ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
22. aprill 2010(*)
EAGF – EAGF‑ist rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Õigeaegselt sissenõudmata jätmise tõttu Itaalia Vabariigilt tagasinõutavad summad – Mõiste „finantstagajärjed” – Huvidega arvestamine – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõige 5
Kohtuasjades T‑274/08 ja T‑275/08,
Itaalia Vabariik, esindaja: avvocato dello Stato S. Fiorentino,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Jimeno Fernández ja P. Rossi,
kostja,
mille ese on kohtuasjas T‑274/08 nõue tühistada osaliselt komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus 2008/396/EÜ Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) 2007. eelarveaastal rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 139, lk 33) osas, milles see arvestab intressi summade hulka, mis kaetakse Itaalia riigi eelarvest nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) artikli 32 lõike 5 kohaselt, ning kohtuasjas T‑275/08 nõue tühistada osaliselt komisjoni 30. aprilli 2008. aasta otsus 2008/394/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust rahastatud teatavate Saksamaa, Itaalia ja Slovakkia makseasutuste 2006. eelarveaasta kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 139, lk 22) osas, milles see arvestab intressi summade hulka, mis kaetakse Itaalia riigi eelarvest määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 kohaselt,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. Prek (ettekandja) ja V. M. Ciucă,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. novembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Õigusnormid ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta
1 Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise alusnormid tulenevad alates 1. jaanuarist 2007 tehtud kulutusi puudutavas osas nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusest (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1; edaspidi „alusmäärus”).
2 Alusmääruse artikli 49 kohaselt:
„[Alusmäärust] kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007 […]
Järgmisi sätteid kohaldatakse siiski alates 16. oktoobrist 2006:
– […]
– artikkel 32 määruse (EMÜ) nr 595/91 artikli 3 raames teatavaks tehtud juhtudel, mille osas ei ole 16. oktoobriks 2006 täielik tagasinõudmine veel aset leidnud,
– […]”
3 Alusmääruse põhjendus 25 on sõnastatud järgmiselt:
„Ühenduse eelarve finantshuvide kaitsmiseks peaksid liikmesriigid vastu võtma meetmed, mis tagavad, et fondide poolt rahastatavad tehingud teostatakse korrektselt ka tegelikkuses. Lisaks peaksid liikmesriigid ennetama ja tõhusalt käsitlema kõiki toetuse saajate poolseid eeskirjade eiramisi.”
4 Alusmääruse põhjendus 26 sätestab järgmist:
„EAGF‑i poolt makstud summade tagasinõudmise puhul tuleks tagasinõutavad summad maksta fondi tagasi niipea, kui tegu on kuludega, mis ei vasta ühenduse õigusaktidele ning mille saamiseks pole mingit õigust. Tuleks ette näha finantsvastutuse süsteem juhuks, kui eeskirjade eiramine on aset leidnud, kuid kogu summat ei ole tagasi nõutud. Sel eesmärgil tuleks kehtestada kord, mis võimaldab komisjonil ühenduse eelarve huve kaitsta, otsustades asjaomase liikmesriigi arvelt võtta osa summadest, mis eeskirjade eiramise tõttu kaduma on läinud ja mida pole mõistliku tähtaja jooksul tagastatud. Teatavatel liikmesriigipoolsetel hooletuse juhtudel peaks olema õigustatud ka kogu summa võtmine asjaomaselt liikmesriigilt. Siiski tuleks jagada finantsvastutus õiglaselt ühenduse ja liikmesriikide vahel kooskõlas liikmesriikide siseriiklikest menetlustest tulenevate kohustustega.”
5 Alusmääruse artikli 30 lõige 1 sätestab, et „[e]nne kõnealusele eelarveaastale järgneva aasta 30. aprilli teeb komisjon otsuse akrediteeritud makseasutuste raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta […] artikli 8 lõike 1 punkti c alapunkti iii kohaselt edastatud teabe alusel”.
