ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
11. juuni 2009(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Nõuete muutmine – Põhiõigused – Omandiõiguse kaitse, õigus olla ära kuulatud ja õigus tõhusale kohtulikule kontrollile
Kohtuasjas T‑318/01,
Omar Mohammed Othman, elukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: esialgu barrister J. Walsh, solicitor F. Lindsley ja solicitor S. Woodhouse, hiljem barrister S. Cox ja solicitor H. Miller,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: esialgu M. Vitsentzatos ja M. Bishop, hiljem M. Bishop ja E. Finnegan,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: esialgu A. van Solinge ja C. Brown, hiljem E. Paasivirta ja P. Aalto,
kostjad,
keda toetavad
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: esialgu J. Collins, C. Gibbs ja E. O’Neill, hiljem I. Rao, keda abistasid esialgu barrister S. Moore ja barrister M. Hoskins,
menetlusse astujad,
mille ese oli esialgu nõue tühistada hagejat puudutavas osas esiteks nõukogu 6. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 476/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 337/2000 (EÜT L 67, lk 1), ja teiseks komisjoni 19. oktoobri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2062/2001, millega kolmandat korda muudetakse nõukogu määrust nr 467/2001 (EÜT L 277, lk 25), ning hiljem nõue tühistada nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus nr 467/2001 (EÜT L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18/01, lk 294),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud D. Šváby ja E. Moavero Milanesi,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik ja vaidluse taust
1 Käesolevale kohtuvaidlusele kohaldatava õigusliku raamistiku ülevaade on esitatud Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsuse liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon punktides 3–10 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Kadi”).
2 Ülevaade käesoleva kohtuvaidluse taustast, mis hõlmab ajavahemikku 15. oktoobrist 1999 kuni 8. märtsini 2001, kui võeti vastu eelkõige nõukogu 6. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 476/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 337/2000 (EÜT L 67, lk 1), on esitatud Euroopa Kohtu otsuse Kadi punktides 13–30.
3 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu”) resolutsiooniga 1267 (1999) loodud sanktsioonide komitee avaldas 19. oktoobril 2001 addendum’i nende isikute ja üksuste 8. märtsi 2001. aasta konsolideeritud loetellu, kelle rahalised vahendid tuleb külmutada vastavalt Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 1267 (1999) ja 1333 (2000) (vt teade SC/7180); addendum sisaldab muu hulgas hageja kui Osama bin Ladeniga seotud isiku nime.
4 Komisjoni 19. oktoobri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2062/2001, millega kolmandat korda muudetakse nõukogu määrust nr 467/2001 (EÜT L 277, lk 25), kanti hageja nimi teiste hulgas nimetatud määruse I lisasse.
5 16. jaanuaril 2002 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1390 (2002), millega kehtestatakse meetmed Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida ja Talibani liikmete ning teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu. See resolutsioon näeb oma lõigetes 1 ja 2 sisuliselt ette resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b ja resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c kehtestatud meetmete, eelkõige rahaliste vahendite külmutamise jätkamise.
6 Arvestades, et selle resolutsiooni rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 27. mail 2002 vastu ühise seisukoha 2002/402/ÜVJP, mis käsitleb Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida, Talibani ja teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu suunatud piiranguid ja millega tunnistatakse kehtetuks ühised seisukohad 96/746/ÜVJP, 1999/727/ÜVJP, 2001/154/ÜVJP ja 2001/771/ÜVJP (EÜT L 139, lk 4; ELT eriväljaanne 18/01, lk 292). Selle ühise seisukoha artikkel 3 määrab eelkõige sanktsioonide komitee poolt Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1267 (1999) ja 1333 (2000) kohaselt koostatud loetelus mainitud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste rahaliste vahendite ja muu finantsvara või majandusressursside külmutamise jätkamise.
7 27. mail 2002 võttis nõukogu EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel vastu määruse (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks määrus nr 467/2001 (EÜT L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18/01, lk 294).
8 Määruse nr 881/2002 artikkel 1 määratleb mõisted „rahalised vahendid” ja „rahaliste vahendite külmutamine” sisuliselt samamoodi nagu määruse nr 467/2001 artikkel 1. Lisaks on selles määratletud, mida tähendab mõiste „majandusressursid”.
9 Määruse nr 881/2002 I lisa sisaldab artiklis 2 nimetatud isikute, üksuste ja rühmituste loetelu, kelle rahalised vahendid külmutatakse. See loetelu sisaldab muu hulgas hageja nime.
10 20. detsembril 2002 võttis Julgeolekunõukogu vastu terrorismivastaste kohustuste rakendamise hõlbustamisele suunatud resolutsiooni 1452 (2002). Selle resolutsiooni lõige 1 näeb ette teatava hulga erandeid resolutsioonidega 1267 (1999), 1333 (2000) ja 1390 (2002) kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise suhtes, mida riigid võivad anda humanitaarvajaduste tõttu tingimusel, et sanktsioonide komitee on need heaks kiitnud.
