Language of document : ECLI:EU:T:2020:461

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

5. oktoober 2020(*)

Riigiabi – Naftaalane teadustegevus – Prantsusmaa rakendatud abikava – Kaudne ja piiramatu riigitagatis, mis kaasnes IFPENile avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse andmisega – Eelis – Eelise olemasolu eeldamine – Proportsionaalsus

Liidetud kohtuasjades T‑479/11 RENV ja T‑157/12 RENV,

Prantsuse Vabariik, esindaja: P. Dodeller,

hageja kohtuasjas T‑479/11 RENV,

IFP Énergies nouvelles, asukoht Rueil-Malmaison (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid E. Lagathu ja É. Barbier de La Serre,

hageja kohtuasjas T‑157/12 RENV,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Stromsky ja D. Grespan,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 29. juuni 2011. aasta otsus 2012/26/EL riigiabi kohta C 35/08 (ex NN 11/08), mida Prantsusmaa andis avalik-õiguslikule asutusele Institut français du pétrole (ELT 2012, L 14, lk 1).

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja G. De Baere,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 28. novembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Prantsuse Vabariik ja IFP Énergies nouvelles (edaspidi „IFPEN“), mille ärinimi enne 13. juulit 2010 oli Institut français du pétrole, paluvad oma hagides tühistada täies ulatuses komisjoni 29. juuni 2011. aasta otsus 2012/26/EL riigiabi kohta C 35/08 (ex NN 11/08), mida Prantsusmaa andis avalik-õiguslikule asutusele Institut français du pétrole (ELT 2012, L 14, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2        IFPEN on avalik-õiguslik teadusuuringute asutus, millel on kolm üldhuviteenusega seotud ülesannet: nafta ja gaasi otsimise ning rafineerimistehnoloogia ja naftakeemia valdkonnaga seotud teadus- ja arendustegevus, inseneride ja tehnilise personali koolitamine ning asjaomaste valdkondadega seotud teavitamine ja dokumenteerimine (vaidlustatud otsuse põhjendus 14).

3        Samuti kontrollib IFPEN otseselt või kaudselt kolme äriühingut Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat, kellega ta on sõlminud teadustegevust ja litsentse käsitlevad ainuõiguslikud lepingud.

4        Kuni 2006. aastani oli IFPEN eraõiguslik juriidiline isik, kelle majandustegevust ja rahastamist kontrollis vastavalt Prantsuse riigisisestele õigusaktidele Prantsusmaa valitsus. 13. juuli 2005. aasta programmseadusega 2005-781, millega määratakse kindlaks energiapoliitika suunised (loi 2005-781, du 13 juillet 2005, de programme fixant les orientations de la politique énergétique; JORF, 14.7.2005, lk 11570), kujundati IFPEN alates 6. juulist 2006 ümber avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks, täpsemalt avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 21–23).

5        Toimikust nähtub esiteks, et ümberkujundamise tingis Prantsuse ametiasutuste soov viia IFPENi laad ja töökorraldus kooskõlla selle rahastamise viisiga. Nimelt, kuna IFPENi rahastati peamiselt eelarveeraldisest, oli ümberkujundamise eesmärk vähendada lõhet selle asutuse eraõigusliku staatuse ja tema vahendite olulise osa avalik-õigusliku päritolu vahel. Teiseks oli see ümberkujundamine osa Prantsusmaa teadusuuringute asutuste staatuste ühtlustamise protsessist.

6        Mis puudutab avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste õiguslikku staatust, siis on oluline täpsustada, et need asutused moodustavad majandustegevusega tegelevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute kategooria. Nad on riigist eraldiseisvad juriidilised isikud ja rahanduslikult sõltumatud ning neil on erivolitused, mille hulka kuulub tavaliselt ühe või mitme avaliku teenuse osutamine. Prantsuse õiguse kohaselt ei kohaldata avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes maksejõuetusmenetlusi reguleerivaid üldnorme vastavalt üldpõhimõttele, et riigi vara ei ole arestitav. Seda, et avalik-õiguslikele tööstus- ja kaubandusasutuste suhtes ei algatata maksejõuetusmenetlusi, on kinnitatud Prantsusmaa Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) praktikas 25. jaanuari 1985. aasta seaduse 85-98 ettevõtjate saneerimise ja pankroti kohta (loi 85-98, du 25 janvier 1985, relative au redressement et à la liquidation judiciaire des entreprises (JORF, 26.1.1985, lk 1097) põhjal.

7        Avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste õigusliku staatuse eripära on hakanud silma Euroopa Komisjonile, kes analüüsis seda staatust esimest korda Euroopa Liidus riigiabi reguleerivate õigusnormide seisukohast 26. jaanuari 2010. aasta otsuses 2010/605/EL riigiabi C 56/07 (ex E 15/05) kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjale La Poste (ELT 2010, L 274, lk 1; edaspidi „La Poste’i otsus“). Selles otsuses leidis komisjon, et avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutustel on nende staatuse tõttu kaudne ja piiramatu riigitagatis majandustegevusele, milles kasutatakse riiklikke vahendeid. Selle järelduse aluseks olid järgmised asjaolud (vaidlustatud otsuse põhjendus 25 ja La Poste’i otsuse põhjendused 20–37):

–        avalik-õiguslikele tööstus- ja kaubandusasutustele ei ole kohaldatavad maksejõuetusmenetlusi reguleerivaid üldnormid;

–        seevastu kohaldatakse avalik-õiguslikele tööstus- ja kaubandusasutustele 16. juuli 1980. aasta seadust 80‑539, milles käsitletakse haldusasjades määratud sanktsioone ning kohtuotsuste täitmist avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt (loi 80‑539, du 16 juillet 1980, relative aux astreintes prononcées en matière administrative et à l’exécution des jugements par les personnes morales de droit public; JORF, 17.7.1980, lk 1799), ja selle rakendusakte. Neis on aga sõnaselgelt märgitud, et avalik-õiguslike asutuste võlgade sissenõudmise puhul on pädevaks instantsiks riik ning antud riigile suured volitused, nagu õigus teha maksekorraldusi ja piisavate ressursside loomine, samuti sätestatud põhimõte, et kui ükski muu lahendus ei ole võimalik, vastutab avalik-õigusliku juriidilise isiku võlgade eest riik;

–        avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse lõpetamise korral kohaldatakse üldjuhul võlgade riigile või mõnele teisele avalik-õiguslikule üksusele ülekandmise põhimõtet, mistõttu kõikidele avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse võlausaldajatele on tagatud, et nende nõue avalik-õigusliku asutuse ees ei jää kunagi rahuldamata;

–        avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutusel võib olla eelisjuurdepääs „riigikassa ettemaksukontodele“.

8        La Poste’i otsuses leidis komisjon, et La Poste’i avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasnev kaudne ja piiramatu riigitagatis on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest see võimaldas La Poste’il saada soodsamad rahastamistingimused kui need, mis tal oleksid juhul, kui teda oleks hinnatud ainult tema enda väärtuse põhjal (La Poste’i otsuse põhjendused 256–300).

9        Selle menetluse kontekstis, mille tulemusena tehti La Poste’i otsus, teatasid Prantsusmaa ametiasutused 2006. aastal komisjonile, et IFPEN oli kujundatud ümber avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks. Komisjonile teatati seda 2005. aastal algatatud menetluse raames, milles arutati riigiabi käsitlevatest õigusnormidest lähtudes IFPENile rahastamist riiklikest vahenditest Prantsusmaa ametiasutuste poolt (vaidlustatud otsuse põhjendused 1–3).

10      Komisjon otsustas seepeale analüüsida küsimust, kas IFPENi ümberkujundamine avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks võib kujutada endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, eraldi IFPENi riigi vahenditest rahastamise küsimust. Nii lõpetas ta 16. juulil 2008 IFPEN riiklikest vahenditest rahastamise uurimise, võttes vastu otsuse 2009/157/EÜ riigiabi kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjale IFP (C 51/05 (ex NN 84/05)) (ELT 2009, L 53, lk 13). Ta otsustas samal päeval otsusega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 259, lk 12; edaspidi „ametliku menetluse algatamise otsus“), algatada ametliku uurimismenetluse IFPENile antud piiramatu riigitagatise kohta ning palus asjast huvitatud isikutel esitada seisukohti.

11      Komisjon märkis ametliku menetluse algatamise otsuses eelkõige, et IFPEN saab enda ümberkujundamisel avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks eelise peamiselt tänu rahastamistingimustele, mida võib pidada soodsamaks tingimustest, mis tal oleksid finantsturgudel. See eelis, mida rahastatakse riiklikest vahenditest, kujutab komisjoni sõnul endast riigiabi tema teatise [ELTL] artiklite [107] ja [108] kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (ELT 2008, C 155, lk 10; edaspidi „teatis garantiide kohta“) tähenduses.

12      Prantsusmaa ametiasutused esitasid oma seisukohad selle otsuse kohta 14. oktoobri 2008. aasta kirjaga. Seejärel vastasid nad veel komisjoni täiendavatele küsimustele ja edastasid teabe IFPENi suhete kohta erinevate võlausaldajate rühmadega. 20. mail 2010 korraldati ka koosolek komisjoni ja Prantsusmaa ametiasutuste vahel.

13      Ka Axens üks konkurent, UOP Limited, mis on Suurbritannia äriühing asukohaga Guilfordis (Ühendkuningriik), esitas vastuseks ametliku menetluse algatamise otsusele oma kommentaarid. Prantsusmaa ametiasutused said võimaluse esitada nende kommentaaride kohta oma seisukohad.

14      Komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu 29. juunil 2011.

15      Lähtudes samast arutluskäigust nagu La Poste’i otsuses ja viidates lisaks sageli sellele otsusele (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendus 98 jj), leidis komisjon vaidlustatud otsuses esimesena, et IFPENi ümberkujundamisega 2006. aasta juulis avalik-õiguslikuks tööstus‑ ja kaubandusasutuseks kaasnes piiramatu ja kaudne riigitagatis. Komisjon leidis ka, et selle tagatisega kaasnes riigi ressursside ülekandmine eespool viidatud teatise garantiide kohta punkti 2.1 tähenduses, sest IFPEN ei maksnud selle tagatise eest mingit tagatistasu. Seega oli komisjoni arvates ühtaegu olemas eelis ettevõtja jaoks ja toimub riigi ressursside raiskamine, sest riik loobub tasust, mis tagatiste andmisega tavaliselt kaasneb. Lisaks tuleneb tagatisest komisjoni arvates riigi ressursside edaspidise võimaliku kasutamise risk, kui riik on kohustatud tasuma ka IFPENi võlad (vaidlustatud otsuse põhjendused 134 ja 135).

16      IFPENi tütarettevõtjate kohta märkis komisjon seevastu, et nende kui äriühingute suhtes kohaldatakse maksejõuetusmenetlusi käsitlevaid üldnorme ning et lisaks ei või võlausaldajad automaatselt tugineda tütarettevõtjaid kontrolliva aktsionäri vastutusele. Ta järeldas sellest, et nendele tütarettevõtjatele ei laiene piiramatu riigitagatis, mis on IFPENil tulenevalt avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse staatusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 176 ja 177).

17      Teisena täpsustas komisjon, et piiramatu riigitagatis, mis kaasneb IFPENi avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse staatusega, võib kujutada endast riigiabi, kui see hõlmab viimase majanduslikke tegevusalasid. Ta otsustas seega piirata oma riigiabi olemasolu analüüsi ulatust ainult IFPENi tegevusaladega, mis on majanduslikku laadi, mitte analüüsida esiteks tema tütarettevõtjate tegevusalasid – mis ei ole selle tagatisega kaetud –, ja teiseks IFPENi majandushuvi mittepakkuvat tegevust. Komisjon märkis, et IFPENi majandustegevus piirdub IFPENi lepingulise teadustegevusega, mida ta viib läbi oma tütarettevõtjate ja kolmandate isikute jaoks, tehnosiirdega tütarettevõtjate Axens, Prosernat ja Beicip-Franlab ainuõiguslikes tegevusvaldkondades ning infrastruktuuri rentimise, personali kasutusseandmise ja õigusteenuste pakkumisega oma tütarettevõtjatele (vaidlustatud otsuse põhjendused 187 ja 189–191).

18      Kolmandana analüüsis komisjon muu hulgas küsimust, kas kaudne ja piiramatu tagatis andis valikulise eelise kontsernile, mis koosnes IFPENist ja tema tütarettevõtjatest (edaspidi „kontsern IFPEN“).

19      Sellega seoses otsustas komisjon kõigepealt käsitleda küsimust, kas IFPEN võis ise saada kaudsest ja piiramatust riigitagatisest eelise, ning teiseks kontrollida, kas ta võis selle eelise üle kanda oma tütarettevõtjatele (vaidlustatud otsuse punkt 192).

20      IFPENi väidetava eelise küsimuses otsustas komisjon analüüsida selle avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse suhteid pankade ja finantsasutuste, tarnijate ja klientidega (vaidlustatud otsuse punktid 193 ja 194).

21      Kõigepealt järeldas komisjon IFPENi suhete kohta pankade ja finantsasutustega, et see asutus ei saanud oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasnevast riigitagatisest tegelikku majanduslikku eelist ajavahemikul alates tema ümberkujundamisest avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks 2006. aasta juulis kuni 2010. aasta lõpuni (edaspidi „vaatlusalune ajavahemik“) (vaidlustatud otsuse põhjendused 195–199). Komisjon toonitas aga, et see järeldus käis ainult mineviku kohta, sest ta ei saanud ette näha seda, kuidas hakkavad käituma turuosalised tulevikus, ega ka seda, kuidas areneb nende nägemus riigitagatise mõjust IFPENi maksmata jätmise riskile (vaidlustatud otsuse põhjendus 200). Seetõttu otsustas komisjon kehtestada Prantsuse Vabariigile kohustuse esitada talle IFPEN laenukohustuste kogusumma ja -tingimustega seotud teave ning tõendid, et need laenud on kooskõlas turutingimustega, või lisada vastav abi ekvivalent tagatise maksimaalse mõju suuruse hinnangusse. Komisjon märkis, et Prantsuse Vabariigile kehtestatud kohustused ja viimase võetud kohustus lisada iga tehingu puhul rahastamislepingusse kirjalik märge, mis välistab, et IFPENi maksejõuetuse korral asendab riik rahaliselt IFPENi nõuete tagasimaksmisel, ilma et see lahendaks kõik tagatisega seotud probleemid, võimaldavad rakendada aktsepteeritud riski erandit ja piirata tagatise võimalikku negatiivset mõju (vaidlustatud otsuse põhjendused 201 ja 202).

22      Mis puudutab seejärel IFPENi suhteid tarnijatega, siis järeldas komisjon, et IFPEN sai tegeliku majandusliku eelise, mis seisnes tarnijatepoolses hindade alandamises. Hindade alandamine oli tingitud sellest, et viimased peavad IFPENi makseviivituse riski avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva piiramatu riigitagatise tõttu väiksemaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 203–215).

23      Mis puudutab lõpuks IFPENi suhteid klientidega, siis leidis komisjon, et võttes arvesse tagatist, mille riik IFPENile andis, võisid tema kliendid kindlad olla, et tema suhtes ei algatata kunagi likvideerimismenetlust ning ta suudab seega alati oma lepingulised kohustused täita või juhul, kui ta seda ei tee, tagatakse klientidele selle lepingu rikkumise korral alati hüvitis. Selle tagatise puudumise korral peaks klient, kes soovib saada samal tasemel kaitset, sõlmima finantsvahendajaga täitmisgarantii. Seega sai IFPEN tegeliku majandusliku eelise, mis seisnes selles, et ta ei pidanud maksma garantiitasu täitmisgarantii või vähemalt parima jõupingutuse tegemise garantii eest, see tähendab eelise, mida ta pakkus oma klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 216–237).

24      Komisjon asus seisukohale, et see riigitagatisest IFPENile tekkinud majanduslik eelis oli valikuline, sest IFPENi konkurentidel, kelle suhtes on kohaldatavad maksejõuetusmenetlusi käsitlevad üldnormid, sarnast riigigarantiid ei olnud (vaidlustatud otsuse põhjendused 215 ja 238).

25      Mis puudutab võimalikku IFPENile tekkiva eelise ülekandmist tema eraõiguslikele tütarettevõtjatele, siis järeldas komisjon, viidates otsuses 2009/157 tehtud analüüsile IFPENi ja tema tütarettevõtjate suhetele, et kui IFPENi ja Beicip-Franlabi suhted arenesid normaalsetel turutingimustel, võisid tütarettevõtjad Axens ja Prosernat teatud määral saada kasu majanduslikust eelisest, mis tekkis IFPENil tänu tagatisele, mis ta sai oma avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest. Ta kvalifitseeris selle eelise valikuliseks põhjusel, et Axens ja Prosernat konkurentidele ei olnud IFPENi tehnoloogia ja inimressursid ja materiaalsed vahendid nii soodsatel tingimustel kättesaadavad (vaidlustatud otsuse põhjendused 226 ja 243–250).

26      Neljandana analüüsis komisjon konkurentsi moonutamise ja kaubavahetuse mõjutamise küsimust. Komisjon märkis, et riigitagatise „[…] mõjul võivad väheneda [IFPENi] tegevuskulud kolmandatele isikutele osutatud teenuste puhul (lepinguline teadustegevus) ning äriühingute Axens ja Prosernat tegevuskulud teenuste puhul (teadustegevus nende ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, lepinguline teadustegevus, inimressursside ja materiaalsete vahendite kasutusse andmine, haldusteenuste osutamine), mida emaettevõtja neile osutab. See võib soosida kontserni IFP[EN] ja kahjustada konkurentsi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses“. Komisjon asus seisukohale, et kuivõrd turud, millel on tegev kontsern IFPEN, on suuresti avatud kaubavahetusele liidu piires, võib IFPENile riigitagatise andmine avaldada ebasoodsat mõju konkureerivatele ettevõtjatele, kes on arendanud või soovivad arendada asjaomastel turgudel samasugust majandustegevust, ning seega kahjustada konkurentsi ja mõjutada kaubavahetust ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (põhjendused 251–253).

27      Komisjon järeldas sellest, et niisugune tagatis on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (põhjendus 255).

28      Viiendana hindas komisjon selle abi kokkusobivust, eristades ühelt poolt abi lepingulise teadustegevuse valdkonnas ja IFPENi teenuste osutamist nii kolmandate isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele, ning teiselt poolt abi kontsernile IFPEN Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades. Ta järeldas, et kontsernile IFPEN antud riigiabi oli siseturuga kokkusobiv teatavatel tingimustel, mis on välja toodud vaidlusaluses otsuses.

29      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni peamised aspektid on ära toodud allpool:

„Artikkel 1

1. Prantsusmaa andis [IFPENile] alates 7. juulist 2006 avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse, millega kaasnes piiramatu riigitagatis (edaspidi „riigitagatis“) kogu tema tegevusele.

2. [IFPENi] majandushuvi mittepakkuva tegevuse, eelkõige töötajate oskuste suurendamiseks ja parandamiseks ettenähtud koolituse, teadmiste laiendamise ja parema mõistmise eesmärgiga sõltumatu teadus- ja arendustegevuse ning teadustegevuse tulemuste levitamise hõlmamine riigitagatisega ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

3. [IFPENi] tehnosiirde hõlmamine riigitagatisega valdkondades, mis on ette nähtud arendustegevust, turustamist ja kasutamist käsitleva ainuõigusliku lepinguga, mis on sõlmitud tema tütarettevõtjaga Beicip-Franlab, ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

4. [IFPENi] tehnosiirde hõlmamine riigitagatisega valdkondades, mis on ette nähtud tema tütarettevõtjatega Axens ja Prosernat sõlmitud ainuõiguslike lepingutega, millele on viidatud […] otsuse [2009/157] artikli 3 lõikes 1, kujutab endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

5. [IFPENi] lepingulise teadustegevuse ning nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele osutatud teenuste hõlmamine riigitagatisega kujutab endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

[…]

Artikkel 3

Käesoleva otsuse artikli 1 lõigetes 4 ja 5 nimetatud majandustegevuse hõlmamine riigitagatisega kujutab endast ajavahemikul 7. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2009 siseturuga kokkusobivat riigiabi.

Artikkel 4

Alates 1. jaanuarist 2010 kuni ajani, mil kaotavad kehtivuse [IFPENi] ja tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat vahel sõlmitud ainuõiguslikud lepingud, millele on viidatud […] otsuse [2009/157] artikli 3 lõikes 1, kujutab käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 4 nimetatud majandustegevuse hõlmamine riigitagatisega endast siseturuga kokkusobivat riigiabi, kui on täidetud käesoleva otsuse artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimused.

Artikkel 5

1. […] otsuse [2009/157] artikli 4 lõikes 2 viidatud iga-aastases finantsaruandes on lisaks kõnealuse otsuse artikli 5 lõikes 1 juba nimetatud andmetele esitatud ka käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 loetletud andmed.

2. Iga-aastases finantsaruandes esitatakse [IFPENi] asjaomase aasta jooksul võetud laenusumma, intressimäär ja lepingulised tingimused, samuti riigitagatisega seotud võimaliku intressitoetuse brutoekvivalendi hinnang, välja arvatud juhul, kui esitatakse tõend, et need laenulepingud on kooskõlas tavapäraste turutingimustega, kas võrreldes neid tingimusi [IFPENi] saadud tingimustega enne tema staatuse muutmist või täpsema meetodi põhjal, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud.

3. Finantsaruandes esitatakse sellise vara ja teenuste summa, mida [IFPEN] on tarnijatelt ostnud käesoleva otsuse artikli 1 lõigetes 4 ja 5 nimetatud majandusteenuste osutamiseks asjaomasel aastal, ning maksimaalne hinnang, mis käsitleb abi brutoekvivalenti, mis tuleneb sellest, et tarnijad peavad ettevõtja makseviivituse riski väiksemaks. Hinnangu andmiseks kohaldatakse ostude summa suhtes 2,5protsendilist kindlat määra või kasutatakse selleks täpsemat meetodit, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud.

4. Iga-aastases finantsaruandes esitatakse käesoleva otsuse artikli 1 lõigetes 4 ja 5 viidatud [IFPENi] majandustegevusest saadud summa asjaomasel aastal ning maksimaalne hinnang, mis käsitleb abi brutoekvivalenti, mis tuleneb sellest, et [IFPEN] ei pidanud maksma tagatistasu täitmisgarantii või vähemalt parima jõupingutuse tegemise tagatise eest], mida kõnealuste majandusteenuste saajatele pakutakse. Hinnangu andmiseks kohaldatakse teenuste summa suhtes 5protsendilist kindlat määra või kasutatakse selleks täpsemat meetodit, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud. [täpsustatud sõnastus]

Artikkel 6

1. [IFPENile] eraldatud riiklike vahendite kogusumma tegevuseks Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades, sealhulgas riigitagatise maksimaalne mõju vastavalt käesoleva otsuse artikli 5 lõigetes 2, 3 ja 4 hinnatule, peab olema väiksem abi suurimast osatähtsusest, mis on lubatud teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavat riigiabi käsitleva raamistikuga.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 viidatud läve ületamise korral maksavad tütarettevõtjad Axens ja Prosernat abi ülemäärase summa [IFPENile].

Artikkel 7

Alates 1. jaanuarist 2010 kujutab artikli 1 lõikes 5 nimetatud majandustegevuse hõlmamine riigitagatisega endast siseturuga kokkusobivat riigiabi, kui käesoleva otsuse artikliga 8 ette nähtud tingimused on täidetud.

Artikkel 8

1. [IFPENi] lepinguline teadustegevus ja teenuste osutamine, millele on viidatud käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 5, peab jääma kõrvaltegevuseks [IFPENi] põhitegevusele, mis on avaliku sektori sõltumatu teadustegevus.

[…]

3. Prantsusmaa esitab komisjonile igal aastal [IFPENi] lepingulise teadustegevuse ja osutatud teenuste aruande, kus on täpsustatud nende suhtarv [IFPENi] avaliku sektori sõltumatu teadustegevuse eelarves.

Artikkel 9

1. Prantsusmaa ametiasutused ja [IFPEN] lisavad iga tehingu puhul rahastamislepingusse (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta) järgmise märke:

„Emissioonil/programmil/laenul ei ole ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist. Maksejõuetuse korral ei pea riik [IFPENi] nõuete tagasimaksmisel rahaliselt asendama.“

2. Prantsusmaa ametiasutused lisavad sarnase sätte, millega välistatakse riigi vastutus, igasse lepingusse, mis on seotud käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 5 viidatud lepingulise teadustegevuse või teenuste osutamisega.

3. Prantsusmaa ametiasutused lisavad sarnase sätte, millega välistatakse [IFPENi] ja riigi vastutus, igasse laenulepingusse, mille on sõlminud aktsiaseltsid Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat.

4. [IFPEN] keeldub andmast äriühingutele Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat mis tahes vormis kautsjonit, tagatist, eellepingut või esmahinnangut, mis on vastuolus tavapäraste turutingimustega.

[…]“.

 Varasem menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

30      Prantsuse Vabariik esitas Üldkohtu kantseleile 9. septembril 2011 esitatud hagiavaldusega vaidlustatud otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri all T‑479/11.

31      IFPEN esitas Üldkohtu kantseleile 5. aprillil 2012 esitatud hagiavaldusega vaidlustatud otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri all T‑157/12.

32      Olles pooled ära kuulanud, peatas Üldkohtu kaheksanda koja president 2. detsembri 2013. aasta määrusega menetluse kohtuasjades, milles on nüüdseks tehtud 26. mai 2016. aasta kohtuotsus Prantsusmaa ja IFP Énergies nouvelles vs. komisjon (T‑479/11 ja T‑157/12, edaspidi „esimene kohtuotsus“, EU:T:2016:320), kuni menetluse lõpetava Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjas, milles on nüüdseks tehtud 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217).

33      Kuna Euroopa Kohus jättis 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusega Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille Prantsuse Vabariik oli esitanud 20. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon (T‑154/10, EU:T:2012:452) peale, millega Üldkohus jättis rahuldamata viimati nimetatu hagi La Poste’i otsuse peale, palus Üldkohus Prantsuse Vabariigil, IFPENil ja komisjonil esitada oma seisukohad järelduste kohta, mis tuli teha 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217) hagide suhtes kohtuasjades, mille kohta on nüüdseks tehtud esimene kohtuotsus.

34      Prantsuse Vabariik loobus 5. mai 2014. aasta kirjas väidetest, milles ta vaidles vastu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva kaudse ja piiramatu riigitagatise olemasolule ning seosele IFPENile sellest tagatisest tuleneva väidetava eelise ja riigi ressursside ülekandmise vahel. Sama päeva kirjas loobus ka IFPEN väitest, milles ta vaidles vastu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva kaudse ja piiramatu riigitagatise olemasolule.

35      Olles pooled ära kuulanud, liitis Üldkohtu kaheksanda koja president 8. septembri 2015. aasta otsusega kohtuasjad, mille kohta on nüüdseks tehtud esimene kohtuotsus, menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

36      Liidetud kohtuasjade poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 8. oktoobri 2015. aasta kohtuistungil.

37      Esimeses kohtuotsuses, mis tehti 26. mail 2016, rahuldas Üldkohus osaliselt Prantsuse Vabariigi ja IFPENi esitatud hagid ja tühistas vaidlustatud otsuse osas, milles see kvalifitseeris „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses tagatise, mis tulenes IFPENi avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest, ja osas, milles ta määras kindlaks selle kvalifitseerimise tagajärjed. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagid rahuldamata.

38      Täpsemalt otsustas Üldkohus, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust seoses eelise määratlemisega IFPENi suhetes tarnijate ja klientidega ning kohustust seda eelist tõendada, nagu ka õigusnorme, kui ta otsustas kasutada eelise suuruse arvutamisel faktooringut ja täitmisgarantiid. Üldkohus leidis samuti, et selle eelise tõendamiseks ei tohtinud komisjon kasutada eeldust, et avalik-õiguslikule tööstus- ja kaubandusasutusele on tema staatusega kaasneva kaudse ja piiramatu riigitagatisega antud eelis, mida Euroopa Kohus kinnitas 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217). Nimelt otsustas Üldkohus, et esiteks ei olnud selle eelduse aluseks olev hüpotees seoses IFPENi ja tema tarnijate vahelise suhtega tõenäoline, ning teiseks kuna komisjon ei määratlenud eelist, mis tuleneb IFPENi jaoks tagatisest tema suhetes klientidega, oli eeldus, millele ta kavatses tugineda, esemetu. Lisaks otsustas Üldkohus, et eelise esinemise eeldus oli piiratud tehingutega, mis eeldavad rahastamist, laenu või üldisemalt krediiti ega saanud seega laieneda avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetele oma tarnijate ja klientidega. Samuti otsustas Üldkohus, et kui komisjon võis tugineda eeldusele, mida Euroopa Kohus kinnitas 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), et tõendada eelist, mis IFPEN sai avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest suhetes pankade ja finantsasutustega, oli see eeldus käsitletud juhul ümber lükatud. Nimelt märkis Üldkohus, et alates IFPENi ümberkujundamisest avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks 2006. aasta juulist kuni vaidlustatud otsuses vaadeldud ajavahemiku lõpuni ehk 2010. aasta lõpuni ei saanud IFPEN avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest mingit tegelikku majanduslikku eelist, mis oleks väljendunud pankade või finantsasutuste antud soodsamates krediiditingimustes. Üldkohus leidis samuti, et kuna eeldus oli vaadeldava ajavahemiku osas ümber lükatud, ei olnud sellele võimalik uuesti tugineda, et tõendada, et tagatis andis IFPENile suhetes pankade ja finantsasutustega eelise tulevikus, ilma et olukord, milles eeldus ümber lükati, oleks oluliselt muutunud. Sellega seoses leidis Üldkohus, et komisjon ei saanud tugineda pelgale põhikirjas ette nähtud võimalusele laenu võtta, et asuda seisukohale, et IFPEN tulevast eelist on võimalik tõendada eeldusega.

39      Komisjoni apellatsioonkaebust lahendades tühistas Euroopa Kohus 19. septembri 2018. aasta otsuses komisjon vs. Prantsusmaa ja IFP Énergies nouvelles (C‑438/16 P, edaspidi „edasikaevatud kohtuotsus“, EU:C:2018:737) esimese kohtuotsuse ja saatis kohtuasja Üldkohtusse tagasi.

