programmiga 2007–2013 ning üle võetud riiklikku maaelu arengu programmi 2014–2020 (vt eespool punkt 98) ja riigisisesesse õigusesse (vt eespool punkt 99), järgitakse abisaajate võetud kohustuste kogu kehtivusaja jooksul, mida on kontrollikoja järelduste tõttu pikendatud, on komisjon seega rikkunud, kui ta otsustas kohaldada 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni ja jätta selle allmeetmega seotud vastavad kulud liidu rahastamisest välja.

103    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argument, et käesolevas asjas on kohaldatav 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Agrargenossenschaft Neuzelle (C‑545/11, EU:C:2013:169). Selle kohtuotsuse punktis 31 on nimelt märgitud, et määruse nr 1782/2003 artikkel 30 näeb ette, et selle määruse I lisas loetletud toetuskavasid kohaldatakse, ilma et see piiraks turusuundumuste ja eelarveseisundi põhjal mis tahes ajahetkel tehtavat võimalikku ülevaatamist. Sama kohtuotsuse punktis 32 on täpsustatud, et nimetatud määruse põhjenduses 22 on samuti märgitud, et ühiseid toetuskavu tuleks vajaduse korral lühikese aja jooksul kohandada ning et toetusesaajatele pole võimalik tagada, et toetuse maksmise tingimused püsivad muutumatuna, ning nad peaksid olema valmis kavade võimalikuks läbivaatamiseks turusuundumusi silmas pidades. Nimetatud kohtuotsuse punktis 33 järeldas Euroopa Kohus, et ettevaatlik ja arukas majandustegevuses osaleja oli võimeline ette nägema, et sissetulekutoetuse kavade alusel makstavaid otsetoetusi võib turusuundumuste ja eelarveseisundi põhjal läbivaatamise tagajärjel vähendada. Erinevalt olukorrast, mida Euroopa Kohus analüüsis 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsuses Agrargenossenschaft Neuzelle (C‑545/11, EU:C:2013:169), ei võimalda liidu õigusnormid käesoleval juhul siiski maaelu arengu programmi 2007–2013 ja toetusesaajatega võetud kohustusi igal ajal muuta, nagu nähtub määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõikest 3, mida on mainitud eespool punktis 91.

104    Pealegi ei saa komisjon käesolevas asjas 3. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑28/16, EU:T:2017:242, punktid 93–97) kohaldamisele tuginedes välistada, et Rumeenia õiguspärased ootused jäid aja jooksul püsima. Selles kohtuotsuses leidis Üldkohus nimelt, et kui komisjon kiitis heaks Baieri (Saksamaa) põllumajanduse ja maaelu arengu programmi ajavahemikuks 2007–2013, ei saanud selle tagajärjeks olla komisjoni loobumine võrdlevate valikukriteeriumide nõudest, mis igal juhul oleks viinud tema pädevuse ületamiseni. Olukord käesolevas kohtuasjas ei ole siiski võrreldav selles kohtuotsuses analüüsitud olukorraga. Käesolevas kohtuasjas otsustas komisjon, kellel olid kõik vajalikud andmed, oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames kiita heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse, et täiendada seda meetmega 215 (ja seega vaidlusaluse allmeetmega) kui määrusega nr 1698/2005 ja seega ka selle määruse artikli 40 lõikega 3 kooskõlas oleva meetmega. Nii toimides kiitis komisjon heaks vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete määrade arvutamise meetodi, milles ei võetud sööda kokkuhoiu arvutamisel arvesse säästu nende loomade arvelt, keda enam sisse ei ostetud, ega loomade tegelikku kaalu. Lisaks ei nähtu 3. aprilli 2017. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (T‑28/16, EU:T:2017:242), et asjaomase arenguprogrammi meetmete üle oleks eraldi konkreetseid läbirääkimisi peetud nagu käesoleval juhul.

105    Samuti tuleb tagasi lükata komisjoni poolt kohtuistungil esitatud võimalus kohaldada käesolevas asjas 22. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Portugal vs. komisjon (T‑31/17, EU:T:2018:830, punkt 93) tulenevat kohtupraktikat.

