ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

3. märts 2011(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus – Rikkumise süüks panemine – Rikkumise kestus – Trahvid – Solidaarvastutus trahvi maksmise eest – Raskendavad asjaolud – Eestvedaja roll – Kergendavad asjaolud – Koostöö

Kohtuasjades T‑117/07 ja T‑121/07,

Areva, aktsiaselts, mille asukoht on Pariis (Prantsusmaa),

Areva T & D Holding SA, asukoht Pariis,

Areva T & D SA, asukoht Pariis,

Areva T & D AG, asukoht Oberentfelden (Šveits),

esindajad: advokaadid A. Schild ja J.-M. Cot,

Alstom, aktsiaselts, mille asukoht on Levallois-Perret (Prantsusmaa), esindajad: advokaat J. Derenne, W. Broere, solicitor, advokaadid A. Müller-Rappard ja C. Guirado, hiljem advokaadid J. Derenne ja A. Müller-Rappard,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: X. Lewis ja F. Arbault, hiljem M. Lewis ning lõpuks V. Bottka ja N. Von Lingen,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus K(2006) 6762 lõplik EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed), ja teise võimalusena nõue vähendada hagejatele määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. märtsi 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Vaidluse taust nähtub peamiselt komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuses K(2006) 6762 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed; edaspidi „vaidlustatud otsus”) esitatud Euroopa Ühenduste Komisjoni põhjendustest. Kuna pooled faktilisi asjaolusid ei vaidlusta, või vähemalt ei tee seda nõuetekohaselt, tuleb need käesolevas vaidluses tuvastatuks lugeda.

 Asjassepuutuv toode

2        Gaasisolatsiooniga jaotusseade (edaspidi „GIS”) kontrollib energiavooge energiavõrkudes. See on suure võimsusega elektriseade, mida kasutatakse käivitusvalmis elektrialajaamade peamise osana.

3        Elektrialajaamad on abielektrijaamad, mis moondavad elektrivoolu. Lisaks transformaatorile moodustavad alajaama kontrollisüsteem, releed, akud, laadijad ja lülitusseadmed. Lülitusseadme eesmärk on kaitsta transformaatorit ülepinge eest ja/või toimida isolaatorina rikke korral vooluvõrgus ja transformaatoris.

4        Jaotusseade võib olla gaas- või õhkisolatsiooniga või hübriidisolatsiooniga, kui selles kasutatakse kahe eelnevalt nimetatud tehnika sümbioosi. GIS müüakse kogu maailmas kas käivitusvalmis elektrialajaama integreeritud osana või eraldi tootena, mis alles installeeritakse sellistesse alajaamadesse. Selle hind moodustab 30–60% nende alajaamade koguhinnast.

5        Vaidlustatud otsus puudutab GIS projekte, mille pinge on võrdne või ületab 72,5 kV (edaspidi „GIS projektid”), mis hõlmab GIS eraldi tootena – kaasa arvatud kõik sellega kaasnevad teenused (transport, paigaldus, katsetamine, isoleerimine jne) – ja GIS sisaldavaid käivitusvalmis elektrialajaamu, millesse on paigaldatud GIS ja muud alajaama koostisosad, nagu transformaatorid ja kõik sellega kaasnevad teenused (vedu, kaablitega varustamine, paigaldus, isoleerimine jne).

 Asjassepuutuvad ettevõtjad

6        Alstom (endise ärinimega Alsthom), Prantsuse õiguse alusel asutatud nõukoguga aktsiaselts, on äriühingute kontserni emaettevõtja (edaspidi „kontsern Alstom”). Perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 tootis ja edastas kontsern Alstom elektrienergiat (edaspidi „T & D sektor”), eelkõige GIS valdkonnas.

7        Kuni 1989. aastani viis kontserni Alstom GIS tegevust Prantsusmaal läbi Alsthom SA (Prantsusmaa); siis nimetati see ümber GEC Alsthom SA‑ks, milles 100% osalus kuulus GEC Alsthom NV‑le. 16. novembril 1992 asutati Kléber Eylau SA, kellele anti Prantsuse GIS-alane tegevus üle 7. detsembril 1992 jõustunud kokkuleppega. Kléber Eylaus kuulus 99,76% osalus GEC Alsthom SA‑le ja 0,04% osalus Étoile Kléberile. Kléber Eylau muudeti 1993. aasta juunis GEC Alsthom T&D SA‑ks, mis 1998. aasta juunis muudeti omakorda Alstom T & D SA‑ks. Viimases kuulus 100% osalus äriühingule Alstom Holdings (Prantsusmaa), milles omakorda kuulus 100% osalus Alstomile.

8        Kontserni Alstom GIS-alast tegevust viidi läbi paralleelselt Šveitsis ja Prantsusmaal alates 1986. aasta jaanuarist, mil Sprecher Energie AG‑st sai Alsthomi 100% osalusega tütarettevõtja. Sprecher Energie muudeti 1993. novembris GEC Alsthom T & D AG‑ks, mis 1997. aasta juulis muudeti GEC Alsthom AG‑ks ja 1998. aasta juunis Alstom AG‑ks (edaspidi „Alstom (Šveits)”). Viimati nimetatud äriühingu ostis 22. detsembril 2000 Alstom Power (Schweiz) AG. Uuele üksusele pandi ärinimeks Alstom (Schweiz) AG. 2002. aasta novembris asutati kontsernis Alstom uus õiguslik üksus, millesse kanti üle T & D sektori tegevus Šveitsis. Sellele üksusele esialgu antud ärinimi Alstom (Schweiz) Services AG muudeti Alstom T & D AG‑ks.

9        Kogu kontserni Alstom T & D sektori tegevus võõrandati 8. jaanuaril 2004 kontsernile, mille emaettevõtja on Areva, Prantsuse õiguse alusel asutatud juhatuse ja nõukoguga aktsiaselts (edaspidi „kontsern Areva”). Perioodil 2004. aasta 9. jaanuarist kuni 11. maini viisid kontserni Areva GIS-alast tegevust läbi Areva T & D SA ja Areva T & D AG, tütarettevõtjad, milles 100% osalus kuulus Areva T & D Holding SA‑le, milles omakorda kuulus 100% osalus Arevale (edaspidi koos „kontserni Areva äriühingud”).

 Haldusmenetlus

10      3. märtsil 2004 teavitas ABB Ltd komisjoni konkurentsivastasest tegevusest GIS sektoris ja esitas trahvi kaitse suulise taotluse vastavalt komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „koostööteatis”).

11      Tegevus, millest ABB teada andis, oli GIS projektide müügi ülemaailmne kooskõlastamine, mis hõlmas turgude jagamist, kvootide määramist ja vastavate turuosade säilitamist, GIS projektide lepingute sõlmimist valitud tootjatega ja konkreetsete tootjatega lepingute sõlmimise tagamiseks hankemenetluste manipuleerimist (pakkumiste kooskõlastamine), hinnakokkuleppeid keeruliste kokkulepete abil nende GIS projektide suhtes, mille kohta ei olnud hankelepingut sõlmitud, litsentsilepingute lõpetamist äriühingutega, mis ei olnud kartelli liikmed, ja turu kohta tundliku teabe vahetamist.

12      ABB täiendas oma trahvi eest kaitse saamise suulist taotlust suuliste märkuste ja dokumentaalsete tõenditega eelkõige 7. mail 2004. 25. aprillil 2004 andis komisjon ABB‑le tingimusliku kaitse trahvide eest.

13      ABB avalduste alusel alustas komisjon menetlust ning viis 11. ja 12. mail 2004 läbi kontrolli mitme GIS sektoris tegutseva äriühingu ruumides.

14      Kontsern Areva tegi ajavahemikul 14.–25. mai 2004 komisjoniga koostööd ning edastas talle koostööteatise alusel erinevaid dokumentaalseid tõendeid ja teavet.

15      4. oktoobril 2004 vastas ABB ühele komisjoni teabenõudele.

16      6. veebruaril 2006 saatis komisjon Alstomile teabenõude, millele viimane vastas 24. veebruari 2006. aasta kirjaga.

17      20. aprillil 2006 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis lisaks Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele adresseeriti ABB‑le, Fuji Electric Holdings Co., Ltd‑le ja Fuji Electric Systems Co., Ltd‑le (edaspidi koos „kontserni Fuji äriühingud”), Hitachile ja Hitachi Europe Ltd‑le (edaspidi koos „kontserni Hitachi äriühingud”), Japan AE Power Systems Corp‑le (edaspidi „JAEPS”), Mitsubishi Electric System Corp‑le (edaspidi „Melco”), Nuova Magrini Galileo SpA‑le, Schneider Electric SA‑le (edaspidi „Schneider”), Siemens AG‑le, Toshiba Corp‑le ning kontserni, mille emaettevõtja on VA Technologie AG (edaspidi „kontsern VA Tech”), kuuluvale viiele äriühingule, kaasa arvatud VA Technologie’le.

18      5. mail 2006 anti Alstomile võimalus tutvuda teiste uuritavate äriühingute poolt koostööteatise alusel tehtud suuliste avaldustega.

19      30. juunil 2006 saatsid nii Alstom kui kontserni Areva äriühingud komisjonile õigeaegselt oma märkused, millega vastati vastuväiteteatisele. Vastuväiteteatisele esitatud vastuse lisas esitas Alstom mitmeid kontserni Alstom sisedokumente, mille osas paluti konfidentsiaalsena käsitlemist kõigi kolmandate isikute suhtes, välja arvatud komisjon. Vastuväiteteatisele vastasid kirjalikult ja õigeaegselt ka ABB, kontserni Fuji äriühingud, Hitachi ja JAEPS, Melco, Schneider, Siemens AG Österreich, Siemens ning Toshiba.

20      12. juuli 2006. aasta kirjaga tegid kontserni Fuji äriühingud komisjoniga koostööd ning saatsid talle koostööteatise alusel erinevaid dokumentaalseid tõendeid ja teavet.

21      14. juulil 2006 saatis ABB komisjonile „vastuväiteteatise vastuse täienduse”.

22      Komisjon kuulas 18. ja 19. juulil 2006 ära äriühingud, kellele oli adresseeritud vastuväiteteatised.

23      25. augustil 2006 võimaldas komisjon menetluse pooltel oma kommentaaride esitamiseks tutvuda väljavõtetega vastuväiteteatisele kontserni Fuji äriühingute poolt esitatud vastuse mittekonfidentsiaalsest versioonist, kontserni Fuji äriühingute poolt koostööteatise alusel 12. juulil 2006 tehtud taotlusega (vt eespool punkt 20), vastuväiteteatisele ABB esitatud vastuse täienduse ja täiendavate dokumentidega. Alstom esitas nende dokumentide kohta oma märkused 15. septembril 2006, lisades sellele ühe oma töötaja S. avalduse, kellel oli olnud otsene kokkupuude vaidlusaluste faktiliste asjaoludega.

24      20. septembril 2006 saatis komisjon kontserni Areva äriühingutele teabenõude, millele need äriühingud vastasid 6. oktoobril 2006, esitades mitmeid dokumente, mis puudutasid kontsernis Alstom T & D sektori tegevuse ümberkorraldamist, mis oli seotud eespool punktis 9 viidatud tegevuse võõrandamisega ühelt kontsernilt teisele.

25      14. novembril 2006 edastas komisjon Alstomile inglise keeles oma seisukoha eespool punktis 23 nimetatud täiendavate dokumentide kohta ja Alstomi 17. novembri 2006. aasta asjakohase palve alusel 22. novembril 2006 selle seisukoha prantsuskeelse versiooni. 27. novembril 2006 esitas Alstom oma vastuse sellele seisukohale.

26      4. detsembril 2006 edastas Alstom komisjonile kirja, milles olid välja toodud need juriidilised isikud, keda puudutasid vaidlusalused faktid. See kiri sisaldas muu hulgas mitmeid skeeme, mis näitlikustasid kontserni Alstom T & D sektori tegevuse erinevaid restruktureerimistehinguid.

 Vaidlustatud otsus

27      24. jaanuaril 2007 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, mille kokkuvõte avaldati 10. jaanuari 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 5, lk 7). Sellest teatati Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele 8. veebruaril 2007.

28      Lisaks Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele olid vaidlustatud otsuse adressaadid ABB, kontserni Fuji äriühingud, kontserni Hitachi äriühingud, JAEPS, Melco, Nuova Magrini Galileo, Schneider, Siemens, Siemens AG Österreich, Siemens Transmission & Distribution Ltd (edaspidi „Reyrolle”), Siemens Transmission & Distribution SA, Toshiba ja VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG.

29      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 113–123 märkis komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjad koordineerisid ülemaailmselt, välja arvatud teatud turud, GIS projektide lepingute sõlmimist kokkulepitud tingimustel, eesmärgiga säilitada kvoodid, mis suures osas väljendasid nende väljakujunenud turuosasid. Ta täpsustas, et GIS projektide lepingute sõlmimine toimus „Jaapani” ühiskvoodi ja „Euroopa” ühiskvoodi alusel, mis omakorda jagati vastavalt Jaapani ja Euroopa tootjate vahel. Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe GQ”) määratles korra, mida järgides tuli GIS projekti leping sõlmida kas Jaapani või Euroopa tootjaga ja mille alusel arvati lepingu väärtus kas ühe või teise kvoodi hulka. Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–132 täpsustas komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjate vahel kehtis ka suuline kokkulepe (edaspidi „ühiskokkulepe”), mille kohaselt GIS projektid esiteks Jaapanis ja teiseks kartelli Euroopa liikmete riikides, mida koos nimetati GIS projektide „tootjariigid”, suunati vastavalt kas kartelli Jaapani või Euroopa liikmetele. „Tootjariikides” GIS projektide kohta nende kahe grupi vahel teavet ei vahetatud ja neid ei arvatud vastavate kvootide hulka.

30      Kokkulepe GQ sisaldas ka kartelli toimimiseks vajalikku teabevahetuse korda kahe tootjagrupi vahel, mille täitmise tagasid mõlema grupi sekretärid asjassepuutuvate hankemenetluste manipuleerimise teel ja nende GIS projektide hinna kindlaksmääramise teel, mille suhtes avaliku hanke lepingut ei saanud sõlmida. Vastavalt kokkuleppe GQ lisale 2 kohaldati seda kokkulepet kogu maailmas, v.a Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja 17 Lääne‑Euroopa riiki. Lisaks tuli vastavalt ühiskokkuleppele anda Euroopa grupile GIS projektid nendes Euroopa riikides, mis ei kuulunud „tootjariikide” hulka, ja Jaapani tootjad kohustusid Euroopas GIS projektide suhtes pakkumisi mitte tegema.

31      Komisjon tuvastas, et GIS projekte jagati Euroopa tootjate vahel vastavalt Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkuleppele „E-Group Operation Agreement for GQ-Agreement” (E‑grupi kokkuleppe GQ‑kokkuleppe rakendamiseks, edaspidi „kokkuleppe EQ”). Ta täheldas, et GIS projekte anti Euroopas samade reeglite ja korra alusel, mida kohaldati GIS projektide lepingute sõlmimisele teistes riikides. See tähendas, et ka Euroopas tuli GIS projektidest teada anda, need identifitseerida, nende suhtes lepingud sõlmida ja neid korraldada või et neile oli määratud minimaalne hinnatase.

32      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 142 märkis komisjon, et kokkuleppes GQ ja kokkuleppes EQ ning kartelli töökorralduse ja toimimise eesmärgil tähistati kartelli eri liikmeid koodiga, milleks Euroopa liikmetel oli arv ja Jaapani liikmetel tähed. 2002. aasta juulis asendati esialgsed koodid arvudega.

33      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b tuvastas komisjon, et Alstom rikkus EÜ artiklit 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP lepingu”) artiklit 53, sest ta osales mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses GIS projektide sektoris EMP‑s ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004. Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides c, d, e ja f tuvastas ka, et nende kahe sätte rikkumise Areva ja Areva T & D Holding poolt perioodil 9. jaanuarist 11. maini 2004, Areva T & D AG poolt perioodil 22. detsembrist 2003 kuni 11. maini 2004, ja Areva T & D SA poolt perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 11. maini 2004.

34      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise eest määrati Alstomile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c individuaalne trahv 11 475 000 eurot ja trahv 53 550 000 eurot, mille tasumise eest vastutas ta solidaarselt Areva T & D SA‑ga.

35      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise eest määrati Areva T & D SA‑le vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c trahv summas 53 550 000 eurot, mille tasumise eest vastutas ta solidaarselt Alstomiga, ja sellest 25 500 000 euro tasumise eest solidaarselt Areva, Areva T & D Holdingu ja Areva T & D AG‑ga.

 Menetlus ja poolte nõuded

36      Kontserni Areva äriühingud ja Alstom esitasid käesolevates asjades hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 18. aprillil 2007 ja mis registreeriti numbrite T‑117/07 ja T‑121/07 all.

37      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) avada kohtuasjades T‑117/07 ja T‑121/07 suulise menetluse.

38      Pärast poolte ärakuulamist liideti Üldkohtu teise koja esimehe 12. märtsi 2009. aasta määrusega Üldkohtu kodukorra artikli 50 alusel kohtuasjad T‑117/07 ja T‑121/07 suulise menetluse huvides. Lisaks otsustati konfidentsiaalsena käsitleda kohtuasjas T‑121/07 toimikusse lisatud dokumente, mis olid lisatud vastusele, mille Alstom esitas vastuväiteteatisele (vt eespool punkt 19).

39      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 24. märtsi 2009. aasta kohtuistungil. Hagejad kinnitasid, et nende väiteid ja argumente, mis puudutasid EÜ artikli 81 rikkumist, tuleb tõlgendada kui ka EMP lepingu artikli 53 kohta käivaid. Komisjon võttis selles küsimuses seisukoha, et konkurentsiõiguse rikkumise eest tekkiva solidaarvastutuse korral eeldatakse, et see vastutus jaguneb võlgnike vahel võrdselt, kui seda vastutust tuvastava otsuse resolutsioonis ei ole märgitud teisti. Hagejad vaidlesid sellisele eeldusele aga vastu. Lõpuks leiab komisjon, et konkurentsiõiguse rikkumises eestvedaja rolli hindamisel tuleb kaaluda kõiki kriteeriume, sealhulgas selle eestvedaja rolli täitmise aega ja intensiivsust. Need seisukohad pandi kirja kohtuistungi protokollis. Oma lõplikes märkustes tõid kontserni Areva äriühingud esile olulise vea, mis seisnes selles, et Areva T & D AG‑d peeti samaks äriühinguks mis Alstom T & D, millel oli vaid muudetud ärinime.

40      29. ja 30. aprillil 2009 kohtukantseleisse esitatud kirjades esitasid nii Alstom kui kontserni Areva äriühingud märkusi kohtuistungi protokolli kohta osas, mis puudutas konkurentsiõiguse rikkumise eest solidaarvastutuse regulatsiooni puudutavatele Üldkohtu küsimustele komisjoni poolt antud vastuseid.

41      Üldkohtu 3. juuni 2009. aasta määrusega uuendati suuline menetlus. Vastavalt Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 7 lõikele 2 otsustas Üldkohtu teise koja esimees 29. ja 30. aprilli 2009. aasta kirjad toimikusse lisada.

42      Üldkohtu kohtukantseleisse 18. juunil 2009 saabunud kirjaga esitas komisjon nende kirjade suhtes oma seisukoha. Ta märkis, et määrates trahvi, mille peavad tasuma mitu äriühingut solidaarselt, ei üritagi ta lahendada küsimust, kuidas selle trahvisumma tasumise kohustus jaguneb eri solidaarvõlgnike vahel, kui täpsustused või kord otsuse resolutsioonis puudub.

43      1. juuli 2009. aasta otsusega jättis Üldkohtu teise koja esimees rahuldamata kohtuistungi protokolli muutmise taotlused, olles kontrollinud, kuidas oli selles kajastatud komisjoni poolt kohtuistungil antud suulise vastuse täpne sisu.

44      Alstom palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt b ja artikli 2 punktid b ja c;

–        teise võimalusena vähendada oluliselt talle vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

45      Kontserni Areva äriühingud paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles tuvastatakse esiteks, et Areva T & D SA ja Alstom on perioodi suhtes 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 rikkumise eest solidaarselt vastutavad, ja teiseks, et nad on rikkumise eest solidaarselt vastutavad ka perioodi suhtes 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004;

–        teise võimalusena tühistada neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahv või seda oluliselt vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

46      Komisjoni palub Üldkohtul:

–        jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

47      Kuna käesolevad kohtuasjad on üksteisega seotud sama esemega kohtuasjad, otsustas Üldkohus pärast poolte ärakuulamist kodukorra artikli 50 alusel need kohtuasjad liita lõpliku kohtuotsuse huvides.

48      Hagiavaldustes palutakse eelkõige, et tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid b, c, d, e ja f või eelkõige ja teise võimalusena, et tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid b ja c ning seejärel, et muudetaks vaidlustatud otsuse artikli 2 punkte b ja c.

49      Kõigepealt tuleb uurida vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide b, c, d, e ja f tühistamise nõudeid. Edasi uuritakse vajalikus ulatuses vaidlustatud otsuse artikli 2 punktide b ja c tühistamise nõudeid. Lõpuks, kui selleks on vajadus, uuritakse vaidlustatud otsuse artikli 2 punktide b ja c muutmise nõudeid.

50      Oma nõuete toetuseks kohtuasjas T‑117/07 esitavad kontserni Areva äriühingud seitse väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust. Teises väites asutakse sisuliselt seisukohale, et rikutud on EÜ artikli 81 lõikes 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõikes 1 keelatud rikkumiste süüks panemise reegleid ning õiguskindluse ja tagasiulatuva kohaldamise keelu üldpõhimõtteid. Kolmanda väite kohaselt on sisuliselt rikutud EÜ artikli 81 lõikes 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõikes 1 sätestatud rikkumiste süüks panemise reegleid. Neljas väide puudutab sisuliselt EÜ artikli 81 lõikes 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõikes 1 keelatud rikkumiste süüks panemise ja nendest sätetest tulenevate trahvide tasumise solidaarvastutuse reegleid ning EÜ artikli 7 rikkumist, samuti võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse, õiguskindluse, tagasiulatuva kohaldamise keelu ning tegeliku ja tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtete rikkumist. Viienda väite kohaselt on rikutud EÜ artikli 81 lõikest 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõikest 1 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid. Kuues väide puudutab sisuliselt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 punkti a ja suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) punkti 2 rikkumist, hindamisviga ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse üldpõhimõtte rikkumist. Lõpuks, seitsmenda väite kohaselt on sisuliselt tehtud hindamisviga ning rikutud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 ning koostööteatist.

51      Oma nõuete toetuseks kohtuasjas T‑121/07 esitab Alstom kaheksa väidet. Esimene puudutab õigust tõhusale kaitsele. Teise väite kohaselt on sisuliselt rikutud EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid, õiguskindluse ja karistuste individuaalsuse üldpõhimõtteid ning põhjendamiskohustust. Kolmas väide puudutab EÜ artikli 253 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumist. Neljanda väite kohaselt on esiteks rikutud EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud rikkumiste süüks panemise reegleid ning rikutud õigusnorme ning teise võimalusena rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 25. Viienda väite kohaselt on sisuliselt tehtud hindamisviga, rikutud suuniseid, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning põhjendamiskohustust. Kuues väide puudutab sisuliselt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ja nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [85] ja [86] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01 lk 3) (muudetud redaktsioonis) artikli 15 lõikes 2 sätestatud rikkumise vältamise tõendamise reeglite rikkumist ning õiguskindluse põhimõtte rikkumist. Seitsmenda väite kohaselt on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1. Kaheksanda väite kohaselt on sisuliselt rikutud suuniseid ja teise võimalusena proportsionaalsuse põhimõtet.

52      Kuna osa hagejate esitatud väidetest kattuvad, tuleb neid hea kohtumõistmise huvides käsitleda koos.

 Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide b, c, d, e ja f tühistamise nõue

53      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide b, c, d, e ja f tühistamise nõude toetuseks on esitatud hagiavalduste need väited ja argumendid, milles vaidlustatakse komisjoni seisukoht, et kontserni Areva äriühingud ja Alstom rikkusid EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 sellega, et ajavahemikel, mis on märgitud nimetatud artiklis (vt eespool punkt 33), osalesid nad mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses EMP‑s.

54      Kohtuasjas T‑117/07 on artikli 1 punktide c, d, e ja f tühistamise nõude toetuseks hagiavalduses esitatud väited ja argumendid, mis seavad kahtluse alla komisjoni hinnangud, et perioodi osas 7. detsembrist 1992 kuni 11. maini 2004 on Areva T & D SA, perioodi osas 22. detsembrist 2003 kuni 11. maini 2004 Areva T & D AG ning perioodi osas 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 Areva ja Areva T & D Holding SA isiklikult vastutavad nende GIS-ga seotud tegevusüksuste või tütarettevõtjate osalemise eest mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses EMP‑s (teine, kolmas, neljas ja viies väide), või milles väidetakse, et rikutud on olulisi vorminõudeid ja see võis nimetatud hinnanguid muuta (esimene väide).

55      Kohtuasjas T‑121/07 toetatakse vaidlustatud otsuse artikli 1 punkti b tühistamise nõuet hagiavalduses esitatud nende väidete ja argumentidega, mis seavad kahtluse alla komisjoni hinnangud, et perioodi osas 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 on Alstom isiklikult vastutav tema GIS‑ga seotud tegevusüksuste või tütarettevõtjate osalemise eest mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses EMP‑s (neljas ja kuues väide), või milles väidetakse, et rikutud on olulisi vorminõudeid ja see võis nimetatud hinnanguid muuta (kolmas ja seitsmes väide).

 Sissejuhatavad märkused

56      Hagiavaldustes esitatud väidetest ja argumentidest nähtub, et ühelt poolt kontserni Areva äriühingud ja teiselt poolt Alstom kaitsevad rikkumise süüks panemise küsimuses perioodi suhtes 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004 absoluutselt erinevaid seisukohti.

57      Alstom väidab sisuliselt, et tema isiklik vastutus, mis tekkis seetõttu, et tema GIS‑ga seotud tegevusüksus osales rikkumises 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004, läks üle Alstom T & D SA‑le ja Alstom T & D AG‑le seoses kontsernis toimunud T & D sektori tegevuse restruktureerimisega. Ta lisab, et talle ei saa omistada mingit isiklikku vastutust nende tütarettevõtjate rikkumises osalemise tõttu vastavalt 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004, sest Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG, kellele need tegevused üle läksid, otsustasid oma tegevuse üle turul sõltumatult. Lõpuks leiab Alstom, et isiklik vastutus, mis talle omistatakse tema GIS‑ga seotud tegevusüksuse, Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG rikkumises osalemise tõttu ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004, läks üle koos selle tegevusüksusega ja nende tütarettevõtjatega (millest said seejärel Areva T & D SA ja Areva T & D AG) kontserni Areva äriühingutele seoses T & D sektori tegevuse võõrandamisega ühelt kontsernilt teisele.

58      Kontserni Areva äriühingud väidavad aga, et neile ei saa omistada isiklikku vastutust kontserni Alstom äriühingute osalemise eest rikkumises vastavalt perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004, kuna Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG, kellele GIS sektori tegevus üle anti, tegevuse üle turul otsustas Alstom. Lisaks väidavad Areva ja Areva T & D Holding SA, et neile ei saa omistada isiklikku vastutust nende tütarettevõtjate rikkumises osalemise eest perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004, kuna Areva T & D SA ja Areva T & D AG, kellele need tegevused üle anti, otsustasid oma tegevuse üle turul sõltumatult.

59      Oluline on märkida, et oma menetlusdokumentides tuginevad hagejad asjaolule, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG on vaid Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG uued ärinimed, mis pandi seoses nende üleminekuga kontsernile Areva 8. jaanuaril 2004. Seetõttu ei saa arvesse võtta kontserni Areva äriühingute poolt kohtuistungi protokolli kohta esitatud lõplikes märkustes tehtud etteheiteid, et komisjon on teinud olulise vea, tuvastades, et Areva T & D AG oli sama äriühing mis Alstom T & D AG. Kuna need etteheited toetavad väidet, et vaidlustatud otsuses on selles küsimuses tehtud faktiviga, tuleb meenutada, et kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kuna käesolevas asjas ei ole kontserni Areva äriühingud esitanud olulisi faktilisi asjaolusid, mis nende uut väidet toetaksid, ega ka märkinud, et need asjaolud võivad ilmsiks tulla menetluse käigus, tuleb need eespool nimetatud etteheited vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb kohtuasjades T‑117/07 ja T‑121/07 asuda seisukohale, et Alstom T & D AG ja Areva T & D AG tähistavad eri ärinimede all ühte ja sama juriidilist isikut.

