KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 25. juulil 2018(1)
Kohtuasi C‑56/17
Bahtiyar Fathi
versus
Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Sofia halduskohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Varjupaiga andmise tingimused – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine liikmesriigi pädevuse üle otseselt otsustamata – Mõiste „usk“ – Usulise tagakiusamise põhjuste hindamine
1. Eelotsusetaotlus, mille kohta on esitatud käesolev ettepanek, puudutab seda, kuidas tõlgendada määruse (EL) nr 604/2013(2) (edaspidi „Dublini III määrus“) artikli 3 lõiget 1, direktiivi 2011/95/EL(3) artikleid 9 ja 10 ning direktiivi 2013/32(4) artikli 46 lõiget 3. See taotlus esitati Bahtiyar Fathi ja Predsedatel na Darzhavna agentsia za bezhantsite (riiklik pagulasamet, Bulgaaria, edaspidi „DAB“) vahelises kohtuvaidluses viimase poolt B. Fathi esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise küsimuses.
I. Faktilised asjaolud, põhikohtuasi ja menetlus Euroopa Kohtus
2. B. Fathi, kes on kurdi päritolu Iraani kodanik ja sündinud 20. septembril 1981 Marivanis Iraani Islamivabariigis, esitas 1. märtsil 2016 DABile rahvusvahelise kaitse taotluse, mis on ajendatud Iraani ametivõimude poolsest usulistel põhjustel tagakiusamisest, mille ohver ta on. Enda ütluste järgi pööras ta 2008. aasta lõpu ja 2009. aasta alguse vahelisel ajal Iraanis ristiusku. Väidetavalt oli tal ebaseaduslik satelliitantenn, millega ta püüdis keelatud kristlikku kanalit Nejat TV ja ta osales ükskord telefoni teel ühes selle kanali telesaates. 2009. aasta septembris pidas Iraani salateenistus teda kaks päeva kinni ja küsitles tema osalemise kohta televisiooni otsesaates. Kinnipidamise ajal sunniti teda tunnistama, et ta oli pööranud riskiusku. 2006. aastal suundus ta Inglismaale. 2012. aasta juunis lahkus ta ebaseaduslikult Iraanist Iraaki, kuhu ta jäi 2015. aasta lõpuni, viibides seal varjupaigataotlejana. Seal viibimise ajal pöördus ta ÜRO pagulaste ülemvoliniku poole, aga kuna tal puudus isikut tõendav dokument, ei teinud see organ tema kohta mingit otsust. Ristiusku pööramise kohta väitis kaebaja, et see oli pikk protsess, mis toimus Inglismaal kristlastega kohtumiste ja kristliku televisiooni vaatamise tulemusel, ning et ta ristiti 2008. aasta lõpu ja 2009. aasta vahel, täpsemini mais, ühes kodukirikus Teheranis. Ta väitis, et ta on suhelnud teiste kristlastega Iraanis niinimetatud kohtumistel Teheranis, kus käib koos umbes kümmekond inimest. Ta määratleb ennast „tavalise kristlasena, kes kaldub protestantismi“. Pärast seda, kui Iraani ametivõimud ta vahistasid, oli ta jätkuvalt ühenduses kristlastega. Rahaliste võimaluste puudumise tõttu lahkus ta Iraanist alles 2012. aastal. Pärast lahkumist otsis Iraani salateenistus teda väidetavalt taga ja ütles tema isale, et nad soovivad teda lihtsalt küsitleda ning et, kui ta tagasi tuleb, ei ole mingit probleemi. Isiklikul vestlusel Bulgaaria ametiasutuses esitas B. Fathi ühe 29. novembri 2012. aasta kuupäevaga kirja Nejat TV-lt(5).
3. B. Fathi taotlus jäeti DAB direktori 20. juuni 2016. aasta otsusega (edaspidi „DAB otsus“) rahuldamata. Selles otsuses avaldati seisukoht, et B. Fathi ütlustes oli olulisi vasturääkivusi ja kogu tema juttu peeti ebatõenäoliseks. Nejat TV väljastatud 29. novembri 2012. aasta dokument jäeti seega valedokumendina kõrvale. DAB direktor võttis eelkõige arvesse asjaolu, et alates vahistamisest 2009. aastal ja kuni Iraanist lahkumiseni 2012. aastal ei pandud B. Fathi vastu toime ühtegi tagakiusamisakti. DAB otsuses järeldati, et puuduvad tingimused, mis õigustaksid varjupaiga- ja pagulaste seaduse (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite, edaspidi „ZUB“) artikli 8 alusel pagulasseisundi või ZUB artikli 9 alusel(6) humanitaarse seisundi tunnustamist.
4. B. Fathi esitas DAB otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Dublini III] määruse artikli 3 lõikest 1, tõlgendatuna koostoimes sama määruse põhjendusega 12 ja artikliga 17, tuleneb, et selle õigusnormiga ei ole vastuolus, kui liikmesriik teeb otsuse, mis kujutab endast talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist määruse artikli 2 punkti d tähenduses, ilma et oleks vastu võetud sõnaselget otsust, et selle määruse kriteeriumide alusel on vastutav see liikmesriik, kui konkreetsel juhul ei ole alust määruse artikli 17 erandi tegemiseks?
2. Kas [Dublini III] määruse artikli 3 lõike 1 teisest lausest, tõlgendatuna koostoimes direktiivi 2013/32 põhjendusega 54, tuleneb, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta määruse artikli 2 punkti b tähenduses juhul, kui ei ole alust määruse artikli 17 lõike 1 erandit kohaldada, nõutav teha otsus, millega liikmesriik kohustub taotluse määruse kriteeriumide alusel läbi vaatama ja mis põhineb järeldusel, et selle määruse sätted on taotleja suhtes kohaldatavad?
3. Kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kohus peab rahvusvahelise kaitse andmata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel direktiivi põhjendusest 54 tulenevalt hindama, kas [Dublini III] määruse sätted on taotleja suhtes kohaldatavad, kui liikmesriik ei ole sõnaselgelt otsustanud, et määruse kriteeriumide alusel on taotluse läbivaatamise eest vastutav tema? Kas direktiivi 2013/32 põhjendusele 54 tuginedes tuleb lähtuda sellest, et kui ei ole alust kohaldada [Dublini III] määruse artiklit 17 ja rahvusvahelise kaitse taotluse on direktiivi 2011/95 alusel läbi vaadanud liikmesriik, kellele see esitati, siis kuulub asjaomase isiku õiguslik olukord eespool nimetatud sama määruse kohaldamisalasse ka juhul, kui liikmesriik ei ole sõnaselgelt otsustanud, et määruse kriteeriumide alusel on taotluse läbivaatamise eest vastutav tema?
4. Kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktist b tuleneb, et põhikohtuasja asjaoludel on tegemist „usuliste“ tagakiusamispõhjustega, kui taotleja ei ole esitanud avaldusi ja dokumente kõikide viidatud sättes loetletud usu mõistega hõlmatud elementide kohta, mis on asjaomase isiku teatava usutunnistuse alla kuulumise tõendamisel põhimõttelise tähtsusega?
5. Kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 2 tuleneb, et tegemist on usuliste tagakiusamispõhjustega direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kui niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas taotleja väidab, et teda on taga kiusatud teatava usutunnistuse alla kuulumise tõttu, kuid ta ei ole esitanud avaldusi ega tõendeid asjaolude kohta, mis iseloomustavad isiku kuulumist teatava usutunnistuse alla ja mis annavad tagakiusajale alust arvata, et isik kuulub selle usutunnistuse alla – sealhulgas asjaolude kohta, mis on seotud religioossete toimingute tegemise või tegemata jätmisega ja usuliste veendumuste väljendamisega –, või asjaolude kohta, mis on seotud isikliku või ühiskondliku käitumise vormidega, mis põhinevad mõnel religioossel uskumusel või sellest tulenevad?
6. Kas direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõigetest 1 ja 2, tõlgendatuna koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta [edaspidi „harta“] artiklitega 18 ja 10 ning usu mõistega sama direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, tuleneb, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas:
a) ei hõlma usu mõiste liidu õiguse tähenduses tegusid, mis on liikmesriikide õiguse kohaselt kriminaalkorras karistatavad? Kas sellised teod, mis on taotleja päritoluriigis kriminaalkorras karistatavad, võivad endast kujutada tagakiusamist?
b) Kas seoses proselütismi keelu ja selliste tegude toimepaneku keeluga, mis on vastuolus usuga, millel põhinevad kõnealuse riigi õigusnormid, tuleb pidada lubatavaks piiranguid, mis on kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste ning avaliku korra kaitseks taotleja päritoluriigis? Kas nimetatud keelud on sellised tagakiusamistoimingud direktiivi viidatud sätete tähenduses, kui nende rikkumise eest võidakse karistada surmanuhtlusega, olgugi et seadused ei ole sõnaselgelt suunatud teatava religiooni vastu?
7. Kas direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikest 2, tõlgendatuna koostoimes sama sätte lõike 5 punktiga b, [harta] artikliga 10 ja direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikega 3, tuleneb, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võib faktiliste asjaolude hindamine põhineda ainult taotleja esitatud avaldustel ja dokumentidel, kuid siiski on lubatav nõuda tõendite esitamist puuduvate elementide kohta, mis on hõlmatud usu mõistega direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kui:
– ilma selle teabeta tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lugeda põhjendamatuks direktiivi 2013/32 artikli 32 tähenduses koostoimes artikli 31 lõike 8 punktiga e ja
– liikmesriigi õigus näeb ette, et asjaomane asutus tuvastab kõik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks olulised asjaolud ja kohus peab taotluse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamise korral märkima, et asjaomane isik ei ole põhjenduseks toonud ega esitanud tõendeid?“
5. Euroopa Kohtule esitasid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23 kirjalikud seisukohad Ungari, Ühendkuningriigi ja Poola valitsus ning komisjon.
II. Õiguslik analüüs
A. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
6. Kahe esimese eelotsuse küsimusega, mida tuleks analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas liikmesriigi ametivõimud võivad rahvusvahelise kaitse taotluse Dublini III määruse artikli 2 punkti b tähenduses sisuliselt läbi vaadata, ilma et enne oleks tehtud selget otsust, millega tuvastatakse määrusega ette nähtud kriteeriumide alusel selle liikmesriigi vastutus niisuguse läbivaatamise eest.
7. Dublini III määruse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid vaatavad läbi liikmesriigi territooriumil rahvusvahelist kaitset taotleva kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse taotluse […]. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik“.
8. B. Fathi taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis ZUB artikli 67a lõike 2 punktides 1, 2 ja 3 on ette nähtud, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus algatatakse „1. selle ametiasutuse otsusega, kus toimuvad vestlused, kui on olemas andmed, mis tõendavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik; 2. siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku agentuuri pöördumise alusel seoses välismaalae ebaseadusliku viibimisega Bulgaaria Vabariigi territooriumil; 3. välismaalase vastuvõtmise või tagasivõtmise palve alusel […]“(7).
9. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et B. Fathi puhul ei esinenud ühtegi ZUB artikli 67a lõikes 2 ette nähtud põhjustest ja et seepärast taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlust ei algatatudki ning et Dublini III määruse artikli 3 lõike 1 tähenduses Bulgaaria riigi vastutuse tuvastamise otsust ei tehtud.
10. Sellel kohtul on küsimus, kas see määrus on kohaldatav ainult rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmise menetlustele või riik, kes vastutab taotluse läbivaatamise eest, on igal juhul kohustatud täpsustama formaalse otsusega, milliste kriteeriumide alusel ta peab niisuguse läbivaatamise eest vastutavaks ennast.
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ilma niisuguse otsuseta küsimust, kas konkreetne rahvusvahelise kaitse taotlus kuulub Dublini III määruse alla, ei lahendata.
12. Märgin kohe, et see järeldus ei ole minu arvates õige. Dublini III määruse artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega „kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest“. Vastavalt selle määruse artikli 2 punktile b on „rahvusvahelise kaitse taotlus“ määruse tähenduses „direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus“, see tähendab viimati nimetatud õigusnormi kohaselt „kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta selgesõnaliselt väljapoole direktiivi 2011/95/EL reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda“.
13. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab aga, et B. Fathi taotlust, mille DAB jättis rahuldamata, tuleb pidada taotluseks tunnustada tema pagulasseisundit 28. juulil 1951 Genfis alla kirjutatud ja 22. aprillil 1954 jõustunud pagulasseisundi konventsiooni (edaspidi „Genfi konventsioon“)(8) artikli 1 jaotise A tähenduses või ZUB artikli 9 alusel humanitaarset seisundit, mis vastab direktiiviga 2011/95 ette nähtud täiendava kaitsega antud seisundile.
14. See taotlus kuulub seega direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis h antud ja järelikult Dublini III määruse artikli 2 punkti b määratlusse. Seega kuulub nimetatud taotlus, mille esitas kolmanda riigi kodanik Bulgaarias, selle määruse eesmärgi alla ja kohaldamisalasse, nagu see on määratletud selle määruse artiklis 1. Kas liikmesriik, kes vastutab taotluse sisulise läbivaatamise eest, kohaldas või mitte selles määruses ette nähtud kriteeriume enda vastutuse läbivaatamise eest tuvastamiseks, ei oma selleks mingit tähtsust.
15. Samuti tuleks kõrvale jätta eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud tõlgendus, mille järgi Dublini III määrust kohaldatakse ainult siis, kui taotleja on kavas üle anda teisele liikmesriigile. Nii selle määruse eesmärgist kui ka sätetest tuleneb nimelt, et seda määrust kohaldatakse kohe, kui ühes liikmesriikidest esitatakse rahvusvahelise kaitse taotlus, sõltumata sellest, kas juba selle taotluse esitamise hetkel ilmneb, et taotluse läbivaatamise eest võib olla vastutav rohkem kui üks liikmesriik(9).
16. Seda arvestades tuleks meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi on Dublini III määruse eesmärk kehtestada vastutava liikmesriigi kiireks määramiseks selge ja toimiv menetlus, mis põhineks nii liikmesriikide kui ka asjasse puutuvate isikute seisukohalt objektiivsetel ja õiglastel kriteeriumidel, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki, tagades samal ajal määruse põhjenduse 19 kohaselt tõhusa õiguskaitsevahendi, mis on selle määrusega üleandmisotsuste vaidlustamiseks kehtestatud(10). Dublini III määrusega kehtestatud süsteem põhineb selle artikli 3 lõikes 1 sedastatud põhimõttel, et taotleja rahvusvahelise kaitse vajadusi on pädev läbi vaatama ainult üks liikmesriik, vaatamata sellele, et taotleja on esitanud taotluse mitmes liikmesriigis, kusjuures selle reegli eesmärk on edendada süsteemi tõhusust, et hoida ära forum shopping rahvusvahelise kaitse taotlejate poolt ja nende edasiliikumine liidus.
17. Dublini III määruse VI peatükis on ette nähtud vastuvõtmis- ja tagasivõtmismenetlused juhtudeks, kus liikmesriik, kes määrab vastutava liikmesriigi, leiab, et selles määruses sätestatud kriteeriumide alusel on rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama pädev teine liikmesriik. Kui need menetlused algatatakse ja pärast seda, kui taotluse saanud liikmesriik on vaikimisi või sõnaselgelt nõustunud taotleja vastu või tagasi võtma(11), teatatakse taotlejale sellesse liikmesriiki üleandmise otsus, mille ta võib vaidlustada Dublini III määruse artikli 27 tingimustel.
18. Seevastu ei näe see määrus ette ühtki erilist menetlust juhuks, kus liikmesriik, kes määrab vastutava liikmesriigi, jõuab nimetatud määruses kehtestatud kriteeriumide põhjal järeldusele, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine on tema enda pädevuses. Kui Dublini III määruse artikliga 4 taotlejale tunnustatud õigusest teabele tuleneb, et liikmesriik, kes hakkab tema taotlust läbi vaatama, peab igal juhul taotlejat sellest teavitama niipea, kui see riik on kindlaks määratud, nagu ka põhjustest, miks ta on selleks määratud(12), siis seevastu ei kohusta see määrus liikmesriiki, kes on selle kindlaks määranud, vastu võtma ja taotlejale kätte toimetama formaalset otsust, kui ta on Dublini III määruse kriteeriumide põhjal määratud vastutavaks liikmesriigiks.
19. Seda arvestades tuleks rõhutada, et liikmesriik võib tuvastada iseenda pädevuse vaadata läbi talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus selle sama määruse artikli 2 punkti b tähenduses ainult Dublini III määruse artiklites 8–15 kehtestatud kohustuslike ja hierarhiliste kriteeriumide või selle määruse artiklis 16 sedastatud ülalpeetavate isikute kriteeriumi kohaldamisel või veel rakendades nimetatud määruse artikliga 17 ette nähtud kaalutlusõigust(13). Sellise taotluse sisuline läbivaatamine eeldab seega alati, et liikmesriik, kes selle läbi vaatab, võtab eelnevalt seisukoha taotleja vastuvõtmise põhjuste kohta.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab seda, et Bulgaaria ametivõimud ei võtnud ametlikku seisukohta Bulgaaria Vabariigi vastutuse kohta B. Fathi taotluse läbivaatamise eest, ZUB artikli 67a sisuga, mis kohustab vastutava liikmesriigi määramise menetluse algatama ainult siis, kui on andmeid, millest võib eeldada, et Dublini III määruse alusel võib vastutavaks pidada mõnda teist liikmesriiki. Eelotsusetaotlusest ei nähtu seega kuidagi, et Bulgaaria ametivõimud ei tuvastanud enda pädevust Dublini III määruses ette nähtud kriteeriumide alusel pärast seda, kui nad olid välistanud mõne teise liikmesriigi vastutuse sellele viitavate andmete puudumisel(14). Eelotsusetaotlusest ei nähtu ka, et B. Fathit ei teavitatud sellest, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust hakkavad käsitlema Bulgaaria ametivõimud ja veel vähem, et ta oleks esitanud selle pädevuse kohta mingeid vastuväiteid.
21. Pealegi välistab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohaldati Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust, rõhutades seejuures, et põhjused, mille põhjal Bulgaaria Vabariiki loeti vastutavaks liikmesriigiks, ei ole teada. Järelikult ei küsi ta Euroopa Kohtult selle artikli tõlgendamise kohta.
22. Nendel asjaoludel ja ilma et mul oleks vaja analüüsis kaugemale minna, leian esitatud kaalutluste põhjal, et Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia halduskohus) esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele koos võetuna tuleb vastata, et liikmesriik, kes vaatab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliselt läbi, ei ole kohustatud võtma eelnevalt vastu formaalset otsust, millega ta tunnistab oma vastutust Dublini III määruse alusel niisuguse läbivaatamise eest. See liikmesriik peab siiski selle määruse artikli 4 lõike 1 toimel taotlejat selle artikli lõikes 2 ette nähtud korras teavitama asjaolust, et tema taotluse vaatavad läbi selle liikmesriigi pädevad ametivõimud, ning ka põhjustest, miks ta pidas selle määruse alusel vastutavaks ennast.
23. Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 suhtes, mille kohta väljendasid Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti esitanud asjaomased isikud seisukohta, vaatamata sellele, et selle tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus ei taotlenud, piirdun ma ainult mõne mõtteavaldusega järgnevalt, juhuks kui Euroopa Kohus otsustab siiski selle kohta seisukohta avaldada.
24. Selle artikli „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõikes 1 on sätestatud, et „iga liikmesriik [võib] otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest“. Sama lõike teises lõigus on täpsustatud, et „[s]ee liikmesriik, kes otsustas käesoleva lõike alusel vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, muutub vastutavaks liikmesriigiks ja võtab endale sellise vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta, kasutades selleks määruse [nr 1560/2003] artikliga 18 loodud elektroonilist sidevõrku „DubliNet“.“ Kolmandas lõigus omakorda on ette nähtud, et „[k]äesoleva lõike kohaselt vastutavaks saanud liikmesriik edastab kooskõlas määrusega (EL) nr 603/2013(15) Eurodaci kaudu viivitamata teate vastutuse võtmise kohta, lisades kuupäeva, millal otsustati taotlus läbi vaadata“.
25. Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 on ära toodud suveräänsuse klausel, mida sisaldas juba määruse nr 343/2003 (edaspidi „Dublini II määrus“)(16) artikli 3 lõige 2 ja mille alus seisneb rahvusvahelise kaitse andmise tunnustamises riigi eesõigusena. Samamoodi nagu Dublini II määruse artiklis 15 ette nähtud humanitaarklausel, mis on nüüd Dublini III määruse artikli 17 lõikes 2, toob suveräänsuse klausel selle määrusega kehtestatud süsteemi sisse olulise paindlikkuselemendi, andes igale liikmesriigile, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, võimaluse teha erand põhimõttest, et selle taotluse läbivaatamise eest on vastutav nimetatud määruses sedastatud objektiivsete kriteeriumide alusel kindlaks tehtud liikmesriik.
26. Kuigi niisuguse vastutuse võtmise võimaluse kasutamisele ei ole seatud mingeid erilisi tingimusi(17) ja seega võib suveräänsuse klauslit põhimõtteliselt rakendada olenevalt igasugustest kaalutlustest(18), on selle kasutamist peamiselt soovitatud humanitaarsetel kaalutlustel ja kaitseks tõrgete vastu Dublini süsteemi toimimises, mis võivad välja viia rahvusvahelise kaitse taotlejate põhiõiguste rikkumiseni. Seda silmas pidades on Euroopa Kohus tunnistanud nimelt pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) 21. jaanuari 2011. aasta kohtuotsust M.S.S. vs Belgia ja Kreeka(19), et vaatamata sellele, et suveräänsuse klausel on kaalutlusõiguslikku laadi ja annab liikmesriikidele suure kaalutlusõiguse(20), ei pruugi see klausel teatud asjaoludel, eelkõige selleks, et taotleja põhiõiguste rikkumise olukorda mitte raskendada, tähendada liikmesriikide jaoks mitte lihtsalt võimalust, vaid tõelist kohustust taotleja vastu võtta(21).
27. Euroopa Kohus on Dublini II määruse artikli 3 lõike 2 kohta samuti täpsustanud, et sellega antakse liikmesriikidele kaalutlusõigus, mis on lahutamatu osa Euroopa Liidu lepinguga kehtestatud ja liidu seadusandja edasi arendatud ühisest varjupaigasüsteemist, ja et liikmesriigid peavad seda kaalutlusõigust kasutama selle määruse muid sätteid ja harta sätteid järgides(22). Sellest tuleneb, et vaatamata asjaolule – vastupidi sellele, mille oli ette näinud komisjon Dublini II määruse muutmise ettepanekus (edaspidi „Dublini III määruse ettepanek“)(23) –, et suveräänsuse klausli rakendamiseks ei ole nõutav taotleja nõusolek(24), ei tohi igal juhul seda klauslit kohaldada tema põhiõigusi rikkudes(25). Seepärast ei jaga ma Ungari valitsuse kirjalikes seisukohtades avaldatud arvamust, et liikmesriigid võivad Dublini III määruse artikli 17 lõikega 1 tunnustatud vastutuse võtmise võimaluse üle vabalt otsustada ja kohtul ei ole selle üle mingit kontrolli.
28. Seda arvestades märgin, et Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 esimese lõigu sõnastus, mis ülejäänud osas kordab peaaegu sõna-sõnalt(26) Dublini II määruse artikli 3 lõike 2 esimest lauset, erineb viimasest väljendi „võib otsustada läbi vaadata“ kasutamise poolest „võib läbi vaadata“ asemel. See areng suveräänsusklausli sõnastuses kordub Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 teise lõigu alguses, kus on sedastatud: „[s]ee liikmesriik, kes otsustas käesoleva lõike alusel vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, muutub vastutavaks liikmesriigiks“(27). Peale selle näeb Dublini III määruse artikli 17 lõike 1 kolmas lõik, millel Dublini II määruse artikli 3 lõikes 2 vastet ei ole, ette, et liikmesriik, kes võtab vastutuse rahvusvahelise kaitse taotluse eest, on kohustatud märkima Eurodac-süsteemis vastavalt määrusele nr 603/2013 kuupäeva, millal otsus taotlus läbi vaadata tehti.
29. Need muudatused kajastavad minu arvates selgelt seadusandja kavatsust muuta suveräänsusklausli kasutusele võtmise menetlus ametlikuks ja selgitada selle rakendamise korda, nagu nähtub muide Dublini III määruse ettepanekust(28), mis on seletatav ka nõudega vältida, et vastutuse võtmise võimaluse kasutamine liikmesriigi poolt ei tooks kaasa läbivaatamismenetluste paljusust ega osutuks lõpuks süsteemi ebatõhususe teguriks.
30. Kaldun seega esitatud kaalutluste põhjal arvama, et Dublini III määruse artikli 17 lõikes 1 sätestatud suveräänsusklausli kasutusele võtmine nõuab, et liikmesriik, kes kavatseb sellele tugineda, peab vastu võtma sellekohase formaalse otsuse.
31. Kuidas sellega ka ei oleks, olen vastavalt järeldusele, millele ma eespool punktis 22 jõudsin, arvamusel, et taotlejal on Dublini III määruse artikli 4 lõike 1 toimel õigus, et teda teavitatakse tema rahvusvahelise kaitse taotluse eest selle määruse artikli 17 lõike 1 alusel vastutuse võtmisest niipea, kui liikmesriik, kes kavatseb seda teha, on selles otsusele jõudnud.
B. Kolmas eelotsuse küsimus
32. Kolmanda eelotsuse küsimusega, mille sisu osutub raskesti piiritletavaks, näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 kohaselt on kohus, kellele on rahvusvahelise kaitse taotleja esitanud kaebuse otsuse peale, millega jäeti tema taotlus rahuldamata, kohustatud omal algatusel kontrollima, kas Dublini III määruse sätted on sellele taotlejale kohaldatavad olukorras, kus liikmesriik, kes taotluse läbi vaatas, ei võtnud vastu sõnaselget otsust oma vastutuse kohta selle taotluse üle otsustada vastavalt nimetatud määruse kriteeriumidele ja kui sellest tulenevalt see liikmesriik ei kohaldanud nimetatud määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust.
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et kui liikmesriik, kes vaatas rahvusvahelise kaitse taotluse läbi, ei ole teinud sõnaselget otsust Dublini III määruse vastutuskriteeriumide kohaldamise kohta, siis küsimust, kas see taotlus kuulub nimetatud määruse kohaldamisalasse, ei lahendata. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas ta on kohustatud seda küsimust omal algatusel analüüsima, kuna direktiivi 2013/32 põhjenduse 54 järgi on direktiiv kohaldatav taotlejatele, kellele on kohaldatav Dublini III määrus, „ilma et see piiraks nimetatud määruse sätete kohaldamist“.
34. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 12 märkisin, on niisugune eeldus väär, kuna küsimus, kas liikmesriik, kes vastutab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse sisulise läbivaatamise eest Dublini III määruse artikli 2 punkti b tähenduses, on või mitte kohaldanud nimetatud määruses ette nähtud kriteeriume, et tuvastada iseenda vastutus niisugust läbivaatamist teha, ei ole selleks, et teada saada, kas see taotlus kuulub Dublini III määruse kohaldamisalasse, asjasse puutuv. Käesoleval juhul, nagu ma samuti käesoleva ettepaneku punktides 13 ja 14 rõhutasin, kuulub B. Fathi taotlus nimetatud määruse kohaldamisalasse, isegi kui Bulgaaria ametivõimud ei ole teinud sõnaselget otsust, et nad on Dublini III määruse alusel selle taotluse läbivaatamise eest vastutavad.
35. Esitatud kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus liikmesriik, kes vaatas talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse Dublini III määruse artikli 2 punkti b tähenduses läbi, ei ole teinud sõnaselget otsust oma vastutuse kohta selle määruse alusel taotluse üle otsustamise eest ja kus sellest tulenevalt see liikmesriik ei kohaldanud sama määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust, ei ole liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus nimetatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, kohustatud omal algatusel kontrollima, kas nimetatud määrus on taotlejale kohaldatav.
36. Vastupidi Ungari valitsusele ja komisjonile ei arva ma, et kolmandat eelotsuse küsimust võiks tõlgendada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas tema kohus on omal algatusel hinnata, kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaadanud ametivõimude vastutus on Dublini III määruses ette nähtud kriteeriumide ja eeskirjade alusel õigesti tuvastatud.
37. Kui Euroopa Kohus peaks siiski seda tõlgendama nii, märgin ainult, et liidu seadusandja on otsustanud hoida Dublini III määruse tähenduses vastutava liikmesriigi määramise menetluse ja rahvusvahelise kaitse taotluse sisulise läbivaatamise menetluse üksteisest eraldi. Seega ühelt poolt on Dublini III määruse artikli 2 punkti d kohaselt selles määruses „rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“ „taotluse läbivaatamine või rahvusvahelise kaitse taotluse üle otsustamine pädevate asutuste poolt kooskõlas direktiiviga [2013/32] ja direktiiviga [2011/95], välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi määramiseks [nimetatud] määruse kohaselt“(29), teiselt poolt vastavalt direktiivi 2013/32 põhjendusele 53 ei käsitle see direktiiv liikmesriikidevahelisi menetlusi, mida reguleerib Dublini III määrus.
38. Seepärast ei ole liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus rahvusvahelise [kaitse] taotluse läbivaatamise menetluse tulemusel, nagu see on määratletud Dublini III määruse artikli 2 punktis d, vastu võetud otsuse peale, kohustatud omal algatusel kontrollima, kas selle määruse alusel vastutava liikmesriigi määramise menetlus viidi läbi nõuetekohaselt ja kas liikmesriik, kes nimetatud taotluse läbi vaatas, on ikka see, kes oleks tulnud nimetatud määruses ette nähtud eeskirjade ja kriteeriumide kohaselt vastutavaks määrata.
C. Neljas, viies ja seitsmes eelotsuse küsimus
39. Neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas on tegu usul põhineva tagakiusamispõhjusega, kui taotleja ütlused ja esitatud dokumendid ei puuduta kõiki mõiste „usk“ elemente, nagu see on direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis b määratletud, ja nimelt, kui niisugused ütlused ja dokumendid ei puuduta usulise kuuluvuse iseloomulikke aspekte, mis võiksid võimaldada väidetavatel tagakiusamise toimepanijatel eeldada, et taotleja kuulub sellesse usku. Seitsmenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas niisuguses olukorras võib taotlejalt nõuda, et ta tõendaks puuduvaid andmeid, mis moodustavad mõiste „usk“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kui ilma nende andmeteta tuleb tema taotlus põhjendamatuna rahuldamata jätta.
40. Vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktile b „[l]iikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid: […]; b) usutunnistuse mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke uskumusi, osalemist või hoidumist eraviisilistest või avalikest formaalsetest üksinda või ühiselt läbiviidavatest jumalateenistustest, muudest religioossetest tegevustest või seisukohtade väljendustest või isikliku või ühiskondliku käitumise vormidest, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest […]“.
41. Selles sättes on antud mõiste „usk“ lai määratlus, mis hõlmab kõiki nimetatud osiseid, olgu need siis avalikud või eraviisilised, kollektiivsed või individuaalsed(30). See mõiste, mis on suuresti inspireeritud inimõiguste rahvusvahelise õiguse kontekstis väljatöötatud standarditest(31) ja üle võetud ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR)poolt(32), ei piirdu traditsiooniliste religioonidega, nendega, mis hõlmavad institutsionaalseid elemente, või traditsiooniliste religioonidega analoogsete praktikatega, vaid hõlmab igasugust, isegi vähemuslikku usutunnistust või usulist veendumust(33) nagu ka keeldumist konkreetset usku järgimast või usutunnistust omamast. See hõlmab nii usuliste veendumuste omamise asjaolu iseenesest, isegi igasuguste väliste avaldumiste puudumisel, kui ka nende veendumuste avalikult väljendamist, usu kombetalituste järgimist või veel usuõpetust. Usku käsitletakse seal „usutunnistuse“, „identiteedi“ ja „eluviisina“(34). Need mõiste määratluse kolm tahku eeldavad väga erinevat inimese suhet usku. Nii eeldab esimene vabatahtlikku teatud hulga ettekirjutuste järgimist, samas kui religioon identiteedina, mis on suure hulga tagakiusamisjuhtude aluseks maailmas, põhineb pigem perekondlike, kultuuriliste, etniliste või rahvuslike sidemete olemasolul, mis määratlevad pigem isiku kuuluvuse teatud kogukonda kui sellega liitumise. Lõpuks eluviisina võib religioon mitte ainult hõivata isiku spirituaalse sfääri, vaid ka mõjutada tema eksistentsi eri aspekte, kehtestades talle väga mitmesuguseid käitumisreegleid (palvetamine, riitused, tseremooniad, riietumis- või toitumisreeglid, usuõpetus, proselütism jne), mis võivad minna rohkemal või vähemal määral otseselt vastuollu konkreetse riigi seadustega(35).
42. Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis b määratletud mõiste „usk“ laiusest – mis väljendab liidu seadusandja püüdlust katta võimalikult suures ulatuses selle mõiste eri tahke – tuleneb, et rahvusvahelise kaitse taotlejalt, kes toob põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei või nõuda, et ta esitaks oma väidete tõenduseks oma usuliste veendumuste kohta andmeid selle mõiste kõikide elementide kohta. Eriti, kuna see mõiste hõlmab ka usuliste veendumuste omamise asjaolu iseenesest, ei saaks nõuda, et niisugune taotleja näitaks avalikult nende veendumustega seotud või kohuseks tehtud tegude tegemist või nende veendumustega ühildumatutest tegudest hoidumist ja veel vähem, et ta tõendaks dokumentaalsete tõendite varal selle kohta esitatud väidete olulisust.
43. Niisugust järeldust kinnitab kaudselt Euroopa Kohtu sedastatud põhimõte 5. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Y ja Z (C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518, punkt 65), mille kohaselt ei tuvastata usulistel põhjustel tagakiusamise esinemist mitte usuvabaduse selle elemendi põhjal, mida riivatakse, vaid asjaomasele isikule avaldatava surve laadi(36). Seega määrab selle, kas esineb tagakiusamine, kindlaks asjaomase isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus(37). Niisuguseid meetmeid ja karistusi, mis küündivad nõutud raskusastmeni selleks, et tagakiusamist või tagakiusamisohtu saaks tuvastada, saab võtta või võidakse võtta isegi asjaomase isiku puhul tema usutunnistuse väliste avalduste puudumisel, näiteks ainuüksi tema usku pööramise, oma päritoluriigi ametliku usu järgimisest keeldumise või tema kuuluvuse tõttu teatud usukogukonda(38).
44. Pealegi tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 10 lõikest 2 – mille kohaselt ei ole hindamisel, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, tähtis, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja –, et ei ole usu tõttu tagakiusamise kartusest ajendatud rahvusvahelise kaitse taotluse üle otsustamiseks nimetatud direktiivi artiklis 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise raames alati vaja hinnata taotleja usutunnistuse usutavust(39).
45. Tuleks meelde tuletada, et selle artikli kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine hõlmama taotluse individuaalset läbivaatamist, mille käigus võetakse arvesse eelkõige kõiki asjaomaseid fakte, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, taotleja esitatud asjaomaseid avaldusi ja dokumente ning taotleja individuaalset seisundit ja isiklikke asjaolusid(40). See hindamine toimub kahes etapis. Esimene etapp puudutab nende faktiliste asjaolude esitamist, mis võivad taotluse põhjendamisel olla tõendiks, samas kui teises etapis toimub nende tõendite õiguslik hindamine, mis seisneb otsustamises, kas käsitletavat juhtumit iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes on täidetud direktiivi 2011/95 artiklites 9 ja 10 või 15 sätestatud rahvusvahelise kaitse andmise tingimused. Esimese etapi raames, millesse nimelt kuuluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas, viies ja seitsmes eelotsuse küsimus, võivad liikmesriigid küll järeldada, et tavaliselt on taotleja kohus esitada kõik elemendid, mis on vajalikud tema taotluse põhjendamiseks, peab asjaomane liikmesriik siiski tegema taotlejaga koostööd, kui ta määrab kindlaks, millised tõendid on selle taotluse puhul asjasse puutuvad, vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 1(41).
46. Peale selle peavad pädevad asutused rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks vajaduse korral arvesse võtma ka selgitusi tõenduselementide puudumise kohta ja taotleja üldist usutavust. Lisaks ei vaja direktiivi 2011/95 artikli 4 alusel pädevate asutuste läbi viidud kontrolli raames, kui taotleja väidete aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, need aspektid kinnitamist, kui sama direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud(42).
47. Usulistel põhjustel tagakiusamise kartusel põhinevate rahvusvahelise kaitse taotluste puhul, mille läbivaatamine osutub sageli eriti keerukaks, tuleks nimelt lisaks taotleja individuaalsele staatusele ja isiklikule olukorrale arvesse võtta tema usulisi veendumusi ja nende omandamise asjaolusid, seda, kuidas ta oma usku mõistab ja selles elab (või tema usu puudumist), tema suhet selle usu õpetuslike, rituaalsete või ettekirjutuslike aspektidega, millesse ta ütleb, et ta kuulub, või millest kavatseb eemalduda; kas tal on oma usu edastamises eriline roll, näiteks õpetamise või proselütismi tõttu, ning vastastikust toimet usuliste tegurite ja identiteedi, etniliste(43) või sooliste tegurite vahel.
48. Kuigi elemendid, mida ma just nimetasin, võimaldavad anda viiteid sellele, mida tähendab usk rahvusvahelise kaitse taotleja jaoks, ja paremini mõista, kuidas tema usuvabaduse kasutamise piirangud tema päritoluriigis talle mõjuvad, on oluline rõhutada, et usulistel põhjustel tagakiusamise kartusel põhinevate rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel on küsimus, mida katab mõiste „usk“ (potentsiaalsete) tagakiusamise toimepanijate jaoks, fundamentaalse tähtsusega. Sellele küsimusele vastamine võimaldab kindlaks määrata, millist hoiakut võib oodata niisugustest toimepanijatest taotleja usutunnistuse või usulise identiteedi suhtes, nagu ka käitumise (või tegevusetuse(44)) suhtes, mis on selle väline avaldumine(45).
49. B. Fathi puhul on tema kurdi päritolu, asjaolu, et ta pööras ristiusku, ja selle usku pööramise tingimused, tema osalemine päritoluriigis keelatud kristliku telekanali saates, vahistamine ja ülekuulamine selle riigi ametivõimude poolt, tema ning tema ülestunnistused kinnipidamise ajal usku pööramise kohta kõik need elemendid, mida DAB oli kohustatud esimeses hindamisetapis arvesse võtma koos asjasse puutuvate taotleja päritoluriigi faktiliste asjaoludega vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 3 punktile a.
50. Esitatud kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata neljandale, viiendale ja seitsmendale eelotsuse küsimusele koos, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei pea oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, nagu see on määratletud direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis b. Nimelt ei pea taotleja tingimata näitama – või muidu jäetaks tema taotlus rahuldamata – avalikult selle usutunnistusega seotud või kohuseks tehtud tegude tegemist või sellega ühildumatutest tegudest hoidumist ja veel vähem tõendama dokumentaalsete tõendite varal selle kohta esitatud väidete olulisust.
D. Kuues eelotsuse küsimus
51. Kuuenda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas – ja sel juhul – millistel asjaoludel võivad taotleja päritoluriigis ette nähtud usuvabaduse piirangud, nagu proselütismi keeld või selle riigi ametliku usu vastaste tegude keeld, mis on selles riigis õigustatud avaliku korra kaitse eesmärgiga, olla direktiivi 2011/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 alusel, pidades silmas harta artiklit 10, tagakiusamisaktid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on samuti küsimus, kas ainuüksi sellest, et niisugused keeld on olemas, isegi kui need ei ole kehtestatud konkreetse religiooni kohta, piisab, et tegu on tagakiusamisega juhul, kui nende keeldude rikkumist karistatakse surmanuhtlusega.
52. Direktiivi 2011/95 artiklis 9 on määratletud, milliste asjaolude põhjal saab järeldada, et teo puhul on tegu tagakiusamisega Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses. Nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti a kohaselt peab see tegu „olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(46) artikli 15 lõike 2 alusel erandit“. Vastavalt artikli 9 lõike 2 punktidele b ja c võivad lõike 1 tähenduses tagakiusamisaktid esineda nimelt järgmiste aktide kujul: „õigus-, haldus-, politsei- ja/või kohtumeetmed, mis on olemuslikult diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil“, ja „süüdimõistmine või karistamine, mis on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv“.
53. Õigus usuvabadusele, mis on sätestatud harta artikli 10 lõikes 1,(47) vastab EIÕK artiklis 9 tagatud õigusele(48).
54. Nagu Euroopa Kohus 5. septembri 2012. aasta kohtuotsuse Y ja Z (C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518) punktis 57 märkis, on usuvabadus demokraatliku ühiskonna üks alustaladest ning see on ka põhiline inimõigus. Usuvabaduse riive võib olla nii raske, et selle võib samastada EIÕK artikli 15 lõikes 2 nimetatud juhtudega, millele on direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikes 1 näitena viidatud selleks, et teha kindlaks, eelkõige milliseid akte tuleb käsitada tagakiusamisena.
55. See ei tähenda siiski, nagu Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktides 58 ja 59 täpsustas, et harta artikli 10 lõikega 1 tagatud usuvabaduse mis tahes riive kujutab endast tagakiusamisakti, mis kohustab pädevaid ametiasutusi andma direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d tähenduses pagulasseisundi isikule, kelle suhtes kõnealune riive on aset leidnud, kuna on vaja, et esineks kõnealuse vabaduse „raske rikkumine”, mis riivab asjaomast isikut märkimisväärselt. Peale selle võib „[j]ärelikult […] õiguse usuvabadusele rikkumine olla direktiivi [2011/95] artikli 9 lõike 1 punkti a tähenduses tagakiusamine, kui varjupaiga taotlejat ähvardab tema päritoluriigis selle vabaduse teostamise tõttu tegelik oht, et mõni direktiivi artiklis 6 nimetatud isik süüdistab teda või kohtleb või karistab teda ebainimlikult või alandavalt“(49).
56. Euroopa Kohtu sedastatud ja eespool ära toodud põhimõtetest nähtub, et usulistel põhjustel tagakiusamise olemasolu sõltub ühelt poolt varjupaigataotleja usuvabaduse riive raskusest – riive peab kujutama selle vabaduse rikkumist – ja teiselt poolt nende aktide raskusest, mis ähvardavad taotlejat selle usuvabaduse kasutamise tõttu tema päritoluriigis, kusjuures need kaks aspekti on üksteisest sõltumatud(50).
57. Niisuguses kontekstis ei luba asjaolu, et usuvabadusele taotleja päritoluriigis seatud piirangud, nagu ka niisuguste piirangutega seotud keeldude rikkumise eest ette nähtud karistused, on õigustatud selles riigis avaliku korra, julgeoleku, rahvatervise või moraali hoidmise nõudega, automaatselt välistada direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses tagakiusamise olemasolu, mida tuleb eristada niisuguse eesmärgi õiguspärasest taotlemisest(51).
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et piirangud usuvabadusele avaliku korra või julgeoleku kaitseks või veel teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks on mõne liikmesriigi õiguses vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 lubatavad(52). Tal tekib küsimus, kas – võttes arvesse Euroopa Kohtu tehtud täpsustust 7. novembri 2013. aasta kohtuotsuse X jt (C‑199/12‑C‑201/12, EU:C:2013:720) punktis 66 mõiste „seksuaalne sättumus“ kohta(53) – teod, mis kujutavad liikmesriikide riigisiseses õiguses süütegusid, võivad kuuluda mõiste „usk“ sisse liidu õiguse tähenduses ja kas niisuguste tegude represseeriv karistamine taotleja päritoluriigis võib kujutada tagakiusamist direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses.
59. Kui tuleks analoogia alusel sellega, mida Euroopa Kohus kinnitas 7. novembri 2013. aasta kohtuotsuse X jt (C‑199/12‑C‑201/12, EU:C:2013:720) punktis 66, asuda seisukohale, et mõiste „usk“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses ei hõlma põhimõtteliselt liikmesriikide riigisisese õiguse kohaselt kriminaalseks peetavaid tegusid, siis seevastu asjaolu, et selles õiguses võidakse ette näha piiranguid usuvabaduse teostamisele, keelates teatud käitumisi ja karistades nende keeldude rikkumist karistustega, mis on karistusõiguslikku laadi või koguni vangistus(54), ei võimalda teha ühtegi lõplikku järeldust mõiste „tagakiusamisaktid“ tõlgendamise ja kohaldamise kohta direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses ega luba nimelt kuidagi selle mõiste piiridest automaatselt välja jätta samade süütegude represseerivat karistamist taotleja päritoluriigis. Ühelt poolt nimelt võivad käitumised, mis võivad olla keelatud, ja sellest tingitud usuvabaduse riived, olenevalt igas õiguskorras määratletud mõistetest, mida süüteo koosseisu kindlaksmääramisel arvesse võetakse, nagu ka nende keeldudega taotletavate eesmärkide puhul niisugustest mõistetest nagu „avalik kord“, „avalik julgeolek“ või „moraal“, radikaalselt erineda(55). Teiselt poolt ja põhimõttelisemalt ei võiks igal juhul tähelepanuta jätta niisuguste süütegude toimepanemisega seotud represseeriva karistamise raskusastet, nagu ka ette nähtud ja konkreetselt kohaldatavate karistuste võimalikku ebaproportsionaalsust või diskrimineerivust.
60. Mis puutub küsimusse, kas ainuüksi asjaolu, et varjupaigataotleja päritoluriigi õiguses on usuvabaduse teostamisega seotud käitumine – nagu usku pööramine, usu avalikult väljanäitamine, avalikult või eraviisiliselt usutseremooniatel osalemine, usuõpetus või proselütism – kriminaliseeritud ja karistatav kinnipidamisega või koguni surmanuhtlusega, on iseenesest piisav selleks, et otsustada, et on tegu tagakiusamisega direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, siis leian, et vastus sellele küsimusele sõltub peamiselt sellest, mil määral niisuguseid karistusi tegelikult rakendatakse.
61. Nii on asjades, milles seatakse kahtluse alla usuvabaduse teostamisega seotud tegude kriminaalkorras karistamine, esmatähtis, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavatel ametivõimudel oleks peale taotleja ütluste ja dokumentide, mida ta võib esitada, võimalikult täielik usaldusväärsetest allikatest pärinev ajakohastatud teave selle kohta, kuidas niisuguste tegude eest ette nähtud karistusi taotleja päritoluriigis konkreetselt rakendatakse, et tuvastada taotleja isiklikku olukorda ja kõiki teda puudutavaid asjaolusid arvesse võttes taotlejat ähvardav oht, et talle kohaldatakse niisuguseid karistusi(56).
62. Lõpetuseks tuletan meelde, et EIK tegi hiljuti kolmel korral otsuse kohtuasjades, milles vaidlustati ristiusku pööranud Iraani kodanike esitatud varjupaigataotluste rahuldamata jätmine. 23. märtsi 2016. aasta kohtuotsuses F.G. vs Rootsi järeldas EIK suurkoda, et „kui kaebaja saadetaks ilma tema usku pööramise tagajärgede ex nunc hindamiseta Rootsi ametivõimude poolt tagasi Iraani, oleks see [EIÕK] artiklite 2 ja 3 rikkumine“(57). 5. juuli 2016. aasta kohtuotsuses T.M. ja Y.A. vs Madalmaade Kuningriik(58) seevastu jättis EIK kaebajate nõude ilmselgelt põhjendamatuna rahuldamata, leides, et ei olnud andmeid, mis võimaldaksid seada kahtluse alla Madalmaade ametivõimude hinnangut, et kaebajate jutt nende väidetava usku pööramise kohta ei olnud usutav. Lõpuks 19. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses A. vs Šveits välistas EIK samuti EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumise, leides, et Šveitsi ametivõimude hinnang, et usku pööranud isikutel, kes ei olnud Iraani ametivõimudele juba teada, sealhulgas muude tegude pärast kui nende usku pööramine, ja kes kavatsesid oma usku praktiseerida diskreetselt, ei olnud nende õigusnormide vastase kohtlemise ohtu, ei olnud ebaadekvaatne(59). Selleks eristas see kohus tema menetlusse esitatud kohtuasja nendest, milles oli tehtud Euroopa Kohtu 5. septembri 2012. aasta otsus Y ja Z (C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518)(60).
63. Kohtuasja kohta, milles tehti viimane eespool nimetatud EIK otsus, tuleks teha kaks märkust. Esiteks oli selles kohtuasjas kaebaja (nagu kaebaja kohtuasjas, milles tehti EIK 23. märtsi 2016. aasta otsus F.G. vs Rootsi CE:ECHR:2016:0323JUD004361111)) usku pööranud pärast Iraanist lahkumist. Tema varjupaigataotlus oli seega esitatud „kohapeal“ ilmnenud rahvusvahelise kaitse vajadusest vastavalt direktiivi 2011/95 artiklile 5. Ent, nagu EIK selles kohtuotsuses rõhutas, viidates juhtpõhimõtetele usul põhinevate varjupaigataotluste kohta, kui varjupaigataotleja toob põhjenduseks usku pööramise „kohapeal“, on eriliselt põhjust muretseda usutavuse pärast ning asjaolusid ja usku pööramist on vaja rangelt ja põhjalikult uurida(61). Peale selle, nagu EIK samuti märkis, kalduvad seda tüüpi kohtuasjades potentsiaalsed tagakiusamise toimepanijad omistama vähem tähtsust usku pööramistele kohapeal, arvestades et need on sageli „oportunistlikud“(62). Põhikohtuasjas seevastu toimus B. Fathi usku pööramine väidetavalt siis, kui ta oli veel Iraanis, ja tema ütluste kohaselt olid Iraani ametivõimud sellest teadlikud(63). Neid kahte elementi tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta taotlejat päritoluriiki tagasipöördumisel ähvardavate tagajärgede hindamisel. Teiseks tuleb minu arvates olla eriti ettevaatlik, kui pädev asutus võtab tegeliku tagakiusamisaktide ohu suuruse hindamisel arvesse võimalust, et taotleja võib oma riiki tagasi pöördunult otsustada „praktiseerida oma usku diskreetselt“. Sellega seoses tuletan meelde, et Euroopa Kohus täpsustas 5. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Y ja Z (C‑71/11 ja C‑99/11, EU:C:2012:518) punktis 79, et asjaolu, et asjaomane isik „võib ohtu vältida, kui ta loobub teatud usuliste toimingute tegemisest, ei ole üldjuhul oluline“. Usulist veendumust, identiteeti või eluviisi, mis on mõiste „usk“ elemendid Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A ja seega direktiivi 2011/95 artikli 10 tähenduses, tuleb pidada inimese identiteedi nii fundamentaalseks osaks, et keegi ei tohi olla sunnitud neid varjama, muutma või neist loobuma, et pääseda tagakiusamisest.(64)
64. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kuuendale eelotsuse küsimusele, et see, kas esineb usulistel põhjustel põhinev tagakiusamine direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, sõltub ühelt poolt varjupaigataotleja usuvabaduse riive raskusest ja teiselt poolt nende aktide raskusastmest, mis ähvardavad seda taotlejat selle vabaduse teostamise tõttu tema päritoluriigis. Asjaolu, et taotleja päritoluriigis usuvabadusele kehtestatud piirangud, nagu ka niisuguste piirangutega seotud keeldude rikkumise eest ette nähtud karistused, on õigustatud selles riigis avaliku korra, julgeoleku, rahvatervise või moraali hoidmise nõudega, ei luba direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses tagakiusamise esinemist automaatselt välistada. Asjaolust, et varjupaigataotleja päritoluriigi õiguses karistatakse usuvabaduse teostamisega seotud käitumist, nagu usku pööramine või usuline proselütism, karistustega, mis on ebaproportsionaalsed või diskrimineerivad, või koguni surmanuhtlusega, piisab selleks, et otsustada, et esineb tagakiusamine direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, kui ilmneb, et niisuguseid karistusi rakendatakse tegelikult ja et taotlejal on tõendatud oht, et sellesse riiki tagasipöördumisel need talle määratakse.
III. Ettepanek
65. Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia halduskohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kes vaatab talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse sisuliselt läbi, ei ole kohustatud võtma eelnevalt vastu formaalset otsust, millega ta tunnistab oma vastutust määruse nr 604/2013 alusel niisuguse läbivaatamise eest. See liikmesriik peab siiski selle määruse artikli 4 lõike 1 ajel taotlejat selle artikli lõikes 2 ette nähtud korras teavitama asjaolust, et tema taotluse vaatavad läbi selle liikmesriigi pädevad ametivõimud, ning ka põhjustest, miks ta pidas selle määruse alusel vastutavaks ennast.
2. Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus liikmesriik, kes vaatas talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse määruse nr 604/2013 artikli 2 punkti b tähenduses läbi, ei ole teinud sõnaselget otsust oma vastutuse kohta selle määruse alusel taotluse üle otsustamise eest ja kus sellest tulenevalt see liikmesriik ei kohaldanud sama määruse artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kaalutlusõigust, ei ole liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus nimetatud taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, kohustatud omal algatusel kontrollima, kas nimetatud määrus on taotlejale kohaldatav.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 10 lõike 1 punkti b ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kes toob oma taotluse põhjenduseks usulistel põhjustel tagakiusamise ohu, ei pea oma väidete tõenduseks oma usutunnistuse kohta andma ütlusi või esitama dokumente kõikide mõiste „usk“ elementide kohta, nagu see on määratletud direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis b. Nimelt ei pea taotleja tingimata näitama – või muidu jäetaks tema taotlus rahuldamata – avalikult selle usutunnistusega seotud või kohuseks tehtud tegude tegemist või sellega ühildumatutest tegudest hoidumist ega tõendama dokumentaalsete tõendite varal selle kohta esitatud väidete olulisust.
4. See, kas esineb usulistel põhjustel põhinev tagakiusamine direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, sõltub ühelt poolt varjupaigataotleja usuvabaduse riive raskusest ja teiselt poolt nende aktide raskusastmest, mis ähvardavad taotlejat selle vabaduse teostamise tõttu tema päritoluriigis. Asjaolu, et taotleja päritoluriigis usuvabadusele kehtestatud piirangud, nagu ka niisuguste piirangutega seotud keeldude rikkumise eest ette nähtud karistused, on õigustatud selles riigis avaliku korra, julgeoleku, rahvatervise või moraali hoidmise nõudega, ei luba direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses tagakiusamise esinemist automaatselt välistada. Asjaolust, et varjupaigataotleja päritoluriigi õiguses karistatakse usuvabaduse teostamisega seotud käitumist, nagu usku pööramine või usuline proselütism, karistustega, mis on ebaproportsionaalsed või diskrimineerivad, või koguni surmanuhtlusega, piisab selleks, et otsustada, et esineb tagakiusamine direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, kui ilmneb, et niisuguseid karistusi rakendatakse tegelikult ja et taotlejal on tõendatud oht, et sellesse riiki tagasipöördumisel need talle määratakse.