Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
6. september 2023(*)
Vahekohtuklausel – Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogramm „Elukvaliteet ja elusressursside majandamine“ – Toetusleping – OLAFi juurdluse aruanne, milles tuvastati finantsrikkumised – Makstud summade tagastamine – Kohaldatav õigus – Aegumine – OLAFi aruande mõju
Kohtuasjas T‑748/20,
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Estrada de Solà ja M. Ilkova, keda abistas advokaat E. Bouttier,
hageja,
versus
Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA), asukoht Pleubian (Prantsusmaa), esindaja: advokaat A. Raccah,
SELARL AJIRE, asukoht Rennes (Prantsusmaa),
ja
SELARL TCA, asukoht Saint-Brieuc (Prantsusmaa),
kostjad,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius (ettekandja) ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 11. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub ELTL artikli 272 alusel esitatud hagis sisuliselt kindlaks määrata tema võlanõude, mis vastab nende toetuste tagastamisele, mis maksti Centre d’étude et de valorisation des algues SA‑ga (edaspidi „CEVA“) sõlmitud rahastamislepingu alusel projekti elluviimiseks teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi „Elukvaliteet ja elusressursside majandamine“ raames.
Vaidluse taust
2 Komisjon sõlmis 17. jaanuaril 2001 CEVAga lepingu, mille ese oli projekti elluviimine teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi „Elukvaliteet ja elusressursside majandamine“ (edaspidi „Seapura projekt“) raames ning milles oli ette nähtud 123 735 euro suuruse toetuse maksmine (edaspidi „Seapura leping“).
3 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) alustas 2006. aastal juurdlust pettusekahtluse tõttu mitme CEVA ellu viidud projekti, sealhulgas Seapura lepingu esemeks oleva projekti suhtes.
4 OLAF võttis 11. detsembril 2007 vastu lõpliku aruande (edaspidi „OLAFi aruanne“), milles ta tuvastas Seapura lepingu täitmise raames rikkumised, mis seisnesid eelkõige CEVA töötajate tööaja arvestuse võltsimises.
5 Komisjon teatas 29. oktoobri 2008. aasta kirjas CEVA‑le, et OLAFi aruandes tuvastatud tõsiste finantsrikkumiste tõttu kavatseb ta saata CEVA‑le võlateated summas 123 735 eurot koos viivisega Seapura lepingu alusel makstud toetuse tagastamiseks, ning palus CEVA‑l esitada oma seisukohad.
6 Komisjon saatis 13. märtsil 2009 CEVA‑le neli võlateadet kogusummas 168 220,16 eurot (edaspidi „võlateated“).
7 Kuna CEVA võlateadetele ei reageerinud, saatis komisjon talle 11. mail 2009 neli meeldetuletuskirja (edaspidi „meeldetuletuskirjad“).
8 Kuna CEVA ei olnud makseid teinud, saatis komisjon 12. juunil 2009 talle neli ametlikku kirja.
9 CEVA esitas 17. juulil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega hagi, mis registreeriti numbriga T‑285/09, nõudes meeldetuletuskirjade tühistamist.
10 Üldkohus jättis 15. septembri 2011. aasta otsusega CEVA vs. komisjon (T‑285/09, ei avaldata, EU:T:2011:479) hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et meeldetuletuskirjad ei ole oma olemuselt haldusotsused, mille tühistamist saab ELTL artikli 263 alusel nõuda.
11 Tribunal correctionnel de Rennes’i (Rennes’i kriminaalkohus, Prantsusmaa) 26. aprilli 2011. aasta otsusega mõisteti CEVA ja tema endine juht süüdi kelmuses ja avalike vahendite omastamises ning neile mõisteti vastavalt 80 000 euro suurune rahaline karistus ja 18kuuline tingimisi vangistus.
12 Tribunal correctionnel de Rennes (Rennes’i kriminaalkohus), kes lahendas komisjoni esitatud tsiviilhagi, mõistis süüdistatavatelt – osaliselt solidaarselt – komisjoni kasuks välja 303 631 eurot varalise kahju eest, mis tekkis eelkõige Seapura lepingu täitmisel toime pandud finantsrikkumiste tõttu.
13 Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) mõistis 1. aprilli 2014. aasta otsusega CEVA ja tema endise juhi õigeks kõigis süüdistustes ning jättis komisjoni tsiviilhagi rahuldamata.
14 Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) kriminaalkolleegium tühistas 12. novembri 2015. aasta otsusega cour d’appel de Rennes’i (Rennes’i apellatsioonikohus) peaprokuröri edasikaebuse alusel nimetatud kohtu 1. aprilli 2014. aasta otsuse üksnes selles osas, millega süüdistatavad mõisteti õigeks avalike vahendite omastamises, ning saatis kohtuasja selles osas tagasi cour d’appel de Caenile (Caeni apellatsioonikohus, Prantsusmaa).
15 Tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus, Prantsusmaa) algatas 22. juuni 2016. aasta otsusega CEVA suhtes päästmismenetluse ja määras SELARL TCA kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajaks (edaspidi „TCA“).
16 Selles menetluses esitas komisjon 15. septembril 2016 TCA‑le võlanõude, mis vastab muu hulgas Seapura lepingu alusel makstud toetuste tagastamise eesmärgil väljastatud võlateadete kogusummale põhisummas 289 012,95 eurot, millele lisandub viivitusintress, ehk kokku 431 002,18 eurot.
17 TCA vaidlustas 6. detsembril 2016 komisjoni võlanõude.
18 Tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus) kinnitas 21. juuli 2017. aasta otsusega CEVA päästmiskava ja määras päästmiskava täitmise järelevalvajaks SELARL AJIRE (edaspidi „AJIRE“).
19 Cour d’appel de Caen (Caeni apellatsioonikohus), kes vaatas pärast kassatsiooniastet kohtuasja uuesti läbi apellatsiooniastmes, mõistis 23. augusti 2017. aasta otsusega, mis on jõustunud, CEVA õigeks avalike vahendite omastamises ning mõistis CEVA endisele juhile avalike vahendite omastamise eest üheaastase tingimisi vangistuse ja rahalise karistuse summas 20 000 eurot.
20 Päästmismenetluse pankrotikohtunik jättis 11. septembri 2017. aasta määrusega komisjoni võlanõude tervikuna rahuldamata (edaspidi „pankrotikohtuniku määrus“).
21 Komisjon kaebas pankrotikohtuniku määruse edasi.
22 Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus) tühistas 24. novembri 2020. aasta otsusega pankrotikohtuniku määruse ning tuvastas, et on olemas kaks tõsist vastuväidet võlateadete aegumise ja põhjendatuse kohta, asudes seisukohale, et need vastuväited peab lahendama pädev kohus, kelle poole komisjonil tuleb pöörduda.
Poolte nõuded
23 Komisjon palub Üldkohtul:
– mõista CEVA‑lt tema kasuks välja 234 491,02 eurot, see tähendab 168 220,16 eurot, millele lisandub viivitusintress 66 270,86 eurot;
– mõista kohtukulud välja CEVA‑lt.
24 CEVA palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista komisjonilt tema kasuks välja kohtukulud 30 000 eurot.
25 Kuna TCA ja AJIRE ei esitanud Üldkohtu kodukorra artiklis 81 ette nähtud tähtaja jooksul kostja vastust, taotles komisjon kodukorra artikli 123 lõike 1 alusel Üldkohtult oma nõuete rahuldamist tagaseljaotsusega osas, milles tema nõue oli suunatud TCA ja AJIRE vastu.
26 Komisjon täpsustas hagiavalduse algatusdokumendis, et Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artikli L.622‑22 ja artikli L.626‑25 teise lõigu kohaselt peab ta menetlusse kaasama kohtu määratud võlausaldajate huvide esindaja TCA ja CEVA päästekava täitmise järelevalvaja AJIRE, mistõttu ta märkis nad koos CEVAga kostjateks.
27 Komisjon teatas 11. novembri 2022. aasta kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et ta ei nõua summa väljamõistmist kostjalt, vaid tema võlanõude summa kindlaksmääramist, mis kanti kohtuistungi protokolli. Ta täpsustas samuti, et tema nõue ei ole suunatud TCA ja AJIRE vastu ning järelikult ei palu ta Üldkohtult selle tuvastamist, et viimased on kohustatud tagastama summad, mis Seapura lepingu täitmise raames maksti.
Õiguslik käsitlus
28 ELTL artikli 272 kohaselt kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel. Vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 on Üldkohus pädev arutama esimese astmena ELTL artiklis 272 osutatud hagisid.
