Kohtuasi T‑296/18
Polskie Linie Lotnicze „LOT“ S.A.
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 20. oktoobri 2021. aasta otsus
Konkurents – Koondumised – Lennutransport – Otsus, millega koondumine tunnistatakse siseturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks – Asjaomane turg – Koondumise konkurentsimõju hindamine – Kohustused – Põhjendamiskohustus
1. Ettevõtjate koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Asjaomase turu määratlus – Koondumise konteksti puudutavad faktilised eeldused – Aluseks võetud tõendite sisulise õigsuse ja asjakohasuse kontroll
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artiklid 2 ja 6)
(vt punktid 37, 38 ja 42–57)
2. Ettevõtjate koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Asjaomase turu määratlus – Sisuline piiritlemine – Asjaomane ettevõtja – Mõiste – Vara osaline üleminek – Hindamine üksnes üle läinud vara alusel
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artikkel 2, artikli 3 lõike 1 punkt b ja artikli 5 lõige 2; komisjoni teatis 2008/C 95/01, punkt 136)
(vt punktid 59–62)
3. Ettevõtjate koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Asjaomase turu määratlus – Kahe lennuettevõtja koondumine, mis näeb ette teenindusaegade ülemineku – Kriteeriumid – Kaupade asendatavus – Lähenemine, mis kasutab lennujaamu, millega on seotud kõnealused teenindusajad
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artikkel 2; komisjoni määrus nr 802/2004, I lisa 6. jagu; komisjoni teatis 97/C 372/03, punktid 13–17, 20, 21 ja 24)
(vt punktid 65, 66, 73–76, 79–81 ja 86)
4. Ettevõtjate koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Asjaomase turu määratlus – Kahe lennuettevõtja koondumine, mis näeb ette teenindusaegade ülemineku – Asjaomase turu määratlust vaidlustaval poolel lasuv tõendamiskoormis – Vajadus esitada kaalukaid kaudseid tõendeid, mis selgelt tõendavad sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon peab hindama – Kasutatud lähenemist vaidlustava poole esitatud tõendite ebapiisavus
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artiklid 2 ja 6)
(vt punktid 67, 82–85, 87 ja 88)
5. Ettevõtjate koondumine – Siseturuga kokkusobivuse hindamine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Koondumise konkurentsimõju hindamine – Majanduslike asjaolude hindamine – Kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Ulatus ja piirid
(ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 139/2004, artiklid 2 ja 6)
(vt punktid 92 ja 93)
6. Ettevõtjate koondumine – Siseturuga kokkusobivuse hindamine – Kahe lennuettevõtja koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Konkurentsivastase mõju hindamine – Komisjoni kehtestatud suuniste järgmine – Nendes suunistes mainitud hindamiselementide arvesse võtmine – Komisjoni kaalutlusõigus – Turuosade taseme uurimine
(Nõukogu määrus nr 139/2004, põhjendus 32 ja artikkel 2; komisjoni teatis 2004/C 31/03, punkt 18)
(vt punkt 132)
7. Ettevõtjate koondumine – Siseturuga kokkusobivuse hindamine – Kriteeriumid – Konkurentsivastane mõju – Turuletuleku tõkete väidetav tugevdamine – Asjaolu, mis ei ole iseenesest piisav, et iseloomustada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artiklid 2 ja 6)
(vt punktid 133–136)
8. Konkurents – Transport – Konkurentsieeskirjad – Lennutransport – Komisjoni otsuse vastuvõtmine, millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, ilma II etappi avamata – Kahe lennuettevõtja koondumine, mis näeb ette teenindusaegade ülemineku – Määruses nr 95/93 sätestatud teenindusaegade jaotamise eeskirjade rikkumine – Puudumine
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 2 lõiked 2 ja 3; nõukogu määrus nr 95/93, artikli 8a lõige 2)
(vt punktid 141–142)
9. Ettevõtjate koondumine – Komisjonipoolne läbivaatamine – Otsuse vastuvõtmine, millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, ilma II etappi avamata – Tingimus – Tõsiste kahtluste puudumine – Asjaomaste ettevõtjate kohustused, mille eesmärk on muuta teatatud tehing siseturuga kokkusobivaks – Kaalutlusruum – Ilmse hindamisvea puudumine – Kõnealusest koondumisest tuleneva võimaliku tõhususe kasvu ning asjaomaste ettevõtjate poolt pakkumata kohustuste hindamine – Vajaduse puudumine
(Nõukogu määrus nr 139/2004, põhjendus 29, artikli 2 lõige 2, artikli 6 lõike 1 punkt b ja lõige 2; komisjoni määrus nr 802/2004, I lisa 9. jagu; komisjoni teatis 2004/C 31/03, punktid 78 ja 84–87)
(vt punktid 146–149 ja 152–155)
10. Ettevõtjate koondumine – Siseturuga kokkusobivuse hindamine – Kriteeriumid – Konkurentsivastane mõju – Päästmisabi arvestamata jätmine, mida anti müüjale eelkõige tema vara korrapärase müügi võimaldamiseks – Tõendamiskoormis, mis lasub poolel, kes vaidlustab koondumise kokkusobivaks tunnistamise otsuse – Hindamine
(Nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 2 lõike 1 punkt b ja lõige 2, artikli 6 lõike 1 punkt b ja lõige 2)
(vt punktid 160–166)
11. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus, millega koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks
(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 139/2004, artikkel 2, artikli 6 lõike 1 punkt b ja lõige 2)
(vt punktid 169–175)
Kokkuvõte
Üldkohus jättis rahuldamata lennuettevõtja Polskie Linie Lotnicze „LOT“ hagid komisjoni otsuste peale, millega kiideti heaks vastavalt easyJeti ja Lufthansa poolt Air Berlini kontserni teatud vara omandamine
Kuna lennuettevõtja Air Berlin plc rahaline olukord oli jätkuvalt halvenenud, rakendas ta 2016. aastal ümberkorralduskava. Selle raames sõlmis ta 16. detsembril 2016 lennuettevõtjaga Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Lufthansa“) kokkuleppe, mille eesmärk oli anda viimasele allrendile lennukid koos meeskonnaga.
Kui aga Air Berlin kaotas rahalise toetuse, mida üks tema peamisi aktsionäre oli talle laenu vormis andnud, oli ta sunnitud 15. augustil 2017 taotlema maksejõuetusmenetluse algatamist. Neil asjaoludel andsid Saksamaa ametiasutused talle päästmisabina garanteeritud laenu, mille komisjon heaks kiitis(1) ja mis pidi võimaldama tal jätkata oma tegevust kolm kuud eesmärgiga eelkõige võimaldada müüa tema vara.
Selle eesmärgi saavutamiseks sõlmiti eelkõige kaks kokkulepet. Esiteks sõlmiti 13. oktoobril 2017 kokkulepe, mis nägi ette, et Lufthansa võtab üle muu hulgas Air Berlini tütarettevõtja, kellele tuli enne üle anda mitu lennukit ja nende meeskonnad, ning teenindusajad(2), mis Air Berlinil olid teatud lennujaamades, sealhulgas Düsseldorfis, Zürichis, Hamburgis, Münchenis, Stuttgartis ja Berliin-Tegelis. Teiseks sõlmiti 27. oktoobril 2017 lennuettevõtjaga easyJet plc kokkulepe, mille peamine eesmärk oli anda viimasele üle Air Berlini teenindusajad eelkõige Berliin-Tegeli lennujaamas. Air Berlin lõpetas tegevuse järgmisel päeval ning 1. novembri 2017. aasta kohtumäärusega kuulutati ta maksejõuetuks.
