EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(kolmas koda)

27. aprill 2015

Kohtuasi F‑90/14

Ronald Meyer

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ajutine teenistuja – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetavate laste toetuse maksmisest keeldumine – Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 punkt b – 18–26aastased lapsed, kes käivad üld- või kutsekoolis – Õppetoetus – Personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõige 1 – Laps, kes õpib korrapäraselt päevases õppes – Õpingute katkestamine – Ilmselgelt põhjendamatu hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega R. Meyer palub Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada Euroopa Komisjoni otsuse lõpetada alates 1. septembrist 2013 talle tema tütre Marie Isabeli eest ülalpeetava lapse toetuse maksmine.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta R. Meyeri kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Saamise tingimused – Tegelik ülalpidamine – Mõiste – Administratsiooni kaalutlusõiguseta pädevus

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 12 lõiked 2, 3 ja 5)

Ülalpeetava lapse eest personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 2 tähenduses – olgu tegemist ametniku või tema abikaasa seadusliku, väljaspool abielu sündinud või lapsendatud lapsega – on õigus saada ülalpeetava lapse toetust, kui ametnik last tegelikult üleval peab ja kui laps vastab lisaks ühele nimetatud artikli lõigetes 3 ja 5 loetletud tingimusele. Selleks et saada eespool viidatud artikliga 2 ette nähtud toetust, peab ülalpeetav laps olema seega kas alla 18‑aastane, olema 18–26‑aastane ja käima üld- või kutsekoolis või peab olema tegemist lapsega, kes raske haiguse või invaliidsuse tõttu ei suuda endale elatist teenida. Kõigil kolmel juhul on ametisse nimetaval asutusel kaalutlusõiguseta pädevus selles mõttes, et ta on kohustatud maksma ülalpeetava lapse toetust kohe, kui ta teeb kindlaks, et tingimused on täidetud, ning vastupidisel juhul selle maksmata jätma. Teisisõnu, personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiked 5 ja 2 puuduvad olukordi, kui ametniku lapsel on tingimata õigus saada ülalpeetava lapse toetust sel põhjusel, et need sätted eeldavad, et seal mainitud laps on seetõttu, et ta on alaealine, üliõpilane, haige või invaliid, tegelikult ametniku ülalpidamisel.

Ülalpeetava lapse toetus täidab sotsiaalset eesmärki, mis on põhjendatud kuludega, mis tulenevad lapse olemasolu ja tema tegeliku ülalpidamisega seotud jätkuvast ja kindlast vajadusest.

Järelikult toimub ülalpeetava lapse toetuse maksmine juhul, kui laps on 18–26‑aastane ja maksmist taotletakse personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 punkti b alusel, ainult tingimusel, et see laps tegelikult õpib üld- või kutsekoolis ning sel õppel on tegelik sisu ja maksmine toimub ainult õppe tegeliku kestuse ajal. Juhul kui laps koolis ei käi ja võib järelikult töötada ning seega elatist teenida nii, et teda ei saa pidada ametniku poolt ülalpeetavaks, rikuks toetuse maksmine personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 punkti b ulatust. Seevastu asjaolu, et rohkem kui 18‑aastane laps katkestas oma õpingud, ei takista iseenesest seda, et selle lapse eest saadaks uuesti õigus toetuse maksmisele õpingute tegeliku jätkamise korral, tingimusel et laps vastab jätkuvalt asjaomase toetuse määramise teistele tingimustele.

(vt punktid 25–27)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsused Sorasio-Allo jt vs. komisjon, 81/79, 82/79 ja 146/79, EU:C:1980:270, punktid 15 ja 16; Schwedler vs parlament, C‑132/90 P, EU:C:1991:452, punkt 14, ning nõukogu vs. Brems, C‑70/91 P, EU:C:1992:201, punkt 5.

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused Brems vs nõukogu, T‑75/89, EU:T:1990:88, punkt 23, ja Kschwendt vs komisjon, T‑545/93, EU:T:1995:137, punktid 81–83.