Language of document :

Tirrenia di navigazione SpA 29. juulil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 18. mai 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-601/20: Tirrenia di navigazione SpA versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-515/22 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Tirrenia di navigazione SpA (esindajad: advokaadid B. Nascimbene, F. Rossi Dal Pozzo, A. Moriconi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 18. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas T-601/20;

tunnistada tühiseks komisjoni 2. märtsi 2020. aasta otsuse (EL) 2020/1411 artikli 1 lõige 3 koostoimes artikliga 2;

teise võimalusena teise nõude kohta: suunata kohtuasi otsustamiseks muule Üldkohtu kojale;

mõista kohtukulud välja teiselt menetlusosaliselt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant vaidlustab Üldkohtu 18. mai 2022. aasta otsuse kohtuasjas T-601/20: Tirrenia di navigazione SpA vs. komisjon, millega Üldkohus jättis rahuldamata nõude tühistada 2. märtsi 2020. aasta otsuse (EL) 2020/1411 artikli 1 lõige 3 koostoimes artikliga 2, milles komisjon märkis, et „Adriaticale ajavahemikul alates 1992. aasta jaanuarist kuni 1994. aasta juulini seoses Brindisi–[Korfu]–Igoumenitsa–Pátra liiniga antud abi, mida rakendati ebaseaduslikult, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu“.

Esimeses väites leiab apellant, et rikutud on menetlusnorme seoses nende viivisintresside tagasimaksmise nõude aegumistähtajaga, mida arvestatakse ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks peetavalt abilt.

Apellant leiab, et Üldkohus eksis palju kordi, nimelt: a) tuvastades, et konkreetse väite puhul, mis on seotud nende intresside tagastamata jätmisega, mis puudutavad ajavahemikku 1. jaanuarist 2007 kuni 26. märtsini 2007, ei ole kümneaastane aegumistähtaeg möödunud; b) otsustades, et apellant ei saa ette heita seda, et niisuguse rikkumise peale – mis tähendas võistleva menetluse põhimõtte selget rikkumist ja seega kaitseõiguste rikkumist – ei esitatud õiguskaitsevahendit, sest see puudutab huvitatud liikmesriiki.

Teises väites märgib apellant, et abi on vääralt kvalifitseeritud uueks abiks, et otsus, millega abi tunnistati uueks ja kokkusobimatuks riigiabiks, on õigusvastane ning et rikutud on põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Üldkohus ei selgitanud, kuidas kõrvaldas komisjon 2. märtsi 2020. aasta otsuse (EL) 2020/1411 vastuvõtmise vead, mida heideti ette Üldkohtu 4. märtsi 2009. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-265/04, T-292/04 ja T-504/04, mida oli tehtud 2004. aasta otsuses (2005/163/EÜ).

Üldkohus asus vääralt seisukohale, et komisjon kõrvaldas 2009. aastal tuvastatud põhjendusvead ning oli otsuses (EL) 2020/1411 tõendanud, et Adriaticale antud toetused avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks olid uus abi.

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme ja tema otsus oli puudulikult põhjendatud osas, milles ta asus seisukohale, et komisjon kvalifitseeris Adriaticale ajavahemikuks 1992. aasta jaanuarist kuni 1994. aasta juulini seoses Brindisi–Korfu–Igoumenitsa–Pátra liiniga antud toetused avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks õigesti abiks, mis ei sobi kokku siseturuga.

Apellant leiab, et Üldkohus oleks tingimata pidanud kontrollima, kas komisjon otsuses (EL) 2020/1411 a) määratles konkreetselt olukorra turul; b) võrdles õigesti abimeetme eesmärki ja kartelli eesmärki; c) selgitas õigesti, kuidas abimeede suurendab konkurentsimoonutust selle (muidu kokkusobivaks peetud) meetme ja kartellis osalemise kombinatsiooni kaudu ning seega, d) põhjendas põhjuslikku seost, mis tuleneb vastavate takistuste olemasolust liidusisesele kaubandusele.

Apellant märgib veel, et Üldkohtu järeldused on vastuolus proportsionaalsuse üldpõhimõttega.

Kolmandas väites märgib apellant, et rikutud on õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid seoses menetluse pikkusega, samuti on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Apellant märgib, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema otsus oli puudulikult põhjendatud osas, milles ta asus seisukohale, et tervikuna ei olnud menetlus, mille tulemusel võeti vastu 2. märtsi 2020. aasta otsus (EL) 2020/1411, ülemäära pikk ning seega ei rikutud ei õiguskindluse, hea halduse ega proportsionaalsuse põhimõtteid.

Lisaks leiab apellant, et 2. märtsi 2020. aasta otsusega (EL) 2020/1411 ei oleks – lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest ja põhiõiguste harta artiklitest 16 ja 17 – tohtinud nõuda abi tagasi.

Apellandi hinnangul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis tuvastamata, et komisjon rikkus eelnimetatud põhimõtteid ja põhiõiguste hartat.

Neljandas väites heidab apellant ette, et Üldkohus jättis oma uurimistoimikusse võtmata tõendusmaterjali.

Apellant vaidlustab selle, et ta ei saanud uurimistoimikusse lisada – Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses – komisjoni 30. septembri 2021. aasta otsust meetmete SA.32014, SA.32015, SA.32016 (2011/C) (ex 2011/NN) kohta, mida Itaalia ja Sardiinia maakond rakendasid äriühingu Saremar (C(2021) 6990 final) suhtes, mille apellant sai komisjonilt pärast seda, kui ta oli palunud toimikuga tutvuda.

Arvestades Saremari suhtes tehtud otsuse tähtsust, tõi apellandi hinnangul selle tõendusmaterjali toimikusse võtmata jätmine kaasa Üldkohtu otsuse õigusvastasuse ja seda nii Üldkohtu enda kodukorra ja põhjendamiskohustuse – mis on igal liidu institutsioonil – rikkumise tõttu, kui ka apellandi kaitseõiguste ilmselge rikkumise tõttu.

____________