Kohtuasi C‑709/20
CG
versus
The Department for Communities in Northern Ireland
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Appeal Tribunal for Northern Ireland)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 15. juuli 2021. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – Majanduslikult mitteaktiivsed liidu kodanikud, kes elavad teises liikmesriigis selle riigi õiguse alusel – ELTL artikli 18 esimene lõik – Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikkel 7 – Üle kolmekuulise elamisõiguse saamise tingimused – Artikkel 24 – Sotsiaalabi – Mõiste – Võrdne kohtlemine – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi väljaastumisleping – Üleminekuperiood – Liikmesriigi õigusnorm, mis välistab sotsiaalabi saajate hulgast majanduslikult mitteaktiivsed liidu kodanikud, kellel on selle riigi õiguse alusel tähtajaline elamisõigus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 1, 7 ja 24
1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirendatud menetlus – Tingimused – Kiiret menetlemist õigustavad asjaolud – Põhikohtuasja kaebaja ja tema laste põhiõiguste rikkumise oht – Selle menetluse kasutamise lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7 ja 24; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 105)
(vt punktid 42–44)
2. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Sotsiaalabi – Mõiste – Toimetulekutoetus, nagu seda on üldtoetus – Hõlmamine – Kindlakstegemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 24 lõige 2)
(vt punktid 68–71)
3. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Võrdse kohtlemise põhimõte – Majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid – Vastuvõtva liikmesriigi õiguse alusel antud ajutine elamisõigus – Selle liikmesriigi õigus, millega välistatakse sellisele kodanikule sotsiaalabi andmine – Vastuvõtva liikmesriigi samas olukorras olevatele kodanikele tagatud abi – Lubatavus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikkel 7 ja artikli 24 lõige 1)
(vt punktid 78, 79 ja 93 ning resolutsioon)
4. Liidu kodakondsus – Aluslepingu sätted – Kohaldamisala – Majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid – Vastuvõtva liikmesriigi õiguse alusel sellisele kodanikule antud ajutine elamisõigus – Hõlmamine – Selles liikmesriigis esitatud sotsiaalabi taotlus – Pädevate asutuste kohustus kontrollida, kas liidu põhiõiguste hartas tagatud põhiõigusi järgitakse – Sellise kontrolli ulatus
(ELTL artikli 21 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1, 7 ja 24 ning artikli 51 lõige 1)
(vt punktid 84, 85, 88 ja 93 ning resolutsioon)
Kokkuvõte
Ühendkuningriigi õigusnormid, mis näevad ette üldtoetuse ja mis jätavad sellest ilma liidu kodanikud, kellel on elamisõigus Brexiti kontekstis kehtestatud korra alusel, kuid kes ei vasta kõigile direktiivi 2004/38 tingimustele, on kooskõlas ELi õigusega tagatud võrdse kohtlemise põhimõttega
Riigisisesed pädevad asutused peavad siiski kontrollima, et sotsiaalabi andmisest keeldumine ei sea liidu kodanikku ja tema lapsi ohtu, et rikutakse nende Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud õigusi, eelkõige inimväärikuse austamist.
CG, kellel on Horvaatia ja Madalmaade topeltkodakondsus, elab alates 2018. aastast Ühendkuningriigis ja tal puudub seal majandustegevus. Ta elas seal koos oma Madalmaade kodanikust elukaaslase ja nende kahe lapsega seni, kuni ta kolis vägivalla all kannatavate naiste vastuvõtukeskusesse. CG-l puuduvad igasugused elatusvahendid.
Home Office (siseministeerium, Ühendkuningriik) andis 4. juunil 2020 talle Ühendkuningriigis ajutise elamisõiguse Ühendkuningriigi uute eeskirjade alusel, mida kohaldatakse selles riigis elavate liidu kodanike suhtes ja mis kehtestati seoses Ühendkuningriigi liidust väljaastumisega. Sellise elamisõiguse andmise tingimuseks ei ole elatusvahendite omamine.
CG esitas 8. juunil 2020 Põhja-Iirimaa kohaliku tasandi küsimuste eest vastutavale ministeeriumile taotluse sotsiaalabile, mida nimetatakse üldtoetuseks (Universal Credit). See taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et üldtoetuse seadus välistab uute eeskirjade alusel ajutise elamisloa saanud liidu kodanikud potentsiaalsete üldtoetuse saajate kategooriast.
CG vaidlustas selle keeldumise Appeal Tribunalis (Northern Ireland) (Põhja-Iirimaa apellatsioonikohus, Ühendkuningriik), tuginedes eelkõige Ühendkuningriigis seaduslikult elavate liidu kodanike ja Ühendkuningriigi kodanike erinevale kohtlemisele. See kohus otsustas esitada Euroopa Kohtule küsimuse, kas Ühendkuningriigi üldtoetuse seadus võib olla vastuolus ELTL artikli 18 esimeses lõigus ette nähtud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga.
Euroopa Kohtu suurkoda tõdes, et Ühendkuningriigi õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2004/38(1) artiklis 24 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõttega, ent kohustas selle riigi pädevaid ametiasutusi kontrollima, et nende õigusnormide alusel sotsiaalabi andmisest keeldumisega ei kaasneks liidu kodanikule ja tema lastele konkreetset ning vahetut ohtu, et rikutakse nende põhiõigusi, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.
Euroopa Kohtu hinnang
Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus esitati enne üleminekuperioodi lõppu ehk enne 31. detsembrit 2020, on Euroopa Kohus vastavalt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu(2) artikli 86 lõikele 2 pädev selle taotluse kohta eelotsust tegema.
Euroopa Kohus täpsustas kõigepealt asjas kohaldatavaid liidu õiguse sätteid ja tegi järelduse, et küsimust, kas CGd on diskrimineeritud kodakondsuse alusel, tuleb käsitleda direktiivi 2004/38 artikli 24 alusel, mitte ELTL artikli 18 alusel, kuna esimene neist artiklitest täpsustab kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis on muu hulgas teisena nimetatud aktis ette nähtud nende liidu kodanike suhtes, kes kasutavad liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õigust.
Olles sedastanud, et kõnealune üldtoetus tuleb liigitada sotsiaalabiks nimetatud direktiivi tähenduses, märkis Euroopa Kohus, et õigus sellel abile on tagatud ainult neile liidu kodanikele, kes vastavad direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustele. Seoses sellega tuletas Euroopa Kohus meelde, et vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 7 peab majanduslikult mitteaktiivsel liidu kodanikul selleks, et saada üle kolme kuu, kuid alla viie aasta pikkune elamisõigus, olema piisavalt elatusvahendeid.
Euroopa Kohus kinnitas seejärel oma kohtupraktikat, mille kohaselt liikmesriigil on selle artikli alusel õigus keelduda sotsiaalabi andmisest majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele, kes sarnaselt CGga kasutavad oma liikumisvabadust ja kellel ei ole piisavalt elatusvahendeid, et saada selle direktiivi alusel elamisõigus. Euroopa Kohus täpsustas, et iga huvitatud isiku majandusliku olukorra konkreetsel analüüsimisel ei võeta piisavate elatusvahendite omamisele hinnangu andmisel arvesse taotletud abi.
Euroopa Kohus rõhutas lisaks, et direktiiv 2004/38 ei takista liikmesriikidel kehtestada direktiivi artikli 37 kohaselt soodsamat korda kui see, mis on kehtestatud selle direktiiviga. Ent riigisisese õiguse alusel antud elamisõigust, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei saa kuidagi pidada selle direktiivi „alusel“ antuks.
Sellegipoolest on CG kasutanud aluslepingus ette nähtud põhiõigust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mistõttu kuulub tema olukord liidu õiguse kohaldamisalasse, isegi kui ta tuletab oma elamisõiguse Ühendkuningriigi õigusest, milles on ette nähtud direktiivis 2004/38 kehtestatuga võrreldes soodsam kord. Euroopa Kohus aga leidis, et kui vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused annavad sellise elamisõiguse nagu põhikohtuasjas, ilma et nad tugineksid direktiivis 2004/38 selle õiguse osas ette nähtud tingimustele ja piirangutele, rakendavad nad EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad liidu kodakondsust, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus.
Vastavalt põhiõiguste harta artikli 51 lõikele 1 on need asutused sellist sotsiaalabi taotlust nagu CG esitatud taotlus läbi vaadates seega kohustatud järgima selle harta sätteid ja eelkõige artiklit 1 (inimväärikus), artiklit 7 (era- ja perekonnaelu austamine) ning artiklit 24 (lapse õigused). Selle kontrolli käigus võivad ametiasutused arvesse võtta kõiki riigisiseses õiguses ette nähtud abimeetmeid, mida asjaomane kodanik ja tema lapsed võivad tegelikult saada.