106    Kuigi 22. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Portugal vs. komisjon (T‑31/17, EU:T:2018:830) punktis 93 on tõepoolest leitud, et üldprogrammid on esialgsed, mistõttu ei võta komisjon neid heaks kiites põhimõtteliselt lõplikku seisukohta, kas neis sisalduvad meetmed on kooskõlas liidu õiguse kõigi kohaldatavate õigusnormidega, ja seega, kas meetmed vastavad liidu rahastamise tingimustele. Üldkohus lisas, et pelgalt komisjoni heakskiitmisest ei saa järeldada, et üldprogramm või selles programmis sisalduvad meetmed on tingimata kooskõlas kõikide asjas kohaldatavate liidu õigusnormidega, ega seda, et nende meetmete vastavust liidu rahastamise tingimustele ei saa komisjon enam kahtluse alla seada muu hulgas vastavuse kontrollimise menetluses, mis on ette nähtud määruse nr 1290/2005 artiklis 31, ning viitas kohtujurist Kokott’i ettepaneku kohtuasjas Tšehhi Vabariik vs. komisjon (C‑4/17 P, EU:C:2018:237) punktidele 48, 49, 52 ja 59.

107    Samas tuleb tõdeda, et 22. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Portugal vs. komisjon (T‑31/17, EU:T:2018:830) punktis 96 on sõnaselgelt märgitud, et komisjoni otsuses kiita heaks vaidlusalune riiklik maaelu arengu programm ei olnud konkreetselt võetud seisukohta, kas programmi allmeede on kooskõlas kõigi Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) asjades kohaldatavate sätetega. Ühtlasi oli selle programmi muudatuse heakskiitmist käsitleva komisjoni otsuse resolutsioonis täpsustatud, et selles otsuses antud nõusolek „ei hõlma kontrollimenetlusi ja karistusi, mida hinnatakse EAGFi auditite raames“. Seega leidis Üldkohus, võttes arvesse heakskiitmise otsuse sõnastust ja õiguslikku konteksti, milles see on tehtud, et ei saa asuda seisukohale, et komisjon „edastas Portugali ametiasutustele selle otsuse vastuvõtmisel täpset, tingimusteta ja kokkulangevat teavet Assooride autonoomse piirkonna (Portugal) alaprogrammi I lisa punktis 4.6 nimetatud kontrollitegevusega seotud kulude vastavuse kohta liidu rahastamise tingimustele“. Selles kohtuotsuses antud hinnanguid ei saa seega käesolevale kohtuasjale üle kanda. Nagu on tuvastatud eespool punktides 84, 101 ja 102, pidas komisjon käesolevas asjas vaidlusaluse allmeetme sisu üle konkreetselt läbirääkimisi. Maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatuse heakskiitmise otsus ei saa seega olla lihtsalt „esialgne“.

108    Mis puudutab komisjoni argumenti, et vaatamata sellele, et abisaajatega sõlmitud lepingutes ei olnud läbivaatamisklausleid ette nähtud, leidis Rumeenia oma õiguslikus raamistikus vahendi, millega vähendada maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 muude allmeetmete alusel tehtavaid makseid ka pärast 2015. aastat, siis eespool punktides 91–100 tuvastatud asjaolusid arvesse võttes on oluline märkida, et see argument ei tõenda, et Rumeenia oleks ka vaidlusaluse allmeetme puhul võinud leida võimaluse hüvitismaksete määrasid vähendada. Lisaks teatas Rumeenia 9. juuli 2018. aasta ning 8. jaanuari ja 12. veebruari 2019. aasta kirjades komisjonile, et muude allmeetmete hüvitismaksete vähendamise tõttu on alustatud kohtumenetlusi, milles toetusesaajad nõuavad abi täielikku väljamaksmist vastavalt maaelu arengu programmile 2007–2013 ja riigisisestele õigusaktidele.

109    Sellega seoses on Rumeenia 11. septembri 2019. aasta kirjas õigustatult väitnud, et komisjoni ettepanek täiendada hüvitismaksete arvutamise metoodikat – pärast seda, kui on esitatud meetme 215 viienda ja viimase kohustuste võtmise aasta maksetaotlused – uute teguritega, mis lisanduvad kohustuste allkirjastamise ajal teada olnud asjaoludele, kujutab endast ohtu toetusesaajatele, kuna ei ole võimalik ette näha, millised tegurid võivad mõjutada majandus‑ ja finantsnäitajaid, millest sõltub põllumajandusettevõtete toimetulek või mõnel äärmuslikul juhul isegi raskustes olevate põllumajandusettevõtete majandustegevuse jätkumine.

