ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
9. juuli 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – EIP töötajad – Üldkohtu otsuse uuesti läbivaatamine – Esimeses kohtuastmes hagi läbi vaatamata jätmine ilmselge vastuvõetamatuse tõttu – Pension – Pensioniskeemi tehtavate sissemaksete suurendamine – Hagi esitamise tähtaeg – Mõistlik aeg
Kohtuasjas T‑234/11 P‑RENV‑RX,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 4. veebruari 2011. aasta määruse peale kohtuasjas F‑34/10: Arango Jaramillo jt vs. EIP selle kohtumääruse tühistamiseks,
Oscar Orlando Arango Jaramillo, Euroopa Investeerimispanga teenistuja, elukoht Luxembourg (Luksemburg) ja 34 Euroopa Investeerimispanga teenistujat, kelle nimed on ära toodud kohtuotsuse lisas, esindajad: advokaadid B. Cortese ja C. Cortese,
apellandid,
teine menetlusosaline
Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: C. Gómez de la Cruz ja T. Gilliams, keda abistas advokaat P.‑E. Partsch,
kostja esimeses astmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja A. Dittrich,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
1 Käesolev menetlus on järg Euroopa Kohtu (neljas koda) 28. veebruari 2013. aasta otsusele kohtuasjas C‑334/12 RX-II (uuesti läbivaatamine): Arango Jaramillo jt vs. EIP, millega Euroopa Kohus – olles tuvastanud, et Üldkohtu (apellatsioonikoda) 19. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑234/11 P: Arango Jaramillo jt vs. EIP (edaspidi „uuesti läbivaadatud kohtuotsus”), mille ese oli apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 4. veebruari 2011. aasta määruse peale kohtuasjas F‑34/10: Arango Jaramillo jt vs. EIP (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), mõjutab Euroopa Liidu õiguse järjepidevust – tühistas uuesti läbivaadatud kohtuotsuse ning saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 Eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruse punktidest 2–4 ilmneb, et Oscar Orlando Arango Jaramillo ja 34 apellanti, kelle nimed on ära toodud kohtuotsuse lisas, on Euroopa Investeerimispanga (EIP) teenistujad. Alates 1. jaanuarist 2007 ei väljastata EIP teenistujate töötasu teatisi mitte enam traditsiooniliselt paberkandjal, vaid elektrooniliselt. Edaspidi tehakse töötasu teatised igal kuul kättesaadavaks EIP infosüsteemis „Peoplesoft” ning iga teenistuja võib nende teatistega oma tööarvuti kaudu tutvuda.
3 2010. aasta veebruari töötasu teatised pandi infosüsteemi „Peoplesoft” üles laupäeval, 13. veebruaril 2010. Nendest teatistest nähtus, et võrreldes 2010. aasta jaanuari teatistega on pensioniskeemi sissemakse määr tõusnud, mis tuleneb EIP teenistujate pensioniskeemi reformi raames võetud EIP otsustest.
Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtumäärus
4 Apellandid esitasid 26. mail 2010 Avaliku Teenistuse Kohtule hagi, mis registreeriti numbriga F‑34/10 ja milles nad palusid esiteks tühistada nende 2010. aasta veebruari töötasu teatised põhjusel, et nendest tulenevad EIP otsused pensioniskeemi tehtavate sissemaksete suurendamise kohta, ning teiseks mõista EIP‑lt välja sümboolne üks euro mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleile esitatud eraldi dokumendiga esitas EIP Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 78 alusel vastuvõetamatuse vastuväite ning palus kohtul tunnistada hagi ilma sisulise arutamiseta vastuvõetamatuks.
6 Vastuvõetamatuse küsimuse kohta esitatud seisukohtades väitsid apellandid nimelt, et arvestades käesoleva asja konkreetseid asjaolusid ning eelkõige seda, et puuduvad igasugused sätted, mis kehtestavad EIP teenistujate hagi esitamise tähtajad, kahjustaks hagi esitamise üldise kolmekuulise tähtaja range kohaldamine nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärus, punkt 18).
7 Eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärusega, mille Avaliku Teenistuse Kohus tegi kodukorra artikli 78 alusel ilma suulist menetlust avamata ja vastuvõetamatuse küsimust põhikohtuasjaga liitmata, jättis ta hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuks tunnistatud hagi läbi vaatamata.
