EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
26. veebruar 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – ELTL artikkel 56 – Hasartmängud – Maksustamine – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Ühtne totomaks
Kohtuasjas C‑788/18,
mille ese on Commissione tributaria provinciale di Parma (Parma provintsi maksukohus, Itaalia) 15. oktoobri 2018. aasta otsusega ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. detsembril 2018, menetluses
Stanleyparma Sas di Cantarelli Pietro & C.,
Stanleybet Malta Ltd
versus
Agenzia delle Dogane e dei Monopoli UM Emilia Romagna – SOT Parma,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud M. Safjan, L. Bay Larsen, C. Toader (ettekandja) ja N. Jääskinen,
kohtujurist: E. Tanchev,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Stanleyparma Sas di Cantarelli Pietro & C., esindajad: avvocati D. Agnello, V. Varzi ja M. Mura,
– Stanleybet Malta Ltd, esindajad: avvocati R. A. Jacchia, F. Ferraro, A. Terranova ja D. Agnello,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato P. G. Marrone ja S. Fiorentino,
– Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja M. Jacobs, keda abistasid advocaten P. Vlaemminck ja R. Verbeke,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, O. Serdula ja J. Vláčil,
– Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja N. Gossement,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada asi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 52, 56 ja 57 ning maksustamisalase diskrimineerimise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille poolteks on ühelt poolt Stanleyparma Sas di Cantarelli Pietro & C. ja Stanleybet Malta Ltd ning teiselt poolt Agenzia delle Dogane e dei Monopoli UM Emilia Romagna – SOT Parma (tolli- ja monopoliamet, monopolide büroo, Emilia Romagna, Parma tegevuskeskus, Itaalia) (edaspidi „ADM“) ning mis puudutab küsimust, kas ADMi otsus, mis käsitleb kohustust maksta Itaalias ühtset totomaksu (edaspidi „ühtne maks“), mida peavad kõigepealt tasuma sellised andmeedastuskeskused (Centri Trasmissione Dati, edaspidi „andmeedastuskeskused“) nagu Stanleyparma ja seejärel solidaarselt vastutavana Stanleybet Malta, on õiguspärane.
Õiguslik raamistik
3 Vastavalt 23. detsembri 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 – Ühtse totomaksu ümberkorraldamine 3. augusti 1998. aasta seaduse nr 288 artikli 1 lõike 2 kohaselt (Riordino dell’imposta unica sui concorsi pronostici e sulle scommesse a norma dell’articolo 1, comma 2, della legge 3 agosto 1998, n. 288, GURI nr 27, 3.2.1999, edaspidi „seadusandlik dekreet nr 504/1998“) artiklile 1 kuulub ühtne maks tasumisele mis tahes sündmuste kohta korraldatavatelt totodelt, ka siis, kui sündmus toimub välismaal.
4 Kõnealuse seadusandliku dekreedi artikkel 3 „Maksukohustuslased“ on sõnastatud nii:
„Ühtset maksu on kohustatud tasuma totode korraldajad, sh need, kes teevad seda kontsessiooni alusel.“
5 13. detsembri 2010. aasta seaduse nr 220 – Sätted riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamise kohta (stabiilsusseadus 2011. aasta kohta) (Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2011), GURI nr 297, 21.12.2010, edaspidi „2011. aasta stabiilsusseadus“) artikli 1 lõige 66 näeb ette:
„[…]
a) […] ühtne maks kuulub tasumisele ka siis, kui hasartmängude, sealhulgas kaughasartmängude panuseid kogutakse ilma majandus- ja rahandusministeeriumi, riigi monopolide autonoomse võimuorgani kontsessioonita või kui see kontsessioon on kehtetuks muutunud;
b) […] seadusandliku dekreedi [nr 504/1998] artiklit 3 tõlgendatakse nii, et iga isik, kes korraldab mis tahes vahenditega, sealhulgas elektrooniliste sidevahenditega iseenda või kolmandate isikute nimel, kes võivad asuda ka välismaal, mis tahes totosid, on maksukohustuslane, isegi kui tal ei ole majandus- ja rahandusministeeriumi, riigi monopolide autonoomse võimuorgani kontsessiooni või kui see kontsessioon on kehtetuks muutunud. Kui ta teeb seda kolmandate isikute nimel, vastutab isik, kelle nimel totode korraldamisega tegeldakse, solidaarselt selle maksu tasumise ja sellega seotud sanktsioonide täitmise eest“.
