KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 4. septembril 2008¹(1)

Kohtuasi C‑443/07 P

Isabel Clara Centeno Mediavilla jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Ühenduse ametnikud – Ametisse nimetamine enne muudetud personalieeskirjade jõustumist koostatud reservnimekirja alusel – Ebasoodsamad tingimused sõltuvalt ametisse nimetamise kuupäevast – Töölevõtmisel palgaastmesse määramise üleminekueeskirjade õiguspärasus – Õiguse üldpõhimõtted

1.        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjadesse (edaspidi „personalieeskirjad”) tehti ulatuslikke muudatusi, mis jõustusid 1. mail 2004.(2) Täpsemalt seati sisse täiesti uus karjääristruktuur. Uue struktuuri madalamad palgaastmed olid sageli väiksemad kui vana struktuuri puhul, kuid ebasoodsamaid tingimusi pidid tasakaalustama paremad edutamisvõimalused. Üleminekusätetega reguleeriti mitmesuguseid olukordi, sealhulgas nende ametnike omi, kes olid edukalt läbinud varem korraldatud avatud konkursi, kuid kes nimetati ametisse pärast uue karjääristruktuuri jõustumist. Käsitletava kohtuasja, mis on Euroopa Kohtusse jõudnud apellatsiooni korras, algatasid Esimese Astme Kohtus 17 sellist ametnikku, kes polnud rahul eriti sellega, et nad nimetati ametisse ebasoodsamatel alustamistingimustel kui teised ametnikud, kes olid edukalt läbinud sama avatud konkursi, kuid kes nimetati ametisse enne 1. maid 2004.

2.        Praegu on kuni käesoleva apellatsioonimenetluse tulemuse selgumiseni peatatud veel viiskümmend Avaliku Teenistuse Kohtu menetlust, mis käsitlevad sisuliselt sama küsimust. Lisaks on komisjon kohustunud – kui Euroopa Kohus otsustab, et vaidlustatud sätteid ei oleks tohtinud asjaomaste ametnike suhtes kohaldada – laiendama hilisemat palgaastmete ümbermääramist kõikide ametnike suhtes, kes on samas olukorras nagu need, keda selline kohtuotsus puudutab, sealhulgas nende suhtes, kes ei ole esitanud kaebusi oma palgaastme määramise vaidlustamiseks.(3)

 Õiguslik raamistik

 Kaalutlused seoses personalieeskirjade muudatustega

3.        Määruse nr 723/2004, millega kõnealused muudatused kehtestati, preambul sisaldab muu hulgas järgmisi põhjendusi.

„(7)      Tuleks järgida vastavust EÜ asutamislepingus kirja pandud mittediskrimineerimise põhimõttele, millest tuleneb vajadus arendada edasi personalipoliitikat, tagades võrdsed võimalused kõikidele, olenemata soost, füüsilistest omadustest, vanusest, rassilisest või etnilisest identiteedist, seksuaalsest sättumusest ja perekonnaseisust.”

„(10) On selge vajadus tugevdada teenetel põhineva karjääri arengu põhimõtet ning luua tihedam seos tulemuste ja töötasu vahel, pakkudes suuremaid ergutusi tasuks heade tulemuste eest karjäärisüsteemi struktuurimuutuste abil, samal ajal tagades keskmiste karjääriprofiilide samaväärsuse uute ja vanade struktuuride vahel kooskõlas ametikohtade loetelu ja eelarvedistsipliiniga.”

„(12) On tekkinud vajadus sellise süsteemi kehtestamise järele, millega tagatakse keskmiste karjääriprofiilide samaväärsus, mis, vaadeldes tervikuna, korvab õiglaselt ja mõistlikult esmalt palgaastmete koguarvu suurenemise ja teisalt iga palgaastme järkude arvu vähenemise.”

„(34) Teenistustingimused, mis reguleerivad ametnike ja muude teenistujate palga ja pensionide üldist taset, jäävad[(4)] tasemele, mis meelitab teenistusse parimad kandidaadid kõikidest liikmesriikidest ja hoiab neid sõltumatus ja alalises Euroopa avalikus teenistuses.”

„(37) Tuleks ette näha üleminekukord, et uusi eeskirju ja meetmeid võiks kohaldada järk-järgult, pidades silmas töötajate enne personalieeskirjade kõnealuste muudatuste jõustumist ühenduse süsteemi raames omandatud õigusi ja võttes arvesse nende õiguspäraseid ootusi.”

 Personalieeskirjade sätted enne ja pärast muutmist

4.        Enne 2004. aastat kehtinud personalieeskirjade redaktsiooni artikli 1a lõikes 1, mis kehtestati määrusega nr 781/98(5), oli sätestatud:

„Käesolevate personalieeskirjade alusel tagatakse ametnike võrdne kohtlemine ilma, et otseselt või kaudselt arvestataks rassi, poliitilisi, filosoofilisi või usulisi tõekspidamisi, sugu või seksuaalset sättumust, piiramata asjaomaseid sätteid, mis eeldavad teatavat perekonnaseisu.”

5.        Uues redaktsioonis sõnastati see säte ümber ja sellest sai artikli 1d lõige 1:

„Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal.

Käesolevates personalieeskirjades käsitatakse vabaabielusid abieludena tingimusel, et kõik VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c loetletud tingimused on täidetud.”

6.        Enne 2004. aasta muudatusi sisaldas personalieeskirjade artikkel 5 järgmisi sätteid:

„1. Käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse vastavalt nendega seotud ülesannete laadile ja tähtsusele alanevas järjekorras neljaks kategooriaks: A, B, C ja D.

A-kategooria koosneb kaheksast palgaastmest; need on jagatud karjäärivahemikeks, millest igaüks hõlmab harilikult kaks palgaastet haldus- või nõuandvate ülesannetega töötajatele, mis eeldavad kõrgharidust või sellega samaväärseid ametialaseid kogemusi.

B-kategooria koosneb viiest palgaastmest; need on jagatud karjäärivahemikeks, millest igaüks hõlmab harilikult kaks palgaastet täitevülesannetega töötajatele, mis eeldavad kõrgemal astmel omandatud keskharidust või sellega samaväärseid ametialaseid kogemusi.

C-kategooria koosneb viiest palgaastmest; need on jagatud karjäärivahemikeks, millest igaüks hõlmab harilikult kaks palgaastet tehnilistele töötajatele, mis eeldavad keskharidust või sellega samaväärseid ametialaseid kogemusi.

D-kategooria koosneb neljast palgaastmest; need on jagatud karjäärivahemikeks, millest igaüks hõlmab harilikult kaks palgaastet töölise või teenindaja ülesannetega töötajatele, mis eeldavad algharidust, mida on vajaduse korral täiendatud tehnilise koolitusega.

[…]

2. Tõlkide ja tõlkijate kohad ühendatakse keeleüksusteks, mida tähistatakse lühendiga LA, mis koosnevad kuuest A-kategooria 3.–8. palgaastmega võrdsest palgaastmest ja mis jagatakse harilikult karjäärivahemikeks, millest igaüks hõlmab kaks palgaastet.

3. Kõikide ühe kategooria või teenistuse ametnike suhtes kohaldatakse samu töölevõtmis- ja teenistuskarjääri tingimusi.

[…]”.

7.        Pärast muutmist on artikli 5 sõnastus nüüd järgmine.

„1.   Personalieeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse vastavalt nendega seotud ülesannete laadile ja tähtsusele administraatorite tegevusüksuseks (edaspidi „AD”) ja abiteenistujate tegevusüksuseks (edaspidi „AST”).

2.     Tegevusüksus AD koosneb kaheteistkümnest palgaastmest, mis hõlmavad haldus‑, nõuandvaid, keelevaldkonna‑ ja teaduslikke ülesandeid. Tegevusüksus AST koosneb üheteistkümnest palgaastmest, mis hõlmavad täitev‑, tehnilisi või bürooülesandeid.

3.     Ametisse nimetamiseks on nõutav vähemalt:

a)      tegevusüksuse AST puhul:

i)      diplomiga tõendatud keskharidusjärgne haridus, või

ii)      diplomiga tõendatud keskharidus, mis võimaldab õpinguid jätkata keskharidusjärgses õppeasutuses, ja vähemalt kolmeaastane asjakohane töökogemus, või

iii)      kui see on teenistuse huvides põhjendatud, erialane koolitus või erialane töökogemus samaväärsel tasemel;

b)      tegevusüksuse AD puhul palgaastmetel 5 ja 6:

i)      haridustase, mis vastab diplomiga tõendatud vähemalt kolmeaastasele ülikoolikursusele; või

ii)      see on teenistuse huvides õigustatud, erialane koolitus samaväärsel tasemel;

c)      tegevusüksuse AD puhul palgaastmetel 7–16:

i)      ülikooliõpingutele vastava haridustaseme läbimisel antav diplom, kui ülikooliõpingute tavaline kestus on neli või enam aastat, või

ii)      ülikooliõpingutele vastava haridustaseme läbimisel antav diplom ja vähemalt aastane asjaomane töökogemus, kui ülikooliõpingute tavaline kestus on vähemalt kolm aastat, või

iii)      kui see on teenistuse huvides õigustatud, erialane koolitus samaväärsel tasemel.

4.     Ametikoha liike kirjeldav tabel on toodud I lisa punktis A. Selle tabeli põhjal kinnitab iga institutsioon pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega iga ametikoha liigiga kaasnevad kohustused ja volitused.

5.     Kõikide sama tegevusüksuse ametnike suhtes kohaldatakse samu töölevõtmis- ja teenistuskarjääri tingimusi.”

8.        Varasema karjääristruktuuri palgaastmestik koosnes üldjuhul kaheksast astmest, millest igaühega kaasnes palgatõus, samas kui uue karjääristruktuuri palgaastmestik koosneb üldjuhul viiest astmest. Muudetud ei ole reeglit, mille kohaselt ametniku palgaaste tõuseb iga kahe aasta järel automaatselt ühe järgu võrra (personalieeskirjade artikkel 44), samas kui kõrgemale palgaastmele edutamise otsuse teeb ametisse nimetav asutus ametniku teenete põhjal (artikkel 45).

9.        Personalieeskirjade artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et ametisse nimetav asutus määrab üksnes teenistusüksuse huvides tegutsedes ja kodakondsust arvestamata iga ametniku ametissenimetamise või üleviimise teel selle kategooria või teenistusüksuse (või alates 1. maist 2004 tegevusüksuse) ametikohale, mis vastab selle ametniku palgaastmele.

10.      Artikliga 10 on asutatud personalieeskirjade komitee, mis koosneb ühenduse institutsioonide esindajatest ja samast arvust nende personalikomiteede esindajatest. Enne muutmist(6) oli selle artikli asjakohases osas sätestatud:

„Komisjon peab komiteega nõu kõikide ettepanekute üle, mis käsitlevad personalieeskirjade muutmist; viimane teeb oma arvamuse teatavaks komisjoni kehtestatava tähtaja jooksul.”

11.      Personalieeskirjade artikkel 31 on seotud avatud konkursi teel valitud ametnike ametissenimetamisega. Enne muutmist oli artikli 31 lõikes 1 sätestatud, et A‑kategooria või keeleüksuste ametnikud tuleb nimetada ametisse oma kategooria või teenistusüksuse esimesele palgaastmele ning teiste kategooriate ametnikud selle ametikoha esimesele palgaastmele, millele nad värvati. Artikli 31 lõikega 2 lubati ametisse nimetaval asutusel teha nende sätete suhtes erandeid ühe kolmandiku kuni kahe kolmandiku vabade ametikohtade ulatuses, sõltuvalt palgaastmest ja vaba ametikoha liigist.

12.      Pärast 2004. aasta muudatusi on artikli 31 lõigetes 1 ja 2 sätestatud järgmist:

„1.   Väljavalitud kandidaadid nimetatakse läbitud konkursi teadaandes nimetatud tegevusüksuse palgaastmele.

2.     Ilma et see piiraks artikli 29 lõike 2 kohaldamist,[(7)] võetakse ametnikke tööle vaid palgaastmetele AST 1 − AST 4 või AD 5 − AD 8. Konkursiteate palgaastme määrab kindlaks institutsioon järgmiste kriteeriumide alusel:

a)      eesmärk võtta tööle artikli 27 määratluse kohaselt võimalikult kõrgetele normidele vastavad ametnikud;[(8)]

b)      nõutava töökogemuse kvaliteet.

Institutsioonide erivajaduste rahuldamiseks võib ametnike värbamisel samuti arvesse võtta ühenduses valitsevaid tööturutingimusi.”(9)

13.      Nii enne kui ka pärast muutmist oli ja on artikliga 32 ette nähtud, et ametnik võetakse tööle põhimõtteliselt oma palgaastme esimeses järgus, kuid ametisse nimetav asutus võib võimaldada staažilisa, arvestades väljaõpet ja erikogemusi. Artikli 32 kolmandas lõigus on sätestatud:

„Institutsiooni kehtestatud palgaastmekriteeriumide kohaselt liigitatud ajutistel töötajatel säilib ajutise töötajana omandatud staaž, kui nad nimetatakse sama palgaastme ametnikeks kohe pärast ajutise teenistuse lõppu.”

 Üleminekusätted

14.      Alates 1. maist 2004 on personalieeskirjale lisatud XIII lisa, mis kannab pealkirja „Ühenduste ametnike suhtes kohaldatavad üleminekumeetmed” ja mille artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.     Ajavahemikus 1. mai 2004−30. aprill 2006 asendatakse personalieeskirjade artikli 5 lõiked 1 ja 2 järgmistega:

„1.   Personalieeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse nendega seotud ülesannete laadi ja tähtsuse järgi alanevas järjekorras neljaks kategooriaks: A*, B*, C* ja D*.

