Language of document :

Euroopa Liidu Nõukogu 26. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 16. detsembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-315/19: BT versus komisjon

(kohtuasi C-138/21 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant : Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Bauer ja M. Alver)

Teised menetlusosalised: BT, Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Association internationale des anciens de l’Union européenne (AIACE Internationale)

Apellandi nõuded

Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

vaadata kohtuasi uuesti läbi ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

mõista esimese kohtuastme hagejatelt välja nõukogu poolt käesolevas menetluses ja esimese kohtuastme menetluses kantud kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Nõukogu esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

Esimese võimalusena esitatud esimese väite kohaselt on rikutud õigusnorme osas, mis puudutab enne teenistusest lahkumist abielu sõlminud endise ametniku üleelanud abikaasa ja pärast teenistusest lahkumist abielu sõlminud endise ametniku üleelanud abikaasa erinevat kohtlemist toitjakaotuspensioni määramisel personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 või artikli 20 alusel. Nõukogu leiab, et Üldkohus ei hinnanud kõnealuste olukordade võrreldavust kõikide neid iseloomustavate asjaolude – sealhulgas kummagi õigusliku olukorra – alusel, lähtudes kõnealuse eristuse ette nägeva liidu õigusakti ehk ametnike personalieeskirjade kui terviku esemest ja eesmärgist. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tuvastas, et abielu sõlmimise kuupäev on ainus asjaolu, mis määrab kindlaks, kas kohaldada tuleb personalieeskirjade VIII lisa artiklit 18 või artiklit 20, samas kui erinevat kohtlemist saab põhjendada ainult põhimõtteline faktiline ja õiguslik erinevus ühes personalieeskirjade artiklis 35 osutatud halduslikest seisunditest oleva ametniku ja endise ametniku õigusliku seisundi vahel.

Täiendava võimalusena esitatud teise väite kohaselt on rikutud õigusnorme osas, mis puudutab kohtulikku kontrolli liidu seadusandja valikute üle. Üldkohus viitas liidu seadusandja „lihtsale“ kaalutlusõigusele, mis „eeldab vajadust kontrollida, kas liidu seadusandjal ei ole ebamõistlik asuda seisukohale, et kehtestatud erinev kohtlemine on taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik“. Kohus on aga tunnustanud oma pädevust teostava liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkondades, kus seadusandja tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kus tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid – selline valdkond on ka sotsiaalkindlustussüsteemi kujundamine. Seega ei ole küsimus mitte selles, kas sellises valdkonnas võetud meede oli ainus või võimalikest parim. Sellise meetme seaduslikkust saab mõjutada ainult asjaolu, et see on ilmselgelt ebasobiv võrreldes eesmärgiga, mida pädevad institutsioonid soovivad saavutada. Kuna Üldkohtu kontroll läks kaugemale kui kõnealuse meetme ilmselge ebasobivuse kontrollimine, siis asendas ta seadusandja hinnangu enda hinnanguga ja ületas seega tema teostatava seaduslikkuse kontrolli piire.

Täiendava võimalusena esitatud kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme osas, mis puudutab erineva kohtlemise põhjendatust. Kõigepealt rikkus Üldkohus selle hinnangu andmisel õigusnormi, kui ta määratles, millise ulatusega on tema kontroll seadusandja tehtud valikute üle. Järgmiseks eiras Üldkohus kohtupraktikat, mille kohaselt peab hageja tõendama, et õigusnorm on esmase õigusega vastuolus, samas kui õigusakti andnud institutsioonid ei pea tõendama õigusakti seaduslikkust. Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta hindas erineva kohtlemise põhjendatust lähtuvalt kohtupraktikast, mille kohaselt ei saa üldine pettuse eeldus olla piisav EL toimimise lepingu eesmärke riivava meetme põhjendamiseks, ja mille põhjal ta järeldas, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 kehtestab „üldise ja ümberlükkamatu eelduse, et vähem kui viis aastat kestnud abielud on pettuslikud“.

Neljanda väite kohaselt eiravad vanuse alusel diskrimineerimise keelu rikkumise tuvastavad Üldkohtu järeldused õigusnormi ja põhjendamiskohustust. Esiteks käsitleb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 pigem üleelanud abikaasa kui ametniku või endise ametniku vanust, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Järgmiseks, teatud vanuses isikute või teatud vanusevahemiku ebasoodsamasse olukorda asetamise tuvastamine peaks eelkõige sõltuma tõenditest, mis kinnitavad, et kõnealused õigusnormid mõjutavad negatiivselt suuremat hulka teatud vanuses olevaid inimesi võrreldes muus vanuses inimestega, kuid käesoleval juhul sellised tõendid puuduvad. Viimaks, kui eeldada, et endisi ametnikke koheldakse kaudselt erinevalt olenevalt vanusest, mil nad abielu sõlmisid, siis jättis Üldkohus hindamata, kas selline erinevus on siiski kooskõlas põhiõiguste harta artikli 21 lõikega 1 ja kas see vastab harta artikli 52 lõikes 1 nimetatud kriteeriumidele.

____________