Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 11. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasjad C‑725/20 P, C‑198/21 P ja C‑391/21 P
Maria Teresa Coppo Gavazzi jt
(C‑725/20 P),
Giacomo Santini jt
(C‑198/21 P)
ning
Enrico Falqui (C‑391/21 P)
versus
Euroopa Parlament
Apellatsioonkaebus – Institutsiooniline õigus – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi liikmed, kes on valitud Itaalias – Ufficio di Presidenza della Camera dei deputati (saadikutekoja juhatuse büroo, Itaalia) poolt pensionide kohta otsuse nr 14/2018 vastuvõtmine – Itaalia parlamendi liikmete pensionide summa muutmine – Euroopa Parlamendi poolt pensionisummade vastav muutmine Euroopa Parlamendi teatud endiste liikmete puhul, kes on valitud Itaalias – Euroopa Parlamendi vaidlusaluste otsuste asendamine Euroopa Kohtu menetluse käigus – Vaidluse eseme äralangemine ja apellantide põhjendatud huvi kadumine
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
B. Itaalia õigus
III. Vaidluse taust
A. Apellantide vanadus- või toitjakaotuspensionide ümberarvutamine Euroopa Parlamendi poolt
B. Menetlus Üldkohtus
IV. Menetlus Euroopa Kohtus, poolte nõuded ja asja edasine kulg pärast kirjaliku menetluse lõppu
V. Hinnang
A. Vaidluse eseme allesjäämine ja põhjendatud huvi säilimine olenemata vaidlusaluste otsuste asendamisest
B. Apellatsioonkaebused
1. Vaidlusaluste otsuste tegemise õiguslik alus ning vahetegemine õiguse põhimõttelise olemasolu ja õiguse suuruse vahel
2. Otsuse nr 14/2018 Euroopa Parlamendi poolse rakendamise kooskõla normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normide ja põhimõtetega
a) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte ning õigus omandile
b) Proportsionaalsus
3. Vaidlusalused otsused vastu võtnud organi pädevus
4. Vaidlusaluste otsuste põhjendatus
5. I. Panusa hagi esimeses kohtuastmes
6. Vahekokkuvõte
C. Üldkohtule esitatud hagid
D. Vahekokkuvõte
VI. Kohtukulud
A. Apellatsioonimenetluste kulud
B. Kohtukulud esimeses kohtuastmes toimunud menetluses
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Enne Euroopa Parlamendi liikmete ühtse pensioniskeemi loomist oli parlamendiliikmetel juhul, kui nende riigisisene pensioniskeem vanaduspensioni ette ei näinud või kui ettenähtud pensioni suurus ja/või tingimused ei vastanud nende liikmesriigi parlamendi liikmete suhtes kohaldatavatele tingimustele, võimalik saada liidu eelarvest vanaduspensioni, mille suurus ja tase olid samasugused nagu selle vanaduspensioni tase ja tingimused, mida maksti nende valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele.
2. Käesolevas asjas kõne all olevad apellatsioonkaebused on esitatud olukorras, milles on endised parlamendiliikmed, kes on valitud Itaalias, või nende ülalpidamisel olnud isikud, kelle vanaduspension või toitjakaotuspension (edaspidi „pension“) on vastavalt skeemile, mida Üldkohus nimetab „samasuguse pensioni reegliks“, seotud endiste Itaalia parlamendi saadikute pensioni suuruse ja tingimustega.
3. Käesolevas asjas kõne all olevates apellatsioonimenetlustes keskendutakse küsimusele, kas pärast seda, kui Itaalia parlamendi saadikute koja juhatus oli andnud korralduse vähendada Itaalia parlamendi endiste saadikute pensione, oli Euroopa Parlament „samasuguse pensioni reeglit“ kohaldades põhjendatult vähendanud apellantide pensione, mida nad juba said.
4. Lisaks küsimusele, kas Üldkohus jättis põhjendatult rahuldamata apellantide hagid Euroopa Parlamendi asjaomaste otsuste vastu, tekib küsimus, kas käesolevas asjas kõne all olevate menetluste ese jääb alles ja kas apellantide põhjendatud huvi säilib. Nimelt on vaidlusalused Euroopa Parlamendi otsused vahepeal asendatud uute otsustega, kuna Itaalia õiguskorda on taas muudetud.
5. Käesolevas asjas kõne all olevate apellatsioonkaebuste hindamine näitab, et need kaks küsimust on omavahel lahutamatult seotud. See on nii seetõttu, et apellantide väidetud õigusnormide rikkumised osutuvad määravaks nii vaidlustatud kohtuotsuste ja vaidlusaluste otsuste õiguspärasuse seisukohast kui ka käesolevas asjas kõne all olevate menetluste eseme äralangemise seisukohast.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri“) kuni 14. juulini 2009 kehtinud redaktsiooni(2) III lisas on muu hulgas sätestatud:
„Artikkel 1
1. Kõigil Euroopa Parlamendi liikmetel on õigus vanaduspensionile.
2. Enne ühenduse lõpliku pensioniskeemi kehtestamist kõikide Euroopa Parlamendi liikmete jaoks ja juhul, kui riigisisene pensioniskeem ei näe pensioni ette, või juhul, kui ette nähtud pensioni tase ja/või tingimused ei ole samaväärsed nendega, mida kohaldatakse parlamendiliikme suhtes tema valimisriigis, tuleb asjaomase parlamendiliikme taotlusel maksta Euroopa Liidu eelarve Euroopa Parlamendile eraldatud osast talle esialgset vanaduspensioni.
Artikkel 2
1. Esialgse pensioni tase ja tingimused on samasugused nagu selle pensioni tase ja tingimused, mida makstakse tema valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele.
2. Parlamendiliige, kelle suhtes kohaldatakse artikli 1 lõike 2 sätteid, on kohustatud kõnealuse skeemiga liitudes tegema Euroopa Liidu eelarvesse makseid, mille summa on sama suur kui parlamendiliikme valimisriigi õigusaktide kohaselt vastava riigi parlamendi alamkoja liikme poolt makstav summa.
Artikkel 3
1. Esialgse pensioniskeemiga liitumise avaldus tuleb esitada kaheteistkümne kuu jooksul alates asjaomase parlamendiliikme volituste algusest.
Selle tähtaja möödumisel loetakse pensioniskeemiga liitumise jõustumise kuupäevaks taotluse saamise kuu esimene päev.
2. Pensioni maksmise taotlus tuleb esitada kuue kuu jooksul alates õiguse tekkimisest.
Selle tähtaja möödumisel loetakse pensioniõiguse kehtima hakkamise kuupäevaks taotluse saamise kuu esimene päev.
[…]“. [mitteametlik tõlge]
7. Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus võeti vastu Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsusega 2005/684/EÜ, Euratom (edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus“)(3) ning see jõustus seitsmenda koosseisu ametiaja esimesel päeval, 14. juulil 2009.
8. Euroopa Parlamendi juhatus võttis 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsusega vastu parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmed(4). Artikli 73 kohaselt jõustusid rakendusmeetmed parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval ehk 14. juulil 2009.
9. Parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 74 on täpsustatud, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri tunnistatakse kehtetuks parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval, kui rakendusmeetmete IV jaotise üleminekusätetes ja eelkõige artiklis 75 ei ole sätestatud teisti.
10. Parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 75, mis käsitleb pensione (muudetud Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2010. aasta otsusega, millega muudetakse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmeid(5)), on sätestatud:
„1. Parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja I, II ja III lisa alusel määratud vanaduspensioni, toitjakaotuspensioni, invaliidsuspensioni ja ülalpeetavate laste eest makstava täiendava invaliidsuspensioni maksmist jätkatakse nimetatud lisade alusel isikutele, kellel on vastavatele maksetele õigus enne põhimääruse jõustumise kuupäeva.
Kui invaliidsuspensioni saav endine parlamendiliige sureb pärast 14. juulit 2009, makstakse tema abikaasale, vabaabielukaaslasele või ülalpeetavatele lastele toitjakaotuspensioni vastavalt Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja I lisas sätestatud tingimustele.
2. Enne põhimääruse jõustumise kuupäeva eelnimetatud III lisa alusel omandatud vanaduspensioni õigused säilivad. Isikutele, kes on omandanud õigused nimetatud pensioniskeemi alusel, makstav pension arvutatakse eelnimetatud III lisa kohaldamisel omandatud õiguste alusel, kui nad vastavad asjaomase liikmesriigi õiguse vastavate sätetega kehtestatud tingimustele ja on esitanud eelnimetatud III lisa artikli 3 lõikes 2 osutatud taotluse.“
11. Parlamendiliikmete põhimääruse põhjenduses 7 on märgitud, et „[ü]leminekusätetega tuleb tagada, et isikud, kes kasutavad teatavaid teenuseid, millele neil on õigus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja alusel, saaksid vastavalt õiguspärase ootuse [kaitse] põhimõttele jätkata nende kasutamist ka pärast eeskirja kehtivuse lõppemist. Samuti tuleb tagada nimetatud eeskirja alusel enne põhimääruse jõustumist omandatud pensioniõiguste säilimine. […]“.
B. Itaalia õigus
12. Ufficio di Presidenza della Camera dei deputati (saadikutekoja juhatuse büroo, Itaalia) võttis 12. juulil 2018 vastu otsuse nr 14/2018, mille ese on eluaegsete pensionide summa ja eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summa ning toitjakaotuspensionide summa uuesti kindlaksmääramine, mis puudutab mandaadi aastaid kuni 31. detsembrini 2011 (edaspidi „otsus nr 14/2018“).
13. Otsuse nr 14/2018 artiklis 1 on ette nähtud:
„1. Alates 1. jaanuarist 2019 arvutatakse otse ja toitjakaotuspensionina saadav eluaegsete pensionide summa ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summa, mille õigused omandati 31. detsembril 2011 kehtinud õigusnormide alusel, käesolevas otsuses ette nähtud uute tingimuste kohaselt.
2. Eelmises lõikes viidatud ümberarvutus tehakse, korrutades isikliku sissemakse summa muudatuskoefitsiendiga, mis on seotud parlamendiliikme vanusega kuupäeval, millal parlamendiliige omandas õiguse eluaegsele pensionile või pro rata pensionimaksele.
3. Kohaldamisele kuuluvad käesolevale otsusele lisatud tabelis 1 toodud muudatuskoefitsiendid.
4. Otse ja toitjakaotuspensionina saadav eluaegsete pensionide summa ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summa, mis on käesoleva otsuse kohaselt ümber arvutatud, ei tohi ühelgi juhul ületada otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni summat või otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summat, mis on iga parlamendiliikme kohta ette nähtud parlamendiliikme mandaadi alguskuupäeval kehtinud regulatsiooniga.
5. Vastavalt käesolevale otsusele ümber arvutatud otse ja toitjakaotuspensionina saadav eluaegsete pensionide summa ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summa ei tohi mingil juhul olla väiksem kui summa, mis arvutatakse välja, korrutades üksnes XVII parlamendi koosseisu kuulunud parlamendiliikme tehtud individuaalsete sissemaksete summa, mis on ümber hinnatud vastavalt allpool artiklile 2, 31. detsembril 2018 kehtinud muudatuskoefitsiendiga, mis vastab vanusele 65 eluaastat.
6. Juhul kui pärast käesoleva otsuse alusel tehtud ümberarvutust vähendatakse otse ja toitjakaotuspensionina saadavate eluaegsete pensionide uut summat ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa uut summat rohkem kui 50% võrra võrreldes otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensionisummaga ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summaga, mis on igale parlamendiliikmele ette nähtud mandaadi alguskuupäeval, siis suurendatakse lõike 5 alusel kindlaks määratud miinimumsummat poole võrra.
7. Juhatuse büroo võib kvestorite kolleegiumi ettepanekul suurendada otse ja toitjakaotuspensionina saadavate eluaegsete pensionide summat ning otse ja toitjakaotuspensionina saadava eluaegse pensioni pro rata pensionimaksele vastava osa summat, mis on ümber arvutatud käesoleva otsuse alusel, kuni 50% nende isikute puhul, kes seda taotlevad ja kelle puhul on täidetud järgmised tingimused:
a) nad ei saa muud iga-aastast sissetulekut suuremas summas kui sotsiaalabina saada võidav aastane summa, välja arvatud tulu, mida võib mis tahes alusel saada põhieluasemena kasutatavast kinnisasjast;
b) neil on raske haigus, mis nõuab eluks vajaliku ravi andmist, mida kinnitavad asjakohased dokumendid, mille on esitanud avalikud tervishoiuasutused, või neil on haigus, mille tõttu on tekkinud täielik töövõimetus, mida on tunnistanud pädevad asutused.
8. Taotleja esitab lõikes 7 nimetatud tingimuste täitmist kinnitavad dokumendid taotluse esitamise ajal ja edaspidi hiljemalt iga aasta 31. detsembriks.“
III. Vaidluse taust
A. Apellantide vanadus- või toitjakaotuspensionide ümberarvutamine Euroopa Parlamendi poolt
14. Kõik apellandid on endised Itaalias valitud Euroopa Parlamendi liikmed või nende ülalpidamisel olnud isikud, kes saavad pensioni kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artiklite 1 ja 2 alusel koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75.
15. Vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikele 1 arvutatakse nende pensionide suurus Itaalia endiste parlamendiliikmete pensionide arvutamise eeskirjade alusel. Viidatud sätte näeb ette, et „[e]sialgse [vanadus]pensioni tase ja tingimused on samasugused nagu selle pensioni tase ja tingimused, mida makstakse tema valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele“.
16. Euroopa Parlament esitas Üldkohtu menetluses teabe, mille kohaselt arvutati kuni 2012. aastani Itaalia parlamendiliikmete pensionide suurus tehtud sissemaksete aja alusel, mitte aga sissemaksete suuruse alusel. Kõnealune süsteem muudeti alates 1. jaanuarist 2012 sissemaksepõhise arvestuse süsteemiks. Kuna muudatus puudutas siiski ainult pärast 1. jaanuari 2012 omandatud pensioniõigusi, ei mõjutanud see Itaalia endiste parlamendiliikmete olukorda. Seda seetõttu, et kuna kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri tunnistati parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisega 14. juulil 2009 kehtetuks, siis ei olnud pärast seda kuupäeva enam võimalik omandada pensioniõigusi selle eeskirja III lisa alusel.
17. Nagu Euroopa Parlament Üldkohtu menetluses märkis, otsustas Itaalia saadikutekoja juhatus oma otsusega nr 14/2018 siiski ka Itaalia endiste parlamendiliikmete pensionide summa enne 31. detsembrit 2011 kehtinud ajavahemiku kohta ümber arvutada sissemaksepõhise süsteemi alusel. Sellele tuginedes vähendas Itaalia pädev asutus alates 1. jaanuarist 2019 märkimisväärselt paljude Itaalia endiste parlamendiliikmete pensione.
18. Ufficio di Presidenza del Senato (senati juhatuse büroo, Itaalia) võttis 16. oktoobril 2018 otsusega nr 6/2018 vastu samasuguse uue korra.
19. Selle tagajärjel vaidlustasid paljud asjaomased isikud otsuse nr 14/2018 Consiglio di giurisdizione della Camera dei deputatis (saadikutekoja justiitsnõukogu, Itaalia) ja otsuse nr 6/2018 Itaalia senati pädevas organis.
20. Apellandid kohtuasjades C‑198/21 P ja C‑391/21 P ning osa apellante kohtuasjas C‑725/20 P said pensioni juba enne parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist 14. juulil 2009; teised apellandid kohtuasjas C‑725/20 P hakkasid pensioni saama alles pärast selle põhimääruse jõustumist. Kõiki pensione, mida puudutavad käesolevas asjas kõne all olevad apellatsioonkaebused, said nende saamiseks õigustatud isikud juba ajal, mil Itaalia saadikutekoja juhatus võttis vastu otsuse nr 14/2018.
21. Euroopa Parlament andis 2019. aasta jaanuari pensioniteatistele märkuse lisamisega apellantidele teada, et Itaalia saadikutekoja ja senati juhatuse hiljutisi otsuseid arvestades vaadatakse nende pensioni suurus üle ning et ümberarvutusele tuginedes võidakse alusetult makstud summad vajaduse korral tagasi nõuda.
22. Euroopa Parlament teatas apellantidele oma finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja kuupäevata teatega, mis on lisatud apellantide 2019. aasta veebruari pensioniteatistele, et tema õigustalitus kinnitas, et otsus nr 14/2018 on apellantide olukorrale automaatselt kohaldatav. Teates oli ka märgitud, et niipea kui Euroopa Parlament on saanud Camera dei deputatilt (saadikutekoda, Itaalia) vajaliku teabe, annab ta apellantidele teada nende pensionide suuruse uuesti kindlaksmääramisest ja nõuab järgmise 12 kuu jooksul sisse võimaliku vahe. Lõpuks anti apellantidele selles teates teada, et nende pensionisumma lõplik kindlaksmääramine otsustatakse vormiliselt õigusaktiga, mille peale on võimalik esitada rakendusmeetmete artikli 72 alusel kaebus või ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.
23. Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja andis 2019. aasta teadetega apellantidele teada, et nagu ta oli teatavaks teinud oma 2019. aasta veebruari teates, kohandatakse apellantide pensionide summat, tuginedes kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikele 1 koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75, vastavalt otsusele nr 14/2018. Kõnealustes teadetes oli ka märgitud, et nende teadete lisas edastatud uute pensionisummade kindlaksmääramise kavade alusel kohandatakse apellantide pensionide summat alates 2019. aasta aprillist (tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019) (edaspidi „esimene ümberarvutus“). Lõpuks anti samades teadetes apellantidele märkuste esitamiseks 30‑päevane tähtaeg. Kui märkusi ei esitata, loetakse nende teadete tagajärjed lõplikuks ja eelkõige toovad need kaasa 2019. aasta jaanuarist kuni märtsini alusetult makstud summade tagasinõudmise.
24. E. Falqui, apellant kohtuasjas C‑391/21 P, esitas 23. mail 2019 Euroopa Parlamendile oma märkused. Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja teatas 8. juuli 2019. aasta kirjaga E. Falquile, et tema märkused ei anna Euroopa Parlamendile alust oma seisukohta muuta ja et tema pensioni ümberarvutus, millest anti teada 2019. aasta aprilli teates, muutub seega lõplikuks.
B. Menetlus Üldkohtus
25. Apellandid esitasid hagid Üldkohtule ja palusid eelkõige tühistada käesoleva ettepaneku punktis 23 viidatud teated ja osas, mis puudutab E. Falquid, tunnistada tühiseks või tühistada punktis 24 viidatud Euroopa Parlamendi kirja (edaspidi „vaidlusalused otsused“).
26. Euroopa Parlament palus eelkõige jätta hagid osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
27. Samuti palus Euroopa Parlament Üldkohtul peatada menetlused kuni saadikutekoja justiitsnõukogu otsuse tegemiseni otsuse nr 14/2018 kehtivuse kohta.
28. Üldkohus seda palvet ei täitnud, jättis kaebused 15. oktoobri 2020. aasta otsusega Coppo Gavazzi jt vs. parlament (T‑389/19–T‑394/19, T‑397/19, T‑398/19, T‑403/19, T‑404/19, T‑406/19, T‑407/19, T‑409/19–T‑414/19, T‑416/19–T‑418/19, T‑420/19–T‑422/19, T‑425/19–T‑427/19, T‑429/19–T‑432/19, T‑435/19, T‑436/19, T‑438/19–T‑442/19, T‑444/19–T‑446/19, T‑448/19, T‑450/19–T‑454/19, T‑463/19 ja T‑465/19, EU:T:2020:494) (edaspidi „kohtuotsus Coppo Gavazzi“), 10. veebruari 2021. aasta otsusega Santini jt vs. parlament (T‑345/19, T‑346/19, T‑364/19–T‑366/19, T‑372/19–T‑375/19 ja T‑385/19, EU:T:2021:78) (edaspidi „kohtuotsus Santini“) ja 5. mai 2021. aasta otsusega Falqui vs. parlament (T‑695/19, EU:T:2021:242) (edaspidi „kohtuotsus Falqui“) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“) rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejatelt.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus, poolte nõuded ja asja edasine kulg pärast kirjaliku menetluse lõppu
29. Apellandid esitasid 28. detsembri 2020. aasta (kohtuasi C‑725/20 P), 29. märtsi 2021. aasta (kohtuasi C‑198/21 P) ja 24. juuni 2021. aasta (kohtuasi C‑391/21 P) avaldustega vaidlustatud kohtuotsuste peale apellatsioonkaebused.
30. Käesoleva ettepaneku lisas(6) loetletud 34 apellanti kohtuasjas C‑725/20 P vaidlustavad kohtuotsuse Coppo Gavazzi neid puudutavas osas. See kohtuotsus tehti 49 liidetud kohtuasjas; osas, mis puudutab lisas loetlemata 15 kohtuasja, ei ole see käesoleva apellatsioonimenetluse ese.
31. Apellandid kohtuasjas C‑725/20 P paluvad
– tühistada kohtuotsus Coppo Gavazzi;
– saata kohtuasi Panusa vs. parlament (T‑453/19) Üldkohtusse tagasi uueks arutamiseks;
– tühistada vaidlusalused otsused osas, mis puudutavad teisi apellante;
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
32. Apellandid kohtuasjas C‑198/21 P paluvad
– tühistada kohtuotsus Santini;
– sellest tulenevalt tühistada kõik vaidlusalused õigusaktid, teated ja/või otsused ning rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded;
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
33. Apellant kohtuasjas C‑391/21 P palub
– tühistada kohtuotsus Falqui ja sellest tulenevalt vaidlusalune otsus (ning vajaduse korral ka otsuse eelnõu ja õigustalituse arvamus, millel see otsus põhineb), hüvitada tema pensionilt alusetult kinni peetud summad ja mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
34. Euroopa Parlament palub jätta apellatsioonkaebused kõigis kolmes kohtuasjas rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.
35. Pärast kirjaliku menetluse lõpetamist apellatsioonimenetlustes esitasid pooled Euroopa Kohtule dokumendid, mis käsitlevad endiste parlamendiliikmete või nende ülalpidamisel olnud isikute pensionide ümberarvutamise menetluste edasist käiku Itaalia ja Euroopa Parlamendi tasandil.
36. Seejuures on kõigepealt tegemist otsustega, mille olid teinud Itaalia saadikutekoja ja Itaalia senati organid, kellele esitati kaebused otsuse nr 14/2018 ja otsuse nr 6/2018 peale (vt eespool, punkt 19), nimelt Itaalia saadikutekoja justiitsnõukogu 23. detsembri 2021. aasta otsusega nr 4/2021 ning Consiglio di Garanzia del Senato (Itaalia senati garantiinõukogu) 12. jaanuari 2022. aasta otsusega nr 253/2021.
37. Itaalia saadikutekoja justiitsnõukogu tunnistas 23. detsembri 2021. aasta otsusega nr 4/2021, mis ei ole lõplik, otsuse nr 14/2018 osaliselt õigusvastaseks. Osaline õigusvastaseks tunnistamine puudutas asjaomaste isikute pensionide ümberarvutamise teatavaid üksikasju. Hagejate tõstatatud muudes õigusküsimustes otsuse tegemise õigus seevastu reserveeriti.
38. Lisaks teavitasid pooled Euroopa Kohut Itaalia saadikutekoja juhatuse 3. märtsi 2022. aasta otsusest nr 150/2022, millega tulenevalt saadikutekoja justiitsnõukogu otsusest nr 4/2021 arvutati tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019 uuesti ümber nende Itaalia endiste parlamendiliikmete pensionid, keda mõjutas otsus nr 14/2018.
39. Lõpuks andsid pooled Euroopa Kohtule teada, et tulenevalt Itaalia saadikutekoja juhatuse otsusest nr 150/2022 arvutas Euroopa Parlament 2022. aasta septembri kuni novembri otsustega apellantide pensionid tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2019 veel kord ümber (edaspidi „teine ümberarvutus“).
40. Viidatud teise ümberarvutuse tulemusel tõsteti mõne apellandi pensionid taas täielikult nende esialgsele tasemele enne esimest ümberarvutust. Teiste apellantide puhul jäid pensionisummad siiski väiksemaks kui enne esimest ümberarvutust.
41. Osa apellante vaidlustas Euroopa Parlamendi otsused, mis käsitlevad nende pensionide teist ümberarvutamist Itaalia saadikutekoja juhatuse otsuse nr 150/2022 alusel, Üldkohtus.(7) Asjaomased menetlused on peatatud kuni otsuse tegemiseni käesolevas asjas kõne all olevates apellatsioonimenetlustes.
42. Euroopa Kohus peatas käesolevas asjas kõne all olevad apellatsioonimenetlused seniks, kuni Euroopa Parlament tegi Itaalia saadikutekoja juhatuse otsuse nr 150/2022 alusel apellantide pensionide teise ümberarvutuse, ja seejärel jätkas menetlusi.
43. Peale selle esitas Euroopa Kohus pooltele küsimuse, kas arvestades seda, et vaidlusalused otsused on asendatud eespool punktides 39–42 nimetatud Euroopa Parlamendi otsustega apellantide pensionide teise ümberarvutuse kohta, võib käesolevas asjas kõne all olevate apellatsioonimenetluste ese olla ära langenud. Apellatsioonimenetluste kõikide poolte arvates ei ole see nii.
44. Vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 otsustas Euroopa Kohus kohtuistungit mitte korraldada.
V. Hinnang
45. Nagu alguses märgitud, tõstatavad käesolevas asjas kõne all olevad apellatsioonimenetlused küsimuse, kas Üldkohus järeldas õigesti, et kohaldades „samasuguse pensioni reeglit“ vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artiklitele 1 ja 2 koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75, oli Euroopa Parlament põhjendatult otsustanud vähendada juba pensioni saavate apellantide pensione alates 1. jaanuarist 2019 pärast seda, kui Itaalia saadikutekoja juhatus oli omakorda otsusega nr 14/2018 andnud korralduse vähendada Itaalia endiste parlamendiliikmete pensione alates 1. jaanuarist 2019.