Apellatsioonkaebus Üldkohtus
8 Apellandid esitasid 28. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruse peale Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga T‑234/11 P.
9 Apellatsioonkaebuses palusid apellandid Üldkohtul see kohtumäärus tühistada, lükata EIP poolt kohtuasjas F‑34/10 esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi ning saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane teeks sisulise otsuse.
10 Olles tõdenud, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamise kohta teate kättetoimetamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, otsustas Üldkohus lahendada kohtuasja ilma suulise menetluseta.
11 Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitasid apellandid kolm väidet, ühe esimese võimalusena ja kaks väidet teise võimalusena. Esimene väide puudutas õigusnormi rikkumist, kui tõlgendati mõistet „mõistlik aeg” esimeses astmes hagi esitamiseks, ning eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte ning õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist. Teine väide käsitles õigusnormi rikkumist kohaldatavate menetlusnormide, eelkõige ettenägematute asjaolude olemasoluga seotud menetlusnormide tõlgendamisel. Kolmanda väite kohaselt moonutati Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud tõendeid ettenägematute asjaolude tõendamisel ning esimeses astmes rikuti menetlustoiminguid ja menetlust korraldavaid meetmeid puudutavaid norme.
12 Eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsuses jättis Üldkohus apellatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusel, et apellantide esitatud väited olid osaliselt vastuvõetamatud ning ülejäänud osas põhjendamatud.
13 Apellatsioonkaebuses esimese võimalusena esitatud väite tagasilükkamiseks leidis Üldkohus, et Avaliku Teenistuse Kohus kohaldas eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses õigesti apellantide olukorrale normi, mille kohaselt analoogiliselt Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 91 lõikes 3 sätestatud hagi esitamise tähtajaga tuleb põhimõtteliselt mõistlikuks pidada kolmekuulist tähtaega, mille jooksul EIP teenistuja peab esitama tühistamishagi tema huve kahjustava EIP akti peale (eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsus, punkt 27). Lisaks leidis Üldkohus, et EIP teenistujatele niimoodi pandud kohustust esitada oma hagid täpse tähtaja jooksul ei saa pidada nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile või proportsionaalsuse põhimõtet rikkuvaks kohustuseks (uuesti läbivaadatud kohtuotsus, punkt 41).
Uuesti läbivaatamine Euroopa Kohtus
14 Arvestades peakohtujuristi ettepanekut, otsustas Euroopa Kohus (erikoda, mis on ette nähtud ettepaneku tegemise kuupäeval kohaldatavas redaktsioonis kodukorra artiklis 123b) 12. juuli 2012. aasta otsusega C‑334/12 RX, et kõnealune kohtuotsus tuleb uuesti läbi vaadata. Nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt tuleb uuesti läbivaatamisel esiteks kindlaks teha, kas eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsus kahjustab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust niivõrd, kuivõrd Üldkohus apellatsioonikohtuna tõlgendas EIP teenistujate poolt nende huve kahjustava EIP akti peale tühistamishagi esitamise kontekstis mõistet „mõistlik aeg” tähtajana, mille möödumisel on tegemist hilinenult esitatud ja seega vastuvõetamatu hagiga, ilma et liidu kohus oleks kohustatud võtma arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid, ning teiseks, kas mõiste „mõistlik aeg” selline tõlgendamine võib rikkuda õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 (ELT 2010, C 83, lk 389).
15 Eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) tühistas Euroopa Kohus eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsuse pärast seda, kui ta leidis, et see kahjustab tõesti liidu õiguse järjepidevust, kuna Üldkohus apellatsioonikohtuna tõlgendas EIP teenistujate poolt nende huve kahjustava EIP akti peale tühistamishagi esitamise kontekstis mõistet „mõistlik aeg” kolmekuulise tähtajana, mille möödumisel on automaatselt tegemist hilinenult esitatud ja seetõttu vastuvõetamatu hagiga, ilma et liidu kohus oleks kohustatud võtma arvesse juhtumi asjaolusid.
