Language of document : ECLI:EU:T:2022:426

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

6. juuli 2022(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Konkurss EPSO/AD/363/18 administraatorite töölevõtmiseks maksustamise valdkonnas – Katsete läbiviimiseks kasutatava teise keele valiku piiramine – Reservnimekirja kandmata jätmine – Õigusvastasuse väide – Vastuvõetavus – Diskrimineerimine keele alusel – Täidetavate ametikohtade eripära – Põhjendatus – Teenistuse huvid – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑631/20,

MZ, esindaja: advokaat M. Velardo,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Lilamand, D. Milanowska ja A.‑C. Simon, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,

kostja,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president J. Svenningsen (ettekandja), kohtunikud R. Barents, C. Mac Eochaidh, T. Pynnä ja J. Laitenberger,

kohtusekretär: ametnik P. Núñez Ruiz,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 1. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja MZ palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis tühistada 10. detsembri 2019. aasta otsus, millega konkursi EPSO/AD/363/18 komisjon keeldus pärast läbivaatamist kandmast tema nime reservnimekirja palgaastme AD 7 administraatorite töölevõtmiseks maksustamise valdkonnas.

I.      Vaidluse taust

2        Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 11. oktoobril 2018 Euroopa Liidu Teatajas teate kvalifikatsioonil ning testidel ja katsetel põhineva avaliku konkursi EPSO/AD/363/18 kohta administraatorite (AD 7) töölevõtmiseks tolli ja maksustamise valdkonnas (ELT 2018, C 368 A, lk 1; edaspidi „konkursiteade“) eesmärgiga koostada kaks reservnimekirja, mille alusel saab Euroopa Komisjon, peamiselt maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, võtta avalikku teenistusse tööle uusi administraatoreid.

3        Ühe konkursil osalemise tingimusena nõuti konkursiteates vähemalt kahe Euroopa Liidu ametliku keele oskust. See konkursil osalemise tingimus oli sõnastatud järgmiselt:

„Kandidaadilt nõutakse vähemalt kahe ELi ametliku keele oskust, neist ühe keele oskust vähemalt Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud C1‑tasemel (väga hea oskus) ning teise keele oskust vähemalt B2‑tasemel (rahuldav oskus).

Eespool osutatud keeleoskuse miinimumtaseme nõue kehtib kõikide kandideerimisavalduses nimetatud keeleoskuse osaoskuste (rääkimine, kirjutamine, lugemine ja kuulamine) kohta. Need osaoskused on kooskõlas Euroopa keeleõppe raamdokumendis käsitletud oskustega […].

Käesolevas konkursiteates on keeled määratletud järgmiselt.

–        1. keel: arvutipõhistel valikvastustega testidel kasutatav keel,

–        2. keel: kvalifikatsiooni hindamisel (Talent Screener), hindamiskeskuse testidel ja katsetel ning EPSO ja nõuetele vastava avalduse esitanud kandidaatide vahelises teabevahetuses kasutatav keel. See keel peab olema muu kui 1. keel.

2. keel peab olema inglise või prantsuse keel.“

4        Põhjust, miks piiratakse teise keele valikut inglise või prantsuse keelega, selgitati konkursiteates järgmiselt:

„Nimetatud konkreetsetes valdkondades tööle võetavad konkursi edukalt läbinud kandidaadid peavad oskama rahuldaval tasemel (vähemalt B2‑tase) inglise või prantsuse keelt. Kuigi täiendavate keelte oskus võib anda eelise, kasutab enamik komisjoni tolli‑ ja maksuvaldkonna üksusi analüüsitöös, sisesuhtluses, suhtlemisel väliste sidusrühmadega, väljaannetes ja aruannetes, õigusaktides ja majandusküsimusi käsitlevates selgitustes (vt „Ametiülesanded“ ja I lisa) inglise või prantsuse keelt. Seepärast on oluline osata inglise või prantsuse keelt rahuldaval tasemel. Konkursi edukalt läbinud kandidaat, kes ei oska rahuldaval tasemel inglise või prantsuse keelt, ei oleks seega kohe töövalmis.“

5        Konkursiteate jaotise „Valikumenetlus“ punktis 5 on märgitud, et hindamiskeskuse katseid on neli: üldvõimetel ja ‑oskustel põhinev intervjuu, valdkonnapõhine intervjuu, rühmatöö ja juhtumianalüüs. Kaheksat üldvõimet ja ‑oskust (analüüsi‑ ja probleemide lahendamise oskus, suhtlemisoskus, kvaliteedi ja tulemuste tagamise oskus, õppimis‑ ja enesearendamisvõime, prioriteetide seadmise ja organiseerimise oskus, pingetaluvus, meeskonnatöö oskus, juhtimisoskus) hinnati kümne punkti skaalal ning valdkonnapõhiseid oskusi hinnati saja punkti skaalal. Üldvõimete ja ‑oskuste minimaalne nõutav punktisumma oli 3/10 iga võime või oskuse eest (kokku vähemalt 40/80) ning valdkonnapõhiste oskuste minimaalne nõutav punktisumma oli 50/100.