46. Nagu samuti alguses mainitud, tekib lisaks ka küsimus, kas apellatsioonkaebuste ese jääb alles ja apellantide põhjendatud huvi säilib, kuigi vaidlusalused otsused on vahepeal asendatud punktides 39–42 nimetatud Euroopa Parlamendi otsustega apellantide pensionide teise ümberarvutuse kohta.
47. Pelgalt vaidlusaluste otsuste asendamine ei too automaatselt kaasa apellatsioonimenetluste eseme äralangemist ja apellantide põhjendatud huvi kadumist.
48. Nende säilimine sõltub sellest, kas apellatsioonkaebuste raames on võimalik lõplikult välja selgitada, kas muudatused riigisiseses õiguskorras vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikele 1 koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75 toovad automaatselt kaasa nende endiste Euroopa Parlamendi liikmete vanaduspensionide muutmise, keda need eeskirjad puudutavad (A).
49. Selle väljaselgitamiseks on asjakohane esitatud apellatsioonkaebuste väidete põhjal hinnata kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuste õiguspärasust. Hindamise tulemusel saab selgeks, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, eelkõige siis, kui ta kinnitas apellantide pensionide vähendamise kooskõla normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normide ja põhimõtetega (B).
50. Seejärel tuleb esimeses kohtuastmes esitatud hagide läbivaatamisel analüüsida, kas sellist kooskõla on võimalik hinnata sõltumata sellise riigisisese otsuse asjaomasest sisust, mida peab Euroopa Parlament rakendama „samasuguse pensioni reegli“ raames. Kui see võimalik ei ole, on Üldkohtule esitatud hagide ese vaidlusaluste otsuste asendamise tõttu ära langenud (C).
A. Vaidluse eseme allesjäämine ja põhjendatud huvi säilimine olenemata vaidlusaluste otsuste asendamisest
51. Nii apellandid kui ka Euroopa Parlament on seisukohal, et käesolevas asjas kõne all olevate apellatsioonkaebuste ese jääb alles ning apellantide põhjendatud huvi säilib, olgugi et vaidlusalused otsused on asendatud. Euroopa Parlamendi uued otsused muutsid apellantide pensioni võrreldes vaidlusaluste otsustega vaid suuruse poolest. Sisuliselt tuginevad need aga samale õiguskäsitusele, mille kohaselt arvutas Euroopa Parlament apellantide pensionid esmalt Itaalia saadikutekoja juhatuse otsuse nr 14/2018 ja seejärel otsuse nr 150/2022 alusel (eespool, punkt 38) põhjendatult ümber. Seega on apellantidel huvi selle vastu, et käesolevate menetluste raames selgitaks Euroopa Kohus, kas „samasuguse pensioni reegli“ dünaamiline kohaldamine on õiguspärane.
52. Põhjendatud huvi ja vaidluse ese peavad olemas olema mitte ainult hagi esitamise ajal, vaid ka kohtuotsuse tegemise ajal, kuna vastasel juhul langeb asjas otsuse tegemise vajadus ära. See eeldab, et hagi esitanud poolel peab olema võimalik saada mingit kasu.(8)
53. Euroopa Kohus on erinevatel asjaoludel juba leidnud, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata asjaolu tõttu, et hageja vaidlustatud akti kehtivus on kohtumenetluse ajal lõppenud.(9) Põhjendatud huvi võib säilida eelkõige selleks, et vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski.(10) Põhjendatud huvi säilimist tuleb hinnata eelkõige konkreetse asja asjaolude põhjal.(11) Just kordumise ohtu silmas pidades peab väidetava õigusvastasuse kordumise oht olema selgelt ja konkreetselt tõendatud.(12)
54. On tõsi, et esmapilgul on see nii. Nimelt on Euroopa Parlament seisukohal, et Itaalia pensionide maksmise eeskirjades tehtavad muudatused on talle siduvad, ja seetõttu on tõenäoline, et ta võtab üle ka tulevased muudatused ja väidetavat rikkumist seega kordab. Nagu märgitud punktis 37, ei ole Itaalia saadikutekoja justiitsnõukogu otsus nr 4/2021, millega tunnistati otsus nr 14/2018 osaliselt õigusvastaseks, veel lõplik. Seega on täiesti võimalik, et Itaalia teeb oma õiguskorras uuesti muudatused, mille Euroopa Parlament omakorda üle võtab, mistõttu toimub korduv rikkumine.
55. Lisaks sellele iseloomustab käesolevat olukorda see, et Euroopa Parlament on apellantide pensionide suuruse, rakendades Itaalia saadikutekoja juhatuse otsust nr 150/2022 (eespool, punkt 38), võrreldes algsete vaidlusaluste otsustega juba teist korda ümber arvutanud, olles seega rikkumist, millele tuginevad apellandid, juba korranud. Nagu märgitud eespool punktis 41, vaidlustas osa apellante Euroopa Parlamendi vastu võetud uued otsused Üldkohtus ning Üldkohus peatas asjaomased menetlused kuni käesolevas asjas kõne all olevate apellatsioonkaebuste lahendamiseni.
56. Seega oleks kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega, kui apellatsioonkaebuste raames tehtaks võimalikult suures ulatuses selgeks põhimõtteline küsimus, kas Euroopa Parlament võis otsust nr 14/2018 ja sellele järgnevat otsust nr 150/2022 kohaldades apellantide pensionid ümber arvutada. Sellisel juhul saaks Üldkohus vaidlusaluseid otsuseid asendavate otsuste peale esitatud hagide menetlemisel arvesse võtta Euroopa Kohtu otsust.
57. See eeldab aga, et kõnealust põhimõttelist küsimust on võimalik selgeks teha apellatsioonimenetluste raames. Kas see on nii, sõltub sellest, kas küsimust, kas viide Itaalia õigusele on dünaamiline, saab konkreetsel juhul selgitada asjaomaste Itaalia õigusnormide ja parlamendi otsuste konkreetsest sisust sõltumata. Järgnev analüüs näitab, et see ei ole nii.
58. Sellest olenemata näitab käesolevas ettepanekus tehtav hindamine, kuidas peab tegutsema Üldkohus, vaadates läbi praegu menetluses olevaid hagisid vaidlusaluseid otsuseid asendavate otsuste peale, ja Euroopa Parlament, kontrollides taas riigisiseste otsuste kohaldatavust seoses „samasuguse pensioni reegliga“, et nende tegevus oleks kooskõlas liidu õigusega.
B. Apellatsioonkaebused
59. Apellandid väidavad, et vaidlustatud kohtuotsustes vaidlusaluste otsuste õiguspäraseks tunnistamisega rikkus Üldkohus mitut õigusnormi.
60. Esmalt jättis Üldkohus tähelepanuta, et alates parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisest ei olnud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri enam õiguslik alus uute otsuste tegemiseks(13), ja õigusnormi rikkudes tegi vahet ühelt poolt pensioniõiguse põhimõttelise olemasolu ja teiselt poolt pensioniõiguse suuruse vahel(14) (1). Seejärel kinnitas Üldkohus alusetult, et apellantide pensionide vähendamine vaidlusaluste otsustega ei ole vastuolus normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse põhimõtetega(15) (2). Lõpuks otsustas Üldkohus õigusnormi rikkudes, et vaidlusalused otsused on teinud parlamendi pädev talitus (3) ja et need on piisavalt põhjendatud(16) (4). Kohtuasjas C‑725/20 P väidavad apellandid lisaks, et Üldkohus pidas I. Panusa hagi alusetult vastuvõetamatuks(17) (5).
1. Vaidlusaluste otsuste tegemise õiguslik alus ning vahetegemine õiguse põhimõttelise olemasolu ja õiguse suuruse vahel
61. Apellandid väidavad, et Üldkohus jättis tähelepanuta, et alates parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisest ei olnud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri enam õiguslik alus uute otsuste tegemiseks. Teisisõnu ei olnud viide Itaalia õigusele sellest hetkest alates enam dünaamiline. Lisaks leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tegi vahet pensioniõiguse põhimõttelise olemasolu ja pensioniõiguse suuruse vahel.
62. Need vastuväited tuleb tagasi lükata.
63. Nimelt tuvastas Üldkohus õigesti, et kuigi kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri kaotas vastavalt parlamendiliikmete põhimääruse artiklile 74 selle jõustumise kuupäeval, 14. juulil 2009 kehtivuse, jäi kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisas ette nähtud „samasuguse pensioni reegel“ vastavalt artiklile 74 koostoimes rakendusmeetmete artikliga 75 üleminekuajal siiski kehtima.
