Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
8. mai 2024(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab jalatsit – Varasemad ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristatavus – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b ja artikli 6 lõige 1
Kohtuasjas T‑758/22,
Puma SE, asukoht Herzogenaurach (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Schunke ja P. Trieb,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Ivanauskas,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli
Fujian Daocheng Electronic Commerce Co. Ltd, asukoht Quanzhou (Hiina),
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president F. Schalin (ettekandja), kohtunikud P. Škvařilová-Pelzl, I. Nõmm, G. Steinfatt ja D. Kukovec,
kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 18. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis on hageja Puma SE esitanud nõude tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 21. septembri 2022. aasta otsus (asi R 1876/2021‑3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja esitas 1. aprillil 2021 EUIPO-le taotluse tunnistada kehtetuks ühenduse registreeritud disainilahendus, mis oli registreeritud Fujian Daocheng Electronic Commerce Co. Ltd 23. detsembril 2020 esitatud taotluse alusel ja esitatud sellistes vaadetes:
3 Toode, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuulub 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 02.04 ja vastab kirjeldusele: „jalatsid“.
4 Kehtetuks tunnistamise taotluse alusena oli märgitud nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 25 lõige 1 punkt b koostoimes selle määruse artikli 6 lõikega 1.
5 Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse puudumisele eelkõige võrreldes järgmisena esitatud varasemate disainilahenduste ja toodetega:
– varasem disainilahendus nr 1286116‑0005 (edaspidi „D 1“):
– varasem disainilahendus nr 1286116‑0006 (edaspidi „D 2“):
– varasem disainilahendus nr 1286116‑0003 (edaspidi „D 3“):
– varasem disainilahendus nr 1286116‑0002 (edaspidi „D 4“):
– varasem disainilahendus nr 1286116‑0001 (edaspidi „D 5“):
– toode NRGY v2, mis kannab kaubamärki PUMA ja sisaldub tootekataloogis „Run/Train/Fit A/W 2016“ (edaspidi „D 6“):
– toode Mega NRGY Knit, mis sisaldub tootekataloogis „Run/Train/Fit A/W 2017“ (edaspidi „D 7“):
6 Tühistamisosakond lükkas 10. septembril 2021 vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi põhjendusel, et kõnealune disainilahendus on eristatav.
7 Hageja esitas 8. novembril 2021 EUIPO-le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
8 Vaidlustatud otsusega jättis apellatsioonikoda selle kaebuse rahuldamata. Esiteks leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et varasemad disainilahendused D 1 – D 7 on määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Teiseks leidis ta seoses määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses mõistega „asjatundja“, et asjaomane kasutaja on isik, kes harilikult ostab jalatseid ja osutab neile suhteliselt suurt tähelepanu. Kolmandaks märkis apellatsioonikoda seoses loomevabadusega, et autoril on jalatsite loomisel suur vabadus, täpsemalt vabadus valida struktuur, kuju, materjal, värv, muster ja dekoratiivelemendid. Neljandaks märkis ta üldmulje kohta, et asjatundlikule kasutajale jääb vaidlusalusest disainilahendusest erinev üldmulje kui varasematest disainilahendustest D1 – D 7. Apellatsioonikoda järeldas seega, et vaidlusalust disainilahendust ei tule määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel koostoimes sama määruse artikli 6 lõikega 1 kehtetuks tunnistada.
Poolte nõuded
9 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;
– mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluses kantud kulud välja EUIPO-lt.
10 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtuistungi toimumise korral kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hageja esimese nõude teise osa vastuvõetavus
11 Esimese nõude teises osas palub hageja Üldkohtul tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks.
12 Sellega seoses tuleb märkida, et selle nõudega on hageja esitanud määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 3 alusel muutmisnõude, paludes Üldkohtul teha otsus, mille oleks pidanud tegema apellatsioonikoda (vt selle kohta 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Şölen Çikolata Gıda Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO – Zaharieva (jäätisetuutu pakend), T‑794/16, ei avaldata, EU:T:2018:70, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
Sisulised küsimused
13 Hageja esitab üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sama määruse artikli 6 lõikega 1, kuna sisuliselt ei arvestanud apellatsioonikoda varasemate disainilahenduste kaitse ulatusega ja järeldas ekslikult, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav.
14 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b kohaselt võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui see ei vasta kõnealuse määruse artiklites 4–9 ette nähtud tingimustele, eelkõige tingimustele, et disainilahendus peab olema uudne ja eristatav.
15 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus eristatavaks, kui asjatundlikule kasutajale sellest jääv üldmulje erineb üldmuljest, mis jääb mis tahes disainilahendusest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus.