6        Hageja kandideeris 10. novembril 2018 sellel konkursil maksustamise valdkonnas.

7        Ametiülesandeid, mida maksustamise valdkonnas konkursi edukalt läbinud kandidaadid hakkavad täitma, on konkursiteates kirjeldatud järgmiselt:

„Euroopa Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi […] otsese või kaudse maksustamise küsimustega tegeleva üksuse või konkurentsi peadirektoraadi […] maksualase riigiabi üksuse poliitikaametnikult oodatakse, et ta on kohe töövalmis ning hakkab ülemuse juhendamisel koostama oma valdkonda käsitlevaid dokumente ja osalema liikmesriikide ja muude sidusrühmadega peetavatel koosolekutel Euroopa Komisjoni seisukoha selgitamiseks või edendamiseks. Temalt oodatakse üksuse esindamist Euroopa Komisjoni muude talitustega peetavatel koosolekutel ning vastamist üldsuse ja Euroopa Parlamendi liikmete küsimustele. Samuti eeldatakse, et ta osaleb vastavalt vajadusele volinikule, peadirektorile või direktorile ülevaadete koostamisel. Sõltuvalt üksusest, kus ametnik töötab, tuleb tal koostada õigusakte, otsuseid, töödokumente või majandusküsimusi käsitlevaid selgitusi.“

8        Lisaks on konkursiteate I lisas „Ametiülesanded“ neid ülesandeid täpsustatud järgmiselt:

„Maksustamise valdkonna administraatorite (AD 7) üldine ülesanne on toetada otsuste tegijaid institutsiooni tegevuseesmärkide täitmisel, pakkuda ELi otsese ja/või kaudse maksustamise, sh siirdehindade või maksualase riigiabi poliitika algatamiseks, arendamiseks, juhtimiseks ja/või hindamiseks vajalikku õiguslikku, majandus‑ ja/või statistilist analüüsi.

Konkursi edukalt läbinud kandidaatidel tuleb analüüsida otsese ja/või kaudse maksustamisega seotud küsimusi, anda kohaldatavate maksu‑ või riigiabi eeskirjade ja menetluste alusel õiguslikku hinnangut, analüüsida eeskirjade ja menetluste mõju ning esitada õigusaktide eelnõusid või teha nimetatud küsimustes majandusanalüüse. Samuti võidakse neil paluda arendada oma tegevusvaldkonnas teabevahetustegevust, osaleda konverentsidel ja muudel üritustel, tegeleda kooskõlastamisega ja pidada rahvusvahelisel tasandil läbirääkimisi [sellistes] Euroopa Liidu maksupoliitikaga seotud valdkondades [nagu majandusanalüüs ja maksude hindamine, otsene ja kaudne maksustamine, käibemaks, muud kaudsed maksud (keskkonna‑, transpordi‑, energia‑ ja aktsiisimaksud)] […]“.

9        Hageja, kes on Itaalia kodanik, valis 1. keeleks itaalia ja 2. keeleks prantsuse keele (edaspidi „teine keel“), mida ta kasutas oma kandideerimisavalduse koostamiseks. Sellega seoses ta teatas, et oskab prantsuse keelt samal tasemel kui itaalia keelt ehk Euroopa keeleõppe raamdokumendi järgi tasemel „C2“, kuid kirjaliku väljendusoskuse kohta teatas ta, et valdab prantsuse keelt tasemel „C1“.

10      Hageja osales 4. aprillil ja 4. juunil 2019 hindamiskeskuse katsetel, milleks olid juhtumianalüüs, rühmatöö ja kaks individuaalset vestlust konkursikomisjoniga. Katsed toimusid teises keeles.

11      Konkursikomisjoni esimees teatas 17. juuli 2019. aasta kirjas hagejale konkursikomisjoni otsusest jätta tema nimi reservnimekirja kandmata, kuna ta ei saanud iga katse eest minimaalset punktisummat (edaspidi „17. juuli 2019. aasta otsus“). Kirjale oli lisatud oskuste pass, millest nähtub muu hulgas, et hageja sai kaheksa üldvõime ja ‑oskuse hindamise raames elimineeriva punktisumma 37/80 ning tema valitud valdkonda puudutavate oskuste hindamise raames punktisumma 80/100.

12      Hageja esitas 27. juuli 2019. aasta kirjaga konkursikomisjonile prantsuse keeles koostatud läbivaatamistaotluse, mis jäeti konkursikomisjoni 10. detsembri 2019. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „10. detsembri 2019. aasta otsus“).

13      Hageja esitas 9. märtsi 2020. aasta e‑kirjaga Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel ametisse nimetavale asutusele itaalia keeles koostatud kaebuse.

14      EPSO teatas 1. aprilli 2020. aasta e‑kirjas hagejale, et vastavalt konkursiteate III lisa punktile 4.3.1 tulnuks tema kaebus esitada teises keeles, nimelt prantsuse keeles, ning et tema itaalia keeles koostatud kaebust ei võeta seetõttu arvesse, kui ta ei edasta enne 1. maid 2020 ametisse nimetavale asutusele tõlget prantsuse keelde.

15      Hageja edastas 9. aprilli 2020. aasta e‑kirjaga ametisse nimetavale asutusele oma kaebuse prantsuskeelse tõlke, ent kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 8. juuli 2020. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

II.    Poolte nõuded

16      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada 17. juuli ja 10. detsembri 2019. aasta otsused ning kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Vaidluse ese

18      Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui kandidaat taotleb konkursikomisjoni otsuse läbivaatamist, on isikut kahjustavaks meetmeks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 või sõltuvalt olukorrast artikli 91 lõike 1 tähenduses see otsus, mille konkursikomisjon on teinud pärast kandidaadi olukorra läbivaatamist. Pärast läbivaatamist tehtud otsus asendab nimelt konkursikomisjoni algset otsust (vt 5. septembri 2018. aasta kohtuotsus Villeneuve vs. komisjon, T‑671/16, EU:T:2018:519, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Praegusel juhul on hageja huve kahjustav akt 10. detsembri 2019. aasta otsus, mis tehti läbivaatamise tulemusel ja mille kohasel jäeti hageja nimi konkursi reservnimekirja kandmata (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

