14. augustil 2008 esitatud hagi - BNP Paribas ja BNL versus komisjon
(Kohtuasi T-335/08)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hagejad: BNP Paribas ja Banca Nazionale del Lavoro SpA (BNL) (esindajad: advokaadid R. Silvestri, G. Escalar ja M. Todino)
Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon
Hagejate nõuded
Tühistada hagis esitatud põhjustel terves ulatuses Euroopa Ühenduste Komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsus nr C(2008)869 lõplik Itaalia antud riigiabi kohta C-15/2007 (ex NN 20/2007), "mis puudutab teatud ümberkorraldatavatele krediidiasutustele võimaldatud maksusoodustusi".
Väited ja peamised argumendid
Käesolevas asjas vaidlustavad hagejad akti, millega tunnistati Itaalia seaduse nr 350/2003 see osa, milles oli kehtestatud 30. juuli 1990. aasta seaduse nr 218 (edaspidi "Amato seadus") tähenduses ümberkorraldatud krediidiasutuste vara maksustamise erikord ("erikord"), riigiabi puudutava EÜ artikliga 87 vastuolus olevaks. Komisjoni hinnangul seisneb erikorra vastuolu EÜ artikliga 87 selles, et Itaalia seadusandja andis selle korra alusel maksusoodustusi "valikuliselt" vaid nendele krediidiasutustele, keda loeti ümberkorraldatuteks Amato seaduse tähenduses, kuid ei näinud samu soodustusi ette teistele krediidiasutustele või ettevõtjatele üldisemalt.
Hagiavalduses väidab hageja, et komisjon on vääralt leidnud, et maksustamise erikord andis teatud ettevõtjatele majanduslikke eeliseid ja järelikult õigusvastast riigiabi. Tegelikult ei antud erikorraga maksueeliseid; see oli vaid fakultatiivselt kohaldatav kord, mida ettevõtjad võisid kohaldada, kui nad tasusid maksu asendusmääraga.
Isegi kui eeldada, et vaidlusalune kord ettevõtjatele mis tahes vormis eeliseid tekitas, ei need käsitletavad riigiabina, sest neid ei antud valikuliselt. Vaidlusalune maksustamiskord on kooskõlas üldise maksustamiskorraga, see põhineb objektiivsetel kriteeriumitel, et nimelt võimaldada erastamisega seotud krediidiasutustel maksu maksta Amato seaduse kohaselt maksumäära alusel, milles arvestatakse nii juba kajastatud väärtuse kasvu eelnevat osalist maksustamist kui ka muid maksu tasumisega seotud muutumatuid tegureid; erinevalt asjassepuutuvatest pankadest, kes pidid maksma maksu seaduse nr 350/2003 alusel, ei puudutanud need ebamugavused kõiki ülejäänud ettevõtjaid, kes said eeliseid sellest seadusest erinevas kontekstis ja kelle osas oli täielikult õigustatud erinevalt toimiv maksustamiskord.
Teiseks on komisjoni otsuse põhjendus ilmselgelt väär ja see tuleneb valest arusaamast, et seaduses nr 350/2003 ei ole ette nähtud mingit üldist uut maksude tasumise süsteemi. Lähtudes väärast eeldusest, et mingit üldist uut maksude tasumise süsteemi ei eksisteeri, mida vaidlustatud erikorraga võrrelda, on komisjon jätnud need kaks korda võrdlemata, et hinnata kõiki neid elemente, millel võib olla mõju mõlema korra maksukoormusele tervikuna.
Hageja hinnangul ei anna isegi siis, kui viidatud elemente arvestades viidaks läbi nende kahe korra võrdlus, erikord võrreldes üldise korraga maksumäära osas mingit maksueelist.
____________