6 Alusmääruse artikli 8 lõike 1 punkti c alapunkti iii kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) poolt rahastatud tegevustega seotud meetmete puhul „akrediteeritud makseasutuste aastaaruanded koos kinnitava avaldusega, millele on alla kirjutanud akrediteeritud makseasutuse juht ja millele on lisatud vajalik teave raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta ning sertifitseerimisasutuse poolt koostatud sertifitseerimisaruanne”.
7 Alusmääruse artikli 32 lõike 1 kohaselt „[makstakse] [e]eskirjade eiramise või hooletuse tõttu tagasinõutud summad ja nende juurde kuuluvad intressid […] välja makseasutustele ja kantakse viimaste poolt EAGF‑i tulude hulka nende reaalse tagasinõudmise kuu alla”.
8 Alusmääruse artikli 32 lõike 3 kohaselt edastavad liikmesriigid artikli 8 lõike 1 punkti c alapunktis iii sätestatud raamatupidamise aastaaruannete üleandmise puhul komisjonile kokkuvõtva aruande eeskirjade eiramiste tagajärjel algatatud tagasinõudmise menetluste seisust, jagades veel tagasinõudmata summad haldus- ja/või kohtumenetluse järgi ja eeskirjade eiramise esmakordse haldusliku või kohtuliku tuvastamise aasta järgi.
9 Vastavalt alusmääruse artikli 32 lõikele 4:
„[K]omisjon [võib] teha otsuse panna tagasinõutavad summad liikmesriigi vastutusele järgmistel juhtudel:
a) kui liikmesriik ei ole algatanud tagasinõudmiseks kõiki siseriiklike ja ühenduse õigusaktidega ettenähtud haldus- või kohtumenetlusi eeskirjade eiramise esmakordsele halduslikule või kohtulikule tuvastamisele järgneval aastal;
b) kui haldusliku või kohtuliku tuvastamise esmakordset akti ei koostatud, või kui see koostati hilinemisega, mis võib kahjustada tagasinõudmist, või kui eeskirjade eiramist ei lisatud […] kokkuvõtvasse aruandesse esmakordse haldusliku või kohtuliku tuvastamise aastal.”
10 Alusmääruse artikli 32 lõige 5 sätestab:
„Kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist, või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, kaetakse 50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest asjaomase liikmesriigi ja 50% ühenduse eelarvest.
Asjaomane liikmesriik toob lõike 3 esimeses lõigus nimetatud kokkuvõtvas aruandes eraldi välja summad, mille osas ei toimunud tagasinõudmist käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul.
Vastavalt esimesele lõigule tagasinõudmise puudumisest tuleneva finantskohustuse jagamine ei piira asjaomase liikmesriigi kohustust järgida tagasinõudmismenetlusi vastavalt käesoleva määruse artikli 9 lõikele 1. Sel viisil tagasi nõutud summadest kantakse 50% EAGF‑i arvele pärast lõikes 2 ette nähtud kinnipidamise kohaldamist.
Kui tagasinõudmismenetluse raames konstateeritakse eeskirjade eiramiste puudumist lõplikku laadi haldusakti või kohtuotsusega, deklareerib asjaomane liikmesriik EAGF‑ile kuluna tema poolt esimese lõigu alusel kantud finantskohustuse.
Kui tagasinõudmine ei saanud asjaomasest liikmesriigist olenemata põhjustel toimuda käesoleva lõike esimeses lõigus kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagasinõutav summa ületab 1 miljonit eurot, võib komisjon liikmesriigi taotlusel tähtaega pikendada kuni 50% ulatuses esialgsest tähtajast.”
11 Vastavalt komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette [alusmääruse] kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGF‑i ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), artiklile 6 „[peavad alusmääruse] artikli 8 lõike 1 punkti c alapunktis iii osutatud raamatupidamise aastaaruandes […] kajastuma […] menetluse tulemusel tagasinõutavate summade tabel vastavalt III lisas esitatud näidisele”.
