WEPA Hygieneprodukte GmbH, WEPA Deutschland GmbH & Co. KG, viimane varem Wepa Leuna GmbH, ja Wepa Papierfabrik Sachsen GmbH 16. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 6. oktoobri 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-238/19: Wepa Hygieneprodukte GmbH jt versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-795/21 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellandid: WEPA Hygieneprodukte GmbH, WEPA Deutschland GmbH & Co. KG, viimane varem Wepa Leuna GmbH, ja Wepa Papierfabrik Sachsen GmbH (esindajad: Rechtsanwälte H. Janssen ja A. Vallone ning Rechtsanwältin D. Salm)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

täielikult tühistada Üldkohtu (kolmas koda) 6. oktoobri 2021. aasta otsus kohtuasjas T-238/19,

tühistada komisjoni 28. mai 2018. aasta otsus abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas StromNEVi § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes aastatel 2012 ja 2013,

teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse,

mõista komisjonilt välja mõlema astme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esimeses väites leiavad apellandid, et Üldkohus moonutas asjaolusid ja jättis tähelepanuta riigisisese õiguse sisu ja ulatuse, kuna oma otsuses lähtus ta sellest, et esiteks määras Bundesnetzagentur (föderaalne võrguagentuur, Saksamaa) siduvalt kindlaks lisatasu suuruse Stromnetzentgeltverordnungi (StromNEV) § 19 lõike 2 alusel, teiseks kehtestas Bundesnetzagentur selleks väga üksikasjalikud eeskirjad ning kolmandaks kaeti selle lisatasu arvelt täielikult võrguettevõtjate saamata jäänud tulu. Seega puudusid Üldkohtu otsuse tegemiseks olulised asjaolud, mis peaksid tõendama riigi kontrolli olemasolu lisatasust saadud vahendite üle.

Apellatsioonkaebuse teises väites leiavad apellandid, et Üldkohus jättis tähelepanuta nõuded riigi ressurssidest antavale abile ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Üldkohus ei võtnud esiteks arvesse, et StromNEV § 19 lõike 2 kohase lisatasu puhul ei ole tegemist ei maksu, „siduva rahalise kohustuse“ ega „maksulaadse lõivuga“ (apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa). Üldkohus jättis teiseks tähelepanuta, et baaskoormuse tarbija maksust vabastamine StromNEV § 19 lõike 2 teise lause alusel ja lisatasu StromNEV § 19 lõike 2 alusel ei ole riigi ressurssidest antav abi (apellatsioonkaebuse teise väite teine osa). Kui aga lisatasu ei ole maks – mis on käesoleval juhul nii –, siis ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 tingimus ka Üldkohtu arvates täidetud. Lisaks, isegi kui tegemist oleks maksuga, ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 tingimus täidetud seetõttu, et lisatasu ei ole riigiabi või abi, mida antakse riigi ressurssidest.

____________