Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Braşov (Rumeenia) 30. aprillil 2024 – Kriminaalmenetlus P.P.R-i suhtes

(kohtuasi C-318/24, Breian¹ )

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Curtea de Apel Braşov

Isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus

P.P.R.

Eelotsuse küsimused

1.    Kas raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299¹ , artikli 15 lõiget 1 saab tõlgendada nii, et täitva õigusasutuse otsuse kohta, millega keeldutakse tagaotsitavat isikut üle andmast, tehtud lõplikul kohtuotsusel on res iudicata jõud teise liikmesriigi muu täitva õigusasutuse suhtes, või tuleb seda tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus üleandmistaotluse [korduv esitamine] sama Euroopa vahistamismääruse alusel, kui on ära langenud asjaolud, mis takistasid eelmise Euroopa vahistamismääruse täitmist, või kui Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise otsus ei ole kooskõlas liidu õigusega, eeldusel, et uue Euroopa vahistamismääruse täitmine ei too kaasa raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3 rikkumist, ning et korduv üleandmistaotlus on proportsionaalne, kooskõlas raamotsuse 2002/584 tõlgendusega 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsuses [Puig Gordi jt (C-158/21)] (punkt 141 ja kuuenda eelotsuse küsimuse vastus)?

2.    Kas raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 1 lõiget 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga [saab tõlgendada] nii, et täitev õigusasutus ei või keelduda [karistuse täitmiseks tehtud] Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses läbiviidava inimõiguste järgimise kohustuse kontrolli käigus on seoses õigusega asja õiglasele arutamisele, seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu nõude seisukohast, mis on ette nähtud harta artikli 47 teises lõigus, tuvastatud rikkumised selle õigusasutuse [kes tegi süüdimõistva kohtuotsuse] asja lahendava kolleegiumi liikmete ametivande andmises, ilma et arutataks muude avalike võimude sekkumist kohtunike ametisse nimetamise protsessi?

3.    Kas raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 1 lõiget 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga [saab tõlgendada] nii, et olukorras, kus isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, väidab, et tema üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigile tooks kaasa selle, et ei järgitaks tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, ei saa Interpoli toimikute kontrollikomisjoni sellise otsuse olemasoluga, kus viidatakse otseselt kõnealuse isiku olukorrale, põhjendada iseenesest täitva õigusasutuse keeldumist viidatud Euroopa vahistamismääruse täitmisest? Kas kõnealune õigusasutus võib aga sellist otsust muude andmete hulgas arvesse võtta, kui ta hindab, kas on süsteemseid või üldisi puudusi selle liikmesriigi kohtusüsteemi toimimises või puudusi, mis puudutavad niisuguse objektiivselt kindlaksmääratava isikute rühma kohtulikku kaitset, kuhu see isik kuulub?

4.    Kas raamotsust 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, saab tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus tagaotsitava isiku üleandmise taotluse korduv esitamine sama Euroopa vahistamismääruse alusel, [mille täitmisest keeldus] algselt teise liikmesriigi täitev kohus, teise liikmesriigi muule täitvale kohtule, kui vahistamismääruse teinud õigusasutus ise konstateerib, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise eelnev otsus ei olnud liidu õigusega kooskõlas, tulenevalt juba olemasolevast Euroopa Kohtu praktikast või ainult asjaolust, et Euroopa Kohtule on esitatud selles kohtuasjas kohaldatava liidu õiguse tõlgendamise kohta eelotsuse küsimus?

5.    Kas vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis on ette nähtud raamotsuse artikli 1 lõikes 2, ning vastastikuse usalduse ja lojaalse koostöö põhimõte, mis on ette nähtud ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus, koostoimes vajadusega tagada menetluses osalevate isikute õiguste tõhus kohtulik kaitse, seda ka seoses raamotsuse 2002/584 artiklitega 15 ja 19, lubavad vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutustel (vahistamismääruse teinud kohus [keda esindab] otsene esindaja või keda esindavad kõnealuse kohtu kutsel muud õigusasutused, nagu sidekohtunik, Eurojusti liikmesriigi liige või vahistamismääruse teinud liikmesriigi prokurör), osaleda taotlusi esitades, tõendeid pakkudes ja kohtulikest aruteludest [osa võttes] otse Euroopa vahistamismääruse kohtumenetlustes, mille viib läbi täitev õigusasutus, ning kasutada üleandmisest keeldumise otsuse vastu õiguskaitsevahendit – eeldusel, et õiguskaitsevahend on ette nähtud ja sel juhul kooskõlas täitva liikmesriigi riigisiseses õiguses sätestatuga – võrdväärsuse põhimõtte alusel ja seda põhimõtet järgides?

6.    Kas ELL artikli 17 lõiget 1, mis käsitleb komisjoni ülesandeid, [saab] raamotsust 2002/584 arvestades tõlgendada nii, et komisjon saab oma ülesandeid, mille eesmärk on edendada liidu üldisi huve, tehes selleks asjakohaseid algatusi, ja ülesandeid liidu õiguse kohaldamise üle järelevalve tagamisel täita Euroopa vahistamismääruse valdkonnas, ka Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse taotlusel, juhul kui see õigusasutus leiab, et täitva õigusasutuse keeldumisel Euroopa vahistamismääruse täitmisest kahjustatakse raskelt vastastikuse usalduse ja lojaalse koostöö põhimõtet, nii, et komisjon võtab nende ülesannetega kooskõlas ja täielikult sõltumatult meetmeid, mida ta peab vajalikuks?

7.    Kas nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 1 lõiget 3 koos Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 sätestatud ebainimliku või alandava kohtlemise keeluga tuleb tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või vahistamismääruse teinud liikmesriigis kinnipidamistingimuste kontrollimisel esiteks keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest teabe alusel, millest ei ole vahistamismääruse teinud õigusasutusele teatatud ja mille kohta ei ole sellel asutusel olnud võimalust esitada lisateavet raamotsuse artikli 15 lõigete 2 ja 3 tähenduses, ja lisaks ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus kohaldada kõrgemat standardit kui see, mis on ette nähtud hartas, ega jätta selgelt täpsustamata, millistele normidele ta viitab, eelkõige seoses selliste nõuetega kinnipidamise suhtes, nagu „karistuse täideviimise täpse kava“ kehtestamine, „täpsed kriteeriumid konkreetse täideviimise korra kindlaksmääramiseks“ ja diskrimineerimise keelu tagatised väljanõutava isiku „eriti ainulaadse ja tundliku olukorra“ tõttu?

____________

¹     Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

¹     Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299 (ELT 2009, L 81, lk 24).