11 17. jaanuaril 2003 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1455 (2003), mille eesmärk on tõhustada resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ning resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 kehtestatud meetmete rakendamist. Neid meetmeid tõhustatakse vastavalt resolutsiooni 1455 (2003) lõikele 2 kaheteistkümne kuu pärast või vajaduse korral varem.
12 Arvestades, et Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1452 (2002) rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 27. veebruaril 2003 vastu ühise seisukoha 2003/140/ÜVJP, mis käsitleb erandite tegemist ühise seisukohaga 2002/402 kehtestatud piiravatesse meetmetesse (EÜT L 53, lk 62; ELT eriväljaanne 18/02, lk 80). Selle ühise seisukoha artikkel 1 näeb ette, et rakendades ühise seisukoha 2002/402 artiklis 3 kehtestatud meetmeid, näeb ühendus ette nimetatud resolutsiooniga lubatud erandite tegemise.
13 27. märtsil 2003 võttis nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 561/2003, millega muudetakse seoses rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise eranditega määrust nr 881/2002 (ELT L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 18/02, lk 91). Selle määruse põhjenduses 4 märgib nõukogu, et resolutsiooni 1452 (2002) silmas pidades tuleb kohandada ühenduse kehtestatud meetmeid.
14 30. jaanuari 2004 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1526 (2004), milles on ühest küljest silmas peetud resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ja resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 sätestatud meetmete rakendamise tõhustamist ning teisest küljest sanktsioonide komitee mandaadi tugevdamist. Vastavalt resolutsiooni 1526 (2004) lõikele 3 tõhustatakse neid meetmeid veelgi 18 kuu pärast või vajaduse korral varem.
15 29. juulil 2005 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1617 (2005). See näeb eelkõige ette resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ja resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 kehtestatud meetmete rakendamise jätkamise. Vastavalt resolutsiooni 1617 (2005) lõikele 21 vaadatakse need meetmed läbi 17 kuu jooksul või vajaduse korral varem, eesmärgiga neid võimalikult tugevdada.
16 22. detsembril 2006 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1735 (2006). See näeb eelkõige ette resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ja resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 kehtestatud meetmete rakendamise jätkamise. Vastavalt resolutsiooni 1735 (2006) lõikele 33 vaadatakse need meetmed läbi 18 kuu jooksul või vajaduse korral varem, eesmärgiga neid võimalikult tugevdada.
17 Komisjoni 24. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 374/2008, millega 94. korda muudetakse määrust nr 881/2002 (ELT L 113, lk 15), muudeti hageja nime määruse nr 881/2002 I lisas pärast vastavat muudatust, mille sanktsioonide komitee oli teinud nende isikute ja üksuste loetelus, kelle rahalised vahendid tuleb Julgeolekunõukogu resolutsioonide kohaselt külmutada.
18 30. juunil 2008 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1822 (2008). See näeb eelkõige ette resolutsiooni 1267 (1999) lõike 4 punktis b, resolutsiooni 1333 (2000) lõike 8 punktis c ja resolutsiooni 1390 (2002) lõigetes 1 ja 2 kehtestatud meetmete rakendamise jätkamise. Vastavalt resolutsiooni 1822 (2008) lõikele 40 vaadatakse need meetmed läbi 18 kuu jooksul või vajaduse korral varem, eesmärgiga neid võimalikult tugevdada.
Menetlus ja poolte nõuded
19 Omar Mohammed Othman esitas EÜ artikli 230 alusel hagi nõukogu ja komisjoni vastu hagiavaldusega, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 17. detsembril 2001 ja milles ta palus Esimese Astme Kohtul tühistada määrused nr 467/2001 ja nr 2062/2001.
20 Oma kostja vastustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 15. märtsil 2002, palusid nõukogu ja komisjon Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik palus avalduses, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 1. mail 2002, luba astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu ja komisjoni nõuete toetuseks.
22 Hageja esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. mail 2002 saabunud avalduse tasuta õigusabi saamiseks.
23 Esimese Astme Kohtu presidendi 31. mai 2002. aasta määrusega peatati kirjalik menetlus hageja taotlusel, ilma et teised pooled oleksid sellele vastu vaielnud, kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni kohtuasjas T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon.
24 Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulus ettekandja-kohtunik teise koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
25 Kirjalik menetlus jätkus 21. septembril 2005.
26 Hagejat kutsuti Esimese Astme Kohtu kantselei 3. oktoobri 2005. aasta kirjas esitama oma repliigis märkusi uute faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mis ilmnesid pärast hagi esitamist ja mis võivad mõjutada käesoleva kohtuvaidluse lahendamist. Täpsemalt paluti tal:
– esitada oma märkused nende tagajärgede kohta, mis käesoleva menetluse jätkamisele on määruse nr 467/2001 kehtetuks tunnistamisel ja määruse asendamisel määrusega nr 881/2002;
– muuta oma hagi nõudeid, väiteid ja argumente, arvestades Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsuseid kohtuasjas T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3533, edaspidi „Esimese Astme Kohtu otsus Yusuf”) ning kohtuasjas T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3649, edaspidi „Esimese Astme Kohtu otsus Kadi”).
27 Samas kohtukantselei kirjas kutsuti hagejat esitama oma ajakohastatud taotlust tasuta õigusabi saamiseks.
28 Hageja kinnitas oma repliigis, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 14. novembril 2005, et ta on muutnud oma hagi, nõudes määruse nr 881/2002 (edaspidi „vaidlustatud määrus”) tühistamist teda puudutavas osas.
29 Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis 2. detsembri 2005. aasta määrusega Ühendkuningriigile nõukogu ja komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumise loa. Menetlusse astuja esitas oma seisukohad määratud tähtaja jooksul.
30 Nõukogu jäi oma vasturepliigis, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 14. detsembril 2005, oma kostja vastuses esitatud nõuete juurde.
31 Komisjon palus oma vasturepliigis, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 13. jaanuaril 2006, Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi tema vastu suunatud osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
32 Ühendkuningriik toetas oma menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 1. märtsil 2006, nõukogu ja komisjoni nõudeid.
33 Ühendkuningriik esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse samuti 1. märtsil 2006 saabunud kirjas taotluse, et menetlusse astuja seisukohtade lisades sisalduvat teavet ei avalikustataks.
34 Kirjalik menetlus lõpetati 3. aprillil 2006.
35 Hageja esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. aprillil 2006 saabunud dokumendiga tasuta õigusabi taotluse.
36 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) avada suulise menetluse.
37 Kuigi kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks Esimese Astme Kohtu teises kojas oli määratud 17. oktoobrile 2006, esitas hageja 22. septembril 2006 uue taotluse menetluse peatamiseks kuni Euroopa Kohtu otsuse Kadi kuulutamiseni. Esimese Astme Kohus (teine koda) lükkas seega oma otsuse alustada suulist menetlust edasi ning Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe 9. novembri 2006. aasta määrusega peatati menetlus, ilma et teised pooled oleksid sellele vastu vaielnud, kuni Euroopa Kohtu otsuse Kadi kuulutamiseni.
38 Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe 27. oktoobri 2006. aasta määrusega võimaldati hagejale tasuta õigusabi.
39 Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus jälle, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
40 Menetlus jätkus 3. septembril 2008.
41 Pooli kutsuti Esimese Astme Kohtu kantselei 16. oktoobri 2008. aasta kirjas:
– esitama oma märkusi selle kohta, milliseid järeldusi tuleb käesoleva hagi puhul nende arvates teha Euroopa Kohtu otsusest Kadi;
– teavitada Esimese Astme Kohut hageja faktilise ja õigusliku olukorra muudatustest juhul, kui nad peavad neid käesoleva hagi seisukohast asjakohasteks.
42 Sellele nõudele vastasid vastavalt nõukogu ja komisjon Esimese Astme Kohtusse 30. oktoobril 2008 saabunud kirjaga ning hageja ja Ühendkuningriik 31. oktoobril 2008 saabunud kirjaga.
43 Ettekandja-kohtuniku uue ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) avada suulise menetluse.
44 Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 21. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil.
45 Hageja täiendas kohtuistungil oma nõudeid nõudega mõista kohtukulud välja nõukogult.
Faktilised asjaolud
46 Hageja on Jordaania kodanik, kes elab alates 1993. aastast Ühendkuningriigis, kus talle anti 1994. aastal ajutine poliitiline varjupaik. Tema lõpliku varjupaiga taotlust menetleti veel käesoleva hagi esitamise ajal. Tema ülalpidamisel on naine ja viis last.
47 Hageja vahistati 2001. aasta veebruaris ning teda küsitleti menetluses Prevention of Terrorism (Temporary Provisions) Act 1989 (1989. aasta seadus terrorismi ärahoidmise kohta (ajutised sätted)) alusel. Politsei leidis ja arestis läbiotsimise käigus tema elukohas märkimisväärse koguse rahatähti erinevates vääringutes (Inglise naelad, Saksa margad, Hispaania peseetad ja Ameerika Ühendriikide dollarid), mille väärtus oli ligikaudu 180 000 Inglise naela (GBP). Hageja ei esitanud nende rahaliste vahendite päritolu kohta mingeid selgitusi. Peale selle külmutati sanktsioonide komitee otsustatud meetmete rakendamise käigus hageja kaks pangaarvet, mille kontodel oli ligikaudu 1900 Inglise naela.
48 Toimikust nähtub veel, et hageja hoidis 2001. aasta detsembris uurimisest kõrvale, kartes vahistamist ja kinnipidamist määramata tähtaja jooksul Anti-Terrorism, Crime and Security Act 2001 (2001. aasta seadus terrorismi ja kuritegevuse vastu võitlemise ning riikliku julgeoleku kohta) alusel, mida Ühendkuningriigi parlament oli just vastu võtmas. Ta vahistati ja teda hoiti Belmarshi (Ühendkuningriik) vanglas 23. oktoobrist 2002 kuni 13. märtsini 2005, mil ta vabastati range järelevalve all House of Lordsi otsuse tagajärjel, milles tunnistati ebaseaduslikuks Ühendkuningriigi „kohtuotsuseta kinnipidamise” kord, mida talle oli kohaldatud. Hageja vahistati uuesti 11. augustil 2005 ning teda hoiti Long Lartini vanglas (Ühendkuningriik) uute Ühendkuningriigi valitsuse võetud terrorismivastaste meetmete alusel. Ühendkuningriigi valitsuse otsus anda hageja välja Jordaaniale ja hoida teda vahepeal kinnipidamisasutuses, millest teatati puudutatud isikule 11. augustil 2005, kaevati edasi ning Ühendkuningriigi pädevad kohtuasutused jätsid selle edasikaebuse rahuldamata. Nimetatud valitsus otsustas siiski seda otsust mitte täita, kuni tehakse otsus hagi kohta, mille hageja oli esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule. Vahepeal vabastati hageja 17. juunil 2008 tingimisi. Special Immigration Appeals Commission (immigratsiooniasjade edasikaebuste lahendamise erikomisjon) tühistas 2. detsembril 2008 tingimisi vabastamise. Sellest ajast viibib hageja uuesti vahi all.
Õiguslik käsitlus
Vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluslikud tagajärjed
Poolte argumendid
49 Hageja väidab oma repliigis, et tal on õigus muuta oma nõudeid selliselt, et need on suunatud vaidlustatud määruse tühistamisele teda puudutavas osas. Ta tugineb seoses sellega Esimese Astme Kohtu otsuse Kadi punktile 55.
50 Nõukogu ja komisjon nõustuvad oma vasturepliigis, et vastavalt Esimese Astme Kohtu otsustes Yusuf ja Kadi otsustatule tuleb hagejal lubada suunata oma hagi vaidlustatud otsuse vastu teda puudutavas osas.
51 Komisjon lisab, et selle uue õigusliku olukorra tõttu ei ole hagi enam tema vastu suunatud osas vastuvõetav. Ta palub siiski menetluse ökonoomsuse ja korrakohase õigusemõistmise tõttu arvesse võtta tema nõudeid, vastuväiteid ja argumente, ilma et tal oleks vaja lubada menetlusse astujana uuesti menetlusse astuda. Komisjon tugineb seoses sellega Esimese Astme Kohtu otsustele Yusuf ja Kadi (vastavalt punkt 76 ja punkt 57).
Esimese Astme Kohtu hinnang
52 Vaidluse pooled on nõus, et nad tunnustavad hageja õigust muuta oma nõudeid ja väiteid selliselt, et need on suunatud sellele, et tühistada vaidlustatud määrus, mis tunnistab kehtetuks ja asendab määruse nr 467/2001, muudetud määrusega nr 2062/2001. Hageja kinnitaski oma repliigis, et ta on oma esialgseid nõudeid ja väiteid selliselt muutnud.
53 Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kui otsus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega otsusega, tuleb viimati nimetatud otsust pidada uueks asjaoluks, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. Hagejale uue hagi esitamise nõude kehtestamine oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetluse ökonoomsuse nõudega. Peale selle oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks kriitikale, mis on esitatud ühenduse kohtule otsuse peale esitatud hagiavalduses, vastata vaidlustatud otsuse muutmisega või selle teise otsusega asendamisega ning tugineda sellele muutmisele või asendamisele kohtumenetluse käigus selleks, et võtta teiselt menetluspoolelt võimalus laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid hilisemale otsusele või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid või väiteid (Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon, EKL 1982, lk 749, punkt 8; 29. septembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 351/85 ja 360/85: Fabrique de fer de Charleroi ja Dillinger Hüttenwerke vs. komisjon, EKL 1987, lk 3639, punkt 11, ning 14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 103/85: Stahlwerke Peine-Salzgitter vs. komisjon, EKL 1988, lk 4131, punktid 11 ja 12; Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑46/98 ja T‑151/98: CCRE vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑167, punkt 33).
54 Seda kohtupraktikat saab kohaldada olukorrale, kui isikut vahetult ja isiklikult puudutav määrus asendatakse menetluse käigus määrusega, millel on samasugune ese.
55 Kuna see olukord vastab igati käesoleva juhtumi asjaoludele, tuleb hageja nõuet käsitleda selliselt, et tema hagi on suunatud vaidlustatud otsuse tühistamisele teda puudutavas osas, ning lubada pooltel oma nõuded, väited ja argumendid seda uut asjaolu arvestades ümber sõnastada.
56 Neil asjaoludel tuleb leida, et hageja esialgne nõue tühistada osaliselt määrus nr 467/2001 on kaotanud oma eseme, kuna see määrus on tunnistatud vaidlustatud määrusega kehtetuks. Seetõttu on ära langenud vajadus otsuse tegemiseks selle nõude osas ja määruse nr 2062/2001 osalise tühistamise nõude osas, kuna see on samuti kaotanud oma eseme.
