Language of document : ECLI:EU:T:2021:153

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

24. märts 2021(*)

[16. aprilli 2021. aasta määrusega parandatud tekst]

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Personalieeskirjade 2014. aasta reform – Teatavaid pensioniõiguste arvutamise meetodeid käsitlevad üleminekumeetmed – Korra muutus pärast lepingulise töötaja uue lepingu allkirjastamist – Mõiste „teenistuses olema“

Kohtuasjas T‑769/16,

Maxime Picard, elukoht Hettange-Grande (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid M.‑A. Lucas ja M. Bertha,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Mongin ja G. Gattinara,

kostja,

mille ese on [16. aprilli 2021. aasta määrusega parandatud kujul] ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti pensionide osakonna ametniku 4. jaanuari 2016. aasta vastus ning teiseks vajaduse korral komisjoni personalihalduse peadirektoraadi E direktoraadi direktori 25. juuli 2016. aasta otsus jätta rahuldamata hageja 1. aprilli 2016. aasta kaebus otsuse peale või 4. jaanuari 2016. aasta vastusest tuleneva otsuse puudumise peale,

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud M. Jaeger, N. Półtorak, O. Porchia (ettekandja) ja M. Stancu,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 14. septembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Maxime Picard on Euroopa Komisjoni lepinguline töötaja.

2        Ajavahemikul 2004. aasta aprillist kuni 2008. aasta juunini töötas hageja turvatöötajana järjestikku kahes äriühingus: kõigepealt äriühingus Brinks kuni 31. märtsini 2006 ja seejärel äriühingus Group 4 Securicor (edaspidi „G 4S“) alates 1. aprillist 2006. Sel ajavahemikul oli ta nii Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskuse (CdT) käsutuses, et täita turvalisusega seotud haldusülesandeid, kui ka koolitajana komisjoni käsutuses.

3        Pärast seda, kui hageja oli 2005. aastal edukalt läbinud Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) algatatud valikumenetluse EPSO/CAST/25/05, et koostada reservnimekiri I tegevusüksuse lepinguliste töötajate töölevõtmiseks, osales hageja 2007. aastal menetluses EPSO/CAST/27/07, mis võimaldas tööleasumist II tegevusüksuses.

4        Hageja kutsuti 14. aprillil 2008 suulisele katsele, et täita II tegevusüksuse lepingulise töötaja ametikoht komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksuses 5. Ta sooritas selle katse edukalt.

5        Komisjon võttis 10. juunil 2008 hageja tööle alates 1. juulist 2008 lepingulise töötajana individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksusesse 5 (edaspidi „2008. aasta leping“). Töölevõtmisel, mis toimus valikumenetluse EPSO/CAST/25/05 alusel, määrati hageja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 alusel I tegevusüksuse palgaastme 1 järku 1.

6        Komisjoni personalihalduse peadirektoraat leidis valikumenetluses EPSO/CAST/27/07, et ei ole tõendatud, et hageja puhul oli osalemiskutses ette nähtud kandideerimisavalduste esitamise tähtpäeval täidetud asjakohase kolme aasta pikkuse töökogemuse tingimus, sest tema tööülesanded äriühingute Brinks ja G 4S töötajana tõlkekeskuses olid ilmselt olnud I tegevusüksusse kuuluva turvatöötaja omad.

7        2008. aasta lepingut pikendati tähtajalise lepinguna kolmel korral ja 3. mai 2011. aasta otsusega tähtajatult.

8        Hageja võttis 15. juunil 2011 osa uuele palgaastmele üleviimise komitee koosolekust, mille algatas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksus 5, et teha ettepanek viia hageja üle II tegevusüksusse. Teda peeti sobivaks, kui komisjoni personalihalduse peadirektoraat seda kinnitab. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti personaliküsimuste eest vastutav üksus 7 esitas personalihalduse peadirektoraadile uuele palgaastmele määramise taotluse.

9        Personalihalduse peadirektoraadi 9. detsembri 2011. aasta e-kirjaga teatati hagejale, et uuele palgaastmele määramise taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et tema puhul ei ole konkursil EPSO/CAST/27/07 osalemise tähtpäeval, st 27. aprillil 2007 täidetud sobivaks tunnistamise eeltingimus ehk vähemalt kolmeaastane asjakohane töökogemus.

10      Järgmisel aastal ehk 2012. aasta juunis edastas hageja individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksusele 7 tõendi töökogemuse kohta, mille oli 1. juunil 2012 koostanud tõlkekeskus. See tõend hõlmas ajavahemikku aprillist 2004 kuni juulini 2007, mil hageja töötas äriühingutes Brinks ja G 4S (vt eespool punkt 2). Tõendi eesmärk oli näidata, et hageja täitis tegelikult II tegevusüksuse, mitte I tegevusüksuse alla kuuluvaid ülesandeid.

11      Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksus 7 palus 2012. aasta juuni lõpus sama tõendi alusel personali peadirektoraadil vaadata mitteametlikult uuesti läbi 2011. aastal rahuldamata jäetud uuele palgaastmele määramise taotlus (vt eespool punktid 8 ja 9).

12      Personalihalduse peadirektoraat kahtles samas, et ta saaks muuta oma seisukohta, sest tõlkekeskuse tõend esitati viis aastat pärast faktiliste asjaolude asetleidmist, seda ei väljastanud hageja tööandjad (äriühingud Brinks ja G 4S), vaid hoopis nende klient, tõlkekeskus; samuti näis see olevat vastuolus varasema tõendiga, mille väljastas G 4S aastal 2008. Selle mitteametliku seisukoha tõttu ei esitanud individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksus 7 ametlikku taotlust määrata hageja uuele palgaastmele.

13      Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksus 7 saatis 2014. aastal personalihalduse peadirektoraadile taotluse võtta hageja tööle II tegevusüksuse ametikohale, tuginedes uuele, äriühingu Brinks enda 31. märtsil 2014 väljastatud tõendile, mis kinnitas 2012. aastal tõlkekeskuse antud teavet, täpsustamata siiski, mis laadi ülesandeid hageja, kes oli tööle võetud turvatöötajana, täitis.

14      Võttes arvesse seda uut asjaolu ja seda, et see tõend ei olnud väga üksikasjalik, võttis personalihalduse peadirektoraat ühendust äriühinguga Brinks, et saada kinnitust tõendi sisu kohta. See tõi viimaks kaasa selle, et 25. aprillil 2014 kinnitas äriühingu Brinks personalijuht nii äriühingu Brinks 31. märtsi 2014. aasta tõendi kui ka tõlkekeskuse 1. juuni 2012. aasta tõendi sisu, tuues välja asjaolud, mis tõendasid, et hageja oli tegelikult täitnud II tegevusüksuse alla kuuluvaid „asjakohaseid“ ülesandeid kogu tema selle äriühinguga sõlmitud lepingu kestuse ajal, st 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2006.

15      Arvestades seda tõendit ja seda, et hageja esitas uue kandideerimistaotluse – mida ta võis teha, kuivõrd tema nimi oli kantud menetluse EPSO/CAST/27/07 lõppemisel koostatud andmebaasi, mille kehtivust pikendati 2016. aasta detsembrini –, tegi personalihalduse peadirektoraat 16. mail 2014 hagejale ettepaneku sõlmida muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a alusel lepingulise töötajana uus leping, millele hageja kirjutas alla samal päeval (edaspidi „16. mai 2014. aasta leping“). See tähtajatu leping hakkas kehtima 1. juunil 2014 ja hageja määrati II tegevusüksuse palgaastme 5 järku 1.

16      Hageja esitas 20. augustil 2014 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel 16. mai 2014. aasta lepingu peale kaebuse. Ta väitis sisuliselt, et 16. mai 2014. aasta leping, millega ta määrati II tegevusüksusse, oleks pidanud jõustuma 1. juulist 2008, mil ta võeti algul I tegevusüksusse tööle lepingulise töötajana.

17      Personalihalduse peadirektoraadi direktoraadi B direktor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 10. detsembri 2014. aasta otsusega, mis tehti hagejale teatavaks 11. detsembril 2014, selle kaebuse esimese võimalusena hilinemisega esitamisest tingitud vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

18      Hageja ei ole liidu kohtule 10. detsembri 2014. aasta otsuse peale hagi esitanud, seega on see muutunud lõplikuks.

19      Vahepeal oli personalieeskirju ja teenistustingimusi muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), mis jõustus 1. novembril 2013 ja mida kohaldatakse käesolevas kohtuasjas asjakohaste sätete puhul alates 1. jaanuarist 2014 (edaspidi „2014. aasta reform“).

20      Pärast 2014. aasta reformi on personalieeskirjade artikli 77 teises lõigus, mida kohaldatakse ka lepinguliste töötajate suhtes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 109 lõike 1 alusel, sätestatud uus pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient 1,8%, mis on ebasoodsam kui varasem 1,9protsendiline koefitsient. Lisaks algab personalieeskirjade artikli 77 viiendas lõigus kehtestatud pensioniiga 66aastaselt, mis varem oli seevastu 63 aastat.

21      Siiski nähti ette üleminekukord. Personalieeskirjade XIII lisa „Liidu ametnike suhtes kohaldatavad üleminekumeetmed“ artikli 21 teises lõigus on kõigepealt sätestatud, et „[p]erioodil alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2013 teenistusse asunud“ ametnikud jätkavad olenemata personalieeskirjade artikli 77 jõustumisest pensioniõiguste omandamist 1,9protsendilise aastakoefitsiendiga. Lisaks nähtub personalieeskirjade XIII lisa artikli 22 lõike 1 teises lõigus toodud tabelist, et „ametnikel, kes on 1. mail 2014 […] 35-aastased […] ja kes asusid teenistusse enne 1. jaanuari 2014, on õigus jääda vanaduspensionile […] vanuses […] 64 aastat ja 8 kuud“ (edaspidi „personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22“ ning „üleminekusätted pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensionile jäämise vanuse kohta“). Viimaks on muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud, et kui välja arvata personalieeskirjade XIII lisa artikli 22 lõige 4, siis üleminekusätteid pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensionile jäämise vanuse kohta „kohaldatakse 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia põhjal“.

22      Hageja, kes kahtles, kuidas 2014. aasta reform võib tema olukorda pärast 16. mai 2014. aasta lepingule allakirjutamist mõjutada, palus 4. jaanuari 2016. aasta e‑kirjas individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti üksuse 4 pensionide osakonna ametnikult (edaspidi „pensionide osakonna ametnik“) selgitusi (edaspidi „4. jaanuari 2016. aasta e-kiri“).

23      Samal päeval saadetud e-kirjas kinnitas pensionide osakonna ametnik hagejale, et tema pensioniõigused on lepingu muutmise tõttu muutunud ning et seega on tema puhul tõusnud nii tavapärane pensioniiga kui ka pensioniõiguste omandamise aastakoefitsient, mis on alates 1. juunist 2014 vastavalt 66 eluaastat ja 1,8% (edaspidi „4. jaanuari 2016. aasta vastus“).

24      Hageja esitas 4. aprillil 2016 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 4. jaanuari 2016. aasta otsuse peale kaebuse.

25      Personalihalduse peadirektoraadi direktoraadi E direktor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 25. juuli 2016. aasta otsusega, mis tehti hagejale teatavaks 26. juulil 2016, selle kaebuse esimese võimalusena vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see ei ole huve kahjustav akt, ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata (edaspidi „25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsus“).

 Menetlus ja poolte nõuded

26      Hageja esitas 7. novembril 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega kõnesoleva hagi.

27      Komisjon esitas 6. veebruaril 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

28      Hageja esitas 24. aprillil 2017 komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma seisukoha, milles ta palub Üldkohtul:

–        lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi või vähemalt liita see kohtuasja sisulise läbivaatamisega;

–        rahuldada tema hagiavalduse nõuded.

29      Pärast poolte ärakuulamist otsustas Üldkohtu kolmanda koja president 12. oktoobri 2017. aasta otsusega menetluse kodukorra artikli 69 punkti d alusel peatada, kuni on jõustunud kohtuasjas T‑128/17: Torné vs. komisjon tehtav vastavas kohtuastmes menetlust lõpetav otsus.

30      Pärast 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Torné vs. komisjon (T‑128/17, EU:T:2018:969) kuulutamist – ja kuna selle peale apellatsioonkaebust ei esitatud – esitasid pooled ette nähtud tähtaja jooksul oma seisukoha selle kohtuotsuse mõju kohta käesolevale kohtuasjale.

31      Vastavalt kodukorra artikli 130 lõikele 7 liitis Üldkohus (kolmas koda) 13. mai 2019. aasta kohtumäärusega komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohtuasja sisulise läbivaatamisega ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

32      Ettekandja-kohtunik tegi 16. mai 2019. aasta kirjas pooltele ettepaneku uurida, kas on võimalik lahendada vaidlust kompromissiga. Kokkulepet nende võimaluste hindamiseks pooled ei saavutanud.

33      Komisjon esitas 27. juunil 2019 kostja vastuse. Repliik ja vasturepliik esitati vastavalt 15. oktoobril ja 26. novembril 2019.

34      Et Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, määras Üldkohtu president kohtuasja teisele ettekandja-kohtunikule, kes määrati esimesse kotta selle uues koosseisus; seetõttu määrati käesolev kohtuasi esimesele kojale.

35      Menetlusdokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. detsembril 2019, taotles hageja kohtuistungi korraldamist.

36      Üldkohus (esimene koda) esitas 28. aprillil 2020 kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid neile ette nähtud tähtaja jooksul.

37      Üldkohus küsis samal päeval kodukorra artikli 89 lõikes 3 ette nähtud menetlust korraldava meetme raames pooltelt, kas nad soovivad vaatamata COVID‑19ga seotud tervishoiukriisile olla ära kuulatud kohtuistungil.

38      Komisjon ja hageja vastasid vastavalt 30. aprillil ja 29. juulil 2020, et nad soovivad olla ära kuulatud.

39      Esimese koja ettepanekul otsustas Üldkohus 3. juunil 2020 kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud kohtukoosseisule.

40      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 14. septembri 2020. aasta kohtuistungil.

41      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada otsus, millega määratakse ennetavalt kindlaks tema pensioniõiguste teatud aspektid, või selle personalieeskirjadega nõutud otsuse tegemata jätmine, mis tuleneb 4. jaanuaril 2016 hagejale adresseeritud teatest, mille saatis pensionide osakonna ametnik, märkides vastuseks hageja sama päeva taotlusele, et tema pensioniõiguste arvutamise kord muutus pärast seda, kui ta võeti uuesti teenistusse II tegevusüksusse alates 1. juunist 2014, et tema pensioniiga muutus nii, et see saabub 66aastaselt, ning et alates 1. juunist 2014 on tema pensioniõiguste aastakoefitsient 1,8%;

–        tühistada vajaduse korral komisjoni personalihalduse peadirektoraadi direktoraadi E direktori 25. juuli 2016. aasta otsus osas, milles sellega jäetakse huve kahjustava akti puudumise tõttu vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata hageja 1. aprilli 2016. aasta kaebus otsuse peale või 4. jaanuari 2016. aasta vastusest tuleneva otsuse puudumise peale;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

42      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

43      Komisjon esitab oma vastuvõetamatuse vastuväite raames asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt puudub huve kahjustav akt personalieeskirjade artikli 91 tähenduses. Komisjon kordab ja arendab kostja vastuses oma argumente hagi vastuvõetavuse kohta.

44      Hageja vaidleb esiteks vastu komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele ja teiseks väidab, et kostja vastuses sisalduvaid komisjoni argumente hagi vastuvõetavuse kohta ei pea arvesse võtma.

45      Siinkohal tuleb meeles pidada, et liidu kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et enne tehtaks otsus kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta (26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 50–52, ja 13. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Deza vs. kemikaaliamet, T‑189/14, ei avaldata, EU:T:2017:4, punkt 26).

46      Käesoleva kohtuasja asjaoludel leiab Üldkohus, et menetlusökonoomia huvides tuleb kõigepealt analüüsida hageja esitatud väiteid, ilma et enne tehtaks otsus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta ja sellest tulenevalt ka sellega seotud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, millele hageja vastu vaidleb, sest hagi on igal juhul ja allpool esitatud põhjustel põhjendamatu.

 Sisulised küsimused

47      Hageja palub oma hagis esiteks tühistada 4. jaanuari 2016. aasta vastus ja teiseks vajaduse korral 25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsus.

48      Hagi põhjenduseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt rikuti personalieeskirjade – mida kohaldatakse lepingulistele töötajatele muude teenistujate teenistustingimuste artikli 109 alusel – artikli 77 teist ja viiendat lõiku ning personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22 sellega, et 4. jaanuari 2016. aasta vastusest nähtub, et personalieeskirjade sätete kohaldamiseks arvesse võetav teenistusse asumise kuupäev on 1. juuni 2014, mil hakkas kehtima hageja 16. mai 2014. aasta leping, samas kui tegemist oleks pidanud olema 1. juuliga 2008, mil ta kõigepealt võeti komisjoni teenistusse I tegevusüksuse lepingulise töötajana.

49      See väide jaguneb kaheks osaks, millest mõlema järgi on rikutud õigusnormi: esimene põhineb sellel, et personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 silmas peetud teenistusse asumise kuupäev peab olema esimese töölevõtmise kuupäev, teine väide tugineb sellele, et 16. mai 2014. aasta leping – mille ese ja tagajärg on hageja uuele palgaastmele määramine ilma tööülesannete sisulise muutumiseta – ei kujuta endast katkestust tema karjääri järjepidevuses.

50      Täpsemalt märgib hageja esimese väiteosa põhjenduseks kõigepealt, et 4. jaanuari 2016. aasta vastuses välistati, et tema suhtes saaks kohaldada personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22 üksnes seetõttu, et ta võeti 1. juunil 2014 II tegevusüksusse teenistusse uue lepingu alusel, mis – nagu täpsustati 25. juuli 2016. aasta rahuldamata jätmise otsuses – lõpetas varasema lepingu ja kujutas endast uut töölevõtmist.

51      Hageja väidab, et isegi kui 16. mai 2014. aasta leping tähendas uut töölevõtmist 1. juunil 2014, on personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 ette nähtud teenistusse asumise kuupäevaks ilmselgelt ametnike – ja analoogia alusel ka muude teenistujate, sealhulgas lepinguliste töötajate – esialgne töölevõtmise kuupäev ja mitte kuupäev, mil ametnik võib pärast avaliku konkursi läbimist asuda tööle kõrgemal palgaastmel või kõrgemas tegevusüksuses võrreldes ametikohaga, millele ta oli esialgu võetud, või analoogia alusel kuupäev, mil lepinguline töötaja asus pärast üldise valikumenetluse läbimist tööle kõrgemasse tegevusüksusse kuuluvale töökohale vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 87 lõikele 4.

52      Võttes põhimõtteliselt arvesse seda, et lepinguliste töötajate puhul tuleb muude teenistujate teenistustingimuste puhul iga staatuse või lepingu liigi muutmist pidada järjepidevuse katkemiseks teenistusstaažis – mille tõttu hakatakse kohaldama uue lepingu alguskuupäeval kehtivaid personalieeskirjade sätteid –, on hageja seega seisukohal, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet ning personalihalduse peadirektoraat rikkusid õigusnormi ning jätsid tähelepanuta personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 sisalduva teenistusse asumise mõiste. Hageja viitab selle järelduse põhjendamiseks veel esiteks 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsusele De Luca vs. komisjon (T‑563/10 P, EU:T:2011:746, punktid 46 ja 48–52) ning teiseks nii 16. septembri 2015. aasta kohtuotsusele EMA vs. Drakeford (T‑231/14 P, EU:T:2015:639, punkt 40) kui ka 5. veebruari 2014. aasta kohtuotsusele Drakeford vs. EMA (F‑29/13, EU:F:2014:10, punktid 46–48).

53      Repliigis täpsustab hageja, et personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22 olid tema suhtes kohaldatavad muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 alusel, mistõttu on nende sätete kohaldamise eritingimus täidetud.

54      Esiteks väidab ta, et komisjoni argument – mille kohaselt selleks, et personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22 saaks hageja suhtes kohaldada, pidi ta mitte ainult olema teenistuses 31. detsembril 2013, vaid ka jääma teenistusse samas staatuses pärast seda kuupäeva – kujutab endast ühest küljest faktide poolest puudulikku argumentatsiooni, sest ta oli 1. jaanuaril 2014 endiselt I tegevusüksuse lepinguline töötaja, ning teisest küljest õiguslikult puudulikku argumentatsiooni, sest sisuliselt lisab komisjon muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 teksti tingimuse, et isik peab jääma teenistusse samas staatuses ka pärast seda kuupäeva. Sama kehtib ka komisjoni argumendi kohta, mis tugineb määruse nr 1023/2013 põhjenduses 29 kasutatud väljendile „enne kõnealuste[sse] personaliseeskirjade[sse] [määrusega nr 1023/2013 tehtud] muudatuste jõustumist“.

55      Teiseks väidab hageja, et komisjon tõlgendab vääralt tema 4. jaanuari 2016. aasta e-kirja nii, nagu see põhineks üksnes 16. mai 2014. aasta lepingul, ning eiras tema argumente, mille kohaselt oli ta 31. detsembril 2013 teenistuses muude teenistujate teenistustingimuste artikli 1 lõike 1 tähenduses tema 10. juuni 2008. aasta lepingu, mitte 16. mai 2014. aasta lepingu alusel. Ta arvab samuti, et 16. mai 2014. aasta lepinguga ei asunud ta uuesti teenistusse, samuti ei katkenud tema teenistussuhe, millest tuleneb, et personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22 ei ole tema suhtes enam kohaldatavad. Väita – nagu teeb seda komisjon –, et personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 algul kohaldamiseks ei nõuta mitte üksnes olemist teenistuses või ametis enne uute eeskirjade jõustumist, vaid ka seda, et jäädaks teenistusse või ametisse pärast seda kuupäeva, kujutab endast õigusnormide rikkumist; samuti on õigusnormide rikkumiseks see, kui väita, et kohaldatavust tuleb hinnata asjaomase isiku teenistussuhtest või lepingust lähtudes, kui tema olukord muutub. Ühtlasi on õiguslikult väär seisukoht, et igasugune staatuse või lepingu muutmine lõpetab teenistuses või ametis olemise või sellega kaasneb teenistus- või töösuhte katkemine.

56      Kolmandaks ilmneb hageja sõnul 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Torné vs. komisjon (T‑128/17, EU:T:2018:969) punktidest 90–93, et vajadus ühitada omandatud õiguste säilitamise ja eelarvekulude kontrolli eesmärk eeldab asumist seisukohale, et kriteerium, mille alusel saab hinnata mõistet „enne [reformi jõustumist] teenistusse asunud ametnikud“, on osalemine liidu pensioniskeemis ja sellesse sissemaksete tegemine enne seda kuupäeva; samuti nähtub sellest kohtuotsusest, et väljendid „enne reformi jõustumist“ ja „perioodil alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2013 teenistusse asu[mine]“ on võrdväärsed ning et – ehkki üleminekusätete kohaldamine eeldab, et asjasse puutuv isik on pärast 31. detsembrit 2013 jätkuvalt teenistuses – seejärel sõlmitud uus leping uue tööandjaga ei ole takistuseks, sest sellega ei katkestata pensioniskeemis osalemise ja sellesse sissemaksete tegemise järjepidevust. Hageja leiab, et kuna tema osalus liidu pensioniskeemis ja sellesse sissemaksete tegemine ei katkenud, kui tema 16. mai 2014. aasta leping järgnes 1. juuli 2008. aasta lepingule, oli ta seega alates 1. juunist 2014 jätkuvalt teenistuses muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tähenduses ja teenistuses personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 tähenduses.

57      Neljandaks väidab hageja, et uut liiki lepingu sõlmimisega ei lõpe personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamine, vaid see võimaldab teenistujate karjääri arengut – vastasel korral ei saaks see toimuda ilma, et see kahjustaks nende pensioniõigusi.

58      Teist väiteosa põhjendades leiab hageja esiteks, et kuigi 16. mai 2014. aasta lepingu sõlmimise tagajärjel asus ta teenistusse selgelt kõrgemasse tegevusüksusesse kui see, millesse ta esialgu – pärast üldise valikumenetluse läbimist – võeti, kuulus see leping üksnes muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud lepinguliste töötajate suhtes kohaldatavate teenistustingimuste alla ega toonud kaasa sellist katkestust tema karjääris, mis oleks seisnenud tema tööülesannete sisulises muutuses.

59      Sellega seoses väidab hageja kõigepealt, et tema tööülesannete laad ega tase ei ole pärast selle lepingu sõlmimist muutunud. Seejärel märgib ta, et ehkki I tegevusüksusse kuuluva lepingulise töötaja ametikoha nimetus erines selle II tegevusüksusse kuuluva lepingulise töötaja ametikoha nimetusest, millele ta asus uue lepingu sõlmimisega, on nende kahe ametikoha üldine eesmärk ja tema konkreetsed kohustused mõlema ametikoha kirjelduses kindlaks määratud rangelt identses sõnastuses. Nagu nähtub lisaks 16. mai 2014. aasta kirjast, sisaldas 16. mai 2014. aasta leping määramist palgaastme 5 järku 1, mis viitab sellele, et osaliselt võeti arvesse töökogemust, mida ta oli saanud komisjoni I tegevusüksuses, ja et see kogemus vastas II tegevusüksuse tasemele.

60      Teiseks väidab hageja sisuliselt, et 16. mai 2014. aasta leping ei mõjutanud tema osalust liidu pensioniskeemis ega sellesse tehtavaid sissemakseid.

61      Komisjon vaidleb vastu hageja argumentidele, mida viimane esitas oma väite esimese ja teise osa põhjendamiseks.

62      Kuna üheainsa väite kaks osa on omavahel tihedalt seotud, tuleb neid analüüsida koos.

63      Käesolevas vaidluses on sisuliselt tekkinud küsimus, kas see, kui niisugune lepinguline töötaja nagu hageja kirjutab pärast 2014. aasta reformi jõustumist alla uuele lepingule, kujutab endast sellist muutust teenistussuhtes liidu administratsiooniga, mis välistab võimaluse, et selle teenistuja suhtes saaks kohaldada üleminekusätteid pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensionile jäämise vanuse kohta.

64      Kõigepealt tuleb tõlgendada muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1 ja seega täpsustada, millised on selle artikli alusel määrava tähtsusega tingimused, et kohaldada lepingulistele töötajatele personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22.

 Muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõige 1 ja personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamise tingimused muude teenistujate suhtes, kes kuuluvad muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisalasse

65      Esiteks – nagu on märgitud eespool punktis 21 – kohaldatakse muude teenistujate teenistustingimuste lisa (mida on muudetud määrusega nr 1023/2013) artikli 1 lõike 1 kohaselt „[personalieeskirjade XIII lisa] artiklit 21, artiklit 22, välja arvatud selle lõiget 4, […] 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes analoogia põhjal“.

66      Teiseks tuleb märkida, et personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 on vastavalt ette nähtud, et alates 1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2013 teenistusse asunud ametnikul on õigus saada pensioni 1,9protsendilise aastakoefitsiendi kohaselt, ning et kui 1. mail 2014 on ametnik 35aastane ja ta asus teenistusse enne 1. jaanuari 2014, on tal õigus jääda vanaduspensionile 64 aasta ja 8 kuu vanuses.

67      Nagu on täpsustatud määruse nr 1023/2013 põhjenduses 29, nägi liidu seadusandja eelkõige personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 ning muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette, et „[u]ute eeskirjade ja meetmete järkjärguliseks kohaldamiseks tuleks sätestada üleminekukord, mis austaks enne kõnealuste personalieeskirjade muudatuste jõustumist tööle võetud töötajate omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi“.

68      Üleminekusätetena tuleb neid sätteid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tõlgendada kitsalt, võttes arvesse nende erandlikku iseloomu (vt 2. septembri 2010. aasta kohtuotsus Kirin Amgen, C‑66/09, EU:C:2010:484, punkt 33, ning 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑360/11, EU:C:2013:17, punkt 18 ning seal viidatud kohtupraktika) ja nende mõju eelarvele (vt selle kohta 30. juuni 2005. aasta kohtuotsus Olesen vs. komisjon, T‑190/03, EU:T:2005:264, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika), minemata samas vastuollu liidu seadusandja taotletavate eesmärkidega ning personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimustega kehtestatud süsteemiga (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Torné vs. komisjon, T‑128/17, EU:T:2018:969, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Kolmandaks nähtub muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 sõnastusest, et liidu seadusandja nägi ette, et personalieeskirjade XIII lisa kohaldatakse analoogia alusel muude teenistujate teenistustingimustega hõlmatud teenistujate suhtes, mistõttu viimati nimetatud lisa artiklid 21 ja 22 on nende teenistujate suhtes kohaldatavad niivõrd, kuivõrd on võimalik tuvastada analoogia nende teenistujate ja ametnike vahel, võttes arvesse igale personalikategooriale omaseid tunnuseid.

70      Selleks tuleb kõigepealt meenutada, mil moel erineb teenistujate kategooria ametnike omast.

71      Siinkohal tuleb esiteks märkida, et liidu poolt tööle võetud iga erineva isikurühma staatuse määratlus – olgu siis tegemist kas ametnike kui selliste või muude teenistujate teenistustingimustega hõlmatud erinevatesse kategooriatesse kuuluvate teenistujate töölevõtmisega – vastab liidu administratsiooni õiguspärastele vajadustele ja tema poolt täitmisele kuuluvate alaliste või ajutiste ülesannete olemusele (vt 19. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus De Smedt vs. komisjon, F‑59/05, EU:F:2006:105, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Eeskätt on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a tähenduses „lepinguline töötaja“ selline töötaja, keda ei ole nimetatud ametikohale, mis on lisatud eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse, ja kes on võetud tööle täis- või osaajalise tööajaga.

73      Peale selle nähtub nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), põhjendusest 36, millega loodi lepinguliste töötajate kategooria, et need töötajad peavad üldjuhul töötama ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all. Lisaks tuleb märkida, et sama põhjenduse kohaselt määratleti selliste lepinguliste töötajate õigused ja kohustused analoogselt ajutiste teenistujate õiguste ja kohustustega, eelkõige seoses sotsiaalkindlustuse, toetuste ja töötingimustega.

74      Seevastu ametnikud, kes personalieeskirjade artikli 1a kohaselt „[on kõik] isiku[d], kes on vastavalt käesolevatele personalieeskirjadele mõne liidu institutsiooni ametisse nimetava asutuse või ametiisiku [kirjaliku] otsusega nimetatud selle institutsiooni koosseisulisele ametikohale“, on ainsad isikud, kes võivad pidevalt täita avaliku teenistuse tegevusega seotud ülesandeid.

75      Teiseks tuleb rõhutada, et – nagu seda on kohtupraktikas täpsustatud –erinevus ametnike ja muude teenistujate vahel ei seisne üksnes ülesannete laadis, mida nad peavad täitma, vaid samuti eelkõige asjaolus, et kui ametniku ja administratsiooni vahelisele õigussuhtele kohaldatakse personalieeskirju, mistõttu võib seadusandja ametnike õigusi ja kohustusi igal ajal muuta (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 143 ning seal viidatud kohtupraktika), siis muude teenistujate teenistustingimustega reguleeritud teenistujate olukorda iseloomustab töösuhte lepinguline laad (vt 19. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus De Smedt vs. komisjon, F‑59/05, EU:F:2006:105, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

76      Nagu komisjon kohtuistungil õigesti märkis, tuleb selle alusel teha järeldus, et kui ametnik asub ja jääb liidu administratsiooni teenistusse ametisse nimetamise akti alusel, mis jääb kogu tema karjääri ajal muutumatuks, asub lepinguline töötaja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a kohaselt lepingu alusel tööle ja jääb tööle lepingu kehtivuse ajaks. Seega on ta kehtiva lepingu alusel seotud liidu administratsiooniga ja võib oma ülesandeid täita.

77      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõiget 1 tõlgendada nii, et selles on täpsustatud, et personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 ametnike jaoks ette nähtud üleminekusätete kohaldamiseks muude teenistujate suhtes peavad viimased „olema teenistuses 31. detsembril 2013“, st nad peavad sel kuupäeval olema teenistusse võetud lepinguga muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a tähenduses.

78      Käesoleval juhul on pooled eri meelt eelkõige selles, mida tuleb mõista väljendi „31. detsembril 2013 teenistuses olevad“ all muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 tähenduses.

79      Komisjon väidab, et selleks, et personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22 saaks kohaldada muude teenistujate suhtes, ei pea teenistuja mitte ainult olema teenistuses teatud kuupäeval, st 31. detsembril 2013, vaid ta peab olema „ikka veel teenistuses/aktiivses teenistuses“, st et ta peab olema teenistuses nii 31. detsembril 2013 kui ka jääma teenistusse pärast seda kuupäeva. Seega leiab komisjon, et lepingu mis tahes muutmine toob kaasa töösuhte katkemise liidu administratsiooniga, mistõttu ei saa muu teenistuja suhtes kohaldada personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22.

80      Hageja väidab seevastu sisuliselt, et selleks, et personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22 oleksid kohaldatavad muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisalasse kuuluvale teenistujale, piisab sellest, kui ta on lepingu alusel teenistuses 31. detsembril 2013, sõltumata mis tahes muutusest järgmises lepingus. Seega heidab ta komisjonile ette, et see lisas muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 ette nähtud tingimusele „31. detsembril 2013 teenistuses olevad [teenistujad]“ täiendava tingimuse, nimelt tingimuse jääda pärast seda kuupäeva teenistusse katkematult.

81      Selles kontekstis tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetule ei lisa komisjon tingimust, vaid piirdub sellega, et tõlgendab muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõikes 1 sisalduvat mõistet „analoogia põhjal“, mille eelduseks on, et teenistujad oleksid ametnikega sarnases olukorras. Niisuguse olukorra olemasolu saab kindlaks teha üksnes juhul, kui teenistuja ei ole kirjutanud alla uuele lepingule – mis viitab sellele, et liidu administratsiooniga on alanud uus töösuhe. Tuleb tõdeda, et kohtupraktika kohaselt vastab mõiste „leping“ juriidilisele instrumendile, mis annab teenistuja ja liidu administratsiooni vahelisele töösuhtele konkreetse vormi. Täpsemalt asus Üldkohus seisukohale, et kõnealune töösuhe võib jääda muutumatuks isegi pärast, kui kirjutatakse alla uuele lepingule, mis formaalselt on esialgsest lepingust eraldiseisev, tingimusel et uus leping ei sisalda sisulist muudatust teenistuja tööülesannetes, eeskätt ei muuda tegevusüksust, millega seataks kahtluse alla teenistuja ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalne järjepidevus (vt selle kohta 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus EMA vs. Drakeford, T‑231/14 P, EU:T:2015:639, punkt 40).

82      Seega tuleneb kõigist eeltoodud kaalutlustest, et personalieeskirjade XIII lisa artiklid 21 ja 22 on üleminekusätted, mis kuuluvad muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 alusel analoogia alusel kohaldamisele 31. detsembril 2013 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes, kes jäävad teenistusse pärast seda kuupäeva sellise lepingu alusel, nagu see on määratletud eespool punktis 81, kuni hinnatakse nende staatust pensioniõiguste arvutamiseks.

83      See tõlgendus võimaldab esiteks – kooskõlas funktsionaalse lähenemisviisiga – teha kindlaks, milline on muude teenistujate teenistustingimuste raames sõlmitud uue lepingu allkirjastamise õiguslik tähendus, ning teiseks säilitada töötajate omandatud õigused ja õiguspärased ootused vastavalt määruse nr 1023/2013 põhjendusele 29.

84      Neid selgitusi arvestades tuleb analüüsida, kas uue lepingu allkirjastamine pärast 2014. aasta reformi jõustumist välistab personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamise hageja olukorrale.

 Hageja olukord

85      Käesolevas kohtuasjas tuleb esiteks meeles pidada, et hageja võeti lepingulise töötajana tööle esimest korda 2008. aastal tähtajalise töölepingu alusel, mida pikendati kolmel korral, ja seejärel oli ta alates 3. maist 2011 tööl tähtajatult. See leping kehtis kuni 16. mai 2014. aasta lepingu jõustumiseni, st 1. juunini 2014. Niisiis töötas hageja 31. detsembril 2013 lepingu alusel, mis oli alla kirjutatud 2008. aastal, st esialgse teenistuslepingu alusel. Sel kuupäeval täitis ta teenistujana I tegevusüksusse kuuluvaid füüsilise töö tegemise või haldusabi andmisega seotud ülesandeid ametnike või ajutiste teenistujate järelevalve all, nagu see on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 80 lõikes 2.

86      Teiseks tuleb märkida, et 16. mail 2014 kirjutas hageja alla sellele, mille puhul ta ise möönab, et see on „kahtlemata uus leping“. Tegemist on eeskätt – ja seda kinnitab ka hageja – lepingulise töötajana sõlmitud tähtajatu teenistuslepinguga, millega ta määrati muude teenistujate teenistustingimuste artikli 87 lõike 4 alusel II tegevusüksuse palgaastme 5 järku 1. Eelkõige ilmneb selle uue lepingu artiklist 2, et hageja võeti tööle abistavate, sekretäride tööga seotud või muude taoliste ülesannete täitmiseks, nagu on ette nähtud teenistustingimuste artikli 80 lõikes 2. Ta läbis ka kuuekuulise katseaja, mida kinnitati katseaja aruandes. Seega, nagu on täpsustatud eespool punktis 81, tekitas tegevusüksuse muutmine kahtluse hageja ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte funktsionaalse järjepidevuse suhtes.

87      Lisaks ei tõenda ükski hageja poolt teise väiteosa raames esitatud argument, et käesoleval juhul oleks tema täidetavate ülesannete puhul esinenud sisuline järjepidevus.

88      Esiteks, nagu on märgitud eespool punktis 86, ei ole vaidlust selles, et 16. mai 2014. aasta lepingu sõlmimise tagajärjel asus ta teenistusse kõrgemasse tegevusüksusesse kui see, millesse ta esialgu võeti. Teiseks, nagu hageja möönab, erines I tegevusüksusse kuuluva lepingulise töötaja ametikoha nimetus „haldusassistent (ekspertide kulud)“ II tegevusüksusse kuuluva lepingulise töötaja ametikoha nimetusest „haldur (ekspertide kulud)“. Lisaks, nagu märkis komisjon, määrati hageja 16. mai 2014. aasta lepinguga teisele ametikohale, millel oli teistsugune number. Kolmandaks ei tõenda asjaolu, et nende kahe ametikoha kutseprofiilis nimetatud tööülesannete ja vastutusalade kirjeldus oli sõnastatud identselt, et hageja täitis lepingulise töötajana sisuliselt samu ülesandeid, kuuludes esmalt I tegevusüksusse ja seejärel II tegevusüksusse.

89      Viimaks väidab hageja, et tema määramine II tegevusüksuse palgaastme 5 järku 1, mis oli kirjas 16. mai 2014. aasta lepingus, viitab sellele, et osaliselt võeti arvesse töökogemust, mida ta oli saanud komisjoni I tegevusüksuses; tema sõnul tõendab see, et see kogemus vastas II tegevusüksuse tasemele. Tuleb siiski märkida, et isegi kui eeldada, et palgaastme ja -järgu määramine 16. mai 2014. aasta lepingus viitab sellele, et osaliselt võeti arvesse hageja töökogemust I tegevusüksuses, ei tähenda see, et ex tunc tunnustataks, et hageja tööülesanded I tegevusüksusse kuuluva lepingulise töötajana oleksid – erineva lepinguna vormistatult – kuulunud tegelikult II tegevusüksusse. Kui tehakse uue lepingu sõlmimise ettepanek, võtab institutsioon töökogemust arvesse üksnes palgaastme ja -järgu määramiseks ex nunc mõjuga. Lisaks tuleb tõdeda, et tõik, et on võimalik, et osa hageja töökogemusest, mille ta omandas I tegevusüksuses töötades ja mis tegelikult kuulus II tegevusüksuse alla, võetakse arvesse, ei tõenda, et ta täitis alates 1. juulist 2008 kuni lepingu allkirjastamiseni 16. mail 2014 – ja seega ilma katkestuseta – üksnes II tegevusüksuse alla kuuluvaid ülesandeid. Hageja ei esita ühtegi tõendit, mis seda järjepidevust kinnitaks.

90      Niisiis tõi uus leping, millega hageja asus teenistusse uues tegevusüksuses, kaasa selle – nagu on täpsustatud eespool punktis 81 –, et lõppesid kõik 2008. aasta lepingust tulenevad tagajärjed, mille alusel ta oli „31. detsembril 2013 teenistuses“ muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 kohaselt, ja seega katkes töösuhe liidu administratsiooniga.

91      Kolmandaks tuleb rõhutada, et uue lepingu sõlmimise tulemusel teenistusse asumine ei mõjuta õigusi, mille hageja oli 2008. aasta lepingu kehtivusajal – kuni 16. mai 2014. aasta lepingu jõustumiseni – omandanud seoses pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendiga. Nimelt nähtub personalieeskirjade VIII lisa artiklitest 2 ja 3, mida kohaldatakse teenistujatele muude teenistujate teenistustingimuste artikli 109 alusel, et sellise lepingulise töötaja nagu hageja pension sõltub selliste pensioniõiguste omandamise erinevate aastamäärade liitmisest, mida hageja on iga tööstaaži jooksul kogunud.

92      Et praegusel juhul jõustus 16. mail 2014 alla kirjutatud leping 1. juunil 2014, kohaldati hageja suhtes kuni selle kuupäevani enne reformi kehtinud pensioniskeemi, samas kui 1. jaanuarist 2014 kuni 1. juunini 2014 kohaldati talle sama skeemi üleminekusätete alusel. Seega saab hageja pensioniõiguste arvutamisel kohaldada tema suhtes 1,9protsendilist aastakoefitsienti tööstaaži puhul, mis täitus 2008. aasta lepingu järgi; see koefitsient kujutab endast hageja omandatud õigust, kuid alates 16. mai 2014. aasta lepingu kehtima hakkamisest kohaldatakse tema suhtes 1,8% aastakoefitsienti.

93      Kõigest eeltoodust tuleneb, et individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet ja personalihalduse peadirektoraat asusid õigusnormi rikkumata seisukohale, et 16. mai 2014. aasta leping, millega hageja asus teenistusse kõrgemas tegevusüksuses, tähendas uut teenistusse asumist muude teenistujate teenistustingimuste lisa artikli 1 lõike 1 kohaselt, mille tõttu ei saa hageja suhtes kohaldada üleminekusätteid pensioniõiguste omandamise aastakoefitsiendi ja pensionile jäämise vanuse kohta.

94      Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka muud hageja esitatud argumendid.

95      Esiteks tuleb argumendi puhul, mis tugineb väidetavale analoogiale 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega De Luca vs. komisjon (T‑563/10 P, EU:T:2011:746), sarnaselt komisjoniga rõhutada, et selles kohtuotsuses on käsitletud sellise töölevõtmise valdkonna sätte nagu personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 – mis käsitleb selliste ametnike palgajärku määramist, kes on kantud sobivate kandidaatide loetellu ja tööle võetud ajavahemikus 1. mai 2004 kuni 30. aprill 2006 – kohaldamist teenistuses oleva ametniku suhtes, kes nimetati avaliku konkursi läbinud kandidaadina teisele ametikohale ja kelle suhtes ei ole personalieeskirjades ette nähtud erisätete kohaldamist. Tuleb aga tõdeda, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja ei saa pidada analoogseks käesoleva kohtuasjaga, milles käsitletakse pensioniõiguste valdkonda kuuluvate üleminekusätete kohaldamist lepingulise töötaja suhtes.

96      Teiseks tuleb argumendi puhul, mis põhineb väidetaval analoogial 16. septembri 2015. aasta kohtuotsusega EMA vs. Drakeford (T‑231/14 P, EU:T:2015:639) ja 5. veebruari 2014. aasta kohtuotsusega Drakeford vs. EMA (F‑29/13, EU:F:2014:10), täpsustada, et – nagu nähtub eespool punktist 81 –see argument jääb praegusel juhul edutuks, sest 16. mai 2014. aasta leping on uus leping, mis annab hagejale õiguse asuda teenistusse uute ülesannete täitmiseks, ning seega tähendab see tema ja liidu administratsiooni vahelise töösuhte katkemist.

97      Kolmandaks tuleb hageja argumendi kohta – et uus leping ei takista personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamist, sest see ei too kaasa katkestust liidu pensioniskeemis osalemises ja sellesse sissemaksete tegemises – märkida, et personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamine teenistujate suhtes ei saa sõltuda sellest, et osalus liidu pensioniskeemis on väidetavalt olnud katkematu, vaid sõltub töösuhte funktsionaalsest järjepidevusest (vt eespool punkt 81).

98      Neljandaks ja viimaseks olgu hageja argumendi puhul, millega ta soovis sisuliselt väita, et uut liiki lepingu sõlmimisega ei lõpe personalieeskirjade XIII lisa artiklite 21 ja 22 kohaldamine, vaid see võimaldab teenistujate karjääri arengut – vastasel korral ei saaks see toimuda ilma, et kahjustataks nende pensioniõigusi –, meelde tuletatud, et uue lepingu sõlmimine ei tähenda juba omandatud pensioniõiguste kaotamist. Peale selle tuleb täpsustada, et pensioniskeemis osalemise tingimused on oma olemuselt ja tingimusel, et austataks juba omandatud õigusi, sellised, mis võivad tulevikus liidu seadusandja tahtel muutuda.

99      Eelnevat arvestades tuleb hagi üksainus väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

100    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Maxime Picardilt.

Kanninen

Jaeger

Półtorak

Porchia

 

      Stancu

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. märtsil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.