2.     A*‑kategooria koosneb 12 palgaastmest, B*‑kategooria üheksast palgaastmest, C*‑kategooria seitsmest palgaastmest ja D*‑kategooria viiest palgaastmest.”

2.     Mis tahes viide töölevõtmise kuupäevale tähistab teenistusse asumise kuupäeva.

Artikkel 2

1.     1. mail 2004 nimetatakse mõne personalieeskirjade artiklis 35 sätestatud administratiivse staatusega(10) ametnike palgaastmed ümber järgmiselt, kui käesoleva lisa artiklist 8 ei tulene [teisiti]:

Endine palgaaste	Uus(vahepealne) palgaaste	Endine palgaaste	Uus(vahepealne) palgaaste	Endine palgaaste	Uus(vahepealne) palgaaste	Endine palgaaste	Uus(vahepealne) palgaaste
A1	A*16
A2	A*15
A3/LA3	A*14
A4/LA4	A*12
A5/LA5	A*11
A6/LA6	A*10	B1	B*10
A7/LA7	A*8	B2	B*8
A8/LA8	A*7	B3	B*7	C1	C*6
		B4	B*6	C2	C*5
		B5	B*5	C3	C*4	D1	D*4
				C4	C*3	D2	D*3
				C5	C*2	D3	D*2
						D4	D*1

[…]”. [Täpsustatud tõlge]

15.      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 4 kohaselt tuli ajavahemikuks 1. mai 2004−30. aprill 2006 asendada sõna „tegevusüksus” sõnaga „kategooria” muu hulgas personalieeskirjade artikli 5 lõikes 5 ja artikli 31 lõikes 1; sõnad „tegevusüksus AD” sõnadega „kategooria A*” muu hulgas personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punktis c ning sõnad „tegevusüksus AST” sõnadega „B*‑ ja C*‑kategooria” muu hulgas personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punktis a. Artikli 4 punkti n kohaselt tuli personalieeskirjade artikli 5 lõikes 4 asendada viide „I lisa punktis A” viitega „XIII.1 lisas”, kus olid loetletud ametikohtade tüübid üleminekuajal.

16.      Personalieeskirjade XIII lisa artiklis 12 on sätestatud:

„1.   Viited personalieeskirjade artikli 31 lõigete 2 ja 3 tegevusüksuste AST ja AD palgaastmetele on ajavahemikus 1. mai 2004−30. aprill 2006 järgmised:

–        AST 1 − AST 4: C*1−C*2 ja B*3−B*4,

–        AD 5 − AD 8: A*5−A*8,

–        AD 9, AD 10, AD 11, AD 12: A*9, A*10, A*11, A*12.

2.     Personalieeskirjade artikli 5 lõiget 3 ei kohaldata juhul, kui ametnikud võetakse tööle enne 1. maid 2004 avaldatud konkursside tulemusel koostatud sobivate kandidaatide loeteludest.[(11)]

3.     Ametnikud, kes on kantud sobivate kandidaatide loetellu enne 1. maid 2006 ja kes on tööle võetud ajavahemikus 1. mai 2004−30. aprill 2006:

–        määratakse konkursiteates avaldatud palgaastmesse, kui loetelu on koostatud A*‑, B*‑ või C*‑kategooria jaoks,

–        määratakse palgaastmetesse järgmise tabeli kohaselt, kui loetelu on koostatud A‑, LA‑, B‑ või C‑kategooria jaoks:

Konkursi palgaaste	Palgaaste töölevõtmisel
A8/LA8	A*5
A7/LA7 ja A6/LA6	A*6
A5/LA5 ja A4/LA4	A*9
A3/LA3	A*12
A2	A*14
A1	A*15
B5 ja B4	B*3
B3 ja B2	B*4
C5 ja C4	C*1
C3 ja C2	C*2

[…]”.

17.      Eelneva tabeli teise rea osas ilmneb esimese astme menetluse toimikust, et komisjon tegi ettepaneku võtta isikud, kes on reservnimekirjas endistel teenistusastmetel A7/LA7 ja A6/LA6, tööle uuele palgaastmele A*7, mitte A*6. Pooled on ühel nõul, et personalieeskirjade artikliga 10 ette nähtud personalieeskirjade komiteega peeti nõu varasema ettepaneku üle, ent mitte palgaastme A*7 palgaastmega A*6 hilisema asendamise üle. Võrdluseks märgin, et varasema palgaastme A7/LA7 lähtepalk oli 4815,59 eurot kuus; uue palgaastme A*7 puhul oli see aga 4878,24 eurot, kusjuures A*6 puhul 4311,55 eurot.(12)

 Menetluse aluseks olevad asjaolud

18.      Asjakohased asjaolud on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse(13) punktides 9−21 järgmiselt.

„9.      Komisjon avaldas ajavahemikus 11. aprillist 2001 kuni 18. juunini 2002 Euroopa Ühenduste Teatajas mitu konkursiteadaannet palgaastme A7/A6 administraatorite (COM/A/6/01, COM/A/9/01, COM/A/10/01, COM/A/1/02, COM/A/3/02 ja CC/A/12/02), palgaastme A8 abiadministraatorite (konkurss COM/A/2/02) ja palgaastme B5/B4 abiteenistujate (konkurss COM B/1/02) reservnimekirjade koostamiseks.

10.      Seitseteist hagejat kanti enne 1. maid 2004 erinevatesse valikueksamite tulemustel põhinevatesse sobivate kandidaatide loeteludesse.

11.      Rubriigis pealkirjaga „Töölevõtmise tingimused” täpsustab konkursiteadaanne, et konkursi edukalt läbinud ja reservnimekirja kantud kandidaate võidakse tööle võtta sõltuvalt teenistuste vajadusest.

12.      Konkursiteadaannete COM/A/l/02 ja COM/A/2/02 punkti D („Üldinfo”) viimases osas esineb järgmine märge:

„Komisjon on nõukogule ametlikult edastanud personalieeskirjade muudatusettepaneku. See muudatus sisaldab nimelt uut karjäärisüsteemi. Konkursi edukalt läbinud isikuid võidakse seega tööle võtta uute personalieeskirjade sätete alusel pärast nende vastuvõtmist nõukogu poolt.”

13.      Konkursiteadaanne COM/A/3/02 sisaldab ligikaudu samasugust märget, viidates „uute personalieeskirjade sätetele”.

14.      Konkursside COM/A/6/01, COM/A/9/01 ja COM/A/10/01 (edaspidi „2001. aasta konkursid”) tulemuste alusel koostatud sobivate kandidaatide nimekirjad avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas vastavalt 19. novembril 2002 (konkurss COM/A/6/01), 8. märtsil 2003 (konkurss COM/A/10/01) ja 2. juulil 2003 (konkurss COM/A/9/01).

15.      Kirjades, millega 2001. aasta konkursid edukalt läbinud isikuid informeeriti nende kandmisest sobivate kandidaatide loetellu, märgiti, et see loetelu kehtib kuni 31. detsembrini 2003.

16.      Detsembris 2003 saatis komisjoni personali ja halduse peadirektoraat igale 2001. aasta konkursi edukalt läbinud isikule kirja, teavitades neid, et sobivate kandidaatide erinevate loetelude kehtivust on pikendatud kuni 31. detsembrini 2004.

17.      Konkursside COM/A/l/02, COM/A/2/02, COM/A/3/02, COM/B/1/02 ja CC/A/12/02 (edaspidi „2002. aasta konkursid”) tulemuste alusel koostatud sobivate kandidaatide loetelud avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas vastavalt 19. detsembril 2003 (konkurss CC/A/12/02), 23. märtsil 2004 (konkursid COM/A/1/02 ja COM/A/2/02) ja 18. mail 2004 (konkursid COM/A/3/02 ja COM/B/1/02).

18.      Hagejad nimetati katseajal olevateks ametnikeks pärast 1. maid 2004 vastu võetud otsustega, mis jõustusid ajavahemikus 1. maist kuni 1. detsembrini 2004 (edaspidi „vaidlustatud otsused”).

19.      Vaidlustatud otsustega määrati hagejad palgaastmetesse vastavalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikele 3, s.o palgaastmesse B*3 (konkurss COM/B/1/02), palgaastmesse A*5 (konkurss COM/A/2/02) või palgaastmesse A*6 (kõik ülejäänud konkursid).

20.      Kõik hagejad esitasid ajavahemikus 6. augustist 2004 kuni 21. oktoobrini 2004 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse otsuse peale, millega nad nimetati katseajal olevateks ametnikeks, osas, millega neile määrati personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 alusel ebasoodsam palgaaste kui oli märgitud erinevates konkursiteadaannetes.

21.      Ajavahemikus 21. oktoobrist 2004 kuni 22. detsembrini 2004 vastuvõetud otsustega jättis ametisse nimetav asutus hagejate kaebused rahuldamata.”

19.      Seega jagunevad hagejad kolme kategooriasse:

–        need, keda oleks enne 1. maid 2004 ametisse nimetatud palgaastmes A7 (lähtepalk 4815,59 eurot kuus), mis oleks siis ümber nimetatud samal tasemel töötasu säilitamisega palgaastmeks A*8, kuid kes tegelikult nimetati ametisse pärast 1. maid 2004 palgaastmes A*6 (lähtepalk 4311,55 eurot kuus);

–        need, keda oleks enne 1. maid 2004 ametisse nimetatud palgaastmes A8 (lähtepalk 4258,95 eurot kuus), mis oleks siis ümber nimetatud samal tasemel töötasu säilitamisega palgaastmeks A*7, kuid kes tegelikult nimetati ametisse pärast 1. maid 2004 palgaastmes A*5 (lähtepalk 3810,69 eurot kuus);

–        need, keda oleks enne 1. maid 2004 ametisse nimetatud palgaastmes B5 (lähtepalk 3143,24 eurot kuus), mis oleks siis ümber nimetatud samal tasemel töötasu säilitamisega palgaastmeks B*5, kuid kes tegelikult nimetati ametisse pärast 1. maid 2004 palgaastmes B*3 (lähtepalk 2976,76 eurot kuus).(14)

 Menetlus esimeses kohtuastmes

20.      Ühises 3. veebruaril 2005 esitatud hagiavalduses palusid 17 hagejat Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsused osas, milles hagejate palgaaste määrati personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 alusel;

–        taastada hagejate teenistuskäik (sealhulgas hinnates nende kogemust sel viisil ennistatud palgaastmel, nende õigust edutamisele ja pensionile), lähtudes palgaastmest, millele nad oleks tulnud nimetada konkursiteadaande alusel, mille kohaselt kanti nad sobivate kandidaatide loetellu, kas selles konkursiteadaandes esitatud palgaastmele või sellega võrdväärsele palgaastmele vastavalt uute personalieeskirjadega kehtestatud palgaastmestikule (ning sobivasse palgajärku vastavalt enne 1. maid 2004 kohaldatavatele eeskirjadele), alates nende ametisse nimetamise otsusest;

–        mõista Euroopa Keskpanga poolt kehtestatud intressimäärade alusel hagejate kasuks välja viivis kogusummalt, mis vastab nende töölevõtmise otsuses esitatud palgaastmele vastava põhipalga ja sellele palgaastmele, millele neil oleks pidanud olema õigus, vastava põhipalga vahele kuni nõuetekohase palgaastme määramise otsuse tegemise kuupäevani;

–        mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

21.      Komisjoni toetuseks astus menetlusse nõukogu.

22.      Oma tühistamisnõudeid põhjendasid hagejad esiteks sellega, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3, mille alusel komisjon määras vaidlustatud otsustega nende palgaastme, on õigusvastane, ja teiseks sellega, et vaidlustatud otsustega on rikutud hea halduse, hoolitsemise, läbipaistvuse, õiguspärase ootuse kaitse, hea usu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, samuti ametikoha ja palgaastme võrdväärsuse põhimõtteid.

23.      Oma 11. juuli 2007. aasta otsusega lükkas Esimese Astme Kohus tagasi need vaidlustatud otsuste tühistamise argumendid(15) ning – kuna seega ei olnud vaja teha otsust nõuete osas taastada teenistuskäik ning mõista välja viivised palgaastme vahelt – jättis hagi tervikuna rahuldamata.

24.      Esimese Astme Kohus asus siiski seisukohale, et komisjon ei hoiatanud hagejaid selgelt ja täpselt tema enda väljatöötatud personalieeskirjade kavandatud muudatuse konkreetsest eeldatavast mõjust nende individuaalsele olukorrale ning seeläbi tekitatud ebakindluse tõttu oli hagejatel õigus pidada põhjendatuks oma palgaastme määramise vaidlustamist. Sellepärast mõistis Esimese Astme Kohus komisjonilt välja pool hagejate kohtukuludest.

 Apellatsioonkaebus

25.      Kõik 17 esimese astme kohtuasja hagejat esitasid 21. septembril 2007 ühise apellatsioonkaebuse.

26.      Nad märgivad sissejuhatavates märkustes, et Esimese Astme Kohus 1) kohtles neid kõiki ühtemoodi, arvestamata nendest igaühe konkreetset olukorda, ja 2) rajas oma otsuse eeldusele, mille nad vaidlustavad: nimelt sellele, et nende palgaastmete määramise õiguspärasust saab hinnata üksnes nende ametisse nimetamise kuupäeva seisuga.

