ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
8. november 2011(*)
Eelarve täitmine – Sissenõudmine – Nõuete tasaarvestamine – Tagasiulatuv jõud – Üldkohtu otsus, millega kohustatakse komisjoni maksma kahjuhüvitist koos lisanduvate intressidega – Kindlad, kindlasummalised ja maksmisele kuuluvad nõuded
Kohtuasjas T‑37/08,
Robert Walton, elukoht Oxford (Ühendkuningriik), keda esindas barrister D. Beard,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: J. Currall,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 16. novembri 2007. aasta otsus tasaarvestada talle hageja poolt võlgnetav summa 36 551,58 eurot,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Käesolev kohtuasi puudutab komisjoni 16. novembri 2007. aasta otsust tasaarvestada nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (edaspidi „finantsmäärus”), artikli 73 alusel hageja Robert Waltoni poolt talle võlgnetav summa 36 551,58 eurot (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
1. Ühenduse nõue hageja vastu
2 Hageja võeti oktoobris 1999 viieks aastaks ajutise teenistujana kuuekuulise katseajaga Euroopa Ühenduste Komisjoni tööle.
3 Komisjon teavitas 3. oktoobri 2000. aasta kirjaga hagejat, et tema leping lõpetatakse 16. oktoobril 2000. 22. novembri 2000. aasta kirjaga teatas komisjon hagejale, et too võlgneb tulenevalt asjaolust, et ta sai ekslikult palka kuude eest, mil ta viibis töölt eemal, Euroopa Ühendusele 13 104,14 eurot. Hagejale saadeti selle kohta võlateade 24. jaanuaril 2001.
4 Hageja vaidlustas oma teenistusest vabastamise, esitades Üldkohtule hagi. Üldkohus jättis hagi 9. aprilli 2003. aasta otsusega kohtuasjas T‑155/01: Walton vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑121 ja II‑595) rahuldamata, leides, et hageja tingis oma käitumisega ajavahemikul juunikuu lõpust 2000. aastal kuni sama aasta 9. augustini ise oma töölepingu lõpetamise.
5 Sel põhjusel leidis komisjon, et ta ei ole kohustatud hagejale teenistusest vabastamise tõttu hüvitist maksma. Seepärast palus ta 23. oktoobri 2003. aasta kirjaga hagejal talle tagasi maksta vallandamistoetus, mis talle töölepingu lõpetamise ajal maksti, summas 13 815,16 eurot koos intressidega arvutatuna alates 11. jaanuarist 2004. 27. novembril 2003 saadeti hagejale võlateade, milles paluti see summa tagasi maksta.
6 Komisjon võttis 27. mail 2005 finantsmääruse artikli 72 alusel vastu täitmisele pööratava otsuse EÜ artikli 256 tähenduses 26 919,30 euro suuruse summa osas (vastavalt summad 13 104,14 eurot ja 13 815,16 eurot) koos intressidega summas 4 813,26 eurot, arvutatuna kuni 31. märtsini 2005 (millele lisandub pärast seda kuupäeva 5,06 eurot päevas) (edaspidi „täitmisele pööratav otsus”).
7 Hageja täitmisele pööratava otsuse peale hagi ei esitanud.
2. Hageja nõue ühenduse vastu
8 Hageja kuulus isikute rühma, kes olid enne seda, kui komisjon nad 1999. aasta oktoobris ajutiste teenistujatena tööle võttis, ühisettevõttega Joint European Torus (JET) lepingu sõlminud kolmandate ettevõtjate töötajad; JET ülesanne oli programmi „Fusion” rakendamine, mis hõlmas tokamak‑tüüpi toroidaalse suurmasina ning selle seadmete ehitamist, töölerakendamist ja käitamist (edaspidi „JET‑projekt”). Selle rühma poolt esitatud kahju hüvitamise hagi osas otsust tehes leidis Üldkohus, et jättes nendele isikutele JET põhikirja vastaselt ajutise teenistuja lepingu JET‑s töötamiseks pakkumata, pani komisjon toime sellise rikkumise, mis toob kaasa Euroopa Ühenduse vastutuse (Üldkohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3381, edaspidi „esialgne kohtuotsus Eagle”).
9 Eespool punktis 8 viidatud esialgses kohtuotsuses Eagle leidis Üldkohus ka, et komisjoni toime pandud rikkumise tõttu kaotasid asjaomased isikud tõsise võimaluse saada tööle ajutiste teenistujatena ning et nende varaline kahju tulenes erinevusest ühelt poolt töötasu ja lisanduvate toetuste, mida hagejad oleksid saanud või omandanud, kui nad oleksid töötanud JET‑projekti juures ajutiste teenistujatena, ning teiselt poolt töötasu ja lisanduvate toetuste vahel, mida nad kolmandate ettevõtjate töötajatena tegelikult said või omandasid.
10 Üldkohus täpsustas eespool punktis 8 viidatud esialgse kohtuotsuse Eagle punktis 171, et hüvitist tuleb arvestada kahju hüvitamise hagi esitamise kuupäevale eelneva viieaastase ajavahemiku eest alates teda puudutava kõige varem sõlmitud või pikendatud lepingu jõustumiskuupäevast kuni kuupäevani, mil töötaja lõpetas JET‑projekti juures töötamise, kui see juhtus enne projekti lõppemist 31. detsembril 1999, või kuni nimetatud kuupäevani, kui ta töötas JET‑projekti juures kuni selle lõpuni.
11 Eespool punktis 8 viidatud esialgses kohtuotsuses Eagle leidis Üldkohus, et komisjon on kohustatud hüvitama varalise kahju, mille kohta see kohtuotsus tehti ja mida iga selle kohtuasja hageja – sealhulgas hageja – on kandnud seetõttu, et JET‑projekti raames töötamiseks ei võetud teda tööle komisjoni ajutise teenistujana. Lisaks otsustas Üldkohus, et pooled peavad teatama Üldkohtule selle kahju korvamiseks ühisel kokkuleppel kindlaksmääratud kahjuhüvitise summa. Kokkuleppele mittejõudmise korral esitavad pooled Üldkohtule oma nõudmised arvudes väljendatult.
12 Kokkuleppele mittejõudmise tõttu saatsid pooled 28. oktoobril 2005 Üldkohtule oma arvudes väljendatud nõudmised. Üldkohus kohustas 12. juuli 2007. aasta otsusega kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2721) komisjoni maksma igale hagejale hüvitist vastavalt nimetatud kohtuotsuse lisas 3 iga hageja kohta osutatud summas. Samuti otsustas ta, et alates 31. detsembrist 1999 kuni tegeliku maksmiseni lisandub sellele summale intressimäär 5,25%.
13 Eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse Eagle jt vs. komisjon lisas 3 on sätestatud, et hagejale makstava kahjuhüvitise suurus 31. detsembril 1999 oli 208 021 Inglise naela.
3. Nõuete tasaarvestamine
14 Komisjon tõstatas küsimuse võimaliku tasaarvestuse kohta hüvitise, mille ühendus peab hagejale kohtuotsuse alusel maksma, ning nõude vahel, mis ühendusel asjaomase isiku vastu on, esimest korda 28. oktoobril 2005 esitatud arvudes väljendatud nõudmiste lisas, mis esitati kahjuhüvitise kindlaksmääramise menetluses kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon. Hageja palus 21. detsembril 2005 elektronposti teel komisjonil anda selgitusi selle võimaliku tasaarvestuse kohta. Komisjon vastas sellele taotlusele 22. detsembri 2005. aasta kirjaga.
15 Hagejad kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon, vaidlesid 19. veebruaril 2007 esitatud arvudes väljendatud nõudmistes vastu võimalusele, et komisjon võiks tasaarvestada nõuded, mis ühendusel hageja vastu on, summadega, mis ühendus hagejale võlgneb.
16 Pärast neid uusi arvudes väljendatud nõudmisi teatas komisjon, et loobub oma taotlusest lahendada kohtuasja raames, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon, küsimus võimaliku tasaarvestamise kohta. Üldkohus võttis selle avalduse eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse Eagle jt vs. komisjon punktis 19 teadmiseks.
17 Pärast eespool punktis 12 viidatud kohtuotsust Eagle jt vs. komisjon pöördus hageja 19. juulil 2007 komisjoni poole, paludes tal kinnitada hagejatelt sissenõutavate summade arvutuse õigsust. Komisjon vastas 31. juuli 2007. aasta elektronkirjaga, et ta nõustub nende summadega, kuid väljendas siiski kahtlust päeva kohta kogunenud intresside arvutamise kohta.
18 Komisjon osutas 24. septembri 2007. aasta kirjas, et ta kavatseb hagejalt sissenõutava summa osas kohaldada tasaarvestust. Hageja vastas 25. oktoobri 2007. aasta kirjaga, et komisjonil ei ole õigust sellise tasaarvestuse tegemiseks. Komisjon vastas omakorda 25. oktoobri 2007. aasta kirjaga, et ta ei jaga hageja seisukohta.
19 Komisjon teatas 9. novembri 2007. aasta kirjaga, mille hageja sai kätte 13. novembril 2007, et ta tasaarvestab nõuded ning vähendab ühenduse poolt hagejale võlgnetavat summat, mis on 421 749,73 eurot, hageja poolt ühendusele võlgnetava summa võrra, mis on 36 551,58 eurot. Summa 36 551,58 eurot koosneb 24. jaanuari 2001. aasta võlateates osutatud 13 104,14 euro suurusest summast, 27. novembri 2003. aasta võlateates osutatud 13 815,16 euro suurusest summast ning selle summa pealt makstavast intressist suuruses 9632,28 eurot. 9. novembri 2007. aasta kirja lisast nähtub, et need intressid hõlmavad perioodi alates igast nimetatud võlateate maksekuupäevast kuni 8. novembrini 2007. Summa 421 749,73 eurot hõlmab 208 021 Inglise naela suurust kahjuhüvitist koos intressidega.
20 Komisjon võttis 16. novembril 2007 vastu vaidlustatud otsuse ning maksis hagejale välja summa 385 198,15 eurot täies ulatuses (see on 421 749,73 euro suurune summa, millest on lahutatud 36 551,58 euro suurune summa).
Menetlus ja poolte nõuded
21 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. jaanuaril 2008.
22 Hageja palub sisuliselt Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
24 Komisjon väidab, et käesoleval juhul ei ole vaidlustatavat akti. Tasaarvestus tuleneb lihtsalt varasemast kohtuotsusest ning varasemast otsusest, mis on lõplikuks muutunud. Tasaarvestus ei kujuta endast seega vaidlustatavat akti ning seetõttu on hagi vastuvõetamatu.
25 Tuleb meenutada, et akt, millega komisjon tasaarvestab kohtuväliselt võlad ja nõuded, mis tulevad õiguslikest suhetest ühe ja sama isikuga, on vaidlustatav õigusakt EÜ artikli 230 tähenduses (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑87/01 P: komisjon vs. CCRE, EKL 2003, lk I‑7617, punkt 45) ning Üldkohtu ülesanne sellise hagi läbivaatamise raames on kontrollida tasaarvestamise otsuse õiguspärasust seoses selle tagajärgedega, mis tulenevad vaidlusaluste summade hagejale tegelikult maksmata jätmisest (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑122/06: Helkon Media vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 46, ning 8. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑182/08: komisjon vs. Atlantic Energy, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 70).
26 Kuna komisjon tegi käesoleval juhul kohtuvälise tasaarvestuse, siis on vaidlustatud akti suhtes esitatud hagi vastuvõetav. Seetõttu tuleb komisjoni poolt esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
2. Sisulised küsimused
27 Hageja esitab oma nõuete toetuseks neli väidet. Esimene tugineb menetluse väärkasutusele. Teine tugineb õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele. Kolmas tugineb rikkumistele, mis puudutavad tasaarvestamise alust. Neljas tugineb vigadele tasaarvestuse arvutamisel, mis tulenevad viivitusintresside arvessevõtmisest.
Esimene väide menetluse väärkasutuse kohta
28 Hageja väidab, et olukorras, kus komisjon oleks võinud tasaarvestamise küsimuse tõstatada ühenduse kohtutes, on tasaarvestuse tegemine kohtuväliselt sobimatu ja ebaõiglane. Tasaarvestamine on küsimus, mille oleks pidanud tõstatama ja mida oleks pidanud kontrollima varasemas menetlusstaadiumis. Peab tunnistama, et kuna komisjon tegutses pärast eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse Eagle jt vs. komisjon väljakuulutamist hilinenult ja ühepoolselt, siis vältis ta pooltevahelist väitlust ja kohtulikku kontrolli.