 Alstomi isikliku vastutuse üleminek Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le tema GIS-ga seotud tegevusüksuse rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992

–       Poolte argumendid

60      Alstom heidab õigusnormi rikkumist puudutava neljanda väite teises osas komisjonile ette seda, et vaidlustatud otsuses jättis komisjon Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le üle kandmata tema isikliku vastutuse ühe tema „T & D tegevussektori” osa osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

61      Alstomi hinnangul on komisjon rikkunud õigusnorme EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise süüks panemise reeglite kohaldamisel, jättes tema ja tema endiste T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate vahelisele suhtele kohaldamata n-ö „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi, nagu see on kehtestatud kohtupraktikaga (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 356–359, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 132) ja pidades teda isiklikult vastutavaks ühe tema „T & D tegevussektori” osa osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, võtmata arvesse, et see ettevõte anti kontsernis Alstom toimunud restruktureerimistehingutega üle tema endistele tütarettevõtjatele, kes tegutsesid T & D sektoris. Nad leiavad sisuliselt, et kui kontserni Alstom „T & D tegevussektoril” ei olnud enne 7. detsembrit 1992 iseseisvat õigusvõimet, siis nimetatud kuupäeval tütarettevõtja Kléber Eylau (mille ärinimi oli hiljem Alstom T & D SA ja veel hiljem Areva T & D SA) asutamine, kellele anti konkreetselt üle selle sektori tegevus väljaspool Šveitsi, võimaldas komisjonil vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal identifitseerida juriidiline isik, kellele rikkumises osalenud ettevõte üle anti ja kellele sai selle rikkumise järelikult süüks panna. Analoogset arutluskäiku saab kohaldada kontsernilt Alstom tema Šveitsi T & D sektori tegevuse üleminekule 22. detsembril 2003 Alstom (Schweiz) Services AG‑le (mille ärinimi oli hiljem Alstom T & D AG ja veel hiljem Areva T & D AG).

62      Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub käesolev argument tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

63      Konkurentsiõiguses tuleb mõistet „ettevõte” tõlgendada kui majandusüksust asjassepuutuva rikkumise eseme seisukohast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm Gerätebau, EKL 1984, lk 2999, punkt 11; Üldkohtu 29. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑234/95: DSG vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2603, punkt 124, ja 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3319, punkt 85). EÜ artikli 81 lõige 1, millega keelatakse ettevõtjatel eelkõige sõlmida kokkuleppeid või osaleda kooskõlastatud tegevuses, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires, on adresseeritud varast ning inimressursist koosnevatele majandusüksustele, millest igaühel on oma isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, kes kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja kes võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele (vt selle kohta Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 235, ja 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 311).

64      EÜ artikli 81 alusel tehtud komisjoni otsuse rakendamiseks ja täitmiseks tuleb see aga adresseerida üksusele, mis on õigussubjekt (vt selle kohta Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, niinimetatud PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punkt 978, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 59). Seega kui komisjon teeb otsuse EÜ artikli 81 alusel, on ta kohustatud identifitseerima füüsilise või juriidilise isiku või isikud, kellele saab asjassepuutuva ettevõtte tegevuse süüks panna ja keda saab selle eest karistada ning kellele see otsus adresseeritakse (vt selle kohta eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Hydrotherm Gerätebau, punkt 11).

65      Kooskõlas isikliku vastutuse põhimõttega (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: ICI vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 131–141; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 78, ja 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punkt 39; vt ka kohtujurist Kokott’i ettepanek eespool viidatud kohtuotsus kohtuotsusele ETI jt, EKL 2007, lk I‑10892, punkt 71 jj), mille kohaselt vastutab isik vaid enda tegude eest (kohtujuristi Cosmase ettepanek eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4130, punkt 74) vastutab ettevõtte tegevuse eest üldjuhul isik, kes juhib ettevõtet rikkumisest osavõtmise ajal, isegi kui rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmise kuupäeval vastutab selle ettevõtte eest või seda juhib teine isik (vt Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punkt 27, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 37; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk 9693, punkt 79).

66      Kohtupraktikas on teatud erandlikel asjaoludel mööndud, et isikliku vastutuse põhimõttest võib erandi teha, kui kohaldada „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi, mille kohaselt saab konkurentsiõiguse normide rikkumise süüks panna selle toime pannud juriidilise isiku „majanduslikule” õigusjärglasele, isegi kui see toimepanija ei ole rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmise ajal lõppenud, et nende normide tõhusust ei saaks kompromiteerida muudatustega eelkõige asjassepuutuvate äriühingute õiguslikus vormis (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punktid 105 ja 106).

67      Eespool punktis 61 viidatud kohtuotsuses Aalborg Portland jt vs. komisjon (punktid 356–359) otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus ei teinud viga, tuvastades, et komisjonil on õigus pidada ettevõtte kontsernisisese ülemineku korral selle vastu võtnud äriühingut vastutavaks enne nimetatud üleminekut ettevõte poolt toimepandud rikkumise eest isegi siis, kui võõrandav äriühing jääb õiguslikult alles. Et kõrvale kalduda lahendusest, mis on ära märgitud eespool punktis 65 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Anic Partecipazioni punktis 145 ja mille kohaselt tuleb „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumiga arvestada ainult juhul, kui ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik on rikkumise toimepanemise järel õiguslikult lõppenud, tugines Euroopa Kohus asjaolule, et võõrandav äriühing andis vastuvõtvale äriühingule üle kogu oma majandustegevuse, säilitades aga viimasega, milles talle kuulus 50% aktsiatest, struktuurilise sideme.

68      Eespool punktis 61 viidatud kohtuotsuses Jungbunzlauer vs. komisjon (punktid 132 ja 133) otsustas Üldkohus, viidates eespool punktis 61 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon, et asjaolu, et äriühing jääb õigussubjektina edasi tegutsema, ei välista, et konkurentsiõiguse mõttes võib toimuda selle ühingu majandustegevuse ühe osa, mis on käsitletav ettevõttena, üleminek teisele äriühingule, kes muutub vastutavaks selle ettevõtte poolt toime pandud rikkumise eest. Seetõttu otsustas Üldkohus, et komisjon ei ole teinud viga, tuvastades, et ettevõtte kontsernisisese ülemineku korral tuleb enne nimetatud üleminekut toime pandud rikkumine süüks panna ettevõtte vastu võtnud äriühingule, isegi kui võõrandav äriühing jääb õiguslikult alles. Käesolevas asjas jättis võõrandav äriühing ettevõtte tootmistegevuse küll endale, kuid ta andis vastuvõtvale äriühingule üle selle haldamise ja juhtimise, mistõttu viimast võis pidada võõrandava äriühingu majanduslikuks õigusjärglaseks.

69      Eespool punktis 65 viidatud kohtuotsuse ETI jt punktides 38–42 õigustab Euroopa Kohus „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi vajadusega tagada konkurentsiõiguse rikkumise eest määratava karistuse hoiatav mõju. Viidates eespool punktis 61 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon, märkis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 48–51, et karistuse selline määramine on lubatav ja ei riku isikliku vastutuse põhimõtet, isegi kui rikkumise toime pannud üksus on alles ka ajal, mil karistatakse üksust, millele ta oma majandustegevuse üle andis, kui neid üksuseid kontrollib sama isik ja kui nende omavahelise tiheda majandusliku ja organisatsioonilise seose tõttu järgivad nad äritegevuses suures ulatuses samu juhiseid. Samuti otsustas kohus, et EÜ artiklit 81 ja järgnevaid artikleid tuleb tõlgendada nii, et kui mitut üksust kontrollib sama ametiasutus, siis juhul, kui sellise teo toimepanemist, mis kujutab endast konkurentsieeskirjade ühte ja sama rikkumist, alustas üks üksus ja seda jätkas kuni lõpuleviimiseni teine üksus, mis on esimese üksuse – mis ei ole lõppenud – õigusjärglane, saab seda teist üksust karistada kogu rikkumise eest, kui on tõendatud, et mõlemaid üksusi kontrollis sama ametiasutus.

70      Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

71      Käesolevas asjas on esiteks oluline kindlaks teha, milline on konkurentsiõiguse tähenduses „ettevõte”, kes osales Alstomile vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes b süüks pandud rikkumises. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 5–87 esitatud „menetlust puudutava sektori” kirjeldusest ja vaidlustatud otsuse põhjendustest 16–22, mis puudutavad „menetlusega seotud ettevõtjaid”, tuleneb, et asjassepuutuv ettevõte on oma isikulisest, varalisest ja mittevaralisest osast koosnev ühtne organisatsioon, kes viis esiteks kontsernis Alstom ja pärast 8. jaanuaril 2004 toimunud kontsernidevahelist üleandmist (vt eespool punkt 9) kontsernis Areva läbi T & D sektori tegevust (edaspidi „asjassepuutuv ettevõte”). Seega ei ole Alstomil õigus, kui ta väidab, et asjassepuutuv ettevõte koosneb kontserni Alstom „T & D tegevussektorist”, või üldisemalt tegevuselementide kogumist, mis faktiliste asjaolude asetledimise ajal olid seotud selle sektori tegevusega.

72      Vaidlustatud otsuse põhjendustest 357 ja 358 tuleneb ka, et asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise Alstomile süüks panemiseks perioodi eest 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 viitas komisjon sellele, et enne 7. detsembrit 1992 viis kontsernis Alstom GIS‑alast tegevust läbi otse Alsthom SA, hiljem GEC Alsthom SA, mitte Areva T & D SA ja Areva T & D AG eelkäijad. Ta märkis ka, et enne 2002. aasta detsembrit viis kontserni Alstom T & D sektori tegevust Šveitsis läbi Sprecher Energie (mille Alsthom SA omandas 1986. aasta jaanuaris), millest sai Alstom AG (Šveits). Pärast seda, kui komisjon oli tuvastanud, et asjassepuutuvad õigussubjektid eksisteerisid kontsernis Alstom edasi uute ärinimede all, asus ta seisukohale, et Alstom, kes oli nende erinevate üksuste 100% emaettevõtja, jäi nende tegevuse eest vastutavaks perioodi osas, mis eelnes Areva T & D SA ja Areva T & D AG eelkäijate asutamisele. Komisjon järeldab sellest, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG ei ole majandusliku ja õigusliku õigusjärglasena vastutavad asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises nimetatud perioodil, hoolimata sellest, et kontserni Alstom T & D sektori tegevus anti nende vastavatele eelkäijatele hiljem üle.

73      Alstom ei esita ühtegi konkreetset väidet või argumenti vaidlustatud otsuse nende põhjenduste kohta, milles talle pannakse süüks asjassepuutuva ettevõtte osalust rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 seetõttu, et faktiliste asjaolude asetleidmise ajal juhtis ta seda ettevõtet täielikult või peaaegu täielikult temale kuulunud tütarettevõtjate kaudu. Ta väidab ainult seda, et tema asjassepuutuv vastutus läks üle Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le vastavalt „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumile, mis on kehtestatud eespool punktis 61 viidatud kohtuotsustes Aalborg Portland jt vs. komisjon ja Jungbunzlauer vs. komisjon.

74      Kõigepealt tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse põhjendust 339, millele viidatakse põhjenduses 357, ei saa pidada põhjenduseks, mis toetab komisjoni otsust mitte lugeda Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le üle läinuks vastutust asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992. Nimelt käsitletakse põhjenduses 339 võimalusi, millal võib sama kontserni puhul vastutus „majandusliku järjepidevuse” alusel ühelt äriühingult teisele üle minna, arvestades eespool punktis 61 viidatud kohtuotsuse Aalborg Portland jt vs. komisjon punktides 356–359 ja kohtuotsuse Jungbunzlauer vs. komisjon punktis 132 esitatud põhimõtteid. Komisjon märgib selles põhjenduses, et asjaolu, et äriühing säilitab oma õigusvõime pärast seda, kui ta on osa oma tegevusest sama kontserni teisele äriühingule üle andnud, ei takista teisele äriühingule esimese äriühingu poolt toime pandud rikkumiste süüks panemist. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 357 tehtud viidet põhjendusele 339 ei saa võtta arvesse selleks, et hinnata, kas on põhjendatud, et Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le ei kantud üle vastutust asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

75      Kohtuasjas T‑121/07 esitatud kostja vastuses väidab komisjon, et vaidlustatud otsuses kohaldas ta reegleid, mis tulenevad isikliku vastutuse põhimõttest (vt eespool punkt 65). Vaidlustatud otsuse põhjendustest 357 ja 358, mille sisu on kokku võetud eespool punktis 72, tuleneb tõesti, et asjassepuutuva ettevõtte osalemine rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 pandi süüks Alstomile seetõttu, et faktiliste asjaolude asetleidmise ajal juhtis ta seda ettevõtet täielikult või peaaegu täielikult temale kuulunud tütarettevõtjate kaudu, mis kontsernis Alstom ikka veel alles olid.

76      Seega tuleb vastata küsimusele, kas vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 tuleb lugeda üleläinuks Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le, nagu väidab Alstom, kuna asjassepuutuv ettevõte anti GEC Alsthom SA poolt 7. detsembril 1992 ja Alstom AG (Šveits) poolt 22. detsembril 2003 üle nende vastavatele eelkäijatele, st Kléber Eylaule ja Alstom (Schweiz) Service’ile.

77      Selle kohta tuleb märkida, et tees, mida kaitseb Alstom, viib selleni, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG vastutavad rikkumise eest, mis on süüks pandav isiklikult GEC Alsthom SA‑le ja Alstom AG‑le (Šveits), mis faktiliste asjaolude asetleidmise ajal olid kontsernis Alstom tütarettevõtjad, mis kuulusid täielikult või peaaegu täielikult Alstomile või selle eelkäijatele.

78      Nendel asjaoludel saab „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi kohaldada vaid siis, kui asjassepuutuv ettevõte ei olnud pärast kontsernis Alstom 7. detsembril 1992 ja 22. detsembril 2003 toimunud restruktureerimistehinguid enam Alstomi vastutuse all või tema juhtida. Kui aga Alstom ei lõpetanud asjassepuutuva ettevõtte juhtimist talle täielikult või peaaegu täielikult kuulunud tütarettevõtjate kaudu kuni selle kontsernidevahelise üleandmiseni 8. jaanuaril 2004, jääb ta isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 ning komisjon ei ole teinud õiguslikku viga, jättes Alstomi ja tema T & D sektori tütarettevõtjate vahelistes suhetes kõrvale „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi, arvestades eespool nimetatud kontsernisiseseid restruktureerimistehinguid (vt selle kohta kohtujurist Mischo ettepanek eespool punktis 65 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusele SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I-10104, punkt 26).

79      Kõiki neid põhjendusi arvestades tuleb enne käesoleva argumendi lahendamist vastata nendele väidetele ja argumentidele, milles kritiseeritakse seda, et Alstomile kui Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtjale pandi vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b süüks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemine perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004.

 Alstomi kui Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtja isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004

–       Poolte argumendid

80      Neljanda väite esimeses osas, milles Alstom leiab, et rikutud on EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumiste süüks panemise reegleid, heidab ta komisjonile ette, et vaidlustatud otsuses pani viimane talle kui Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtjale süüks asjassepuutuva ettevõtte osaluse rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004.

81      Kolmandas väites heidab Alstom komisjonile ette EÜ artikli 253 rikkumist, sest ta ei põhjendanud õiguslikult piisavalt asjaolu, et rikkumine pandi talle süüks seetõttu, et ta oli Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtja, arvestades tema poolt haldusmenetluses esitatud tõendeid. Kohtuistungil viitas ta selles küsimuses ka kaitseõiguste tagamise ja liidu kohtutes poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisele.

82      Seitsmendas väites märgib Alstom, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1, sest selleks, et talle kui Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtjale omistada vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, tugines komisjon vaidlustatud otsuses teatud faktilistele asjaoludele, mis olid komisjonile saadetud kontserni Areva äriühingute poolt, ilma et Alstomile oleks enne teada antud, et neid võidakse kasutada tema vastu ning võimaldamata tal esitada nende suhtes oma seisukoht. See puudutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 351 ja 354 mainitud faktilisi asjaolusid, mis on seotud Prantsuse konkurentsiameti 1. märtsi 1988. aasta otsusega, milles mõisteti süüdi Alsthom SA ja üks tema eelkäijatest, ning sellega, et Alstom T & D SA kuus nõukogu liiget olid üheaegselt või järjestikku tema juhtimisorganite liikmed.

83      Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja nõuab, et eespool esitatud väited ja argumendid tagasi lükataks.

–       Üldkohtu hinnang

84      Konkurentsireeglite kohaldamiseks ei ole määrava tähtsusega kahe äriühingu formaalne eraldatus, mis tuleneb nende iseseisvatest õigusvõimetest; oluline on määratleda, kas nad tegutsevad turul ühiselt (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 140). Seega võib olla vaja kindlaks teha, kas kaks eraldiseisva õigusvõimega äriühingut moodustavad ühe ettevõtte, mille tegevus majandusüksusena on turul ühtne (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus DaimlerChrysler vs. komisjon, punkt 85).

85      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa asjaolust, et tütarettevõtjal on eraldi õigusvõime, selleks, et välistada võimalus, et tema rikkumine pannakse süüks emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punktid 132 ja 133, ja eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus PVC II, punkt 960). Kui tütarettevõtjal puudub tegelik sõltumatus määratleda oma tegevusstrateegia turul, võib EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu pidada suhtele, mis valitseb tema ja tema emaettevõtja vahel, kellega nad koos ühe majandusüksuse moodustavad, kohaldamatuks (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 134; Üldkohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas: T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 51).

86      Üldreeglina lasub komisjonil kohustus faktiliste asjaolude kogumi alusel tõendada, et emaettevõtja tegelikult mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust turul, ja eriti tõendada asjaolu, et emaettevõtja teostas õigust tütarettevõtjat juhtida (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid Euroopa Kohtu ja Üldkohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon võib mõistlikult eeldada, et emaettevõtja 100% osalusega tütarettevõtja rakendab enamjaolt emaettevõtja antud juhiseid, ning et see eeldus tähendab, et komisjon ei ole kohustatud kontrollima, kas emaettevõtja tegelikult oma õigusi teostas. Kui komisjon teatab nimetatud eeldusele viidates vastuväiteteatises oma kavatsusest panna emaettevõtja 100% osalusega tütarettevõtja rikkumine süüks emaettevõtjale, on oma vastutust vaidlustav emaettevõtja kohustatud haldusmenetluses või hiljemalt liidu kohtutes piisavaid tõendeid esitades selle eelduse ümber lükkama, kui vaatamata sellele, et emaettevõtja esindab kogu tütarettevõtja kapitali, määrab viimane oma tegevuse turul tegelikult kindlaks sõltumatult (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punktid 82 ja 83 ning seal viidatud kohtupraktika).

87      Komisjon peab saama rikkumist tuvastavas otsuses arvestada ettevõtjate vastuseid vastuväiteteatisele. Ta peab saama mitte üksnes ettevõtjate argumentidega nõustuda või need tagasi lükata, vaid tal on õigus ka ise analüüsida nende esitatud faktilisi asjaolusid, et loobuda alusetuks osutunud vastuväidetest või kohandada või täiendada vastuväidete toetuseks esitatud argumente nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 93; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punktid 91 ja 92; Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 437 ja 438, ja 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 68).

88      Komisjoni põhjendamiskohustuse osas, eriti kui ta teeb otsuse, milles tuvastatakse konkurentsiõiguse rikkumine, on oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb teha vahet põhjenduste puudumist või ebapiisavust puudutava argumendi ja otsuse põhjenduste ebatäpsust puudutava argumendi vahel (faktivea või vea tõttu õiguslikus hinnangus). Viimati nimetatud asjaolu kuulub vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse uurimise valdkonda, mitte oluliste vorminõuete rikkumise valdkonda, ja seega ei saa selle puhul tegemist olla EÜ artikli 253 rikkumisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punktid 67 ja 72; 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑265/97 P: VBA vs. Florimex jt, EKL 2000, lk I‑2061, punkt 114, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P: International Power jt vs. NALOO, EKL 2003, lk I‑11421, punkt 145; Üldkohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2081, punkt 47). Olulise vorminõudena peab EÜ artiklis 253 nõutud põhjendus vastama akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel, kes oma õigusi kaitsevad, võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9189, punkt 124). Kuigi EÜ artikli 253 alusel on komisjon kohustatud esitama faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub otsuse õigustatus ja õiguslikud kaalutlused, mis komisjoni selle otsuse vastuvõtmiseni viisid, ei nõua see säte, et ta käsitleks kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mida haldusmenetluses puudutati (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 22; 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 246/86: Belasco jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 2117, punkt 55, ja eespool viidatud kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punkt 127). Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka komisjoni otsustele, milles tuvastatakse EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumine.

90      Käesolevas asjas märkis komisjon vastuväiteteatise lõikudes 331 ja 337, et ta kavatseb pidada Alstomi koos Areva T & D SA ja Areva T & D AG‑ga solidaarselt vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004, tuginedes eeldusele, et tütarettevõtjate kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab nende tegevuse eest (vt eespool punkt 86).

91      Vaidlustatud otsuse põhjendustest 335, 348–356 ja 358 nähtub, et selleks, et pidada Alstomi Areva T & D SA‑ga solidaarselt vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, tugines komisjon lõpuks mitte ainult eeldusele, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest, vaid ka haldusmenetluse käigus kogutud faktilistele asjaoludele. Komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 351 Prantsuse konkurentsiameti 1. märtsi 1988. aasta otsusele, milles määrati Alsthomile trahv hankemenetlustes pakkumiste kooskõlastamise eest muu hulgas elektriseadmete (keskmise pingega transformaatorid) valdkonnas. Ta viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 353 ka Alstomi enda esitatud tõenditele, mis tõendasid, et kontsernis Alstom oli tegevuse korraldus olulisem kui õiguslik struktuur ning nagu ka T & D sektoris, juhtis GIS projektidega seotud tegevust kõrgeimal tasemel Alstom ja tema eelkäijad. Lõpuks viitas ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 354 ja 355 tõenditele, mis olid esitanud kontserni Areva äriühingud ja mis võimaldasid kindlaks teha Alstom T & D SA nõukogu kuus liiget, kes olid enne 2004. aasta jaanuari üheaegselt või järjestikku kontserni Alstom „juhtivate äriühingute” nõukogude liikmed või kes olid lausa olnud tegevdirektorid.

92      Alstom ei vaidle vaidlustatud otsuses vastu nendele faktidele antud hinnangule, mille kohaselt olid Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG tütarettevõtjad, milles talle kuulus 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 100% osalus. Vastupidi sellele, mida väidab Alstom, lubavad juba need asjaolud komisjonil eeldada, et Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG ei otsustanud oma tegevuse üle turul Alstomist sõltumatult ja et need äriühingud moodustasid järelikult koos Alstomiga ühe ja sama ettevõtte konkurentsiõiguse tähenduses. Vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikale oli seega Alstom, kes väitis, et T&D sektoris tegutsevad tema tütarettevõtjad otsustasid asjassepuutuval ajavahemikul on tegevuse üle turul sõltumatult, kohustatud piisavaid tõendeid esitades ümber lükkama eelduse, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest.

93      Vastuväiteteatisele esitatud vastuse lõikudes 90–150 väitis Alstom, et asjassepuutuv ettevõte vastas kontserni Alstom „T & D sektorile” ja et kuna see tegevussektor otsustas oma tegevuse üle turul sõltumatult, võis vastutavateks pidada ainult selle sektori tütarettevõtjaid. Alstom on seisukohal, et kontsernis Alstom eksisteerinud tegevuse korralduse ja õigusliku struktuuri lahusus kinnitab suhte puudumist kapitalistlike seoste ning tegevussektorite ja nende eri tütarettevõtjate – kes tegid oma otsuseid täiesti detsentraliseeritult ja sõltumatult – turul käitumise vahel. Alstomil kontserni Alstom emaettevõtjana ei olnud personali, töökorralduse või ekspertiisteadmiste seisukohast vahendeid tema tegevussektorite kaubanduspoliitika otsustavaks mõjutamiseks. Tema roll piirdus sellega, et ta otsustas ja kontrollis täitevkomitee kaudu oma tegevussektorite üldist strateegiat ja finantseesmärkide täitmist, nende tegevusega seotud äririske ning sellega seotud tegevust läbi viivate tütarettevõtjate otsuseid, kui nad võisid võtta finantsriski kogu kontsernile Alstom. Kontserni Alstom „T & D tegevussektor” töötas seega välja oma reeglid, määrates kindlaks oma erinevate äritegevuste struktuuri ja juhtimise korra. Täpsemalt, mis puudutab GIS-alase tegevuse läbiviimist, siis piirdus Alstomi roll täitevkomitees kokkuvõtlikult esitatud teabe alusel heakskiidu andmisega GIS projektide hankepakkumistele, mis ületasid teatud piirsumma või sisaldasid teatud „olulisi riske” kontsernile Alstom. Neid tingimusi arvestades oli täiesti võimatu Alstomil, kelle käsutuses oli piiratud hulk kaubandusteavet, aru saada, et osa kontserni Alstom „T & D tegevussektorist” osales rikkumises. Need vähesed isikud, kes GIS‑ga seotud tegevuses osalesid ja kes töötasid seda tegevust läbiviivates tütarettevõtjates, st Alstom T & D SA‑s ja Alstom T & D AG‑s, ning kes osalesid kartelli koosolekutel, tegutsesid Alstomi ja selle juhatajate teadmata.

94      Vastuväiteteatisele esitatud vastuse argumentatsiooni põhjendamiseks esitas Alstom erinevaid dokumente, mis lisati ka toimikusse kohtuasjas T‑121/07 ja mille osas rahuldati konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (vt eespool punktid 19 ja 38). Need on 2003. aasta märtsis koostatud „Information Memorandum” (Infomemorandum) kontserni Alstomi poolt „T & D tegevussektori” müügiks kontsernile Areva, ärakiri selle tegevussektori sise-eeskirjadest, mis alates 1999. aastast oli kättesaadav kontserni Alstom internetilehel, Alstomi „e‑Book” (elektrooniline raamat), kaks täitmata heakskiidu formulari GIS projekti pakkumise tegemiseks ja lõpuks ärakirjad kontserni Alstom täitevkomitee kõigi nende koosolekute protokollist, mis toimusid 1999. aasta algsest kuni 2003. aasta lõpuni.

95      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 348 tuvastas komisjon, et vastuväiteteatisele saadetud vastuse lõigetes 90–150, mille kokkuvõte esitati vaidlustatud otsuse põhjendustes 345–347, ei esitanud Alstom nõuetekohast selgitust ega veenvaid argumente, mille põhjal oleks saanud järeldada, et ta ei saanud otsustavalt mõjutada oma T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate kaubanduspoliitikat.

96      Poolte vahel on esiteks vaidlus küsimuses, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud seda, miks ta lükkas haldusmenetluses tagasi Alstomi esitatud tõendid kui puuduliku tõendusliku jõuga dokumendid.

97      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 350–356 esitas komisjon üksikasjalikult põhjused, miks puudus tema arvates Alstomi poolt haldusmenetluses esitatud tõenditel piisav tõenduslik jõud, eriti kui arvestada kontserni Areva äriühingute esitatud vastupidiseid tõendeid. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 350–353 tuvastas komisjon, et „T & D tegevussektori” tasemel turustusülesannete või kontserni Alstom GIS-alase tegevuse üleandmine ei saa vabastada Alstomit tema kohustustest, sest ta tunnistas ka ise, et rikkumise ajal pidi ta heakskiidu andma kõigile GIS projektide hankepakkumistele, mis ületasid teatud piirsummat või sisaldasid teatud „olulisi riske” kontsernile Alstom. Arvestades suurt trahvi, mille Prantsuse konkurentsiamet määras Alsthomile 1. märtsi 1988. aasta otsusega, on vähetõenäoline, et Alstom ei määratlenud konkurentsiõiguse rikkumist kui olulist riski, mis nõuaks suuremat tähelepanu. Lisaks näitasid tõendid, mis Alstom esitas selleks, et tõendada, et kontsernis Alstom oli tegevuse korraldus olulisem kui õiguslik struktuur, ka seda, et kontserni Alstom „T & D tegevussektori” tegevjuhtide vahendusel – kes töötasid ka Alstomis ja teavitasid teda – mõjutas Alstom otsustavalt oma T & D sektori tütarettevõtjate GIS-alast tegevust. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 354–356 märkis komisjon ka, et väheusutav on Alstomi kinnitus, et tema juhid ei olnud asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemisest teadlikud, sest kontserni Areva äriühingute esitatud tõenditest nähtub, et mitu isikut olid üheaegselt või järjestikku Alstomi või kontserni Alstom juhtivate äriühingute või tütarettevõtjate juhtimisorganite liikmed, ja arvestades ka asjaolu, et erinevates tütarettevõtjates, kes järjest kontsernis Alstom GIS-alase tegevusega tegelesid, oli Alstomi või tema eelkäijate osalus alati otseselt või kaudselt 100%.

98      Kuigi Alstom märgib õigesti, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 350–356 ei analüüsi komisjon detailselt kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis Alstom haldusmenetluses talle esitas, on vaidlustatud otsus siiski piisavalt põhjendatud selleks, et Alstom saaks aru, et komisjoni hinnangul ei olnud nendel tõenditel tõenduslikku jõudu ning seetõttu peeti teda isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004. Nimelt ei taksitanud käesolevas asjas väidetav põhjenduse puudumine Alstomil esitada Üldkohtule argumentatsiooni, mille kohaselt tema poolt haldusmenetluses esitatud õiguslikud ja faktilised asjaolud tõendavad, et tema T & D sektoris tegutsevad tütarettevõtjad otsustasid asjassepuutuval ajavahemikul sõltumatult oma tegevuse üle turul ja et komisjoni menetluses lükati ümber eeldus, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest. Samuti ei takista see Üldkohtul teostamast kontrolli vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle osas, kus nimetatud eeldusele tuginetakse rikkumise Alstomile süüks panemisel.

99      Alstomi kolmanda väite raames esitatud argument põhjendamiskohustuse rikkumise kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

100    Mis puudutab Alstomi katset suurendada kohtuistungil selles küsimuses vaidlustatud otsuse suhtes esialgu esitatud argumentide ulatust, viidates selles küsimuses ka kaitseõiguste tagamise ja liidu kohtutes poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisele, siis on sellega esitatud uus väide, mis ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks Üldkohtu menetluse käigus. Vastavalt kodukorra artikli 48 lõike 2 esimesele lõigule tuleb selline väide vastuvõetamatuna tagasi lükata.

101    Teiseks on poolte vahel vaidlus küsimuses, kas vaidlustatud otsuse põhjendustes 345–347 kokkuvõtlikult esitatud vastuväiteteatisele Alstomi saadetud vastuse lõigetes 90–150 esitatud asjaolud ning selle vastuse toetuseks esitatud dokumendid olid sellised, mis lükkasid ümber eelduse, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest, ja tõendasid, et olenemata sellisest kapitaliosalusest otsustasid Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG rikkumise ajal oma tegevuse üle turul emaettevõtjast sõltumatult.

102    Esiteks tuleb märkida, et Alstomi poolt vastuväiteteatise vastuse toetuseks esitatud dokumendid tõendavad, et kontsernis Alstom oli tegevuse korraldus olulisem kui õiguslik struktuur. Pooled on nende dokumentide seisukohast nõus, et kontsernis Alstom oli osakondade või tegevussektorite töökorraldus olulisem kui õiguslik struktuur. Alstomi esitatud „e-Book”, mis sisaldab kontserni Alstom üldiseid eeskirju ja strateegiat, mille määras kindlaks Alstomi tegevjuht, sätestab punkti 3.1,1 kolmandas lõigus, et „[konfidentsiaalne](1)”. Eriti on näha „Information Memorandumi” punktist 1.4, et enne selle üleminekut kontsernile Areva oli kontsernis Areva T & D sektor „[konfidentsiaalne]”, mistõttu „[konfidentsiaalne]”. Nii ei ole pooled nõuetekohaselt vaidlustanud, et asjassepuutuvatel perioodidel, st 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004, kuulusid GIS-alase tegevusega seotud õigused nii varalisele kui isikulisele ressursile, mis vastab käesolevas asjas asjassepuutuvale ettevõttele (vt eespool punkt 71; vt selle kohta ka kohtujurist Kokott’i ettepanek eespool punktis 65 viidatud kohtuotsusele ETI jt, punkt 31) Alstom T & D SA‑le ja Alstom T & D AG‑le. Seega ei saa asjassepuutuva ettevõtte poolt eespool viidatud ajavahemikel järgitud strateegia kindlaksmääramise küsimust eristada Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG poolt samadel ajavahemikel järgitud strateegia kindlaksmääramise küsimusest.

103    Lisaks ei võimalda Alstomi esitatud dokumendid tuvastada, et kontserni Alstom „T & D tegevussektor” ja selle raames GIS-ga seotud tegevus toimis kontsernis Alstom täiesti detsentraliseeritult ja sõltumatult. Kuid nendest dokumentidest tuleneb, et Alstomi vastutusel oleva kontserni Alstom juhid osalesid kontserni Alstom „T & D tegevussektori” ja selle erinevate tegevusüksuste turul tegutsemise strateegia määratlemisel ja et ta kontrollis pidevalt selle strateegia järgimist nimetatud tegevussektori ja erinevate tegevusüksuste poolt.

104    „e-Booki” punktides 3.1,2.1 ja 3.1,2.2 on kontserni Alstom juhtimise korraldust kirjeldatud järgmiselt. [konfidentsiaalne]

105    [konfidentsiaalne]

106    [konfidentsiaalne]

107     [konfidentsiaalne]

108     [konfidentsiaalne]

109    [konfidentsiaalne]

110    Arvestades organisatsioonilisi, majanduslikke ja õiguslikke seoseid, mis Alstomi poolt haldusmenetluses esitatud tõendite kohaselt eksisteerisid esiteks kontserni Alstom juhtimise – mis toimus Alstomi egiidi all – ja teiseks selle kontserni GIS‑alase tegevuse – mida sel ajal viisid „T & D tegevussektori” kaudu läbi Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG – vahel, võis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti järeldada, et need tõendid ei lükka ümber eeldust, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest. Seega on komisjon vaidlustatud otsuses õigesti omistanud Alstomile isiklikult vastutuse asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004.

111    Eespool esitatud järeldus, et esiteks ei lakanud Alstom täielikult või peaaegu täielikult talle kuuluvate tütarettevõtjate kaudu tegutsedes asjassepuutuvat ettevõtet juhtimast kuni 8. jaanuarini 2004, mil toimus võõrandamine ühelt kontsernilt teisele, ja teiseks, et Alstom jäi seega selle kuupäevani isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osalemise eest tuvastatud rikkumises, võimaldab ka vastata argumendile, et rikutud on õigusnormi, sest ei ole kohaldatud „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi, arvestades 7. detsembril 1992 ja 22. detsembril 2003 tehtud kontsernisiseseid restruktureerimistehinguid (vt eespool punkt 79), ja lükata see argument tulemusetuna tagasi Alstomi ja tema T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate vaheliste suhete tõttu.

112    Lõpuks võimaldab see järeldus põhjendamatuse tõttu tagasi lükata seitsmenda väite raames esitatud argumendi, et kaitseõiguste tagamise põhimõtet on rikutud teatud täiendavate tõendite osas, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugineb, et toetada veelgi eeldust, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest (vt eespool punkt 91). Esiteks saab kaitseõiguste tagamise põhimõtet rikkuda vaid juhul, kui esineb võimalus, et komisjoni õigusvastase tegevuse puudumisel oleks tema poolt läbiviidav haldusmenetlus andnud teise tulemuse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks ei ole Alstom tõendanud, et ta oleks saanud tagada parema kaitse, kui ta oleks haldusmenetluse ajal teadnud, et komisjon kasutab täiendavaid tõendeid, et toetada eeldust, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 Alstomile tekkinud isikliku vastutuse üleminek kontserni Areva äriühingutele seoses selle ettevõtte võõrandamisega kontsernile Areva

–       Poolte argumendid

113    Alstom esitab õigusnormi rikkumist puudutavas neljanda väite teises osas argumendi, et komisjon on jätnud vaidlustatud otsuses vääralt asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 Alstomile tekkinud isikliku vastutuse üle kandmata kontserni Areva äriühingutele, arvestades, et see ettevõte võõrandati kontsernile Areva.

114    Alstomi hinnangul on komisjon EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise süüks panemise reeglite kohaldamisel rikkunud õigusnormi, sest ta omistas asjassepuutuva ettevõtte poolt 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 toime pandud rikkumise eest vastutuse temale, kuigi 25. septembril 2003 sõlmitud võõrandamislepingu kohaselt koondati enamik kontserni Alstom „T & D tegevussektori” nõuetest ja kohustustest, töötajatest ja vastutusest T & D Holding Etrangeri, mis võõrandati 8. jaanuaril 2004 jõustunud võõrandamistehinguga kontsernile Areva ning mis muutus Areva T & D Holdinguks, mis esindas kogu Areva T & D SA ja Areva T & D AG (varasemate ärinimedega vastavalt Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG) kapitali. 4. detsembri 2006. aasta kirjas sisalduv teave, mis puudutab vaidlusaluste faktidega seotud juriidiliste isikute kindlakstegemist (vt eespool punkt 26), mis on toimikusse lisatud kohtuasjas T‑121/07, tõendab, et kontserni Alstom „T & D tegevussektori” kõik nõuded, töötajad ja kohustused anti üle kontsernile Areva. See selgitab võõrandamislepingus kehtestatud kohustuste tagamise tingimust minevikus „T & D tegevussektori” poolt võetud kohustuste suhtes. Järelikult oleks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemine ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 tulnud süüks panna ainult kontserni Areva äriühingutele.

115    Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub need tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

116    Nagu nähtub eespool punkt 65 viidatud kohtupraktikast, vastutab ettevõtte tegevuse eest üldjuhul isik, kes juhib ettevõtet rikkumisest osavõtmise ajal, isegi kui rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmise kuupäeval vastutab selle ettevõtte eest või seda juhib teine isik.

117    Käesolevas asjas pani komisjon isiklikult Alstomile süüks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004, pannes ta solidaarselt vastutama Areva T & D SA‑ga perioodi eest 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja Areva T & D AG‑ga perioodi eest 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004. Eespool nimetatud ajavahemikel võis õiguspäraselt asuda seisukohale – millele viidati ka eespool punktides 110 ja 111 –, et Alstom juhtis seda ettevõtet oma 100% osalusega tütarettevõtjate Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG kaudu, kes tegutsesid GIS valdkonnas.

118    Pooled ei vaidlusta seda, et alates 8. jaanuarist 2004 kaotas Alstom vastavalt võõrandamislepingu tingimustele kontrolli Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG üle. Alates sellest kuupäevast ei olnud asjassepuutuv ettevõte enam tema vastutusel või tema juhtida.

119    Seega võis komisjon põhjendatult asjassepuutuva ettevõtte rikkumise perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 süüks panna isikule, kes 100% osalusega tütarettevõtjate kaudu seda ettevõtet juhtis. Ta ei rikkunud seega õigusnormi, pannes isiklikult Alstomile süüks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 ja jättes selle vastutuse vaid sel alusel Areva kontserni äriühingutele üle kandmata, et asjassepuutuv ettevõte oli alates 9. jaanuarist 2004 nende vastutusel või juhtida.

120    Seega tuleb käesolev argument tagasi lükata.

 Areva T & D SA ja Areva T & D AG isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodidel 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004

–       Poolte argumendid

121    Kontserni Areva äriühingud väidavad oma esimese väite esimeses osas, et vaidlustatud otsuses on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, sest ta põhjendas vastuoluliselt ja igal juhul puudulikult seda, miks Areva T & D SA ja Areva T & D AG vastutasid asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest vastavalt perioodidel 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004. Komisjon esitas vastuolulisi seisukohti vaidlustatud otsuse põhjendustes 368 ja 369, kui neid lugeda koos põhjenduses 337 viidatud kohtupraktikaga, tuvastades ühelt poolt, et vastavalt perioodidel 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004 oli Alstomil otsustav mõju talle 100% kuuluvate T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate üle, ja teiselt poolt, et need samad tütarettevõtjad tegutsesid viidatud perioodidel turul sõltumatult. Igal juhul ei põhjendanud komisjon õiguslikult piisavalt oma seisukohta, et need tütarettevõtjad tegutsesid nimetatud ajavahemikel turul sõltumatult.

122    Lisaks väidavad kontserni Areva äriühingud oma teise väite esimeses osas ja neljanda väite teises osas, et komisjon on vaidlustatud otsuses sisuliselt rikkunud EÜ artikli 81 lõikes 1 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud rikkumiste süüks panemise reegleid, sest ta ei pannud asjassepuutuva ettevõtte rikkumist süüks ainult Alstomile, kes juhtis seda ettevõtet rikkumise toimepanemise ajal.

123    Lõpuks väidavad kontserni Areva äriühingud teise väite teises osas sisuliselt, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse üldpõhimõtet, sest ta omistas vastutuse viidatud ajavahemikel asjassepuutuva ettevõtte poolt rikkumises osalemise eest isiklikult Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le, kes juhtis asjassepuutuvat ettevõtet rikkumise tuvastamise ajal. Nii kohaldas komisjon vaidlustatud otsuses uut karistuspoliitikat rikkumise suhtes, mis pandi toime enne selle otsuse vastuvõtmist.

124    Komisjon vaidleb kontserni Areva äriühingute argumentidele vastu ja palub eespool viidatud väited ja argumendid tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

125    Esiteks tuleb uurida kontserni Areva äriühingute esimese väite esimest osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse kui olulise vorminõude rikkumist (vt eespool punkti 88).

126    Nagu eespool punktis 88 juba märgitud, peab komisjoni iga üksik otsus selleks, et see vastaks EÜ artiklis 253 sätestatud nõuetele, võimaldama huvitatud isikutel, kes kaitsevad oma õigusi, mõista meetme võtmise põhjuseid ja liidu kohtutel teostada kontrolli. Nende otsuste põhjendus ei saa seega olla vastuoluline ja peab olema piisav (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 45 ja 46).

127    Viidates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikale, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 333−339, millistele EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise süüks panemise reeglitele ta vaidlustatud otsuses tugines. Põhjendustest 368 ja 369 tuleneb, et selleks, et Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG‑d solidaarselt Alstomiga isiklikult vastutavaks pidada asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest ajavahemikel vastavalt 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004, asus komisjon kõigepealt seisukohale, et T & D SA ja Areva T & D AG, ärinimedega, mis neil sel ajal olid, osalesid otseselt rikkumises. Komisjon võttis seega arvesse seda, nagu ta ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 20, 21, 357, 358, 366 ja 367 märkis, et ajal, mil asjassepuutuv ettevõte rikkumises osales, vastutasid nad otseselt tema eest. Edasi märkis komisjon, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG, ärinimedega, mis neil sel ajal olid, moodustasid ühe majandusüksuse Alstomiga, kellele kuulus 100% osalus nendes äriühingutes ja kes üldjuhul määratles nende tegevusstrateegia turul. Seetõttu järeldas ta, et vastavalt isikliku vastutuse põhimõttele (vt eespool punkt 65) tuli Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG‑d solidaarselt Alstomiga isiklikult vastutavaks pidada asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest ajavahemikel vastavalt 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004.

128    Kuid olenemata sellest, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 357 ja 366–367 tuvastas komisjon T & D sektoris tegutsevate kontserni Alstom endiste tütarettevõtjate isikliku vastutuse, ei viidanud ta aga nende tütarettevõtjate Alstomist, st endistest emaettevõtjast sõltumatule tegutsemisele. Käesolevas asjas ei tulene see asjaolu ka mitte kaudselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 337 viidatud kohtupraktikast, kuna selle otsuse põhjenduses 369 märkis komisjon sõnaselgelt, et asjassepuutuvatel ajavahemikel Areva T & D SA ja Areva T & D AG, ärinimedega, mis neil sel ajal olid, „ei saanud sõltumatult otsuseid vastu võtta”.

129    Eespool esitatust nähtub, et Alstomile kui asjassepuutuva ettevõtte juhile isikliku vastutuse omistamine nimetatud ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 oli vaidlustatud otsuses põhjendatud õiguslikult piisavalt ja vastuoludeta. Seetõttu tuleb kontserni Areva äriühingute esimese väite esimene osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

130    Teiseks tuleb uurida kontserni Areva äriühingute teise väite kaht osa, milles nad kritiseerivad sisuliselt asjassepuutuva ettevõtte osalemist rikkumises ajavahemikel vastavalt 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004 süüks panemist Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le.

131    Tuleb meenutada, et karistusseaduse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte on kõigi liikmesriikide õiguskordadele ühine põhimõte, mis on sätestatud ka Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 7, ning see on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagavad liidu kohtud (Euroopa Kohtu 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 63/83: Kirk, EKL 1984, lk 2689, punkt 22, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 202; Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 219, ja 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 43).

132    Isegi kui määruse nr 17 artikli 15 lõikest 4 tuleneb, et komisjoni otsused, millega määratakse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahve, ei ole karistusõiguslikku laadi, on komisjonil siiski igasuguses haldusmenetluses, milles võidakse määrata karistus konkurentsiõiguse sätete alusel, kohustus järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid ja eelkõige tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet (vt eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 44).

133    See järgimine nõuab, et füüsilistele või juriidilistele isikutele konkurentsiõiguse rikkumiste süüks panemisel kohaldatakse neid sätteid, mis kehtisid rikkumise toimepanemise ajal (vt rikkumiste eest karistuste määramisel kohaldatavate sätete kohta analoogia alusel eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 202; eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 221, ja eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 45). Kuigi tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega ei ole vastuolus see, et rikkumiste süüks panemise sätteid järk-järgult täpsustatakse, on sellega siiski vastuolus sellele põhimõttele antud uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine, kui selle tõlgenduse tulemus, arvestades varasemat kohtupraktikat, ei olnud rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ootuspärane (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 217 ja 218).

134    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui konkurentsiõiguse tähenduses ühe ettevõtte rikkumises osalemise eest võib isiklikult vastutavaks pidada mitut isikut, vastutavad nad rikkumise eest solidaarselt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 41, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punktid 33 ja 34; eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 54, 524 ja 525; Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62, eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 57−62). Nendest kohtuotsustest nähtub ka, et ühe ettevõtte rikkumises osalemise eest võib isiklikult ja solidaarselt vastutavaks pidada isikut, kelle vastutusel või juhtida rikkumise toimepanemise ajal ettevõte otseselt oli, ja isikut, kes seetõttu, et ta reaalselt teostas oma kontrolliõigust selle ettevõtte üle ja otsustas tema tegevuse üle turul, juhtis kaudselt seda ettevõtet rikkumise toimepanemise ajal. Seega tuleb eespool punktides 65 ja 116 viidatud kohtupraktikat tõlgendada nii, et isiklik vastutus võib tekkida nii isikul, kes rikkumise toimepanemise ajal ettevõtet otseselt juhtis, kui ka isikul, kes seda ettevõtet sel ajal kaudselt juhtis.

135    Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ka EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

136    Käesolevas asjas, nagu märgitud eespool punktis 71, ei koosnenud asjassepuutuv ettevõte, nagu väidavad kontserni Areva äriühingud, kontserni Alstom „T & D tegevussektorist”, mis hiljem kontsernile Areva võõrandati, vaid üldisemalt tegevuselementide kogumist, mis panustasid GIS‑alasesse tegevusse selles tegevussektoris või selle sektori kaudu. Lisaks ei ole nõuetekohaselt vaidlustatud seda, et rikkumiste toimepanemise ajal kuulusid nende tegevuselementidega seotud õigused Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le ja et neid tegevusi viidi läbi nende äriühingute otsesel vastutusel (vt eespool punkt 102). Lõpuks on ka tuvastatud, et Alstom otsustas, kuidas tegutsevad turul T & D sektoris tegutsevad tema 100% tütarettevõtjad, ja et ta juhtis seega kaudselt asjassepuutuvat ettevõtet rikkumise toimepanemise ajal (vt eespool punkt 110). Lisaks nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 358 ja 371, et Areva T & D SA ja Alstom olid solidaarselt vastutavad asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 21. detsembrini 2003 ja et Areva T & D SA, Areva T & D AG ja Alstom olid solidaarselt vastutavad asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004.

137    Samuti ei nähtu kontserni Areva äriühingute viidatud kohtupraktikast ja eriti eespool punktis 65 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsusest Cascades vs. komisjon (punktid 79 ja 80) ja 16. novembri 2000. aasta otsusest kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9641, punkt 71), et kui kontroll rikkumise toime pannud ettevõtet otseselt juhtinud tütarettevõtja üle antakse üle, tuleb ainult endist emaettevõtjat, kes tütarettevõtja kaudu ettevõtet kaudselt juhtis, isiklikult vastutavaks pidada selle ettevõtte rikkumise eest ajavahemiku suhtes, mis sellele üleandmisele eelnes. Seega käsitleb eespool viidatud kohtupraktika võimalust panna konkurentsiõiguses ettevõtte vastuvõtvale äriühingule süüks ettevõtte osalemist rikkumises ajal, mis eelnes ettevõtte võõrandamisele.

138    Kuna komisjon tegutses vastavalt EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise süüks panemise reeglitele, otsustades, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG on isiklikult ja solidaarselt Alstomiga vastutavad asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest ajavahemikel vastavalt 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004, ei saa väita, et ta on ühte või teist nendest artiklitest rikkunud.

139    Samuti ei saa toetada seisukohta, et vaidlustatud otsuses on komisjon rikkunud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet seetõttu, et ta kohaldas tagasiulatuvalt uut karistuspoliitikat. Rikkumiste süüks panemise reeglid, mida komisjon käesolevas asjas kohaldas, tulenevad EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest tekkiva isikliku vastutuse põhimõtte kohaldamisest. Eespool punktides 65, 116 ja 134 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et need reeglid olid juba kohaldatavad ajal, mil rikkumine toime pandi, ja et isegi kui sel ajal või hiljem võidi neid selgitada või täpsustada, ei saa järeldada, et selle kaudu anti nendele reeglitele uus tõlgendus, mille tulemus, arvestades varasemat kohtupraktikat, ei olnud ootuspärane. Seega ei saa vaidlustatud otsust ennast käsitleda kui otsust, milles pärast EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise süüks panemise uute reeglite kehtestamist on kohaldatud uut karistuspoliitikat.

140    Niisiis tõendab fakt, mida kontserni Areva äriühingud ei vaidlusta, et nad leppisid võõrandamislepingus kokku kohustuste tagamise tingimuses, mis hõlmas muu hulgas riski, et Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le omistatakse asjassepuutuva ettevõtte vastutus konkurentsiõiguse rikkumise eest, mis pandi toime ettevõtte võõrandamisele eelnenud ajal, ja et neile määratakse isiklikult selle eest karistus, et selline rikkumise süüks panemine, milleni komisjon jõudis vaidlustatud otsuses, oli isegi enne selle otsuse vastuvõtmist kontserni Areva äriühingutele mõistlikult ootuspärane, arvestades sel ajal kehtinud rikkumiste süüks panemise reegleid.

141    Eeltoodust tuleneb, et kontserni Areva äriühingute teise väite kaks osa ja neljanda väite teine osa tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Areva ja Areva T & D Holdingu kui Areva T & D SA ja Areva T & D AG 100% osalusega emaettevõtjate isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004

–       Poolte argumendid

142    Kolmandas väites leiavad kontserni Areva äriühingud, et vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides e ja f on komisjon rikkunud EÜ artikli 81 lõikes 1 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud rikkumiste süüks panemise reegleid, sest ta pani neile kui Areva T & D SA ja Areva T & D AG 100% osalusega emaettevõtjatele süüks asjassepuutuva ettevõtte osaluse rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004, kuigi tõendid, mis ta haldusmenetluses esitas, olid piisava tõendusliku jõuga, et lükata ümber eeldus, mille kohaselt vastutab tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja tütarettevõtja tegevuse eest.

143    Komisjon vaidleb kontserni Areva äriühingute argumentidele vastu ja palub, et see väide tagasi lükataks.

–       Üldkohtu hinnang

144    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 370 ja selles viidatud põhjendustest 333–337, 354 ja 364 ning põhjenduses 371 punktist c tuleneb, et selleks, et asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 Arevat ja Areva T & D Holdingut isiklikult ja Areva T & D SA ja Areva T & D AG‑ga solidaarselt vastutavaks pidada, ei viidanud komisjon mitte ainult eeldusele, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest, vaid ka haldusmenetluses selle eelduse ümberlükkamiseks Areva ja Areva T & D Holdingu poolt esitatud faktilistele asjaoludele (vt eespool punkt 148). Nii väitis komisjon, et Alstomi poolt T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate nõukogusse uue liikme nimetamine toetas järeldust, et Alstomil oli nende tütarettevõtjate üle otsustav mõju, arvestades, et avaliku teabe kohaselt, mis oli üleval kontserni Areva internetilehel, nimetati see uus liige kontserni Areva „T & D tegevussektori” direktoriks 19. jaanuaril 2004, st ainult kümme päeva pärast kontsernidevahelist võõrandamist, ja et ta kuulus samal ajal ka kontserni Areva täitevkomiteesse. Lisaks, mis puudutab kontsernisisest restruktureerimist, siis asus komisjon seisukohale, et kontserni Alstom T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate ärinime muutmine, mis viidi läbi kohe pärast kontsernidevahelist võõrandamist ja mille tulemusel sai nende ärinimedeks Areva T & D SA ja Areva T & D AG, annab tunnistust nende integreerimisest kontserni Areva. Igal juhul väidab komisjon, et Areva ja Areva T & D Holdingu esitatud faktilised asjaolud ei tõenda, et asjassepuutuval rikkumise perioodil ei mõjutanud nad oma T & D sektoris tegutsevaid 100% osalusega tütarettevõtjaid.

145    Nagu märgitud ka eespool punktis 86, eeldatakse, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust turul ja seetõttu võib teda selle tegevuse eest isiklikult vastutavaks pidada. Seega peab emaettevõtja, kes vaidlustab komisjoni otsuse, milles omistatakse talle isiklik vastutus tütarettevõtjale süüks pandava rikkumise eest, ümber lükkama vastutuse eelduse, mis tuleneb sellest, et ta esindab kogu tütarettevõtja kapitali, esitades piisava tõendusliku jõuga tõendeid, millest nähtub, et tütarettevõtja tõesti määras oma tegevusstrateegia turul kindlaks sõltumatult (eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Avebe vs. komisjon, punkt 136, ja eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60; vt selle kohta ka eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29).

146    Käesolevas asjas ei vaidle Areva ja Areva T & D Holding vastu hinnangule, mis on vaidlustatud otsuses antud asjaolule, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG olid otseselt või kaudselt tütarettevõtjad, milles neile kuulus ajavahemikul 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 100% osalus. Juba see asjaolu iseenesest lubas komisjonil järeldada, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG ei määranud oma tegevusstrateegiat turul kindlaks Areva ja Areva T & D Holdingust sõltumatult, ja et nad moodustasid seega viimastega ühe ettevõtte konkurentsiõiguse tähenduses. Vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikale tuleb seega Areval ja Areva T & D Holdingul, kes väidavad, et nende T & D sektoris tegutsevad 100% osalusega tütarettevõtjad otsustasid asjassepuutuval ajavahemikul oma tegevuse üle turul sõltumatult, ümber lükata eeldus, et tütarettevõtja kogu kapitali esindav emaettevõtja vastutab tütarettevõtja tegevuse eest, esitades selle kohta piisava tõendusliku jõuga tõendeid.

147    Seega tuleb uurida, kas tõendades, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG otsustasid oma tegevusstrateegia üle turul tõesti sõltumatult, on Areva ja Areva T & D Holdingu poolt haldusmenetluses esitatud faktilised asjaolud, millele nad viitavad uuesti kohtuasjas T‑117/07, piisava tõendusliku väärtusega, et sellise vastutuse eeldus ümber lükata, arvestades eespool viidatud ja seda eeldust toetavaid täiendavaid faktilisi asjaolusid, millele tuginetakse vaidlustatud otsuses.

148    Nagu nähtub Areva ja Areva T & D Holdingu poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuse lõikudest 246–269, väitsid nad haldusmenetluses sisuliselt, et 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 ei kasutanud nad oma otsustavat mõju 100% osalusega T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate üle, sest sel ajal ei olnud neil selle sektori ega selle sektori erinevate tegevusharude tegevuse alal mingit kogemust. Seda tõendab fakt, et nad jätsid oma töökohtadele tegevjuhid, kelle oli tööle võtnud ja välja koolitanud kontsern Alstom. Ainult ühel nende tütarettevõtjate nõukogu liikmetest oli samal ajal amet ka Arevas. Seega, kuna kontserni Alstom „T & D tegevussektori” võõrandamine tõi endaga kaasa mitu keerulist restruktureerimistehingut, millest osa lõpetati alles pärast 8. jaanuarit 2004, ei saanud Areva ja Areva T & D Holding tegelikult alates sellest kuupäevast töökorralduslikku kontrolli selle sektori ja selle sektori erinevate tegevusharude üle. Kontserni Areva äriühingud väidavad ka, et mõistlikult ei saa eeldada, et üks kontsern saaks viivituseta ja samal päeval, mil talle uus tegevussektor üle antakse, seda sektorit tegelikult kohe kontrollima hakata ja teada saada, et ta osaleb konkurentsiõiguse rikkumises. Neile ei saa selles suhtes ette heita mingit hooletust, arvestades esiteks nende kogemuse puudumist T & D sektoris ja GIS alal ning teiseks kontserni Alstom poolt kontsernidevahelises võõrandamistehingus antud kirjalikke tagatisi konkurentsiõiguse varasemate rikkumiste puudumise kohta.

149    Need asjaolud ei ole aga eraldi võetuna ega ka koos sellised, mis tõendaksid, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG otsustasid oma tegevuse üle turul tõesti Arevast ja Areva T & D Holdingust sõltumatult. Seega ei ole komisjon teinud vaidlustatud otsuses hindamisviga, jättes need tõendid tõendusliku jõu puudumise tõttu kõrvale.