27.      Seejärel esitavad hagejad kaks apellatsioonkaebuse väidet.

28.      Esiteks märgivad nad, et Esimese Astme Kohus eksis oma järelduses, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 on õiguspärane. Kokkuvõetult väidavad nad, et Esimese Astme Kohus 1) rikkus endiste personalieeskirjade artiklit 10, tõlgendades seda nii, et personalieeskirjade komiteega uuesti nõu pidamata jätmine on põhjendatud; 2) rikkus omandatud õiguste põhimõtet, asudes seisukohale, et omandatud on õigus ametisse nimetamisele, mitte õigus ametisse nimetamise korral teatavasse palgaastmesse määramisele; 3) rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, eristades edukaid kandidaate selle põhjal, kas nad nimetati ametisse enne või pärast 1. maid 2004; 4) rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet ja moonutas tõendeid; ning 5) tõlgendas vääralt personalieeskirjade artiklite 5, 7 ja 31 ulatust, rikkudes selle tagajärjel oma põhjendamiskohustust.

29.      Teiseks vaidlustavad hagejad järelduse, et teavitamiskohustuse täitmata jätmine komisjoni poolt ei saanud iseenesest muuta vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks. Selles osas väidavad nad, et Esimese Astme Kohus rikkus hea halduse põhimõtet, jättis arvestamata ametnike huvid ning rikkus läbipaistvuse, õiguspärase ootuse kaitse, hea usu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, samuti ametikoha ja palgaastme võrdväärsuse põhimõtteid.

 Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

30.      Ehkki nõukogu ei väida, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu, märgib ta, et paljud apellatsioonkaebuse esitajate argumendid ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 58 selle suhtes, et nendes ei osutata ühenduse õiguse rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt, vaid pelgalt taotletakse nende poolt esimeses kohtuastmes esitatud argumentide läbivaatamist.

31.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, kui see – ilma et see sisaldaks argumente, mis on konkreetselt suunatud vaidlustatud otsuse õiguslike vigade selgitamisele – piirdub Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega. Seevastu juhul, kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab selle, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonkaebuse alusel uuesti arutada. Kui apellatsioonkaebuse esitajal ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte”.(16)

32.      Käesolevas asjas on minu jaoks selge, et apellatsioonkaebuse esitajad on oma iga väite suhtes näidanud õiguslikud vead, mida Esimese Astme Kohus on nende arvates oma otsuse järjestikustes lõikudes teinud. Seega ei saa see, et nad selles kontekstis paratamatult meenutavad mõningaid oma esimeses kohtuastmes esitatud argumente, kuidagi mõjutada nende esitatud väidete vastuvõetavust.

 Apellatsioonkaebuse sisu

 Apellatsioonkaebuse esimene väide: personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 õigusvastasus

 Esimene osa: personalieeskirjade artikli 10 rikkumine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

33.      Hagejad väitsid esimeses kohtuastmes, et palgaastme A*7 asendamine palgaastmega A*6 personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 tabelis on kehtetu, sest selle suhtes ei peetud nõu personalieeskirjade komiteega.(17)

34.      Oma otsuse punktides 35−43 lükkas Esimese Astme Kohus selle argumendi tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

35.      Personalieeskirjade komiteega tuleb nõu pidada mitte ainult formaalsete ettepanekute üle, vaid ka juba kaalutud ettepanekute oluliste muudatuste üle, kui sellised muudatused ei vasta komitee poolt väljapakututele. Seega, kui nõukoguga läbirääkimise käigus esitatakse muudatusi, mis oluliselt mõjutavad personalieeskirjade läbivaatamise ettepaneku üldsuunda, tuleb enne vastavate sätete vastuvõtmist uuesti komiteega nõu pidada. Siiski ei kehti selline kohustus piiratud mõjuga konkreetsete muudatuste suhtes, sest see piiraks liigselt seadusandlikus menetluses kehtivat muutmise õigust. Seda, kas muudatus on oluline või mitte, tuleb hinnata, lähtudes selle sisust ja asukohast kogu vastuvõtmiseks esitatavas tekstis, mitte aga individuaalsetest tagajärgedest, mis võivad sellel olla neile, keda see tõenäoliselt mõjutab.

36.      Käesoleval juhul oli väljapakutud uuel karjääristruktuuril vahetu mõju, mis seisnes uute ametnike töölevõtmise palgaastmete alandamises ja asjakohase aja jooksul nende karjäärivõimaluste laiendamises. Palgaastme A*7 asendamine palgaastmega A*6 sobitus sellise järkjärgulise ümberstruktureerimise üldisesse süsteemi ja perspektiivi. See kujutas endast üleminekusätete konkreetset kohandust, mis ei mõjutanud nende üldsuunda ega sisu sellisel määral, millega saaks põhjendada uut nõupidamist personalieeskirjade komiteega.

37.      Sellest tulenevalt ei rikkunud komisjon, pidamata komiteega uuesti nõu, personalieeskirjade artiklit 10, kuigi kõnealune asendus, mis lisati pärast komiteega nõupidamist, avaldas otseselt olulist finantsmõju asjaomaste ametnike algsele klassifitseerimisele ja lähtepalgale.

–       Argumendid

38.      Apellatsioonkaebuse esitajad nõustuvad selle põhjenduskäigu esimese osaga, kuid mitte 1) seisukohaga, et seda, kas muudatuse olulisuse hindamisel ei saa lähtuda individuaalsetest tagajärgedest, mis võivad sellel olla neile, keda see tõenäoliselt mõjutab, ega sellest tulenevalt 2) järeldusega, et vaidlusalune asendus ei olnud oluline muudatus.

39.      Esimest punkti edasi arendamata rõhutavad apellatsioonkaebuse esitajad seda, kui tähtsad on „väga paljudele” ametnikele käesoleva kohtuasja tagajärjed – mitte pelgalt väiksem lähtepalk, vaid ka kogu karjääri hõlmav ühe palgaastme suurune lünk võrreldes olukorraga, milles nad oleksid siis, kui nad oleks nimetatud ametisse kõrgema palgaastmega –, mille kohta personalieeskirjade komiteel oleks võinud olla märkusi.

40.      Nad võrdlevad käesolevas kohtuasjas käsitletavat asendust muudatusega, mis tehti seadusandlikus menetluses määrusesse nr 2688/95.(18) Algses ettepanekus, mille üle oli personalieeskirjade komiteega nõu peetud, nähti ette kõikide institutsioonide ametnike pensionile jäämise kord, kuid lõplikult vastu võetud tekst sisaldas selles osas piiranguid Euroopa Parlamendi ametnike suhtes. Kohtuotsuses Losch(19) asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et see kujutab endast olulist muudatust, mille üle tulnuks komiteega nõu pidada.

41.      Lisaks on apellatsioonkaebuse esitajad seisukohal, et Esimese Astme Kohus ei põhjendanud piisavalt oma järeldust, mille kohaselt palgaastme A*7 asendamine palgaastmega A*6 sobitus „teenistuskäigu järkjärgulise ümberstruktureerimise üldisesse süsteemi ja üldisesse perspektiivi”, eriti kuna ta samuti möönis, et XIII lisa artikli 12 lõikes 3 sisalduv tabel erineb sama lisa artikli 2 lõikes 1 sisalduvast tabelist, milles on väljendatud enne 1. maid 2004 ametis olnud ametnike palgaastmed uutes ülemineku-palgaastmetes.

42.      Komisjon on seisukohal, et kõnealune asendamine ei mõjuta ühenduse avaliku teenistuse ühtsust, mille kaitsmine on personalieeskirjade komitee konkreetne ülesanne. See, et komiteel võis olla märkusi, ei saa tekitada kohustust temaga nõu pidada. Liiati oli Esimese Astme Kohus oma järeldust piisavalt põhjendanud; apellatsioonkaebuse esitajate väide puudutab hoopis piisava põhjenduse esitamatajätmist seadusandja poolt ning kuivõrd seda küsimust esimeses kohtuastmes ei tõstatatud, on see apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

43.      Nõukogu lisab, et kohtuasjas Losch vaidluse all olnud muudatusega jäeti kõikide institutsioonide, v.a parlamendi töötajad ilma hüvest, mida võimaldas ennetähtaegselt pensionile jäämise kord, käesolevas kohtuasjas käsitletakse aga piiratud arvu ametnikke mõjutava üleminekusätte pisimuudatust. See muudatus oli üldises süsteemis loogiline, sest A7 oli endise A‑kategooria teenistuskäigu teine palgaaste ning A*6 on samaväärne palgaastmega AD 6, mis on uue tegevusüksuse AD teine palgaaste. Ja kuna personalieeskirjade komitee oli juba esitanud oma seisukohad vastavussüsteemi suhtes üldiselt, ei oleks edasine nõupidamine sellel konkreetsel teemal mingit kasu toonud.

–       Hinnang

44.      Kõigepealt tuleks märkida, et apellatsioonkaebuse esitajate argumendid seoses vaidlusaluse asendamise tähtsusega on kõik seotud selle tagajärgedega isikutele, keda see mõjutas. Sellepärast saavad need argumendid olla asjakohased ainult siis, kui tuvastatakse, et kas a) Esimese Astme Kohus otsustas ekslikult, et ettepaneku muudatuse hindamisel tuleb lähtuda selle sisust ja asukohast kogu vastuvõtmiseks esitatavas tekstis, mitte aga individuaalsetest tagajärgedest, mis võivad sellel olla neile, keda see tõenäoliselt mõjutab, või b) kõnealune muudatus oli oluline ka oma sisu ja asukoha poolest kogu vastuvõtmiseks esitatud tekstis.

45.      Mulle näib, et kumbagi sellist asjaolu ei ole tuvastatud.

46.      Apellatsioonkaebuse esitajad ei ole pakkunud ühtegi argumenti toetamaks oma väidet, et aluslähenemisviis oli õiguslikult väär. Samuti ei tundu see lähenemisviis ebamõistlik. On selge, et iga ettepaneku iga üksikasja muudatust ei tule saata tagasi personalieeskirjade komiteele, sest see ähvardaks halvata seadusandliku menetluse. Ometi võib igal muudatusel, olgu see kui tahes väike, tõenäoliselt olla individuaalseid tagajärgi suuremale või väiksemale arvule ametnikele. Nendel asjaoludel tundub mõistlik kaaluda, kas selline muudatus on piisavalt oluline, et eeldada edasist nõupidamist mitte nende tagajärgede endi põhjal, vaid lähtudes selle muudatuse objektiivsest tähtsusest käsitletava ettepaneku üldises süsteemis.

47.      Viimati nimetatud seisukohast ei tundu argument, et vaidlusalune muudatus on oluline, mulle õigustatud.

48.      Lähtuksin alusest, et asjakohane „käsitletav ettepanek” ei kujuta endast personalieeskirjade kui terviku reformi, vaid üleminekusätteid, täpsemalt konkursil saadud palgaastme ja XIII lisa artikli 12 lõikes 3 sisalduvas tabelis näidatud töölevõtmisel kohaldatava palgaastme vahelise vastavuse süsteemi. (Kui määratleda kõnealune ettepanek laiemalt, siis muudatuse olulisus üldises süsteemis muidugi väheneks.)

49.      Vaadeldes seda tabelit ja lähtepalkasid enne ja pärast 1. maid 2004,(20) märkasin, et kui ainult kaks erandit välja arvata, on uue töölevõtmise palgaastme lähtepalk väiksem kui endise palgaastme või teenistusastme puhul, mille suhtes konkurss korraldati. Nimetatud eranditeks on kaks kõrgeimat palgaastet, sisuliselt direktorite ja peadirektorite oma, mille puhul töölevõtmine sageli ei põhine konkursil.(21) Kõikide teiste palgaastmete puhul on uus töölevõtmise palgaaste (C*1−A*12) väiksem kui endine konkursi-palgaaste (C5−A3/LA3). Ettepaneku redaktsioonis, mille üle personalieeskirjade komiteega nõu peeti, oli selles vahemikus ainult töölevõtmise palgaastmes A*7 lähtepalk pisut suurem kui vastavates konkursi-teenistusastmetes (A7/LA7 ja A6/LA6). Seega oli palgaastme A*7 asendamine palgaastmega A*6 kooskõlas vastavustabeli üldise süsteemiga.

50.      Seda arvestades tundub Esimese Astme Kohtu põhjenduskäik, mille võtsin kokku eespool punktides 36 ja 37, selge ja piisav. XIII lisa artikli 2 lõikes 1 ja artikli 12 lõikes 3 sisalduvate vastavustabelite erinevuse küsimus on – nagu komisjon ja nõukogu on osutanud – seotud seadusandja põhjendustega määruses nr 723/2004, mitte Esimese Astme Kohtu otsuses esitatud põhjendustega.

51.      Sellest tulenevalt lükkaksin apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa tagasi.

 Teine osa: omandatud õiguste põhimõtte rikkumine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

52.      Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et tulenevalt nende lisamisest reservnimekirja, omandasid nad õiguse ametisse nimetamisele nendes palgaastmetes, millele viidati vastavates konkursiteadaannetes. Personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 rikkus seda õigust.

53.      Esimese Astme Kohus lükkas oma otsuse punktides 52−58 selle argumendi tagasi sisuliselt järgmiste põhjendustega.

54.      Isiku lisamine reservnimekirja pärast avatud konkurssi tähendab ainult võimalust ametisse nimetamiseks. Palgaaste saadakse alles formaalsel ametisse nimetamisel ametisse nimetava asutuse ühepoolse otsusega, milles on märgitud selle jõustumise kuupäev ja ametikoht, millesse ametnik nimetatakse. Ainult siis saab edukas kandidaat nõuda ametniku staatust ja personalieeskirjade kohaldamist.

55.      Kui kõnealuste eeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 alates 1. maist 2004 jõustus, ei olnud hagejate suhtes sellist otsust veel tehtud. Seega ei rikkunud kõnealune säte õigust olla klassifitseeritud ühte endistest palgaastmetest, millele oli osutatud konkursiteadaannetes. Ametnik saab omandatud õigust nõuda ainult juhul, kui selleks alust andvad asjaolud tekkisid konkreetse korra alusel, mida hiljem muudeti.(22)

–       Argumendid

56.      Apellatsioonkaebuse esitajad vaidlustavad sisuliselt eelduse, et nad ei omandanud õigust olla määratud teatavasse palgaastmesse enne personalieeskirjade muudatuste jõustumist. Nad nõustuvad, et nende arvamine reservnimekirja ei andnud neile õigust ametisse nimetamisele, kuid väidavad, et see andis neile õiguse olla ametisse nimetamise korral määratud vastavas konkursiteadaandes märgitud palgaastmesse.

57.      Nad viitavad kohtupraktikale, mille kohaselt on ametisse nimetav asutus kohustatud täitma konkursiteadaande tingimusi. Kohtuasjas Spachis(23) läbis hageja edukalt kaks avatud konkurssi ning määrati algul keelelisele ametikohale, milleks tal puudusid asjakohased töökogemused, ja seejärel teise konkursi põhjal administratiivsele ametikohale, milleks tal oli üheksa-aastane asjakohane töökogemus. Komisjon ei arvestanud seda töökogemust tema palgaastme määramisel teisel ametisse nimetamisel, vaid määras ta samasse palgaastmesse kui keeleteenistuses. Euroopa Kohus asus seisukohale, et sellega rikuti virtuaalset õigust,(24) mille ta oli omandanud kõnealuse konkursi edukalt läbides.

58.      Lisaks märgivad apellatsioonkaebuse esitajad, et nende õigusele alust andvad asjaolud – nende osalemine kõnealustel konkurssidel, nende hõlmamine reservnimekirjadesse ning mõnel juhul otsus pakkuda neile ametikohta ja kiri ametikoha pakkumise kohta – tekkisid endiste personalieeskirjade kohaselt. Samuti möönis Esimese Astme Kohus ise, et alles pärast nende ametisse nimetamist anti neile otseselt teada uuest palgaastmete määramise süsteemist, millega alandati nende palgaastet töölevõtmisel võrreldes sellega, mis oli märgitud konkursiteadaandes. Lõpuks ei või personalieeskirjadele tugineda ainult juba ametnikuks saanud isikud, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad seda teha ka kõnealust staatust nõudvad isikud.

59.      Komisjon on seisukohal,(25) et omandatud õigust ei saa olla muidu kui siis, kui selleks alust andvad asjaolud tekkisid enne muudatuste kehtestamist jõus olnud sätte kohaselt. Personalieeskirju ei saa muuta tagasiulatuvalt ametnike kahjuks, kuid neid saab muuta nii, et tulevikus tekib ebasoodsam olukord. Peale selle saab õiguse „omandada” alles siis, kui õiguslik olukord on kindlaks määratud ega sõltu enam tulevasest otsusest, mis sisaldab diskretsiooni elementi. Käesoleva kohtuasja puhul sõltusid apellatsioonkaebuse esitajate olukorrad sellistest otsustest, mis tehti pärast 1. maid 2004.

60.      Apellatsioonkaebuse esitajate argument on ebaloogiline, kuivõrd väidetakse, et avatud konkursi edukas läbimine ei anna õigust ametisse nimetamisele, kuid samas annab õiguse ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes, mis omakorda tuleneb ametisse nimetamisest. Kohtuotsuses Spachis on kaudselt kinnitatud, et avatud konkursi edukas läbimine annab üksnes võimaluse ametisse nimetamiseks teatavas palgaastmes – kandidaat oleks võidud ametisse nimetada kummaski vastava teenistusastme palgaastmes, ning Euroopa Kohus asus seisukohale, et asjakohase palgaastme määramisel tuleb arvestada kandidaadi asjakohaseid kogemusi.

61.      Mis puudutab argumenti, et mõnel juhul tehti otsus pakkuda apellatsioonkaebuse esitajale ametikohta ja dateeriti kiri ametikoha pakkumise kohta enne 1. maid 2004, saab asjakohane olla üksnes see hetk, mil võeti vastu formaalne ametisse nimetamise otsus, mitte aga hetk, mil tekkis kavatsus otsus teha või teatati sellest kavatsusest. Igal juhul ei esitatud seda argumenti esimeses kohtuastmes ja see on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

62.      Lõpuks on konkursiteadaande tingimused ametisse nimetava asutuse jaoks siduvad kandidaatidele seatud tingimuste osas, kuid mitte konkursi edukalt läbinud kandidaadi ametisse nimetamise otsuse sisu osas, mis peab vastama kohaldatavatele personalieeskirjadele otsuse vastuvõtmise ajal.

63.      Nõukogu märgib, et apellatsioonkaebuse esitajad ei ole omandanud õigusi ega kohustusi ühegi ühenduse institutsiooni suhtes kuni nende ametisse nimetamise otsuse vastuvõtmiseni. Isiku kandmine reservnimekirja ei anna mingeid tagatisi ega sea mingeid kohustusi. Kohtuotsus Spachis ei puuduta personalieeskirjade muudatust ja seega ei saa sellest teha mingit järeldust. Konkursiteadaanne on ametisse nimetava asutuse jaoks tõesti siduv, kuid ei välista muudatusi õiguslikus raamistikus, milles see asutus peab tegutsema. Käesoleval juhul ei oleks saanud kedagi ametisse nimetada vastavalt endistele palgaastmetele, mis lakkasid olemast 1. mail 2004, kuid seadusandja säilitas võimaluse nimetada ametisse olemasolevatesse reservnimekirjadesse kantud isikuid, nähes ette vastavustabeli uute palgaastmete jaoks.

–       Hinnang

64.      Apellatsioonkaebuse esitajate argumendid põhinevad olulisel määral kohtupraktikal, mille kohaselt konkursiteadaande tingimused on ametisse nimetava asutuse jaoks siduvad. Sellest hoolimata on konkursiteadaanne õiguslikult madalamal kui personalieeskirjad. Kui ametisse nimetav asutus teeb otsuse vastavalt sellele teadaandele, ei saa tema jaoks olla siduv ükski selle teadaande osa, mis on vastuolus personalieeskirjadega, mis on õiguspärased ja kohaldatavad otsuse tegemise hetkel. Käesolevas kontekstis on asjakohased üksnes argumendid, mis käsitlevad nende eeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 õiguspärasust.

65.      Komisjon nõustub (ja Euroopa Kohtu praktikast nähtub selgesti), et seadusandja võib parandada personalieeskirju edaspidiseks, kuid peab seda tehes hoiduma sekkumast muutmata redaktsiooni alusel varem omandatud õigustesse. Sellepärast on küsimus selles, kas Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et isikud, kelle nimed sisaldusid reservnimekirjas, kuid keda polnud veel ametisse nimetatud, ei olnud omandanud enne 1. maid 2004 õigust ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes.

66.      Pooled on ühte meelt, et sellised isikud ei olnud omandanud õigust tegelikule ametisse nimetamisele. Samuti on vaieldamatu, et nende tegelik palgaaste ja ‑järk ametisse nimetamisel ei olnud kindel kuni tegeliku ametisse nimetamiseni. Enamikul juhtudel olid kõnealused konkursid korraldatud ametikohtadele karjäärivahemikus, mis hõlmas kahte palgaastet (ning konkursiteadaannetes märgiti ainult seda, et „reeglina” nimetatakse ametisse madalamale palgaastmele) ja kõikidel juhtudel võimaldas personalieeskirjade artikkel 32 arvestada palgajärgu määramisel väljaõpet ja kogemusi.

67.      Nendel asjaoludel ei näe ma võimalust, kuidas apellatsioonkaebuse esitajad oleksid omandanud õiguse ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes või ‑järgus või kuidas saaks kritiseerida Esimese Astme Kohtu järeldust, et nad ei olnud sellist õigust omandanud.

68.      Seni ei ole Euroopa Kohtu (ega ka Esimese Astme Kohtu ega Avaliku Teenistuse Kohtu) praktikas ühtegi üksikasjalikku käsitlust sellest, mida kujutab endast omandatud õigus, mida saaks rikkuda personalieeskirjade muutmisega. Kohtupraktikas on ainult märgitud, et asjaolud, millest see tuleneb, peavad olema tekkinud endise korra jõusoleku ajal. Komisjon lisab, et kõnealune õigus peab samuti olema sellise korra ajal kindlaks muutunud selliselt, et teha ei jää enam ühtegi diskretsiooniotsust. Nõustuksin – hoolimata „virtuaalsest” omandatud õigusest, millele viitas Euroopa Kohus kohtuasjas Spachis, kus kohaldatavaid eeskirju ei olnud muudetud. Käesoleval juhul oli 1. maiks 2004 jäänud teha veel teatud arv otsuseid (mis oleks võidud ka üldse tegemata jätta) ning need oleksid viinud ametisse nimetamiseni teistsuguses palgaastmes või ‑järgus (või ametisse nimetamata jätmiseni), isegi kui endine karjääristruktuur oleks jäänud kehtima. Sellepärast ei saanud apellatsioonkaebuse esitajate olukorras olevad isikutel olla omandatud õigust ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes või ‑järgus.

69.      Huvitav on märkida, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni halduskohus(26) on määratlenud omandatud õigused täpsemalt. Hiljutises otsuses, mis tugines ammusele kohtupraktikale 1961. aastast,(27) märkis nimetatud kohus: „[…] omandatud õigust rikutakse ainult siis, kui […] muudatus avaldab ebasoodsat mõju lepinguliste suhete tasakaalule, muutes tööhõive alustingimusi, mida arvestades ametnik nõustus oma ametisse nimetamisega või mis hiljem ajendas teda edasi ametisse jääma.”

70.      Ehkki ühenduse ametnikud ei ole neile tööd andvate institutsioonidega lepingulistes suhetes, saaks mõiste „tööhõive alustingimused, mida arvestades ametnik nõustus oma ametisse nimetamisega või mis hiljem ajendas teda edasi ametisse jääma” hõlpsasti üle kanda ühenduse konteksti – ja minu arvates oleks sellest ka abi. Käesolevas kohtuasjas ei olnud ükski asjaomane ametnik, keda puudutas personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 tabel, nõustunud enda ametisse nimetamisega enne kõnealuse lisa jõustumist. Samuti ei saanud nad omandada ühtegi õigust personalieeskirjade endiste sätete kohaselt, ekslikult uskudes (olenemata sellest, kuidas selline usk tekkis) nende sätete jätkuvat kohaldatavust.

71.      Sellepärast lükkaksin apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa tagasi.

 Kolmas osa: võrdne kohtlemine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

72.      Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõige 3 käsitleb ühte isikute kategooriat – ühe ja sama konkursi edukalt läbinud kandidaate – erinevalt, sõltuvalt sellest, kas nad võeti tööle enne või pärast 1. maid 2004. See kuupäev ei ole objektiivne eristuskriteerium, sest ametniku ametisse nimetamise kuupäev sõltub asjaoludest, mis ei ole objektiivsed ja mida ametnik ei saa muuta. Ainus objektiivne kuupäev on see, mil neile teatati nende kandmisest reservnimekirja. Kohtuasjas Monaco(28) otsustas Esimese Astme Kohus, et võrdse kohtlemise põhimõte eeldab kõikide konkursi edukalt läbinud kandidaatide ühesugust kohtlemist, sõltumata uutest eeskirjadest, mida võidakse vastu võtta enne, kui mõni neist kandidaatidest ametisse nimetatakse.

73.      Hagejate puhul tekkis veel seegi tulemus, et nad nimetati „seeniori” ametikohale „juuniori” palgaastmega. Kuivõrd nad on juba omandanud märkimisväärse kvalifikatsiooni ja kogemuse, diskrimineeriti neid vanuse põhjal, mis on vastuolus personalieeskirjade artikliga 1d, sest neil ei olnud enam sama karjääriperspektiivi kui samal palgaastmel olevatel noorematel ametnikel. Lisaks kuulusid mõned neist varem ajutise või abipersonali hulka ning nad nimetati samadele ametikohtadele samade või isegi suuremate kohustustega, kuid madalama palgaastmega.

74.      Oma otsuse punktides 75−91 lükkas Esimese Astme Kohus selle argumendi tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

75.      Võrdse kohtlemise üldpõhimõtte kohaselt ei tohi sarnaseid olukordi kohelda erinevalt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. Sellepärast on küsimus selles, kas kõik konkursi edukalt läbinud kandidaadid moodustasid ühe ja sama kategooria, hoolimata ametisse nimetamise kuupäevast.

76.      Nagu on selge omandatud õiguste küsimuse osas esitatud kaalutlusest, saaks hagejaid õiguspäraselt klassifitseerida üksnes vastavalt kriteeriumidele, mis olid jõus nende ametisse nimetamise otsuse vastuvõtmise ajal. Liiati tunnistasid nad kaudselt, et uued sätted on nende suhtes kohaldatavad, kuivõrd nad nõudsid kasu, mis tuleneb personalieeskirjade artiklist 1d. Seevastu enne 1. maid 2004 ametisse nimetatud konkursi edukalt läbinud kandidaatide palgaaste tuli määrata vastavalt endistele kriteeriumidele, mis olid nende ametisse nimetamise kuupäeval jätkuvalt jõus. Sellepärast ei saa neid kahte rühma käsitleda kui ühte ja sama kategooriat.