Õigusnormid Euroopa ühenduste üldeelarve kohta
12 Vastavalt nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „finantsmäärus”), artikli 71 lõikele 4 „[sätestatakse] [t]ingimused, mille alusel tuleb ühendustele maksta viivist, […] rakenduseeskirjades”.
13 Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava […] [finantsmääruse] üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikli 86 lõike 1 kohaselt „[i]lma et see piiraks valdkondlike eeskirjade kohaldamisest tulenevate erisätete kohaldamist, arvestatakse kõikide […] maksmata summade pealt viivist […]”.
Vaidluse taust
14 Teatavate Itaalia makseasutuste, eelkõige Agenzia per le erogazioni in agricoltura (põllumajandustoetuste agentuur, edaspidi „AGEA”) 2006. ja 2007. aasta finantstoimingute sertifitseerimiseks vastavalt alusmääruse artiklile 30 ning neilt komisjoni poolt palutud teabe esitamise ettevalmistamiseks viisid komisjoni põllumajanduse peadirektoraadi vaatlejad Itaalias 27.–30. novembril 2007 läbi kontrollmissiooni. Selle missiooni eesmärk oli kindlaks määrata komisjonile saadetav teave eeskirjade eiramise tõttu algatatud tagasinõudmismenetluse kohta.
15 AGEA edastas oma 1. veebruari 2008. aasta kirjadega komisjonile kokkuvõtva aruande eeskirjade eiramise tagajärjel algatatud tagasinõudmismenetluste seisust, millele oli lisatud selgitavad märkused, milles AGEA kinnitas, et ta „jättis endale õiguse teha algatusi, mille eesmärk on kaitsta Itaalia riigi finantshuve summade kompenseerimisel, mis peale intresside arvutamiseks kindlaks määratud kriteeriumide kohaldamist kuuluvad maksmisele nii, nagu komisjon on neid nõudnud”.
16 28. märtsil 2008 (kohtuasjas T‑274/08) ja 22. aprillil 2008 (kohtuasjas T‑275/08) saatis komisjon Itaalia Vabariigile teate, milles viitas makseasutuse raamatupidamisaruannetele, mis tuleb esitada kontrollimiseks ja heakskiitmiseks, ning täpsustas, et finantstagajärgedena kindlaks määratud summad, mis tulenevad eeskirjade eiramise tõttu maksmisele kuuluvatest summadest, mis on jäetud tagasi nõudmata, on kindlaks määratud AGEA saadetud teabe alusel.
17 30. aprillil 2008 võttis komisjon liikmesriikide makseasutuste poolt edastatud teabe põhjal vastu otsuse 2008/396/EÜ EAGF‑ist 2007. eelarveaastal rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 193, lk 33) (kohtuasi T‑274/08) ning otsuse 2008/394/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust rahastatud teatavate Saksamaa, Itaalia ja Slovakkia makseasutuste 2006. eelarveaasta kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 139, lk 22) (kohtuasi T‑275/08).
18 Otsused 2008/396 ja 2008/394 määravad kindlaks summad, mis igal liikmesriigil tuleb tagasi nõuda või mis neile tuleb maksta, sealhulgas summad, mis tulenevad alusmääruse artikli 32 lõike 5 kohaldamisest.
19 Itaalia Vabariigi osas sätestavad otsused 2008/396 ja 2008/394 eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu tagasinõutavate summade tõttu talle makstavatest ettemaksetest mahaarvamised vastavalt 114 581 208,51 eurot ja 99 839 568,22 eurot. Need summad sisaldavad Itaalia Vabariigi finantstagajärgedele vastavaid summasid alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel, kui eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu maksmisele kuuluvate summade tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Itaalia Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2008 ja mis registreeriti numbrite T‑274/08 ja T‑275/08 all.
21 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) neis kahes asjas alustada suulist menetlust.
22 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. novembri 2009. aasta kohtuistungil.