57 Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et hagi üle otsustamise vajadus on ära langenud selles osas, milles see on suunatud komisjoni vastu. Käesoleva asja tingimustes on korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetluse ökonoomsuse põhimõtte tõttu, millele eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika tugineb, siiski põhjendatud eespool punktis 55 esitatud viisil ümber sõnastatud komisjoni nõuete, vastuväidete ja argumentide arvessevõtmine, ilma et sellel institutsioonil oleks vaja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 115 lõike 1 ja artikli 116 lõike 6 alusel lubada nõukogu seisukohtade toetuseks uuesti formaalselt menetlusse astuda.
58 Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb leida, et käesolev hagi on nüüd suunatud ainult nõukogu vastu, keda toetavad komisjon ja Ühendkuningriik, ning et selle ainus ese on nõue tühistada vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas.
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
59 Hageja tugines määruste nr 467/2001 ja nr 2062/2001 tühistamise nõude toetuseks sisuliselt kolmele väitele, millest esimene põhineb EÜ artiklite 60 ja 301 rikkumisel ja võimupiiride ületamisel, teine tema kolme põhiõiguse rikkumisel, nagu need on tagatud eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIÕK) artiklitega 3 ja 8, ning proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse üldpõhimõtete rikkumisel, ning kolmas põhjendamiskohustuse rikkumisel.
60 Oma märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2008, kinnitas hageja siiski, et Euroopa Kohtu otsust Kadi arvestades loobub ta oma esimesest ja kolmandast väitest.
61 Nõukogu ja komisjon ning Ühendkuningriik vaidlustasid vastavalt oma kostja vastustes ja menetlusse astuja seisukohtades hageja teise väite vaidlustatud õigusaktide tühistamiseks, esitades sisuliselt samad argumendid, mis nad olid esitanud vastuseks hagejate poolt Esimese Astme Kohtu otsuste Yusuf ja Kadi, 12. juuli 2006. aasta kohtuotsuse T‑253/02: Ayadi vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑2139) ning kohtuotsuse T‑49/04: Hassan vs. nõukogu ja komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) aluseks olnud kohtuasjades esitatud väidetele vaidlustatud õigusaktide tühistamiseks.
62 Hageja esitas oma repliigis uued argumendid seoses väitega, mis põhineb tema põhiõiguste rikkumisel.
63 Ta kinnitas, et vaidlustatud määruse artikkel 2a, mis on lisatud määrusega nr 561/2003, lubas anda puudutatud isikute käsutusse rahalisi vahendeid ja majandusressursse, mis on vajalikud nende äraelamiseks ning muude esmavajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste katteks. Ta väitis siiski, et see säte on sõnastatud äärmiselt kitsalt ning et see riivab väga oluliselt puudutatud isikute väärikust.
64 Asjaomane säte võtab esiteks hagejalt võimaluse tsiviliseeritud elu normaalsete aspektide jaoks vajalike vahendite omamiseks.
65 Teiseks ei luba see säte hagejal tegutseda ühelgi erialal ega vastu võtta ühtegi palgalist töökohta.
66 Kolmandaks, erinevalt resolutsioonist 1333 (2000), mida rakendati määrusega nr 467/2001, ei ole resolutsioon 1390 (2002), mida rakendati vaidlustatud määrusega, ajaliselt piiratud. Nii võimaldab see määrus jätta hageja püsivalt ilma peaaegu kõikidest sotsiaalse elu aspektidest.
67 Neljandaks ja lõpetuseks puudub hagejal igasugune võimalus tema vastu kohaldatavaid piiranguid kohtus vaidlustada. Otsus kanda ta vaidlustatud määrusele lisatud loetelusse on Julgeolekunõukogu puhtpoliitiline otsus, mis on vastu võetud arvestamata mingilgi viisil tõendite hankimise norme või õiglust ning täiesti kohtuvälise korra kohaselt. Puudub igasugune kas või poolkohtuliku õigusliku vaidlustamise võimalus, mida Julgeolekunõukogu otsuse suhtes oleks võimalik kasutada.
68 Nõukogu ja komisjon ning Ühendkuningriik vaidlustasid vastavalt oma vasturepliikides ja menetlusse astuja seisukohtades need uued argumendid, tuginedes eelkõige Esimese Astme Kohtu otsustele Yusuf ja Kadi.
69 Hageja väitis oma märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2008, et ta on samasuguses olukorras nagu Euroopa Kohtu otsuse Kadi aluseks olnud kohtuasja hagejad. Nõukogu ei ole ühelegi neist vähimalgi määral selgitanud nende vastu kasutatud tõendeid, mis põhjendavad vaidlustatud määrusega kehtestatud piiranguid.
70 Hageja arvates peab Esimese Astme Kohus sedastama Euroopa Kohtu otsust Kadi arvestades (punktid 336, 348, 349 ja 370), et vaidlustatud määrus rikub tema kaitseõigusi, tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja tema omandiõigust ning et see õigusakt tuleb seetõttu teda puudutavas osas tühistada.
