Kohtuasi T-93/18
International Skating Union
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 16. detsembri 2020. aasta otsus
Konkurents – Ettevõtjate ühendus – Kiiruisutamisvõistlused – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Spordialaliidu eeskirjad – Konkurentsiõiguse ja spordi eripära ühitamine – Spordikihlveod – Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus – Suunised trahvide arvutamise kohta – ELTL artikli 101 territoriaalne kohaldamisala – Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang – Parandusmeetmed
1. Tühistamishagi – Väited – Puuduvad või ebapiisavad põhjendused – Analüüs – Piirdumine üksnes argumentidega, millega ei seata kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendatust
(ELTL artiklid 263 ja 296)
(vt punktid 53 ja 54)
2. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsus, millega kohaldatakse konkurentsieeskirju – Komisjoni otsus, millega tuvastatakse rikkumine ja kohustatakse võtma parandusmeetmeid – Väidetavalt vastuolulised põhjendused
(ELTL artiklid 263 ja 296)
(vt punktid 56–61)
3. Keelatud kokkulepped – Ettevõtjate ühenduste otsused – Mõiste – Rahvusvahelise spordialaliidu eeskirjad, mis käsitlevad liitunud sportlaste osalisemist võistlustel
(ELTL artikkel 101)
(vt punktid 69–75)
4. Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Loa andmise pädevusega rahvusvahelise spordialaliidu eeskirjad – Kvalifitseerimine eesmärgil põhinevaks piiranguks – Kahjustamine piisavas ulatuses – Hindamiskriteeriumid – Eeskirjade sisu, eesmärk ja kontekst – Liitunud sportlastele ilma loata võistlusel osalemise eest määratav võistluskeeld – Õiguspäraste ja proportsionaalsete eesmärkide saavutamiseks vajalikud piirangud – Üldiselt spordi spetsiifilise eripära ning selle sotsiaalse ja kasvatusliku ülesande arvesse võtmine
(ELTL artikkel 101 ja artikli 165 lõige 1)
(vt punktid 77–79, 82, 100 ja 106)
5. Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Loa andmise pädevusega rahvusvahelise spordialaliidu eeskirjad – Kvalifitseerimine eesmärgil põhinevaks piiranguks – Kahjustamine piisavas ulatuses – Hindamine – Eeskirjad, mille eesmärk on kaitsta spordiala usaldusväärsust kihlvedudega seotud ohtude vastu ja tagada ühtsete standardite järgimist spordivõistlustel – Õiguspäraseid eesmärke taotlevad eeskirjad – Loa andmise pädevuse teostamine rahvusvahelise spordialaliidu poolt tema enda äranägemisel – Võistlejatele määratavate karistuste ebaproportsionaalsus – Eesmärgil põhinev piirang
(ELTL artikkel 101 ja artikli 165 lõige 1)
(vt punktid 85–89, 91–95, 100, 101, 106, 108 ja 109)
6. Konkurents – Liidu eeskirjad – Territoriaalne kohaldamisala – Komisjoni pädevus – Keelatud kokkuleppe vahetu, olulise ja ettenähtava mõju kriteerium – Hindamine
(ELTL artikkel 101)
(vt punktid 125–130)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus – Ettekirjutused ettevõtjatele – Piirid – Muu eeskirja kui see, mis kujutab endast tuvastatud rikkumist, muutmise kohustus – Rahvusvahelise spordialaliidu vahekohtueeskirjad – Analoogia raskendavate asjaoludega – Lubamatus
(ELTL artikkel 101; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 28)
(vt punktid 143–161)
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Rikkumiste lõpetamine – Komisjoni pädevus – Ettekirjutused ettevõtjatele – Tuvastatud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks sobivate meetmete nimetamine – Piirid
(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1)
(vt punktid 167–172)
Kokkuvõte
Üldkohus kinnitab, et Rahvusvahelise Uisuliidu (ISU) reeglid, mis näevad ette ranged karistused sportlastele, kes osalevad kiiruisutamisvõitlustel, mida uisuliit ei ole tunnustanud, on Euroopa Liidu konkurentsieeskirjadega vastuolus
Seevastu vaidlustas komisjon ISU vahekohtueeskirjad ekslikult
International Skating Union (Rahvusvaheline Uisuliit, edaspidi „ISU“) on ainus Rahvusvahelise Olümpiakomitee („ROK“) tunnustatud rahvusvaheline spordialaliit, kelle ülesanne on reguleerida ja korraldada iluuisutamist ja kiiruisutamist. ISU tegeleb samuti äritegevusega, mille raames ta korraldab rahvusvahelisi kõige olulisemaid kiiruisutamisvõistlusi, nagu Euroopa ja maailmameistrivõistlused ning taliolümpiamängud.
Aastal 2014 kavatses Korea äriühing Icederby International Co. Ltd korraldada Dubais (Araabia Ühendemiraadid) kiiruisutamisvõistluse, mis sisaldas uue formaadiga jõuproove. Kuna ISU sellele üritusele luba ei olnud andnud, ei suutnud korraldav äriühing tagada professionaalsete kiiruisutajate osalemist, mistõttu pidi ta sellest projektist loobuma. Nimelt kohaldatakse ISU liikmeks olevatesse riiklikesse alaliitudesse kuuluvatele uisutajatele ISU põhikirjast tulenevat eelneva loa korda, mis sisaldab „osalemisreegleid“. Nende reeglite sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt tõi osalemine ilma loata võistlusel osalenud uisutajale kaasa eluaegse keelu osaleda ISU korraldatavatel võistlustel.
Lahendades kaebust, mille esitasid kaks Madalmaade professionaalset uisutajat, leidis Euroopa Komisjon 8. detsembri 2017. aasta otsuses(1) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et ISU osalemisreeglid on vastuolus liidu konkurentsieeskirjadega (ELTL artikkel 101), kuna nende eesmärk oli piirata professionaalsete kiiruisutajate võimalusi osaleda vabalt kolmandate isikute korraldatavatel rahvusvahelistel võistlustel ja seetõttu võtsid need kolmandatelt isikutelt võimaluse kasutada sportlaste teenuseid, mis on vajalikud nende võistluste korraldamiseks. Komisjon kohustas seetõttu ISUt karistusmakse ähvardusel lõpetama tuvastatud rikkumine, jättes talle samas trahvi määramata.
ISU esitas vaidlustatud otsuse peale hagi Üldkohtusse. Üldkohus, kel tuli esimest korda võtta seisukoht komisjoni otsuse suhtes, millega tuvastati spordialaliidu eeskirjade vastuolu liidu konkurentsiõigusega, kinnitab, et komisjon kvalifitseeris põhjendatult asjaomased eeskirjad eesmärgil põhinevaks konkurentsipiiranguks, kuid tühistab vaidlustatud otsuse osas, mis puudutab ISU suhtes kehtestatud parandusmeetmeid.
Üldkohtu hinnang
Esiteks leiab Üldkohus, et komisjon järeldas õigesti, et osalemisreeglite eesmärk on piirata konkurentsi ELTL artikli 101 tähenduses.
Üldkohus tuvastas sellega seoses kõigepealt, et ISU olukord võib tekitada huvide konflikti. Nimelt ühelt poolt on ISU‑l reguleeriv roll, mis annab talle pädevuse kehtestada tema hallatavatel spordialadel eeskirju ja seega anda luba kolmandate isikute korraldatavatele võistlustele, samas kui teiselt poolt korraldab ta oma äritegevuses ise kõige olulisemaid kiiruisutamisvõistlusi, kus professionaalsed uisutajad peavad elatise teenimiseks osalema. Üldkohus leiab, et kohustusi, mida spordialaliit peab oma reguleeriva rolli teostamisel ELTL artikli 101 kohaselt täitma, on käsitletud väljakujunenud kohtupraktikas ELTL artiklite 102 ja 106 kohaldamise kohta(2), nii et neil asjaoludel peab ISU loataotluste läbivaatamisel tagama, et kolmandatelt isikutelt, kes kiiruisutamisvõistlusi korraldavad, ei võetaks põhjendamatult ligipääsu asjaomasele turule, kahjustades sellega konkurentsi sel turul.