150    Esiteks ei toeta tõendid kontserni Areva äriühingute argumenti, et 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 ei olnud Areval ja Areva T & D Holdingul sellist piisavat kogemust T & D sektoris ja GIS alal, mis oleks neil võimaldanud Areva T & D SA ja Areva T & D AG tegevust tegelikult otsustavalt mõjutada. On tõsi, et enne võõrandamistehingut kontsern Areva T & D sektoris ei tegutsenud, ta ei tegelenud ka GIS-alase tegevusega ning üldiselt on uue tegevussektori kontserni integreerimine keeruline ettevõtmine. Kuid sellest ei saa järeldada, et Areva ja Areva T & D Holding pidid kindlasti loobuma Areva T & D SA ja Areva T & D AG tegelikust otsustavast mõjutamisest ajavahemikul 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004. Samuti tuleb arvesse võtta, et nagu nähtub ka kontserni Areva äriühingute endi poolt kohtuasja T-117/07 hagiavalduses või sellele hagiavaldusele lisatud vastuväiteteatise vastuses esitatud teabest ning ka nende poolt komisjoni 20. septembri 2006. aasta teabenõude vastuseks esitatud dokumentidest (vt eespool punkt 24), mis samuti olid lisatud nimetatud hagiavaldusele, oli 2003. aasta lõpus läbi viidud restruktureerimine kokku lepitud ja ette nähtud 25. septembril 2003 sõlmitud võõrandamislepingus. Seega ei saa välistada, et selle lepingu läbirääkimistel ja selle täitmise järgimisel 2003. aasta käigus said Areva ja Areva T & D Holding omandada või vähemalt tutvuda T & D sektori ja GIS-alase tegevusega, ja seda enne, kui need tegelikult kontsernile Areva 8. jaanuaril 2004 üle anti. Lisaks nähtub nii komisjoni esitatud teabest kui ka kontserni Areva äriühingute endi menetlusdokumentidest, vastuväiteteatisele esitatud vastusest ja nende poolt komisjoni 20. septembri 2006. aasta teabenõude vastuseks esitatud dokumentidest, et G., uus liige, kelle nad Areva T & D SA ja Areva T & D AG nõukogusse olid määranud ja kes alates 19. jaanuarist 2004 oli ka Areva T & D Holdingu president ja tegevdirektor ning sellena ka „T & D divisioni” president ning kontserni Areva täitevkomitee liige, „võeti tööle väljastpoolt kontserni”. Ei ole välistatud, et kontsernist väljastpoolt tuleva isiku palkamisega said Areva ja Areva T & D Holding ka erialased teadmised, mida neil asjassepuutuvates sektorites veel ei olnud. Kaugel sellest, et uue juhi palkamine väljastpoolt kontserni tõendaks Areva T & D SA ja Areva T & D AG sõltumatust kontsernis Areva, viitab see pigem vastupidi sellele, et asjassepuutuva ajavahemiku alguses oli Areval ja Areva T & D Holdingul struktuur, mis võimaldas neil oma 100% osalusega T & D sektori tütarettevõtjate üle tegelikult kontrolli teostada ja otsustavalt mõjutada nende tegevust turul.

151    Teiseks ei näita Areva T & D SA ja Areva T & D AG turul tegutsemise sõltumatust 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 kontserni Areva äriühingute need argumendid − isegi kui need on põhjendatud −, mille kohaselt Areva ja Areva T & D Holding said asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemisest teada alles 11. mail 2004.

152    Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kontserni Areva äriühingute esitatud kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Alstomile süüks pandud rikkumise katkestamine 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini

–       Poolte argumendid

153    Alstom heidab komisjonile kuuendas väites sisuliselt ette seda, et ta on rikkunud rikkumise vältavuse tõendamise sätteid, mis on kehtestatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ja määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2, ning et ta on rikkunud ka õiguskindluse põhimõtet, sest ta tuvastas vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b, et asjassepuutuv rikkumine kestis katkematult 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 ehk viisteist aastat ja kaheksa kuud, mis õigustas talle vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c määratud trahvi põhisumma suurendamist 155%.

154    Alstom väidab, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et kartelli tegevus ei katkenud esiteks kolmeteistkümne kuu pikkusel perioodil 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000, ja seejärel neljateistkümne kuu pikkusel perioodil 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002, mis teeb kogu kestuseks 27,5 kuud. Iga ajavahemik oli piisavalt pikk, mistõttu ei saa komisjon vastavalt kohtupraktikale eeldada rikkumise katkematut jätkamist (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 62). Ainus kaudne tõend, mille komisjon rikkumise katkematu jätkamise toetuseks esitas, on 12. mai 2000. aasta nimekiri „komitee koosolekute kohta”, mis pidid olema toimunud 18. maist 2000 kuni 17. maini 2001. See nimekiri, mille esitas ABB ja millele viidati vaidlustatud otsuse põhjenduses 197, ei saa aga olla piisav tõend rikkumise jätkamise kohta kahel vaidlusalusel perioodil, kuna esiteks ei ole nimekirjas mainitud teatud koosolekute tegelikku toimumist kinnitatud ja teiseks ei tõenda ükski muu toimikus olev tõend seda, et nendel koosolekutel tegeleti rikkumise toimepanemisega. Lisaks ei ole komisjon esitanud tõendeid nimekirjas märgitud koosolekute konkurentsivastase eseme kohta, nagu nõuab kohtupraktika (Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punktid 116 jj). Alstom on ka seisukohal, et komisjon ei saanud tema vastu kasutada teatud GIS projektide kehtivuse kestust kui tõendeid kartellis osalemise kohta vaidlusalustel perioodidel, sest ta ei kasutanud samu tõendeid Siemensi vastu, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 198. Igal juhul ei võimalda need tõendid tuvastada, et rikkumine kestis kümme kuud, 17. maist 2001 kuni 26. märtsini 2002.

155    Seitsmendas väites leiab Alstom ka, et vaidlustatud otsuses on komisjon rikkunud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 sellega, et ta võttis arvesse dokumente 24. septembril 1999 sõlmitud ja kuni 28. septembrini 2001 kohaldatud kokkuleppe kohta ühe GIS projekti suhtes viitenumbriga [konfidentsiaalne], mille kohta ta ei saanud oma seisukohta esitada.

156    Kõike eeltoodut arvesse võttes on Alstom seisukohal, et talle süüks pandud asjassepuutuva ettevõtte rikkumisest osavõtu kestust tuleb lühendada kolmeteistkümnele aastale ja kolmele kuule ning et seetõttu tuleb talle määratud põhisummat suurendada ainult 130%.

157    Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub eespool viidatud väited ja argumendid tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

158    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 2, 3, 248, 270 ja 299 tuleneb, et komisjon heitis selle otsuse adressaatidele ette osalemist keerulises, kuid ühes ja vältavas EÜ artikli 81 rikkumises 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumises 1. jaanuarist 1994 kuni 11. maini 2004, milleks oli ülemaailmne GIS projektide müügi kooskõlastamine, turgude jagamine, kvootide määramine ja vastavate turuosade säilitamine, GIS projektide lepingute sõlmimine valitud tootjatega ja konkreetsete tootjatega lepingute sõlmimise tagamiseks hankemenetluste manipuleerimine (pakkumiste kooskõlastamine), hinnakokkulepped keeruliste kokkulepete abil nende GIS projektide suhtes, mille kohta ei olnud hankelepingut sõlmitud, litsentsilepingute lõpetamine äriühingutega, mis ei olnud kartelli liikmed, ja turu kohta tundliku teabe vahetamine.

159    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 323 tuvastas komisjon, et need kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevused GIS projektide tootjate vahel kestsid vähemalt 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 324 ja 326 nähtub, kui neid lugeda koos põhjenduse 358 ja resolutsiooni artikli 1 punktiga b, et Alstom osales rikkumises 15. aprillist 1988, mis oli kokkulepete GQ ja EQ sõlmimise ja jõustumise kuupäev (vt eespool punktid 29 ja 31), kuni 8. jaanuarini 2004, mil kontsern Alstom võõrandas oma „T & D tegevussektori” kontsernile Areva.

160    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 177–216 esitas komisjon „kronoloogilise ülevaate kartelli arengust”. Kartelli arengu osas kahel vaidlusalusel perioodil, st 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002 märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 178 ja 179 järgmist:

„(178) Siemens lõpetas kartelli koosolekutel osalemise 1999. aasta septembris ja 2000. aastal järgnesid talle Hitachi ja Schneider/VA Tech. Siemensi puudumine oli eriti destabiliseeriv Euroopa tasemel, sest see äriühing oli alates 1988. aastast olnud Euroopa grupi sekretär ja oli peamine turuosaline nii väljaspool Euroopat kui selle territooriumil. Sellest hoolimata jätkas kartell tegutsemist ja [Alstom] võttis üle Euroopa grupi sekretäri kohustused. Võrreldes 1988. aastaga oli liikmete arv vähenenud, mistõttu lihtsustati logistikat, kuna keeruline struktuur ei olnud enam vajalik.

(179) Siemens, Hitachi ja VA Tech reintegreeriti kartelli 2002. aastal […]” [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

161    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 191–198 tõi komisjon välja need tõendid, mille olid esitanud ABB või kontserni Fuji äriühingud ja millest tema hinnangul nähtub, et kartell jätkas tegevust pärast Siemensi lahkumist 1999. aasta septembris ja sellele järgnenud Hitachi ja „Schneider/VA Tech” lahkumist 2000. aastal ning enne nende järkjärgulist tagasipöördumist alates 2002. aasta märtsist. Esiteks viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 191–196 dokumentidele, mille ABB esitas koos taotlusega kaitse saamiseks trahvide eest (vt eespool punkt 10); need dokumendid olid hulk fakse, mille ABB, Melco ja Alstom olid üksteisele saatnud 18. detsembrist 2000 kuni 22. jaanuarini 2001 ning mis puudutasid koosolekuid ja GIS projektide teostamise õiguste andmist. Edasi viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 197 dokumendile, mille ABB esitas koos taotlusega kaitse saamiseks trahvide eest ja mis sisaldas 12. mai 2000. aasta kuupäeva kandvat nimekirja „komitee koosolekute” kohta, mis olid osaliselt toimunud ajavahemikul 2000–2001. Ta märkis, et sellest nimekirjast nähtus, et nendel koosolekutel osalesid Reyrolle, Alstom, Schneider, ABB, Melco ja Toshiba, kuid mitte Siemens ja „JAEPS (Hitachi)”, mis oli kooskõlas komisjoni teabenõudele 4. oktoobril 2004 esitatud ABB vastuses avaldatuga (vt eespool punkt 15), „mille kohaselt need kaks viimati nimetatud äriühingut kartellis sel ajal ei osalenud”. Lõpuks viitas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 198 reale dokumentidele, mille esitasid kontserni Fuji äriühingud oma taotluses koostööteatise alusel (vt eespool punkt 20), ja ABB 7. mai 2004. aasta täienduses taotlusele kaitse saamiseks trahvide eest (vt eespool punkt 12); nendes dokumentides käsitleti kartelli liikmete vahelisi kokkuleppeid kaheksa GIS projekti kohta, millele oli kartellis antud viitenumbrid [konfidentsiaalne], ja need dokumendid näitasid, et kartell sel ajavahemikul tegutses.

162    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 286 märkis komisjon, et need toimikumaterjalid tõendavad, et „[Siemensi ja Hitachi] puudumisel jätkus kartelli tegevus (vt näiteks eespool põhjendused 191–198) pärast seda, kui [viimati nimetatud ettevõtjad] oma osaluse kartellis ajutiselt katkestasid”.

163    Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3 ja määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumises osalenud ettevõtjale määratava trahvi summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse lisaks rikkumise raskusele ka selle kestust.

164    Kui poolte vahel on vaidlus rikkumise asetleidmise üle, tähendab turuosaliste õiguskindluse tagamise nõue seda, et komisjonil, kellel on kohustus tõendada tema poolt tuvastatud rikkumisi, tuleb esitada tõendid, mis tõendavad õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist. Täpsemalt, mis puudutab rikkumise kestust, siis nõuab sama õiguskindluse põhimõte, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendaksid rikkumise kestust, esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et mõistlikult võib tuletada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79; 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 188, ja eespool punktis 154 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, punktid 114 ja 153).

165    Komisjoni kasutada olevate tõendamisviiside kohta tuleb meenutada, et kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et nendega seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 55–57). Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused võimaldavad kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punkt 166).

166    Lisaks ei takista see, et vältava rikkumise teatud kindlate ajavahemike kohta ei ole tõendeid esitatud, järeldamast, et kokku kestis rikkumine nimetatud ajavahemikest kauem, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel. Mitmeid aastaid kestva rikkumise puhul ei oma kartellikokkuleppe olemasolu seisukohast tähtsust, et selle ilmingud on nähtavad erinevatel ajahetkedel, mis on üksteisest eraldatud pikemate või lühemate ajavahemikega, kui rikkumise moodustavatel erinevatel tegevustel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe vältava rikkumise koosseisu (eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 169).

167    Käesolevas asjas ei vaidle Alstom vastu, et tegevust, millega asjassepuutuv ettevõte kartelli raames tegeles, viidi läbi kogu perioodi jooksul 15. aprillist 1988 kuni 28. oktoobrini 1999, 15. detsembrist 2000 kuni 22. jaanuarini 2001 ja lõpuks 26. märtsist 2002 kuni 11. maini 2004. Ta ei vaidlusta ka rikkumise moodustavatele erinevatele tegudele, millel oli üks eesmärk ning mis kuuluvad seega ühe vältava rikkumise koosseisu. Ta vaidleb vastu ainult selle rikkumise kestusele, kuna komisjon ei ole esitanud õiguslikult piisavalt ning vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 ja määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 nõuetele ja õiguskindluse põhimõttele tõendeid kartelli tegutsemise kohta ajavahemikel 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002. Teisisõnu ei vaidlusta Alstom käesolevas väites komisjoni poolt tuvastatud ühele ja vältavale rikkumisele antud hinnangute põhjendatust, vaid väidab ainult, et rikkumise kestusele hinnangu andmisel on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ning tõendamiskoormise seisukohast on rikutud õiguskindluse põhimõtet.

168    Hagiavalduse kuuendas väites tõstatatakse seega küsimus, kas komisjon on õiguslikult piisavalt ning kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 3, määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 ja õiguskindluse põhimõttega tõendanud, et kartell tegutses ka ajavahemikel 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002.

169    Esiteks tuleb märkida, et Alstom ei ole vaidlustanud komisjoni hinnanguid kartelli töökorralduse ja toimimise kohta, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 170 ning mille kohaselt „[k]artelli liikmed võtsid keerukaid ettevaatusabinõusid nii maailma kui Euroopa tasandil, et oma kontakte ja koosolekuid salajas hoida või varjata” ja „[n]eed varjamisabinõud eksisteerisid kartelli algusest peale ning neid tugevdati alates 2002. aastast”. Eespool punktis 165 viidatud kohtupraktikat arvestades on komisjon käesolevas asjas rikkumise kestusele antud hinnangut järelikult õigesti põhjendanud nende otseste ja kaudsete tõendite kogumiga, mida ta pidas selles küsimuses asjakohaseks.

170    Alstom väidab sisuliselt, et need otsesed ja kaudsed tõendid, millele komisjon tugines, ei võimalda tuvastada, et tegevust, mida asjassepuutuv ettevõte kartelli raames üksteist aastat ja kuus kuud läbi viis, jätkati ka 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ehk veel kolmeteistkümne kuu jooksul. Lisaks ei näita need otsesed ja kaudsed tõendid, et pärast seda, kui seda tegevust oli jätkatud natuke rohkem kui üks kuu, jätkati seda veel 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002 ehk uue neljateistkümne kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, enne kui seda veel kord uuesti jätkati ühe aasta ja kaheksa kuu pikkusel ajavahemikul. Seega tuleb uurida iga sellise otsese ja kaudse tõendi tõenduslikku jõudu, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugineb.

171    Alstom kinnitab vääralt, et iga asjassepuutuv otsene ja kaudne tõend tõendab vaid kartelli tegutsemist kuupäeval, mis nähtub asjassepuutuvast tõendist. Ta jätab nimelt tähelepanuta asjaolu, et need dokumendid võivad tõendada ka rikkumise vältavat laadi.

172    Komisjon on käesolevas asjas vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et ABB esitatud hulk fakse tõendavad kartelli tegevust „2000. aasta paiku”. Lisaks sellele, et ta tõendab ABB, Melco ja Alstomi vahelise täpse kokkuleppe olemasolu GIS projektide nimekirja kohta, esitab ta ka kaudseid tõendeid kartelli tegevuse jätkamise kohta nende ettevõtjate poolt 2001. aasta alguses seoses ühe teise GIS projektide nimekirjaga, mis on lisatud faksidest esimesele, 18. detsembri 2000. aasta faksile.

173    Edasi on komisjon ka õigesti tuvastanud, et 12. mai 2000. aasta nimekiri kolmeteistkümne „komitee koosoleku” kohta, mis toimusid 18. maist 2000 kuni 17. maini 2001, oli kaudseks tõendiks kartelli tegevuse jätkamise kohta Reyrolle, Alstomi, Schneideri, ABB, Melco ja Toshiba poolt kuni 17. maini 2001. Nende „komitee koosolekute” konkurentsivastase eesmärgi saab tuletada sellest, et nimekirjas on kõik ettevõtjad tähistatud koodiga, mis neile kartellis anti ja mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 142 ja 197, ja sellest, et teatud taseme koosolekud – Euroopa/Jaapani ühiskomitee ja Euroopa komitee koosolekud –, mis aitasid kaasa kartelli korralduslikule toimimisele, nagu kinnitavad mitu kartelli liiget, olid ette planeeritud, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 150 ja 151. Lisaks, kuna komitee kuue koosoleku reaalset toimumist kinnitasid kas kartelli teatud liikmed või teised toimiku materjalid, nagu reisikulude arved või isiklikesse kalendritesse kantud märkmed, võis kartelli tegevust 18. maist 2000 kuni 18. jaanuarini 2001 tõendatuks lugeda.

174    Lõpuks, isegi kui mitte arvesse võtta GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkulepet, mille osas Alstom seitsmenda väite raames väidab, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet, ega ka GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkulepet, mille pooleks ta ei olnud, on komisjon asunud õigesti seisukohale, et kokkulepped, mille pooleks Alstom oli ja mis puudutasid kuut GIS projekti viitenumbritega [konfidentsiaalne], tõendasid, et kartell tegutses aktiivselt või vähemalt avaldas mõju 27. augustist 1998, st kuupäevast, mil sõlmiti kokkulepe GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta, kuni 28. oktoobrini 2001, st kuupäevani, millest alates GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkuleppel enam mingit mõju ei olnud.

175    Selle kohta on oluline meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes ja analoogia alusel EMP lepingu artikli 53 mõttes kokkuleppe olemasoluks piisab, kui ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑2/89: Petrofina vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1087, punkt 211, ja 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 253; vt selle kohta ka eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 112, ja eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus van Landewyck jt vs. komisjon, punkt 86). EÜ artiklit 81 kohaldatakse ka juhul, kui keelatud kokkuleppe mõju kestis edasi, ilma et seda oleks ametlikult lõpetatud (vt selle kohta eespool viidatud Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 254, ja 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3859, punkt 63). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

176    Sellest tuleneb, et kuna Alstom ei ole vaidlustanud seda, et kartelli reegleid kohaldades sõlmis ta kuus kokkulepet GIS projektide kohta viitenumbritega [konfidentsiaalne] ja kuna arvestades nende kehtima hakkamise kuupäeva ja kehtivuse aega, oli nende kokkulepete eesmärk nende kogumis avaldada mõju 27. augustist 1998, st kuupäevast, mil sõlmiti kokkulepe projekti kohta viitenumbriga [konfidentsiaalne], kuni 28. oktoobrini 2001, st kuupäevani, millest alates GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkuleppel enam mingit mõju ei olnud, võis komisjon õigesti asuda seisukohale, et need kokkulepped on kaudsed tõendid rikkumise katkematu jätkamise kohta kogu asjassepuutuval perioodil.

177    Alstom ei võta arvesse seda, et isegi kui iga eespool viidatud asjaolu eraldi võetuna näitab ainult kartelli tegutsemist 1999. aasta septembrist 2002. aasta märtsini, siis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad need olla piisavad tõendid rikkumise katkematu kestuse kohta. Käesolevas menetluses ei ole Alstom esitanud mingit ühtset selgitust, milles põhjendataks tema argumenti, et tegevus, milles asjassepuutuv ettevõte kartelli raames osales, katkestati 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002, nagu ta väidab (vt eespool punkt 170), ja eriti põhjuseid, miks seda tegevust jätkati ainult kindla ajavahemiku jooksul, natuke üle ühe kuu 15. detsembrist 2000 kuni 22. jaanuarini 2001, kahe katkestamisperioodi vahepeal, st 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002. Seda arvestades tuleb tõendeid kartelli tegevuse korduva tegutsemise kohta 1999. aasta septembrist 2002. aasta märtsini – hoolimata Siemensi ja sellele järgnenud Hitachi ja „Schneider/VA Tech” osalemise katkestamisest – ja komisjoni kogutud mitmeid kaudseid tõendeid selle kohta, et tegevus, milles asjassepuutuv ettevõte kartelli raames osales, jätkus kogu asjassepuutuva perioodi vältel, pidada piisavates tõenditeks selle kohta, et kartell jätkas katkematult tegutsemist 28. oktoobrist 1999 kuni 15. detsembrini 2000 ja 22. jaanuarist 2001 kuni 26. märtsini 2002.

178    Lisaks ei saa Alstomi olukorda võrrelda Siemensi omaga, sest viimase puhul võis komisjon tugineda toimikus olevatele teiste kartelli liikmete tehtud üksteisega kooskõlas olevatele avaldustele, et järeldada, et Siemens lõpetas kartellis osalemise 1999. aasta septembris ning järelikult lõpetas ta sel ajal GIS projektide viitenumbritega [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkulepete täitmise, mille mõju pidi olema tuntav veel 27. augustist 1998 kuni 28. oktoobrini 2001. Samuti nähtub Alstomi poolt vaidlustamata vaidlustatud otsuse põhjendusest 169, et toimik sisaldab tõendeid selle kohta, et ajal, mil Siemens ajutiselt kartellis osalemise katkestas, üritasid teised kartelli liikmed teatud aja jooksul teda kartellist loobumise eest karistada, konkureerides temaga GIS projektide pakkumiste tegemisel kogu maailmas, mis tõendab, et Siemens ise ei järginud enam kartelli reegleid.

179    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei rikkunud tõendamist puudutavaid õigusnorme, mis on kehtestatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ja määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2, ega ka õiguskindluse põhimõtet, tuvastades vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis b, et Alstomile süüks pandud rikkumine kestis katkematult 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 ehk viisteist aastat ja kaheksa kuud, mis õigustas talle vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c märgitud trahvi määramist.

180    Seega tuleb Alstomi esitatud kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

181    Lisaks tuleneb eespool esitatust, et GIS projekti viitenumbriga [konfidentsiaalne] kohta sõlmitud kokkulepe ei ole vältimatult vajalik element vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni selle hinnangu põhjendatuse tõendamiseks, mille kohaselt rikkumise toimepanemine jätkus katkematult kogu perioodil 28. oktoobrist 1999 kuni 26. märtsini 2002, ja et seda hinnangut õigustasid õiguslikult piisavalt ka muud seda toetanud asjaolud.

182    Järelikult tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata seitsmendas väites esitatud argument kaitseõiguste tagamise põhimõtte rikkumise kohta osas, mis puudutab tõendit, mida võib vaidlustatud otsuses teisejärguliseks pidada.

 Nõue tühistada või muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkte b ja c

183    Neljandas ja seitsmendas väites palub Alstom, et tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b talle isiklikult määratud trahv, või teise võimalusena, et vähendataks selle trahvi summat. Tema esimeses ja teises väites, mida tuleb uurida koos, palub ta, et tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c talle solidaarselt Areva T & D SA‑ga tasumisele kuuluv trahv või teise võimalusena, et vähendataks selle trahvi summat.

184    Kontserni Areva äriühingud paluvad esimeses ja neljandas väites, et tühistataks vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c neile määratud trahv või teise võimalusena, et vähendataks selle trahvi summat.

 Aegumise sätete rikkumine vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b Alstomile isikliku trahvi määramisel

–       Poolte argumendid

185    Alstom on oma neljanda väite kolmandas osas teise võimalusena – kui kohus peaks nõustuma väite esimese osaga, kuid mitte selle teise osa peamise argumendiga – seisukohal, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 25 sisuliselt seetõttu, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval oli juba aegunud komisjoni õigus määrata talle isiklik trahv asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

186    Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub selle väite tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

187    Käesoleva argumendi esitas Alstom juhuks, kui otsustatakse, et teda ei saa pidada vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, kuna ta ei kasutanud tegelikult otsustavat mõju, mis tal oma T & D sektoris tegutsevate 100% osalusega tütarettevõtjate üle oli, vaid et tema isiklik vastutus, mis tekkis asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest varasemal perioodil, 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, ei läinud nendele tütarettevõtjatele üle.

188    Vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 25 aegub komisjoni õigus EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest karistus määrata viie aastaga. Aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise toimepanemise päevast. Jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema siiski rikkumise lõppemise päevast. Kui Alstomile süüks pandud rikkumine lõppes 6. detsembril 1992, aegus komisjoni õigus talle selle rikkumise eest trahv määrata vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval, st 24. jaanuaril 2007.

189    Kuid arvestades, et neljanda väite esimene osa lükati tagasi, sest Alstom kasutas oma õigust mõjutada otsustavalt oma T & D sektoris tegutsevaid tütarettevõtjaid perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 (vt eespool punktid 80–110), ei ole täidetud eeldus, millele käesolev argument tugineb. Seega on see argument tulemusetu.

 EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reeglite rikkumine, EÜ artikli 7 rikkumine, õiguskindluse, tagasiulatuva jõu puudumise, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, samuti õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine, karistuste individuaalsuse põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumine Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c märgitud karistuste määramisel

–       Poolte argumendid

190    Esimeses väites heidab Alstom komisjonile ette, et sellega, et ta peab vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi summas 53 550 000 eurot tasuma solidaarselt Areva T & D SA‑ga, rikutakse tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Selle asjaolu tõttu on tema olukord menetluses seotud Areva T & D SA olukorraga.

191    Oma teises väites asub Alstom kõigepealt seisukohale, et sellega, et komisjon kohustas teda vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi summas 53 550 000 eurot tasuma solidaarselt Areva T & D SA‑ga, rikkus ta EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid. Viimased lubavad solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi määrata vaid äriühingutele, mis trahvi määrava otsuse vastuvõtmise ajal kuuluvad samasse kontserni ja millest igaüht eraldi võib pidada rikkumise eest otseselt ja ametlikult vastutavaks, sest neil oli otsene huvi see toime panna. Lisaks väidab Alstom, et komisjon rikkus kohustust põhjendada iga vastuvõetavat individuaalset otsust, sest ta ei märkinud vaidlustatud otsuses põhjuseid, miks ta jõudis järeldusele, et Alstom moodustas Areva T & D SA‑ga vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ühe majandusüksuse ning mis oli tema otsene isiklik huvi rikkumine toime panna. Seetõttu põhineb vaidlustatud otsus vastuolulistel põhjendustel, sest põhjenduse 358 punktides b ja c ning põhjenduse 371 punktis a on märgitud, et solidaarselt tasumisele kuuluv summa vastab perioodile, mille jooksul Alstom moodustas Areva T & D SA‑ga ühe majandusüksuse, samas kui selle otsuse põhjenduse 371 punktist c tuleneb, et tegelikult vastab see trahv ka perioodile, mil see nii ei olnud. Lisaks väidab Alstom, et komisjon rikkus karistuste individuaalsuse üldpõhimõtet sellega, et ta määras talle solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi rikkumise tõttu, mille eest ta ei olnud isiklikult vastutav. Lõpuks väidab ta veel, et komisjon on rikkunud õiguskindluse põhimõtet, sest ta tekitas ebakindla õigusliku olukorra vaidlustatud otsuse täitmise seisukohast seetõttu, et trahvi tasuma kohustatud võlgniku kindlaksmääramine toimub alles siis, kui komisjon nõuab trahvi tasumist ühelt solidaarvõlgnikult, ja seetõttu, et komisjon sidus iga solidaarvõlgniku õigusliku olukorra teiste solidaarvõlgnike olukorraga.

192    Kontserni Areva äriühingud väidavad oma neljanda väite esimeses osas ja esimese väite teises osas, et sellega, et komisjon kohustas Areva T & D SA‑d vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi summas 53 550 000 eurot tasuma solidaarselt Alstomiga, rikkus ta EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid. Viimased ei luba solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvi määrata äriühingutele, mis trahvi määrava otsuse vastuvõtmise ajal ei kuulu või enam ei kuulu samasse kontserni. Lisaks väidavad kontserni Areva äriühingud, et komisjon rikkus oma kohustust põhjendada iga vastuvõetavat individuaalset otsust, sest ta ei märkinud vaidlustatud otsuses põhjuseid, miks ta jõudis järeldusele, et Areva T & D SA moodustas Alstomiga vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ühe majandusüksuse.