20      Vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud nõuete kohta tuleb märkida, et isegi kui vormiliselt on hagi esitatud kaebuse rahuldamata jätmise peale, toob see kaasa huve kahjustava otsuse vaidlustamise Üldkohtus, mille peale kaebus esitati (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8), välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsus on erineva ulatusega võrreldes otsusega, mille peale kaebus esitati (vt 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Kuna praegusel juhul jäetakse kaebuse rahuldamata jätmise otsusega kaebus rahuldamata ja konkursikomisjoni otsus mitte kanda hageja nime reservnimekirja muutmata, siis ei ole sellel otsusel vaidlustatud otsuse iseseisvat sisu. Niisugusel juhul tuleb seega vaidlustatud otsuse õiguspärasust analüüsida neid põhjendusi arvestades, mis sisalduvad kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, kuna need põhjendused peaksid eeldatavalt langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt selle kohta 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus BK vs. EASO, T‑277/19, ei avaldata, EU:T:2021:161, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

B.      Sisulised küsimused

22      Hageja esitab oma hagi põhjenduseks viis väidet. Esimese väite kohaselt on konkursiteates ette nähtud keeltekasutuse kord õigusvastane, teise väite kohaselt on rikutud konkursikomisjoni stabiilsuse põhimõtet, kolmanda väite kohaselt on rikutud konkursiteadet, neljanda väite kohaselt on rikutud personalieeskirjade III lisa artikli 5 viiendat lõiku ja viienda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

23      Esimeses väites tugineb hageja konkursiteate sätete õigusvastasusele, mis ühelt poolt piiravad hindamiskeskuse katsete läbiviimiseks kasutatava teise keele valikut prantsuse ja inglise keelega (edaspidi „vaidlusalune piirang“) ning teiselt poolt kohustavad kandidaate kasutama seda keelt suhtluses EPSOga (edaspidi „vaidlusalune kohustus“).

24      Komisjon palub õigusvastasuse väite vastuvõetamatuse tõttu ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

1.      Konkursiteate õigusvastasust puudutava esimese väite vastuvõetavus

25      Konkursiteate õigusvastasuse väite vastavat ulatust arvestades tuleb seda käsitleda eraldi osas, milles see näeb ette ühelt poolt vaidlusaluse piirangu ja teiselt poolt vaidlusaluse kohustuse.

a)      Konkursiteate õigusvastasuse väite vastuvõetavus osas, milles see teade näeb ette vaidlusaluse piirangu

26      Komisjon väidab 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses PB vs. komisjon (T‑609/16, EU:T:2017:910) esitatud seisukohtadele tuginedes, et vaidlusaluse piirangu õigusvastasuse väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

27      Ta väidab sellega seoses, et kuna vaidlustatud otsuse põhjenduste ja konkursiteate õigusvastasust käsitleva esimese väite vahel puudub otsene seos, tuleb see väide hilinemise tõttu tagasi lükata. Komisjoni sõnul saab kandidaat vaidlustada konkursi katsete keeltekasutuse korda reguleerivad sätted, kui ta esitab konkursiteate peale kaebuse kolme kuu jooksul pärast selle avaldamist.

28      Komisjon leiab, et vaidlustatud otsus ei tugine asjaoludele, mis on otseselt seotud katsete keeltekasutuse korraga, vaid üksnes ebapiisavale punktisummale, mis anti hagejale tema üldvõimete ja ‑oskuste hindamisel, mistõttu puudub otsene seos vaidlustatud otsuse põhjenduste ja konkursiteate õigusvastasust käsitleva väite vahel.

29      Ta lisab, et katsete käigus kindlaks tehtud olulised vajakajäämised teatud üldvõimete ja ‑oskuste puhul oleks tulnud ilmsiks ka siis, kui hageja oleks katsed läbinud mõnes teises keeles. Igal juhul ei ole hageja konkreetsete tõendite abil näidanud, et katsetel prantsuse keele kasutamise tõttu sai ta vähem punkte või et ta oleks saanud parema tulemuse, kui ta oleks need katsed läbinud mõnes teises keeles.

30      Hageja nende argumentidega ei nõustu.

31      Alustuseks tuleb märkida, et ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis on vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalisel ei olnud ilmselgelt õigust esitada otse hagi nende aktide vastu, mis toovad tema suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et tal oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP, C‑11/00, EU:C:2003:395, punkt 75; 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, C‑601/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:1048, punkt 26, ning 22. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Schintgen vs. komisjon, T‑343/02, EU:T:2004:111, punkt 26).

32      Kuna praeguses asjas tugineb komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu eeldusel, et hageja ei vaidlustanud konkursiteadet õigel ajalt, st kolme kuu jooksul pärast selle avaldamist, siis tuleb kõigepealt hinnata, kas hagejal oli ilmselgelt selline võimalus olemas.

33      Konkreetsel juhul ei saa asuda seisukohale, et kui hageja oleks esitanud konkursiteate peale vaidlusalust piirangut puudutavas osas tühistamishagi, oleks see igal juhul olnud vastuvõetav. Tuleb nimelt meenutada, et konkursiteate peale võib erandkorras esitada tühistamishagi, kui konkursiteatega kehtestatakse tingimusi, mis välistavad mõne isiku kandideerimise, ja selle näol on seega tegemist seda isikut kahjustava otsusega personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 tähenduses (vt selle kohta 19. juuni 1975. aasta kohtuotsus Küster vs. parlament, 79/74, EU:C:1975:85, punktid 5–8, ning 24. juuni 2013. aasta kohtuotsus Mateo Pérez vs. komisjon, F‑144/11, EU:F:2013:86, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Vaidlusalune piirang ei välista aga sellise kandidaadi kandideerimist, kes sarnaselt hagejaga leiab, et ta oskab vähemalt kahte liidu ametlikku keelt konkursiteates nõutud tasemel. Seega, kuna konkursiteates ei kehtestata tingimusi, mis välistavad hageja kandideerimise, ei ole konkursiteade tema huve kahjustav otsus ning seetõttu ei saa ta selle peale tühistamishagi esitada.