77.      Määruse nr 723/2004 põhjendus 37 kinnitab sellist eristust, nähes ette, et üleminekusätetes tuleb kinni pidada personali omandatud õigustest, mis tekkisid ühenduse õigussüsteemi raames enne uute eeskirjade jõustumist.

78.      Ideed, et kõik ühe institutsiooni poolt sama konkursi põhjal tööle võetud ametnikud on sarnastes olukordades, kasutati kohtuotsuses Monaco vaid tuvastamaks, et tööandjaks olev institutsioon tegutses õigusvastaselt, kohaldades palgaastme määramisel omaenda rangemaid sise-eeskirju, mis olid vastu võetud pärast kandidaadi arvamist reservnimekirja, kui personalieeskirjadest tulenevaid liigituskriteeriume ei olnud muudetud. Käesolevas asjas oli seadusandja see, kes oma vaidlustamata õigust teostades otsustas muuta personalieeskirjades sisalduvaid kriteeriume palgaastme määramiseks töölevõtmisel. Seadusandja võib igal ajal teha personalieeskirjades edaspidiseks selliseid muudatusi, mida ta peab teenistuse huvidele vastavaks, ka siis, kui need muudatused on ebasoodsamad.(29)

79.      Kuna ametikoht, millele ametnik nimetatakse, määratakse kindlaks ametisse nimetamise otsusega, mis peab põhinema selle otsuse vastuvõtmise kuupäeval jõus olevatel sätetel, ei saa pidada ametnikule madalama palgaastme määramist uute personalieeskirjade raames nende suhtes diskrimineerivaks, isegi kui nad nimetatakse edaspidi samale ametikohale, millel nad töötasid kuni 1. maini 2004 ametnikuks nimetamata teenistujana, ja nad täidavad samu ametiülesandeid või isegi tähtsamaid kui varem.

80.      Lõpuks ei esinenud diskrimineerimist vanuse põhjal personalieeskirjade artikli 1d tähenduses, sest on ilmne, et uued palgaastmete määramise kriteeriumid ei ole seotud isikute vanuse arvessevõtmisega.

–       Argumendid

81.      Apellatsioonkaebuse esitajad väidavad esiteks, et nad olid tegelikult omandanud õiguse ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes (nagu on selgitatud väite eelmises osas) ja sellepärast olid nad samas kategoorias kui need isikud, kes nimetati ametisse samade reservnimekirjade põhjal enne 1. maid 2004 ja kes olid omandanud sama õiguse. Muutmismääruse põhjendus 37 ei saa seda muuta.

82.      Järgmiseks märgivad nad, et Esimese Astme Kohus eksis, eristades personalieeskirjade seadusandlikku muudatust ja institutsiooni enda sisemiste rakenduseeskirjade muudatust. Kohtuotsus Monaco ei toeta sellist käsitlust, mis tähendaks seadusandliku muudatuse asetamist väljapoole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisala. See on õigusriigi põhimõtte lubamatu rikkumine. Ühenduse õiguskorras kehtib võrdse kohtlemise põhimõte ühtviisi täitevvõimu, seadusandliku võimu ja kohtuvõimu suhtes.

83.      Tegelikult jättis Esimese Astme Kohus uurimata, kas kõik ühe ja sama konkursi edukalt läbinud kandidaadid moodustavad ühesuguse rühma, kellel on õigus võrdsele kohtlemisele, ega pidanud kinni omaenda põhjenduskäigust, mille ta esitas kohtuotsuses Ryan. Nimetatud kohtuasjas tuvastas ta kohtuotsust Monaco eristamata, et 1) ühenduse ametivõimude diskretsiooniõigust personalieeskirjade muutmisel piirab võrdse kohtlemise põhimõte; 2) muutva õigusakti laad ei ole oluline ja 3) võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt ei tohi uute eeskirjade jõustumiskuupäevast tuleneda diskrimineerimist.

84.      Oma varasemast praktikast kõrvale kaldudes jättis Esimese Astme Kohus täitmata kohustuse oma otsust piisavalt põhjendada. Ta ei uurinud võimalikke põhjendusi endiste ja uute eeskirjade erinevuse kohta ega viimase jõustumiskuupäeva kohta.

85.      Lisaks tekib ringtõestus, kui argumenteerida, et enne ja pärast 1. maid 2004 tööle võetud ametnikud moodustavad eri rühmad, sest nende suhtes kohalduvad erisugused eeskirjad, ja seega ei esine õigusvastast diskrimineerimist.

86.      Ka vanuse põhjal diskrimineerimist käsitlev põhjenduskäik on õiguslikult väär. Keelatud diskrimineerimine võib olla nii kaudne kui ka otsene. Käesoleval juhul oli diskrimineerimine kaudne, sest ametnikud, kes võeti tööle konkursi põhjal, kus nõuti ametialaseid kogemusi, nimetati ametisse palgaastmetes, mis on asjakohased nendele, kellel sellised kogemused puuduvad.

87.      Komisjoni meelest ei ole Esimese Astme Kohtu otsust põhjendatud ideega, et võrdse kohtlemise põhimõte ei ole seadusandja jaoks siduv. Tegelik küsimus seisneb selle põhimõtte „ajalises ulatuses” – kui alates teatavast kuupäevast kehtestatud uue eeskirja tulemusel koheldakse isikuid pärast seda kuupäeva varasemast ebasoodsamalt, kas siis sellega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet? Kohtupraktika toetab seisukohta, et ei rikuta.

88.      Esiteks asus Euroopa Kohus oma otsuses Belgia vs. komisjon(30) seisukohale, et komisjoni määrusega, millega säilitati varem lubatud abikavad ja samas seati sisse tunduvalt rangem kord uute abikavade suhtes, ei rikutud mittediskrimineerimise põhimõtet. Ehkki varem sobivaks tunnistatud abikavasid ja uute tingimuste kohaselt sisse seatud abikavasid koheldi ebavõrdselt, oli see objektiivselt põhjendatud. Komisjonilt ei saanud võtta võimalust kehtestada rangemaid tingimusi, mida nõuab asjaolude areng, samuti ei saanud komisjon ühepoolselt viia olemasolevaid abikavasid kooskõlla uute tingimustega, mis oleks võrdunud määrusele tagasiulatuva jõu andmisega – see aga oleks kahjustanud õiguskindlust ja õiguspäraseid ootusi.

89.      Teiseks on seadusandjal õigus võtta edaspidiseks vastu ametnikele ebasoodsamaid personalieeskirju, kui ta peab seda teenistuse huvidele vastavaks,(31) ning ametnikel ei saa olla õigust säilitada eelist, mis neil on teataval hetkel.(32) Uued eeskirjad võivad õiguspäraselt kohalduda selliste olukordade tulevase mõju suhtes, mis tekkisid endiste eeskirjade kehtides. Liiati on vähemalt Saksamaa kohtupraktikas tunnustatud teatava kuupäeva seadmist eristuskriteeriumiks, millega põhjendatakse erinevat kohtlemist, põhjendusel, et uusi eeskirju kehtestavate õigusaktide eesmärki ei oleks võimalik muidu saavutada.

90.      Mööndavasti märgiti kohtuotsuses Ryan, et on mõeldav, et uue õigusakti jõustumise kuupäev tähendab õigusvastast diskrimineerimist, kuid esiteks käsitleti kõnealuses kohtuasjas kuupäeva, mis ei tulenenud seadusandlikust muudatusest (nimelt EÜ asutamislepingust tulenevat kontrollikoja staatuse muutumise kuupäeva), käesolev kohtuasi puudutab aga muudatuses endas sisalduvat kuupäeva, ning teiseks liigitati kohtuasjas Ryan käsitletud muudatusega tagasiulatuvalt ümber olukord, mis oli tekkinud varasemate eeskirjade kehtivusajal, mitte ei määratletud uuesti selle tulevast mõju. Kohtuotsus Monaco (mille õigsuse suhtes väljendab komisjon igal juhul mõningast kahtlust) põhines mitte eeskirju muutnud meetme laadil, vaid sellel, et neid muutis asjaomane institutsioon, mitte seadusandja.

91.      Nõukogu on seisukohal, et enne 1. maid 2004 tööle võetud kandidaadid ja alates sellest kuupäevast tööle võetud kandidaadid on erinevates õiguslikes olukordades ning nende töölevõtmist reguleerivad eri sätted. Kõnealused uued sätted kehtestati täiesti põhjendatult ning need põhjendused on esitatud määruse nr 723/2004 preambulis. Esimese Astme Kohus ei asetanud seadusandjat väljapoole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisala, vaid uuris hoolikalt, kas sellest põhimõttest on kinni peetud. Tegelikult tähendaks apellatsioonkaebuse esitajate lähenemisviis alates 1. maist 2004 tööle võetud ametnike põhjendamatut diskrimineerimist sõltuvalt sellest, kas nad läbisid edukalt enne või pärast nimetatud kuupäeva algatatud konkursi. Lõpuks põhineb apellatsioonkaebuse esitajate väide vanuselise diskrimineerimise kohta eeldusel, et suuremate kogemustega isikud on tingimata vanemad, mis on faktiliselt ebaõige.

–       Hinnang

92.      Esiteks tundub mulle, et võrdse kohtlemise küsimus seisab eraldi omandatud õiguste küsimusest. Kui kõik teatava konkursi edukalt läbinud kandidaadid omandaksid tingimusliku õiguse ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes, oleks see tõesti ühine tegur, mille tulemusel nad paigutuksid ühte ja samasse kategooriasse, kuhu kuulujaid tuleks kohelda võrdselt. Olles jõudnud seisukohale, et nad sellist õigust ei omanda, järeldan, et apellatsioonkaebuse esitajad ei saa sel alusel nõuda kohtlemist, mis oleks võrdne teiste samadest reservnimekirjadest tööle võetud ametnike kohtlemisega. See ei tähenda siiski, et nad ei saa nõuda võrdset kohtlemist muul alusel.

93.      Teiseks – ja jättes sel põhjusel kõrvale sellised argumendid ja kaalutlused, mis kalduvad siduma võrdsel kohtlemisel põhineva väite saatust omandatud õigustel põhineva väite omaga – olen seisukohal, et Esimese Astme Kohtu põhjenduskäik on ebapiisav, nagu väidavad apellatsioonkaebuse esitajad.

94.      Nimetatud kohus märgib õigesti, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt ei tohi sarnaseid olukordi kohelda erinevalt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud, ning tuvastab õigesti, et esimene asjakohane küsimus seisneb selles, kas kõik konkursi edukalt läbinud kandidaadid kuuluvad ühte ja samasse kategooriasse – teisisõnu, on sarnastes olukordades – hoolimata nende ametisse nimetamise kuupäevast (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75 ja 76).

95.      Ta vastab sellele küsimusele eitavalt, lähtudes peamisest – ja tõepoolest ainsast – alusest, et enne 1. maid 2004 ametisse nimetatud isikud tuli klassifitseerida vastavalt endistele sätetele, samas kui sel kuupäeval või hiljem ametisse nimetatud isikud tuli klassifitseerida uute sätete kohaselt (punktid 77−80), ning seejärel toetab seda järeldust mitmesuguste lisapõhjendustega.

96.      Peamine põhjenduskäik näib kujutavat endast ringtõestust – ja tõepoolest tundus ka komisjon kohtuistungil vähemalt sellega nõustuvat. Kriteerium, millele tugineti selleks, et põhjendada kõnealuse kahe rühma paigutamist eri kategooriatesse, on seesama, millega väidetavalt rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. See põhjendus näib osutavat, et kui ühenduse õigusnormides koheldakse kahte isikute rühma erinevalt, ei saa see olla diskrimineerimine, sest nad kuuluvad igal juhul eri kategooriatesse seetõttu, et neid koheldakse erinevalt. Ja nagu apellatsioonkaebuse esitajad märgivad, tähendab see, et ühenduse seadusandja jääb võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisalast välja – mis, nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt otsustanud, ei vasta tõele.(33)

97.      Samuti ei veena mind ülejäänud kaalutlused, millega Esimese Astme Kohus oma järeldust põhjendab.

98.      Viide omandatud õigustele, eriti nagu neid on mainitud määruse nr 723/2004 põhjenduses 37, ei ole minu meelest asjakohane seoses võrdse kohtlemise küsimusega. Igal juhul on põhjendus 37 määrusesisene ning sellele tuginemine kujutaks endast jällegi ringtõestust.

99.      See, kuidas Esimese Astme Kohus eristab oma varasemat kohtuotsust Monaco, ei ole minu arvates rahuldav. Selle kohtuotsuse asjakohastest sätetest ei nähtu, et väljendatud põhimõte – mille kohaselt ühe ja sama konkursi tulemusel mõne ametniku töölevõtmine varasemate ja soodsamate tingimuste ning teiste ametnike töölevõtmine hilisemate ja ebasoodsamate eeskirjade alusel kujutab endast õigusvastast diskrimineerimist – piirdub ainult nende juhtudega, mil uued eeskirjad on tööandja institutsiooni poolt vastu võetud sise-eeskirjad, ega hõlma ühenduse seadusandja poolt vastu võetud personalieeskirjade endi sätteid. Samuti ei tundu selline seisukoht olevat hõlpsasti kaitstav. Võrdse kohtlemise põhimõte on õiguse aluspõhimõte, millest iga ühenduse institutsioon peab kinni pidama igal tasandil vastu võetavas igas meetmes.