Lufthansa teatas 31. oktoobril 2017 komisjonile – kooskõlas viimase pädevusega koondumiste kontrolli valdkonnas(3) – 13. oktoobri 2017. aasta kokkuleppes ette nähtud koondumisest. EasyJet teatas 7. novembril 2017 samamoodi 27. oktoobri 2017. aasta kokkuleppes ette nähtud koondumisest (edaspidi koos Lufthansa teatatud koondumisega „kõnealused koondumised“). Komisjon tuvastas 21. detsembri 2017. aasta otsusega C(2017) 9118 (final), et Lufthansa teatatud koondumine on viimase poolt võetud kohustusi arvestades(4) siseturuga kokkusobiv, ja 12. detsembri 2017. aasta otsusega C(2017) 8776 (final), et easyJeti teatatud koondumine on siseturuga kokkusobiv (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“). Komisjon jõudis nimelt järeldusele, et kõnealused koondumised ei tekita tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga. Sellega seoses jättis komisjon esimest korda reisijate lennutranspordi teenuseid puudutavates asjades asjaomased turud määratlemata lähtekoha ja sihtkoha linnade paaride alusel (edaspidi „lähte- ja sihtkoha turud“). Nimelt tuvastas ta ühest küljest, et Air Berlin lõpetas oma tegevuse enne neid koondumisi ja neist sõltumatult. Ta järeldas sellest, et Air Berlin lahkus kõikidelt lähte- ja sihtkoha turgudelt, millel ta enne tegutses. Teisest küljest leidis ta, et kõnealused koondumised puudutasid peamiselt teenindusaegade üleandmist, ja tuvastas, et need teenindusajad ei olnud seotud ühegi lähte- ja sihtkoha turuga. Seetõttu eelistas ta ühendada kõik lähte- ja sihtkoha turud, mis said alguse igast lennujaamast või saabusid igasse lennujaama, millega olid seotud need teenindusajad. Nii määratles ta asjaomased turud kui nendest lennujaamadest alguse saavad või sinna suunduvad reisijate lennutranspordi teenuste turud. Seejärel veendus ta, et need koondumised ei saanud käesoleval juhul tekitada „märkimisväärset takistust tõhusale konkurentsile“, andes eelkõige vastavalt easyJetile ja Lufthansale võimaluse ning huvi sulgeda juurdepääs nendele turgudele.
Leidnud, et komisjoni selline analüüs on nii metodoloogia kui ka tulemuste seisukohast ekslik, esitas lennuettevõtja Polskie Linie Lotnicze „LOT“ (edaspidi „hageja“), kes on asjaomaste koondumise poolte otsene konkurent, Üldkohtule kaks hagi vastavalt kahe vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsustega jättis Üldkohus need hagid rahuldamata, kinnitades eelkõige, et komisjon võib piirduda sellega, et analüüsib koos lähte- ja sihtkoha turgusid, mis said alguse sellistest lennujaamadest, millega olid seotud Air Berlini teenindusajad, või suundusid neisse, selle asemel et analüüsida individuaalselt iga lähte- ja sihtkoha turgu, millel tegutsesid Air Berlin ja vastavalt Lufthansa ning easyJet.
Üldkohtu hinnang
Esimesena, mis puudutab väidet, et asjaomased turud on valesti määratletud, leidis Üldkohus kõigepealt, et hageja soovib asjatult vaidlustada kõnealuseid koondumisi ja nende konteksti puudutava komisjoni ülevaate sisulist õigsust. Sellega seoses märkis Üldkohus eelkõige, et komisjon leidis põhjendatult, et Air Berlini tegevus oli lõppenud enne kõnealuseid koondumisi ja nendest sõltumatult ning et seetõttu ei tegutsenud Air Berlin enam ühelgi lähte- ja sihtkoha turul. Seejärel, kuna Air Berlini teenindusajad ei olnud seotud ühegi lähte- ja sihtkoha turuga, leidis Üldkohus, et komisjon märkis õigustatult, et vastavalt Lufthansa ja easyJet võisid neid teenindusaegu kasutada muudel lähte- ja sihtkoha turgudel kui need, mida teenindas Air Berlin. Seetõttu järeldas ta, et erinevalt koondumistest, milles osalesid veel tegutsevad lennuettevõtjad, ei olnud käesolevas asjas kindel, et kõnealusel koondumisel oleks mis tahes mõju konkurentsile neil lähte- ja sihtkoha turgudel, kus Air Berlin tegutses enne oma tegevuse lõpetamist. Lõpuks tõdes Üldkohus, et hageja ei ole esitanud olulisi kaudseid tõendeid selle kohta, et tema tuvastatud lähte- ja sihtkoha turgude individuaalne analüüs oleks võinud tuvastada tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist, mida komisjoni kasutatud turu määratlus ei võimaldanud kindlaks teha.
Teisena, mis puudutab väidet, et kõnealuste koondumiste mõju hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga, siis meenutas Üldkohus kõigepealt, et komisjonil on talle EÜ ühinemismäärusega antud pädevuse teostamisel teatav kaalutlusõigus, eelkõige keeruliste majanduslike hinnangute osas, mida ta peab selle alusel tegema. Järelikult peab liidu kohtu kontroll sellise kaalutlusõiguse üle võtma arvesse komisjonile selliselt antud kaalutlusruumi. Olles seda täpsustanud, leidis Üldkohus, et analüüs kõnealuste koondumiste mõjust asjaomastest lennujaamadest väljuvate või sinna suunduvate reisijate õhutranspordi teenuste turgudele ei toonud välja ühtegi ilmset hindamisviga, arvestades eelkõige nende lennujaamade vähest koormust või nende koondumiste piiratud mõju Lufthansale ja easyJetile kuuluvate teenindusaegade turuosade kasvule. Mis puudutab täpsemalt Lufthansa teatatud koondumist, siis ei ole hagejal alust ka väita, et komisjon tegi ilmse vea 16. detsembri 2016. aasta kokkuleppe tagajärgede hindamisel, arvestades eelkõige, et see kokkulepe juba võimaldas Lufthansal kuue aasta jooksul käitada lennukeid ja nende meeskonda enne, kui Lufthansa need nimetatud koondumise raames lõplikult omandas. Lõpuks märkis Üldkohus easyJeti teatatud koondumise kohta, et teenindusajad on vajalikud reisijate lennutranspordi teenuste osutamiseks. Ta järeldas sellest, et teenindusaegade jaotamise ja nende teenuste osutamise vahel on „vertikaalne suhe“ ning et järelikult oli komisjonil alust tugineda „mitte-horisontaalsete“ ühinemiste suunistele(5).
Kolmandana lükkas Üldkohus tagasi etteheited, mille kohaselt Lufthansa poolt teatatud koondumise raames võetud kohustused on väidetavalt ebapiisavad ning easyJeti teatatud koondumise raames selliseid kohustusi ei olnudki, kuna hagejal ei ole alust väita, et need koondumised võivad ilmselgelt kujutada endast tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist. Seetõttu pidas kohus põhjendamatuks ka hageja etteheiteid, et komisjon ei võtnud arvesse võimalikku tõhususe kasvu, mis oleks võinud tuleneda nimetatud koondumistest.
Neljandana märkis Üldkohus, et hageja ei tõendanud, et rahaline toetus, mida Air Berlin päästmisabi raames sai, oli osa varast, mis kõnealuse koondumise raames vastavalt easyJetile ja Lufthansale üle kanti, ning lükkas seetõttu tagasi etteheited, et komisjon oleks pidanud seda abi oma analüüsis arvesse võtma. Lisaks märkis Üldkohus seoses määruse nr 95/93(6) artikli 8a lõike 2 rikkumisega, millele hageja on viidanud ühes oma hagidest, et komisjonil ei olnud pädevust seda sätet kohaldada.
Lõpuks, kuna Üldkohus leidis, et hagejal ei olnud alust väita, et puuduvad põhjendused, lükkas Üldkohus seega tagasi mõlemas kohtuasjas esitatud kõik väited ja jättis mõlemad hagid rahuldamata, ilma et neil asjaoludel oleks vaja teha otsust nende vastuvõetavuse kohta.