ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
14. mai 2019(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Komisjoni poolt Prantsuse ametiasutustele saadetud kiri, mis puudutab kontsernile EDF makstavat hüvitist seoses Fessenheimi tuumaelektrijaama käitamise loa tühistamisega – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Kolmandate isikute ärihuve kaitsev erand – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke kaitsev erand – Üldine konfidentsiaalsuse eeldus – Ülekaalukas üldine huvi
Kohtuasjas T‑751/17,
Commune de Fessenheim (Prantsusmaa),
Communauté de communes Pays Rhin-Brisach, asukoht Volgelsheim (Prantsusmaa),
Conseil départemental du Haut-Rhin, asukoht Colmar (Prantsusmaa),
Conseil régional Grand Est Alsace Champagne-Ardenne Lorraine, asukoht Strasbourg (Prantsusmaa),
keda esindab avocat G. de Rubercy,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Buchet ja B. Stromsky,
kostja,
keda toetab:
Prantsuse Vabariik, esindajad: E. de Moustier, B. Fodda ja J.‑L. Carré,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artiklil 263 esitatud nõue tühistada komisjoni 18. oktoobri 2017. aasta otsus, millega on keeldutud võimaldamast tutvuda kirjaga, mille komisjon saatis Prantsuse ametiasutustele 22. mail 2017 ja mis hõlmab kontsernile Électricité de France (EDF) seoses Fessenheimi tuumaelektrijaama sulgemisega hüvitise maksmise protokolli projekti,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja J. Svenningsen,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
I. Vaidluse taust
1 Hagejad commune de Fessenheim (Fessenheimi kommuun), communauté de communes Pays Rhin-Brisach (Rhin-Brisachi piirkonna kommuunide ühendus), conseil départemental du Haut-Rhin (Haut-Rhini departemangu nõukogu) ja conseil régional Grand Est Alsace Champagne-Ardenne Lorraine (Grand-Est Alsace Champagne-Ardenne Lorraine’i piirkondlik nõukogu) on neli Prantsusmaa kohaliku omavalitsuse üksust, kelle territooriumil asub Fessenheimi tuumaelektrijaam (edaspidi „elektrijaam“), mida käitab Électricité de France (EDF).
2 Prantsuse valitsus võttis 8. aprillil 2017 vastu dekreedi nr 2017‑508, millega tühistatakse elektrijaama käitamise luba (JORF, 9.4.2017, dokument nr 3).
3 Hagejad edastasid 2. mail 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) kohaselt Euroopa Komisjonile taotluse tutvuda „otsusega“, millega komisjon oli väidetavalt „kiitnud Euroopa riigiabi õiguse alusel heaks protokolli projekti, mille alusel Prantsusmaa maksab EDFile hüvitist elektrijaama sulgemise eest“. Hagejate väitel edastas komisjon selle otsuse Prantsuse ametiasutustele 24. märtsi 2017. aasta kirjaga.
4 Komisjon keeldus 16. juuni 2017. aasta kirjaga võimaldamast tutvuda kõnealuse kirjaga, mille tegelik kuupäev oli 22. märts 2017, põhjendusel, et see kuulub riigiabimeetmete kontrollimise raames avatud haldustoimiku dokumentide hulka ning selle suhtes kohaldatakse üldist konfidentsiaalsuse eeldust, mille kohaselt sellise dokumendi avalikustamine võib põhimõtteliselt kahjustada uurimise eesmärgi kaitset, mis moodustab erandi dokumentidega tutvumise võimaldamise põhimõttest vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande sätetele. Komisjon tõi samuti esile ärihuve kaitsva erandi, mis on ette nähtud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele.
5 Hagejad saatsid 27. juunil 2017 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel komisjonile kordustaotluse, mille kättesaamist komisjon kinnitas 28. juunil 2017.
6 Komisjon teatas 18. juuli 2017. aasta kirjaga määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 2 alusel hagejatele, et ta peab 15 tööpäeva võrra pikendama kõnealuse taotluse läbivaatamise esialgset tähtaega, kuna tal ei olnud võimalik lõpetada selle läbivaatamisega seotud konsultatsioone. Komisjon täpsustas samuti, et uus tähtaeg lõpeb 10. augustil 2017.
7 Komisjon kinnitas 18. augusti 2017. aasta kirjaga, et tähtaeg lõppes 10. augustil 2017, kuid märkis, et ta ei saa ikka veel kordustaotlusele vastata.
8 Komisjon täpsustas 18. oktoobri 2017. aasta kirjaga, et EDFile hüvitise maksmise protokolli projekti (edaspidi „hüvitamise protokolli projekt“) kohta toimus Prantsuse ametiasutusega kirjavahetus teate esitamisele eelneval etapil ning et 22. märtsi 2017. aasta kirjas, mida dokumendiga tutvumise taotlus hõlmab, leidis komisjon, et selles etapis ei ole tal Euroopa Liidu riigiabi käsitlevate õigusnormide alusel sellele projektile vastuväiteid. Komisjon jättis samuti muutmata kõnealuse dokumendiga tutvumise taotluse rahuldamata jätmise (edaspidi „vaidlustatud otsus“) määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande alusel.
II. Menetlus ja poolte nõuded
9 Hagejad esitasid menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. novembril 2017.
10 Prantsuse Vabariik taotles 28. veebruaril 2018 kohtukantseleisse saabunud avaldusega luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu esimese koja president andis 9. aprilli 2018. aasta otsusega menetlusse astumise loa. Prantsuse Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad ning hagejad esitasid oma seisukohad ettenähtud tähtajaks.
11 Üldkohus kohustas 4. oktoobri 2018. aasta määrusega vastavalt kodukorra artikli 91 punktile c ja artiklile 92 komisjoni esitama 22. märtsi 2017. aasta kirja. See dokument edastati Üldkohtule 17. oktoobril 2018 ning sellest ei teatatud vastavalt kodukorra artiklile 104 ei hagejatele ega Prantsuse Vabariigile.
12 Üldkohus esitas 17. detsembril 2018 ettekandja-kohtuniku ettepanekul Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldava meetmena pooltele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid neile selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
13 Poolte suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 24. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil.
14 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– kohustada Euroopa Komisjoni edastama hagejatele nimetatud 22. märtsi 2017. aasta kiri ühe nädala jooksul alates tehtavast kohtuotsusest;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta tühistamishagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– tunnistada ettekirjutuse tegemise nõue vastuvõetamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
16 Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
III. Õiguslik käsitlus
A. Dokumendiga tutvumise taotluse ese
17 Esitatud hagiavalduses märgivad hagejad, et hagi ese on komisjoni eitav vastus taotlusele tutvuda kirjaga, mille komisjon oli adresseerinud Prantsuse ametiasutustele 22. märtsil 2017 ja mis oli seotud hüvitamise protokolli projektiga.
18 Oma repliigis kinnitavad hagejad, et dokumendiga tutvumise taotlus ei hõlma mitte üksnes komisjoni 22. märtsi 2017. aasta kirja, vaid ka hüvitamise protokolli projekti.
19 Dokumentidega tutvumise taotluse eseme määratlemiseks tuleb analüüsida hagejate komisjonile saadetud 2. mai 2017. aasta kirja, mis sisaldas nende esialgset taotlust.
20 Selle kirja kohaselt hõlmas dokumendiga tutvumise taotlus ainult komisjoni 22. märtsi 2017. aasta kirja, mitte hüvitamise protokolli projekti.
21 Sellisel viisil piiritletud dokumendiga tutvumise taotluse eset kinnitab hagejate 27. juunil 2017 komisjonile edastatud kordustaotlus.
22 Seega tuleb järeldada, et komisjoni eitav vastus hõlmas taotlust tutvuda tema 22. märtsi 2017. aasta kirjaga, milles ta leidis, et selles etapis ei ole tal riigiabi suhtes kohaldatavate eeskirjade alusel vastuväiteid hüvitamise protokolli projektile (edaspidi „vaidlusalune dokument“).
B. Ettekirjutuse nõue
23 Oma nõuete teises osas paluvad hagejad, et Üldkohus kohustaks Euroopa Komisjoni edastama hagejatele vaidlusaluse dokumendi ühe nädala jooksul alates tehtavast kohtuotsusest.
24 Hagejad loobusid kohtuistungil sellest nõudest.
25 Seetõttu ei ole Üldkohtul vajadust seda nõuet käsitleda.
C. Tühistamisnõue
26 Oma nõuete teises osas paluvad hagejad tühistada vaidlustatud otsus, millega komisjon jättis muutmata vaidlusaluse dokumendiga tutvumise taotluse rahuldamata jätmise.
27 Selle nõude põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet, millest esimene põhineb nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), määruse nr 1049/2001 ja komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta) (ELT 2006, L 318, lk 17) rikkumisel, teine Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 42 rikkumisel ja kolmas sama harta artikli 47 rikkumisel.
1. Esimene väide, et on rikutud määrust 2015/1589, määrust nr 1049/2001 ja direktiivi 2006/111
a) Määruse 2015/1589 rikkumine
28 Esimeses väites kinnitavad hagejad, et nende dokumendiga tutvumise taotluse rahuldamata jätmine on vastuolus määrusega 2015/1589, mille põhjenduses 39 ja artiklis 32 on sätestatud, et komisjoni poolt riigiabi valdkonnas teostatava kontrolliga seotud otsused tuleb avalikustada, et kolmandatel isikutel oleks vajaduse korral võimalik neid vaidlustada.
29 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidlustab selle väite põhjendatuse.
30 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlusalune dokument kuulus teabevahetuse hulka, mida toimus teate esitamisele eelneval etapil.
31 Sellist teabevahetust määrus 2015/1589 aga ei hõlma. Nimelt, nagu ilmneb parimate tavade juhendi riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks (ELT 2009, C 136, lk 13, edaspidi „parimate tavade juhend“) punktist 10, hõlmab teate esitamisele eelnev etapp mittekohustuslikku suhtlemist komisjoni ja liikmesriigi vahel enne ELTL artikli 108 lõike 3 kohase teate esitamist meetme kohta, mille näol võib olla tegemist riigiabiga ja mida tuleb seetõttu analüüsida määruses 2015/1589 sätestatud kontrollimenetluse alusel. Alles pärast sellist teatamist saab kohaldada määruse 2015/1589 sätteid, mille alusel määratakse kindlaks EL toimimise lepingu kohased kontrollimenetlused, ja eeskätt selle määruse artikleid 4, 9 ja 15, mis täpsustavad komisjoni võimalikke menetluse tulemusel tehtavaid otsuseid.
32 Peale selle, kui eeldada, et määrust 2015/1589 on võimalik kohaldada teate esitamisele eelneval etapil toimunud teabevahetuse suhtes, ei hõlmaks hagejate osutatud määruse põhjendus 39 ja artikkel 32 vaidlusalust dokumenti, kuna kõnealused sätted hõlmavad otsuseid, mida komisjon on teinud kontrollimenetluse tulemusel, ning need tuleb avalikustada viisil, mida on nendes sätetes kirjeldatud.
33 Nagu järeldub parimate tavade juhendi punktist 16, ei tehta teate esitamisele eelneva etapi alusel sellist otsust, vaid antakse üksnes hinnang, mis – nagu vaidlusaluse dokumendi puhul – ei ole siduvat laadi ning väljendab üksnes komisjoni olemasoleva teabe põhjal kujundatud seisukohta talle esitatud juhtumi suhtes, kusjuures, nagu märgiti ka kohtuistungil, on sellel institutsioonil õigus seda hinnangut muuta lähtuvalt temani jõudvatest võimalikest hilisematest andmetest.
34 Neil põhjustel tuleb hagejate esitatud väide määruse 2015/1589 rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
b) Määruse nr 1049/2001 rikkumine
1) Uurimise eesmärki kaitsev erand (määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane)
35 Vaidlustatud otsuses keeldub komisjon võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel, väites, et selle sätte kohaldamiseks on kehtestatud üldine eeldus, mille kohaselt riigiabi kontrollimenetluse haldustoimiku dokumentide avalikustamine võib põhimõtteliselt kahjustada uurimise eesmärgi kaitset eespool osutatud sätte tähenduses.
36 Hagejad väidavad, et komisjonil ei ole õigust kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit ning nad toovad oma väite põhjenduseks kolm argumenti, mida on analüüsitud edaspidi.
i) Komisjoni sellise argumendi asjassepuutumatus, mille kohaselt vaidlusaluse dokumendi avalikustamine võib kahjustada liikmesriikide soovi teha komisjoniga koostööd
37 Hagejad väidavad esiteks, et komisjon ei saa vaidlusaluse dokumendiga tutvuda võimaldamisest keelduda põhjendusel, et dokumendi avalikustamine võib kahjustada liikmesriikide soovi teha komisjoniga koostööd.
38 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb selle argumendi põhjendatusele vastu.
39 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses põhjendati vaidlusaluse dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumist üldise konfidentsiaalsuse eeldusega, mida kohaldatakse komisjoni väitel riigiabi kontrollimeetmetega seotud dokumentide suhtes.
40 Kohtupraktika kohaselt on selle eelduse kohaldamine riigiabi kontrollimeetmetega seotud dokumentide suhtes vajalik selleks, et tagada määruse nr 1049/2001 ja määruse 2015/1589 sujuv koostoimimine (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 58 ja 61).
41 Üldises plaanis on esimeses neist määrustest, st määruses nr 1049/2001 sätestatud, et avalikkusel peab olema institutsioonide dokumentidele võimalikult laias ulatuses juurdepääs (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 51).
42 Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 on sätestatud sellest õigusest tehtavad erandid, mille kohaselt institutsioonid ei võimalda tutvuda dokumentidega, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, ning kontrollimiste, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
43 Kohtupraktikast tulenevalt peab institutsioon selleks, et keelduda võimaldamast tutvuda dokumendiga, mille avalikustamist on taotletud, mitte üksnes tõendama, et dokument on seotud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 osutatud tegevusega, vaid esitama lisaks ka selgitused selle kohta, kuidas kõnealuse dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada selles artiklis sätestatud erandi abil kaitstavaid huve (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Riigiabi kontrollimenetlusega seotud dokumentide puhul on kohtupraktikas samas võimaldatud komisjonil tugineda üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele ning samalaadseid üldisi kaalutlusi on võimalik kohaldada samalaadsete dokumentide suhtes esitatud avalikustamisnõuete suhtes (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 54 ja 55).
45 Kohtupraktikast tulenevalt on selle eelduse eesmärk hoida liikmesriikide ja komisjoni vahel usalduslikku õhkkonda (vt selle kohta 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne‑Ouest (Bresti sadam) vs. komisjon, T‑39/17, ei avaldata, EU:T:2018:560, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika), kusjuures selline õhkkond on vajalik ühelt poolt tagamaks, et asjaomane liikmesriik edastab komisjonile kõik uurimiseks vajalikud dokumendid, ja teiselt poolt selleks, et võimaldada sellel institutsioonil ja liikmesriigil analüüsida koos asjaomaseid riiklikke meetmeid, millele antav lõplik hinnang peab olema täiel määral selge ja kindlalt põhjendatud.
46 Sellise usaldusliku õhkkonna hoidmiseks võimaldatakse määrusega 2015/1589 komisjonil ja asjaomasel liikmesriigil tutvuda kontrollimenetlusega seotud materjalidega, kusjuures tutvumist ei võimaldata kolmandatele isikutele, kellest on menetluse käigus saanud huvitatud pooled (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 56 ja 58).
47 Euroopa Kohus on nimelt sedastanud, et kui huvitatud pooltel oleks määruse nr 1049/2001 alusel võimalik haldustoimiku dokumentidega tutvuda, muudaks see küsitavaks riigiabi üle järelevalve teostamise korra (vt 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Seega tuleneb kohtupraktikast, et üksnes asjaolu, et dokumendid, mille avalikustamist nõutakse, kuuluvad riigiabi kontrollimenetluse haldustoimikusse, on piisav selleks, et põhjendada nende suhtes üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamist (14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Sea Handling vs. komisjon, C‑271/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:557, punkt 41).
49 Käesoleval juhul on Üldkohus seisukohal, et kõnealuse üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamist ei saa piirata menetlusega, mis järgneb sellele, kui asjaomane liikmesriik teatab meetmest, mille puhul võib olla tegemist riigiabiga, vaid seda tuleb samal eesmärgil, st selleks, et tagada asjaomase liikmesriigi konfidentsiaalsus, kohaldada ka dokumentide suhtes, mis edastati enne teate esitamise etappi.
50 Enne teate esitamise etappi toimuvale teabevahetusele võib järgneda esialgne uurimine või ametlik uurimismenetlus. Kui aga enne teate esitamise etappi edastatud dokumentidega oleks võimalik tutvuda, kaotaks määrusega 2015/1589 reguleeritud kontrollimenetlusega seotud dokumentide konfidentsiaalsuse eeldus oma tõhususe, kuna dokumendid, mille suhtes seda kohaldatakse, võivad olla avalikustatud juba varem. Seega on enne teate esitamise etappi edastatud dokumentide suhtes kohaldatav üldine konfidentsiaalsuse eeldus vajalik selleks, et tagada selle nõude tõhusus juhul, kui seda kohaldatakse pärast teatamist.
51 Selle kõrval tuleneb parimate tavade juhendi punktidest 10 ja 17, et samuti nagu määruses 2015/1589 sätestatud kontrollimenetlus, peab ka teate esitamisele eelnevas etapis toimuv teabevahetus komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuma usalduslikus õhkkonnas.
52 Kuid kui komisjon peaks võimaldama juurdepääsu tundlikule teabele, mida edastati enne teate esitamise etappi, võib liikmesriik kõhelda teabe edastamisel, samas kui soov teha koostööd on väga olulise tähtsusega sellise teabevahetuse edukuse jaoks, mille eesmärk parimate tavade punkti 10 kohaselt on parandada teate esitamise kvaliteeti ja võimaldada parimatel tingimustel leida lahendused, mis võimaldavad ennetada võimalikke probleemseid olukordi seoses riigiabi valdkonnas kohaldatavate Euroopa Liidu õigusaktidega.
53 Hagejad rõhutavad samas, et komisjonil on laialdased uurimisvolitused, mis võimaldavad tal saada vajalikku teavet, ilma et ta peaks arvestama liikmesriikide koostööga.
54 Kuigi vastab tõele, et määruse 2015/1589 alusel on komisjonil laialdased uurimisvolitused, ei kehti see enne teate esitamise etappi vahetatud teabe kohta, mis edastatakse liikmesriikide initsiatiivil ning mille edukus sõltub komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelisest usalduslikust õhkkonnast.
55 Hagejate argument, mille kohaselt ei saa asjakohaseks pidada komisjoni argumenti, et vaidlusaluse dokumendi avalikustamine võib kahjustada liikmesriikide soovi teha komisjoniga koostööd, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
ii) Üldise konfidentsiaalsuse eelduse mittekohaldatavus käesoleval juhul
56 Teiseks tundub, et hagejad väidavad oma repliigis, et isegi kui leitakse, et üldise konfidentsiaalsuse eeldus on kohaldatav teate esitamisele eelnevas etapis edastatud dokumentide suhtes, ei ole üldine konfidentsiaalsuse eeldus käesoleval juhul kohaldatav seoses Üldkohtule esitatud kohtuasja eripäradest tulenevate põhjustega.
57 Repliigi punktis 14 teatavad hagejad järgmist:
„[Komisjon] esitab üldise konfidentsiaalsuse eelduse mõiste ebamääraselt ja käesoleval juhul on see kohaldamatu.“
58 Peale selle esitavad hagejad punktis 19 järgmise kaalutluse:
„Euroopa Komisjon ei saa seega väita, et dokumendid on hõlmatud üldise konfidentsiaalsuse eeldusega, seda enam, et Prantsuse riigi poolt elektrijaama sulgemise eest EDFile makstava hüvitise summat ja selle hüvitise maksmise korda ei saa käsitada konfidentsiaalsena, kuna nendest asjaoludest tuleb teavitada finantsturge.“
59 Selles küsimuses tuleb otsustada, nagu seda soovitab komisjon, et see argument ei ole vastuvõetav.
60 Esiteks esitati see argument esimest korda repliigis, mistõttu on tegemist uue argumendiga, ja kuna pooled ei ole esitanud asjaolusid, mis põhjendaksid selle väite hilinenult esitamist, peab Üldkohus selle kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt tagasi lükkama.
61 Selle kõrval ei selgita hagejad nõuetekohaselt põhjust, miks nad leiavad, et riigiabi kontrollimenetlusega seotud dokumentide üldist konfidentsiaalsuse eeldust ei saa käesoleval juhul kohaldada.
62 Repliigi punktis 14 piirduvad hagejad sellega, et esitavad teatava väite, lisamata sellele mingit faktilist või õiguslikku alust.
63 Ühtlasi tundub, et hagejad püüavad selle dokumendi punktis 19 kasutatud sõna „seega“ (donc) abil luua põhjusliku seose ühelt poolt konfidentsiaalsuse eelduse väidetava kohaldamatuse ja teiselt poolt eelnevate selgituste vahel, kuigi see seos ei ole ilmne, kuna need selgitused ei hõlma üldise konfidentsiaalsuse eeldusega seotud uurimise eesmärgi kaitset, vaid pigem edaspidi analüüsitavat ärihuve kaitsvat erandit, mis ei ole selle eeldusega seotud.
64 Peale selle püüavad hagejad samas punktis 19 väljendi „seda enam, et“ (d’autant plus que) kasutamisega näidata, et üldist konfidentsiaalsuse eeldust ei saa kohaldada EDFile makstava hüvitise summa suhtes, mis eeldatavasti tuleb avalikustada.
65 Nagu ilmneb eespool punktidest 17–22, ei hõlma dokumendiga tutvumise taotlus hüvitamise protokolli projekti, vaid komisjoni vastuvõetud hinnangut elektrijaama sulgemise kohta, mis anti Prantsuse Vabariigiga peetud teabevahetuse käigus enne teate esitamise etappi.
66 Neist erinevatest asjaoludest ilmneb, et hagejate argumendi puhul, mille kohaselt käesoleval juhul ei ole üldise konfidentsiaalsuse eeldus kohaldatav, puuduvad elemendid, mis annaksid sellele tegeliku sisu, ning seega tuleb see argument kodukorra artikli 76 punkti d alusel sel põhjusel samuti vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see ei võimalda teisel poolel oma kaitset ette valmistada ega Üldkohtul oma kontrolli teostada.
iii) Põhjenduste puudulikkus
67 Kolmandaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et komisjon ei selgitanud vaidlustatud otsuses, millisel viisil võib vaidlusaluse dokumendi avalikustamine kahjustada EDFile makstava hüvitisega seotud uurimise eesmärke.
68 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, selle argumendiga ei nõustu.
69 Nagu on märgitud eespool punktis 43, peab järjekindla kohtupraktika kohaselt institutsioon, kui ta tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud erandile, reeglina esitama ka selgitused, kuidas tutvumine kõnealuse dokumendiga võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada selles artiklis sätestatud erandi abil kaitstavat huvi (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 See kohustus tuleneb asjaolust, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandid kalduvad kõrvale liidu institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse põhimõttest, mis on sätestatud ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt sama määruse artiklis 1. Nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 4, peab see juurdepääs olema võimalikult laialdane (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 51).
71 Olukord on samas erinev, kui institutsioonil on – nagu ka käesoleval juhul – õigus kohaldada üldist konfidentsiaalsuse eeldust, näiteks eeldust, mida kohaldatakse riigiabi kontrollimenetlusega seotud dokumentide suhtes (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika) või selle eelduse laiendust, nagu käesoleval juhul.
72 Sellisel juhul piisab sellest, kui ELTL artikli 296 teist lõiku käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgub põhjendustest selgelt ja üheselt akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab ühelt poolt huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja teiselt poolt kohtul teostada kontrolli. Siiski ei ole nõutud, et põhjendustes täpsustataks kõiki erinevaid asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 10. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑494/08–T‑500/08 ja T‑509/08 EU:T:2010:511, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Käesoleval juhul on komisjon vaidlustatud otsuses selgelt esile toonud esiteks, et hüvitamise protokolli projekt hõlmas teate esitamisele eelnevas etapis vahetatud teavet ning et ta viis läbi uurimise Prantsuse ametiasutustega toimunud teabevahetuse põhjal vastavalt parimate tavade juhendile; teiseks, et menetluse praeguses etapis on tema talitused leidnud, et liidu õiguse riigiabi eeskirjadest lähtuvalt ei ole alust protokolli projektile vastu seista ning et asjaomasel etapil ei ole protokolli veel allkirjastatud ega sellest ametlikult teatatud; kolmandaks, et on sõnastatud üldine eeldus, mille kohaselt riigiabi kontrollimenetlust hõlmava haldustoimiku dokumentide avalikustamine võib kahjustada uurimise eesmärgi saavutamist, ning neljandaks, et riigiabi valdkonnas kohaldatavate eeskirjade alusel ei ole huvitatud isikutel peale asjaomase liikmesriigi õigust saada tutvuda haldustoimiku dokumentidega, ning kui sellist tutvumist võimaldataks, seaks see kahtluse alla kontrollimeetmete rakendamise.
74 Komisjon lisas, et kuna liikmesriikide edastatud teave hõlmab asjaomaste ettevõtetega seotud tundlikke andmeid, võivad asjaomased liikmesriigid haldustoimiku dokumentide avalikustamisel hoiduda komisjoniga koostöö tegemisest.
75 Komisjon selgitas samuti, et kui dokumentide suhtes kohaldatakse üldist konfidentsiaalsuse eeldust, ei ole tal kohustust analüüsida ükshaaval kõiki taotletud dokumente.
76 See põhjendus on piisavalt täpne selleks, et võimaldada hagejatel aru saada põhjustest, miks vaidlusaluse dokumendiga tutvuda võimaldamisest keelduti, ning võimaldada kohtul teostada selle keeldumise üle kontrolli.
77 Seega tuleb argument, mis on seotud määruse nr 1049/200[1] artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud erandiga seotud põhjenduse ebapiisavusega, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
78 Võttes arvesse eelnevaid kaalutlusi, tuleb järeldada, et vaidlusaluse dokumendi edastamisest keeldumist on võimalik õiguslikult põhjendada vajadusega kaitsta uurimise eesmärke vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele ning et hagejate selle sättega seoses esitatud argumendid tuleb põhjendamatuse või vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
2) Esiteks ärihuve kaitsev erand ja teiseks ülekaaluka üldise huvi olemasolu
79 Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta kohaldas valesti ärihuve kaitsvat erandit, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes.
80 Sellega seoses tuleb märkida, et kuivõrd dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise aluseks võib olla määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand, mis hõlmab uurimise eesmärgi kaitset (vt eespool punkt 78), tuleb hagejate argumente, mis on seotud ärihuvide kaitsmisega, pidada edutuks.
81 Selle kõrval väidavad hagejad, et isegi kui eeldada, et käesoleva juhul on võimalik tugineda ärihuvide kaitsele, on komisjon rikkunud õigusnormi, jättes tunnustamata ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mida tuleb lugeda sellest erandist olulisemaks ja mis annab aluse vaidlusalune dokument avalikustada.
82 Üldkohtu küsitletud hagejad märkisid kohtuistungil, et mis neisse puutub, siis toodi ülekaalukas üldine huvi esile seoses ärihuve kaitsva erandiga, kuid mitte seoses uurimise eesmärke kaitsva erandiga.
83 Sedavõrd, kuivõrd ülekaalukas üldine huvi on hagejate väitel seotud üksnes ärihuve kaitsva erandi kohaldamisega, mida ei käsitleta, nagu on märgitud eespool punktis 80, käesoleva kohtuotsuse raames, tuleb samadel põhjustel järeldada, et ülekaalukat üldist huvi ei ole vaja käsitleda, kuna Üldkohus on selles küsimuses seotud poolte esitatud nõuetega.
84 Neil põhjustel tuleb argumendid, mis on seotud ärihuve kaitsva erandiga ja võimaliku ülekaaluka üldise huvi olemasoluga, sellisel kujul, nagu hagejad viimase argumendi esitasid, edutuse tõttu tagasi lükata.
c) Direktiivi 2006/111 rikkumine
85 Esimese väitena rõhutavad hagejad, et vaidlusaluse dokumendiga tutvuda võimaldamisest keeldumine on vastuolus direktiiviga 2006/111, ennekõike selle artikli 3 punktiga f.
86 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, seab selle argmendi põhjendatuse kahtluse alla.
87 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiiviga 2006/111 pannakse liikmesriikidele teatavad kohustused, et tagada nende liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste rahaliste suhete läbipaistvus.
88 Sel eesmärgil peavad liikmesriigid direktiivi 2006/111 artikli 1 kohaselt tagama oma raamatupidamisarvestuse abil, et tuleksid selgesti esile riiklikud vahendid, mille ametiasutused teevad vahetult kättesaadavaks asjaomastele riigi osalusega äriühingutele; riiklikud vahendid, mille ametiasutused teevad kättesaadavaks riigi osalusega äriühingute või rahaasutuste vahendusel, ja selliste riiklike vahendite kasutamise tegelik eesmärk. Peale selle peavad nad tagama, et iga eraldi raamatupidamisarvestuse kohustusega ettevõtja finants- ja organisatsiooniline struktuur kajastuks eraldi raamatupidamisarvestuses õigesti, et tuleksid selgesti esile eri tegevusaladega seotud kulud ja tulud ning üksikasjalikud andmed eri tegevusaladega seotud kulude ja tulude assigneerimise ja jaotamise viiside kohta.
89 Selle kõrval peavad liikmesriigid direktiivi 2006/111 artikli 4 lõike 1 kohaselt võtma vajalikud meetmed, tagamaks, et kõigi eraldi raamatupidamisarvestuse pidamise kohustusega ettevõtjate puhul oleks esiteks tagatud, et eri tegevusaladele vastavat ettevõttesisest raamatupidamisarvestust peetakse eraldi; teiseks, et kõigi kulude ja tulude assigneerimine ja jaotamine toimub järjepidevalt kohaldatavate ja objektiivselt põhjendatud kuluarvestuspõhimõtete alusel, ning kolmandaks, et eraldi raamatupidamisarvestuse pidamise kuluarvestuspõhimõtted on selgelt kindlaks määratud.
90 Direktiivi 2006/111 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed selleks, et teave nende ja rahaasutuste suhete kohta hoitakse komisjoni käsutuses üldpõhimõttena viis aastat pärast selle eelarveaasta lõppu, mil riiklikud vahendid olid asjaomastele ettevõtjatele kättesaadavad.
91 Nagu märgib komisjon, ei hõlma liikmesriikidele adresseeritud direktiiv 2006/111 mitte ühtegi sätet, mis annab sellele institutsioonile loa või paneb talle kohustuse edastada selle direktiivi alusel saadud teavet kolmandatele isikutele.
92 Sama kehtib hagejate nimetatud direktiivi 2006/111 artikli 3 punkti f kohta, mille kohaselt ametiasutuste ja riigi osalusega äriühingute vahelised finantssuhted, mille läbipaistvus tuleb tagada, hõlmavad ennekõike ametiasutuste kehtestatud finantskohustuste hüvitamist.
93 Selles sättes on nimelt nõutud üksnes seda, et andmed ametiasutuste kehtestatud finantskohustuste hüvitamise kohta peavad olema kajastatud nende ettevõtjate raamatupidamisarvestuses vastavalt direktiivi 2006/111 artiklites 1 ja 4 sätestatud korrale, mida käsitleti eespool punktides 88 ja 89, ning need peavad olema komisjoni käsutuses vastavalt artiklis 6 toodud nõuetele, mida käsitleti eespool punktis 90.
94 Seega, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei hõlma direktiiv 2006/111 ühtegi sätet, mis paneks komisjonile kohustuse või lubaks komisjonil edastada vaidlusaluse dokumendi hagejatele.
95 Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb hagejate esitatud väide määruse 2006/111 rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 42
96 Hagejad väidavad, et keeldudes võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga, on komisjon rikkunud põhiõiguste harta artiklit 42, mis on kõrgemalseisev võrreldes ühelt poolt määrusega nr 1049/2001 ja teiselt poolt liidu organite vastuvõetud otsustega.
97 Põhiõiguste harta artiklis 42 on sätestatud:
„Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide […] mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.“
98 Esiteks märgivad hagejad seoses määrusega nr 1049/2001 hagiavalduse punktis 51, et „on selge, et vastuolu korral põhiõiguste harta artikli 42 ja kõnealuse määruse vahel peab Üldkohus jätma määruse kohaldamata õigusvastasuse väite tõttu“.
99 Seega tuleb analüüsida, kas selle väitega sõnastavad hagejad vastuvõetaval kujul määruse nr 1049/2001 vastu suunatud õigusvastasuse väite.
100 Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 277 on sätestatud, et „[o]lenemata artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest, võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni […] vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist“.
101 Samas ei saa pidada piisavaks sõnade „õigusvastasuse väide“ lisamist hagiavalduse ühele punktile selleks, et Üldkohus järeldaks, et selle sättega seoses on õigusvastasuse väide esitatud.
102 Ühtlasi tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punktide d ja e alusel, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade nimetatud väidetest ja hageja nõuetest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Üldkohus lahendada hagi vajaduse korral ilma lisateabeta. Et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kas või kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast (vt 6. novembri 2018. aasta kohtumäärus Chioreanu vs. ERCEA, T‑717/17, EU:T:2018:765, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
103 Käesoleval juhul ei ole ei hagiavalduse punktis 1 määratletud kohtuvaidluse eseme määratluses ega selle kokkuvõttes osutatud taotlusele, mis põhineks ELTL artiklil 277.
104 Selle kõrval ei ole hagejad ei menetlusdokumentides ega kohtuistungil esitanud mitte ühtegi kaalutlust, mis võimaldaks põhjendada käesoleval juhul eespool punktis 98 kirjeldatud üldist väidet, mille kohaselt tuleks jätta määrus nr 1049/2001 kohaldamata seoses põhiõiguste harta artikli 42 rikkumisega.
105 Seda silmas pidades ei saa järeldada, et Üldkohtule on esitatud nõuetekohane täiendav nõue, mis hõlmab määruse nr 1049/2001 õiguspärasuse hindamist põhiõiguste harta artikli 42 alusel.
106 Teiseks, sõltumata määruse nr 1049/2001 õiguspärasuse hindamisest, nõuavad hagejad vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendusel, et keeldudes võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga, on komisjon rikkunud põhiõiguste harta artiklit 42.
107 Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 52 lõike 2 kohaselt teostatakse hartas tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, neis määratletud tingimustel ja piires.
108 ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt on institutsioonide dokumentidega tutvumise õigus tagatud põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste abil seadusandliku tavamenetluse kohaselt.
109 Seda sätet kohaldades on määruses nr 1049/2001, mis on võetud vastu EÜ artikli 255 alusel, mille sisu on sätestatud ELTL artikli 15 lõikes 3, määratud kindlaks komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumise õiguse üldpõhimõtted ja piirangud (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑210/15, EU:T:2017:224, punkt 113).
110 Seega tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasust hinnata määruse nr 1049/2001 alusel.
111 Esimesele väitele antud vastusest tuleneb, et komisjon sai õiguspäraselt keelduda võimaldamast hagejatel tutvuda vaidlusaluse dokumendiga, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärgi kaitsmisele.
112 Kuna eespool on otsustatud, et komisjon kohaldas seda sätet õiguspäraselt, tuleb järeldada, et võttes vastu vaidlustatud otsuse, ei rikkunud komisjon põhiõiguste harta artiklit 42.
113 Sellest tulenevalt tuleb teine väide tagasi lükata, kuna selle esimene osa on vastuvõetamatu ja teine osa põhjendamatu.
3. Kolmas väide, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47
114 Hagejad leiavad, et keeldudes võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga, on komisjon rikkunud põhiõiguste harta artiklit 47, mis käsitleb õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
115 Komisjon vaidleb sellele väitele vastu, teda toetab Prantsuse Vabariik.
116 Hagejad leiavad esiteks, et seoses sellega, et neile ei edastatud vaidlusalust dokumenti, ei ole neil võimalik esitada liidu kohtule tühistamishagi otsuse peale, mida vaidlusalune dokument sisaldab.
117 Sellega seoses piisab, kui märkida, nagu on kinnitanud komisjon ja Prantsuse Vabariik, et vaidlusalune dokument ei sisalda otsust, mis võiks olla aluseks tühistamishagile ELTL artikli 263 tähenduses.
118 Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nimelt aktideks või otsusteks, mille peale saab esitada tühistamishagi, üksnes sellised meetmed, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ferriere Nord, C‑516/06 P, EU:C:2007:763, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Nagu aga tuleneb parimate tavade punktist 16, ei ole pärast teatamisele eelnevat etappi komisjoni antava hinnangu näol tegemist komisjoni ametliku seisukohaga, vaid mittesiduva arvamusega teatamisele kuuluva projekti asjakohasuse kohta ning esialgse hinnanguga projekti kokkusobivuse kohta liidu riigiabi käsitlevate eeskirjadega.
120 Keeldudes võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga, ei kahjustanud komisjon seega hagejate õigust esitada tühistamishagi Euroopa Liidu kohtule.
121 Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse tõttu piirati nende võimalust tutvuda hüvitamise protokolliga, mida nad vajasid selleks, et tõendada Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud hagis, et dekreet, millega tühistati luba elektrijaama käitamiseks, on õigusvastane põhjusel, et see ei vasta Euroopa Liidu riigiabi käsitlevatele eeskirjadele.
122 Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate esitatud dokumendiga tutvumise taotlus hõlmas üksnes vaidlusalust dokumenti, mitte hüvitamise protokolli projekti. Järelikult, isegi kui komisjon oleks rahuldanud nende dokumendiga tutvumise taotluse, ei oleks hagejad saanud dokumenti, mida nad väidetavalt vajasid oma hagi jaoks.
123 Peale selle, nagu märkis komisjon, on määruse nr 1049/2001 eesmärk reguleerida küsimusi, mis on seotud üldsuse õigusega tutvuda Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidega, mitte dokumentidega, mis on seotud poolte esitatavate tõenditega kohtumenetluses, sõltumata sellest, kas tegemist on kohtuvaidlusega Euroopa Liidu kohtus või liikmesriigi kohtus.
124 Riigisiseste menetluste puhul on kohtupraktikast tulenevalt liikmesriigi kohtu ülesanne otsustada, milline on vaidluse lahendamiseks tõendite ja asjasse puutuvate dokumentide esitamise kord vastavalt kehtivale õigusele (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 82).
125 Seega tuleb hageja esitatud kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning seetõttu ka kogu hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
126 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
127 Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.
128 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.
129 Järelikult kannab Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta commune de Fessenheimi, communauté de communes Pays Rhin-Brisachi, conseil départemental du Haut-Rhini ja conseil régional Grand Est Alsace Champagne-Ardenne Lorraine’i kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Nihoul | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. mail 2019 Luxembourgis.
Allkirjad