35      Arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, millest tuleneb, et akti peale, mille peale ei saa esitada tühistamishagi ELTL artikli 270 alusel, peab olema võimalik esitada ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väide, sõltub üldkohaldatava akti õigusvastasuse väite vastuvõetavus sellisel juhul üksnes kahest tingimusest: vaidlustatud üksikakt on võetud vastu üldkohaldatavat akti vahetult kohaldades ja hagejal on huvi vaidlustada põhikohtuasja esemeks olev üksikotsus (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Wils vs. parlament, F‑105/05, EU:F:2007:128, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Esimese tingimuse kohta, et teha kindlaks, kas vaidlustatud otsus on võetud vastu konkursiteadet vahetult kohaldades, tuleb täpsustada, et Euroopa Kohus on möönnud, et õigusvastasuse väite saab nõuetekohaselt esitada selliste üldkohaldatava akti sätete peale, mis on üksikotsuse aluseks või millel on sellise otsusega otsene õiguslik seos (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

37      Sellega seoses piisab, kui märkida, et arvestades, et konkursiteate sõnastus on konkursikomisjoni jaoks nii õiguslik kui ka hindamisraamistik (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus UR vs. komisjon, T‑761/17, ei avaldata, EU:T:2018:968, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika) ning kuigi konkursiteade ei ole vaidlustatud otsuse sõna otseses mõttes õiguslik alus, on see vähemalt üks aktidest, mis kuulub õiguslikku raamistikku, milles see otsus tuli vastu võtta.

38      Lisaks, kuna vaidlustatud otsus võeti vastu konkursiteates sätestatud menetluse kohaselt, tuleneb sellest, et ka vaidlusalusel piirangul on otsene õiguslik seos vaidlustatud otsusega (vt selle kohta 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus Carbajo Ferrero vs. parlament, T‑670/19, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2021:435, punkt 56).

39      Mis puudutab teist tingimust põhjendatud huvi kohta ja kui eeldada, et komisjoni argumente võib mõista nii, et nendega seatakse kahtluse alla huvi, mis hagejal võib vaidlustatud otsuse tühistamise vastu vaidlusaluse piirangu õigusvastasuse korral olla, siis tuleb meenutada, et hagejal ei ole mõistagi õigust alustada õiguse või institutsioonide huvi kaitseks menetlust ning ta võib esitada tühistamishagi põhjenduseks vaid neid väiteid, mis teda isiklikult puudutavad (30. juuni 1983. aasta kohtuotsus Schloh vs. nõukogu, 85/82, EU:C:1983:179, punkt 14).

40      See nõue tähendab siiski ainult seda, et hageja etteheited võivad päädida tühistamisega, millest tal võib olla kasu, st konkreetsel juhul, et õigusvastasuse väide võib lõpptulemusena selle esitanud isikule mingit kasu tuua (29. novembri 2006. aasta kohtuotsus Campoli vs. komisjon, T‑135/05, EU:T:2006:366, punkt 132). Komisjoni viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb konkursiteate õigusvastasust puudutav väide tunnistada igal juhul vastuvõetamatuks üksnes siis, kui vaidlustatud otsuse põhjenduste ja konkursiteate õigusvastasust puudutava väite vahel puudub otsene seos (vt selle kohta 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus PB vs. komisjon, T‑609/16, EU:T:2017:910, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Sellega seoses, kuivõrd on oht, et hagejale pannakse tõendamiskoormis, mida tal on võimatu täita, ei saa aga nõuda, et ta tõendaks, et ELTL artikli 266 kohaselt tühistava kohtuotsuse täitmise tulemusena saaks ta hindamiskeskuse katsetel tingimata parema punktisumma, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole välistatud, sest Üldkohus ei saa asendada konkursikomisjoni hinnangut enda omaga.

42      Siinkohal on oluline märkida, et konkursiteate kohaselt ei olnud kandidaadid kohustatud valmima 1. keeleks seda keelt, mida nad kõige paremini oskavad. Järelikult, nagu hageja väitis, võib inglise ja prantsuse keele eelistamine kõigi teiste liidu ametlike keelte ees anda katsetel eelise kandidaatidele, kelle üheks keeleks, mida nad kõige paremini oskavad, on üks neist kahest keelest, pannes halvemasse olukorda teised kandidaadid, kelle puhul see nii ei ole.

43      Nimelt on varem leitud, et kandidaatide teise keele oskus tuleb vältimatult ja paratamatult välja katsete käigus, mille eesmärk on kontrollida asjaomase konkursi raames ette nähtud üld‑ ja erivõimeid ja ‑oskusi ning mis toimuvad selles keeles (9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Calhau Correia de Paiva vs. komisjon, T‑202/17, edasi kaevatud, EU:T:2021:323, punkt 55).

44      Sellega seoses võib eeskätt märkida, et üldvõimete ja ‑oskuste hindamiseks kasutatud tabelitest, mille komisjon vastuseks menetlust korraldavale meetmele edastas, nähtub, et keele oskus võib mõjutada kandidaatide üldvõimete ja ‑oskuste hindamist.

45      Eelkõige tuli konkursikomisjonil võtta üldvõimetel ja ‑oskustel põhineva vestluse käigus suhtlemisoskuse hindamiseks arvesse seda, kui kandidaadil on raske end arusaadavalt ja piisavalt täpselt suuliselt väljendada. Sama kehtib nende võimete ja oskuste hindamisel juhtumianalüüsi käigus, kuna on ette nähtud, et konkursikomisjon annab kandidaatidele vähem punkte, kui ta leiab, et „kasutatud keel, sõnavara, stiil ja kõnepruuk ei ole sobiv“.

46      Lisaks, nagu eespool punktis 9 märgiti, teatas hageja ise oma kandideerimisavalduses, et tema prantsuse keele kirjalik väljendusoskus ei ole nii hea kui itaalia keeles, mida ta kõige paremini oskab, ning seega ei saa välistada, et nimetatud teise keele ebatäielik oskus võis mõjutada tema hindamist kirjaliku katse raames.

47      Neil asjaoludel ei saa esmapilgul välistada, et hagejal, kes sai üldvõimete ja ‑oskuste eest kokku 37/80 punkti, mis on palju madalam kui valdkonnapõhiste oskuste eest saadud punktisumma 80/100, ja kes sai just nimelt suhtlemisoskuse hindamise raames 4,5/10 punkti, mis on samuti madalam kui valdkonnapõhiste oskuste hindamise raames saadud punktisumma, oleks olnud võimalik saada rohkem punkte, kui ta oleks saanud katsed läbida oma emakeeles ehk itaalia keeles. Nagu eespool punktidest 44 ja 45 ilmneb, võib nimelt mingi keele oskus lisaks konkreetse valdkonna tehnilisele terminoloogiale oluliselt mõjutada kandidaatide üldvõimete ja ‑oskuste hindamist. Niisiis on suur erinevus hageja üldvõimete ja ‑oskuste eest saadud punktisumma ning tema valdkonnapõhiste oskuste eest saadud punktisumma vahel konkreetne märk sellest, et käesoleval juhul võis see nii olla.

48      Eeltoodust lähtudes tuleb järeldada, et väide, et konkursiteade on õigusvastane osas, milles see näeb ette vaidlusaluse piirangu, on vastuvõetav.

b)      Konkursiteate õigusvastasuse väite vastuvõetavus osas, milles see teade näeb ette vaidlusaluse kohustuse

49      Komisjon väidab, et väide, et konkursiteade on õigusvastane osas, milles see näeb ette vaidlusaluse kohustuse, on vastuvõetamatu, kuna hagejal ei ole mingit huvi sellele väidetavale õigusvastasusele tugineda. Ta toob esile, et vaidlustatud otsus ei sõltu asjaolust, et hageja oli kohustatud EPSOga suhtlema teises keeles, ega sellest, et ta pidi esitama oma kaebuse prantsuse keeles.

50      Hageja nende argumentidega ei nõustu.

51      On oluline märkida, et õigusvastasuse väite ulatus peab olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik (10. juuni 2020. aasta kohtuotsus Oosterbosch vs. parlament, T‑131/19, ei avaldata, EU:T:2020:250, punkt 54). Kuivõrd ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada mis tahes üldkohaldatava akti kohaldatavus mis tahes õiguskaitsevahendi põhistamiseks, siis peab akt, mille õigusvastasusele tuginetakse, olema õiguskaitsevahendi esemeks oleva kohtuasja suhtes otseselt või kaudselt kohaldatav (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

52      Olenemata sellest, et ELTL artikli 20 lõike 2 punkt d ja põhiõiguste harta artikli 41 lõige 4 tagavad õiguse pöörduda liidu institutsioonide poole ühes aluslepingute keeltest ja saada vastus samas keeles, piisab siinkohal vaid tõdemusest, et vaidlusalune kohustus ei avaldanud vaidlustatud otsuse sisule mingit otsest ega kaudset mõju. Nimelt ei ole konkursikomisjoni otsus katsete tulemusel hageja nimi reservnimekirja kandmata jätta otseselt ega kaudselt seotud kohustusega suhelda EPSOga konkursi teises keeles.

53      Kuna vaidlustatud otsuse ja vaidlusaluse kohustuse vahel puudub a fortiori igasugune otsene õiguslik seos, ei saa seega asuda seisukohale, et see otsus kujutab endast konkursiteate rakendusmeedet osas, milles see näeb ette nimetatud kohustuse.

54      Väide, et konkursiteade on õigusvastane osas, milles see näeb ette vaidlusaluse kohustuse, tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

55      Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimene väide, et konkursiteade on õigusvastane, tunnistada vastuvõetavaks üksnes osas, mis puudutab vaidlusalust piirangut.

2.      Konkursiteate õigusvastasuse väite põhjendatus osas, milles see teade näeb ette vaidlusaluse piirangu

56      Õigusvastasuse väite põhjenduseks väidab hageja, et vaidlusalune piirang kujutab endast diskrimineerimist keele alusel, mis on personalieeskirjade artikli 1d kohaselt keelatud. Selles kontekstis tuleb kõigepealt kontrollida, kas vaidlusalune piirang toob kaasa erineva kohtlemise keeleoskuse põhjal, ja vajaduse korral seejärel, kas see erinev kohtlemine on põhjendatud õiguspärase eesmärgiga, ning lõpuks, kas see on võimaliku taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne.

a)      Keele alusel diskrimineerimise olemasolu

57      Hageja väidab sisuliselt, et vaidlusalune piirang asetas ta katsetel ebasoodsamasse olukorda võrreldes kandidaatidega, kelle emakeel või põhikeel on inglise või prantsuse keel, st keel, mida nad kõige paremini oskavad.

58      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, väites sisuliselt, et konkursiteates nõutud miinimumtasemest kõrgemal tasemel keeleoskus ei kuulu nende teadmiste ja oskuste hulka, mida hindamiskeskuse katsetel hinnatakse.

59      Kõigepealt tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine muu hulgas keeleoskuse põhjal.

60      Praegusel juhul kujutab asjaolu, et kandidaatidel oli kohustus valida konkursi teine keel üksnes inglise või prantsuse keele hulgast, endast erinevat kohtlemist keeleoskuse põhjal, mis on selle sättega põhimõtteliselt keelatud.

61      Väärib nimelt meeldetuletamist, et konkursiteade ei keelanud kandidaatidel, kes oskavad kõige paremini inglise või prantsuse keelt, valida seda keelt teiseks keeleks. Sellest järeldub, nagu eespool punktis 42 tõdeti, et inglise või prantsuse keele eelistamine teise keelena võis hindamiskeskuse katsetel anda eelise kandidaatidele, kelle üheks keeleks, mida nad kõige paremini oskavad, on üks neist kahest keelest, pannes halvemasse olukorda teised kandidaadid, kellel on küll vähemalt kahe liidu ametliku keele piisav oskus, kuid kellel ei olnud siiski võimalust läbida katseid keeles, mida nad kõige paremini oskavad.