71 Nõukogu tunnistas oma märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. oktoobril 2008, et hagejale tuleb Euroopa Kohtu otsuse Kadi tagajärjel esitada põhjenduste kokkuvõte, anda talle võimalus esitada selle kohta oma märkused ning võtta neid arvesse enne teda puudutava uue rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmist.
72 Selle põhjenduste kokkuvõtte koostamiseks vajaliku teabe saamiseks on astutud vajalikke samme, ilma et nõukogu oskaks öelda, millal see hagejale teatavaks tehakse. Nõukogu lubas tegutseda nii kiiresti kui võimalik, eesmärgiga austada hageja kaitseõigusi ja hoida Esimese Astme Kohut kursis asja hilisema arenguga.
73 Oma märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. oktoobril 2008, tunnistas ka komisjon, et hageja on samasuguses olukorras kui Euroopa Kohtu otsuse Kadi aluseks olnud kohtuasjade hagejad selles osas, milles tema rahalised vahendid külmutati esialgu määruse nr 467/2001 ning hiljem määruse nr 881/2002 alusel, ilma et talle oleks esitatud selle meetme põhjendusi. Seega on tema olukord vaja viimati nimetatud määrust arvestades läbi vaadata pärast seda, kui talle on esitatud põhjenduste kokkuvõte ja talle on antud võimalus esitada oma seisukohad. Komisjoni väitel töötatakse vastavaid samme sanktsioonide komitees välja, kuid nende rakendamine võib võtta mitu nädalat.
74 Siiski juhtis komisjon Esimese Astme Kohtu tähelepanu asjaolule, et erinevalt Euroopa Kohtu otsuse Kadi aluseks olnud kohtuasjas väidetust ei vaidlustanud hageja oma teises väites iseenesest tema kandmist vaidlusalusesse loetelusse, vaid ainult selle tagajärgi elatusvahenditele, eelkõige tema sotsiaaltoetuste maksmise peatumist.
75 Ühendkuningriik toetas oma märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2008, Esimese Astme Kohtu üleskutse peale esitatud nõukogu märkusi.
76 Nõukogu ja komisjon olid kohtuistungil Euroopa Kohtu otsust Kadi arvestades nõus, et vaidlustatud määrus on vastu võetud menetluses, milles hageja kaitseõigusi ei ole austatud.
77 Need institutsioonid märkisid lisaks, et eelkõige ei ole hageja puhul veel tulemust andnud sammud, mis on sanktsioonide komitees võetud selleks, et viia rahaliste vahendite külmutamiseks kasutatud ühenduse menetlused kooskõlla Euroopa Kohtu otsuses Kadi väljendatud põhimõtetega (vt eespool punktid 71 ja 72),.
78 Nõukogu ja menetlusse astujad palusid seega Esimese Astme Kohtul vaidlustatud määruse tühistamise korral hagejat puudutavas osas lugeda selle tagajärgi kehtivaks lühikese ajavahemiku jooksul, nagu tegi Euroopa Kohus EÜ artikli 231 alusel oma otsuses Kadi.
79 Tuginedes nimetatud kohtuotsuse punktile 373, väitis Ühendkuningriik seoses sellega eelkõige, et kohese mõjuga tühistamine võib siiski tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende piirangute tõhusust, mille see määrus kehtestab ja mida ühendus peab rakendama, nii et ajavahemikul, mis eelneb selle võimalikule asendamisele uue määrusega, võib hageja võtta meetmeid vältimaks, et talle saaks veel kohaldada rahaliste vahendite külmutamist.
80 Lisaks, juhul kui tühistamisotsus peaks tuginema samadele, peamiselt menetluslikele kaalutlustele kui need, millel põhineb Euroopa Kohtu otsus Kadi, tuletas Ühendkuningriik meelde, et Euroopa Kohus märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 374, et sisuliselt ei saa välistada, et selliste meetmete kehtestamine puudutatud isikute vastu võib osutuda siiski põhjendatuks. Käesolevas asjas on see selgelt nii, nagu on kinnitatud mitmes Ühendkuningriigi terrorismi alal pädeva kohtu otsuses.
81 Hageja vaidles nõukogu ja menetlusse astujate sellele nõudele vastu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
82 On selge, et nii seoses vaidlustatud määruse vastuvõtmisega lõppenud menetlusega kui ka seoses selle määrusega ette nähtud piirangutest tulenevate omandiõiguse kasutamise piirangute ulatuse, mõju ja võimaliku põhjendusega on hageja samasuguses faktilises ja õiguslikus olukorras kui Euroopa Kohtu otsuse Kadi aluseks olnud kohtuasja hagejad.
83 Vaidlustatud määruse vastuvõtmisega lõppenud menetluse kohta tuleb esiteks märkida, et nõukogu ei ole hagejale kunagi teatanud tema vastu kasutatud asjaoludest, millega põhjendati tema nime esialgset kandmist nimetatud määruse I lisa loetelusse ja seega selles määruses ette nähtud piirangute kehtestamist.
84 Nimelt puudub vaidlus selle üle, et hagejale ei ole selle kohta esitatud mingit teavet ei määruses nr 467/2001 – mida on muudetud määrusega nr 2062/2001 ja milles esimest korda mainiti tema nime isikute, üksuste või organisatsioonide loetelus, kellele kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meedet –, vaidlustatud määruses ega mingis hilisemas staadiumis.
85 Kuna nõukogu ei ole hagejale teatanud tema kahjuks kasutatud asjaoludest, millel tema vastu kehtestatud piirangud põhinesid, ega taganud talle õigust tutvuda nimetatud asjaoludega mõistliku tähtaja jooksul pärast nende meetmete kehtestamist, ei olnud hagejal võimalik selles suhtes oma seisukohti tõhusalt esitada. Niisiis ei ole austatud hageja kaitseõigusi, eelkõige õigust olla ära kuulatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 348).
86 Lisaks, kuna hagejale ei teatatud tema kahjuks kasutatud asjaoludest ja arvestades Euroopa Kohtu otsuse Kadi punktides 336 ja 337 juba märgitud seoseid kaitseõiguste ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse vahel, ei saanud hageja nimetatud asjaolude tõttu ka oma õigusi ühenduste kohtus rahuldavalt kaitsta, nii et tuleb sedastada, et on rikutud nimetatud tõhusa kohtuliku kaitse õigust (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 349).
87 Lõpetuseks tuleb sedastada, et seda rikkumist ei ole käesoleva hagi raames kõrvaldatud, kuna nõukogu ei ole viidanud ühelegi sellekohasele asjaolule (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 350).
88 Esimese Astme Kohus võib seega ainult sedastada, et tal ei ole võimalik kontrollida vaidlustatud määruse seaduslikkust hagejat puudutavas osas, nii et samal põhjusel tuleb leida, et käesolevas asjas ei ole austatud tema põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 351).
89 Niisiis tuleb otsustada, et vaidlustatud määrus on hagejat puudutavas osas vastu võetud ilma, et oleks antud mingeidki tagatisi tema kahjuks kasutatud asjaoludest teatamise või tema ärakuulamise kohta, nii et tuleb leida, et see määrus on vastu võetud sellise menetluse kohaselt, mille käigus ei ole austatud kaitseõigusi, mille tagajärg on ka see, et on rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 352).
90 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja repliigis (vt eespool punkt 67) ja tema Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2008 saabunud märkustes (vt eespool punkt 69) esitatud väited, mis toetavad tema nõudeid vaidlustatud määruse tühistamiseks ja mis tuginevad kaitseõiguste, eelkõige tõendite hankimise normide ning tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtte rikkumisele, on põhjendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 353).
91 Teiseks, vaidlustatud määrusega ette nähtud piirangutest tulenevate omandiõiguse kasutamise piirangute ulatuse, mõju ja võimaliku põhjenduse kohta tuleb lisada, et see määrus on hagejat puudutavas osas vastu võetud ilma, et talle oleks antud mingeidki tagatisi, mis oleks tal võimaldanud esitada oma seisukoha pädevatele asutustele, ja seda olukorras, milles tema omandiõiguse piiramist tuleb lugeda oluliseks, arvestades tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete üldist ulatust ja tegelikku kestust (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 369).
92 Seega tuleb järeldada, et käesoleva juhtumi asjaoludel on hagejale selliste piirangute kehtestamise näol, mis sisalduvad vaidlustatud määruses – kuna ta kanti nimetatud määruse I lisas sisalduvasse loetelusse –, tegemist tema omandiõiguse põhjendamatu piiramisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 370).
93 Niisiis, kuna hageja repliigis viidatud teatud väiteid vaidlustatud määruse tühistamise nõude toetuseks (vt eespool punktid 63–66) tuleb käsitada omandiõiguse kui põhiõiguse rikkumisele tuginevate väidetena, on need samuti põhjendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi, punkt 371).
94 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud määrus tuleb hagejat puudutavas osas tühistada.
95 Käesoleva juhtumi asjaoludel ei ole enam vaja rahuldada nõukogu ja menetlusse astujate kohtuistungil esitatud taotlust, et vaidlustatud määruse tagajärgi loetaks EÜ artikli 231 alusel lühikese ajavahemiku jooksul kehtivaks.
96 Nimelt on Euroopa Kohtu otsuse Kadi kuulutamisest 3. septembril 2008 möödunud ajavahemik oluliselt pikem kui kõige rohkem kolme kuu pikkune ajavahemik, mis algab selle otsuse kuulutamisest ja mida Euroopa Kohus pidas mõistlikuks, et nõukogu saaks käesolevas asjas sedastatud rikkumised kõrvaldada, võttes kohaselt arvesse puudutatud isikute õiguste ja vabaduste asjaomaste piirangute olulisust (Euroopa Kohtu otsus Kadi, punktid 375 ja 376).
97 Kuigi see ajavahemik on kindlaks määratud, arvestades ainult nende kahe isiku juhtumit, kelle kohta on tehtud Euroopa Kohtu otsus Kadi, s.o Y. A. Kadi ja Al Barakaat International Foundation, ei saanud nõukogule olla teadmata see, et ta peab toimima sama moodi seoses hageja juhtumiga, mis on nende omaga igati võrreldav (vt eespool punkt 82). Lisaks kinnitasid käesoleva menetluse pooleks olevad institutsioonid, et nad on kohe pärast nimetatud kohtuotsuse kuulutamist võtnud eelkõige sanktsioonide komitees samme, et viia rahaliste vahendite külmutamiseks kasutatud ühenduse menetlused kooskõlla nimetatud kohtuotsuses väljendatud põhimõtetega (vt eespool punktid 72 ja 73).
98 Lisaks, vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule, mille kohaldatavust käesolevas asjas ei ole ükski pool kohtuistungil esitatud sellekohase küsimuse peale vaidlustanud, jõustuvad erandina EÜ artiklist 244 Esimese Astme Kohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles nimetatud põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast. Lisaks ajavahemikule, mis on möödunud alates Euroopa Kohtu otsuse Kadi kuulutamisest, on nõukogul alates käesolevast kohtuotsusest teadasaamisest igal juhul vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik, millele lisandub kümme päeva, sedastatud rikkumiste kõrvaldamiseks, kehtestades vajaduse korral hageja vastu uued piirangud. See asjaolu eristab muide käesolevat asja kohtuasjast, mis oli aluseks Euroopa Kohtu otsusele Kadi, mis oli EÜ artikli 244 alusel täielikult täitmisele pööratav.
99 Neil asjaoludel ei tundu oht, et kahjustatakse oluliselt ja pöördumatult nende piirangute tõhusust, mis on kehtestatud vaidlustatud määruses ja mida ühendus peab rakendama ja millele Euroopa Kohus tugineb oma otsuses Kadi (punkt 373), arvestades käesolevas asjas nende meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, piisavalt suur, et õigustada seda, et nimetatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks kauem kui Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 60 ette nähtud ajavahemik.
Kohtukulud
100 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad liikmesriigid ja institutsioonid menetlusse astumisel ise oma kohtukulud. Kui kohtuasjas otsust ei tehta, määrab Esimese Astme Kohus artikli 87 lõike 6 alusel kohtukulude jaotamise oma äranägemise järgi.
101 Käesolevas asjas on nõukogu kohtuvaidluse kaotanud selles osas, milles määrus nr 881/2002 tuleb hagejat puudutavas osas tema nõuete kohaselt tühistada, samas kui esialgse, määruse nr 467/2001 (muudetud määrusega nr 2062/2001) tühistamise nõude kohta, mis oli suunatud eelkõige komisjoni vastu, on otsuse tegemise vajadus ära langenud.
102 Hageja ei ole Esimese Astme Kohtule esitatud menetlusdokumentides palunud, et kohtukulud mõistetaks välja nõukogult. Samas märkis ta kohtuistungil, et ta palub need nõukogult välja mõista.
103 Seoses sellega nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et sellise nõude rahuldamist ei takista asjaolu, et pool, kelle kasuks tehti kohtuotsus, esitas kohtukulude hüvitamise nõude kohtuistungil (vt Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑225/06, T‑255/06, T‑257/06 ja T‑309/06: Budějovický Budvar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anheuser-Busch (BUD), kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 206 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Neil asjaoludel ja arvestades vaidluse eseme ning komisjoni menetlusliku seisundi muutumist (vt eespool punktid 56–58) kohaldab kohus eespool viidatud sätteid õiglaselt ja otsustab mõista hageja kohtukulud välja nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud, ning Ühendkuningriik ja komisjon kannavad oma kohtukulud ise.
105 Kodukorra artikli 97 lõike 3 kohaselt, kuna hagejale on võimaldatud tasuta õigusabi ning kuna Esimese Astme Kohus mõistis tema kohtukulud välja nõukogult, peab nõukogu hüvitama Esimese Astme Kohtu kassasse tasuta õigusabi korras ettemakstud summad.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Nõukogu 6. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 467/2001 (millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 337/2000) ning komisjoni 19. oktoobri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2062/2001 (millega kolmandat korda muudetakse nõukogu määrust nr 467/2001) tühistamise nõuete osas on otsuse tegemise vajadus ära langenud.
2. Tühistada Omar Mohammed Othmani puudutavas osas nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus nr 467/2001.
3. Mõista O. M. Othmani kohtukulud ning Esimese Astme Kohtu kassasse tasuta õigusabi korras ettemakstud summad välja Euroopa Liidu Nõukogult, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
4. Euroopa Ühenduste Komisjon ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannavad oma kohtukulud ise.
Forwood | Šváby | Moavero Milanesi |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juunil 2009 Luxembourgis.
Allkirjad