193    Kontserni Areva äriühingud väidavad oma neljanda väite viiendas osas, et sisuliselt on komisjon rikkunud õiguskindluse põhimõtet, sest Areva T & D SA‑le ja Alstomile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi määramiseks kohaldas ta uut karistuspoliitikat või trahvi solidaarse tasumise uusi reegleid faktiliste asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne nende uuenduste vastuvõtmist.

194    Neljanda väite kolmandas ja neljandas osas väidavad kontserni Areva äriühingud, et komisjon on rikkunud EÜ artiklit 7, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet seetõttu, et ta delegeeris siseriiklikule kohtule või vahekohtule õiguse kindlaks määrata iga karistatud äriühingu vastutus ja seega nende osa määratud trahvis, ning seetõttu, et ta kohustas Areva T & D SA‑d komisjonile maksma summa, mille peaks lõpuks maksma Alstom. Lisaks on kontserni Areva äriühingud selle väite kuuendas osas seisukohal, et komisjon rikkus õigust tõhusale kohtulikule kaitsele sellega, et ta määras Areva T & D SA‑le ja Alstomile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, mille ta sidus nende õigusliku olukorraga.

195    Veel väidavad kontserni Areva äriühingud viiendas väites, et komisjon on rikkunud EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid sellega, et ta määras neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 25 500 000 eurot, olemata enne tõendanud, nagu tuleneb nende kolmandast väitest (vt eespool punkt 142), et nad moodustasid rikkumise toimepanemise ajal ühe majandusüksuse ja et igaüht neist võis pidada rikkumise eest isiklikult vastutavaks.

196    Komisjon vaidleb Alstomi ja kontserni Areva äriühingute argumentatsioonile vastu ning palub nende väited ja argumendid tervikuna tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

197    Esiteks tuleb uurida, kas on õiguspärane, et vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c märgitud trahvi 53 550 000 eurot pidid solidaarselt tasuma Areva T & D SA ja Alstom.

198    Selles küsimuses tuleb kõigepealt uurida väiteid ja argumente, milles sisuliselt asutakse seisukohale, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, reegleid solidaarselt tasumisele kuuluvate trahvide kohta ja põhjendamiskohustust, alustades viimati mainitud väidetavast põhjendamiskohustuse rikkumisest.

199    Nagu on märgitud eespool punktides 96–99 ja 125–129, põhjendas komisjon vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt Alstomi ja Areva T & D SA isiklikku vastutust asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, tuvastades, et sel perioodil juhtisid otseselt või kaudselt asjassepuutuvat ettevõtet need äriühingud. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 348–356, põhjenduse 358 punktidest b ja c, põhjendusest 369 ja põhjenduse 371 punktidest a ja b sõnaselgelt, et just seetõttu, et Alstom ja Alstom T & D SA moodustasid kontsernis Alstom ühe majandusüksuse, otsustas komisjon pidada Alstomit ja Areva T&D SA‑d (varem Alstom T & D SA) isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja määrata neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c selle eest solidaarselt tasumisele kuuluv trahv 53 550 000 eurot.

200    Komisjonile ei saa ette heita, et ta ei põhjendanud eraldi Alstomile ja Areva T & D SA‑le määratud solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvi selle asjaolu seisukohast, et need äriühingud ei moodustanud enam sama majandusüksust vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval, sest nagu nähtub vaidlustatud otsusest, ei takistanud see asjaolu komisjoni arvates neile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi määramist. Kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei ole kohustatud otsuses välja tooma täpset põhjendust nende aspektide kohta, mis tunduvad talle tema poolt antava hinnangu seisukohast ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑374/00: Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2275, punkt 186, 9. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑282/06: Sun Chemical Group jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2149, punkt 58). Küsimust, kas komisjon võis õiguspäraselt välistada need asjaolud oma hinnangust, tuleb uurida vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse, mitte oluliste vorminõuete rikkumise esinemise uurimisel. Seega ei saa see olla käsitletav EÜ artikli 253 rikkumisena (vt eespool punkt 88).

201    Samuti ei ole põhjendatud Alstomi argument, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduse 371 punktis c esitanud vastuolulisi seisukohti, pidades Alstomit isiklikult ja solidaarselt Areva T & D SA ja Areva T & D AG‑ga vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil, mis järgnes kontserni Alstom T & D sektori üleandmisele 8. jaanuaril 2004. Nimelt nähtub sellest põhjendusest, et mitte Alstom, vaid ainult Areva, Areva T & D Holding, Areva T & D SA ning Areva T & D AG on vastutavad asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004.

202    Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumise väited ja argumendid tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

203    Seega tuleb uurida Alstomi ja kontserni Areva äriühingute esitatud väiteid ja argumente vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse kohta, ja esiteks neid, milles nad sisuliselt väidavad, et EÜ artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 ning trahvide solidaarse tasumise reeglid ei luba määrata solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvi äriühingutele, keda ei saa pidada rikkumise eest isiklikult vastutavateks ja kes trahvi määrava otsuse vastuvõtmise ajal ei moodusta enam sama majandusüksust.

204    Selle kohta on oluline toonitada, et solidaarkohustus maksta EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest tasumisele kuuluv trahv on õiguslik tagajärg, mis tuleneb automaatselt nende artiklite materiaalõiguslikust sisust.

205    Eespool punktis 134 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et mitme isiku solidaarkohustus maksta ettevõtte EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest tasumisele kuuluv trahv tähendab, et iga isikut võib selle ettevõtte rikkumises osalemise eest isiklikult vastutavaks pidada. Ettevõtte turul tegutsemise ühtsus õigustab konkurentsiõiguse sätete kohaldamisel seda, et äriühinguid või üldisemalt õigussubjekte, keda saab selle eest isiklikult vastutavaks pidada, käsitletakse solidaarvõlgnikena (vt selle kohta eespool punktis 134 viidatud Euroopa Kohtu otsus Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, punkt 41; eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 54, 524 ja 525, ning eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 62). Solidaarvastutus EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest määratud trahvi tasumisel on selle trahvi tegeliku äratasumise tagamise seisukohast osa hoiatavast eesmärgist, mida konkurentsiõiguse sätetega üldiselt saavutada tahetakse (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punktid 172 ja 173, ning 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 61), järgides ne bis in idem põhimõtet, mis on ka EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 kehtestatud Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mis keelab sama konkurentsiõiguse rikkumise eest karistada rohkem kui ühe korra ettevõtja sama tegevust turul, mida viiakse läbi õigussubjektide kaudu, kes võivad olla selle tegevuse eest isiklikult vastutavad (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud Euroopa Kohtu otsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 338; eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus PVC II, punktid 95–99, ja 13. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑217/03 ja T‑245/03: FNCBV jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4987, punkt 340).

206    Asjaolu, et sama ettevõtte ühes rikkumises osalenud mitme äriühingu isiklikud vastutused on erinevad, ei tähenda, et neile ei saa määrata solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvi, sest solidaarvastutus trahvi tasumise eest puudutab vaid rikkumise seda perioodi, mille jooksul nad moodustasid ühe majandusüksuse ja seega ühe ettevõtte konkurentsiõiguse tähenduses. Igal juhul ei nähtu hagejate viidatud kohtupraktikast, et solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi võib määrata ainult äriühingutele, kes moodustavad ühe majandusüksuse trahvi määrava otsuse tegemise päeval. Seega, määrates vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c Alstomile ja Areva T & D SA‑le solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 53 550 000 eurot, võis komisjon õiguspäraselt jätta tähelepanuta asjaolu, et need kaks äriühingut ei moodustanud 24. jaanuaril 2007 enam üht majandusüksust.

207    Arvestades eeltoodut, võis komisjon vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c Alstomile ja Areva T & D SA‑le määrata solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 53 550 000 eurot asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, sest nagu nähtub ka eespool punktidest 80–141, tuvastas ta õigesti, et mõlemat äriühingut võis pidada selle osaluse eest isiklikult vastutavaks.

208    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väited ja argumendid, mis sisuliselt puudutavad EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ning trahvi solidaarse tasumise reeglite rikkumist.

209    Edasi tuleb uurida väiteid ja argumente tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta.

210    Õiguskindluse põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, nõuab, et liidu iga õigusnorm, eriti kui sellega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada karistusi või lausa kriminaalkaristusi, oleks nii selge ja täpne, et puudutatud isik saaks ühemõtteliselt aru sellest normist tulenevatest õigustest ja kohustustest ning et ta võiks tegutseda vastavalt olukorrale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. septembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 117/83: Könecke, EKL 1984, lk 3291, punkt 11; eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). See põhimõte kehtib nii kriminaalõiguse valdkonda kuuluvate sätete suhtes kui ka eriliste haldusmeetmete suhtes, millega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada halduskaristusi. Seda kohaldatakse mitte üksnes normidele, millega kehtestatakse rikkumise koosseisu tunnused, vaid ka neile normidele, milles määratletakse nimetatud normide rikkumise tagajärjed (vt eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

211    Samuti on tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, nagu see on esitatud eespool punktides 131–133, lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagavad liidu kohtud; see põhimõte nõuab, et sätted, mida EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamist puudutavas otsuses konkurentsiõiguse rikkumise süüks panemiseks ja selle eest karistamiseks kohaldati, oleksid sätted, mis kehtisid ajal, mil pandi toime rikkumine, mis on tuvastatud ja mille eest on karistus määratud. Selle põhimõttega on vastuolus rikkumisele selliste uute süüks panemise ja karistamise reeglite tagasiulatuv kohaldamine, mille tulemus ei olnud rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ootuspärane.

212    Eespool punktides 134 ja 205 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumiste süüks panemise ja nende eest karistamise reeglid, mida komisjon käesolevas asjas kohaldas, olid juba olemas rikkumise toimepanemise ajal, st 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004, ja et igal juhul ei saa neid pidada reegliteks, mis kehtestati esimest korda alles vaidlustatud otsuses. Need reeglid olid või pidid olema Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele teada asjaolude asetleidmise ajal. Lisaks olid need piisavalt selged ja täpsed, et nimetatud äriühingud saaksid mõistlikult ootuspäraseks pidada tulemust, mis tekib nende kohaldamisel käesoleva asja asjaoludele. Nagu mainitud eespool punktis 140, võib see seletada ka kohustuste tagamise tingimust võõrandamislepingus juhuks, kui Areva T & D SA ja Areva T & D AG peaks mõistetama süüdi varem toime pandud rikkumiste eest. Järelikult ei saa Alstom ja kontserni Areva äriühingud käesolevas asjas põhjendatult väita, et sellega, et Alstomile ja Areva T & D SA‑le määrati vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c solidaarselt tasumisele kuuluv trahv summas 53 550 000 eurot, rikuti tagasiulatuva jõu puudumise või õiguskindluse põhimõtet.

213    Kuivõrd õiguskindluse põhimõtte rikkumise väidet saab tõlgendada vastuvõetamatuse vastuväitena, mille kohaselt on rikutud trahvide solidaarse tasumise kohustust kehtestavaid reegleid, sest need loovad ebakindla olukorra trahvide tasumise, maksma kohustatud võlgniku kindlaksmääramise ja solidaarvõlgnike õigusliku olukorra seisukohast, siis palutakse selles väites, et otsustataks konkurentsiõiguses „solidaarse trahvide tasumise” korra õiguspärasuse üle ja kontrollitaks, kas karistatud äriühingutele oli piisavalt täpselt teada, millised on nende õigused ja kohustused, mis sellest korrast tulenevad. Nii nagu mõiste „ettevõte” konkurentsiõiguse tähenduses, mis avaldub selle õiguse kohaldamisel automaatselt (vt eespool punkt 205), on ka mõiste „solidaarvastutus trahvi maksmise eest” sõltumatu mõiste, mida tuleb tõlgendada nii, et arvestatakse selle eesmärki ja konkurentsiõiguse süsteemi, mille osa see on, ning vajaduse korral ka üldpõhimõtteid, mis tulenevad siseriiklikest õiguskordadest tervikuna.

214    Üldkohtu kohtukantseleis 18. juunil 2009 registreeritud kirjas (vt eespool punkt 42) ja vastupidi sellele, mida ta kinnitas kohtuistungil (vt eespool punkt 39), väitis komisjon, et kui ta määrab mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei üritagi ta lahendada küsimust, kuidas selle trahvisumma tasumise kohustus jaguneb eri solidaarvõlgnike vahel, kui vastavad täpsustused või kord otsuse resolutsioonis puudub. Kuid tuleb märkida, et otsus, millega komisjon paneb mitmele äriühingule trahvi maksmise solidaarkohustuse, tekitab vältimatult kõik tagajärjed, mis õiguslikult kaasnevad trahvide maksmise õigusliku korraga konkurentsiõiguse sätete alusel, ja seda nii võlausaldaja ja solidaarvõlgnike suhete seisukohast kui ka solidaarvõlgnike omavaheliste suhete seisukohast. Seega ei saa komisjon ega hagejad põhjendatult väita, et trahvi maksmise solidaarkohustus puudutab vaid võlausaldaja ja solidaarvõlgnike vahelist suhet, mitte solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Samuti ei saa komisjon ja hagejad põhjendatult väita, et äriühingud võivad vabalt ise kokku leppida, kuidas nad neile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 või määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest määratud solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi maksmise kohustuse omavahel ära jagavad, sest seda saab otsustada ainult komisjon.

215    Tuleb asuda seisukohale, et kui otsuses, millega komisjon määrab ühe ettevõtte rikkumise eest mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud teisiti, vastutavad need äriühingud rikkumise eest võrdsetes osades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11005, punktid 100 ja 101). Samuti on otsustatud, et solidaarselt trahvi maksma kohustatud äriühingud peavad tasuma ühe trahvi, mille summa arvutatakse asjassepuutuva ettevõtte käibe alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aristrain vs. komisjon, punkt 101). Seega on iga äriühing kohustatud komisjonile tasuma kogu trahvisumma ja ühe äriühingu poolt trahvi komisjonile äratasumine vabastab nad kõik sellest kohustusest komisjoni ees. Äriühingud, kellele määratakse solidaarselt tasumisele kuuluv trahv ja kes vastutavad rikkumise toimepanemise eest võrdsetes osades, on üldjuhul – kui trahvi määravas otsuses ei ole märgitud teisiti – kohustatud selle rikkumise eest määratud trahvi tasuma võrdsetes osades. Seega äriühing, kes komisjoni nõudel tasub kogu trahvisumma, võib sama komisjoni otsuse alusel regressinõude esitada teiste solidaarvõlgnike vastu, igaühe vastu tema vastava osa ulatuses. Kui otsus, milles mitmele äriühingule määratakse solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, ei võimalda a priori kindlaks teha, milline on äriühing, kellele komisjon trahvi tasumise nõude tegelikult esitab, ei saa see aga jätta mingit kahtlust trahvisumma osade suhtes, mis omistatakse kõigile äriühingutele, nii et igaüks neist võiks vajaduse korral tema osa ületava summa suhtes teistele solidaarvõlgnikele regressinõude esitada.

216    Eeltoodust tuleneb, et trahvi solidaarse tasumise kohustus konkurentsiõiguses tähendab, et iga karistatud äriühing peab saama ilma mingi kahtluseta teada, millised rahalised tagajärjed võivad talle karistusest tekkida. Asjaolu, et vaidlustatud otsusest ei ole võimalik välja lugeda, milline nendest äriühingutest on see, kellele komisjon trahvi tasumise nõude esitab, ei ole iseenesest käsitletav õiguskindluse põhimõtte rikkumisena.

217    Lisaks, trahvi solidaarse tasumise kohustus konkurentsiõiguses ei piira iga karistatud äriühingu õigust esitada tühistamishagi otsuse peale, millega komisjon neile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi määras. Käesolevas asjas on nii Alstom kui Areva T & D SA kasutanud EÜ artiklis 230 sätestatud tühistamishagi esitamise õigust.

218    Väited ja argumendid tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

219    Mis puudutab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte rikkumisega seotud väiteid ja argumente, siis tuleb meenutada, et selle põhimõtte kohaselt, mis on kohaldatav kõigis haldusmenetlustes, mille lõpus võidakse konkurentsiõiguse sätete alusel määrata karistus, võib isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt süüks pannakse (vt Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 63; 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 278, ja 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑107, punkt 66).

220    Käesolevas asjas karistati Alstomit ja Areva T & D SA‑d asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 asjaolude alusel, mida komisjon neile isiklikult ette heitis. Nagu juba märgitud eespool punktis 127, peeti neid äriühinguid nende vastutuse tõttu asjassepuutuva ettevõtte otsese või kaudse juhtimise eest isiklikult vastutavaks selle ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004. Seega määrati Alstomile ja Areva T&D SA‑le vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c solidaarselt tasumisele kuuluv trahv 53 550 000 eurot EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest, mille nad panid toime isiklikult asjaolu tõttu, et nad asjassepuutuvat ettevõtet sel ajal juhtisid (vt selle kohta eespool punktis 134 viidatud 16. novembri 2000. aasta kohtuotsus Metsä-Serla jt vs. komisjon, punkt 28).

221    Seega tuleb tagasi lükata ka väited ja argumendid karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte rikkumise kohta.

222    Kuna oma väidetes ja argumentides karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte rikkumise kohta väitis Alstom kohtuasja T‑127/07 repliigis, et trahvi tasumise solidaarkohustusest tuleneva karistuse individualiseerimatus kahjustab trahvi hoiatava mõju eesmärki, mida soovitakse saavutada eriti määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, tuleb märkida, et arvestades, et see argument ei tugine ühelegi õiguslikule või faktilisele asjaolule, mis oleks ilmsiks tulnud kohtumenetluse käigus, on see uus argument kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatu. Iga juhul ei ole see argument põhjendatud, sest nagu juba märgitud eespool punktis 215, on iga solidaarvõlgnik suhetes teistega kohustatud tasuma oma osa trahvist ja üldjuhul kandma vastavas ulatuses komisjoni määratud trahvi tasumise kohustust.

223    Edasi tuleb uurida väiteid ja argumente selle kohta, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sest nende solidaarse süüdimõistmise tõttu oli Alstomi õiguslik olukord menetluse seisukohast seotud Areva T & D SA olukorraga ja vastupidi.

224    Kohtuliku kontrolli nõue on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ja mis on sätestatud ka EIÕK artiklites 6 ja 13 (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punkt 39; 5. augusti 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑116/01 ja T‑118/01: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2957, punkt 209). Õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kinnitab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47, mis on välja kuulutatud 7. detsembril 2000 Nizzas (EÜT C 364, lk 1).

225    Kohtuliku kontrolli nõuet kohaldatakse muu hulgas igale komisjoni otsusele, milles tuvastatakse konkurentsiõiguse rikkumine ja määratakse selle eest karistus (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1875, punkt 60, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 42).

226    Määruse nr 17 artikli 17 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel on Üldkohtul täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid, ja ta võib määratud trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada.

227    EÜ artikli 230 alusel esitatud hagiavalduste puhul tuleb kohtulikku kontrolli sellise komisjoni otsuse õiguspärasuse suhtes, milles füüsilistele või juriidilistele isikutele pannakse süüks konkurentsiõiguse rikkumine ja määratakse neile selle eest trahv, pidada tõhusa kohtuliku kontrolli teostamiseks selle otsuse üle. Nimelt saab Üldkohus füüsiliste või juriidiliste isikute poolt akti tühistamishagi nõuete toetuseks esitatud väidete alusel hinnata iga komisjoni poolt konkurentsiõiguse valdkonnas tuvastatud rikkumist ja selles valdkonnas määratud trahvi õiguslikku ja faktilist põhjendatust (vt selle kohta eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 45). Liidu kohtu kontrolli intensiivsust ja seega kohtuliku kaitse tõhusust otsuste suhtes, milles komisjon on tuvastanud konkurentsiõiguse normide rikkumise ja määranud trahvi, tugevdab Üldkohtule selles valdkonnas antud täielik pädevus. Lisaks lihtsale õiguspärasuse kontrollile, mis võimaldab kas tühistamisnõude rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada, annab täielik pädevus liidu kohtule õiguse teha vaidlustatud otsust muutev otsus, isegi kui seda akti ei tühistata, võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, et näiteks muuta määratud trahvi summat (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 692).

228    Käesolevas asjas ei kahjustanud asjaolu, et komisjon omistas Alstomile ja Areva T & D SA‑le vastutuse asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja määras seetõttu neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi 53 550 000 eurot, iga nimetatud äriühingu õigust algatada vaidlustatud otsuse adressaatidena selle otsuse üle kohtuliku kontrolli menetlus, kasutades tõhusalt liidu õigusega ja EMP lepinguga tagatud õiguskaitsevahendeid. Nimelt võisid nii Alstom kui Areva T & D SA esitada Üldkohtule EÜ artikli 230 alusel hagiavalduse, milles nõutakse mitte ainult vaidlustatud otsuse osalist tühistamist, et tagada selle õiguspärasus, eriti osas, milles komisjon määras neile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, vaid ka seda, et tehtaks vaidlustatud otsust muutev otsus küsimuses, mis puudutab neile määratud solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summat. Sellest tuleneb, et mõlemad äriühingud võisid paluda liidu kohtutel kontrollida neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi 53 550 000 eurot solidaarse tasumise õiguspärasuse küsimust liidu õiguse seisukohast. Arvestades tühistava kohtuotsuse tagasiulatuvat jõudu (Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 30) ja seadusjõudu (Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I‑5363, punkt 54; 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe, EKL 2001, lk I‑1197, punkt 26, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑372/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3679, punkt 36), võiksid nii Alstom kui Areva T & D SA, kui nende hagiavaldused rahuldatakse, vabaneda kogu vastutusest tuvastatud rikkumise eest ja kohustusest tasuda komisjonile trahvisumma, mis neile selle rikkumise eest määrati, või ka kohustusest maksta oma osa trahvist, kui trahvi tasub mõni teine solidaarvõlgnik.

229    Asjaolu, et võõrandamislepingus kehtestatud kohustuste tagamine võib toimida vastupidi kasule, mida see äriühing võib oma hagiavaldusest kohtuasjas T‑121/07 saada, nagu väidab Alstom, tuleb vaadelda poolte vahel sõlmitud kokkuleppe õigusliku tagajärjena, mitte vaidlustatud otsuse enda tagajärjena. Seega, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjenduse 368 lõpus märgitust, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust see, et sellises kohustuste tagamises oli kokku lepitud võõrandamislepingus. Oluline on meenutada, et EÜ artikkel 81 ja analoogia alusel EMP lepingu artikkel 53 on avaliku korra sätted, mis on Euroopa Komisjonile ja EMP‑le antud ülesannete täitmiseks hädavajalikud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T-Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I-4529, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu ei saa äriühingutele nende sätete rikkumise korral tekkivat vastutust ja neile selle eest määratud karistust jätta vabalt nende endi jagatavaks.

230    Seega ei saa asuda seisukohale, et seetõttu, et artikli 2 punktis c määrati Alstomile ja Areva T & D SA‑le solidaarselt tasumisele kuuluv trahv 53 550 000 eurot, on vaidlustatud otsuses rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

231    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väited ja argumendid selle kohta, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

232    Lõpuks tuleb uurida väiteid ja argumente EÜ artikli 7, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta, sest komisjon delegeeris sellega, et ta kohustas Alstomi ja Areva T & D SA‑d solidaarselt trahvi tasuma, siseriiklikule kohtule või vahekohtule pädevuse määrata kindlaks nende mõlema vastutuse tuvastatud rikkumise toimepanemises ja seega nende vastava osa trahvis, pannes Areva T & D SA‑le kohustuse tasuda komisjonile summa, mis lõpuks tuleb tasuda Alstomil.

233    EÜ artikli 5 kohaselt toimib Euroopa Ühendus asutamislepinguga talle antud volituste ning temale seatud eesmärkide piires. Tal on seega ainult talle antud volitused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 23). EÜ artikli 7 lõike 1 kohaselt tegutsevad institutsioonid, nagu komisjon, kes täidavad ühendusele antud ülesandeid, asutamislepinguga neile antud volituste piires. Institutsioon ei saa talle antud volitustest loobuda, sest nii ei täidaks ta rolli, mis on tal vastavalt EÜ artikli 7 lõikele 1 ühendusele antud ülesannete täitmisel.

234    Kui komisjon algatab menetluse, milles võidakse võtta vastu otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine, nagu käesolevas asjas, on vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikele 1 ja artikli 23 lõikele 2 ainult tema pädev seda rikkumist tuvastama ja määrama trahve ettevõtjatele, kes on selles osalenud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu. Komisjonil ei ole õigust kolmandale isikule üle anda pädevust, mis on talle antud eespool viidatud sätetega, sest nii rikuks ta ainult talle antud volituste põhimõtet (vt määruse nr 17 artiklist 3 tuleneva komisjoni uurimispädevuse kohta Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 1264).

235    Samuti tuleb meenutada, et iga kord, kui komisjon otsustab konkurentsiõiguse valdkonnas trahvi määrata, on ta kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas on ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõte, nagu liidu kohtud on neid tõlgendanud (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3627, punkt 315). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise ehk diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25; Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309). Proportsionaalsuse põhimõte aga nõuab, et institutsioonide aktid ei oleks kaugemale ulatuvad sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13, ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 96).

236    Vastupidi sellele, mida väidab Areva, määras komisjon käesolevas asjas vaidlustatud otsuses kindlaks Areva T & D SA ja Alstomi vastava vastutuse osa asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja seega nende osa trahvis, mille nad on kohustatud solidaarvõlgnikena komisjonile tasuma. Nimelt, nagu on juba tuvastatud eespool punktis 215, tuleb asuda seisukohale, et kui vaidlustatud otsuses ei ole märgitud teisiti, vastutavad Areva T & D SA ja Alstom asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 võrdsetes osades, millest tuleneb, et nende vastav osa solidaarselt tasumisele kuuluvas trahvis on põhimõtteliselt 50%. Kuna need asjaolud on tuletatavad vaidlustatud otsusest endast, ei saa väita, et komisjon delegeeris käesolevas asjas siseriiklikule kohtule või vahekohtule osa talle antud pädevusest tuvastada ja karistada EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisi.

237    Kuna uuritavad väited ja argumendid tuginevad väärale eeldusele, tuleb need põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

238    Järelikult tuleb tagasi lükata Alstomi ja kontserni Areva äriühingute kõik väited ja argumendid vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c Alstomile ja Areva T & D SA‑le määratud solidaarselt tasumisele kuuluva 53 550 000 euro suuruse trahvi kohta, mille kohaselt on rikutud EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reegleid, EÜ artiklit 7, õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, karistuste individuaalsuse põhimõtet ning põhjendamiskohustust.

239    Teiseks jääb veel üle uurida väidet EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reeglite rikkumise kohta summa osas 25 500 000 eurot, mille tasumise eest vastutasid vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti c kohaselt solidaarselt kontserni Areva äriühingud.

240    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 370 ja põhjenduse 371 punktis c tuvastas komisjon, et kontserni Areva äriühinguid võis pidada isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004, kuna nad juhtisid seda ettevõtet otseselt või kaudselt rikkumise toimepanemise ajal ja kuna nad moodustasid ühe majandusüksuse konkurentsiõiguse tähenduses.

241    Eespool punktides 134 ja 205 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei ole rikkunud õigusnorme, kui ta asus seisukohale, et ettevõtte rikkumise eest võib tekkida isiklik vastutus äriühingutel, kes juhtisid seda ettevõtet otseselt või kaudselt ajal, mil rikkumine toime pandi. Kontserni Areva äriühingud ei vaielnud käesolevas väites vastu sellele, et Areva T & D SA ja Areva T & D AG juhtisid otseselt asjassepuutuvat ettevõtet 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004, vaid ainult sellele, et Areva ja Areva T & D Holding juhtisid seda sama ettevõtet kaudselt oma 100% osalusega T & D sektoris tegutsevate tütarettevõtjate kaudu. Kuid eespool punktides 144−152 esitatust tuleneb, et komisjon ei ole rikkunud õigusnormi, tuvastades, et perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 kasutasid Areva ja Areva T & D Holding ka tegelikult oma kontrolliõigust Areva T & D SA ja Areva T & D AG üle ja otsustasid, kuidas viimased turul tegutsevad.

242    Seega ei saa nõustuda argumendiga, et komisjon rikkus EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevaid trahvide solidaarse tasumise reegleid summa osas 25 500 000 eurot, mille tasumise eest omistas komisjon vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c kontserni Areva äriühingutele solidaarvastutuse.

243    Seetõttu tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väited ja argumendid, milles hagejad vaidlevad vastu solidaarselt tasumisele kuuluvale trahvile, mis neile määrati vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c.

 Kaitseõiguse tagamise põhimõtte ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 1 rikkumine

–       Poolte argumendid

244    Seitsmendas väites leiab Alstom, et komisjon on vaidlustatud otsuses rikkunud kaitseõiguse tagamise põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1, sest vaidlustatud otsuses talle süüks pandu ei olnud kooskõlas vastuväiteteatises esitatud vastuväidetega. Ta arvab, et ta ei saanud esitada oma seisukohta talle vaidlustatud otsuses omistatud „ainuvastutuse” kohta asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, kuna vastuväiteteatise lõikes 337 oli komisjon täheldanud, et selle eest vastutab ta „solidaarselt” Areva T & D SA ja Areva T & D AG‑ga.

245    Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub väide tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

246    Igas menetluses, mis võib lõppeda karistuse määramisega, eriti trahvi või karistusmakse määramisega, on kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida ka haldusmenetluses (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 9, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687, punkt 19; eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 44).

247    Kaitseõiguste tagamine nõuab, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktide, asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemise kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80−103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10, ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66).

248    Selle kohta sätestab määrus nr 1/2003, nagu enne selle kehtima hakkamist määrus nr 17, et pooltele tuleb saata vastuväiteteatis, milles on selgelt nimetatud kõik olulised asjaolud, millele komisjon selles menetluse etapis tugineb. Seda võib siiski teha kokkuvõtvalt ja otsus ei pea olema ilmtingimata vastuväiteteatise täpne koopia (eespool punktis 247 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 14, ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 67), sest vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, mille faktilised ja õiguslikud hinnangud on üksnes esialgsed (vt eespool punktis 61 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu võib ja isegi peab komisjon arvestama haldusmenetlusest tulenevate asjaoludega, et muu hulgas loobuda põhjendamata vastuväidetest (eespool punktis 247 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 14, ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 67).

249    Käesolevas väites leiab Alstom, et komisjon on rikkunud kaitseõiguste tagamise põhimõtet, kuna ta loobus vaidlustatud otsuses vastuväitest, mille ta oli vastuväiteteatise lõikes 337 Areva T & D SA ja Areva T & D AG suhtes esitanud ja milles ta pidas neid äriühinguid isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

250    Komisjon, kes vaidleb vastu Alstomi argumendile, et ta ei andnud viimasele teada, et peab teda ainsana vastutavaks rikkumise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, väidab, et vastuväiteteatise lõikest 337, lugedes seda koos lõikega 331, nähtub, et ta kavatses pidada Alstomi ainsaks vastutavaks isikuks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992. Seda vastuväidet arvestades tuleb kõigepealt uurida, kas see argument on põhjendatud.

251    Vastuväiteteatise lõikes 331 meenutas komisjon Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kohtupraktikat selle kohta, et eeldatakse, et emaettevõtja vastutab tema tütarettevõtjale süüks pandava konkurentsivastase tegevuse eest, kui see emaettevõtja esindab kogu või peaaegu kogu tütarettevõtja kapitali.

252    Vastuväiteteatise lõikes 336 märkis komisjon, et Alstom ja tema õiguslikud ja majanduslikud eelkäijad esindasid kogu või peaaegu kogu nende üksuste kapitali, kes osalesid vastuväiteteatises kirjeldatud koostöös ja kelleks olid esiteks Alsthom SA (Prantsusmaa), GEC Alsthom SA, Kléber Eylau, GEC Alsthom T & D SA ja Alstom T & D SA, kelle õiguslik ja majanduslik eelkäija oli Areva T&D SA, ning teiseks Sprecher Energie, GEC Alsthom T&D, Alstom T & D AG, Alstom Power (Schweiz) ja Alstom AG (Šveits), kelle õiguslik ja majanduslik eelkäija oli Areva T & D AG.

253    Vastuväiteteatise lõikes 337 märkis komisjon, et vastuväiteteatise lõikes 331 välja toodud põhjustel kavatseb ta pidada Alstomit, Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG‑d ühiselt ja solidaarselt vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988, st kuupäevast, mil see ettevõte liitus kokkuleppega GQ ja kokkuleppega EQ, kuni 8. jaanuarini 2004, st kuupäevani, mil kontsern Alstom andis oma „T & D tegevussektori” üle kontsernile Areva.

254    Arvestades vastuväiteteatise lõike 337 selget sõnastust, tuleb asuda seisukohale, et Alstom on õigesti väitnud, et vastuväiteteatises väljendab komisjon kavatsust pidada Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG‑d isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest ja eelkõige perioodi osas 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992. Kuna vaidlustatud otsuses peab komisjon ainult Alstomit vastutavaks rikkumise eest sel perioodil, loobub ta sisuliselt vastuväitest, mille ta esialgu vastuväiteteatises Areva T & D SA ja Areva T & D AG vastu esitas, ning seega ei ole vaidlustatud otsus vastuväiteteatisega vastavuses.

255    Toimikust tuleneb, et oma vastustes vastuväiteteatisele esitasid kontserni Areva äriühingud täiendavat teavet, mis tõendas Areva T & D SA ja Areva T & D AG vastu esitatud vastuväidete põhjendamatust. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 344, millele komisjon tugineb, et ta võttis arvesse seda, et vastuväiteteatisele esitatud vastustes avaldasid kontserni Areva äriühingud, et vähemalt kuni 1993. aastani tuleb rikkumise eest vastutavaks pidada ainult Alstomi, sest kontserni Alstom üksused kontrollisid otseselt T & D alast tegevust ajavahemikul 1988. aastast kuni 1993. aastani, kuni asutati Alstom T & D SA eelkäija GEC Alsthom T & D SA. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 20, 357 ja 366 tuvastas komisjon, et varem – st 7. detsembril 1992, mil kontserni Alstom GIS-alane tegevus Prantsusmaal anti üle Kléber Eylaule, ja 22. detsembril 2003, mil kontserni Alstom GIS-alane tegevus Šveitsis anti üle Alstom (Schweiz) Services’ile – Areva T & D SA ja Areva T & D AG oma sel ajal kantud ärinimede all veel ei eksisteerinud, ning järeldas seetõttu vaidlustatud otsuse põhjendustes 358 ja 371, et neid äriühinguid ei saa pidada isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

256    Seega tuleb uurida, kas Alstomi vastutus tekkis asjaolu tõttu, et komisjon loobus vaidlustatud otsuses pidamast Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG-d isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

257    Arvestades eespool punktides 205 ja 215 viidatud tagajärgi, mis tekivad seoses trahvi solidaarse tasumise kohustusega, tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et vaidlustatud otsuses peeti ainult Alstomit vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, muutis tema õiguslikku olukorda, ja et seetõttu mõjus eespool punktis 254 välja toodud erinevus vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel talle kahjulikult. Nimelt, loobudes pidamast Areva T & D SA‑d ja Areva T & D AG‑d isiklikult vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 ja seega loobudes neile Alstomiga solidaarse vastutuse omistamisest trahvi osas, mis selle perioodi eest tasuda tuli, pani komisjon lõplikult kogu vastutuse ja seega trahvi tasumise kohustuse Alstomile, kuigi trahvi maksmise eest solidaarse vastutuse korral oleks iga solidaarvõlgnik, arvestades ka teisi solidaarvõlgnikke, pidanud lõpuks maksma ainult teatud osa solidaarselt tasumisele kuuluvast trahvist.

258    Kuna vastuväiteteatis on ajutist laadi, võis komisjon käesolevas asjas tõesti loobuda selles T & D SA ja Areva T & D AG vastu esitatud vastuväitest, arvestades Areva poolt haldusmenetluses esitatud täiendavat teavet, mis seda õigustas. Kuid kuna see loobumine oli Alstomile kahjulik, võis seda teha ainult nii, et viimasele antakse võimalus selles küsimuses tõhusalt oma seisukoht esitada.

259    Vastuväiteteatise vastuses kontserni Areva äriühingute poolt esitatud tähelepaneku kohta, et ainult Alstomit tuleks pidada vastutavaks asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992 (vt eespool punkt 255), märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 344, et Alstom tunnistas vastuväiteteatise vastuses sõnaselgelt, et tal oli võimalus tutvuda kontserni Areva äriühingute vastusega vastuväiteteatisele vastavalt tingimustele, milles kontsern Alstom ja kontsern Areva võõrandamislepingus kokku olid leppinud, ja et ta käsitles detailselt kontserni Areva kinnitusi vastutuse kohta. Ta lisas, et 18. ja 19. juuli 2006. aasta ärakuulamisel oli nii Alstomil kui kontserni Areva äriühingutel võimalus korrata oma vastavaid argumente ja vastata teiste osaliste argumentidele. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 345–347 tõi komisjon esile argumendid, mis Alstom oli esitanud oma vastuses vastuväiteteatisele. Põhjenduses 347 rõhutas ta, et Alstom eitas GIS-alasest tegevusest või enne 1993. aastat sellega seotud kartellist osavõtmist, sest „T & D divisjon”, mis hiljem nimetati ümber „T & D tegevussektoriks” (kuhu kuulusid Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG), oli alati tegutsenud turul sõltumatu ettevõttena nii enne kui pärast seda, kui sellest äriühing moodustati, ja et ta tema arvates peaks rikkumise eest vastutama ainult „T & D tegevussektor” ja seega Areva T & D SA ja Areva T & D AG.

260    Alstom ei vaidle vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 344, 345 ja 347 esitatule. See näitab õiguslikult piisavalt, et Alstom võis juba enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitada oma seisukoha tema ainuvastutuse põhimõtte kohta asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992, kuna ta oli teadlik kontserni Areva äriühingute poolt vastuväiteteatisele esitatava vastuse argumentidest. Sellest tuleneb ka, et Alstomil oli võimalus esitada põhjendus selle kohta, miks ei oleks tulnud loobuda Areva T & D SA ja Areva T & D AG vastu vastuväiteteatises esialgu esitatud vastuväitest.

261    Seda kinnitab ärakuulamise eest vastutava ametniku 15. jaanuari 2007. aasta lõplik aruanne, milles on märgitud, et arvestades vastuväiteteatisele esitatud kirjalikke vastuseid ja sellele järgnenud kirjavahetust ning ärakuulamise tulemusi, vähendati Areva T & D SA ja Areva T & D AG rikkumise kestust, nagu seda oli kirjeldatud vastuväiteteatises, ja et käesolevas asjas järgiti kõigi menetlusosaliste õigust olla ära kuulatud.

262    Kuna on tuvastatud, et Alstom sai tõhusalt esitada selles küsimuses oma seisukoha enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, tuleb asuda seisukohale, et Alstomi kaitseõigusi ei ole rikutud sellega, et vastuväiteteatis ja vaidlustatud otsus ei olnud omavahel kooskõlas, sest viimases loobuti Areva T & D SA ja Areva T & D AG isiklikust vastutusest asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992.

263    Seega tuleb tagasi lükata Alstomi poolt tema seitsmendas väites esitatud argument, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1.

 Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c määratud trahvi põhisumma suurendamine 50%

–       Poolte argumendid

264    Viiendas väites, mis on jagatud kolme ossa, vaidleb Alstom vastu sellele, et komisjon suurendas vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c talle määratud trahvi põhisummat 50% raskendavate asjaolude esinemise tõttu, sest asjassepuutuval ettevõttel oli kartelli „Euroopa sekretärina” eestvedaja roll.

265    Alstomi esitatud viienda väite esimene osa puudutab viga komisjoni hinnangus, mille kohaselt oli asjassepuutuval ettevõttel kartelli „Euroopa sekretärina” eestvedaja roll.

266    Alstom on nõus, et asjassepuutuv ettevõte täitis kartelli „Euroopa sekretäri” rolli „perioodil, mis algas umbes 2000. aasta paiku ja kestis kuni 2004. aastani”. Ta möönab ka, et „[asjassepuutuva ettevõtte kartelli „Euroopa sekretäri” roll] võis talle anda keskse või „kontaktisiku” rolli” kartellis ja et „on ilmselge, et asjaolu, et teabe tsentraliseerimine ja/või jagamine aitas kaasa kartelli toimimise tõhusamaks muutmisele”. Ta ei vaidle vastu, et „Euroopa sekretäri” roll tähendas „Euroopa osaliste vahel ning nende ja Jaapani [osaliste] vahel teadete tsentraliseerimist, kogumist ja vahetamist, [GIS] projektide jagamist vastavalt osalistelt saadud teatamisformularidele ja mehhaaniliste põhimõtete (kvootide) kohaldamist või ka teatud, kuid mitte kõigi koosolekute sisulist juhtimist”. Lõpuks möönab ta ka, et kartelli „Euroopa sekretärina” „[…] märkis ta üles iga osalise kvootide muutuse nii [GIS] projektide jagamise tulemuse kui klientidelt tellimuste saamise kajastamiseks”.

267    Kuid Alstom leiab, et „Euroopa sekretäri” ülesannete täitmise eest ei saa talle omistada eestvedaja rolli, sest nagu tuleneb ka vaidlustatud otsusest ja komisjoni toimiku materjalidest, täitis ta neid teiste kartelli liikmete nõudmisel, esiteks ajutiselt 2000. aasta ja 2002. aasta märtsi vahelisel perioodil ja seejärel alaliselt pärast viimati nimetatud kuupäeva. Lisaks tuleneb vastuväiteteatisest, vaidlustatud otsusest ja komisjoni toimikust, et „Euroopa sekretäri” ülesanded olid puhtalt administratiivsed ja et need ei andnud asjassepuutuvale ettevõttele olulisemat rolli kui oli teistel kartelli liikmetel selle eestvedajana või algatajana.

268    Alstomi esitatud viienda väite teine osa puudutab sisuliselt suuniste punkti 2 kolmanda taande ja põhjendamiskohustuse rikkumist. Asjaolusid, mida tavaliselt suuniste punkti 2 kolmanda taande tähenduses eestvedaja rolli määratlemisel arvesse võetakse, käesolevas asjas kas ei esinenud või need esinesid kõigi kartelli liikmete puhul. Esiteks ei esinenud käesolevas asjas osa asjaolusid, mis on rikkumise eestvedajaks kvalifitseerimisel määrava tähtsusega. Alstom ei ole ähvardanud konkurente, kes kartellis ei osalenud, ega teinud ka otsust kartelli laiendamise kohta või selle suhete kohta kolmandate isikutega. Ta ei teostanud ka järelevalvet selle üle, kas kartelli liikmed selle reeglitest kinni peavad. Tema positsioon asjassepuutuval turul ei olnud eelistatud võrreldes teiste äriühingutega, nagu Siemens ja ABB, kellel olid suuremad turuosad kui temal, ja see ei võimaldanud tal ka avaldada konkurentidele survet. Alstomit ei saa ka kohtupraktikat arvestades pidada kartelli või selle toimimisreeglite väljamõtlejaks või kontseptsiooni koostajaks, sest esimesele kokkuleppele, mis sõlmiti 1988. aastal, kirjutasid alla üheksa Euroopa äriühingut ja nad organiseerisid kartelli tegevust ühiselt. Teiseks ei olnud teatud asjaolud, mis iseloomustavad eestvedaja rolli, omased mitte ainult Alstomile, vaid neid jagasid kõik või teatud teised kartelli liikmed. Nii võis kartelli strateegiakoosolekute ettevalmistamist – „juhtimise” koosolekute taset, kus arutati kartelli juhtimisküsimusi ning Euroopa/Jaapani ühiskomitee koosolekute taset – ja nendel osalemist ning osalemise sagedust ette heita nii Alstomile, Siemensile kui ka ABB‑le. Töögruppidest ja Euroopa/Jaapani ühiskomitee koosolekute huvides korraldatud iga töögrupi ettevalmistavatest koosolekutest võtsid osa kõik kartelli liikmed. Ei ole tõendatud, et Alstom oleks näidanud kartellis üles rohkem initsiatiivi kui teised liikmed või et ta oleks tegutsenud sõltumatult näiteks kartellis koodide regulaarse vahetamise küsimuses. Lõpuks, kartelli juhiste järgimise, kontrolli ja distsipliini tagas iga selle liige, kes kandis hoolt tema huvide arvessevõtmise eest kartellis, või mis puudutas kartelli Jaapani liikmete kohustuste täitmist, siis tagas selle Euroopa komitee. Seda arvestades ei saanud komisjon ainult tema „Euroopa sekretäri” rolli tõttu järeldada, et esines raskendav asjaolu, kuna tal oli kartelli toimimises suurem roll kui teistel või lausa otsustav roll selle püsimajäämisel. Lisaks ei ole komisjon kohaselt ja piisavalt motiveerinud oma põhjendusi, mille kohaselt oli kartelli „Euroopa sekretäril” väga oluline ja tegelikult keskne roll kartelli toimimises, sest ta suunas sellesse suuri ressursse ning näitas kartellis üles initsiatiivi.

269    Alstomi viienda väite kolmandas osas leitakse, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjon rikkus väidetavalt võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et eestvedaja rollist tuletatud raskendava asjaolu seisukohast kohtles ta asjassepuutuvat ettevõtet sarnaselt Siemensiga, kuigi viimane ei olnud temaga sarnases olukorras, ja erinevalt ABB‑st ning tuvastatud rikkumises osalenud Jaapani ettevõtjatest, kuigi need olid temaga sarnases olukorras. Alstom väidab ka, et sellega, et asjassepuutuvat ettevõtet ja Siemensit koheldi sarnaselt, on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

270    Kontserni Areva äriühingud vaidlustavad kuuendas väites, mis on jagatud nelja ossa, neile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi suurendamise selle eest, et neil oli asjassepuutuvas ettevõttes kartelli „Euroopa sekretärina” eestvedaja roll.

271    Kontserni Areva äriühingute kuuenda väite esimeses osas leitakse, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja suuniste punkti 2, kuna komisjon kvalifitseeris nad eestvedajaks tõendamata, nad täitsid kartelli toimimises juhi või ärgitaja rolli. Kuigi asjassepuutuv ettevõtte võttis enda peale „Euroopa sekretärina” administratiivsete ülesannete täitmise ajavahemikul 1999. aasta lõpust kuni 2004. aasta maini, ei olnud tal aga ühelgi hetkel kartellis juhi või ärgitaja rolli. Nagu nähtub komisjoni toimikust, ei andnud asjassepuutuvale ettevõttele antud töökoosolekute sekretäri roll mingit otsustavat mõju kartelli strateegiliste küsimuste üle otsustamisel. Neid küsimusi käsitleti kartelli juhtimist puudutavatel koosolekutel, mille eesistujaks oli ABB. Lisaks kaotas kartelli Euroopa sekretäri roll aja möödudes oma tähtsuse, kuni seda lausa enam üldse ei tasustatud. Igal juhul ei olnud erinevalt Siemensist ja ABB‑st asjassepuutuval ettevõttel turul sellist jõudu, mis oleks tal võimaldanud rikkumise eestvedaja olla.

272    Kontserni Areva äriühingute kuuenda väite teine osa puudutab komisjoni hindamisviga nende ülesannete laadi osas, mida asjassepuutuv ettevõte kartelli „Euroopa sekretärina” täitis.

273    Kontserni Areva äriühingud nõustuvad, et asjassepuutuv ettevõte „oli tõesti kartelli Euroopa sekretär ajavahemikul 1999. aasta lõpust kuni 2004. aasta maini” ja et tal oli „administratiivne […] roll” või „abivahendi roll”, mis „kahtlemata hõlbustas kartelli toimimist”. Selle rolli sisu osas möönavad nad, et kartelli „Euroopa sekretär” „[…] hõlbustas teabevahetust” kartellis, sest ta tsentraliseeris, kogus ja vahetas teatud teavet kartelli toimimise kohta. Lisaks möönavad nad, et kartelli „Euroopa sekretär” „organiseeri[s]” ja „tagas kartelli töökoosolekute sekretariaadi” ning selle ülesande raames pidi ta koostama päevakorra vastavalt „sellele, mis kõigi kartelli liikmete aruteludest ja ettepanekutest esile kerkis” ning „kokkuvõtlikult esitama […] kartelli liikmete palved ja ettepanekud ning […] arutelude tulemused”, eriti GIS projektide jagamise kohta. Lõpuks tuleneb tema esitatud dokumentidest, et kuni „2002. aastani” oli kartelli „Euroopa sekretäril” ka oma roll „[GIS] projektide jagamises”.

274    Kuid kontserni Areva äriühingud on seisukohal, et neid ei saa „Euroopa sekretäri” rolli tõttu pidada eestvedajateks. Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 512 vääralt järeldanud, et „Euroopa sekretär” oli kartelli liikmete vahelise suhtlemise abivahend ning et ta kutsus kokku ja juhtis koosolekuid, millel selle tegevust ellu viidi. Mis puudutab teabe liikumist kartellis, siis ei ole võimalik, et „Euroopa sekretär” toimis Euroopa liikmete vahelise teabeedastajana, sest ligikaudu poole teabest vahetasid need liikmed kahepoolselt ning teabe edastamine Euroopa sekretäri kaudu vähenes selgelt pärast 1999. aasta septembrit. Edasi, „Euroopa sekretär” ei täitnud pärast kokkuleppes GQ sätestatud süsteemi lõppemist enam koosolekute kokkukutsumise ülesannet. Lisaks ei olnud mitte ainult sel sekretäril vormiliste (seire, protokollide koostamine jne) ja rahaliste vahenditega varustamise ülesanne, vaid seda täitsid rotatsiooni korras ka teised. Lõpuks on ka ebatäpne väita, et „Euroopa sekretär” oli koosolekute eesistuja selles mõttes, et tal olid kartelli juht või ärgitaja, sest tema roll piirdus liikmete palvete ja ettepanekute kogumisega ning nendest ja arutelude tulemustest kokkuvõtete tegemisega. Kontserni Areva äriühingud väidavad, et igal juhul on teinud komisjon vea, tuvastades vaidlustatud otsuse põhjenduses 513, et sekretäri roll oli väga oluline ja tegelikult kartelli toimimises keskse tähtsusega. 2002. aastal, pärast seda, kui Siemens kartellist lahkus, kokkuleppeid GQ ja EG enam ei kohaldatud ning kartelli Euroopa sekretäri roll lihtsustus oluliselt. Täpsemalt ei olnud ta siis enam kohustatud ainsana koosolekuid korraldama ning tal ei olnud enam hangete teostamise õiguste väljajagamise ülesannet. Seega ei olnud „Euroopa sekretäril” ainult puhtalt kartelli liikmete otsuste täitja rolli, vaid ta lihtsustas ainult selle toimimist, ilma et see oleks kartellile hädavajalik.

275    Kontserni Areva äriühingute kuuenda väite kolmandas osas argumenteeritakse, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest komisjon kohtles asjassepuutuvat ettevõtet sarnaselt Siemensiga, kuigi viimane ei olnud temaga sarnases olukorras, ja erinevalt ABB‑st ning tuvastatud rikkumises osalenud Jaapani ettevõtjatest, kuigi need olid temaga sarnases olukorras. Väite neljas osa puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist seetõttu, et asjassepuutuva ettevõtte toime pandud rikkumise raskuse ja kartelli teiste liikmete rikkumise raskuse vahel ei ole piisavalt suurt erinevust, et õigustada neile määratud trahvi põhisumma suurendamist 50% võrra.

276    Komisjon vaidleb Alstomi ja kontserni Areva äriühingute argumentidele vastu ning palub nende väited ja argumendid tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

277    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 514 tuvastab komisjon nimelt, et arvestades asjassepuutuva ettevõtte täidetud kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid, oli tal rikkumise eestvedaja roll suuniste punkti 2 kolmanda taande tähenduses. Ta asub vaidlustatud otsuse põhjendustes 514 ja 522 seisukohale, et Alstomile määratava trahvi põhisummat tuleb suurendada 50%, mis annab selleks summaks 65 020 000 eurot, ja et Areva T & D SA‑le ja teistele kontserni Areva äriühingutele määratava trahvi põhisummat tuleb samuti suurendada 50%, mis annab nende vastavateks summadeks 53 550 000 eurot ja 25 500 000 eurot.

278    Kui äriühingud vastutavad EÜ artikli 81 ja/või EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest, milles osales mitu ettevõtet, tuleb komisjonil igale äriühingule määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 või määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratava trahvi põhisumma kindlaksmääramisel uurida selle ettevõtte osalemise suhtelist raskusastet rikkumises, mida vastav äriühing juhtis (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 623, ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 92; eespool punktis 219 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 277). See tähendab eelkõige, et tuleb välja selgitada, milline oli rikkumises iga ettevõtte suhteline roll ajal, mil see kas ühe või teise äriühingu juhtimise all rikkumises osales (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150; eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Enichem Anic vs. komisjon, punkt 264, ja eespool punktis 219 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 277). See järeldus tuleneb loogiliselt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest, mida meenutati eespool punktis 219 (vt eespool punktis 219 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 278 ja seal viidatud kohtupraktika).

279    Vastavalt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttele näevad suuniste punktid 2 ja 3 ette trahvisumma muutumise olenevalt raskendavatest või kergendavatest asjaoludest, mis võivad esineda eraldi iga rikkumises osalenud ettevõtte puhul ja äriühingu puhul, kellele selle ettevõtte osaluse saab süüks panna. Täpsemalt on punktis 2 kehtestatud mitteammendav loetelu raskendavatest asjaoludest, mida võidakse arvesse võtta.

280    Ühe või mitme ettevõtte tegutsemist keelatud kokkuleppe liidrina tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna sellise rolliga ettevõtted peavad võrreldes teiste ettevõtetega kandma selle eest erilist vastutust (eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 316, ja eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 281; vt selle kohta ka Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 291). Suuniste punktis 2 esitatud nende asjaolude mitteammendav loetelu, mis võivad õigustada trahvi põhisumma suurendamist, sisaldab kolmandas taandes just ettevõtja „eestvedaja või algataja rolli”.

281    Nagu nähtub ka suuniste punkti 2 kolmanda taande sõnastusest, tuleb eristada mõisteid rikkumise „eestvedaja” ja „algataja”. Nimelt on algataja roll seotud kartelli loomise või laiendamisega, kuid eestvedaja roll selle toimimisega (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 316). Kuna vaidlustatud otsuse kohaselt on asjassepuutuv ettevõte tegutsenud ainult rikkumise eestvedajana, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Alstomi argumendid, mis on seotud mõistega „algataja”.

282    Kuna on esitatud argument hindamisvea ja suuniste punkti 2 kolmanda taande rikkumise kohta, tuleb edasi uurida, kas komisjon võis käesolevas asja konteksti arvestades õigesti järeldada, et seda, et asjassepuutuval ettevõttel oli kartelli Euroopa sekretäri roll, võis pidada rikkumise eestvedaja rolli täitmiseks suuniste punkti 2 kolmanda taande mõttes. Kontrollides, kas asjassepuutuva ettevõtte rikkumise eestvedaja rollile ja sellest Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele tekkinud eripärasele vastutusele antud hinnang on õiguspärane, peab Üldkohus seetõttu analüüsima ainult faktilisi asjaolusid, millele on vaidlustatud otsuses tuginetud kui tõenditele selle rolli kohta.

283    Selleks et ettevõtet oleks võimalik kvalifitseerida eestvedajaks, peab tal olema olnud oluline kartelli käigushoidja roll (vt eespool punktis 87 viidatud Üldkohtu otsus BASF vs. komisjon, punkt 374, ja 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 423) või isiklik ja konkreetne vastutus selle toimimise eest (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 300). Seda asjaolu tuleb hinnata üldiselt, arvestades asja konteksti (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 299 ja 373). See roll võib tuleneda sellest, et ettevõte, näidates üles mitut konkreetset initsiatiivi, andis spontaanselt kartellile põhitõuke (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 348, 370–375 ja 427, ja eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 426). See võib tuleneda ka kaudsete tõendite kogumist, mis näitavad, et ettevõte pühendus kartelli stabiilsuse ja edu tagamisele (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 351). Samuti on see nii siis, kui on tuvastatud, et ettevõttel oli kartellis koordinaatori roll ja kui ta muu hulgas organiseeris ja varustas personaliga sekretariaati, mis tegeles konkreetselt kartelli tööga (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punktid 246 ja 247). See on nii ka siis, kui ettevõttel oli keskne roll konkreetselt kartelli toimimise tagamisel, näiteks mitme koosoleku organiseerimine, kartelli raames teabe kogumine ja levitamine, teatud liikmete esindamine kartellis või kõige sagedamini kartelli toimimise kohta ettepanekute tegemine (vt selle kohta Üldkohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 57 ja 58, ja eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 404, 439 ja 461).

284    See, et ettevõte avaldab survet või isegi dikteerib teistele kartelli liikmetele, kuidas peab käituma, ei ole aga tingimus, mis peab olema täidetud, et ettevõtte saaks kvalifitseerida kartelli eestvedajaks (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 374). Ettevõtte seisund turul või tema käsutuses olevad ressursid ei ole tõendid rikkumise eestvedaja rolli täitmise kohta, kuigi need on osa kontekstist, mida arvestades neid tõendeid tuleb hinnata (vt selle kohta eespool punktis 283 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 241, ja eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 299).

285    Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 511–513, võttis komisjon käesolevas asjas arvesse seda, et kartelli „Euroopa sekretariaat” toimis kogu kartelli kestuse jooksul ning et selle tegevus püsis hoolimata mitmest kartelli struktuurimuudatusest. Sekretariaadil oli palju ülesandeid. Viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 121–123, 131, 132, 142, 147–149, 157–161, 173, 185 ja 191–198, märgib komisjon, et kartelli „Euroopa sekretariaat” oli kartelli Euroopa liikmeteks olevate ettevõtjate ning viimaste ja Jaapani ettevõtjate vahelise teabe vahetamise keskus, et ta oli koosolekute kokkukutsuja ja eesistuja ning kvootide arvepidaja. Komisjon leidis, et selle sekretariaadi edastatud teadetest, kokkuleppe GQ ja kokkuleppe EQ tingimustest ning kartelli konkreetsest toimimisest nähtub selgelt, et kartelli „Euroopa sekretäril” oli väga oluline roll. Näidates üles initsiatiivi ja investeerides kartelli suuri ressursse, osutas „Euroopa sekretär” kartellile suure teenuse ja panustas eriti selle heasse toimimisse.

286    Seega tuleb esiteks kontrollida, kas arvestades ainult neid faktilisi asjaolusid, mis on vaidlustatud otsuses välja toodud ja mida Alstom või kontserni Areva äriühingud ei vaidlustanud (vt eriti eespool punktid 266 ja 273), võis komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja suuniste punkti 2 kolmandat taanet rikkumata või hindamisviga tegemata tuvastada, et asjassepuutuval ettevõttel oli rikkumise eestvedaja roll, sest alates 1999. aasta lõpust kuni 11. maini 2004 täitis ta kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 147.

287    Selle kohta tuleb märkida, et kartelli „Euroopa sekretäri” ülesannete täitmine andis sellele kohale liidri positsiooni kartelli koordineerimisel ja igal juhul ka kartelli konkreetse toimimisega tegelemisel. Nagu komisjon vaidlustatud otsuses õigesti järeldas, oli „Euroopa sekretär” kartelli liikmete vaheline kontaktisik ja tal oli määrava tähtsusega roll kartelli konkreetse toimimise tagamisel, sest ta hõlbustas teabevahetust kartellis, kogus, pani kokku ja vahetas teiste kartelli liikmetega olulist teavet kartelli toimimise kohta ja muu hulgas teavet GIS projektide kohta, sest ta organiseeris töökoosolekuid ja tagas nende protokollimise ning vahetevahel muutis koode, et varjata kartelli koosolekuid või kontakte. Lisaks võis komisjon asuda vaidlustatud otsuse põhjendustes 147 ja 513 õigesti seisukohale, et kartelli „Euroopa sekretariaadi” ülesannete täitmine oli oluline vastutus, mis eeldas oluliste ressursside olemasolu nii kulutatud aja kui kasutatud personali mõttes. Ilma selle sekretariaadi tagatud koordineerimise ja keskse organiseerimiseta ei oleks kartell, arvestades selle keerukust, kindlasti saanud nii tõhusalt toimida. Lisaks, arvestades, et vastu ei ole vaieldud sellele, et asjassepuutuv ettevõte täitis neid ülesandeid pikka aega, alates 1999. aasta lõpust kuni 8. jaanuarini 2004, võis komisjon õigesti järeldada, et sellel ettevõttel oli käesolevas asjas oluline kartelli käigushoidja roll ja ta kvalifitseerus seega rikkumise eestvedajaks suuniste punkti 2 kolmanda taande tähenduses.

288    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Alstomi ja kontserni Areva äriühingute muud argumendid.

289    Esiteks tuleb märkida, et Alstom ei saa vaidlustatud otsust kritiseerida nii, et ta tugineb vastuväiteteatises esitatud teatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele (vt eespool punkt 264). Selle kohta piisab, kui meenutada, et vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, mille faktilised ja õiguslikud hinnangud on üksnes esialgsed (vt eespool punkt 248).

290    Edasi, mis puudutab rikkumise eestvedajaks kvalifitseerimise kriteeriume, mis ei ole käesolevas asjas väidetavalt täidetud, st nende konkurentide ähvardamine, kes kartellis ei osale, otsuste tegemine kartelli laiendamise kohta või selle suhete kohta kolmandate isikutega või reeglite väljamõtlemine või kontseptsiooni koostamine, siis tuleb märkida, et need puudutavad kartelli loomist või laiendamist ja seega „rikkumise algataja” rolli, nagu meenutati eespool punktis 281. Seega, kuigi need asjaolud võivad olla määrava tähtsusega selleks, et tuvastada, et ettevõte õhutas või julgustas teisi ettevõtjaid kartelli looma või sellega ühinema, ja seega selleks, et kvalifitseerida ta „rikkumise algatajaks” suuniste punkti 2 kolmanda taande mõttes (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 316 ja 321), ei ole need määrava tähtsusega ettevõtte rikkumise eestvedajaks kvalifitseerimisel, sel juhul piisab, nagu käesolevas asjas, kui on tõendatud, et asjassepuutuval ettevõttel oli ühel või teisel viisil oluline kartelli käigushoidja roll (vt eespool punkt 283).

291    Lisaks, isegi kui eeldada, et asjassepuutuval ettevõttel ei olnud majanduslikku võimsust või piisavat autoriteeti, et kartelli reeglitest kinnipidamise üle järelevalvet teostada ja seda tagada, ei piisa sellest, et välistada tema rikkumise eestvedaja rolli suuniste punkti 2 kolmanda taande mõttes. Nagu nähtub ka eespool punktides 283 ja 284 viidatud kohtupraktikast, ei sega asjaolu, et asjassepuutuv ettevõte ei pruukinud olla suuteline teistele kartelli liikmetele peale suruma teatud käitumisviisi, teda ühel või teisel viisil täitmast pika aja jooksul administratiivset laadi kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid, nagu käesolevas asjas, mille kaudu tal oli oluline kartelli käigushoidja roll, mis võimaldas kartellil stabiilselt ja tõhusalt toimida.

292    Mis puudutab Alstomi argumente, et kartelli „Euroopa sekretäri” rolli suruti asjassepuutuvale ettevõttele peale „2000. aasta kandis”, siis tuleb märkida, et neid ei toeta käesoleva kohtuasjas toimikus olev ükski tõend ning neid ei toeta ka S‑i 15. septembri 2006. aasta avaldus (vt eespool punkt 23) ega vaidlustatud otsuse põhjendused 147 ja 191, millele Alstom selles küsimuses viitab. Lisaks ei välista Alstomi argumendid, et asjassepuutuv ettevõte ei võtnud kartelli „Euroopa sekretäri” rolli spontaanselt üle või et ta pidi nende ülesannete täitmisel järgima kartellis eelnevalt kindlaks määratud reegleid, et asjassepuutuval ettevõttel oli kartelli eestvedaja roll. Selles küsimuses on määrava tähtsusega see, et asjassepuutuv ettevõte täitis ka tegelikult pika aja jooksul kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid 1999. aasta lõpust kuni 8. jaanuarini 2004 ehk umbes neli aastat ja kaks kuud, ja et seetõttu oli tal liidri positsioon kartelli koordineerimisel ja selle konkreetsel toimimisel.

293    Samuti ei ole argumendid, mille kohaselt kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid ei täitnud ainult asjassepuutuv ettevõte, vaid et vastavalt kartelli reeglitele võisid teised ettevõtted omavahel otse teatud teavet vahetada, korraldada kartelli koosolekuid, eriti kartelli juhtimise teemal, või kartelli tingimusi rakendada, eriti GIS projektide teostamiseks andmise osas, ilma et nad oleksid pidanud kartelli „Euroopa sekretäri” teenuseid kasutama, sellised, mis seaksid kahtluse alla komisjoni seisukoha, et asjassepuutuval ettevõttel oli kartellis rikkumise eestvedaja roll, sest ta täitis pika aja jooksul kõiki kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid. Vaidlustatud otsuse põhjendused 120, 122, 149, 152, 157, 162, 180, 182, 185, 194, 197, 205 ja 207, millele Alstom viitab, ega käesoleva kohtuasja toimiku materjalid ei võimalda samuti järeldada, et ABB või mõni muu kartellis osalenud ettevõtja, kellel formaalselt „Euroopa sekretäri” rolli ei olnud, oleks tegelikult kartelli toimimise korraldamisse sisuliselt identselt sekkunud, ja seda sageduse või kestuse või olulisuse või intensiivsuse seisukohast. Lisaks, kui eeldada, et teistel kartellis osalenud ettevõtjatel, eriti ABB‑l, oli samuti oluline roll kartelli üldise strateegia määratlemisel või kartellis autoriteetse positsiooni omamisel, võib see õigustada seda, et uuritakse ka nende vastutust kartelli toimimises, sest nad olid rikkumise eestvedajad, kuid see ei saa mingil juhul seada kahtluse alla komisjoni järeldust, et asjassepuutuval ettevõttel oli kartellis „rikkumise eestvedaja” roll, sest ta täitis pika aja jooksul kõiki kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 376).

294    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon võis ilma määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja suuniste punkti 2 kolmandat taanet rikkumata ega hindamisviga tegemata jõuda järeldusele, et kartelli „Euroopa sekretäri” ülesannete kestva täitmisega 1999. aasta lõpust kuni 11. maini 2004 oli asjassepuutuval ettevõttel rikkumise eestvedaja roll.

295    Lisaks, kuna vaidlustatud otsuse põhjendustest 512 ja 513 tuleneb selgelt komisjoni põhjenduskäik, mida järgides ta asjassepuutuva ettevõtte rikkumise eestvedajaks kvalifitseeris ja milles lähtutakse nii selle ettevõtte koordineerija rollist kui tema kesksest rollist konkreetselt kartelli toimimise tagamisel, on vaidlustatud otsus õiguslikult piisavalt põhjendatud eespool punktis 283 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Alstomi argument, et vaidlustatud otsus on selles küsimuses puudulikult põhjendatud. Lisaks, nagu märgib õigesti ka komisjon, tuleneb Alstomi enda esitatud dokumentidest, et ta sai aru arutluskäigust, mille komisjon vaidlustatud otsuses asjassepuutuva ettevõte rikkumise eestvedajaks kvalifitseerimisel esitas.

296    Mis puudutab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise argumenti, siis vaidlustatakse sellega sisuliselt Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele määratud trahvi põhisumma 50% suurendamine.

297    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab eespool punktis 235 meenutatud võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimisel arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 259, ja eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 367).

298    Lisaks nõuab eespool punktis 235 meenutatud proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, et trahv ei oleks liiga suur võrreldes selle eesmärgiga, milleks on konkurentsiõiguse sätetest kinnipidamine, ja et konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvi summa oleks proportsionaalne rikkumisega, mida hinnatakse tervikuna, võttes arvesse muu hulgas selle raskust (Üldkohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 240; 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 532, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 224).

299    Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb arvestada suure hulga selliste teguritega, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt rikkumise liigist ja rikkumise erilistest asjaoludest (eespool punktis 247 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 120, ja eespool punktis 298 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 532).

300    Samuti tuleb meenutada, et ettevõtted, kes osalevad pikaaegses rikkumises, võivad rikkumise eestvedaja rolli täita vaheldumisi erinevatel perioodidel, nii et ei saa välistada, et iga ettevõtte ja tema tegevuse eest vastutava äriühingu suhtes võidakse kohaldada eestvedaja rollist tulenevat raskendavat asjaolu (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 460).

301    Selleks et kontrollida, kas võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud, tuleb võrrelda seda, kuidas „rikkumise eestvedaja” rollist tuleneva raskendava asjaolu seisukohast koheldi ühelt poolt Alstomit ja kontserni Areva äriühinguid ja teiselt poolt Siemensit, ABB‑d või äriühinguid, mis juhtisid rikkumises osalenud Jaapani ettevõtteid.

302    Kõigepealt tuleb asuda seisukohale, et arvestades seda raskendavat asjaolu, suurendati Alstomi ja kontserni Areva äriühingute trahvi põhisummat 50% – mis on identne Siemensi suhtes kohaldatuga – seetõttu, et asjassepuutuv ettevõte, nagu ka Siemensi juhitav ettevõte, täitis pika aja jooksul kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid. Alstom kritiseerib täpsemalt seda sarnast kohtlemist, väites, et asjassepuutuva ettevõtte olukord erines Siemensi juhitud ettevõtte omast, kuna ta täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid kaks korda lühema aja jooksul kui Siemensi juhitud ettevõte.

303    Nagu juba märgitud, tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 147 ja 148, et Siemensi juhitud ettevõte täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid kartelli algusest, 15. aprillist 1988 kuni 1999. aasta septembrini ehk üksteist aastat ja viis kuud, ja et pärast tema lahkumist kartellist võttis asjassepuutuv ettevõte need ülesanded üle 1999. aasta lõpust kuni kartelli tegevuse lõppemiseni 11. mail 2004. Lisaks, kuna Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele „majandusliku järjepidevuse” kriteeriumi ei kohaldatud (eespool punkt 111), saab neid käesolevas asjas kartelli toimimises asjassepuutuva ettevõtte käigushoidja rolli eest isiklikult vastutavaks pidada ainult perioodi osas, mil nad selle tegevust otseselt või kaudselt juhtisid. Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktidest b–f, tõlgendades neid koos põhjendustega 358 ja 371, tuleneb, et asjassepuutuva ettevõtte rikkumise eestvedaja rolli saab süüks panna:

–        Alstomile ainult 1999. aasta lõpust kuni 8. jaanuarini 2004 ehk umbes nelja aasta ja kahe kuu eest;

–        Areva T & D SA‑le ainult 1999. aasta lõpust kuni 11. maini 2004 ehk umbes nelja aasta ja seitsme kuu eest;

–        Areva T & D AG‑le ainult 22. detsembrist 2003 kuni 11. maini 2004 ehk umbes viie kuu eest;

–        Arevale ja Areva T & D Holdingule ainult 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004 ehk umbes nelja aasta eest.

304    Seega on igal juhul oluline erinevus kartelli „Euroopa sekretäri” ülesannete täitmise kestuse vahel esiteks Siemensi juhitava ettevõtte poolt ning teiseks Alstomi ja kontserni Areva äriühingute juhitava asjassepuutuva ettevõtte poolt.

305    Vaidlustatud otsuses keskendus komisjon faktile, et nii Siemensi juhitud ettevõte kui asjassepuutuv ettevõte olid ainsad, kes stabiilselt ja pika aja jooksul kartelli „Euroopa sekretariaadi” ülesandeid täitsid. Selle kohta tuleb märkida, et isegi kui Alstom toob õigesti esile asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 147 ja 191 on asjassepuutuvale ettevõttele viidatud kui alates 1999. aasta lõpust kuni 2000. aasta alguseni tegutsenud kartelli „ajutisele Euroopa sekretärile”, ei vaidle ta vastu sellele, et hiljemalt 2002. aasta märtsis lepiti kokku, et ta võtab ainsana endale kohustuse täita selle sekretariaadi ülesandeid tähtajatult, seega stabiilselt ja pika aja jooksul. Lisaks ei sea järeldust, et asjassepuutuv ettevõte võttis üksi endale kohustuse täita stabiilselt ja pika aja jooksul kartelli „Euroopa sekretariaadi” ülesandeid, kahtluse alla fakt, millele viitab Alstom, et asjassepuutuv ettevõte täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid vaid piiratud aja jooksul umbes neli aastat ja kaks kuud, kuna see faktiline asjaolu ei sõltunud Alstomi tahtest ning tuleneb ainult sellest, et pärast ABB‑lõiget saadud teavet (vt eespool punkt 10) sekkus komisjon rikkumisse, et see lõpetada.

306    Edasi tuleb vastata küsimusele, kas olulisel erinevusel kartelli „Euroopa sekretäri” ülesannete täitmise kestuste vahel erinevate ettevõtete poolt on mingi tähtsus rikkumise eestvedaja staatusega seotud raskendava asjaolu seisukohast või kas käesolevas asjas võis selle erinevuse tähelepanuta jätta, arvestades, et Euroopa sekretariaadi ülesandeid täitsid stabiilselt ja pika aja jooksul ainult need ettevõtted.

307    Käesoleva asja asjaolusid arvestades, st olukorras, kus pikka aega kestnud rikkumises on erinevad ettevõtted, mida juhtisid erinevad äriühingud, täitnud üksteise järel ja tõendatud kindlate ajavahemike jooksul rikkumise eestvedaja rolli, nõuavad võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõte, et nende äriühingute trahvi põhisumma suurendamise määr, kes juhtisid üht või mitut ettevõtet, millel oli nende juhtimisel „rikkumise eestvedaja” roll, oleks erinev, kui periood, mille jooksul see ettevõte või need ettevõtted nende juhtimisel seda rolli täitis või täitsid, on väga erinev. Oluline on meenutada, et eestvedaja roll on seotud kartelli toimimisega (vt eespool punkt 281) ja et erinevalt kartelli algataja rollist eeldab see selle rolli täitmist teatud aja jooksul. Seega tuleb arvesse võtta seda, et äriühingule, kes juhtis üht kartellis osalenud ettevõtet, võidakse süüks panna viimase kartelli tegevuse käigushoidja rolli maksimaalselt natuke üle veerandi aja jooksul rikkumise kogukestusest, nagu see on Alstomi ja kontserni Areva äriühingute puhul, samas kui teisele äriühingule, kes juhtis üht teist rikkumises osalenud ettevõtet, võidakse süüks panna viimase kartelli tegevuse käigushoidja rolli kolme neljandiku aja eest sellest kestusest, nagu see on Siemensi puhul. Lisaks tunnistas komisjon kohtuistungil, et aeg, mille jooksul ettevõttel oli „rikkumise eestvedaja” roll, oli kriteerium, mida võeti arvesse hinnangu andmisel vastutuse suuremisele, mis pidi kaasnema selle rolliga (vt eespool punkt 39).

308    Sellest tuleneb, et suurendades vaidlustatud otsuses ühelt poolt Alstomi ja kartelli Areva äriühingute ning teiselt poolt Siemensi trahvi põhisummat sama määra võrra, kuigi ajavahemikud, mille jooksul asjakohane ettevõte või ettevõtted täitsid nende kontrolli all kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid, olid väga erinevad, on komisjon rikkunud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

309    Edasi tuleb märkida, et mis puudutab raskendavat asjaolu seoses rikkumise eestvedaja rolliga, siis koheldi ABB‑d teisiti kui Alstomi ja kontserni Areva äriühinguid, sest erinevalt viimastest ei kvalifitseeritud teda „rikkumise eestvedajaks” ning järelikult ei suurendatud selle raskendava asjaolu tõttu tema trahvi põhisummat. Alstom ja kontserni Areva äriühingud kritiseerivad seda erinevat kohtlemist, väites, et raskendava asjaolu seisukohast seoses rikkumise eestvedaja rolliga oli ABB olukord sarnane nende olukorraga.

310    Kuid ei ole tõendatud ega ka väidetud, et ABB täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid või et ta oleks üksi stabiilselt ja pika aja jooksul täitnud kõiki ülesandeid, mida tavaliselt täitis see sekretär. Lisaks, kuigi põhimõtteliselt ollakse nõus – mida kinnitab ka komisjon –, et ABB‑l oli kartellis „oluline roll”, ei ole tõendatud, et see oli kartelli toimimise seisukohast sarnane asjassepuutuva ettevõtte või Siemensi juhitud ettevõtte täidetud rolliga kartelli „Euroopa sekretärina”. Seega ei ole tõendatud, et ABB oli sarnases olukorras Alstomi, kontserni Areva äriühingute või Siemensiga.

311    Isegi kui eeldada, et komisjon kohaldas õigusvastaselt kriteeriumeid, mille alusel ta rikkumise eestvedaja kvalifitseeris ja mida on meenutatud eespool punktis 283, jätmata ABB selleks kvalifitseerimata, olenemata selle ettevõtja olulisest rollist kartelli toimimises, ei õigusta see rikkumine, mis on toime pandud kolmanda isiku kasuks, Alstomi ja kontserni Areva äriühingute esitatud tühistamisväitega nõustumist, arvestades eespool punktis 297 viidatud kohtupraktikat.

312    Sellest tuleneb, et argument, mille kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest Alstomit ja kontserni Areva äriühinguid ei koheldud sarnaselt ABB‑ga, kuigi nad olid sarnases olukorras, tuleb tagasi lükata.

313    Lõpuks tuleb märkida, et Alstomit ja kontserni Areva äriühinguid koheldi rikkumise eestvedaja rolli täitmisega seotud raskendava asjaolu seisukohast erinevalt ka nendest äriühingutest, kes juhtisid Jaapani ettevõtteid ajal, mil nad osalesid vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumises. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 511 märkis komisjon selle kohta, et „Jaapani sekretäri roll […] oli põhimõtteliselt vahetada teavet Jaapani liikmete vahel ja Euroopa sekretäriga [GIS] projektide kohta väljaspool EMP‑d” ning seda rolli „täitsid roteeruvalt lühikeste perioodide jooksul Hitachi, Toshiba ja Melco”, järeldades sellest sisuliselt, et see ei ole võrdsustatav „rikkumise eestvedaja” rolliga suuniste punkti 2 kolmanda taande mõttes. Alstom ja kontserni Areva äriühingud kritiseerivad seda erinevat kohtlemist, väites, et kuna ettevõte, mida nad järjestikku juhtisid, täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid umbes neli aastat, oli ta sisuliselt sarnases olukorras nende äriühingutega, kellest igaüks juhtis sellist Jaapani ettevõtet, mis täitis „Jaapani sekretäri” ülesandeid sama perioodi jooksul.

314    Vaidlustatud otsuses asus komisjon rikkumise eestvedaja rolli täitmisega seotud raskendava asjaolu hindamisel seisukohale, et kartelli „Euroopa sekretäri” ülesannete täitmine ei olnud võrreldav kartelli „Jaapani eestvedaja” ülesannete täitmisega. Ta võttis arvesse seda, et „Jaapani sekretäri roll […] oli põhimõtteliselt vahetada teavet Jaapani liikmete vahel ja Euroopa sekretäriga [GIS] projektide kohta väljaspool EMP‑d”. Ta märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127, 128 ja 246, et Jaapani ettevõtete osalemine vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumises oli põhimõtteliselt seotud „ühiskokkuleppe” olemasoluga (vt eespool punkt 29); selle kokkuleppe kohaselt hoidusid Jaapani ettevõtted tegemast pakkumisi EMP GIS projektide suhtes. „Ühiskokkuleppest” tuleneb nimelt, et erinevalt „Euroopa sekretariaadist” ei olnud „Jaapani sekretariaadil” kartelli toimimises EMP‑s käigushoidja rolli ning äriühingud, kes juhtisid neid Jaapani ettevõtteid, mis selle sekretariaadi ülesandeid täitsid, ei kandnud selle eest mingit erilist vastutust. Alstomi ja kontserni Areva äriühingute argumendid, mille kohaselt neid koheldi Jaapani äriühingutest erinevalt, kuna komisjon ei suurendanud Jaapani äriühingute trahvi põhisummat raskendava asjaolu tõttu, mis oli seotud rikkumise eestvedaja rolliga, mis oli Jaapani äriühingute juhitud ettevõtetel, tuleb seega tagasi lükata, kuna nende olukord ei ole sarnane asjassepuutuvate Jaapani äriühingute olukorraga.

315    Isegi kui eeldada, et komisjon kohaldas õigusvastaselt kriteeriumeid, mille alusel ta rikkumise eestvedaja kvalifitseeris ja mida on meenutatud eespool punktis 283, jätmata selleks kvalifitseerimata Jaapani äriühingud, kes juhtisid neid ettevõtteid, mis täitsid järjestikku „Jaapani sekretariaadi” ülesandeid kaheaastaste perioodide kaupa, ei saa see rikkumine, mis on toime pandud kolmanda isiku kasuks, õigustada eespool punktis 314 esitatud argumentidega nõustumist, arvestades eespool punktis 297 viidatud kohtupraktikat.

316    Sellest tuleneb, et Alstomi ja kontserni Areva äriühingute argumendid, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest Alstomit ja kontserni Areva äriühinguid koheldi erinevalt Jaapani äriühingutest, kuigi nad olid sarnases olukorras, tuleb tagasi lükata.

317    Kõigist eespool toodud põhjendustest tuleneb, et vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtet sellega, et Alstomi ja kontserni Areva äriühingute trahvi põhisummat on rikkumise eestvedaja rolli täitmisega seotud raskendava asjaolu esinemise tõttu suurendatud 50%, mis on sama määr, mida kohaldati Siemensile. Seega tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid b ja c tühistada.

318    Seega tuleb Üldkohtul vastavalt Alstomi ja kontserni Areva äriühingute esitatud vaidlustatud otsust muutva kohtuotsuse tegemise nõudele teostada EÜ artikli 229, määruse nr 17 artikli 17 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel talle antud täielikku pädevust ja hinnata ise käesoleva asja asjassepuutuvaid asjaolusid, et kindlaks määrata trahvi põhisumma suurendamise määr, mida tuleb kohaldada vaidlusalustele äriühingutele asjassepuutuva ettevõtte rikkumise eestvedaja rolli täitmisega seotud raskendava asjaolu esinemise tõttu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 111, ja eespool punktis 88 viidatud 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punktid 149 ja 151; eespool punktis 87 viidatud Üldkohtu otsus BASF vs. komisjon, punktid 303, 394 ja 455). Selle kohta tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikliga 17 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31 liidu kohtutele antud täielik pädevus annab talle lisaks karistuse õiguspärasuse kontrollimise õigusele õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult õiguse määratud trahv tühistada, seda vähendada või suurendada, kui ta peab andma hinnangu selle trahvi summale (vt eespool punktid 226 ja 227; eespool punktis 126 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punktid 61 ja 62, ning Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 213).

319    Tuleb tagada, et trahvi suurendamise määr, mida kohaldatakse seoses asjassepuutuva ettevõtte rikkumise eestvedaja rolliga, oleks selline, mis tagab trahvi hoiatava mõju (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 173, ja eespool punktis 235 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 141), st et see oleks tasemel, mis veenab ettevõtteid mitte võtma endale kartelli toimimist tagavaid ülesandeid.

320    Käesolevas asjas on oluline arvesse võtta, et Alstomi ja kontserni Areva äriühingute juhtimisel tegutsenud asjassepuutuv ettevõtte täitis ainsana kartelli „Euroopa sekretariaadi” ülesandeid ja seda stabiilselt ja pika aja jooksul. Samuti tuleb arvesse võtta, et ajal, mil Alstom ja Areva T & D SA (endise ärinimega Alstom T & D SA) teda otseselt või kaudselt juhtisid, täitis ta neid „Euroopa sekretariaadi” ülesandeid hetkel, mil kartell oli Euroopa tasemel eriti ebastabiilne, sest sellest lahkus Siemensi juhitav ettevõte, mis oli olnud kartelli „Euroopa sekretär” alates 1988. aastast ja mis oli peamine turuosaleja nii Euroopast väljaspool kui selle territooriumil, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 178. Lisaks tuleb märkida, et Alstom on tema enda esitatud dokumentides märkinud, et „[ta] oli aastast 2000 kuni aastani 2004 ainus ettevõte, kes sai täita [kartelli „Euroopa sekretäri”] rolli Euroopa tasemel esinevate huvide tõttu”.

321    Kõigist nendest asjaoludest koos tuleneb, et asjassepuutuval ettevõttel oli määrav roll kartelli tegevuse jätkamises ja toimimises 1999. aasta lõpust kuni 8. jaanuarini 2004.

322    Nagu nähtub eespool punktist 303, tuleb lisaks arvesse võtta, et ajavahemik, mil kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid täitis Siemensi juhtnööride kohaselt Siemensi juhitud ettevõte, oli oluliselt pikem kui ajavahemik, mil neid ülesandeid täitis asjassepuutuv ettevõte, kes tegutses Alstomi ja Areva T & D SA juhtimisel, ja märksa pikem kui ajavahemikud, mil asjassepuutuv ettevõte täitis kartelli „Euroopa sekretäri” ülesandeid Areva T & D AG, Areva või Areva T & D Holdingu juhtimisel.

323    Arvestades kõiki neid asjaolusid, on õige anda Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele süüks pandavale asjassepuutuva ettevõtte rollile rikkumise eestvedajana järgmine hinnang:

–        Alstomile määratud trahvi põhisummat tuleb suurendada 35%, mistõttu on selle aktsiaseltsi poolt tasumisele kuuluv trahv 58 522 500 eurot, millest 48 195 000 euro tasumise eest vastutab ta solidaarselt Areva T & D SA‑ga;

–        Areva T & D SA‑le määratud trahvi põhisummat tuleb suurendada 35%, mistõttu on selle äriühingu poolt solidaarselt Alstomiga tasumisele kuuluv trahv 48 195 000 eurot, millest 20 400 000 euro tasumise eest vastutavad nad solidaarselt Areva T & D AG, Areva ja Areva T & D Holdinguga; ja

–        Areva T & D AG‑le, Arevale ja Areva T & D Holdingule määratud trahvi põhisummat tuleb suurendada 20%, mistõttu on nende äriühingute poolt solidaarselt Areva T & D SA‑ga tasumisele kuuluv trahv 20 400 000 eurot.