16 Ühenduse disainilahenduse eristatavust hinnatakse sisuliselt neljast etapist koosneva analüüsi teel. Selle analüüsi käigus tehakse esiteks kindlaks, millisesse tööstusharusse kuuluvad tooted, milleks või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud; teiseks tehakse lähtuvalt toodete otstarbest kindlaks nende asjatundlik kasutaja ja asjatundlikku kasutajat silmas pidades see, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega ja kui tähelepanelik on ta disainilahenduste võrdlemisel sarnaste ja erinevate aspektide suhtes; kolmandaks määratletakse, milline on disainilahenduse väljatöötamisel autori vabadusaste, mille mõju eristatavusele on pöördvõrdeline, ning neljandaks tehakse seda arvesse võttes kindlaks asjatundlikule kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest ja mis tahes varasemast disainilahendusest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, eraldi võetuna jääva üldmulje – võimaluse korral otsese – võrdlemise tulemus (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Visi/one vs. EUIPO – EasyFix (sõidukitele mõeldud sildihoidja), T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda sai käesoleval juhul põhjendatult järeldada, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav.
Varasemate disainilahenduste avalikustamine, asjatundlik kasutaja ja autori vabadusaste
18 Mis kõigepealt puutub varasemate disainilahenduste avalikustamisesse, siis leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 sisuliselt, et esiteks nähtub varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 puhul EUIPO andmebaasist „eSearch“ ning teiseks varasemate disainilahenduste D 6 ja D 7 puhul kataloogide väljavõtetest, et need disainilahendused on piisavalt avalikustatud, et neid saaks vaidlusaluse disainilahenduse kehtivuse hindamisel arvesse võtta.
19 Seejärel tõdes apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27, et vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks jalatsite puhul, mistõttu on asjatundlik kasutaja, olles jalatsitest huvitatud, nende kasutamisel suhteliselt tähelepanelik.
20 Lõpuks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 30, et autori vabadusaste on kõrge, kuna jalatsite puhul on see piiratud vaid vajadusega järgida jala ergonoomikat ning eeldusega, et jalatsid peavad olema tugevad, võimaldama säilitada stabiilse kehahoiaku ning olema kasutaja jaoks mugavad ja ohutud. Siiski saab autor vabalt valida muu hulgas kuju, materjali, värvi, mustri ja dekoratiivelemendid.
21 Nende apellatsioonikoja järeldustega – mis kohtuasja toimikus olevaid tõendeid arvestades on ilmselgelt paikapidavad ning mida pooled ei ole pealegi vaidlustanud – tuleb nõustuda.
Asjaomaste disainilahenduste olulised osad
22 Hageja väidab, et varasemad disainilahendused D 1 – D 5 on registreeritud märkega „jalatsite tallad“ ning punktiirjoonega näidatud ülejäänud jalatsi graafiline kujutis on varasemates disainilahendustes esitatud üksnes selleks, et näidata vaatlejale, kuidas tald kinnitub jalatsi ülejäänud osa külge. Järelikult saab vaidlusalust disainilahendust varasemate disainilahendustega D 1 – D 5 võrrelda üksnes lähtudes jalatsi tallast, mis on jalatsi oluline osa, sest vastasel juhul jääks selle osa kaitse toimeta.
23 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
24 Käesoleval juhul ei ole hageja nõus sellega, et asjaomastest disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel võeti arvesse ühelt poolt vaidlusaluse disainilahenduse pealset ja teiselt poolt varasemates disainilahendustes D 1 – D 5 punktiirjoonega esitatud osi. Neid kahte etteheidet tuleb üksteise järel analüüsida, et teha kindlaks olulised osad, mida tuleb asjaomastest disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel arvesse võtta.
– Olulised osad, mida tuleb arvesse võtta vaidlusaluse disainilahenduse puhul
25 Asjakohane on meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 6 kohaselt tuleb vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel lähtuda iga disainilahenduse välimusest kui tervikust (28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑123/20, EU:C:2021:889, punkt 46).
26 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes selle määruse artikliga 6 tuleb vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel siiski aluseks võtta vaidlusaluse disainilahenduse avalikustatud omadused ja võrrelda tuleb üksnes asjaomase disainilahenduse kaitstud omadusi, võtmata arvesse eelkõige tehnilisi omadusi, mis ei ole kaitstud (vt selle kohta 10. novembri 2021. aasta kohtuotsus Eternit vs. EUIPO – Eternit Österreich (ehituspaneel), T‑193/20, EU:T:2021:782, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Sellega seoses ei oma asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel tähtsust asjaolu, et varasema disainilahendusega on avalikustatud selliseid muid osi, mis vaidlusaluses disainilahenduses puuduvad (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Haverkamp IP vs. EUIPO – Sissel (kliburanna pinna muster), T‑228/16, ei avaldata, EU:T:2018:369, punkt 38, ja 10. novembri 2021. aasta kohtuotsus Ehituspaneel, T‑193/20, EU:T:2021:782, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Seega tuleb vastandatud disainilahenduste võrdlemise eesmärgil kindlaks teha need osad, mis on vaidlusaluse disainilahendusega tegelikult kaitstud ja mis seega on võrdlemisel asjakohased (21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kliburanna pinna muster, T‑228/16, ei avaldata, EU:T:2018:369, punkt 37).
29 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vaidlusalune disainilahendus on registreeritud märkega „jalatsid“ ja selles on esitatud erinevaid vaated kogu jalatsimudelist, nagu nähtub eespool punktist 2.
30 Seega tuleb eespool punktides 25–28 viidatud kohtupraktikat arvestades võtta vaidlusaluse disainilahenduse ja varasemate disainilahenduste omavahel võrdlemisel arvesse kõiki osi, mis tegelikult on kaitstud vaidlusaluse disainilahendusega, milles on esitatud kogu jalats, mis koosneb nii tallast kui pealsest.
31 Asjaomaste disainilahenduste võrdlus ei saa seega piirduda üksnes sellega, et vaidlusaluse disainilahenduse talla välimust võrreldakse tallaga, mis varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 puhul on ainus kaitstud osa.
32 Hageja väidab, et sellise lahenduse tagajärjel satub kahtluse alla võimalus kaitsta disainilahendusena ainult ühte toote osa. Tuleb siiski tõdeda, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b ette nähtud kehtetuse alusest lähtuv kontroll ei kuulu – erinevalt sama määruse artikli 25 lõike 1 punktis e nimetatud alusest või rikkumismenetlusest – varasema õiguse kaitse konstruktsiooni konteksti. Nimelt on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b ette nähtud kehtetuse aluse puhul vaja kindlaks teha üksnes see, kas vaidlusalune disainilahendus vastab nimetatud määruse artiklites 4–9 ette nähtud registreerimistingimustele.
33 Kui aga võtta – nagu soovib hageja – aluseks varasema disainilahenduse kaitstud omadused vaidlusaluse disainilahenduse omade asemel, tähendaks see, et vaidlusaluse disainilahenduse kaitstud osade võrdlemine on välistatud. Selle tagajärjel jääks – vastuolus määruse nr 6/2002 artikliga 4 – kontrollimata, kas asjaomane disainilahendus tervikuna vastab kaitse tingimustele.
34 Mis lisaks puutub hageja argumenti, et tald on jalatsi peamine osa, siis tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud, et disainilahenduste võrdlemisel võib neist igaühest jäävas üldmuljes domineerida asjaomaste toodete või nende osade teatav omadus. Selleks et teha kindlaks, kas mingi omadus on toote või selle osa puhul domineeriv, on vaja hinnata toote või selle osa erinevate omaduste suuremat või väiksemat mõju selle toote või selle osa välimusele (vt selle kohta 25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (mängud), T‑231/10, ei avaldata, EU:T:2013:560, punkt 36).
35 EUIPO eeskujul tuleb siiski tõdeda, et hageja ei ole märkinud, miks tuleb talda pidada jalatsi peamiseks osaks, mis sellisena saab olla võrdluse ainus alus. Isegi kui eeldada, et puhtalt tehnilisest seisukohast on see nii, ei ole see järeldus disainilahenduse kaitse raames asjakohane, kuna – vastupidi patendile – kaitstud on üksnes välimus.
36 Käesoleval juhul ei ole põhjust asuda seisukohale, et puhtalt visuaalsest küljest on tald asjatundliku kasutaja jaoks selline omadus, mis on ülejäänud jalatsiga võrreldes domineeriv. Äärmisel juhul on tallal jalatsist kui tervikust jäävas visuaalses muljes sama suur tähtsus kui pealsel.
37 Seega ei saa eespool punktis 34 viidatud kohtupraktikat arvestades asuda seisukohale, et asjaomastest disainilahendustest jäävas üldmuljes domineerib talla välimus.
– Olulised osad, mida tuleb arvesse võtta varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 puhul
38 Kuigi EUIPO suunised ühenduse registreeritud disainilahenduse taotluste läbivaatamise kohta ei ole siduvad, on need aluseks EUIPO praktikale disainilahenduse valdkonnas (vt analoogia alusel 8. juuni 2022. aasta kohtuotsus Muschaweck vs. EUIPO – Conze (UM), T‑293/21, EU:T:2022:345, punkt 38). Seoses käesoleva küsimusega on nimetatud suuniste 31. märtsil 2023 kehtinud redaktsiooni punktis 5.4 ette nähtud:
„[V]isuaalne välistamine viitab sellele, et disainilahenduse kujutise teatavatele osadele kaitset ei taotleta ning nende osas puudub registreeritud disainilahendus. Sellise välistamisega osutatakse seega osadele, millele kaitset taotletud ei ole. Seda võib teha, [eeskätt] välistades punktiirjoone, kujutise teraliselt esitamise või värvilise varjutamise abil need disainilahenduse omadused, millele kaitset ei taotleta […]“.
39 Käesoleval juhul on varasemad disainilahendused D 1 – D 5 registreeritud viitega tootele „jalatsi tallad“ ning – nagu nähtub eespool punktist 5 – neis on kujutatud jalatsitalda, millele on punktiirjoonega lisatud pealse välimus. Tuleb tõdeda, et punktiirjoonega kujutatud pealsele ei ole kaitset taotletud.
40 Ent nagu nähtub eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikast, tuleb vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel lähtuda vaidlusaluse disainilahenduse avalikustatud ja kaitstud omadustest, milleks on jalatsi talla ja pealse välimus.
41 Seetõttu tuleb kindlaks teha, kas vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel võib varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 osas arvesse võtta jalatsi pealse välimust, hoolimata asjaolust, et tegemist on omadustega, millele kaitset ei taotletud.
42 Sellega seoses nähtub määruse nr 6/2002 põhjendusest 14, et disainilahenduse eristatavuse hindamine määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel koostoimes sama määruse artikliga 6 peab seisnema selle kindlaks tegemises, kas disainilahendust vaatlevale asjatundlikule kasutajale jääv üldmulje erineb selgelt üldmuljest, mis jääb talle olemasolevatest disainilahendusest (16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Davide Groppi vs. EUIPO – Viabizzuno (laualamp), T‑187/20, EU:T:2021:363, punkt 25).
43 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b koostoimes selle määruse artikliga 6 sätestatud kehtetuse aluse analüüsi raames on varasema disainilahenduse ainus ülesanne näidata seda, milliseid kunstilisi lahendusi on varem juba kasutatud. Selliselt on hõlmatud kõik asjaomase tootega seotud olemasolevad disainilahendused, mis on tehtud kättesaadavaks asjaomase disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise kuupäeva seisuga. Varasem disainilahendus kuulub selliste olemasolevate disainilahenduste hulka siiski üksnes niivõrd, kuivõrd see on avalikustatud (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Laualamp, T‑187/20, EU:T:2021:363, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Seega ei tule selleks, et teha kindlaks, kas varasema disainilahenduse osi saab arvesse võtta, lähtuda mitte selle disainilahenduse kaitse objektist, vaid üksnes sellest, kas asjaomased osad on avalikustatud.
45 Selles küsimuses on määruse nr 6/2002 artikli 7 lõikes 1 täpsustatud, et disainilahendus loetakse avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitletud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud enne määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui ei saa mõistlikult eeldada, et Euroopa Liidus asjaomases sektoris tegutsevad ettevõtjad on sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saanud.
46 Lisaks on selleks, et disainilahenduse avalikkusele kättesaadavaks tegemine tooks kaasa kõigi selle osade avalikustamise, tingimata vajalik, et need osad oleksid avalikustatuna selgelt ja täpselt näha (vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑123/20, EU:C:2021:889, punktid 38 ja 39).
47 Käesoleval juhul ei ole hageja vaidlustanud seda, et varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 osad, millele ei ole kaitset taotletud, nimelt punktiirjoonega kujutatud jalatsipealne, on samuti avalikustatud samal ajal kui nende disainilahenduste kaitstud osa. Lisaks tuleb märkida, et varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 osad, millele ei ole kaitset taotletud, on esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, nii et ilma tõlgendamiseks pingutusi tegemata on näha jalatsi pealse ja selle eri osade – näiteks kannakapp, paelad või ka pööv – välimus.
48 Seetõttu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 32 õigesti, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel võib arvesse võtta varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 neid osi, millele kaitset taotletud ei ole.
Üldmulje
49 Hageja väidab ühelt poolt, et mis puutub talda, siis on vaidlusalusel disainilahendusel ja varasematel disainilahendustel samad omadused, ning teiselt poolt, et vaidlusaluse disainilahenduse vahetalla omadused on identsed varasema disainilahenduse D 7 vahetalla omadustega.
50 Teise võimalusena väidab hageja, et disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus on võimalik üksnes seoses varasemate disainilahendustega D 6 ja D 7, millest jääb samasugune üldmulje kui vaidlusalusest disainilahendusest. Üldmulje kontekstis ei ole hageja nõus sellega, et vaidlustatud otsuse punktis 42 on arvesse võetud varasemas disainilahenduses D 6 olevat ehisriba, mis algab laia horisontaalse ristlõikega ja piki pealse külge kaardudes kitseneb, sest selle puhul on tegemist ELi kaubamärgiga. Samuti ei ole hageja nõus sellega, et vaidlustatud otsuse punktis 43 on arvesse võetud paelte asetust asjaomastes disainilahendustes, kuna tegemist on muudetava osaga.
51 Lisaks väidab hageja, et vastupidi apellatsioonikoja tuvastusele on ka varasematel disainilahendustel D 6 ja D 7 sarnaselt vaidlusaluse disainilahendusega põõn paelte keele peal paigal hoidmiseks.
52 Lõpuks vaidleb hageja vastu ka apellatsioonikoja hinnangule, et vaidlusaluse disainilahenduse liist on varasemate disainilahenduste D 6 ja D 7 madala liistuga võrreldes kõrgem ja kumeram. Need erinevused ei ilmne piltidelt ja need ei saa tingida erinevat üldmuljet.
53 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
54 Disainilahenduse eristatavus tuleneb asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse selliseid erinevusi, mis – olgugi et tegemist ei ole täiesti tühiste detailidega – on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta kõnealust üldmuljet, kuid võttes arvesse erinevusi, mis on sedavõrd silmatorkavad, et tingivad erineva üldmulje (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Antrax It vs. EUIPO – Vasco Group (radiaatorite termosifoon-soojusvahetid), T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Lisaks nähtub kohtupraktikast, et eri disainilahendustest jäävaid üldmuljeid tuleb võrrelda sünteetiliselt ja piirduda ei tohi teatava hulga sarnasuste ja erinevuste analüütilise võrdlemisega (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Roca Sanitario vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Villeroy & Boch (ühe kangiga kraan), T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 58).
56 Pealegi ei ole vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse kindlakstegemise eesmärgil üldmulje võrdlemisel asjakohased need asjaomastes disainilahendustes kasutatud sõnalised ja kujutisosad, mis on kaubamärgid ja eristavad tähised, millel ei ole ehis- või dekoratiivfunktsiooni ning mis ei kujuta endast toote selliseid omadusi, millest tuleneb asjaomaste toodete välimus määruse nr 6/2002 artikli 3 punktide a ja b tähenduses (vt selle kohta 10. novembri 2021. aasta kohtuotsus Sanford vs. EUIPO – Avery Zweckform (etiketid), T‑443/20, EU:T:2021:767, punkt 80).
57 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 31 ja 48, tuleb varasemate disainilahenduste D 1 – D 5 neid osi, millele kaitset taotletud ei ole, arvesse võtta seetõttu, et need on avalikustatud ja esitatud selgelt ja täpselt, ning asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel ei saa – vastupidi sellele, mida väidab hageja – piirduda sellega, et omavahel võrreldakse taldu.
58 Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 37, ei ole asjaomastest disainilahendustest jääva üldmulje põhjal asjakohane omistada suuremat tähtsust jalatsi ühele või teisele konkreetsele osale.
– Vaidlusaluse disainilahenduse ja varasemate disainilahenduste D 1 ja D 2 võrdlus
59 Apellatsioonikoda tõdes vaidlustatud otsuse punktis 34, et asjaomased disainilahendused ühtivad üksnes selle poolest, et tegemist on jalatsitega, millel on viis paari paelasilmi ja tagant ettepoole õhenev pinnamustriga tald ning need on piisavalt erinevad, et neist jääks asjatundlikule kasutajale erinev üldmulje.
60 Sellega seoses leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 35, et vaidlusalune disainilahendus erineb varasematest disainilahendustest D 1 ja D 2 eelkõige oma pealse poolest, millel on madalalõikelise mansetiga tagus, säärt ümbritsev paksend, silmatorkav keel, kannapõõn ja põõn paelte paigal hoidmiseks ning mida kaunistab tumedast ninaosast kanna suunas järk-järgult heledamaks muutuv värv koos mitme pikliku kujundiga külgedel. Peale selle on vaidlusalusel disainilahendusel risti põimitud paelad, mis annavad sellele varasemate disainilahendustega D 1 ja D 2 võrreldes sportlikuma välimuse.
61 Samuti märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 35 ja 36, et erinevalt vaidlusalusest disainilahendusest koosnevad varasemate disainilahenduste D1 ja D 2 kannakapp ja pööv kahest detailist ning tald on ühekihiline ega ole kannast laiem ja jalavõlvi kohalt nähtavalt kitsam.
62 Nende apellatsioonikoja järeldustega tuleb nõustuda.
63 On tõsi, et teatavad visuaalsed omadused võivad asjaomastel jalatsimudelitel olla samasugused, näiteks varasema disainilahenduse D 1 puhul talla külje pinnastruktuur. Siiski erineb vaidlusalune disainilahendus peamiselt varasematest disainilahendustest D 1 ja D 2 pealse kaunistuste, madalalõikelise mansetiga taguse, talla kulumispinna olemasolu, kannas paksema ja nina suunas järk-järgult õheneva talla ning lõpuks kannast laiema, kahest selge joonega eristatud kihist koosneva vahetalla poolest. Neist peamistest erinevustest piisab, et asjaomastest disainilahendustest jääks erinev üldmulje, mis ei jää märkamatuks sellisele asjatundlikule kasutajale, kes on väga tähelepanelik.
64 Hageja argumendid ei sea seda analüüsi kahtluse alla.
65 Nimelt tugineb hageja üksnes asjaomaste disainilahenduste taldade võrdlusele, väites, et neil kõigil on ühiseid omadusi, muu hulgas tald, mis jalatsi kannast nina suunas pisut õheneb, kaardudes ninas pisut ülespoole, ja mille külje kõikjal ühesugune pinnastruktuur meenutab polüstüreeni – kusjuures selle ühtlaselt valged mügarad asetsevad tihedalt kõrvuti – ning millel on kulumispind.
66 Siiski on eespool punktis 63 nimetatud erinevused silmatorkavamad kui hageja poolt nimetatud ühised omadused ning nendest piisab, et asjaomastest disainilahendustest jääks erinev üldmulje. See järeldus põhineb eelkõige asjaolul, et erinevalt hagejast ei andnud apellatsioonikoda hinnangut üksnes taldade võrdluse alusel, ja tõigal, et asjaomaste disainilahenduste pealsete osas esineb olulisi erinevusi, mille tõttu võib asjatundlikule kasutajale jääda neist erinev üldmulje.
67 Mis lisaks puutub hageja argumenti, et apellatsioonikoda eksis, kui ta võttis asjaomastest disainilahendustest jäävas üldmuljes arvesse paelte põimimisviisi, siis tuleb tõdeda, et isegi kui selline argument oleks tõendatud, ei saa sellega kummutada eespool esitatud järeldusi, kuna asjaomaste disainilahenduste paelte erinev põimimisviis mõjutab neist jäävat üldmuljet üksnes vähesel määral.
– Vaidlusaluse disainilahenduse ja varasemate disainilahenduste D 3 – D 5 võrdlus
68 Apellatsioonikoda tõdes vaidlustatud otsuse punktis 39, et vaidlustatud disainilahendus erineb asjaomastest varasematest disainilahendustest eeskätt oma kaunistuse, milleks on tumedast ninaosast kanna suunas järk-järgult heledamaks muutuv värv koos mitme pikliku kujundiga külgedel, kannapõõna, paelu keele peal paigal hoidva põõna ja risti põimitud lamedate paelte poolest. Peale selle on vaidlusalusel disainilahendusel kõrgendatud kannakõõluse tugi ja selle pööv on paelasilmade kohal laiem ja kõrgem kui varasematel disainilahendustel D 3 – D 5.
69 Apellatsioonikoda osutas viidatud punktis samuti sellele, et erinevalt vaidlusalusest disainilahendusest koosnevad varasemate disainilahenduste pealse kannakapp ja pööv selgelt kahest detailist ning paelad on põimitud horisontaalselt.
70 Mis puutub konkreetsemalt talda, siis märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 40, et vaidlusalusel disainilahendusel on kahest eristatavast kihist koosnev tald, mis kanna kohal oluliselt pakseneb ja mille ühendus pealsega on sujuv. Seevastu varasemate disainilahenduste D 3 – D 5 tallad koosnevad ühest kihist ega paksene kanna kohal nii palju kui vaidlusaluse disainilahenduse tald. Peale selle katab vaidlusaluse disainilahenduse talla kulumispind kogu talla aluse ja sellel on teravatipuline turvismuster, samas kui varasema disainilahenduse D 4 tald on osaliselt kaetud kulumispinnaga ja varasema disainilahenduse D 3 talla kulumispinna turvismuster on vähem tihe. Varasemal disainilahendusel D 5 puudub aga üldse talla kulumispinna turvismuster.
71 Seetõttu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 41, et asjatundlikule kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest jääv üldmulje erineb varasematest disainilahendustest D 3 – D5 jäävast üldmuljest.
72 Nende apellatsioonikoja järeldustega tuleb nõustuda.
73 Asjaomastel disainilahendustel võivad tõepoolest olla teatavad ühised visuaalsed omadused. Siiski erineb vaidlusalune disainilahendus peamiselt varasematest disainilahendustest D 3 – D5 pealse kaunistuste, madalalõikelise mansetiga taguse, kannas paksema ja nina suunas järk-järgult õheneva talla ning kahest selge joonega eristatud kihist koosneva vahetalla poolest. Neist peamistest erinevustest piisab, et asjaomastest disainilahendustest jääks erinev üldmulje, mis ei jää märkamatuks sellisele asjatundlikule kasutajale, kes on väga tähelepanelik.
74 Hageja argumendid ei sea seda analüüsi kahtluse alla.
75 Nimelt ei sea asjaomaste disainilahenduste ühised omadused, millele hageja on viidanud ja mida on mutatis mutandis korratud eespool punktis 65, kahtluse alla seda, et nendest disainilahendustest jääb erinev üldmulje. See järeldus tuleneb eelkõige asjaolust, et apellatsioonikoja hinnangud ei põhine üksnes taldade võrdlusel, ning sellest, et asjaomaste disainilahenduste pealsete vahel on olulisi erinevusi, mille tõttu on asjatundlikule kasutajale jääv üldmulje erinev.
76 Peale selle, nagu eespool punktis 67 on juba tõdetud, ei saa asjaomaste disainilahenduste paelte põimimisviisi arvesse võtmisega kummutada järeldust, et vaidlusalusest disainilahendusest jääb varasemate disainilahendustega D 3 – D 5 võrreldes erinev üldmulje.
– Vaidlusaluse disainilahenduse ja varasemate disainilahenduste D 6 ja D 7 võrdlus
77 Apellatsioonikoda tõdes vaidlustatud otsuse punktis 42, et asjaomased disainilahendused erinevad oma pealse poolest. Eelkõige märkis apellatsioonikoda, et varasemal disainilahendusel D 6 on ehisriba, mis algab laia horisontaalse ristlõikega ja piki pealse külge kaardudes kitseneb, ning et varasemal disainilahendusel D 7 on pöövi küljel kolmnurkse kujuga kontrastvärvi manus, mis on ääristatud mitme paralleelse joonega. Seevastu on vaidlusaluses disainilahenduses kasutatud tumedast ninaosast kanna suunas järk-järgult heledamaks muutuvat värvi koos mitme pikliku kujundiga külgedel ja keelele paigutatud sõnalist elementi.
78 Pealse osade asetuse kohta märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 43, et vaidlusalusel disainilahendusel on viis paari paelasilmi, risti põimitud lamedad paelad ja paelu keele peal paigal hoidev põõn. Seevastu varasemate disainilahenduste kohta märkis apellatsioonikoda, et disainilahendustel D 6 ja D 7 on vaid kolm paari paelasilmi ja erinevad põõnad paelte paigal hoidmiseks, kuivõrd varasema disainilahenduse D 6 keele pealmisel küljel on lai riba ja varasemal disainilahendusel D 7 puudub selline põõn üldse ning mõlema disainilahenduse puhul on keele tipus aas. Lisaks on vaidlusaluse disainilahenduse liist kõrgem ja kumeram kui varasemate disainilahenduste D 6 ja D 7 madalam ja saledam liist.
79 Lõpuks tõdes apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 44 talla kulumispinna kohta, et vaidlusaluses disainilahenduses on kasutatud kontrastvärvi ristkülikukujulistest mügaratest koosnevat erilist mustrit, samas kui varasemates disainilahendustes D 6 ja D 7 on kasutatud vastavalt teatavat arvu ribasid ja triipe ning hajusa asetusega kontrastvärvi kolmnurkseid mügaraid. Apellatsioonikoda leidis seega, et kirjeldatud elementide tõttu on vaidlusaluse disainilahenduse talla kulumispinna turvismuster silmatorkav, samas kui varasema disainilahenduse D 7 turvismuster on ilmselgelt tagasihoidlikum ja väiksema sügavusega ning varasemal disainilahendusel D 6 puudub üldse kulumispinna turvismuster.
80 Seega esitas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 45 järelduse, et asjatundlikule kasutajale jääb vaidlusalusest disainilahendusest erinev üldmulje.
