EVH GmbH 21. juulil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 17. mai 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-312/20: EVH GmbH versus Euroopa Komisjon
(kohtuasi C-464/23 P)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: EVH GmbH (esindajad: Rechtsanwältin I. Zenke, Rechtsanwalt T. Heymann)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik, E.ON SE, RWE AG
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. mai 2023. aasta otsus EVH vs. komisjon (T-312/20) ja Euroopa Komisjoni 26. veebruari 2019. aasta otsus, mis puudutab koondumist „RWE/E.ON Assets“ (juhtum M.8871; ELT 2020, C 111, lk 1)
1a. teise võimalusena ja igal juhul saata kohtuasi T-312/20 iga vajaliku otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtule;
mõista kohtukulud, sealhulgas apellandil menetluses T-312/20 tekkinud advokaadi- ja reisikulud, välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse esimeses väites heidab apellant ette, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuses vääralt liidu õigust, nimelt ELTL artiklit 101 ja määruse (EÜ) 139/20041 artikli 21 lõiget 1.
Esiteks on rikutud liidu õigust sellega, et määruse nr 139/2004 artikli 21 väidetavalt blokeeriva toime tõttu jäeti kohaldamata ELTL artikkel 101 (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 392 jj).
Teiseks ei ole arvesse võetud apellandi esitatud tõendeid ELTL artikli 101 tähenduses kartellikokkuleppe kohta RWE ja E.ON vahel (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 392 jj).
Kolmandaks kujutab endast menetlusõiguste rikkumist see, et apellandi esitatud faktilised asjaolud jäeti formaalsetel põhjustel arvesse võtmata (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 393 ja 394, punkt 406 jj).
Apellatsioonkaebuse teises väites väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei käsitlenud komisjoni koondumiste kontrolli menetlust juhtumites M.8871 ja M.8870 ning samuti Bundeskartellamti koondumiste kontrolli menetlust juhtumis B8-28/19 ühe koondumise osadena, mida oleks pidanud kontrollima ühe koondumiste kontrolli menetluse raames.
Seejuures heidab ta Üldkohtule esiteks ette, et viimane ei võtnud arvesse juhtumis B8-28/19 RWE poolt 16,67% osaluse omandamist E.ONis (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 65 jj).
Teiseks kritiseerib ta mõiste „üks koondumine“ tõlgendamist vastavalt määruse nr 139/2004 artiklile 3 koostoimes põhjendusega 20 (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 74 jj).
Apellatsioonkaebuse kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus juhtumis M.8871 turgu vääralt analüüsides ka määruse nr 139/2004 artiklit 2 ja ei kohaldanud seda õigesti.
Esiteks kiitis Üldkohus ekslikult heaks selle, et komisjon jättis turu määratluse lahtiseks (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 220 jj).
Teiseks ei näinud Üldkohus probleemi selles, et komisjon ei olnud turu arenguid piisavalt prognoosinud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 229 jj).
Kolmandaks kritiseerib apellant seda, et tema arvates ei hinnatud piisavalt RWE kasvavat turuvõimu (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 260 jj).
Neljandaks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane hindas puudulikult RWE ja E.ONi vahelist konkurentsisuhet ning E.ONi kadumist (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 337 jj).
Apellatsioonkaebuse neljandas väites heidab apellant Üldkohtule ette, et Üldkohus rikkus tõendamiskoormise jagunemise põhimõtteid, kui ta esitas vaidlustatud kohtuotsuses (punktid 273, 278 jj, 328, 341, 344 ja 382) apellandile ülemäära kõrgeid nõudeid tõendamisel.
____________
1 Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1, ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).