29 Käesoleval juhul tuleb märkida, et Seapura lepingu artikli 5 lõige 2 sisaldab vahekohtuklauslit, mille kohaselt esitatakse kõik seda lepingut puudutavad vaidlused Euroopa Liidu Kohtule. Üldkohus on seega pädev käesolevat hagi lahendama.
Komisjoni nõude aegumine
30 CEVA väidab kostja vastuses, et hagi on vastuvõetamatu, kuna komisjoni hagi on nii Belgia kui ka liidu õiguse kohaselt aegunud.
31 Komisjon väidab, et esiteks on CEVA esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu vastuvõetamatu, kuna aegumise vastuväide ei ole seotud vastuvõetavusega, vaid puudutab sisulisi küsimusi, ning teiseks ei ole aegumistähtaeg Belgia ega liidu õiguses veel möödunud.
32 Käesoleval juhul on Seapura lepingu artikli 5 lõikes 1 sätestatud, et „lepingut reguleerib Belgia õigus“.
33 Komisjon väidab oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et ta kinnitas kohtuistungil, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), mida on muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT 2006, L 390, lk 1), oli võlateadete väljastamise kuupäeval ehk 13. märtsil 2009 kohaldatav.
34 CEVA väidab, et finantsmäärusi, millele komisjon viitab, ei saa kohaldada nende jõustumisele eelnenud olukorra suhtes.
35 CEVA selgitab, et Seapura lepingu sõlmimise kuupäeval, milleks on 17. jaanuar 2001, oli finantsmääruse kohaldatav redaktsioon Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatav 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärus (EÜT 1977, L 356, lk 1), mida on muudetud nõukogu 23. novembri 1998. aasta määrusega (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 2548/98 (EÜT 1998, L 320, lk 1; edaspidi „finantsmäärus nr 2548/98“), ning et see finantsmääruse redaktsioon aegumisnorme ei sisaldanud.
36 Käesolevas asjas kohaldatava finantsmääruse redaktsiooni kohta olgu märgitud, et Seapura lepingu sõlmimise kuupäeval ei olnud kohaldatavas finantsmääruses, milleks on finantsmäärus nr 2548/98, ette nähtud erisätteid aegumistähtaja ega aegumistähtaja katkemise kohta.
37 Järelikult on käesolevas asjas kohaldatavad aegumisnormid need, mis on ette nähtud lepingut reguleerivas õiguses, milleks on Belgia õigus.
38 Belgia õiguses on Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikli 2262bis lõikes 1, mida kohaldatakse lepingut puudutavatele hagidele, sätestatud, et „[k]õik võlaõiguslikud nõuded aeguvad kümne aasta jooksul“.
39 Lisaks olgu märgitud, et Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikli 2257 kohaselt hakkab võlaõiguslike nõuete aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil võlanõue muutub sissenõutavaks.
40 Ühelt poolt on selge, et käesolev vaidlus on lepingulist laadi. Olgu märgitud, et Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõikes 5 on sätestatud, et „[l]epingu täitmise kuupäeva, lepingu lõppemise või ühe käsundisaaja osalemise lõppemise järel võib komisjon olenevalt olukorrast nõuda või nõuab käsundisaajalt pärast auditi raames tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi, et ta tagastaks kogu talle makstud ühenduse toetuse summa“.
41 Sätte sõnastusest nähtub, et Seapura lepingu pooled on kokku leppinud, et selleks, et CEVA‑le makstud liidu kogu toetus auditi raames tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste tõttu tagastataks, peab komisjon esitama eelneva tagastamistaotluse.
42 Selleks saatis komisjon 13. märtsil 2009 CEVA‑le neli võlateadet oma võlanõude sissenõudmiseks. Seega tuleb asuda seisukohale, et just sel kuupäeval nõudis komisjon CEVA‑lt Seapura lepingu alusel saadud summade tagastamist.
43 Neil asjaoludel muutus komisjoni nõue vastavalt Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõikele 5 sissenõutavaks alates 13. märtsist 2009.
44 Teiselt poolt tuleb tõdeda, et CEVA ei ole esitanud ühtegi konkreetset argumenti, mis võimaldaks tuvastada, et nõue muutus sissenõutavaks enne 13. märtsi 2009.
45 Seega hakkas kümneaastane tähtaeg, mille jooksul komisjon võis CEVA suhtes hagi esitada, kulgema järgmisel päeval pärast seda, kui kohustus muutus sissenõutavaks, see tähendab 14. märtsil 2009 vastavalt eespool punktis 39 mainitud Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artiklile 2257.
46 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et aegumistähtaeg lõppes üldjuhul 14. märtsil 2019.
47 Käesolevas asjas väidab komisjon, et aegumistähtaeg katkes kaks korda: esiteks siis, kui ta esitas tribunal correctionnel de Rennes’ile (Rennes’i kriminaalkohus) tsiviilhagi 26. aprillil 2011, ja teiseks siis, kui ta esitas 15. septembril 2016 CEVAd puudutava päästmismenetluse raames parandatud nõudeavalduse.
48 Selles küsimuses tuleb piirduda selle analüüsimisega, kas aegumistähtaeg võis õiguspäraselt katkeda CEVAd puudutava päästmismenetluse raames esitatud komisjoni nõudeavaldusega, ilma et oleks vaja samuti analüüsida tribunal correctionnel de Rennes’ile (Rennes’i kriminaalkohus) esitatud komisjoni tsiviilhagi mõju.
49 Komisjon väidab nimelt, et ta esitas nõudeavalduse TCA‑le 15. septembril 2016 ja et Belgia Cour de cassationi (Belgia kassatsioonikohus) praktika kohaselt katkeb nõudeavaldusega aegumistähtaeg kuni maksejõuetusmenetluse lõppemiseni.
50 Komisjon lisab, et tal on õigus tugineda Prantsuse menetlustest tulenevale kasule, et tugineda aegumistähtaja „katkemisele“ Belgia õiguse alusel.
51 CEVA vaidleb komisjoni argumentidele vastu, väites, et Prantsusmaal algatatud päästmismenetlus on sõltumatu asjaomastest lepingulistest suhetest, kuna komisjoni võlanõue on vaidlustatud ja seda ei ole kohtulikult tunnustatud.
52 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et 22. juunil 2016 algatas tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus) CEVA suhtes päästmismenetluse. Komisjon esitas selles menetluses 15. septembril 2016 TCA‑le oma nõudeavalduse.
53 Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artiklist L.622‑24 nähtub, et päästmismenetluse algatamise kohtuotsuse avaldamisest alates peavad kõik võlausaldajad, kelle võlanõue on tekkinud enne algatamise kohtuotsust, välja arvatud töötajad, esitama oma nõudeavaldused kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale. Seega esitas komisjon selle sätte alusel CEVA suhtes algatatud päästmismenetluse raames oma nõudeavalduse TCA‑le.
54 Lisaks on Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artiklis L.622‑25‑1 sätestatud: „Nõudeavaldusega katkeb aegumistähtaeg kuni menetluse lõpetamiseni; see vabastab igasugusest järelepärimisest ja kujutab endast menetlustoimingut.“
55 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, nagu väitis komisjon vastuseks menetlust korraldavate meetmete raames esitatud küsimusele, et päästmismenetluse algatamine Prantsusmaal toob kaasa tol ajal kehtinud nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191) vahetu kohaldatavuse ning et viimati nimetatud määruses on Prantsuse õigust nimetatud lex concursus’eks.
56 Olgu märgitud, et määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punktis f on sätestatud, et „[m]enetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused“, eelkõige „maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele“. Lisaks on määruse artikli 16 lõikes 1 ette nähtud, et „[m]aksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis“. Määruse artikli 17 lõikes 1 on peale selle sätestatud, et „[k]ui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, on artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel, tingimusel et kõnealuses teises liikmesriigis ei ole algatatud artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust“.
57 Eeltoodud sätete alusel järeldub, et tuleb asuda seisukohale, et Prantsusmaal CEVA suhtes päästmismenetluse algatamine ja sellele järgnev komisjoni avaldus selle päästmismenetluse raames tekitasid Prantsuse õigust, eelkõige Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artiklit L.622‑25‑1 kohaldades tagajärgi Belgia õiguses, täpsemalt katkes selle avaldusega viimati nimetatud õiguses ette nähtud kümneaastase aegumistähtaeg. CEVA suhtes algatatud päästmismenetluse algatamisega seotud mõju eirataks, kui komisjoni poolt Prantsusmaal 15. septembril 2016 esitatud nõudeavaldusel ei oleks Belgia õiguses aegumist katkestavat tagajärge.
58 Kuna käesolev nõue esitati 19. detsembril 2020, tuleb neil asjaoludel tõdeda, et käesolevas asjas ei ole aegumistähtaeg möödunud.
59 Järelikult tuleb CEVA esitatud aegumise vastuväide tagasi lükata.
Nõude põhjendatus
60 Komisjon põhjendab nõuet sellega, et ta nõuab Seapura lepingu raames CEVA‑le makstud summade täielikku tagastamist koos viivisega.
61 Sellega seoses tuleb meenutada, et kuna Üldkohtu poole on pöördutud ELTL artikli 272 alusel vahekohtuklausli alusel, peab ta vaidluse lahendama lepingule kohaldatava materiaalõiguse alusel (1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Universiteit Antwerpen vs. REA, T‑208/15, ei avaldata, EU:T:2017:136, punkt 53).
62 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et Seapura lepingu artikli 5 lõike 1 kohaselt on lepingule kohaldatav materiaalõigus Belgia õigus.
63 Belgia õiguses lepingute täitmist ja tõlgendamist reguleerivate õigusnormide kohta oli tol ajal kehtinud Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikli 1134 kolmandas lõigus ette nähtud, et „[seaduslikult sõlmitud lepinguid] tuleb täita heas usus“.
64 Lisaks nägi tol ajal kehtinud Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikkel 1147 ette, et kui selleks on alust, mõistetakse võlgnikult välja kahjuhüvitis, kui põhjuseks on kohustuse täitmata jätmine või täitmisega hilinemine, kõikidel juhtudel, mil ta ei suuda põhjendada, et täitmata jätmise on põhjustanud välised tegurid, mida ei saa temale süüks panna, või et ta tegutses heauskselt.
65 Neid sätteid arvestades tuleb analüüsida, kas CEVA pani Seapura lepingu täitmisel toime rikkumisi, nagu väidab komisjon.
OLAFi aruanne
66 Komisjon tugineb oma nõudes Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artiklile 1147 ja eespool punktis 40 mainitud Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõikele 5.
67 Ta väidab, et OLAFi aruandes on tuvastatud, et CEVA pani Seapura lepingu täitmisel toime tõsiseid finantsrikkumisi.
68 Seega on tal Seapura lepingu II lisa artikli 3 punkti 5 alusel õigus nõuda CEVA‑le tema poolt makstud toetuse täielikku tagastamist.
69 CEVA vaidleb nendele argumentidele vastu ja väidab esiteks, et OLAFi juurdlus ei puudutanud Seapura lepingu projekti, ja teiseks, et OLAFi aruanne ei seostanud tuvastatud rikkumisi Seapura lepinguga.
70 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, nagu komisjon õigesti väidab, et CEVAd puudutav OLAFi juurdlus oli seotud kahe osaga, millest esimene käsitles otseseid kulutusi ja teine struktuurifonde.
71 Seejärel tuleb täpsustada, et OLAFi juurdlus puudutas peamiselt kahte liiki tegevust, mis tekitas kahtlusi, nimelt esiteks töötajate tööaja arvestuse võltsimist ja teiseks teadusdokumentide plagiaati CEVA erinevates projektides.
72 Käesolevas asjas on OLAFi aruandes sõnaselgelt järeldatud, et kõigi CEVA projektide, sealhulgas Seapura lepingu suhtes on esinenud tõsiseid finantsrikkumisi. Nagu komisjon õigesti märgib, oli OLAFi juurdluse valdkonna horisontaalsuse tõttu Seapura leping tingimata hõlmatud.
73 Seega ei saa nõustuda CEVA argumendiga, et juurdlus ja OLAFi aruanne ei puudutanud Seapura projekti.
74 Lõpuks tuleb OLAFi aruandes tuvastatud tõsiste finantsrikkumiste kohta märkida, et nagu väidab CEVA, ei ole OLAFi aruandega tõendatud väidet Seapura projekti puudutavate teaduslike dokumentide plagiaadi kohta, kuna väidetavalt plagieeritud dokumente ei olnud kindlaks tehtud.
75 Mis seevastu puudutab väidet, et töötajate tööaja arvestust on võltsitud, siis OLAFi aruandes leidis tõendamist, et CEVA koostas mitu versiooni tööaja korralduse lehtedest nende projektide jaoks, mille puhul tal oli kulude põhjendamise kohustus, ning sellest tuli välja, et ta on eelkõige Euroopa projektide puhul manipuleerinud töötajate tööajaga selleks, et talle eraldataks maksimaalselt vahendeid, mis on iga projekti jaoks ette nähtud.