110    Kohustused, millele abisaajad meetme 215 alusel alla kirjutasid, on lepingulised, need sõlmitakse vähemalt viieks aastaks ja need näevad ette toetusesaaja vabatahtlikult võetud kohustused järgida põhinõudeid, iga sellise allmeetme nõudeid ja konkreetseid tegevusi, mida tema suhtes kohaldatakse, ning asjaomase põllumajandusettevõtte põllumajandusmaale ja põllumajanduslikule tegevusele kohaldatavatele keskkonnanõuetele vastavuse nõudeid. Nende kohustuste tõttu ja kuna maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmise ettepaneku esitamiseks ette nähtud tähtaeg oli möödunud, ei olnud Rumeenia ametiasutustel võimalik kohaldada hüvitismakseid, mis ei vastanud maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 teabelehes ette nähtud tasemele.

111    Igal juhul ei saa asjaolu, et Rumeenia võib vastuolus heakskiidetud maaelu arengu programmist tulenevate nõuetega suuta makseid vähendada ja seega vähendada kahju, mis tuleneb keeldumisest võtta enda kanda põllumajandusfondide kulusid vaidlusaluse allmeetme osas, võtta temalt võimalust edukalt tugineda õiguspärasele ootusele, et järgitakse vaidlusaluse allmeetme hüvitismakse määrasid, mis on kehtestatud maaelu arengu programmiga 2007–2013 ja on riigisisesesse õigusesse üle võetud (vt eespool punkt 99). Pealegi on vajadus algatada vaidlusaluse allmeetme raames lepingute muutmise menetlusi ja vajadus tegeleda sellest tulenevate võimalike kohtumenetlustega, nagu see oli maaelu arengu programmi 2007–2013 meetme 215 muude allmeetmete puhul, just Rumeenia õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte rikkumise negatiivsed tagajärjed.

112    Tuleb mõistagi tunnistada, et kohtupraktikast nähtub, et komisjoni poolt maaelu arengu programmi heakskiitmine ei anna sellele programmdokumendile liidu õigusaktidest kõrgemal seisvat õigusjõudu ja järelikult on nii komisjon kui ka Rumeenia jätkuvalt kohustatud järgima liidu õigusnorme (vt selle kohta 25. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑257/13, ei avaldata, EU:T:2015:111, punkt 53). Rumeenia tugineb siiski oma väidetele, et komisjon ei ole õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet rikkunud mitte ainult maaelu arengu programmi 2007–2013 heakskiitmisel, vaid ka asjaoluga, et meetme 215 ja selle hüvitismaksete arvutamise meetodi üle peeti eraldi läbirääkimisi, ja tingimusega, et ajal, mil kontrollikoja järeldused talle edastati, ei olnud selle programmi muutmine liidu õigusnormide, nimelt määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõike 3 kohaselt enam lubatud. Selle sätte mõte on aga tagada maaelu arengu programmi 2007–2013 rakendamiseks võetud kohustuste stabiilsus.

113    Kuna määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõike 3 sõnastuses, mille kohaselt hõlmavad loomade heaolu toetused võetud kohustusest tulenevaid lisakulusid ja saamata jäänud tulu (vt eespool punkt 45), ei ole näidatud, kuidas arvutada loomakasvatajate lisakulusid, ja kuna komisjonil on ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas hüvitismaksete määrade arvutusmeetod toob kaasa abisaajatele ülemäärase hüvitise maksmise, siis tuleb erilist tähtsust omistada sellele, et komisjon kiidab Rumeenia ametiasutustega eraldi läbirääkimiste pidamise tulemusena heaks nende asutuste poolt kindlaks määratud meetodi. Teisisõnu võimaldab see, et komisjon kiitis 25. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3529 (final) heaks maaelu arengu programmi 2007–2013 muutmise ja et programmi muutmise tähtaeg on möödunud, asuda seisukohale, et komisjon ei tekitanud põhjendatud lootusi mitte ainult seoses sellega, et vaidlusalust allmeedet enam ei muudeta, vaid ka seoses sellega, et Rumeenia ametiasutuste ootused jäid eespool punktides 70 ja 71 osundatud kohtupraktika tähenduses õiguspäraseks ka pärast seda, kui kontrollikoja järeldused olid neile teatavaks tehtud.

114    Võttes arvesse käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, tuleb tunnistada, et õigust nõuda vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete liidupoolset rahastamist maaelu arengu programmis 2007–2013 kindlaks määratud summas, mis on üle võetud komisjoni 26. mai 2015. aasta rakendusotsusega C(2015) 3508 heaks kiidetud riiklikku maaelu programmi 2014–2020, vastutasuks kohustuste eest, mille põllumajandustootjad endale võtsid ja mida nad on järginud viie aasta jooksul (st suurendada igale loomale eraldatud ruumi 10% ja vähendada vastavalt loomade arvu), ei saa kahjustada ega muuta hilisemate sündmuste, näiteks kontrollikoja järelduste tõttu, kuna see kahjustaks Rumeenia ametiasutuste õiguspäraseid ootusi.

115    Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et komisjon ei järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja seega ka õiguskindluse põhimõtet, millest õiguspärase ootuse kaitse põhimõte tuleneb (vt eespool punkt 69).

116    Seega tuleb esimese väite neljanda ja viienda osaväitega nõustuda.

 Esimese väite kolmas osaväide, et on rikutud delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikeid 6 ja 7 ning finantskorrektsioonide arvutamise suuniseid

117    Rumeenia väidab, et komisjon kohaldas vääralt delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikeid 6 ja 7 ning finantskorrektsioonide arvutamise suuniseid. Ta rõhutab, et nagu lepitusorgan menetluse 17/RO/796 käigus esitatud aruandes kirjeldas (vt eespool punkt 15), on see küsimus seoses rakendusotsusega 2018/873 juba tõstatatud. Täpsemalt leidis komisjon ekslikult, et väidetavalt eksliku arvutusmeetodi olemasolu on samastatav eeskirjade eiramise juhtudega, mida reguleerivad delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõiked 6 ja 7. Selles sättes osutatud juhtum puudutab nimelt fondide abisaajate tegevust. Käesolevas asjas ei ole tegemist puudustega nende taotluste õiguspärasuse ja nõuetekohasuse kontrollimisel, mille alusel tehti hüvitismakseid vaidlusaluse allmeetme raames. Pealegi on eksliku arvutusmeetodi korral võimalik ilma ebaproportsionaalsete pingutusteta kindlaks teha korrektsioonide täpne summa. Kuna järeldust, et arvutusmeetod on ekslik, ei saa seostada eeskirjade eiramise juhtudega eespool viidatud sätete tähenduses, ei saa see järeldus kaasa tuua kindla määraga korrektsiooni kohaldamist.

118    Komisjon väidab vastu, et tal oli õigus tugineda delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigetele 6 ja 7, kuna teise auditi käigus saadud teave ei võimalda tal täpsemalt määrata ülemäärase hüvitise summat arvutuste või ekstrapoleerimise teel, nagu nõuavad nimetatud määruse artikli 12 lõiked 2 ja 3. Komisjon möönab, et esimese auditi käigus kvalifitseeriti eeskirjade eiramiseks ühtaegu nii „abikõlbmatud kulud“ kui ka „põhikontrolli puudumine“ vastavate kontrollide puhul, mille eesmärk oli kontrollida, kas taotlus vastab kõigile liidu õigusaktides sätestatud ja maaelu arengu programmis 2007–2013 määratletud abikõlblikkuse kriteeriumidele. Esimese auditi tulemusel vastu võetud otsus ei ole aga käesoleva kohtuasja ese ning teise auditi tulemusel tuvastati „üldine eeskirjade eiramine“ ja „hooletus võitluses eeskirjade eiramise või pettuse vastu“, mainimata põhikontrolli puudumist finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses. Komisjoni sõnul kasutati mõlemas auditis mõistet „kindla määraga korrektsioon“ ning korrektsiooniks kasutatava terminoloogia osas viitavad mõisted „ebaõiged maksemäärad“ ja „ülemäärased maksesummad“ samale aspektile, nimelt asjaolule, et ebaõiged maksemäärad tõid kaasa maksmisele kuuluvate summade ülehindamise. Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõiked 6 ja 7 käsitlevad aga määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 kohaldamist, mis hõlmab kõiki kulusid, mis ei ole liidu õigusega ja EAFRDga kooskõlas, ning käesolevas asjas käsitletavat ülemäärast hüvitist, mis on tingitud eksliku arvutusmeetodi kohaldamisest.

119    Sellega seoses tuleb rõhutada, et vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikele 1 võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu rahastamisest väljajäetavad summad, kui ta leiab, et kulusid ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega. Sama määruse artikli 52 lõike 2 kohaselt hindab komisjon väljajäetavaid summasid tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel. Selleks võtab ta arvesse rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju. Peale selle tugineb komisjon väljajätmisel alusetult kulutatud summade kindlaksmääramisele ning kui nende kindlaksmääramine ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik, võib komisjon kohaldada muu hulgas kindla määraga korrektsioone. Kindla määraga korrektsioone kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.

120    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõigetes 2 ja 3 võetakse arvesse olukordi, kus alusetult kulutatud summasid on või ei ole võimalik kindlaks teha proportsionaalsete jõupingutustega ja liikmesriikide abiga.

121    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et „[k]ui komisjon leiab, et kulud ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega ning seoses EAFRDga kooskõlas kohaldatava liidu või siseriikliku õigusega, määrab ta liidupoolsest rahastamisest väljajäetavad summad kindlaks oma järelduste põhjal ja võtab arvesse liikmesriikidelt määruse […] nr 1306/2013 artikli 52 kohaselt tehtud vastavuskontrolli jooksul saadud teavet“.

122    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui alusetult kulutatud summasid ei ole võimalik lõike 2 kohaselt kindlaks teha, võib komisjon väljajäetavate summade kindlaksmääramisel kohaldada ekstrapoleeritud korrektsioone. Selleks et komisjon saaks asjaomased summad kindlaks määrata, võivad liikmesriigid komisjoni poolt vastavuskontrollimenetluse raames kehtestatud tähtaegade jooksul esitada komisjonile liidupoolsest rahastamisest väljajäetava summa arvutuse, ekstrapoleerides statistiliselt kõnealuseid juhtumeid esindava valimi kontrollimisel saadud tulemusi. Valim võetakse andmekogumist, mille puhul võib eeldada, et kohustuste täitmatajätmist on võimalik kindlaks teha.“

123    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõiked 6 ja 7 käsitlevad juhtumeid, mil määruse artikli 12 lõigetes 2 ja 3 osutatud tingimused liidu rahastamisest välja jäetavate summade kindlaksmääramiseks ei ole täidetud. Nii kohaldab komisjon kindla määraga korrektsioone, mille taseme kindlaksmääramisel võtab ta arvesse rikkumise laadi ja raskusastet ning oma hinnangut liidule rahalise kahju tekitamise ohu kohta.

124    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui lõigete 2 ja 3 kohaselt liidupoolsest rahastamisest väljajäetavate summade kindlaksmääramise tingimused ei ole täidetud või kui juhtumi laadi tõttu ei ole võimalik väljajäetavaid summasid kõnealuste lõigete põhjal kindlaks määrata, kohaldab komisjon asjakohaseid kindla määraga korrektsioone, võttes samas nõuetekohaselt arvesse rikkumise laadi ja raskusastet ning hinnates liidule rahalise kahju tekitamise ohtu.

Kindla korrektsioonimäära kehtestamisel võetakse eelkõige arvesse kohustuste täitmatajätmise liiki. Sel eesmärgil jagatakse rikkumiste suhtes tehtav kontroll põhi‑ ja lisakontrollideks:

a)      põhikontrollid on sellised haldus‑ ja kohapealsed kontrollid, mida tehakse toetuse rahastamiskõlblikkuse kindlaksmääramiseks ning asjaomaste vähendamiste ja karistuste kohaldamiseks;

b)      lisakontrollid on kõik muud nõuete korrektseks menetlemiseks vajalikud haldustoimingud.

Kui ühe ja sama vastavuskontrollimenetluse raames tehakse kindlaks eri rikkumised, mille suhtes tuleks kohaldada erisuguseid kindla määraga korrektsioone, kohaldatakse vaid kõrgeimat kindlat korrektsioonimäära.“

125    Delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikes 7 on sätestatud, et „[k]indlate korrektsioonimäärade kehtestamisel võtab komisjon eelkõige arvesse järgmisi asjaolusid, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht liidu eelarvele“.

126    Seoses raskusastmega on delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punktis c muu hulgas ette nähtud, et see aste on kõrgem ja liidu eelarvele kahju tekitamise oht seega suurem, kui „liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel […]“.

127    Euroopa Kohus on leidnud, et finantskorrektsioonide arvutamise suuniste alusel komisjoni poolt vastu võetud korrektsiooni eesmärk on vältida selliste summade võtmist fondide kanda, mida ei kasutatud asjaomaste liidu õigusnormidega taotletava eesmärgi rahastamiseks, ja see ei kujuta endast sanktsiooni. Kohtupraktikas on seega tunnustatud, et nendes suunistes ette nähtud kindlad määrad võimaldavad ühtaegu tagada liidu õiguse järgimise ja liidu vahendite hea haldamise ning vältida seda, et komisjon kasutaks oma kaalutlusõigust liikmesriikidele ülemääraste ja ebaproportsionaalsete korrektsioonide kehtestamiseks (vt selle kohta 6. juuli 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑44/11, ei avaldata, EU:T:2015:469, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Veel on kohtupraktikas täpsustatud, et kui liidule tekitatud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, võib komisjon finantskorrektsioonide arvutamise suunistes sisalduvate juhiste alusel kohaldada kindla määraga korrektsiooni (vt selle kohta 6. juuli 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑44/11, ei avaldata, EU:T:2015:469, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Nagu on osutatud eespool punktis 48, on finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktis 3.2.5 märgitud:

„Kui liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel, on 25% suurune korrektsioon õigustatud, kuna võib põhjendatult eeldada, et võimalus karistamatult esitada õigusvastaseid taotlusi tekitab liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju.

[…]“.

130    Kohtupraktikast nähtub, et vastavalt finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktile 3.2.5 kohaldab komisjon põhimõtteliselt 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni asjaoludel, millest ilmneb tuvastatud puuduste suurem raskusaste ja järelikult suurem oht liidu eelarvele, millele on viidatud delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõikes 7. Samas võib ta kehtestada ka kõrgema korrektsioonimäära. Nii on 100% kindla määraga korrektsioon põhjendatud siis, kui kontrollisüsteemi puudused on nii rängad, et nende tulemusena ei järgita liidu õigusnorme üldse, mis muudab kõik maksed ebaseaduslikuks (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑404/19 P, EU:C:2020:1041, punkt 58).

131    Käesoleval juhul tuleb toonitada, et nagu nähtub koondaruandest ja 14. aprilli 2020. aasta kirjas sisalduvast lõplikust seisukohast, tugines komisjon kindla määraga korrektsiooni määramisel sellele, et esineb suur oht põllumajandusfondide jaoks, kuna Rumeenia ametiasutused kohaldasid loomade heaolu käsitleva meetme 215 juhtimis‑ ja kontrollisüsteemi „vaidlusaluse allmeetme maksemäärade osas ränkade puudustega“. Komisjon leiab, et need puudused, mis mõjutavad kõiki vaidlusaluse allmeetme alusel tehtavaid makseid, on süstemaatilised. Täpsemalt leidis ta, et esines kaudseid tõendeid üldise eeskirjade eiramise kohta, mis tõid kaasa süstemaatilise ülemäärase hüvitise maksmise põllumajandustootjatele. Arvestades, et Rumeenia ametiasutused ei olnud esitanud põllumajandusfondide riskihindamise arvutusi ja on siiski osutanud riskirühmale, järeldas komisjon, et on mõistlik eeldada, et võimalus esitada karistamatult eeskirjadele mittevastavaid taotlusi tekitab liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju. Nii otsustas komisjon, tuginedes finantskorrektsioonide arvutamise suunistele, kohaldada 25protsendilist kindla määraga korrektsiooni.

132    Komisjoni kohaldatud kindla määraga korrektsiooni proportsionaalsuse kontrolli kohta tuleb märkida, et asjaolude hulgas, mis delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punkti c kohaselt tõendavad tuvastatud puuduste suuremat raskusastet ja seega liidu eelarvele kahju tekitamise suuremat ohtu, on olukord, kus on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise või pettuse vastu võitlemisel (vt eespool punkt 126).

133    See olukord on ette nähtud ka finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktis 3.2.5, mille kohaselt juhul, kui „liikmesriigis kohaldatav kontrollisüsteem ei toimi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuse vastu võitlemisel, on 25% suurune korrektsioon õigustatud, kuna võib põhjendatult eeldada, et võimalus karistamatult esitada vastuvõetamatuid taotlusi tekitab liidu eelarvele erakordselt suurt rahalist kahju“ (vt eespool punktid 48 ja 129).

134    Finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktis 1.2 on mõiste „eeskirjade eiramine“ määratletud kui „[liidu õiguse või riigisisese õiguse] mis tahes sätte rikkumine, mis tuleneb ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis kahjustab või võib kahjustada [liidu] üldeelarvet või [tema] juhitavaid eelarveid kas otse [liidu] nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu“.

135    Seega on finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktis 1.2 mõiste „eeskirjade eiramine“ määratluses, millega on põhjendatav korrektsioonimäära kohaldamine 25% ulatuses kuludest, viidatud ettevõtja „tegevusele“ või „tegevusetusele“.

136    Käesoleval juhul, nagu kinnitab lepitusorgan menetluse 19/RO/856 käigus esitatud aruandes (vt eespool punkt 25) ja nagu Rumeenia oma hagis kordab, on ettevõtjad finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punkti 1.2 tähenduses abisaajad, kes taotlesid abi komisjoni heaks kiidetud maaelu arengu programmis 2007–2013 ette nähtud maksemäära alusel.

137    Kuid määruse nr 1698/2005 artikli 40 lõike 3 rikkumine, millele komisjon viitab, ei tulene mingil juhul abisaajate „tegevusest“ või „tegevusetusest“, vaid toetusmäära arvutamise meetodist, mida Rumeenia ametiasutused kohaldasid.

138    Seega ei ole korrektne vaidlusaluse allmeetme arvutusmeetodi ja selle finantstulemuse õiguslik kvalifitseerimine „üldiseks eeskirjade eiramiseks“ ja „ulatuslikuks hooletuseks eiramise ja pettuse vastu võitlemisel“ finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses.

139    Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et kui komisjon on suunised vastu võtnud, siis on need vastavalt kohtupraktikale talle kohustuslikud ning liidu kohus peab kontrollima, et institutsioon järgiks eeskirju, mille ta ise endale on kehtestanud (vt selle kohta 9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Holland Malt vs. komisjon, T‑369/06, EU:T:2009:319, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Lisaks, isegi kui möönda, et komisjoni koondaruandes ja lõplikus seisukohas viidatud „eeskirjade eiramised“ ja „raske hooletus“ võivad viidata Rumeenia ametiasutustele, mitte abisaajatele, tuleb märkida järgmist.

141    On tõsi, et Rumeenia ametiasutustele on kontrollikoja järelduste kättetoimetamisest ehk alates 18. septembrist 2015 (vt eespool punkt 7) ja ka alates komisjoni 21. märtsi 2016. aasta kirjast (vt eespool punkt 12) teatavaks tehtud komisjon arvamus, et vaidlusaluse allmeetme maksemäärad on õigusvastased. Siiski leidis komisjon ekslikult, et Rumeenia ametiasutused panid toime üldisi eeskirjade eiramisi või olid võitluses eeskirjade eiramise vastu väga hooletud, jätkates vabalt abitaotluste esitamist määra alusel, mis tõi kaasa ülemäärase hüvitise maksmise. Rumeenia ametiasutuste suhtumine on nimelt ühelt poolt seletatav asjaoluga, et nad olid saanud kinnitusi, et komisjonile esitatud arvutusmeetod vastab määruse nr 1698/2005 ja määruse nr 1974/2006 asjasse puutuvatele sätetele, ja teiselt poolt sellega, et määruse nr 1974/2006 artikli 9 lõike 3 kohaselt võis maaelu arengu programmi 2007–2013 muudatusi teha hiljemalt 31. detsembrini 2015, tingimusel et liikmesriik teatab sellest hiljemalt 31. augustiks 2015.

142    Seda, et vaidlusaluse allmeetme hüvitismaksete vähendamiseks või isegi peatamiseks meetmete võtmata jätmine oli süstemaatiline, ei saa seega käesoleval juhul samastada „üldise eeskirjade eiramisega“ finantskorrektsioonide arvutamise suuniste tähenduses, mis põhjendaks 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamist.

143    Mis puudutab toetusesaajate väidetavat vabadust esitada „karistamatult“ nõuetele mittevastavaid taotlusi ja väidetavalt ülehinnatud maksemäära kohaldamist, siis on oluline täheldada, et see on seotud maaelu arengu programmi 2007–2013 alusel võetud mitmeaastaste kohustustega ja õiguspäraste ootustega, et vaidlusalune allmeede jääb kehtima.

