EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
10. juuli 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95/EÜ – Artiklid 2 ja 3 – Tähised, mis võivad moodustada kaubamärgi – Eristusvõime – Esinduskaupluse („flagship store”) sisustuse kujutise joonis – Registreerimine kaubamärgina „teenuste” jaoks, mis on seotud selles kaupluses müügil olevate kaupadega
Kohtuasjas C‑421/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundespatentgericht’i (Saksamaa) 8. mai 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. juulil 2013, menetluses
Apple Inc.
versus
Deutsches Patent- und Markenamt,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič (ettekandja), kohtunikud C. G. Fernlund, A. Ó Caoimh, C. Toader ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Apple Inc., esindajad: Rechtsanwalt V. Schmitz-Fohrmann ja Rechtsanwalt A. Ruge,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja F.‑X. Bréchot,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. W. Bulst ja E. Montaguti,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 299, lk 25, ja parandus ELT 2009, L 11, lk 86) artiklite 2 ja 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Apple Inc‑i (edaspidi „Apple”) ja Deutsches Patent‑ und Markenamti (Saksamaa patendi- ja kaubamärkide amet, edaspidi „DPMA”) vahelises vaidluses asjaolu üle, et viimane lükkas teatava kaubamärgi registreerimise taotluse tagasi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2008/95/EÜ artikkel 2 sätestab:
„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, [joonised], tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.” [täpsustatud tõlge]
4 Direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:
„1. Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need tühiseks tunnistada:
[...]
b) kaubamärke, mis ei ole teistest eristatavad;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
e) tähiseid, mis koosnevad ainult:
i) kujust, mis tuleneb kaupade enda olemusest;
ii) kaupade kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks;
iii) kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse;
[…]”.
5 Direktiivi 2008/95 artiklite 2 ja 3 sõnastus vastab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artiklite 2 ja 3 sõnastusele, kusjuures viimati nimetatud direktiiv tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2008/95 28. novembril 2008.
Saksa õigus
6 25. oktoobri 1994. aasta kaubamärkide ja muude eristavate tähiste kaitse seaduse (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen, Bundesgesetzblatt 1994 I, lk 3082, edaspidi „MarkenG”) § 3 lõige 1 vastab sisuliselt direktiivi 2008/95 artiklile 2. Sama § 3 lõige 2 sätestab:
„Kaubamärgi kaitse ei laiene tähistele, mis koosnevad ainult
1. kujust, mis tuleneb kaupade enda olemusest
2. kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, või
3. kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse.”
7 Kõnealuse seaduse § 8 sätestab:
„(1) Tähiseid, mis võiksid § 3 mõttes olla kaubamärgina kaitstud, ei registreerita, kui neid ei ole võimalik graafiliselt kujutada.
(2) Kaubamärgina ei registreerita kaubamärke,
1. mis ei ole kaupade või teenuste osas teistest kaubamärkidest eristatavad;
2. mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 United States Patent and Trademark Office (Ühendriikide patendi‑ ja kaubamärgiamet) registreeris 10. novembril 2010 Apple’i taotletud ruumilise kaubamärgi, mis koosneb tema esinduspoodide („flagship stores”) mitmevärvilisest (nimelt terashall ja helepruun) joonisest, 15. juunil 1957 Nizzas toimunud diplomaatilisel konverentsil sõlmitud registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe, mis vaadati viimati läbi 13. mail 1977 Genfis ja mida muudeti 28. septembril 1979 (Recueil des traités des Nations unies, vol. 1154, nr I‑18200, lk 89, edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassi 35 kuuluvatele teenustele „jaemüügiteenused, mis on seotud arvutite, arvutitarkvara, arvutite lisaseadmete, mobiiltelefonide, olmeelektroonika ja lisatarvikute ning tooteesitlustega selles valdkonnas”.
9 See kujutis, mida Apple kirjeldab kui „jaekaupluse ainulaadset planeeringut ja sisustust”, on järgmine:
10 Seejärel esitas Apple taotluse laiendada 14. aprilli 1891. aasta märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe, mis viimati vaadati läbi ja muudeti 28. septembril 1979 (Recueil des traités des Nations unies, vol. 828, nr I‑11852, lk 390), alusel rahvusvahelisest registreerimisest tulenevat kaitset. Teatavad riigid rahuldasid selle taotluse ning teatavad riigid lükkasid selle tagasi.
11 DPMA keeldus 24. jaanuaril 2013 rahvusvahelise ruumilise kaubamärgi (IR 1060321) kaitse sellisest laiendamisest Saksa territooriumile põhjusel, et teatava ettevõtja toodetud kaupade müümiseks mõeldud pinna kujutise puhul ei ole tegemist muu, kui selle ettevõtja turunduse koha pealt olulise asjaolu kujutisega. Kui tarbija võibki mõista sellise müügipinna sisustust asjaomaste kaupade hinnaväärtuse ja ‑kategooria tähisena, ei mõistaks ta selle pinna sisustust nende kaupade päritolu tähisena. Peale selle ei eristu käesoleval juhul kujutatud müügipind piisavalt muude elektroonikakaupade tootjate kauplustest.
12 Apple esitas seda taotlust tagasi lükkava DPMA otsuse peale Bundespatentgerichtile kaebuse.
13 Nimetatud kohus leiab, et käesoleva kohtuotsuse punktis 9 esitatud ruumilisel tähisel kujutatud sisustusel on eripärasid, mis eristavad seda vastavas majandussektoris tavapärastest müügipindade sisustusest.
14 Siiski leidis Bundespatentgericht, et tema menetluses olev vaidlus tõstatab kaubamärgiõiguse valdkonnas veelgi põhjapanevamaid küsimusi ning otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2008/95] artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et võimalus kaitsta „kaupade […] pakendi kuju” hõlmab ka teatavat teenust materialiseerivat kujundust?
2. Kas direktiivi [2008/95] artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgina saab registreerida tähist, mis kujutab teatavat teenust materialiseerivat kujundust?
3. Kas direktiivi [2008/95] artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et graafilise esitatavuse nõue on täidetud juba siis, kui on esitatud lihtsalt joonis, või on vaja esitada täiendavaid andmeid, nagu kujunduse kirjeldus või absoluutmõõtmed meetermõõdustikus või andmed proportsioonide kohta?
4. Kas direktiivi [2008/95] artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et jaemüügiteenusega seotud kaubamärgi õiguskaitse laieneb ka jaemüüja enda toodetud kaupadele?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene kuni kolmas küsimus
15 Kõigepealt tuleb täpsustada, et nagu nähtub eelotsusetaotlusest, viitab kahes esimeses küsimuses kasutatud mõiste „teatavat teenust materialiseeriv kujundus” asjaolule, et Apple taotleb esinduskaupluste kujutisest koosneva tähise registreerimist kaubamärgina tema sõnul Nizza kokkuleppe klassi 35 kuuluvate teenuste jaoks, mille eesmärk on mõjutada tarbijat neid kaupu ostma.
16 Seetõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/95 artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et müügipinna sisustuse lihtsast joonisest koosnev kujutis, millel puuduvad andmed mõõtmete ja proportsioonide kohta, võib kaubamärgina olla registreeritud teenuste jaoks, mis seisnevad erinevates tegevustes, mille eesmärk on mõjutada tarbijat registreerimistaotluse esitaja kaupu ostma, ning jaatava vastuse korral, kas selline „teatavat teenust materialiseerivat kujundust” või seostada „pakendiga”.
17 Kõigepealt tuleb meenutada, et kaubamärgi moodustamiseks peab taotluse ese direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses vastama kolmele tingimusele. Esiteks peab ta moodustama tähise. Teiseks peab see tähis olema graafiliselt esitatav. Kolmandaks peab selle tähise põhjal olema võimalik eristada ühe ettevõtja „kaupu” või „teenuseid” teiste ettevõtjate omadest (vt direktiivi 89/104 artikliga 2 seoses kohtuotsused Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punkt 23; Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 22, ja Dyson, C‑321/03, EU:C:2007:51, punkt 28).
18 Direktiivi 2008/95 artikli 2 sõnastusest nähtub ühemõtteliselt, et joonised on tähise liigid, mida on võimalik graafiliselt esitada.
19 Sellest tuleneb, et kujutis, nagu see, mis on kõne all põhikohtuasjas, millega antakse joontest, kontuuridest ja vormidest moodustuva terviku abil edasi müügipinna sisustus, võib moodustada kaubamärgi tingimusel, et selle põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Seetõttu vastab selline kujutis käesoleva kohtuotsuse punktis 17 nimetatud esimesele ja teisele tingimusele ning seda ilma, et oleks vaja käsitada asjakohasena asjaolu, et sellel joonisel ei ole märgitud asjaomase müügipinna mõõtmeid ja proportsioone, ning uurida, kas sellist joonist võib „teatavat teenust materialiseeriva kujundusena” ka seostada direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses „pakendiga”.
20 Müügipinna sisustuse kujutise joonise põhjal samuti on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest ning seega täita kolmandat käesoleva kohtuotsuse punktis 17 nimetatud tingimust. Piisab, kui selles osas märkida, et ei saa välistada, et tähisel kujutatud müügipinna sisustuse põhjal on võimalik eristada neid kaupu või teenuseid, mille jaoks registreerimist taotletakse, teatavalt ettevõtjalt pärinevatena. Nagu Prantsuse valitsus ja komisjon märkisid, võib sellega olla tegemist juhul, kui kujutatud sisustus erineb märkimisväärselt asjaomase majandussektori tavadest või levinud praktikast (vt analoogia alusel seoses tähistega, mille moodustab asjaomase kauba välimus, kohtuotsused Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punkt 28, ja Vuitton Malletier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑97/12 P, EU:C:2014:324, punkt 52).
21 Tähise üldine võime direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses kaubamärki moodustada ei tähenda samas seda, et nimetatud tähis on selle direktiivi määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses asjaomase kauba või teenuse suhtes kindlasti eristusvõimeline (vt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artiklitega 4 ja 7 seoses, mille sisu vastab direktiivi 2008/95 artiklite 2 ja 3 sisule, kohtuotsused Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 32, ning Siseturu Ühtlustamise Amet vs. BORCO-Marken-Import Matthiesen, C‑265/09 P, EU:C:2010:508, punkt 29).
22 Tähise eristusvõimet tuleb hinnata konkreetselt ühest küljest seoses hõlmatavate kaupade ja teenustega ning teisest küljest seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus, mis koosneb asjaomaste kaupade ja teenuste piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikest ja arukatest keskmistest tarbijatest, seda tähist tajub (vt eelkõige kohtuotsused Linde jt, C‑53/01–C‑55/01, EU:C:2003:206, punkt 41; Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punkt 34, ja Siseturu Ühtlustamise Amet vs. BORCO-Marken-Import Matthiesen, EU:C:2010:508, punktid 32 ja 35).
23 Pädev ametiasutus peab konkreetselt tegema kindlaks ka selle, kas tähis on direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses kauba või teenuse omadusi kirjeldav või kuulub muude kõnealuses artiklis 3 nimetatud registreerimisest keeldumise põhjuste kohaldamisalasse (kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, EU:C:2004:86, punktid 31 ja 32).
24 Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 sätetes, nagu näiteks selle lõike punktides b ja c esitatud sätted, välja arvatud selle artikli 3 lõike 1 punkt e, mis käsitleb üksnes tähiseid, mis koosnevad ainult kujust, mille registreerimist teatava kauba jaoks taotletakse, ja mis seetõttu ei ole põhikohtuasja lahendamisega seoses asjakohane, ei ole tähiseliike sõnaselgelt välja toodud (vt selle kohta kohtuotsus Linde jt, EU:C:2003:206, punktid 42 ja 43). Sellest tuleneb, et hindamiskriteeriumid, mida pädev ametiasutus peab viimati nimetatud sätete vastava müügipinna sisustust kujutavast joonisest koosnevatele tähistele kohaldamisel järgima, ei erine muude tähiseliikide suhtes kohaldatavatest hindamiskriteeriumidest.
25 Lõpuks, mis puutub põhikohtuasja lahendamisega seoses samuti olulisse ning kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimusele antud suulise vastuse pinnalt arutluseks tulnud küsimusse, kas tegevused, mille eesmärk on mõjutada tarbijat registreerimistaotluse esitaja kaupu ostma, võivad kujutada endast „teenuseid” direktiivi 2008/95 artikli 2 tähenduses, mille jaoks teatav tähis, nagu see, mis on kõne all põhikohtuasjas, võib olla kaubamärgina registreeritud, siis väidab Apple, et see on nii, osutades viisile, kuidas Euroopa Kohus on juba eristanud ühelt poolt kaupade müüki ja teiselt poolt tegevusi, mis kuuluvad „teenuste” mõiste alla, mille eesmärk on mõjutada seda ostu tegema (kohtuotsus Praktiker Bau- und Heimwerkermärkte, C‑418/02, EU:C:2005:425, punktid 34 ja 35). Komisjon leiab aga, et see kohtupraktika ei ole ülekantav olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus asjaomaste tegevuste ainus eesmärk on mõjutada tarbijat registreerimistaotluse esitaja enda kaupu ostma.
26 Sellega seoses tuleb leida, et kui ei esine vastuolu ühegi direktiivis 2008/95 nimetatud registreerimisest keeldumise põhjusega, võib teatava kaubatootja esinduskaupluste sisustust kujutava tähise nõuetekohaselt registreerida mitte üksnes asjaomaste kaupade jaoks, vaid ka Nizza kokkuleppe vastava teenuseklassi alla kuuluvate tegevuste jaoks, kui need tegevused ei moodusta asjaomaste kaupade müügi lahutamatut osa. Teatavad tegevused, nagu need, mis on nimetatud Apple taotluses ja mida viimane kohtuistungil selgitas, mis seisnevad nendes kauplustes välja pandud kaupade esitluse läbiviimises seminari vormis, võivad iseenesest kujutada endast tasulisi teenuseid, mis kuuluvad mõiste „teenused” alla.
27 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/95 artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kaupade müügipinna sisustuse lihtsast joonisest koosnev kujutis, millel puuduvad andmed mõõtmete ja proportsioonide kohta, võib kaubamärgina olla registreeritud teenuste jaoks, mis seisnevad erinevates tegevustes, mis on nende kaupadega seotud, kuid mis ei moodusta asjaomaste kaupade müügi lahutamatut osa tingimusel, et selle kujutisega on võimalik eristada registreerimistaotluse esitaja teenuseid teiste ettevõtjate omadest ning see ei ole ühegi asjaomases direktiivis nimetatud keeldumispõhjusega vastuolus.
Neljas küsimus
28 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 26 ja 27 nähtub, ei välista direktiiv 2008/95 kaubamärgi registreerimist teenuste jaoks, mis on seotud registreerimistaotluse esitaja kaupadega.
29 Seevastu puudub küsimusel, milline on sellise kaubamärgiga antava kaitse ulatus, nagu Apple ja komisjon märkisid, ilmselgelt seos põhikohtuasja vaidlusega, kuivõrd viimane on seotud üksnes DPMA keeldumisega registreerida käesoleva kohtuotsuse punktis 9 esitatud tähis kaubamärgina.
30 Seetõttu tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mille põhjal tuleb liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlus jätta läbi vaatamata siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega (vt eelkõige kohtuotsused Cipolla jt, C‑94/04 ja C‑202/04, EU:C:2006:758, punkt 25, ning Jakubowska, C‑225/09, EU:C:2010:729, punkt 28), tunnistada neljas küsimus vastuvõetamatuks.
Kohtukulud
31 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kaupade müügipinna sisustuse lihtsast joonisest koosnev kujutis, millel puuduvad andmed mõõtmete ja proportsioonide kohta, võib kaubamärgina olla registreeritud teenuste jaoks, mis seisnevad erinevates tegevustes, mis on nende kaupadega seotud, kuid mis ei moodusta asjaomaste kaupade müügi lahutamatut osa tingimusel, et selle kujutisega on võimalik eristada registreerimistaotluse esitaja teenuseid teiste ettevõtjate omadest ning see ei ole ühegi asjaomases direktiivis nimetatud keeldumispõhjusega vastuolus.
Allkirjad