64. Lisaks märkis Üldkohus õigesti, et nii parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 75 lõige 1 kui ka artikli 75 lõige 2 tagavad asjaomastele isikutele pensioni jätkuva maksmise (nendele, kes said pensioni juba enne põhimääruse jõustumist) või asjaomaste õiguste säilimise (nendele, kes hakkasid pensioni saama alles pärast põhimääruse jõustumist) „vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisale“. Nagu juba mainitud, on viidatud lisa artikli 2 lõikes 1 sätestatud, et „[e]sialgse pensioni tase ja tingimused on samasugused nagu selle pensioni tase ja tingimused, mida makstakse tema valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele“.
65. Sellest lähtudes sedastas Üldkohus õigusnormi rikkumata, et asjaomaste isikute pensionide tase ja tingimused on ka pärast parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist põhimõtteliselt jätkuvalt seotud selle pensioni taseme ja tingimustega, mida makstakse isiku valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele.(18)
66. Järelikult on viide riigisisesele korrale, mis sisaldub kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikes 1 koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75, põhimõtteliselt dünaamiline, kuna need õigusnormid annavad asjaomastele Euroopa Parlamendi liikmetele üksnes õiguse pensionile, mis on samaväärne riigi parlamendi endistele liikmetele makstava pensioniga. Seevastu ei taga need õigusnormid pensioni või õigust pensionile teatud tasemel või tasemel, mida asjaomased isikud said teatud ajal, näiteks õiguste omandamise ajal, nagu apellandid teise võimalusena väidavad.
67. Seega on esialgu loogiline eeldada, et muudatused riigisiseses korras võivad kajastuda ka asjaomaste Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide muutumises. Nagu Üldkohus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artiklile 2 viidates õigesti märkis, ei jää Euroopa Parlamendile põhimõtteliselt mingit ruumi asjaomaste isikute vanaduspensioni sõltumatu arvutusmeetodi kasutamiseks.
2. Otsuse nr 14/2018 Euroopa Parlamendi poolse rakendamise kooskõla normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normide ja põhimõtetega
68. Nagu Üldkohus on ise tunnistanud, kehtib see siiski vaid juhul, kui järgitakse liidu õiguse kõrgemalseisvaid norme, sealhulgas õiguse üldpõhimõtteid ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat. Nimelt on Üldkohus märkinud, et Euroopa Parlament kui liidu institutsioon on kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõike 1 rakendamisel koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75 vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 kohustatud järgima harta sätteid.(19) Lisaks sellele on Itaalia endisi parlamendiliikmeid puudutav kord kõnealuses lisas esitatud viitega inkorporeeritud liidu õigusesse eesmärgiga kohaldada seda Euroopa Parlamendi endiste liikmete suhtes ja seega peab see olema kooskõlas normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normidega. Inkorporeerimine tähendab, et Euroopa Parlament ei või riigisisest õigusnormi, mis võib kaasa tuua omandatud õiguste riive, automaatselt kohaldada. Euroopa Parlament peab igal konkreetsel juhul kontrollima, kas ta võib rakendada vähendamist, mis võib põhjustada omandatud õiguste riive, või kas selline vähendamine rikub normihierarhias kõrgemalseisvaid liidu õiguse norme ja põhimõtteid.
69. Apellandid heidavad Euroopa Parlamendile siiski ette, et ta ei ole enne otsuse nr 14/2018 rakendamist sellist kontrolli teinud ja viidatud otsuse automaatse kohaldamisega on ta ebaproportsionaalselt riivanud nende omandatud õigusi ning seejuures rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning õigust omandile (a) ja proportsionaalsuse põhimõtet (b). Kuna Üldkohus jättis selle tähelepanuta, siis rikkus ta õigusnormi.
a) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte ning õigus omandile
70. Põhimõtteliselt kohaldatakse õigusnormide muutmiseks vastu võetud õigusakte varasema õigusakti kehtivuse ajal tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes, kui ei ole sätestatud teisiti. Teisiti on asi vaid niisuguste olukordade puhul, mis on tekkinud ja lõplikult realiseerunud varasema normi kehtivusajal ja mis loovad omandatud õigusi.(20)
71. Õigus loetakse omandatuks, kui selle õiguse aluseks olev olukord on tekkinud enne õigusakti muutmist. Õigust ei loeta omandatud õiguseks, vaid üksnes omandamisel olevaks õiguseks, kui selle aluseks olev olukord ei ole tekkinud muudetud õigusaktide kehtivuse ajal.(21)
72. Käesolevas asjas kõne all olevad apellantide pensionid, mida vähendati, ei ole seega enam omandamisel olevad õigused, vaid omandatud õigused. Seda seetõttu, et apellantide puhul oli kõnealusele pensionile õigust andev olukord, nimelt pensionile jäämise ja pensioni väljamaksmise tingimuste täidetus, otsuse nr 14/2018 tegemise ajal juba tekkinud, kuna sel ajal nad juba said pensioni (vt eespool, punkt 20).(22)
73. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ei ole liidu õiguses olemas põhimõtet, mille kohaselt ei või omandatud õigusi mingil juhul muuta või vähendada. Selliseid õigusi on aga võimalik muuta ainult teatavatel tingimustel, nimelt eeldusel, et asjasse puutuvaid huve vastastikku piisavalt kaalutakse,(23) mis tähendab, et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet.(24)
74. Kuigi ka õigus omandile, mis hõlmab seadusega tagatud sotsiaalhüvitisi, ei taga õigust teatud suurusega pensionile, võib seda samuti piirata üksnes siis, kui see on põhjendatud ja vajalik üldistes huvides.(25)
b) Proportsionaalsus
75. Apellandid väidavad siiski, et Üldkohus kinnitas alusetult vaidlusaluste otsuste kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, mille nad olid juba esimeses kohtuastmes kahtluse alla seadnud. Nende õiguste kaugeleulatuvad piirangud on taotletavate eesmärkidega võrreldes ülemäärased ja Itaalia meede ei ole sidus, kuna see on suunatud konkreetselt Itaalia endiste parlamendiliikmete vastu ja nõuab neilt võrreldes teiste pensionisaajatega ebaproportsionaalselt suuri loovutusi.
76. Otsusega nr 14/2018 ei määrata nimelt asjaomaste pensionide või solidaarsusmaksu protsentuaalset vähendamist. Kõnealuse otsusega nähakse ette kõnealuste pensionide täielik tagasiulatuv ümberarvutamine täiesti uue arvutusmeetodi ja uute kriteeriumide alusel. Need ei põhine enam mandaadi kestuse vältel saadud summadel, vaid tehtud sissemaksetel, kuid ei võta ka neid piisavalt arvesse.
77. Kõnealune ümberarvutamine paneb endistele parlamendiliikmetele võrreldes teiste pensionisaajatega ebaproportsionaalselt suure koormuse. Sissemaksepõhine süsteem kehtestati Itaalias esimest korda 1995. aastal ja ka siis vaid pro rata ning enamiku töötajate suhtes hakati seda kohaldama alles alates 2012. aastast. Otsusega nr 14/2018 kohaldati seda süsteemi endiste parlamendiliikmete suhtes seevastu tagasiulatuvalt palju varasematele perioodidele (Euroopa Parlamendi endiste liikmete puhul alates 1979. aastast). Sellega seoses väitsid apellandid esimeses kohtuastmes sõnaselgelt, et otsus nr 14/2018 on puhtsümboolne, poliitiliselt motiveeritud meede, mis on suunatud üksnes endiste parlamendiliikmete vastu ja mille eesmärk on neid „karistada“, kuid millega saavutatav võimalik kokkuhoid on Itaalia eelarvepuudujäägiga võrreldes tühine.
78. Apellantide sõnul oleks Euroopa Parlament pidanud neid elemente kontrollima, enne kui ta asus otsust nr 14/2018 apellantide suhtes kohaldama. Ilma sellise kontrollimiseta ei ole võimalik hinnata, kas kõnealuse otsuse kohaldamine on kooskõlas normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse põhimõtetega ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega ning kas tehtud vähendamised riivavad apellantide omandatud õiguste põhiolemust.
79. Euroopa Parlament jättis aga sellise kontrollimise tegemata ja piirdus sellega, et kinnitas otsuse nr 14/2018 „automaatset“ kohaldatavust apellantide suhtes (vt eespool, punkt 22). Selle heakskiitmisega rikkus Üldkohus õigusnormi.
80. Apellant kohtuasjas C‑391/21 P väidab lisaks, et puudub piisav seos ühelt poolt liidu eelarvest apellantidele makstavate pensionide vähendamise ja teiselt poolt Itaalia eelarve kasuks võetavate kokkuhoiumeetmete rakendamise eesmärgi vahel.
81. Viimati nimetatud argument tuleb eraldi võetuna tagasi lükata. Seda tuleb teha seetõttu, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artiklites 1 ja 2 sätestatud kord koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75 annab – nagu kirjeldatud punktides 66 ja 67 – kõnealuse korraga hõlmatud Euroopa Parlamendi endistele liikmetele õiguse saada pensioni, mis on samaväärne riigi parlamendi endistele liikmetele makstava pensioniga. Seega peab eesmärki, mis on riigisisese õiguse alusel õiguspärane, põhimõtteliselt saama pidada õiguspäraseks ka „samasuguse pensioni reeglit“ arvestades.
82. Nagu Euroopa Kohus on teistsuguses olukorras juba märkinud, tuleb vastamisel küsimusele, kas liikmesriigi vähendamismeede on liidu õigusega kooskõlas, ja eelkõige, kas see on proportsionaalne, põhjalikult hinnata selle meetme konkreetset sisu, ülesehitust ja konteksti.
83. Nii märkis Euroopa Kohus 27. veebruari 2018. aasta otsuses Associação Sindical dos Juízes Portugueses, et selle kohtuotsuse aluseks olevad riigisisesed palga vähendamise meetmed nägid ette palga teatud ulatuses vähendamise palga suurusest sõltuva protsendi võrra. Pealegi ei kohaldatud neid meetmeid mitte ainult põhikohtuasja hagejate suhtes, vaid paljude ametikandjate ja avalikus sektoris tegutsevate isikute, sealhulgas seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu esindajate suhtes. Selle põhjal tegi Euroopa Kohus järelduse, et neid meetmeid ei saa pidada konkreetselt põhikohtuasja hagejate suhtes võetud meetmeteks, vaid tegemist on üldkohaldatavate meetmetega, mille kaudu pidid kõik avaliku sektori töötajad ja teenistujad andma oma panuse jõupingutusse kokku hoida, et täita riigi ülemäärase eelarvepuudujäägi vähendamise nõuet. Lõpuks märkis Euroopa Kohus, et kõnealused palga vähendamise meetmed olid ajutised.(26)
84. Sellele kriteeriumile vastavat kontrolli ei ole käesolevas asjas teinud ei Euroopa Parlament ega Üldkohus.
85. On tõsi, et Üldkohus märkis kõigepealt õigesti, et tema pädevuses ei ole hinnata otsuse nr 14/2018 kooskõla Itaalia õigusega, vaid ta on pädev hindama, kas Euroopa Parlament on selle otsuse sätteid kohaldades rikkunud liidu õigust.(27) See tähendab, et tuleb kontrollida, kas kõnealune piirang on kooskõlas eelkõige hagejate omandiõiguse põhiolemusega, kas piirang vastab üldise huvi eesmärgile ja on selleks vajalik.(28)
86. Seejärel asus Üldkohus siiski seisukohale, et asjaolu, et Euroopa Parlament seda kontrolli ei teinud, on käesolevas asjas kõne all olevate kohtuasjade seisukohast tähtsusetu. Nimelt ei kujuta selline kontrollimine endast kohustuslikku menetlustoimingut, mida Euroopa Parlamendil oleks tulnud läbi viia enne vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist. Oluline on vaid see, et nende otsuste konkreetsed tagajärjed ei kahjustaks apellantide omandiõiguse põhiolemust.(29)
87. See ei ole aga nii, kuna vähendamised järgivad Itaalia eelarve riiklike kulutuste vähendamise õiguspärast eesmärki, otsus nr 14/2018 sisaldab kahte erakorraliste asjaolude tingimust, millest ühte kohaldati mitme apellandi suhtes, ning ka pensionide uued summad ja nende arvutamise meetod on seotud apellantide isiklike sissemaksete ja mandaadi kestusega.(30) Üldkohus viitas kõnealusele omandiõiguse suhtes tehtud kontrollile ka seoses vaidlusaluste otsuste proportsionaalsuse kontrollimisega(31) või viis selle kontrolli sellega seoses läbi.(32)
88. Apellandid väidavad põhjendatult, et Üldkohtu niisugune argumentatsioon rikub mitut õigusnormi.
89. Kõigepealt on väär Üldkohtu seisukoht, et on tähtsusetu, et Euroopa Parlament ei kontrollinud, kas otsuse nr 14/2018 kohaldamine apellantide suhtes rikub normihierarhias kõrgemalseisvaid liidu õiguse põhimõtteid, ja et oluline on vaid see, kas see on lõppkokkuvõttes nii, mida saab Üldkohus ise kontrollida. Selle seisukohaga jäetakse tähelepanuta, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikes 1 sisalduva viitega riigisisesele õigusele – nagu kirjeldatud punktis 68 – pani seadusandja Euroopa Parlamendile iseseisva kontrollimise kohustuse. Selle kohaselt peab Euroopa Parlament enne riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis võib kaasa tuua omandatud õiguste riive, nende eeskirjade raames uurima, kas riive on kooskõlas normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normide ja põhimõtetega.
90. Üldkohtu väide, et parlament ei ole sellist kontrolli teinud, on faktiliselt väär. See on nii seetõttu, et Euroopa Parlamendi õigustalitus viis läbi otsuse nr 14/2018 proportsionaalsuse kokkuvõtliku hindamise. See nähtub õigustalituse arvamusest, mille esitasid apellandid Üldkohtule, täpsemalt selle arvamuse punktist 13.
91. Euroopa Parlament aga seda arvamust apellantidele kättesaadavaks ei teinud ja seetõttu kaasas Üldkohus selle vaidlusaluste otsuste põhjendustesse alusetult (vt selle kohta allpool, punktid 107–109). Seetõttu ei saa kõnealust arvamust kasutada dokumendina, mis tõendaks, et Euroopa Parlament on hinnanud, kas otsuse nr 14/2018 kohaldamine on liidu õigusega kooskõlas. Lisaks on õigustalituse hinnang selle otsuse proportsionaalsusele igal juhul ebapiisav. Nimelt piirdus õigustalitus sellega, et viitas ühes punktis sellele, et sama otsus näeb ette pensionide miinimumsumma ja kaks erakorraliste asjaolude tingimust. Selline kokkuvõtlik hindamine ei ole piisav, et tuvastada, et kõnealust riigisisest õigusnormi on rakendatud kooskõlas liidu õigusega, nagu näitab punktis 83 kirjeldatud näide. Kooskõla tuvastamiseks tuleb riigisisest õigusnormi põhjalikult hinnata, et teha kindlaks, et see ei ole meelevaldne ning on arusaadav ja sidus.
92. Ennekõike aga jätab Üldkohtu kõnealune seisukoht tähelepanuta Üldkohtu enda pädevuse. Liidu kohtud ei või nimelt mingil juhul asendada vaidlustatud õigusakti vastu võtnud organi põhjendusi enda omadega.(33)
93. Üldkohtu praegune käsitus tähendab aga põhjenduste just sellist asendamist. Üldkohus tugines esimeses kohtuastmes esitatud hagi väidete tagasilükkamisel hinnangule, mis vaidlusaluste otsuste põhjendustes ei sisaldu ja täidab sellega seal esineva lünga. Sellega ületas Üldkohus oma kontrolli piire.(34)
94. Lõpuks on vaidlusaluste otsuste liidu õigusega kooskõla kontrollimine –eelkõige osas, mis puudutab nende otsustega rakendatava riigisisese meetme proportsionaalsust –, mida Üldkohus tegi iseseisvalt, tuginemata Euroopa Parlamendi asjaomastele põhjendustele, igal juhul ebapiisav, kui seda hinnata eespool punktis 83 kirjeldatud kriteeriumi alusel. Nagu nähtub seal kirjeldatud näitest ja nagu punktis 91 juba selgitati, nõuab selline hindamine rakendatava riigisisese meetme täpset ja põhjalikku kaalumist, võttes arvesse selle konteksti ja konkreetseid tagajärgi, et teha kindlaks, et see ei ole meelevaldne ning on arusaadav ja sidus. Pelgalt üldine väide, et meede teenib säästliku eelarvepoliitika eesmärki ja näeb ette erakorraliste asjaolude tingimused, sellele kriteeriumile ei vasta.
95. Eeltoodust tuleneb, et kinnitusega, et vaidlusalused otsused on normihierarhias kõrgemalseisvate liidu õiguse normide ja põhimõtetega kooskõlas, rikkus Üldkohus mitut õigusnormi. Seega on sellele tuginevad apellatsioonkaebuste väited põhjendatud.
96. Arvestades vaidlusaluste otsuste liidu õigusega kooskõla keskset tähtsust, toob juba kõnealuste apellatsioonkaebuste väidete põhjendatus kaasa vaidlustatud kohtuotsuste tühistamise. Arvestades eelkõige Üldkohtu menetluses olevaid hagisid vaidlusaluseid otsuseid asendavate otsuste peale (eespool, punkt 41), on teise võimalusena siiski asjakohane hinnata ka teisi apellantide esitatud apellatsioonkaebuste väiteid.
3. Vaidlusalused otsused vastu võtnud organi pädevus
97. Apellandid kohtuasjades C‑725/20 P ja C‑198/21 P leiavad, et Üldkohus rikkus taas õigusnormi, kui ta kinnitas Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja pädevust vaidlusaluste otsuste vastuvõtmiseks. Apellandid olid esimeses kohtuastmes väitnud, et need otsused oleks pidanud vastu võtma Euroopa Parlamendi juhatus.
98. Üldkohus tugines selle väite tagasilükkamisel järgmisele põhjendusele:
„Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates märkis Euroopa Parlament aga, esitades selle kohta tõendid, et parlamendi finantsküsimuste peadirektori 23. novembri 2018. aasta otsusega FINS/2019‑01 määrati selle institutsiooni finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja edasivolitatud eelarvevahendite käsutajaks seoses eelarvereaga 1030, mis puudutab kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisas nimetatud vanaduspensione. Lisaks on vastavalt määruse 2018/1046 artikli 73 lõikele 3 otsuses FINS/2019‑01 sõnaselgelt märgitud, et see pädevuse edasivolitamine annab Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhatajale õiguse muu hulgas kehtestada õiguslikud kohustused ja eelarvelised kohustused, tõendada kulusid ja kinnitada makseid, samuti koostada saada olevate summade eelarvestus, määrata kindlaks sissenõutavad nõuded ja väljastada sissenõudekorraldused.“(35)
99. Neid kaalutlusi arvestades tuvastas Üldkohus, et „[v]astupidi sellele, mida väidavad hagejad, oli Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi parlamendiliikmete palkade ja sotsiaalsete õiguste üksuse juhataja seega pädev vaidlustatud otsuseid vastu võtma“(36).
100. Punktis 98 osundatud Üldkohtu põhjendusest, milles üksnes korratakse otsuse FINS/2019‑01 sisu, ei selgu siiski, miks oli üksuse juhatajal Üldkohtu arvates pädevus vaidlusaluseid otsuseid vastu võtta. Eelkõige ei nähtu sellest, mispärast hõlmab otsusega FINS/2019‑01 antud pädevus Üldkohtu hinnangul ka pädevust kontrollida, kas sellist riigisisest vähendamismeedet, mis kujutab endast sekkumist endiste parlamendiliikmete omandatud õigustesse, on rakendatud kooskõlas liidu õigusega. Vastus sellele küsimusele ei selgu ka otsuse FINS/2019‑01 pelgast lugemisest. Üldkohtu põhjendus ei võimalda seega Euroopa Kohtul kontrollida, kas Üldkohtu kinnitus, et asjaomase üksuse juhatajal on pädevus vaidlusaluseid otsuseid vastu võtta, oli põhjendatud. Sellest ei selgu, millistele alustele tugines Üldkohus selle seisukoha kujundamisel.
101. Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab põhjendamisviga. Sellist ebapiisavat põhjendust tuleb omal algatusel kontrollida.(37) Seega on apellantide väited põhjendatud osas, milles apellandid väidavad, et Üldkohus lükkas nende väited, mis puudutasid vaidlusalused otsused vastu võtnud organi pädevust, õigusnormi rikkudes tagasi.(38)
102. Vaidlustatud kohtuotsuste tühistamisel saaks Euroopa Kohus tugineda omal algatusel tuvastatud põhjendamisveale siiski vaid siis, kui ta on pooled eelnevalt selles küsimuses ära kuulanud.(39) Kuna aga vaidlustatud kohtuotsused tuleb juba muudel põhjustel tühistada, nagu on märgitud punktis 96, ei ole selline ärakuulamine käesolevas asjas vajalik.
4. Vaidlusaluste otsuste põhjendatus
103. Apellandid kohtuasjades C‑725/20 P ja C‑198/21 P väidavad lisaks, et Üldkohus leidis vääralt, et vaidlusalused otsused on piisavalt põhjendatud. Need otsused sisaldavad vastupidi hindamisviga, kuna Euroopa Parlament ei ole nendes märkinud, et otsuse nr 14/2018 rakendamise kooskõla liidu õigusega on kontrollitud.
104. Üldkohtu seisukoht, et vaidlusalused otsused on piisavalt põhjendatud, tugines peamiselt sellele, et otsustest nähtus nende õiguslik alus ning Euroopa Parlamendi seisukoht, mille kohaselt oli otsus nr 14/2018 tulenevalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa artikli 2 lõikest 1 koostoimes parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75 apellantide suhtes kohaldatav.(40)
105. Kõnealune Üldkohtu järeldus põhineb eeldusel, et Euroopa Parlament ei olnud kohustatud täiendavalt hindama, kas otsuse nr 14/2018 kohaldamine apellantide suhtes on liidu õigusega kooskõlas. Nagu selgitatud punktis 89, on see eeldus siiski väär.
106. Euroopa Parlament oleks pidanud enne vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist hindama ja nendes otsustes põhjendama, mispärast olid need otsused tema arvates kooskõlas normihierarhias kõrgemalseisva liidu õigusega, eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega. Kuna puudus asjakohane teave, mis oleks võimaldanud Üldkohtul õiguspärasust kontrollida, asendamata Euroopa Parlamendi hinnangut enda hinnanguga (eespool, punkt 93), olid vaidlusalused otsused ebapiisavalt põhjendatud.
107. See kehtib seda enam, et apellandid väidavad põhjendatult, et Üldkohus võttis vaidlusaluste otsuste põhjendatuse hindamisel vääralt arvesse Euroopa Parlamendi õigustalituse arvamust, mis käsitles otsuse nr 14/2018 proportsionaalsust kui mitte piisavalt, siis vähemasti kokkuvõtlikult (vt eespool, punktid 90 ja 91).(41) Seda seetõttu, et kõnealust arvamust ei olnud nendele otsustele lisatud ja Euroopa Parlament ei teinud seda apellantidele kättesaadavaks. Seda mainiti apellantidele vaid kaudselt. Seega sisaldas teade, mis oli lisatud apellantide 2019. aasta veebruari pensioniteatistele (eespool, punkt 22) ja millele viitasid vaidlusalused otsused, üksnes viidet, et Euroopa Parlamendi õigustalitus on kinnitanud, et otsus nr 14/2018 on apellantide suhtes automaatselt kohaldatav. Teade ei sisaldanud aga otsest viidet õigustalituse arvamusele ega viidet sellele, kas või kus saaks sellega tutvuda.(42)
108. On küll tõsi, et õigusakti põhjendatust ei tule hinnata mitte ainult õigusakti sõnastuse, vaid ka selle konteksti alusel.(43) Dokumenti, mille olemasolu otsuse adressaadid „aimavad“ ja mille nad peavad ise hankima, ei saa aga käsitada selle otsuse teadaoleva konteksti osana. See peab olema nii isegi siis, kui adressaadid esitavad kõnealuse dokumendi liidu kohtute menetluses. Isegi kui see asjaolu tõendab, et nad hankisid selle tagantjärele, ei saa seda kasutada tõendina selle kohta, et algne otsus oli adressaatidele kättetoimetamise kuupäeval, mis on hagi esitamise tähtaja alguse seisukohast määrav kuupäev, piisavalt põhjendatud.
109. Liidu kohus võib otsuse õiguspärasuse kontrollimisel võtta otsuse teinud organi poolt hiljem esitatud täiendavat teavet arvesse ainult siis, kui see täiendab põhjendust, mis on iseenesest juba piisav.(44) Ent nagu äsja selgitatud, oli algne põhjendus käesoleval juhul just nimelt ebapiisav.
110. Seega saab eelnevale tuginedes teha järelduse, et vaidlusalustes otsustes sisalduva põhjendamisvea eitamisega rikkus Üldkohus õigusnormi.
5. I. Panusa hagi esimeses kohtuastmes
111. Apellandid kohtuasjas C‑725/20 P esitavad lõpuks veel väite, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis I. Panusa esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohtuasjas T‑453/19 põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatuna läbi vaatamata, kuna vaidlusaluse otsusega ei kaasnenud I. Panusa toitjakaotuspensioni vähendamist.(45)
112. Apellantide sõnul on I. Panusal siiski huvi selle vastu, et lahendatud saaks Üldkohtu istungil tõstatatud küsimus, kas tema toitjakaotuspensioni tuleks arvutada kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja I lisa alusel, mitte aga – nagu siiani – kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisa alusel. Kui see peaks paika pidama, oleks tema puhul välja arvutatava toitjakaotuspensioni summa nimelt suurem.
113. Nagu Euroopa Parlament õigesti vastu väidab, ei viita kohtuotsuses Coppo Gavazzi miski sellele, nagu oleks I. Panusa esimeses kohtuastmes väitnud, et tema toitjakaotuspensioni oleks pidanud arvutama kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja I lisa alusel. Teadaolevalt ei ole ka I. Panusa esitatud hagiavalduses ühtegi sellekohast väidet. Mis puudutab I. Panusa viidet Üldkohtu istungile, siis tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 84 kohaselt on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. I. Panusa sellistele asjaoludele ei viita.
114. Seega tuleb I. Panusa väited käesolevas apellatsioonimenetluses vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellatsioonimenetluses on keelatud esitada uusi väiteid, mis ei olnud esimeses kohtuastmes toimunud menetluse ese.(46)
6. Vahekokkuvõte
115. Eelnevast tuleneb, et kõigis vaidlustatud kohtuotsustes kõigis liidetud kohtuasjades, mis olid nende kohtuotsuste ja käesolevate apellatsioonimenetluste ese, on rikutud õigusnorme ja et need tuleb seetõttu tühistada, välja arvatud kohtuotsus Coppo Gavazzi osas, mis puudutab kohtuasja Panusa vs. parlament (T‑453/19).
C. Üldkohtule esitatud hagid
116. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.
117. Käesoleval juhul on see nii.
118. See tuleneb eelkõige apellatsioonkaebuse selle väite analüüsist, mille kohaselt Üldkohus vääralt kinnitas, et apellantide pensionide vähendamine vaidlustatud otsustega ei riku normihierarhias kõrgemalseisvaid liidu õiguse põhimõtteid ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet (eespool, punktid 75–95).
119. Apellatsioonkaebuse selle väite hindamine annab alust järeldada, et Üldkohus otsustas vääralt, et on tähtsusetu, et Euroopa Parlament ei kontrollinud, kas otsust nr 14/2018 on kohaldatud kooskõlas liidu õigusega (eespool, punkt 89). Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et kontrollimisel, kas liikmesriigi vähendamismeede on liidu õigusega kooskõlas, tuleb põhjalikult hinnata selle meetme konkreetset sisu, ülesehitust ja konteksti (eespool, punktid 82 ja 83).
120. Kõnealusest kohtupraktikast tuleneb aga paratamatult ka see, et sellist kontrolli tuleb konkreetselt kõne all oleva meetme suhtes teha igal üksikjuhul.
121. Nagu juba selgitatud, on vaidlusaluste otsustega üle võetud otsust nr 14/2018 riigisisesel tasandil muudetud ja vaidlusalused otsused on asendatud Euroopa Parlamendi uute otsustega (eespool, punktid 35–41). Seega ei saa kontrollimine, kas vaidlusalused otsused on liidu õigusega kooskõlas, enam apellantidele kasu tuua. Seega on esimeses kohtuastmes nende otsuste peale esitatud hagide lahendamise vajadus ära langenud.
122. Üldkohus peab Euroopa Parlamendi uute otsuste peale esitatud hagide raames (eespool, punkt 41) hindama, kas enne nende otsuste vastuvõtmist kontrollis Euroopa Parlament piisavalt, kas nende otsustega üle võetud uued Itaalia õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Kui see nii ei ole, siis tuleb Euroopa Parlamendi asjaomased otsused tühistada. Euroopa Parlament võib seejärel läbi viia vajaliku kontrolli, ja kui ta kinnitab, et riigisiseste õigusnormide ülevõtmine on liidu õigusega kooskõlas, võtta vastu uued otsused, millega neid õigusnorme rakendatakse asjaomaste endiste parlamendiliikmete suhtes, mida võib omakorda kontrollida Üldkohus.
123. Nagu on kirjeldatud punktis 41, vaidlustas vaid osa apellante Euroopa Parlamendi uued otsused nende pensionide teise ümberarvutuse kohta. Kui aga asjaomaste hagide läbivaatamisel peaks selguma, et need otsused tuleb tühistada, ei peaks Euroopa Parlament kontrollima teise ümberarvutuse kooskõla liidu õigusega mitte ainult nende endiste parlamendiliikmete puhul, kes on esitanud teise ümberarvutuse peale hagi. Euroopa Parlament peaks ELTL artiklile 266 tuginedes kõigi asjaomaste parlamendiliikmete puhul kontrollima, kas Itaalia uusi õigusnorme on rakendatud kooskõlas liidu õigusega, ja vajaduse korral vastavalt muutma kõiki otsuseid, mis neid puudutavaid. Nimelt oleks õigusvastane, kui Euroopa Parlament jätkaks endistele parlamendiliikmetele vähendatud pensionide maksmist, olgugi et Euroopa Kohus on – teiste endiste parlamendiliikmete puhul – tuvastanud asjaomaste vähendamiste õigusvastasuse.
D. Vahekokkuvõte
124. Eelnevast tuleneb, et apellantide poolt Üldkohtule esitatud hagide lahendamise vajadus on ära langenud, välja arvatud hagi kohtuasjas T‑453/19.
VI. Kohtukulud
A. Apellatsioonimenetluste kulud
125. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Vastavalt artikli 138 lõikele 1, mis on artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
126. Kuna Euroopa Parlament on kohtuvaidluse apellantidele – välja arvatud I. Panusa – kaotanud, tuleb temalt välja mõista tema enda ja apellantide – välja arvatud I. Panusa – kohtukulud apellatsioonimenetluses, nagu apellandid on taotlenud. I. Panusa kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ja I. Panusalt tuleb välja mõista Euroopa Parlamendi kulud, mida viimane kandis apellatsioonimenetluses seoses I. Panusa apellatsioonkaebusega.
B. Kohtukulud esimeses kohtuastmes toimunud menetluses
127. Kuna vaidlustatud kohtuotsused tuleb tühistada, peab Euroopa Kohus otsustama ka kohtukulude jaotuse esimeses kohtuastmes toimunud menetlustes, välja arvatud kohtuasjas Panusa vs. parlament (T‑453/19), mille puhul jääb jõusse Üldkohtu otsus kohtukulude jaotuse kohta.
128. Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 149, mida kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluste suhtes, sätestab, et juhul kui Euroopa Kohus sedastab, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus asjas otsus teha, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Kodukorra artikkel 142, mida kohaldatakse apellatsioonimenetluste suhtes vastavalt artikli 184 lõikele 1, näeb ette, et kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, jaotab Euroopa Kohus kohtukulud omal äranägemisel.
129. Käesolev analüüs näitas küll seda, et esimeses kohtuastmes puudus vajadus asjas otsus teha, aga ka seda, et Üldkohus kinnitas vääralt vaidlusaluste otsuste õiguspärasust, olgugi et Euroopa Parlament ei olnud kontrollinud nende otsuste kooskõla liidu õigusega. Seda arvestades on asjakohane jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista Euroopa Parlamendilt välja apellantide – välja arvatud I. Panusa – kohtukulud esimeses kohtuastmes toimunud menetlustes.
VII. Ettepanek
130. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha kohtuasjas C‑725/20 P järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. oktoobri 2020. aasta otsuse Coppo Gavazzi jt vs. parlament (T‑389/19 jt, EU:T:2020:494) resolutsiooni punktid 2 ja 3 osas, mis puudutab kõiki käesoleva ettepaneku lisas loetletud apellante, välja arvatud I. Panusa.
2. Käesoleva ettepaneku lisas loetletud kohtuasjades on vajadus teha otsus selle vaidluse sisu kohta, mille alusel esitati hagid esimeses kohtuastmes – välja arvatud kohtuasjas T‑453/19 –, ära langenud.
3. Jätta apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑725/20 P rahuldamata osas, mis puudutab I. Panusat.
4. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista Euroopa Parlamendilt välja apellantide kohtukulud mõlemas kohtuastmes, välja arvatud I. Panusa kohtukulud ja kohtukulud, mis tekkisid Euroopa Parlamendil seoses I. Panusa apellatsioonimenetlusega.
5. Jätta I. Panusa kohtukulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja kohtukulud, mis tekkisid Euroopa Parlamendil seoses I. Panusa apellatsioonimenetlusega.
131. Lisaks teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha kohtuasjas C‑198/21 P järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. veebruari 2021. aasta otsus kohtuasjas Santini jt vs. parlament (T‑345/19, T‑346/19, T‑364/19–T‑366/19, T‑372/19–T‑375/19 ja T‑385/19, EU:T:2021:78).
2. Vajadus teha otsus selle vaidluse sisu kohta, mille alusel esitati esimeses kohtuastmes hagid kohtuasjades T‑345/19, T‑346/19, T‑364/19–T‑366/19, T‑372/19–T‑375/19 ja T‑385/19, on ära langenud.
3. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ja mõista Euroopa Parlamendilt välja apellantide kohtukulud mõlemas kohtuastmes.
132. Lõpuks teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha kohtuasjas C‑391/21 P järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. mai 2021. aasta otsus Falqui vs. parlament (T‑695/19, EU:T:2021:242).
2. Vajadus teha otsus selle vaidluse sisu kohta, mille alusel esitati esimeses kohtuastmes hagi kohtuasjas T‑695/19, on ära langenud.
3. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista Euroopa Parlamendilt välja apellantide kohtukulud mõlemas kohtuastmes.