40      Euroopa Kohus nõustus seega komisjoni teise väitega, leides, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta otsustas, et võimalus tugineda 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217) kinnitatud eeldusele rajanes tagatise saaja saadud tegeliku eelise olemasolul ning et seoses IFPENi ning pankade ja finantsasutuste vaheliste suhetega oli see eeldus ümber lükatud. Euroopa Kohus täpsustas, et eeldust saab ümber lükata vaid juhul, kui on tõendatud, et arvestades asjasse puutuva avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva tagatise majanduslikku ja õiguslikku konteksti, ei ole avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus saanud minevikus ega saa tõenäoliselt ka tulevikus sellest tagatisest mingit tegelikku eelist.

41      Euroopa Kohus nõustus ka komisjoni kolmanda väitega. Euroopa Kohus leidis seega, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et eeldus, mida kinnitati 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), piirdub vaid rahastamis- või laenutehingut või laiemalt avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse võlausaldaja rahalist nõuet puudutavate suhetega, eelkõige suhetega selle avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse ning pankade ja finantsasutuste vahel. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et kuna eeldus, mida kinnitati 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), põhineb hüpoteesil, et tänu staatusega seotud tagatisele sai avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus või oleks võinud saada soodamaid rahastamistingimusi kui need, mida tavaliselt finantsturgudel anti, sai eeldust kohaldada avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetele oma tarnijate ja klientidega üksnes juhul, kui need tingimused esinevad suhetes viimati nimetatutega asjasse puutuvatel turgudel; seda peab kontrollima komisjon.

42      Euroopa Kohus lükkas ka tervikuna tagasi komisjoni esimese väite. Täpsemalt leidis ta, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui otsustas, et kuivõrd IFPENi ümberkujundamise avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks võib kvalifitseerida „riigiabiks“, on see individuaalne abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti e tähenduses.

43      Euroopa Kohus täheldas veel, et erinevalt komisjoni väidetust vaidlustasid Prantsuse Vabariik ja IFPEN tegelikult mitmel korral ja piisavalt üksikasjalikult komisjoni järeldused küsimuses, kas IFPENil oli eelis suhetes pankade ja finantsasutustega.

 Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist

44      19. septembri 2018. aasta otsusega liitis Üldkohus kohtuasjad T‑479/11 RENV ja T‑157/12 RENV menetluse kirjaliku osa, võimaliku suulise osa ja menetlust lõpetava lahendi huvides. Kõnealused kohtuasjad määrati Üldkohtu kaheksandale kojale.

45      Prantsuse Vabariik ja IFPEN ning komisjon esitasid Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel oma kirjalikud seisukohad. IFPEN esitas oma seisukohad 28. novembril 2018, Prantsuse Vabariik ja komisjon 29. novembril 2018.

46      Prantsuse Vabariik ja IFPEN ning komisjon esitasid Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõike 3 alusel 21. veebruaril 2019 ka täiendavad kirjaliku seisukohad.

47      IFPEN palus 12. märtsi 2019. aasta kirjas kohtuistungi pidamist.

48      Üldkohus esitas menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid ettenähtud tähtaja jooksul.

49      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 28. novembril 2019.

50      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

51      IFPEN palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse resolutsiooni vigased osad;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

52      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt ja IFPENilt.

 Õiguslik käsitlus

53      Kohtuasjas T‑479/11 esitab Prantsuse Vabariik nüüd oma hagi põhjendamiseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt riigiabi olemasolu. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon eiras valikulise eelise mõistet. Selles väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab Prantsuse Vabariik esiteks, et komisjon järeldas vääralt, et tagatise olemasolu tekitab IFPENi kasuks eelise nii tema suhetes tarnijate ja klientidega kui ka suhetes pankade ja finantsasutustega. Teiseks ja teise võimalusena vaidlustab ta komisjoni järeldused, mis puudutavad eelise ülekandmist IFPENi eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat.

54      Kohtuasjas T‑157/12 esitab IFPEN nüüd oma hagi põhjendamiseks neli väidet.

55      Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud IFPENi ja tema tütarettevõtjate tegeliku majandusliku eelise olemasolu. Selles väites, mis koosneb kolmest osast, kinnitab IFPEN kõigepealt, et komisjon ei suutnud nii, nagu kohtupraktika tõendamise küsimuses nõuab, tõendada tagatisest tuleneva tegeliku majandusliku eelise olemasolu eeskätt tema suhetes tarnijate ja klientidega. Seejärel väidab ta, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud selle majandusliku eelise ülekandmist oma eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat. Viimaseks leiab ta, et selle majandusliku eelise ja tagatisest tulenevate riigi ressursside ülekandmise vahel ei ole piisavat seost.

56      Teise väite kohaselt on rikutud teatist garantiide kohta või teise võimalusena ELTL artikli 107 lõiget 1. Selle väitega kinnitab IFPEN sisuliselt, et teatise garantiide kohta punkti 1.2 ei saa tõlgendada nii, et selles kinnitatakse, et see, et seaduse ja põhikirja kohaselt ei saa algatada maksejõuetusmenetlust, ning see, et turgudel saadakse soodsamad rahastamistingimused – mis kujutab endast valikulist eelist –, on automaatselt omavahel seotud.

57      Kolmanda väite kohaselt on tehtud hindamisvigu IFPENile antud eelise suuruse kindlaksmääramisel. Selle väitega, mis jaguneb kaheks osaks, vaidlustab IFPEN esiteks selle, kas hinnates selle eelise suurust, mille ta kõnesolevast tagatisest sai oma suhetes tarnijate ja klientidega, on asjakohane kasutada faktooringut ja täitmisgarantiisid või parima jõupingutuse tegemise tagatisi. Teiseks väidab ta, et komisjon tegi vea selle riigiabi osatähtsuse kindlaksmääramisel, mida tema ja tema tütarettevõtjad väidetavalt said.

58      Neljanda väite kohaselt on lõpetuseks rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Selle väitega kinnitab IFPEN sisuliselt, et tagajärjed – eelkõige eelneva teatamise kohustus ning muud kohustused, mis on temal ja Prantsuse Vabariigil –, mis kaasnevad sellega, kui nõustutakse, et avalik-õiguslikud tööstus‑ ja kaubandusasutused saavad kaudse ja piiramatu riigitagatise, mis kujutab endast riigiabi, on ebaproportsionaalsed.

59      Sissejuhatuseks olgu märgitud, et kuna Prantsuse Vabariigi ja IFPENi esitatud väiteid arvestades ei ole käesoleva vaidluse raames enam vaidlustatud avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva kaudse ja piiramatu riigitagatise olemasolu, peab Üldkohus kõigepealt analüüsima küsimust, kas komisjon järeldas õigesti, et riigitagatise laienemine esiteks IFPENi tehnosiiretele valdkondades, mis on ette nähtud tema tütarettevõtjatega Axens ja Prosernat sõlmitud ainuõiguslikes lepingutes, ning teiseks IFPENi lepingulisele teadustegevusele ning teenustele, mida ta osutab nii kolmandatele isikutele kui ka tütarettevõtjatele, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

60      Seda arvestades analüüsib Üldkohus kõigepealt küsimust, kas komisjon asus käesolevas asjas õigesti seisukohale, et IFPENil oli suhetes pankade ja finantsasutustega, klientide ja tarnijatega eelis, mis tulenes kaudsest ja piiramatust riigitagatisest, mis kaasnes tema staatusega, ning küsimust, kas komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et see eelis kanti üle IFPENi tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat. Kui see on nii, analüüsib Üldkohus seejärel väiteid, milles Prantsuse Vabariik ja IFPEN vaidlevad vastu, et eelis toob kaasa riigi ressursside ülekandmise.

61      Kui Üldkohus peaks leidma, et komisjon järeldas õigesti ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi olemasolu käesolevas asjas, peab Üldkohus seejärel kontrollima, kas selle abi siseturuga kokkusobivuse tingimused, mille komisjon kehtestas, rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, nagu väidab IFPEN.

 Väited, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja mis puudutavad IFPENi eelise olemasolu ja arvutamist

62      Kohtuasjas T‑157/12 esitatud hagi teise väite esimene osa ja neljas väide ning kohtuasjas T‑479/11 esitatud hagi esimese väite teine osa ja kolmanda väite esimene osa puudutavad peamiselt küsimust, kas IFPEN sai oma avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse staatusega kaasnevast riigitagatisest eelise, ning vähemal määral selle eelise suuruse hindamise küsimust.

63      Prantsuse Vabariigi ja IFPEN argumendid puudutavad peamiselt komisjoni poolt eelise olemasolu tõendamist IFPENi suhetes klientide ja tarnijatega. Prantsuse Vabariik vaidlustab siiski ka mõned komisjoni seisukohad, mis käsitlevad eelist, mis võib eksisteerida IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega.

64      Seega tuleb analüüsida kõigepealt argumente, mis käsitlevad IFPENi ning tema tarnijate ja klientide suhetes väidetavalt tekkivat eelist, ning seejärel eelist, mis võib tekkida IFPENi ning pankade ja finantsasutuste suhetes.

 Eelis IFPENi ning tema tarnijate ja klientide suhetes

65      Esimesena väidavad IFPEN ja Prantsuse Vabariik oma hagides, et komisjon ei suutnud tõendada nii, nagu kohtupraktika tõendamise küsimuses nõuab, et IFPEN sai tegeliku majandusliku eelise suhetes tarnijate ja klientidega. Nad kinnitavad, et ehkki komisjoni analüüsis võib esitada prognoosi, ei tohi see analüüs olla täiesti hüpoteetiline, vaid peab vastupidi võimaldama määratleda tegeliku majandusliku eelise.

66      Seda, et IFPENi suhetes tarnijate ja klientidega eksisteeris eelis, tõendati Prantsuse Vabariigi ja IFPENi sõnul aga oletustega, mida ei kinnita tõendid. Täpsemalt märgivad Prantsuse Vabariik ja IFPEN, et komisjon ei toonud ära ühegi tarnija või kliendi ütlust ega tõendanud ammugi, et on tavaline ja süstemaatiline, tarnijate ja klientide ootus, et avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse suhtes ei saa algatada maksejõuetusmenetlust. Mis puudutab IFPENi ja klientide suhteid, siis toonitavad Prantsuse Vabariik ja IFPEN ka, et vaidlustatud otsuse põhjenduste mõned kohad on segased ja lausa mõistetamatud. Prantsuse Vabariik ja IFPEN järeldavad, et komisjon ei ole täitnud oma uurimiskohustust, sest ta rajas oma arutluskäigu oletustele, selle asemel et püüda saada IFPENi tarnijatelt ja klientidelt võimalikke konkreetseid tõendeid neile süükspandava käitumise kohta.

67      Prantsuse Vabariik ja IFPEN väidavad oma kirjalikes seisukohtades järelduste kohta, mis tuleb teha edasikaevatud kohtuotsusest vaidluse lahendamiseks, et komisjon ei saanud tugineda eelise esinemise eeldusele, mida kinnitas Euroopa Kohus 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), et tõendada, et INFPEN sai piiramatust riigitagatisest eelise suhetes tarnijate ja klientidega, kontrollimata enne, et turuosaliste tegevus õigustas eelise oletust, mis on analoogne sellega, mis esineb IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega. Prantsuse Vabariigi ja IFPENi sõnul ei ole seda vaidlustatud otsuses kontrollitud.

68      Lisaks, Prantsuse Vabariik on seisukohal, et selle majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs, kuhu kuulub turg, mida mõjutavad IFPENi suhted tarnijate ja klientidega, võimaldab välistada selle oletuse tõepärasuse, mille kohaselt on eelis analoogne eelisega IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega. Prantsuse Vabariik ja IFPEN esitavad oma seisukohtades mitu faktilist asjaolu, et tõendada, et eelise esinemise eeldus IFPENi suhetes tarnijate ja klientidega on igal juhul ümber lükatud.

69      Teisena vaidlustavad Prantsuse Vabariik ja IFPEN meetodi, mille komisjon valis selle eelise suuruse hindamisel, mille kõnesolev tagatis andis IFPENile suhetes tarnijate ja klientidega. Eelkõige väidavad nad, et faktooring ning täitmisgarantii või parima jõupingutuse tegemise tagatis, mille komisjon valis viitnäitajateks, ei ole niisuguse hindamise läbiviimisel asjakohased.

70      Komisjon väidab oma kirjalikes seisukohtades järelduste kohta, mis tuleb teha vaidluse lahendamiseks edasikaevatud kohtuotsusest, et eelduse kasutamine oli põhjendatud, et tõendada eelise olemasolu IFPENi suhetes klientide ja tarnijatega. Komisjon märgib, et turul, kus IFPEN tegutseb, hõlmab uurimisasutuste majandustegevus muu hulgas teadustegevuse ja ettevõtjatele teenuste osutamise lepinguid või nagu IFPENi puhul, tehnosiiret. Komisjon toonitab seega, et teadusuuringute asutus võib tarnijatelt oma laboratooriumitele soetada instrumente, seadmeid ja mitmesuguseid teadusuuringute vahendeid. IFPENi klientide kohta märgib komisjon, et need sõlmivad temaga teadustegevuse lepinguid. Ent komisjoni hinnangul ei tähenda pelk asjaolu, et IFPENi teadustegevuse projektidele on iseloomulik suur ebakindlus ja seega suure riski aktsepteerimine teadusuuringute asutuse kaubanduspartnerite poolt, tingimata, et need partnerid ei hooli oma lepingupartneri pankrotistumise ohust. Teadustegevuse ja -arengu lepingute pikk kestus toob vastupidi esile huvi, mis võib IFPENi klientidel olla lepingupartneri pankrotistumise vastu kaitse saamise suhtes, eriti kui nad alustavad pikka aega kestvat keerulist teadusuuringut. Komisjoni arvates tuleb teha vahet teadustegevuse lepingutele omasel riskil ja lepingupartneri pankrotistumise ohul. IFPENi tagatis võib pikaajaliste lepingute puhul seega olla konkurentsieelis võrreldes teiste teadusuuringute asutustega. Lisaks, teatavad teadustegevuse ja -arenduse lepingud eeldavad olulisi müügijärgseid teenuseid, mistõttu kaubanduspartnerid on pärast teineteisest palju rohkem sõltuvad kui standardsema toote või teenuse ostmisel. Sarnast arutluskäiku võib järgida IFPENi suhete puhul tarnijatega. Ka siinkohal, isegi kui osa tarnetest on standardiseeritud, võivad muud tarnelepingud puudutada väga spetsialiseerunud instrumente, mille saab tarnida alles pika perioodi lõpus. See asjaolu võib motiveerida teadusuuringute asutuse tarnijaid üritama otsima kaitset oma lepingupartneri pankrotiohi vastu. Samamoodi, komisjon leiab, et selliste instrumentide kõrge hind võib tingida osade kaupa tasumise edasilükkamise, mis samuti toob kaasa tarnija jaoks riski ja sama motivatsiooni. Komisjon järeldab sellest, et sellise eelise olemasolu tõendamiseks, mis tuleneb riigitagatisest ja mis on IFPENile antud suhetes klientide ja tarnijatega, on eelduse kasutamine täiesti põhjendatud.

71      Komisjon vaidlustab oma täiendavates seisukohtades ka Prantsuse Vabariigi ja IFPENi argumendi, mille kohaselt kaob turu, kus IFPEN tegutseb, majandusliku ja õigusliku analüüsi tulemusel selle oletuse tõenäosus, mille kohaselt võimaldab piiramatu riigitagatis IFPENil saada suhetes tarnijate ja klientidega analoogse eelise nagu see, mis esineb avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes pankade ja finantsasutustega. Komisjon vaidleb vastu ka sellele, et eeldus, et IFPENi suhetes tarnijate ja klientidega esineb eelis, on käesolevas asjas ümber lükatud.

72      Lisaks, komisjon väidab, et erinevalt sellest, mida väidavad Prantsuse Vabariik ja IFPEN, on faktooringu ja täitmisgarantii kasutamine eelise arvutamiseks, mille IFPEN sai piiramatust riigitagatisest suhetes tarnijate ja klientidega, asjakohane. Komisjon toonitab sellega seoses, et „samaväärse riski maandamise maksumusel põhineva arutluskäigu“ kasutamine selle eelise väärtuse hindamiseks, mille IFPEN oleks võinud tagatisest saada, oli põhjendatud raskustega, mille ta selle hinnangu tegemisel pidi ületama, raskused, mis tulenesid eelkõige sellest, et turul ei olnud teenust, mis oleks võrreldav maksejõuetusriski tagatisega, mida oleks sellisena turustatud.

73      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, ettevõtja suhtes kohaldatud meetme kvalifitseerimiseks riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peab olema täidetud neli tingimust. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma eelise ainult teatavatele ettevõtjatele või teatavatele tegevussektoritele. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt selle kohta 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Enirisorse, C‑237/04, EU:C:2006:197, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 29. septembri 2000. aasta kohtuotsus CETM vs. komisjon, T‑55/99, EU:T:2000:223, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Mõiste „abi“ ei hõlma mitte ainult positiivset sooritust, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja bilanssi tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu – olemata toetused selle sõna kitsas tähenduses – on samalaadsed ja samasuguse toimega. Niisiis loetakse riigiabiks ka kõik riigi sekkumised, mis võivad oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada teatavaid ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (vt 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Seejärel tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi olemasolu peab tõendama komisjon (vt selle kohta 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, T‑68/03, EU:T:2007:253, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktika kohaselt on komisjon selle kontrollimiseks, kas abisaajast ettevõtja saab majandusliku eelise, mida ta tavalistes turutingimustes ei oleks saanud, kohustatud analüüsima tervikuna vaidlusaluse tehingu kõiki asjakohaseid asjaolusid ja selle konteksti, sh abisaajast ettevõtja ja asjaomase turu olukorda (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 251, ja 3. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, T‑163/05, EU:T:2010:59, punkt 37).

76      Väljakujunenud praktikast seoses tõendite esitamise põhimõtetega riigiabi valdkonnas tuleneb, et komisjon on kohustatud viima vaatlusaluste meetmete uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleksid võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid, et teha lõplik otsus, millega tuvastatakse abi olemasolu või vajaduse korral selle kokkusobimatus või ebaseaduslikkus (vt 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Kuid nagu otsustas Euroopa Kohus, võib komisjon selle uurimise raames lihtsalt eeldada, et kaudse ja piiramatu riigitagatise andmine ettevõtjale, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast saneerimis- või pankrotimenetlust, parandab tema rahalist olukorda, kergendades kohustusi, mis muidu tema eelarvet koormaksid. Järelikult piisab olemasolevate abikavadega seotud menetlustes tõendamaks, et abi saanud ettevõtjale anti sellise tagatise abil eelis, kui komisjon näitab selle tagatise olemasolu, ilma et ta peaks tõendama selle tegelikku mõju alates selle andmise hetkest (3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punktid 98 ja 99, ning edasikaevatud kohtuotsuse punkt 110).

78      Mis puudutab vaidlustatud otsuse kohtuliku kontrolli ulatust ELTL artikli 107 lõike 1 alusel, siis ilmneb kohtupraktikast, et selles sättes määratletud mõiste „riigiabi” on õigusliku tähendusega ning seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid tegureid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt kontrollima küsimust täielikult, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 reguleerimisalasse (vt 2. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Madalmaad ja ING Groep vs. komisjon, T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Kohtupraktikas nähtub ka, et kui komisjoni hinnangud on tehnilised või keerulised, on küsimuses, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, kohtulik kontroll piiratud. Üldkohus peab siiski kindlaks tegema, kas see on nii (vt 2. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Madalmaad ja ING Groep vs. komisjon, T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Kuigi komisjonil on lai kaalutlusruum, mille kasutamine hõlmab majanduslikke hinnanguid, mis tuleb anda liidu kontekstis, ei tähenda see siiski, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majanduslikke andmeid tõlgendas. Kohtupraktika kohaselt peab liidu kohus nimelt poolte esitatud argumente arvestades eeskätt kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldatavust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid kujutavad endast kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas need toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 2. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Madalmaad ja ING Groep vs. komisjon, T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Kuid esiteks, nagu Euroopa Kohus otsustas edasikaevatud kohtuotsuses, ei kuulu kõnealune meede, st IFPENi ümberkujundamine avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks, mõiste „abikava“ alla, mis on toodud määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis d, vaid kuivõrd see on kvalifitseeritav „riigiabiks“, oli see individuaalne abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti e tähenduses. Järelikult ei saanud komisjon piirduda selle meetme üldiste tunnuste analüüsimisega, et tõendada, et meede oli riigiabi (edasikaevatud kohtuotsuse punktid 64–73 ja 82).

82      Teiseks tuleb märkida, et eespool punktis 77 viidatud eelise esinemise eeldus, mida Euroopa Kohus kinnitas 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), põhineb oletusel, et tänu oma staatusest tulenevale tagatisele on või võivad olla asjasse puutuval avalik-õiguslikul tööstus- ja kaubandusasutusel soodsamad rahastamistingimused võrreldes nendega, mida tavaliselt finantsturgudel antakse. Seega on selle eelduse kohaldamine avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetele tarnijate ja klientidega põhjendatud ainult juhul, kui need soodsamad tingimused esinevad ka suhetes tarnijate ja klientidega asjasse puutuvatel turgudel (edasikaevatud kohtuotsuse punkt 150).

83      Järelikult kui komisjon soovib kohaldada seda eeldust, on ta kohustatud analüüsima majanduslikku ja õiguslikku tausta, mis esineb turul, mida käsitletavad suhted mõjutavad. Eelkõige on komisjon kohustatud kontrollima, kas asjaomase turu turuosalejate käitumine õigustab oletust niisuguse eelise kohta, nagu see, mis esineb avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes pankade ja finantsasutustega (edasikaevatud kohtuotsuse punkt 150).

84      Prantsuse Vabariigi ja IFPENi esitatud väiteid tulebki kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

–       Etteheide, et eelise kohta IFPENi ja tema tarnijate vahelistes suhetes ei ole tõendeid

85      Olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 203 ja 214 ilmneb, et komisjoni hinnangul võib täheldada hindade alandamise suundumust, mis tuleneb asjaolust, et sellise üksuse makseviivituse riski, kes on teadaolevalt oma avalik-õigusliku staatuse tõttu likvideerimisriski eest kaitstud, peavad tema lepingupartnerid väiksemaks.

86      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 204 selgitas komisjon meetodi, mida ta kasutas, et hinnata hinnaalanduse ulatust, järgmiselt:

„Selleks et hinnata hinnaalandust, mis tuleneb asjaolust, et tarnijad peavad avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse makseviivituse riski väiksemaks, kavatseb komisjon käsitleda võrdväärse riski tagatise kulu. Riigitagatise puudumisel võib [IFPENi] tarnija, kes soovib saada võrreldavat tagatist (st olla täielikult kindlustatud lepingupartneri makseviivituse vastu), kasutada konkreetse krediiti- või kindlustusasutuse teenuseid. Makseviivituse riski vastu kaitset pakuvad üldiselt faktooringettevõtjad“.

87      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 203 ja 204 esitatud märkustes, lugedes neid koos otsuse põhjendusega 214, on esile toodud asjaolu, et komisjon väitis ilma oma väite õigsust kontrollimata, et kuna tarnijad hindasid IFPENi makseviivituse riski soodsamalt, tehti talle allahindlust, ning et ta hindas seejärel selle allahindluse ulatust näitaja abil, mis ei mõõtnud allahindlust ennast, vaid ainult niisuguse tagatise väärtust, mida ta pidas võrreldavaks IFPENi saadud tagatisega. Seda järeldust kinnitab see, et vaidlustatud otsuses ei ole kusagil uuritud, kuidas hinnad, mida IFPENi tarnijad tegelikult kohaldasid, enne vaatlusalust perioodi ja selle ajal muutusid.

88      Menetlust korraldavates meetmetes paluti komisjonil täpsustada, kas kinnitus, mille kohaselt seisnes eelis, mis IFPENil oli suhetes tarnijatega, viimaste kohaldatavate hindade alandamises, rajanes sellisel analüüsil ning vajaduse korral millises vaidlustatud otsuse osas seda on analüüsitud.

89      Komisjon täpsustas vastuseks sellele menetlust korraldavale meetmele, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 203 ja 204 „[ta] eeldas, et kaudse ja piiramatu tagatise olemasolu võib mõjutada seda, kuidas IFP[ENi] tarnijad tajuvad [IFPENi] makseviivituse ohtu, mis peab loogiliselt väljenduma reas eelistes, mis on antud vastutasuks tagatisele (ja eelkõige hinnaalanduses)“. Oma vastuses märkis komisjon samuti, et „järeldus, et IFPENil on tagatisest tulenevalt suhetes tarnijatega tegelik majanduslik eelis, mis seisneb viimaste kohaldatavate hindade alandamises, ei põhine mitte empiirilisel ja konkreetsel analüüsil hindande kindlaksmääramise kohta IFP[ENi] tarnijate poolt turul, vaid eeldusel, mida täiendavad teatavad empiirilised andmed“ ning et „[t]eisisõnu on tegemist kaudse tõendamisega, mis rajaneb suuresti loogilistel elementidel“. Järeldusena märkis komisjon, et tema teenistused olid vaidlustatud otsuse põhjendust edasikaevatud kohtuotsuses kehtestatud nõuete seisukohast läbi vaatamas.

90      Samuti tuleb märkida, et komisjon teatas kohtuistungil ise, et IFPENi suhete puhul tarnijate ja klientidega oli vaidlustatud otsuses asjaolusid, mis viitasid sellele, et ta kasutas põhjendamisel eeldusi, ning teatavad turgu puudutavad asjaolud, kuid selles ei olnud täielikku nõuetekohast tõendit selle kohta, mida Euroopa Kohus oli edasikaevatud kohtuotsuse raames pidanud vajalikuks. Komisjoni sõnul seletab see asjaolu eespool punktis 89 viidatud järeldust tema vastuses Üldkohtu küsimusele.

91      Seega tuleb nentida, et nagu komisjon möönis Üldkohtus esitatud menetlusdokumentides ja seejärel teatas kohtuistungil, ei ole vaidlustatud otsuses näidatud, et asjaomaste turuosaliste tegevus põhjendas hüpoteesi, mille kohaselt esines IFPENi ja tema tarnijate vahelistes suhetes eelis, mis on analoogne eelisega avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse suhetes pankade ja finantsasutustega ja mida Euroopa Kohus edasikaevatud kohtuotsuses nõudis.

92      Seega järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 203 ja 214 ekslikult, et IFPEN sai tegeliku majandusliku eelise, mis seisnes tema tarnijate tehtud hinnaalanduses ja mis tulenes sellest, et viimased hindasid tema makseviivitust soodsamalt.

93      Eeltoodust tuleneb, et ei ole vaja analüüsida argumente, milles Prantsuse Vabariik ja IFPEN vaidlustavad faktooringu kasutamise asjakohasuse selle eelise suuruse hindamisel, mille IFPENile andis tagatis suhetes tarnijatega. Nimelt ei saanud komisjon hinnata eelist, mille olemasolu ei ole mingil viisil tõendatud.

–       Etteheide, et eelise kohta IFPENi ja tema klientide vahelistes suhetes ei ole tõendeid

94      Vaidlustatud otsusest nähtub, et eelise, mille IFPEN võis tänu oma avalik-õigusliku tööstus‑ ja kaubandusasutuse staatusega kaasnevale riigitagatisele saada, määratles komisjon nii, et IFPEN ei maksnud selle täitmisgarantii või vähemalt parima jõupingutuse tegemise tagatise eest, mida ta võis oma klientidele pakkuda, mingit tagatistasu.

95      See määratlus põhineb tõdemusel, mida kinnitavad ainult UOP Limited märkused, mille kohaselt on tehnoloogia võõrandamise valdkonnas soetajatele iseäranis olulised tagatised, mida teenuseosutajad on võimelised neile pakkuma, nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 216). Lähtudes sellest seisukohast ja jätnud kõrvale küsimuse, kas kõnesolev tagatis katab IFPENi lepinguvälise vastutuse, põhjendusel, et see ei ole asjakohane, märkis komisjon järgmist:

„(220)      [v]õttes arvesse [IFPENile] antud riigitagatist, on tema kliendid […] kindlustatud selles suhtes, et [IFPENi] suhtes ei algatata kunagi likvideerimismenetlust ning ta suudab seega alati oma lepingulised kohustused täita või juhul, kui ta seda ei tee, saada tema rikkumise korral alati hüvitist.

(221)      Komisjon on põhjendustes 204 jj esitatud arutluskäigu näitel tarnijatega seotud suhete puhul seisukohal, et riigitagatise puudumise korral peaks klient, kes soovib saada samal tasandil kaitset, sõlmima finantsvahendajaga (nt pank või kindlustusselts) täitmisgarantii (inglise keeles performance bond), et tagada lepingu sõlmimine, mis seob teda [IFPENiga]. Sellise kaitse eesmärk on tagada kliendile lepingu (täielikust või osalisest) täitmata jätmisest tuleneva kahju korral rahaline hüvitis.“

96      Vaidlustatud otsuse järgmistes põhjendustes hindas komisjon täitmisgarantii või parima jõupingutuse tegemise tagatise kulu ning leidis, et niisuguse tagatise maksumus moodustab maksimaalselt 5% tagatisega hõlmatud teenuste osutamise käibest (vaidlustatud otsuse punktid 223–225). Ta püüdis ka IFPENi tegevusalade hulgast kindlaks teha teenuseid, mida „see tagatis“ hõlmab (vaidlustatud otsuse põhjendused 226–235). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 tõdes komisjon:

„[…] [IFPENil] oli oma majandustegevuse teostamisel tegelik majanduslik eelis, sest ta ei pidanud maksma [tagatistasu täitmisgarantii või „parima jõupingutuse tegemise“ tagatise eest], mida ta sai teadustegevuses pakkuda oma klientidele, sealhulgas oma tütarettevõtjate Axens ja Prosernat ainuõiguslikes tegevusvaldkondades. Kuigi komisjonil ei ole tagatisega hõlmatud riski eripära arvesse võttes võimalik eelise summat täpselt kindlaks määrata, on ta seisukohal, et igal juhul ei saa see ületada summasid, mis on esitatud käesolevas põhjenduses tabelis 5 teenuste ja aastate kaupa […]“.

97      Eespool punktides 95 ja 96 tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb, et eelis, mis IFPENil väidetavalt oli suhetes klientidega, tuleneb sellest, et arvestades tema avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasnevat piiramatut riigitagatist, annab see neile tagatise, et tema suhtes ei algatata pankrotimenetlust ja järelikult et ta on alati suuteline täitma oma lepingulisi kohustusi või juhul, kui ta seda ei tee, tagatakse klientidele selle lepingu rikkumise korral alati hüvitis, samas kui sellise tagatise puudumisel oleksid need kliendid sunnitud sõlmima finantsvahendajaga täitmisgarantii.

98      Nagu märgivad Prantsuse Vabariik ja IFPEN, põhineb arutluskäik, mida komisjon järgis selle eelise määratlemiseks, mis oli IFPENil suhetes klientidega, oletusel, et tavalistes turutingimustes kasutavad selliste teadusuuringute asutuste nagu IFPEN kliendid enda lepingupartneri maksejõuetuse vastu kaitsmiseks täitmisgarantiisid või parima jõupingutuse tegemise tagatisi ning et sellise tagatise esinemisel nagu see, mis on IFPENil, ei ole viimase klientidel enam sellist täitmisgarantiid või parima jõupingutuse tegemise tagatist vaja kasutada.

99      Ent välja arvatud äriühingu UOP Limited märkused, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 216 ja mille kohaselt „tehnoloogia võõrandamise valdkonnas […] on soetajatele iseäranis olulised tagatised, mida teenuseosutajad on võimelised neile pakkuma, nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse osas“, ei esita komisjon ühtegi turuga seotud asjaolu, mis põhjendaks nende eespool punktis 98 kokkuvõtlikult esitatud oletuste põhjendatust.

100    Kuigi vaidlustatud otsuse põhjendustes 221–236 on käsitletud täitmisgarantiid või parima jõupingutuse tegemise tagatist, tuleb tõdeda, et selle eesmärk on üksnes kindlaks teha eeldatava eelise suurus, nagu nähtub viitest vaidlustatud otsuse põhjenduses 204 ja järgmistes põhjendustes toodud arutluskäigule, mis puudutab eeldatava eelise suuruse kindlakstegemist IFPENi suhetes tarnijatega. Siinkohal tuleb märkida, et komisjon rõhutas kostja vastuses, et parima jõupingutuse tegemise tagatist või täitmisgarantiid ei saa samastada IFPENi piiramatu riigitagatisega, mis hõlmab palju suurema ala kui need kaks garantiid, ning vaidlustatud otsusest nähtub väga selgelt, et ta kasutas neid garantii liike võrdlusvahendina, et saada võimalikult õige asendaja selle eelise väärtusele, mille IFPENile andis riigitagatis suhetes klientidega. Komisjon täpsustab seega, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 rajas ta oma arutluskäigu selle osa juba saadud eelise suuruse võimalikule kindlakstegemisele, mitte meetme võimele anda eelis.

101    Seega tuleb tõdeda, et komisjon kasutas hüpoteetilist arutluskäiku. Tuleb siiski märkida, et komisjon ei saa käesolevas asjas sellist arutluskäiku põhjendada õigusega tugineda eelise esinemise eeldusele, mida kinnitas Euroopa Kohus 3. aprilli 2014. aasta otsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217).

102    Nimelt tuleb tõdeda, et komisjoni otsus ei sisalda eespool punktis 83 viidatud kohtupraktika tähenduses eelhinnangut asjaomase turu majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, mis lubaks pidada tõenäoliseks eelise esinemist IFPENi suhetes klientidega, mis on analoogne sellele, mis on avalik-õiguslikul tööstus- ja kaubandusasutusel suhetes pankade ja finantsasutustega, mida komisjon liiati kohtuistungil sõnaselgelt möönis, nagu meenutas Üldkohus eespool punktis 90.

103    Sellest tuleneb, et mis puudutab selle eelise määratlust, mille IFPEN sai kaudsest ja piiramatust riigitagatisest, mille andis talle avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatus suhetes klientidega, siis komisjon rikkus kohustust seda eelist tõendada vastavalt eespool punktis 75 viidatud kohtupraktikale. Seega järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 vääralt, et IFPENil oli tänu tagatisele tegelik majanduslik eelis, mis seisnes selles, et ta ei pidanud maksma tagatistasu, mis vastab täitmisgarantiile või vähemalt parima jõupingutuse tegemise tagatisele, mida ta sai teadustegevuses pakkuda oma klientidele, sealhulgas oma tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat nende ainuõiguslikes tegevusvaldkondades.

104    Järelikult ei ole vaja analüüsida argumente, milles Prantsuse Vabariik ja IFPEN vaidlustavad täitmisgarantii või parima jõupingutuse tegemise tagatiste kasutamise asjakohasuse selle eelise suuruse hindamisel, mille IFPENile andis tagatis suhetes klientidega.

105    Kõikidest eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et küsimuses, kas IFPEN võis saada tänu kõnesolevale tagatisele oma suhetes tarnijatega eelise, ei täitnud komisjon tõendamiskohustust, nagu see on nõutud eespool punktis 75 viidatud kohtupraktikas.

 Eelis IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega

106    IFPEN väitis hagis kohtuasjas T‑157/12, et ta ei saanud suhetes pankade ja finantsasutustega riigitagatisest mingit eelist ja komisjon möönis seda ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 199. Seetõttu väitis ta, et seda küsimust ei ole vaja uuesti käsitleda.

107    Prantsuse Vabariik märkis kohtuasjas T‑479/11 samuti, et komisjon möönis vaidlustatud otsuse põhjenduses 199, et IFPENil ei olnud suhetes pankade ja finantsasutustega tema staatuse muutmisest kuni 2010. aastani avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest tulenevalt tegelikku majanduslikku eelist.

108    Lisaks, Prantsuse Vabariik väitis, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 200 esitatud komisjoni kinnitus, millele ta pealegi vastu vaidles ja mille kohaselt võib tegelik majanduslik eelis tekkida tulevikus IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega, ei rajanenud ühelgi tõendil.

109    Prantsuse Vabariik vaidlustas sellega seoses komisjoni kostja vastuses esitatud kinnituse, mille kohaselt pidid Prantsuse ametiasutused tõendama, et alates 1. jaanuarist 2011 on IFPENi laenutingimused endiselt võrreldavad nendega, mida ta sai enne oma staatuse muutust. Prantsuse Vabariik väitis, et selle kohta tõendi esitamine on majandusliku konteksti prognoosimatuse tõttu võimatu. Prantsuse Vabariik toonitas, et komisjon ise möönis, et ta ei saanud eeldada seda, kuidas hakkavad käituma turuosalised tulevikus.

110    Prantsuse Vabariik viitas 8. oktoobri 2015. aasta kohtuistungil 28. detsembri 2010. aasta seadusele 2010/1645 riigi rahanduse aastatel 2011–2014 planeerimise kohta (loi 2010/1645, du 28 décembre 2010, de programmation des finances publiques pour les années 2011 à 2014) (JORF, 29.12.2010, lk 22868) artiklile 12, mille kohaselt „[o]lenemata nendele kohaldatavate tekstide mis tahes vastupidisest sättest ei tohi krediidiasutuselt võtta laenu, mille tähtaeg ületab 12 kuud, ega emiteerida võlaväärtpaberit, mille tähtaeg ületab seda tähtaega, Prantsuse asutused, mis kuuluvad keskvalitsusasutuste kategooriasse nõukogu 25. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2223/96 ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta tähenduses, peale riigi, Caisse d’amortissement de la dette sociale’i, Caisse de la dette publique’i ja Société de prises de participation de l’État“ ning „[m]ajandus ja eelarveministri ühise määrusega kehtestatakse nende asutuste loetelu, kelle suhtes seda keeldu kohaldatakse“. Prantsuse Vabariigi sõnul tuleneb sellest sättest, et IFPEN ei tohtinud võtta krediidiasutustelt laenu, mille tähtaeg ületab 12 kuud, mis välistas igal juhul, et tulevikus esineb eelis IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega. Komisjon väitis, et see argument on vastuvõetamatu, kuna Prantsuse ametiasutused ei viidanud sellele seadusetekstile ametlikus uurimismenetluses.

111    Seisukohtades edasikaevatud kohtuotsusest tehtavate järelduste kohta väidab Prantsuse Vabariik, et kohtupraktika, millele komisjon viitas 28. septembri 2010. aasta seaduse artiklit 12 puudutava väite vastuvõetavuse vaidlustamiseks, ei ole asjakohane, arvestades selle seaduse objektiivsust ja avalikkust. Veel väidab Prantsuse Vabariik, et vastavalt kohtupraktikale peab Üldkohtu kontroll laienema hageja esitatud kõigile asjakohastele andmetele, olenemata sellest, kas need on vaidlustatud otsusest hilisemad, kas need on enne esitatud haldusmenetluses või esimest korda Üldkohtule esitatud hagis. Selles küsimuses toonitab Prantsuse Vabariik eelkõige, et kuna haldusmenetluses ei arutatud ei eelise esinemise eelduse olemasolu ega vajadust see eeldus tuleviku osas ümber lükata, ei saa talle ette heita, et ta ei teinud 28. septembri 2010. aasta seaduse artiklit 12 komisjonile teatavaks.

112    Prantsuse Vabariik lisab, et 28. septembri 2010. aasta seaduse artiklis 12 kehtestatud keeld võeti üle 29. detsembri 2014. aasta seadusesse 2014-1653 riigi rahanduse planeerimise kohta aastatel 2014–2019 (loi 2014-1653, du 29 décembre 2014, de programmation des finances publiques pour les années 2014 à 2019; JORF, 30.12.2014, tekst nr 1) ning 22. jaanuari 2018. aasta seadusesse 2018-32 riigi rahanduse planeerimise kohta aastatel 2018–2022 (loi 2018-32, du 22 janvier 2018, de programmation des finances publiques pour les années 2018 à 2022; JORF, 23.1.2018, tekst nr 1). Prantsuse Vabariik viitab ka 4. septembri 2018. aasta määrusele, millega kehtestatakse loetelu erinevatest keskvalitsusasutustest, kellel on keelatud võtta krediidiasutustelt laenu, mille tähtaeg ületab 12 kuud, või emiteerida võlaväärtpaberit, mille tähtaeg ületab seda tähtaega (arrêté du 4 septembre 2018 fixant la liste des organismes divers d’administration centrale ayant interdiction de contracter auprès d’un établissement de crédit un emprunt dont le terme est supérieur à douze mois ou d’émettre un titre de créance dont le terme excède cette durée; JORF nr 230, 5.10.2018, tekst nr 22).

113    Seisukohtades edasikaevatud kohtuotsusest tehtavate järelduste kohta väidab IFPEN, et komisjoni enda hinnangul oli võimatu kohaldada eelise esinemise eeldust, mida Euroopa Kohus kinnitas 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), ja seda ka tulevikus. See nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 200, kus komisjon järeldas oma analüüsis IFPENi võimaliku eelise kohta suhetes pankade ja finantsasutustega, täpsustades vaidlustatud otsusest hilisemate suhete osas, et komisjon „ei saa prognoosida turuosaliste käitumist tulevikus ega seda, kuidas muutub nende kujutlus riigitagatise mõjust avalik-õigusliku asutuse IFP makseviivituse riskile“. IFPEN on seisukohal, et järeldus, et kasutatud ei ole eeldust, kehtib seda enam, et vaidlustatud otsuses ei jõudnud komisjon mingile selgele järeldusele seoses eelise olemasoluga tema kasuks. Näiteks, kuigi ELTL artikli 107 kohaselt peab komisjon, kellel lasub tõendamiskoormis, tõendama eelist, mitte eelise võimalust, piirdus komisjon sellega, et mineviku osas viitas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 199 ainult võimalikule, mitte realiseerunud eelisele ja tuleviku osas otsuse põhjenduses 200 võimatusele prognoosida turuosaliste käitumist tulevikus.

114    Igal juhul leiab IFPEN, et eelise esinemine lihtne eeldus ei ole ümber lükatud mitte ainult mineviku osas, nagu näitab nende laenude maksumuse analüüs, mis ta võttis oma staatuse muutmisest kuni 2018. aasta novembrini, vaid ka tuleviku osas.

115    Viimases küsimuses väidab IFPEN, et tema tulevikus saadava eelise ebatõenäolisust kinnitavad kõik komisjonile haldusmenetluses konteksti kohta Prantsuse ametiasutuste esitatud andmed. IFPEN viitab siinkohal kolmele konkreetsele asjaolule. Esiteks asjaolu, et tema avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks ümberkujundamine ei mõjutanud tema finantsolukorda või rahastamistingimusi vastavalt üldisele järjepidevuse põhimõttele, mis on ette nähtud 13. juuli 2005. aasta seaduse artiklis 95-VI. Teiseks, IFPENi suurepärane finantsjuhtimine väljendus tema oma ressursside pidevas kasvus. Kolmandaks ei ole viimase viie aasta jooksul võetud laenu, mille tähtaeg ületab aasta, ja võetud on ainult üks väga väikeses summas laen, mille tähtaeg ei ületa ühte aastat; nendele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 197 ja 198.

116    Prantsuse Vabariigi argumentidele sarnaselt väidab IFPEN, et IFPENi kasuks tulevase eelise tõenäosuse puudumine on pealegi tõendatud 28. septembri 2010. aasta artikliga 12.

117    Lisaks ei saa IFPENi arvates väita, et Prantsuse Vabariigil ja temal endal oli haldusmenetluses mitu korda võimalus teavitada komisjon selle teksti olemasolust, kuna see avaldati 29. detsembril 2010 ehk enam kui kuu aega pärast seda, kui Prantsuse ametiasutused vastasid viimasele teabenõudele, mis neile haldusmenetluses saadeti, ega ka seda, et selle teksti haldusmenetluses esitamata jätmine on seletatav sooviga kasutada seda kohtumenetluses.

118    Lõpuks väidab IFPEN, et komisjoni argument, mille kohaselt 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikkel 12, milles küll vähendatakse struktuurselt tema laenuvõimalusi, ei välista võimalust, et suur laen annab talle eelise ühe aasta jooksul, on ümber lükatud kolme panga esitatud andmetega.

119    Komisjon väidab oma seisukohtades edasikaevatud kohtuotsusest tehtavate järelduste kohta, et Euroopa Kohus kinnitas, et ta ei ole kohustatud tõendama tagatise tegelikku mõju IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega, kuna esines lihtne eeldus, et see tagatis kujutab nendes suhetes endast eelist. Komisjoni hinnangul ilmneb edasikaevatud kohtuotsusest, et selle eelduse ümberlükkamiseks ei piisa selle näitamisest, et tagatisel ei olnud minevikus mingit tegelikku mõju IFPENi suhetele pankade ja finantsasutustega, vaid tõendada tuleb ka seda, et arvestades avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva tagatise majanduslikku ja õiguslikku konteksti, ei saa viimane tõenäoliselt tulevikus sellest tagatisest mis tahes tegelikku majanduslikku eelist.

120    Komisjon vaidles kohtuistungil vastu IFPENi argumendile, mille kohaselt ei kasutanud ta vaidlustatud otsuses eeldust, mis puudutab eelist IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega.

121    Veel väidab komisjon, et vastavalt kohtupraktikale tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata argumendid, mille Prantsuse Vabariik ja IFPEN esitasid tuleviku osas eelduse ümberlükkamiseks, kuna nende aluseks on vaidlustatud otsusest hilisemad asjaolud või asjaolud, mida Prantsuse Vabariik ja IFPEN ei teinud talle teatavaks haldusmenetluses, kuigi selles menetluses vahetati teavet IFPENile kohaldatavate riigisiseste õigusnormide teemal mitu korda.

122    Lisaks vaidleb komisjon vastu Prantsuse Vabariigi ja IFPENi argumentidele – kui need on vastuvõetavad –, mille kohaselt võis 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikkel 12 lükata tuleviku osas ümber eelduse, et IFPENil oli suhetes pankade ja finantsasutustega eelis.

123    Sellega seoses tuleb märkida, et nagu otsustas Euroopa Kohus edasikaevatud kohtuotsuses, lubas juba ainuüksi asjaolu, et IFPENil oli riigitagatis, komisjonil tugineda eelise olemasolu eeldusele, mida Euroopa Kohus on kinnitanud 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), kuivõrd see eeldus põhineb ideel, et tänu oma staatusega kaasnevale tagatisele saab või võib saada avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus soodsamad rahalised tingimused kui need, mida finantsturgudel tavaliselt pakutakse (edasikaevatud kohtuotsuse punkt 116).

124    Samuti tuleb märkida, et vastupidi IFPENi väidetule kasutas komisjon tõesti käesolevas asjas arutluskäiku, mis rajaneb eeldusel, et esineb eelis IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega.

125    Seega kõigepealt pärast Prantsuse Vabariigi esitatud andmete analüüsimist vaidlustatud otsuse põhjendustes 196–198 järeldas komisjon otsuse põhjenduses 199, et selline eelis ei konkretiseerunud ajavahemikus IFPENi staatuse muutumisest kuni 2010. aastani.

126    Seejärel, vaidlustatud otsuse põhjenduses 200 täpsustas komisjon, et järeldus, mille kohaselt riigitagatis ei andnud vaatlusalusel perioodil IFPENile eelist suhetes pankade ja finantsasutustega, kehtis vaid mineviku kohta, kuna ta „ei saa prognoosida turuosaliste käitumist tulevikus ega seda, kuidas muutub nende kujutlus riigitagatise mõjust [IFPENi] makseviivituse riskile“.

127    Samuti vaidlustatud otsuse põhjenduses 200 täpsustas komisjon, et „Prantsusmaa ametiasutused [peavad] edastama iga-aastastes aruannetes, mida nad on kohustatud edaspidi komisjonile esitama, [IFPENi] laenu suuruse, laenutingimustega seotud teabe ning tõendi, et need laenud vastavad turutingimustele või lisama vastava brutotoetusekvivalendi, kui nad hindavad tagatise mõju maksimumsummasid vastavalt analoogsetele meetoditele, mida on kirjeldatud [vaidlustatud otsuses]“.

128    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 200 nähtub niisiis, et komisjon eeldas kaudselt kuid vältimatult eelise olemasolu IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega, asudes seisukohale, et ta ei saanud sellist eelist välistada tulevikus, ja nähes seetõttu ette Prantsuse ametiasutustele kohustuse tõendada, et see eelis ei teki ja et kui see tekib, jääb see tagatise lubatud maksimaalse mõju piiresse.

129    Olgu meenutatud, et nagu täpsustas Euroopa Kohus edasikaevatud kohtuotsuses, tuleb sellise eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et arvestades asjasse puutuva avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasneva tagatise majanduslikku ja õiguslikku konteksti, ei ole avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus saanud minevikus ega saa tõenäoliselt ka tulevikus sellest tagatisest mingit tegelikku majanduslikku eelist (edasikaevatud kohtuotsuse punkt 117).

130    Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon ise tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduses 199, et ajavahemikus IFPENi ümberkujundamisest avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks 2010. aastani eelis IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega ei konkretiseerunud ja seega möönis, et mineviku osas oli eelise esinemise eeldus ümber lükatud.

131    Seega tuleb kontrollida, kas Prantsuse Vabariigi ja IFPENi esitatud argumendid saavad ümber lükata eelise esinemise eelduse tuleviku osas edasikaevatud kohtuotsuses Euroopa Kohtu kehtestatud tingimustel, mis ära toodud eespool punktis 129.

132    Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust hindama seda teavet arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (vt 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, C‑472/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:885, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Järelikult tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata IFPENi argumendid talle ajavahemikus 2011–2018 pankade antud laenutingimuste analüüsi kohta ning IFPENi toimingute kohta pankades, et tõendada, et lühiajaline krediidiliin oleks talle antud 2016. aastal turul kehtivatel kaubandustingimustel, kuna need argumendid põhinesid vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisemal teabel. Sama kehtib ka Prantsuse Vabariigi argumendi kohta, mille kohaselt teatavatele avalik-õiguslikele asutustele 28. detsembri 2010. aasta seaduse artiklis 12 kehtestatud keeld võtta krediidiasutustelt laenu, mille tähtaeg on üle 12 kuu, võeti automaatselt üle vaidlustatud otsusest hilisematesse riigi rahanduse planeerimise seadustesse.

134    Seoses Prantsuse Vabariigi argumendiga 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikli 12 kohta tuleb meelde tuletada, et vastavalt kohtupraktikale on komisjon kohustatud viima vaatlusaluste meetmete uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid lõpliku otsuse tegemiseks (vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon, T‑53/16, EU:T:2018:943, punktid 223 ja 224 ning seal viidatud kohtupraktika).

135    Samas tuleb meelde tuletada ka seda, et kohtupraktika kohaselt ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse võimalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida oleks võidud talle esitada haldusmenetluse käigus, aga mida ei esitatud, sest komisjon ei ole kohustatud uurima omal algatusel ja oletustele tuginedes, millist teavet oleks võidud talle esitada (vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon, T‑53/16, EU:T:2018:943, punkt 223 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Käesolevas asjas tuleb märkida, et pooled on üksmeelel küsimuses, et Prantsuse Vabariik ja IFPEN ei teinud seda teksti komisjonile teatavaks ametlikus uurimismenetluses ning toimikust ei nähtu, et komisjon oli sellest tekstist vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal teadlik.

137    Seega tuleb nentida, et Prantsuse Vabariigi argument, mis käsitleb 28. detsembri 2010. aasta seaduse artiklit 12, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

138    Prantsuse Vabariigi argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

139    Esimesena tuleb märkida, et käesolevas asjas ei oma tähtsust Prantsuse Vabariigi viidatud kohtupraktika, mis tuleneb 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38).

140    Nimelt, kuigi Euroopa Kohus otsustas 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38) punktis 72, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise Üldkohus tagab nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist lähtuvalt hagejate esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki viimaste esitatud tõendeid, olgu need tehtud otsusest varasemad või hilisemad, olgu need esitatud eelnevalt haldusmenetluses või esimest korda Üldkohtu menetluses, niivõrd kuivõrd need tõendid on komisjoni otsuse seaduslikkuse kontrollimisel asjakohased (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 72).

141    Ent eespool esitatud 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38) punkti 72 enda sõnastusest nähtub, et see kohtupraktika käsitleb ELTL artiklite 101 ja 102 alusel vastu võetud otsuste seaduslikkuse kontrolli, mitte artikli 107 alusel vastu võetud otsuste seaduslikkuse kontrolli.

142    Teisena, Prantsuse Vabariik ei saa väita, et eelduse, et IFPENil on eelis suhetes pankade ja finantsasutustega, ümberlükkamiseks peab tal olema lubatud Üldkohtus tugineda 28. jaanuari 2010. aasta seaduse artikli 12 tekstile juba ainuüksi seetõttu, et ta ei saanud sellele tugineda ametliku uurimismenetluse staadiumis, sest selle käigus eelduse teemal mingit arutelu ei toimunud.

143    Nimelt tuleb nentida, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses märkis komisjon, et hoolimata Prantsuse ametiasutuste esitatud selgitustest, võttes arvesse selle riigitagatise tunnuseid, mis on IFPENil tänu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele, ei saanud ta välistada, et IFPENil on majanduslik eelis, mis on seotud võimalusega, et riik sekkub viimase abinõuna. Komisjon täpsustas samuti, et see eelis tulenes sellest, et võlausaldajate hinnang krediidi tagasimaksmise riskile oli tänu piiramatu riigitagatise olemasolule soodsam ja see võis väljenduda paremates laenutingimustes. Järelikult pidi Prantsuse Vabariik, kes osales ametlikus uurimismenetluses, esitama teabe, mis tema arvates lükkab ümber selle menetluse algatamise otsuses komisjoni antud hinnangu majandusliku eelise olemasolu kohta IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega, sh vajaduse korral 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikli 12 teksti.

144    Igal juhul, kui eeldada, et Prantsuse Vabariik võib tugineda 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikli 12 tekstile käesolevas menetluses, tuleb tõdeda, et see iseenesest ei saa ümber lükata eeldust, et IFPENil oli suhetes pankade ja finantsasutustega eelis ajal, mil komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse.

145    Nimelt oli 28. detsembri 2010. aasta seaduse artikli 12 lõikes 1 sätestatud, et „[o]lenemata nendele kohaldatavate tekstide mis tahes vastupidisest sättest ei tohi krediidiasutuselt võtta laenu, mille tähtaeg ületab 12 kuud, ega emiteerida võlaväärtpaberit, mille tähtaeg ületab seda tähtaega, Prantsuse asutused, mis kuuluvad keskvalitsusasutuste kategooriasse nõukogu 25. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2223/96 ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta tähenduses, peale riigi, Caisse d’amortissement de la dette sociale’i, Caisse de la dette publique’i ja Société de prises de participation de l’État“ ning „[m]ajandus ja eelarveministri ühise määrusega kehtestatakse nende asutuste loetelu, kelle suhtes seda keeldu kohaldatakse“.

146    Seega tuleb märkida, et vastupidi kohtuistungil Prantsuse Vabariigi väidetule ei võimalda pelk viide nõukogu 25. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2223/96 ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta (EÜT 1996, L 310, lk 1; ELT eriväljaanne 10/02, lk 3) tähenduses keskvalitsusasutuste kategooriale järeldada, et see säte oli IFPENi suhtes kohaldatav, kuna selles sättes endas oli ette nähtud, et nende asutuste loetelu, kelle suhtes see on kohaldatav, kehtestatakse ministri määruses.

147    Veel on oluline märkida, et vastuseks Üldkohtu küsimusele täpsustas Prantsuse Vabariik, et IFPEN oli kantud Prantsuse ametiasutuste loetellu, kes kuuluvad keskvalitsusasutuste kategooriasse, keda on silmas peetud 28. detsembri 2010. aasta seaduse artiklis 12, ja mis on lisatud 28. septembri 2011. aasta määrusele, millega kehtestatakse loetelu erinevatest keskvalitsusasutustest, kellel on võtta keelatud krediidiasutustelt laenu, mille tähtaeg ületab 12 kuud, või emiteerida võlaväärtpaberit, mille tähtaeg ületab seda tähtaega (arrêté du 28 septembre 2011 fixant la liste des organismes divers d’administration centrale ayant interdiction de contracter auprès d’un établissement de crédit un emprunt dont le terme est supérieur à douze mois ou d’émettre un titre de créance dont le terme excède cette durée; JORF nr 232, 6.10.2011, lk 16907).

148    Mis puudutab IFPENi argumenti, mille kohaselt haldusmenetluses Prantsuse ametiasutuste poolt komisjonile esitatud konteksti puudutavad asjaolud, mida on nimetatud eespool punktis 115, olid piisavad, et lükata tuleviku osas ümber eelise esinemise eeldus tema suhetes pankade ja finantsasutustega, siis tuleb märkida, nagu teeb komisjon, et need asjaolud, mis puudutasid minevikku, olid ebapiisavad, et välistada eelise olemasolu tulevikus, kuna IFPENi põhikiri sisaldas sätet, mis nägi talle ette võimaluse võtta laenu ilma ajalise või suuruse piiranguta.

149    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et Prantsuse Vabariik ja IFPEN ei ole tuleviku osas suutnud ümber lükata eeldust, et esineb eelis IFPENi suhetes pankade ja finantsasutustega.

150    Seega tuleb nentida, et komisjon leidis õigesti, et riigitagatis, mis oli IFPENil tänu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele, andis talle majandusliku eelise.

151    Seega, hoolimata eespool punktis 105 tehtud järeldusest, mille kohaselt ei täitnud komisjon tõendamiskohustust seoses eelise olemasoluga, mille IFPEN võis saada kaudsest ja piirmatust riigitagatisest suhetes tarnijate ja klientidega, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väited, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 ja mis puudutavad IFPENi eelise olemasolu ja arvutamist.

 Väited, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 ja mis puudutavad eelise ülekandmist IFPENi tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat

152    Argumendid, mis puudutavad IFPENi avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusega kaasnevast kaudsest ja piiramatust riigitagatisest tuleneva väidetava eelise ülekandmist tema eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat, on esitatud kohtuasjas T‑157/12 esitatud hagi teise väite teises osas ning kohtuasjas T‑479/11 esitatud hagi kolmanda väite teises osas.

153    IFPEN ja Prantsuse Vabariik väidavad, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et majanduslik eelis, mis oli IFPENil väidetavalt riigitagatise tõttu, kanti üle tema eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat.

154    IFPEN märgib sellega seoses, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud. Veel väidab ta, et kuna komisjon peab igas otsuses hindama juhtumi eripäraseid asjaolusid, on sobimatu ja põhjendamatu see, et ta rajas vaidlustatud otsuses järgitud arutluskäigu analoogiale komisjoni 21. detsembri 2005. aasta otsuses C(2005) 5412 final riigiabi 531/2005 kohta – Prantsusmaa – La Banque Postale’i loomiseks ja töö korraldamiseks võetavad meetmed (edaspidi „Banque postale’i otsus“) järgitud arutluskäiguga. Sellega seoses märgib ta, et selles otsuses võeti arvesse La Poste’i kontserni toimimise erilist struktuuri, mis erineb kontserni IFPEN omast, ja et IFPENi ja tema tütarettevõtjate tegevuse teaduslik laad ei ole postitegevusega kuidagi võrreldavad. Veel väidab IFPEN, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 246 nähtub, et kuna komisjon ei leidnud jälge eelise ülekandmist tema raamatupidamises, tugines ta selle ülekandmise tõendamisel ainult eeldusele, et eelis kanti üle sellega, et tütarettevõtjatelt ei nõutud sisse kulusid seoses nendele IFPENi osutatud teenuste riigitagatisega hõlmamisega.

155    Prantsuse Vabariik väidab esiteks, et komisjon tõlgendas Banque postale’i otsust valesti ja teiseks jättis tähelepanuta asjaolu, et teenuste osutamise ja teadustegevuse teenuste IFPENi poolt osutamise eest esitati arve IFPENi kantud kulude alusel, millele lisati marginaal, ning seega et kaubandussuhted IFPENi ja tema tütarettevõtjate vahel sõlmiti tavalistes turutingimustes. Prantsuse Vabariik väidab samuti, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi hindamisvea, kui ta leidis, et otsuses 2009/157/EÜ järgitud arutluskäik oli ülekantav IFPENi ja tütarettevõtjate suhetele tervikuna, kuigi ta oleks pidanud piirduma ainult suhetega, mis loodi IFPENi ja tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat sõlmitud ainuõiguslike lepingute raames.

156    Veel väidab Prantsuse Vabariik, et erinevalt komisjoni väidetust nähtub vaidlustatud otsuse resolutsioonist, et eelise tütarettevõtjatele ülekandmise küsimus on ülejäänud otsusest lahutamatu.

157    Komisjon väidab, et eelise ülekandmise küsimus on teisejärguline selle tõendamiseks, et IFPEN sai riigiabi, mis tuleneb avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusest, ning selle eesmärk saab olla vaid vaidlustatud otsuse osaline tühistamine, st osas, mis puudutab abi ülekandmist tütarettevõtjatele. Komisjoni arvates on eelise IFPENi tütarettevõtjatele võimaliku ülekandmise küsimus lahutamatu eelnevast küsimusest, kas IFPENil on eelis.

158    Komisjon vaidleb veel vastu Prantsuse Vabariigi ja IFPENi argumentidele ning palub käesolevad väited tagasi lükata.

159    Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 4 puudutab IFPENi tehnosiirde hõlmamist riigitagatisega valdkondades, mis on ette nähtud tema tütarettevõtjatega Axens ja Prosernat sõlmitud ainuõiguslike lepingutega.

160    Olgu märgitud, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 249 ja 250, on IFPENile antud riigitagatisega hõlmamisest tulenev majanduslik eelis Axens ja Prosernat ainuõigusliku tegevuse valdkondades, valikuline eelis, kuna see teeb tütarettevõtjatele IFPENi tehnoloogia ja inimressursid ja materiaalsed vahendid kättesaadavaks soodsamatel tingimustel kui nende konkurentidel.

161    Järelikult on IFPENi eelise tütarettevõtjatele Axens et Prosernat ülekandmise tõendamine vajalik, et kvalifitseerida ELTL artikli 107 lõike 1 alusel riigiabiks meede, mida puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 4.

162    Samuti tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 5 puudutab IFPENi lepingulise teadustegevuse ning nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele osutatud teenuste hõlmamist riigitagatisega.

163    Olgu märgitud, et juba oma määratluse poolest ei eelda selle meetme riigiabiks kvalifitseerimine, et tõendatakse IFPENi eelise ülekandmist tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat seoses IFPENi lepingulise teadustegevuse ja nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele osutatud teenustega väljaspool ainuõiguslikes lepingutes ette nähtud valdkondasid.

164    Seevastu on oluline toonitada, et IFPENi eelise ülekandmise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat tõendamine on määrava tähtsusega, et kvalifitseerida riigiabiks IFPENi lepingulise teadustegevuse ja nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele osutatud teenuste riigitagatisega hõlmamine viimastega sõlmitud ainuõiguslikes lepingutes ette nähtud valdkondades. Nimelt sellel viimasel juhul on abisaajateks IFPENi tütarettevõtjad Axens ja Prosernat, kuna ainuõiguslike lepingute tõttu saab IFPEN neid teenuseid osutada vaid neile.

165    Sellest järeldub, et nagu väidab sisuliselt komisjon, tuleb väide, et eelise ülekandmist ei ole tõendatud, edutuna tagasi lükata osas, milles vaidlustatakse vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 5 kirjeldatud meetme riigiabiks kvalifitseerimine, kuna see puudutab IFPENi lepingulise teadustegevuse ja nii kolmandatele isikutele kui ka oma tütarettevõtjatele osutatud teenuste riigitagatisega hõlmamist väljaspool ainuõiguslikes lepingutes ette nähtud valdkondasid.

166    Prantsuse Vabariigi esitatud väiteid tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

167    Esimesena, mis puudutab IFPENi etteheidet, mille kohaselt tugines komisjon vääralt IFPENi eelise ülekandmise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat tõendamisel sobimatule analoogiale arutluskäiguga, mida kohaldati Banque postale’i otsuses, ning järelikult rikkus ta põhjendamiskohustust, siis tuleb märkida, et selle etteheite aluseks on ekslik eeldus.

168    Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjenduses 240, et „võttes arvesse, et Prantsuse õiguses puudub aktsionäri üldine vastutus tütarettevõtjate tegude eest äriühingute kontsernis, [ei saa] väita, et [IFPENi] ja seega Prantsuse riiki võiks pidada vastutavaks võlanõuete eest, mis kolmandatel isikutel on seoses äriühingu Axens ja Prosernat majandustegevusega, eelkõige juhul, kui viimaste suhtes on algatatud likvideerimismenetlus“.

169    Komisjon välistas seega, et Axens ja Prosernat võiksid kasu saada selle eelise otsesest ülekandmisest, mis IFPENil oli väidetavalt suhetes võlausaldajatega.

170    Komisjon leidis siiski vaidlustatud otsuse põhjendustes 241–247, et Axens ja Prosernat said kasu eelise kaudsest ülekandmisest, vastavalt järgmisele arutluskäigule:

„(241)      Siiski tuleks märkida vastavalt põhjenduses meenutatule, et kuigi komisjon otsustas […], et aktsiaseltsina kehtib La Banque Postale’i (postipanga) suhtes tavaõigus äriühingute saneerimise ja likvideerimise küsimuses ning seega ei ole tal riigi piiramatut tagatist, pidas komisjon siiski vajalikuks käsitleda seda, millist mõju võis avaldada ainuaktsionärile antud riigitagatise ülekandmine tütarettevõtjatele.

(242)      Täpsemalt hindas komisjon, et kontserni toimimise struktuur põhjustab aktsionäri (La Poste) ja tütarettevõtja (La Banque Postale) vahel vahendite ülekandmist, kuna ühendatud on järgmiste tegurite mõju: i) tütarettevõtja kasutab inimressursse ja vahendeid, mida emaettevõtja on kättesaadavaks teinud ning ii) nende vahendite eest tasutakse emaettevõtja toetatud hinda, mistõttu juhul, kui majanduslik eelis on La Poste’i kulu vähendav, väheneks postipanga makstud tasu emaettevõtjale konkurentsi tõttu, tuues kaasa majandusliku eelise (vähemalt osalise) ülekandmise tütarettevõtjale.

(243)      Komisjon leiab samamoodi kui riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool), et teatav ülekandmine toimus ja nimelt tariifide valikul, mida avalik-õiguslik asutus IFP kasutas äriühingutele Axens ja Prosernat nende ainuõiguslikus tegevusvaldkonnas osutatud teenuste puhul, mistõttu kontsernisisesed ärisuhted ei allunud turuloogikale, vaid pakkusid hoopis tütarettevõtjate majandustegevuse ristsubsideerimise võimalust emaettevõtja kasutusse antud riiklike vahendite kaudu.

(244)      Komisjon pidas eespool viidatud La Banque Postale’i juhtumis vajalikuks, et Prantsusmaa ametiasutused võtavad kohustuse seada sisse süsteem, mis ei võimalda emaettevõtja võimalikku eelist kasutada tütarettevõtjate tasandil […].

(245)      Prantsusmaa ametiasutused on kõnealusel juhul võtnud avalik-õigusliku asutuse IFP tütarettevõtjate (Axens, Beicip-Franlab ja Prosernat) laenutingimuste osas kohustuse teha laenulepingutesse (kõikide lepinguga hõlmatud instrumentide kohta) iga tehingu puhul järgmine kirjalik märge: „vastavalt Prantsusmaa õigusele (eriti tulenevalt õigusaktiga antud sõnaselge loa vajadusest iga tagatise puhul) ei ole käesoleval finantstehingul ühtegi otsest ega kaudset riigitagatist“.

(246)      Komisjon on märkinud riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) seoses inimressursside ja materiaalsete vahenditega, mida emaettevõtja on tütarettevõtjate kasutusse andnud, et „juhul kui majandustegevust subsideeritakse, tuleneb see asjaomaste tütarettevõtete poolt emaettevõttele makstavate tasude suurusest ning kajastub IFP raamatupidamises” […]. Avalik-õigusliku asutuse IFP raamatupidamist analüüsides ei ole komisjon riigiabi C 51/05 käsitlevas otsuses (millele on viidatud eespool) 2006. aasta puhul ning Prantsusmaa ametiasutuste esitatud iga-aastastes aruannetes järgnevate aastate puhul ainsate kuluelementidena veel arvesse võtnud neid, mis on seotud avalik-õigusliku asutuse IFP poolt tütarettevõtjatele osutatud teenuste hõlmamisega piiramatu tagatisega. Riigile ei makstud [tagatistasu täitmisgarantii ja vähemalt parima jõupingutuse tegemise tagatise eest], samuti ei olnud võimalik seda tarifitseerida tütarettevõtjatele osutatud teenustes.

(247)      Seetõttu tuleks asuda seisukohale, et avalik-õigusliku asutuse staatusest tulenev majanduslik eelis kanti antud juhul üle selle eraõiguslikele tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat.“

171    Veel täpsustas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 269, et „[IFPENi] lepingulise teadustegevuse osutamise tariifid määratakse kindlaks, võttes aluseks nende kogumaksumuse, mille suhtes kohaldatakse marginaali, mille määr kõigub sõltuvalt tulemustest, mis saadakse […] läbirääkimistel kliendiga“ ning et „[s]ee näib olevat ainus kuluelement, mida [IFPEN] ei ole arvesse võtnud ja mis vastab täpselt [IFPENi] täitmisgarantii (või parima [jõupingutuse tegemise tagatise]) [tasule]“.

172    Eeltoodud põhjendustest nähtub, et IFPENi eelise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat ülekandmise tõendamine rajaneb järeldusel, et nendele tütarettevõtjatele osutatud IFPENi teenuste hinnad olid alla löödud, mis tuleneb esiteks otsusest 2009/157, milles komisjon tuvastas poorsuse olemasolu, eelkõige Axensi ja Prosernat’ ainuõiguslikes valdkondades, mis võimaldas ristsubsideerimist seoses 2006. aastaga, ning teiseks asjaolust, et iga-aastastest aruannetes, mille Prantsuse ametiasutused esitasid aastate 2007–2009 kohta, et tõendada, et tütarettevõtjatele IFPENi osutatud teenuste hinnad olid kooskõlas turuhinnaga, ei võta arvesse asjaolu, et IFPEN ei esitanud oma tütarettevõtjatele kui klientidele arveid nende teenuste hõlmamise eest riigitagatisega, mis tal on tänu avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatusele.

173    Sellest järeldub, et vastupidi IFPENi väitele ei tuginenud komisjon IFPENi eelise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat ülekandmise tõendamisel pelgale analoogiale arutluskäiguga, mida ta kasutas Banque postale’i otsuses, vaid võttis arvesse kontserni IFPEN sisesuhetele omaseid asjaolusid.

174    Sellega seoses tuleb edutuna tagasi lükata Prantsuse Vabariigi etteheide, mille kohaselt tõlgendas komisjon Banque postale’i otsust valesti.

175    Teisena, arvestades eespool punktis 172 tehtud järeldust arutluskäigu kohta, millele komisjon tugines, et tõendada IFPENi eelise ülekandmist tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka IFPENi argument, mille kohaselt tugines komisjon selle tõendamisel ainult selle eelise ülekandmise eeldusele, mis seisnes selles, et sisse ei nõutud kulusid, mis olid seotud IFPENi teenuste tütarettevõtjatele osutamise riigitagatisega hõlmamisega.

176    Kolmandana, mis puudutab Prantsuse Vabariigi argumenti, mille kohaselt sisuliselt komisjon ei saanud tugineda otsusele 2009/157, et tõendada IFPENi eelise tütarettevõtjatele ülekandmist lepingulise teadustegevuse teenuste osutamisel ja tütarettevõtjatele IFPENi teenuste osutamisel väljaspool viimaste ainuõiguslikke valdkondi, siis tuleb nentida, et kuna see ei puuduta eelise ülekandmist ainuõiguslike lepingutega hõlmatud valdkondades, tuleb see eespool punktis 165 esitatud põhjusel edutuna tagasi lükata.

177    Neljandana, Prantsuse Vabariik heidab komisjonile ette seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolu, et teenuste osutamise ja lepingulise teadustegevuse teenuste eest esitas IFPEN oma tütarettevõtjatele arve turutingimustel.

178    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et komisjon võttis seda asjaolu arvesse seoses IFPENi eelise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat ülekandmise tõendamisega väljaspool viimaste ainuõigusliku tegevuse valdkonda. Seega nagu märgib komisjon kostja vastuses, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 269, et kuigi IFPENi hindade kehtestamise viisi kirjeldus, mille Prantsuse ametiasutused esitasid, tõendab, et IFPENi lepingulise teadustegevuse teenuste hindade kehtestamine väljaspool ainuõiguslikke suhteid oma tütarettevõtjatega toimus nende täieliku omahinna alusel, millele kohaldati marginaali, ei mainitud selles siiski riigile piiramatu tagatise tasuna makstavat riskipreemiat.

179    Teiseks, nagu väidab ka komisjon, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 246, et komisjon tugines IFPENi eelise tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat nende ainuõigusliku tegevuse valdkonnas ülekandmise tõendamise küsimuses otsusele 2009/157, mille põhjendustest 146 ja 147 nähtub, et tasud, mille Axens ja Prosernat maksid IFPENile soorituste eest nende ainuõiguslikes valdkondades, olid nende omahinnast madalamad ja tõid kaasa riigiabi ülekandmise. Tuleb aga märkida, et Prantsuse Vabariik ei vaidlustanud käesolevas menetluses otsust 2009/157 ja ta ei ole kahtluse alla seadnud ka viimase järeldusi, mis puudutavad tasusid, mida Axens ja Prosernat maksid IFPENile soorituste eest nende ainuõiguslikes valdkondades.

180    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Prantsuse Vabariigi etteheide, mille kohaselt ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et teenuste osutamise ja lepingulise teadustegevuse teenuste eest esitas IFPEN oma tütarettevõtjatele arve turuhindadega.

181    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väited, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja mis puudutavad IFPENi eelise ülekandmist tema tütarettevõtjatele Axens ja Prosernat.

 Väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 ja mis puudutab riigi ressursside ülekandmise olemasolu

182    Kohtuasja T‑157/12 hagi teise väite kolmandas osas esitatud argumendis väidab IFPEN täiendava võimalusena, et tema eelise ja piiramatust riigitagatisest tulenevate riigi ressursside ülekandmise vahel ei olnud piisavat seost. Olenemata sellest, kas tegemist on suhtega tarnijate või klientidega, on seos ühelt poolt väidetava hinnaalanduse või väidetava täitmisgarantii ja teiselt poolt riigi ressursside ülekandmise vahel objektiivselt kunstlik ning täielikult üles ehitatud oletustele, mis ei põhine mingil objektiivsel teabel.

183    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi IFPENi argumendid on esitatud tema hagi selles osas, mis puudutab eelise olemasolu, puudutavad need ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi olemasolu ühte teist tingimust, st riigi ressursside kasutamist.

184    Veel tuleb täheldada, et need argumendid puudutavad üksnes IFPENi suhteid tarnijate ja klientidega.

185    Järelikult tuleb käesolev väide edutuna tagasi lükata, kuna Üldkohus tuvastas eespool punktis 105, et komisjon ei tõendanud, et IFPENi saadud kaudne ja piiramatu riigitagatis andis või oleks võinud suhetes tarnijate ja klientidega anda eelise ainult IFPENile.

 Väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta

186    IFPEN esitab argumendid proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta kohtuasja T‑157/12 hagi viiendas väites.

187    Argumendid on esitatud kahes väiteosas. Esimeses osas väidab IFPEN sisuliselt, et kuna komisjon ei ole suutnud esitada objektiivset tõendit avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste kasuks kaudse ja piiramatud riigitagatise olemasolu kohta ning seega rajas oma arutluskäigu reale kontrollimata oletusele, on ebaproportsionaalne nõue, et avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse loomisel tuleb automaatselt täita eelneva teatamise kohustus ja edaspidi esitada rida raamatupidamislikke haldusaruandeid. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine on seda ilmsem, et esiteks on avalik-õiguslikele tööstus- ja kaubandusasutustele kohaldatavad põhimõtted Rooma lepingust varasemad ja et Prantsuse valitsus tugines tugevale õiguslikule argumentatsioonile, et tõendada, et komisjoni tees on väär, ning teiseks esitas Prantsuse valitsus piisava lahenduse, et hajutada komisjoni kahtlused seoses tagatise olemasoluga avalik-õiguslikel tööstus- ja kaubandusasutustel, pakkudes välja 16. juuli 1980. aasta seaduse rakendusmääruse muutmise.

188    Teises osas väidab IFPEN, et vaidlustatud otsuses kehtestatakse Prantsuse ametiasutustele ja järelikult temale endale teatud arvu kohustuste täitmine, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalsed võrreldes taotletava eesmärgi kui ka tema juhtumil avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatuse mõju väga piiratud ulatusega.

189    Seega esimesena märgib IFPEN, et vaidlustatud otsuses on Prantsuse ametiasutustele ja seega ka temale kehtestatud kohustus esitada igal aastal alates 1. jaanuarist 2010 ja kuni ainuõiguslike lepingute kehtivuse lõpuni iga-aastane finantsaruanne, mis sisaldab otsuse artiklis 5 loetletud andmeid. Ent esiteks on IFPEN seisukohal, et komisjoni nõutud toiming lisada iga-aastasesse aruandesse hinnang väidetava piiramatu tagatise suurendava mõju kohta, mis vastab tarnijate soodsamale hinnangule IFPENi maksejõuetuse kohta ning sellele, et väidetavalt ei ole täitmisgarantii eest tasu makstud, tingib tema omaenda ressursside raiskamise, kuigi selline toiming on täiesti kunstlik ega vasta mingile majanduslikule tegelikkusele. See, et selline „suurendaja“ ei eksisteeri IFPENi raamatupidamises ja et komisjon ei ole suuteline pärast mitut aastat leidma aktsepteeritavaid võrdlusmäärasid, kinnitab „suurendaja“ mis tahes ettepaneku äärmist kunstlikkust või põhjendamatust. Teiseks, IFPEN märgib, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva ja käesoleva hagi esitamise vahelisel ajal teatasid Prantsuse ametiasutused vastavalt otsuse 2009/157 artikli 3 lõikele 2 rakendusuuringute lepingute uuendamisest tema ja tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat vahel viimaste ainuõiguslikes tegevusvaldkondades. IFPENi sõnul seab vaidlustatud otsus sõnaselgelt nende lepingute uuendamise kooskõlale positiivse hinnangu andmise tingimuseks vaidlustatud otsusest tervikuna kinnipidamise. Ent praktikas kehtestatakse vaidlustatud otsuses Prantsuse ametiasutustele kohustus esitada iga-aastane aruanne kuni ainuõiguslike lepingute kehtivuse lõpuni ehk kümne aasta jooksul, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades riigiabi – mille olemasolus võib põhjendatult kahelda – kontrolli eesmärki.

190    Teisena heidab IFPEN komisjonil ette seda, et ta kehtestas Prantsuse ametiasutustele kohustuse lisada IFPENi lepingutesse vaidlustatud otsuse artiklis 9 nimetatud tingimused, see on äärmiselt koormav meede ja seda enam põhjendamatu, et komisjon järeldas riigiabi olemasolu rea oletuste alusel, mida ei ole kinnitatud, ja ilmsete hindamisvigade tõttu.

191    Käesoleva väite esimese osaga seoses tuleb märkida, et väiteosa aluseks on eeldus, et komisjon ei tõendanud, et avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse staatus andis IFPENile kaudse ja piiramatu riigitagatise.

192    Ent esiteks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus otsustas 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217), et sellise tagatise olemasolu tõendamisel, mida ei näe ette ükski õigusakt ega leping, on komisjonil lubatud kasutada veenvate, täpsete ja kokkulangevate andmete kogumi meetodit, et kontrollida, kas riigisisesest õigusest tuleneb riigile tõepoolest kohustus kasutada omaenda ressursse avalik-õigusliku tööstus- ja äriasutuse kahjumi katmiseks, mis võib seega vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kujutada endast piisavalt konkreetset riigieelarvet koormavat majanduslikku riski (3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217, punkt 65).

193    Teiseks tuleb ka meenutada, et kui Üldkohus IFPENile 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Prantsusmaa vs. komisjon (C‑559/12 P, EU:C:2014:217) käesoleva vaidluse suhtes tehtavate järelduste kohta küsimusi esitas, täpsustas IFPEN 5. mai 2014. aasta kirjas, et ta leiab, et eespool punktis 192 esitatud kaalutlus on käesolevas asjas kohaldatav ja et ta loobub seega esimesest väitest, mis puudutab õigusnormi rikkumist ja mille kohaselt ületas komisjon piirid, mis on talle kehtestatud liikmesriigi õiguse tõlgendamisel riigiabi käsitlevate õigusnormide raames.

194    Järelikult tuleb käesoleva väite esimene osa selles osas, milles IFPEN ei võtnud seda tagasi, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

195    Käesoleva väite teises osas väidab IFPEN, et Prantsuse Vabariigile ja kaudselt temale enesele vaidlustatud otsuse artiklis 5 ja artikli 9 lõigetes 1–3 kehtestatud kohustused on ebaproportsionaalsed.

196    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (24. mai 2007. aasta kohtuotsus Maatschap Schonewille-Prins, C‑45/05, EU:C:2007:296, punkt 45).

197    Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artiklist 4 nähtub, et otsuse artikli 1 lõikes 4 kirjeldatud meede kujutab endast alates 1. jaanuarist 2010 kuni IFPENi ja tema tütarettevõtjate Axens ja Prosernat vaheliste ainuõiguslike lepingute kehtivuse lõpuni riigiabi, mis on siseturuga kokkusobiv tingimusel, et täidetakse otsuse artiklites 5 ja 6 ette nähtud tingimused.

198    Vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikest 1 nähtub, et „[r]iigiabi C 51/05 käsitleva otsuse artikli 4 lõikes 2 viidatud iga-aastases finantsaruandes on lisaks kõnealuse otsuse artikli 5 lõikes 1 juba nimetatud andmetele esitatud ka käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 loetletud andmed“.

199    Vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikes 2 on ette nähtud, et „[i]ga-aastases finantsaruandes esitatakse [IFPENi] asjaomase aasta jooksul võetud laenusumma, intressimäär ja lepingulised tingimused, samuti riigitagatisega seotud võimaliku intressitoetuse brutoekvivalendi hinnang, välja arvatud juhul, kui esitatakse tõend, et need laenulepingud on kooskõlas tavapäraste turutingimustega, kas võrreldes neid tingimusi [IFPENi] saadud tingimustega enne tema staatuse muutmist või täpsema meetodi põhjal, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud“.

200    Vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikes 3 on ette nähtud, et „[f]inantsaruandes esitatakse sellise vara ja teenuste summa, mida [IFPEN] on tarnijatelt ostnud käesoleva otsuse artikli 1 lõigetes 4 ja 5 nimetatud majandusteenuste osutamiseks asjaomasel aastal, ning maksimaalne hinnang, mis käsitleb abi brutoekvivalenti, mis tuleneb sellest, et tarnijad peavad ettevõtja makseviivituse riski väiksemaks“ ja et „[h]innangu andmiseks kohaldatakse ostude summa suhtes 2,5protsendilist kindlat määra või kasutatakse selleks täpsemat meetodit, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud“.

201    Vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikest 4 ilmneb, et „[i]ga-aastases finantsaruandes esitatakse käesoleva otsuse artikli 1 lõigetes 4 ja 5 viidatud [IFPENi] majandustegevusest saadud summa asjaomasel aastal ning maksimaalne hinnang, mis käsitleb abi brutoekvivalenti, mis tuleneb sellest, et [IFPEN] ei pidanud maksma tagatistasu täitmisgarantii või parima jõupingutuse tegemise tagatise eest, mida kõnealuste majandusteenuste saajatele pakutakse“ ning et „h]innangu andmiseks kohaldatakse teenuste summa suhtes 5protsendilist kindlat määra või kasutatakse selleks täpsemat meetodit, mille komisjon on eelnevalt heaks kiitnud“.

202    Nendest sätetest nähtub, et vaidlustatud otsuse artiklis 5 on IFPENile sisuliselt kehtestatud kohustused, mille eesmärk on kontrollida talle riigi antud abi kokkusobivust siseturuga. Selles artiklis on kohustatud seda asutust komisjonile aastapõhiselt esitama andmed tema võetud laenude tingimuste kohta, nende kaupade ja teenuste hindade kohta, mis ta on oma majandustegevuse läbiviimiseks omandanud tarnijatelt ja teenuseosutajatelt, koos maksimaalse abi ekvivalendi hinnanguga, ja viimaseks läbi viidud majandustegevusest saadud summa suuruse koos maksimaalse abi ekvivalendi hinnanguga.

203    Sellega seoses tuleb märkida, et kui riiklik meede on kvalifitseeritav ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks, kehtib selle suhtes ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustus. Kohustust esitada teave, mida komisjonil on vaja, et hinnata abi kokkusobivust, ei saa seega pidada iseenesest proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevaks.

204    Lisaks tuleb märkida, et nagu väidab komisjon, on IFPENile kehtestatud kohustused jätk kohustustele, mis kehtestati talle otsuses 2009/157, mida ei vaidlustanud ei IFPEN ega Prantsuse Vabariik.

205    Veel tuleb lisada, et nagu väidab ka komisjon, on aastaaruande esitamine abikava raames tavapärane praktika, mis on proportsionaalne riigiabi kontrolli eesmärgiga.

206    Käesolevas asjas tuleb siiski märkida, et kuigi vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikes 2 kehtestatud kohustus on seotud eeldusega, et IFPENil on eelis suhetes pankade ja finantsasutustega, eelis, mille osas Üldkohus leidis, et komisjon kasutas seda õigesti, et kvalifitseerida riigiabiks vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4 kirjeldatud meede, ei ole see nii otsuse artikli 5 lõigetes 3 ja 4 kehtestatud kohustuste puhul.

207    Nimelt tuleb nentida, et nende sätetega kehtestatud kohustused on seotud eelisega, mille sai IFPEN väidetavalt suhetes tarnijate ja klientidega ning mille kohta Üldkohus tuvastas eespool punktis 105, et komisjon ei tõendanud selle olemasolu. Järelikult ei saa selliseid kohustusi oma määratluse poolest pidada eespool punktis 196 viidatud kohtupraktika tähenduses asjakohaseks ja vajalikuks.

208    Veel tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artikli 9 lõiked 1–3 kohustavad Prantsuse ametiasutusi sisuliselt lisama IFPENi sõlmitud lepingutesse riigi vastutuse välistamise tingimuse ja IFPENi tütarettevõtjate sõlmitud lepingutesse tingimuse, mille kohaselt on välistatud IFPENi ja riigi vastutus.

209    IFPEN aga väidab selle kohta üksnes seda, et tema jaoks on vastutuse välistamise tingimuste lisamise kohustus eriti koormav, selgitamata, miks ei ole vaidlustatud otsuse artiklis 9 nimetatud eri tingimused käesolevas asjas vajalikud või asjakohased.

210    Seetõttu tuleb etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, arvestades kohtupraktikat, mille kohaselt vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ning kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Nimetatud ülevaade peab olema nii selge ja täpne, et see võimaldaks kostjal end kaitsta ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta. Seda, milles seisneb hagi põhjendav väide, peab olema selgitatud hagiavalduses, mistõttu üksnes väite üldsõnalisest mainimisest ei piisa kodukorra nõuete täitmiseks. Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite põhjenduseks esitatava etteheite puhul (vt 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Winkler vs. komisjon, T‑369/17, ei avaldata, EU:T:2018:334, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

211    Seega tuleb nõustuda käesoleva proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitleva väite teise osaga osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse artikli 5 lõikeid 3 ja 4, ning see ülejäänud osas tagasi lükata.

212    Järelikult tuleb IFPENi hagi kohtuasjas T‑157/12 osaliselt rahuldada.

213    Kuna kõik Prantsuse Vabariigi esitatud väited on tagasi lükatud, tuleb seevastu hagi kohtuasjas T‑479/11 rahuldamata jätta.

 Tühistamise ulatus

214    IFPEN palub esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus tervikuna ning teise võimalusena tühistada otsuse resolutsiooni vigased osad.

215    Sellega seoses tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise väide, millega nõustuti, puudutab üksnes vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 4 riigiabiks kvalifitseeritud meetmete siseturuga kokkusobivuse tingimusi.

216    Kõike eeltoodut arvestades tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikli 5 lõiked 3 ja 4 ning vaidlustatud otsuse artikli 6 lõige 1 osas, milles see puudutab riigitagatise maksimaalset mõju, nagu seda on hinnatud artikli 5 lõigetes 3 ja 4, ja jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

217    Vastavalt kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

218    Kuna Euroopa Kohus tühistas edasikaevatud kohtuotsuses esimese kohtuotsuse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, otsustab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses kõikide kohtukulude üle, mis on seotud Üldkohtu menetlustega, sh esimese kohtuastme menetlusega, ning kohtuasjas C‑438/16 P toimunud apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

219    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 3 sätestab, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

220    Kuna Prantsuse Vabariik, IFPEN ja komisjon on esimese kohtuastme menetluses osaliselt vaidluse kaotanud, kannavad nad ise selle menetlusega seotud kohtukulud.

221    Prantsuse Vabariik, IFPEN ja komisjon kannavad ise oma apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud.

222    Kuna Prantsuse Vabariik on kohtuasjas T‑479/11 RENV vaidluse kaotanud, kannab ta lisaks enda kohtukuludele vastavalt komisjoni nõuetele ka selle menetlusega seotud komisjoni kohtukulud.

223    Kuna IFPEN ja komisjon on kohtuasja T‑157/12 RENV kohtuvaidluse kaotanud ja Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse osaliselt ja jätab hagi ülejäänud osas rahuldamata, kannavad IFPEN ja komisjon selle menetluse kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 29. juuni 2011. aasta otsuse 2012/26/EL riigiabi kohta C 35/08 (ex NN 11/08), mida Prantsusmaa andis avalik-õiguslikule asutusele Institut français du pétrole, artikli 5 lõiked 3 ja 4 ning artikli 6 lõige 1 osas, milles see puudutab riigitagatise maksimaalset mõju, nagu seda on hinnatud artikli 5 lõigetes 3 ja 4.

2.      Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni, Prantsuse Vabariigi ja IFP Énergies nouvelles’i kohtukulud liidetud kohtuasjades T479/11 ja T157/12 nende endi kanda.

4.      Jätta Prantsuse Vabariigi, IFP Énergies nouvelles’i ja komisjoni kohtukulud kohtuasjas C438/16 P nende endi kanda.

5.      Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud kohtuasjas T479/11 RENV tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

6.      Jätta IFP Énergies nouvelles’i ja komisjoni kohtukulud kohtuasjas T157/12 RENV nende endi kanda.

Collins

Kancheva

De Baere

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. oktoobril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.