ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
19. september 2012(*)
Vahekohtuklausel – Sellise kohaliku arengu meetme toetusleping, mis seisneb Millaus (Prantsusmaa) kohalike ettevõtjate Euroopa keskuse loomises ja käivitamises – Tehtud ettemaksetest osa tagastamine – Sellise hagi vastuvõetavus, mis on esitatud Prantsuse õiguse alusel asutatud ning äriregistrist kustutatud äriühingu vastu – Prantsuse õiguse kohaldatavus – Haldusleping – Alusetult saadu tagastamine – Aegumine – Vahekohtuklauslile tuginemise võimalikkus – Võlakohustuse ülevõtmine – Aktsessoorsuse teooria – Leping kolmanda isiku kasuks
Kohtuasjades T‑168/10 ja T‑572/10,
Euroopa Komisjon, esindaja: S. Petrova, keda abistas advokaat E. Bouttier,
hageja,
versus
Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (SEMEA), asukoht Millau (Prantsusmaa), keda esindasid advokaadid L. Hincker ja F. Bleykasten,
kostja kohtuasjas T‑168/10,
Commune de Millau (Prantsusmaa), keda esindasid advokaadid L. Hincker ja F. Bleykasten,
kostja kohtuasjas T‑572/10,
mille ese on nõuded tagastada põhisumma 41 012 eurot, mille komisjon maksis tema poolt SEMEA‑le antud abi raames võimaldatud tagatise alusel, koos sellelt summalt maksmisele kuuluvate ja tulevikus tekkivate viivitusintressidega ning muude summadega, mis hüvitavad komisjonile tekitatud kahju,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Majandusühendus, keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjon, sõlmis 6. juulil 1990 toetuslepingu segaosalusega ettevõtjaga Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (SEMEA), kelle kapitalis oli Millau kohalikul omavalitsusüksusel 50% osalus.
2 See leping puudutas kohaliku arengu meedet, mis seisneb Millaus kohalike ettevõtjate Euroopa keskuse loomises ja käivitamises (edaspidi „leping”).
3 Lepingu punkt 2 sätestas:
„Tööd tuleb lõpule viia 18 kuu jooksul alates käesoleva lepingu allkirjastamisest.”
4 Lepingu punkti 4 kohaselt kohustus SEMEA tegema erinevaid töid ning andma sellest aru komisjonile kindlate ajavahemike järel esitatavate aruannete abil; komisjon omaltpoolt kohustus rahastama töid maksimaalselt 135 000 eküü ulatuses ja seda kuni 50%‑ni tööde õigustatud maksumusest.
5 Lepingu punkt 6 sätestas:
„Käesoleva lepingu suhtes kohaldatakse Prantsuse õigust.”
6 Lepingu punkt 10 oli sõnastatud järgmiselt:
„Kui krediit ei ole kättesaadav või ei ole käesoleva lepingu täitmiseks piisavalt kättesaadav, on komisjonil õigus käesolev leping üles ütelda väljaspool mis tahes kohtumenetlust või kohandada lepingut vastavalt muutunud finantsvõimalustele.”
7 Lepingu üldtingimuste punkti 9 lõige 1 sätestas:
„Kui lepingupool ei täida ühte lepingust tulenevat kohustust, on komisjonil olenemata lepingu suhtes kohaldatavates õigusnormides ette nähtud tagajärgedest õigus leping üles öelda või lõpetada, ilma et selleks oleks vaja pöörduda kohtusse, kui lepingupoolelt on tähitud kirjaga nõutud kohustuse täitmist ja lepingupool ei ole kohustust täitnud ühe kuu jooksul alates kirja kättesaamisest.”
8 Lepingu üldtingimuste punkt 10 nägi ette järgmist:
„Kui ei jõuta kohtuvälise kokkuleppeni, on lepingut puudutava ning lepingupoolte vahelise vaidluse lahendamiseks pädev üksnes Euroopa Ühenduste Kohus.”
9 SEMEA taotles 16. mai 1991. aasta kirjaga komisjonilt nõusolekut lepingu täitmiseks temast eraldiseisva üksuse Centre européen d’entreprise et d’innovation (edaspidi „ühing CEI 12”) poolt; komisjon andis selleks nõusoleku 2. juuli 1991. aasta kirjas, täpsustades, et selline nõusolek ei vabasta SEMEA‑d tema kohustustest. SEMEA kinnitas 22. oktoobri 1991. aasta kirjas, et ta käendab lepingus ette nähtud tööde nõuetekohast elluviimist.
10 Komisjoni talitused kontrollisid 1992. aasta juunis ja juulis tööde seisu ning tuvastasid, et abikõlblike kulutuste kogusumma oli 187 977 eküüd ning et komisjoni toetuse suuruseks tuli seega määrata 50% sellest summast, st 93 988 eküüd.
11 Kuivõrd SEMEA‑le oli lepingu alusel makstud juba 135 000 eküüd, nõudis komisjon temalt 27. aprilli 1993. aasta kirjas 41 012 eküü tagastamist (edaspidi „vaidlusalune võlanõue”). SEMEA seda nõuet ei rahuldanud.
12 SEMEA aktsionäride erakorraline üldkoosolek otsustas 17. veebruaril 1997 SEMEA lõpetamise 31. märtsil 1997 ja määras likvideerija.
13 Komisjon nõudis 18. novembri 2005. aasta väljastusteatega tähtkirjaga SEMEA‑lt uuesti vaidlusaluse võlanõude rahuldamist.
14 Komisjon saatis SEMEA‑le 11. jaanuaril 2006 võlateate 41 012 euro kohta.
15 SEMEA likvideerija vastas 31. jaanuari 2006. aasta kirjas, et SEMEA varast ei piisa sellise summa maksmiseks, et ta on kohustatud esitama pankrotiavalduse ning et vaidlusaluse võlanõude puhul on Prantsuse õiguse kohaselt tegemist aegunud võlanõudega, sest Prantsuse õigus ei võimalda nõuda sisse selliseid summasid, mida ei ole nõutud enam kui nelja aasta jooksul, ja komisjoni viimane nõue oli esitatud 27. aprillil 1993, ehk enam kui 12 aastat tagasi.
16 Komisjon nõudis omaltpoolt 16. veebruari 2006. aasta väljastusteatega tähtkirjas sõnaselgelt vaidlusaluse võlanõudega arvestamist likvideerimisel ning samuti selle kandmist äriühingu kohustuste hulka.
17 SEMEA teavitas 20. septembri 2006. aasta kirjas komisjoni sellest, et äriühingu erakorraline üldkoosolek oli otsustanud pankrotiavalduse esitamise edasi lükata, ning teavitas ühingu CEI 12 protokollist, mille kohaselt komisjon oli lõppkokkuvõttes loobunud vaidlusaluse võlanõude sissenõudmisest.
18 Komisjon nõudis 29. novembri 2006. aasta kirjas oma advokaadi kaudu SEMEA‑lt vaidlusaluse võlanõude rahuldamist. Komisjon täpsustas selles kirjas, et tal ei olnud kunagi olnud kavatsust loobuda sellest võlanõudest.
19 Komisjoni advokaat nõudis 30. jaanuari 2007. aasta kirjas uuesti vaidlusaluse võlanõude rahuldamist ning järeldas SEMEA tegevusetustest, et viimasel puudub likviidsus.
20 SEMEA väitis 5. veebruari 2007. aasta kirjas, et ta on likviidne.
21 SEMEA saatis 12. veebruari 2007. aasta kirjaga koopia ühingu CEI 12 otsusest, milles kinnitati, et komisjon oli loobunud vaidlusaluse võlanõude sissenõudmisest.
22 Komisjon edastas 26. oktoobril 2007 SEMEA likvideerija era‑aadressile kohtutäituri kaudu maksenõude.
23 Komisjon edastas 10. detsembril 2007 äriühingu likvideerimisaadressile kohtutäituri kaudu maksenõude.
24 Maksenõude edastanud kohtutäiturile adresseeritud 14. detsembri 2007. aasta kirjas kordas SEMEA likvideerija oma palvet saada teavet komisjoni otsuse kohta loobuda vaidlusalusest võlanõudest. Oma kirjas väitis ta, et uued aktsionärid ja likvideerija ei olnud teadlikud SEMEA‑t ühinguga CEI 12 siduvatest kohustustest.
25 Komisjoni advokaat vaidlustas 7. jaanuari 2008. aasta kirjas SEMEA likvideerija väited, nõudis uuesti vaidlusaluse võlanõude tasumist, ning saatis koopia sellest kirjast prokurörile, paludes eeskätt pettuse süüteo seisukohast uurida SEMEA likvideerija käitumist.
26 Sellele nõudele vastates väitis SEMEA likvideerija, et vaidlusalune võlanõue võib olla aegunud. Selles kirjas meenutas ta asjaolu, et ta oli 2007. aasta alguses komisjoni advokaadiga läbi rääkides võtnud endale kohustuse tasuda vaidlusalune võlanõue niipea, kui ta on saanud vastuse võlanõude sissenõutavust puudutavatele küsimustele.
27 Komisjoni advokaat edastas 21. veebruari 2008. aasta kirjaga SEMEA‑le viimase nõude rahuldada vaidlusalune võlanõue.
28 SEMEA erakorraline üldkoosolek tegi 21. novembril 2008 teatavaks oma peamise aktsionäri Millau kohaliku omavalitsusüksuse otsuse võtta üle SEMEA aktivad ja passivad ning otsustas kanda SEMEA vabad rahalised vahendid summas 82 719,76 eurot üle Millau kohalikule omavalitsusüksusele. Likvideerija esitatud likvideerimisaruande kohaselt, kus oli ära märgitud ka vaidlusalune võlanõue, loeti kõik SEMEA‑le usaldatud tööd lõpuleviiduks.
29 SEMEA likvideerija lõpetas 9. detsembril 2008 likvideerimismenetluse ja lasi SEMEA äriregistrist kustutada.
30 Millau kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võttis 18. detsembril 2008 ametlikult üle SEMEA varad. SEMEA kohustuste hulka oli sõnaselgelt kantud vaidlus Euroopa Komisjoniga.
31 Komisjoni taotlusel määras Tribunal de commerce de Rodez (Rodezi kaubanduskohus) 12. veebruaril 2010 ad hoc esindaja SEMEA esindamiseks.
Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded
A – Kohtuasjas T‑168/10
32 Üldkohtu kantseleis 15. aprillil 2010 registreeritud hagiavalduses palub komisjon Üldkohtul:
– kohustada SEMEA‑d tema ad hoc halduri isikus tasuma talle põhisumma 41 012 eurot koos intressidega Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga alates 10. märtsist 1992 või teise võimalusena alates 27. aprillist 1993;
– määrata intresside kapitaliseerimine;
– mõista SEMEA‑lt välja 5000 eurot võlanõude täitmisest õigusvastaselt hoidumise eest;
– mõista kohtukulud välja SEMEA‑lt.
33 See hagi oli suunatud SEMEA vastu „C. G. kui tema ad hoc halduri isikus”. Kuna C. G. näol ei ole tegemist mitte ad hoc halduri, vaid Tribunal de commerce de Rodez’i presidendiga, kes oli ad hoc esindaja määranud, siis teavitas kohtu kantselei komisjoni 4. mail 2010 sellest, et tal ei olnud õnnestunud hagiavaldust SEMEA‑le kätte toimetada ning määras kättetoimetamise võimaldamiseks uue aadressi edastamise tähtpäeva. Komisjon vastas sellele nõudele edastades SEMEA ad hoc esindaja nime ja aadressi. Sellel aadressil õnnestus hagiavaldus kätte toimetada.
34 Oma vastuvõetamatuse vastuväites, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 26. juulil 2010, palus SEMEA Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
35 Märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 30. augustil 2010, palus komisjon:
– lükata tagasi SEMEA esitatud vastuvõetamatuse alused ning tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– peatada menetlus seniks, kuni Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu esitatakse hagi;
– mõista kohtukulud välja SEMEA‑lt.
36 Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames vastasid komisjon ja SEMEA Üldkohtu kantseleis vastavalt 8. ja 9. novembril 2010 registreeritud kirjadega Üldkohtu küsimustele ja nõudele esitada dokumendid.
37 Üldkohtu kolmanda koja esimehe 29. novembri 2010. aasta määrusega peatati menetlus kohtuasjas T‑168/10 kuni 31. jaanuarini 2011.
38 Üldkohtu (kolmas koda) 24. mai 2011. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide kohtuasja põhiküsimusega.
39 Üldkohtu kantseleis 8. juulil 2011 registreeritud kostja vastuses palub SEMEA Üldkohtul sisuliselt:
– esimese võimalusena jätta komisjoni hagi rahuldamata;
– teise võimalusena juhul, kui Üldkohus otsustab rahuldada komisjoni esitatud tagastamisnõude:
– kohustada komisjoni tasuma SEMEA‑le 41 012 eurot koos intresside ja muude summadega, mille Üldkohus komisjoni kasuks oma otsusega välja mõistab;
– jätta komisjoni hagi rahuldamata osas, mis puudutab intresse ja nende kapitaliseerimist seoses 18. novembrile 2005 eelneva ajavahemikuga;
– jätta rahuldamata komisjoni muud nõuded;
– mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt.
40 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 29. veebruar 2012. aasta kohtuistungil.
B – Kohtuasjas T‑572/10
41 Olles kohtuasja T‑168/10 menetluse raames teada saanud, et Millau kohalik omavalitsusüksus oli otsustanud SEMEA kõik aktivad ja passivad üle võtta, esitas komisjon hagi Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu Üldkohtu kantseleis 21. detsembril 2010 registreeritud hagiavaldusega.
42 Komisjon omalt poolt palub sisuliselt Üldkohtul:
– kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma talle solidaarselt SEMEA‑ga põhisumma 41 012 eurot koos intressidega alates 10. märtsist 1992 või teise võimalusena alates 27. aprillist 1993;
– määrata intresside kapitaliseerimine;
– mõista Millau kohalikult omavalitsusüksuselt solidaarselt SEMEA‑ga välja 5000 eurot SEMEA võlanõude täitmisest õigusvastaselt hoidumise eest;
– mõista kohtukulud välja Millau kohalikult omavalitsusüksuselt solidaarselt SEMEA‑ga;
– liita kohtuasjad T‑168/10 ja T‑572/10.
43 Millau kohalik omavalitsusüksus palus omakorda Üldkohtul:
– tuvastada oma pädevuse puudumine ning suunata komisjon pädevate Prantsuse kohtute poole;
– teise võimalusena jätta komisjoni hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– juhul kui Üldkohus otsustab rahuldada komisjoni esitatud tagastusnõude:
– kohustada komisjoni tasuma talle 41 012 eurot koos intresside ja muude summadega, mille Üldkohus komisjoni kasuks oma otsusega välja mõistab;
– jätta komisjoni hagi rahuldamata osas, mis puudutab intresse ja nende kapitaliseerimist seoses 18. novembrile 2005 eelneva ajavahemikuga;
– jätta rahuldamata komisjoni muud nõuded;
– mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt.
44 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 29. veebruari 2012. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
45 Pärast poolte ärakuulamist otsustati kohtuasjad T‑168/10 ja T‑572/10 käesoleva kohtuotsuse huvides nende seotuse tõttu liita.
A – Kohtuasi T‑168/10
46 Kohtuasja T‑168/10 ese on komisjoni hagi SEMEA vastu ja viimase vastuhagi.
1. Komisjoni hagi
a) Hagi vastuvõetavus
47 ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 256 lõike 1 esimese lõigu kohaselt kuulub Üldkohtu pädevusse otsuse tegemine Euroopa Liidu poolt või nimel sõlmitud era‑ või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel.
48 Lepingu üldtingimuste punkti 10 kohaselt on lepingut puudutava ning lepingupoolte vahelise vaidluse lahendamiseks pädev üksnes Euroopa Liidu Kohus.
49 ELTL artikli 272, ELTL artikli 256 lõike 1 esimese lõigu ja lepingu üldtingimuste punkti 10 kohaselt on Üldkohus seega pädev otsustama komisjoni hagi üle. Nimelt on üldtingimuste punkt 10 sõnastatud piisavalt üldiselt, et hõlmata kõiki komisjoni lepinguga seonduvaid nõudeid, nii neid, mis tuginevad otse lepingusätetele, kui ka neid, mis tuginevad lepingut reguleerivatele kohaldatava õiguse täiendavatele sätetele, nagu need sätted, mis reguleerivad alusetult saadu tagastamist.
50 Oma vastuvõetamatuse vastuväite raames esitas SEMEA kaks vastuvõetamatuse põhjust, millest esimene tugineb sellele, et SEMEA kustutati äriregistrist, ning teine SEMEA esindamisele. Käesolevas kohtuotsuses uuritakse ainult esimest vastuvõetamatuse põhjust, sest SEMEA loobus kohtuistungil tuginemast teisele põhjusele.
51 SEMEA esindaja leiab, et see juriidiline isik on lõpetatud, sest 21. novembril 2008 kinnitati lõpparuanne ja 9. detsembril 2008 kustutati see äriregistrist. Sellest tulenevalt on komisjoni hagi tema arvates vastuvõetamatu.
52 Euroopa Kohtu praktika kohaselt on äriühingu vastu esitatud hagi vastuvõetamatu juhul, kui äriühingul ei olnud selle esitamise kuupäeval õigusvõimet ega kohtumenetlusõigus‑ ja teovõimet. Selles osas kohaldatakse õigusnorme, mis reguleerivad asjaomase äriühingu asutamist (Euroopa Kohtu 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑294/02: komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt, EKL 2005, lk I‑2175, punkt 60).
53 Käesoleva kohtuasja puhul tuleb märkida, et SEMEA oli asutatud kohaliku segaosalusega äriühinguna, mida reguleerib Prantsuse õigus, täpsemalt Code général des collectivités territoriales’i (kohalike omavalitsusüksuste üldseadus) artikkel L 1522‑1, mis sätestab, et kohalikud segaosalusega äriühingud asutatakse aktsiaseltsina, mida reguleerib Code de commerce’i (äriseadustik) II osa. Seega tuleb sellest õigusest lähtudes hinnata, kas SEMEA‑l oli hagiavalduse esitamise ajal õigusvõime ja kohtumenetlusõigus‑ ja teovõime.
54 Prantsuse õiguse kohaselt on asi aga nii, et kuigi Code de commerce’i artikli L 237‑2 teine lõik, mis on kohaldatav selliste äriühingute suhtes nagu SEMEA, näeb ette, et äriühingu õigusvõime säilib üksnes likvideerimiseks vajalikus ulatuses ning kuni likvideerimismenetluse lõpetamiseni, on Prantsuse kohtupraktikas tunnustatud teatud tingimustel võimalust, et õigusvõime säilib ka pärast likvideerimismenetluse lõpetamist või teate avaldamist.
55 Täpsemalt leidis Cour de cassation, et Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühingu õigusvõime säilib seni, kuni ei ole maksma pandud kõiki äriühingu õigusi ja täidetud kõiki kohustusi (Cour de cassation’i (chambre commerciale, financière et économique) 12. aprilli 1983. aasta otsus nr 81‑14055, Bulletin commercial de la Cour de cassation, nr 113; Cour de cassation’i (troisième chambre civile) 31. mai 2000. aasta otsus nr 98‑19435, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, 2000, III, nr 120, lk 80). Nii säilib lõpetatud äriühingu õigusvõime juhul, kui ta on poolelioleva kohtumenetluse pool (Cour de cassation’i (chambre commerciale, financière et économique) 26. jaanuari 1993. aasta otsus nr 91‑11285, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, 1193, IV, nr 33) või kui kolmas isik esitab äriühingu vastu viimase tegevusest tuleneva võlanõude (Cour de cassation’i (chambre commerciale, financière et économique) 2. mai 1985. aasta otsus nr 83‑17409, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, 1985, IV, nr 139). Sellisel juhul peab võlausaldaja, kes leiab, et talle on tekitatud kahju ning kes soovib taasavada likvideerimismenetluse, taotlema, et kohus määraks ad hoc esindaja äriühingu esindamiseks tema vastu algatatud menetluses.
56 Käesolevas kohtuasjas tuleb tuvastada, et 27. aprilli 1993. aasta, 18. novembri 2005. aasta, 16. veebruari 2006. aasta, 29. novembri 2006. aasta, 30. jaanuari 2007. aasta, 26. oktoobri 2007. aasta, 10. detsembri 2007. aasta, 7. jaanuari 2008. aasta ja 21. veebruari 2008. aasta kirjadega nõudis komisjon SEMEA‑lt vaidlusaluse võlanõude tasumist (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 11–27). Seega andis komisjon endast korduvalt SEMEA‑le märku likvideerimismenetluse raames ja isegi enne seda. Sellest hoolimata lõpetati 9. detsembril 2008 likvideerimismenetlus ja SEMEA kustutati äriregistrist, ilma et komisjoni esitatud tagastamisnõudeid oleks rahuldatud ning vaidlus temaga oleks lahendatud. Sellisel juhul ei saa asuda seisukohale, et SEMEA õigused oleks maksma pandud ja tema kohustused täidetud.
57 Seetõttu säilib SEMEA õigusvõime käesoleva kohtuvaidluse jaoks vajalikus ulatuses. Vastuvõetamatuse vastuväide, mis tugineb SEMEA kustutamisele äriregistrist, tuleb seega tagasi lükata.
58 Komisjoni hagi SEMEA vastu on seega vastuvõetav.
b) Hagi põhjendatus
59 Oma hagis palub komisjon Üldkohtul kohustada SEMEA‑d tasuma põhisumma 41 012 eurot, intressid ning samuti ka 5000 eurot tekitatud kahju hüvitamiseks.
Põhisumma tasumise nõue
60 Oma nõuete esimeses punktis palub komisjon esiteks kohustada SEMEA‑d tagastama 41 012 eurot. Ta on seisukohal, et see summa ollakse talle võlgu.
– Kohaldatav õigus
61 Kõigepealt tuleb kindlaks määrata kohaldatav õigus.
62 Lepingu punktist 6 tuleneb, et lepingu suhtes kohaldatakse Prantsuse õigust. Prantsuse õiguses kohaldatakse aga eri sätteid vastavalt sellele, kas leping kuulub tsiviilõiguse või haldusõiguse kohaldamisalasse. Kuivõrd ELTL artiklid 272 ja 340 ei keela liiduga sõlmitud lepingu suhtes avalik-õiguslike sätete kohaldamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑167/99: parlament vs. SERS ja Ville de Strasbourg, EKL 2003, lk I‑3269, punkt 113), siis tuleb esiteks kindaks teha, kas vaidlusaluse lepingu näol on tegemist eraõigusliku või halduslepinguga, et määrata seejärel kindlaks käesolevas kohtuasjas kohaldatavad õigusnormid.
63 Tribunal des conflits ja Conseil d’État kohtupraktika kohaselt on halduslepinguga põhimõtteliselt tegu siis, kui on täidetud kaks tingimust, üks lepingu poolega seonduv, teine sisuline. Kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust pädevuse jaotust, on halduslepinguga tegu siis, kui vähemalt üks lepingupool on avalik-õiguslik isik ja kui leping kas sisaldab tavapärasest erinevaid lepingutingimusi (Conseil d’État 31. juuli 1912. aasta otsus nr 30701, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 909; Tribunal des conflits 21. mai 2011. aasta otsus nr 3228) või seondub avaliku teenuse osutamisega (Conseil d’État 20. aprilli 1956. aasta otsus nr 98637, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 167 ja Conseil d’État 20. aprilli 1956. aasta otsus nr 33961, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 168; Tribunal des conflits 29. detsembri 2004. aasta otsus nr 3437) või seob teise lepingupoole või haldusasutuse avaliku teenuse osutamisega.
64 Tavapärasest erineva lepingutingimusega on tegu siis, kui lepingutingimusega antakse avalik-õiguslikule isikule õigusi ja seatakse teisele lepingupoolele kohustusi, mis on oma laadilt erinevad nendest õigustest ja kohustustest, milles igaüks võiks kokku leppida tsiviil‑ ja kaubandusõiguse alusel (Conseil d’État 20. oktoobri 1950. aasta otsus, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 505; Tribunal des conflits 15. novembri 1999. aasta otsus nr 03144). Nii loetakse tavapärasest erinevaks lepingutingimused, milles on juriidiliselt võimatu kokku leppida eraõiguslikes lepingutes, sest need annavad tunnistust avaliku võimu teostamisest.
65 Käesolevas kohtuasjas sõlmiti vaidlusalune leping ühelt poolt ühenduse, kes kujutab endast Euroopa Kohtu praktika kohaselt avalik‑õiguslikku isikut Prantsuse õiguse tähenduses (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 62 viidatud kohtuotsus parlament vs. SERS ja Ville de Strasbourg, punktid 2 ja 113) ning teiselt poolt Prantsuse eraõigusliku isiku SEMEA vahel.
66 Lisaks peetakse Prantsuse haldusõiguse kohaselt avaliku teenusega seonduvaks mis tahes akti, millega taotletakse teatava avaliku poliitika ja eeskätt sellise liidu poliitika nagu regionaalpoliitika eesmärkide saavutamist. Lepingu punktist 1 tuleneb aga, et see on seotud finantstoetusega, mida ühendus peab maksma oma regionaalpoliitika raames Millau kohalike ettevõtjate Euroopa keskuse loomise ja käivitamise eest. Seega seondub see leping avaliku teenuse osutamisega, milleks on ühenduse regionaalpoliitika.
67 Lisaks sellele näeb lepingu punkt 10 ette võimaluse ütelda leping ühepoolselt üles juhul, kui krediit ei ole kättesaadav või piisavalt kättesaadav. Selles osas on oluline märkida, et ühepoolse ülesütlemise võimalus ei viita küll tingimata tavapärasest erineva lepingutingimuse olemasolule (Tribunal des conflits 20. veebruari 2008. aasta otsus nr 3623). Kõik oleneb lepingu iseloomulikest tunnustest ja selle esemest (vt selle kohta Conseil d’État kohtujuristi B. Da Costa 19. novembri 2010. aasta ettepanek nr 331837). Käesolevas kohtuasjas näib selline tingimus eelmises punktis nimetatud lepingu eset arvestades olevat tavapärasest erinev lepingutingimus, kuivõrd sellega antakse ühendusele õigus lõpetada lepingulised suhted lihtsalt finantskaalutluste alusel.
68 Sellest tulenevalt on lepingu puhul tegemist halduslepinguga.
– Liidu võlanõue SEMEA vastu
69 Järgmiseks tuleb välja selgitada õiguslikud alused, millele tuginedes saab komisjon esitada oma tagastamisnõude.
70 Selles kontekstis on sobiv märkida, et lepingu punkti 4 kohaselt ei tohtinud komisjoni toetus ületada 50% õigustatud maksumusest. See punkt reguleerib seega komisjoni poolt maksmisele kuuluvat summat. Leping ei sisalda aga ühtegi sätet alusetult makstud summade tagastamise kohta. Seega tuleb kohaldada alusetult saadu tagastamist reguleerivaid sätteid.
71 Code civil’i (tsiviilseadustik) artikli 1376 sätted on üldkohaldatavad ning neid kohaldatakse nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike isikute suhtes (Conseil d’État 1. detsembri 1961. aasta otsus, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 675). Selle artikli kohaselt peab isik, kes saab haldusasutuselt ekslikult või teadlikult midagi sellist, millele tal ei ole õigust, selle tagastama.
72 Nimetatud tingimused on käesoleval juhul täidetud. Komisjon kandis SEMEA‑le üle kogusumma 135 000 eküüd. Nagu tuleneb lepingu punktist 4, ei tohtinud liidu toetus ületada 50% tööde õigustatud maksumusest. Komisjon oli aga 1992. aasta juunis ja juulis toimunud kontrolli tagajärjel tuvastanud, et abikõlblike kulutuste summa oli üksnes 187 977 eküüd. Kuna SEMEA seda tuvastust ei vaidlustanud, siis olid liidu poolt SEMEA‑le ülekantud summad õigustatud ainult 93 988 eküü ulatuses.
73 Lõpuks tuleb nõukogu 17. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1103/97 teatavate euro kasutuselevõtuga seotud sätete kohta (EÜT L 162, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 81) artikli 2 kohaselt asendada iga viide eküüle viitega eurole ümberarvestuskursi alusel üks euro võrdub ühe eküüga.
74 SEMEA pidi seega liidule tagastama alusetult saadud summa 41 012 eurot.
– SEMEA vastuväited
75 SEMEA ei vaidlusta asjaolu, et vaidlusalune võlanõue on tekkinud, kuid väidab, et komisjon ei saa sellele enam tugineda. Esiteks on ta seisukohal, et vaidlusalust võlanõuet ei ole enam olemas, sest komisjon loobus sellest või otsustas seda mitte sisse nõuda. Lisaks on ta seisukohal, et ta vabanes oma võlakohustusest, kui Millau kohalik omavalitsusüksus äriühingu üle võttis. Pealegi olevat vaidlusalune võlanõue aegunud. Igal juhul ei seo vaidlusalune võlanõue teda seetõttu, et ta on äriregistrist kustutatud.
76 Need vastuväited on põhjendamatud.
77 Esiteks, mis puudutab SEMEA vastuväidet, mis tugineb komisjoni poolsele võlanõudest loobumisele või otsusele seda mitte sisse nõuda, siis tuleb märkida, et toimiku materjalid ei võimalda asuda seisukohale, et see nii oleks. Nimelt ei piisa ainuüksi sellest, et ühingu CEI 12 1995. aasta veebruari protokollis on märgitud, et komisjon oli lõppkokkuvõttes loobunud oma võlanõude sissenõudmisest, komisjoni võlanõudest loobumise või otsuse seda mitte sisse nõuda olemasolu tõendamiseks. Vastupidi, tõendamist leidnud asjaoludest ilmneb, et komisjon taotles järjepidevalt vaidlusaluse võlanõude tasumist (vt eeskätt käesoleva kohtuotsuse punktid 11, 13, 14, 16, 18, 19, 22, 23, 25 ja 27).
78 Teiseks tuleb tagasi lükata SEMEA argument, mille kohaselt ta vabanes võlakohustusest, sest Millau kohalik omavalitsusüksus võttis tema võlakohustuse üle. Nimelt tuleb meenutada, et esiteks omavad lepingud Code civil’i artikli 1165 kohaselt mõju üksnes lepingupoolte suhtes ning teiseks ei saa lepingud mõjutada ebasoodsalt kolmandaid isikuid ja saavad neile kasu tuua üksnes Code civil’i artiklis 1121 ettenähtud juhul. Nii ei saa võlgnik vabaneda oma võlakohustusest lepingu alusel, mille ta on sõlminud kolmanda isikuga ilma võlausaldaja nõusolekuta (vt Cour de cassation’i (première chambre civile) 2. juuni 1992. aasta otsus nr 90‑17499, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, 1992, I, nr 168, lk 115; Cour de cassation’i (première chambre civile) 30. aprilli 2009. aasta otsus nr 08‑11093, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, 2009, I, nr 82). On aga selge, et komisjon ei andnud oma nõusolekut SEMEA võlakohustuse ülevõtmisele Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt.
79 Lisaks ei saa SEMEA tugineda Code civil’i artikli 1844‑5 kolmandale lõigule, mille kohaselt „[ä]riühingu lõpetamise korral läheb äriühingu kogu vara üle ainsale osanikule, ilma et oleks vaja läbi viia likvideerimismenetlust”, sest selles sättes kehtestatud tingimused ei ole käesolevas kohtuasjas täidetud. Nimelt tuleneb SEMEA erakorralise üldkoosoleku 21. novembri 2008. aasta protokollist, et Millau kohalik omavalitsusüksus ei olnud SEMEA ainus aktsionär.
80 Lõpetuseks näeb Code général des collectivités territoriales’i (kohalike omavalitsuste üldseadustik) artikkel L‑2131‑1 koostoimes sama seadustiku artikliga L 2132‑2 ette, et kohalike omavalitsusüksuste organite teatud aktid, mis on loetletud ammendavalt, on automaatselt täitmisele pööratavad niipea, kui need on avaldatud, teavitamiseks välja pandud või huvitatud isikutele teatavaks tehtud ning kui need on samaaegselt edastatud riigi esindajale departemangus või tema esindajale piirkonnas. Millau kohalik omavalitsusüksus edastas 18. detsembril 2008 seaduslikkuse kontrollimiseks oma otsuse, millega ta esiteks „tegi märke SEMEA likvideerimise kohta” ja teiseks „võttis üle selle äriühingu aktivad ja passivad”. Sel moel toimides ei saanud ta aga vabastada SEMEA‑d viimase võlakohustusest ühenduse ees. Nimelt ei piisa kohaliku omavalitsusüksuse ühe akti edastamisest seaduslikkuse kontrollimiseks selleks, et tal oleks lubatud kalduda kõrvale käesoleva kohtuotsuse punktis 78 nimetatud õigusnormidest, mille kohaselt võlausaldaja nõusoleku puudumisel ei vabasta võlakohustuse ülevõtmine kolmanda isiku poolt võlgnikku tema võlakohustusest võlausaldaja ees.
81 Kolmandaks väidab SEMEA, et vaidlusalune võlanõue on aegunud. Selle suhtes kohaldatakse tema sõnul Code de commerce’i (kaubandusseadustik) artiklis L‑100‑4 (loi n° 2008-561 du 17 juin 2008 portant réforme de la prescription en matière civile’i 17. juuni 2008. aasta seadus nr 2008‑561, millega muudetakse aegumistähtaegu tsiviilasjades) (Journal officiel de la République française, 18.6.2008, lk 9856; edaspidi „17. juuni 2008. aasta seadus”) jõustumisele 19. juunil 2008 eelnevas redaktsioonis) ette nähtud kümneaastast aegumistähtaega. Komisjon seevastu leiab, et vaidlusaluse võlanõude suhtes kohaldatakse kolmekümneaastast aegumistähtaega ja see ei ole seega aegunud.
82 Selles kontekstis tuleb esiteks uurida, kas vaidlusaluse võlanõude suhtes kohaldatakse Code de commerce’i artiklis L.110‑4 (17. juuni 2008. aasta seaduse jõustumisele eelnevas redaktsioonis) ette nähtud kümneaastast aegumistähtaega. Selle sätte kohaselt aeguvad majandustegevuse raames kutseala esindajate vahel või kutseala esindajate ja muude isikute vahel tekkinud kohustused kümne aasta möödumisel, kui nende suhtes ei kohaldata muid lühemaid aegumise eritähtaegu.
83 Siinkohal tuleb meenutada, et lepingu eesmärk oli saada komisjonilt toetust avaliku teenuse osutamiseks, milleks on liidu regionaalpoliitika. Seega ei saa lepingust tulenevaid kohustusi, sealhulgas vaidlusalust võlanõuet, pidada komisjoni ja SEMEA vahel majandustegevuse käigus tekkinuks. Sellest tuleneb, et Code de commerce’i artiklis L.110‑4 (17. juuni 2008. aasta seaduse jõustumisele eelnevas redaktsioonis) ette nähtud kümneaastast aegumistähtaega ei kohaldata vaidlusaluse võlanõude suhtes (Conseil d’État 31. juuli 1992. aasta otsus nr 69661, Revue trimestrielle de droit, 1993, lk 87).
84 Järgmiseks tuleb märkida, et vaidlusalune võlanõue, mille suhtes ei ole kohaldatav ka ükski aegumise eritähtaeg, ei ole aegunud.
85 Nimelt kohaldati hetkel, mil võlanõue muutus sissenõutavaks, st kõige varem 1992. aasta juunis, mil komisjoni talitused viisid läbi kontrolli lepingus ette nähtud tööde osas, vaidlusaluse võlanõude suhtes kolmekümneaastast aegumistähtaega vastavalt põhimõtetele, mis on Code civil’i artikli 2262 (tolleaegses redaktsioonis) aluseks (Conseil d’État 8. juuli 2005. aasta otsus nr 247976, Receuil Dalloz, 2005, lk 3075). See kolmekümneaastane tähtaeg ei olnud aga hagiavalduse esitamise kuupäeval veel möödunud.
86 On küll tõsi, et 17. juuni 2008. aasta seadusega tühistati esiteks Code civil’i eespool viidatud artikkel 2262 ning teiseks kehtestati sellega uus artikkel 2224, mille kohaselt kohustused aeguvad põhimõtteliselt viie aasta möödumisel päevast, mil õiguse omanik sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, mis võimaldavad tal oma õigust teostada.
87 Siiski ja isegi eeldades, et selline viieaastane aegumistähtaeg on vaidlusaluse võlanõude suhtes kohaldatav, tuleb märkida, et Code civil’i artikli 2222 teise lõigu alusel (17. juuni 2008. aasta seaduse jõustumisele järgnevas redaktsioonis) hakkab see uus tähtaeg kulgema päevast, mil 17. juuni 2008. aasta seadus jõustus, st alates 19. juunist 2008, mistõttu hagiavalduse esitamise päeval ei oleks nõue olnud aegunud.
88 Vaidlusalune võlanõue ei ole seega aegunud.
89 Neljandaks tuleb tagasi lükata SEMEA vastuväide, mille kohaselt tema likvideerimismenetluse lõpetamine ja tema kustutamine äriregistrist tingisid vaidlusaluse võlanõude lõppemise. Nimelt, nagu eespool märgitud (punkt 55), säilib SEMEA õigusvõime isegi pärast tema registrist kustutamist, kuivõrd vaidlusalust võlanõuet ei ole rahuldatud.
90 Seega tuleb kohustada SEMEA‑d tagastama 41 012 eurot.
Viivitusintressi tasumise nõue
91 Oma nõuete punktis 1 palub komisjon teiseks kohustada SEMEA‑d tasuma viivitusintressid Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga. Esimese võimalusena palub ta kohustada SEMEA‑d tasuma intressid alates 10. märtsist 1992 Code civil’i artikli 1378 alusel ja teise võimalusena alates 27. aprillist 1993 Code civil’i artikli 1153 alusel. Oma nõuete punktis 2 palub komisjon määrata intresside endi pealt intressid vastavalt Code civil’i artiklile 1154.
92 Seoses nõudega tasuda intressid alates 10. märtsist 1992, st alates kuupäevast, mil komisjon tegi viimase ülekande, tuleb meenutada, et intresse arvestatakse alates ülekannete tegemise päevast üksnes siis, kui alusetult tehtud maksete saaja oli pahauskne. Sellisel juhul tuleb tõepoolest lähtuda Code civil’i artiklist 1378, mille kohaselt „[s]aaja pahausksuse korral peab ta tagastama nii põhisumma kui ka intressid või viljad alates makse tegemise päevast”. Pahausksuse puudumise korral kohaldatakse sama seadustiku artiklis 1153 sätestatud üldreeglit (Conseil d’État 4. veebruari 2000. aasta otsus nr 202981, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 31)
93 Käesolevas kohtuasjas ei ole komisjon aga viidanud asjaoludele, millest võiks järeldada, et SEMEA oli enne komisjoni tagastamisnõude esitamist pahauskne. Seega tuleb jätta rahuldamata komisjoni esimese võimalusena esitatud nõue kohustada SEMEA‑d tasuma viivitusintressid alates 10. märtsist 1992.
94 Seoses aga nõudega tasuda intressid alates 27. aprillist 1993, tuleb meenutada Code civil’i artikli 1153 sõnastust: „Kohustuste puhul, mis piirduvad konkreetse summa tasumisega, saab hilinemisest tuleneva kahju hüvitamine seisneda üksnes seadusjärgse määraga intresside tasumises […]”. Kui nõutakse Code civil’i artikli 1153 alusel maksmisele kuuluvate viivitusintresside tasumist, siis tuleb neid vastava nõude esitamise kuupäevast olenemata maksta alates päevast, mil võlgnik sai kätte põhisumma tasumise nõude või juhul, kui sellist nõuet enne kohtusse pöördumist ei esitatud, siis alates kohtusse pöördumise päevast (Conseil d’État 13. detsembri 2002. aasta otsus nr 203429, Recueil des décisions du Conseil d’Etat, statuant au contentieux, lk 460).
95 Käesolevas kohtuasjas nõudis komisjon vaidlusaluse võlanõude tasumist esimest korda 27. aprillil 1993. Seega tuleb SEMEA‑d kohustada tasuma viivitusintressid Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga alates sellest kuupäevast.
96 Lõpetuseks on Code civil’i artiklis 1154 sätestatud: „[p]õhisummalt tasumisele kuuluvatelt intressidelt intresside tasumise kohustuse võib määrata kas kohtule esitatud nõude alusel või erikokkuleppest tulenevalt, kui nõudes või kokkuleppes peetakse silmas vähemalt ühe kalendriaasta eest tasumisele kuuluvaid intresse”. Viidatud sätte kohaldamiseks võib intresside kapitaliseerimist nõuda mis tahes ajahetkel kohtuvaidluse põhiküsimust lahendavalt kohtult. See nõue omandab mõju siiski kõige varem kuupäeval, mil see registreeritakse, ja tingimusel, et sellel kuupäeval on tegemist vähemalt ühe kalendriaasta eest maksmisele kuuluvate intressidega. Vajaduse korral toimub kapitaliseerimine uuesti iga järgneva kalendriaasta möödumisel, ilma et selleks oleks vaja esitada uut nõuet (käesoleva kohtuotsuse punktis 94 viidatud Conseil d’État 13. detsembri 2002. aasta otsus).
97 Käesolevas kohtuasjas nõudis komisjon intresside kapitaliseerimist oma hagiavalduses, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 15. aprillil 2010. Sel kuupäeval kuulusid intressid tasumisele vähemalt ühe kalendriaasta eest. Seetõttu tuleb määrata intresside endi pealt intressid nii selle kuupäeva seisuga kui ka iga kalendriaasta möödumisel sellest kuupäevast.
Kahju hüvitamise nõue
98 Oma nõuete punktis 3 palub komisjon kohustada SEMEA‑d tasuma 5000 eurot talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Ta leiab, et Code civil’i artikli 1147 kohaselt tuleb see summa talle tasuda tulenevalt kahjust, mis tekkis SEMEA võlanõude täitmisest õigusvastaselt hoidumise tõttu. Selles kontekstis väidab komisjon, et ta oli sunnitud rakendama olulisel arvul isikuid, et saata arvukaid kirju, nõudeid ja muid akte, et veenda SEMEA‑d oma nõuete põhjendatuses. SEMEA aga olevat korranud alusetuid ja tulemusetuid argumente, et vabastada end oma kohustustest või viivitada nende täitmisega.
99 Selles kontekstis on sobilik meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluse suhtes, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade avalduse aluseks olevatest asjaoludest. Need peavad olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja et Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kas või kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast.
100 Käesolevas kohtuasjas piirdub komisjon aga 5000 euro nõudmisega, ilma et ta oleks selgitanud, millises osas see summa vastab erinevatele kahju hüvitamise alustele, millele ta tugineb. Seetõttu tuleb see nõue jätta rahuldamata, kuivõrd see tugineb argumentidele, mis ei ole piisavalt täpsed.
c) Kokkuvõte komisjoni hagi kohta
101 Seega tuleb rahuldada komisjoni nõuded kohustada SEMEA‑d tasuma põhisumma 41 012 eurot ning viivitusintressid Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga alates 27. aprillist 1993 kuni põhisumma täieliku tasumiseni. Lisaks tuleb määrata viivitusintressidelt endilt intressid nii 15. aprilli 2010. aasta seisuga kui ka iga kalendriaasta möödumisel sellest kuupäevast.
102 Ülejäänud osas tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.
2. SEMEA vastuhagi
103 SEMEA esitas vastuhagi juhuks, kui Üldkohus otsustab rahuldada komisjoni tagastamisnõude. Vastuhagi tugineb ELTL artiklile 340 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2007, C 303, lk 1) artikli 41 lõikele 3. Tegemist on seega liidu lepinguvälisele vastutusele tugineva nõudega.
104 SEMEA on seisukohal, et komisjon rikkus oma hea halduse kohustust ning õiguskindluse põhimõtet, sest ta ootas pärast oma 27. aprilli 1993. aasta tagastamisnõuet 12 aastat enne talle nõude uuesti esitamist 18. novembril 2005. Seetõttu on komisjon tema arvates kohustatud hüvitama summa, mille Üldkohus SEMEA‑lt välja mõistab.
105 Üldkohus leiab, et esiteks tuleb uurida selle vastuhagi põhjendatust (Euroopa Kohtu 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punktid 51 ja 52, ja 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑233/02: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2759, punkt 26).
106 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tekib liidu lepinguväline vastutus juhul, kui on täidetud teatud kumulatiivsed tingimused: institutsioonidele süüks pandava tegevuse õigusvastasus, tegeliku ja kindla kahju tekkimine ning otsene põhjuslik seos asjaomase institutsiooni tegevuse ja viidatud kahju vahel (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057, punkt 16, ja Üldkohtu 9. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑231/97: New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2403, punkt 29).
107 Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja kontrollida ülejäänud lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetust (Euroopa Kohtu 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I‑4199, punkt 81, ja Üldkohtu 10. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑195/08: Antwerpse Bouwwerken vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑4439, punkt 91).
108 Käesolevas kohtuasjas piisab seega sellest, kui tuvastada, et komisjoni tegevuse ja väidetava kahju vahel ei esine otsest põhjuslikku seost.
109 Nimelt piisab seoses põhisummaga 41 012 eurot, mille SEMEA peab komisjonile tagastama, märkusest, et tegemist on alusetult saadu tagastamisel põhineva võlanõudega ning et kuna see võlanõue ei ole aegunud, siis oleks SEMEA pidanud selle igal juhul tasuma, isegi kui komisjon ei oleks oodanud 12 aastat talle selle nõude uuesti esitamisega.
110 Seoses viivitusintressidega tuleb meenutada, et intresside tasumise kohustus on SEMEA käitumise otsene tagajärg, sest viimane ei rahuldanud komisjoni tagastamisnõuet. Seega ei ole komisjoni tegevuse ja selle kahju vahel otsest põhjuslikku seost.
111 Seega tuleb SEMEA vastuhagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida selle vastuvõetavust.
B – Kohtuasi T‑572/10
112 Kohtuasja T‑572/10 esemeks on komisjoni hagi Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu ja viimase vastuhagi.
1. Komisjoni hagi
113 Komisjon esitas oma hagi Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu, kui ta sai teada, et viimane oli otsustanud üle võtta SEMEA kõik aktivad ja passivad.
a) Üldkohtu pädevus
114 Komisjon leiab, et Millau kohalikku omavalitsusüksust seob vahekohtuklausel ELTL artikli 272 tähenduses. Millau kohalik omavalitsusüksus väidab (ilma et ta esitaks formaalselt kodukorra artikli 114 alusel eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväidet pädevuse puudumise tõttu) seevastu, et komisjoni hagi tuleb tagasi lükata, sest see on esitatud kohtule, kes ei ole selle menetlemiseks pädev. Ta leiab, et komisjon ei saa tema vastu tugineda kohtualluvuse kokkuleppele ELTL artikli 272 tähenduses.
115 Selles kontekstis tuleb esiteks meenutada, et Üldkohus on pädev lahendama esimese astme kohtuna lepingutega seotud kohtuvaidlusi üksnes vahekohtuklausli alusel, vastasel korral laiendaks ta oma õigusmõistmise pädevust kaugemale kohtuvaidlustest, mille lahendamise pädevus on talle ELTL artikliga 272 ammendavalt omistatud (vt selle kohta Üldkohtu 3. oktoobri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑186/96: Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1633, punkt 47, ja 12. detsembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑360/05: Natexis Banques Populaires vs. Robobat, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 12).
116 Kuivõrd Üldkohtu pädevus ELTL artikli 272 alusel kujutab endast erandit üldisest õigusest, tuleb seda tõlgendada kitsalt (Euroopa Kohtu 18. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 426/85: komisjon vs. Zoubek, EKL 1986, lk 4057, punkt 11). Nii saab Üldkohus lahendada lepinguga seonduva kohtuvaidluse üksnes siis, kui lepingupooled on väljendanud oma tahet talle selline pädevus omistada (käesoleva kohtuotsuse punktis 115 viidatud kohtumäärus Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, punkt 46, ja Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑259/09: komisjon vs. Arci Nuova associazione comitato di Cagliari ja Gessa, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39). Üksnes vahekohtuklauslis kokku leppinud pooled saavad seega olla ELTL artikli 272 alusel esitatud hagiavalduse alusel toimuva kohtumenetluse pooled (Euroopa Kohtu 7. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 23/76: Pellegrini vs. komisjon ja Flexon‑Italia, EKL 1976, lk 1807, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Arci Nuova associazione comitato di Cagliari ja Gessa, punkt 40).
117 Järgmiseks, seoses õigusega, mille alusel tuleb tuvastada, kas kohtuvaidluse pooled on kehtivalt kokku leppinud vahekohtuklauslis, tuleb meenutada, et Üldkohtu pädevust lepinguga seotud kohtuvaidluse lahendamiseks vahekohtuklausli alusel tuleb hinnata põhimõtteliselt üksnes ELTL artikli 272 ning vahekohtuklausli enda alusel.
118 See lähenemisviis vastab üldtunnustatud õiguspõhimõttele, et iga kohus kohaldab oma enda menetluseeskirju, kaasa arvatud kohtualluvuse eeskirju. Üldkohtu menetlusõigus hõlmab ELTL artiklit 272, aga mitte siseriiklikes õiguskordades kehtivaid menetlusnorme. Lisaks peavad kõik kohtud käsitama ELTL artiklit 272 ühetaoliselt erisättena, mis on sellest erineva sisuga siseriiklike õigusnormide suhtes ülimuslik (kohtujurist C. O. Lenz’i ettepanek kohtuasjas C‑209/90: komisjon vs. Feilhauer, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 8. aprillil 1992, EKL 1992, lk I‑2613, ettepaneku punkt 18).
119 See reegel on kohaldatav isegi juhul, kui Üldkohus peab kohtuvaidluse põhjendatust uurides kohaldama lepingut reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 116 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Zoubek, punkt 10; käesoleva kohtuotsuse punktis 118 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Feilhauer, punkt 13, ja Üldkohtu 17. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑449/04: komisjon vs. Trends, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29).
120 Küsimust, kas Üldkohtu pädevus lahendada komisjoni hagi Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu võib tuleneda vahekohtuklauslist ELTL artikli 272 tähenduses, tuleb uurida eespool viidatud kohtupraktikaga arvestades.
Aktsessoorsuse teooria
121 Komisjon leiab, et lepingu üldtingimuste punktis 10 sätestatud vahekohtuklausel on Millau kohalikule omavalitsusüksusele siduv, sest ta võttis üle SEMEA võlakohustuse ning Prantsuse õiguse kohaselt muutus vahekohtuklausel talle automaatselt siduvaks, kuivõrd see on võlanõude suhtes aktsessoorne. Millau kohalik omavalitsusüksus väidab seevastu, et vahekohtuklausel ei ole komisjoni võlanõudega lahutamatult seotud. Lisaks sellele ei olnud tema väitel võlakohustuse ülevõtmise ajal pooleli ühtegi menetlust.
122 Kuivõrd komisjoni argumendid tuginevad Prantsuse õiguse kohaldamisele, siis tuleb esiteks välja selgitada kohaldatav õigus.
123 Nagu eespool märgitud, tuleb Üldkohtu pädevust lepinguga seotud kohtuvaidluse lahendamiseks vahekohtuklausli alusel hinnata põhimõtteliselt üksnes ELTL artikli 272 ning vahekohtuklausli enda alusel (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 117).
124 Selles kontekstis tuleb siiski meenutada Euroopa Kohtu praktikat seoses kohtualluvuse kokkulepetega 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; järjestikuste konventsioonidega uute liikmesriikide selle konventsiooniga ühinemise kohta muudetud redaktsioonis; edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artikli 17 tähenduses, mis kehtib ka kohtualluvuse kokkulepete puhul nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 23 tähenduses. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et ehkki kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust reguleerib üksnes liidu õigus, st määruse nr 44/2001 artikkel 23, tuleb küsimust, kas konossemendis sisalduv vedaja ja saatja vaheline kohtualluvuse kokkulepe on siduv kolmandast isikust konossemendi valdajale, kellele läksid konossemendi omandamisega üle saatja õigused ja kohustused, hinnata lepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel (Euroopa Kohtu 19. juuni 1984. aasta otsus kohtuasjas 71/83: Russ, EKL 1984, lk 2417, punkt 24; Euroopa Kohtu 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑159/97: Castelletti, EKL 1999, lk I‑1597, punkt 41, ja Euroopa Kohtu 9. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑387/98: Coreck, EKL 2000, lk I‑9337, punktid 22–27).
125 Põhimõtteliselt tuleks seega uurida, kas selline kohtupraktika, mille kohaselt lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib ka õiguste ja kohustuste ülemineku küsimust, on kohaldatav ka käesolevas kohtuasjas. See nõuaks kahekordset analoogia alusel kohaldamist. Nimelt tõusetub esiteks küsimus, kas seda kohtupraktikat saab kohaldada mitte ainuüksi kolmandast isikust konossemendi valdaja suhtes, vaid ka kolmanda isiku suhtes, kes on võlanõude ülevõtmise tõttu esialgse võlgniku õigusjärglane ja võtab automaatselt üle ka selle võlakohustusega aktsessoorselt kaasnevad kohustused. Teiseks tõusetub küsimus, kas selline kohtupraktika, mis seondub kohtualluvuse kokkulepetega Brüsseli konventsiooni artikli 17 ja määruse nr 44/2001 artikli 23 tähenduses, on kohaldatav ka vahekohtuklauslile ELTL artikli 272 tähenduses.
126 Käesoleva kohtuasja huvides ei ole siiski nendele küsimustele vastamine vajalik. Nimelt tuleb tuvastada, et isegi kui Prantsuse õigus oleks kohaldatav, ei oleks SEMEA ja komisjoni vaheline vahekohtuklausel SEMEA võlakohustusega aktsessoorselt kaasnevana üle läinud Millau kohalikule omavalitsusüksusele.
127 Nimelt, nagu eespool juba märgitud (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 78), ei ole komisjoni poolse nõusoleku puudumisel SEMEA võlakohustuse võimaliku ülevõtmise Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt tagajärg vabastada SEMEA tema võlakohustusest liidu ees ja muuta tema asemel võlgnikuks Millau kohalik omavalitsusüksus. Kuivõrd võlakohustuse ülevõtmine Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt tingib Millau kohalikul omavalitsusüksusel liidu ees lasuva võlakohustuse tekkimise, saab tegemist olla üksnes lepinguga kolmanda isiku kasuks. Sellise lepingu alusel tekib aga Millau kohalikul omavalitsusüksusel uus kohustus, mis on õiguslikult eraldiseisev SEMEA‑l lasuvast kohustusest. Seetõttu ei saa SEMEA‑d siduv vahekohtuklausel olla SEMEA võlakohustusega aktsessoorselt kaasnevana olla üle läinud Millau kohalikule omavalitsusüksusele, sest SEMEA võlakohustust ei ole talle üle läinud.
128 Prantsuse õiguses ei ole küll põhimõtteliselt keelatud see, et Millau kohalik omavalitsusüksus kui lepingu kolmanda isiku kasuks võlgnik ja SEMEA kui sellise lepingu tähenduses võlausaldaja määratlevad Millau kohaliku omavalitsusüksuse võlakohustuse sisu ja korra sarnaselt SEMEA võlakohustusega liidu ees. Sellisel juhul ei ole vahekohtuklausli ülevõtmine sellegipoolest õiguste ja kohustuste ülemineku viidatud kohtupraktika tähenduses tagajärg, vaid see tuleneb poolte tahtest. Seetõttu ei reguleeri seda küsimust mitte Prantsuse õigus, vaid otse ELTL artikkel 272 (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 117 ja 118).
Vahekohtuklauslis kokku leppimine
129 Järgmiseks tuleb analüüsida komisjoni argumenti, mille kohaselt Millau kohalik omavalitsusüksus andis SEMEA võlakohustust üle võttes oma nõusoleku sellise vahekohtuklausli kohaldamisele, nagu on ette nähtud lepingu üldtingimuste punktis 10.
130 Esiteks tuleb tuvastada, et Millau kohalik omavalitsusüksus ja komisjon ei ole omavahel lepingut sõlminud ja seetõttu ei ole nad kokku leppinud ka vahekohtuklauslis.
131 Järgmiseks tuleb märkida, et eespool viidatud kohtupraktika kohaldamisel (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 115–119) ei saa ainuüksi asjaolu, et lepingu suhtes kohaldatava Prantsuse õiguse kohaselt võivad SEMEA ja Millau kohalik omavalitsusüksus olla solidaarselt ja ühiselt vastutavad võlanõude täitmise eest, olla aluseks Üldkohtu pädevuse olemasolule ELTL artikli 272 alusel (Üldkohtu 7. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑44/06: komisjon vs. Hellenic Ventures jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 54).
132 Arvestades kohtuasja asjaoludega tõusetub siiski küsimus, kas SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahel sõlmitud lepingu kolmanda isiku kasuks vahendusel sidus Millau kohalik omavalitsusüksus end vahekohtuklausliga liidu kasuks.
133 ELTL artikli 272 sõnastuses viidatakse küll ainult võimalusele sisestada vahekohtuklausel liiduga sõlmitud lepingusse. Selles ei ole seega sõnaselgelt ette nähtud võimalust, et sellises klauslis lepitakse kokku lepingus kolmanda isiku kasuks. Lisaks tuleb Üldkohtu pädevust ELTL artikli 272 alusel käsitada kitsalt (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 116).
134 Sellegipoolest, kuna vahekohtuklausel on lepingulist laadi, ei takista miski sellise klausli olemasolu hindamist liikmesriikide õiguskordades kehtivate lepinguõiguse üldpõhimõtetega arvestades. Nimelt ja isegi kui üks sellistest põhimõtetest määrab, et leping on siduv üksnes lepingupooltele, ei takista see põhimõte kahel lepingupoolel lepingu kolmanda isiku kasuks vahendusel anda teatud õigust kolmandale isikule.
135 Lisaks sellele ei ole Millau kohaliku omavalitsusüksuse ja SEMEA vahelisse lepingusse sellise vahekohtuklausli lisamine, mis võimaldab liidul esitada tema ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahelise kohtuvaidluse lahendamiseks Üldkohtule, vastuolus ELTL artiklis 272 sätestatud nõudega, mille kohaselt selline klausel peab sisalduma liidu poolt või nimel sõlmitud lepingus. Nimelt võib lepingut kolmanda isiku kasuks pidada ühelt poolt liidu nimel sõlmitud lepinguks. Teiselt poolt tuleb küll ELTL artiklis 272 kehtestatud nimetatud nõuet tõlgendada nii, et selle kohaselt ei või Üldkohtu pädevus teatud lepinguga seonduva kohtuvaidluse lahendamiseks tekkida liidu tahte vastaselt. Aga sellisele vahekohtuklauslile, milles on kokku lepitud üksnes liidu kasuks, ei ole võimalik tugineda liidu tahte vastaselt.
136 Lõpetuseks ei keela vahekohtuklausli menetlust reguleeriv laad sellises klauslis kokku leppimist lepingus kolmanda isiku kasuks. Nimelt on Euroopa Kohus seoses kohtualluvuse kokkulepetega Brüsseli konventsiooni artikli 17 ja määruse nr 44/2001 artikli 23 tähenduses juba kinnitanud sellise kokkuleppe lubatavust (Euroopa Kohtu 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 201/82: Gerling Konzern Speziale Kreditversicherung jt, EKL 1983, lk 2503, punktid 10–20).
137 Käesolevas kohtuasjas tuleb seega uurida, kas SEMEA ja Millau kohalik omavalitsusüksus on kokku leppinud, et Millau kohalik omavalitsusüksus on seotud sellise vahekohtuklausliga ELTL artikli 272 tähenduses, milles on kokku lepitud liidu kasuks.
138 Lepinguõiguse üldpõhimõtetest tuleneb, et lepingu kolmanda isiku kasuks olemasolu võib tuleneda võlausaldaja ja võlgniku vahelisest sõnaselgest kokkuleppest anda kolmandale isikule teatav õigus. Sellise lepingu kolmanda isiku kasuks olemasolu võib tuletada ka lepingu eesmärgist või kohtuasja asjaoludest.
139 Käesolevas kohtuasjas tuleneb kohtuasja asjaoludest, eeskätt Millau kohaliku omavalitsusüksuse volikogu 18. detsembri 2010. aasta istungi protokollis märgitud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, et Millau kohalik omavalitsusüksus ja SEMEA sõlmisid lepingu, mille kohaselt Millau kohalik omavalitsusüksus pidi üle võtma SEMEA passivad, saades vastutasuks endale viimase aktivad. Nimelt tuleneb sellest protokollist esiteks, et Millau kohalikku omavalitsusüksust oli teavitatud SEMEA ja liidu vahelisest kohtuvaidlusest ning ta võttis SEMEA võlakohustuse üle „kõiki asjaolusid teades”. Teiseks tuleneb sellest protokollist, et vastutasuks pidi SEMEA Millau kohalikule omavalitsusele üle kandma oma aktivatele vastava summa 82 719,76 eurot, et nimetatud omavalitsusüksus saaks selle abil katta võlakohustuse ülevõtmisest tuleneva kohtuvaidlusega seotud riski.
140 Sellise lepingu tagajärjel, mis näeb ette ühe lepingupoole võlakohustuse tasumise teise lepingupoole poolt, ei teki võlausaldajal küll tingimata uut õigust. Tegemist võib olla puhtalt omavahelise ülevõtmise või makse sooritajast teatamisega. Käesolevas kohtuasjas tuleneb SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahelise lepingu eesmärgist ning kohtuasja asjaoludest, et nende kahe lepingupoole tahe oli suunatud liidul Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu võlanõude tekkimisele. Nimelt tuleb esiteks asuda seisukohale, et SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse taotletav eesmärk oli suunata SEMEA teadaolevad või võimalikud võlausaldajad edasi Millau kohaliku omavalitsusüksuse poole. Teiseks tuleb meenutada, et SEMEA andis vastutasuks oma võlakohustuse ülevõtmise eest Millau kohalikule omavalitsusüksusele üle kõik oma aktivad, st 82 719,76 eurot. Eespool viidatud protokollist tuleneb, et see summa pidi võimaldama Millau kohalikul omavalitsusüksusel katta võlakohustuse ülevõtmisest tuleneva kohtuvaidlusega seotud riski; ka see räägib Millau kohalikul omavalitsusüksusel liidu ees võlakohustuse tekkimise kasuks. Lõpetuseks ei saa oletada, et Millau kohalikul omavalitsusüksusel, keda seob liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, oli kavatsus võtta üle SEMEA kõik aktivad ja muuta SEMEA seeläbi täiesti maksejõuetuks võlgnikuks, ilma et ta oleks endale seejuures võtnud liidu ees kohustust täita SEMEA võlakohustus.
141 Vahekohtuklausli ülevõtmist puudutavas väidab Millau kohalik omavalitsusüksus aga, et ta nõustus üksnes üle võtma SEMEA võlakohustuse, aga mitte vahekohtuklausli. Tuleb aga tuvastada, et SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse vahelise lepingu eesmärgist ja kohtuasja asjaoludest tuleneb, et ülevõtmise hetkel tahtis Millau kohalik omavalitsusüksus end siduda sellise vahekohtuklausliga, nagu on sätestatud lepingu üldtingimuste punktis 10. Nimelt ja nagu on märgitud eespool, võttis Millau kohalik omavalitsusüksus SEMEA võlakohustuse liidu ees üle kõiki asjaolusid teades, seega olles teadlik SEMEA ja liidu vahelisest kohtuvaidlusest vaidlusaluse võlanõude küsimuses. Seega võttis ta endale kohustuse täita võlakohustus, mille sisu ja kord olid määratletud sarnaselt SEMEA võlakohustusega. Kuivõrd SEMEA oli seotud lepingu üldtingimuste punktis 10 kõiki lepingutega seotud vaidlusi puudutavas ette nähtud vahekohtuklausliga, siis sidus ka Millau kohalik omavalitsusüksus enda seega sellise klausliga. Lisaks tuleb tuvastada, et Millau kohalik omavalitsus ja SEMEA ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nad oleksid teinud enne seda, kui komisjon esitas SEMEA vastu hagi, reservatsiooni, et Millau kohalik omavalitsusüksus ei võtnud üle vahekohtuklauslit. Lisaks sellele räägib Millau kohaliku omavalitsusüksuse suhtes vahekohtuklausli kohaldamise kasuks asjaolu, et SEMEA ja Millau kohalik omavalitsusüksus ei saanud õiguspäraselt eeldada, et SEMEA teadaolevad või võimalikud võlausaldajad on nõus esitama oma nõude SEMEA asemel Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu, kui nende võlanõude Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu sisu või kord olid neile ebasoodsamad, kui neil SEMEA vastu oleva võlanõude sisu ja kord.
142 Lõpetuseks ei saa Millau kohaliku omavalitsusüksuse ja SEMEA tahte sellisele tõlgendusele vastu väita, et nad soovisid SEMEA võlakohustuse Millau kohalikule omavalitsusüksusele üle kanda nii, et selle tagajärjel vabaneb SEMEA võlakohustusest, ning et sellise tagajärje puudumisel ei oleks Millau kohalik omavalitsusüksus nõustunud end siduma vahekohtuklausliga. Selline viga ei oleks vabandatav, sest võlausaldajate kaitse ilmselgetel põhjustel ei oleks võlakohustuse selline üleandmine saanud toimuda ilma liidu nõusolekuta.
143 Seetõttu tuleb tuvastada, et Millau kohalik omavalitsusüksus ja SEMEA leppisid liidu kasuks kokku, et liit võib tugineda Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu sellisele vahekohtuklauslile, nagu on ette nähtud lepingu üldtingimuste punktis 10.
144 Sellise vahekohtuklausli olemasolu ei sea kahtluse alla asjaolu, et Millau kohalik omavalitsusüksus vaidlustas selle olemasolu pärast komisjoni poolt hagiavalduse esitamist. Lepingu kolmanda isiku kasuks võlausaldaja ja võlgnik võivad küll teatud tingimustel tühistada või muuta asjaomast õigust ette nägevat lepingutingimust. Kuid lepinguõiguse üldpõhimõtete kohaselt ei ole see enam võimalik siis, kui kolmas isik, kelle kasuks leping sõlmiti, on võlgnikku või võlausaldajat teavitanud oma soovist asjaomast õigust kasutada.
145 Mis puudutab ELTL artikli 272 tähenduses vahekohtuklausli vormi, siis tuleb tuvastada, et selles sättes ei ole kehtestatud konkreetset vorminõuet. Kodukorra artikli 44 lõikes 5a on siiski sätestatud, et ELTL artikli 272 alusel esitatud hagiavaldusele peab olema lisatud ärakiri klauslist, mille kohaselt on pädevad liidu kohtud. Sellest sättest tuleneb, et vahekohtuklauslis peab põhimõtteliselt olema kokku lepitud kirjalikult.
146 Tuleb aga meenutada, et kodukorra see artikkel taotleb tõendamise eesmärki ja sellega sätestatud vorminõue tuleb lugeda täidetuks, kui hageja esitatud dokumendid võimaldavad Üldkohtul tutvuda piisavalt kohtuvaidluse poolte vahel sõlmitud lepinguga, mille alusel nendevahelise lepinguga seonduva vaidluse lahendamine antakse siseriiklikult kohtult liidu kohtutele (Üldkohtu 8. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑271/04: Citymo vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1375, punkt 56).
147 Käesolevas kohtuasjas lisas komisjon oma hagiavaldusele esiteks 18. detsembri 2008. aasta protokolli, millest nähtub, et Millau kohalik omavalitsusüksus ja SEMEA olid otsustanud, et Millau kohalik omavalitsusüksus võtab üle SEMEA kohustused, ja teiseks lepingu, millest nähtub liidu ja SEMEA vahel kokku lepitud vahekohtuklausli sisu. Seega täitis ta kodukorra artikli 44 lõikes 5a ette nähtud nõude.
148 Lõpetuseks, seoses Millau kohaliku omavalitsusüksuse argumendiga, et Code civil’i artikliga 2060 ja Code de procédure civile’i (tsiviilkohtumenetluse seadustiku) artikliga 48 on vastuolus, kui tema suhtes kohaldatakse vahekohtuklauslit ELTL artikli 272 tähenduses, piisab meeldetuletusest, et isegi juhul, kui nende sätete vahel on vastuolu, tuleb ELTL artiklit 272 kõikides õiguskordades käsitada ühetaoliselt erisättena, mis on sellest erineva sisuga siseriiklike õigusnormide suhtes ülimuslik (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 117 ja 118).
149 Eelnevate märkustega arvestades tuleb teha järeldus, et komisjon võib tugineda Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu vahekohtuklauslile ning et Üldkohus on seega pädev menetlema hagiavaldust, mille komisjon esitas Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu ELTL artikli 272 ja ELTL artikli 256 lõike 1 esimese lõigu alusel.
b) Hagi põhjendatus
150 Oma hagiavalduses palub komisjon Üldkohtul kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tagastama talle põhisumma 41 012 eurot, tasuma intressid ning 5000 euro suuruse hüvitise talle tekitatud kahju eest.
Põhisumma tagastamise nõue
151 Oma nõuete punktis 1 palub komisjon esiteks kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tagastama talle 41 012 eurot.
152 Kuna sama nõue SEMEA vastu on põhjendatud (käesoleva kohtuotsuse punktid 60–89), siis on vaja välja selgitada üksnes see, kas Prantsuse õiguse alusel on ka Millau kohalik omavalitsusüksus vastutav SEMEA võlakohustuse eest.
153 Kuivõrd liit ei andnud oma nõusolekut SEMEA võlakohustuse ülevõtmisele Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt, siis tuleb uurida, kas Millau kohalik omavalitsusüksus andis liidule lubaduse tasuda SEMEA võlakohustus lepingu kolmanda isiku kasuks kaudu.
154 Code civil’i artikkel 1165 sätestab küll, et lepingud on siduvad üksnes lepingupooltele. Sellest artiklist tuleneb siiski ka see, et lepingud võivad olla sõlmitud kolmanda isiku kasuks juhul, kui tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks Code civil’i artikli 1121 tähenduses (Conseil d’État 20. detsembri 1989. aasta otsus nr 50815; Conseil d’État 20. jaanuari 1992. aasta otsus nr 46624; Conseil d’État 19. juuli 2010. aasta otsus nr 318126 ja Cour administrative d’appel de Marseille 21. oktoobri 2011. aasta otsus nr 09MA00782).
155 Selles kontekstis tuleb esiteks meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 139 ja 140 tuleneb, et Millau kohalik omavalitsusüksus ja SEMEA leppisid kokku liidu uue võlanõude tekkimises Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu.
156 Järgmiseks tuleb tuvastada, et Code civil’i artiklis 1121 lepingu kolmanda isiku kasuks olemasoluks nõutavad täiendavad tingimused on täidetud. Nimelt, kuna lisaks on nõutav lepingu kolmanda isiku kasuks tähenduses võlausaldaja otsese ja vahetu huvi olemasolu, piisab lihtsa, isegi moraalse huvi olemasolust (Cour de cassation’i (première chambre civile) 26. veebruari 1962. aasta otsus, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, I, nr 124, lk 119; Cour de cassation’i (chambre commerciale, financière et économique ja première chambre civile) 5. juuni 1984. aasta otsus, Bulletin des Arrêts des Chambres civiles, I, nr 182). Käesolevas kohtuasjas seisneb selline huvi asjaolus, et SEMEA võib nõuda Millau kohalikult omavalitsusüksuselt SEMEA‑l liidu ees oleva võlakohustuse tasumist.
157 Lisaks ei saa võlakohustuse Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt ülevõtmise kehtivuse vaidlustamiseks väita, et ülevõtmisel puudub põhjus, kuna see ei tingi SEMEA võlakohustusest vabanemist. Nimelt kujutab põhjuse puudumine üksnes suhtelist kehtetuks tunnistamise alust ning Millau kohalik omavalitsusüksus ei ole väitnud, et SEMEA võlakohustuse ülevõtmine on kehtetu. Lisaks on võlakohustuse sellise ülevõtmise põhjenduseks asjaolu, et SEMEA kõik aktivad läksid samuti üle Millau kohalikule omavalitsusüksusele.
158 Seetõttu tuleb tuvastada, et Code civil’i artikli 1121 alusel lubas Millau kohalik omavalitsusüksus tasuda SEMEA võlakohustuse. Liidu nõue Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastu tagastada 41 012 eurot on seega põhjendatud.
Nõue tasuda intressid
159 Oma nõuete punktis 1 palub komisjon teiseks kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma viivitusintressid Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga. Esimese võimalusena palub ta kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma intressid alates 10. märtsist 1992 Code civil’i artikli 1378 alusel ja teise võimalusena alates 27. aprillist 1993 Code civil’i artikli 1153 alusel. Oma nõuete punktis 2 palub ta määrata intressidelt endilt intressid Code civil’i artikli 1154 alusel.
160 Eespool toodud põhjustel (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 152–158 ja 92–95) tuleb jätta rahuldamata nõue tasuda intressid alates 10. märtsist 1992 ning kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma intressid alates 27. aprillist 1993.
161 Seoses nõudega kapitaliseerida intressid code civil’i artikli 1154 alusel tuleb esiteks viidata käesoleva kohtuotsuse punktile 97. Järgmiseks tuleb tuvastada, et Millau kohaliku omavalitsuse vastu esitati intresside kapitaliseerimise määramise nõue alles komisjoni hagiavalduses, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 21. detsembril 2010. Selleks kuupäevaks olid intressid võlgu vähemalt ühe kalendriaasta eest. Sellel õiguslikul alusel võib komisjon seega nõuda intresside kapitaliseerimist alles alates 21. detsembrist 2010.
162 Kuid SEMEA võlakohustuse ülevõtmise tõttu Millau kohaliku omavalitsusüksuse poolt võib komisjon nõuda intresside kapitaliseerimist alates komisjoni poolt SEMEA vastu esitatud hagiavalduse registreerimise kuupäevast, st alates 15. aprillist 2010. Nimelt tuleneb Millau kohaliku omavalitsusüksuse ja SEMEA vahel sõlmitud kokkuleppe eesmärgist ja kohtuasja asjaoludest, et Millau kohalik omavalitsusüksus on kohustatud tasuma kõik SEMEA võlgnetavad intressid. Esiteks lubas Millau kohalik omavalitsusüksus liidule, et ta tasub SEMEA võlakohustuse. Teiseks, kuivõrd kõik SEMEA aktivad läksid üle Millau kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole SEMEA enam võimeline komisjoni nõuet rahuldama. Sellega arvestades tuleb seega eespool toodud põhjustel (käesoleva kohtuotsuse punktid 139 ja 140) tuvastada, et SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse ühise tahte kohaselt on Millau kohalik omavalitsusüksus kohustatud tasuma kõik SEMEA võlgnetavad intressid ja seega ka kapitaliseeritud intressid alates komisjoni poolt SEMEA vastu hagiavalduse esitamisest.
163 Seega tuleb määrata intressidelt endilt intressid nii kuupäeval, mil registreeriti komisjoni hagiavaldus SEMEA vastu, st 15. aprillil 2010, kui ka iga kalendriaasta möödumisel sellest kuupäevast.
Kahju hüvitamise nõue
164 Oma nõuete punktis 3 palub komisjon kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma 5000 eurot SEMEA võlanõude täitmisest hoidumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks.
165 See nõue tuleb jätta rahuldamata käesoleva kohtuotsuse punktides 98–100 nimetatud põhjustel.
c) Kokkuvõte komisjoni hagi kohta
166 Seega tuleb rahuldada komisjoni nõuded kohustada Millau kohalikku omavalitsusüksust tasuma põhisumma 41 012 eurot ja viivitusintressid Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga alates 27. aprillist 1993 põhisumma täieliku tasumiseni. Lisaks tuleb määrata viivitusintressidelt endilt intressid nii 15. aprillil 2010 kui ka iga kalendriaasta möödumisel sellest kuupäevast.
167 Ülejäänud osas tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.
2. Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastuhagi
168 Millau kohalik omavalitsusüksus esitas vastuhagi juhuks, kui Üldkohus rahuldab komisjoni tagastamisnõude. See vastuhagi tugineb ELTL artiklile 340 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 3. Tegemist on seega liidu lepinguvälisele vastutusele tugineva nõudega.
169 Millau kohalik omavalitsusüksus leiab, et komisjon rikkus oma hea halduse kohustust ja õiguskindluse põhimõtet, sest ta ootas pärast oma esimese tagastamisnõude esitamist 27. aprillil 1993 12 aastat enne SEMEA‑le nõude uuesti esitamist 18. novembril 2005. Seetõttu on komisjon tema arvates kohustatud hüvitama summa, mille Üldkohus Millau kohalikult omavalitsusüksuselt välja mõistab.
170 Üldkohus on seisukohal, et esiteks tuleb uurida selle vastuhagi põhjendatust (käesoleva kohtuotsuse punktis 105 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, punktid 51 ja 52; käesoleva kohtuotsuse punktis 105 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. nõukogu, punkt 26).
171 Käesoleva kohtuotsuse punktides 106–110 esitatutega samadel põhjustel ei ole Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastuhagi põhjendatud.
172 Seega tuleb Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastuhagi jätta rahuldamata.
C – Solidaarne ja ühine vastutus
173 Kuivõrd SEMEA ja Millau kohalik omavalitsusüksus on mõlemad kohustatud tagastama põhisumma koos viivitusintressidega ning komisjonil on õigus ainult ühele vastavale maksele, siis tuleb SEMEA ja Millau kohalik omavalitsusüksus kohustada tegema see makse ühiselt ja solidaarselt, nagu seda taotleb komisjon.
Kohtukulud
174 Kodukorra artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud ning Üldkohus võib määrata kulude jaotuse kui kohtuvaidluse kaotavad mitu poolt. Kuna kohtuotsus on tehtud peamiselt SEMEA ja Millau kohaliku omavalitsusüksuse kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista neilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑168/10 ja T‑572/10 kohtuotsuse tegemiseks.
2. Kohustada segaosalusega äriühingut Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (SEMEA) ja Millau kohalikku omavalitsusüksust (Prantsusmaa) tasuma solidaarselt ja ühiselt Euroopa Komisjonile põhisumma 41 012 eurot koos viivitusintressidega Prantsusmaal kohaldatava seadusjärgse aastamääraga alates 27. aprillist 1993 kuni põhisumma täieliku tasumiseni. 15. aprillil 2010 ning iga kalendriaasta möödumisel sellest kuupäevast võlgnetavad intressid kapitaliseeritakse neilt intresside tasumiseks.
3. Jätta komisjoni hagiavaldused kohtuasjades T‑168/10 ja T‑572/10 ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta SEMEA vastuhagi kohtuasjas T‑168/10 ja Millau kohaliku omavalitsuse vastuhagi kohtuasjas T‑572/10 rahuldamata.
5. Jätta kohtuasjas T‑168/10 SEMEA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.
6. Jätta kohtuasjas T‑572/10 Millau kohaliku omavalitsusüksuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. septembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded
A – Kohtuasjas T‑168/10
B – Kohtuasjas T‑572/10
Õiguslik käsitlus
A – Kohtuasi T‑168/10
1. Komisjoni hagi
a) Hagi vastuvõetavus
b) Hagi põhjendatus
Põhisumma tasumise nõue
– Kohaldatav õigus
– Liidu võlanõue SEMEA vastu
– SEMEA vastuväited
Viivitusintressi tasumise nõue
Kahju hüvitamise nõue
c) Kokkuvõte komisjoni hagi kohta
2. SEMEA vastuhagi
B – Kohtuasi T‑572/10
1. Komisjoni hagi
a) Üldkohtu pädevus
Aktsessoorsuse teooria
Vahekohtuklauslis kokku leppimine
b) Hagi põhjendatus
Põhisumma tagastamise nõue
Nõue tasuda intressid
Kahju hüvitamise nõue
c) Kokkuvõte komisjoni hagi kohta
2. Millau kohaliku omavalitsusüksuse vastuhagi
C – Solidaarne ja ühine vastutus
Kohtukulud