62      Personalieeskirjade artikli 1d lõike 6 esimesest lausest nähtub siiski, et diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamist on võimalik piirata, tingimusel et need piirangud on „objektiivselt ja otstarbekalt põhjenda[tud]“ ning vastavad personalipoliitika üldise huvi kohastele õiguspärasetele eesmärkidele.

63      Seega piirab seda ulatuslikku kaalutlusõigust, mis liidu institutsioonidel on oma teenistusüksuste töö korraldamisel ja eriti siis, kui nad määravad kindlaks täidetava ametikoha jaoks nõutavate oskuste kriteeriumid ning vastavalt nendele kriteeriumidele ja teenistuse huvides konkursi korraldamise tingimused ja korra, ilmtingimata personalieeskirjade artikkel 1d, mistõttu erinev kohtlemine keeleoskuse põhjal, mis tuleneb konkursi keeltekasutuse korra piirangust piiratud arvu ametlike keeltega, on lubatud üksnes siis, kui sellised piirangud on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed teenistuse tegelike vajadustega (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Niisiis tuleb analüüsida, kas vaidlusalusest piirangust tulenev keelepõhine diskrimineerimine on õiguspärase eesmärgiga põhjendatud ja olenevalt olukorrast proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega, nagu neid on konkursiteates kirjeldatud.

b)      Keele alusel diskrimineerimise põhjendatus

65      Hageja väidab, et ametisse nimetav asutus peab tõendama, et vaidlusalune piirang on põhjendatud ja teenistuse tegelike vajadustega proportsionaalne, tuginedes asjaoludele, mis on seotud täidetavate ametikohtade nõuetega, mis on ühelt poolt kohtulikult kontrollitavad ja teiselt poolt kandidaatidele arusaadavad.

66      Ta väidab sellega seoses, et ametisse nimetava asutuse poolt konkursiteates esitatud põhjenduses, et oleks võimalik võtta tööle kohe töövalmis ametnikke, ei ole täpsustatud, milline on seos vaidlusaluse piirangu ja konkursiteate I lisas kirjeldatud täidetavate ametiülesannete laadi vahel. Ei ole välistatud, et teatud ametiülesandeid saab täita eelkõige itaalia keeles. Oma üldist sõnastust arvestades ei saa vaidlusalust piirangut põhjendada ka hindamiskeskuse katsete laadiga.

67      Komisjoni poolt menetluse käigus esitatud andmete kohta leiab hageja, et need ei ole asjakohased ja igal juhul ei ole tõendatud, et inglise ja prantsuse keel on täidetavate ametikohtade tööülesannete täitmisel kõige sagedamini kasutatavad keeled, välistades kõik muud liidu keeled.

68      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, väites sisuliselt, et vaidlusalune piirang on põhjendatud kahe õiguspärase eesmärgiga, mida kinnitavad tõendid, mis koosnevad tabelist, kus on täpselt näidatud keeled, mida maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi töötajad ning konkurentsi peadirektoraadi töötajad räägivad, tabelitest, kus on täpselt näidatud, milliseid keeli nimetatud peadirektoraatide töötajad oma tööülesannete täitmisel kasutavad, ning vaba ametikoha teadetest, mille need peadirektoraadid avaldasid ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 9. jaanuarini 2020.

69      Alustuseks tuleb märkida, et kuigi personalieeskirjade artikli 28 punktis f on sätestatud, et ametnikku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et ta esitab tõendi ühe liidu keele põhjaliku tundmise ja teise liidu keele rahuldava oskuse kohta „oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“, ei ole selles artiklis välja toodud kriteeriume, mida võib arvestada nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), muudetud redaktsiooni artiklis 1 osutatud ametlike keelte hulgast selle keele valiku piiramisel (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 85 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

70      Sellised kriteeriumid ei tulene ka personalieeskirjade artiklist 27, mille esimeses lõigus on keelteoskusele viitamata sätestatud, et „[t]öölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt“, ning et „ühtki ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele“. Sama kehtib ka selle artikli teise lõigu kohta, mis näeb üksnes ette, et „[l]iidu kodanike võrdsuse põhimõte võimaldab igal institutsioonil ametnike kodakondsusega seotud suure tasakaalustamatuse korral, mis ei ole põhjendatud objektiivsete kriteeriumitega, võtta vastu asjakohased meetmed“, täpsustades eelkõige, et „[k]õnealused meetmed peavad olema põhjendatud ega tohi seisneda muudes töölevõtukriteeriumites peale teenetel põhinevate kriteeriumite“.

71      Ehkki personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktist f nähtub, et konkursiteates võivad vajaduse korral olla näidatud keeled, mida tuleb „täidetavate ametikohtade eripära“ arvestades osata, ei kujuta see säte endast mingil juhul üldist luba piirata konkursi teise keele valikut väikese arvu ametlike keeltega nende keelte hulgast, mida on mainitud määruse nr 1 artiklis 1 (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 86 (ei avaldata) ning seal viidatud kohtupraktika; vt samuti 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

72      Komisjon märkis käesolevas asjas, et vaidlusalune piirang on põhjendatud ühest küljest hindamiskeskuse katsete laadiga, nagu nähtub avalike konkursside üldeeskirjade II lisas toodud haldusjuhtide kogu üldsuunistest, mis käsitlevad keelte kasutamist EPSO konkurssidel (ELT 2015, C 70A, lk 1, edaspidi „II lisa“), ning teisest küljest eesmärgiga saada teenistusse kohe töövalmis ametnikud, nagu ilmneb eespool punktis 4 korratud konkursiteate sisust.

1)      Hindamiskeskuse katsete laadile tuginev põhjendus

73      Vastavalt komisjoni viidatud haldusjuhtide kogu üldsuunistele, mis käsitlevad keelte kasutamist EPSO konkurssidel ja mis on toodud II lisas, on vaidlusalune piirang põhjendatud hindamiskeskuse katsete laadiga, sest „kandidaatide õiglase hindamise tagamiseks ja selleks, et kandidaadid saaksid suhelda otse nii hindajatega kui ka ülesandes osalevate teiste kandidaatidega, [võimaldab see] seda, et hindamiskeskuse testid toimuksid ühises suhtluskeeles (lingua franca) või teatavatel asjaoludel konkursi ühes põhikeeles“.

74      Selle põhjusega ei saa siiski nõustuda, sest üldise sõnastuse tõttu võib seda põhjendust kohaldada ükskõik millisele konkursimenetlusele, sõltumata sellest, milline on asjaomase valikumenetluse tulemusel täidetavate ametikohtade laad.

75      Peale selle ilmneb nimetatud II lisast, et alates 2010. aastast kasutusele võetud valikumenetluse ja eelkõige hindamiskeskuse katsete eesmärk on hinnata senisest paremini kandidaatide suutlikkust ametiülesandeid täita. Sellest tuleneb, et see valikumenetluse laadi puudutav argument on otseselt seotud põhjendusega, mis puudutab vajadust võtta tööle uued isikud, kes on kohe töövalmis. Järelikult, kui viimati nimetatud argument ära langeb, ei saa valikumenetluse laadi puudutav argument üksinda põhjendada nende keelte arvu piiramist, mida võib konkursi teise keelena valida (vt selle kohta 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Calhau Correia de Paiva vs. komisjon, T‑202/17, edasi kaevatud, EU:T:2021:323, punkt 98 (ei avaldata)).

76      Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas täidetavate ametikohtade eripära arvestades, mis on ära toodud eespool punktides 7 ja 8, on vajadus saada teenistusse kohe töövalmis ametnikke vaidlusaluse piirangu õiguspärane põhjendus.

2)      Põhjendus, mis tugineb vajadusele saada teenistusse kohe töövalmis ametnikke

77      Kohtupraktika kohaselt on küll teenistuse huvides see, et isikud, kelle liidu institutsioonid on sellise valikumenetluse tulemusel nagu kõnealune tööle võtnud, oleksid kohe töövalmis ja suudaksid seega asuda kiiresti täitma ametikohustusi, mis need institutsioonid kavatsevad neile määrata (vt 8. septembri 2021. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑554/19, ei avaldata, EU:T:2021:554, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et uute tööülesannete ja uute tööharjumustega kohanemiseks ning uude teenistusüksusesse sisseelamiseks on alati vaja anda aega, on õiguspärane see, kui institutsioon püüab saada oma teenistusse isikud, kes oleksid kohe teenistusse asumisel vähemalt võimelised ühelt poolt suhtlema oma ülemuste ja töökaaslastega ning seega võimalikult kiiresti ja hästi mõistma neile pandud töökohustuste ulatust ja täidetavate tööülesannete sisu, ning teiselt poolt suhtlema kolleegide ja kontaktisikutega väljaspool asjaomast teenistusüksust. Nimelt, nagu varem on leitud, on ametnike keelteoskus nende karjääri oluline aspekt. Järelikult tuleb pidada õiguspäraseks seda, kui institutsioon püüab saada oma teenistusse isikud, kes on võimelised tulemuslikult kasutama ja võimalikult hästi oskama keelt või keeli töökeskkonnas, millega nad liituvad (vt 8. septembri 2021. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑554/19, ei avaldata, EU:T:2021:554, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Samas on liidu kohtu ülesanne analüüsida konkreetselt neid norme, millega on kehtestatud selline konkursi keeltekasutuse kord, nagu on ette nähtud vaidlusaluses konkursiteates, kuna ainult sellise analüüsi abil on võimalik kindlaks teha keelteoskus, mida institutsioonid saavad teenistuse huvides konkreetsete ametiülesannete puhul objektiivselt nõuda, ning seega see, kas nende keelte valiku võimalik piiramine, mida võidakse kasutada sellel konkursil osalemisel, on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 94).

80      Täpsemalt ei pea liidu kohus kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Praegusel juhul tuleb kõigepealt tõdeda, et konkursiteates ja selle I lisas esitatud ametiülesannete kirjeldusest üksi ei piisa, et tõendada, et ainult need kaks keelt, millega asjaomase konkursi teise keele valik on piiratud, võimaldaksid selle konkursi edukalt läbinud kandidaatidel olla kohe töövalmis. Nimelt ei ole konkursiteates ühtegi asjaolu, mis kinnitaks nende kahe keele tegelikku kasutamist konkursiteates ja selle I lisas loetletud ülesannete täitmisel.

82      Vastupidi, piisab tõdemusest, et konkursiteate I lisas, milles täpsustatakse, millist laadi ülesandeid tuleb täita, on toodud hulk ülesandeid, milleks on muu hulgas „[l]iikmesriikide […] maksupoliitika, liikmesriikide maksualaste õigusaktide ja ELi eeskirjade rakendamise seire“, „[l]iikmesriikide otseste maksude hindamine riigiabi seisukohast“, „[l]iikmesriikide käibemaksualaste õigusaktide seire“ ja „[l]iikmesriikide kaudsete maksude hindamine riigiabi seisukohast“. Kuigi ei ole välistatud, et teatud keele oskus võib olla hädavajalik, näib selline hulk ülesandeid pigem viitavat sellele, et erinevaid keeli oskavate ametnike töölevõtmisest oleks kasu teenistuse toimimisele, kuna nad on võimelised analüüsima liikmesriikide maksupoliitikat ja maksualaseid õigusakte nende liikmesriikide ametlikus keeles või ametlikes keeltes.

83      Sellest tõdemusest hoolimata tuleb kontrollida, kas komisjoni poolt menetluse käigus kostja vastuse lisadena esitatud kolm dokumenti võimaldavad kindlaks teha keelteoskuse, mida komisjon saab täidetavate ametikohtade eripära arvestades objektiivselt nõuda, et võtta maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi otsese või kaudse maksustamise küsimustega tegelevasse üksusesse ja konkurentsi peadirektoraadi maksualase riigiabi üksusesse tööle „poliitikaametniku“, kes oleks kohe töövalmis.

84      Sellega seoses võib kokkuvõttes öelda, et komisjoni esitatud dokumentidest nähtub, et inglise ja prantsuse keel on tõenäoliselt need kaks keelt, mida kõige rohkem osatakse peadirektoraatides, kuhu konkursi edukalt läbinud kandidaadid võidakse tööle võtta.

85      See tõdemus ei ole siiski iseenesest piisav, et selgitada välja keelteoskus, mida võib objektiivselt nõuda seoses konkreetsete tööülesannetega, mida töölevõetud isikud peavad täitma. Nimelt tuleb kindlaks teha, kas täidetavate ametikohtade eripära arvestades saab äsja tööle võetud ametnik olla „kohe töövalmis“ seetõttu, et ta oskab teise keelena neist kahest keelest vaid ühte keelt, ning vajaduse korral kontrollida, kas kohustus läbida kõik hindamiskeskuse katsed teises keeles oli sellise vajaduse täitmiseks sobiv.

86      Täidetavate ametikohtade eripära kohta tuleb märkida, et komisjoni esitatud dokumentide üksikasjalikust analüüsist ilmneb, et konkursi edukalt läbinud kandidaatide igapäevaste tööülesannete täitmisel võib neist kahest keelest vaid ühe keele, nimelt inglise keele rahuldavat oskust pidada vältimatult vajalikuks, et konkursi edukalt läbinud kandidaat oleks „kohe töövalmis“.

87      Nimelt ilmneb kõnealustes peadirektoraatides ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 9. jaanuarini 2020 avaldatud 34 vaba ametikoha teate ametikoha kirjeldusest, mis on toodud kostja vastuse lisas B.3, et kuigi inglise keele oskus on vältimatult vajalik, ei ole vastupidi komisjoni väidetele sarnases sõnastuses nõuet esitatud prantsuse keele puhul.

88      Nimelt võib märkida, et mitmes vaba ametikoha teate ametikoha kirjelduses on öeldud, et „üksuse töökeeled on (peamiselt) inglise ja (vähemal määral) prantsuse keel“. Samuti on ühes vaba ametikoha teates öeldud, et „inglise keele oskus on vajalik“ ja et „prantsuse keele algoskus“ on üksnes „soovitav“. Lisaks nähtub paljudest teistest vaba ametikoha teadetest, et kuigi meeskonna töökeel on inglise keel, siis võib tulla kasuks mõne muu keele, näiteks hispaania, itaalia, poola, saksa või mõne teise ametliku keele rahuldav oskus.

89      Kuigi prantsuse keele laialdane oskus kõnealustes peadirektoraatides ei välista võimalust, et konkursi edukalt läbinud kandidaat, kes oskab üksnes rahuldaval tasemel prantsuse keelt, võib pikas perspektiivis olla töövalmis, ei saa täidetavate ametikohtade eripära arvestades siiski asuda seisukohale, et selline konkursi edukalt läbinud kandidaat oleks „kohe töövalmis“, nagu konkursiteates nõutakse.

90      Kui komisjonilt kohtuistungil selle kohta küsiti, ei olnud ta võimeline välja tooma, millisele ametikohale saaks nimetada konkursi edukalt läbinud kandidaadi, kellel on teise keelena üksnes piisav prantsuse keele oskus, ja kas teda saaks pidada „kohe töövalmis“ olevaks.

91      Igal juhul tuleb rõhutada, et konkursiteate sõnastuse kohaselt on vaidlusalune piirang oluline, kuna „enamik komisjoni tolli‑ ja maksuvaldkonna üksusi [kasutab] analüüsitöös, sisesuhtluses, suhtlemisel väliste sidusrühmadega, väljaannetes ja aruannetes, õigusaktides ja majandusküsimusi käsitlevates selgitustes (vt „Ametiülesanded“ ja I lisa) inglise või prantsuse keelt“. Sellise sõnastuse põhjal järeldatakse konkursiteates, et konkursi edukalt läbinud kandidaat, kellel ei ole rahuldavat inglise või prantsuse keele oskust, ei ole kohe töövalmis.

92      Siit järeldub, et eesmärk võtta tööle „kohe töövalmis“ ametnikke on peaasjalikult seotud pigem valdkonnapõhiste oskustega kui üldvõimete ja -oskustega.

93      Tuleb aga tõdeda, et hindamiskeskuse neli katset tuli läbi viia teises keeles, kuigi ei tundu, et saavutamaks eesmärki võtta tööle „kohe töövalmis“ ametnikke, peaksid need kolm katset, millega kontrollitakse üldvõimeid ja ‑oskusi, toimuma tingimata teises keeles.

94      Eeltoodut arvestades on esimene väide, et konkursiteade on õigusvastane osas, milles see teade näeb ette vaidlusaluse piirangu, põhjendatud. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid.

 Kohtukulud

95      Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada 10. detsembri 2019. aasta otsus, millega konkursi EPSO/AD/363/18 komisjon keeldus pärast läbivaatamist kandmast MZi nime reservnimekirja palgaastme AD 7 administraatorite töölevõtmiseks maksustamise valdkonnas.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Svenningsen

Barents

Mac Eochaidh

Pynnä

 

      Laitenberger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 6. juulil 2022.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: itaalia.