23 Kuulanud pooled kohtuistungil ära, otsustas Üldkohus (viies koda), et kaks kohtuasja tuleb kohtuotsuse tegemise huvides liita vastavalt kohtu kodukorra artikli 50 lõikele 1.
24 Kohtuasjas T‑274/08 palub Itaalia Vabariik Üldkohtul tühistada otsus 2008/396 osas, milles on arvutatud intress summadelt, mis kaetakse alusmääruse artikli 32 lõike 5 kohaselt 2007. eelarveaastal Itaalia Vabariigi eelarvest.
25 Kohtuasjas T‑275/08 palub Itaalia Vabariik Üldkohtul tühistada otsus 2008/394 osas, milles on arvutatud intress summadelt, mis kaetakse alusmääruse artikli 32 lõike 5 kohaselt 2006. eelarveaastal Itaalia Vabariigi eelarvest.
26 Komisjon palub kohtuasjades T‑274/08 ja T‑275/08 Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
27 Oma hagiavalduste põhjenduseks esitab Itaalia Vabariik ühe väite, mis tugineb alusmääruse artikli 32 lõike 5 rikkumisele.
Poolte argumendid
28 Itaalia Vabariik väidab, et komisjon on alusmääruse artikli 32 lõiget 5 valesti tõlgendanud. Sisuliselt heidab ta komisjonile ette, et komisjon on nõudnud temalt selle sätte alusel summade maksmist koos intressidega, samas kui Itaalia õiguse kohaselt ei ole intresse võimalik ilma kohtuotsuseta raamatupidamisse kanda.
29 Esiteks leiab Itaalia Vabariik, et alusmääruse artikli 32 lõiget 5 tuleb tõlgendada selliselt, et see puudutab ainult summasid, mitte võimalikke intresse, mis nendelt summadelt võidakse arvestada. Ta rõhutab sellega seoses, et see säte ei näe ette intresside arvestamist, samas kui nimetatud artikli lõige 1 neid sõnaselgelt mainib. Ta järeldab sellest, et seadusandja eesmärk oli alusmääruse artikli 32 lõikega 1 ja lõikega 5 reguleerida kahte erinevat olukorda. Selle artikli lõige 1 viitab olukorrale, kus sissenõudmismenetlus on lõppenud ja toetuse saajad on intressid juba tagasi maksnud. Seega oleks kohatu, kui liikmesriik võiks neilt veel „raha koguda”. Seevastu alusmääruse artikli 32 lõige 5 käsitleb pooleliolevaid menetlusi, mille puhul nii intresside arvestamine kui ka tähtaeg, alates millest hakkab kulgema nende maksmise kohustus, on kindlaks määramata.
30 Lisaks väidab Itaalia Vabariik, et olukorras, kus alusmääruse artikli 32 lõige 5 on erakordne ja kujutab endast erandit selle artikli lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, tuleb seda kitsalt tõlgendada, võttes arvesse asjaolu, et mõistet „intressid” ei ole sõnaselgelt mainitud.
31 Teiseks leiab Itaalia Vabariik, et selline tõlgendamine võtab arvesse, et liikmesriigil on õiguslikult võimatu intressi suurus kindlaks määrata juhul, kui nõue toetuse saaja vastu ei ole kohtulikult tuvastatud, kuna vastavalt codice civile (Itaalia tsiviilkoodeks) artiklile 2033 peab kohus määrama kindlaks intresside arvestamise alguskuupäeva olenevalt sellest, kas toetuse saaja on heauskne või pahauskne. Lisaks leiab Itaalia Vabariik, et intresside arvessevõtmine ainult siis, kui tasumisele kuuluvad summad on lõplikult omistatavad, vastab kõige paremini alusmääruse artikli 32 lõike 5 loogikale, mille kolmanda, neljanda ja viienda lõigu sõnastus tõestavad, et see puudutab kindla suurusega summa esialgset kontrollimist ja heakskiitmist hilisemate kompensatsioonide võimalusega.
32 Kolmandaks väidab Itaalia Vabariik, et ta ei ole kunagi isegi mitte vaikivalt komisjoni poolt kehtestatud arvutuskriteeriume tunnustanud. Esiteks on Itaalia makseasutus alati kinnitanud, et kuna sissenõudmismenetlus on siseriiklikes kohtutes vaidlustatav, siis liikmesriigi poolt alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel maksmisele kuuluvad summad ei saa sisaldada intresse, ning teiseks teavitas ta sellest komisjoni sõnaselgelt kohtueelses menetluses, jättes sellega endale õiguse pöörduda ühenduste kohtusse. Seega ei ole mingit tähtsust asjaolul, et makseasutus arvestas komisjonile saadetud raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike dokumentide edastamisel alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel maksmisele kuuluvate summade hulka intressid.
33 Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu ja leiab, et ta ei ole alusmääruse artikli 32 lõiget 5 valesti tõlgendanud.
Üldkohtu hinnang
34 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et oma ainsa väite raames püüab Itaalia Vabariik tõestada, et otsused 2008/396 ja 2008/394 tuleb tühistada, kuna komisjon, võttes alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel arvesse ka intresse, on seda sätet valesti tõlgendanud. Komisjon pööras alusmääruse artikli 32 alusel Itaalia Vabariigi suhtes täitmisele mahaarvamised ettemaksetest summades 114 581 208,51 eurot (kohtuasjas T‑274/08) ja 99 839 568,22 eurot (kohtuasjas T‑275/08), ning need on mahaarvamised, mis hõlmavad selle artikli lõikele 5 vastavaid summasid, seetõttu heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette, et ta arvutas viimased summad selliselt, et võttis arvesse ka intresse.
35 Alusmääruse artikkel 32 käsitleb liikmesriigi kohustusi seoses summade tagasinõudmisega toetuse saajatelt, kes on eiranud eeskirju või on toiminud hoolimatult.
36 Alusmääruse artikli 32 lõige 5 näeb ette eriolukorrad, kus liikmesriik ei ole summasid tagasi nõudnud kas nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu. Selliste olukordade puhul on täpsustatud, et „50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest [kaetakse] asjaomase liikmesriigi ja 50% ühenduse eelarvest”.
37 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb ühenduse õigusnormi tõlgendamiseks arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on (vt Euroopa Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punkt 47).
38 Nendest põhimõtetest lähtudes tuleb uurida, kas alusmääruse artikli 32 lõikes 5 esinevat väljendit „finantstagajärjed” tuleb mõista nii, et see viitab summadele, mida ei ole tagasi nõutud, või viitab see nii neile summadele kui ka nendega kaasnevatele intressidele.
39 Esiteks näib, et seoses väljendi „finantstagajärjed” selge tähendusega saab vastuse sellele küsimusele tuletada alusmääruse artikli 32 lõike 5 grammatilisest tõlgendusest. Sellega seoses tuleb märkida, et sellel väljendil on lai ulatus, kuna ta hõlmab kõiki finantstagajärgi, mis on seotud eeskirju eirates makstud summadega, mida ei ole tagasi nõutud. Niisiis esinevad nende seas ka kindlasti intressid, mis oleks pidanud alusmääruse artikli 32 lõike 1 alusel olema makstud.
40 Teiseks on see grammatiline tõlgendus kooskõlas alusmääruse artikli 34 lõike 1 punktiga a, mille kohaselt „[loetakse] [s]ihtotstarbeliste tuludena [finants]määruse artikli 18 tähenduses […] summad, mis käesoleva määruse artiklite 31, 32 ja 33 kohaldamise tulemusena tuleb maksta ühenduse eelarvesse, kaasa arvatud nendega kaasnevad intressid”.
41 Eespool punktis 39 toodud tõlgendus on kooskõlas ka raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse üldise ülesehitusega. Tegelikult tuleb alusmääruse artikli 32 lõiget 5 lugeda koos nimetatud määruse artikli 32 lõikega 1, mis kehtestab üldraamistiku eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu fondide kasutamisel ühendusele tasumisele kuuluvate summade tagasimaksmise kohta. Kuna selle artikli lõige 5 ei muuda mingil viisil intresside raamatupidamisarvestuse põhimõtet, vaid piirdub finantsvastutuse jagamisega liikmesriigi ja ühenduse eelarve vahel juhul, kui maksmisele kuuluvaid summasid ei ole mõistliku aja jooksul tagasi nõutud, siis tuleneb sellest kindlasti, et alusmääruse artikli 32 lõike 5 kohaselt hõlmavad „finantstagajärjed” eelkõige nii põhisummasid kui ka nendega kaasnevaid intresse.
42 Lisaks, mis puudutab argumenti, mis tugineb sellele, et artikli 32 lõikes 5 puudub sõna „intressid”, mis tõestab seadusandja tahet reguleerida sellega sama artikli lõikes 1 mainituga võrreldes erinevat olukorda, kuna nimetatud lõige 5 näeb ette ainult esialgse ja kindla suurusega summa kontrollimise ja heakskiitmise, siis tuleb ka see argument tagasi lükata. Muidugi on tõsi, et nimetatud lõike 5 kolmandat lõiku kohaldades on liikmesriik kohustatud järgima tagasinõudmismenetlusi. Sellest tuleneb tingimata, et finantstagajärgedeks olevaid summasid võib hiljem võimaluse korral korrigeerida. Siiski puudutab selline hilisem korrigeerimise võimalus kõiki alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel arvutatud finantstagajärgi, sealhulgas põhisummadega kaasnevaid intresse. Seega ei esine alusmääruse artikli 32 lõike 5 esimeses lõigus sätestatud finantstagajärgedena intresside arvestamise ning selle esialgse kontrollimise ja heakskiitmise vahel mingit vastuolu.
43 Seega tuleb tagasi lükata Itaalia Vabariigi erinevad argumendid, mis tuginevad esiteks asjaolule, et ainult alusmääruse artikli 32 lõige 1 viitab sõnaselgelt intresside arvestamisele, ja teiseks asjaolule, et alusmääruse artikli 32 lõike 5 puhul on tegemist erandiga artikli 32 lõikest 1 ning seda tuleb seega tõlgendada kitsalt, võttes arvesse, et mõistet „intressid” seal otsesõnu mainitud ei ole.
44 Kolmandaks tuleneb alusmääruse preambulist, eelkõige selle põhjendustest 25 ja 26, et alusmääruse artikli 32 lõikes 5 sätestatud jagatud finantsvastutuse süsteemi eesmärk on ühenduse eelarve finantshuvide kaitse, mis paneb asjaomasele liikmesriigile kohustuse tasuda osa eeskirjade eiramise tõttu maksmisele kuuluvatest summadest, mida ei ole mõistliku aja jooksul tagasi nõutud. Nagu komisjon õigustatult väitis, on intresside maksmise kohustus eeskirjade eiramise tuvastamise ja kõne all olevate summade lõpliku tagasimaksmise vahelise aja eest hüvitava laadiga, kuna intressid on vastavuses kahjuga, mis on ühenduse eelarvele ajutiselt tekkinud seetõttu, et arvelduskrediit on jäetud tagasi maksmata. Järelikult ei ole nende välistamine tagasimakstavate summade hulgast ja seega asjaomase liikmesriigi poolt katmisele kuuluvate summade vähendamine vastavuses ühenduse eelarve finantshuvide kaitsega, kuna viimane kannaks seega enamiku finantstagajärgedest, mis tulenevad eeskirjade eiramise tõttu maksmisele kuuluvate summade mõistliku aja jooksul tagasi nõudmata jätmisest.
45 Neljandaks tuleb rõhutada, et põhimõttel, mille kohaselt intressid kuuluvad põhisumma juurde ning seda järgib raamatupidamisarvestus, on õigusnormide raames, mis puudutavad ühenduse eelarvet, üldine väärtus, millest annab tunnistust finantsmääruse artikli 71 lõike 4 rakendamiseks vastu võetud määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõige 1, mis täpsustab, et „[i]lma et see piiraks valdkondlike eeskirjade kohaldamisest tulenevate erisätete kohaldamist, arvestatakse kõikide […] maksmata summade pealt viivist”.
46 Eeltoodust tulenevalt tuleb seega järeldada, et Itaalia Vabariik väidab vääralt, et komisjon on alusmääruse artikli 32 lõiget 5 valesti tõlgendanud, kui ta leidis, et see säte arvestab maksmisele kuuluvate summade hulka ka intressid.
47 Seda järeldust ei sea kahtluse alla Itaalia Vabariigi argument, mille kohaselt on tal võimatu alusmääruse artikli 32 lõiget 5 kohaldada codice civile artikli 2033 tõttu, mis takistab intresside arvestamise alguskuupäeva täpset kindlaksmääramist enne, kui võlanõude olemasolu on kohtulikult tuvastatud.
48 Esiteks, mis puudutab küsimust, mis on käesolevate kohtuasjade raames ainsana kõne all, st alusmääruse artikli 32 lõike 5 tõlgendamist ja täpsemalt küsimust, kas selle sätte alusel tuleb võtta arvesse ka intresse, siis on selline viide siseriiklikule õigusele asjakohatu.
49 Teiseks on vaieldamatult õige, et juhul, kui puuduvad ühenduse õigusnormid, peavad siseriiklikud kohtud ühenduse õiguse alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisega seonduvad vaidlused lahendama siseriikliku õiguse alusel, arvestades ühenduse õigusest tulenevaid piiranguid ning pidades silmas, et siseriiklikus õiguses ette nähtud meetmed ei tohi muuta ühenduse õigusnormide kohaldamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks ning siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi olla diskrimineeriv võrreldes sellega, kuidas seda on siseriiklikes kohtutes muude sama tüüpi vaidluste puhul kohaldatud (vt Euroopa Kohtu 13. märtsi 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑383/06–C‑385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, EKL 2008, lk I‑1561, punktid 48–50 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi sellest tuleneb ilmtingimata, et kõik täiendavad küsimused, mis seonduvad ühenduse eelarvest alusetult välja makstud summade Itaalia Vabariigi poolt tagasinõudmisega, ja mis ei ole ühenduse õigusnormidega reguleeritud, tuleb lahendada vastavalt asjakohastele siseriiklikele õigusnormidele, ei sea selline kohaldamine kahtluse alla intresside arvessevõtmise põhimõtet alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel.
50 Lõpuks ja kolmandaks rõhutab komisjon õigesti, et asjaolu, et makseasutus arvas intressid nende summade hulka, mis ta komisjonile otsustes 2008/396 ja 2008/394 viidatud summade arvutamiseks edastas, tõestab, et nende intresside arvamine summade hulka, mida liikmesriik peab alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel tagasi maksma, ei ole võimatu. Lisaks tuleb märkida, et Itaalia Vabariik ei edastanud komisjonile alusmääruse artikli 32 lõike 5 alusel maksmisele kuuluvate summade kogusummat, millest oleks kapitaliseeritud intressid maha arvatud.
51 Eelnevast järeldub, et komisjon ei tõlgendanud alusmääruse artikli 32 lõiget 5 valesti, kui ta leidis, et selle sätte alusel liikmesriigi poolt maksmisele kuuluvate summade arvestamisel tuleb arvesse võtta ka intresse.
52 Seega tuleb hagid jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
53 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
54 Kuna kohtuotsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Itaalia Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑274/08 ja T‑275/08 kohtuotsuse huvides.
2. Jätta hagid rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. aprillil 2010 Luxembourgis.
Allkirjad