 Kontserni Areva äriühingute seitsmes väide, mis puudutab ilmset hindamisviga ja EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ning koostööteatise rikkumist seetõttu, et komisjon ei vähendanud nende trahvi koostöö eest haldusmenetluses

–       Poolte argumendid

324    Oma seitsmendas väites, mis on jagatud kaheks osaks, ei nõustu kontserni Areva äriühingud sellega, et komisjon ei vähendanud koostööteatise alusel nende trahvi seetõttu, et nende esitatud teabel ei olnud olulist lisaväärtust. Väite esimene osa puudutab ilmset hindamisviga nende koostöö ulatuse suhtes. Komisjon leidis vääralt, et kontserni Areva äriühingute avaldused, nagu need on esitatud koostööteatise alusel tehtud avaldustes ja vastuses vastuväiteteatisele, olid vastuolulised ja üldsõnalised ning seetõttu ebausaldusväärsed. Väite teine osa puudutab EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ning koostööteatise rikkumist, kuna komisjon ei vähendanud nende trahvi. Kontserni Areva äriühingud on seisukohal, et kuna nad kinnitasid haldusmenetluses Siemensi juhitud ettevõtte osalust 1999. aasta septembri koosolekul, esitasid nad komisjonile olulist lisaväärtust andva tõendi võrreldes nende tõenditega, mis komisjoni valduses juba olid. Nimelt oli nende ütlustel määrav tähtsus, sest see võimaldas komisjonil kõrvale jätta aegumise argumendi Siemensi juhitud ettevõtte rikkumises osalemise suhtes perioodil 15. aprillist 1988 kuni 24. aprillini 1999 ning lausa pikendada seda rikkumisest osavõttu kuni 1. septembrini 1999.

325    Komisjon vaidleb kontserni Areva äriühingute argumentidele vastu ja palub selle väite tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

326    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumises osalenud koostööd tegeva ettevõtja trahvi vähendamine on põhjendatud, kui see koostöö lihtsustab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajaduse korral sellele lõpu tegemisel (eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 399; eespool punktis 235 viidatud Üldkohtu kohtuotsus BPB de Eendracht vs. komisjon, punkt 325, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363).

327    Koostööteatise lõigetes 20–23 on sätestatud:

„20.      Ettevõtjate puhul, kes ei täida [A osas „Kaitse trahvide eest”] sätestatud tingimusi, võib siiski vähendada kehtestatava trahvi määra.

21.      Selleks et ettevõtja trahvi saaks vähendada, peab ta esitama komisjonile kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus, ning lõpetama oma osaluse kahtlustatavas rikkumises hiljemalt tõendite esitamise ajal.

22.      Lisaväärtuse mõiste väljendab seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil kõnealuseid fakte tõendada. Hindamisel peab komisjon hiljem esitatavatest tõenditest üldjuhul väärtuslikumaks neid kirjalikke tõendeid, mis pärinevad sellest ajavahemikust, mida faktid puudutavad. Samamoodi peetakse kaudselt seotud tõenditest üldjuhul väärtuslikumaks kõnealuste faktidega otseselt seotud tõendeid.

23.      Komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastu võetavas lõplikus otsuses kindlaks:

a)      kas ettevõtja esitatud tõenditel oli samal ajal komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus;

b)      mil määral ettevõtjale määratud trahvi vähendatakse […].

[…] trahvi vähendamise taseme kindlaksmääramisel võtab komisjon arvesse [lõikes] 21 sätestatud tingimustele vastavate tõendite esitamise aega ja nende lisaväärtust. Peale selle võib komisjon arvesse võtta ettevõtja poolt pärast andmete esitamist tehtud koostöö ulatust ja järjepidevust.

Kui ettevõtja esitab muu hulgas tõendid selliste faktide kohta, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik ja mis mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli tähtsust või kestust, ei võta komisjon neid andmeid arvesse võimalike trahvide määramisel kõnealused tõendid esitanud ettevõtja suhtes.”

328    Nagu on märgitud koostööteatise punktis 29, tekitab see teatis õiguspärase ootuse, millele ettevõtjad tuginevad, kui nad soovivad komisjoni kartellist teavitada või komisjoniga koostööd teha. Võttes arvesse õiguspärast ootust, mis komisjoniga koostööd teha soovivatel ettevõtjatel koostööteatisest tulenevalt võib tekkida, on komisjon järelikult kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel ettevõtja koostööd hindama kooskõlas selle teatisega (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).

329    Koostööteatises seatud piirides on komisjonil siiski suur kaalutlusõigus hinnata, kas ettevõtja esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus koostööteatise lõike 22 tähenduses ja kas ettevõtja trahvi tuleb selle teatise alusel vähendada (vt analoogia alusel eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 393 ja 394). Selle hindamise üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud.

330    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 530–532 märgib komisjon Areva koostöö kohta järgmist:

„(530) [Areva] oli teine ettevõtja, kes komisjoniga [koostöö]teatise alusel ühendust võttis. Ta teatas oma soovist koostööd teha 14. mail 2004. 18. ja 25. mail 2004 esitas ta avalduse, milles ta kinnitas kartelli eksisteerimist ja andis selle konkurentsivastase tegevuse üldise kirjelduse.

(531) Kuigi [Areva] avalduses esitatud üldine kirjeldus oli tervikuna kooskõlas ABB esitatud tõenditega, sisaldas see vähest sellist teavet, mida võib pidada „lisaväärtuseks”. Ainus teave, millel oli lisaväärtus, oli avaldus, et Siemens hakkas kartelli koosolekutest uuesti osa võtma 26. märtsil 2002. Kuigi see teave puudutas Siemensi osaluse kestuse pikenemist kolme kuu võrra, ei tugevdanud see oluliselt komisjoni võimet neid fakte tõendada ning seetõttu ei saa seda pidada olulise lisaväärtusega teabeks. Lisaks on osa [Areva] avaldusi käesolevas otsuses tagasi lükatud nende usaldusväärsuse puudumise tõttu (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendused 290 ja 291), mis ei kergendanud komisjoni järelduste tegemist käesolevas asja.

(532) Kokkuvõttes ei andnud [Areva] esitatud teave olulist lisaväärtust, mis oleks võimaldanud komisjonil tema trahvi [koostöö]teatise alusel vähendada.”

331    Esiteks tuleb kontrollida, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea, tuvastades, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 531 mainitud kontserni Areva äriühingute avaldused olid vastuolulised ja üldsõnalised ning seetõttu ebausaldusväärsed.

332    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 290 ja 291 tuvastab komisjon järgmist:

„(290) Komisjon ei saa tugineda [Areva], Melco, Hitachi/JAEPS ja Toshiba avaldustele osas, milles nad kinnitavad, et kartelli tegevus lõppes esimest korda kas 1997. aasta jooksul ([Areva]) või 1999. aasta septembris (Melco […] ja Toshiba […]) või 1999. aasta jooksul pärast Siemensi lahkumist (Hitachi/JAEPS […]) või lausa 2000. aasta septembri kandis (Fuji […]). Selles küsimuses ei ole nende avaldused usaldusväärsed, sest need on üksteisega vastuolus ja […] need on vastuolus ka toimikus olevate tõenditega. Melco, Toshiba, Fuji, ABB, Alstom, Reyrolle/VA Tech ja Magrini/Schneider (millest said hiljem VAS ja järelikult VA Tech) jätkasid mitmepoolsetel koosolekutel osalemist 2000. aastal ja/või 2001. aastal [vt vaidlustatud otsuse põhjendused 191−198]. Lisaks on need üldsõnalised ja vähe põhjendatud.

(291) [Areva] avaldused on vastuolulised ja üldsõnalised. Ta on [koostööteatise alusel esitatud avalduses] kinnitanud, et see, mis tema hinnangul oli esimene kartell, lõppes 1997. aastal, kuid vastuses vastuväiteteatisele […] märkis ta vastupidi, et ajavahemik 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini oli üleminekuperiood, mille jooksul koosolekud toimusid harvemini, ja kuigi neil oli siiski konkurentsivastane eesmärk, ei olnud neil märgatavat konkurentsivastast mõju.”

333    Mis puudutab kontserni Areva äriühingute poolt koostööteatise alusel 18. ja 25. mail 2004 tehtud avaldusi, mis on käesolevas asjas toimikusse lisatud, siis puudub poolte vahel vaidlus selles, et komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 291 järgmisele avaldusele:

„Esimene kartell eksisteeris ajavahemikul 1980. aastate lõpust kuni 1997. aastani, mil selle tegevus katkes. [A]lates 1997. aastast jätkasid osalejad omavahelisi kohtumisi, kuid nad ei sõlminud kokkuleppeid turgude jagamise ega hindade kohta, ning selle kartelli kohtumised lõppesid 1999. aasta septembris, sest Siemens taganes sellest lõplikult.”

334    Mis puudutab kontserni Areva äriühingute 30. juuni 2006. aasta vastust vastuväiteteatisele, siis tuleneb joonealusest viitest nr 353, mis käib vaidlustatud otsuse põhjenduse 291 juurde, et komisjon viitab järgmisele avaldusele:

„Kuigi on tõsi, et erinevalt Siemensist ja Hitachist jätkasid teised kartelli liikmed kokkusaamisi, toimusid need kohtumised kaks korda harvemini kui varem ja neil ei olnud enam tuntavat konkurentsivastast mõju [...] Mis puudutab kohaldatud meetodeid, siis oli ajavahemik 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini kartellis üleminekuperiood ja „ujumine” kokkuleppes EQ kehtestatud süsteemi kokkulangemise ja pärast 2002. aasta märtsi kohaldama hakatud uue väljamõeldud süsteemi vahel [...] Kuigi nende kohtumiste eesmärk oli teatud määral konkurentsivastane, olid need välja jagatud [GIS] projektide väikse arvu tõttu (mis muutis [kokkuleppe GQ] mehhanismide kohaldamise kasutuks) ja teistsuguse [, st kokkuleppest GQ erineva] kartelli ülesehituse teemaliste arutelude teoreetilisuse tõttu perioodil 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini selgelt väiksema konkurentsivastase mõjuga [...]”

335    Arvestades nende avalduste sisu, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, märkides, et need on vastuolulised ja üldsõnalised. Nimelt kui koostööteatise alusel esitatud avalduses paistis, et kontserni Areva äriühingud viitavad kahele üksteisele järgnenud eraldiseisvale rikkumisele, millest esimene lõppes 1997. aastal või igal juhul septembris 1999, siis vastuväiteteatisele esitatud vastuses tundusid nad väitvat, et võis eksisteerida üks vältav rikkumine, kusjuures ajavahemik 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini oli kartelli toimimises vaid üleminekuperiood ja „ujumine”. Nagu märgib ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 290, tuleb lisaks arvesse võtta, et kontserni Areva äriühingute avaldused, mille kohaselt kartell või esimene kartell lõppes esimest korda 1997. aasta jooksul, olid vastuolus kartelli teiste liikmete tehtud avaldustega ja toimikus olevate teatud tõenditega. Seda arvestades ei saa asuda seisukohale, et kontserni Areva äriühingute esitatud teave lihtsustas komisjoni ülesannet tuvastada rikkumine ja seetõttu olid nad täitnud koostööteatise lõikes 21 kehtestatud tingimuse.

336    Ilma et tuleks uurida põhjuseid, mis võivad õigustada asjassepuutuvate tõendite ebausaldusväärsust, tuleb seega järeldada, et vaidlustatud otsuses ei ole tehtud ilmset hindamisviga seetõttu, et selles ei ole kontserni Areva äriühingutele määratud trahve koostööteatise alusel vähendatud.

337    Edasi tuleb kontrollida, kas komisjon on rikkunud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 ning koostööteatise lõiget 21, sest ta ei võtnud arvesse seda, et kuna ta kinnitas, et Siemensi juhitud ettevõte taganes kartellist alles 1999. aasta septembris, siis esitasid kontserni Areva äriühingud koostööteatise alusel esitatud avalduses teavet, millel oli oluline lisaväärtus.

338    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 186 märkis komisjon järgmist:

„Siemens kinnitab, et ta lõpetas kartelli koosolekutel osalemise pärast 24. aprilli 1999 toimunud Sydney tippkohtumist. ABB märkis, et Siemens lõpetas kartelli koosolekutel osalemise alates 1999. aasta lõpust […] Komisjon tuvastas, et Siemensi lahkumine toimus kõige varem alles 1999. aasta septembris. Üks VA Techi ruumidest leitud dokument, mida on täies ulatuses tsiteeritud eespool joonealuses märkuses [nr 94], kinnitab, et Siemensi loobumine koosolekutest toimus 1999. aasta septembris. Selles on märgitud: „Stop 3 = = > 09/99” („3” on Siemens), ja loetleb seejärel turuosad 1988. aastast 1998. aastani. [Seda] kinnitavad [Areva], Melco […], Fuji […] ja Hitachi/JAEPS […]”

339    Vaidlustatud otsuse joonealusest märkusest nr 94 tuleneb ka – millele kontserni Areva äriühingud vastu ei vaidle –, et „[a]rv [3] oli 10. juunil 2003 dokumendi koostamise ajal Siemensi kood”.

340    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 142 märkis komisjon selle kohta järgmist:

„Hiljemalt alates juulist 2002 (vt tabel II) kasutasid kartelli liikmed mitut erinevat koodi, nagu selgitas ABB […], kelle sellekohaseid avaldusi kinnitavad sellest ajast pärit tõendid […] ja teiste poolte avaldused, mis tehti pärast uurimisi ([Areva], VA Tech […], Hitachi/JAEPS […] ja Siemens […]”

341    Tabelis II, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 142, võeti kokku „Koodid, mida kasutati hiljemalt alates 2002. aasta juulist”. Sellest nähtub, et Euroopa osaliste ühiskood oli „0”, ABB kood oli „1”, Alstomi kood „2”, Siemensi kood „3”, VA Techi kood „4”, Jaapani osaliste ühiskood „5”, JAEPS kood „6” ja TM T & D kood „7”.

342    Vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 128 on märgitud järgmist:

„[A]sjaolu, [et erinevaid koode kasutati hiljemalt 2002. aasta juulist], kinnitab Z. (VA Tech) poolt 2002. aasta augusti paiku koostatud dokument, millest nähtub, et kartelli liikmed kavatsesid suhelda „peaosalise” kaudu. Nad kavatsesid vältida igasuguseid koosolekuid ja kirjavahetust ning kasutada koode 1, 2, 3, 4, 6, 7, mis viitasid vastavalt ABB‑le, [Alstomile], Siemensile, VA Techile, Hitachi/JAEPS‑le ja TM T & D‑le, ning märkida umbkaudse hinnataseme, mida nad tahaksid küsida.”

343    Eespool esitatud asjaoludest nähtub, et enne seda, kui kontserni Areva äriühingud oma avaldused tegid, oli komisjonil juba käes ABB poolt koostööteatise alusel tehtud avaldus, mille kohaselt Siemens lõpetas kartelli koosolekutel osalemise alates 1999. aasta lõpust ja teda tähistati alates 2002. aasta juulist koodiga „3”. Tema valduses oli ka kirjalikke tõendeid, mis pärinesid rikkumise toimepanemise ajast ja millest nähtub või millest võis järeldada, et Siemensi kood oli 2002. aasta suvel „3” ja et ta lõpetas kartellis osalemise 1999. aasta septembris. Nende dokumentide tõenduslikku väärtust, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugineb, kontserni Areva äriühingud ei vaidlusta ning seega ei saa seda kohtuasjas T‑117/07 kahtluse alla seada. Seetõttu ei saa kohtuasjas T‑117/07 asuda seisukohale, et kontserni Areva äriühingute poolt koostööteatise alusel tehtud avaldused olid määrava tähtsusega selleks, et komisjon saaks tuvastada, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini. Samuti ei saa kohtuasjas T‑117/07 asuda seisukohale, et kontserni Areva äriühingute avaldused lihtsustasid komisjoni tööd ja et seetõttu oli täidetud koostööteatise lõikes 21 sätestatud tingimus, mis pidi võimaldama Areva T & D SA, Areva T & D AG, Areva ja Areva T & D Holdingu trahvisummasid vähendada.

344    Seega ei rikkunud komisjon vaidlustatud otsuses EÜ artiklit 81, EMP lepingu artiklit 53 ega ka koostööteatise lõiget 21 sellega, et ta ei vähendanud koostööteatise alusel tehtud avalduste eest kontserni Areva äriühingutele määratud trahve.

 Alstomi esitatud kaheksas väide, milles esiteks argumenteeritakse, et rikutud on suuniseid, ja teise võimalusena väidetakse, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

–       Poolte argumendid

345    Kaheksandas väites leiab Alstom esiteks, et vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c on rikutud õigusnormi seetõttu, et nendes punktides on asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 1. jaanuarini 2004 tasumisele kuuluva trahvi kindlaksmääramisel tuginetud kogu tema EMP territooriumi käibele, kuigi EMP leping jõustus alles 1. jaanuaril 1994. Teise võimalusena väidab Alstom, et proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus see, et määratud trahvi suurendatakse kunstlikult sellega, et võetakse arvesse käivet, mis tekkis teatud piirkonnas, mis ei eksisteerinud asjaolude asetleidmise ajal, st 15. aprillist 1988 kuni 1. jaanuarini 1994.

346    Komisjon vaidleb Alstomi argumentidele vastu ja palub käesolev väide ilmse põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Üldkohtu hinnang

347    Käesolevas väites soovitakse põhimõtteliselt vastust küsimusele, kas komisjon on vaidlustatud otsuses määranud Alstomi trahvi asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 kindlaks tema käibe põhjal EMP‑s, ja kui see on nii, siis on komisjon rikkunud õigusnormi.

348    Nagu märgitud eespool punktis 298, nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et konkurentsiõiguse rikkumise eest ettevõtjale määratud trahv peab olema proportsionaalne tuvastatud rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna.

349    Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 on õiguslikud alused, mille alusel võib komisjon ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele määrata trahvi EÜ artikli 81 rikkumiste eest (vt analoogia alusel eespool punktis 126 viidatud 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas Groupe Danone vs. komisjon, punkt 24) ja vajaduse korral ka EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest. Nendes sätetes on märgitud, et igale rikkumises osalenud ettevõtjale määratud trahv ei tohi ületada 10% tema eelneva aasta kogukäibest. Kehtestatud ülempiiri eesmärk on just vältida, et komisjoni määratavad trahvid on ettevõtja suurusega võrreldes ebaproportsionaalsed (Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 24). Lisaks tuleneb määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3, et nendesse piiridesse jääva trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaomase rikkumise kestust ja raskusastet.

350    Kui trahvi lähtesumma määratakse kindlaks rikkumise alusel, siis rikkumise raskusaste tehakse kindlaks mitme muu teguri alusel, mille arvessevõtmisel on komisjonil lai kaalutlusõigus (vt eespool punktis 126 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 25). Rikkumise raskusastme hindamise kriteeriumideks võivad vastavalt olukorrale olla rikkumise esemeks olevate toodete kogus ja väärtus ning ettevõtte suurus ja majanduslik suutlikkus ning seega ka mõju, mida see võis turule avaldada. Sellest tuleneb, et trahvi kindlaksmääramisel on komisjonil lubatud arvestada nii ettevõtja kogukäivet, mis on märk – kuigi ligikaudne ja ebatäielik – ettevõtja suurusest ja tema majanduslikust suutlikkusest, kui ka seda osa sellest käibest, mis on seotud rikkumise esemeks olevate toodetega ja mis näitab seega rikkumise ulatust (vt eespool punktis 247 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121; vt Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑28/99: Sigma Tecnologie vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1845, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

351    Kohtupraktikast tuleneb ka, et selleks, et hinnata ettevõtte suurust ja majanduslikku suutlikkust rikkumise toimepanemise ajal, tuleb kindlasti aluseks võtta selle ettevõtte käive rikkumise toimepanemise ajal (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 86). Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus see, et ainus asjaolu, millele komisjon sel ajal eksisteerinud tegeliku majandusliku olukorra hindamiseks põhimõtteliselt tugineb, on rikkumise viimane täisaasta (vt selle kohta eespool punktis 215 viidatud kohtuotsus Aristrain vs. komisjon, punktid 128 ja 129).

352    Kuigi on tõsi, et suunised ei ole komisjoni poolt asjassepuutuvas valdkonnas vastu võetud otsuste õiguslik alus, tagavad need siiski ettevõtjate õiguskindluse, kuna nendes on sätestatud metoodika, mille komisjon on endale kehtestanud trahvide summa kindlaksmääramiseks (vt eespool punktis 126 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

353    Suuniste kohaselt tuvastatakse rikkumiste raskus mitmesuguste asjaolude põhjal, millest mõnda on komisjon kohustatud arvesse võtma.

354    Selles küsimuses on suunistes sätestatud, et lisaks rikkumise laadile, tegelikule mõjule, mis sellel turule on, ja geograafilise turu suurusele on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkt 1A, neljas lõik).

355    Lisaks võib arvesse võtta ka asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on endil võimalik hinnata, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlikud rikkumise tagajärgedest (punkt 1A, viies lõik).

356    Kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat, näiteks kartelle, võib määratleda kaalutud üldise lähtesumma, et kindlaks määrata iga konkreetne lähtesumma, milles on võetud arvesse iga ettevõtja kaalu ja seega rikkumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadse rikkumise toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt (punkt 1A, kuues lõik).

357    Tuleb märkida, et suunistes ei ole sätestatud, et trahvisummad tuleb arvutada asjaomase turu kogukäibe või ettevõtjate sellel turul saadud käibe alusel. Siiski ei välista suunised seda, et selliseid käibeid tuleks juhul, kui asjaolud seda nõuavad, arvesse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel, et järgida liidu õiguse üldpõhimõtteid. Seega võib käive arvesse tulla eespool punktides 354–356 loetletud erinevate asjaolude arvessevõtmisel (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punktid 283 ja 284, ning eespool punktis 283 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 187).

358    Käesolevas asjas võttis komisjon pärast seda, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 474–479 oli rikkumise raskusastmeks määranud „väga raske rikkumine”, suuniste punktis 1A sätestatud metoodika kohaselt arvesse tegureid, millest lähtuvalt ta ettevõtjaid erinevalt kohtles.

359    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 480–491 nähtub, et komisjon võttis arvesse iga rikkumise toimepanija tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega ka rikkumise tegelikku mõju konkurentsile, et tagada määratud trahvide piisavalt hoiatav mõju.

360    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 481 ja 482 asus komisjon seisukohale, et arvestades, et kartell oli ülemaailmne, tuleb võrdlusbaasiks võtta iga ettevõtte suhteline olulisus GIS projektide ülemaailmse käibes, mis oli igal ettevõttel tuvastatud rikkumises osalemise viimasel täisaastal. Komisjoni hinnangul kajastas see võrdlusbaas õigesti iga ettevõtte suutlikkust tekitada teistele EMP turul tegutsevatele ettevõtetele märkimisväärset kahju ja andis ülevaate tema panusest kartelli tõhususse tervikuna või vastupidi kartelli ebastabiilsusest, mis oleks tekkinud, kui ettevõte ei oleks kartellis osalenud.

361    Alstomi trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võttis komisjon seega võrdlusbaasiks asjassepuutuva ettevõtte GIS projektide ülemaailmse käibe rikkumise viimasel täisaastal, mitte GIS projektide ülemaailmse käibe EMP‑s toime pandud kogu rikkumise vältel. Sellest tuleneb, et Alstomi esitatud väidet ei toeta faktid.

362    Igal juhul tuleneb eeltoodust, et vaidlustatud otsuses ei kaldunud komisjon kõrvale suunistes kehtestatud arvutusmeetodist, ei ületanud määruse nr 17 artiklis 15 ja määruse nr 1/2003 artiklis 23 sätestatud karistuste õiguslikku raamistikku ega rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, otsustades põhimõtteliselt tugineda iga ettevõtte GIS projektide ülemaailmsele käibele rikkumise viimasel täisaastal, et hinnata nende suurust ja suhtelist majanduslikku suutlikkust rikkumise toimepanemise ajal.

363    Eeltoodust tuleneb, et väide, milles argumenteeritakse esiteks, et rikutud on suuniseid, ja teise võimalusena, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb tagasi lükata.

 Kohtukulud

364    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

365    Kohtuasjas T‑117/07, milles hagi osaliselt rahuldati, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et komisjon kannab ühe kümnendiku Areva, Areva T & D Holdingu, Areva T & D SA ja Areva T & D AG kohtukuludest ja ühe kümnendiku enda kohtukuludest. Areva, Areva T & D Holding, Areva T & D SA ja Areva T & D AG kannavad üheksa kümnendikku enda kohtukuludest ja üheksa kümnendikku komisjoni kohtukuludest.

366    Kohtuasjas T‑121/07, milles hagi osaliselt rahuldati, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et komisjon kannab ühe kümnendiku Alstomi kohtukuludest ja ühe kümnendiku enda kohtukuludest. Alstom kannab üheksa kümnendikku enda kohtukuludest ja üheksa kümnendikku komisjoni kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T‑117/07 ja T-121/07 kohtuotsuse huvides.

2.      Tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse K(2006) 6762 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) artikli 2 punktid b ja c.

3.      Otsuse K(2006) 6762 lõplik artikli 1 punktides b–f tuvastatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

–        aktsiaselts Alstom: 10 327 500 eurot;

–        Alstom on kohustatud tasuma solidaarselt Areva T & D SA‑ga 48 195 000 eurot ning Areva T & D SA on tema poolt tasumisele kuuluvast summast kohustatud tasuma 20 400 000 eurot solidaarselt Areva T & D AG, aktsiaselts Areva ja Areva T & D Holding SA‑ga.

4.      Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Kohtuasjas T‑117/07 kannab Euroopa Komisjon ühe kümnendiku Areva, Areva T & D Holdingu, Areva T & D SA ja Areva T & D AG kohtukuludest ja ühe kümnendiku enda kohtukuludest. Areva, Areva T & D Holding, Areva T & D SA ja Areva T & D AG kannavad üheksa kümnendikku enda kohtukuludest ja üheksa kümnendikku komisjoni kohtukuludest.

6.      Kohtuasjas T‑121/07 kannab komisjon ühe kümnendiku Alstomi kohtukuludest ja ühe kümnendiku enda kohtukuludest. Alstom kannab üheksa kümnendikku enda kohtukuludest ja üheksa kümnendikku komisjoni kohtukuludest.

Pelikánová Jürimäe Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. märtsil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Asjassepuutuv toode

Asjassepuutuvad ettevõtjad

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktide b, c, d, e ja f tühistamise nõue

Sissejuhatavad märkused

Alstomi isikliku vastutuse üleminek Areva T & D SA‑le ja Areva T & D AG‑le tema GIS-ga seotud tegevusüksuse rikkumises osalemise eest perioodil 15. aprillist 1988 kuni 6. detsembrini 1992

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Alstomi kui Alstom T & D SA ja Alstom T & D AG 100% emaettevõtja isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodil 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 15. aprillist 1988 kuni 8. jaanuarini 2004 Alstomile tekkinud isikliku vastutuse üleminek kontserni Areva äriühingutele seoses selle ettevõtte võõrandamisega kontsernile Areva

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Areva T & D SA ja Areva T & D AG isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte rikkumises osalemise eest perioodidel 7. detsembrist 1992 kuni 8. jaanuarini 2004 ja 22. detsembrist 2003 kuni 8. jaanuarini 2004

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Areva ja Areva T & D Holdingu kui Areva T & D SA ja Areva T & D AG 100% osalusega emaettevõtjate isiklik vastutus asjassepuutuva ettevõtte osaluse eest rikkumises perioodil 9. jaanuarist 2004 kuni 11. maini 2004

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Alstomile süüks pandud rikkumise katkestamine 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Nõue tühistada või muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkte b ja c

Aegumise sätete rikkumine vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b Alstomile isikliku trahvi määramisel

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

EÜ artiklist 81 ja EMP lepingu artiklist 53 tulenevate trahvide solidaarse tasumise reeglite rikkumine, EÜ artikli 7 rikkumine, õiguskindluse, tagasiulatuva jõu puudumise, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, samuti õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumine, karistuste individuaalsuse põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumine Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c märgitud karistuste määramisel

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Kaitseõiguse tagamise põhimõtte ja määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 1 rikkumine

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Alstomile ja kontserni Areva äriühingutele vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides b ja c määratud trahvi põhisumma suurendamine 50%

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Kontserni Areva äriühingute seitsmes väide, mis puudutab ilmset hindamisviga ja EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ning koostööteatise rikkumist seetõttu, et komisjon ei vähendanud nende trahvi koostöö eest haldusmenetluses

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Alstomi esitatud kaheksas väide, milles esiteks argumenteeritakse, et rikutud on suuniseid, ja teise võimalusena väidetakse, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.

1 – Välja jäetud konfidentsiaalne teave.