144    Lõpetuseks, ei Rumeenia ametiasutuste ega ka asjaomaste abisaajate tegevust ei saa võrdsustada „raske“ hooletusega eeskirjade eiramise või pettuse vastu võitlemisel. Kuna Rumeenia ametiasutustel oli tekkinud õiguspärane ootus, et 2012. aastal komisjoniga läbi arutatud arvutusmeetod on kehtivate eeskirjadega kooskõlas, siis ei saa käesoleval juhul tuvastada ühtegi eeskirjade eiramist ega pettust. Maksetaotlused esitati nimelt „nõuetekohaselt“ vastavalt kehtivale riiklikule maaelu arengu programmile ja maksed tehti „nõuetekohaselt“, kohaldades vaidlusaluse allmeetmega ette nähtud määrasid, mille komisjon oli enne heaks kiitnud ja mis kehtisid nii toetusesaajate poolt kohustuste allkirjastamise ajal kui ka makseasutusele maksetaotluste esitamise ajal.

145    Kuna just Rumeenia ametiasutuste toime pandud eeskirjade eiramise esinemine ja raskusaste, mis tulenes ülehinnatud maksemäära süstemaatilisest kohaldamisest, viis selleni, et komisjon eeldas, et vastavalt delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punktile c esineb liidu eelarvele rahalise kahju tekitamise oht, ja kuna käesoleval juhul tuleb välistada nii väidetavate eeskirjade eiramiste või hooletuse „esinemine“ kui ka „nende raskusaste või süstemaatilisus“ (vt eespool punktid 142–144), siis on 25% korrektsiooni kohaldamine omakorda põhjendamatu, arvestades seda artiklit koostoimes finantskorrektsioonide arvutamise suunistega.

146    Komisjon tegi seega õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kui ta tugines delegeeritud määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punktile c koostoimes finantskorrektsioonide arvutamise suunistega, et põhjendada 25protsendilise kindla määraga korrektsiooni kohaldamist.

147    Lisaks, nagu Rumeenia põhjendatult väidab, kvalifitseeris komisjon esimese auditi käigus eeskirjade eiramise, mis puudutas vaidlusaluse allmeetme arvutusmeetodit ja selle finantstulemust, ühtaegu nii „abikõlbmatuteks kuludeks“ kui ka „põhikontrolli puudumiseks“ selle kontrollimisel, kas toetusetaotlus vastab liidu õigusaktides sätestatud ja maaelu arengu programmis 2007–2013 määratletud abikõlblikkuse kriteeriumidele. Kuigi – nagu komisjon õigesti väidab – esimese auditi tulemusel vastu võetud otsus ei ole käesoleva kohtuasja ese, on siiski tõsi, et õiguslikult väär kvalifitseerimine „põhikontrolli puudumiseks“ näitab, et komisjon ei ole alates uurimise algusest suutnud kindlaks teha, millist liiki rikkumise Rumeenia ametiasutused on toime pannud ja milline finantskorrektsioon on käesoleval juhul kohaldatav.

148    Seega tuleb esimese väite kolmanda osaväitega nõustuda ja tuvastada, et komisjon leidis ekslikult, et 25protsendiline finantskorrektsioon on määruse nr 1306/2013 artikli 52 alusel põhjendatud koostoimes delegeeritud määruse nr 907/2014 artikliga 12 ja finantskorrektsioonide arvutamise suuniste punktiga 3.2.5.

149    Kõike eeltoodut arvesse võttes – ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite esimest osaväidet, mille kohaselt on komisjon vastutav määruse nr 1605/2002 artiklite 76–78 alusel, ega ka esimese väite teist osaväidet, mille kohaselt on tehtud hindamisviga seoses hüvitismakse määra arvutamise meetodiga, ega ka esimese väite kuuendat osaväidet, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet – tuleb nõustuda esimese väitega ja järelikult hagi tervikuna rahuldada, tühistades vaidlustatud otsuse osas, milles sellega on välja jäetud teatavad kulud, mida Rumeenia kandis EAFRD raames eelarveaastatel 2017–2019, summas 18 717 475,08 eurot.

 Kohtukulud

150    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

151    Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt Rumeenia nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 18. novembri 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1734, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles sellega on välja jäetud teatavad kulud, mida Rumeenia kandis EAFRD raames eelarveaastatel 2017–2019, summas 18 717 475,08 eurot.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Gervasoni Madise Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. jaanuaril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: rumeenia.