Kohtuasi T‑584/10

Mustafa Yilmaz

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi TEQUILA MATADOR HECHO EN MEXICO taotlus – Varasem siseriiklik ja rahvusvaheline sõnamärk MATADOR – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosuse puudumine – Kaupade sarnasuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (teine koda), 3. oktoober 2012

1.      Ühenduse kaubamärk – Registreerimiskord – Taotluse tagasivõtmine, piiramine ja muutmine – Kaupade või teenuste nimekirja piiramise taotlus – Üksikasjalikud eeskirjad

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 43 lõige 1; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskiri 13)

2.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontroll – Varem ühtlustamisameti talituste menetlustes esitamata faktiliste ja õiguslike asjaoludega arvestamine Üldkohtus – Välistamine

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65)

3.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Asjaomaste kaupade või teenuste sarnasus – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 1 punkt b)

4.      Ühenduse kaubamärk – Ühtlustamisameti otsused – Võrdse kohtlemise põhimõte – Hea halduse põhimõte – Ühtlustamisameti varasemad otsused

5.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus – Kujutismärk TEQUILA MATADOR HECHO EN MEXICO – Siseriiklikud ja rahvusvahelised varasemad sõnamärgid MATADOR

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 1 punkt b)

6.      Ühenduse kaubamärk – Ühtlustamisameti otsused – Õiguspärasus – Ühtlustamisameti varasemad otsused – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Mõju puudumine

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 19)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 33)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 43)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 59 ja 60)

5.      Euroopa keskmise tarbija seisukohalt puudub ühelt poolt kujutismärgi TEQUILA MATADOR HECHO EN MEXICO, mille registreerimist taotleti Nizza kokkuleppe klassi 33 kuuluvate kaupade „Mehhikost pärit tequila, valmissegatud alkoholikokteilid, mis sisaldavad Mehhikost pärit tequila’t ja Mehhikost pärit tequila-likööre” jaoks, ja teiselt poolt varem Saksamaal ja hiljem rahvusvahelise kaubamärgina, mis kehtib mitmes Euroopa riigis, nimetatud kokkuleppe klassi 32 kuuluvate kaupade „õlu; mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja teised joogivalmistusained” jaoks registreeritud sõnamärgi MATADOR vahel segiajamise tõenäosus määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses

Arvestades kõnealuste kaupade omavahelist suhet iseloomustavaid asjakohaseid tegureid tervikuna, nagu neid on analüüsitud 18. juuni 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑175/06: Coca-Cola vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – San Polo (MEZZOPANE) punktides 63–69, tuleb õlut ja veini pidada kaupadeks, mis ei ole määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses sarnased.

Käesoleval juhul on võrreldavate kaupade vahelised erinevused kõigi nendevahelist suhet iseloomustavate asjakohaste tegurite osas silmatorkavamad ja märkimisväärsemad kui õlle ja veini vahelised erinevused, mille Üldkohus tõi välja kõnealuses kohtuasjas, mistõttu need erinevused muudavad veelgi vähem tõenäoliseks asjaolu, et asjaomane avalikkus võib arvata, et sama ettevõtja toodab ja turustab samaaegselt mõlemat liiki jooki.

Kuigi käesoleval juhul kuuluvad võrreldavad kaubad samasse jookide üldisesse kaubaliiki, täpsemini alkoholjookide liiki, erinevad need oma koostisainete, tootmisviisi, värvi, lõhna ja maitse poolest, mistõttu asjaomane tarbija tajub neid erinevate jookidena. Neid kaupu ei panda selvehallides ja muudes jookide müügikohtades tavaliselt välja samas osakonnas. Kasutuse osas on üks oluline erinevus see, et õlu kustutab janu, mis aga tavaliselt ei kehti taotletava kaubamärgiga hõlmatud jookide kohta. Kuigi kõnealuseid jooke võidakse tarbida samades kohtades ja sarnases olukorras ning need võivad rahuldada sama vajadust, nt nautida teatavat jooki toidu kõrvale või aperitiivina, ei kuulu need samasse alkoholjookide perekonda ning tarbija tajub neid kui erinevaid kaupu, nagu Üldkohus kohtuotsuse MEZZOPANE punktis 66 õlle ja veini kohta märkis.

Kuigi on olemas alkoholikokteile, milles õlu on segatud muu alkoholiga, nagu näiteks tequila, ei kõrvalda see kõnealuste kaupade eespool nimetatud erinevusi, kuna see asjaolu kehtib mitme joogi kohta, mis siiski ei ole sarnased.

Ka ei muuda kohtuotsuse MEZZOPANE punktis 67 viidatud põhjustel see sama asjaolu kõnealuseid kaupu veel üksteist täiendavaks. Üksteist täiendavad kaubad on omavahel tihedalt seotud kaubad, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline. Käesoleval juhul ei ole taotletava kaubamärgiga hõlmatud alkoholjoogid õlle tarbimiseks möödapääsmatult vajalikud ega olulised, ja vastupidi. Toimikus ei ole ka ühtki tõendit selle kohta, et ühe asjaomase kauba ostja peaks konkreetselt teist asjaomast kaupa ostma.

Üldkohus leiab, et käesolevas kohtuasjas käsitletavad kaubad konkureerivad üksteisega igal juhul vähem, kui on tuvastatud eespool viidatud kohtuotsuse MEZZOPANE punktis 68 õlle ja veini puhul. Kui Üldkohus eespool viidatud kohtuotsuse MEZZOPANE punktis 68 järeldas, et vein ja õlu on teataval määral konkureeerivad, siis tugines ta sellele, et Euroopa Kohus on muus valdkonnas kui ühenduse kaubamärk sedastanud, et vein ja õlu rahuldavad teataval määral samu vajadusi, mistõttu tuleb järeldada, et need on omavahel teataval määral asendatavad. Samas on Euroopa Kohus täpsustanud, nagu Üldkohus on ka rõhutanud, et veinide suurest kvaliteedi- ja seetõttu ka hinnaerinevusest tulenevalt peab õlle – mis on populaarne ja laialdaselt tarbitav jook – ja veini vahelise konkurentsi kindlaksmääramisel arvesse võtma üldsusele kõige kättesaadavamaid veine, mis on üldjuhul ka kõige lahjemad ja odavamad. Taotletava kaubamärgiga hõlmatud alkoholjoogid on üldiselt selgelt kangemad ja märgatavalt kallimad kui „üldsusele kõige kättesaadavamad veinid”, mistõttu Euroopa Kohtu hinnangut ei saa käesolevale asjale üle kanda.

(vt punktid 49, 51, 54–57)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 61 ja 62)