29 Hageja leiab, et kahju hüvitamise hagimenetluses on tasaarvestamise küsimus ja vähemalt Inglise õiguse kohaselt õiguskaitsevahend, mis tuleb esitada asja lahendavas kohtus. Vastupidisel juhul võidakse taotletud ja tõenäoliselt kohtu poolt kinnitatud summasid vähendada, kui mitte kaotada.
30 Igal juhul tuleb meenutada, et vaidlustatud otsus on tagasinõudmise otsus tasaarvestuse teel komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad, mida on muudetud komisjoni 7. augusti 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1248/2006 (ELT L 227, lk 3; edaspidi „rakenduseeskirjad”), artikli 83 tähenduses.
31 Järgmiseks tuleb nentida, et finantsmääruses sätestatud võlgade sissenõudmise otsust tasaarvestuse teel käsitlev menetlus ei näe ette, et komisjon peab eelnevalt kohtus väitma, et ta kavatseb nõuded tasaarvestada.
32 Nimelt näeb finantsmääruse artikli 73 lõige 1 ette, et summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduse nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduse suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.
33 Lisaks näeb finantsmääruse artikkel 71 ette, et pädev eelarvevahendite käsutaja kontrollib kõigepealt võla olemasolu, st kontrollib, et võlgnikul on võlad, määrab kindlaks võla olemasolu ja suuruse või kontrollib seda ning kontrollib võla maksmisele kuulumise tingimusi. Rakenduseeskirjade artikli 79 kohaselt tagab vastutav eelarvevahendite käsutaja eelkõige, et saadaolev summa on „kindel” ja selle suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi. Samuti tagab ta, et saadaolev summa on „kindlasummaline” ja väljendatud täpselt sularahas ning et saadaolev summa „kuulub maksmisele” ja selle suhtes ei kohaldata maksetähtaega. Lisaks sätestab rakenduseeskirjade artikkel 80, et saadaoleva summa kindlaksmääramine põhineb tõendavatel dokumentidel, mis kinnitavad ühenduse õigust saadaolevale summale.
34 Finantsmääruse artikli 71 lõike 2 kohaselt tuleb kõik saadaolevad summad, mis on „kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele”, kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses ning need peab koostama vastutav eelarvevahendite käsutaja. Vastavalt rakenduseeskirjade artikli 78 lõikele 2 on sissenõudekorraldus toiming, millega vastutav eelarvevahendite käsutaja annab peaarvepidajale käsu eelarvestatud summa sissenõudmiseks.
35 Komisjon väitis seega õigesti, et ta ei olnud kohustatud mainima tasaarvestamist kui õiguskaitsevahendit kohtumenetluse raames, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon.
36 Lisaks tuleb märkida, et sellega, et komisjon otsustas finantsmääruse artikli 73 alusel sissenõudmisel tasaarvestada, ei kahjustanud ta kuidagi hageja menetlusõigusi. Nimelt oleks viimane saanud taotleda oma menetlusõiguste kaitset kolmel viisil. Esiteks oli hagejal asjaolu vaidlustamiseks, et tema käitumine tõi kaasa tema töölepingu lõpetamise, võimalus eespool punktis 4 viidatud kohtuotsuse Walton vs. komisjon peale apellatsioonkaebus esitada. Teiseks oli tal võimalus vaidlustada täitmisele pööratav otsus. Kolmandaks sai ta esitada tühistamishagi komisjoni 16. novembri 2007. aasta otsuse peale tagasinõudmisel tasaarvestada hageja poolt võlgnetav summa 36 551,58 eurot (vt eespool punkt 25), mida ta käesolevas asjas ka tegi.
37 Järelikult ei saa hageja õigustatult komisjonile ette heita, et too vältis igasugust kohtulikku kontrolli nõuete tasaarvestamise õiguspärasuse üle.
38 Eelnevatest kaalutlustest lähtudes ei väärkasutanud komisjon menetlust. Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta
39 Hageja väidab, et komisjon tekitas temale õiguspärase ootuse, et komisjon maksab talle 31. juuli 2007. aasta elektronkirjaga saadetud tabelis osutatud summad täies ulatuses (vt eespool punkt 17).
40 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset igale õigussubjektile, kellel ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi. Põhimõtteliselt ei saa isik selle põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle konkreetseid tagatisi andnud (Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑506/03: Saksamaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 58, ja 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgique ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5479, punkt 147; Üldkohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/99−T‑348/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4259, punkt 93).
41 Käesoleval juhul ei andnud komisjon kunagi konkreetseid tagatisi, et ta ei tasaarvesta nõudeid. Nimelt ei sisaldu komisjoni 31. juuli 2007. aasta elektronkirjas, millele hageja osutab, selle kohta ühtegi lubadust või tagatist. Nimetatud elektronkiri sisaldab üksnes täpseid arvutusi kõigi hagejate kohta menetluses, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon. See elektronkiri ei käsitle komisjoni ja hageja vahelist vaidlust puudutavat erijuhtumit ning ei sisalda ühtegi viidet ühenduse nõuete sissenõudmise viiside kohta. Kõne all olev elektronkiri ei saanud seega tekitada hagejal õiguspärast ootust, et komisjon ei vii läbi tasaarvestamist.
42 Sama nähtub ka avaldusest, mille komisjon tegi pärast arvuliselt väljendatud nõudmiste esitamist kohtumenetluses, milles tehti eespool punktis 12 viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon. Selle avaldusega, mille Üldkohus võttis nimetatud kohtuotsuse punktis 19 teadmiseks, täpsustas komisjon, et ta loobub nimetatud menetluse raames tõstatatud tasaarvestamise küsimusest ning Üldkohtul ei ole vaja selle kohta otsust teha. Selline avaldus ei tähenda siiski, et komisjon loobus oma õigusest väljaspool seda menetlust ühenduse nõuded hageja vastu sissenõudmisel tasaarvestada.
43 Hageja ei ole seega määratlenud ühtegi konkreetset tagatist ega lubadust, mis oleks võinud temas tekitada õiguspärase ootuse, et komisjon ei vii sissenõudmise käigus läbi tasaarvestust. Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide rikkumiste kohta, mis puudutavad tasaarvestamise alust
44 Hageja vaidlustab komisjoni poolt teostatud nõuete tasaarvestamise õiguspärasuse. Hageja väidab seoses komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta võlateatega, et nimetatud võlateade on varasem kui eespool punktis 4 viidatud kohtuotsus Walton vs. komisjon ning tugineb hüpoteetilisele teenistusest vabastamisele. Lisaks väidab ta, et kuna Üldkohus leidis, et vallandamise otsus oli kehtetu, siis ei saanud seda kasutada võlateate saatmise alusena. Ta järeldab selle põhjal, et komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta võlateade on õigustühine.
45 Teise võimalusena väidab hageja, et enne komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta võlateadet ei tehtud otsust nõuete kindlaksmääramise kohta finantsmääruse artikli 71 tähenduses nii, et tingimused tasaarvestamise läbiviimiseks sama määruse artikli 73 tähenduses ei olnud täidetud.
46 Mis puudutab komisjoni 27. novembri 2003. aasta võlateadet, siis väidab hageja, et nimetatud teadet ei saa kasutada tasaarvestamise alusena, kuna tal ei olnud juurdepääsu kahele toimiku jaoks koostatavale märgukirjale, millele see võlateade osutab. Asjaolu puhul, et komisjon keeldus talle neid märgukirju saatmast, on samuti tegemist finantsmääruse artikli 60 lõike 4 sätete – koostoimes rakenduseeskirjade artiklitega 48, 49 ja 80 – rikkumisega. Vastavalt rakenduseeskirjade artiklile 88 toonuks see õigusnormi rikkumine lõpuks kaasa nõude tühistamise.
47 Hageja vaidlustab sisuliselt nende nõuete olemasolu, mille komisjon tasaarvestamise raames sisse nõudis.
48 Sellega seoses tuleb märkida, et kõne all olevad summad esinevad nii komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta kui 27. novembri 2003. aasta võlateadetes kui ka täitmisele pööratavas otsuses.
49 Ilma et oleks vajadust määratleda, kas komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta ja 27. novembri 2003. aasta võlateated või täitmisele pööratav otsus on üks või teine vaidlustatav akt EÜ artikli 230 tähenduses, tuleb igal juhul nentida, et hageja ei esitanud nimetatud aktide suhtes selles artiklis ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul ühtegi tühistamishagi.
50 Neil asjaoludel tuleb nentida, et hageja ei saa käesoleva hagi raames vaidlustada nõudeid, mille aluseks on komisjoni 24. jaanuari 2001. aasta ja 27. novembri 2003. aasta võlateated ja täitmisele pööratav otsus.
