16. novembril 2012 esitatud hagi - Ühendkuningriik versus komisjon

(kohtuasi T-503/12)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: D. Wyatt, QC, barrister V. Wakefield ja C. Murrell)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 6. septembri 2012. aasta otsus 2012/500/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid liikmesriikide tehtud kulutusi, osas, mis puudutab otsuse lisas märgitud nelja kannet seoses Põhja-Iirimaa eelarveaastal 2008 ja eelarveaastal 2009 tehtud kulutuste (mis ulatub 2008. aastal 277 231,60 ja 13 671 558,90 euroni ja 2009. aastal 270 398,26 ja 15 844 193,29 euroni) 5%-lise kindlamääralise parandusega (ELT 2012 L 244, lk 11);

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

Esimese väite kohaselt on komisjon rikkunud õigusnorme ja teinud faktivigu, samuti on ta jätnud arvesse võtmata kaalutlusi Euroopa Liidu fondidele tekitatava võimaliku kahju ulatuse kohta, arvestades aastatel 2007 ja 2008 deklareeritud kulutustega sellistele fondidele kaasnevat ohtu, mis eelkõige tuleneb 2005. aastal abikõlbliku piirkonna kindlaksmääramisel tehtud vigadest, mis mõjutavad esialgset toetusõiguste eraldamist.

Teise väite kohaselt on komisjon rikkunud õigusnorme ja teinud faktivigu, kuna järeldas ekslikult, et Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development (Põhja-Iirimaa põllumajanduse ja maaelu arengu amet) (edaspidi "DARD") ei ole nõuetekohaselt kohaldanud või on jätnud täielikult kohaldamata sanktsioonisätted ja alusetult tehtud väljamaksete sissenõudmist ning tahtlikku rikkumist puudutavad sätted, ning et komisjon on seega ülehinnanud ja/või jätnud arvesse võtmata kaalutlusi võimaliku kahju kohta Euroopa Liidu fondidele. Eelkõige on komisjon:

ebaõigesti kritiseerinud DARD-i saadud toetusõiguste väidetavalt "süstemaatilist" ümberarvutamist;

ebaõigesti väitnud, et 2005. aastal tehtud vigadel võivad olla materiaalsed tagajärjed toetusõiguste väärtuse ajaloolisele aspektile;

kasutanud üleliigsete väljamaksete arvutamisel ebaõiget meetodit;

võtnud karistuste määramisel ebaõige lähenemisviisi, eelkõige kuna ta:

ei kasutanud karistuste arvutamisel õiget meetodit; ja

väitis ebaõigesti, et karistus tuleks määrata igal aastal juhtudel, kus karistus oli kohaldatav 2005. aastal, kuid mitte järgnevatel nõudeaastatel, milleks on antud juhul 2007. ja 2008. aasta, mil üleliigne väljamakse tulenes samast veast, mis oli karistatav 2005. aastal;

võtnud tahtliku rikkumise suhtes ebaõige lähenemisviisi.

____________