81 Nende apellatsioonikoja järeldustega tuleb nõustuda.
82 On tõsi, et teatavad visuaalsed omadused võivad asjaomastel jalatsimudelitel olla samasugused, näiteks varasema disainilahenduse D 6 puhul talla külje pinnastruktuur. Siiski erineb vaidlusalune disainilahendus peamiselt varasemast disainilahendusest D 6 talla kulumispinna olemasolu, pealse kaunistuste, silmatorkava keele puudumise ja lõpuks kannas paksema ja nina suunas järk-järgult õheneva talla ning kanna piirkonnas külgedele laieneva, kahest selge joonega eritatud kihist koosneva talla poolest. Mis puudutab varasemat disainilahendust D 7, siis eristub vaidlusalune disainilahendus sellest peamiselt pealse kaunistuste, paelasilmade olemasolu ja lõpuks taguse manseti vähem madala lõike poolest. Neist peamistest erinevustest piisab, et asjaomastest disainilahendustest jääks erinev üldmulje, mis ei jää märkamatuks sellisele asjatundlikule kasutajale, kes on väga tähelepanelik.
83 Hageja argumendid ei sea seda analüüsi kahtluse alla.
84 Nimelt ei tasakaalusta asjaomaste disainilahenduste ühised omadused, millele hageja on viidanud ja mida on mutatis mutandis korratud eespool punktis 65, nendest disainilahendustest jäävat erinevat üldmuljet. Sellega seoses väitis hageja samuti, et vaidlusaluse disainilahenduse talla kulumispinnal on samad omadused kui varasema disainilahenduse D 7 talla kulumispinnal, kuna mõlemal puhul on talla esi- ja tagaosal kasutatud väikesi valgeid motiive. Kuigi vastab tõele, et jalatsipõhju võrreldes võib jääda déjà-vu-mulje, tuleb siiski tõdeda, et selle mulje kompenseerivad asjaomaste disainilahenduste vahelised erinevused, millele on osutatud eespool punktis 82.
85 Peale selle tuleb – vastupidi hageja väidetele – märkida, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, kui ta võttis arvesse ELi kaubamärgile vastavat „ehisriba, mis algab laia horisontaalse ristlõikega ja piki pealse külge kaardudes kitseneb“, sest sellel kujutismärgil on eelkõige oma suuruse tõttu oluline tähtsus varasema disainilahenduse D 6 välimuses ja täpsemalt selle kaunistustes (vt selle kohta 10. novembri 2021. aasta kohtuotsus Etiketid, T‑443/20, EU:T:2021:767, punkt 80).
86 Hageja ei nõustu ka apellatsioonikoja sedastusega, et varasematel disainilahendustel D 6 ja D 7 puudub põõn paelte paigal hoidmiseks. Varasema disainilahenduse D 6 osas märkis aga apellatsioonikoda – vastupidi hageja väidetele – vaidlustatud otsuse punktis 43, et sellel disainilahendusel on siiski keele pealmisel küljel lai põõn. Varasema disainilahenduse D 7 kohta märkis apellatsioonikoda, et sellel põõn ilmselt puudub. Ent isegi kui hagejaga nõustudes tuvastada varasema disainilahenduse D 7 puhul sellise põõna olemasolu, erineb see detail siiski oluliselt vaidlusaluses disainilahenduses kasutatud põõnast. Selle arvesse võtmata jätmine ei saa seega kummutada järeldust, et asjatundlikule kasutajale jääb vaidlusalusest disainilahendusest erinev üldmulje.
87 Lõpuks tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta leidis vaidlustatud otsuse punktis 43, et vaidlusaluse disainilahenduse liist on kõrgem ja kumeram kui varasemate disainilahenduste D 6 ja D 7 liist. Nimelt on viimaste liist piklikum ja madalam kui vaidlusaluse disainilahenduse puhul. Lisaks sellele nähtuvad kõnealused omadused piisavalt asjaomastest disainilahendustest ja tingivad nende erineva üldmulje.
88 Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et vaidlusalusest disainilahendusest jääv üldmulje on erinev varasematest disainilahendustest D 1 – D 7 jäävast üldmuljest.
89 Eeltoodust tuleneb, et ühestki hageja viidatud varasemast disainilahendusest ei jää sama üldmulje kui vaidlusalusest disainilahendusest, ning vaidlustatud otsuse puhul ei esine ühtki kehtetuks tunnistamise või muutmise põhjust.
90 Seega tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ja järelikult jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
91 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
92 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse kohtukulud vastavalt EUIPO nõudele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Puma SE-lt.
Schalin | Škvařilová-Pelzl | Nõmm |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. mail 2024 Luxembourgis.
Allkirjad