6 Majandus- ja rahandusministeeriumi 1. märtsi 2006. aasta dekreedi – Õigusnormid, millega reguleeritakse fikseeritud võidukvoodiga totode korraldamist muude spordiürituste peale kui hobuste võiduajamised ja muude totode korraldamist 30. detsembri 2004. aasta seaduse nr 311 artikli 1 lõike 286 tähenduses (decreto del Ministero dell’Economia e delle Finanze nr 111 – Norme concernenti la disciplina delle scommesse a quota fissa su eventi sportivi diversi dalle corse dei cavalli e su eventi non sportivi da adottare ai sensi dell’articolo 1, comma 286, della legge 30 dicembre 2004, n. 311, GURI nr 67, 21.3.2006), artiklis 16 on sätestatud, et kontsessionäär tasub summad, mis kuuluvad tasumisele ühtse maksuna.
7 23. detsembri 2014. aasta seaduse nr 190 – Sätted riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamise kohta (stabiilsusseadus 2015. aasta kohta) (legge no 190 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2015), GURI nr 300 regulaarne lisa, 29.12.2014) artikli 1 lõike 644 punkti g alusel kohaldatakse ühtset maksu „kindla suurusega maksustatava summa suhtes, mis on kolm korda suurem, kui ettevõtte või kogumispunktide asukohaprovintsis kogutud keskmine panustesumma, mis leitakse andmete põhjal, mis on riiklikus hasartmänguandmete infosüsteemis registreeritud asjaomasele maksustamisperioodile eelneval perioodil“.
[…]
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Stanleybet Malta tegutseb käsunduslepingu alusel Itaalias totopanuste kogumise valdkonnas selliste andmeedastuskeskuste kaudu nagu Stanleyparma. Andmeedastuskeskused asuvad üldsusele avatud kohtades, nad võimaldavad mängijatel kasutada elektroonilist sideühendust ja edastavad andmed iga panuse kohta oma käsundiandjale. Stanleybet Maltal, kes tegutseb Itaalias ligikaudu 20 aastat, ei ole ei kontsessiooni ega politsei luba.
9 ADM saatis 21. septembri 2016. aasta maksu ümberarvutuse otsusega Stanleyparmale ja teisena Stanleybet Maltale kui solidaarselt vastutavale isikule maksuotsuse vastavalt seadusandliku dekreedi nr 504/1998 artiklile 3, nagu seda on tõlgendatud 2011. aasta stabiilsusseaduse artikli 1 lõikes 66, Itaalias 2011. maksustamisaastal kogutud totopanustelt ühtse maksu tasumiseks summas 8422,60 eurot. ADM leidis, et seda maksu tuli tasuda seetõttu, et Stanleyparma korraldas „kolmandate isikute nimel“ totosid.
10 Stanleyparma ja Stanleybet Malta esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule – Commissione tributaria provinciale di Parmale (Parma provintsi maksukohus, Itaalia) – taotluse see otsus tühistada, väites, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on nende suhtes kehtestatud teenuste osutamise vabaduse piirang.
11 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kellel on samad kahtlused nagu kaebajatel, on eelkõige tekkinud küsimus, kas riigisisesed õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artiklitega 52, 56 ja 57 ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega.
