Kohtuasi T‑11/07

Frucona Košice a.s.

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Maksuvõla osaline vähendamine võlausaldajate kokkuleppe menetluses – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjoni otsus – Kohtulik kontroll – Piirid

(EÜ artiklid 88 ja 230)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 21 ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

3.      Riigiabi – Asutamislepingu sätted – Ratione temporis kohaldamisala – Uue liikmesriigi ühinemine Euroopa Liiduga

(EÜ artiklid 87 ja 88; 2003. aasta ühinemisakt, IV lisa, 3. jagu)

4.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium – Keeruline majanduslik hinnang – Kohtulik kontroll – Piirid

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikli 88 lõige 2)

5.      Riigiabi – Mõiste – Raskuses oleva äriühingu võlgade vähendamine riigiasutuste poolt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

6.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused – Abisaaja staatus

(EÜ artikli 88 lõige 2)

7.      Riigiabi – Keeld – Erandid – Komisjoni kaalutlusõigus – Võimalus võtta vastu suuniseid

(EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c); komisjoni teadaanne 1999/C 288/02)

1.      Kui on esitatud tühistamishagi, tuleb asjassepuutuva akti õiguspärasuse hindamisel lähtuda faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis esinesid akti vastuvõtmise ajal. Kui tegemist on riigiabi valdkonna otsusega, tuleb selle otsuse õiguspärasust hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis. Seega ei saa hageja kohtus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei esitatud EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses. Samuti ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida oleks võidud talle esitada haldusmenetluses, kuid ei esitatud, kuna komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada.

(vt punktid 48–51)

2.      Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast.

(vt punkt 59)

3.      Selleks et kindlaks teha, kas komisjon on pädev uurima abimeedet, mille osa asjassepuutuvaid asjaolusid leidsid aset enne liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga, tuleb lähtuda kriteeriumist, milleks on õiguslikult siduv akt, millega pädev riigiasutus kohustub abi andma.

Mis puudutab võlausaldajate kokkuleppe raames raskustes oleva äriühingu maksuvõla osalist vähendamist liikmesriigi ametiasutuse poolt, siis tuleb eristada otsust mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust otsusest kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek. Vaid viimasega loobub maksuhaldur nõudest ettevõtja vastu. Nimelt, kui võlausaldaja otsus mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust lükkab nõude sundtäitmist vaid edasi, siis võlausaldaja otsus kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek tähendab, et kui selle kokkuleppe kinnitab ka pädev kohus, loobub võlausaldaja lõplikult kas kogu või osa võlgnevuse sissenõudmisest. Seega selleks et hinnata, kas komisjon on pädev asjassepuutuvat abimeedet uurima, tuleb kindlaks teha vaid see, millisel ajahetkel võeti vastu maksuhalduri otsus kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek.

(vt punktid 68–72)

4.      Kuna komisjoni poolt turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine eeldab keerulist majanduslikku hinnangut, nagu ka turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine, piirdub selle üle teostatav kontroll menetlus- ja põhjendamisreeglite järgimise, esitatud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, nende faktide hindamisel ilmse hindamisvea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. Kuigi komisjonil on kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusalaseid andmeid on tõlgendanud. Liidu kohus ei pea nimelt kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Kohus ei saa siiski sellise kontrolli käigus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga.

(vt punktid 108–110)

5.      Avalik-õiguslik üksus, kes on talle võlgnetavat summat vähendanud, on samastatav eraõigusliku võlausaldajaga, kes soovib, et rahalistes raskustes olev võlgnik talle võlgnetava summa tagasi maksaks. Võlausaldajat tuleb nimelt eristada turumajanduse tingimustes tegutsevast erainvestorist, kes tegutseb struktuurilise, üldise või valdkondliku strateegia kohaselt ja kelle eesmärk on saavutada investeeritud kapitali pikaajaline kasumlikkus.

Kui ettevõtja, kelle majanduslik olukord on oluliselt halvenenud, teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida võlgade haldamise leping või lepingud, et parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepinguga pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta ettevõtja võimaliku likvideerimise korral võib saada. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema nõue on tagatud hüpoteegiga, kas see on esimese järgu või n‑ö tavaline nõue, millist liiki ja millise ulatusega on tema kasuks seatud võimalikud tagatised, milliseks hindab ta võimalusi ettevõtja olukorra paranemiseks, samuti summa, mille ta saaks äriühingu likvideerimise korral.

(vt punktid 114 ja 115)

6.      Riigiabi kontrolli menetluses piirdub asjassepuutuvast liikmesriigist erinevate huvitatud isikute roll sellega, et nad esitavad komisjonile kogu teabe, mis viimast tulevases kohtuvaidluses aidata võib. Seega ei saa need isikud ise nõuda, et komisjoniga toimuks selline võistlev vaidlus, nagu algatatakse asjassepuutuva liikmesriigi suhtes.

Lisaks ei anna ükski riigiabi kontrolli reguleeriv menetlusnorm abisaajale erilist rolli võrreldes teiste huvitatud isikutega. Tuleb täpsustada, et riigiabi kontrolli menetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate „vastu”, mis annaks talle või neile õiguse tugineda nii ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused.

Vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb ka hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis; liikmesriigil ja vajadusel abisaajal tuleb esitada tõendeid selle kohta, et abi on ühisturuga kokkusobiv, esitades vajadusel komisjoni vastaval nõudmisel ka juba saadud abi tagastamisega seotud konkreetsed asjaolud.

(vt punktid 178–180)

7.      EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatu kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. EÜ artikli 87 lõige 3 annab komisjonile laia kaalutulusõiguse selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist erandina käsitletava abi lubamisel, kuna riigiabi ühisturuga kokkusobivuse või kokkusobimatuse hindamine on seotud probleemidega, mille lahendamisel tuleb arvestada ning hinnata keerukaid fakte ja majanduslikke olukordi, mis võivad kiiresti muutuda. Kuna liidu kohus ei saa asendada otsuse autori poolt faktilistele asjaoludele eelkõige majanduslikust seisukohast antud hinnangut oma hinnanguga, peab Üldkohtu asjakohane kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise täpsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.

Komisjon võib kehtestada endale oma kaalutlusõiguse teostamiseks juhiseid selliste õigusaktidega nagu suunised, arvestades, et need peavad sisaldama juhiseid lähenemisviiside kohta, mida see institutsioon on kohustatud järgima, ja et need ei tohi kõrvale kalduda asutamislepingu sätetest. Mis puudutab raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi, siis nähtub 1999. aasta suuniste lõikest 31, et selleks, et abi kuulutataks kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, peab raskustes olevale ettevõtjale antava iga individuaalse abi kohta olema koostatud ümberkorraldamiskava, mille kinnitab komisjon. Nende suuniste lõigete 32–40 kohaselt peab ümberkorraldamiskava, mille kestus peab olema võimalikult lühike, mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastama äriühingu pikaajalise elujõulisuse, arvestades, et abi suurus ja intensiivsus peavad rangelt piirduma vajamineva miinimumiga. Lisaks on nimetatud suuniste lõigetes 43 ja 45 sätestatud, et asjassepuutuv ettevõtja peab komisjoni poolt heakskiidetud ümberkorraldamiskava täielikult rakendama. Seda rakendamist ja kava elluviimist kontrollib komisjon, kellele esitatakse üksikasjalikke aastaaruandeid. Kui puudub usaldusväärne ümberkorraldamiskava, võib komisjon põhjendatult keelduda abi andmise lubamisest.

(vt punktid 225–229, 231)