100. Viide seadusandja volitustele võtta mis tahes ajal edaspidiseks vastu selliseid personalieeskirjade muudatusi, mida ta peab teenistuse huvidele vastavaks, ka siis, kui need muudatused on ebasoodsamad, ei tundu mulle asjakohane. Kahtlemata vastab tõele, et seadusandjal on sellised volitused, kuid apellatsioonkaebuse esitajad on algusest peale vaidlustanud mitte selle, et alates 1. maist 2004 kehtestati uus karjääristruktuur, vaid selle, et ühtedest ja samadest reservnimekirjadest võeti ametnikke tööle kahe erineva üleminekusätete kogumi alusel vastavalt sellele, kas nad astusid teenistusse enne või pärast seda kuupäeva.

101. Mis puudutab seda, kuidas Esimese Astme Kohus käsitles hagejate argumente, mis puudutasid diskrimineerimist vanuse põhjal ja diskrimineerimist „ametis alandamise” kujul võrreldes palgaastmetega, mis teatavatel hagejatel olid olnud siis, kui nad olid ajutise personali liikmed, näib mulle, et need argumendid lihtsalt ei ole seotud küsimusega, kas kõnealused kaks üleminekusätete kogumit eristavad põhjendatult kahte erinevates olukordades olevate ametnike kategooriat või eristavad põhjendamatult ametnikke, kes on sarnastes olukordades. Sellest tulenevalt – ehkki olen seisukohal, et Esimese Astme Kohus tegi õigesti, lükates need argumendid selles kontekstis tagasi – ei mõjuta see minu seisukohta, et erinevat kohtlemist käsitlev põhjenduskäik on ebapiisav.

102. Analoogsetel põhjustel ei veena mind komisjoni ja nõukogu argumendid. Küsimus on mitte selles, kas pärast teatavat kuupäeva tekkivate olukordade suhtes kohaldatavaid uusi eeskirju kehtestav seadusandlik muudatus saab olla võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, vaid selles, kas eri üleminekusätteid, millega reguleeritakse üleminekut endistelt eeskirjadelt uutele, on käesoleval juhul kohaldatud sarnastes olukordades olevate ametnike suhtes seda põhimõtet rikkudes.

103. Analüüsiksin seda küsimust järgmiselt.

104. Põhimõtteliselt on ühe ja sama konkursi edukalt läbinud kandidaadid sarnases olukorras ja neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Kui personalieeskirju ei muudeta, on neil kõigil õigus töölevõtmisele samadel tingimustel, välja arvatud sel määral, kui eristamine võib olla objektiivselt põhjendatud – näiteks nende varasemate töökogemuste põhjal. Kuna kõiki teatavas reservnimekirjas loetletud isikuid ei ole võimalik praktikas ühel ajal ametisse nimetada, tähendab see paratamatult, et hiljem tööle võetud isikutel on võrdse kohtlemise põhimõtte, kuid mitte mingi omandatud õiguse toimel õigus ametisse nimetamisele samadel tingimustel nagu varem tööle võetud isikutel. Öelda, et seni ametisse nimetamata isikud on objektiivselt olukorras, mis erineb juba ametisse nimetatud isikute omast, ja neid võib seega kohelda teistmoodi, tähendaks võrdse kohtlemise põhimõtte piiramist ainult nendele isikutele, kes nimetati ametisse ühel ja samal kuupäeval.

105. Erinevalt avatud rühmadest, mis koosnevad kõikidest ametnikest, kes võeti tööle vastavalt enne 1. maid 2004 või alates sellest kuupäevast, moodustab iga reservnimekiri suletud rühma, mille liikmed on kindlaks määratud nimekirja koostamise ajal ja seega on neil õigus võrdsele kohtlemisele, mida võidakse sisemiselt eristada, kui see on objektiivselt põhjendatud. Selle tulemusel tuleb sellist kohtlemist mõjutavas igas uues meetmes – olgu tegu tööandja institutsiooni sisemise rakendussätte või personalieeskirjade seadusandlikult vastu võetud sättega – sellest ühtsusest ja võrdsusest põhimõtteliselt kinni pidada. Väliste asjaolude mõjul ehk võib algne rühm eralduda kaheks rühmaks, mis ei ole enam sarnastes olukordades ja mida seetõttu tuleks kohelda erinevalt, ent kohaldatavate eeskirjade muudatus ise ei saa hoobilt ühtaegu kehtestada eraldamist ja samas määrata kindlaks kohtlemise erinevusi ilma võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata.

106. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all olev eristamine ei põhine siiski pelgalt ühel kuupäeval, nimelt 1. mail 2004, vaid sellel, milline on vastava konkursi edukalt läbinud kandidaatide rühma puhul suhe nimetatud kuupäeva ja teenistusseastumise kuupäeva vahel.

107. Ometi ei saa viimati nimetatud kuupäev ega ka suhe nimetatud kahe kuupäeva vahel minu meelest olla objektiivne alus edukate kandidaatide eristamiseks. Reservnimekirjas loetletud eri kandidaatide töölevõtmise järjekord ja ajastus võivad sõltuda mitmetest teguritest, mis ei ole asjakohased mingisugusegi eristamise tegemiseks töölevõtmise tingimustes – näiteks eelarvelise ametikoha saadaval olekust või kandidaadile olemasolevalt ametikohalt lahkumiseks ette nähtud etteteatamisaja pikkusest. Seoses omandatud õiguse küsimusega rõhutas komisjon eriti kohtuistungil, et apellatsioonkaebuse esitajad ei saanud omandada õigust ametisse nimetamisele teatavas palgaastmes enne 1. maid 2004, sest sel ajal oli jäänud teha veel diskretsiooniotsuseid. Selles suhtes võivad mõned arvestatavad tegurid olla isegi subjektiivsed. Tööandja institutsioon võib teatava kandidaadi töölevõtmist kiirendada või edasi lükata mitmesugustel mugavuse või isegi eelistustega seotud põhjustel. Apellatsioonkaebuse esitajad on viidanud tõenditele, mille kohaselt mõned kandidaadid, kes juba olid ajutise personali liikmed, nimetati ametisse kiirmenetluse teel veidi aega enne 1. maid 2004, samas kui väliskandidaatidel ega abipersonali liikmetel seda võimalust polnud.(34) Ilma et oleks vaja võtta seisukoht kõnealuste tõendite kui selliste suhtes, olen arvamusel, et sätet, mis jätab avatuks võimaluse selliseks diskretsiooniliseks eristamiseks eri kandidaatide puhul, kes kõik on põhimõtteliselt sarnases olukorras, ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõttele vastavaks.

108. Rõhutan, et ma ei vaidlusta seadusandja võimalust kehtestada alates teatavast kuupäevast uus karjääristruktuur, mis hõlmab uutele ametnikele ebasoodsamaid lähtetingimusi.

109. Siiski ei tohi seadusandja rakendada erisuguseid üleminekusätteid eri ametnike suhtes, kes on tööle võetud vana karjääristruktuuri jaoks korraldatud ühe ja sama konkursi põhjal, kui ei lähtuta objektiivsest eristamisest, mis ei sisaldu seadusandlikus muudatuses endas ega võimalda diskretsioonilist manipuleerimist tööandja institutsiooni poolt.

110. Eespool esitatud kaalutluste põhjal toetaksin apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandat osa. Sellest tulenevalt ja hoolimata apellatsioonkaebuse esitajate teiste väidete saatusest tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

 

 Neljas osa: õiguspärase ootuse rikkumine – tõendite moonutamine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

111. Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 rikub nende õiguspärast ootust olla koheldud vastavalt konkursiteadaannetes märgitud tingimustele.

112. Esimese Astme Kohus lükkas oma otsuse punktides 95−99 selle argumendi tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

113. Ametnik ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et vaidlustada uue sätte õiguspärasus, eriti kuna seadusandjal on lai kaalutlusruum seoses vajadusega reformida personalieeskirju. Seda põhimõtet kohaldatakse ainult siis, kui ühenduse haldusasutused on tekitanud nõudvale isikule õiguspärase ootuse, andes talle pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpse, tingimusteta ja kooskõlalise teabe kujul konkreetseid tagatisi. Käesoleval juhul ei sisaldanud kohtutoimik ühtegi dokumenti, millest saanuks tekkida õiguspärane ootus, et töölevõtmisel palgaastme määramisel säilitatakse endised kriteeriumid. Konkursiteadaannetest ja komisjoni kirjavahetusest nähtuvalt võidi pakkuda edukatele kandidaatidele töölevõtmist uute personalieeskirjade alusel. Samuti ei saanud hagejad tugineda olulisele muutusele olukorras, mis oli tekkinud endiste personalieeskirjade kehtivusajal, sest nende arvamine reservnimekirja ei saanud anda neile õigust saada kasu sellisest olukorrast.

–       Argumendid

114. Apellatsioonkaebuse esitajad väidavad, et Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, märkides, et kohtutoimik ei sisalda ühtegi dokumenti, millest saanuks tekkida õiguspärane ootus, et töölevõtmisel palgaastme määramisel säilitatakse endised kriteeriumid. Tegelikult sisaldas kohtutoimik dokumente, millest nähtuvalt andsid pädevad ja usaldusväärsed allikad neljale apellatsioonkaebuse esitajale täpset, tingimusteta ja kooskõlalist teavet konkursiteadaannetes märgitud või sellega samaväärses palgaastmes ametisse nimetamise kohta. Nende dokumentide hulka kuulusid enne 1. maid 2004 tehtud ja vastu võetud tööpakkumised, milles ei märgitud, et ametikoht oleks madalama palgaastme või madalama astmega. Ülejäänute osas, kellele ei pakutud tööd enne nimetatud kuupäeva, ei antud mitmele isikule mingit teavet tööpakkumise kujul, ja mitu isikut osales konkurssidel, kus ei mainitud personalieeskirjade võimalikke muudatusi.

115. Komisjon ja nõukogu märgivad esiteks, et väljakujunenud kohtupraktika(35) kohaselt ei saa isikul tekkida põhjendatud õiguspärast ootust, et säilitatakse olukord, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust teostades muuta.

116. Teiseks ei saa haldusasutuse antud tagatised mõjutada seadusandlike meetmete õiguspärasust. Sellest tulenevalt on apellatsioonkaebuse esitajate faktiväited õigusvastasust puudutava väite osas asjakohatud ning Esimese Astme Kohus märkis õigesti, et kohtutoimik ei sisaldanud ühtegi dokumenti, mis oleks saanud tekitada õiguspärast ootust, et säilitatakse endised palgaastme määramise kriteeriumid.

117. Kolmandaks ei saa lubadused, milles ei arvestata kohaldatavaid õigusnorme, tekitada asjaomases isikus õiguspärast ootust(36) ja nii ei saa – isegi ametisse nimetamise õiguspärasuse, mitte vaidlustatud sätte osas – pärast muudatuste jõustumist tugineda personalieeskirjade muutmata redaktsiooni kontekstis antud lubadusele.

118. Lõpuks, Esimese Astme Kohus ei moonutanud tõendeid. Tema märkused kajastavad tõele vastavalt asjaolu, et eri hagejad olid neile antud signaalide osas eri olukordades.

–       Hinnang

119. Keegi ei ole vaidlustanud seda, et eri apellatsioonkaebuse esitajatele anti eri signaale, millest nad võisid järeldada, et nad nimetatakse ametisse ühes palgaastmetest, mille jaoks olid korraldatud nende poolt edukalt läbitud konkursid. Sellest hoolimata ei tähelda ma ühtegi viga Esimese Astme Kohtu järelduses, et neil ei olnud õigust tuletada nendest signaalidest mingit õiguspärast ootust – olenemata sellest, kui täpsed, järjepidevad ja tingimusteta need signaalid võisid olla ning kui pädev ja usaldusväärne võis olla nende allikas.

120. Nagu Esimese Astme Kohus meenutas, ei saa isikud tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele selleks, et vaidlustada uute õigusaktide õiguspärasust, eriti valdkonnas, kus seadusandjal on lai kaalutlusruum.(37)

121. Lisaks nõustuksin komisjoniga, et haldusasutuse antud tagatis ei saa ühelgi juhul tekitada õiguspärast ootust, mis piiraks seadusandja tegevuse ulatust. Sellest tulenevalt oleks mis tahes õiguspärane ootus, mis võiks tekkida apellatsioonkaebuse esitajatele antud teabest, asjakohane ainult ametisse nimetamise otsuste kehtivuse või – nagu komisjon kohtuistungil osutas – võimaliku kahju hüvitamise nõude suhtes, kuid mitte personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõike 3 õiguspärasuse suhtes.

122. Siiski sõltub nende otsuste kehtivus ennekõike nende aluseks oleva sätte, millele need otsused tingimata pidid vastama, õiguspärasusest. Kui kõnealune säte on – nagu ma arvan – õigusvastane, sest see rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb ametisse nimetamise otsused igal juhul tühistada, hoolimata võimalikust õiguspärase ootuse rikkumisest, ning võtta nõuetekohasel õiguslikul alusel vastu uued otsused.

123. Sellepärast olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimese väite neljandat osa ei tuleks toetada.

 Viies osa: personalieeskirjade artikli 31 rikkumine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

124. Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et XIII lisa artikli 12 lõige 3 ei ole kooskõlas personalieeskirjade artikli 31 lõikega 1 muudetud redaktsioonis, mille kohaselt ametnik nimetatakse läbitud konkursi teadaandes nimetatud palgaastmele. Sellepärast oleks tulnud nad tööle võtta nendel palgaastmetel vastavalt XIII lisa artikli 2 lõikele 1 uutesse vahepealsetesse palgaastmetesse ümber arvestatult.

125. Esimese Astme Kohus lükkas oma otsuse punktides 108−116 selle argumendi tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

126. Personalieeskirjade artikli 31 lõike 1 kohaselt tuleb väljavalitud kandidaadid nimetada läbitud konkursi teadaandes nimetatud tegevusüksuse palgaastmele. Sellegipoolest tuleneb võrdse kohtlemise küsimuses kasutatud põhjenduskäigust see, et komisjoni poolt endiste personalieeskirjade alusel tehtud otsus, millega määrati kindlaks täidetavate ametikohtade tähtsus ja edukate kandidaatide nendele ametikohtadele nimetamise tingimused, ei saanud oma toimelt pikeneda kauem kui 1. maini 2004, mil jõustus uus karjääristruktuur.

127. Nende kandidaatide olukorda, kes arvati reservnimekirjadesse enne 1. maid 2004, kuid nimetati ametisse sel kuupäeval või hiljem, käsitles seega XIII lisa artikli 12 lõige 3. Tõepoolest erineb nimetatud sättes sisalduv tabel sama lisa artikli 2 lõikes 1 sisalduvast tabelist, mis käsitleb enne 1. maid 2004 ametis olnud ametnike endiste palgaastmete vastavust uutele vahepealsetele palgaastmetele. Siiski võib seadusandja edaspidiseks vastu võtta muudatusi personalieeskirjade sätetes, isegi kui need on varasematest ebasoodsamad.

128. Selline üleminekusäte kujutab endast juba oma laadilt erandit teatavatest eeskirjadest, mille kohaldamist süsteemi muutmine paratamatult mõjutab. Käesoleval juhul ei minda sellega kaugemale sellest, mis tuleneb endiste sätete alusel algatatud ja lõpetatud konkursimenetluste tulemusel valitud isikute ametisse nimetamisest uute personalieeskirjade raames.

–       Argumendid

129. Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad, et Esimese Astme Kohtu põhjenduskäik seoses personalieeskirjade artikli 31 lõikega 1 peab langema kokku tema põhjenduskäiguga võrdse kohtlemise põhimõtte osas. Sellele põhimõttele oleks vastanud üleminekusäte, mille kohaselt siis, kui üks või mitu teatava konkursi edukalt läbinud kandidaati juba oleks endiste kriteeriumide põhjal ametisse nimetatud, oleksid need kriteeriumid kohaldatavad kõikide nende kandidaatide suhtes. Selleks et „uusi eeskirju ja meetmeid võiks kohaldada järk-järgult”, oleks saanud viia personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõike 1 kooskõlla artikli 12 lõikega 3. Sellepärast on vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv põhjenduskäik vigane.

130. Samuti osutavad apellatsioonkaebuse esitajad sellele, et XIII lisa artikli 12 lõike 3 mõju on tegelikult lõplik, mitte üleminekuline ega järkjärguline, ning Avaliku Teenistuse Kohus otsustas kohtuasjas Economidis,(38) et ükski XIII lisa üleminekumeede ei puuduta personalieeskirjade artiklit 31.

131. Komisjon vastab sisuliselt ainult kahele viimati mainitud argumendile. Ta märgib, et üleminekusätte alusel tehtud otsusel võib olla lõplik mõju ning kohtuotsus Economidis ei puudutanud personalieeskirjade artiklit 31.

132. Nõukogu märgib, et apellatsioonkaebuse esitajate argumendid rajanevad vääral eeldusel, mille järgi personalieeskirjade artikli 31 lõige 1 on kõrgema tasandi õigusnorm kui XIII lisa artikli 12 lõige 3 – kuid nimetatud õigusnormide omavaheline suhe on hoopis selline nagu lex generalis’e ja lex specialis’e vahel. Mis puudutab põhjenduskäigu adekvaatsust, ajavad apellatsioonkaebuse esitajad jällegi segi Esimese Astme Kohtu põhjenduskäigu ja seadusandja põhjenduskäigu, kuid igal juhul käsitlevad XIII lisa artikli 2 lõige 1 ja artikli 12 lõige 3 kahte objektiivselt erinevat olukorda – nende ametnike oma, kes olid omandanud õigusi endiste personalieeskirjade alusel, ja nende edukate kandidaatide oma, kes neid omandanud ei olnud. Kohtuotsuse Economidis osas esitab nõukogu sisuliselt samad argumendid nagu komisjon.

–       Hinnang

133. Ehkki Esimese Astme Kohtu poolt selles osas esitatud põhjenduskäik põhineb eelkõige tema põhjenduskäigul seoses võrdse kohtlemisega ning ehkki ma pean viimati mainitud põhjenduskäiku vigaseks, ei nõustu ma apellatsioonkaebuse esitajatega selles, et personalieeskirjade artikli 31 kohta tehtud järeldus on samamoodi vigane.

134. Samuti märkis Esimese Astme Kohus vaidlustamatult, et pärast uue karjääristruktuuri kehtestamist ei olnud enam võimalik nimetada kandidaate ametisse palgaastmetes, mis olid märgitud vana karjääristruktuuri põhjal koostatud konkursiteadaannetes. Sellepärast oli vaja üleminekumeetmeid ja need võeti vastu personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikes 3. Selles osas nõustun nõukoguga, et personalieeskirjade artikli 31 ja XIII lisa artikli 12 lõike 3 omavaheline suhe on selline nagu lex generalis’e ja lex specialis’e vahel.

135. Esimese Astme Kohus pani tähele lahknevust kahe üleminekusätete kogumi – XIII lisa artikli 2 lõike 1 ja artikli 12 lõike 3 – vahel, kuid asus seisukohale, et see lahknevus on hõlmatud seadusandja võimalusega võtta edaspidiseks vastu uusi sätteid. Kuigi ma ei nõustu selle seisukohaga nendel alustel, mille esitasin seoses võrdse kohtlemisega, ei arva ma, et see avaldab mingit mõju käesolevale küsimusele. XIII lisa artikli 2 lõige 1, mis käsitleb endise karjääristruktuuri palgaastmete ümberarvestamist uue karjääristruktuuri palgaastmeteks, ei ole seotud personalieeskirjade artikliga 31, mis käsitleb palgaastet ametisse nimetamisel pärast avatud konkursi edukat läbimist.

136. Kahe vähemolulise asjaolu suhtes märgib komisjon õigesti, et üleminekusätetel võib olla lõplik mõju, ning kohtuotsusest Economidis nähtub selgesti, et käsitletavad asjaolud tekkisid kõik pärast 1. maid 2004 ning seega tuleb Avaliku Teenistuse Kohtu seisukohta tõlgendada selles kontekstis (igal juhul ei saa seda tõlgendada sõna-sõnalt, sest XIII lisa artikli 12 lõige 1 avaldab selgelt mõju personalieeskirjade artikli 31 lõigetele 2 ja 3).

137. Sellepärast lükkaksin apellatsioonkaebuse esimese väite viienda osa tagasi.

 Kuues osa: personalieeskirjade artiklite 5 ja 7 ning võrdväärsuse põhimõtte rikkumine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

138. Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 rikub ametikoha ja palgaastme võrdväärsuse põhimõtet ning ühe ja sama tegevusüksuse ametnike töölevõtmise ja teenistuskarjääri tingimuste ühetaolisuse põhimõtet, mis on sätestatud eeskirjade artiklites 5 ja 7.

139. Esimese Astme Kohus lükkas oma otsuse punktides 124−132 selle argumendi tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

140. Võrdset kohtlemist käsitleva väite analüüsist tulenevalt ei ole alust väita ühe ja sama tegevusüksuse ametnike töölevõtmise ja teenistuskarjääri tingimuste ühetaolisuse põhimõtte rikkumist. Enne 1. maid 2004 tööle võetud ametnike ja alates sellest kuupäevast tööle võetud isikute suhtes kohaldusid erinevad sätted. XIII lisa, eelkõige selle artikli 4 punkt n(39) ja artikli 12 lõige 3 on lex specialis, mis on teatava aja jooksul ülimuslik personalieeskirjade artiklite 5 ja 7 suhtes.

–       Argumendid

141. Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad, et seda väidet käsitlev põhjenduskäik peab langema kokku võrdse kohtlemise põhimõtet käsitleva põhjenduskäiguga. Peale selle tähendaks selles osas esitatav põhjenduskäik, kui viia see loogilise lõppjärelduseni, et üleminekusäte võib kalduda kõrvale õiguse igast üldpõhimõttest, mis on selgelt absurdne. Kõnealune võrdväärsuse põhimõte on aluspõhimõte, millest tuleb kinni pidada.

142. Komisjon ja nõukogu märgivad sisuliselt seda, et nagu vaidlustatud kohtuotsusest selgelt nähtub, otsustas Esimese Astme Kohus õigesti, et kehtestades üleminekusätted, mis olid ajutiselt ülimuslikud personalieeskirjade teatavate sätete suhtes, peeti täielikult kinni personalieeskirjade artiklitest 5 ja 7.

–       Hinnang

143. Jällegi ei ole ma nõus apellatsioonkaebuse esitajate väitega, et selles osas tehtav järeldus peab langema kokku põhjenduskäiguga, mis käsitleb võrdset kohtlemist. Esimese Astme Kohtu järeldus põhineb ka muudel põhjendustel, mis – nagu komisjon ja nõukogu märgivad – on kehtivad. Kõnealune üleminekusäte on lex specialis, mis on ajutiselt ülimuslik personalieeskirjade artiklites 5 ja 7 sisalduva lex generalis’e suhtes. Mis puudutab apellatsioonkaebuse esitajate katset jõuda reductio ad absurdum’ini, on selge, et XIII lisa artikli 12 lõige 3 ei kaldu kuidagi kõrvale ametikoha ja palgaastme vahelise võrdväärsuse ehk vastavuse põhimõttest, vaid pelgalt kehtestab üleminekuliselt võrdväärsuse määramiseks uued kriteeriumid, mis on suuremas vastavuses uue karjääristruktuuriga.

144. Sellepärast lükkaksin tagasi apellatsioonkaebuse esimese väite viimase osa.

 Apellatsioonkaebuse teine väide: hea halduse, läbipaistvuse, õiguspärase ootuse kaitse, hea usu, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete ning ametikoha ja palgaastme võrdväärsuse põhimõtte rikkumine

–       Vaidlustatud kohtuotsus

145. Esimeses kohtuastmes väitsid hagejad, et vaidlustatud otsused – kui jätta kõrvale nende aluseks olnud säte – ise rikkusid hea halduse, läbipaistvuse, õiguspärase ootuse kaitse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtteid, samuti ametikoha ja palgaastme vastavuse, hea usu ja ametnike huvide arvestamise põhimõtteid.

146. Esimese Astme Kohus lükkas oma otsuse punktides 147−155 selle väite tagasi sisuliselt järgmise põhjendusega.

147. Alles pärast seda, kui hagejad tööle asusid, anti neile otseselt teavet uue palgaastmete määramise süsteemi ja neile töölevõtmisel määratava madalama palgaastme kohta võrreldes sellega, mis oli märgitud konkursiteadaannetes. Peale selle ei viita enamik vaidlustatud otsuseid personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikele 3, kuigi see oli töölevõtmisel palgaastme määramise aluseks.

148. Ehkki see võib olla kahju hüvitamise nõude alus, ei muuda see vaidlustatud otsuseid ise siiski õigusvastaseks. Üksikakti õiguspärasust tuleb hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid olemas akti vastuvõtmise ajal.(40) Kuna ükski vaidlustatud otsus ei olnud vastu võetud enne 1. maid 2004, pidi komisjon määrama hagejate palgaastmed vastavalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikele 3, mille õigusvastasust ei ole tõendatud. Sellest tulenevalt ei oleks ükski eeskirjade eiramine, mille komisjon võis toime panna nende põhimõtete vastaselt, millele hagejad tuginevad, saanud avaldada mingit mõju nende palgaastme määramise õiguspärasusele.

149. Täpsemalt, isegi kui komisjon oleks mittediskrimineerimise põhimõtet rikkudes seadnud prioriteediks teatavate edukate kandidaatide töölevõtmise enne 1. maid 2004, ei saa see mõjutada vaidlustatud otsuste õiguspärasust. Võrdse kohtlemise põhimõte tuleb sobitada õiguspärasuse põhimõttega – keegi ei saa oma nõude toetuseks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole.(41)

–       Argumendid

150. Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad, et nende poolt esimeses kohtuastmes esitatud teise väite rahuldamata jätmine ei saa jääda jõusse, kui tuvastatakse, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 on õigusvastane, nagu nad väidavad.

151. Teatavate kandidaatide enne 1. maid 2004 eelisjärjekorras töölevõtmise(42) osas märgivad nad, et nad ei ole väitnud seda, et selline töölevõtmine oli õigusvastane, vaid seda, et nendelt sama võimaluse võtmine oli vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Seega ei põhjendanud Esimese Astme Kohus oma järeldust piisavalt.

152. Ametnike huvide arvestamise kohustuse osas märgivad apellatsioonkaebuse esitajad, et nad nimetati ametikohtadele nende teeneid tunnustades, kuid neile töölevõtmise menetluse ajal teatatust madalama palgaga, ning et paljud nende hulgast täitsid samu ülesandeid nii enne kui ka pärast ametnikuks nimetamist ning kaks nende hulgast olid vastavalt personalieeskirja XIII lisa artikli 2 lõikele 1 määratud ümber ajutise personali liikmeteks enne nende „ametialast alandamist”, mis leidis aset nende töölevõtmisel ametnike ametikohtadele nimetatud lisa artikli 12 lõike 3 kohaselt määratud palgaastmes. See on vastuolus institutsioonide kohustusega arvestada ametnike huve, mis tähendab, et kui ametnik nimetatakse tema teeneid tunnustades kõrgemale ametikohale, ei tohi tema palka seejuures vähendada.(43) Esimese Astme Kohus ei arvestanud seda põhimõtet, asudes seisukohale, et komisjon on sellest põhimõttest kinni pidanud.

153. Komisjon märgib, et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendustes käsitletakse kõiki küsimusi piisavalt ning et kohtuotsus Da Silva ei ole asjakohane, sest see puudutas ametnikku, kes oli ametisse nimetatud juba enne 1. maid 2004 ja oli seega omandanud õigused endiste sätete alusel. Esimese Astme Kohus ei pidanud eelisjärjekorras töölevõtmist ebaseaduslikuks; oli selge, et tema seisukohad põhinesid lihtsal hüpoteesil.

154. Apellatsioonkaebuse käesoleva väite osas, mis puudutab ainult komisjoni otsuste õiguspärasust, ei ole nõukogu märkusi esitanud.

–       Hinnang

155. Mulle tundub, et igal juhul on kõnealune apellatsioonkaebuse teine väide ülemäärane või alusetu. Personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõige 3 kas kehtib või tuleb tunnistada õigusvastaseks kui võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuv. Kui see kehtib, oli komisjon kohustatud nimetama apellatsioonkaebuse esitajad ametisse selle lõike sätete kohaselt ning kuivõrd ei väideta, et artikli 12 lõige 3 ise rikub neid põhimõtteid, millele siin tuginetakse, ei saanud nendele põhimõtetele tuginedes nõuda komisjonilt otsuste vastuvõtmist vastuolus nende sätetega. Kui see lõige tunnistatakse õigusvastaseks, tuleb selle alusel tehtud ametisse nimetamise otsused igal juhul tühistada ja vastu võtta uued otsused kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Muidugi peavad need uued otsused vastama kõikidele põhimõtetele, millele seoses selle apellatsioonkaebuse väitega tuginetakse, kuid selles osas ei ole asjakohane, kas nendest peeti kinni esimeste otsuste tegemisel.

156. Tõepoolest – nagu Esimese Astme Kohus märkis – apellatsioonkaebuse esitajad oleksid võinud (ja õigupoolest võivad ka edaspidi) taotleda hüvitist eraldi, võttes aluseks selle, et vähemalt mõnest põhimõttest, millele nad tuginevad, ei peetud kinni, ka siis, kui ametisse nimetamise otsused ja nende aluseks olnud säte ise olid õiguspärased. Siiski ei sisalda nende hagi esimeses kohtuastmes ega sellest tulenevalt ka apellatsioonkaebus sellist hüvitisenõuet – seega sõltuvad nende nõuded teenistuskäigu taastamiseks ja viivise saamiseks nende ametisse nimetamise otsuste tühistamisest.

157. Sellepärast lükkaksin apellatsioonkaebuse teise väite tagasi kui ainetu.

 Menetluslikud tagajärjed

158. Olen jõudnud seisukohale, et personalieeskirjade XIII lisa on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuivõrd sellega nähakse ette kaks lahknevat üleminekusätete kogumit – artikli 2 lõige 1 ja artikli 12 lõige 3 –, mida kohaldatakse ühe ja sama avatud konkursi edukalt läbinud kandidaatide suhtes alustel, mis ei ole objektiivsed, sest vastav eristuskriteerium on osaliselt ette nähtud neis sätetes endis ning osaliselt muudetav tööandja institutsiooni enda diskretsiooni piires.

159. Sellepärast tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada niivõrd, kui selles on vastupidisele seisukohale jõudes õigusnormi rikutud.

160. Seda arvestades tuleks vaidlustatud otsused tühistada niivõrd, kui need põhinevad personalieeskirjade XIII lisa õigusvastaselt diskrimineerivatel sätetel. Selleks ei ole vaja saata kohtuasja tagasi Esimese Astme Kohtusse.

161. Siiski tekib küsimus seoses teenistuskäigu taastamise ja viivise nõuetega, mille kohta Esimese Astme Kohus otsust ei teinud.

162. Selles osas, mis puudutab nõuet kohustada komisjoni taastama apellatsioonkaebuse esitajate teenistuskäik, on kohtupraktikas välja kujunenud, et ühenduse kohtud ei ole pädevad andma institutsioonidele selliseid korraldusi.(44)

163. EÜ artikli 233 esimese lõigu kohaselt aga peab ühenduse seadusandja pärast vaidlustatud otsuse tühistamist sellisel alusel, nagu ma välja pakun, võtma vajalikud meetmed, et kehtestada ühe ja sama konkursi põhjal tööle võetud ametnike võrdne kohtlemine, ning komisjon peab uuesti läbi vaatama apellatsioonkaebuse esitajate palgaastmed alates nende ametisse nimetamise vastavatest kuupäevadest. Sellest hoolimata on Euroopa Kohus pädev otsustama viivisemäära, mida tuleb kohaldada apellatsioonkaebuse esitajate saamata jäänud palga suhtes, millele neil võib olla õigus selle uue läbivaatamise tagajärjel.(45) Selles kontekstis tundub asjakohane kasutada määra, mille on fikseerinud Euroopa Keskpank.

 Kohtukulud

164. Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Apellatsioonkaebuse esitajad on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja minu arvates peaksid nad kohtuvaidluse võitma. Seetõttu tuleb nii esimese astme kui ka apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista komisjonilt. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 4 peab nõukogu kui menetlusse astuja kandma ise oma kohtukulud mõlema astme menetluses.

 Ettepanek

165. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        tühistada Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas T‑58/05 osas, milles Euroopa Kohus leiab, et vaidlustatud otsuste aluseks olnud üleminekusätetes peeti kinni võrdse kohtlemise põhimõttest;

–        tühistada vaidlustatud otsused osas, millega määrati apellatsioonkaebuse esitajate palgaastmed nende üleminekusätete alusel;

–        määrata, et saamata jäänud palgalt, mis võib apellatsioonkaebuse esitajatel olla saada kõnealuse tühistamise tulemusel, tasutakse viivist Euroopa Keskpanga fikseeritud määra alusel alates kuupäevast, mil see palk oleks tulnud maksta;

–        mõista esimese astme ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja komisjonilt, välja arvatud nõukogu kohtukulud, kes kannab oma kohtukulud ise.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Personalieeskirjad võeti algselt vastu nõukogu määrusega nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), milles sätestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1962, lk 1385) ning mida on mitu korda muudetud. Käesolevas kohtuasjas käsitletavad muudatused sätestati nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130).

3 – Vt 20. juuli 2005. aasta Haldusteataja nr 59‑2005, „Palgaastme määramine töölevõtmisel 1. mail 2004 ja edaspidi”, ning Avaliku Teenistuse Kohtu määrus kohtuasjas F‑78/07: Boudova jt vs. komisjon (EKL‑AT 2008, lk I‑A‑0000, määruse punktid 6 ja 27).

4 –      Prantsuse keeles „sont maintenues”, mis võib anda seadusandja kavatsust edasi veelgi täpsemalt.

5 – Nõukogu 7. aprilli 1988. aasta määrus (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 781/98, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi seoses võrdse kohtlemisega (EÜT 1998, L 113, lk 4).

6 – 2004. aastal ei tehtud olulisi muudatusi.

7 – Artikli 29 lõige 2 lubab kõrgemate ametnike (direktor ja peadirektor) töölevõtmiseks kasutada erandlikke menetlusi.

8 –      Nimelt „võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt”.

9 –      Artikli 31 lõige 3 võimaldab korraldada konkursse ka teatavatele muudele palgaastmetele, tingimusel et sel alusel ametisse nimetatud isikute arv ei ületa 20% tegevusüksuses AD tehtud iga-aastaste ametissenimetamiste koguarvust”

10 Nimelt teenistus, lähetus, isiklikel põhjustel võetud puhkus, reserv, puhkus seoses sõjaväeteenistusega ning lapsehoolduspuhkus või perepuhkus.

11 – Mida harilikult nimetatakse „reservnimekirjadeks”.

12 – Palgad on võetud artiklist 66 personalieeskirjades, mida oli enne 1. maid 2004 viimati muudetud nõukogu 8. detsembri 2003. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2182/2003, millega korrigeeritakse alates 1. jaanuarist 2004 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nende suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT 2003, L 327, lk 3) ja mida on muudetud 1. mail 2004 jõustunud määrusega nr 723/2004.

13 – Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2523).

14 – Need palgad on esitatud asjakohase palgaastme esimese järgu kohta. Vt eespool 12. joonealune märkus.

15 – Esitan Esimese Astme Kohtu põhjendused sellise üksikasjalikkusega, mida on vaja järjestikuste apellatsioonkaebuse väidete tutvustamiseks.

16 – Vt kõige hilisem 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑10/06 P: De Bustamente Tello vs. nõukogu (EKL I‑10381, punkt 28).

17 – Vt eespool punkt 17. Kohtutoimikust nähtuvalt väitsid hagejad algul, et komiteega ei peetud nõu tulevase artikli 12 lõike 3 ühegi osa suhtes, kuid hiljem piirdusid oma väites ainult selle osaga, mis puudutas palgaastme A*7 asendamist palgaastmega A*6, arvestades komisjoni esitatud tõendeid.

18 – Nõukogu 17. novembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom, ESTÜ) nr 2688/95, millega seatakse sisse erimeetmed Euroopa ühenduste teenistuse lõpetamiseks Austria, Soome ja Rootsi ühinemise tulemusel (EÜT 1995, L 280, lk 1).

19 – Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus (EKL‑AT 1998, lk I‑A‑543 ja II‑1633, eriti punktid 151−172).

20 – Vt eespool 12. joonealune märkus.

21 – Vt personalieeskirjade artikli 29 lõige 2.

22 – 19. märtsi 1975. aasta otsus kohtuasjas 28/74: Gillet vs. komisjon (EKL 1975, lk 463, punkt 5).

23 – 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 138/84: Spachis vs. komisjon (EKL 1985, lk 1939, eriti punkt 12).

24 – Prantsuse keeles – mis oli kohtuasja keel ning keel, milles Euroopa Kohus koostas oma otsuse – „droit virtuel”. Ingliskeelne vaste „substantive right” on selgelt tõlkeviga ning apellatsioonkaebuse esitajate õigusnõustaja tegi valesti, püüdes kohtuistungil rajada argumenti sellele ingliskeelsele vastele.

25 – Viidates kohtujurist F. Capotorti ettepanekule kohtuasjas 127/80: Grogan vs. Komisjon, milles otsus tehti 11. märtsil 1982 (EKL 1982, lk 869 ja 898).

26 – Mis lahendab rohkem kui 50 rahvusvahelise organi personalivaidlust.

27 – 6. veebruari 2008. aasta kohtuotsus nr 2682, põhjendus 6.

28 – Esimese Astme Kohtu 9. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑92/96: Monaco vs. parlament (EKL‑AT 1997, lk I‑A‑195 ja II‑573, punkt 55).

29 – Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑121/97: Ryan jt vs. kontrollikoda (EKL 1998, lk II‑3885, punkt 98).

30 – 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03 (EKL 2005, lk I‑2801, punktid 70−75).

31 – Eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ryan, punktid 98 ja 104.

32 – 27. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 230/78: Eridania (EKL 1979, lk 2479, punkt 22).

33 – Vt nt 7. juuni 1972. aasta otsus kohtuasjas 20/71: Sabbatini vs. parlament (EKL 1972, lk 345); 17. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑249/96: Grant (EKL 1998, lk I‑621, punkt 45) ja 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punktid 25−28).

34 – Esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse lisa A.6, millele on viidatud, kuid mida ei ole hinnatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154. Vt ka käesolev ettepanek, punkt 151.

35 – 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑7285, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

36 – 6. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 162/84: Vlachou vs. kontrollikoda (EKL 1986, lk 481, punkt 6).

37 – Esimese Astme Kohus viitas oma 11. veebruari 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑30/02: Leonhardt vs. parlament (EKL‑AT 2003, lk I‑A‑41 ja II‑265, punkt 55); vt seoses kaubanduspoliitika valdkonnaga samuti nt 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑284/94: Hispaania vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑7309, punkt 43).

38 – Avaliku Teenistuse Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑122/05: Economidis vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑0000).

39 – Vt eespool punkt 15.

40 – 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑3875, punkt 87) ja Esimese Astme Kohtu 25. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑69/03: W vs. parlament (EKL‑AT 2004, lk I‑A‑153 ja II‑687, punkt 28).

41 – 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda (EKL 1985, lk 2225, punkt 14).

42 – Mille toimumise kohta on mõningaid tõendeid e‑kirja kujul, mis sisaldub esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse lisas A.6.

43 – Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑21/06: Da Silva vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑0000).

44 – Vt nt Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL‑AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 67) ja 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑62/01 P: Campogrande vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑3793, punkt 43).

45 – 20. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 75/82 ja 117/82: Razzouk ja Beydoun vs. komisjon (EKL 1984, lk 1509, punktid 18 ja 19).