12 See kohus leiab, et asjaolu, et andmeedastuskeskused peavad tasuma ühtset maksu, kujutab endast ELTL artikli 56 tähenduses teenuste osutamise vabaduse õigusvastast piirangut kahest aspektist. Esiteks ei ole ette nähtud riigisiseste kontsessionääride nimel tegutsevate andmeedastuskeskuste maksustamist selle maksuga, kuigi nende tegevus on Stanleyparma omaga võrreldav. Teiseks on Stanleyparma, kes peab nimetatud maksu maksma, võrdsustatud nende kontsessionääridega, kelle tegevus on siiski erinev.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole teenuste osutamise vabaduse võimalikule piirangule mingit õigustust, kuna põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega taotletakse puhtalt majanduslikku eesmärki. Oma seisukoha põhjendamiseks viitab see kohus Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta otsusele, milles konstitutsioonikohus tunnistas need riigisisesed õigusnormid 2011. aastale eelnevate maksustamisperioodide osas konstitutsiooniga vastuolus olevaks, kuna nendes oli ette nähtud, et kolmandate isikute nimel tegutsevad andmeedastuskeskused, kellel nagu Stanleybet Maltal ei olnud kontsessiooni, maksustatakse ühtse maksuga.
14 Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria provinciale di Parma (Parma provintsi maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [ELTL] artikleid 56, 57 ja 52, Euroopa Kohtu praktikat hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas, eriti [6. novembri 2003. aasta kohtuotsust Gambelli jt (C‑243/01, EU:C:2003:597), 6. märtsi 2007. aasta kohtuotsust Placanica jt (C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04, EU:C:2007:133), 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsust Costa ja Cifone (C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80) ning 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsust Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60)], ja maksualase diskrimineerimise valdkonnas, eriti [13. novembri 2003. aasta kohtuotsust Lindman (C‑42/02, EU:C:2003:613), 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsust komisjon vs. Hispaania (C‑153/08, EU:C:2009:618) ning 22. oktoobri 2014. aasta kohtuotsust Blanco ja Fabretti (C‑344/13 ja C‑367/13, EU:C:2014:2311)], ning selliseid liidu õiguse põhimõtteid nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimiskeelu põhimõte, võttes sealjuures arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust, tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad Itaalia normid, mis kehtestavad […] ühtse totomaksu tasumise kohustuse Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu [Stanleybet Malta] laadsete korraldajate nimel, ning mille kohaselt võivad samad totokorraldajad olla maksu tasumise eest nende Itaalia vahendajatega solidaarselt vastutavad, on nende liidu õigusnormidega vastuolus?
2. Kas [ELTL] artikleid 56, 57 ja 52, Euroopa Kohtu praktikat hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas, eriti [6. novembri 2003. aasta kohtuotsust Gambelli jt (C‑243/01, EU:C:2003:597), 6. märtsi 2007. aasta kohtuotsust Placanica jt (C‑338/04, C‑359/04 ja C‑360/04, EU:C:2007:133), 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsust Costa ja Cifone (C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80) ning 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsust Laezza (C‑375/14, EU:C:2016:60)] ja maksualase diskrimineerimise valdkonnas, eriti [13. novembri 2003. aasta kohtuotsust Lindman (C‑42/02, EU:C:2003:613), 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsust komisjon vs. Hispaania (C‑153/08, EU:C:2009:618) ning 22. oktoobri 2014. aasta kohtuotsust Blanco ja Fabretti (C‑344/13 ja C‑367/13, EU:C:2014:2311)], ning selliseid liidu õiguse põhimõtteid nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimiskeelu põhimõte, võttes sealjuures arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust, tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad Itaalia normid, mis kehtestavad […] ühtse totomaksu tasumise kohustuse üksnes sellistele Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus [liidu] liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu [Stanleybet Malta] laadsete korraldajate nimel, kuid mitte sellistele Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid samal tegevusalal tegutsevate oma riigi ettevõtjate nimel, on nende liidu õigusnormidega vastuolus?
3. Kas sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Itaalia normid, mis on sätestatud seaduse 190/2014 artikli 1 lõike 644 punktis g ning mis seavad […] ühtse totomaksu kohustuse Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu [Stanleybet Malta] laadsete korraldajate nimel, ning mille kohaselt võivad samad totokorraldajad olla maksu tasumise eest nende Itaalia vahendajatega solidaarselt vastutavad, kusjuures see maks kuulub tasumisele kindla suurusega maksustatavalt summalt, mis on kolm korda suurem kui ettevõtte või kogumispunktide asukohaprovintsis kogutud panuste keskmine summa, mis leitakse andmete põhjal, mis on riiklikus hasartmänguandmete infosüsteemis registreeritud asjaomasele maksustamisperioodile eelneval perioodil, on [ELTL] artiklitega 52, 56 jj, Euroopa Kohtu praktikaga hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus, võttes ka arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
15 Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikliga 56 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad totomaksu maksma selles liikmesriigis asuvad andmeedastuskeskused ning solidaarselt ja teisena nende käsundiandjatest totokorraldajad, kes asuvad teises liikmesriigis.
16 Esiteks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohaldatakse hasartmängude suhtes teenuste osutamist käsitlevaid eeskirju ja järelikult kuuluvad need ELTL artikli 56 kohaldamisalasse, kui vähemalt üks teenuseosutaja asub muus liikmesriigis kui see, kus teenust pakutakse (vt selle kohta 13. novembri 2003. aasta kohtuotsus Lindman, C‑42/02, EU:C:2003:613, punkt 19, ja 22. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Blanco ja Fabretti, C‑344/13 ja C‑367/13, EU:C:2014:2311, punkt 27). Seega tuleb käesolevat kohtuasja analüüsida teenuste osutamise vabaduse vaatenurgast.
17 Väärib meelde tuletamist, et ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadus ei nõua mitte ainult igasuguse riikkondsusel või kodakondsusel põhineva diskrimineerimise kaotamist teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab (22. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Blanco ja Fabretti, C‑344/13 ja C‑367/13, EU:C:2014:2311, punkt 26).
18 Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on heaks kiitnud kontsessioonisüsteemi kasutamise hasartmängusektoris, leides, et see võib kujutada endast tõhusat mehhanismi, mis võimaldab kontrollida selles sektoris tegutsevaid ettevõtjaid, et välistada sellise tegevuse ärakasutamine kuritegelikul või petturlikul ajendil (19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Stanley International Betting ja Stanleybet Malta, C‑375/17, EU:C:2018:1026, punkt 66).
19 Selleks et teha kindlaks, kas esineb diskrimineerimist, tuleb kontrollida, et võrreldavaid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (6. juuni 2019. aasta kohtuotsus P. M. jt, C‑264/18, EU:C:2019:472, punkt 28).
20 Nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevatest toimikumaterjalidest, on käesoleval juhul ühtne maks seotud totopanuste kogumisega Itaalias. 2011. aasta stabiilsusseaduse artikli 1 lõike 66 punktide a ja b kohaselt maksavad seda maksu kõik ettevõtjad, kui nad korraldavad totosid, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad enda või kolmanda isiku nimel, asjaolust, kas neil on kontsessioon, või nende asukohast, isegi kui see on välisriigis.
21 Neid eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolusid arvestades ilmneb, et ühtset maksu kohaldatakse kõigile ettevõtjatele, kes korraldavad totosid, mille panuseid kogutakse Itaalia territooriumil, tegemata vahet nende ettevõtjate asukoha alusel, mistõttu ei saa selle maksu kohaldamist Stanleybet Malta suhtes pidada diskrimineerivaks.
22 Nimelt tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei näe ette erinevat maksustamiskorda sõltuvalt sellest, kas teenuseid osutatakse Itaalias või teistes liikmesriikides.
23 Lisaks, mis puudutab Stanleybet Malta argumente selle kohta, et põhikohtuasjas kõne all olevate Itaalia õigusnormide kohaselt on tema suhtes kehtestatud topeltmaksustamine Maltal ja Itaalias, siis tuleb märkida, et liidu õiguse praeguses arengujärgus on liikmesriikidel liidu õigust järgides selles valdkonnas teatav autonoomia ja et seega ei ole neil kohustust kohandada oma maksusüsteemi teiste liikmesriikide erinevate maksusüsteemidega, selleks et eelkõige kõrvaldada topeltmaksustamine, mis on tingitud asjaolust, et need liikmesriigid teostavad oma maksustamispädevusi paralleelselt (vt analoogia alusel 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑253/09, EU:C:2011:795, punkt 83).
24 Sellest järeldub, et Stanleybet Malta suhtes ei kohaldata võrreldes kodumaise ettevõtjaga, kes tegutseb selle äriühinguga samadel tingimustel, mingit diskrimineerivat piirangut asjaolu tõttu, et tema suhtes kohaldatakse selliseid riigisiseseid õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Samuti ei näi need õigusnormid olevat sellised, mis keelaks, takistaks või muudaks vähem atraktiivseks sellise äriühingu nagu Stanleybet Malta tegevuse asjaomases liikmesriigis.
25 Mis puudutab Stanleyparmat, siis tema tegutseb Stanleybet Malta vahendajana tasu eest totode pakkumise ja panuste kogumisega.
26 See äriühing tegeleb samamoodi nagu kodumaised totoettevõtjad eelkõige totode korraldamisega, mis on ühtse maksuga maksustamiseks nõutav tingimus. Seetõttu on Stanleyparma kohustatud 2011. aasta stabiilsusseaduse artikli 1 lõike 66 punkti b alusel solidaarselt Stanleybet Maltaga seda maksu maksma.
27 Lisaks tuleneb majandus- ja rahandusministeeriumi 1. märtsi 2006. aasta dekreedi nr 111 artiklist 16, et ettevõtjad, kellel on Itaalias totode korraldamiseks kontsessioon, maksavad samuti ühtset maksu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole nende andmeedastuskeskused erinevalt Stanleyparmast siiski kohustatud seda maksu solidaarselt maksma.
28 Selle kohta tuleb siiski tõdeda, et erinevalt andmeedastuskeskustest, kes edastavad mängude andmed riigisiseste totokorraldajate nimel, kogub Stanleyparma totopanuseid teises liikmesriigis asuva Stanleybet Malta nimel. Seega ei ole ta 2011. aasta stabiilsusseaduse eesmärke silmas pidades kodumaiste ettevõtjatega võrreldavas olukorras.
29 Järelikult ei too põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid kaasa Stanleybet Malta ja Stanleyparma suhtes mingit diskrimineerivat piirangut ega kahjusta nende osas teenuste osutamise vabadust.
30 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad totomaksu maksma selles liikmesriigis asuvad andmeedastuskeskused ning solidaarselt ja teisena nende käsundiandjatest totokorraldajad, kes asuvad teises liikmesriigis, sõltumata nende ettevõtjate asukohast ja totode korraldamiseks nõutava kontsessiooni puudumisest.
Kolmas küsimus
31 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikliga 56 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette totomaksu suurendamise kindla suurusega maksustatava summa alusel, mis on kolm korda suurem kui liikmesriigis asuvas kogumispunktis kogutud panuste keskmine summa, andmeedastuskeskuste suhtes, kes tegutsevad teises liikmesriigis asuva totokorraldaja nimel ja kellel puudub kontsessioon, ning samuti totokorraldajate endi suhtes.
32 Itaalia valitsus ja komisjon leiavad, et kolmas küsimus ei ole vastuvõetav, kuna vastus sellele ei ole nende arvates põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.
33 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 9. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Grado ja Bashir, C‑291/96, EU:C:1997:479, punkt 12, ja 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus C‑585/18, A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 98).
34 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et 23. detsembri 2014. aasta seadusest nr 190 tulenevad riigisisesed õigusnormid ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad, kuna põhikohtuasjas vaidlustatud maksu ümberarvutamise otsus puudutab maksustamisaastat 2011. Järelikult on kolmas küsimus, mis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamisel asjakohane, vastuvõetamatu.
Kohtukulud
35 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad totomaksu maksma selles liikmesriigis asuvad andmeedastuskeskused ning solidaarselt ja teisena nende käsundiandjatest totokorraldajad, kes asuvad teises liikmesriigis, sõltumata nende ettevõtjate asukohast ja totode korraldamiseks nõutava kontsessiooni puudumisest.
Allkirjad