51 Seetõttu tuleb kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide vigade kohta tasaarvestuse arvutamisel, mis puudutavad intresse
52 Hageja seab kahtluse alla viivitusintresside arvesse võtmise osas komisjoni poolt tasaarvestamisel kasutatud korra. Tema sõnul oleks pidanud sellise tasaarvestamise läbi viima kuupäevadel, mil tema poolt väidetavalt komisjonile võlgnetavad summad maksmisele kuuluvaks muutusid, ilma et viivitusintresse arvesse võetaks.
53 Hageja märgib, et eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse Eagle jt vs. komisjon kohaselt oleks komisjon pidanud talle võlgnetava põhisumma välja maksma hiljemalt 31. detsembril 1999. Pärast seda kuupäeva oleks komisjon pidanud talle maksma viivitusintressi määraga 5,25%. Ühenduse nõuded tema vastu tekkisid hiljem, võlateadete maksetähtaegadel, milleks on 31. märts 2001 ja 11. jaanuar 2004. Komisjon oleks seega pidanud tasaarvestuse läbi viima kahel korral. Ta leiab, et komisjon oleks pidanud esimesena tegema tasaarvestuse 13 104,14 euro suuruse summa osas, mis ta ühendusele võlgnes ja mille ta oleks pidanud viimasele 31. märtsil 2001 maksma, ning teisena 13 815,16 euro suuruse summa osas, mis ta ühendusele võlgnes ja mille ta oleks pidanud talle 11. jaanuaril 2004 maksma.
54 Hageja väidab sellega seoses, et komisjon ei viinud tasaarvestamist sellisel viisil läbi, vaid teostas selle kogu summa ulatuses, kaasa arvatud viivitusintressid. Ta väidab, et komisjon suurendas niisiis nõudeid, mis hageja ühendusele võlgnes, palju kõrgema intressimäära võrra kui neid nõudeid, mis ta ise hagejale võlgnes, kuna komisjoni poolt nõutav intressimäär oli kõrgem kui eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuses Eagle jt vs. komisjon sätestatu. Komisjonil oli tagasinõudmise menetluse pikendamise suhtes seega rahaline huvi.
55 Selle väitega leiab hageja sisuliselt, et tema nõue ühenduse vastu on varasem kui viimase nõue tema vastu ning tasaarvestamine peab olema tagasiulatuva jõuga. Hageja sõnul lõpetas tasaarvestamine nõuded alates momendist, mil täitusid tingimused selle läbiviimiseks.
56 Komisjon leiab, et ühenduse nõuded hageja vastu olid kindlad ja kindlasummalised enne kui hageja nõuded tema vastu. Summasid, mis hageja ühendusele võlgnes, tunnustati 2000. aastal. Komisjon leiab, et ühenduse nõuded hageja vastu muutusid kindlaks ja kindlasummaliseks hiljemalt alates 2005. aasta augustist, mil lõppes täitmisele pööratava otsuse edasikaebamise tähtaeg. Seevastu summat, mis ühendus hagejale võlgnes, tunnustati alles 2007. aasta juulis. Asjaolu, et hagejale makstav summa hõlmab intresse alates 31. detsembrist 1999, on asjakohatu, kuna kogu intresside summat ei saa arvutada enne, kui põhisummat on tunnustatud.
57 Esiteks tuleb meenutada, et tasaarvestamise tingimused võla sissenõudmisel ja selle menetlus on reguleeritud eespool viidatud finantsmääruses ja rakenduseeskirjades (vt eespool punktid 30−34).
58 Finantsmääruse artikli 73 lõike 1 teisest lõigust ja rakenduseeskirjade artiklitest 79 ja 83 nähtub, et tasaarvestada võib juhul, kui Euroopa Liidu ja teise poole vastastikused nõuded on esiteks kindlad, st et nende suhtes ei kohaldata mingeid tingimusi, teiseks kindlasummalised, st et need on väljendatud täpselt sularahas, ning kolmandaks kuuluvad maksmisele, st et nende suhtes ei kohaldata maksetähtaega.
59 Seega tuleb tasaarvestamine kindlaks määrata hetkel, mil iga käesolevas asjas oleva nõude puhul on need tingimused täidetud.
60 Seoses ühenduse nõudega hageja vastu on selge, et komisjon saatis esimese võlateate 24. jaanuaril 2001 ning teise 27. novembril 2003 ning hageja ei tasunud nõutud summasid nendes teadetes ettenähtud tähtaegadel, mis olid vastavalt 31. märts 2001 ja 11. jaanuar 2004. Ühenduse nõue oli seega igal juhul kindel, kindlasummaline ja kuulus maksetähtaegadel tasumisele.
61 Mis puudutab hageja nõuet ühenduse vastu, siis tuleb esiteks märkida, et selle nõude moodustab kahjuhüvitis, mille komisjon kohustus hagejale maksma eespool punktis 8 viidatud esialgse kohtuotsuse Eagle alusel, kus Üldkohus nentis, et hageja puhul olid ühenduse vastutuse tekkimise tingimused täidetud. Järgmiseks tuleb meenutada, et selle esialgse kohtuotsuse tegemisel ei saanud Üldkohus hagejale makstava kahjuhüvitise summat kindlaks määrata ning täpse summa kindlaksmääramiseks pidi menetlus jätkuma. Lõpuks tunnustati seda summat alles eespool punktis 12 viidatud kohtuotsuse Eagle jt vs. komisjon väljakuulutamise päeval 12. juulil 2007. Sellest tuleneb, et hageja nõue ühenduse vastu muutus kindlasummaliseks alles sellel kuupäeval.
62 Neil asjaoludel, ehkki on tõsi, et selle kohtuotsuse resolutsioonis ei ole ühenduse poolt sellel kuupäeval võlgnetavat summat välja toodud, kuna see võimaldab arvestada intresse kuni kahjuhüvitise tegeliku maksmiseni, muutus hageja nõue sellegipoolest ühenduse vastu kindlaks, kindlasummaliseks ja maksmisele kuuluvaks 12. juulil 2007.
63 Seetõttu tuleb hageja väide, mille kohaselt on tema nõue varasem kui ühenduse nõue tema vastu, tagasi lükata.
64 Teiseks, hoolimata sellest, et seda ei ole selgelt sätestatud, tuleb nentida, et finantsmääruses sätestatud tasaarvestamine on tagasiulatuva jõuga, nagu väidab seda hageja, nii et see hõlmab asjaomaseid nõudeid alates hetkest, mil tasaarvestamise tingimused on täidetud.
65 Nimelt peab vastavalt finantsmääruse artikliga 73 ja rakenduseeskirjade artikliga 83 rakendatud süsteemile peaarvepidaja tasaarvestuse läbi viima pärast võlgniku teavitamist, kui viimane ei ole võlga vabatahtlikult tasunud.
66 Tasaarvestamise tagasiulatav jõud kuupäevast, mil peaarvepidajal tasaarvestamise kohustus tekib, võimaldab seega vastavalt enamiku liikmesriikide tunnustatud tasaarvestamise süsteemidele vältida, et võlgnik peaks kandma võimalikke kahjulikke tagajärgi, eelkõige nagu seda on viivitusintressid, mis tuleks maksta ajavahemiku kulgemise eest, mis jääb tasaarvestamiseks vajalike tingimuste täitumise hetke ja tasaarvestamise tegeliku läbiviimise vahele.
67 Käesoleval juhul ei tasaarvestanud komisjon 12. juuli 2007. aasta seisuga − see on kuupäev, mil täitusid finantsmääruse artikli 73 sätestatud tingimused tasaarvestamise läbiviimiseks −, vaid 8. novembri 2007. aasta seisuga, st kuupäeval, mis eelnes 9. novembri 2007. aasta kirja saatmisele. Nimelt nähtub selle viimase kirja lisast, et tasaarvestatud summad sisaldavad intresse, mis kogunesid pärast 12. juulit 2007.
68 Järelikult rikkus komisjon finantsmääruse artiklit 73, nagu seda on tõlgendatud eespool punktides 64−65. Seega tuleb osaliselt selle väitega nõustuda ja sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab tasaarvestatud summasid, mis vastavad pärast 12. juulit 2007 kogunenud intressidele.
Kohtukulud
69 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
70 Kuna antud asjas rahuldati hagi osaliselt, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 16. novembri 2007. aasta otsus osas, milles see sisaldab alates 12. juulist 2007 tasaarvestatud summadelt kogunenud intresse.
2. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. novembril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad