EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
23. aprill 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Määrus (EÜ) nr 1/2005 – Loomade kaitse vedamise ajal – Pikk teekond liikmesriigist kolmandasse riiki – Artikli 14 lõige 1 – Enne pikka teekonda täidetava teekonnalehe kontrollimine lähtekoha pädeva ametiasutuse poolt – Selle sätte kohaldamine väljaspool Euroopa Liidu territooriumi kulgeva teekonnaosa suhtes – Nimetatud määruses kehtestatud eeskirjade kohaldatavus selle teekonnaosa suhtes
Kohtuasjas C‑424/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bayerischer Verwaltungsgerichtshof’i (Saksamaa) 2. juuli 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. juulil 2013, menetluses
Zuchtvieh-Export GmbH
versus
Stadt Kempten,
menetluses osales:
Landesanwaltschaft Bayern,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud C. Vajda, A. Rosas, E. Juhász ja D. Šváby (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik I. Illéssy,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Zuchtvieh-Export GmbH, esindajad: Rechtsanwalt C. Winterhoff ja Rechtsanwalt A. Wolowski,
– Stadt Kempten, esindaja: N. Briechle,
– Landesanwaltschaft Bayern, esindaja: R. Käß,
– Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja V. Čepaitė,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Erlbacher, H. Kranenborg ja B. Eggers,
olles 11. septembri 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97 (ELT 2005, L 3, lk 1, ja parandus ELT 2011, L 336, lk 86).
2 Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on ühelt poolt Zuchtvieh-Export GmbH (edaspidi „Zuchtvieh-Export”) ja teiselt poolt Stadt Kempten ning ese Stadt Kempteni kui lähtekoha pädeva ametiasutuse otsus, millega viimati nimetatu keeldus vormistamast teatava veisepartii maanteevedu Kemptenist (Saksamaa) Andijoni (Usbekistan).
Õiguslik raamistik
3 Määrus nr 1/2005 sisaldab muu hulgas järgmisi põhjendusi:
„(1) [EÜ] [a]sutamislepingule lisatud protokollis loomade kaitse ja heaolu kohta nõutakse, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid põllumajandus- ja transpordipoliitika kavandamisel ja rakendamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele.
[...]
(5) Loomade kaitse huvides tuleb loomade, kaasa arvatud tapaloomade, pikki teekondi võimalikult piirata.
[...]
(11) Käesoleva määruse järjekindla ja tõhusa kohaldamise tagamiseks kogu ühenduse territooriumil põhiprintsiibi valguses, mille kohaselt loomi ei tohi vedada viisil, mis tõenäoliselt põhjustab neile vigastusi või tarbetuid kannatusi, on asjakohane kehtestada üksikasjalikud sätted eriomaste vajaduste kohta, mis tekivad seoses eri liiki vedudega. Selliseid üksikasjalikke sätteid tuleb tõlgendada ja kohaldada vastavalt eelnimetatud põhimõttele ja neid tuleb õigeaegselt ajakohastada, kui ilmneb – eelkõige uute teaduslike avastuste valguses –, et need teatud looma- või veoliikide puhul ei taga enam eelnimetatud põhimõtte järgmist.
[...]”.
4 Määruse nr 1/2005 artiklis 1, mis defineerib määruse reguleerimisala, on sätestatud:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse selgroogsete elusloomade vedamisele ühenduse piires, kaasa arvatud ühenduse tolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiide eriomased kontrollid, mida peavad teostama ametiisikud.
2. Järgneva suhtes kohaldatakse ainult artikleid 3 ja 27:
a) loomade vedamine talupidajate poolt, kes kasutavad neile kuuluvaid põllutöömasinaid või veovahendeid teatavat liiki loomade veoks geograafiliste tingimuste tõttu seoses hooajalise rändkarjatamisega;
b) talupidajate oma loomade vedamine neile endile kuuluvate veovahenditega kõige enam 50 km kaugusele loomade pidamise kohast.
[...]”.
5 Määruse artikkel 2 sisaldab muu hulgas järgmisi definitsioone:
„[...]
d) piiripunkt – kontrollpunkt, mis on määratud ja kinnitatud vastavalt [nõukogu 15. juuli 1991. aasta] direktiivi 91/496/EMÜ[, millega nähakse ette ühendusse kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli korraldamise põhimõtted ning muudetakse direktiive 89/662/EMÜ, 90/425/EMÜ ja 90/675/EMÜ (EÜT L 268, lk 56; ELT eriväljaanne 03/12, lk 58)] artiklile 6 kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli tegemiseks ühenduse piiril;
[...]
f) pädev asutus – liikmesriigi keskasutus, mis on pädev läbi viima veterinaarkontrolli, või keskasutuse poolt selleks volitatud muu asutus;
[...]
h) kontrollpunkt – [nõukogu 25. juuni 1997. aasta] määruses (EÜ) nr 1255/97 [ühenduse kriteeriumide kohta peatuspaikadele ja direktiivi 91/628/EMÜ lisas osutatud teekonnaplaanide muutmise kohta (EÜT L 174, lk 1; ELT eriväljaanne 03/21, lk 174)] nimetatud kontrollpunktid;
i) väljumispunkt – piiripunkt või liikmesriigi poolt määratud muu koht, kus loomad lahkuvad ühenduse tolliterritooriumilt;
j) teekond – kogu veotoiming lähtekohast sihtkohani, kaasa arvatud mahalaadimine, majutamine ja pealelaadimine teekonna vahepeatustes;
[...]
m) pikk teekond – teekond, mis kestab kauem kui kaheksa tundi, alustades partii esimese looma liigutamisest;
[...]
s) sihtkoht – koht, kus loom veovahendilt maha laaditakse ja:
i) majutatakse vähemalt 48 tundi enne lahkumist või
ii) tapetakse;
t) puhke- või ümberlaadimiskoht – peatus teekonnal, mis ei ole sihtkoht, kaasa arvatud koht, kus loomad vahetavad veovahendit, koos laadimisega või ilma;
[...]
w) vedu – loomade liikumine, mida teostatakse ühe või enama veovahendiga ja sellega seonduvad toimingud, kaasa arvatud peale- ja mahalaadimine, ümberlaadimine ja puhkepausid, kuni loomade mahalaadimine sihtkohas on lõpetatud;
[...]”.
6 Määruse nr 1/2005 artiklis 3 „Loomade vedamise üldtingimused” on sätestatud:
„Loomi ei ole lubatud vedada ega lasta vedada viisil, mis võib neile tõenäoliselt põhjustada vigastusi või tarbetuid kannatusi.
Lisaks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
a) eelnevalt peavad olema tehtud kõik vajalikud korraldused teekonna lühendamiseks ja teekonna vältel loomade vajaduste rahuldamiseks;
b) loomad peavad olema veovalmis;
c) veovahendite konstruktsioon, ehitus, korrashoid ja käitus peavad vältima loomade vigastumist ja kannatusi ning tagama nende ohutuse;
[...]
e) loomi hooldav personal omab asjakohast väljaõpet ja oskusi ning ei kasuta oma ülesannete täitmisel vägivalda ega muid tarbetut hirmu, vigastusi või kannatusi põhjustavaid meetodeid;
f) loomad veetakse sihtkohta viivitamata ning loomade heaolu tingimusi kontrollitakse regulaarselt ja tagatakse nende püsimine;
g) loomadel on piisavalt põrandapinda ja ruum on piisavalt kõrge, arvestades loomade suurust ja kavandatavat teekonda;
h) sobivate ajavahemike tagant antakse loomadele nende liigist sõltuvalt piisava kvaliteediga ja piisavas koguses juua ja süüa ning võimaldatakse neile puhkust.”
7 Määruse nr 1/2005 artiklis 5 „Kohustused loomade veo planeerimisel” on sätestatud:
„[...]
3. Korraldaja tagab iga teekonna puhul, et:
a) loomade heaolu ei vähendata teekonna eri osade puuduliku kooskõlastamise tõttu, arvestatakse ilmastikutingimustega, ja [...]
[...]
4. Liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste pikkade teekondade korral koduhobuslaste, kes ei ole registreeritud hobuslased, koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade [edaspidi „asjaomased loomad”] vedamisel peavad vedajad ja korraldajad täitma II lisas toodud teekonnalehe tingimusi.”
8 Määruse artikli 6 lõigetes 3 ja 4 on ette nähtud:
„3. Vedajad veavad loomi vastavalt I lisas toodud tehnilistele eeskirjadele.
4. Vedajad teevad loomade hooldamise ülesandeks personalile, kes on saanud väljaõppe I ja II lisa asjakohaste sätete kohta.”
9 Määruse nr 1/2005 artikli 8 lõikes 2 on ette nähtud:
„Loomapidajad kontrollivad kõiki ümberlaadimiskohta või sihtkohta saabuvaid loomi ja määravad kindlaks, kas loomad on või on olnud pikal teekonnal liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. [Asjaomaste loomade] pika teekonna korral järgivad loomapidajad II lisas nimetatud teekonnalehele sätestatud nõudeid.”
10 Selle määruse artikkel 14 kannab pealkirja „Teekonnalehega seotud kontroll ja muud meetmed, mida pädev asutus teeb enne pikki teekondi”. Selle lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Pikkade teekondade puhul liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel [asjaomaste loomade] vedamisel lähtekoha pädev asutus:
a) viib läbi nõuetekohased kontrollid veendumaks, et:
i) teekonnalehel näidatud vedajatel on kehtivad vedaja load, pika teekonna veovahendi vastavussertifikaat ning autojuhi ja saatjate kehtivad pädevustunnistused;
ii) korraldaja esitatud teekonnaleht on realistlik ja näitab vastavust käesolevale määrusele;
b) kui punktis a ette nähtud kontrollide tulemus ei ole rahuldav, nõuab korraldajalt kavandatud pika teekonna korralduse muutmist selliselt, et see vastab käesoleva määruse nõuetele;
c) kui punktis a nimetatud kontrollide tulemus on rahuldav, tembeldab pädev asutus teekonnalehe;
d) saadab niipea kui võimalik teekonnalehel näidatud kavandatud pikkade teekondade andmed sihtkoha, väljumispunkti või kontrollpunkti pädevale asutusele [nõukogu 26. juuni 1990. aasta] direktiivi 90/425/EMÜ[, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle (EÜT L 224, lk 29; ELT eriväljaanne 03/10, lk 138)] artiklis 20 osutatud teabevahetussüsteemi kaudu.”
11 Nimetatud määruse artikli 15 lõikes 2 on sätestatud:
„Pikkade teekondade korral liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel viiakse enne laadimist lähtekohas osana looma tervise kontrollist läbi I lisa I peatükis osutatud loomade veovalmiduse kontroll, mis toimub kooskõlas ühenduse veterinaarõigusaktidega ja neis ette nähtud aja jooksul.”
12 Määruse nr 1/2005 artikkel 21 käsitleb „[k]ontroll[e] väljumispunktides ja piiripunktides”. See on sõnastatud järgmiselt:
„1. [...] [L]iikmesriigi riiklikud veterinaararstid [kontrollivad väljumispunktides või piiripunktides] loomade veo vastavust käesoleva määruse nõuetele, eriti kas:
a) vedajad on esitanud […] kehtiva sertifikaadi;
b) maanteesõidukite juhid, kes veavad [asjaomaseid loomi] või kodulinde, ja nende saatjad on esitanud [...] kehtiva pädevustunnistuse;
c) loomad on valmis teekonda jätkama;
d) veovahend, millega loomad peavad teekonda jätkama, vastab I lisa II peatüki ja vajadusel VI peatüki nõuetele;
e) ekspordi puhul on vedajad esitanud tõendid, et teekond lähtekohast esimese mahalaadimise kohani lõpliku sihtkoha riigis vastab asjaomastes kolmandates riikides kohaldatavate, V lisas nimetatud rahvusvaheliste lepingute nõuetele;
f) kas [asjaomaseid loomi] on veetud või tuleb vedada pikal teekonnal.
2. [Asjaomaste loomade] pikkade teekondade korral viib väljumispunkti ja piiripunkti riiklik veterinaararst läbi ja registreerib II lisa 3. osas [mainitud] teekonnalehe „Sihtkoht” loetletud kontrollid. Selliste kontrollide ja lõikes 1 nimetatud läbiviidud kontrollide registreeritud andmeid säilitab pädev asutus vähemalt kolm aastat kontrolli kuupäevast [...].
3. Kui pädev asutus leiab, et loomad ei ole teekonna lõpuleviimiseks veovalmis, laaditakse nad maha, joodetakse, söödetakse ja lastakse puhata.”
13 Määruse nr 1/2005 I lisa V peatükk sisaldab sätteid jootmise ja söötmise ajavahemike, teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta. Mainitud peatüki punkti 1.4 alapunkti d ja punkti 1.5 kohaselt tuleb veistele nende maanteesõidukiga vedamise korral pärast 14‑tunnist teekonda anda vähemalt ühetunnine puhkeaeg, mis on piisav selleks, et anda neile eelkõige vedelikku ja vajaduse korral sööta; pärast sellist puhkeaega võib neid vedada veel 14 tundi, mille järel tuleb loomad maha laadida, sööta ja joota ning lasta neil puhata vähemalt 24 tundi.
14 Selle määruse II lisa sätestab nõuded teekonnalehele, mille vedajad ja korraldajad peavad esitama vastavalt määruse artikli 5 lõikele 4 juhtudel, kui vedu hõlmab asjaomaste loomade pikka teekonda liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Teekonnaleht koosneb viiest osast, kuhu kantakse järgmised andmed: planeerimine, lähtekoht, sihtkoht, vedaja avaldus, kus esitatakse andmed esiteks tegeliku teekonna puhke-, ümberlaadimis- ja väljumiskohtade ning teiseks teekonna kestel viga saanud või surnud loomade kohta, ja aruanne võimalike kõrvalekaldumiste kohta. See lisa sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:
„[...]
3. Korraldaja:
[...]
b) tagab, et lähtekoha pädev asutus saab vähemalt kaks tööpäeva enne lahkumist nõuetekohaselt täidetud, välja arvatud veterinaarsertifikaadi numbrite osa, teekonnalehe 1. osa allkirjastatud koopia nimetatud asutuse määratud viisil;
c) täidab kõik pädeva asutuse juhised vastavalt artikli 14 lõike 1 punktile a;
d) tagab, et teekonnaleht oleks tembeldatud vastavalt artikli 14 lõike 1 nõuetele;
e) tagab, et teekonnaleht on loomadega kaasas teekonnal kuni sihtkohani või ekspordil kolmandasse riiki vähemalt kuni väljumispunktini.
4. Lähtekoha loomapidajad, ja kui sihtkoht asub ühenduse territooriumil, sihtkoha loomapidajad täidavad ja kirjutavad alla teekonnalehe vastavad osad. Nad teavitavad pädevat asutust kõigist kahtlustest seoses käesoleva määruse täitmisega niipea kui võimalik, kasutades 5. osa näidise vormi.
[...]
7. Loomade eksportimisel kolmandasse riiki annavad vedajad teekonnalehe väljumispunkti riiklikule veterinaararstile.
Elusloomade eksportimisel eksporditoetustega ei ole teekonnalehe 3. osa nõutav, kui põllumajandusõigusaktid nõuavad aruande esitamist.
8. Teekonnalehe 3. osas osutatud vedaja hoiab alles:
a) täidetud teekonnalehe ühe eksemplari;
[...]
[...] osutatud dokumendid kuuluvad esitamisele pädevale asutusele, mis on andnud vedajale loa, ja nõudmisel lähtekoha pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast selle täitmist ning vedaja säilitab neid vähemalt kolm aastat kontrollimise kuupäevast.
Punktis a osutatud dokumendid tagastatakse lähtekoha pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast teekonna lõpetamist, juhul kui ei kasutata artikli 6 lõikes 9 osutatud [navigatsiooni]süsteeme. [...]”
15 Määruse nr 1/2005 II lisa liites on ära toodud teekonnalehe eri osade näidised. Esimene neist osadest, „Planeerimine”, sisaldab hulka rubriike, sh teekonna kogukestuse kohta (rubriik 2), lähtekoha, -riigi, -kuupäeva ja -kellaaja kohta (rubriigid 3.1–3.3), sihtkoha ja -riigi ning saabumise kuupäeva ja kellaaja kohta (rubriigid 4.1–4.3), loomade liigi ja arvu kohta (rubriigid 5.1 ja 5.2), partii hinnangulise kogukaalu ja partii jaoks ette nähtud koguruumi kohta (rubriigid 5.4 ja 5.5), puhkepunktide nimekirja, sinna saabumise aja ja puhkeaja kestuse kohta (rubriigid 6.1–6.3) ning korraldaja kinnitust, mille kohaselt on ta vastavalt määruse nr 1/2005 sätetele teinud asjakohased korraldused, et tagada loomade heaolu kogu vedamise ajal.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Zuchtvieh-Export oli valmistanud ette kaks veoautot eesmärgiga vedada 62 veist Kemptenist läbi Poola, Valgevene, Venemaa ja Kasahstani Andijoni, läbides kokku umbkaudu 7000 km. Vedu pidi toimuma 23. aprillist kuni 2. maini 2012. Tegemist oli ekspordiga ilma eksporditoetust taotlemata.
17 Koos tollivormistuse taotlusega esitatud teekonnalehe 1. osa punktis 6 oli asjassepuutuvates kolmandates riikides kulgeva teekonnaosa puhke- ja ümberlaadimispunktidena märgitud üksnes Brest (Valgevene) ja Karagandõ (Kasahstan); kummaski neist oli kavas 24‑tunnine puhkepaus ning nendevahelise kavandatud teekonna kestus oleks olnud 146 tundi. Eelotsusetaotlusest nähtub, et nende kahe punkti vahelisel teekonnal oli planeeritud teha peatusi, mil loomi söödetakse ja joodetakse, kuid veokitest maha siiski ei laadita. Teekonna lõpuosa Karagandõst Andijoni pidi eeldatavalt vältama veel 29 tundi.
18 Stadt Kempten keeldus 30. jaanuari 2012. aasta otsusega selle veisepartii veo vormistamisest, nõudes teekonna korralduse muutmist nii, et määruses nr 1/2005 toodud nõuetest peetakse kinni ka asjassepuutuvate kolmandate riikide territooriumil, st Brestist Andijoni kulgeva teekonna puhul, kuna teekonnalehe 1. osas planeerimise kohta esitatud andmed seda ei kinnitanud.
19 Lisaks esialgse õiguskaitse taotlusele, mis jäeti rahuldamata, esitas Zuchtvieh-Export Stadt Kempteni asjaomase otsuse vaidlustamiseks sisulise kaebuse, mis on hetkel Bayerischer Verwaltungsgerichtshofis (Baieri kõrgeim halduskohus) apellatsiooniastmes läbivaatamisel. Zuchtvieh-Export palub selles kaebuses tunnistada kõnealune otsus ebaseaduslikuks ning teha Stadt Kemptenile korraldus vormistada asjaomase veisepartii vedu.
20 Põhikohtuasja keskne küsimus seisneb selles, kas niisuguse pika teekonna korral, mis algab Euroopa Liidu territooriumil, kuid lõpeb väljaspool seda, on määrus nr 1/2005 kohaldatav ka selle teekonnaosa suhtes, mis kulgeb ühe või mitme kolmanda riigi territooriumil. Nimetatud küsimus tekib peamiselt seoses sellega, kas tuginedes veo planeerimise andmetele, mis on ära näidatud määruse nr 1/2005 artiklis 14 ette nähtud kontrolli raames talle esitatud teekonnalehe 1. osas, kiidab lähtekoha pädev ametiasutus veo heaks või keeldub heakskiitu andmast.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 1/2005 sätted tervikuna toetavad seisukohta, et sellisel juhul võib lähtekoha pädev ametiasutus teekonnalehte tembeldades veo heaks kiita üksnes siis, kui on ilmne, et määruse sätteid on järgitud ka väljaspool liidu territooriumi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib seoses sellega kõnealuse määruse artikleid 1, 3, 5 ja artikli 21 lõike 1 punkti e, kuid viitab eelkõige määruse II lisa liitele, milles sisalduvad teekonnalehe eri osade näidised, ja eeskätt teekonnalehe 1. osale, mis käsitleb teekonna planeerimist.
22 Nimetatud kohus viitab esiteks kõnealuse 1. osa rubriikidele 2–4 (mis käsitlevad teekonna eeldatavat kogukestust, lähtekohta ja -kellaaega, sihtkohta ja saabumise kellaaega), mis koostoimes määruse nr 1/2005 artikli 2 punktis j sisalduva mõiste „teekond” definitsiooniga näitavad, et andmed tuleb esitada kogu teekonna kohta.
23 Teiseks tõstab eelotsusetaotluse esitanud kohus esile 1. osa rubriigi 7 avaldust, et korraldaja on „vastavalt määruse [nr 1/2005] sätetele teinud asjakohased korraldused, et tagada loomade heaolu kogu vedamise ajal”.
24 Nimetatud kohus rõhutab ka seda, et isegi kui tegemist on ekspordiga ja vedaja peab andma teekonnalehe väljumispunkti riiklikule veterinaararstile, nagu on ette nähtud määruse nr 1/2005 II lisa punktis 7, peab vedaja selle lisa punkti 8 kohaselt hoidma alles ühe eksemplari ning tagastama selle lähtekoha pädevale asutusele.
25 Juhul kui tuginetaks väitele, et sellist vedu saab heaks kiita üksnes siis, kui teekonnalehest nähtub, et määruse nr 1/2005 sätteid on järgitud ka väljaspool liidu territooriumi kulgeva teekonnaosa suhtes, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et veo korraldaja ei saa piirduda pelgalt avaldusega, et järgitakse asjaomastes kolmandates riikides kehtivaid eeskirju ja vajaduse korral neis riikides kohaldatavaid rahvusvahelisi konventsioone. See peaks kajastuma ka teekonnalehele tehtud kannetes. Käesoleval juhul aga ei ole see nii, sest põhikohtuasjas kõne all oleva teekonnalehe 1. osa ei sisalda mingeid realistlikke andmeid, nagu seda väljendit tuleks mõista määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses, kuna selles ei ole nimetatud ühtegi puhkamiskohta teekonnal Brestist Karagandõsse ning Karagandõst teekonna lõpp-punkti Andijoni. Pealegi jätaks lähtekoha pädeva asutuse tempel mulje, et kogu teekonna korraldus on kuni sihtkohani heaks kiidetud, mis on ebaotstarbekas ka kolmandate riikide ametiasutusi silmas pidades.
26 Vastupidise, Zuchtvieh-Exporti toetatud teesi kohaselt hõlmab määruse nr 1/2005 artiklis 14 ette nähtud kontrolli käigus planeeritud teekonnale antav heakskiit ainult seda teekonnaosa, mille suhtes see määrus territoriaalselt (ratione loci) kohaldamisele kuulub. Mitmest nimetatud määruse sättest, sealhulgas artikli 21 lõike 1 punktist e, mis käsitleb väljumis- ja piiripunktides läbiviidavaid kontrolle, nähtub, et määrusega kehtestatud kord ei kuulu kohaldamisele väljaspool liidu piire.
27 Zuchtvieh-Export väidab lisaks, et määruses nr 1/2005 kehtestatud eeskirjade, eeskätt I lisa V peatüki, mis käsitleb jootmise ja söötmise intervalle, teekonna kestust ja puhkeaegu, kohaldatavus väljaspool liidu territooriumi on ebarealistlik ja problemaatiline. Kolmandates riikides on nimelt väga vähe hügieeniliselt ja tehniliselt nõuetele vastavaid lautu, kus transporditavad loomad puhkamiseks maha laadida, mistõttu on vigastuste tekke ja nakkushaiguste leviku oht suur. Õigupoolest on kõnesoleva määrusega kehtestatud normid lahutamatult seotud liidu territooriumil loomade vedamiseks ette nähtud taristute kvaliteediga, nagu liidus sisse seatud kontrollpunktid – mis on mõeldud puhkamise kohana –, millele kõnesoleva määruse artikkel 36 näeb ette nii tehnilised kui ka sanitaarnõuded.
28 Seda, et määruse nr 1/2005 eeskirjad ei ole sisulisest vaatepunktist kõigil juhtudel ilmtingimata kohaldatavad, näitab pealegi ka selle määruse artikli 30 lõige 6, kus on ette nähtud, et pikkade teekondade puhul võib kehtivatest nõuetest teha erandeid, võtmaks arvesse teatavate piirkondade kaugust liidu territooriumi maismaaosast.
29 Samuti järeldub 1. osa rubriigis 6 toodud teekonnalehe näidise pealkirjast „Eeldatavate puhke-, ümberlaadimis- ja väljumispunktide loetelu”, et veo korraldaja ei ole kohustatud nimetama kõiki puhkamiskohti. Pealegi ei võimalda geograafilised tingimused alati ette näha, kus puhkamiseks peatutakse.
30 Lisaks võivad nimetatud nõuded olla vastuolus asjassepuutuvates kolmandates riikides, näiteks Vene Föderatsioonis kehtivate eeskirjadega, kus asutuste väljakujunenud praktika kohaselt on loomade mahalaadimine puhkeajal keelatud.
31 Lõpuks toetab ka territoriaalsuse põhimõte seda, et määrus nr 1/2005 on kohaldatav üksnes liidu territooriumi piires.
32 Stadt Kempten ja Landesanwaltschaft Bayern väidavad neile argumentidele vastu, et puhkekohtade puudumine väljaspool liidu territooriumi ei võta vedajatelt kohustusi, mida nad nimetatud määruse kohaselt peavad selles osas täitma, et loomade maha laadimata jätmine puhkepauside ajal tähendab, et veokite kaste ei puhastata ja et kõikide loomade jootmine ja individuaalne kontrollimine ei ole tagatud ega isegi võimalik. Seega, arvestades määruse põhjendust 5, kus on öeldud, et pikki teekondi tuleks võimalikult vältida, tuleb asuda seisukohale, et teatud vedusid ei saagi korraldada, sest kohaldatavaid eeskirju ei ole võimalik järgida.
33 Neil asjaoludel otsustas Bayerischer Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaomaste loomade pikkadel teekondadel vedamisel lähtekohaks olevast liikmesriigist sihtkohaks olevasse kolmandasse riiki võib lähtekoha pädev asutus selle määruse artikli 14 lõike 1 punkti c kohaselt tembeldada veo korraldaja esitatud teekonnalehe ainult siis, kui see teekonnaleht vastab nimetatud määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktis ii kehtestatud nõuetele kogu teekonna ulatuses, mis kulgeb lähtekohast sihtkohta, see tähendab ka teekonna nendel lõikudel, mis asuvad tervikuna väljaspool liidu territooriumi?
2. Kas määruse nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes märgitud lähtekoha pädev asutus võib selle määruse artikli 14 lõike 1 punkti b kohaselt nõuda veo korraldajalt kavandatud pika teekonna korralduse muutmist selliselt, et see vastab nimetatud määruse nõuetele kogu lähtekohast sihtkohta kulgeva teekonna ulatuses ka sel juhul, kui teekonna teatavad lõigud jäävad tervikuna kolmandate riikide territooriumile?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
34 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lähtekoha pädeva asutuse heakskiidu saamiseks asjaomaste loomade veole pikal teekonnal, mis saab alguse liidu territooriumilt ja jätkub väljaspool seda, peab veo korraldaja esitama teekonnalehe, mis on selle teekonna planeeritud korraldust arvestades realistlik ja näitab, et selle määruse sätteid järgitakse, seda ka nimetatud teekonna lõigul, mis kulgeb kolmandate riikide territooriumil, ja kui see ei ole nii, on asjaomasel asutusel õigus nõuda kõnealuse korralduse muutmist selliselt, et nimetatud sätetest kinnipidamine oleks tagatud kogu teekonna ulatuses.
35 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et esiteks nähtub määruse nr 1/2005 põhjendusest 1, et see rajaneb EÜ asutamislepingule lisatud protokollil (nr 33) loomade kaitse ja heaolu kohta, mille järgi peavad ühendus ja liikmesriigid pöörama muu hulgas põllumajandus- ja transpordipoliitika kavandamisel ja rakendamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele. Kohtupraktika kohaselt on loomade kaitse üldisest huvist kantud õiguspärane eesmärk, mille tähtsust väljendab eelkõige see, et liikmesriigid on võtnud vastu eelnimetatud protokolli (vt selle kohta kohtuotsused Viamex Agrar Handel ja ZVK, C‑37/07 ja C‑58/06, EU:C:2008:18, punkt 22, ja Nationale Raad van Dierenkwekers en Liefhebbers ja Andibel, C‑219/07, EU:C:2008:353, punkt 27). Nüüd vastab nimetatud protokollile ELTL artikkel 13, EL toimimise lepingu üldkohaldatav säte, mis paikneb selle lepingu esimeses põhimõtteid käsitlevas osas.
36 Lisaks tuleneb kõnealuse määruse põhjendustest 5 ja 11, et seadusandja soovis kehtestada üksikasjalikud sätted, mis rajanevad põhimõttel, et loomi ei tohi vedada viisil, mis tõenäoliselt põhjustab neile vigastusi või tarbetuid kannatusi, arvestades, et loomade kaitseks tuleb pikki teekondi võimalikult piirata.
37 Kõigepealt olgu märgitud, et määruse nr 1/2005 mitmest sättest ilmneb, et määrus kehtestab kohustused mitte ainult selgroogsete elusloomade vedudele, mis toimuvad üksnes liidu territooriumil, vaid ka sellel territooriumil asuva lähtekoha ja kolmandas riigis asuva sihtkoha vahelistele vedudele, nagu põhikohtuasjas kõne all olev vedu. Lisaks määruse artiklile 14 on sisuliselt sellised sätted ka artikli 1 lõige 1, artikli 2 punkt i, artikli 5 lõige 4, artikli 8 lõige 2, artikli 15 lõige 2 ja artikkel 21.
38 Selles osas ei tohiks piirduda määruse nr 1/2005 artikli 1 lõike 1 esimese osa – mille järgi kohaldatakse seda määrust loomade vedamisele liidu piires – eraldiseisva käsitlemisega. Eeskätt võtab selle sätte teine osa, mis viitab liidu tolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiide eriomastele kontrollidele, arvesse, et selline vedu võib hõlmata sellest territooriumist väljapoole jäävat ala. Selles kontekstis defineerib määruse nr 1/2005 artikli 2 punkt i mõiste „väljumispunkt” kui koha, kus loomad lahkuvad liidu territooriumilt.
39 Lisaks viitavad ka teised käesoleva otsuse punktis 37 nimetatud sätted loomade veole liidu territooriumil asuva lähtekoha ja kolmandas riigis asuva sihtkoha vahel. Eeskätt osutavad selle määruse artikli 5 lõikes 4 ja artikli 8 lõikes 2 korraldajatele, vedajatele ja loomapidajatele kehtestatud kohustused sõnaselgelt mitte ainult pikkadele teekondadele liikmesriikide vahel, vaid ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistele pikkadele teekondadele.
40 Sama kehtib ka pädevate asutuste poolt määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1, artikli 15 lõike 2 ja artikli 21 lõike 1 alusel läbiviidavate kontrollide kohta. Eeskätt on määruse artikkel 14, mis käsitleb „[t]teekonnalehega seotud kontroll[i] ja mu[id] meetme[id], mida pädev asutus teeb enne pikki teekondi”, vastavalt selle artikli lõikele 1 kohaldatav „pikkade teekondade puhul liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel”.
41 Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades on Euroopa Komisjon eelkõige määruse nr 1/2005 artikli 21 lõikele 1 tuginedes leidnud, et kõnealune määrus kehtestab sellistele vedudele, mis kulgevad osaliselt väljaspool liidu territooriumi, eriomase kontrolli, mis puudutab ainult selle määruse teatavaid põhimõttelisi, täpsemalt määruse artiklist 3 tulenevaid nõudeid.
42 Selles osas tuleb esmalt märkida, et liidu territooriumi ja kolmandate riikide vahelised veod ei kuulu vedude alla, mille puhul näeb määruse nr 1/2005 artikli 1 lõige 2 sõnaselgelt ette, et kohalduvad ainult selle määruse artiklid 3 ja 27.
43 Järgmiseks, kuigi määruse nr 1/2005 artikli 21 lõige 1 näeb küll ette eriomase kontrolli, mille käigus peavad pädevad asutused muu hulgas kontrollima teatava hulga sellest määrusest tulenevate eriomaste nõuete täitmist, ei kohusta kõnealune säte asutusi lisaks kontrollima „loomade veo vastavust [eelnimetatud] määruse nõuetele”, piiramata selle kontrolli ulatust kinnipidamisega määruse teatavatest sätetest.
44 Konkreetsemalt lähtekoha pädevalt asutuselt saadava loa osas tuleb märkida, et määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja punkti b sõnastus, mis puudutab selgelt loomade vedu liidu territooriumilt kolmandatesse riikidesse, viitab kooskõlale selle määrusega. Selles osas ei ole liidusiseste ja kolmandatesse riikidesse suunduvate vedude vahel nähtud ette ühtegi erisust.
45 Samamoodi ei tee ka määruse nr 1/2005 artikli 5 lõikes 4, artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ning artikli 8 lõikes 2 sisalduvad sätted, mis käsitlevad olulisi kohustusi, mida tuleb pikkade teekondade puhul järgida, vahet selle alusel, kas tegemist on loomade veoga liidu piires või veoga kolmandatesse riikidesse. Määruse artikli 5 lõige 4 näeb nimelt ette, et „liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste pikkade teekondade korral” peavad korraldajad ja vedajad täitma teekonnalehega seotud kohustusi. Sama kehtib ka teekonnalehega seotud kontrolli- ja dokumenteerimiskohustuse kohta, mille kehtestab määruse artikli 8 lõige 2 loomapidajatele pika teekonna korral.
46 Mis puutub lõpetuseks määruse nr 1/2005 artikli 6 lõigetest 3 ja 4 tulenevasse vedajate kohustusse vedada loomi vastavalt I lisas toodud tehnilistele eeskirjadele ja teha loomade hooldamine ülesandeks personalile, kes on saanud väljaõppe selle määruse I ja II lisa asjakohaste sätete kohta, siis tuleb sedastada, et nimetatud sätted viitavad loomade veole üldiselt ega tee selle osas sihtkoha alusel mingit vahet.
47 Seega ei kehtesta määrus nr 1/2005 oma artiklis 14 loomade veole liidu territooriumilt kolmandasse riiki mingit eriomast heakskiidu andmise korda, mis erineks liidus toimuva veo suhtes kohaldatavast korrast.
48 Lisaks olgu meenutatud, et põhikohtuasja vaidlus käsitleb küsimust, kas kõik selle määruse II lisas ette nähtud andmed, eeskätt teekonna kestuse ja puhkeaegadega kohta, peavad sisalduma lähtekoha pädevale asutusele esitataval teekonnalehel ka põhikohtuasjas kõne all oleva pika teekonna osa puhul, mis kulgeb kolmandate riikide territooriumil.
49 Esiteks tuleb märkida, et veo planeerimist puudutava artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et asjaomaste loomade iga pika teekonna korral, sh kolmandatesse riikidesse toimuval veol, tuleb pidada selle määruse II lisa sätetele vastavat teekonnalehte. Sel eesmärgil paneb nimetatud lisa punkti 3 alapunkt b pika teekonna korraldajale kohustuse esitada lähtekoha pädevale asutusele koopia nõuetekohaselt täidetud teekonnalehe 1. osast, mis käsitleb teekonna planeerimist.
50 Kõnealuses 1. osas olevad andmed, muu hulgas eeldatavate puhke-, ümberlaadimis- ja väljumispunktide kohta (rubriik 6), peavad seega hõlmama kogu plaanitud veotoimingut lähtekohast sihtkohani, nagu tuleneb määruse nr 1/2005 artikli 2 punktis j sisalduva mõiste „teekond” legaaldefinitsioonist. Seega peab teekonnaleht pika teekonna puhul kolmandasse riiki sisaldama selliseid andmeid nii liidu territooriumil kulgeva teekonnaosa suhtes kui ka kolmandates riikides kulgeva osa suhtes.
51 Teiseks, mis puudutab nõudeid, millele need andmed peavad vastama, siis tuleneb määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktist ii, et lähtekoha pädev asutus peab kontrollima, kas transporti võib pidada selle määrusega vastavuses olevaks. Teekonna kestuse ja ette nähtud puhkepauside osas peab teekonnalehest tulenev teekonna planeerimine seega näitama, et kavandatud vedu järgib muu hulgas selle määruse I lisa V peatükis täpsustatud tehnilisi eeskirju jootmise ja söötmise ajavahemike ning teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta, mida vedaja peab määruse artikli 6 lõike 3 kohaselt täitma.
52 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii sõnastuse kohaselt viib lähtekoha pädev asutus teekonnalehe suhtes läbi „nõuetekohased kontrollid”. Need kontrollid toimuvad enne liidu territooriumi ja kolmanda riigi vahelist pikka teekonda ja ei puuduta seega küsimust, kas korraldaja esitatud teekonnaleht on „realistlik” ja „näitab” veo vastavust sellele määrusele. Eelneva kontrolli käigus on nimetatud asutusel seega teatav kaalutlusruum, mis võimaldab tal nõuetekohaselt arvesse võtta seda määramatust, millega on seotud osaliselt kolmandate riikide territooriumil kulgev pikk teekond.
53 Nagu märkis komisjon Euroopa Kohtus toimunud istungil, ei ole komisjoni 16. septembri 2010. aasta määruse (EL) nr 817/2010, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1234/2007 seoses ekportitoetuste andmise nõuetega, mis käsitlevad elusveiste heaolu veo ajal (ELT L 245, lk 16), alusel antavate eksporditoetustega seotud praktika, mis hõlmab määrusest nr 1/2005 tulenevate jootmise ja söötmise ajavahemike ning teekonna kestuse ja puhkeaegade nõuete täitmise järelkontrolli, näidanud, et loomade veol liidust kolmandatesse riikidesse esineb süsteemseid raskusi seoses nende nõuete järgimisega kolmandate riikide territooriumil. Mis puutub konkreetselt olukorda Vene Föderatsiooni territooriumil, siis ei ole komisjonile teada ühtegi selle kolmanda riigi eeskirja või selle pädevate asutuste halduspraktikat, mis keelaks loomade mahalaadimist puhke- või ümberlaadimiskohtades sellel territooriumil.
54 Kui aga teekonnal läbitava kolmanda riigi õigusnormid või halduspraktika ei võimalda tõendatult ja lõplikult selle määruse teatavate tehniliste eeskirjade täielikku järgimist, siis on lähtekoha pädeval asutusel oma kaalutlusruumi raames siiski õigus kiita heaks sellise veo realistlik plaan, mis arvestades eeskätt veovahendite varustatust ja kavandatud teekonna korraldust, näitavad, et kavandatud vedu tagab loomade heaolu samal tasemel eelnimetatud tehnilistes eeskirjades sätestatuga.
55 Igal juhul on nimetatud asutusel määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti b kohaselt õigus nõuda muu hulgas asjaomase veo kavandatud korralduse muutmist, tagamaks, et teekond läbib piisavat hulka puhke- ja ümberlaadimiskohti, mis näitaks, et vedu järgib nimetatud nõudeid jootmise ja söötmise ajavahemike ning teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta.
56 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lähtekoha pädeva asutuse heakskiidu saamiseks asjaomaste loomade veole pikal teekonnal, mis saab alguse liidu territooriumilt ja jätkub väljaspool seda, peab veo korraldaja esitama teekonnalehe, mis on selle teekonna planeeritud korraldust arvestades realistlik ja näitab, et selle määruse sätteid järgitakse, seda ka nimetatud teekonna lõigul, mis kulgeb kolmandate riikide territooriumil, ja kui see ei ole nii, on asjaomasel asutusel õigus nõuda kõnealuse korralduse muutmist selliselt, et nimetatud sätetest kinnipidamine oleks tagatud kogu teekonna ulatuses.
Kohtukulud
57 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97, artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lähtekoha pädeva asutuse heakskiidu saamiseks koduhobuslaste, kes ei ole registreeritud hobuslased, koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade veole pikal teekonnal, mis saab alguse Euroopa Liidu territooriumilt ja jätkub väljaspool seda, peab veo korraldaja esitama teekonnalehe, mis on selle teekonna planeeritud korraldust arvestades realistlik ja näitab, et selle määruse sätteid järgitakse, seda ka nimetatud teekonna lõigul, mis kulgeb kolmandate riikide territooriumil, ja kui see ei ole nii, on asjaomasel asutusel õigus nõuda kõnealuse korralduse muutmist selliselt, et nimetatud sätetest kinnipidamine oleks tagatud kogu teekonna ulatuses.
Allkirjad