Kohtuasi T‑865/16
Fútbol Club Barcelona
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda) 26. veebruari 2019. aasta otsus
Riigiabi – Hispaania ametiasutuste antud abi teatavatele professionaalsetele jalgpalliklubidele – Tulumaksu eelismäär, mida kohaldatakse klubidele, kellel on õigus tegutseda mittetulundusüksuse vormis – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Asutamisvabadus – Eelis
1. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abi kokkusobivus siseturuga – Hindamisõigus – Kooskõla tagamine EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate sätete ja siseturu toimimist käsitlevate sätete vahel – Ametlik uurimismenetlus, mis on algatatud meetme suhtes, mis võib kahjustada asutamisvabadust – Kohustus analüüsida asutamisvabaduse eraldiseisvat rikkumist – Puudumine
(ELTL artiklid 49 ja 107)
(vt punktid 29–37)
2. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Riigisisene meede, millega mittetulundusüksustele kohaldatava maksustamiskorra kasutamise võimalus antakse vaid teatud professionaalsetele jalgpalliklubidele – Komisjoni kohustus eelist tõendada – Hindamine, milles võetakse arvesse selle maksustamiskorra kui terviku erinevaid osasid
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 44–67)
3. Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustused – Hoolikas ja erapooletu uurimine – Võimalikult täielike ja usaldusväärsete tõendite arvesse võtmine – Kohustuse ulatus
(ELTL artikli 108 lõige 2)
(vt punktid 49 ja 69)
Kokkuvõte
26. veebruaril 2019 kuulutatud kohtuotsuses Fútbol Club Barcelona vs. komisjon (T‑865/16) tühistas Üldkohus komisjoni 4. juuli 2016. aasta otsuse (EL) 2016/2391 riigiabi nr SA.29769 (2013/C) (ex 2013/NN) kohta, mida Hispaania on andnud teatavatele jalgpalliklubidele, kuna komisjon ei olnud õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõnealune meede andis majandusliku eelise üksustele, kellele seda kohaldatakse.
Vaidlustatud otsuses käsitleti 1990. aastal vastu võetud Hispaania seadust, mis kohustas kõiki Hispaania professionaalseid spordiklubisid muutma oma vormi spordiga seotud piiratud vastutusega äriühinguteks, välja arvatud professionaalsed spordiklubid, kes olid selle seaduse vastuvõtmisele eelnevatel aastatel kasumit teeninud. Hageja Fútbol Club Barcelona ning veel kolm professionaalset jalgpalliklubi, kes kuulusid nimetatud erandi kohaldamisalasse, olid valinud võimaluse jätkata tegevust mittetulundusühinguna ning nende tulule kohaldati selle alusel maksustamise erimäära. Kuna see maksustamise erimäär oli kuni 2016. aastani madalam määrast, mida kohaldati spordiga seotud piiratud vastutusega äriühingutele, siis järeldas komisjon vaidlustatud otsuses, et nende õigusnormidega kehtestatud äriühingu tulumaksu sooduskord, mida kohaldati neljale asjaomasele klubile, kujutas endast õigusvastast abikava, mis on siseturuga kokkusobimatu, ning kohustas Hispaania Kuningriiki seda lõpetama ja nõudma abisaajatelt tagasi neile maksud individuaalse abi.
Üldkohus lükkas oma otsuses esmalt tagasi väite ELTL artikli 49 rikkumise kohta, mille kohaselt komisjon oleks hageja sõnul pidanud järeldama, et professionaalsetele spordiklubidele pandud kohustus muuta oma vorm spordiga seotud piiratud vastutusega äriühinguks oli nimetatud artikliga vastuolus. Sellega seoses tuletas Üldkohus meelde, et välja arvatud olukorras, kui kõnealuse abimeetme kokkusobimatus tulenes ELTL artikli 49 rikkumisest, ei ole komisjonil pädevust tuvastada ELTL artikli 49 eraldiseisvat rikkumist ning teha sellest tingitud õiguslikke järeldusi.
Seejärel analüüsis Üldkohus väidet, mis käsitles komisjoni väidetavaid vigu, kui ta analüüsis eelist, mida õigusnormid neljale asjaomasele klubile andsid. Olles märkinud, et komisjonil on kohustus vaadelda keerulisi meetmeid nende kogumis, et määrata kindlaks, kas need annavad abisaajatele majandusliku eelise, mida nad ei oleks saanud turu tavapärastel tingimustel, täpsustas Üldkohus, et see on ka nii abikava hindamisel. Ehkki komisjon võib abikava puhul piirduda kõnealuse kava üldiste ja abstraktsete omaduste analüüsiga, ilma et ta peaks hindama iga üksikut kohaldamise juhtu eraldi, et teha kindlaks, kas see sisaldab abi elemente, peab see hindamine siiski hõlmama kõnealuse abikava erinevaid tagajärgi, mis võivad olla abisaajatele nii soodsad kui ka ebasoodsad, kui väidetava eelise ebaselge laad ilmneb kava enda omadustest.
Kuna vaidlustatud otsuses käsitletud liikmesriigi õigusnormidega kitsendatakse Hispaania profispordi sektoris mittetulundusüksuste maksustamiskorra isikulist kohaldamisala, siis analüüsis Üldkohus küsimust, kas komisjon on vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt tõendanud, et mittetulundusüksuste maksustamiskord tervikuna võis panna üksused, kellele seda kohaldatakse, soodsamasse olukorda kui see, milles nad oleksid siis, kui nad tegutseksid spordiga seotud piiratud vastutusega äriühingute vormis. Üldkohus leidis aga, et see ei ole nii. Nimelt olles rõhutanud, et komisjoni valduses olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel andmed, mis tõstsid esile mittetulundusüksuste maksustamiskorra eripära – nimelt maksustamisel madalam mahaarvamiste ülempiir erakorralise tulu reinvesteerimise korral, võrreldes sellega, mida kohaldati spordiga seotud piiratud vastutusega äriühingutele – järeldas Üldkohus, et komisjoni esitatud argumendid ei võimalda välistada, et mittetulundusüksustele kohaldatavast korrast tulenev väiksem mahaarvamise võimalus tasakaalustab eelise, mis saadakse neile üksustele kohaldatavast madalamast nominaalsest maksumäärast. Kuna komisjon ei täitnud õiguslikult piisavalt oma kohustust tõendada, et vaidlusalune meede andis soodustatud isikutele eelise, siis järeldas Üldkohus, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, ning tühistas vaidlustatud otsuse.