16 Kuna Euroopa Kohus oli siiski arvamusel, et apellantide hagi vastuvõetavuse küsimuse lõplik lahendus, eelkõige selles osas, kas see hagi esitati mõistliku aja jooksul sellise kohtupraktika tähenduses, mis on kooskõlas põhimõttega õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, ei tulene tuvastatud faktilistest asjaoludest, millel eespool punktis 1 viidatud uuesti läbivaadatud kohtuotsus põhineb, siis leidis kohus, et ta ei saa ise vaidluses teha lõplikku otsust Euroopa Kohtu põhikirja artikli 62b alusel. Tehes küll otsuse uuesti läbivaatamise menetlusega tekkinud kohtukulude kohta, saatis Euroopa Kohus seega kohtuasja tagasi Üldkohtusse, et Üldkohus hindaks kõiki sellele kohtuasjale omaseid asjaolusid arvestades, kas apellandid esitasid hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse mõistliku aja jooksul.
Pärast uuesti läbivaatamist tagasi saadetud kohtuasi
Menetlus
17 Üldkohtu kodukorra artikli 121a kohaselt läks kohtuasi vastavalt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsusele Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) tagasi Üldkohtu menetlusse.
18 Üldkohtu kantselei palus 1. märtsi 2013. aasta kirjaga kodukorra artikli 121c lõike 1 kohaselt pooltel esitada ühe kuu jooksul alates eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) kättetoimetamisest oma kirjalikud märkused järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks sellest otsusest teha tuleb.
19 EIP ja apellandid esitasid oma märkused Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. märtsil ja 16. aprillil 2013.
20 Märkustes palub EIP Üldkohtul:
– esimese võimalusena saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse;
– teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata pärast seda, kui ta on tunnistanud Avaliku Teenistuse Kohtusse apellantide esitatud hagi hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuks põhjusel, et kõiki kohtuasjale omaseid asjaolusid arvestades ei näi hagi olevat esitatud mõistliku aja jooksul, ning mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja apellantidelt.
21 Märkustes paluvad apellandid Üldkohtul:
– nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väitega ja tühistada sel alusel eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärus põhjusel, et kõiki kohtuasjale omaseid asjaolusid arvestades esitati nende hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse mõistliku aja jooksul;
– saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane teeks asjas sisulise otsuse ja otsuse esimese astme kohtukulude kohta;
– mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja EIP‑lt.
Õiguslik käsitlus
22 Eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) tagajärjel on eespool punktis 8 viidatud apellatsioonkaebus uuesti Üldkohtu menetluses ning Üldkohus peab uuesti läbi vaatama apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud kolm väidet, mida on meenutatud eespool punktis 11, tehes nendest kõik järeldused, mida vaidluse lahendamiseks sellest kohtuotsusest teha tuleb.
Esimene väide, et on rikutud õigusnormi, kui tõlgendati mõistet „mõistlik aeg” esimeses astmes hagi esitamiseks, ning eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet ning õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
23 Esimene väide koosneb sisuliselt kahest osast. Esimese väiteosa kohaselt rikuti õigusnormi, kui tõlgendati mõistet „mõistlik aeg” esimeses astmes hagi esitamiseks. Teise väiteosa kohaselt rikuti proportsionaalsuse põhimõtet ning õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
24 Esimese väite esimeses osas heidavad apellandid Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses rikkus ta õigusnormi, kui ta jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse esimeses astmes hagiavalduse esitamine kolme kuu, kümne päeva ja mõne sekundi pikkuse aja jooksul ei ole sisuliselt mõistlik aeg. Nii tehes andis Avaliku Teenistuse Kohus EIP teenistujate hagide tähtaegu puudutavale kohtupraktikale (Üldkohtu 23. veebruari 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP, EKL AT 2001, lk I‑A‑49 ja II‑185, punkt 99, ning 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP, EKL 2001, lk II‑813, punktid 53 ja 58) vale tõlgenduse, jättes tegelikult kõrvale mõistliku aja järgimise põhimõtte, mis on oma olemuselt paindlik ning mis võimaldab kaaluda konkreetselt asjassepuutuvaid huve, asendades selle rangelt kohaldatava üldise kolmekuulise täpse tähtajaga. Lisaks ei võtnud Avaliku Teenistuse Kohus arvesse temale esitatud dokumente või tunnistusi, mis oleksid tõendanud, et esiteks said kolme kuu ja kümne päeva pikkuse aja jooksul esimese astme hagiavalduse tõestatud ärakirjad elektronposti teel teised adressaadid, kes olid ühendatud väljaminevast serverist erinevate serveritega, ning et teiseks nende advokaadi büroos toimus elektrikatkestus esimeses astmes esitatud hagiavalduse saatmise õhtul, mis lõppes ligikaudu kümmekond minutit enne keskööd, mille tõttu selle saatmine hilines. Peale selle jättis Avaliku Teenistuse Kohus arvestamata käesoleva asja konkreetsed asjaolud ning eelkõige asjaolu, et EIP on süüdi selles, et ta on jätnud täitmata oma normide kehtestamise ülesande, mis seisneb täpse ja usaldusväärse hagi esitamise tähtaja kindlaksmääramises, ning et ta tegi vaidlustatud otsused 2010. aasta veebruari töötasu teatiste vormis õigusnormide alusel, mida ei olnud veel avaldatud ning mida hagi esitamise päeval ei olnud ikkagi avaldatud.
25 Esimese väite teisega osaga väidavad apellandid, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärusega nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning proportsionaalsuse põhimõtet, millest peab lähtuma sätete või õigusnormide kohaldamisel, kui need piiravad õigust pöörduda kohtusse. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus kaugenes oma varasemast kohtupraktikast, mis tugines mõistliku aja järgimise põhimõtte paindlikule ja apellantide jaoks soodsale kohaldamisele, läks ta vastuollu põhinõudega kaaluda piisavalt õigussubjekti õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja õiguskindluse põhimõtet. See vastuollu minemine nähtub ilmselgelt käesoleva asja konkreetsetest asjaoludest, nagu neid on kirjeldatud eespool punktis 24. Neid konkreetseid asjaolusid arvestades näib sellise kolmekuulise tähtaja range ja üldine kohaldamine, mida ei ole normides kindlaks määratud ja mis lisaks ei nähtu selgest ja väljakujunenud kohtupraktikast, olevat ülemäärane piirang nende õigusele pöörduda kohtusse, mis on tagatud põhiõiguste harta artikliga 47. Lisaks on see piirang ebaproportsionaalne võrreldes mõistliku aja järgimise põhimõttega taotletava eesmärgiga, milleks on EIP aktide stabiilsuse tagamine.
26 EIP vaidlustab apellantide esitatud argumendid ning palub sisuliselt jätta esimese väite mõlemad kaks osa vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning igal juhul lükata need põhjendamatuse tõttu tagasi. Esimese väite abil püüavad apellandid apellatsioonikohtu kontrollile allutada hinnangu, mida Avaliku Teenistuse Kohus on eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses faktilistele asjaoludele andnud, mis aga ei ole selle kohtu pädevuses. Igal juhul ei ole esimene väide põhjendatud. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et EIP teenistuja poolt hagi esitamise mõistlik tähtaeg on kindlaksmääratud kolm kuud, mida on pikendatud kindlaksmääratud kümnepäevase lisatähtaja võrra seoses suurte vahemaadega, mis tuleneb analoogia alusel õiguskaitsevahendeid käsitlevatest personalieeskirjade sätetest. Lisaks nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikast, et hagi esitamise tähtaegu kehtestavad normid võib ühitada nii proportsionaalsuse põhimõtte kui ka õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.
27 Osas, milles EIP seab kahtluse alla esimese väite mõlema kahe osa vastuvõetavuse, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult esimese astme kohus pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui temale esitatud toimiku materjalidest nähtub tema tuvastatud faktide sisuline ebaõigsus – ja teiseks neid fakte hindama. Kui esimese astme kohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on apellatsioonikohus pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja esimese astme kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (Üldkohtu 2. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑266/08 P: Kerstens vs. komisjon, punkt 37; vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑3173, punkt 51, ning 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 106).
28 Esimese väitega ei vaidlusta apellandid Avaliku Teenistuse Kohtu poolt eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses tuvastatud fakte aja kohta, mille jooksul esimeses astmes hagi esitati, vaid Avaliku Teenistuse Kohtu poolt sellest faktide tuvastamisest tehtud järeldusi ehk seda, et aega, mille jooksul hagi esitati, ei saanud kvalifitseerida „mõistlikuks”. Küsimus, kas Avaliku Teenistuse Kohus sai õiguspäraselt käesoleva asja asjaolude alusel järeldada, et apellandid ei esitanud hagi mõistliku aja jooksul, on aga õigusküsimus, mis allub apellatsioonikohtu kontrollile.
29 Seega tuleb EIP poolt esimese väite peale esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
30 Selleks et analüüsida esimese väite esimest osa, mis käsitleb õigusnormi rikkumist, kui tõlgendati mõistet „mõistlik aeg” esimeses astmes hagi esitamiseks, tuleb märkida, et ei EL toimimise lepingus ega EIP personalieeskirjades, mille on EIP kodukorra artikli 29 alusel vastu võtnud direktorite nõukogu, ei viidata EIP ja teenistujate vahelistele vaidlustele kohaldatavatele hagi esitamise tähtaegadele. Ühelt poolt õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, mis kuulub liidu üldpõhimõtete hulka ning mille kohaselt peab õigussubjektil olema piisav aeg teda kahjustava meetme õiguspärasuse hindamiseks ja vajaduse korral hagi ettevalmistamiseks, ning teiselt poolt õiguskindluse nõude, mille järgi muutuvad teatud aja möödudes liidu organite võetud aktid lõplikuks, vaheline tasakaal eeldab, et need vaidlused esitataks liidu kohtu menetlusse mõistliku aja jooksul (vt eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus De Nicola vs. EIP, punktid 97–99 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Dunnett jt vs. EIP, punktid 51–53 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu presidendi 6. detsembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑275/02 R: D vs. EIP, EKL AT 2002, lk I‑A‑259 ja II‑1295, punktid 31 ja 32).
31 Vastavalt kohtupraktikale tuleb aja „mõistlikkust” – olgu tegemist haldus- või kohtumenetluse tähtaja või nagu käesolevas asjas küsimusega otseselt hagi vastuvõetavust mõjutava tähtaja kohta – hinnata alati vastavalt asja kõigile asjaoludele, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust asjaomase isiku jaoks, asja keerukust ning poolte käitumist (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punktid 28–37 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb üldiselt, et mõistet „mõistlik aeg” ei saa seega mõista kui õigustlõpetavat eritähtaega ning konkreetselt ei saa personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 ette nähtud kolmekuulist tähtaega analoogia alusel kohaldada kui EIP teenistujate poolt nende huve kahjustavate EIP aktide peale esitatavate hagide esitamise õigust lõpetavat tähtaega (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Seega pelk asjaolu, et EIP teenistuja esitas tühistamishagi tema huve kahjustava EIP akti peale pikema aja jooksul kui kolm kuud ja kümme päeva, ei ole piisav, et järeldada, et see hagi on esitatud hilinenult, kuna liidu kohus peab igal juhul kontrollima, kas juhtumile omaseid asjaolusid arvestades on niisugune aeg mõistlik.
33 Ainult asjaolu, et eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses De Nicola vs. EIP (punktid 118–120) ja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Dunnett jt vs. EIP (punktid 57 ja 58) leidis Üldkohus, et mõistlik on aeg, mis ei ületa kolme kuud ja kümmet päeva, ei tähenda, et pikemat aega ei saaks kvalifitseerida „mõistlikuks” kõnesolevatele kohtuasjadele omaste asjaolude tõttu, kuna liidu kohus piirdus tema menetluses olevate konkreetsete juhtumite üle otsustamisega, analüüsimata küsimust, kas pikemat aega oleks veel võinud pidada mõistlikuks. Asjaolu, et eespool punktis 30 viidatud kohtumääruses D vs. EIP (punktid 38–40) leidis Üldkohtu president, et viiekuuline aeg ei olnud juhtumi asjaolusid arvestades mõistlik, ei võimalda vastupidi järeldada, et lühemat aega, mis oleks siiski olnud pikem kui kolm kuud ja kümme päeva, ei oleks olnud võimalik kvalifitseerida „mõistlikuks” või seda enam, et teistel asjaoludel ei oleks sellist aega saanud pidada mõistlikuks.
34 Käesolevas asjas leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et esimeses astmes esitatud hagi ei esitatud mõistliku aja jooksul ning hilinenult esitamise tõttu tuli see vastuvõetamatuks tunnistatud hagi jätta seega läbi vaatamata ainult sel põhjusel, et see esitati mõned sekundid või sekundi murdosad pärast kolmekuulise tähtaja möödumist, mida on pikendatud Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 100 lõikes 3 ette nähtud kümnepäevase lisatähtaja võrra seoses suurte vahemaadega, mis vastab analoogia alusel personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 ette nähtud hagi esitamise tähtajale. Tõlgendades nii EIP teenistujate poolt nende huve kahjustava EIP akti peale tühistamishagi esitamise kontekstis mõistet „mõistlik aeg” kolme kuu ja kümne päeva pikkuse tähtajana, mille möödumisel on automaatselt tegemist hilinenult esitatud ja seetõttu vastuvõetamatu hagiga, ilma et ta oleks võtnud arvesse juhtumi asjaolusid ja vaidluse tähtsust apellantide jaoks, kohtuasja keerukust ning EIP ja apellantide vastavat käitumist, mida ta õiguspäraselt oli kohustatud tegema, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses õigusnormi (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punktid 22, 27, 28, 46 ja 54).
35 Seega tuleb nõustuda esimese väite esimese osaga, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus rikkus eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses õigusnormi, kui ta tõlgendas mõistet „mõistlik aeg” esimeses astmes hagi esitamiseks.
36 Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse nõuded rahuldada ja eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja teha isegi otsust esimese väite teise osa ning teise ja kolmanda väite kohta.
Kohtuasja tagasisaatmine Avaliku Teenistuse Kohtusse
37 Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Üldkohus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse ning teeb antud küsimuses ise otsuse. Üldkohus suunab asja kohtuotsuse tegemiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, kui Üldkohtul ei ole võimalik otsust teha.
38 Avaliku Teenistuse Kohus ei ole eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumääruses andnud hinnangut, mille ta õiguspäraselt on kohustatud hagi esitamise tähtaja õiguspärasuse ja selle hagi vastuvõetavuse üle otsustamisel andma. Samal põhjusel ei tulene apellantide vastuvõetavuse küsimuse lõplik lahendus tuvastatud faktilistest asjaoludest, millel põhineb eespool punktis 1 viidatud vaidlustatud kohtumäärus. Neil asjaoludel ei ole käesolevas kohtuasjas võimalik otsust teha. Kohtuasi tuleb seega tagasi saata Avaliku Teenistuse Kohtusse, et viimane otsustaks uuesti hagi üle.
Kohtukulud
39 Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 4. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑34/10: Arango Jaramillo jt vs. EIP.
2. Saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse.
3. Kohtukulude kandmine otsustakse edaspidi.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juulil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Lisa
María Esther Badiola, elukoht Luxembourg (Luksemburg),
Marcella Bellucci, elukoht Luxembourg,
Stefan Bidiuc, elukoht Grevenmacher (Luksemburg),
Raffaella Calvi, elukoht Schuttrange (Luksemburg),
Maria José Cerrato, elukoht Luxembourg,
Sara Confortola, elukoht Verona (Itaalia),
Carlos D’Anglade, elukoht Luxembourg,
Nuno Da Fonseca Pestana Ascenso Pires, elukoht Luxembourg,
Andrew Davie, elukoht Medernach (Luksemburg),
Marta De Sousa e Costa Correia, elukoht Itzig (Luksemburg),
Nausica Di Rienzo, elukoht Luxembourg,
José Manuel Fernandez Riveiro, elukoht Sandweiler (Luksemburg),
Eric Gällstad, elukoht Rameldange (Luksemburg),
Andres Gavira Etzel, elukoht Luxembourg,
Igor Greindl, elukoht Luxembourg,
José Doramas Jorge Calderón, elukoht Luxembourg,
Monica Lledó Moreno, elukoht Sandweiler,
Antonio Lorenzo Ucha, elukoht Luxembourg,
Juan Antonio Magaña-Campos, elukoht Luxembourg,
Petia Manolova, elukoht Bereldange (Luksemburg),
Ferran Minguella Minguella, elukoht Gonderange (Luksemburg),
Barbara Mulder‑Bahovec, elukoht Luxembourg,
István Papp, elukoht Luxembourg,
Stephen Richards, elukoht Blaschette (Luksemburg),
Lourdes Rodriguez Castellanos, elukoht Sandweiler,
Daniela Sacchi, elukoht Mondorf-les-Bains (Luksemburg),
Maria Teresa Sousa Coutinho da Silveira Ramos, elukoht Almargem do Bispo (Portugal),
Isabelle Stoffel, elukoht Mondorf-les-Bains,
Fernando Torija, elukoht Luxembourg,
María del Pilar Vargas Casasola, elukoht Luxembourg,
Carolina Vento Sánchez, elukoht Luxembourg,
Pé Verhoeven, elukoht Brüssel (Belgia),
Sabina Zajc, elukoht Contern (Luksemburg),
Peter Zajc, elukoht Contern.