76 Nagu väidab komisjon, on OLAFi aruandes lisaks loetletud kõrvalekaldeid mitte üksnes töötundide arvestamise, vaid ka tundide jaotuse kohta eri projektide vahel, mille hulka kuulub ka Seapura projekt. Aruandest nähtub nimelt, et uurijad viisid läbi ristuuringu eri projektidest ja samast ajavahemikust pärit dokumentide suhtes, selleks et oleks olemas tervikhinnang, mis võimaldaks neil teha kindlaks kõigi käimasolevate projektide tööaja arvestuslehtede usaldusväärsuse. Eelkõige tuleb sellega seoses märkida, et OLAFi aruanne viitab iga töötaja kõigi töötundide analüüsimisel mitu korda Seapura projektile.
77 Neil asjaoludel leidsid uurijad, et kõik ajavahemiku 2001–2005 kohta deklareeritud personalikulud ei olnud usaldusväärsed. Seetõttu asusid nad seisukohale, et tõsised finantsrikkumised, mis on seotud CEVA töötajate tööaja arvestuse deklaratsioonidega, puudutasid kõiki projekte, muu hulgas Seapura projekti.
78 Lisaks nähtub OLAFi aruandes tuvastatust ja selles sisalduvatest hinnangutest, et CEVA inimressursid olid ebapiisavad selleks, et tal oleks võimalik täita oma lepingulisi kohustusi kõigi tema saadud projektide suhtes, ning et sama töötaja puhul oli sama projekti ja sama aasta kohta kuni kaheksa erinevat tööaja arvestuse versiooni, mis kinnitab, et tööaja arvestusega manipuleeriti kõigi projektide ja tingimata Seapura projekti puhul. OLAF järeldas samuti, et tema endise juhi tegevuse tõttu on selline võltsimine toimunud tahtlikult ja süsteemselt.
79 Seega ei saa nõustuda CEVA argumendiga, et tuvastatud rikkumised ei olnud seotud Seapura projektiga.
80 Kuna OLAFi aruandes tuvastati tõsised finantsrikkumised Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 tähenduses, on komisjonil õigus nõuda CEVA‑lt tagasi kõik Seapura lepingu täitmise raames talle makstud summad.
Kriminaalmenetlused Prantsuse kohtutes
81 CEVA väidab, et komisjon ei saa oma nõuet põhjendada sellega, et talle antud toetuse haldamine oli väidetavalt pettuslik, samas kui Prantsuse kriminaalkohtutes mõisteti ta lõpuks õigeks kõigis tema suhtes esitatud süüdistustes.
82 Lisaks rõhutas cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus) oma 1. aprilli 2014. aasta otsuses, et toetuse haldamine oli õiguspärane ja et kõnealuste projektide elluviimisel ei ole liidu institutsioonid kunagi väljendanud teadusalaseid reservatsioone. CEVA väidab seega, et Üldkohus ei saa rahuldada komisjoni nõudeid, mis põhinevad sellel, et toimepandud teod on väidetavalt pettuslikud.
83 Komisjon vaidleb CEVA argumentidele vastu ja väidab, et sel ajal kehtinud Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artiklis 1134 sätestatud lepingu siduvuse põhimõtte kohaselt on Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõige 5 pooltele siduv, mistõttu makstud summade tagastamine ei sõltu mitte CEVA süüdimõistmisest liikmesriigi kriminaalkohtus, vaid finantsauditi raames tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste tõendamisest.
84 Komisjon lisab, et CEVA ei saa lisada tingimust lepingutingimusele, mis ei ole muudmoodi tõlgendatav.
85 Siinkohal olgu tõdetud, et kõnesoleva lepingu raames on üksnes see piisav, kui auditi raames on tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi, et komisjonil tekiks õigus nõuda tema makstud summade tagastamist (vt analoogia alusel 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Sigma Orionis vs. komisjon, T‑48/16, EU:T:2018:245, punktid 121–125).
86 Käesoleval juhul, nagu on märgitud eespool punktides 78 ja 80, kujutab töötajate tööaja arvestuse võltsimine endast vähemalt tõsist finantsrikkumist Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 tähenduses.