Seda arvestades analüüsib Üldkohus nüüd komisjoni hinnangut osalemisreeglite sisu kohta. Ta leiab alustuseks, et nimetatud reeglid ei sätesta sõnaselgelt nendega taotletavaid õiguspäraseid eesmärke ja neis on loa andmise kriteeriumid ette nähtud alles alates aastast 2015 ja sedagi mitteammendavalt. Neil asjaoludel ei saa alates sellest kuupäevast kohaldatud nõudeid kõiki pidada loa andmise kriteeriumideks, mis on selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad, ja mis sellistena peavad võimaldama tagada võistluste korraldajatele tegeliku ligipääsu asjaomasele turule. Seetõttu leiab Üldkohus, et ISU-l säilis ka pärast loa andmise kriteeriumide vastuvõtmist 2015. aastal ulatuslik kaalutlusõigus keelduda loa andmisest kolmandate isikute pakutavateks võistlusteks.
Lisaks rõhutab Üldkohus karistuste süsteemi kohta, et ettenähtud karistuste rangus on iseäranis oluline tegur, kui vaadelda konkurentsi nõuetekohast toimimist takistavaid asjaolusid asjaomasel turul. Nimelt võib selline rangus heidutada sportlaste soovi osaleda võistlustel, millele ISU pole luba andnud, ka juhul, kui selliseks loa andmisest keeldumiseks puudub igasugune õiguspärane alus. Käsitletavas asjas leiab Üldkohus, et osalemisreeglites ette nähtud karistused on isegi pärast 2016. aastal sisse viidud leevendusi ebaproportsionaalsed. Nimelt ei jäänud alates sellest kuupäevast mitte üksnes rikkumiste kategooriad ebaselgelt määratletuks, vaid rangeks jäi ka nende karistuste kestus, mis määratakse osalemise eest ilma loata kolmandate isikute korraldatavatel võistlustel, võttes arvesse uisutaja karjääri keskmist kestust.
Lõpuks analüüsib Üldkohus komisjoni hinnangut osalemisreeglitega taotletavate eesmärkide suhtes. Üldkohus meenutab sellega seoses, et spordi usaldusväärsuse kaitse on õiguspärane eesmärk, mida tunnustab ELTL artikkel 165. Üldkohus möönab sellest tulenevalt, et ISU võis õiguspäraselt kehtestada reegleid, mille eesmärk on nii hoida ära spordikihlvedudest tulenevaid võistluste manipuleerimise ohte kui ka tagada spordivõistluste vastavus ühtsetele standarditele. Sellest hoolimata lähevad käsitletaval juhul ISU poolt vastu võetud reeglid kaugemale sellest, mis on niisuguste eesmärkide saavutamiseks vajalik, ja seetõttu ei ole nad nende samade eesmärkidega proportsionaalsed. Seetõttu järeldas komisjon õiguspäraselt, et eelneva loa süsteemist tulenevaid piiranguid ei saa asjaomaste eesmärkidega õigustada.
Kõiki neid kaalutlusi arvestades järeldas komisjon seega õigesti, et niisugused osalemisreeglid on eelkõige nende sisu poolest piisavalt kahjustavad, et neid võiks pidada eesmärgi tõttu konkurentsi piiravateks.
Teiseks käsitleb Üldkohus nende parandusmeetmete õiguspärasust, mis võeti vaidlustatud otsuses selleks, et lõpetada tuvastatud rikkumine, ja nõustub osaliselt hageja tühistamisnõudega, kuna komisjon kohustas karistusmakse ähvardusel muutma oluliselt ISU vahekohtueeskirju juhul, kui säilitatakse eelneva loa süsteem.
Selle kohta märgib Üldkohus, et komisjon leidis, et vahekohtueeskirjad, mis annavad Lausanne’is (Šveits) asuvale Spordiarbitraaži Vahekohtule ainupädevuse lahendada kaebusi osalemiskeelde puudutavate otsuste peale, ja muudavad sellise vahekohtumenetluse kohustuslikuks, tugevdavad osalemisreeglitest tulenevaid konkurentsipiiranguid. Kuna komisjon juhindus trahvide arvutamise suunistest(3) ja täpsemalt seal sisalduvast mõistest „raskendav asjaolu“, rõhutab Üldkohus, et üksnes sellised ebaseaduslikud tegevused või asjaolud, mis muudavad rikkumise kahjulikumaks, võivad õigustada liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvi suurendamist. Üldkohus leiab aga, et käsitletavas asjas niisuguseid ebaseaduslikke asjaolusid ei esine. Seega ei saanud komisjon järeldada, et ISU vahekohtueeskirjad kujutavad endast raskendavat asjaolu.