Language of document : ECLI:EU:T:2019:353

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

23. mai 2019(*)

Lepinguväline vastutus – Majandus- ja rahapoliitika – EKP – Liikmesriikide keskpangad – Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine – Erasektori kaasamine – Ühise tegutsemise klauslid – Kreeka võlainstrumentide kohustuslik vahetamine – Eraõiguslikud võlausaldajad – EKP arvamus – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Pacta sunt servanda-põhimõte – Põhiõiguste harta artikli 17 lõiked 1 ja 2 – ELTL artikli 63 lõige 1 – ELTL artikkel 124

Kohtuasjas T‑107/17,

Frank Steinhoff, elukoht Hamburg (Saksamaa),

Ewald Filbry, elukoht Dortmund (Saksamaa),

Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsberg eG, asukoht Gräfenberg (Saksamaa),

Werner Bäcker, elukoht Rodgau (Saksamaa),

EMB Consulting SE, asukoht Mühltal (Saksamaa),

esindajad: advokaadid O. Hoepner ja D. Unrau,

hagejad,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: O. Heinz ja G. Várhelyi, keda abistas advokaat H.-G. Kamann,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud hagi nõudega hüvitada kahju, mis on hagejatele väidetavalt tekitatud seetõttu, et Euroopa Keskpank jättis oma 17. veebruari 2012. aasta arvamuses (CON/2012/12) Kreeka Vabariigi tähelepanu pööramata sellele, et kavandatud Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine võlainstrumentide kohustusliku vahetamise teel on õigusvastane,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja) ja N. Półtorak,

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 29. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        2009. aasta oktoobris tekkis Kreeka valitsemissektori võla kriisi, kui Kreeka valitsus teatas, et valitsemissektori eelarvepuudujäägiks ei ole mitte varem avaldatud 3,7%, vaid 12,5% sisemajanduse koguproduktist (SKP). See teave suurendas oluliselt ebakindlust Kreeka Vabariigi majanduse põhinäitajate suhtes ja selle tõttu alandati mitu korda järjest tema krediidireitinguid ning tõsteti pidevalt intressimäärasid, mida küsiti rahaturgudel Kreeka valitsemissektori võla rahastamise eest.

2        2010. aasta aprilli lõpus alandas üks reitinguagentuur Kreeka võlainstrumentide reitingu tasemelt BBB– tasemele BB+, st kategooriasse, mida turud käsitavad väga riskantse võlana. Nii teatas reitinguagentuur Standard & Poor’s (S&P) 27. aprillil 2010 Kreeka võlainstrumentide omanikele, et kui peaks toimuma Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine või tekkima olukord, kus Kreeka riik ei suuda oma rahalisi kohustusi täita, on nende võimalus oma raha tagasi saada keskmiselt vaid 30–50%.

3        Arvestades asjaolu, et Kreeka võlakriisiga kaasnes teiste euroala liikmesriikide mõjutamise oht ja see seadis ohtu ka kogu euroala stabiilsuse, otsustasid euroala riigipead ja valitsusjuhid 25. märtsi 2010. aasta Euroopa Ülemkogul luua Kreeka Vabariigile finantsabi osutamise valitsustevahelise mehhanismi, mis seisnes ühendatud kahepoolsete krediitide andmises tavaintressiga, st subsiidiumideta. Laenude andmise suhtes kehtestati ranged tingimused ning selle käivitamine pidi leidma aset Kreeka Vabariigi vastavasisulise taotluse korral. Abimehhanismist võttis märkimisväärsel määral osa ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).

4        Euroala liikmesriigid andsid eelnimetud abimehhanismi alusel 2. mail 2010 oma nõusoleku anda koos IMFiga 110 miljardist eurost koosneva abipaketi raames Kreeka Vabariigile 80 miljardit eurot laenu.

5        9. mail 2010 otsustati ECOFINis rea meetmete võtmine, mille hulgas olid esiteks ELTL artikli 122 lõike 2 alusel nõukogu 11. mai 2010 määruse (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (ELT 2010, L 118, lk 1), vastuvõtmine ja teiseks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) asutamine. EFSF asutati 7. juunil 2010 ning euroala liikmesriigid ja EFSF allkirjastasid raamlepingu, milles kokku lepitud tingimustel andis EFSF stabiilsustoetust.

6        2011. aasta keskel hakkasid Kreeka Vabariik, euroala liikmesriigid ja Kreeka riigi mitu võlausaldajat arutama uue finantsabi programmi loomist. Arutelu puudutas üldist eesmärki, kuidas taastada Kreeka Vabariigi jätkusuutlik finantsolukord. Üks kavandatavatest meetmetest oli Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine nii, et ka Kreeka Vabariigi eraõiguslikud võlausaldajad aitaksid kaasa selle võlakoorma vähendamisele, vältides sellega maksekohustuste täitmata jätmise olukorda.

7        2011. aasta juunis ja juulis esitasid euroala liikmesriigid ja mitu Kreeka riigi eraõiguslikku võlausaldajat oma ettepanekud, kuidas Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine läbi viia.

8        Rahvusvaheline Finantsinstituut (IFI) teatas oma 1. juuli 2011. aasta pressiteates muu hulgas järgmist:

„Rahvusvahelise Finantsinstituudi haldusnõukogu sihiks on teha koostööd oma liikmete ja teiste finantsasutuste, avaliku sektori ja Kreeka ametiasutustega nii selleks, et pakkuda [Kreeka Vabariigile] olulist tuge rahavoogude osas, kui ka selleks, et luua alused jätkusuutlikumale võlapositsioonile.

Eraõiguslik finantskogukond on valmis tegema vabatahtlikku, läbipaistvat ja ulatuslikku koostööd [Kreeka Vabariigi] toetamiseks, arvestades ainulaadseid ja erakorralisi asjaolusid […]

Erainvestorite panus täiendab rahalist abi ja riigi rahalisi vahendeid ning põhineb piiratud arvul võimalustel […]“.

9        Euroala riigipead või valitsusjuhid ja Euroopa Liidu institutsioonide juhid kogunesid 21. juulil 2011 arutama meetmeid, mida võtta nende raskuste ületamiseks, millega euroala kokku puutus.

10      Nende 21. juuli 2011. aasta ühisavalduses on muu hulgas märgitud järgmist:

„1.      Tervitame Kreeka valitsuse võetud meetmeid riigi rahanduse stabiliseerimiseks ja majanduse reformimiseks ning Kreeka parlamendi poolt hiljuti vastu võetud uut meetmete paketti, sealhulgas erastamismeetmeid. Need on pretsedenditud, kuid vajalikud jõupingutused Kreeka majanduse tagasitoomiseks jätkusuutliku majanduskasvu teele. Oleme teadlikud jõupingutustest, mis kohandamismeetmed toovad endaga kaasa Kreeka kodanikele, ning oleme veendunud, et need ohvrid on majanduse elavdamiseks möödapääsmatud ning aitavad kaasa riigi tulevasele stabiilsusele ja heaolule.

2.      Lepime kokku toetada uut [Kreeka Vabariigile] suunatud programmi ning katta koos IMFi ja erasektori vabatahtliku panusega täielikult rahastamisvajaduse. Ametlik rahastamissumma kokku on hinnanguliselt 109 miljardit eurot. Selle programmi abil kavandatakse eelkõige madalamate intressimäärade ja pikemate tagasiostutähtaegade kaudu otsustavalt parandada [Kreeka Vabariigi] võla jätkusuutlikkust ning refinantseerimisprofiili. Me kutsume IMFi üles jätkuvalt panustama uue [Kreeka Vabariigi] programmi rahastamisse. Kasutame [EFSFi] rahastamisvahendina niipea kui võimalik järgmise väljamakse puhul. Jälgime väga tähelepanelikult programmi ranget elluviimist regulaarse hinnangu alusel, mille [Euroopa K]omisjon koostab koostöös EKP ja IMFiga.

[…]

5.      Finantssektor on näidanud üles valmisolekut toetada [Kreeka Vabariiki] vabatahtlikkuse alusel erinevate valikuvõimaluste kaudu, millega tugevdatakse veelgi üldist jätkusuutlikkust. Erasektori netopanus on hinnanguliselt 37 miljardit eurot […].“ [siin ja edaspidi on 21. juuli 2011. aasta ühisavaldust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

11      Erasektori osaluse kohta on 21. juuli 2011. aasta ühisavalduse punktis 6 märgitud järgmist:

„Seoses meie üldise lähenemisega erasektori osalemisele euroalal soovime osutada selgelt sellele, et [Kreeka Vabariigi] puhul on vaja erakorralist ja ainulaadset lahendust.“

12      Euroala riigipead või valitsusjuhid avaldasid 26. oktoobri 2011. aasta tippkohtumisel muu hulgas järgmist:

„12.      Erasektori osalusel on ülimalt oluline roll [Kreeka Vabariigi] võla jätkusuutlikkuse tagamisel. Seetõttu tervitame praegu [Kreeka Vabariigi] ja erainvestorite vahelist arutelu, et leida suuremat erasektori osalust hõlmav lahendus. Erasektori osalus peaks koos Kreeka majanduse ambitsioonika reformikavaga tagama Kreeka võla suhte vähenemise, nii et 2020. aastaks saavutatakse eesmärk 120% SKPst. Selleks kutsume [Kreeka Vabariiki], erasektori investoreid ja kõiki asjaomaseid osapooli üles töötama välja vabatahtliku võlakirjade vahetuskava, mille kohaselt nominaalne diskontomäär on 50% erasektori investorite halduses oleva Kreeka võla nominaalväärtusest. Euroala liikmesriigid panustavad erasektori osaluse paketti kuni 30 miljardit eurot. Selle alusel on ametlik sektor valmis tagama 2014. aastaks programmile täiendava rahastamise kuni 100 miljardit eurot, sealhulgas Kreeka pankade nõutava rekapitaliseerimise. Uus programm tuleks kokku leppida 2011. aasta lõpuks ning võlakirjade vahetamine tuleks viia ellu 2012. aasta alguses. Me kutsume IMFi üles jätkuvalt panustama uue Kreeka programmi rahastamisse.

[…]

15.      Seoses meie üldise lähenemisviisiga erasektori osalemisele euroalal rõhutame meie poolt 21. juulil [2011] vastu võetud otsust, mille kohaselt on [Kreeka Vabariigi] puhul vaja erakorralist ja ainulaadset lahendust.“ [mitteametlik tõlge]

13      Kreeka rahandusministeeriumi 17. novembri 2011. aasta pressiteate kohaselt alustas ministeerium läbirääkimisi Kreeka võlainstrumentide omanikega, et valmistada ette nende võlainstrumentide vabatahtlik vahetustehing tingliku diskontomääraga 50% erasektori investorite halduses oleva Kreeka võla nominaalväärtusest, nagu oli ette nähtud 26. oktoobri 2011. aasta avalduse punktis 12.

14      2. veebruaril 2012 esitas Kreeka Vabariik ELTL artikli 127 lõike 4, koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 5, alusel Euroopa Keskpangale (EKP) arvamuse taotluse seoses Kreeka seaduse nr 4050/2012 eelnõuga, millega kehtestatakse normid muudatuste kohta tingimustes, mida kohaldatakse Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või tagatud turukõlblikele võlainstrumentidele kokkuleppel nende instrumentide omanikega Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimiseks, mis põhines muu hulgas „ühise tegutsemise klauslitel“ („ÜTKd“).

15      17. veebruaril 2012 esitas EKP arvamuse CON/2012/12 Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või tagatud väärtpaberite tingimuste kohta (edaspidi „vaidlusalune arvamus“). Nimetatud arvamusest nähtub muu hulgas, et esiteks „on oluline, et liikmesriikidel säiliks igal ajal suutlikkus võetud kohustusi täita, sealhulgas oma finantsstabiilsuse tagamiseks“, teiseks „Kreeka Vabariigi juhtum on erakorraline ja ainulaadne“ (punkt 2.1), kolmandaks on seaduseelnõu eesmärk hoogustada erasektori osavõttu, täpsemalt näha ette menetlus, mis kooskõlas ÜTKdega hõlbustab läbirääkimisi Kreeka võlainstrumentide omanikega nendelt nõusoleku saamiseks Kreeka Vabariigi pakkumusele võlakirjad vahetada, ning seega Kreeka valitsemissektori võla võimalik restruktureerimine (punkt 2.2), neljandaks „on EKP‑l heameel selle üle, et vahetustingimused lepitakse kokku Kreeka Vabariigi ja võlakirjaomanikke esindavate institutsioonide läbirääkimiste tulemusena“ (punkt 2.3), viiendaks „on ÜTKde kasutamine menetlusena võlakirjade vahetamise korrakohaseks läbiviimiseks igati kooskõlas üldise praktikaga […]“ (punkt 2.4), ja kuuendaks „võtab Kreeka Vabariigi valitsus endale ainuisikuliselt vastutuse võtta vajalikud meetmed tagamaks lõpuks oma võla jätkusuutlikkus“ (punkt 2.6). [siin ja edaspidi on vaidlusalust arvamust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

16      21. veebruari 2012. aasta pressiteates avaldas Kreeka rahandusministeerium esiteks Kreeka võlainstrumentide kavandatava vabatahtliku vahetustehingu peamised tunnusjooned ja teiseks teatas, et töötatakse välja ja võetakse vastu vastav seadus. Tehing pidi hõlmama nõusoleku taotlemist ja teatavate Kreeka võlainstrumentide eraõiguslikust isikust omanikele tehtavat ettepanekut vahetada neile kuuluvad Kreeka võlainstrumendid uute väärtpaberite vastu, mille nominaalväärtus on 31,5% konverteeritava võla väärtusest, ning EFSFi emiteeritud väärtpaberite vastu, mis kehtivad 24 kuud ja mille nominaalväärtus on 15% konverteeritava võla väärtusest, kusjuures need erinevad väärtpaberid tuleb Kreeka Vabariigil välja anda lepingu täitmise lõppfaasis. Lisaks pidi iga selles tehingus osalev erainvestor saama Kreeka Vabariigi SKPga seotud eraldatava väärtpaberitagatise, mille tinglik väärtus on võrdne uute võlainstrumentide tingliku väärtusega.

17      21. veebruaril 2012 tegi avalduse ka Eurorühm, milles ta „võttis teadmiseks, et Kreeka ametiasutused ja erasektor on jõudnud kokkuleppele võlainstrumentide vahetuspakkumuse üldtingimustes ja see puudutab kõiki erasektori väärtpaberiomanikke“, ning märkis, et „[e]rasektori osaluse programmi [(Private Sector Involvement)] tehingu õnnestumine on uue kriisiprogrammi vajalik eeltingimus“. Samuti kinnitas Eurorühm, et EFSFi kaudu annavad täiendavat rahalist abi Kreeka Vabariigile euroala liikmesriigid, ja lisas, et „[n]ii avaliku kui ka erasektori osalus peaks tagama, et Kreeka valitsemissektori võla suhe väheneb pidevalt ja 2020. aastaks on see 120% SKPst“. [mitteametlik tõlge]

18      23. veebruaril 2012 võttis Kreeka parlament vastu seaduse nr 4050/2012 Kreeka riigi emiteeritud või tagatud väärtpaberite muutmise kohta võlakirjaomanike nõusolekul ja ÜTKde mehhanismi rakendamise kohta (nomós 4050, Kanónes tropopoiíseos títlon, ekdóseos í engyíseos tou Ellinikoú Dimosíou me symfonía ton Omologioúchon; FEK A’ 36, 23.2.2012). ÜTKde mehhanismi alusel pidid välja pakutud muudatused muutuma õiguslikult siduvaks kõigile selliste võlainstrumentide omanikele, mille suhtes kehtib Kreeka õigus, mis olid emiteeritud enne 31. detsembrit 2011 ja loetletud ministrite nõukogu otsuses, millega kiideti heaks erasektorile suunatav osalemise ettepanek (Private Sector Involvement; edaspidi „PSI“), kui muudatused on vastu võetud ühiselt ja seeriate järgi vahet tegemata väärtpaberiomanike kvoorumi poolt, mis esindab vähemalt kahte kolmandikku nende väärtpaberite nominaalväärtusest. Lisaks on seaduse nr 4050/2012 preambulis muu hulgas märgitud, et „[EKP] ja teised eurosüsteemi liikmed on sõlminud erikokkuleppeid [Kreeka Vabariigiga], et vältida kahju oma ülesannetele ja institutsioonilisele rollile ning EKP rollile rahapoliitika väljatöötamise valdkonnas, nagu need tulenevad aluslepingust“.

19      24. veebruari 2012. aasta pressiteates täpsustas Kreeka rahandusministeerium erainvestoreid puudutavate võlainstrumentide vabatahtliku vahetustehingu tingimusi, viidates seadusele nr 4050/2012. Seejärel avaldati avalik ettepanek võlainstrumentide vahetamises osalemiseks.

20      9. märtsi 2012. aasta pressiteates märkis Kreeka rahandusministeerium, et põhimõtteliselt on seaduses nr 4050/2012 sätestatud tingimused täidetud, ja ta avaldas suurusjärgud, mille ulatuses eraõiguslikud võlausaldajad olid vahetustehinguga nõustunud. Selle kohta oli märgitud järgmist:

„Isikud, kellele kuulub Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või tagatud võlainstrumente väärtuses umbes 172 miljardit eurot, esitasid oma võlainstrumendid vahetamiseks või nõustusid muudatustega, mis pakuti välja vastuseks ettepanekutele ja nõusolekutaotlustele, mille Kreeka Vabariik tegi 24. veebruaril 2012.

Umbes 177 miljardi euro väärtuses Kreeka õigusega reguleeritavate ja Kreeka Vabariigi välja antud võlainstrumentide osas, mis olid ettepanekute esemeks, esitasid võlainstrumentide omanikud Kreeka Vabariigile vahetus- ja kokkuleppepakkumusi nominaalväärtuses umbes 152 miljardit eurot, mis moodustas 85,8% nende väärtpaberite veel lunastamata nominaalsummast. Isikud, kellele kuulus 5,3% nende väärtpaberite veel lunastamata nominaalsummast, osalesid nõusoleku taotlemise protsessis, kuid keeldusid välja pakutud muudatustest. Kreeka Vabariik teatas oma avaliku sektori võlausaldajatele, et ta kavatseb saadud kokkulepetega nõustuda ja muuta kõigi Kreeka õigusega reguleeritavate võlainstrumentide – sealhulgas seaduse nr 4050/2012 sätete kohaselt ka nende, mida ettepanekutest hoolimata vahetamiseks ei esitatud – tingimusi kohe, kui need on kinnitanud ja sertifitseerinud Kreeka Keskpank, kes on seaduse nr 4050/2012 […] kohaselt menetluse läbiviija. Seetõttu nende Kreeka õigusega reguleeritavate võlainstrumentide puhul Kreeka Vabariik ettepaneku kehtivusaega ei pikenda.

[…] Kui nõustutakse kokkulepetega Kreeka õigusega reguleeritavate võlainstrumentide väljapakutud muudatuste kohta, on nende väärtpaberite, mis kuuluvad vahetamisele, ja muude [Kreeka õigusega mittereguleeritavate] väärtpaberite, mille suhtes tehti ettepanek ja mille kohta sai Kreeka Vabariik vahetus- ja kokkuleppepakkumusi seoses välja pakutud muudatustega, nominaalväärtus kokku 197 miljardit eurot, ehk 95,7% kõigi ettepanekute esemeks olevate võlainstrumentide nominaalväärtusest.“

21      Hagejad Frank Steinhoff, Ewald Filbry, Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsberg eG, Werner Bäcker ja EMB Consulting SE Kreeka võlakirjade omanikena, kes olid neile kuuluvate võlainstrumentide vahetamise pakkumusest keeldunud, osalesid Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimises seadusega nr 4050/2012 rakendatavate PSI ja ÜTKde alusel.

 Menetlus ja poolte nõuded

22      Hagejad esitasid käesolevas kohtuasjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2017.

23      Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa.

24      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 29. mai 2018. aasta kohtuistungil.

25      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        kohustada EKPd maksma F. Steinhoffile 314 000 eurot, E. Filbryile 54 950 eurot, Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsbergile 2 355 000 eurot, W. Bäckerile 303 795 eurot ja EMB Consultingule 750 460 eurot;

–        suurendada neid summasid intressi võrra, mille määr on 5% kõrgem kui baasintressimäär, arvutatuna alates lis pendens’i olukorrast.

26      EKP palub Euroopa Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

27      EKP on seisukohal, et hagejate hagi on vastuvõetamatu neljal põhjusel: esiteks on nõue aegunud, teiseks ei ole Üldkohus pädev esitatud nõuet rahuldama, kolmandaks ei saa EKPd pidada vastutavaks selle eest, et tal puudub pädevus võtta vastu õiguslikult siduv akt ja neljandaks ei teki lepinguvälist vastutust tegevusetuse eest, kui puudub tegutsemiskohustus.

28      Hagejad ei nõustu sellega, et hagiavaldus on vastuvõetamatu.

 Nõude aegumine ja lisade vastuvõetavus

29      EKP väidab esiteks, et kahju, mis hagejatele väidetavalt tekkis, tulenes PSIst, mis avaldati 9. märtsil 2012, ja teiseks, et hagejatel, kelle hagi esitati Üldkohtu kohtukantseleile 16. veebruaril 2017, paluti kõrvaldada sellest puudused, mida nad tegid 15. märtsil 2017. EKP järeldab sellest, et Üldkohtule esitati hagi alles 15 märtsil 2017, mistõttu on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46, koosmõjus Üldkohtu kodukorra artikliga 76, alusel hagi nõue aegunud.

30      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt on liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Üldkohtule esitatakse hagi. Põhikirja artikkel 46 täpsustab, et seda normi kohaldatakse ka Euroopa Keskpanga vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagide suhtes.

31      Käesolevas asjas on hagejad seisukohal, et vaidlusalune 17. veebruari 2012. aasta arvamus on sündmus, mille alusel tekib EKP lepinguväline vastutus. 16. veebruaril 2017 esitasid hagejad kahju hüvitamise hagi. Seega esitasid nad oma hagi viie aasta jooksul alates selle arvamuse vastuvõtmisest ja nende nõuet ei saa pidada aegunuks.

32      Seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et Üldkohtu kohtukantselei palus kõrvaldada hagist puudused, mis olid seotud esiteks sellega, et lisad tuleb esitada lehekülje numbritega katkematus numeratsioonis, kuid eraldi menetlusdokumendist, millele need on lisatud (vt Üldkohtu kodukorra praktiliste rakendussätete (ELT 2015, L 152, lk 1) (edaspidi „praktilised rakendussätted“) lisa 2 punkt k redaktsioonis, mis kehtis hagide esitamise ajal), ja teiseks sellega, et esitada tuleb menetlusdokumendi tõestatud ärakiri ja selle lisad (vt praktiliste rakendussätete lisa 2 punktid h, j ja m), ega ka see, et hagejad kõrvaldasid need puudused alles 15. märtsil 2017.

33      Nimelt erinevalt sellest, mida väidab EKP, ei mõjuta hagist puuduste kõrvaldamine põhimõtteliselt ei hagi Üldkohtule esitamise kuupäeva ega ka selle kindlakstegemist, kas see on esitatud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 määratletud tähtaja jooksul. Praktiliste rakendussätete punktist 111 tuleneb, et kui hagiavaldus ei vasta nende praktiliste rakendussätete lisas 2 täpsustatud vorminõuetele, võib see kaasa tuua vaid viivituse hagi kättetoimetamisel. Kui hagist puudused kõrvaldatakse, ei muutu seega ka hagi Üldkohtule esitamise kuupäev. Hagiavaldust tuleb pidada vastuvõetamatul kujul esitatuks ainult siis, kui esitatud ei ole selle põhiandmeid, mis on loetletud kodukorra artiklis 76, ja kui neid andmeid ei esitata ka kuni nõude esitamise tähtaja möödumiseni (vt selle kohta 27. novembri 1984. aasta kohtuotsus Bensider jt vs. komisjon, 50/84, EU:C:1984:365, punkt 8, ja 16. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Enviro Tech Europe ja Enviro Tech International vs. komisjon, T‑291/04, EU:T:2011:760, punkt 95), või kui hagist palutakse puudused kõrvaldada, sest hagi ei vasta praktiliste rakendussätete lisas I täpsustatud nõuetele, kuid hageja neid puudusi ei kõrvalda (vt praktiliste rakendussätete punkt 110).

34      EKP täheldas ka, et hagile lisatud mitu dokumenti ei olnud kreeka keelest tõlgitud menetluskeelde, milleks oli saksa keel. Kohtuistungil täpsustas EKP, vastates Üldkohtu küsimusele, et ta järeldab nende lisade menetluskeelde tõlkimata jätmisest, et need tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

35      Selle kohta tuleb meenutada, et kodukorra artikli 46 lõike 2 kohaselt peab kõigile esitatud või lisatud dokumentidele, mis on koostatud muus keeles kui kohtumenetluse keel, olema lisatud tõlge kohtumenetluse keelde. Sama artikli lõige 3 näeb siiski ette, et mahukate dokumentide puhul võib esitada tõlkeid väljavõtetest. Seega ei ole hagiavaldusele lisatud dokumentide kohtumenetluse keelde tõlkimine nõue, mis peab olema igal juhul täidetud. Järelikult ei saa tõlke puudumine tähendada automaatselt lisade vastuvõetamatust.

36      Lisaks tuleneb praktiliste rakendussätete punktist 108 (mis on pärast Üldkohtu kodukorra praktiliste rakendussätete muudatusi (ELT 2018, L 294, lk 40) nüüd punkt 99), et kui menetlusdokumendile lisatud tõendile ei ole lisatud tõlget kohtumenetluse keelde, palub kohtusekretär asjasse puutuval poolel see puudus kõrvaldada, kui tõlge on vajalik menetluse takistusteta läbiviimiseks. Käesolevas asjas sellist palvet ei esitatud, mis tähendab, et tõlke puudumist ei peetud menetluse takistusteta läbiviimist takistavaks asjaoluks.

37      Neid täpsustusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et see, et asjasse puutuvaid lisasid ei olnud tõlgitud menetluskeelde, ei ole esiteks käsitatav puudusena, mis toob kaasa lisade vastuvõetamatuse, ja teiseks ei sea see kahtluse alla hagiavalduse esitamise kuupäeva ning seega seda, et hagi nõue ei ole aegunud.

38      Kõiki eespool esitatud põhjuseid arvestades tuleb tagasi lükata EKP väide, et hagejate nõue on aegunud ning et lisad, mis ei ole tõlgitud menetluskeelde, on vastuvõetamatud.

 Üldkohtu pädevus

39      EKP on seisukohal, et väidetav kahju tekkis puhtalt riigisisesest meetmest. Seetõttu ei saa tekkida tema lepinguvälist vastutust ja Üldkohus ei ole pädev vaidlust lahendama.

40      Selle argumendi toetuseks märgib EKP esimesena, et kahju, mis hagejatele väidetavalt tekkis, ei tulene tema tegevusest, vaid esiteks Kreeka parlamendi tegevusest, sest just viimane võttis vastu seaduse nr 4050/2012, ja teiseks asjakohaste võlainstrumentide omanike enamuse otsusest. Teisena on liikmesriigi valitsemissektori võla restruktureerimine ainult liikmesriigi enda pädevuses. Nii ei kohaldanud Kreeka Vabariik seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmisega liidu õigust liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 51 lõike 1 tähenduses. Kolmandana, sõltumata vastusest küsimusele, kas seadus nr 4050/2012 rakendab liidu õigust, on hagejate väidetava kahju kohustatud hüvitama Kreeka Vabariik, mitte EKP, sest ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kasutavad liikmesriigid kõiki meetmeid, mis tagavad liidu õigusaktidest neile tulenevate kohustuste täitmise, ja üheks selliseks kohustuseks on liidu õiguse rikkumise ebaseaduslike tagajärgede kõrvaldamine. Neljandana, vaidlusalune arvamus ei puuduta – ega saa puudutada – SPI spetsiifilisi tunnusjooni. Otsus pakkuda välja PSI tuli teha ja selle kontseptsioon välja töötada ainult Kreeka Vabariigi asutustel. Lisaks tegi otsuse nõustuda PSI tingimustega eravõlausaldajate absoluutne enamus.

41      Hagejad on seisukohal, et vaidlusalune arvamus on otsustav põhjus, miks Kreeka riik seaduse nr 4050/2012 vastu võttis ja seda rakendas.

42      Neid argumente arvestades on oluline meenutada, et ELTL artikli 268 alusel, koosmõjus ELTL artikli 340 kolmanda lõiguga, on Üldkohus pädev lahendama vaidlusi, mis on seotud EKP poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamisega, ja seda vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

43      Kuna hagejad väidavad, et kahju põhjustas see, et EKP võttis vastu vaidlusaluse arvamuse, on Üldkohus ELTL artiklite 268 ja 340 alusel pädev seda väidet hindama.

44      Seda järeldust ei muuda EKP seisukoht, et kahju ei tekitanud mitte vaidlusalune arvamus, vaid Kreeka Vabariigi ja Kreeka võlainstrumentide omanike tegevus.

45      Nimelt puudutab see küsimus liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks vajalike tingimuste analüüsi, mis käesolevas asjas tähendab, et kindlaks tuleb määrata käitumine, mille tõttu vastutus tekib, ning põhjuslik seos käitumise ja väidetava kahju vahel, mis on käesoleva hagi sisulise analüüsi esemeks (vt selle kohta 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, T‑113/96, EU:T:1998:11, punkt 34, ja 3. mai 2017. aasta kohtuotsus Sotiropoulou jt vs. nõukogu, T‑531/14, ei avaldata, EU:T:2017:297, punktid 58–61).

46      Kui Üldkohus peaks jõudma järeldusele, et väidetavat kahju ei põhjustanud vaidlusalune arvamus, ei muuda see järeldus ei käesoleva hagi eseme ulatust – milleks on nõue, et EKP hüvitaks hagejatele tekkinud kahju – ega Üldkohtu pädevust nende hagi läbi vaadata. Sel juhul on Üldkohus nimelt pädev otsustama, et EKP‑lt ei saa asjasse puutuva kahju hüvitamist nõuda ja et hagi tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

47      Seega tuleb tagasi lükata EKP argument, mille kohaselt ei ole Üldkohus pädev otsustama lepinguvälise vastutuse üle, millele hagejad viitavad.

 Lepinguvälise vastutuse puudumine, kui puudub õigus anda õiguslikult siduvaid juhiseid

48      EKP on seisukohal, et hagejate hagi on vastuvõetamatu, sest ELTL artikli 127 lõike 4 ja ELTL artikli 282 lõike 5 alusel arvamust andes ei teosta ta pädevust, mis lubaks tal anda õiguslikult siduvaid juhiseid. Seetõttu leiab ta, et niisuguse arvamuse andmisel ei saanud tekkida tema lepinguvälist vastutust.

49      Oma seisukoha põhjendamisel märgib EKP, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu institutsioonide ja liikmesriigi asutuste vahelisest koostööst või liidu institutsioonide antavast mittesiduvast tehnilisest abist tekkida liidu lepinguvälist vastutust eraõiguslike isikute ees. Kahju hüvitamise hagi on vastuvõetamatu, kui liidu institutsiooni meede on puhtalt poliitilist laadi. Lisaks tegutses Kreeka Vabariik käesoleval juhul valdkonnas, mis jääb ainult liikmesriigi pädevusse. Viimaks vaidleb EKP vastu esiteks sellele, et hilisemas kohtupraktikas on mööndud, et liidu institutsioonide mittesiduvatest õigusaktidest võib tekkida liidu lepinguväline vastutus, kui need aktid viivad riigisiseste asutuste õigusvastase tegevuseni, ja teiseks sellele, et tema arvamused on liikmesriikidele siduvad.

50      Hagejad vaidlevad nendele argumentidele vastu.

51      Selle kohta on oluline rõhutada, et kahju hüvitamise hagi on iseseisev hagi, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne ülesanne ja mida saab kasutada tingimustel, mis on kehtestatud selle hagi spetsiifilist eesmärki arvestades. Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et järgneks sanktsioon õiguslikult siduva akti ebaseaduslikkusele või sellele, et akti pole vastu võetud, siis kahju hüvitamise hagi esemeks on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õigusvastasest meetmest või käitumisest, mida saab süüks panna liidu institutsioonile või organile (7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 61).

52      Väljakujunenud kohtupraktikast liidu lepinguvälise vastutuse kohta juhtudel, kui liidu institutsioonile või organile pannakse süüks liidu õiguse rikkumisega eraõiguslikule isikule kahju tekitamist – mis on mutatis mutandis kohaldatav ELTL artikli 340 kolmandas lõigus ette nähtud EKP lepinguvälisele vastutusele –, nähtub, et õigus kahju hüvitamisele tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused: rikutud õigusnormi eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi ja rikkumine on piisavalt selge, tõendatud on kahju tegelik tekkimine, ning viimaks, esineb otsene põhjuslik seos akti autorile pandud kohustuse rikkumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine, C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 25, ja 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 31).

53      Seega võib liidu lepinguväline vastutus tekkida ainult institutsiooni niisuguse õigusvastase käitumise tagajärjel, mis on käsitatav piisavalt selge rikkumisena. Otsustav kriteerium, mis võimaldab pidada liidu õiguse rikkumist piisavalt selgeks, on see, et liidu institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Ainult siis, kui institutsiooni või organi kaalutlusruum on väga väike või lausa olematu, võib lihtsalt liidu õiguse rikkumine olla piisav alus piisavalt selge rikkumise tuvastamiseks (vt 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on õigusnormi piisavalt selge rikkumise kriteerium kohaldatav juhul, kui tegemist ei ole mitte õiguse üksikaktiga, vaid konkreetse tegevusetuse juhtumiga (vt selle kohta 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Acquafarm vs. komisjon, T‑458/16, ei avaldata, EU:T:2017:810, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Seega tuleb institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimise tuvastamiseks hinnata institutsiooni seda käitumist, mille tõttu väidetav kahju tekkis (vt selle kohta 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 60), ehk käesolevas asjas seda, kas EKP poolt vaidlusaluse arvamuse vastuvõtmine on käsitatav liidu mõne normi piisavalt selge rikkumisena, mis oli hagejatele väidetavalt tekkinud kahju aluseks.

55      Erinevalt tühistamishagist ei sõltu kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus sellest, kas akt, mille tõttu väidetav kahju tekkis, on tehtud otsuse vormis või kas see on siduv. Igasuguse kahju tekitava käitumise tagajärjel võib tekkida lepinguväline vastutus (vt selle kohta 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punktid 50–52 ja 60; vt ka seoses tegutsemis- või tegevusetuskohustuse rikkumisega 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 55–59, 67 ja 68; põhjendatud arvamuse kohta 18. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Arizmendi jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑440/03, T‑121/04, T‑171/04, T‑208/04, T‑365/04 ja T‑484/04, EU:T:2009:530, punktid 66–69, ning konkreetse tegevusetuse juhtumi kohta 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Acquafarm vs. komisjon, T‑458/16, ei avaldata, EU:T:2017:810, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt, kui liidu kohus ei saaks hinnata liidu institutsiooni või organi käitumise õiguspärasust, kaotaks ELTL artiklis 268 ja artikli 340 teises ja kolmandas lõigus ette nähtud menetlus oma soovitava toime (vt selle kohta 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 61).

56      Seetõttu ei saa EKP tugineda kohtupraktikale, mis on varasem 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsusest Médiateur vs. Lamberts (C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punktid 31–94) ja milles jäeti kahju hüvitamise hagid vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ainult põhjusel, et õigusvastasus, millele tugineti, oli seotud aktiga, millel puudusid õiguslikud tagajärjed (13. juuni 1991. aasta kohtumäärus Sunzest vs. komisjon, C‑50/90, EU:C:1991:253, punktid 17–20; 4. oktoobri 1991. aasta kohtumäärus Bosman vs. komisjon, C‑117/91, EU:C:1991:382, punkt 20, ja 10. detsembri 1996. aasta kohtumäärus Söktas vs. komisjon, T‑75/96, EU:T:1996:183, punkt 49). Seega ei saa EKP arvamuse peale esitatud kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus sõltuda küsimusest, kas arvamus oli õiguslikult siduv või mitte. Kui kahju hüvitamise hagi tunnistataks vastuvõetamatuks üksnes põhjusel, et akt, mis väidetava kahju tekitas, ei ole siduv, oleks see vastuolus selle õiguskaitsevahendi eesmärgi ja tõhususega.

57      Samuti ei mõjuta hagiavalduse vastuvõetavust käesolevas asjas asjaolud, et vaidlusalune arvamus on puhtalt poliitilist laadi ja et EKP ei olnud kohustatud seda arvamust vastu võtma. Nimelt ei vabane institutsioon oma kaalutlusõiguse tõttu kohustusest tegutseda kooskõlas nii selliste ülimuslike õigusnormidega nagu asutamisleping ja liidu õiguse üldpõhimõtted, kui ka kohaldatavate teisese õiguse normidega. Kui selle akti õiguspärasus vaidlustatakse kahju hüvitamise hagis, antakse hinnang selle õiguspärasusele nimetatud institutsiooni kohustustest lähtudes (18. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Arizmendi jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑440/03, T‑121/04, T‑171/04, T‑208/04, T‑365/04 ja T‑484/04, EU:T:2009:530, punkt 66). Viimaks ei muuda ka asjaolu, et EKP hinnangul tegutses Kreeka Vabariik valdkonnas, mis jääb ainult liikmesriigi pädevusse, seda, et hagejad vaidlustavad käesolevas asjas EKP käitumise, ja et Üldkohus on pädev asjakohast nõuet sisuliselt analüüsima.

58      Seetõttu tuleb tagasi lükata EKP argument, et hagejate hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et vaidlusaluse arvamuse vastuvõtmisel ei teostanud EKP pädevust, mis lubaks tal anda Kreeka Vabariigile õiguslikult siduvaid juhiseid.

 Tegevusetusest tuleneva lepinguvälise vastutuse võimatus, kui puudub õiguslik kohustus tegutseda

59      EKP kinnitab, et hagejate hagi on vastuvõetamatu, arvestades, et väidetava tegevusetusega ei rikkunud ta ühtegi tegutsemiskohustust, mille tõttu võiks tekkida tema lepinguväline vastutus. Täpsemalt ei nõustu ta sellega, et tal on kohustus kaitsta hagejate omandiõigust, tuginedes järgmistele põhjustele. Esimesena tuleneb ELTL artikli 127 lõikest 4, koosmõjus ELTL artikli 288 lõikega 5, et EKP arvamused ei ole õiguslikult siduvad. Kuna liikmesriikidele ei ole tema arvamus siduv, ei saa EKP selle aktiga tagada hagejate põhiõiguste tõhusat kaitset. Lisaks ei ole ta nende samade sätete alusel kohustatud arvamusi avaldama. Teisena märgib EKP, et ELL artikli 17 lõike 1 alusel ei ole temal kohustust edendada liidu üldisi huve ja teostada järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle. EKP hinnangul ei olnud temaga konsulteerimise ja vaidlusaluse arvamuse ese kindlaks teha, kas PSI iseenesest oli soovitav või mitte, vaid selleks olid Kreeka võlainstrumentidele kohaldatavate ÜTKde tehnilised detailid. Kolmandana ei ole Kreeka Vabariigil ega analoogia alusel EKP‑l mingit kohustust kaitsta hagejate investeeringuid ja omandit.

60      Hagejad väidavad nendele hinnangutele vastu.

61      Neid argumente arvestades tuleb asuda seisukohale, et küsimus, kas EKP vastutus võis tekkida sellest, et ta jättis Kreeka Vabariigile võimalikest õigusvastasustest seaduse nr 4050/2012 eelnõus vaidlusaluses arvamuses teatamata põhjusel, et EKP‑l ei olnud tegutsemiskohustust, on küsimus, mis puudutab kahju hüvitamise hagi sisu, mitte selle vastuvõetavust.

62      Nimelt küsimus, kas EKP, kes jättis Kreeka Vabariigile teatamata seaduse nr 4050/2012 eelnõu võimalikust õigusvastasusest, on toiminud õigusvastaselt, käsitleb tingimust, mis on seotud teemaga, kas EKP on oma tegevusetuse tõttu piisavalt selgelt rikkunud eraõiguslikele isikutele õigusi andvat õigusnormi.

63      Seetõttu tuleb tagasi lükata EKP argument, et hagejate hagi on vastuvõetamatu, kuna puuduvad õiguslik kohustus tegutseda ja lepinguväline vastutus tegutsemata jätmise eest.

 Sisulised küsimused

 Sissejuhatavad märkused

64      Hagejad on seisukohal, et EKP on kohustatud järgima põhiõigusi kogu oma tegevuses, mistõttu on ta kohustatud liikmesriigi seaduseelnõud käsitlevas arvamuses tooma esile põhiõiguste rikkumised, mis on seotud kavandatud seaduse vastuvõtmise ja rakendamisega. Hagejad leiavad aga, et käesolevas asjas jättis EKP vaidlusaluses arvamuses märkimata, et seadus nr 4050/2012 rikub esimesena pacta sunt servanda-põhimõtet, teisena harta artikli 17 lõikeid 1 ja 2, kolmandana ELTL artiklit 63 ja neljandana ELTL artiklit 124. Selle märkimata jätmise tõttu tekkis kahju, mis oli F. Steinhoffi puhul 314 000 eurot, E. Filbryi puhul 54 950 eurot, Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsbergi puhul 2 355 000 eurot, W. Bäckeri puhul 303 795 eurot ja EMB Consultingu puhul 750 460 eurot.

65      EKP hinnangul ei ole käesolevas asjas täidetud ükski tema lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus.

66      Enne, kui minna iga väidetava rikkumise ning rikkumiste ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimise juurde, on oluline meenutada, et ELTL artikli 340 kolmandas lõigus ette nähtud EKP lepinguväline vastutus eeldab, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust: rikutud õigusnormi eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi ja rikkumine on piisavalt selge, tõendatud on kahju tegelik tekkimine, ning viimaks, esineb otsene põhjuslik seos akti autorile pandud kohustuse rikkumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel (vt eespool punktid 52–54).

67      Samuti on oluline meenutada, milline on EKP arvamuse kohaldamisala.

68      ELTL artikli 127 lõikes 4 on sätestatud, et liikmesriigi ametiasutused konsulteerivad EKPga iga tema pädevusse kuuluva liidu õigusakti eelnõu puhul, kuid nendes piirides ja tingimustel, mis Euroopa Liidu Nõukogu kindlaks määrab. Samuti näeb ELTL artikli 282 lõige 5 ette, et EKPga konsulteeritakse tema pädevusvaldkondades kõigi ettepanekute üle, mis on tehtud liidu õigusaktide ja riigi tasandi õigusaktide vastuvõtmiseks, ning EKP võib nende kohta arvamusi esitada.

69      Nõukogu 29. juuni 1998. aasta otsus 98/415/EÜ, riikide ametiasutuste konsulteerimise kohta Euroopa Keskpangaga seoses õigusaktide eelnõudega (EÜT 1998, L 189, lk 42; ELT eriväljaanne 01/01, lk 446) täpsustab põhjenduses 3, et liikmesriikide ametiasutuste kohustus konsulteerida EKPga ei tohi piirata nende asutuste vastutust valdkondades, mis on õigusaktide eelnõude esemeks, ja et liikmesriigid peavad konsulteerima EKPga iga selle pädevusse kuuluva õigusakti eelnõu puhul. Samuti on otsuse 98/415 põhjenduses 6 märgitud, et EKPga konsulteerimine ei tohi asjatult pidurdada õigusaktide vastuvõtmise menetlusi liikmesriikides, ja et tähtajad, mille jooksul EKP on kohustatud arvamuse esitama, peavad sellest olenemata jätma EKP-le võimaluse talle esitatud tekstidega nõutava hoolikusega tutvuda.

70      Nimetatud põhjenduste mõte väljendub ka otsuse 98/415 sätetes. Nii konsulteerivad otsuse 98/415 artikli 2 kohaselt riikide ametiasutused EKPga iga EL toimimise lepingu alusel selle pädevusse kuuluva õigusakti eelnõu puhul, sealhulgas eriti valuutaküsimused, maksevahendid, riikide keskpangad, raha-, finants-, pangandus-, maksesüsteemide ja maksebilansi statistika kogumine, koostamine ja levitamine, makse- ja arveldussüsteemid, finantsinstitutsioonidele kohaldatavad reeglid, kuivõrd need mõjutavad oluliselt finantsinstitutsioonide ja turgude stabiilsust. Lisaks näeb otsuse 98/415 artikkel 4 ette, et iga liikmesriik tagab EKPga konsulteerimise vajalikul etapil, mis võimaldab õigusakti eelnõu algatanud asutusel enne sisuliste otsuste langetamist arvesse võtta EKP arvamust, ning et EKP arvamusest teavitatakse õigusakti vastuvõtvat asutust, kui tegemist pole asjaomaseid õigusakte ette valmistanud asutusega.

71      Esiteks nähtub nendest sätetest, et EKP arvamus ei ole liikmesriigi ametiasutustele siduv. Nimelt tuleneb otsuse 98/415 põhjendusest 3 ja artiklist 4, et liikmesriigi ametiasutused peavad EKP arvamustega lihtsalt arvestama ja need ei mõjuta nimetatud asutuste vastutust valdkondades, mis on õigusaktide eelnõude esemeks. Sellest tuleneb, et kuigi EKPga konsulteerimise kohustuse täitmine tähendab, et EKP peab saama liikmesriigi ametiasutusele tõhusalt väljendada oma seisukohta, ei kohusta see nimetatud asutusi selle seisukohaga nõustuma. Kui seadusandja tahe oleks olnud EKP sekkumise õiguslikult siduvaks muutmine selle sisu alusel, oleks ta andnud EKP‑le loa, mitte arvamuse andmise pädevuse. Eespool punktis 55 esitatud põhjustel ei välista aga a priori asjaolu, et EKP arvamus ei ole liikmesriigi asutustele siduv, seda, et niisugusest arvamusest võib tekkida EKP vastutus.

72      Teiseks tuleb märkida, et EKP‑l on oma arvamuste vastuvõtmisel suur kaalutlusõigus. Selle kohta on juba otsustatud, et ELTL artiklid 127 ja 282 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhikirja artikkel 18 annavad EKP‑le ulatusliku kaalutlusõiguse, mille teostamisega kaasneb keerukate majanduslike ja sotsiaalsete hinnangute andmine kiirelt arenevates olukordades eurosüsteemi või isegi liidu kui terviku kontekstis. Täpsemalt on otsustatud, et selle kaalutlusõiguse teostamine tähendab, et esiteks peab EKP ette nägema ja hindama selliseid keerukaid ja ebakindlaid majanduslikke arengusuundi nagu kapitaliturgude, rahapakkumise ja inflatsioonimäärade muutumine, mis mõjutab eurosüsteemi ning makse- ja krediidisüsteemide laitmatut toimimist, ning teiseks tegema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid, mis nõuavad ELTL artikli 127 lõikes 1 nimetatud selliste erinevate eesmärkide kaalumist ja hindamist, mille hulka kuulub ka peamine eesmärk – säilitada hindade stabiilsus (vt selle kohta 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtujurist Cruz Villalóni ettepanek kohtuasjas Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:7, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      EKP ulatuslik kaalutlusõigus oma arvamuste vastuvõtmisel tähendab seega, et tema lepinguväline vastutus võib tekkida ainult kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja olulise ületamise korral (vt eespool punktides 53 ja 72 viidatud kohtupraktika).

 Pacta sunt servanda-põhimõtte rikkumine

74      Hagejad on seisukohal, et Kreeka Vabariik ei saanud seadusega nr 4050/2012 õiguspäraselt kehtestada olemasolevatele võlainstrumentidele kohaldatavatesse tingimustesse juurde nende muutmise tingimusi. See oleks vastuolus 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni – millega Kreeka Vabariik on ühinenud ja mida on tunnustanud nii Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kui ka Euroopa Kohus – artiklis 26 sätestatud rahvusvahelise õiguse pacta sunt servanda-põhimõttega. Hagejad leiavad seega, et EKP oleks pidanud vaidlusaluses arvamuses kinnitama, et Kreeka Vabariik rikub seda põhimõtet, kui ta võtab vastu seaduse, mis näeb ette Kreeka võlainstrumentide kohustusliku vahetamise võlausaldajatele, kes selle vahetamisega nõus ei ole. Kuna EKP seda ei teinud, on ta tegevusetusega oma kohustusi rikkunud.

75      Lisaks vaidlevad hagejad vastu sellele, et Kreeka Vabariik võib käesolevas asjas tugineda rebus sic stantibus-põhimõttele selleks, et põhjendada muudatusi nende lepingulistes õigustes. Selle argumendi toetuseks rõhutavad hagejad esimesena asjaolu, et vaidlusalused võlainstrumendid emiteeriti siis, kui rahvusvahelised rahandusringkonnad nõudsid juba ühehäälselt riigi võlainstrumentide sidumist ÜTKdega. Teisena, olenemata hagejate palvest loobus Kreeka Vabariik tahtlikult vaidlusaluste võlainstrumentide emiteerimisel ÜTKde kasutamisest. Kolmandana leppisid liikmesriigid 2003. aasta aprillis kokku vajaduses siduda rahvusvahelised võlakirjaemissioonid ÜTKdega (vt majandus- ja rahanduskomitee 12. novembri 2004. aasta aruanne ECFIN/CEFCPE (2004) REP 50483 final, lisa 1, lk 7) ja 2003. aasta septembris andis majandus- ja rahanduskomitee oma heakskiidu põhitingimustele, mida pidi kohaldatama võlakirjaemissiooni reguleerivatel tingimustel. Neljandana, alates 2004. aasta novembrist soovitasid „G 20 keskpankade juhid“ ÜTKde lisamist võlakirjade emissioonilepingutesse, et soodustada enamuse poolt vastu võetud otsuste rakendamist (vt 26. oktoobri 2004. aasta soovitus „Report to the EFC-Implementation of the EU commitment on Collective Action Clauses in documentation of International Debt Insurance“). Viiendana, 2003. aasta A. Richards’i ja M. Gugiatti uuringud („The Use of Collective Action Clauses in New York Law Bonds of Sovereign Borrowers“, Journal of International Law, 2004, lk 815 ja järgnevad; A. Szodruch, „Staateninsolvenz und private Gläubiger“, BWV Verlag, 2008, lk 226) ei kinnitanud kartust, et ÜTKd võivad tuua kaasa suuremaid riskipreemiaid ja muuta nii riigi rahastamise kulukamaks. Hagejad on seega arvamusel, et kuna Kreeka Vabariik otsustas ÜTKsid Kreeka võlainstrumentide puhul mitte kasutada – hoolimata sellest, et toimunud oli vaidlus riigi võlainstrumentides nende kasutamise teemal –, ei saanud ta ajal, mil leidsid aset muutunud asjaolud, millega toime tulemiseks on ÜKTd just ette nähtud, väita, et ta viib läbi restruktureerimise, kasutades sunniabinõusid.

76      EKP nende argumentidega ei nõustu. Ta on kõigepealt seisukohal, et ta ei olnud kohustatud vaidlusaluses arvamuses ära märkima pacta sunt servanda-põhimõtte võimalikku rikkumist seadusega nr 4050/2012, leides seejärel, et ta ei saanud ka ise seda põhimõtet rikkuda, ning viimaks, et seda põhimõtet ei rikutud, arvestades, et kohaldatav on rebus sic stantibus-põhimõte.

77      Nagu meenutatud eespool punktis 52, saab EKP lepinguväline vastutus tekkida vaid juhul, kui piisavalt selgelt on rikutud õigusnormi, mis annab eraõiguslikele isikutele õigusi. Selleks et tagatud oleks eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumise tingimuse soovitav toime, on tarvis, et viidatud õigusnormiga antav kaitse oleks sellele normile tugineva isiku seisukohast tõhus, ja seega, et niisugune isik kuuluks nende isikute hulka, kellele kõnealune õigusnorm õigusi annab. Kahjuhüvitise alusena ei saa aktsepteerida õigusnormi, mis ei kaitse mitte eraõiguslikku isikut õigusvastase toimimise eest, mida ta ette heidab, vaid kedagi teist (vt selle kohta 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Cofradía de pescadores „San Pedro de Bermeo“ jt vs. nõukogu, T‑415/03, EU:T:2005:365, punkt 96, ja 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus CN vs. parlament, T‑343/13, EU:T:2015:926, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Käesolevas asjas tekitas see, et hagejad märkisid Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud ja tagatud vaidlusaluseid võlainstrumente, nende ja Kreeka Vabariigi vahelise lepingulise suhte. Seda lepingulist suhet ei reguleeri rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 26 sätestatud pacta sunt servanda-põhimõte. Nimelt vastavalt selle konventsiooni artiklile 1 kohaldatakse konventsiooni ainult riikidevaheliste lepingute suhtes. Järelikult ei ole rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 26 õigusnorm, mis annaks hagejatele õigusi.

79      Samas on Euroopa Kohus otsustanud, et pacta sunt servanda-põhimõte on iga õiguskorra aluspõhimõte (16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 49). Nii on pacta sunt servanda-põhimõte ka lepingutele kohaldatava liidu õiguse üldpõhimõte, mis näeb ette, et nõuetekohaselt sõlmitud leping on selle pooltele siduv (vt selle kohta kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Dominguez, C‑282/10, EU:C:2011:559, punkt 96, ja kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Pujante Rivera, C‑422/14, EU:C:2015:544, punkt 55).

80      Kuid lepingu poolte õigused ja kohustused on üldjuhul siduvad ainult lepingu pooltele endile. Lepinguõiguse üldpõhimõtted, nagu pacta sunt servanda-põhimõte, ei sea kahtluse alla seda lepingu poole õiguste suhtelist ulatust.

81      Lisaks, EKP arvamuste adressaadid ei ole eraõiguslikud isikud ja selle peamine ese ei ole reguleerida lepingulisi suhteid eraõigusliku isiku ja liikmesriigi vahel pärast seda, kui liikmesriik on võlainstrumente emiteerinud. Nimelt on vastavalt otsuse 98/415 artiklile 2 EKP arvamuse adressaadid liikmesriikide ametiasutused, kellel on kohustus EKPga konsulteerida, mitte aga eraõiguslikud isikud. Samuti ei ole EKP arvamuse andmise pädevuse eesmärk hinnata lepingu poolte õigusi ja kohustusi, vaid arvamus antakse rahapoliitika valdkonnas EKP põhiülesande täitmise raames, olles muu hulgas seotud EKP kohustusega teostada järelevalvet hindade stabiilsuse säilitamise üle vastavalt ELTL artikli 127 lõigetele 1 ja 2.

82      Seetõttu olukorras, nagu käesolevas asjas, kus Kreeka Vabariik konsulteerib EKPga seoses seaduseelnõuga, mis puudutab selle riigi pankasid ja krediidiasutustele kohaldatavaid reegleid, kuna neil on suur mõju nende asutuste stabiilsusele ja rahaturgudele, ei ole EKP kohustatud väljendama oma seisukohta küsimuses, kas see liikmesriik täidab riigi võlainstrumentide omandike ees lepinguõiguse pacta sunt servanda-üldpõhimõtet.

83      Seega asjaolu, et EKP‑l on arvamuse andmise pädevus, ei anna hagejatele õigust nõuda, et nimetatud institutsioon mõistaks hukka niisuguse lepingulise õiguse rikkumise, mis neil oli Kreeka Vabariigi suhtes alates ajast, mil nad märkisid Kreeka poolt emiteeritud ja tagatud võlainstrumente. Kuna hagejatel puudub õigus nõuda, et EKP selles küsimuses oma seisukohta väljendaks, ei ole tuvastatav, et EKP on tegutsenud õigusvastaselt seetõttu, et ta ei esitanud vaidlusaluses arvamuses oma seisukohta pacta sunt servanda-põhimõtte järgimise küsimuses pärast seda, kui Kreeka Vabariik oli temaga konsulteerida soovinud.

84      Lisaks ja igal juhul ei ole ilmne see, et seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmisega on rikutud pacta sunt servanda-põhimõtet. Nimelt kaasneb ka riigi võlainstrumentidesse investeerimisega varalise kahju tekkimise risk, isegi kui nendele instrumentidele kohaldatavates õigusnormides ei olnud ette nähtud võimalust enne nende tähtaega läbi rääkida teatud elemente nagu nominaalväärtus, hind ja tähtaeg. Nagu märkis Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), tekib see risk eelkõige pikast ajavahemikust alates võlainstrumentide emiteerimisest, mille jooksul ettenägematud asjaolud võivad oluliselt piirata või lausa elimineerida neid instrumente väljastanud riigi, emitendi või tagaja finantssuutlikkuse. Seega, nagu otsustas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“), on olukorras, kus niisugused ettenägematud asjaolud saabuvad – milleks käesolevas asjas oli Kreeka valitsemissektori võla kriis –, emitendist riigil õigus üritada rebus sic stantibus-põhimõtte alusel läbirääkimisi pidada (vt Symvoulio tis Epikrateiase (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kohtuotsus, mis on kokkuvõtlikult esitatud EIK 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Mamatas jt vs. Kreeka, CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614) punktis 29).

85      Seetõttu väidavad hagejad vääralt, et kuna EKP ei toonud vaidlusaluses arvamuses esile pacta sunt servanda-põhimõtte rikkumist – mis hagejate hinnangul pandi toime nende suhtes seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmisega – on EKP tegutsenud õigusvastaselt nii, et see võib kaasa tuua tema lepinguvälise vastutuse.

 Harta artikli 17 lõigete 1 ja 2 rikkumine

86      Hagejad on seisukohal, et EKP oleks pidanud vaidlusaluses arvamuses möönma, et seaduse nr 4050/2012 eelnõu vastuvõtmisega paneb Kreeka Vabariik toime õiguste riive, mis on võrreldav välismaal elavate või asuvate selliste võlausaldajate õiguste sundvõõrandamisega, kes ei olnud andnud oma nõusolekut. Kuna ta seda ei möönnud, on see käsitatav tema kohustustega vastusolus oleva tegevusetusena.

87      Selle argumendi toetuseks meenutavad hagejad esimesena, et seaduse nr 4050/2012 ese oli sundida erainvestoreid, kes selgelt keeldusid restruktureerimisele oma nõusoleku andmisest, osalema Kreeka valitsemissektori võla vähendamises ÜTKde hilisema kehtestamise teel.

88      Teisena on hagejad seisukohal, et Kreeka võlainstrumentidele laieneb mõiste „omand“, mida kaitseb harta artikkel 17. Need instrumendid on nõuded, millel on riigisisesest õigusest tulenev piisav alus, et neile see kaitse laieneks. Nimelt ei olnud hagejate hinnangul Kreeka riigi maksejõuetus õiguslikus mõttes ette nähtav ja need võlainstrumendid olid üldiselt tuntud kui kindlad muu hulgas seetõttu, et neil ei olnud muutmisklauslit. Lisaks olid need kindlad vastavalt 14. detsembri 2006. aasta usaldatavusnormatiivide määrusele (Solvabilitätsverordnung; BGBl. 2006 I, lk 2926) (vt eelkõige usaldatavusnormatiivide määruse artikli 26 lõike 2 punkt b), ja seda isegi hoolimata sellest, et reitinguagentuurid olid Kreeka Vabariigi reitingut alandanud ja Kreeka võlainstrumentide börsihind oli vähenenud, sest need tuli liigitada riskipositsiooni klassi „keskvalitsused“, arvestades, et need olid täidetavad välisriigi valitsuse või keskpanga poolt. Viimati nimetatud aspekti kinnitab Kreeka 14. märtsi 1997. aasta seaduse nr 2469/1997 riigi kulutuste ulatuse ja tõhususe parandamise kohta (nomós 2469, Periorismós kai veltíosi tis apotelesmatikótitas ton kratikón dapanón kai álles diatáxeis; FEK A’ 38/14.3.1997, lk 592) artikkel 15. Seega, kuna omandi kaitse kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, mida Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas tunnustanud, laieneb hagejate hinnangul see omandi kaitse ka neile kuuluvatele riigi võlainstrumentidele.

89      Kolmandana väidavad hagejad, et nende omandiõigusi rikuti avaliku võimu aktidega. Nimelt määratles hagejate hinnangul Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 22. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses Symvoulio tis Epikrateias (viitenr 1117/2014) Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimise kogu menetluse varjatud avaliku võimu aktiks.

90      Neljandana on hagejad seisukohal, et õigel ajal makstud õiglaseks hüvitiseks ei saa pidada esiteks võlainstrumentide – milleks olid varem neile kuulunud EFSF emiteeritud kaks võlakirja – nominaalväärtusest 15% kättesaamist, ja teiseks 31,5% ulatuses nende instrumentide veel väljamaksmata nominaalväärtuse osas uute võlainstrumentide emiteerimist Kreeka Vabariigi poolt ÜTKdel, mille tagajärjel võib nende instrumentide väljalasketingimusi vajaduse korral hiljem võlausaldajatele ebasoodsamaks muuta – ilma et see oleks a priori õiguslikult vaidlustatav –, kusjuures nende instrumentide tagasiostu tähtajad saabuvad alles aastatel 2022 kuni 2042. Hagejate hinnangul lisandub veel raskendav asjaolu, et majanduslikus mõttes ei vähendata nende nõudeid mitte 46,5%, vaid 78,5%, nagu tuvastas Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) oma 22. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses, arvestades, et makstakse väiksemat intressi ja lisaks saab kohustusliku vahetustehingu tulemusel ülekantud võlainstrumentide täitmist nõuda alles ajavahemikul 2022 kuni 2042, välja arvatud EFSFi võlakirjad, mille tagasiostutähtaeg saabus juba 2013 ja 2014. aastal. See hinnang, mille andis Kreeka riik, on igati kooskõlas reitinguagentuuri Moody’s hinnanguga.

91      Hagejad leiavad seega, et seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmine kahjustab neid nii, nagu nende suhtes oleks kohaldatud sundvõõrandamist. Ainult selline tõlgendus vastab tõhusa õigusliku kaitse nõudele, mida puudutab EIK 23. septembri 1982. aasta kohtuotsus Sporrong ja Lönnroth vs. Rootsi (CE:ECHR:1982:0923JUD 000715175, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika), millel on määrav tähtsus ka harta artikli 17 tõlgendamisel, arvestades selle artikli 52 lõike 3 esimest lauset.

92      Viimaks väidavad hagejad, et EIK 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Mamatas jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614) ei ole asjasse puutuv, sest see ei käsitle välisriigi eraisikutest – st kelle elu- või asukoht ei ole Kreekas – võlausaldajate suhtes rakendatud sundvõõrandamist ja kas või juba sel põhjusel tuleb nende kahjustamise proportsionaalsuse kriteeriume hinnata erinevalt juhtumist, kus avalik võim on kahjustanud riigi enda kodanike omandiõigusi. Samuti viitas EIK selles kohtuotsuses kahju arvutamisel proportsionaalsuse hindamise raames vahetuse tõttu vastu saadud nominaalväärtusele 46,5%, mitte majandusliku väärtuse tegelikule kaotusele 78,5% ulatuses.

93      EKP vaidleb hagejate argumentidele vastu. Ta leiab esiteks, et need etteheited peaksid olema esitatud Kreeka Vabariigile, sest PSI töötati välja ja kehtestati ainult Kreeka asutuste poolt, ning teiseks, et hagejate omandiõigust ei ole rikutud, kuna nende õiguste piirangud olid vajalikud ja põhjendatud liidu poolt tunnustatud üldisest huvist tulenevate eesmärkidega.

94      Neid argumente silmas pidades on oluline meenutada, et harta artikli 17 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

95      Lisaks tuleneb harta artiklist 51, et harta sätted on ette nähtud muu hulgas liidu institutsioonidele, kelleks on ka EKP (vt ELL artikkel 13), ning kes on kohustatud austama õigusi, järgima põhimõtteid ning edendama nende kohaldamist.

96      Omandiõigus harta artikli 17 lõikes 1 sätestatud kujul on liidu õiguse põhiõigus (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika), mille järgimine on liidu õigusaktide seaduslikkuse tingimus (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on see säte, milles on ette nähtud igaühe õigus seaduslikul teel saadud omandile, õigusnorm, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 66).

97      Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt võib EKP poolt harta artikli 17 lõike 1 piisavalt selge rikkumise tagajärjel tekkida ELTL artikli 340 kolmanda lõigu alusel EKP lepinguväline vastutus.

98      Lisaks tuleneb sellest, et nimetatud normi põhiolemus on eraõiguslike isikute kaitse, ja et EKP‑l on vastav kohustus edendada niisuguse normi järgimist, et eraõiguslikel isikutel on õigus eeldada, et EKP mõistab oma pädevuse teostamisel sellise normi rikkumise hukka. Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa stabiilsusmehhanismi poolt Küprose Vabariigile antava finantsabi kontekstis on juba otsustatud, et Euroopa Komisjon võib harta artikli 17 lõiget 1 rikkuda mitte ainult oma aktiivse tegevusega, vaid ka oma „passiivse“ käitumisega, milleks võib olla lausa sellise meetme võtmata jätmine, mille võtmise suhtes on tal konkreetne kohustus (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punktid 57, 59 ja 66–75). Samamoodi ei vabasta eristaatus, mis on antud EKP‑le aluslepingute institutsionaalses raamistikus, teda liidu põhiõiguste austamisest ega kohustusest aidata kaasa liidu nende eesmärkide saavutamisele, mis on sätestatud ELL artiklites 2, 3 ja 6 (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP, C‑11/00, EU:C:2003:395, punkt 91).

99      Siiski on oluline ka meenutada, et harta artikli 17 lõikega 1 tagatud õigus omandile ei ole absoluutne õigus ja et selle teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatavad liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega (vt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Seetõttu, nagu tuleneb ka harta artikli 52 lõikest 1, saab omandiõiguse kasutamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et vaidlusaluse arvamuse esemeks olnud seadus nr 4050/2012 lubas vähendada hagejatele kuuluvate vaidlusaluste võlainstrumentide nominaalväärtust ja seega nende tagastusväärtust väärtpaberite tagasiostu tähtaja saabumisel.

102    Nimelt tuleb võlainstrumentide tagasiostu tähtaja saabudes üldjuhul nende nominaalväärtus tagastada. Seega oli hagejatel nendele kuuluvate väärtpaberite tagasiostu tähtaja saabudes põhimõtteliselt rahaline nõue Kreeka riigi vastu nende väärtpaberite nominaalväärtuses. Seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmine muutis neid tingimusi, kehtestades ÜTKd. Nagu märgitud eespool punktis 18, olid need kohaldatavad Kreeka teatud võlainstrumentidele ja nägid täpsemalt ette võimaluse neile võlainstrumentidele kohaldatavaid tingimusi muuta kokkuleppega, mis sõlmiti ühelt poolt Kreeka riigi ja teiselt poolt isikute vahel, kellele kuulusid Kreeka võlainstrumendid ja kes esindasid vähemalt kahte kolmandikku asjakohaste väärtpaberite nominaalväärtusest. Nimetatud seaduse asjasse puutuvate sätete kohaselt muutus sellise kokkuleppe tulemusel tehtav muudatus õiguslikult siduvaks kõigile Kreeka võlainstrumentide omanikele, sealhulgas neile, kes välja pakutud muudatusega nõus ei olnud.

103    Seadus nr 4050/2012 võimaldas seega sundida Kreeka võlainstrumentide omanikke osalema Kreeka valitsemissektori võla vähendamises nende instrumentide väärtuse devalveerimise teel ajast, mil võlainstrumentide omanike kvoorum oli selle vähendamise heaks kiitnud. Seega vähendas nimetatud seadus Kreeka võlainstrumentide omanike õigusi olenemata sellest, et nende instrumentide emissioonitingimustes puudusid nende muutmise tingimused.

104    Pärast selle seaduse vastuvõtmist avaldasid Kreeka ametiasutused Kreeka valitsemissektori võla vähendamiseks tehtava PSI peamised tunnusjooned ning kutsusid asjakohaste võlainstrumentide omanikke üles osalema väärtpaberite vahetamises. Kuivõrd kvoorum ja nõutud enamus väärtpaberite kavandatud vahendamiseks saadi kokku, vahetati kõigi Kreeka võlainstrumentide omanike – sealhulgas nende, kes vahetusega ei nõustunud – asjasse puutuvad väärtpaberid seaduse nr 4050/2012 alusel välja, mille tagajärjel nende väärtus vähenes.

105    Kuigi seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmine kahjustas hagejate omandiõigust, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud seadus vastab üldise huvi eesmärkidele, muu hulgas ka eesmärgile tagada kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsus. Nimelt kui Kreeka valitsemissektori võlga ei oleks restruktureeritud, oleks esiteks tekkinud märkimisväärne oht, et sel ajal eksisteerinud majanduslik olukord halveneb veelgi, viies lausa Kreeka Vabariigi võimaliku maksejõuetuseni, kuivõrd võis tekkida olukord, et EKP ja riigisisesed keskpangad ei saa enam eurosüsteemi krediidioperatsioonis tagatisena aktsepteerida tema võlainstrumente, mida potentsiaalselt ei suudeta täita, ja teiseks tekkinud ohud, mida selline areng võib kaasa tuua finantssüsteemi stabiilsusele ja kogu eurosüsteemi toimimisele.

106    Neid üldise huvi eesmärke on tunnustanud nii EIK kui ka Euroopa Kohus. Nii asus EIK oma 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Mamatas jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614, punkt 103), milles ta analüüsis omandiõiguse järgimist seoses seaduse nr 4050/2012 alusel toimunud Kreeka võlainstrumentide väärtuse devalveerimisega, seisukohale, et Kreeka Vabariik võis ühenduse üldist huvi arvestades võtta õiguspäraselt meetmeid majandusliku stabiilsuse säilitamise ja võla restruktureerimise eesmärkide saavutamiseks. Samuti otsustas Euroopa Kohus oma 20. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP (C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 71), mis puudutas Küprose valitsemissektori võla kriisi, et kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsuse tagamine on liidu üldise huvi eesmärk.

107    Mis puudutab küsimust, kas hagejatele kuuluvate vaidlusaluste võlainstrumentide väärtuse vähendamine ei olnud taotletavat eesmärki arvestades ülemäärane ja lubamatu sekkumine, mis kahjustab nii tagatud õiguse sisu, on oluline tuletada meelde järgmist.

108    Esimesena, nagu Üldkohus juba otsustas, peab iga võlausaldaja arvestama oma võlgniku, sealhulgas riigist võlgniku maksejõuetuse riskiga. Investori poolt riigi võlainstrumentide ostmine on juba oma määratluselt tehing, millega kaasneb teatav finantsrisk, kuna see allub kapitaliturgude arenguga seotud riskidele. Lisaks pidid hagejad olema juba enne finantskriisi tekkimist teadlikud Kreeka võlainstrumentide ostmisega kaasnevast riskist, kuna emitendist Kreeka riigil oli juba enne seda suur võlakoorem ja eelarvepuudujääk (vt selle kohta 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punktid 82 ja 121).

109    Lisaks omandasid käesolevas asjas hagejad Kreeka võlainstrumendid ajal, mil Kreeka Vabariigi finantskriis süvenes. Nimelt nagu on märgitud eespool punktis 1, algas Kreeka valitsemissektori võla kriisi 2009. aasta oktoobris, kuid F. Steinhoff omandas Kreeka võlainstrumendid 2011. aasta septembris, E. Filbry alates 2011. aasta juulist, Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsberg 2009. aasta detsembris ja W. Bäcker alates 2011. aasta aprillist. Need hagejad pidid seega võlainstrumentide ostmise ajal olema teadlikud äärmiselt ebastabiilsest majanduslikust olukorrast, mis põhjustas Kreeka võlainstrumentide väärtuse kõikumise, nagu ka tähelepanuväärsest Kreeka Vabariigi kohustuste – kas või valikulisest – täitmata jätmise ohust. Mis puudutab EMB Consultingut, siis omandas ta 2017. aastal Kreeka võlainstrumentide niisuguste omanike õigused, kes olid need juba varem omandanud. Tema menetlusdokumentides on täpsustatud, et EMB Consultingule võõrandatud õigused olid enamjaolt omandatud enne sunniviisilise vahetamise idee väljakäimist. Kohtuistungil märkis hagejate esindaja, et need õigused olid omandatud aastatel 2011 ja 2012. Niisuguste Kreeka võlainstrumentide omanike õiguste õigusjärglasena ei saa EMB Consulting tugineda argumendile, et ta ei saanud nende instrumentide omandamise ajal olla teadlik äärmiselt ebastabiilsest majanduslikust olukorrast.

110    Lisaks ei saanud euroala liikmesriikide ja teiste asjasse puutuvate institutsioonide, nagu komisjon, IMF ja EKP seisukohtade erinevus Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimise küsimuses olla teema, mida niisugused eraõiguslikud investorid nagu hagejad oleksid saanud tähelepanuta jätta. Neil asjaoludel ei oleks ettevaatlik ja kaalutlev ettevõtja saanud Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimise riski välistada (vt selle kohta 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punktid 82 ja 121, ning 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 97).

111    Viimaks olgu mainitud, et seadus nr 4050/2012 võeti vastu tõesti erandlike tingimuste tõttu. Nimelt oli Kreeka valitsemissektori võla kriis erakordne ja ilma restruktureerimiseta oleks lühiajalises perspektiivis Kreeka Vabariigi poolt tema kohustuste vähemalt valikuline täitmata jätmine olnud täiesti usutav stsenaarium (vt selle kohta 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 97).

112    Teisena, nii Kreeka kui Euroopa asutused, kui ka suur enamus erasektorist hindasid Kreeka valitsemissektori võla vähendamise meetmeid, mis on käesoleva kohtuasja esemeks, ja väljendasid selle kohta oma arvamust. Nagu sisuliselt märgitud EIK 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Mamatas jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614, punkt 116), oli üks tingimustest, mille esitasid rahvusvahelistest institutsioonidest investorid nende võla vähendamisele, et eksisteeriksid ja et aktiveeritaks ÜTKd. ÜTKde puudumine oleks tähendanud suurema vähendamisprotsendi kohaldamist nende Kreeka võlainstrumentide omanikele, kes olid valmis väärtuskärbet aktsepteerima, ja see oleks demotiveerinud suurt arvu niisuguste võlainstrumentide omanikke võla vähendamise protsessis mitte osalema. Seega ilmneb, et ÜTKd ja Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine, mis tänu nendele läbi viidi, on sobiv ja vajalik meede selle võla vähendamiseks ja Kreeka riigi poolt maksete lõpetamise ennetamiseks. Igal juhul, kui seega jätta kõrvale põhjendamata argument, et erasektori osalus Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimises oleks võinud piirduda ainult nende võlainstrumentide omanike kaasamisega, kes võlainstrumentide vahetamisega nõus olid, ei ole hagejad väitnud, et seadus nr 4050/2012 oli selleks ilmselgelt ebasobiv või ebaproportsionaalne, või et taotletava üldise huvi eesmärgi saavutamiseks oleks saanud võtta sama tõhusa, kuid vähem piirava muu meetme.

113    Kolmandana, tõsi on, et Kreeka võlainstrumentide kohustuslik vahetamine seaduse nr 4050/2012 alusel ja nende instrumentide omanike enamuse heakskiit tõi kaasa nende instrumentide nominaalväärtuse väga suure languse. Nimelt hagejatele, kes ei nõustunud neile kuuluvatele võlainstrumentidele kohaldatavate tingimuste väljapakutud muutmisega, muutusid kohustuslikuks selles seaduses sätestatud uued tingimused, eelkõige vähendati neile kuuluvate instrumentide nominaalväärtust. Kuid nagu rõhutas ka EIK oma 21. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Mamatas jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614, punkt 112), ei saa hagejatele tekitatud kahju suuruse hindamisel lähtuda summast, mida nad lootsid saada oma võlainstrumentide tagasiostmise tähtpäeval. Kuigi võlainstrumendi nominaalväärtus väljendab võlausaldaja nõude suurust tagasiostmise tähtpäeval, ei näita see tegelikku turuväärtust ajal, mil Kreeka riik võttis vastu vaidlusaluse regulatsiooni, ehk käesoleval juhul 23. veebruaril 2012, mil võeti vastu seadus nr 4050/2012. Seda väärtust oli kindlasti juba mõjutanud Kreeka riigi maksevõime vähenemine, mis oli alanud 2010. aasta keskpaigas ja jätkus kuni 2011. aasta lõpuni. Hagejate võlainstrumentide turuväärtuse niisugune vähenemine lubab eeldada, et 20. augustil 2015 ei oleks riik suutnud täita oma kohustusi, mis tulenesid varasemate väärtpaberite lepingutingimustest, st nendest, mis kehtisid enne seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmist.

114    Kõiki neid asjaolusid silmas pidades on tuvastatav, et arvestades taotletavat eesmärki, ei olnud vaidlusaluste võlainstrumentide väärtuse vähendamine ülemäärane ja lubamatu sekkumine, mis kahjustas nii tagatud õiguse sisu. Nimelt võttes arvesse asjasse puutuva omandiõiguse laadi, Kreeka valitsemissektori võla kriisi ulatust, Kreeka riigi ja Kreeka võlainstrumentide omanike enamuse nõusolekut vahetustehinguga, mille käigus need instrumendid devalveeritakse, ning tekkinud kahju olulisust, ei olnud see sekkumine käsitatav hagejate omandiõiguse lubamatu kahjustamisena.

115    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka hagejate erinevad argumendid. Seega ei piisa harta artikli 17 lõikes 1 sätestatud omandiõiguse rikkumise tõendamiseks järeldusest, et hagejate vaidlusaluste võlainstrumentide kohustuslik vahetamine ja devalveerimine on meetmed, mis võeti Kreeka riigi kui avaliku võimu otsuste tõttu. Asjaolu, et võlakirju peetakse üldjuhul kindlateks, muu hulgas usaldatavusnormatiivide määruse kohaselt (vt punkt 88 eespool), ei sea kahtluse alla hinnangut, et riigi võlainstrumentide ostmine on juba oma olemuselt tehing, millega kaasneb teatud finantsrisk (vt punkt 108 eespool). Samuti ei piisa harta artikli 17 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks rahalisest kahjust, millele hagejad viitavad, kuigi see on ilmne, sest võlakirjadel on jääkväärtus ning ÜTKdeta ja nende abil Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimiseta oleks selgelt suurenenud tõenäosus, et Kreeka Vabariik oma väljamaksed lõpetab, tuues sellega kaasa mitte ainult Kreeka majanduse kokkuvarisemise ja riski euroalale, vaid ka hagejatele kuuluvate vaidlusaluste võlainstrumentide väärtuse veel suurema vähenemise. Viimaks, kuivõrd hagejad väidavad, et EIK 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Mamatas jt vs. Kreeka (CE:ECHR:2016:0721JUD 006306614) ei ole asjakohane, sest see käsitleb ainult Kreeka eraõiguslike investorite, mitte aga välismaiste eraõiguslike võlausaldajate, kelle elu‑ või asukoht ei ole Kreekas, suhtes kohaldatud sundvõõrandamist, siis tuleb märkida, et hagejad ei esita ühtegi veenvat argumenti tõendamaks, et EIK oleks otsustanud teisiti, kui ta oleks pidanud väljendama oma seisukohta konkreetselt niisuguste välismaiste võlausaldajate olukorra kohta, kes liiatigi olid Kreeka võlaõiguse alusel seotud samade lepingutingimustega, mida kohaldati ka Kreeka võlausaldajatele.

116    Seetõttu ei ole hagejate vaidlusaluste võlainstrumentide väärtuse piiramine ebaproportsionaalne meede, kui arvestada taotletavat eesmärki, milleks oli Kreeka Vabariigi ja euroala majanduse kaitsmine Kreeka Vabariigi poolt maksete tegemise lõpetamise ja tema majanduse kokkuvarisemise ohu eest. Seega väidavad hagejad vääralt, et vaidlusalused meetmed on käsitatavad harta artikli 17 lõike 1 rikkumisena. Lisaks, kuna seda normi ei ole rikutud, ei saa ka EKP‑le ette heita, et ta selle vaidlusaluses arvamuses hukka mõistmata jättis.

 ELTL artikli 63 rikkumine

117    Hagejate hinnangul oleks EKP kindlasti pidanud vaidlusaluses arvamuses ära märkima selle, et seaduse nr 4050/2012 rakendamine toob endaga kaasa ELTL artikli 63 rikkumise. Nad on seisukohal, et seaduse nr 4050/2012 tõttu piirati kapitali vaba liikumist, sest sellest mõistest tuleb aru saada nii, et see hõlmab võlausaldajate õiguste äravõtmist seaduse alusel, kui see äravõtmine ei põhine juba kehtivatel muutmistingimustel. Sissenõutavaks muutunud võlainstrumentide tagasiostmisest saadavat kapitali ja intresse piiratakse sellega, et võlausaldajad, kes oma nõusolekut andnud ei ole, saavad kogu investeeritud kapitali asemel tagasi ainult osa sellest uute võlainstrumentide või võlakirjade kujul, mille tagasiostu tähtaeg saabub alles aastatel 2022 kuni 2042. Hagejad on seisukohal, et seda restruktureerimist ei saa põhjendada avaliku huvi kaalutlustega, millele viidatakse ELTL artikli 65 lõike 1 punktis b, kuna võlausaldajad, kes ei ole Kreeka võlainstrumentide nominaalväärtuse vähendamisele oma nõusolekut andnud, ei kujuta oma nõuete tõttu ohtu Kreeka riigile.

118    EKP vaidleb vastu nii sellele, et talle on omistatav ELTL artikli 63 rikkumine, kui ka sellele, et selle sätte rikkumine käesolevas asjas üldse aset leidis.

119    ELTL artikli 63 lõike 1 kohaselt on keelatud kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Sellisteks piiranguteks on muu hulgas liikmesriigi kehtestatud meetmed, mis pärsivad, piiravad või takistavad teiste liikmesriikide investoreid investeerima sellesse liikmesriiki või vastupidi, mis pärsivad, piiravad või takistavad selle liikmesriigi investoreid investeerima teistesse liikmesriikidesse (vt selle kohta 26. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑478/98, EU:C:2000:497, punkt 18; 23. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑112/05, EU:C:2007:623, punkt 19, ja 26. mai 2016. aasta kohtuotsus NN (L) International, C‑48/15, EU:C:2016:356, punkt 44).

120    ELTL artikli 63 lõikes 1 sätestatud kapitali vaba liikumine on üks liidu põhivabadustest (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Dijkman ja Dijkman-Lavaleije, C‑233/09, EU:C:2010:397, punktid 40 ja 41, 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SEGRO ja Horváth, C‑52/16 ja C‑113/16, EU:C:2018:157, punkt 66), mida on kohustatud järgima nii liikmesriigid kui ka liidu institutsioonid (vt selle kohta 29. veebruari 1984. aasta kohtuotsus Rewe-Zentrale, 37/83, EU:C:1984:89, punkt 18; 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EU:T:2010:54, punkt 177, ja 12. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. EFSA, T‑457/07, ei avaldata, EU:T:2012:671, punkt 36) ja seega ka EKP.

121    Olenemata vastusest küsimusele, kas seaduse nr 4050/2012 rakendamine tõi endaga kaasa kapitali vaba liikumise piiramise ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses, tuleb asuda seisukohale, et see piiramine, kui see osutuks tõendatuks, on põhjendatav üldise huvi eesmärkidega.

122    Nimelt on Euroopa Kohus otsustanud, et kapitali vaba liikumise piiramine riigisiseste õigusnormidega on lubatav üksnes tingimusel, et see toimub objektiivsetest, asjasse puutuva kapitali päritolust sõltumatutest kaalutlustest lähtuvalt ülekaalukates üldistes huvides, ja kui järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et see piiramine oleks õiguspäraselt taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega läheks kaugemale selle saavutamiseks vajalikust (vt 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus SEGRO ja Horváth, C‑52/16 ja C‑113/16, EU:C:2018:157, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

123    Käesoleval juhul olid vaidlusalused meetmed põhjendatud ülekaaluka üldise huviga. Nimelt, nagu on märgitud ka eespool punktis 111, olid seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmise põhjuseks olevad asjaolud tõesti erandlikud, kuna ilma restruktureerimiseta oleks lühiajalises perspektiivis Kreeka Vabariigi poolt tema kohustuste vähemalt valikuline täitmata jätmine olnud täiesti usutav stsenaarium. Lisaks, nagu eespool punktides 105 ja 106 selgitatud, oli kõnealuste meetmete eesmärk tagada kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsus. See eesmärk on ülekaalukas üldine huvi.

124    Lisaks ei ole hagejad tõendanud, et asjasse puutuvad meetmed olid ebaproportsionaalsed. Need meetmed võimaldasid taastada kogu euroala pangandussüsteemi stabiilsuse ega ole tõendatud, et need läksid kaugemale selle stabiilsuse taastamiseks vajalikust. Täpsemalt, eraõiguslike võlausaldajate osalemine Kreeka võlainstrumentide niisuguses vahetamises, mis oleks toimunud ainult vabatahtlikkuse alusel, nagu seda pooldasid hagejad, ei oleks võimaldanud tagada edukat võlainstrumentide vahetamist. Nimelt, kuna eraõiguslike võlausaldajate võrdne kohtlemine ei oleks olnud tagatud, oleksid neist vähesed vahetust aktsepteerinud moraaliriski tõttu, st et vahetusega nõustunud isikud peaksid kannatama nende võlausaldajate riskide tagajärgi, kes Kreeka võlainstrumentide vahetuses ei osale. Kuid Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimine – mis omakorda oli vajalik euroala pangandussüsteemi stabiliseerimiseks – sõltus väärtpaberite vahetamise edukusest.

125    Seega heidavad hagejad EKP‑le vääralt ette, et viimane ei mõistnud vaidlusaluses arvamuses hukka kapitali vaba liikumise piiramist ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses.

 ELTL artikli 124 rikkumine

–       Sissejuhatavad märkused

126    Hagejad väidavad, et Kreeka Vabariik on rikkunud ELTL artiklit 124, kuna ta kohustas võlausaldajaid, kes oma nõusolekut ei andnud, vahetama neile kuuluvad olemasolevad Kreeka võlainstrumendid uute väärtpaberite vastu.

127    EKP vaidleb vastu nii argumendile, et ELTL artiklit 124 rikkus tema, kui ka argumendile, et seda sätet rikkus Kreeka Vabariik. Lisaks leiab EKP, et rikutud on tema kaitseõigusi seoses hagejate mainitud lisa A.8 punktidega 55 ja 56, mida hagiavaldus ei sisaldanud.

–       EKP kaitseõigused

128    Hagejad leidsid hagiavalduses, et komisjon on kinnitanud, et sundvõõrandamise korral esineb ELTL artikli 124 rikkumine. Oma argumendi toetuseks viitasid hagejad punktidele 55 ja 56 komisjoni 19. augusti 2013. aasta seisukohtades, mis olid esitatud Euroopa Kohtule kohtuasjades C‑226/13, C‑245/13 ja C‑247/13 ning mis olid lisatud lisana A.8. Nende seisukohtade punkte 55 ja 56 siiski lisas A.8 esitatud ei olnud, sest puudusid seisukohtade leheküljed 13–15. EKP järeldab nendest asjaoludest, et ta ei saanud kasutada oma kaitseõigust nende punktide suhtes.

129    Selle kohta tuleb meenutada, et tõendite esitamise vabaduse põhimõttest tuleneb, et Üldkohtu menetluse poolel on põhimõtteliselt õigus tugineda tõenditele, mis on esitatud teises kohtumenetluses. Korrakohase õigusemõistmisega on nende Üldkohtule esitamine vastuolus ainult siis, kui nimetatud pool sai need tõendid õigusvastaselt või kui need on konfidentsiaalsed (vt selle kohta 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus European Dynamics Luxembourg jt vs. Euroopa Liidu Raudteeamet, T‑392/15, EU:T:2017:462, punkt 55).

130    Veel tuleb täheldada, et hagejad esitasid lisa A.8 puuduolevad leheküljed repliigi staadiumis (vt lisa C.5), mistõttu sai EKP selles küsimuses oma arvamust avaldada nii vasturepliigis kui ka kohtuistungil. Hagejate esitatud argument ei põhine ainult lisal A.8, vaid ka lisal A.9. Ent viimati nimetatud lisa – milles on esitatud komisjoni poolt Euroopa Kohtule 21. veebruaril 2014 kohtuasjas C‑578/13 esitatud seisukohad – punktid 48 ja 49 on täpselt samad, mis komisjoni 19. augustil 2013 esitatud ja lisas C.5 uuesti esitatud seisukohtade punktid 55 ja 56.

131    Neid asjaolusid arvestades väidab EKP vääralt, et tema kaitseõigusi rikuti ja et hagejate seisukohad, mis põhinevad lisa A.8 punktidel 55 ja 56, tuleb tagasi lükata.

–       ELTL artikkel 124

132    ELTL artikli 124 kohaselt on keelatud kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed, kui need ei põhine usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve kaalutlustel.

133    Hagejad leiavad, et selle sätte ja nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 3604/93, millega määratletakse mõisted [ELTL artiklis 124] nimetatud eesõiguste andmise keelu kohaldamiseks (EÜT L 332, lk 4; ELT eriväljaanne 10/01, lk 30), alusel on liikmesriikidel keelatud anda avaliku võimu meetmete kaudu avalikule sektorile eelisõigusi krediidiasutustes. Ent hagejate hinnangul olid võlausaldajate hulgas, kes Kreeka valitsemissektori võla restruktureerimisele oma nõusolekut ei andnud, muu hulgas krediidiasutused, kes on käsitletavad „rahaasutustena“ määruse nr 3604/93 artikli 4 lõike 1 tähenduses, koosmõjus nõukogu 12. detsembri 1977. aasta esimese direktiivi 77/780/EMÜ krediidiasutuste asutamist ja tegevust käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1977, L 322, lk 30) artikli 1 esimese taandega. Hagejate hinnangul kohustas seaduses nr 4050/2012 ette nähtud Kreeka võlainstrumentide vahetamine neid rahaasutusi võtma hoiule uusi riigi võlainstrumente tingimustel, mis ilmselgelt ei vasta turutingimustele. Seetõttu rikub see vahetamine ELTL artiklit 124. Oma argumendi toetuseks märgivad hagejad esiteks, et Kreeka võlainstrumentide kohustusliku vahetamise ajal 2012. aasta märtsis oli „uute“ võlainstrumentide nominaalväärtus vaid 46,5% „vanade“ võlainstrumentide nominaalväärtusest, ja teiseks, et majanduslikust aspektist moodustas nende „uute“ võlainstrumentide väärtus vaid 21,5% „vanade“ omast (vt Symvoulio tis Epikrateiase (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 22. märtsi 2014. aasta kohtuotsus).

134    Seega heidavad hagejad sisuliselt EKP‑le ette piisavalt selge rikkumise toimepanemist seetõttu, et ta ei mõistnud hukka asjaolu, et seaduse nr 4050/2012 eelnõu põhjustab ELTL artikli 124 rikkumise.

135    Kuid esiteks ei anna seadus nr 4050/2012 ELTL artikliga 124 keelatud eelisõigust rahaasutustes.

136    Nimelt keelab ELTL artikkel 124 kõik meetmed – kui need ei põhine usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve kaalutlustel –, mis annavad muu hulgas liikmesriikidele eesõigusi rahaasutuses, et innustada liikmesriike järgima usaldusväärset eelarvepoliitikat, vältides seejuures olukorda, et eelarvepuudujäägi monetaarne rahastamine või avalik-õiguslike isikute eelisjuurdepääs rahaturgudele ei too kaasa liikmesriikide ülemäärast võlakoormust või eelarvepuudujääki (vt selle kohta määruse nr 3604/93 esimene põhjendus ja 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Bara jt, C‑201/14, EU:C:2015:638, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

137    Seaduse nr 4050/2012 eesmärk ei ole aga Kreeka Vabariigi võlga suurendada, vaid vastupidi, hagejatele kuuluvate väärtpaberite devalveerimise teel seda vähendada, arvestades selle ülemäärasust.

138    Samuti, seaduse nr 4050/2012 vastuvõtmist õigustavad ka ELTL artikli 124 esemeks olevad usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve kaalutlused. Nimelt määruse nr 3604/93 artikkel 2 määratleb need kui kaalutlused, mis on liidu õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Ent seaduse nr 4050/2012 eelnõu eesmärk oligi säilitada nii Kreeka riigi rahanduse kui ka euroala finantssüsteemi stabiilsus (vt punktid 105 ja 106 eespool).

139    Teiseks ei ole ELTL artikli 124 eesmärk hagejaid kaitsta ja neile õigusi anda.

140    Kuid nagu märgitud eespool punktis 77, ei saa lubada kahju hüvitamise hagi esitamist õigusnormi alusel, mis ei anna õigusi isikule, kes sellele tugineb. Nii ei saa tugineda normile, mis ei kaitse mitte isikut õigusvastase toimimise eest, mida ta ette heidab, vaid kedagi teist. Õigusnormi eesmärk on eraõiguslikele isikutele õiguste andmine siis, kui õigusnormist tuleneb eelis, mida võib pidada omandatud õiguseks, kui õigusnormiga kaitstakse eraõiguslike isikute õigusi või kui sellega kehtestatakse eraõiguslikele isikutele õigusi, mille sisu on piisavalt täpselt kindlaksmääratav (vt 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Cofradía de pescadores „San Pedro de Bermeo“ jt vs. nõukogu, T‑415/03, EU:T:2005:365, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas on ELTL artiklis 124 kehtestatud normi eesmärk kaitsta liidu institutsioone ja liikmesriike rahaasutustes eelisõiguste andmisest tulenevate eelarveriskide eest. ELTL artiklis 124 sätestatud keeld ei kaitse seega mitte eraõiguslikke isikuid ja ettevõtjaid, nagu käeolevas asjas hagejad, vaid liitu ennast – sealhulgas liikmesriike – tegevuse eest, mis võib seada ohtu kogu liidu majandusliku ja rahalise stabiilsuse.

141    Seetõttu ei saa ELTL artiklit 124 pidada normiks, mis annab hagejatele õigusi, mistõttu ei saa nad sellele sättele oma kahju hüvitamise nõudes tugineda.

142    Arvestades kõiki eespool esitatud põhjuseid väidavad hagejad vääralt, et esineb õigusvastasus, mille eest EKP nende ees vastutab, sest ta ei ole käesolevas asjas hukka mõistnud ELTL artikli 124 rikkumist.

143    Kuna EKP lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on kumulatiivsed, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud (vt selle kohta 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Kõiki eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb käesolevas asjas asuda seisukohale, et ükski argument, millele hagejad tuginesid, ei võimalda tuvastada, et EKP on toime pannud eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise. Seega tuleb hagejate kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta juba sel ühel põhjusel, ilma et tuleks hinnata kahju tegelikku tekkimist ja põhjuslikku seost EKP väidetava käitumise ja väidetava kahju vahel.

 Kohtukulud

145    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EKP nõudele neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Frank Steinhoffilt, Ewald Filbrylt, Vereinigte Raiffeisenbanken Gräfenberg-Forchheim-Eschenau-Heroldsberg eGlt, Werner Bäckerilt ja EMB Consulting SElt.

Frimodt Nielsen

Kreuschitz

Półtorak

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. mail 2019 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.