KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 11. mail 20101(1)
Kohtuasi C‑467/08
Sociedad General de Autores y Editores (SGAE)
versus
Padawan S. L.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Barcelona (Hispaania))
Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Artikkel 2 – Reprodutseerimisõigus – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Erandid ja piirangud – Õiglane hüvitis – Kohaldamise ulatus – Digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate maksustamise süsteem
I. Sissejuhatus
1. Trükikunsti leiutamine Johannes Gutenbergi poolt 1450. aastal oli oluline kultuuriajalooline pöördepunkt Euroopa ja kogu maailma ajaloos. See sündmus, mis tõi endaga kaasa uue reprodutseerimismeetodi kasutuselevõtu ja mis näis esmapilgul omavat üksnes tehnilist tähendust, vallandas meediarevolutsiooni, mis viis Euroopa vaimuelu märkimisväärse õitsenguni. See võimaldas nimelt seninägemata koguses teadmiste täpse reprodutseerimise teel järjest suuremal hulgal kodanikel pääseda taskukohase hinnaga informatsiooni ja hariduse juurde. See soodustas ideede massilist levikut ning nende elavat vahetust, mis sillutas teed renessansiajastule ja hiljem valgustusajale. Samal ajal kasvas autori tähtsus, kuna üha olulisemaks muutus küsimus, kes mida ja millistel asjaoludel ning millal oli kirjutanud. Sellest kasvas välja vajadus kaitsta tõhusalt autorite õigusi nende teostele ning samuti trükiste valmistamisega tegelevate trükkalite ning kirjastajate õigusi. Seega oli tekkinud autoriõiguse põhiidee. Kirjandus- ja kunstiteoste reprodutseerimisega seotud probleemid näivad tagasivaates olevat täpselt sama vanad kui nende valmistamise tehnilised meetodid ise.(2) Nagu tõendab käesolev kohtuasi, on need probleemid muutunud aktuaalsemaks, seda enam, et digitaalajastu suunas liikuv tehnika areng on toonud kaasa uusi meetodeid ja seadmeid, mis võimaldavad nüüd igal isikul andmeid digitaalselt salvestada, muuta ja oma äranägemise järgi reprodutseerida. Seadusandjal ja kohtunikul lasub taktitundelist lähenemist nõudev ülesanne töötada nende uute väljakutsete tarvis välja asjakohased lahendused, mis vastaksid ühtmoodi nii autorite kui ka kasutajate huvidele.
2. Käesolevas EÜ artikli 234 kohases eelotsusemenetluses(3) esitab Audiencia Provincial de Barcelona (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule hulga küsimusi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(4) artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „õiglane hüvitis” tõlgendamise kohta, mida on autoriõiguse omajatel vastavalt nimetatud erandile õigus nõuda teose või muu objekti isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest.
3. Need küsimused on kerkinud kohtuvaidluse raames, milles Hispaania intellektuaalomandi õiguste haldamise ühing Sociedad General de Autores y Editores de España (SGAE, edaspidi „põhikohtuasja hageja”) nõuab ettevõtjalt Padawan S.L. (edaspidi „põhikohtuasja kostja”) kindlasummalise hüvitise maksmist isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest täpselt piiritletud ajavahemikus tema poolt turustatud salvestuskandjatele.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 10 on märgitud:
„Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Fonogrammide, filmide, multimeediatoodete ning tellitavate teenuste laadsete teenuste pakkumiseks on tarvis märkimisväärseid investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.”
5. Põhjendus 31 on sõnastatud järgmiselt:
„Tuleb tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. Olemasolevad erandid ja piirangud, mis nende õiguste puhul liikmesriikides on ette nähtud, tuleb uut elektroonilist keskkonda arvesse võttes läbi vaadata. Olemasolevad erandite erinevused ja mõne piiratud toimingu piirangud kahjustavad otseselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste siseturu toimimist. Need erinevused võivad muutuda veel häirivamaks seoses teoste piiriülese kasutamise ja piiriülese tegevuse arenguga. Siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleks sellised erandid ja piirangud määratleda ühtlustatumalt. Ühtlustamistase peaks põhinema erandite ja piirangute mõjul siseturu tõrgeteta toimimisele.”
6. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 32 on esitatud:
„Käesoleva direktiiviga nähakse ette ammendav loetelu eranditest ja piirangutest reprodutseerimisõiguse ja üldsusele edastamise õigusega. Mõningaid erandeid kohaldatakse vajaduse korral üksnes reprodutseerimisõiguse suhtes. Nimetatud loetelus on asjakohaselt arvesse võetud ka liikmesriikide õigustavasid, püüdes samal ajal tagada siseturu toimimise. Liikmesriigid peaksid neid erandeid ja piiranguid kohaldama ühtsel viisil, hinnates neid uuesti tulevikus, kui vaadatakse läbi rakendusakte.”
7. Direktiivi 2001/29 põhjendus 35 on sõnastatud järgmiselt:
„Teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel võiks olla kasulik kriteerium nimetatud toimingutest tuleneda võiv kahju õiguste valdajale. Kui õiguste valdajad on juba saanud tasu muus vormis, näiteks osana litsentsitasust, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. Õiglase tasu määra kindlaksmääramisel tuleks täielikult arvesse võtta käesolevas direktiivis osutatud tehniliste kaitsemeetmete kasutamise ulatust. Teatud olukordades, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida.”
8. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 38 on märgitud:
„Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Sealhulgas võib sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada mõju õiguste valdajatele.”
9. Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„Reprodutseerimisõigus
Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.”
10. Direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b on sätestatud:
„Erandid ja piirangud
[…]
2) Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid.”
B. Siseriiklik õigus
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on direktiivi 2001/29 artiklile 2 vastav säte 12. aprilli 1996. aasta Real Decreto Legislativo 1/1996 (kuninga seadusandlik dekreet) – millega kiidetakse heaks Texto Refundido de la Ley de Propiedad Intelectual’i (intellektuaalomandi õiguse seadus) konsolideeritud versioon (edaspidi „TRLPI”) – artikkel 17, millega nähakse ette, et „autorile kuulub tema mis tahes vormis teoste kasutamise ainuõigus, eelkõige reprodutseerimisõigus, […] ning neid toiminguid saab, välja arvatud käesolevas seaduses ette nähtud juhtudel, teostada üksnes tema loal”, ja artiklile 17 järgnevad artiklid, mis laiendavad seda reprodutseerimisõigust ülejäänud intellektuaalomandi õiguste omajatele.
12. TRLPI artiklis 18 selgitatakse, et reprodutseerimise all mõistetakse „teose talletamist kandjale, mis võimaldab selle edastamist ja tervikuna või osalist kopeerimist”.
13. Kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b on TRLPI artikli 31 lõike 1 punktiga 2 lubatud, et juba levitatud teoseid võib reprodutseerida ilma autori loata muu hulgas kopeerija „isikliku kasutamise eesmärgil tingimusel, et koopiat ei kasutata ühiselt ega ärilisel eesmärgil, ilma et see piiraks artiklis 25 nimetatud õiglase hüvitise nõuet ja artikli 99 punkti a kohaldamist.”
14. TRPLI artiklis 25 oli selle kuni 7. juuli 2006. aasta muutmisseaduse(5) jõustumiseni kehtinud redaktsioonis üsna üksikasjalikult sätestatud intellektuaalomandi õiguste omajatele hüvitise maksmine „tehniliste, välja arvatud tüpograafiaseadmete või ‑vahendite abil raamatu või raamatuga õigusakti alusel võrdsustatud väljaande kujul levitatud teostest, samuti fonogrammidest, videosalvestistest või muudest heli-, video- või audiovisuaalkandjatest” üksnes isiklikuks kasutuseks tehtud reproduktsioonide eest.
15. See hüvitis, mis peab olema õiglane ja ühekordne, seisneb tasus, mida kohaldatakse lisaks raamatute reprodutseerimise seadmete või aparaatide suhtes ka fonogrammide ja videosalvestiste reprodutseerimise seadmete või aparaatide suhtes, ja heli-, video- ja audiovisuaalsalvestiste tegemiseks kasutatavate andmekandjate suhtes (TRLPI artikli 25 lõige 5). Tasu tuleb kehtestada eelnimetatud seadmete ja salvestuskandjate tootjatele ja importijatele, samuti „turustajatele, hulgi- ja jaemüüjatele, kes neid tooteid järgmisena ostavad” (TRLPI artikli 25 lõike 4 punkt a), ning seda tuleb maksta intellektuaalomandi õiguste haldamise ühingutele (TRLPI artikli 25 lõige 7).
16. TRLPI artiklit 25 muudeti muutmisseadusega 23/2006 nii, et kõnealuse tasu kohaldamisala laiendati konkreetselt digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavatele seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele. Hüvitise suuruse peavad ühiselt heaks kiitma kultuuriministeerium ja tööstus-, turismi- ja kaubandusministeerium vastavalt järgmistele eeskirjadele: kõigepealt antakse õigusi haldavatele ühingutele ja valdkondlikele ühingutele, kes esindavad peamiselt maksekohustuslasi, nelja kuu pikkune tähtaeg, et nad teeksid kindlaks aparaadid, seadmed ja andmekandjad, mille pealt tuleb tasuda õiglast hüvitist isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest, samuti igal konkreetsel juhul tasumisele kuuluvad summad. Seejärel kinnitavad kultuuriministeerium ja tööstus-, turismi- ja kaubandusministeerium pärast kolme kuu möödumist kokkuleppe teatavakstegemisest või juhul, kui kokkuleppele ei jõutud, pärast nelja kuu pikkuse tähtaja möödumist maksustatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate loetelu ning tasu suuruse (TRLPI artikli 25 lõige 6).
17. Seaduses on sellega seoses sätestatud mitmed kriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta: a) intellektuaalomandi õiguste omajatele isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimisega tegelikult tekitatud kahju; b) aparatuuri, seadmete ja andmekandjate kõnealuseks isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks kasutamise ulatus; c) isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate mälumaht; d) reproduktsioonide kvaliteet; e) tehniliste meetmete kättesaadavus, rakendamise tase ja tõhusus; f) reproduktsioonide säilitamise aeg, ja g) see, et eri seadmetele ja aparaatidele kohaldatava hüvitise suuurus peab olema rahaliselt proportsionaalne nende toodete keskmise lõpliku jaehinnaga (TRLPI artikli 25 lõige 6).
18. Eelnimetatud õigusnormide kohaldamiseks määras 18. juuni 2008. aasta Orden Ministerial 1743/2008 (ministri määrus)(6) kindlaks need digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad aparaadid, seadmed ja andmekandjad, mille eest tuleb maksta isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasu, samuti iga maksekohustuslase poolt iga toote eest makstava hüvitise suuruse.
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
19. Nagu juba algul mainitud, on põhikohtuasja hageja puhul tegemist Hispaania intellektuaalomandi õiguste haldamise ühinguga. Põhikohtuasja kostja turustab elektroonilisi salvestuskandjaid, muu hulgas salvestatavaid laserkettaid (CD‑R), korduvsalvestatavaid laserkettaid (CD‑RW), ühekordselt kirjutatavaid DVD‑kettaid ja MP3‑seadmeid. Põhikohtuasja hageja nõuab temalt kindlasummalise hüvitise maksmist isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest 2002. aasta septembrist 2004. aasta septembrini turustatud salvestuskandjatele.
20. Esimese astme kohus rahuldas hagi ja mõistis põhikohtuasja kostjalt välja 16 759,25 eurot koos intressidega. Kostja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse.
21. Apellatsioonkaebust lahendav eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma eelotsusetaotluses küsimuse direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „õiglane hüvitis” õige tõlgendamise kohta. Kohus kahtleb, kas Hispaania Kuningriigis kehtivat süsteemi, mille kohaselt maksustatakse vahet tegemata kõik digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad aparaadid, seadmed ja andmekandjad isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasuga, saab pidada direktiiviga kooskõlas olevaks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et tema esitatud küsimustele antavad vastused mõjutavad põhikohtuasjas otsuse tegemist, sest neist sõltub, kas põhikohtuasja hagejal on õigus nõuda isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest võetavat õiglast hüvitist kõikide CD‑R‑ide, CD‑RW‑de, DVD‑R‑ide ja MP3‑seadmete pealt, mida põhikohtuasja kostja turustas eespool nimetatud ajavahemikus, või ainult nende digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja andmekandjate pealt, mida eeldatavasti kasutatakse isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks.
22. Sellest tulenevalt peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud „õiglane hüvitis” on mõiste, mis kuulub ühtlustamisele, olenemata liikmesriikide õigusest valida sissenõudmise süsteemid, mida nad peavad asjakohaseks selleks, et rakendada õigust „õiglasele hüvitisele” intellektuaalomandi õiguste omaja puhul, keda kahjustab isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand?
2. Kas olenemata sellest, millist süsteemi igas liikmesriigis õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks kasutatakse, peab see tagama õiglase tasakaalu asjaomaste isikute vahel: ühelt poolt intellektuaalomandi õiguste omajad, keda kahjustab isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erand ja kes on hüvitisest kasusaajad, ning teiselt poolt otseselt või kaudselt tasu maksma kohustatud isikud; ja kas selle tasakaalu määrab kindlaks õiglase hüvitise mõte, mis on korvata isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erandist tulenev kahju?
3. Kas juhtudel, kus liikmesriik valib digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate maksustamise või tasu süsteemi, peab see tasu (õiglane hüvitis isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest) vastavalt direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktis b taotletavale eesmärgile ja selle õigusnormi kontekstile olema tingimata seotud nende seadmete ja materjalide oletatava kasutamisega reprodutseerimiseks, mis kuulub isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erandi alla sel viisil, et tasu kohaldamine on õigustatud, kui digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad on mõeldud isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, ja vastasel juhul ei ole õigustatud?
4. Kas juhul, kui liikmesriik otsustab kehtestada isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise „tasu” süsteemi, on nimetatud „tasu” vahet tegemata kohaldamine ettevõtjatele ja eriala asjatundjatele, kes selgelt omandavad digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ja andmekandjad muuks otstarbeks kui isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, „õiglase hüvitise” mõistega kooskõlas?
5. Kas Hispaania riigi kehtestatud digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate vahet tegemata isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasuga maksustamise süsteem võib olla direktiiviga 2001/29 vastuolus, sest tasu kohaldamisel suures osas eri juhtudele, kus ei ole tegemist rahalist hüvitamist õigustava õiguste piiramisega, kaob nõutav seos õiglase hüvitise ja isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise õiguse piiramise vahel, mis seda hüvitist õigustab?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
23. Eelotsusetaotlus, mis esitati 15. septembril 2008, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 31. oktoobril 2008.
24. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul esitasid põhikohtuasja pooled, Hispaania Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi, Kreeka Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Soome Vabariigi ja Portugali Vabariigi valitsus, Centro Español de Derechos Reprográficos (CEDRO), Entidad de Gestión de Derechos de los Productores Audiovisuales (EGEDA), Asociación de Artistas Intérpretes o Ejecutantes – Sociedad de Gestión de España (AIE), Asociación de Gestión de Derechos Intelectuales (AGEDI) ning komisjon oma kirjalikud märkused.
25. Kohtuistungil, mis toimus 4. märtsil 2010, osalesid põhikohtuasja poolte, EGEDA, AIE, AGEDI ja CEDRO, Hispaania Kuningriigi valitsuse, Saksamaa Liitvabariigi valitsuse, Kreeka Vabariigi valitsuse ning komisjoni esindajad, kes esitasid suulisi märkusi.
V. Poolte peamised väited ja argumendid
A. Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
26. Hispaania valitsus ja CEDRO teevad Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks, sest nende arvates esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluse kohtuasja raames, millele kohaldatakse õigusnormi, mis kehtis enne direktiivi 2001/29 Hispaania õigusesse ülevõtmist. Nende väitel kuuluvad kohaldamisele üksnes enne muutmisseaduse nr 23/2006 jõustumist kehtinud TRPLI artikli 25 sätted. Põhikohtuasja lahendamiseks ei ole seega direktiivis 2001/29 sätestatud „õiglase hüvitise” mõiste võimalikud tõlgendamisjuhised vajalikud.
27. Põhikohtuasja hageja teeb samuti ettepaneku tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks, seda siiski teisel põhjusel. Tema meelest on ilmselge, et isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest makstavat hüvitist on ainult minimaalselt ühtlustatud. Direktiiv 2001/29 ei sätesta meetodit, mille alusel tuleb arvutada õiglane hüvitis isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest, ega ka seadmeid, aparaate ning andmekandjaid, mille turustamine annab õiguse nõuda õiglast hüvitist, ega ka mitte konkreetseid asjaolusid, mille korral tuleb hüvitise sissenõudmisest loobuda.
B. Esimene eelotsuse küsimus
28. Komisjon, Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Soome valitsus ning EGEDA ja AIE on seisukohal, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” mõiste vajab ühetaolist tõlgendamist kõikides liikmesriikides ning seda mõistet peab iga liikmesriik kohaldama ühenduse õigusega ja eelkõige nimetatud direktiiviga ette nähtud piirides.
29. Hispaania, Prantsusmaa ja osaliselt ka Kreeka valitsus, põhikohtuasja hageja, CEDRO ja AGEDI on seevastu arvamusel, et ühenduse seadusandja on ilmselt tahtnud piirata ühe mõiste, nimelt „õiglase hüvitise” mõiste ühtlustamist ning seda esiteks seepärast, et nimetatud mõistet ei tule tingimata liikmesriikide siseriiklikku õigusesse üle võtta, ja teiseks seetõttu, et nimetatud mõiste ei sisalda olulisi pidepunkte, mille põhjal saaks kindlaks määrata õigussuhte pooled, eseme ja sisu, mida mõiste ühtlustamine kogu Euroopa tasandil eeldab. Sellest tuleneb, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” mõiste ei ole seotud ühenduse tasandil ühtlustamisega.
C. Teine eelotsuse küsimus
30. Ühendkuningriigi ja Kreeka valitsus ja põhikohtuasja kostja ning EGEDA ja AGEDI väidavad, et iga liikmesriigi „õiglase hüvitise” suuruse arvutamise süsteemi puhul tuleb saavutada tasakaal autorite ja kasutajate vahel ning ka isikute vahel, keda nimetatud tasu otseselt või kaudselt mõjutab, võttes arvesse autorile isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tõttu tekitatud võimalikku kahju või kahjustamist. Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus väidavad eelkõige, et „õiglase hüvitise” suuruse arvutamine peab võimaldama autoritele mõistliku tasu nende teoste kasutamise eest.
31. Hispaania valitsus ja CEDRO väidavad seevastu, et direktiivi 2001/29 tekstist ei saa tuletada tasakaalustatuse nõuet. Lisaks märgivad nad, et nimetatud hüvitise eesmärk ei saa olla ainult kahju hüvitamine, kuna selleks saab olla üksnes „kasulik kriteerium”, mis ei tähenda, et see on ainus arvestatav või isegi määrav kriteerium rahalise hüvitise kindlaksmääramisel. Saksamaa valitsus on omakorda arvamusel, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ei ole vastuolus liikmesriigi mõistliku hüvitise maksmise süsteem, mille puhul nõutakse kindlasummalist tasu tavaliselt isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete eeldatava kasutamise eest, niivõrd kui see meetod ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
32. Komisjon on arvamusel, et kuna direktiiv 2001/29 ei sisalda sätteid artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise rahastamise kohta, siis on liikmesriikidel õigus otsustada nii nimetatud hüvitise rahastamise võimalused kui ka – juhul kui nad rahastavad hüvitist tasu sissenõudmise teel – sätestada selle tasu üksikasjad, seda siiski alati ühenduse õiguses sätestatud tingimustel, eelkõige kooskõlas põhiõiguste ja õiguse üldpõhimõtetega.
D. Kolmas eelotsuse küsimus
33. Ühendkuningriigi valitsus ja Prantsusmaa valitsus ning põhikohtuasja kostja ja AGEDI on arvamusel, et kui liikmesriik otsustab kehtestada seadmete, aparaatide ja andmekandjate maksustamise süsteemi, peab see maks, mida autorid saavad vastavalt artikli 5 lõike 2 punktis b seatud eesmärgile maksta autoritele kahju või kahjustamise eest hüvitist, olema seotud nimetatud digitaalse reprodutseerimise seadmete ja aparaatide eeldatava kasutamisega.
34. Hispaania, Soome ja Kreeka valitsus ning EGEDA ja CEDRO on seevastu arvamusel, et liikmesriikidel on lubatud oma kaalutlusõigust aluseks võttes kehtestada eri hüvitamissüsteeme, mida nad praeguseks ongi teinud. Seega on selle mitmekesisuse raames lubatav kehtestada niisuguseid süsteeme, mis põhinevad objektiivselt võttes seadmete või aparaatide omadusel produtseerida koopiaid isikliku kasutamise eesmärkidel. Mõistlik on ka eeldada, et juba seadme tootmine või importimine annab vahendid autoritele rahalise kahju tekitamiseks, olenemata võimalusest seda kriteeriumi kohandada, nii nagu Hispaania õiguses juba tehti konkreetsete asjaolude ning muude täiendavate aspektide alusel.
35. Komisjon ja AIE juhivad tähelepanu sellele, et direktiiv 2001/29 jätab liikmesriikide otsustada, kes ja millises vormis rahastab „õiglast hüvitist”. Seega ei ole direktiiviga vastuolus asjaolu, et neid, kes saavad kasu autorite, kunstnike, interpreetide, produtsentide või meediaettevõtjate autoriõiguste suhtes kehtestatud eranditest või piirangutest, kohustatakse maksma tasu ühenduse õiguses sätestatud tingimustel.
E. Neljas eelotsuse küsimus
36. Ühendkuningriigi valitsus ja Prantsusmaa valitsus ning põhikohtuasja kostja on arvamusel, et isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasu vahet tegemata kohaldamine ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele, kes selgelt ostsid digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ja andmekandjad muuks otstarbeks kui isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, ei ole kooskõlas „õiglase hüvitise” mõistega. Soome valitsuse arvates on eriti sel juhul, kui liikmesriik on valinud digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate eest tasu maksmise süsteemi, põhjendatud tasu mittenõudmine niisuguste seadmete eest, mida kasutatakse puhtkutsealastel eesmärkidel.
37. Hispaania, ja Kreeka valitsus ning EGEDA, CEDRO ja AGEDI on seisukohal, et isegi juhul kui on õige, et seadme või aparaadi objektiivse sobivuse kriteeriumi saab kohandada ka selle ostja subjektiivse seisundi alusel (juhul kui on tagatud, et ostja ei kasuta neid seadmeid või aparaate isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks), on ka õige see, et ei ole mingit põhjust selleks, et tõsta nimetatud subjektiivne element määrava kriteeriumi seisusesse, liiatigi kuna seadmete lõppotstarvet ei ole kerge tuvastada. Direktiiv 2001/29 ei kohusta liikmesriike vabastama teatava kategooria ostjaid asjaomase tasu maksmise kohustusest. Kreeka valitsus on seisukohal, et kutsealaseks otstarbeks kasutatavaid seadmeid ja aparaate ei peaks tasu maksmise kohustusest vabastama, kuna ei ole võimalik kontrollida, milleks neid seadmeid tegelikult kasutatakse.
38. Komisjon ja AIE osutavad sellele, et direktiiv 2001/29 ei takista liikmesriikidel, kes on kehtestanud digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate eest tasu maksmise süsteemi seoses kaitstud teoste isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimisega, kohaldada nimetatud süsteemi, olenemata sellest, kas ostja puhul on tegemist eraisiku, ettevõtja või sõltumatu spetsialistiga.
F. Viies eelotsuse küsimus
39. Hispaania ja Prantsusmaa valitsus ning SGAE, EGEDA, CEDRO ja AGEDI on seisukohal, et süsteem, mille kasuks Hispaania valitsus on otsustanud, on direktiiviga 2001/29 kooskõlas. Kuigi komisjon ei ole selle eelotsuse küsimuse suhtes selget seisukohta võtnud, näib ka tema pidavat Hispaania süsteemi kokkusobivaks direktiiviga 2001/29.
40. Põhikohtuasja kostja on seevastu arvamusel, et isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimist puudutav Hispaania süsteem on vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ning ühenduse õiguses sätestatud proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega osas, milles seda kohaldatakse vahet tegemata kõigile digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavatele seadmetele, aparaatidele ja andmekandjatele, olenemata sellest, kas neid kasutatakse tegelikult teoste ja muude kaitstavate objektide isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks (ja mitte kaubanduslikul eesmärgil).
VI. Õiguslik hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
41. Direktiiv 2001/29, mis jõustus 23. juunil 2001. aastal ja millega võeti ühenduse õigusesse üle 1996. aastal sõlmitud WIPO autoriõiguse leping(7), moodustab koos kuue teise direktiiviga Euroopa Liidu autoriõiguse aluse.(8) See direktiiv on ühenduse seadusandja reaktsioon tehnika arengule infotehnoloogia valdkonnas, mis ühelt poolt annab õiguse omajatele uued tootmise ja kasutamise viisid,(9) teiselt poolt aga esitab intellektuaalomandi kaitsele teoste ja muude kaitseobjektide võltsimis-, imiteerimis- ja lubamatu reprodutseerimise ohtu silmas pidades uued väljakutsed.(10) Direktiivi eesmärk on ühtlasi arvestada avalikkuse õigustatud huvi selliste kaitseobjektide kättesaadavuse vastu. Seega püüab ühenduse seadusandja kooskõlastada direktiiviga 2001/29 õiguste omajate ja avalikkuse huvid.(11) Vastavalt põhjendusele 2 on direktiiv osa õiguslikest meetmetest, mille Euroopa Ülemkogu võttis 24. ja 25. juunil 1994. aastal Kérkyra saarel toimunud kohtumisel ning mille eesmärk on luua ühenduse tasandil üldine ja paindlik õigusraamistik infoühiskonna arengu edendamiseks Euroopas.
42. EÜ artikli 95, artikli 47 lõike 2 ja artikli 55 alusel vastu võetud direktiiv aitab selle põhjenduse 1 kohaselt kaasa moonutamata konkurentsi tagamisele siseturul. Direktiivi põhjenduse 6 kohaselt on ühenduse tasandil ühtlustamise eesmärk nimelt kõrvaldada õiguskaitse erinevustest tulenev siseturu killustumise oht. Põhjendus 4 sätestab, et direktiivi 2001/29 eesmärk on autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistiku loomine, mis soodustab suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, sealhulgas võrkude infrastruktuuri, ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise.
43. Õiguspoliitika seisukohast kujutab direktiiv 2001/29 endast kompromissi,(12) mis sõltumata ühtlustamise eesmärgist arvestab piisavalt Euroopa Liidu liikmesriikide erinevate õiguslike traditsioonide ja arusaamadega – mille hulka kuuluvad eriti angloameerika copyright’i mõiste ja Mandri-Euroopa autoriõiguskaitse mõiste(13) –, nähes näiteks ette arvukad erandid(14) ning jättes liikmesriikidele direktiivi ülevõtmisel märkimisväärse kaalutlusõiguse.(15)
44. See kehtib ka direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b kohta, mille kohaselt võivad liikmesriigid näha kaitstud teoste või muude objektide isiklikuks kasutamiseks tehtud reproduktsioonide puhul oma õigussüsteemis ette erandeid või piiranguid, kusjuures liikmesriikidel lasub sellisel juhul siiski selge kohustus tagada õiguse omajale „õiglane hüvitis”. Otsus selle kohta, kas niisugune erand või piirang tuleb kehtestada, on oma olemuselt fakultatiivne, millele viitab juba nimetatud sätte sõnastus („võivad”), mis tähendab, et see otsus kuulub liikmesriikide pädevusse.(16) Seevastu ei ole käesoleva kohtuasja keskmeks olevale küsimusele, kuidas niisugune hüvitamissüsteem peab olema konkreetselt korraldatud, direktiivi nimetatud sätte sõnastuse alusel võimalik ilma pikemata vastata. See eeldab direktiivi põhjalikku tõlgendamist, mille puhul tuleb võtta arvesse kõiki Euroopa Kohtu käsutuses olevaid tõlgendamismeetodeid.
45. Eelotsuse küsimuste loogilise hindamise põhjal seisneb eelotsusetaotluse eesmärk põhiliselt selles, et saada Euroopa Kohtult teada, millised piirid seab ühenduse õigus liikmesriikide kaalutlusõigusele direktiivi ülevõtmisel ning missuguseid kriteeriume peavad liikmesriigid direktiivi vastu võtnud seadusandja seatud suuniseid arvestades nimetatud „õiglase hüvitise” kindlaksmääramisel järgima. Ülevaatlikkuse huvides pean ma õigusliku hinnangu esitamisel kinni eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud küsimuste järjekorrast. Kolmandat, neljandat ja viiendat küsimust tuleb nende tiheda sisulise seose tõttu käsitleda koos.
B. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
1. Eelotsusetaotluse tõlgendamise eseme vastuvõetavus ja eelotsusetaotluse tähtsus otsuse tegemise seisukohast
46. Enne eelotsuse küsimuste uurimist tuleb siiski käsitleda Hispaania valitsuse, CEDRO ja põhikohtuasja hageja esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse vastuväidet.
47. Hispaania valitsus ja CEDRO väidavad ennekõike, et eelotsuse küsimused ei oma põhikohtuasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna kohaldatavad ei ole mitte direktiivi 2001/29 ülevõtmiseks kehtestatud Hispaania õigusnormid, vaid enne nende kehtestamist kehtinud sätted. Põhikohtuasja hageja osutab omakorda asjaolule, et direktiiviga 2001/29 nähakse ette minimaalne ühtlustamine, nii et küsimus, kuidas tuleb arvutada õiglast hüvitist isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest, ei ole ühenduse õiguse, vaid siseriikliku õiguse küsimus, sellest järeldub, et oluline on üksnes asjaomaste liikmesriigi õigusnormide tõlgendamine.
48. Tuleb tõdeda, et eespool nimetatud menetlusosaliste esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tugineb – olenemata argumentide ilmselgetest erinevustest – eeskätt asjaolule, et põhikohtuasja lahendamise seisukohalt ei ole oluline mitte ühenduse õiguse tõlgendamine, vaid pigem siseriikliku õiguse tõlgendamine. Seega seavad menetlusosalised õiguslikus mõttes ühelt poolt kahtluse alla vastuvõetava tõlgenduseseme olemasolu ja teiselt poolt eelotsusetaotluse tähtsuse otsuse tegemise seisukohalt. Seepärast väidavad nad ka, et Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama siseriiklikke õigusnorme.
49. Viimati öeldu on küll õige ja vastab ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale,(17) kuid Euroopa Kohtu praktikast tuleneb igatahes ka see, et põhimõtteliselt ei ole Euroopa Kohtul võimalik hinnata põhjusi, mis ajendasid siseriiklikku kohut teatavat eelotsuse küsimust esitama.(18) Nii on Euroopa Kohus juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(19)
50. Juhul kui siseriikliku kohtu esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama,(20) välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, et ühenduse õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(21)
51. Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtult kõigepealt selgelt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamist. See tõlgendamise ese on kahtlemata vastuvõetav EÜ artikli 234 esimese lõigu punkti b alusel. Eelotsusetaotluse tähtsuse osas otsuse tegemise seisukohalt ei ole mingit alust väita, et eelotsuse küsimustel puudub seos põhikohtuasjaga. Pigem näib asi olevat vastupidine, liiatigi kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib oma eelotsusetaotluses(22) mitmel korral tähelepanu sellele, et eelotsuse küsimustele antav vastus mõjutab eelotsusetaotluse aluseks oleva kohtuasja lahendamist, kuna sellest oleneb, mil määral on põhikohtuasja hagejal õigus nõuda õiglast hüvitist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkuste kohaselt sõltub see nimelt sellest, kas kehtiv Hispaania õigusnorm on sellisel kujul üldse kooskõlas ühenduse õiguses sätestatud „õiglase hüvitise” mõistega, teiste sõnadega, kas see norm vastab „õiglase hüvitise” nõuetele direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.
52. Neil asjaoludel on käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse üle otsustamisel põhimõtteliselt tähtsusetu, missugused siseriiklikud sätted on põhikohtuasjas täpsemalt kohaldatavad. Selle üle otsustamine kuulub põhikohtuasjas siseriikliku õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks pädeva siseriikliku kohtu pädevusse.
53. Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
2. Argument „õiglase hüvitise” mõiste Hispaania autoriõigusesse tagantjärele ülevõtmise kohta
54. Täielikkuse huvides tahaksin ma seoses sellega käsitleda Hispaania valitsuse väidet, mille kohaselt ei ole direktiivi 2001/29 tõlgendamine käesoleva õigusvaidluse lahendamise seisukohalt vajalik, kuna direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „õiglane hüvitis” („compensación equitativa”) võeti TRPLI artiklisse 25 üle alles 7. juuli 2006. aasta seadusega nr 23/2006, asendades sellega senini kasutatud mõiste „õiglane tasu” („remuneración equitativa”).
55. Kõigepealt tuleb tõdeda, et Hispaania valitsus ei ole kirjeldanud ega tõendanud, mil määral Hispaania õiguses varem kasutatud mõiste erineb oma normatiivse sisu poolest mõistest „õiglane hüvitis”. Selgusetuks jääb eelkõige see, kas Hispaania seadusandja plaanis selle muudatusega üksnes muuta see mõiste semantiliselt täpsemaks, et kohandada oma siseriikliku autoriõiguse terminoloogiat direktiivile 2001/29. Sõnastuse vähese muutmise põhjal näib see olevat tõenäoline.(23)
56. Peale selle tuleb meenutada, et EÜ artikli 234 kohane menetlus põhineb Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelisel koostööl, mille raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada siseriiklikke õigusnorme ega otsustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgenduse õigsuse üle.(24) Euroopa Kohus peab ühenduse ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotuse raames võtma arvesse esitatud eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, menetluslikust aspektist peab ta aga põhimõtteliselt lähtuma eelotsusetaotluse esitanud kohtu sedastustest.(25) Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole käsitlenud kõnealust aspekti, siis tuleb järgnevalt lähtuda sellest, et nimetatud aspektil ei ole käesolevas eelotsusemenetluses tähtsust.
57. Siseriiklikule kohtule tema eelotsuse küsimustele tarviliku vastuse andmise vajadust silmas pidades(26) pean ma siiski vajalikuks ettenägelikult juhtida tähelepanu sellele, et niivõrd kui põhikohtuasja raames peaks olema oluline ajaliselt kohaldatava siseriikliku õiguse täpne kindlakstegemine, seda enam et Hispaania materiaalõigus on kohandatud direktiivi suunistele, tuleb võtta arvesse, et käesoleva kohtuasja ajendiks olnud faktilised asjaolud leidsid aset ajavahemikul 2002. aasta septembrist kuni 2004. aasta septembrini ning seega suuremas osas ajal, mil direktiiv 2001/29 oli juba jõustunud ja liimesriigid pidid vastu võtma vajalikud üleminekusätted. Direktiivi 2001/29 artikli 13 lõikest 1 tuleneb nimelt see, et liikmesriigid pidid jõustama direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 22. detsembrit 2002.
58. Juhul kui mõiste „õiglane hüvitis” võeti Hispaania autoriõigusse üle alles tagantjärele, st 7. juuli 2006. aasta muutmisseadusega nr 23/2006, ja see ei ole sellele eelnenud sättega õiguslikult identne, siis tuleb märkida, et Hispaania kohtud olid igal juhul pärast ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja möödumist kohustatud seda tõlgendama vastavalt direktiivile. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on siseriiklikel kohtutel pärast direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja möödumist üldine kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust vastavalt direktiivile.(27) Direktiivile vastava tõlgendamise kohustus tähendab, et siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada niipalju kui võimalik asjaomase direktiivi sõnastusest ja eesmärgist lähtudes, et saavutada direktiiviga taotletavad eesmärgid, eelistades siseriiklike õigusnormide sellist tõlgendamist, mis on selle eesmärgiga kõige rohkem kooskõlas, et leida seeläbi nimetatud direktiivi sätetega kooskõlas olev lahendus.(28)
C. Esimene eelotsuse küsimus
59. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „õiglane hüvitis” on ühtlustatud mõiste ja kas seejuures on tegemist ühenduse õiguse mõistega, mida tuleb tõlgendada autonoomselt kooskõlas ühenduse õigusega.
60. Direktiiv 2001/29 ise ei sisalda nimetatud mõiste legaaldefinitsiooni. Seega tekib küsimus, kas see asjaolu takistab selle mõiste ühenduse õiguse mõisteks liigitamist.
61. Ühenduse õiguse mõisteks liigitamise poolt räägib esmajoones Euroopa Kohtu vahepeal välja kujunenud kohtupraktika,(29) mille kohaselt tuleneb nii ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdse kohtlemise põhimõttest, et ühenduse õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele sätete sisu ja reguleerimisala kindlaksmääramiseks, tuleb üldjuhul kogu ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Kui ühenduse seadusandja osutab mõnes ühenduse õigusaktis siiski vaikimisi siseriiklikele tavadele, siis ei ole Euroopa Kohtu ülesanne anda kasutatud mõistele ühtne ühenduse õiguse kohane määratlus.(30)
62. Seega loobutakse siseriiklikele tavadele või ka mõistet selgitavatele õigusnormidele vaikimisi viitamise korral mõiste määratlemisest ühenduse õiguses. Siinjuures on siseriiklikul õigusel ühenduse õiguses tõlgendav toime. Sellist laadi viited on asendamatud eelkõige olukorras, kus ühendus ei ole loonud ühenduse õiguse konkreetses valdkonnas ühtset terminoloogiat, kuna ta ei ole kasutanud oma seadusandlikku pädevust või koguni seetõttu, et tal puudub selles valdkonnas seadusandlik pädevus. Seega tulenevad need piiratud õiguspädevuse ja subsidiaarsuse põhimõtetest, mis vastavalt EÜ artiklile 5 on omased ühenduse õigusele.(31)
63. Kuna direktiivis 2001/29 puudub sõnaselge viide liikmesriikide õigusele, siis räägib see põhimõtteliselt ühenduse õiguse mõisteks liigitamise poolt.
64. Eespool nimetatud kohtupraktikat tuleb mõista nii, et Euroopa Kohus lähtub ühetaolise kohaldamise ja ka võrdse kohtlemise vajaduse tõttu ilmselt autonoomse tõlgendamise eeldusest, millest võib teatavatel asjaoludel siiski kõrvale kalduda,(32) kui ühtse mõiste moodustamine ei ole võimalik(33) või kui seda nõuab üksnes osaliselt toimunud ühtlustamine.(34)
65. Käesoleval juhul seevastu niisuguseid asjaolusid ei esine, kuna nimetatud mõiste sisu on direktiivi konkreetsete sätete süstemaatilise ja teleoloogilise käsitluse teel ning direktiivi põhjendusi arvesse võttes võimalik piisavalt täpselt määratleda. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama nii sätte sõnastust kui ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(35)
66. Nii kasutatakse seda direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõistet „tingimuse” sisu kirjeldamiseks. Nagu algul märgitud, peavad liikmesriigid selle tingimuse täitma juhul, kui nad näevad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul ette erandeid ja piiranguid. Lisaks selgitab direktiivi põhjendus 35 sellise õiglase hüvitise eesmärki. Selle eesmärk on, et õiguse omajad saaksid nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise eest õiglast hüvitist. Aga ka direktiivi teistest põhjendustest, näiteks põhjendustest 31 ja 32, saab teha järelduse käesolevas ettepanekus põhjalikumalt käsitlemisele tulevate ühenduse õiguses sätestatud nõuete kohta, mida liikmesriigid peavad niisuguse hüvitise kehtestamisel täitma. Direktiivis 2001/29 sisalduvad nõuded on nii üksikasjalikud, et see ‑ nagu märgib õigesti Ühendkuningriigi valitsus(36) ‑ võimaldab õiguse kohaldajal vähemalt niisuguse õiglase hüvitise põhijooni määrata.
67. Ühenduse õiguse mõisteks liigitamise poolt räägib eeskätt direktiivi 2001/29 eesmärk ühtlustada infoühiskonnas autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavaid aspekte ja kaitsta sel viisil konkurentsi siseturul moonutuste eest, mis tulenevad liikmesriikide õigusnormide erinevusest. Õiguse ühtlustamine eeldab tingimata autonoomsete mõistete, sh ühtse terminoloogia väljatöötamist ühenduse õiguses, juhul kui soovitakse saavutada direktiivi õiguslikku eesmärki.(37) Oma mõistete väljatöötamine peab olema võimalik, olenemata sellest, kas liikmesriikidel on direktiivi ülevõtmise osas teatav kaalutlusõigus või mitte. Ühenduse seadusandja mure direktiivi 2001/29 võimalikult ühtlase tõlgendamise pärast on muu hulgas leidnud kajastamist direktiivi põhjenduses 32, milles kutsutakse liikmesriike üles kohaldama reprodutseerimisõiguse erandeid ja piiranguid ühtsel viisil. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud keskse mõiste „õiglane hüvitis” erinev tõlgendamine nurjaks selle eesmärgi täitmise.
68. Eespool toodud kaalutlused leiavad kinnitust kohtuotsuses SENA,(38) milles paluti Euroopa Kohust tõlgendada mõistet „õiglane tasu” direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 tähenduses.(39) Selles kohtuotsuses viitas Euroopa Kohus kõigepealt eespool nimetatud kohtupraktikale ühenduse õiguse mõistete autonoomse tõlgendamise kohta,(40) et järgnevalt juhtida tähelepanu asjaolule, et direktiivis 92/100 ei esitatud nimetatud mõiste määratlust.(41) Euroopa Kohus lähtus seejuures ilmselt eeldusest, et seadusandja loobus teadlikult nimetatud hüvitise suuruse arvutamise detailse ja imperatiivse meetodi sätestamisest.(42) Seetõttu tunnistas Euroopa Kohus selgelt liikmesriikide pädevust sätestada ise sellise „õiglase tasu” kehtestamise üksikasjad, kusjuures liikmesriigid „sätestavad kriteeriumid, et tagada ühenduse õigusega, eelkõige direktiiviga 912/100, kehtestatud piirides selle ühenduse õiguse mõiste järgimine”,(43) ning piirdus sellega, et kutsus liikmesriike üles kohaldama direktiivi 92/100 eesmärkide kohaselt, nii nagu neid on eelkõige kirjeldatud direktiivi põhjendustes, mõistet „õiglane tasu” ühenduses võimalikult ühetaoliselt.(44) Seejuures tuleb rõhutada, et asjaolu, et see mõiste vajas siseriiklikus õiguses kindlaks määratud kriteeriumide alusel täpsustamist, ei takistanud Euroopa Kohust sedastamast, et kõik liikmesriigid peavad direktiivi 92/100 artikli 8 lõikes 2 sätestatud mõistet „õiglane tasu” ühetaoliselt tõlgendama ja et iga liikmesriik peab selle mõiste üle võtma.(45) Seega sai Euroopa Kohus ka nimetatud kohtuasja aluseks olnud konkreetsetel asjaoludel kokkuvõttes nõustuda sellega, et see mõiste on ühenduse õiguse mõiste ja et seda tuleb tõlgendada autonoomselt.
69. Neid põhimõtteid võib minu hinnangul kohaldada põhikohtuasjale, liiatigi kuna käesoleva kohtuasja ese on samuti ühenduse autoriõiguse valdkonda kuuluva õigusmõiste tõlgendamine, mis on ühenduse seadusandja valitud reguleerimismeetodi tõttu samuti määratlemata ja vajab täpsustamist.
70. Lisaks saab ühenduse õigusmõisteks liigitamise poolt esitada veel ühe täiendava argumendi, mis põhineb direktiivi 2001/29 ajaloolisel tõlgendamisel. Nimetatud direktiivi tekkeloo põhjal saab järeldada, et artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” mõiste pidi olema „uus mõiste”, mille kohaldamiseks pidi nõukogu kehtestama suunised, kuna komisjoni ettepanekus puudus õiguslik määratlus.(46) Nimetatud suunised sisalduvad nüüd direktiivi põhjenduses 35. Nendest järeldub, et seadusandja tahe oli võtta ühenduse tasandil kasutusele uus mõiste, mis ei ole seotud liikmesriikide või rahvusvahelises autoriõiguses juba olemasolevate mõistetega.(47) See eristab nimetatud mõistet näiteks direktiivi 2006/115 artiklis 5 ja artikli 8 lõikes 2 kasutatud „õiglase tasu” mõistest, mis pärineb rahvusvahelisest autoriõigusest(48) ja mis on sõna-sõnalt ühenduse õigusesse üle võetud.
71. Uue mõiste valik autoritele isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest makstava tasu kohta näib seega selle mõiste tekkelugu, kujundamisvajadust, sõltumatust liikmesriikide ja rahvusvahelistest mõistetest ning ka direktiivi 2001/29 ühtlustamiseesmärki silmas pidades olevat kantud seadusandja püüdlustest hõlmata juba olemasolevaid, liikmesriikide erinevatest õigustraditsioonidest välja kasvanud siseriiklikke õigusnorme. Ühtlasi võib oletada, et seadusandja jaoks oli oluline töötada välja võimalikult paindlik mõiste, mida saab kontrollida korrapäraselt vastavalt tehnika ja majanduse arengule.(49)
72. Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata nii, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” mõiste on autonoomne ühenduse õiguse mõiste, mida tuleb kõikides liimesriikides tõlgendada ühetaoliselt ja mille peab iga liikmesriik üle võtma, kusjuures iga liikmesriik kehtestab oma territooriumil kriteeriumid, mis tagavad kõige paremini ühenduse õiguses ja eelkõige direktiiviga ette nähtud piirides selle ühenduse mõiste järgimise.
D. Teine eelotsuse küsimus
73. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigid on kohustatud tagama tasakaalu intellektuaalomandi õiguste omajate ja otseselt või kaudselt hüvitist maksma kohustatud isikute vahel. Juhul kui vastus sellele küsimusele on jaatav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas makstavat õiglast hüvitist õigustab õiguse omajale tekitatud kahju korvamine.
74. Küsimuse esimesele osale tuleb minu arvates põhimõtteliselt vastata jaatavalt. Sellise tasakaalu loomise vajadus tuleneb esmajoones direktiivi 2001/29 põhjendusest 31, milles osutatakse õiglase „õiguste ja huvide tasakaalu” tagamisele eri liiki õiguste omajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. Lisaks viitab artikli 5 lõike 2 punkti b sõnastus selgelt sellele, et piirang, mis seisneb isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimises, on allutatud „õiglase hüvitise” tingimusele. Nimetatud mõiste sisaldab endas juba semantiliselt teatavat tasakaalu üksteisele vastukäivate huvide vahel. Sellest olenemata võimaldab tegelikult sellise õigusfilosoofilise mõiste nagu „õiglus” kasutamine ühenduse seadusandja poolt mõista sügavamalt selle sätte taga olevaid õiguslikke kaalutlusi. Seoses sellega meenutagem üksnes Aristotelest, kes püüdis oma teoses „Nikomachose eetika” esimest korda seda mõistet uurida ja dogmaatiliselt struktureerida, tõdedes, et õiglus ei ole ainult voorus, vaid seda tuleb alati mõista suhetes teistega. Aristotelese järgi tegutseb ebaõiglaselt see, kes nõuab rohkem, kui tal on selleks seaduse alusel õigus. Ümberpöördult valitseb sel juhul ebaõiglus, kui keegi saab oma tööga võrreldes liiga vähe. Võrdsuse ja seega õigluse loomine on Aristotelese arvates tavaliselt kohtuniku (dikastes) ülesanne. Seejuures on märkimisväärne, et oma „tasakaalustava õigluse” (iustitia commutativa) teeside näitlikustamiseks on ta viidanud muu hulgas iga kunstniku õigusele saada oma teoste eest kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt vastavat hüvitist.(50) Sellest tuleb järeldada, et nimetatud hüvitise õiglane iseloom, nagu märkis õigesti Ühendkuningriigi valitsus, tuleb saavutada õiguste omajate ja kasutajate huvide tasakaalustamise teel.
75. Neid kaalutlusi ei saa minu arvates ümber lükata, hoolimata sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei osuta oma küsimuses selgelt „kasutajatele”, vaid „otseselt või kaudselt õiglast hüvitist maksma kohustatud isikutele”. Eelotsuse küsimus tuleb pigem asetada õigesse konteksti, mis nõuab mõningaid minupoolseid selgitusi. Selle põhjal, et keegi on formaalselt kohustatud maksma hüvitist, ei saa iseenesest veel otsustada midagi direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud füüsilise isiku identiteedi kohta, kes saab kasu isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise sättest. Minu arvates tuleb pigem keskenduda sellele isikule kui tasu maksma kohustatud isikule. Kuna maksiimi cuius commoda, eius incommoda(51) kohaselt peab kasutaja kandma hüvitisega kaasnevat rahalist koormust, tuleks huvide tasakaalustamisel ka tema huve arvesse võtta. Mulle näib, et see vastab rohkem direktiivi põhjenduses 31 sisalduvale seadusandja tahtele.
76. Hoolimata sellest, ei sätesta direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b seda, kes on tegelikult kohustatud maksma. Tõlgendamisel ei ole abi ka direktiivi põhjendusest 35. Teatavatel asjaoludel võib maksukohuslane olla ka kasutaja ise, nii nagu see on näiteks direktiivi 92/100 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud „õiglase tasu” korral.(52) Lisaks tuleb silmas pidada, et Hispaania õiguses sätestatud kindlasummalise hüvitise maksmise süsteemis tasu maksmise kaudu lisavad sellist õiglast tasu otseselt maksma kohustatud isikud, st vastavalt TRPLI artikli 25 lõike 4 punktile a kaupmehed ja importijad, tavaliselt nimetatud maksu müügihinnale ja nõuavad selle sisse ostjatelt ning seega lõpuks kasutajatelt.(53) Nagu Saksamaa valitsus õigesti märgib,(54) ei mõjuta see süsteem kokkuvõttes müüjaid ja importijaid. Nad peavad küll maksma autoritele kindlasummalist tasu, kuid nad ei saa seejuures mingit kahju, sest nad saavad selle tasu müügihinna kaudu kasutajalt tagasi. Seega oleks ebaõige võtta arvesse üksnes tasu maksma kohustatud isikute huve. See ei välista siiski nende tähtsust teatavatel asjaoludel, näiteks juhul, kui nad tegutsevad kasutajate huvides.
77. Küsimuse esimene osa on seega mõttekas üksnes siis, kui mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtu kasutatud väljendit „kaudselt tasu maksma kohustatud isikud” mitte tehniliselt, vaid nii, et selle all on mõeldud kasutajaid, kes kannavad lõpuks hüvitamisest tulenevat rahalist koormust. Sel juhul tuleks kohaldada eespool toodud kaalutlusi.
78. Küsimuse teise poole osas tuleb kõigepealt juhtida tähelepanu sellele, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” eesmärk ei ole näiteks hüvitada autoriõiguse omajatele kaitstavate teoste ja muude objektide lubamatu reprodutseerimisega seotud illegaalsest tegevusest tulenevat kahju. Hüvitise nõudmise õigus eksisteerib ainult seoses reprodutseerimisega isikliku kasutamise eesmärkidel, niivõrd kui see on liikmesriikide autoriõiguse alusel lubatud.(55) Asjaolu, et võidakse tuvastada autori põhimõtteliselt ulatusliku reprodutseerimisõiguse laialt levinud rikkumisi, näiteks Internetis nn P2P‑võrkude (partnervõrkude) kaudu, ei ole seoses direktiivi nimetatud sättega oluline ning seda ei saa ka pidada teguriks õiguse omajate ja kasutajate huvide tasakaalu loomisel.(56) Sel viisil illegaalselt valmistatud koopiaid kasutatakse enamasti kaubanduslikul eesmärgil. Neid kasutatakse igal juhul muul eesmärgil kui „isiklikuks tarbeks” direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses ning seega ei kohaldata nende suhtes õigusi piiravaid sätteid.(57)
79. Nagu Saksamaa valitsus õigesti osutab, on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud „õiglase hüvitise” saamise õigus esmajoones kompenseerivat laadi.(58) See tuleneb direktiivi põhjenduse 10 esimesest lausest, mille kohaselt peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest „nõuetekohast tasu”, et jätkata oma loome- ja kunstilist tegevust. Direktiivi põhjendus 35 selgitab, et „õiglane hüvitis” tuleb liigitada ka nende tasude hulka, mille puhul viidatakse sellele, et teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste omajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise.
80. Selle hüvitise põhjal ei saa seevastu ilma pikemata kinnitada, et nõude õiguslik olemus on pelgalt kahju hüvitamise õigus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ilmselt „õiglase hüvitise” mõiste kohta oletab. Direktiivi 2001/29 artiklis 2 sätestatud reprodutseerimise ainuõigus on nimelt autori intellektuaalomandi väljendus. Selle õiguse suhtes artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt erandi või piirangu kehtestamist võib mõista selle ühenduse õigusega kaitstud põhiõiguse riivena.(59) Õiglase hüvitise kindlaksmääramisel ei tule siiski tingimata lähtuda kahju kriteeriumist. Direktiiv võimaldab üksnes kahju või kahjustamise aluseks võtmist, kuid ei tee neid kohustuslikeks kriteeriumideks.(60)
81. Nii tuleneb direktiivi põhjenduse 35 teisest lausest, et sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel võiks olla „kasulik kriteerium” kõnealustest toimingutest tuleneda võiv kahju õiguste omajale. Selle põhjal võib järeldada, et sellise „õiglase hüvitise” suuruse kindlaksmääramisel ei saa võimalikku kahju, nagu Hispaania valitsus õigesti märgib, pidada ainsaks või hoopiski määravaks kriteeriumiks, see kujutab endast pigem üht paljudest kriteeriumidest, mille võivad liikmesriigid õiglase hüvitise suuruse määramisel aluseks võtta. Sellele võivad lisanduda teised direktiivi põhjenduses 35 nimetatud kriteeriumid, näiteks juba muus vormis saadud tasu, tehniliste kaitsemeetmete kasutamise ulatus või minimaalne mõju õiguste omajale. Seda loetelu ei saa mingil juhul pidada ammendavaks.(61)
82. Direktiiv 2001/29 räägib küll teatud määral isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise poolt, kui see sätestab põhjenduse 38 esimeses lauses, et liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Direktiiv tunnustab seejuures siiski liikmesriikide laiaulatuslikku kaalutlusõigust vastavate siseriiklike süsteemide loomisel nimetatud õiglase hüvitise ülevõtmiseks,(62) näiteks sätestades põhjenduse 38 teises lauses, et sealhulgas võib sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada mõju õiguste omajatele.
83. Niisugune reguleerimisviis vastab direktiivi õiguslikule olemusele, mis on vastavalt EÜ artikli 249 kolmandale lõigule saavutatava tulemuse seisukohalt siduv, kuid jätab vormi ja meetodite valiku ulatuslikul määral liikmesriikidele.(63) Seejuures iseloomustab direktiivi 2001/29 asjaolu, et see sisaldab üksikuid osaliselt ebamääraseid ühenduse õiguse suuniseid, mis puudutavad näiteks selle põhjenduse 35 kohaselt „õiglase hüvitise” vormi, üksikasjaliku korra ja suuruse kindlaksmääramist. Iga direktiivi ülevõtmisega on seotud iga liikmesriigi kohustus saavutada teatud tulemus,(64) mis direktiivi 2001/29 puhul seisneb autorite rahalise hüvitamise tagamises kasutajate poolt, juhul kui liikmesriik otsustab vastavalt artikli 5 lõike 2 punktile b autorite reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid.(65)
84. Kõike seda arvesse võttes tuleb teise küsimuse esimesele osale vastata nii, et olenemata sellest, millist süsteemi liikmesriigid õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks kasutavad, on nad kohustatud looma õiglase tasakaalu asjaomaste isikute vahel – ühelt poolt intellektuaalomandi õiguste omajate vahel, keda kahjustab isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erand ja kellele kõnealust hüvitist makstakse, ning teiselt poolt otseselt või kaudselt tasu maksma kohustatud isikute vahel. Küsimuse teisele osale tuleb vastata nii, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõistet „õiglane hüvitis” tuleb mõista õiguse omajale makstava tasuna, mis kujutab endast kõiki lubatud isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise asjaolusid arvesse võttes nõuetekohast tasu tema kaitstud teose või muu objekti kasutamise eest.
E. Kolmas, neljas ja viies eelotsuse küsimus
85. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas, neljas ja viies küsimus puudutavad kõik sellise süsteemi väljatöötamist, mille liikmesriigid peavad direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandi või piirangu kehtestamise korral looma õiglase hüvitise tingimuse ülevõtmiseks. Nende küsimustega palutakse Euroopa Kohtul tuvastada, missugustele ühenduse õiguse nõuetele peab vastama Hispaanias kehtiva süsteemiga sarnane siseriiklik süsteem, mis näeb õiguse omajate kasuks ette kindlasummalise tasu eeldatavasti isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate eest. Vaidlusalune küsimus niisuguse siseriikliku süsteemi kooskõla kohta ühenduse õigusega, esmajoones direktiiviga 2001/29, kerkib üles eriti nimetatud süsteemi vahet tegemata kohaldamise tõttu terve hulga adressaatide ja tehniliste seadmete suhtes.
86. Euroopa Kohtul ei ole EÜ artikli 234 alusel algatatud menetluse raames õigust otsustada siseriiklike õigusnormide kooskõla üle ühenduse õiguse sätetega, kuid ta on pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on sel kohtul võimalik hinnata asjaomaste õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega.(66)
1. Hüvitise ja eeldatava isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks kasutamise vahelise seose nõue
87. Kolmas eelotsuse küsimus on põhimõttelist laadi ja seda tuleb seetõttu arutada esimesena. Sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tasu, mille kaudu õiglast hüvitist rahastatakse, ja eespool nimetatud seadmete ning andmekandjate kasutamise vahel peab tingimata olema seos. Teiste sõnadega tahetakse teada, kas õiguse omajale makstava kindlasummalise hüvitise meetod on ühenduse õigusega kooskõlas.
a) Seos kui kirjutamata koosseisutunnus
88. Nagu juba märgitud, võib direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandit või piirangut mõista ühenduse õigusega lubatud õiguse omaja reprodutseerimise ainuõiguse riivena,(67) kusjuures direktiivi nimetatud säte nõuab sellisel juhul autorile hüvitise maksmist. Kui liikmesriik võtab selle õigusnormi oma siseriiklikku õigusesse üle, kujutab füüsilise isiku poolt isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimine endas konkreetset riivet, mille alusel on õiguse omajal õigus saada rahalist hüvitist, kui muud seaduses sätestatud tingimused on täidetud.
89. Seega on seos isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise ja makstava hüvitise vahel kindlasti olemas. See kehtib, olenemata sellest, kuidas on liikmesriigi asjaomane tasusüsteem isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise hüvitamiseks täpselt korraldatud, ja kas seda rahastatakse näiteks tasuga maksustamise teel. Ühenduse õiguse seisukohast on ka loogiline nõuda, et asjaomase tasu ja eespool nimetatud seadmete ja andmekandjate kasutamise vahel peab olema igal juhul piisavalt tihe seos.
90. Teiselt poolt ei tohi sellele seosele esitada nii rangeid nõudeid, et lõpuks tuleks nõuda asjaomaste seadmete tegelikku kasutamist isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks. Pigem tuleb pidada piisavaks juba potentsiaalse kasutamise võimalust. Samasugusele järeldusele saab jõuda kohtuotsuse SGAE(68) põhjal, milles Euroopa Kohus tõlgendas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 sätestatud ebamäärast õigusmõistet „üldsusele edastamine” ja pidas seejuures piisavaks pelgalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise võimalust, mis konkreetsel juhul toimus televiisorite abil.(69) Euroopa Kohus pidas seevastu tähtsusetuks asjaolu, et mõned kasutajad seda võimalust ei kasutanud, kuna nad ei olnud näiteks televiisoreid sisse lülitanud.(70) Peale selle on palju kasu kohtujurist Sharpstoni ettepanekus toodud märkustest nimetatud kohtuasjas, milles ta meenutas, et vastavalt autoriõiguse aluspõhimõtetele ei maksta õiguse omajale tasu mitte teosega tegeliku tutvumise eest, vaid seadusliku võimaluse eest teosega tutvuda.(71)
b) Seose tagamine tasusüsteemis, mis võimaldab kindlasummalise hüvitise sissenõudmist
91. On küsitav, kas piisavalt tiheda seose nõue õiguse kasutamise ja sellele vastava isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest makstava rahalise hüvitise vahel on tagatud sellise siseriikliku tasusüsteemi raames, kus kasutatakse kindlasummalise hüvitise meetodit.
92. Piisavalt tiheda seose nõue ei takista mingil juhul liikmesriike neile kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades kehtestamast praktiliste kogemuste alusel süsteemi, mis ei tugine mitte tegelikule isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise mahule, vaid pigem kasutajate poolt reprodutseerimiseks tehniliselt sobivate seadmete eeldatavale kasutamisele isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, ning seega arvutamast direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohast „õiglast hüvitist” hinnangu alusel. Niisuguse süsteemi liikmesriikides kehtestamise vajadust peaks eelkõige näitama ka see, et faktiliselt on peaaegu võimatu sellist reprodutseerimist tõhusalt kontrollida ja isikliku kasutamise eesmärkidel tehtud koopiate täpse arvu kohta statistikat teha.(72) Niisiis tuleb eeldada, et õiguse omajal ei ole tavaliselt võimalik teada saada, kas tema teoseid reprodutseeritakse isikliku kasutamise eesmärkidel ja kes seda teeb. Seega on kasutaja tasuga maksustamine praktilistel põhjustel välistatud.(73) Nendele raskustele juhivad tähelepanu nii Hispaania, Kreeka ja Saksamaa valitsus kui ka Ühendkuningriigi valitsus.
93. Hispaania õiguses ette nähtud õiguse omajale makstav kindlasummaline hüvitis, mis on seotud seadmete ja andmekandjate oletatava kasutamisega, ületab nimetatud praktilised raskused objektiivsel viisil. Tavaliselt maksab reprodutseerimiseks tegelikult kasutatava seadme või andmekandja tootja, importija või müüja otseselt kindlasummalise tasu, mida makstakse kõigile autoriõiguse omajatele isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest. Maksmiskohustus ei lasu tegelikul kasutajal. See kohustus pannakse pigem esimesena nimetatud isikute rühmale. Sellest hoolimata, nagu juba mainitud, tuleb lähtuda sellest, et see kindlasummaline tasu nõutakse müügihinna kaudu sisse seadme või andmekandja ostjalt ning seega kasutajatelt.(74) Seega on hüvitis kokkuvõttes seotud seadme või andmekandja tavalise tegeliku kasutamisega isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks.
94. Isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks kasutatava seadme objektiivsele sobivusele tuginemine põhineb, nagu selgitab Hispaania valitsus oma kirjalikes märkustes,(75) teatud määral õiguslikul eeldusel, mille kohaselt ostja tõenäoliselt kasutab seda võimalust.(76) Seega on piisavalt tihe seos niikaua olemas, kuni seda ei lükka ümber konkreetsed tõendid, mis kinnitavad vastupidist. Nimetatud õiguslik eeldus vastab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b nõutud seosele ühelt poolt õiguse kasutamise ja teiselt poolt õiglase hüvitise vahel. Järelikult tuleb pidada meetodit, mille puhul makstakse õiguse omajale kindlasummalist hüvitist, põhimõtteliselt ühenduse õigusega kooskõlas olevaks.
c) Järeldus
95. Seega tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata nii, et juhul kui liikmesriik valib digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja andmekandjate maksustamise või tasu süsteemi, saab ta niisuguse tasu puhul tugineda direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b üksnes siis, kui seadmeid, aparaate ja andmekandjaid kasutatakse eeldatavasti selliseks reprodutseerimiseks, mis kuulub isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erandi alla.
2. Tasu vahet tegemata kohaldamine ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele
96. Neljas eelotsuse küsimus on natuke spetsiifilisemat laadi, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib sellega tähelepanu Hispaania tasusüsteemi eripärale. Ta küsib, kas selles Hispaania süsteemis ette nähtud tasu vahet tegemata kohaldamine eelkõige ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele on kooskõlas „õiglase hüvitise” mõistega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub seejuures eeldusest, et ettevõtjad ja sõltumatud spetsialistid omandavad kõnealused digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ja andmekandjad selgelt muuks otstarbeks kui isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks.(77) Seega sisaldub eelotsuse küsimuses oluline faktide tuvastamine, mida Euroopa Kohus peab oma õiguslikus hinnangus arvesse võtma.
a) Iga juhtumi konkreetsete asjaolude arvessevõtmise nõue
97. Tasu vahet tegemata kohaldamise korral, ilma mõistlikult arvesse võtmata fakti, et kõnealuseid seadmeid võidakse sektorist tingitud asjaoludel omandada teistsugusel eesmärgil kui isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, ei saa tugineda direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b. Tegemist ei ole „õiglase hüvitisega” nimetatud sätte tähenduses, seda enam, et direktiivi põhjenduse 35 kohaselt soovitatakse liikmesriikidel(78) õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel selgelt arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Selle järgi ei ole nimetatud nõue põhikohtuasjas täidetud.
b) Isikliku kasutamise eemärgil reprodutseerimise ja hüvitise vahelise seose nõue
98. Peale selle jätaks sedalaadi süsteem käesoleva juhtumi asjaoludel suurel määral tähele panemata seose, mis peab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt olema õiguste riive ja vastava rahalise hüvitise vahel. Käesolevas kohtuasjas puuduks hüvitisel õiguslik alus. Nimetatud sätte järgi on hüvitise peamiseks eelduseks „reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik.”
99. Ettevõtja vahet tegemata koormamist isikliku kasutamise eemärkidel reprodutseerimise eest nõutava tasuga ei saa õigustada, kuna isikliku kasutamise eesmärkidel tehtavad reproduktsioonid peab kõigepealt olema teinud „füüsiline isik”, nii et „ettevõtjapoolsed reproduktsioonid ei kuulu kõnealuse sätte kohaldamisalasse vähemalt selle sõnastuse põhjal. Kui aga praktilise lähenemisviisi põhjal ollakse seisukohal, et reprodutseerimistoimingu teeb tingimata füüsiline isik, näiteks äriühingu töötaja, tõstataks reprodutseerimistoimingu omistamine ettevõtjale õiguslikke küsimusi, mille suhtes ei saa võtta lõplikku seisukohta. Teiselt poolt tuleneb artikli 5 lõike 2 punkti b mõttest ja eesmärgist kaudselt, et kõnealune reproduktsioon peab igal juhul olema mõeldud „teatava isiku isiklikuks tarbeks”. Seega on välistatud näiteks teose isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimine selle kasutamiseks juriidilise isiku poolt, kuna selle all tuleb mõista reproduktsiooni kasutamist paljude isikute poolt.(79)
100. Artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamise tingimused ei oleks täidetud ka sel juhul, kui nõustuda erandkorras reprodutseerimistoimingu omistamisega ettevõtjale. Nimetatud säte välistab selgelt igasuguse kaubanduslikul eesmärgil reprodutseerimise, olenemata sellest, kas seda tehakse seejuures seaduslikul (nt tagavarakoopia) või ebaseaduslikul (nt muusikapiraatlus) kaubanduslikul eesmärgil. Juhul kui ettevõtjad ja sõltumatud spetsialistid, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõdenud, ostavad kõnealused digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ja andmekandjad „selgelt muudel eesmärkidel kui isikliku kasutamise eesmärgil”, näiteks kutsealastel eesmärkidel, ei kuulu eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud juhtum artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud piirangu kohaldamisalasse.(80) Õiguse omajatele makstav rahaline hüvitis läheks sel juhul kaugemale direktiivis 2001/29 „õiglase hüvitise” tagamisele tegelikult esitatud tingimustest.(81)
101. Õiguslikust seisukohast vaadatuna laiendab kohtuasja esemeks olev siseriiklik süsteem direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b isikulist ja esemelist kohaldamisala, kuna selles sätestatud hüvitamiskohustus laieneb esiteks teistele isikutele peale füüsiliste isikute ja teiseks juhtumitele, mida ei saa pidada reprodutseerimiseks „isikliku kasutamise eesmärkidel”.
c) „Õiglase hüvitise” ammendav regulatsioon artikli 5 lõike 2 punktis b
102. See, millised tagajärjed sellel on, oleneb peamiselt asjaolust, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b sisaldab isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise eest makstava „õiglase hüvitise” ammendavat regulatsiooni või mitte.
103. Kui direktiivi sätted reguleerivad teatavat asjaolu ammendavalt, siis ei või liikmesriikide õigusaktid sisaldada sellest kaugemale ulatuvaid sätteid sama asjaolu kohta. Seda, kas direktiiviga on plaanitud sellist ammendavat regulatsiooni, tuleb hinnata igal konkreetsel juhul direktiivi sõnastust, seatud eesmärki ja reguleerimissüsteemi arvesse võttes.(82) Seejuures võib direktiiv sisaldada nii ammendava olemusega sätteid kui ühtlasi ka sätteid, mis jätavad liikmesriikidele kaalutlusõiguse – näiteks selles osas, mis puudutab sätte kaitsetaset.(83)
104. Siinjuures tuleb uuesti juhtida tähelepanu asjaolule, et asjaomases direktiivi sättes sätestatud „õiglane hüvitis” on piisavalt täpselt määratletud ühenduse õiguse mõiste. Hoolimata direktiivi 2001/29 suhteliselt madalast ühtlustamistasemest, mis on selles osas võrreldav raamdirektiiviga, sätestab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b selgelt, millistel asjaoludel on õiguse omajal hüvitise nõudmise õigus. Peale selle on nimetatud sätte mõttest ja eesmärgist lähtudes võimalik täpselt kindlaks teha isik, kellele nõue on suunatud. Kahtluse korral on selleks kasutaja, kelle suhtes kohaldatakse isikliku kasutamise eemärkidel reprodutseerimist käsitlevaid sätteid.(84) Seda arvesse võttes tuleb lähtuda sellest, et artikli 5 lõike 2 punkt b sisaldab isikliku kasutamise eemärkidel reprodutseerimise eest makstavat „õiglast hüvitist” puudutavat ammendavat ühenduse õigusnormi, mis keelab liikmeriikidel – vähemalt isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimisega seoses – laiendada ühepoolselt tasu maksma kohustatud isikute ringi muudele isikute rühmadele, nagu ettevõtjad ja sõltumatud spetsialistid, kes kogemuste kohaselt omandavad digitaalse reprodutseerimise seadmeid ja andmekandjaid muudel eesmärkidel kui isikliku kasutamise eesmärgil.
105. Vastavalt sellele ei saa ka hüvitist, mida õiguse omajad saavad, kui tasu kohaldatakse isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise sätte alusel vahet tegemata ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele, pidada „õiglaseks hüvitiseks” direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.
106. See ei tähenda siiski, et ettevõtjate ja sõltumatute spetsialistide suhtes autoriõigusest tuleneva tasu kehtestamine oleks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b järgi põhimõtteliselt keelatud. Nimetatud direktiiv ühtlustab ainult teatavaid autoriõiguse aspekte. Seega on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b vastuolus üksnes see siseriiklik õigusnorm, mis nõuab ettevõtjatelt ja sõltumatutelt spetsialistidelt tasu isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise hüvitamiseks seadmete, andmekandjate ja aparaatide pealt, kui võib eeldada, et neid seadmeid, andmekandjaid ja aparaate ei kasutata isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ei ole seevastu vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis kehtestab tasu muudel alustel.(85)
d) Järeldus
107. Seetõttu tuleb neljandale eelotsuse küsimusele vastata, et hüvitis, mida õiguse omajad saavad, kui tasu kohaldatakse isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimist puudutava sätte alusel vahet tegemata ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele, ei vasta mingil juhul „õiglasele hüvitisele” direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.
3. Hispaania tasusüsteemi kooskõla direktiiviga 2001/29
108. Viiendale eelotsuse küsimusele Hispaanias kehtiva tasusüsteemi kooskõla kohta direktiiviga 2001/29 tuleb vastata eespool esitatud kaalutluste põhjal ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu sedastusi arvesse võttes.
109. Põhimõtteliselt on tasust rahastatav isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise hüvitamise süsteem, mille puhul määratakse „õiglaseks hüvitiseks” praktilistest kaalutlustest lähtudes kindlasummaline tasu, liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust silmas pidades direktiiviga 2001/29 kooskõlas. Siseriiklik seadusandja peab siiski tagama, et suurel määral säiliks artikli 5 lõike 2 punktis b eeldatav seos õiguse omaja iseenesest täieliku reprodutseerimisõiguse riive ja sellele vastava rahalise hüvitise vahel.(86)
110. Kui sellist seost enam ei eksisteeri, näiteks kuna asjaomast tasu kohaldatakse suurel määral teistsugustes olukordades, mille puhul ei ole tegemist sellise õiguste piiramisega, mis õigustaks rahalist hüvitamist, ei kujuta õiguse omajatele antav hüvitis endast mitte mingil juhul „õiglast hüvitist” direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.
111. Järelikult tuleb viiendale eelotsuse küsimusele vastata, et siseriiklik süsteem, mis näeb ette kõigi reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja andmekandjate vahet tegemata maksustamise isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasuga, ei ole kooskõlas direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktiga b, kuna puudub nõutav seos õiglase hüvitise ja seda õigustava isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise õiguse piiramise vahel, sest tasu kohaldatakse suurel määral teistsugustes olukordades, mille puhul ei ole tegemist sellise õiguste piiramisega, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
VII. Ettepanek
112. Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Barcelona esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „õiglane hüvitis” on autonoomne ühenduse õiguse mõiste, mida tuleb kõikides liimesriikides tõlgendada ühetaoliselt ja mille peab iga liikmesriik üle võtma, seejuures peab iga liikmesriik kehtestama oma territooriumil kriteeriumid, mis tagavad kõige paremal viisil ühenduse õiguses ja eelkõige direktiiviga ette nähtud piirides selle ühenduse õiguse mõiste järgimise.
2. Mõistet „õiglane hüvitis” tuleb mõista õiguse omajale makstava tasuna, mis kujutab endast kõiki lubatud isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise asjaolusid arvesse võttes nõuetekohast tasu kaitstud teose või muu objekti kasutamise eest. Olenemata sellest, millist süsteemi liikmesriigid õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks kohaldavad, on nad kohustatud looma õiglase tasakaalu asjaomaste isikute vahel – ühelt poolt intellektuaalomandi õiguste omajate vahel, keda kahjustab isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erand ja kellele kõnealust hüvitist makstakse, ning teiselt poolt otseselt või kaudselt tasu maksma kohustatud isikute vahel.
3. Juhul kui liikmesriik valib digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete, aparaatide ja andmekandjate maksustamise või tasu süsteemi, peab see tasu vastavalt direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktis b taotletavale eesmärgile ja selle õigusnormi kontekstile olema tingimata seotud nende seadmete ja andmekandjate oletatava kasutamisega reprodutseerimiseks, mis kuulub isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise erandi alla sel viisil, et tasu kohaldamine on õigustatud, kui digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad on mõeldud isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks.
4. Isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimist puudutava õigusnormi alusel makstava tasu vahet tegemata kohaldamine ettevõtjatele ja sõltumatutele spetsialistidele, kes selgelt omandavad digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed ja andmekandjad muuks otstarbeks kui isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks, ei ole kooskõlas mõistega „õiglane hüvitis” direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses.
5. Siseriiklik süsteem, mis näeb ette kõigi reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja andmekandjate vahet tegemata maksustamise isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise tasuga, ei ole kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b, kuna puudub nõutav seos õiglase hüvitise ja seda õigustava isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimise õiguse piiramise vahel, sest ei saa eeldada, et neid seadmeid, aparaate ja andmekandjaid kasutatakse isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerimiseks.