Language of document : ECLI:EU:T:2023:101

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

1. märts 2023(*)

Tolliliit – Määrus (EL) nr 952/2013 – Teatavate Harley-Davidsoni toodetud mootorrataste mittesooduspäritolu kindlaksmääramine – Komisjoni rakendusotsus, mille kohaselt tuleb kehtetuks tunnistada siduvat päritoluinformatsiooni käsitlev liikmesriigi tolli otsus – Mõiste „töötlemine või toiming, mis ei ole majanduslikult põhjendatud“ – Õigus olla ära kuulatud

Kohtuasjas T‑324/21,

Harley-Davidson Europe Ltd, asukoht Oxford (Ühendkuningriik),

Neovia Logistics Services International, asukoht Vilvoorde (Belgia),

esindajad: advokaadid O. van Baelen ja G. Lebrun ning T. Lyons, KC,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja M. Kocjan,

kostja,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud J. Svenningsen, M. Jaeger, C. Mac Eochaidh (ettekandja) ja T. Pynnä,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades 21. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Käesolevas ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Harley-Davidson Europe Ltd (edaspidi koos kontserniga „Harley-Davidson“) ja Neovia Logistics Services International (edaspidi „Neovia“) tühistada komisjoni 31. märtsi 2021. aasta rakendusotsuse (EL) 2021/563 teatavate siduva päritoluinformatsiooniga seotud otsuste kehtivuse kohta (ELT 2021, L 119, lk 117; edaspidi „vaidlustatud otsus“), mille adressaat on Belgia Kuningriik. Selle otsusega on Euroopa Komisjon esitanud nõude tunnistada kehtetuks kaks siduvat päritoluinformatsiooni puudutavat otsust (edaspidi „SPI-otsused“), mille saaja oli Neovia, kes tegutses Harley-Davidsoni nimel, ja mis kohalduvad Harley-Davidsoni poolt Tais toodetud teatud kategooria mootorrataste impordile Euroopa Liitu Belgia kaudu.

I.      Õiguslik raamistik

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1; edaspidi „tolliseadustik“), artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega liidu tolliseadustik, millega kehtestatakse liidu tolliterritooriumile siseneva või sealt välja viidava kauba suhtes kohaldatavad üldeeskirjad ja protseduurid.

3        Tolliseadustiku II jaotis „Tegurid, mille alusel kohaldatakse impordi- või eksporditollimaksu ja muid kaubavahetusega seonduvaid meetmeid“ sisaldab muu hulgas eeskirju, mille kohaselt määratakse kindlaks kauba päritolu, mille alusel määratakse imporditollimaks ja muud asjaomase kauba suhtes kohaldatavad meetmed.

4        Tolliseadustiku II jaotise artikli 56 lõike 1 kohaselt kohaldatakse tasumisele kuuluvat impordi- või eksporditollimaksu, mis põhineb eelkõige ühisel tollitariifistikul ja muudel liidu meetmetel, mis reguleerivad konkreetseid kaubavahetusega seotud valdkondi, vastavalt kõnealuste kaupade tariifsele klassifikatsioonile.

A.      Kauba päritolu

5        Tolliseadustik näeb kauba päritolu kindlaksmääramiseks ette kolm eeskirjade kategooriat, nimelt eeskirjad kauba mittesooduspäritolu kohta, kauba sooduspäritoluga seotud eeskirjad ja konkreetse kauba päritolu kindlaksmääramise eeskirjad.

6        Eelkõige on tolliseadustiku artiklis 59 konkreetselt sätestatud, et artiklites 60 ja 61 on ette nähtud eeskirjad kauba mittesooduspäritolu määramiseks, eesmärgiga kohaldada esiteks ühist tollitariifistikku, välja arvatud artikli 56 lõike 2 punktides d ja e kirjeldatud meetmed, teiseks meetmeid, mis ei kuulu tariifsete meetmete hulka ning mis on kehtestatud konkreetseid kaubavahetusega seotud valdkondi reguleerivate liidu õigusaktidega, ning kolmandaks muid kauba päritoluga seonduvaid liidu meetmeid.

7        Tolliseadustiku artiklis 60, mis käsitleb kauba mittesooduspäritolu omandamist, on sätestatud:

„1.      Kaup, mis on täielikult saadud ühes riigis või ühel territooriumil, loetakse kõnealusest riigist või kõnealuselt territooriumilt pärinevaks kaubaks.

2.      Kaup, mille tootmisega on seotud rohkem kui üks riik või territoorium, loetakse pärinevaks sellest riigist või sellelt territooriumilt, kus selleks seadmestatud ettevõttes toimus selle kauba viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.“

8        Vastavalt tolliseadustiku artiklile 62 on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 284 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse reeglid, mille kohaselt kaup, mille mittesooduspäritolu kindlakstegemine on vajalik artiklis 59 osutatud liidu meetmete kohaldamiseks, loetakse artikli 60 kohaselt täielikult saaduks ühes riigis või ühel territooriumil või läbinuks ühes riigis või ühel territooriumil selleks seadmestatud ettevõttes viimase olulise majanduslikult põhjendatud töötlemise või toimingu, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.

9        Sellel alusel võttis komisjon vastu 28. juuli 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/2446, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 952/2013 seoses liidu tolliseadustiku teatavaid sätteid täpsustavate üksikasjalike eeskirjadega (ELT 2015, L 343, lk 1; edaspidi „delegeeritud määrus“).

10      Delegeeritud määruse artiklis 33 on esitatud täpsustused majanduslikult põhjendamatu töötlemise või toimingu kohta. Selles artiklis on sätestatud:

„Teises riigis või teisel territooriumil teostatavat töötlemist ega toimingut ei peeta majanduslikult põhjendatuks, kui olemasoleva tõendusmaterjali alusel on kindlaks tehtud, et sellise töötlemise eesmärk on vältida [tolliseadustiku] artiklis 59[, mis käsitleb ühise tollitariifistiku ja muude liitu imporditud kauba päritoluga seotud tariifsete meetmete või meetmete, mis ei kuulu tariifsete meetmete hulka, kohaldamist,] osutatud meetmete kohaldamist.

[…]“.

B.      Päritolu puudutavad otsused

11      Tolliseadustiku artiklis 33, mis käsitleb siduva informatsiooniga seonduvaid otsuseid, on sätestatud:

„1.      Taotluse alusel teeb toll siduva tariifiinformatsiooniga seonduvaid otsuseid („STI-otsus“) või siduva päritoluinformatsiooniga seonduvaid otsuseid („SPI-otsus“).

[…]

3.      STI- või SPI-otsused kehtivad kolm aastat alates otsuse jõustumise kuupäevast.

[…]“.

12      Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega kehtestatakse määruse (EÜ) nr 952/2013 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558), artiklis 19 on reguleeritud SPI-otsustega seotud andmete vahetamine ja selle artikli lõikes 1 on muu hulgas sätestatud, et „[t]oll esitab kord kvartalis [vastu võetud] SPI-otsuste olulised üksikasjad komisjonile“.

13      Tolliseadustiku artikli 34 lõikes 11 on täpsustatud:

„Selleks et tagada nõuetekohane ja ühtlustatud tariifne klassifitseerimine või kauba päritolu määramine, võib komisjon võtta vastu otsuseid, milles liikmesriikidelt nõutakse STI- või SPI-otsuste kehtetuks tunnistamist.“

14      Tolliseadustiku artikli 37 lõikes 2 on muu hulgas ette nähtud, et kooskõlas tolliseadustiku artikli 285 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega võtab komisjon rakendusaktiga vastu otsuse, milles nõutakse, et liikmesriik tunnistaks kehtetuks teatava SPI-otsuse.

15      Nendest sätetest tuleneb sisuliselt, et importijate taotlusel, kes soovivad saada tagatise nende eeskirjade tõlgendamise kohta, mis võimaldavad määratleda liitu imporditud kauba mittesooduspäritolu, võib liikmesriigi toll teha otsuse, millega ametlikult tunnustatakse nende kaupade teatavat geograafilist päritolu. Lisaks võib komisjon, keda toll sellistest otsustest korrapäraselt teavitab, nõuda vastuvõetud otsuse kehtetuks tunnistamist juhul, kui ta vabastusjärgselt leiab, et see toll on päritolu kindlaks määranud valesti.

C.      Kaubanduspoliitika meetmed

16      Tolliseadustiku artikli 5 punkti 36 kohaselt on „kaubanduspoliitika meetmed“ ühise kaubanduspoliitika osaks olevad mittetariifsed meetmed rahvusvahelist kaubavahetust käsitlevate liidu sätetena.

17      Sellega seoses olgu märgitud, et liidu seadusandja on vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määruse (EL) nr 654/2014, milles käsitletakse liidu õiguste rakendamist rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade kohaldamisel ja jõustamisel ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 3286/94, millega kehtestatakse ühenduse meetmed ühise kaubanduspoliitika vallas, et tagada rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest, eeskätt Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all kehtestatud eeskirjadest tulenevate ühenduse õiguste kasutamine (ELT 2014, L 189, lk 50).

18      Määruse nr 654/2014 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et kui on vaja võtta meetmeid liidu huvide kaitseks artiklis 3 osutatud juhtudel, võtab komisjon vastu rakendusakti, millega nähakse ette asjakohased kaubanduspoliitika meetmed.

19      Määruse nr 654/2014 ja eelkõige selle artikli 4 lõike 1 alusel võttis komisjon vastu 20. juuni 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/886, milles käsitletakse teatavaid kaubanduspoliitika meetmeid, mida kohaldatakse Ameerika Ühendriikidest pärit teatavate toodete suhtes, ning millega muudetakse rakendusmäärust (EL) 2018/724 (ELT 2018, L 158, lk 5).

II.    Vaidluse taust

20      Ameerika Ühendriikide valitsus kehtestas 2018. aasta juunis täiendava 25% ja 10% tollimaksu vastavalt terase impordile ja alumiiniumi impordile liidust (edaspidi „1962. aasta kaubanduse laienemise seaduse § 232 alusel kehtestatud tollimaksumäärad“), et soodustada ja suurendada nende toodete omamaist tootmist.

21      Vastuseks 1962. aasta kaubanduse laiendamise seaduse § 232 alusel teatavate tollimaksumäärade kehtestamisele võttis komisjon 20. juunil 2018 muu hulgas vastu määruse 2018/886, mis näeb ette täiendava tollimaksu kohaldamise selle määruse I ja II lisas loetletud teatavate Ameerika Ühendriikidest pärit toodete impordi suhtes.

22      Määruse 2018/886 artikli 2 punktis a ja I lisas on ette nähtud, et toodete suhtes, mis vastavad CN-koodile 8711 50 00 ehk „[m]ootorrattad […] sisepõlemis-kolbmootoriga, silindrite töömahuga üle 800 cm³“, kohaldatakse esimeses etapis 25% suurust täiendavat tollimaksu alates 22. juunist 2018.

23      Määruse 2018/886 artikli 2 punkti b ja II lisa kohaselt, mis samuti hõlmavad tooteid, mis vastavad CN-koodile 8711 50 00, kohaldatakse lisaks teises etapis nende toodete suhtes 25% suurust täiendavat tollimaksu sisuliselt alates hiljemalt 1. juunist 2021.

24      Pärast seda, kui Euroopa Liidu Teatajas avaldati määrus 2018/886, oli Harley-Davidson, kes on mootorrataste tootmisele spetsialiseerunud Ameerika Ühendriikide ettevõtja, seega teadlik asjaolust, et tema toodete suhtes, mida imporditakse liitu Ameerika Ühendriikidest, kohaldatakse lisaks kokkuleppelisele 6% tollimaksumäärale alates 22. juunist 2018 25% suurust täiendavat tollimaksu ja pärast seda alates hiljemalt 1. juunist 2021 lisaks veel 25% suurust täiendavat tollimaksu, nii et nende mootorrataste tollimaksumäär on alates 22. juunist 2018 31% ja alates hiljemalt 1. juunist 2021 56%.

25      Harley-Davidson esitas 25. juunil 2018 Securities and Exchange Commissionile (Ameerika Ühendriikide väärtpaberi- ja börsikomisjon, edaspidi „SEC“) vormi 8‑K (Form 8‑K Current Report, edaspidi „vorm 8‑K“) kohase aruande. Vorm 8‑K oli mõeldud selleks, et teavitada Harley-Davidsoni aktsionäre eespool punktis 24 nimetatud täiendava tollimaksu kohaldamisest ja selle tagajärgedest tema tegevusele. Selles vormis teatas Harley-Davidson oma kavatsusest viia teatavate Ameerika Ühendriikidest liidu turule importimiseks mõeldud mootorrataste tootmine üle mõnes muus riigis asuvasse rahvusvahelisse käitisesse, et vältida kõnealuseid liidu kaubanduspoliitika meetmeid.

26      Harley-Davidson märkis vormis 8‑K eelkõige järgmist:

„Euroopa Liit on kehtestanud tollimaksumäära mitmele Ameerika Ühendriikides valmistatud tootele, sh Harley-Davidsoni mootorrattad. See tollimaksumäär, mis muutus kohaldatavaks 22. juunil 2018, kehtestati vastuseks tollimaksumäärale, mille Ameerika Ühendriigid kehtestasid [liidust] Ameerika Ühendriikidesse eksporditud terase ja alumiiniumi suhtes.

Seetõttu tõusis [liidu] tollimaksu määr Ameerika Ühendriikidest eksporditavatele Harley-Davidsoni mootorratastele 6%-lt 31%-le. Harley-Davidson leiab, et selle tollimaksumääraga kaasneb ligikaudu 2200 USA dollari (USD) suurune lisakulu iga Ameerika Ühendriikidest [liitu] eksporditava mootorratta kohta.

[…]

Sellest pikaajalisest tariifikoormusest tingitud märkimisväärsete kuludega toimetulekuks rakendab Harley-Davidson plaani, mille eesmärk on viia [liitu] suunatavate mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle enda rahvusvahelistesse käitistesse, et vältida tariifikoormust. Harley-Davidson näeb ette, et rahvusvaheliste käitiste toodangu suurendamiseks on vaja teha täiendavaid investeeringuid ning selle täielikuks lõpuleviimiseks võib kuluda vähemalt 9–18 kuud.“

27      Pärast vormi 8‑K avaldamist valis Harley-Davidson teatavate liidu turule suunatavate mootorrataste tootmise kohaks oma Tais asuva tehase.

28      Harley-Davidson soovis saada tagatist seoses oma Tai tehases toodetud ja liidu turule suunatavate mootorrataste päritoluriigi kindlaksmääramisega. Nõnda esitasid Harley-Davidson ja talle mootorrataste Belgia kaudu liitu importimisel logistilisi abiteenuseid osutav vahendaja Neovia 25. jaanuaril 2019 ühiselt Belgia tollile kaks esimest ametlikku taotlust SPI-otsuse saamiseks kahe mootorrataste tooteperekonna kohta. Hiljem esitati veel kolm SPI-otsuse taotlust, mis puudutasid kolme ülejäänud mootorrataste tooteperekonda.

29      Belgia ametiasutused ja komisjon osalesid 31. jaanuaril 2019 koosolekul, millel käsitleti taotlusi saada Harley-Davidsoni Tai tehases monteeritava kahe tooteperekonna mootorrataste kohta, mida imporditakse liitu, SPI-otsus. Selle koosoleku tulemusel esitas komisjon mitteametliku arvamuse, mille kohaselt ei pruugi delegeeritud määruse artikli 33 tähenduses majandusliku põhjendatuse kriteerium olla täidetud teabe tõttu, mis sisaldus vormis 8‑K.

30      Belgia ametiasutused palusid korraldada delegeeritud määruse artikli 33 kohaldatavuse arutamiseks arutelu liikmesriikidega, mis toimus tolliekspertide rühma päritolureeglite sektsiooni 8. aprilli 2019. aasta koosolekul. Sellel kohtumisel selgitasid Belgia ametiasutused, et Harley-Davidsoni toodetud teatavate mootorrataste montaažiriiki muudeti ja asjasse puutuv tootmise üleviimine toimus pärast seda, kui varasemast tootmisriigist, nimelt Ameerika Ühendriikidest, pärit kauba suhtes kehtestati täiendav tollimaks. Selle koosoleku protokollis on märgitud, et „teatavad esindajad kinnitasid, et olemasoleva tõendusmaterjali põhjal tuleb päritolu kindlaks teha, kohaldades delegeeritud määruse artiklit 33, teised esindajad selle arvamusega ei nõustu. [Komisjon] leiab, et artikkel 33 võib olla kohaldatav, seda enam, et tootja on avalikes seisukohavõttudes märkinud, et tootmise üleviimise eesmärk on vältida liidu meetmete kohaldamist“. Vaatamata Belgia ametiasutuste mitmele taotlusele ei esitanud komisjon siiski kunagi ametlikku seisukohta seoses delegeeritud määruse artikli 33 kohaldatavusega käesoleva kohtuasja asjaoludele.

31      Belgia toll võttis 24. juunil 2019 tolliseadustiku artikli 33 lõike 1 alusel vastu kaks SPI-otsust, milles ta tunnistas ja kinnitas, et teatavate liitu imporditavate Harley-Davidsoni mootorrataste, mis kuuluvad eespool punktis 28 nimetatud kahte tooteperekonda, päritoluriik on Tai. Hiljem menetles Belgia toll ülejäänud kolme SPI-otsuse taotlust, millele on viidatud samuti eespool punktis 28, ja lahendas need sama moodi.

32      Belgia toll teatas kõnealustest SPI-otsustest komisjonile 21. augustil 2019.

33      Komisjon teatas 5. oktoobril 2020 Belgia ametiasutustele oma kavatsusest nõuda kahe esimese SPI-otsuse kehtetuks tunnistamist. Belgia ametiasutused vastasid 13. novembril 2020 komisjonile, et nad ei nõustu sellise kehtetuks tunnistamise nõudega.

34      Komisjon algatas 22. detsembril 2020 ametliku menetluse vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks. Komisjon esitas nõuandemenetluse kohaselt kirjalikus menetluses 5. märtsil 2021 vaidlustatud otsuse eelnõu kõikidele tolliseadustiku komitee päritoluosakonna liikmesriikide delegatsioonidele. Neli liikmesriiki esitasid vaidlustatud otsuse eelnõu kohta oma märkused ega nõustunud selles eelnõus väljendatud komisjoni seisukohaga.

35      Komisjon saatis 29. märtsil 2021 tolliseadustiku komitee päritoluosakonnale koondaruande, milles märkis, et 23 liikmesriiki, kes on jätnud seisukoha võtmata, on vaikimisi andnud oma nõusoleku vaidlustatud otsuse eelnõule.

36      Komisjon võttis 31. märtsil 2021 vastu vaidlustatud otsuse, mille ta tegi Belgia Kuningriigile teatavaks 6. aprillil 2021 ja mis avaldati järgmisel päeval Euroopa Liidu Teatajas ning milles nõuti Belgia ametiasutustelt kahe esimese SPI-otsuse kehtetuks tunnistamist.

37      Vaidlustatud otsuses märkis komisjon:

„(6)      Pärast Euroopa Liidu kaubanduspoliitika meetmete avaldamist teatas [Harley-Davidson] [SEC‑le] 25. juunil 2018 esitatud vormi 8‑K [kohases] aruandes oma kavatsusest viia teatavate Euroopa Liidu turule suunatud mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle oma rahvusvahelistesse tehastesse teises riigis, et vältida Euroopa Liidu kaubanduspoliitika meetmeid.

(7)      Isegi kui kaubanduspoliitika meetmete vältimine ei pruugi olla tootmise ümberpaigutamise ainus eesmärk, on delegeeritud määruse […] artikli 33 esimeses lõigus nimetatud tingimused täidetud olemasoleva tõendusmaterjali põhjal. Viimases tootjariigis tehtud töötlemist või toiminguid ei loeta seega majanduslikult põhjendatuks.

[…]

(9)      Kuna lisas osutatud SPI-otsustega hõlmatud mootorrataste mittesooduspäritolu kindlaksmääramine ei põhine delegeeritud määruse […] artikli 33 kolmandas lõigus sätestatud normil, leiab komisjon, et mittesooduspäritolu kindlaksmääramine ei ole kooskõlas tolliseadustiku artikli 60 lõikega 2 koostoimes delegeeritud määruse […] artikliga 33.“

38      Pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist teatasid Belgia ametiasutused Neoviale 16. aprillil 2021 saadetud kirjas hagejatele, et nad tunnistavad kehtetuks viis SPI-otsust, mis puudutavad Harley-Davidsoni poolt Tais toodetud mootorrataste liitu suunatud importi.

III. Poolte nõuded

39      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        anda liidu tollivaldkonna organitele juhiseid selle kohta, millised järeldused nad peavad kohtuotsusest tegema ja kuidas tegutsema selle kohtuotsuse täitmiseks;

–        määrata sellised menetlust korraldavad meetmed või teha need menetlustoimingud, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

40      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

IV.    Õiguslik käsitlus

A.      Üldkohtu pädevus

41      Komisjon väidab, et hagejate teine nõue on vastuvõetamatu.

42      Hagejad leiavad siiski, et kohtuotsuse täitmiseks juhiste andmine on kasulik.

43      Sellega seoses piisab, kui meenutada, et ELTL artiklil 263 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames ei ole Üldkohtul pädevust teha ettekirjutusi liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele, isegi kui need puudutavad tema kohtuotsuste täitmise üksikasju (22. septembri 2016. aasta kohtumäärus Gaki vs. komisjon, C‑130/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:731, punkt 14, ja 19. juuli 2016. aasta kohtumäärus Trajektna luka Split vs. komisjon, T-169/16, ei avaldata, EU:T:2016:441, punkt 13).

44      Sellest järeldub, et teine nõue tuleb pädevuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata.

B.      Sisulised küsimused

45      Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kuus väidet.

46      Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt kolmandat väidet ning seejärel üksteise järel neljandat, esimest, teist, viiendat ja kuuendat väidet.

1.      Kolmas väide, mille kohaselt on delegeeritud määruse artikli 33 vääralt tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ära kasutatud kehtetuks tunnistamise pädevust

47      Hagejate kolmanda väite kohaselt on komisjon delegeeritud määruse artikli 33 tõlgendusega rikkunud õigusnormi.

48      Eelkõige väidavad hagejad, et õigusnormide varasemates versioonides oli ette nähtud, et majandusliku põhjendatuse kriteerium ei ole täidetud, kui toimingu „ainus eesmärk“ on meetmete vältimine, ja et delegeeritud määruse artikli 33 eri keeleversioonid viitavad alati ainsuses „eesmärgile“, mida tuleb mõista vähemalt kui „ainsat valdavat eesmärki“ või „põhieesmärki“. Nad lisavad, et Euroopa Kohtu praktikas on kinnitust leidnud see, et majandusliku põhjendatuse kriteeriumi täitmiseks piisab, kui toimingul on mis tahes muu põhjus, mis ei ole seotud meetmete vältimisega. Sellega seoses viitavad nad eelkõige 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsusele Brother International (C‑26/88, EU:C:1989:637), milles Euroopa Kohus sedastas, et „koostisosade tootmise üleviimist ühest riigist teise riiki, kus kasutatakse juba olemasolevaid tehaseid, ei saa kasutada ainsa põhjendusena presumptsioonile, mille kohaselt on sellise üleviimise ainus eesmärk kohaldatavate sätete kohaldamise vältimine“. Hagejate sõnul ei andnud komisjon neile võimalust tõendada muude eesmärkide olemasolu ning puudub mis tahes võimalus teada saada, kas komisjon analüüsis teavet, mille nad esitasid Belgia ametiasutustele, et tõendada majandusliku põhjendatuse kriteeriumi täidetust.

49      Seoses viimati nimetatud aspektiga väidavad hagejad, et Harley-Davidsoni otsus toota liidu turule suunatavaid mootorrattaid Tais põhines kaubandusvaldkonna kindlate ja õiguspäraste tegurite kogumil ning see ei olnud kunstlik otsus, mille peamine eesmärk oli täiendava tollimaksu vältimine.

50      Hagejad võrdlevad samuti mõistet „vältimine“ delegeeritud määruse artikli 33 tähenduses mõistetega nagu „vältimine“, „kuritarvitamine“, „manipuleerimine“ ja „kõrvalehoidmine“ kohtupraktikas täpsustatud tähenduses. Viidates erinevatele Euroopa Kohtu otsustele, milles neid mõisteid eelkõige maksuõiguse või dumpinguvastase tollimaksu kontekstis on käsitletud ja täpsustatud, väidavad hagejad, et isegi kui Harley-Davidson tootis liitu suunatavaid mootorrattaid Tais peamiselt selleks, et vältida maksustamist täiendava tollimaksuga, oleks tulnud kontrollida, kas tootmise üleviimisel puudus mis tahes muu õiguspärane äriline eesmärk, ent komisjon seda ei teinud. Analoogiale tuginedes tuletavad hagejad meelde, et Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et liidu turul on ettevõtjal suur vabadus ja tal on näiteks lubatud struktureerida oma tegevus selliselt, et see piirab tema maksukohustust.

51      Seega leiavad hagejad, et viis, kuidas komisjon kohaldas delegeeritud määruse artiklit 33, muutis majandusliku põhjendatuse kriteeriumi ning muutis algul objektiivse kriteeriumi subjektiivseks kriteeriumiks. Hagejate väitel muudab komisjoni tõlgendus tolliseadustiku artikli 60 lõike 2 eset nii, et päritolu ei pea tuvastama objektiivsete asjaolude, st tehtud toimingu laadi põhjal, vaid subjektiivsete asjaolude, nimelt tootja arutluskäigu või põhjenduste ja kaalutluste alusel. Tootmise üleviimise „eesmärgile“ antav hinnang peaks aga põhinema selle toimingu enda asjaolude ja konteksti objektiivsel analüüsil, ent komisjon ei viinud seda läbi.

52      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

53      Käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas delegeeritud määruse artikli 33 alusel vaidlustatud otsust vastu võttes rikkus komisjon õigusnormi, kui ta leidis, et liidu turule suunatavate teatava kategooria mootorrataste tootmise üleviimist Taisse ei saa pidada „majanduslikult põhjendatuks“, kuna selle institutsiooni seisukohalt oli selle üleviimise eesmärk vältida Ameerika Ühendriikide päritolu kauba suhtes alates 2018. aastast kehtestatud kaubanduspoliitika meetmeid.

54      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätete tõlgendamisel arvestada mitte üksnes nende sõnastuse, vaid ka kontekstiga ning selle õigusaktiga taotletavate eesmärkidega, mille osa need sätted on. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Tolliseadustiku artikli 60 lõike 2 kohaselt (vt eespool punkt 7) peab imporditud kauba päritoluga seotud liidu meetmete kohaldamisel selleks, et kauba saaks lugeda pärinevaks teatavast riigist või teatavalt territooriumilt, olema seal läbi viidud selle kauba viimane oluline töötlemine või toiming, mis on „majanduslikult põhjendatud“.

56      Delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikli 33 „Majanduslikult põhjendamatu töötlemine või toiming“ esimeses lõigus on täpsustatud, et „[t]eises riigis või teisel territooriumil teostatavat töötlemist ega toimingut ei peeta majanduslikult põhjendatuks, kui olemasoleva tõendusmaterjali alusel on kindlaks tehtud, et sellise töötlemise eesmärk on vältida [kauba päritoluga seonduvate liidu] meetmete kohaldamist“.

57      Nõnda tuleneb kõigepealt delegeeritud määruse artikli 33 sõnastusest ja eelkõige sõna „pidama“ kasutamisest viimati nimetatud artiklis, et teatud asjaoludel, st juhul, kui konkreetse toimingu eesmärk oli vältida tolliseadustiku artiklis 59 nimetatud meetmete kohaldamist, peavad komisjon ja liidu tollivaldkonna organid asuma seisukohale, et majandusliku põhjendatuse tingimus ei ole täidetud.

58      Seejärel leiab Üldkohus seoses konkreetselt fraasi „sellise töötlemise eesmärk on vältida“ kasutamisega delegeeritud määruse artiklis 33, et mõiste „eesmärk“ kasutamist ainsuses tuleb olukorras, kus teatava üleviimise elluviimisel on olnud mitu eesmärki, mõista nii, et see mõiste tähistab „peamist“ või „valdavat“ eesmärki. Seega on võimalik, et olemata ainus, on see eesmärk otsustava tähtsusega tootmise teise riiki või territooriumile üleviimise otsustamisel.

59      Ent delegeeritud määruse artikli 33 ja eelkõige viite „tolliseadustiku artiklis 59 osutatud meetme[tele]“ põhjal, vaadelduna koos delegeeritud määruse põhjendusega 21 ja delegeeritud õigusakti konsolideeritud eelnõuga, mille komisjon esitas enne delegeeritud määruse vastuvõtmist, on selge, et delegeeritud määruse artikkel 33 on kohaldatav juhul, kui liit on vastu võtnud kaubanduspoliitika meetmed. Need kaubanduspoliitika meetmed võivad seisneda sellistes tariifsetes meetmetes nagu käesoleval juhul – nimelt täiendavad tollimaksud, mis määruse nr 654/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud määrusega 2018/886 Ameerika Ühendriikidest pärineva teatava kauba suhtes.

60      Seega on delegeeritud määruse artikli 33 eesmärk tagada liidu kaubanduspoliitika meetmete täielik rakendamine, takistades selliste meetmete esemeks oleva kauba puhul uue päritolu omandamist, kui asjaomase toimingu, nagu tootmise üleviimise teise riiki või teisele territooriumile peamine või valdav eesmärk oli vältida nimetatud meetmete kohaldamist.

61      Viimaseks tuleb märkida, et delegeeritud määruse artiklis 33 kasutatud väljend „olemasoleva tõendusmaterjali alusel“ tähistab faktilisi asjaolusid, mis on teada sellele ametiasutusele, kes peab kontrollima, kas tootmise üleviimise eesmärk on kauba päritoluga seotud liidu meetmete kohaldamise vältimine.

62      Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb delegeeritud määruse artiklit 33 tõlgendada nii, et kui olemasoleva tõendusmaterjali põhjal selgub, et tootmise üleviimise peamine või valdav eesmärk on vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, siis ei saa seda üleviimist põhimõtteliselt lugeda majanduslikult põhjendatud toiminguks.

63      Järelikult peab asjaomane ettevõtja tõendama, et tootmise üleviimist puudutava otsuse tegemise ajal ei olnud selle üleviimise peamine või valdav eesmärk vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist. Selline tõendusmaterjal aga erineb sellise üleviimise majandusliku põhjendatuse või majandusliku loogika tagantjärele formuleerimisest. Nimelt, kui seda, et tootmise üleviimise peamine või valdav eesmärk ei olnud vältida kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, saaks tõendada pelgalt majanduslikule põhjendatusele tuginedes, minetaks delegeeritud määruse artikkel 33 selle tagajärjel kogu soovitava toime.

64      Käesolevas asjas nähtub toimiku materjalidest, et olemasolev tõendusmaterjal delegeeritud määruse artikli 33 tähenduses on eespool punktis 26 osundatud vormis 8‑K sisalduvad Harley-Davidsoni väited ning samuti andmed, mille hagejad esitasid Belgia tollile SPI-otsuse taotluste põhjendamiseks.

65      Mis puudutab Belgia tollile edastatud andmeid, siis nende kohta märgivad hagejad, et esitasid 2018. aasta sügisel kokkuvõtte erinevatest kaalutlustest, mille põhjal oli nende arvates tootmine Tais „majanduslikult põhjendatud“, ja lisasid sellele kokkuvõttele 26. märtsil 2019 ehk üheksa kuud pärast vormi 8‑K avaldamist täiendavad selgitused.

66      Nende käesolevas asjas esitatud hagile lisatud dokumentide analüüsist nähtub, et hagejad töötasid need välja Belgia tolliga toimunud teabevahetuse käigus, mille eesmärk oli saada SPI-otsused, milles tunnustatakse liidu turule suunatavate Harley-Davidsoni toodetud mootorrataste Tai päritolu. Teabevahetus algas 2018. aasta septembris ehk mitu kuud pärast seda, kui avaldati vorm 8‑K, milles teatati avalikult asjaomasest tootmise üleviimisest. Need dokumendid, mis ei ole vormist 8‑K varasemad ega sellega samaaegsed ning on koostatud ainsa eesmärgiga saavutada see, et Belgia toll tunnustab Harley-Davidsoni toodetud mootorrataste Tai päritolu, ei võimalda teha lõplikku järeldust selle kohta, kas otsus liidu turule suunatavate mootorrataste tootmise Taisse üleviimise kohta oli tegelikult tehtud juba enne täiendava tollimaksu kehtestamist (vt eespool punkt 21) või põhines täiesti ratsionaalsetel ning mainitud täiendava tollimaksu kehtestamisest lahus olevatel majanduslikel argumentidel.

67      Sellest järeldub, et olemasoleva tõendusmaterjali – vormis 8‑K olevad Harley-Davidsoni enda väited – kohaselt rakendas just „[täiendava tollimaksu kehtestamise tõttu tekkinud] pikaajalisest tariifikoormusest tingitud märkimisväärsete kuludega toimetulekuks […] Harley-Davidson plaani, mille eesmärk [oli] viia [liitu] suunatavate mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle mõnesse tema rahvusvahelisesse käitisesse“. Seega ilmneb vormi 8‑K tekstist, et täiendava tollimaksu kehtestamine oli sündmus, mis ajendas teatama kõnealusest asukoha muutmise otsusest. Lisaks möönsid hagejad kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et täiendava tollimaksu jõustumine „kiirendas“ otsuse langetamist viia liidu turuga seotud tootmine üle Taisse.

68      Lisaks tuleb tõdeda, et hagejatel ei õnnestunud ei tõendusmaterjaliga, mis tulenes teabevahetusest Belgia tolliga, ega käesoleva menetluse raames esitatud menetlusdokumentidega ega kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastates tõendada, et otsus viia liidu turule suunatavate Harley-Davidsoni mootorrataste tootmine üle Taisse oli määruse 2018/886 jõustumisest varasem või et see oli osa üldisest poliitikast, mille eesmärk oli püüda vähendada liidu turule suunatavate mootorrataste tootmiskulusid, paigutades asjaomase tootmise ümber Aasiasse. Pealegi esitasid hagejad üksnes ebamääraseid ja abstraktseid väiteid, et Harley-Davidson oli juba aastaid tegutsenud strateegia kohaselt, mille eesmärk oli suurendada kaubanduslikku kohalolekut väljaspool Ameerika Ühendriike; seda väidet põhjendasid nad, esitades SEC-le mõeldud dokumente, millest nähtub ilma täiendavate täpsustusteta üksnes see, et rahvusvaheline laienemine oli sisuliselt osa ettevõtja pikaajalisest üldstrateegiast.

69      Hagejad ei ole esitanud ühtegi dokumenti – näiteks koopiaid Harley-Davidsoni nõukogu otsustest –, mis tõendaksid, et konkreetne otsus viia Taisse üle liidu turule suunatavate mootorrataste tootmine tehti enne kõnealuse täiendava tollimaksu kehtestamist. Ühest hagejate esitatud dokumendist, mida on mainitud eespool punktis 68, mis kannab 28. veebruari 2019. aasta kuupäeva ja on mõeldud SEC-le, nähtub hoopis, et Tai tehases hakati mootorrattaid tootma alles 2018. aastal ning et asjaomane toodang oli vähemalt kuni 31. detsembrini 2018 mõeldud üksnes teatud Aasia turgudele, mitte liidu turule.

70      Igal juhul tuleb tõdeda, et juba ainuüksi vormis 8‑K oleva selgituse kohaselt, et tootmise üleviimisega sooviti „vältida tariifikoormust“, mis tulenes täiendava tollimaksu kehtestamisest, oli Harley-Davidsoni peamine või valdav eesmärk vältida nende kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist. Vormi 8‑K eesmärgist ja sisust nähtub selgelt, et see 25. juuni 2018. aasta kuupäeva kandev dokument avaldati vahetu reaktsioonina määruse 2018/886 avaldamisele vaid viis päeva pärast selle akti avaldamist ja kolm päeva pärast selle jõustumist. Üldkohus tõdeb, et määruse 2018/886 jõustumise ja asjaomasest üleviimisest teatamise vahel on ajaline kokkulangevus. Kohtupraktika kohaselt võib niisuguse ajalise kokkulangevusega põhjendada eeldust, et üleviimise eesmärk on vältida kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist (vt selle kohta 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsus Brother International, C‑26/88, EU:C:1989:637, punkt 29).

71      Kohtupraktikast tuleneb samuti, et sellise ajalise kokkulangevuse korral peab asjaomane ettevõtja tõendama, et tootmiseks riigis, kuhu tootmine üle viidi, on muu mõistlik põhjus kui kõnealustest sätetest tulenevate tagajärgede vältimine (vt selle kohta 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsus Brother International, C‑26/88, EU:C:1989:637, punkt 29). Nagu on märgitud eespool punktides 65–68, ei ole hagejad suutnud mõistliku põhjuse kohta esitada selliseid tõendeid, mis oleks tootmise Taisse üle viimise otsusest teatamisest varasemad või sellega samaaegsed ja mis toetaksid väidet, et sellel üleviimisel võis olla muu põhjendus kui täiendava tollimaksu kehtestamise tagajärgede vältimine.

72      Seega on ilmne, et täiendava tollimaksu kehtestamine oli sündmus, mis ajendas tegema vormi 8‑K avaldamisel ilmsiks tulnud kõnealust üleviimisotsust, ning konteksti arvestades lähtus see otsus tõepoolest vähemalt peamiselt või valdavalt soovist vältida selle tollimaksu tingitud finantskoormust.

73      Sellest järeldub, et komisjon ei teinud viga, kui ta järeldas, et tootmise üleviimise peamine eesmärk oli vältida kaubanduspoliitika meedet, mis seisnes täiendavas tollimaksus.

74      Järelikult on kõik hagejate argumendid kõnealuse tootmise üleviimise majandusliku põhjendatuse kohta tulemusetud, kuna komisjon ei pidanud käesolevas asjas sellist põhjendust leidma. Sama kehtib ka hagejate nende argumentide puhul, mille kohaselt tootmine tegelikult toimub Tais ja on olulise tähtsusega.

75      Mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt pööras komisjon algul objektiivse kriteeriumi subjektiivseks kriteeriumiks, siis piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsuses sisalduv järeldus, mille kohaselt viidi tootmine Taisse üle vähemalt peamiselt selleks, et vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, põhineb objektiivsetel tõenditel. Selles küsimuses tuleb märkida, et analüüsides Harley-Davidsoni käitumist, et tuvastada nimetatud kaubanduspoliitika meetmete võimalik vältimine, oli komisjon nimelt kohustatud tuginema kogu asjakohasele ja olemasolevale tõendusmaterjalile. Selles kontekstis oli komisjonil õigus hinnata selle ettevõtja strateegiat. Sellega seoses viitas komisjon põhjendatult subjektiivsetele teguritele, nimelt kõnealuse strateegia aluseks olevatele kaalutlustele, kuna need tegurid nähtusid selgelt, üheselt ja objektiivselt vormist 8‑K. Seega, vastupidi hagejate väidetule saab kõnealuste kaubanduspoliitika meetmete vältimise kavatsus olla üks selline objektiivne faktiline asjaolu, mida võib sellise vältimise tuvastamisel arvesse võtta.

76      Nende kaalutluste põhjal tuleb kolmas väide tagasi lükata.

2.      Seitsmes väide, mis käsitleb delegeeritud määruse artikli 33 õigusvastasust

77      Hagejate neljanda väite kohaselt on delegeeritud määruse artikkel 33 õigusvastane, kuna sellega on ületatud ELTL artikli 290 alusel delegeeritud õigusaktiga vastu võetava õigusakti piire ja on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.

a)      Neljanda väite esimene osa, mis käsitleb ELTL artikli 290 rikkumist

78      Hagejad väidavad, et olenemata sellest, kuidas tõlgendada delegeeritud määruse artiklit 33, ületab see säte delegeeritud õigusnormile seatud piire. Sellega seoses väidavad nad sisuliselt, et „majandusliku põhjendatuse“ kriteeriumi ei saa pidada kriteeriumiks, mis annab rohkem täpsustusi selle kohta, kuidas tuleb materiaalõigusnormi kohaldada, vaid tegemist on hoopis päritolu kindlaksmääramise põhireegliga. Delegeeritud määruse artiklis 33 sätestatud norm peaks hagejate sõnul olema sätestatud esmase õiguse normina koos tolliseadustiku artikli 60 lõikega 2, milles sisaldub rohkem kui ühes riigis töödeldud kauba päritolu kindlaksmääramise üldreegel.

79      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

80      ELTL artiklis 290 ette nähtud pädevuse delegeerimise võimaluse eesmärk on võimaldada õigusloojal keskenduda õigustloova akti olemuslikele osadele nagu ka mitteolemuslikele osadele, mida ta peab kohaseks reguleerida, andes komisjonile ülesande „täiendada“ õigustloova akti teatavaid mitteolemuslikke osi või „muuta“ neid osi komisjonile antud volituste piires (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Sellest järeldub, et asjaomase valdkonna põhinormid peavad olema sätestatud alusaktides ning nende kehtestamist ei saa delegeerida (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Selles osas olgu märgitud, et alusakti olemuslikud sätted on need, mille vastuvõtmiseks on vaja teha liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvaid poliitilisi valikuid (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Valdkonnas olulisteks kvalifitseeritavate sätete kindlakstegemine peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mida saab kohtulikult kontrollida, ning see nõuab asjaomase valdkonna omaduste ja eripäraga arvestamist (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Käesoleval juhul näeb tolliseadustiku artikkel 60 ette kauba mittesooduspäritolu kindlaksmääramise eeskirjad, mille erinevused sõltuvad sellest, kas kaup on saadud ühes ja samas riigis või territooriumil või on selle tootmine seotud mitme riigi või territooriumiga. Need kaht liiki eeskirjad on sätestatud vastavalt artikli 60 lõikes 1 ja lõikes 2.

85      Käesolev juhtum puudutab üksnes teist liiki eeskirju.

86      Lisaks tuleb seoses teist liiki eeskirjadega märkida, et komisjon võttis delegeeritud määruse 33 vastu volitusnormi alusel, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 62 koostoimes tolliseadustiku artikliga 284. Artiklist 62 tuleneb selle institutsiooni pädevus võtta vastu delegeeritud õigusakte selleks, et kehtestada sisuliselt tolliseadustiku artikli 60 lõikes 2 ette nähtud tingimuste rakendamise eeskirjad.

87      Järelikult tuleneb tolliseadustiku üldisest ülesehitusest, et majandusliku põhjendatuse tingimus, mida käesoleval juhul analüüsitakse, on ette nähtud tolliseadustikus endas ning see on vaid üks mittesooduspäritolu omandamise eeskirjades ette nähtud tingimus.

88      Mis puudutab komisjonile tolliseadustiku artikliga 62 antud volituse ulatust, siis tuleb tõdeda, et kuna nimetatud sättega volitatakse komisjoni selles kontekstis eeskirju „kehtestama“, siis on komisjonile sellega antud luba „täiendada“ tolliseadustikku ELTL artikli 290 tähenduses. Seega on komisjonile selle sättega antud luba täiendada tolliseadustikku seadusandja kindlaks määramata asjaoludega, tolliseadustikus juba kindlaks määratud norme muutmata, ent siiski järgides tolliseadustikus kehtestatud sätteid.

89      Seega, isegi siis, kui päritolu kindlaksmääramise eeskirjad kujutavad endast tolliseadustiku olemuslikke sätteid, on delegeeritud määruse artikli 33 eesmärk üksnes tolliseadustiku artikli 60 täiendamine teatava hulga täpsustustega. Järelikult ei saa asuda seisukohale, et nimetatud artikliga 33 on ületatud komisjonile tolliseadustiku artikliga 62 antud volituse piire või et see artikkel 33 muudab tolliseadustiku olemuslikku normi.

90      Lisaks tuleb tõdeda, et niivõrd, kuivõrd delegeeritud määruse artikli 33 eesmärk on üksnes tagada muude liidu õigusnormidega kehtestatud kaubanduspoliitika meetmete tõhus rakendamine, nagu nähtub delegeeritud määruse põhjendusest 21, ei tähenda selle artikli vastuvõtmine iseenesest liidu seadusandja vastutusalasse kuuluva poliitilise valiku tegemist.

91      Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et neljanda väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

b)      Neljanda väite teine osa, mis käsitleb õiguskindluse põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

92      Hagejad väidavad, et delegeeritud õigusaktiga nii olulise muudatuse kehtestamine, nagu seda on majandusliku põhjendatuse õiguslik kriteerium, on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige õiguskindluse põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõttega.

93      Sellega seoses väidavad nad, et kuna komisjon nägi delegeeritud määruse artiklis 33 ette, et üleviimise majandusliku põhjendatuse hindamisel võib arvesse võtta mitmeid põhjusi, siis lisas komisjon sellesse kriteeriumisse subjektiivsuse aspekti, mis aga ei ole kooskõlas alusmääruse eesmärgiga. Nad väidavad samuti, et komisjonil ei olnud mingit põhjust laiendada ja muuta seda kriteeriumi sellisena, nagu see oli määratletud esmases õiguses või kohtupraktikas.

94      Komisjon ei nõustu nende väidetega.

95      Üldkohus märgib, et hagejate argumendid põhinevad tõestamata alusväitel, et delegeeritud määruse artikli 33 kohaselt võib majandusliku põhjendatuse kindlakstegemisel arvesse võtta mitmeid põhjusi ja et iga sellise põhjuse tähtsuse hindamisel on komisjonil ainukaalutlusõigus. See alusväide on siiski tingitud delegeeritud määruse artikli 33 väärast tõlgendusest.

96      Nimelt, nagu on sedastatud eespool punktides 54–63, on delegeeritud määruse artiklis 33 sätestatud, et piisab, kui tootmise üleviimise „eesmärk“, see tähendab peamine või valdav eesmärk, on vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, et võtta seisukoht, et selline üleviimine ei ole kohaldatavate õigusnormide tähenduses majanduslikult põhjendatud.

97      Järelikult tuleb tõdeda, et vastupidi hagejate väitele ei ole delegeeritud määruse artiklis 33 ette nähtud, et „majandusliku põhjendatuse“ kindlakstegemiseks on vaja kaaluda „mitut põhjendust“ või neid arvesse võtta, vaid sätestatud on üksnes see, et põhimõtteliselt ei saa majanduslikult põhjendatud olla strateegia, mille peamine eesmärk on vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist.

98      Seega tuleb hagejate argumendid tagasi lükata.

99      Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et neljanda väite teine osa ja järelikult neljas väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

3.      Esimene väide, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnevat nõuandemenetlust

100    Hagejate esimese väite kohaselt on komisjon esiteks rikkunud olulisi menetlusnorme, sest vaidlustatud otsuses puudub põhjendus või siis ei ole põhjendus piisav, ning teiseks ei ole komisjon järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnevat nõuandemenetlust.

a)      Esimese väite esimene osa, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist

101    Hagejate väitel ei saa nad vaidlustatud otsusest teada seda, kuidas komisjon suhtub Tais toimuvasse kokkupanekusse, ega seda, mis on komisjoni seisukoht seoses põhjustega, mis ajendasid Harley-Davidsoni oma tooteid Tais tootma, ega ka viisi, kuidas komisjon kohaldas majandusliku põhjendatuse kriteeriumi, ning selle tõttu ei saa Üldkohus teostada oma kontrolli.

102    Hagejad väidavad samuti, et vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, mis põhjusel erineb komisjoni seisukoht Belgia tolli omast, ning nende arvates kujutab selle otsuse põhjenduses 7 esitatud põhistuskäik endast üksnes imperatiivset deklaratsiooni. Nad väidavad sellega seoses, et arvestades valdkonna tehnilisust, asjasse puutuvaid märkimisväärseid investeeringuid ja sellise otsuse erakordsust, nagu seda on vaidlustatud otsus, on selge põhistuskäik eriti oluline.

103    Komisjon ei nõustu nende väidetega.

104    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab esiteks asjasse puutuvatel isikutel mõista võetud meetme põhjusi, et neil oleks võimalik oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või mitte, ning teiseks liidu kohtul teostada õiguspärasuse kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades. Eelkõige ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta asjasse puutuvate isikute poolt talle esitatud kõikide argumentide suhtes, vaid piisab, kui ta toob välja otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (vt 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Käesolevas asjas on komisjon vaidlustatud otsuses ja eespool punktis 37 tõdetu kohaselt sõnastanud põhjuse, miks teatavaid Harley-Davidsoni toodetavaid ja Taist liitu imporditavaid mootorratta kategooriaid ei saa pidada sellest riigist pärinevaiks, nimelt asjaolu, et tootmine Tais ei ole majanduslikult põhjendatud, kuna selle peamine eesmärk on vältida liidu kaubanduspoliitilisi meetmeid, mis kehtestati alates 2018. aastast Ameerika Ühendriikide suhtes.

106    Lisaks sisaldub vaidlustatud otsuse põhjenduses 9 komisjoni etteheide Belgia tollile, et viimane ei kohaldanud õigesti delegeeritud määruse artiklit 33, kuna tunnistas kahes SPI-otsuses kõnealuste mootorrataste päritoluriigiks Tai.

107    Seega on vaidlustatud otsus selles osas piisavalt põhjendatud, sest esitatud on põhjused, miks komisjon leidis, et Belgia toll oli teinud SPI-otsuse, mis ei ole kooskõlas liidu tollialaste õigusaktidega.

108    Lisaks võib täheldada, et teatavad eespool punktis 102 esitatud hagejate argumendid kattuvad kriitikaga vaidlustatud otsuse põhjendatuse kohta. Otsuste põhjendamise kohustus on aga oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduse sisulise põhistatuse küsimusest. Otsuse põhjendamine seisneb otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui need kaalutlused sisaldavad viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud kaalutlused on valed (vt 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Järelikult tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Esimese väite teine osa, mis käsitleb vaidlustatud otsusele eelneva nõuandemenetluse järgimata jätmist

110    Hagejad väidavad, et komisjon oli kohustatud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist konsulteerima pädeva nõuandekomiteega ja et selle nõuandekomiteega konsulteerimine üksnes kirjalikus menetluses ei olnud käesoleval juhul piisav, seda enam, et komisjon ei esitanud sellele komiteele ühtegi faktilist ja õiguslikku konteksti puudutavat asjaolu, mis oleks võimaldanud komitee liikmetel kujundada oma arvamuse. Lisaks leiavad hagejad, et asjaolu tõttu, et kirjaliku menetluse käigus väljendasid neli liikmesriiki vastuseisu vaidlustatud otsuse eelnõule, oleks komisjon vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT 2011, L 55, lk 13), artikli 4 lõikele 2 pidanud „võt[ma neid märkusi] võimalikult suurel määral arvesse“.

111    Komisjon ei nõustu nende väidetega.

112    Tolliseadustiku artiklist 285 tuleneb, et tolliseadustiku komitee on määruse nr 182/2011 tähenduses komitee. Lisaks tuleneb tolliseadustiku artikli 37 lõike 2 teisest ja kolmandast lõigust koostoimes tolliseadustiku artikli 285 lõigetega 2 ja 6, et sellised otsused nagu vaidlustatud otsus, millega nõutakse liikmesriigilt SPI-otsuste kehtetuks tunnistamist, võetakse vastu määruse nr 182/2011 artiklis 4 sätestatud nõuandemenetluse kohaselt.

113    Määruse nr 182/2011 artiklis 4 „Nõuandemenetlus“ on sätestatud:

„1.      Kui kohaldatakse nõuandemenetlust, esitab komitee oma arvamuse, vajaduse korral pärast hääletamist. Kui komitee hääletab, võetakse arvamus vastu selle liikmete lihthäälteenamusega.

2.      Komisjon teeb otsuse vastuvõetava rakendusakti eelnõu kohta, võttes võimalikult suurel määral arvesse komitees toimunud arutelude põhjal tehtud järeldusi ja esitatud arvamust.“

114    Mis puutub etteheitesse käesolevas asjas kirjaliku menetluse kasutamise kohta, siis ei keela ükski määruse nr 182/2011 säte komisjonil viia läbi nõuandemenetlust sellel konkreetsel viisil. Vastupidi, määruse nr 182/2011 artikli 3 lõikes 5 on hoopis otsesõnu ette nähtud, et nõuandemenetluses võib komitee arvamuse saada kirjaliku menetluse raames.

115    Mis puudutab etteheidet, et vaidlustatud otsuse eelnõu analüüsimisel ei olnud nõuandekomitee käsutuses piisavalt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, siis tuleb märkida, et hagejad ei ole seda etteheidet tõendanud ja et igal juhul ei ole sellega seoses kriitikat liikmesriikidelt, keda asi esmajoones puudutab, mistõttu puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et delegatsioonidel puudus võimalus võtta seisukoht, teadlikuna kõigist asjaoludest. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata.

116    Mis puudutab otsuse eelnõule vastuseisu avaldanud liikmesriikide seisukohtade arvesse võtmist, siis tuleb märkida, et määruse nr 182/2011 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud nõue ei ole siduv. Seega ei ole kaalutlusruumi omavale komisjonile siduv komitee arvamus ega a fortiori komitee mõne liikme eriarvamus.

117    Nimelt on määruse nr 182/2011 artikli 4 lõikes 2 kasutatud fraasiga „võimalikult suurel määral“ rõhutatud asjaolu, et komitees toimunud arutelude järeldused, sealhulgas komitee teatavate liikmete arvamused, ja selle komitee lõplik seisukoht ei ole siduvad. Kui sellised järeldused või arvamused oleksid siduvad, ei piisaks sellest, et komisjon võtab neid arvesse võimalikult suurel määral, mis tingiks ohu moonutada määruse nr 182/2011 artikli 4 sõnastust ja eesmärki, vaid komisjon peaks neid järeldusi või arvamusi järgima (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuli 2019. aasta kohtumäärus VodafoneZiggo Group vs. komisjon, T‑660/18, EU:T:2019:546, punkt 44). Seda järeldust kinnitab võrdlus nimetatud määruse artiklis 5 ette nähtud uurimismenetlusega, kuivõrd vastavalt selle määruse põhjendusele 11 peab viimati nimetatud menetlus võimaldama tagada, et komisjon ei saa rakendusakti vastu võtta, kui see ei ole kooskõlas pädeva komitee arvamusega. See tähendab, et pädeva komitee arvamus ei ole komisjonile siduv sellisel juhul, kui – nagu käesolevas asjas – kohaldatakse nõuandemenetlust.

118    Siiski, nagu hagejad õigesti märgivad, on kohtupraktikas juba kinnitatud, et „võimalikult suurel määral“ arvesse võtmise kohustusest tuleneb põhjendamiskohustus selles mõttes, et komisjon peab suutma põhjendada erinevusi võrreldes komitees toimunud arutelude järelduste ja esitatud arvamusega (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuli 2019. aasta kohtumäärus VodafoneZiggo Group vs. komisjon, T‑660/18, EU:T:2019:546, punkt 47).

119    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsus võeti vastu eespool punktides 34–35 kirjeldatud haldusmenetluse tulemusel. Nimelt esitas komisjon 5. märtsi 2021. aasta pöördumises vaidlustatud otsuse eelnõu komiteesse kuuluvatele delegatsioonidele, ning neli liikmesriiki saatsid oma märkused, väljendades vastuseisu selles eelnõus esitatud komisjoni seisukohale.

120    Nagu selgub koondaruandest, mille komisjon 29. märtsil 2021 saatis tolliseadustiku komitee päritoluosakonnale (vt eespool punkt 34), jätsid 23 liikmesriiki vaidlustatud otsuse eelnõu kohta arvamuse esitamata. Seega andis valdav enamus delegatsioonidest vaidlustatud otsuse eelnõule vaikimisi heakskiidu määruse nr 182/2011 artikli 3 lõike 5 alusel, mistõttu võib komitee arvamust vaidlustatud otsuse eelnõu kohta pidada heakskiitvaks arvamuseks, mille puhul komisjon seega erinevusi põhjendama ei pea.

121    Tolliekspertide rühma päritolusektsiooni 20. aprilli 2021. aasta koosoleku protokollist nähtub, et vaidlustatud otsuse eelnõule vastuseisu väljendanud neljast delegatsioonist vähemalt kolm tõid esile konkreetsed ja üksikasjalikud probleemid.

122    Eelkõige väljendasid need delegatsioonid lahknevat seisukohta seoses sellega, et vaidlustatud otsuse eelnõus puudus tootmise üleviimise üldise majandusliku otstarbekuse analüüs, ja küsimuses, kas mõistet „eesmärk“ delegeeritud määruse artikli 33 tähenduses tuleb mõista nii, et see viitab ainsale eesmärgile või välistavale eesmärgile, mitte üksnes ühele eesmärgile teiste seas.

123    Seega võivad need lahknevad seisukohad olla seotud mõistega „komitees toimunud arutelude põhjal tehtud järeldused“ määruse nr 182/2011 artikli 4 lõike 2 tähenduses, mida komisjon pidi sama sätte tähenduses „võimalikult suurel määral“ arvesse võtma.

124    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 7 nähtub siiski, et „[i]segi kui kaubanduspoliitika meetmete vältimine ei pruugi olla tootmise ümberpaigutamise ainus eesmärk, on delegeeritud määruse […] artikli 33 esimeses lõigus nimetatud tingimused täidetud olemasoleva tõendusmaterjali põhjal“.

125    Sellise sedastusega vastas komisjon kaudselt, kuid üheselt küsimusele, kas mõistet „eesmärk“ delegeeritud määruse artikli 33 tähenduses tuleb mõista nii, et see viitab ühele eesmärgile teiste hulgas, leides niisiis, et see eesmärk võib esineda koos teiste eesmärkidega. Lisaks leidis ta kaudselt, kuid üheselt, et pärast seda, kui on tuvastatud, et tootmise üleviimise peamine või valdav eesmärk on vältida liidu kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, ei ole vaja võtta seisukohta kõnealuse üleviimise üldise majandusliku otstarbekuse küsimuses.

126    Eeltoodust tuleneb, et esimese väite teine osa ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

4.      Teine väide, mis käsitleb ilmset hindamisviga

127    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus põhineb ilmsel veal, mis on tehtud asjaomaste faktiliste asjaolude hindamisel, kuivõrd komisjon ei võtnud arvesse kõiki konteksti moodustavaid asjaolusid ja kuna vormi 8‑K konteksti, sisu ja eset ei hinnatud õigesti.

a)      Teise väite esimene osa, mis käsitleb kõigi asjaomaste faktiliste asjaolude analüüsimata jätmist

128    Hagejad heidavad komisjonile ette ilmse hindamisvea tegemist sellega, et ta ei käsitlenud kõiki asjaomaseid faktilisi asjaolusid ja eelkõige kuupäeva, mil Harley-Davidson tegi otsuse viia teatavad tootmistoimingud üle Taisse, selle otsuse aluseks olnud ärilisi ja majanduslikke põhjusi ning Tais toimuva tootmisprotsessi ja toimingute laadi.

129    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

130    Tuleb märkida, et hagejate argumendid puudutavad küsimust, kas komisjon rikkus delegeeritud määruse artikli 33 kohaldamisel õigusnormi sellega, et ei analüüsinud kõnealuse tootmise üleviimise majanduslikku põhjendatust. Seda küsimust on aga juba analüüsitud kolmanda väite analüüsi raames.

131    Sellega seoses nähtub eespool punktides 54–63 esitatud analüüsist, et kuna komisjon tuvastas tema olemasoleva tõendusmaterjali põhjal õigesti, et liidu turule suunatavate Harley-Davidsoni mootorrataste tootmise Taisse üleviimise ainus eesmärk oli vältida määrusega 2018/886 kehtestatud kaubanduspoliitika meetmete kohaldamist, siis sai see institutsioon delegeeritud määruse artikli 33 kohaldamise raames põhjendatult järeldada, et selline üleviimine oli majandusliku põhjenduseta, ilma et ta oleks pidanud analüüsima faktilisi asjaolusid seoses kõnealuse üleviimise muude võimalike eesmärkidega.

132    Sellest järeldub, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

b)      Teise väite teine osa, mis käsitleb vormi 8K konteksti, sisu ja eseme analüüsimisel tehtud ilmset hindamisviga

133    Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse vormi 8‑K avalikustamise konteksti. Sellega seoses väidavad hagejad, et komisjon omistas liiga suure tähtsuse fraasile, mille kohaselt kõnealune tootmise üleviimine pidi võimaldama „vältida tariifikoormust“, mis tuleneb täiendavast tollimaksust, samas kui muud asjaolud õigustasid seda üleviimist. Seega leiavad hagejad, et komisjon omistas ühele ainsale avaldusele absoluutse tõendusväärtuse, võtmata arvesse selle avalduse tegemise konteksti või sihtrühma, kellele see on adresseeritud ja kellele see pidi kindlust pakkuma, välistades mis tahes muud tõendid. Lõpuks väidavad hagejad, et isegi kui üks üleviimist õigustav tegur on vältida täiendava tollimaksu kohaldamist, ei kaalunud komisjon seda eesmärki võrdluses teiste kõnealuse tootmise üleviimisega taotletavate eesmärkidega.

134    Komisjon ei nõustu nende väidetega.

135    Nagu nähtub eespool punktides 24 ja 25 kirjeldatud asjaoludest, esitas Harley-Davidson 25. juunil 2018 vastuseks määruse 2018/886 jõustumisele SEC-le vormi 8‑K, mille eesmärk oli teavitada oma aktsionäre täiendava tollimaksu kohaldamisest alates 22. juunist 2018 nende toodete suhtes, mis imporditi Ameerika Ühendriikidest liitu. Selles vormis teatas Harley-Davidson samuti oma kavatsusest viia teatavate liidu turule suunatavate mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle mõnesse oma rahvusvahelisse käitisesse, et vältida asjaomaseid liidu kaubanduspoliitika meetmeid.

136    Vormis 8‑K oli kasutatud konkreetselt järgmist sõnastust: „[s]ellest pikaajalisest tariifikoormusest tingitud märkimisväärsete kuludega toimetulekuks rakendab Harley-Davidson plaani, mille eesmärk on viia [liitu] suunatavate mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle enda rahvusvahelistesse käitistesse, et vältida tariifikoormust.“

137    Sellest tuleneb, et vähemalt üks teguritest, millega põhjendati kõnealust tootmise üleviimist, oli vältida täiendava tollimaksu kohaldamist, ning hagejad sellele asjaolule vastu ei vaidle. Lisaks on eespool punktides 64–72 tuvastatud, et see soov vältida täiendava tollimaksu kohaldamist oli kõnealuse üleviimisotsuse peamine või valdav eesmärk.

138    Järelikult ei saa komisjonile ette heita ilmse hindamisvea tegemist sellega, et ta sedastas vaidlustatud otsuses, et „[p]ärast [liidu] kaubanduspoliitika meetmete avaldamist teatas [Harley-Davidson] [SEC‑le] 25. juunil 2018 esitatud vormi 8‑K [kohases] aruandes oma kavatsusest viia teatavate [liidu] turule suunat[avate] mootorrataste tootmine Ameerika Ühendriikidest üle oma rahvusvahelistesse tehastesse teises riigis, et vältida [liidu] kaubanduspoliitika meetmeid“, märkides samas, et „[i]segi kui kaubanduspoliitika meetmete vältimine ei pruugi olla tootmise ümberpaigutamise ainus eesmärk“.

139    Mis puudutab küsimust, kas komisjon oleks pidanud arvesse võtma muid tegureid, nagu kontekstiga seotud asjaolud, vormi 8‑K eesmärk või ka muud kõnealuse tootmise üleviimisega taotletavad eesmärgid, siis tuleb märkida, et selle puhul on tegemist sisulise küsimusega, kas komisjon on delegeeritud määruse artikli 33 tõlgendamisel rikkunud õigusnormi, tuginedes oma järelduses tõdemusele, et selle üleviimise valdav eesmärk on täiendava tollimaksu kohaldamise vältimine, mida kolmanda väite ja käesoleva väite esimese osa analüüsis on juba käsitletud ja millele seal on antud eitav vastus.

140    Eeltoodust tuleneb, et teise väite teine osa ja seega teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

5.      Viies väide, mis käsitleb liidu õiguse üldpõhimõtete ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist

141    Hagejate viienda väite kohaselt on vaidlustatud otsusega rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet, õigust heale haldusele, ettevõtlusvabadust ja omandiõigust.

a)      Viienda väite esimene osa, mis käsitleb õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist

142    Hagejad väidavad, et ei olnud võimalik ette näha ei vaidlustatud otsuse tegemist ega ka selle kohaldamist ja toimet eelkõige seoses Belgia ametiasutustega, mis nähtub asjaolust, et need ametiasutused tunnistasid kehtetuks hagejatele antud viis SPI-otsust, mitte ainult kaks vaidlustatud otsuses nimetatud SPI-otsust. Lisaks väidavad nad, et kuna komisjon ei tunnistanud SPI-otsuseid kehtetuks nende tegemise hetkel, tegutses ta viisil, mis tekitas õiguspärase ootuse, ning meenutavad, et Euroopa Kohus on varem otsustanud, et kaheaastast ajavahemikku, mis jääb vale otsuse avaldamise ja komisjoni parandamiskatse vahele, ei saa lugeda mõistlikuks. Nad väidavad samuti, et vastavalt komisjoni juhistele siduva päritoluinformatsiooni kohta on SPI-otsuse kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldatavad tolliseadustiku artikli 22 lõikes 6 sätestatud tingimused seoses õigusega olla ära kuulatud, mistõttu oli neil õiguspärane ootus, et komisjon võtab nendega ühendust vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluse raames. Lõpuks väidavad hagejad, et puudus ülekaalukas üldine huvi, mis võinuks olla ülimuslik nende erahuvide suhtes.

143    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

144    Tolliseadustiku artikli 33 alusel tehtud SPI-otsused on otsused, millega liikmesriigi toll, vastuseks sellise importija taotlusele, kes soovib saada tagatise teatava liitu imporditava kauba päritolu kindlaksmääramise eeskirjade tõlgendamise kohta, kinnitab selle liitu imporditava kauba geograafilist päritolu. Siduva päritoluinformatsiooni eesmärk on anda ettevõtjale kindlus olukorras, kui esineb kahtlus liitu imporditud kauba geograafilise päritolu osas, kaitstes teda kindlaksmääratud aja jooksul liikmesriigi tolli seisukoha mis tahes hilisema muutmise korral (vt selle kohta analoogia alusel 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Lopex Export, C‑315/96, EU:C:1998:31, punkt 28). Siiski ei ole sellise siduva informatsiooni eesmärk ega tulemus tagada ettevõtjale lõplikult, et geograafine päritolu, millele ta tugineb, hiljem ei muutu eelkõige seetõttu, et komisjoni nõudel tuleb kehtetuks tunnistada ettevõtjale antud SPI-otsus tolliseadustiku artikli 34 lõikes 11 ette nähtud põhjusel, milleks on vajadus tagada kauba õige päritolu kindlaksmääramine.

145    Sellega seoses on Euroopa Kohus varem otsustanud, et liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ja liidu õigust kohaldama kohustatud liikmesriigi ametiasutuse tegevus, mis on sellega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus (vt selle kohta 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Sony Supply Chain Solutions (Europe), C‑153/10, EU:C:2011:224, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Käesoleval juhul aga nähtub kolmanda väite analüüsist, et delegeeritud määruse artikkel 33 reguleerib piisavalt täpselt tingimust, et toiming või töötlemine peab olema majanduslikult põhjendatud. Lisaks nähtub tolliseadustiku artikli 60 lõike 2 sõnastusest, et see säte reguleerib piisavalt täpselt muid tingimusi, mida tuleb järgida liitu imporditava kauba päritolu kindlaksmääramisel.

147    Sellest järeldub, et Belgia toll, kelle ülesanne oli liidu õiguse kohaldamine, tegutses SPI-otsuste tegemisel vastuolus liidu õigusega ja see tegevus ei saanud apellantidel tekitada õiguspärast ootust.

148    Mis puudutab ajavahemikku, mis ulatus kuupäevast, mil komisjon sai teada asjaomaste SPI-otsuste olemasolust, kuni kuupäevani, mil ta nõudis Belgia tollilt nende kehtetuks tunnistamist, ja mis kuulub tegelikult käesoleva väite kolmanda osa alla, siis seda käsitletakse, analüüsides nimetatud väiteosa, mis puudutab õiguse heale haldusele rikkumist.

149    Lõpuks tuleb hagejate väide, mille kohaselt oli neil õiguspärane ootus, et komisjon võtab nendega ühendust enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, tagasi lükata juba ainuüksi selle tõttu, et viienda väite esimese osa kontekstis põhineb see väide tolliseadustiku artikli 22 lõike 6 tõlgendusel, mis puudutab üksnes menetlust liikmesriigi tollis, mitte komisjoni järgitavat menetlust.

150    Eelnevast järeldub, et viienda väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

b)      Viienda väite teine osa, mis käsitleb diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

151    Hagejad väidavad, et komisjoni endise presidendi, aga ka tolleaegse kaubandusvoliniku avaldustest nähtub, et teiste Ameerika Ühendriikide kaubamärkide seas mainiti konkreetselt Harley-Davidsoni seoses tema suhtes kõnealuste vastutariifide kohaldamisega eelkõige teatud Ameerika Ühendriikide poliitikakujundajatele surve avaldamise kaalutlusel, mitte objektiivsete kriteeriumide alusel. Nad lisavad, et vaidlustatud otsuse mõju oli taotletavat eesmärki arvestades ebaproportsionaalne ning et oli olemas muid, vähem piiravaid lahendusi või et neile oleks võidud anda tagatisi, näiteks hoiatada neid, et komisjon kavatseb delegeeritud määruse artiklis 33 sätestatud kriteeriumi Belgia ametiasutuste tõlgenduse läbi vaadata, andes ühtlasi neile võimaluse esitada oma seisukoht.

152    Komisjon ei nõustu nende väidetega.

153    Üldkohus märgib, et kuivõrd hagejad väidavad sisuliselt, et neid on diskrimineeritud, kuna liidu kõrgete ametiisikute avalikud seisukohavõtud seoses kõnealuste vastutariifide kohaldamisega puudutasid muude Ameerika Ühendriikide kaubamärkide seas konkreetselt Harley-Davidsoni, siis sellega väljuvad hagejad käesoleva vaidluse raamidest.

154    Nimelt ei puuduta see hagejate kriitika tegelikult vaidlustatud otsust, vaid otseselt määrust 2018/886, millega kehtestati täiendav tollimaks ja mis hagejate arvates oli ebaõiglaselt suunatud Harley-Davidsoni vastu. Lisaks tuleb igal juhul märkida, et määruses 2018/886 ei ole nimeliselt viidatud Harley-Davidsonile, vaid eelkõige kaupadele, mis vastavad CN-koodile 8711 50 00, nimelt „[m]ootorrattad […] sisepõlemis-kolbmootoriga, silindrite töömahuga üle 800 cm³“. Kuigi selline kaubakategooria vastab tegelikult Harley-Davidsoni toodetud mootorratastele, ei saa siiski välistada, et ka teised Ameerika Ühendriikide ettevõtjad toodavad mootorrattaid, mis võivad samuti olla hõlmatud objektiivselt määratletud kategooriaga, ilma konkreetse viiteta kaubamärgile, millega hagejad kohtuistungil nõustusid, nimetades ühe teise Ameerika Ühendriikide tootja.

155    Mis puudutab vaidlustatud otsuse proportsionaalsust ja diskrimineerivat laadi, siis piisab, kui märkida, et nimetatud otsuses piirdus komisjon sellega, et nõudis liikmesriigi tollilt SPI-otsuste kehtetuks tunnistamist põhjusel, et need ei olnud vastu võetud kooskõlas liidu õigusega. Esiteks ei ole kohaldatavate õigusnormide järgimise nõue ebaproportsionaalne. Teiseks ei ole hagejad tõendanud ega isegi mitte väitnud, et komisjon oleks loobunud õigusest nõuda liikmesriigi ametiasutustelt mõne muu SPI-otsuse muutmist, mis puudutab CN-koodile 8711 50 00 vastavat kaupa tootvat teist ettevõtjat. Pealegi ei osuta miski sellele, et komisjon ei oleks toiminud täpselt samal viisil mõne muu liidu õigusega vastuolus oleva SPI-otsuse puhul.

156    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

c)      Viienda väite kolmas osa, mis käsitleb õiguse heale haldusele ja õiguse olla ära kuulatud riivet

157    Hagejate väitel ei tegutsenud komisjon oma otsustamisprotsessi raames erapooletult ning nende sõnul on vaidlustatud otsus tehtud üksnes poliitilistel kaalutlustel. Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et ta ei võtnud vaidlustatud otsust vastu mõistliku aja jooksul ega suhelnud hagejatega enne nimetatud otsuse vastuvõtmist isegi mitte Belgia ametiasutuste vahendusel. Sellega seoses tuletavad hagejad meelde, et õigus olla ära kuulatud on liidu õiguse üldpõhimõte, mida igal ettevõtjal peab olema võimalus kasutada, olenemata sellest, milline on kohaldatavate õigusnormide sisu.

158    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

159    Põhiõiguste harta artikli 41 kohaselt on igaühel õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult. See erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes asjaga tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Käesoleval juhul vastab tõele, et komisjoni endise presidendi 2018. aasta märtsi seisukohavõtust nähtub, et „[täiendavat] tollimaksu tuleb kohaldada Harley-Davidsoni mootorratastele, Levi’se teksastele, burboonile“. Siiski ei saa hagejad üksnes nendest spontaansetest väljaütlemistest järeldada, et komisjon on rikkunud erapooletuse nõuet. Kõigepealt tuleb tõdeda, et 2021. aasta märtsis vastu võetud vaidlustatud otsuses piirdus komisjon sellega, et nõudis Belgia tollilt vabastusjärgse kontrolli käigus asjaomaste liikmesriigi tolli PSI-otsuste kehtetuks tunnistamist, kuna komisjon pidas neid õigesti liidu õigusega vastuolus olevaks. Nimelt võttis komisjon delegeeritud määruse artikli 33 alusel vaidlustatud otsuse vastu ainsa eesmärgiga tagada Harley-Davidsoni toodetud mootorrataste õige päritolu kindlaksmääramine, mistõttu ei saa talle ette heita erapooletuse puudumist, millele hagejad on viidanud. Lisaks ei ole hagejad komisjoni objektiivsuse ja erapooletuse puudumise tõendamiseks igal juhul viidanud ühelegi sellisele vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega seotud asjaolule, mille puhul ei oleks tegemist pelgalt üldiste ja abstraktsete kaalutlustega seoses väidetava poliitilise tahtega kehtestada kõnealune täiendav tollimaks.

161    Sellega seoses tuleb märkida samuti seda, et põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt hõlmab õigus heale haldusele igaühe õigust sellele, et ta kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Õigus olla ära kuulatud kuulub kaitseõiguste raamesse ja on liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada isegi juhul, kui puuduvad seda käsitlevad erinormid. Selle põhimõtte kohaselt peab niisuguse otsuse adressaadil, kelle huve see otsus märkimisväärselt mõjutab, olema tegelik võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht nende asjaolude suhtes, millele nende vastu asjaomaste otsuste põhistamiseks tuginetakse (vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consultin vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

162    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et õiguse olla ära kuulatud rikkumine võiks tingida asjaomase akti tühistamise, peab olema võimalus, et haldusmenetlus oleks võinud päädida teistsuguse tulemusega (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 49). Seega peab hageja esitama konkreetsed tõendid või vähemalt piisavalt usaldusväärsed ja täpsed argumendid või näitajad tõenditena selle kohta, et komisjoni otsus oleks võinud olla teistsugune, võimaldades seega konkreetselt määratleda kaitseõiguste rikkumise (vt selle kohta analoogia alusel 29. juuni 2006. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, C‑308/04 P, EU:C:2006:433, punkt 98).

163    Lõpuks tuleb märkida, et haldusmenetluse läbiviimine mõistliku ajavahemiku jooksul kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet. Lisaks peab kohus vastavalt õiguskindluse tagamise põhinõudele, mis välistab komisjoni võimaluse volituste teostamist lõpmatuseni edasi lükata, välja selgitama, kas haldusmenetlusest ilmneb, et see institutsioon on liigselt viivitanud (vt 22. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑56/06 RENV II, EU:T:2016:228, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

164    Menetlusaja mõistlikku pikkust tuleb hinnata, lähtudes konkreetse kohtuasja asjaoludest, nagu selle keerukus ja poolte käitumine (vt selle kohta 13. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjades HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P – C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Viienda väite kolmandat osa tuleb analüüsida just nende põhimõtete alusel.

1)      Õiguse olla ära kuulatud riive

166    Seoses õiguse olla ära kuulatud riivega tuleb tõdeda, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et komisjon ei andnud hagejatele võimalust esitada seisukohta menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, mis seetõttu, et sellega kohustati Belgia ametiasutusi kehtetuks tunnistama kaks esimest kõnealust SPI-otsust, ilma et viimastel olnuks võimalus jätta see ettekirjutus täitmata, kujutab endast hagejate suhtes võetud üksikmeedet, mis neid kahjustab. Komisjoni argumendiga, mille kohaselt näeb vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlus ette üksnes komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vastastikuse teabevahetuse, ei saa nõustuda, arvestades eespool punktis 161 meenutatud asjaolu, et kõne all olevat õigust kohaldatakse isegi erinormide puudumisel. Lisaks ei võimalda asjaolu, et hagejad said või oleksid saanud esitada oma seisukoha Belgia tollile nii enne kõnealuste SPI-otsuste vastuvõtmist ning – komisjoni sõnul – ka vaidlustatud otsuse ja nende SPI-otsuste tegeliku kehtetuks tunnistamise otsuse vastuvõtmise vahelisel ajavahemikul, teha järeldust, et komisjon järgis oma kohustust kuulata hagejad ära enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

167    Siiski saab see õigusriive käesoleval juhul tingida vaidlustatud otsuse tühistamise üksnes juhul, kui on võimalik, et selle riive tõttu päädis haldusmenetlus teistsuguse tulemusega, kahjustades nii konkreetselt kaitseõigusi.

168    Kuna komisjon piirdus vaidlustatud otsuses sellega, et palus Belgia tollil SPI-otsuste vabastusjärgse kontrolli käigus tunnistada kehtetuks liikmesriigi tolli tehtud SPI-otsused, millega kohaldati valesti delegeeritud määruse artiklit 33, kasutas komisjon üksnes talle tolliseadustiku artikli 34 lõikega 11 antud pädevust nõuda liikmesriigilt SPI-otsuste kehtetuks tunnistamist, et tagada kauba päritolu õige ja ühetaoline kindlaksmääramine.

169    Vaidlustatud otsuses on liidu õigusnormi, nimelt delegeeritud määruse artiklit 33, tõlgendatud ja kohaldatud, mille kohta on eespool punktides 53–73 leitud, et selles ei ole tehtud ühtegi viga. Seega tuleb tõdeda, et isegi kui eeldada, et hagejad oleksid saanud esitada oma seisukoha menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, ei oleks delegeeritud määruse artikli 33 tõlgendus ja kohaldamine selles otsuses saanud olla teistsugune. Üksnes erinevuste tõttu delegeeritud määruse artikli 33 tõlgendamisel, mis ilmnevad Belgia ametiasutuste ja komisjoni vahelisest teabevahetusest, mille komisjon esitas vastuseks 30. juuni 2022. aasta menetlust korraldavale meetmele, ei olnud ühesugused nende asutuste ja komisjoni vastavad lahendused, mis valiti selle artikli kohaldamisel käesoleva kohtuasja asjaoludele.

170    Igal juhul, nagu juba märgitud eespool punktides 65 ja 66, ei ole hagejad Üldkohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mis tõendaksid, et kõnealune tootmise üleviimine oli õigustatud peamiselt kaalutlustel, mis ei olnud seotud täiendava tollimaksu kehtestamisega, samas kui tõendamiskoormis lasub hagejatel, nagu on meenutatud eespool punktis 162.

2)      Mõistliku ajavahemiku põhimõtte rikkumine

171    Mis puudutab vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega päädinud haldusmenetluses mõistliku ajavahemiku põhimõtte väidetavalt järgimata jätmist, siis tuleb kõigepealt märkida, et tolliseadustiku artikli 34 lõikes 11, mis lubab komisjonil nõuda, et liikmesriik tunnistaks kehtetuks SPI-otsuse, et tagada kaupade päritolu õige ja ühetaoline kindlaksmääramine, ei ole komisjonile ette nähtud mingit, isegi mitte soovituslikku tähtaega talle esitatud SPI-otsuste kontrollimiseks määruse 2015/2447 artikli 19 alusel, nagu komisjon õigesti märgib (vt eespool punkt 12).

172    Siiski ei takista pelk asjaolu, et komisjoni suhtes ei ole kehtestatud mingit tähtaega liikmesriigile SPI-otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamiseks, liidu kohtul kontrollida, kas see institutsioon on mõistliku ajavahemiku põhimõtet järginud või mitte.

173    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Belgia toll teatas komisjonile 21. augustil 2019 kõnealustest SPI-otsustest ning komisjon võttis 5. oktoobril 2020 selle ametiasutusega ühendust, et teatada talle kavatsusest nõuda nende otsuste kehtetuks tunnistamist.

174    Pärast teabevahetust Belgia ametiasutustega, mille käigus viimased esitasid 13. novembri 2020. aasta e-kirjas oma seisukoha, algatas komisjon 22. detsembril 2020 menetluse vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, mille käigus esitas ta päringuid eri peadirektoraatidele. Komisjon esitas nõuandemenetluse raames ja kirjalikus menetluses 5. märtsil 2021 vaidlustatud otsuse eelnõu kõikidele tolliseadustiku komitee päritoluosakonna liikmesriikide delegatsioonidele. Ta saatis 29. märtsil 2021 tolliseadustiku komitee päritoluosakonnale koondaruande, enne kui võttis 31. märtsil 2021 vastu vaidlustatud otsuse.

175    Seega tuleb tõdeda, et kuigi Belgia tolli poolt kõnealustest SPI-otsustest teatamisest möödus veidi üle 13 kuu, enne kui komisjon seoses nende otsuste võimaliku kehtetuks tunnistamise nõudega esimest korda selle tolliga ühendust võttis, ei saa siiski asuda seisukohale, et 16 kuu pikkune ajavahemik, mis kulus nimetatud teatest kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks komisjonisisese ametliku menetluse algatamiseni, on ülemäära pikk käesoleva asja asjaoludel, mida pealegi iseloomustab tõik, et komisjoni poolt tolliseadustiku artikli 34 lõikega 11 talle antud pädevuse kasutamine, et nõuda liikmesriigilt kaupade päritolu õige ja ühetaolise kindlaksmääramise tagamise kaalutlusel SPI-otsuse kehtetuks tunnistamist, on erakordne.

176    Lisaks tuleb märkida, et teatavast ajalise survega arvestamisest annab tunnistust see, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu vähem kui neli kuud kestnud haldusmenetluses, mille käigus tuli konsulteerida mitme institutsioonilise menetlusosalisega, kellel oli võimalik esitada seisukohti.

177    Järelikult tuleb kuues väide tagasi lükata.

d)      Viienda väite neljas osa, mis käsitleb ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse rikkumist

178    Hagejad väidavad, et komisjon tõlgendas delegeeritud määruse artiklit 33 viisil, mille tulemusel minetavad ettevõtjad õiguspärase võimaluse valida oma tegevuskohta, mis kujutab endast nende ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse rikkumist. Hagejad on seisukohal, et komisjoni mis tahes sekkumine ettevõtjate äriotsustesse ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, ning kuigi liidu kaubandus- ja tolliprotseduuride kontrollimine on õiguspärane eesmärk, peab see siiski toimuma rangetes piirides, et mitte kujutada endast meelevaldset sekkumist poliitilisel eesmärgil.

179    Komisjon ei nõustu nende väidetega.

180    Sellega seoses tuleb meenutada, et 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuse Sky Österreich (C‑283/11, EU:C:2013:28) punktides 41–46 tuletas Euroopa Kohus meelde, et põhiõiguste harta artikliga 16 tagatud kaitse hõlmab majandus- või äritegevuse vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne õigus, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Selle kohtupraktika alusel ja arvestades põhiõiguste harta artikli 16 sõnastust, mis eristub harta II jaotises sätestatud muude põhivabaduste sõnastusest, kuid on samas sarnane harta IV jaotise teatud sätete sõnastusega, võib avalik võim ettevõtlusvabadusse sekkuda mitmel eri viisil, mille raames võidakse avalikes huvides kehtestada majandustegevuse piirangud.

181    Põhiõiguste harta artikli 17 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

182    Kuna põhiõiguste harta artikliga 16 ja artikli 17 lõikega 1 tagatud õigused ei ole absoluutsed, võib nende teostamisele seada piiranguid, kui see on vajalik liidu üldistes huvides. Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib põhiõiguste hartas tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades õiguste ja vabaduste olemust ning piirang peab proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt olema vajalik ning vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

183    Käesolevas asjas ei ole hagejad täpsustanud, millised asjaolud võiksid toetada käesoleva väiteosa raames esitatud seisukohti ja tõendaksid, et vaidlustatud otsus piiras ebaproportsionaalselt nende omandiõigust või ettevõtlusvabadust.

184    Lisaks tuleb tõdeda, et esiteks ei ole nende põhiõiguste võimalik piiramine – isegi kui see oleks tõendatud – vaidlustatud otsuse tagajärg. Tegelikult tuleneb selline piirang – eeldusel, et see on tõendatud – määrusest 2018/886, millega kehtestatakse täiendav tollimaks. Ent nagu nähtub toimikust, ei ole hagejad käesoleva hagiavalduse raames nimetatud määruse õiguspärasust kahtluse alla seadnud. Teiseks tuleb ühtlasi asuda seisukohale, et kuna ei ole tõendatud, et vaidlustatud otsus takistab hagejatel turustada liidus Harley-Davidsoni toodetud mootorrattaid, siis ei kujuta see otsus endast asjaomaste mootorrataste tootmise ja turustamisega seoses hagejate õiguse tegeleda majandustegevusega liidu turul ega nende omandiõiguse ebaproportsionaalset riivet.

185    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viienda väite neljas osa ja järelikult viies väide tervikuna tagasi lükata.

6.      Kuues väide, mis käsitleb komisjoni poolt oma pädevuse ärakasutamist poliitilisel eesmärgil

186    Hagejad väidavad, et hetk, mil vaidlustatud otsus vastu võeti, näitab ülimalt selgelt, et komisjoni tegevuse ajendiks olid poliitilised kaalutlused. Nad väidavad seega, et komisjon kasutas ära oma pädevust, mis võimaldab tal tagada, et liitu imporditud kauba päritolu on õigesti kindlaks määratud, paludes liikmesriigi tollil tunnistada SPI-otsused kehtetuks üksnes või peamiselt muul eesmärgil kui see, milleks kõnealune pädevus on antud, kahjustades nõnda selle pädevuse eesmärki, milleks on ettevõtjatele õigete ja ühtlustatud „võrdsete konkurentsitingimuste“ tagamine.

187    Komisjon ei nõustu selle seisukohaga.

188    Üldkohus märgib, et väidetava „pädevuse ärakasutamise“ määratluse varjus väljendavad hagejad oma kuuenda väite raames tegelikult seisukohta, et komisjon on võimu kuritarvitanud. Oma argumentidega väidavad hagejad sisuliselt, et vaidlustatud otsus kujutab endast kaubanduspoliitika varjatud meedet, mille eesmärk on survestada Ameerika Ühendriikide valitsust, et viimane loobuks 1962. aasta kaubanduse laiendamise seaduse § 232 alusel kehtestatud tollimaksumääradest.

189    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on akti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja kokkulangevate tõendite põhjal selgub, et akt on vastu võetud eranditult või vähemalt määravas osas muu kui esitatud eesmärgi saavutamiseks või selleks, et vältida juhtumi asjaolude käsitlemiseks aluslepingus spetsiaalselt ette nähtud menetlust (vt 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Foshan Lihua Ceramic vs. komisjon, T‑310/16, EU:T:2019:170, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

190    Hagejad ei ole aga viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule – peale ebaselgete ja abstraktsete seisukohtade –, mis tõendaks, et komisjon võttis nimetatud otsuse vastu muul kui määruses esitatud eesmärgil, nimelt liitu imporditud kauba päritolu õige ja ühetaolise kindlaksmääramise tagamiseks. Kuigi hagejad esitasid ajakirjanduses avaldatud artikleid, millest mõned on pealegi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisemad, tuleb tõdeda, et need artiklid ei puuduta vaidlustatud otsust ega sarnaseid otsuseid. Pealegi osutavad need artiklid pigem komisjoni murele seoses liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise vaidluse võimaliku eskaleerumisega määruse 2018/886 II lisas ette nähtud täiendava tollimaksu jõustumise kontekstis.

191    Järelikult väljendavad hagejad, piirdudes seisukohaga, et vaidlustatud otsus võeti vastu „poliitilisel kaalutlusel“, ainult enda isiklikku seisukohta.

192    Niisiis ei nähtu tõendusmaterjalist ühtki asjaolu, mis toetaks seisukohta, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlus algatati ainult või peamiselt muu eesmärgi saavutamiseks kui see, mida on mainitud eespool punktis 190.

193    Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

194    Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse tühistamise nõue tuleb rahuldamata jätta.

C.      Taotlus menetlust korraldava meetme võtmiseks või menetlustoimingu tegemiseks

195    Komisjon väidab, et hagejate kolmas nõue, millega nad paluvad Üldkohtul määrata menetlust korraldavad meetmed või menetlustoimingud, mida ta peab sobivaks, on minetanud oma eseme, kuna dokumendid, millele hagejad viitavad, avalikustati vastuseks nende sellekohasele taotlusele, mis esitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel.

196    Hagejad leiavad, et Üldkohus võib siiski pidada tarvilikuks nõuda komisjonilt rohkem tõendeid, kuna komisjoni poolt avalikustatud dokumendid ei võimalda tema väiteid piisavalt põhjendada.

197    Seoses hinnanguga menetluspoole esitatud taotlusele võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha menetlustoiminguid tuleb meenutada, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas tema lahendatavas kohtuvaidluses esitatud teavet on vaja täiendada (vt 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    Käesolevas asjas ei ole hagejad esitanud konkreetseid kaalutlusi, mis põhjendaksid menetlust korraldavate meetmete või menetlustoimingute määramist, nagu on nõutud Üldkohtu kodukorra artikli 88 lõikes 2.

199    Igal juhul tuleb märkida, et toimikus sisalduvatest tõenditest piisab Üldkohtu otsuse tegemiseks, kuna tal on võimalik lahendada kohtuasi menetluse käigus esitatud nõuete, väidete ja argumentide alusel ning võttes arvesse poolte esitatud dokumente.

200    Seega tuleb menetlust korraldavate meetmete võtmise või menetlustoimingute tegemise taotlus jätta rahuldamata.

201    Järelikult tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust selle dokumendi vastuvõetavuse kohta, mille komisjon esitas kohtuistungil ja mis sisaldab Harley-Davidsoni ja tema aktsionäride esindajate vahel 24. juulil 2018 peetud telefonikonverentsi transkriptsiooni.

 Kohtukulud

202    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

203    Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Harley-Davidson Europe Ltd-lt ja Neovia Logistics Services Internationalilt.

Papasavvas

Svenningsen

Jaeger

Mac Eochaidh

 

      Pynnä

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 1. märtsil 2023 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.