87 Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõige 5 seab kõnealuse ühenduse toetuse tagastamise sõltuvusse üksnes sellest, kas auditi raames on tuvastatud pettusi või raskeid finantsrikkumisi, seadmata seda tagastamist sõltuvusse süüdimõistmisest või asjaomaste faktide kriminaalõiguslikust kvalifikatsioonist.
88 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et see, et kriminaalkohus mõistab õigeks kelmuse või avalike vahendite omastamise süüdistustes, ei mõjuta Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 kohaldamist.
Menetlusautonoomia põhimõte
89 CEVA väidab, et Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt piirduvad liikmesriikide õigused ja menetlused juhul, kui õigust ja menetlusi ei ole Euroopa tasandil ühtlustatud, riigisiseste õigussüsteemidega, mistõttu õigussubjektid ei saa tugineda ühe liikmesriigi õigusele teise liikmesriigi kohtus.
90 Käesolevas asjas ei saa komisjon CEVA sõnul tugineda Prantsusmaal Prantsuse õiguse alusel algatatud menetlustele, samas kui Seapura lepingut reguleerib Belgia õigus ja selle lepinguga on Üldkohtule antud pädevus käesolevat vaidlust lahendada.
91 Komisjon vaidleb sellele argumentatsioonile vastu.
92 Sellega seoses tuleb tõdeda, et sõltumata küsimusest, kas kõnealuse lepingu reguleerimiseks on olemas liidu õigusnormid või mitte, pöördus komisjon käesolevas asjas ELTL artikli 272 alusel Üldkohtusse.
93 Tuleb meenutada, et eespool punktis 61 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui Üldkohtule on ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi vahekohtuklausli alusel, peab ta vaidluse lahendama lepingule kohaldatava materiaalõiguse alusel. Eespool punktides 52–57 esitatud põhjendustest nähtub aga, et kuigi Belgia õigus on lepingule kohaldatav, ei mõjuta see määruse nr 1346/2000 vahetut kohaldatavust, mille alusel Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) teatud sätted omavad tagajärgi Belgia õiguses. Sellest järeldub vastupidi CEVA väidetule, et komisjonil oli ilma, et talle saaks ette heita menetlusautonoomia põhimõtte rikkumist, õigus tugineda määruse nr 1346/2000 alusel Prantsusmaal algatatud menetluste mõjudele Belgia õiguses.
94 Seega tuleb CEVA argumendid menetlusautonoomia põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.
95 Järelikult tuleb komisjoni nõue rahuldada ja tuvastada, et komisjoni võlanõue CEVA vastu on põhisummas 168 220,16 eurot, millele lisandub lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 alusel tasumisele kuuluv viivis.
Komisjoni taotlus, et Üldkohus teeks tagaseljaotsuse TCA ja AJIRE suhtes
96 Komisjon palus oma 14. juuni 2021. aasta seisukohtades menetluse edasise käigu kohta Üldkohtul kodukorra artikli 123 lõike 1 alusel teha TCA ja AJIRE suhtes esitatud nõuete kohta tagaseljaotsuse.
97 Tuleb märkida, et vastavalt kohtuistungil muudetud nõuetele ei kaasa komisjon menetlusse enam TCAd ja AJIREd ning seega tuleneb sellest kaudselt, kuid tingimata, et komisjon ei palu Üldkohtul enam tuvastada, et viimased on kohustatud Seapura lepingu täitmise raames makstud summad tagastama.
98 Eespool punktidest 60–95 nähtub, et kuna OLAFi aruandes tuvastati tõsised finantsrikkumised Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 tähenduses, on komisjonil õigus nõuda CEVA‑lt tagasi kõik Seapura lepingu täitmise raames viimasele makstud summad.
99 Kuna komisjoni nõuded, mis puudutavad üksnes CEVAd, rahuldati tervikuna, ei ole vaja teha otsust CEVA nõude kohta, et Üldkohus teeks TCA ja AJIRE suhtes esitatud nõuete kohta tagaseljaotsuse.
Kohtukulud
100 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
101 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja CEVA on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista CEVA‑lt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Euroopa Komisjoni võlanõue Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA) suhtes on 168 220,16 eurot, millele lisandub alates alusetult makstud summade maksmisest viivitusintress aastase määraga, mida Euroopa Keskpank (EKP) kohaldab oma põhiliste refinantseerimisoperatsioonide puhul ja mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra.
2. Jätta CEVA kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.
da Silva Passos | Valančius | Truchot |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad