ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

2. oktoober 2009(*)

Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Uute liikmesriikide ühinemise tõttu võetavad üleminekumeetmed – Määrus (EÜ) nr 832/2005, millega on kehtestatud üleminekumeetmed suhkrusektoris – Tühistamishagi – Kollegiaalsus – Mõiste „varu” – Varude moodustamise asjaolud – Põhjendamine – Hea haldus – Heausksus – Diskrimineerimiskeeld – Omandiõigus – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑324/05,

Eesti Vabariik, esindaja: L. Uibo,

hageja,

keda toetab

Läti Vabariik, esindaja: E. Balode‑Buraka, hiljem L. Ostrovska ja K. Drēviņa,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Visaggio ja E. Randvere, hiljem T. van Rijn, H. Tserepa-Lacombe ja E. Randvere,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 31. mai 2005. aasta määrus (EÜ) nr 832/2005, millega määratakse suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased kogused Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia jaoks (ELT L 138, lk 3),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees V. Tiili (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja I. Wiszniewska-Białecka,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. aprilli 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

I –  Suhkruturu ühine korraldus

1        Suhkrusektori turgude ühist korraldust (edaspidi „suhkruturu ühine korraldus”) reguleeris käesoleva kohtuasja aluseks olevate sündmuste toimumise ajal nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1260/2001 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 03/33, lk 17).

2        Selle määruse põhjenduses 2 on märgitud, et suhkruturu ühise korralduse eesmärk on stabiliseerida suhkruturg, et kindlustada Euroopa Ühenduse suhkrupeedi ja suhkruroo kasvatajatele töö ja elatustasemega seotud vajalikud tagatised. Sel eesmärgil on reguleeritud suhkru tootmist ja importi ning nähtud ühenduse toodangu müügi tagamiseks ette turu stabiliseerimise mehhanismid.

3        Määruse nr 1260/2001 artiklite 10 ja 11 kohaselt tugineb ühenduse suhkrutootmine kvootide süsteemi rakendamisele. Selle süsteemiga fikseeritakse iga ühenduse tootmispiirkonna kohta toodetava suhkru kogus, mille liikmesriigid jaotavad tootmiskvootidena – A‑kvoot ja B‑kvoot – oma territooriumil asuvate tootmisega tegelevate ettevõtjate vahel. Need kogused vastavad 1. juulist järgmise aasta 30. juunini kestvale turustusaastale. Ettevõtja poolt A‑kvoodi ja B‑kvoodi piires toodetud suhkrut nimetatakse vastavalt A‑suhkruks ja B‑suhkruks. A‑kvooti ja B‑kvooti ületavat toodetud suhkru kogust nimetatakse C‑suhkruks.

4        Suhkruturu ühise korralduse raames ette nähtud müügitagatised koosnevad ühelt poolt hinnatoetuste süsteemist, mis määruse nr 1260/2001 artiklite 6–9 kohaselt põhineb sekkumissüsteemil, mille eesmärk on tagada toodete hinnad ja müük ning kus sekkumisameti kohaldatavad hinnad fikseerib Euroopa Liidu Nõukogu, ning teiselt poolt määruse nr 1260/2001 artiklites 27–30 ette nähtud eksporditoetuste süsteemist, mille eesmärk on võimaldada ühenduse toodangu turustamist maailmaturul – juhul, kui selline turustamine on vajalik ühenduse suhkruturu stabiliseerimiseks –, kattes ühenduse ja maailmaturu hindade erinevuse.

5        A‑suhkrut ja B‑suhkrut võib ühisturul vabalt müüa ning nende kohta kehtib müügitagatis, kusjuures B‑suhkru puhul on tagatud madalam hind kui A‑suhkru puhul. C‑suhkru suhtes ei kehti hinnatoetus ega eksporditoetus. Üldjuhul tuleb see müüa maailmaturul väljaspool ühendust vastavalt määruse nr 1260/2001 artiklile 13.

6        Selle määruse artikli 15 lõike 1 punktide a, b ja c kohaselt registreeritakse enne iga turustusaasta lõppu kõnealusel turustusaastal toodetava A‑suhkru ja B‑suhkru tõenäoline kogus, kõnealusel turustusaastal ühendusesiseseks tarbimiseks müüdavad tõenäolised suhkrukogused ja esimesest nimetatud kogusest teise nimetatud koguse lahutamisel saadud eksporditav ülejääk. Mainitud eksporditav ülejääk on põhimõtteliselt see kogus, mille eest saadakse eksporditoetust.

7        Määruse nr 1260/2001 artiklite 15 ja 16 kohaselt kannavad suhkruturu ühise korralduse puhul tootjad ise ülemäärase suhkrukoguse müügikulud toodangumaksude ja lisamaksudena. See isefinantseerimise süsteem tasakaalustab ühenduse toodangu müügitagatisi, pannes tootjatele lõpliku vastutuse kulude eest, mis on vajalikud turustusaastal turule viidud koguste müügi tagamiseks. Toodangumaksu suurus määratakse kindlaks pärast iga turustusaasta lõppu vastavalt ühenduse turu toimimise kokkuvõttele, mille koostab Euroopa Ühenduste Komisjon liikmesriikide edastatud andmete põhjal. Eksporditoetuste maksmine on üks meetmetest, mida rahastavad tootjad vastavalt nende tootmiskvoodile.

II –  Ühinemisleping ja ühinemisakt

8        Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga, mis kirjutati alla 16. aprillil 2003 Ateenas (ELT L 236, lk 17, edaspidi „ühinemisleping”), artikli 2 lõige 3 sätestab:

„Olenemata lõikest 2 võivad liidu institutsioonid võtta enne ühinemist vastu meetmed, millele on osutatud [akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta] artikli 6 lõike 2 teises lõigus [ja artiklis] […] 41 […]. Need meetmed jõustuvad alles käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval, tingimusel et leping jõustub.”

9        Ühinemislepingule lisatud akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT L 236, lk 33; edaspidi „ühinemisakt”) artikli 41 esimene lõik sätestab:

„Kui on vaja üleminekumeetmeid, et hõlbustada [Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi] üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt käesolevas aktis sätestatud tingimustele, võtab need meetmed vastu komisjon, järgides menetlust, millele on osutatud […] määruse […] nr 1260/2001 artikli 42 lõikes 2 või vajadusel kooskõlas vastavate artiklitega muudes põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevates määrustes või järgides kohaldavates õigusaktides kindlaksmääratud komiteemenetlust. Käesolevas artiklis osutatud üleminekumeetmeid võidakse võtta ja kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul […]”

10      Ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 sätestab:

„Toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida uute liikmesriikide kulul.

Normaalse ülekandevaru mõiste määratletakse iga toote suhtes vastavalt kriteeriumidele ja eesmärkidele, mis on iseloomulikud igale ühisele turukorraldusele.”

 Vaidluse taust

I –  Määrus (EÜ) nr 60/2004

11      Komisjon võttis ühinemislepingu artikli 2 lõike 3 ja ühinemisakti artikli 41 esimese lõigu alusel 14. jaanuaril 2004 vastu määruse (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (ELT L 9, lk 8; ELT eriväljaanne 03/42, lk 125).

12      Kohaldatavate ühenduse normide ajutise erandina kehtestab määrus nr 60/2004 Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi (edaspidi „uued liikmesriigid”) poolt neis riikides eksisteerivate ülemääraste suhkru-, isoglükoosi- ja fruktoosikoguste kõrvaldamise süsteemi.

13      Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 1 sätestab, et komisjon määrab hiljemalt 31. oktoobriks 2004 vastavalt määruse nr 1260/2001 artikli 42 lõikes 2 nimetatud protseduurile iga uue liikmesriigi jaoks kindlaks suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi kogused, mis ületavad 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru (edaspidi „ülemäärane kogus”) ja mis tuleb turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul. Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 1 näeb ette ka viisi, kuidas komisjon peab ülemäärase koguse kindlaks tegema. Komisjon peab seejuures arvesse võtma ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut järgmistes valdkondades: suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused; mainitud toodete tootmine, tarbimine ja varud; varude moodustamise asjaolud.

14      Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 2 sätestab, et iga asjaomane uus liikmesriik tagab, et tema suhtes komisjoni poolt lõikes 1 sätestatud korras kindlaks tehtud ülemäärasele kogusele vastav suhkru- või isoglükoosikogus kõrvaldatakse turult ilma ühenduse sekkumiseta. Ülemäärase koguse kõrvaldamine võib toimuda järgmiste meetmete abil: eksport ilma ühenduse eksporditoetuseta; kasutamine põlevainesektoris; abita teostatav denaturatsioon loomasöödaks vastavalt komisjoni 14. jaanuari 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 100/72, milles sätestatakse loomatoiduks ettenähtud suhkru denatureerimise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 12, lk 15; ELT eriväljaanne 03/01, lk 289), III ja IV jaotisele. See peab olema toimunud hiljemalt 30. aprilliks 2005.

15      Sama artikli lõike 3 kohaselt peab lõike 2 kohaldamiseks olema igal uuel liikmesriigil 1. mail 2004 süsteem, mille abil on võimalik tuvastada kaubeldava või toodetud suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraseid koguseid peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil. Uus liikmesriik peab kasutama seda süsteemi selleks, et sundida asjaomaseid ettevõtjaid omal kulul turult kõrvaldama nende ülemäärasele kogusele vastavat suhkru- või isoglükoosikogust. Asjaomased ettevõtjad peavad esitama tõendi, et tooted kõrvaldati turult hiljemalt 30. aprilliks 2005, vastasel korral peab uus liikmesriik nõudma sisse kõnealusele kogusele vastava summa, mida on korrutatud asjaomase toote suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2005 kohaldatava suurima impordimaksuga ja suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg valge suhkru või kuivaine ekvivalendi kohta; see summa kantakse uue liikmesriigi riigieelarvesse.

16      Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 4 sätestab, et kui ülemäärased varud kõrvaldatakse turult eksportimise teel, peavad asjaomased ettevõtjad tõendama eksporti hiljemalt 31. juuliks 2005.

17      Määruse nr 60/2004 artikli 7 lõige 1 sätestab, et hiljemalt 31. juuliks 2005 esitavad uued liikmesriigid komisjonile tõendi, et ülemäärane kogus kõrvaldati turult vastavalt määruse artikli 6 lõikele 1. Kui kogu ülemäärase koguse või selle osa turult kõrvaldamise kohta ei esitata tõendit tähtaegselt, näeb sama artikli lõige 2 ette, et uuelt liikmesriigilt nõutakse sisse kõrvaldamata jäänud kogusele vastav summa, mida on korrutatud CN-koodi 1701 99 10 alla kuuluva valge suhkru suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2005 kohaldatava suurima impordimaksuga; see summa kantakse ühenduse eelarvesse hiljemalt 30. novembriks 2005 ja seda võetakse arvesse 2004/2005. turustusaasta toodangumaksude arvutamisel.

18      Määrus nr 60/2004 jõustus määruse artikli 9 kohaselt 1. mail 2004.

II –  Määrus (EÜ) nr 651/2005

19      Komisjon võttis ühinemisakti artikli 41 esimese lõigu alusel 28. aprillil 2005 vastu määruse (EÜ) nr 651/2005, millega muudetakse määrust nr 60/2004 (ELT L 108, lk 3).

20      Määrusega nr 651/2005 määruses nr 60/2004 tehtud muudatused puudutavad vaid kuupäevi ja tähtaegu, mis on ette nähtud esimeses määruses.

21      Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus ja artikli 6 lõikes 2 ette nähtud kuupäevad 31. oktoober 2004 ja 30. aprill 2005 asendatakse kuupäevadega 31. mai ja 30. november 2005. Nimetatud artikli lõike 3 teises ja kolmandas lõigus ette nähtud kuupäev 30. aprill 2005 asendatakse kuupäevaga 30. november 2005. Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 4 sissejuhatavas fraasis mainitud kuupäev 31. juuli 2005 asendatakse kuupäevaga 28. veebruar 2006 ning sama sätte neljandas lõigus nimetatud kuupäev 1. mai 2005 asendatakse kuupäevaga 30. november 2005. Määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud kuupäev 31. juuli 2005 asendatakse kuupäevaga 31. märts 2006 ning lõikes 2 mainitud ajavahemik, mis ulatus 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2005, ulatub nüüd 1. maist 2004 kuni 30. novembrini 2005. Muudetud on ka võlgnetava summa ühenduse eelarvesse kandmise kuupäeva – 30. november 2005 asendatakse 31. detsembriga aastatel 2006–2009.

22      Määrus nr 651/2005 jõustus määruse artikli 2 kohaselt 29. aprillil 2005.

III –  Vaidlustatud määrus

23      Komisjon võttis 31. mail 2005 vastu määruse (EÜ) nr 832/2005, millega määratakse suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased kogused Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia jaoks (ELT L 138, lk 3, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Selle määruse artikkel 1 määrab kindlaks ülemäärase koguse, mille peavad turult kõrvaldama viis uut liikmesriiki, kelle puhul on kindlaks tehtud ülemäärase koguse olemasolu, s.o Küprose Vabariik, Läti Vabariik, Malta Vabariik, Slovaki Vabariik ja Eesti Vabariik. Viimati nimetatud liikmesriigi ülemääraseks koguseks määrati 91 464 tonni.

 Menetlus ja poolte nõuded

24      Eesti Vabariik esitas vaidlustatud määruse tühistamiseks EÜ artikli 230 alusel hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. augustil 2005.

25      Läti Vabariik esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. detsembril 2005 saabunud dokumendiga avalduse Eesti Vabariigi nõuete toetuseks menetlusse astumiseks, milleks talle anti luba Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimehe 10. veebruari 2006. aasta määrusega.

26      Läti Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 27. märtsil 2006.

27      Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd esimese koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

28      Esimese Astme Kohus esitas 12. veebruaril 2009 kirjalikud küsimused komisjonile, kes vastas neile määratud tähtaja jooksul.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) alustada suulist menetlust.

30      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 22. aprilli 2009. aasta kohtuistungil.

31      Eesti Vabariik, keda Läti Vabariik toetab esimese nõude osas, palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Eesti Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

33      Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määrusega komisjoni poolt tema suhtes kindlaksmääratud ülemäärasest kogusest on Eesti ettevõtjate valduses ainult 48 733 tonni ning ülejäänud 42 731 tonni on Eesti kodumajapidamistes tarbimiseks hoitav kogus (edaspidi „kodumajapidamiste varud”), nagu nähtub komisjoni viimastest arvutustest Eesti esitatud arvude põhjal, mida ei ole kahtluse alla seatud.

34      Neil asjaoludel väidab Eesti Vabariik üksnes, et kodumajapidamiste varusid ei oleks tulnud ülemäärase koguse hulka arvata, ja palub vaidlustatud määruse selles osas tühistada.

35      Sellega seoses esitab ta kaheksa väidet, millest mõnda toetab Läti Vabariik. Esimene väide käsitleb kollegiaalsuse põhimõtte rikkumist. Teine väide käsitleb määruse nr 60/2004 rikkumist. Kolmas väide käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist. Neljas väide käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist. Viies väide käsitleb hea usu põhimõtte rikkumist. Kuues väide käsitleb mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumist. Seitsmes väide käsitleb omandiõiguse rikkumist. Kaheksas väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

36      Läti Vabariik on esitanud menetlusse astuja seisukohtades veel täiendava väite, mis käsitleb kaitseõiguste rikkumist.

37      Veel palub Eesti Vabariik Esimese Astme Kohtul nõuda komisjonilt teatud dokumentide esitamist ning seletust erinevuse kohta nende dokumentide ja Eesti Vabariigi poolt toimikusse esitatud dokumentide vahel. Komisjon omalt poolt palub Euroopa Kohtul viimati mainitud dokumendid toimikust eemaldada. Need kaks taotlust tuleb lahendada kõigepealt.

I –  Eesti Vabariigi ja komisjoni esmased taotlused

A –  Eesti Vabariigi esmane taotlus

1.     Poolte argumendid

38      Eesti Vabariik märgib, et tema valduses olevatest teatud dokumentidest, mis pidi esitatama komisjonile tema 20. aprilli 2005. aasta koosolekul (edaspidi „lisa 18”), kus komisjon delegeeris kolmele oma liikmele volituse võtta vastu vaidlustatud määrus, nähtub, et komisjon pidas küsimust kodumajapidamiste varude arvamisest Eesti ülemäärase koguse hulka üksnes poliitiliseks probleemiks.

39      Lisa 18 autentsuse kindlakstegemiseks palus Eesti Vabariik 27. juunil 2005 komisjonilt koopiat dokumentidest, mis esitati komisjoni 20. aprilli 2005. aasta koosolekul. Vastuseks sai ta 25. augustil 2005 teatud dokumendid, mille hulgas oli põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku Fischer Boeli teatis komisjonile (edaspidi „Fischer Boeli teatis”). Selle teatise mittetäielik versioon on lisas 18. Viimases sisaldub dokumente, millest nähtub, et komisjon ei soovinud arvesse võtta Eesti Vabariigi erilisi asjaolusid, ning määruse eelnõu, mida ei ole komisjoni edastatud dokumentide hulgas. Seetõttu palub Eesti Vabariik menetlusliku võrdsuse tagamiseks Esimese Astme Kohtul nõuda komisjonilt, et ta esitaks kohtule kõik 20. aprilli 2005. aasta koosolekul talle esitatud dokumendid ning selgitaks erinevust lisa 18 ja 25. augustil 2005 edastatud dokumentide vahel.

40      Komisjon vastab, et ta on selle taotluse juba rahuldanud. Ta täpsustab, et lisa 18 on kogum esialgseid dokumente, mis kuulusid komisjoni talituste vahelisse diskussiooni, mille eesmärk oli ette valmistada komisjoni 20. aprilli 2005. aasta koosolekut, ning need dokumendid erinevad lõpuks esitatud dokumentidest.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

41      Olgu märgitud, et lõppkokkuvõttes ei vaidle Eesti Vabariik vastu sellele, et komisjon edastas 25. augustil 2005 talle kõik dokumendid, mis esitati komisjoni 20. aprilli 2005. aasta koosolekul komisjoni liikmete kolleegiumile (edaspidi „kolleegium”). Need dokumendid on juba toimikus ning need esitas sinna Eesti Vabariik, kes ei väitnud, et kolleegiumile esitati mainitud koosolekul muid dokumente, mida komisjon ei ole edastanud. Seega tuleb Eesti Vabariigi taotlust dokumentide esitamiseks pidada esemetuks ning tema argumente tuleb tõlgendada nii, et kuna dokumendid, mis komisjon talle 25. augustil 2005 edastas, on oluliselt erinevad lisas 18 sisalduvatest dokumentidest, mille saamise viisi ta ei selgita, palub ta, et Esimese Astme Kohus nõuaks komisjonilt seletust sellise erinevuse põhjuste kohta.

42      Tuleb märkida, et komisjon on nõutud selgitused juba andnud.

43      Komisjon selgitas, et lisa 18 on kogum esialgsetest dokumentidest, mis koostati komisjoni 20. aprilli 2005. aasta koosoleku ettevalmistamiseks. Ta lisas, et just nende esialgsuse tõttu erinevad need dokumendid kolleegiumile sel koosolekul lõpuks esitatud dokumentidest.

44      Komisjoni esitatud selgitus on mõistetav ja usutav. On täiesti tavaline, et komisjoni liikmel, kes esitab komisjonile dokumente meetme vastuvõtmise ettevalmistamiseks, on mitu versiooni dokumentidest ning ta valib nende hulgast sellise, mis näib talle kõnesoleva meetme vastuvõtmist silmas pidades sobivaim kolleegiumile esitamiseks. Järelikult muudab komisjoni esitatud selgitus tarbetuks jätkata Eesti Vabariigi esitatud taotluse menetlemist.

B –  Komisjoni esmane taotlus

1.     Poolte argumendid

45      Komisjon väidab, et lisa 18 on kogum esialgsetest sisedokumentidest, mis kuulusid komisjoni talituste vahelisse diskussiooni, ning palub Esimese Astme Kohtul selle toimikust eemaldada.

46      Ta märgib sellega seoses, et kui kolleegiumi nõupidamise ettevalmistamisega seotud esialgsed sisedokumendid antakse pooltele, kes vaidlustavad ühenduste kohtus sellise nõupidamise tulemuse, kahjustab see oluliselt komisjonisiseste arutelude vabadust ja läbipaistvust – seda enam, et nimetatud dokumendid kajastavad õigustalituse arvamust, mis väärib erilist kaitset, ning on saadud lubamatul viisil.

47      Pealegi teostab ühenduste kohus kontrolli üksnes lõpliku õigusakti, mitte eelnõude ega ettevalmistavate dokumentide suhtes, mis kajastavad kõigest esialgseid seisukohti.

48      Eesti Vabariik ei ole ka kunagi taotlenud juurdepääsu lisale 18. Tema 27. juuni 2005. aasta taotlus dokumentide saamiseks – mis pealegi rahuldati – puudutas vaid 20. aprilli 2005. aasta koosolekul kolleegiumile esitatud dokumente ja ülemäärase koguse kindlaksmääramiseks rakendatud metoodikat puudutavaid dokumente.

49      Eesti Vabariik ei nõustu komisjoni argumentidega.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

50      Arvestades asjaolu, et Esimese Astme Kohtu küsimuse peale tunnistas komisjon kohtuistungil sõnaselgelt, et lisa 18 ei sisalda tema õigustalituse arvamust, nagu nähtub ka toimikust, tuleb tema taotlust lisa toimikust eemaldamiseks käsitada tuginevana kolmele alusele: esiteks on tegemist esialgsete sisedokumentidega, teiseks võidi dokumendid saada lubamatul viisil ja kolmandaks ei ole dokumendid antud kohtuasjas asjassepuutuvad.

51      Esimese ja teise aluse kohta olgu märgitud, et dokumentide võimalik konfidentsiaalsus ega nende lubamatul viisil saamine ei välista nende toimikusse jätmist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 74).

52      Esiteks ei ole ühtegi sätet, mis sõnaselgelt keelaks arvesse võtta õigusvastaselt saadud tõendeid (eespool punktis 51 viidatud otsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 75).

53      Esimese Astme Kohus on mõnikord nõustunud võtma arvesse tõendeid, mille puhul ei olnud tõendatud, et need on saadud õiguspäraselt (eespool punktis 51 viidatud otsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 78).

54      Nii ei ole hageja teatud olukordades pidanud tõendama, et ta sai oma väite toetuseks esitatud konfidentsiaalse dokumendi õiguspäraselt. Esimese Astme Kohus on kaitstavate huvide kaalumisel leidnud, et tuleb hinnata, kas sellised erilised asjaolud nagu dokumendi esitamise otsustav tähtsus vaidlustatud akti vastuvõtmise menetluse nõuetekohasuse kontrollimisel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP, EKL 2001, lk II‑813, punktid 33 ja 34) või võimu kuritarvitamise tõendamisel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑280/94: Lopes vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑77 ja II‑239, punkt 59) õigustavad seda, et dokumenti ei jäeta toimikust välja (eespool punktis 51 viidatud otsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 79).

55      Teiseks ei ole Euroopa Kohus välistanud seda, et isegi sisedokumendid võivad teatud juhtudel sisalduda õiguspäraselt kohtuasja toimikus (Euroopa Kohtu 19. märtsi 1985. aasta määrus kohtuasjas 232/84: Tordeur, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 8, ja 15. oktoobri 1986. aasta määrus kohtuasjas 31/86: LAISA vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 5).

56      Tuleb asuda seisukohale, et asjaolud, mis võimaldavad jätta sisedokumendid toimikusse, on needsamad, mida võib arvestada selliste dokumentide jätmisel kohtuasja toimikusse, mis saadi võib-olla õigusvastaselt ja mida on silmas peetud käesoleva otsuse punktis 54 (eespool punktis 54 viidatud otsus Dunnett jt vs. EIP, punkt 33).

57      Eeltoodut silmas pidades tuleb märkida, et käesoleva hagi eriline raamistik võimaldab asuda seisukohale, et lisas 18 sisalduvad dokumendid tuleb jätta toimikusse. Neile on viidatud just nimelt selleks, et tõendada mitmeid rikkumisi vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluses ja võimu kuritarvitamist, mis õigustab seda, et käesoleva otsuse punktis 54 viidatud kohtupraktika kohaselt ei jäeta neid toimikust välja.

58      Kolmanda aluse kohta, millele tuginedes palub komisjon Euroopa Kohtul eemaldada lisa 18 toimikust ja mille kohaselt ei ole selles lisas sisalduvad dokumendid vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad, tuleb märkida, et dokumendi asjassepuutumatus kohtuasja lahendamisel ei ole iseenesest piisav õigustamaks dokumendi väljajätmist toimikust.

59      Seega tuleb komisjoni esmane taotlus jätta rahuldamata.

II –  Esimene väide, et rikutud on kollegiaalsuse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

60      Eesti Vabariik väidab, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kolleegium ei saa piirduda otsustamisprotsessis tahte väljendamisega teatava toimingu tegemiseks, ilma et ta osaleks oma tahet jõustava akti koostamises ja lõplikul kujul sõnastamises. See põhjenduskäik on seda enam kohaldatav käesolevas asjas, sest vaidlustatud määrus toob paljude isikute ning asjassepuutuvate liikmesriikide eelarvete jaoks kaasa väga tõsiseid tagajärgi. Veel on Euroopa Kohus otsustanud, et adressaadi õiguslikku olukorda mõjutavat õigusakti peab arutama ja selle peab vastu võtma kolleegium. Eesti Vabariik järeldab sellest, et komisjoni kodukorra artiklit 13, mis lubab komisjonil anda oma liikmetele korralduse võtta vastu ükskõik millise dokumendi lõplik tekst, mille sisu on juba arutelude käigus kindlaks määratud, tuleb tõlgendada nii, et mis tahes muudatus määruse sõnastuses, eelkõige regulatiivosa sõnastuses, on rangelt keelatud pärast komisjoni liikmete kolleegiumi otsust.

61      Eesti Vabariik leiab, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisel rikuti kollegiaalsuse põhimõtet, kuna komisjoni 20. aprilli 2005. aasta koosolekul otsustati esiteks paluda Fischer Boelil jätkata sidepidamist uute liikmesriikidega, et viia läbi nende ülemäärase koguse lõplik kontroll, arvestades muu hulgas kõige viimaseid kättesaadavaid arvandmeid ja küsimust, millises ulatuses tuleks ülemäärase koguse arvutamisel hõlmata kodumajapidamiste varusid. Teiseks otsustati saata suhkru korralduskomiteele määruse eelnõu iga uue liikmesriigi ülemäärase koguse kindlaksmääramise kohta. Kolmandaks otsustati volitada Fischer Boeli võtma vastu nimetatud eelnõu kokkuleppel komisjoni presidendiga ja veel ühe komisjoni liikmega, kui komitee ei anna negatiivset arvamust, või võtma nimetatud eelnõu ise suulises menetluses vastu, kui olukorra areng seda õigustab. Asjaolu, et Fischer Boeli volitati vaidlustatud määrust vastu võtma, ilma et kolleegium oleks lõplikku eelnõu heaks kiitnud, rikub kollegiaalsuse põhimõtet.

62      Isegi kui kolleegiumi otsust oli vaja vaid vaidlustatud määruse sisu kohta, aga mitte täpse sõnastuse kohta, on Eesti Vabariigi arvates siiski selge, et Fischer Boeli oli volitatud otsustama küsimuse üle, kas kodumajapidamiste varud tuleks arvata ülemäärase koguse hulka. Tema kaalutlusõiguse ulatus tuleb pealegi selgelt ilmsiks, kui võrrelda vaidlustatud määrusega lõplikult kindlaksmääratud ülemääraseid koguseid ja 20. aprilli 2005. aasta eelnõus algselt ette nähtud ülemääraseid koguseid: Eesti Vabariigile 91 464 tonni 91 466 tonni asemel; Küprose Vabariigile 40 213 tonni 40 249 tonni asemel; Läti Vabariigile 10 589 tonni 20 080 tonni asemel; Malta Vabariigile 2452 tonni 13 210 tonni asemel ning Slovaki Vabariigile 10 225 tonni 17 419 tonni asemel. Fischer Boeli teatis ja juurdelisatud metoodikadokument, mis oli kolleegiumi otsuse aluseks ja piiritles Fischer Boelile delegeeritud volituse, sisaldavad vaid ebamääraseid suuniseid ning näevad ette, et normaalse ülekandevaru määratlemisel võib aktsepteerida teatud paindlikkust, ega selgita, millised erilised asjaolud võiksid õigustada ülemäärase koguse vähendamist.

63      Eesti Vabariigi arvates on sellest olukorrast teadlik ka komisjon ise, sest kostja vastuses tõdeb komisjon esiteks, et ta kiitis heaks suunise, mitte otsuse, ja väidab teiseks, et Eesti Vabariigil oli veel 19. mail 2005 võimalus esitada lisaargumente. Komisjoni 22. augusti 2005. aasta kirjast nähtub, et iga liikmesriigi ülemäärane kogus otsustati alles 19. mai 2005. aasta ekspertide koosolekul, mida komisjon kinnitab ka kostja vastuses. Järelikult ei saanud komisjon vaidlustatud määrust 20. aprillil 2005 vastu võtta.

64      Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

65      Olgu meenutatud, et komisjoni tegevuse suhtes kehtib kollegiaalsuse põhimõte (Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 62). Seda põhimõtet on sõnaselgelt mainitud Nice’i lepinguga muudetud EÜ artikli 217 lõikes 1, mille kohaselt tegutseb komisjon oma presidendi poliitilisel juhtimisel ning president määrab kindlaks komisjoni sisemise korralduse, et tagada selle tegevuse järjepidevus, tulemuslikkus ja kollegiaalsus.

66      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb mainitud põhimõte EÜ artiklist 219, mille kohaselt teeb komisjon otsused EÜ artiklis 213 sätestatud liikmete arvu häälteenamusega ning komisjoni istung on otsustusvõimeline ainult siis, kui sellest võtab osa kodukorraga ette nähtud arv liikmeid. Kollegiaalsuse põhimõtte aluseks on komisjoni liikmete võrdväärne osalemine otsuste vastuvõtmisel ning ennekõike tuleneb sellest põhimõttest, et otsuseid tuleb kollektiivselt kaaluda ja et kõik kolleegiumi liikmed kannavad kollektiivset poliitilist vastutust kõikide vastuvõetud otsuste eest (Euroopa Kohtu 23. septembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 5/85: AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, EKL 1986, lk 2585, punkt 30, ning eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 63).

67      Volituste delegeerimise menetluse kasutamine juhtimis‑ või haldusmeetmete vastuvõtmisel on siiski kollegiaalsuse põhimõttega kooskõlas.

68      Volituste delegeerimise süsteem, mis piirdub ainult teatud juhtimis‑ ja haldusmeetmete kategooriatega ning ei hõlma põhimõttelisi otsuseid, on vajalik, võimaldamaks komisjonil oma ülesandeid täita, arvestades komisjoni poolt vastu võetavate otsuste arvu märkimisväärset kasvu (eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, punkt 37, ning Esimese Astme Kohtu 27. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑442/93: AAC jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1329, punkt 84).

69      Järelikult on vaja hinnata, kas vaidlustatud määrust tuleks pidada juhtimis‑ või haldusmeetmeks või põhimõtteliseks otsuseks.

70      Sellega seoses tuleb märkida, et hoolimata vaidlustatud määruse normatiivsusest on selle ainus eesmärk määrata kindlaks teatud uute liikmesriikide ülemäärased kogused menetluses, mis on ette nähtud määrusega nr 60/2004, mille rakendusakt on vaidlustatud määrus. Sellise arvutuse tegemist ei saa pidada põhimõtteliseks otsuseks.

71      Nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 13–17, on ülemäärane kogus ja selle kindlakstegemiseks komisjoni poolt kasutatav meetod sätestatud määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikes 1, mida on muudetud määrusega nr 651/2005. Niimoodi arvutatud ülemäärase koguse kõrvaldamise kohustus ja viis on ette nähtud määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikes 2, mitte mõnes vaidlustatud määruse sättes. Tagajärjed, mis saabuvad uutele liikmesriikidele, kui nad ei täida neile pandud kohustusi, on sätestatud määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikes 2.

72      Seega on kõik põhimõttelised küsimused reguleeritud määruses nr 60/2004, mida on muudetud, ning vaidlustatud määrus on sellest alamalseisev akt ja piirdub arvutusega, ehkki see arvutus on üsna keeruline.

73      Olgu lisatud, et 20. aprilli 2005. aasta koosolekul volitas kolleegium oma kolme liiget tegema sellist arvutust, andmata neile samas õigust võtta vastu uusi põhimõttelisi otsuseid või ümber hinnata määruses nr 60/2004 sisalduvate põhimõtteliste otsuste kohaldamise otstarbekust, nagu nähtub komisjoni 20. aprilli 2005. aasta 1698. koosoleku protokollist.

74      Mainitud koosolekul kiitis kolleegium kõigepealt heaks Fischer Boeli teatise. Sellele teatisele lisatud ja koos sellega heaks kiidetud metoodika, mis ei anna vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks volitatud liikmetele mingit õigust kõrvale kalduda määruses nr 60/2004 fikseeritud põhimõttelistest küsimustest, piiritleb omakorda nende kaalutlusruumi otsuse vastuvõtmisel. Eelkõige täpsustab see määruses nr 60/2004 ette nähtud ülemäärase koguse kindlakstegemise kriteeriume ja kehtestab selge reegli, mille kohaselt tuleneb ülemäärane kogus tootmise muutustest, millele tuleb liita impordi muutused ja millest tuleb lahutada ekspordi muutused perioodil 2003. aasta maist kuni 2004. aasta aprillini, võrrelduna kolme eelmise aasta sama perioodi näitajatega.

75      On tõsi, et kõnesolev metoodika kuulub määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse, mille kohaselt peab komisjon võtma ülemäärase koguse kindlakstegemisel arvesse varude moodustamise asjaolusid. Fischer Boeli teatisele lisatud metoodika punkti 2.3 alapunkti b kolmandas taandes on märgitud, et võib aktsepteerida teatavat paindlikkust selle suhtes, mida loetakse normaalseks ülekandevaruks. See säte ei anna siiski volitatud komisjoniliikmetele mingit õigust arvutada teatud liikmesriikide ülemäärast kogust teistmoodi kui määruses nr 60/2004 sätestatud viisil. Neile antakse kõigest luba hinnata nende riikide esitatud arvandmeid teatava paindlikkusega, mis võimaldab olemasolevate varude hindamist nende kontekstis, et jätta arvutusest välja ülemäärased varud, mille olemasolu võib olla selgitatav põhjustega, mis ei olene nende riikide Euroopa Liiduga ühinemisega seotud spekulatsioonist ega tekita turuhäirete ohtu.

76      Fischer Boeli teatis annab lisaks põhjaliku vastuse argumentidele, mille Eesti Vabariik esitas tõendamaks, et kodumajapidamiste varude moodustamise asjaolude tõttu on põhjendatud asjassepuutuvate koguste uuesti hindamine määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel. Kuigi on tõsi, et komisjoni volitatud liikmed võisid vastavalt oma volitusele jätkata sidepidamist uute liikmesriikidega, et saada teada nende seisukohad, ei võinud need liikmed – kuna kolleegium kiitis mainitud teatise selgelt heaks – siiski kõrvale kalduda teatises antud suunisest ning järelikult oleksid nad võinud jätta kodumajapidamiste varud ülemäärase koguse arvutamisest välja üksnes sellistel alustel, mida teatises ei käsitletud, mida nad aga ei teinud.

77      Komisjoni volitatud liikmed võisid küll vastavalt oma volitusele jätkata sidepidamist uute liikmesriikidega, et saada teada nende seisukohad, kuid kolleegium oli siiski jätnud endale võimaluse võtta lõplik otsus ise vastu, kui olukord seda nõuab, mida ei saa tõlgendada nii, nagu oleks silmas peetud olukorda, kus tuleks järgida Fischer Boeli teatises kirjeldatud lähenemisviisist oluliselt erinevat lähenemisviisi. Lähenemisviisi muutust igal juhul ei toimunud.

78      Lõpuks olgu rõhutatud, et komisjonil peab olema pädevus anda kollegiaalsuspõhimõtet järgides mõnele oma liikmele ülesanne teha kui tahes keerulisi arvutusi, et määrata kindlaks mingi põllumajandustoote kogus teatud liikmesriikide territooriumil, vastasel korral oleks tõsiselt ohus tema suutlikkus tulemuslikult korraldada ühist põllumajanduspoliitikat, mis on valdkond, kus on vaja üheaegselt ja kiiresti hallata toodangut, varusid ja muid muutujaid käsitlevaid andmeid, mis on saadud niisuguse arvutuse tulemusel nagu vaidlustatud määruse kohaselt tehtu.

79      Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.

III –  Teine väide, et rikutud on määrust nr 60/2004

80      Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määrus on vastu võetud määrust nr 60/2004 rikkudes. Sellega seoses esitab ta kaks argumenti, mida võib käsitada väite kahe eraldi osana. Esiteks väidab ta, et määrus nr 60/2004 ei luba kodumajapidamiste varude arvamist ülemäärase koguse hulka. Teiseks väidab ta, et komisjon ei arvestanud Eesti ülemäärase varu kindlaksmääramisel Eesti erilisi asjaolusid, rikkudes sellega määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c.

81      Kuid kõigepealt on poolte vahel vaidlus määruse nr 60/2004 siduvuse üle võrreldes vaidlustatud määrusega. Kuna sellest küsimusest sõltub käesoleva väite asjassepuutuvus, tuleb seda käsitleda enne kui eelmises punktis mainitud kahte väiteosa.

A –  Määruse nr 60/2004 siduvus võrreldes vaidlustatud määrusega

1.     Poolte argumendid

82      Eesti Vabariik väidab, et kuna määrus nr 60/2004 on vaidlustatud määruse õiguslik alus, peab esimese määruse rikkumine kaasa tooma teise määruse tühistamise isegi siis, kui need on vastu võtnud üks ja sama institutsioon (Euroopa Kohtu 10. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 38/70: Deutsche Tradax, EKL 1971, lk 145, ja 29. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 118/77: ISO vs. nõukogu, EKL 1979, lk 1277), ning seejuures ei ole oluline, et mõlemad õigusaktid on vastu võetud ühte ja sama menetlust kasutades.

83      Komisjon möönab, et vaidlustatud määrus põhineb määrusel nr 60/2004, kuid ta leiab, et see võib viimasest õiguspäraselt kõrvale kalduda, kuna need kaks määrust on vastu võetud sama institutsiooni poolt sama menetlust järgides, erinevalt aktidest, mis on olnud aluseks Eesti Vabariigi viidatud kohtupraktikale. Võimalik on isegi asuda seisukohale, et vaidlustatud määrus rakendab vahetult ühinemisakti, kuigi see põhineb määruse nr 60/2004 artiklil 6, kuna õigusliku aluse valik ei ole mõjutanud kohaldatavat menetlust (Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, EKL 2002, lk II‑11453, punktid 93–98).

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

84      Olgu märgitud, et vaidlustatud määrust vastu võttes ei lahendanud komisjon teoreetilist arvutusülesannet, vaid rakendas määruse nr 60/2004 artikli 6 lõiget 1, mille kohaselt ta peab kindlaks määrama iga uue liikmesriigi ülemäärase koguse. See määrus näeb ette ka niimoodi kindlaksmääratud koguste kõrvaldamise viisi ja tagajärjed, mis saabuvad uutele liikmesriikidele koguste kõrvaldamata jätmisel, ning seda ainult juhul, kui kogused on kindlaks määratud vastavalt määruse sätetele. Määrust nr 60/2004 on mainitud vaidlustatud määruse õiguslike aluste seas ja põhjendustes 1–3. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus on määruse nr 60/2004 rakendusakt. Nagu Eesti Vabariik märkis, on Euroopa Kohus eespool punktis 82 viidatud otsuses Deutsche Tradax (punkt 10) leidnud, et alusmääruses sisalduva volitusnormi alusel vastu võetud rakendusmäärus, mis on alusmäärusest alamalseisev akt, ei või alusmääruse sätetest kõrvale kalduda.

85      Komisjon märkis õigesti, et mainitud kohtuotsuses võttis Euroopa Kohus seisukoha kahe määruse suhtes, mis olid mõlemad vastu võetud nõukogu poolt, aga järgides erinevat menetlust: esimese määruse võttis nõukogu vastu pärast Euroopa Ühenduste Parlamendiga konsulteerimist ja teise määruse võttis nõukogu vastu üksi. Sellest hoolimata on nimetatud kohtuotsuses sõnastatud põhimõte käesolevas asjas kohaldatav.

86      Esiteks tuleb rõhutada, et eespool toodud järeldusele jõudmiseks ei ole Euroopa Kohus kordagi viidanud kahele õigusakti vastuvõtmise menetlusele.

87      Teiseks võeti see järeldus üle hilisemas kohtupraktikas, ilma et asja arutav kohus oleks vaidlustatud aktide vastuvõtmise menetluste erinevust või samasust uurinud (vt selle kohta eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus ISO vs. nõukogu, punkt 46, ning Euroopa Kohtu 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑179/97: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑1251, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 30. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑46/90: Devillez jt vs. parlament, EKL 1993, lk II‑699, punkt 25).

88      Kolmandaks on Euroopa Kohus alusmääruse vastu võtnud institutsiooni vastuvõetud määruse varem juba tühistanud põhjendusel, mis on vastupidine komisjoni esitatud teesile.

89      Eespool punktis 82 viidatud kohtuotsuses ISO vs. nõukogu tühistas Euroopa Kohus nõukogu määruse, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Jaapanist imporditud toodete suhtes, lükates seejuures tagasi nõukogu argumendi, et kõnesolev määrus on sui generis meede, mis põhineb vahetult EÜ asutamislepingu artiklil 113 (muudetuna EÜ artikkel 133) ega allu oma alusmäärusele ehk nõukogu 5. aprilli 1968. aasta määrusele (EMÜ) nr 459/68 kaitse kohta dumpinguhindade või ekspordipreemiate või subsiidiumide rakendamise eest riikides, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 103, lk 38). Euroopa Kohus märkis, et selline argument eirab fakti, et kogu menetlus, mille tulemusel võeti vastu dumpinguvastane määrus, toimus alusmääruses ette nähtud vormis, ning kohus järeldas sellest, et pärast üldmääruse vastuvõtmist EÜ asutamislepingu artiklis 113 seatud eesmärgi saavutamiseks ei või nõukogu niiviisi kehtestatud reeglitest nende üksikjuhtumi suhtes kohaldamisel kõrvale kalduda (kohtuotsuse punkt 46).

90      Menetlus, mis on ette nähtud EÜ asutamislepingu artiklis 113 võtmaks vastu kaubanduse kaitsemeetmeid, sealhulgas dumpingu puhul võetavaid meetmeid, on sätestatud selle artikli lõikes 4, mille kohaselt teeb nõukogu otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. Lisaks tuleneb määruse nr 459/68 artikli 17 lõikest 1 ja lõike 2 punktist a nende koostoimes, et kui lõplikult tuvastatud faktidest ja mainitud määruse muude sätetega kooskõlas läbiviidud uurimisest nähtuvalt esineb dumping ja sellest tulenev kahju ning kui ühenduse huvid eeldavad ühenduse tasandil võetud meedet, esitab komisjon nõukogule ettepaneku pärast asjassepuutuva komitee arvamuse ärakuulamist ning vajadusel võtab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastu dumpinguvastase määruse.

91      Sellest tulenevalt võttis nõukogu dumpinguvastase määruse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, kuigi sellele määrusele eelnesid muud menetlustoimingud, ning samamoodi pidi ta toimima ka määruse nr 459/68 muutmisel, mis välistab komisjoni seisukoha põhjendatuse.

92      Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et eespool punktis 82 viidatud kohtuotsuses ISO vs. nõukogu leidis Euroopa Kohus, et nõukogu on üksikjuhtumil eiranud üldreeglite kohaldamist, ning seda isegi mitte siis, kui saaks asuda seisukohale, et vaidlustatud määrus ei kohalda määruses nr 60/2004 sisalduvaid üldreegleid üksikjuhtumi suhtes, vaid kõigi juhtumite suhtes, mil need on kohaldatavad.

93      Eespool punktis 82 viidatud kohtuotsuses ISO vs. nõukogu leidis Euroopa Kohus, et pärast üldmääruse vastuvõtmist EÜ asutamislepingu artiklis 113 seatud eesmärgi saavutamiseks ei või nõukogu niiviisi kehtestatud reeglitest nende üksikjuhtumi suhtes kohaldamisel kõrvale kalduda ning seda kahel põhjendusel. Esiteks põhjustaks selline kõrvalekaldumine häireid ühenduse õigusloomesüsteemis ja teiseks kahjustaks see õigussubjektide seaduse ees võrdsuse põhimõtet. Teine põhjendus eeldab, et rakendusmäärust saaks aja jooksul kohaldada paljudele adressaatidele, kuid seda ei eelda esimene põhjendus ning sellele saab käesolevas kohtuasjas tugineda.

94      Igal juhul tuleb märkida, et isegi kui komisjoni seisukoht oleks õige ja määruses nr 60/2004 kasutatud mõistet „varu” oleks võinud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel muuta, oleks komisjon pidanud põhjendama, miks muutmine oli vajalik. Komisjon ei ole aga isegi üritanud väita, nagu oleks ta sellise põhjenduse esitanud, kuigi ta mainib korduvalt, et vaidlustatud määrusega soovib ta rakendada määrust nr 60/2004.

95      Põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata komisjoni väide, et vaidlustatud määrus rakendab vahetult ühinemisakti. Komisjon tunnistab ise, et see määrus põhineb sõnaselgelt määruse nr 60/2004 artiklil 6, mis nähtub asjaolust, et seda sätet on mainitud vaidlustatud määruse õiguslike aluste seas. Kuna komisjon pidas käesoleval juhul kõige kohasemaks õiguslikuks aluseks määruse nr 60/2004 artiklit 6, siis tuleb vaidlustatud määruse õiguspärasust uurida eelkõige selle sätte alusel (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑348/04: SIDE vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑625, punkt 69).

96      Viimasena tuleb märkida, et eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, millele komisjon oma väite toetuseks viitas, ei kinnita seda. Viidatud kohtuotsus puudutab akti, mis võeti vastu kahel õiguslikul alusel. Euroopa Kohus tõdes kõigest, et kuigi üks õiguslikest alustest oli väär, võimaldas teine õiguslik alus kõnesoleva akti vastuvõtmist, mistõttu kohus pidas seda akti kehtivaks. Käesolevas asjas ei ole see põhjenduskäik aga kohaldatav.

97      Seega tuleb järeldada, et vaidlustatud määruse õiguspärasus sõltub eelkõige sellest, kas see järgib määrust nr 60/2004, mille alusel see vastu võeti. Seda järeldust silmas pidades tuleb analüüsida käesoleva väite kahte osa.

B –  Väite esimene osa

98      Eesti Vabariik väidab, et määruse nr 60/2004 artikkel 6 sätestab üksnes kohustuse kõrvaldada ülemäärane kogus, mis arvutatakse välja ettevõtjate hoitava suhkru põhjal, mitte kodumajapidamiste varude põhjal. Selle teesi – millega komisjon ei nõustu – kinnituseks jaotab Eesti Vabariik oma teise väite esimese osa viieks allosaks, mida tuleb uurida eraldi.

1.     Sõna „varu” tähendus

a)     Poolte argumendid

99      Eesti Vabariik märgib, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 sõnastus välistab kodumajapidamiste varude hõlmamise ülemäärase koguse arvutamisel.

100    Sõna „varu” määratlus, s.o „varu või kogutud tagavara; eriti: kaupleja või tootja laos olevad toidukaubad”, viitab üksnes ettevõtjate poolt hoitavale kogusele. Samuti ei hõlma Eurostati (Euroopa Ühenduste Statistikaamet) „Concepts and Definitions Database” (mõistete ja määratluste andmebaas) jaemüüjaid ja kodumajapidamisi.

101    Sõna „varu” kasutamine suhkruturu ühist korraldust käsitlevates määrustes välistab samuti kodumajapidamiste varud, nagu nähtub komisjoni 18. augusti 1978. aasta määruse (EMÜ) nr 1998/78, millega sätestatakse suhkru laokulude hüvitamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 231, lk 5), artikli 1 lõikest 2, komisjoni 28. jaanuari 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 189/77 suhkrusektori miinimumvaru süsteemi rakenduseeskirjade kohta (EÜT L 25, lk 27) artiklist 1, nõukogu 13. septembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2038/1999 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 252, lk 1) artiklitest 8 ja 12 ning määruse nr 1260/2001 III lisa IX punkti lõike 1 punktist b või viimati nimetatud määruse artikli 10 lõikest 4. See määratlus nähtub ka komisjoni 16. veebruari 2006. aasta töödokumendi „Forecast balance sheet 2006/2007 of the Sugar Management Committee” (suhkruturu korralduskomitee prognoos 2006/2007) punktist 7.

102    Süstemaatilise tõlgendamise põhimõtte kohaselt tuleb vastupidise märke puudumisel tõlgendada sama terminit samamoodi ning ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 sätestab igatahes, et normaalse ülekandevaru mõiste määratletakse vastavalt kriteeriumidele, mis on iseloomulikud igale ühisele turukorraldusele.

103    Lisaks toonitab Eesti Vabariik, et teatud mõistel võib ühenduse õigusruumis olla eriline tähendus (Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, EKL 1982, lk 3415, punkt 19) ning et sama õigusvaldkonna erinevates sätetes tõlgendab kohus mõistet ühtemoodi (Euroopa Kohtu 23. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 53/81: Levin, EKL 1982, lk 1035, punkt 6 jj).

104    Viimaseks märgib Eesti Vabariik, et kui nõustuda vastupidise tõlgendusega, siis hõlmaks sõna „varu” suhkrut, mis tavapäraselt on hõlmatud mõistega „tarbimine”, st kodumajapidamistele kasutamiseks müüdud suhkrut. Samas sisaldab määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 1 sõnu „tarbimine” ja „varu” ühes ja samas lõigus ning on ebatõenäoline, et komisjon oleks neid kahte mõistet kasutanud, kui teine hõlmaks esimese, sest see muudaks üleliigseks mõiste „tarbimine”, mis on igal juhul sünonüümne ostmisega, mitte suhkru söömisega tarbija poolt.

105    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

106    Kõigepealt tuleb rõhutada, et ülemäärase koguse kõrvaldamise põhimõte, mille praktilisele elluviimisele on määrus nr 60/2004 suunatud, on kehtestatud esmase õiguse normiga, s.o ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktiga 2, millele on viidatud selle määruse põhjenduses 7 ja milles on termin „varu” kesksel kohal. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et määruses nr 60/2004 kasutatud mõiste tuleneb ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 2 silmas peetud mõistest.

107    Eesti Vabariik leiab, et selliselt piiritletud terminit „varu” tuleb tõlgendada kitsalt, nii et see hõlmab vaid ettevõtjate moodustatud reserve, samas kui komisjon pooldab laia tõlgendust, mis hõlmab ka kodumajapidamiste varusid.

108    Kuid ei komisjon ega Eesti Vabariik ei suuda esitada ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ühinemisakti autorid või komisjon määruse nr 60/2004 koostamisel kavatsesid omistada terminile „varu” sellise tähenduse, nagu nad viitavad.

109    Kui puuduvad sätte autorite kavatsust selgitavad ettevalmistavad materjalid, saab ühenduste kohus lähtuda vaid sõnastatud tekstist ning anda sellele tähenduse, mis tuleneb selle grammatilisest ja loogilisest tõlgendamisest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. juuni 1961. aasta otsus kohtuasjas 15/60: Simon vs. Euroopa Kohus, EKL 1961, lk 223, 244). Järelikult tuleb uurida sellele sõnale tavaliselt omistatavat tähendust, et teha kindlaks, kas see vastab komisjoni või Eesti Vabariigi välja pakutud tähendusele.

110    Õigusnormi grammatilise tõlgendamise raames tuleb arvesse võtta asjaolu, et ühenduse õigusaktid on koostatud erinevates keeltes ja et kõik keeleversioonid on autentsed. Ühenduse õigusnormi tõlgendamine eeldab seega keeleversioonide võrdlust (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Cilfit jt, punkt 18, ning Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punkt 42).

111    Sellega seoses tuleb märkida, et kõnesolevate õigusaktide eri keeleversioonides ei ole terminil „varu” ühest tähendust.

112    Ühinemisakti ja määruse nr 60/2004 prantsus- ja ingliskeelses versioonis on kasutatud sõna „stock”. Hispaania-, itaalia-, poola- ja eestikeelses versioonis on kasutatud sõnu „existencias”, „scorta”, „zapas” ja „varu”.

113    Nende sõnade tavatähenduse uurimisel ilmneb, et itaalia, poola ja eesti keeles võib sõna „varu” kasutada vahet tegemata nii ettevõtjate kui ka kodumajapidamiste soetatud koguste kohta. Inglise, prantsuse ja hispaania keeles on pigem tegemist ärikeele terminiga, kuid see võib tähistada ka kodumajapidamiste soetatud koguseid.

114    Kuigi ühinemisakti ja määruse nr 60/2004 eri keeleversioonide analüüs pakub mingil määral tuge nii komisjoni kui ka Eesti Vabariigi seisukohale, tundub eeltoodust lähtuvalt siiski komisjoni seisukoht usutavam.

115    Lisaks olgu märgitud, et ühenduse õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12), samuti ühenduse õiguse sätteid tervikuna (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Cilfit jt, punkt 20, ning punktis 110 viidatud kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, punkt 47).

116    Eeskätt olgu meenutatud, et isegi kui eri keeleversioonid sisaldavad elemente, mis tunduvad teatud tõlgendust kinnitavat, siis juhul, kui tekst tervikuna jääb mitmeti mõistetavaks, tuleb vaidlusaluste sõnade tähendust uurida õigusakti eesmärke silmas pidades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 803/79: Roudolff, EKL 1980, lk 2015, punkt 7).

117    Niisiis kuna termini „varu” kasutamise osas valitseb teatav ebaselgus, tuleb seda terminit tõlgendada vastavalt määruse nr 60/2004 eesmärgile, mis võib ülemäärase koguse kõrvaldamise osas olla vaid ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2 eesmärgiga kooskõlas olev eesmärk.

118    Mis puudutab ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2, siis tuleb toonitada, et Euroopa Kohus käsitles 15. jaanuari 2002. aasta otsuses kohtuasjas C‑179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I‑501) Austria Vabariigil, Soome Vabariigil ja Rootsi Kuningriigil (edaspidi „1995. aasta uued liikmesriigid”) nende riikide ühinemisel Euroopa Liiduga 1995. aastal (edaspidi „1995. aasta ühinemine”) lasunud kohustust kõrvaldada omal kulul põllumajandustoodete varud, mis olid nende territooriumil vabas ringluses ja ületasid koguse, mida võis käsitleda kui normaalset ülekandevaru vastavalt akti Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994, C 241, lk 9) (muudetud, edaspidi „1994. aasta ühinemisakt”) artikli 145 lõikele 2, mille sõnastus on väga sarnane ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2 sõnastusega. Euroopa Kohus leidis, et 1994. aasta ühinemisakti autorid pidasid seda, et 1995. aasta uutes liikmesriikides on 1. jaanuaril 1995 ebatavalised varud põllumajandusturgude ühise korralduse alla kuuluvatest toodetest, selle korraldusega ette nähtud mehhanismide toimimises häireid põhjustavaks teguriks eelkõige seetõttu, et see mõjutab hindade kujunemist (kohtuotsuse punktid 20 ja 21).

119    Sellest järeldub, et ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2 eesmärk suhkru osas on vältida mis tahes häireid suhkruturu ühise korraldusega ette nähtud mehhanismide toimimises, eelkõige häireid, millel on mõju hindade kujunemisele ja mida põhjustab ebatavaliste suhkrukoguste akumuleerumine uutes liikmesriikides enne nende ühinemist Euroopa Liiduga.

120    Seetõttu on vaja uurida, kas enne ühinemist kodumajapidamiste suurte varude moodustumine uutes liikmesriikides võib kahjustada suhkruturu ühise korralduse mehhanisme, nagu väidab komisjon.

121    Sellega seoses olgu meenutatud, et nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 1–6, on suhkruturu ühise korralduse aluseks igale liikmesriigile kvootide jaotamise süsteem ning liikmesriik omakorda peab need kvoodid jaotama tema territooriumil asuvate tootjate vahel.

122    Need kvoodid arvutatakse muu hulgas vastavalt sisenõudluse prognoosile, mis on varasemate andmete põhjal arvutatav iga liikmesriigi prognoositava tarbimise summa. Ühes või mitmes liikmesriigis kodumajapidamiste ebatavaliselt suurte varude olemasolu toob kaasa olulise lahknevuse mainitud kvootide ja lõpuks tarbitud koguse vahel. Nendes liikmesriikides kasutavad kodumajapidamised tagavaraks soetatud koguseid oma tavatarbimises nende koguste asemel, mida nad oleksid muidu ostnud ühenduse turu hinnaga ja mis on hõlmatud kogustega, mille tootmiseks on komisjon andnud loa A- ja B-kvoodiga, mille hind on suhkruturu ühise korralduse raames garanteeritud.

123    Ainus viis, kuidas garanteerida sekkumishind neile kogustele, mida ei ole turul ostetud, oleks käivitada ühenduse sekkumismehhanismid, ostes need kogused kokku garanteeritud hinnaga või eksportides need eksporditoetuse mehhanismide abil.

124    Garanteeritud hinnaga kokkuostmise kohta tuleb märkida, et määruse nr 1260/2001 artikli 7 lõige 1 sätestab, et iga suhkrut tootva liikmesriigi nimetatud sekkumisamet ostab selle artikli lõike 5 kohaselt määratavatel tingimustel kokku talle pakutava ühenduses koristatud suhkrupeedist või suhkruroost kvoodi piires toodetud mis tahes valge suhkru või toorsuhkru koguse kogu turustusaasta jooksul, kui müüja ja asjaomase sekkumisameti vahel on eelnevalt sõlmitud kõnealuse suhkru ladustamisleping.

125    Määruse nr 1260/2001 põhjenduses 36 on meenutatud, et selle määruse kohaldamisest tulenevate kohustuste täitmisest liikmesriikidele põhjustatud kulud kannab ühendus vastavalt nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EMÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414) artiklile 2, mis oli kohaldatav kuni nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) jõustumiseni 1. jaanuaril 2007, seega ka käesoleva kohtuasja aluseks olevate asjaolude toimumise ajal. Viimati nimetatud sätte kohaselt rahastab põllumajandusturgude ühise korralduse raames teostatavaid sekkumisi põllumajandusturgude tasakaalustamiseks Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu. Järelikult tekitab sekkumisametite poolt suhkrukoguste kokkuostmine ühenduse eelarvele kindlat kahju.

126    Mis puudutab kohaldatavate toetuste abil eksportimist, siis võib määruse nr 1260/2001 artikli 15 lõike 1 punktide a ja b sõnastusest järeldada, nagu käesoleva otsuse punktis 6 märgitud, et jooksval turustusaastal toodetava A‑suhkru ja B‑suhkru tõenäolise koguse ja kõnealusel turustusaastal ühendusesiseseks tarbimiseks müüdava tõenäolise koguse vahe eksporditakse üldjuhul enne turustusaasta lõppu.

127    Sellest järeldub, et kõik A- ja B-kvoodi alusel toodetud suhkrukogused, mida ei ole turustatud seetõttu, et uutes liikmesriikides on kõrvaldamata ülemäärased kogused, tuleb põhimõtteliselt eksportida väljapoole ühendust. Eksportivad ettevõtjad võivad saada määruse nr 1260/2001 artiklites 27–30 ette nähtud eksporditoetust, mis on tootjate kanda vastavalt määruse artiklitele 15 ja 16. Määruse nr 1260/2001 artikli 15 lõigete 3–5 kohaselt katavad tootjad ekspordist tingitud kahju põhitoodangumaksuga, ja kui sellest ei piisa, siis lisamaksuga vastavalt määruse artiklile 16.

128    Niiviisi tootjatele tekkinud majanduslik kahju on vastuolus suhkruturu ühise korralduse eesmärkidest ühega, kuna määruse nr 1260/2001 põhjenduse 2 kohaselt on suhkruturu stabiliseerimise meetmete eesmärk muu hulgas kindlustada ühenduse suhkrupeedi ja suhkruroo kasvatajatele töö ja elatustasemega seotud vajalikud tagatised, määrates sekkumishinna nii, et see tagaks neile rahuldava sissetuleku, võttes samal ajal arvesse tarbijate huve.

129    Eeltoodust järeldub, et võimalusel, et pärast uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemist neis liikmesriikides olevad kodumajapidamiste varud asendavad koguseid, mida kodumajapidamised oleksid ostnud ühenduse turult, on kahjulik mõju suhkruturu ühise korralduse stabiilsusele ja rahastamisele ning see häirib seda oluliselt.

130    Selle häire tõsidust ei tohi alahinnata. Kui kodumajapidamiste varud tuleks määruse nr 60/2004 mõttes „varu” alt välja jätta, oleks selliste uute liikmesriikide elanikel, kus suhkruhind on ühenduse hinnast selgelt madalam, huvi moodustada võimalikult suuri varusid, et lükata edasi tagajärgi, mida toob hindadele kaasa suhkruturu ühise korralduse kohaldamine nende elukohariigis. Kuivõrd kõigis uutes liikmesriikides oli suhkruhind ühenduse hinnast madalam või märgatavalt madalam, viiks Eesti Vabariigi pakutud tõlgenduse järgimine selleni, et loodaks keskkond, mis on soodne massiliseks kodumajapidamiste varude moodustamiseks, mille tulemusel vahetult pärast nende riikide ühinemist Euroopa Liiduga suhkru tarbimine neis riikides oluliselt väheneks või teatud juhtudel isegi lakkaks.

131    Sellega seoses olgu märgitud, et lahknevust lubatud kvootide ja ühinemisjärgse tarbimise vahel ühenduses ei saa vältida ühenduse tootjatele jaotatud kvootide vähendamisega, et võtta arvesse tarbimise tavatut vähenemist, mida on oodata liikmesriikide poolt, kus on moodustatud või võidakse moodustada suured kodumajapidamiste varud.

132    Määruse nr 1260/2001 loogikast tulenevalt määratakse tootmiskvoodid määruse artikli 11 lõike 2 alusel määruse kogu kohaldamisperioodiks kindlaks ühel korral – määruse vastuvõtmise kuupäeval, st aegsasti enne ühinemist. Seetõttu on olukorras, kus vanadele liikmesriikidele on kvoodid juba eraldatud, võimalik ühenduse tootmist prognoositavale nõudlusele vastavaks kohandada ainult nii, et uutele liikmesriikidele määratakse väiksemad kvoodid kui kvoodid, mis neile oleks määratud siis, kui nende riikide tarbimine oleks vahetult pärast ühinemist olnud viimaste turustusaastatega võrreldes tavaline.

133    Uutele liikmesriikidele eraldatud tootmiskvoodid nähti ette ühinemisakti II lisa 6. peatüki punkti 32 alapunktides c ja d, seega kuupäeval, mil ei olnud veel võimalik teada uute liikmesriikide kodumajapidamiste varude suurust, kuna neid sai soetada kuni mainitud riikide Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevani.

134    Pealegi ei too tavatult vähenenud nõudluse põhjal ühenduse kvootide arvutamine sisuliselt kaasa muud tagajärge kui uutes liikmesriikides suhkruturu ühise korralduse täies mahus rakendamise viibimise, mis on kahjuks tootjatele, kellele töö ja elatustaseme tagamine on suhkruturu ühise korralduse eesmärk, nagu on sõnaselgelt märgitud määruse nr 1260/2001 põhjenduses 2. Ühinemisakti artiklitest 2 ja 10 nähtuvalt on ühinemisakti aluseks põhimõte, et ühenduse õiguse sätteid kohaldatakse uutes liikmesriikides kohe ja täies mahus ning erandid on lubatud vaid siis, kui need on üleminekusätetes sõnaselgelt ette nähtud (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 9. detsembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 258/81: Metallurgiki Halyps vs. komisjon, EKL 1982, lk 4261, punkt 8, ja 3. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑233/97: KappAhl, EKL 1998, lk I‑8069, punkt 15).

135    Lõpuks olgu täiendavalt märgitud, et ingliskeelsetes dokumentides, mis Eesti Vabariik enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist komisjonile saatis, tähistas Eesti Vabariik ise kodumajapidamiste varusid korduvalt sõnaga „stock”.

136    Seetõttu tuleb teha järeldus, et terminit „varu” määruse nr 60/2004 ja ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2 tähenduses ei või tõlgendada nii, et see põhimõtteliselt välistab kodumajapidamiste varud, nagu väidab Eesti Vabariik.

137    Seda järeldust ei kummuta ükski Eesti Vabariigi esitatud argument.

138    Esiteks, mis puudutab argumenti, et Euroopa Kohus tõlgendab sama õigusvaldkonna erinevates sätetes esinevat mõistet ühtemoodi ning suhkruturu ühist korraldust käsitlevate määruste alusel ei saa kodumajapidamiste varusid pidada varude hulka kuuluvaks, siis tuleb märkida – tarvitsemata analüüsida, kas terminit „varu” on nendes määrustes alati kasutatud ettevõtjate moodustatud varude kohta –, et niisuguse termini tõlgendamisel, mida on mingis sättes kasutatud kooskõlaliselt selle termini kasutusega sama õigusvaldkonna teistes sätetes, ei saa anda terminile tähendust, mis ei vasta selle sätte eesmärgile, kus termin esineb, ilma et see säte kaotaks osa oma kasulikust mõjust.

139    Pealegi ei ole ühenduste kohtud kunagi teinud otsust küsimuses, kas erinevates suhkruturu ühist korraldust käsitlevates määrustes kasutatud termin „varu” on kohaldatav üksnes ettevõtjate moodustatud varude suhtes.

140    Lõpetuseks olgu märgitud, et sätted, millele Eesti Vabariik viitab, ei toeta tema seisukohta.

141    Esimene neist sätetest, s.o määruse nr 1998/78 artikli 1 lõige 2, näeb ette järgmist:

„2. Käesolevas määruses mõistetakse:

a) tuhksuhkru, tükksuhkru või kristalliseerunud suhkru valmistaja all isikut:

–        kes valmistab töötlemata suhkrust üksnes selliseid suhkruid, mis kuuluvad ühise tollitariifistiku rubriikide 17.01 ja 17.02 alla ja mille füüsilised omadused erinevad töödeldava suhkru füüsilistest omadustest,

–        kelle puhul iga kuu lõpus kindlaks tehtud varude keskmine suurus heakskiidetud ladudes ei ole suhkru turustusaasta jooksul alla 200 tonni;

b) spetsialiseeritud ettevõtja all isikut:

–        kelle üks põhitegevusi on suhkru hulgikaubandus ja kes ostab suhkru turustusaasta jooksul vähemalt 10 000 tonni ühenduse suhkrut või soodussuhkrut või mõlemat, et seda muutmata kujul edasi müüa,

–        kes ei tegele suhkru jaemüügiga,

–        kelle puhul iga kuu lõpus kindlaks tehtud varude keskmine suurus heakskiidetud ladudes ei ole suhkru turustusaasta jooksul alla 500 tonni.” [mitteametlik tõlge]

142    Ei ole võimalik järeldada, et see säte piiraks termini „varu” tähendust üksnes ettevõtjate moodustatud varudega. Muu hulgas näeb määrus nr 1998/78 ette teatud isikute laokulude hüvitamise süsteemi, mistõttu on mõistetav, et selles on määratletud, millised isikud kuuluvad kõnesoleva hüvitamissüsteemiga hõlmatud kategooriatesse. Siiski ei järeldu sellest, et vaid niiviisi määratletud isikutel võivad olla varud.

143    Teine Eesti Vabariigi viidatud säte, määruse nr 189/77 artikkel 1, näeb ette järgmist:

„1. Miinimumvaru:

–        säilitatakse pidevalt iga asjassepuutuva kuu jooksul,

–        ei hõlma suhkrut, mis on üle kantud vastavalt määruse (EMÜ) nr 3330/74 artiklile 31, seni kuni sellise suhkru laokulusid ei ole hüvitatud […]

2. Suhkrutoodang määruse (EMÜ) nr 1488/76 artikli 1 punkti a mõttes ja lõikes 1 mainitud miinimumvaru tehakse kindlaks vastavalt määruse (EMÜ) nr 700/73 artiklile 1.” [mitteametlik tõlge]

144    Ei ole võimalik järeldada, et see säte piiraks termini „varu” tähendust üksnes ettevõtjate moodustatud varudega. Pealegi viitab määrus nr 189/77 nõukogu 19. detsembri 1974. aasta määruse (EMÜ) nr 3330/74 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (EÜT L 359, lk 1) artiklile 18, mis sätestab suhkrutootjatele, mitte kõigile ettevõtjatele kohustuse moodustada miinimumvaru eelkõige vastavalt nende tootmiskvootidele. Eesti Vabariik ei selgita, millisel põhjusel tuleks faktist, et ühenduse õigusnorm kohustab mingi toote tootjaid varusid moodustama, järeldada, et seda saavad teha vaid mainitud ettevõtjad.

145    Kolmas ja neljas Eesti Vabariigi viidatud säte, s.o määruse nr 2038/1999 artiklid 8 ja 12, sätestavad järgmist:

„Artikkel 8

1. Käesolevas artiklis sätestatud tingimustel nähakse ette laokulude tagatissüsteem, mis koosneb kindlasummalistest tagasimaksetest, mida rahastatakse toodangumaksust.

2. Liikmesriigid hüvitavad ühenduses kasvatatud suhkrupeedist ja ‑roost valmistatud:

–        valge suhkru,

–        toorsuhkru,

–        enne kristalliseerumisfaasi saadud siirupi,

–        kristalliseerunud suhkru lahustamisel saadud siirupi

laokulud kindlas summas.

Liikmesriigid võtavad igalt suhkrutootjalt toodangumaksu:

–        toodetud suhkru kaaluühiku kohta,

–        esimeses lõigus mainitud enne kristalliseerumisfaasi toodetud ja sellisena müüdud siirupite kaaluühiku kohta.

Hüvitise summa on kogu ühenduses sama. See ühetaolisuse reegel kehtib ka toodangumaksu suhtes.

3. Lõiget 2 ei kohaldata CN-koodi 1701 alla kuuluva maitse- või värvainelisanditega suhkru suhtes ega CN-koodi 2106 90 59 alla kuuluvate maitse- või värvainelisanditega siirupite suhtes.

4. Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku alusel kvalifitseeritud häälteenamusega vastu:

a) käesoleva artikli rakendamise üldeeskirjad ning

b) määrab tuletatud sekkumishinnaga samaaegselt kindlaks hüvitise suuruse.

5. Toodangumaksu suurus määratakse kindlaks igal aastal vastavalt artiklis 48 sätestatud menetlusele. Muud käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad võetakse vastu sama menetluse kohaselt.

[…]

Artikkel 12

1. Selleks et tagada kogu ühenduse või ühenduse mõne piirkonna normaalne varustamine, nähakse ette püsikohustus säilitada ühenduse Euroopa territooriumil järgmiste toodete miinimumvaru:

a) ühenduses toodetud peedisuhkur;

b) Prantsuse ülemeredepartemangudes toodetud roosuhkur ja artiklis 40 ette nähtud soodussuhkur.

Esimese lõigu punktis a mainitud suhkru miinimumvaru võrdub kindlaksmääratud kuupäeval protsendimääraga iga suhkrutootmisettevõtja A‑kvoodist või sama protsendimääraga tema A‑suhkru toodangust, kui see on väiksem kui tema A‑kvoot.

Kindlaksmääratud protsendimäära võib vähendada.

Esimese lõigu punktis b mainitud suhkru miinimumvaru võrdub protsendimääraga suhkrukogusest, mille ettevõtja on kindlaksmääratud perioodil rafineerinud.

2. Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku alusel kvalifitseeritud häälteenamusega vastu käesoleva artikli rakendamise üldeeskirjad ning määrab muu hulgas kindlaks lõike 1 teises lõigus mainitud kuupäeva ja protsendimäära ning lõike 1 neljandas lõigus mainitud perioodi ja protsendimäära.

Artikli 1 lõike 1 punktides f ja h mainitud toodete osas võib sama menetlust järgides näha ette miinimumvaru säilitamise kohustusega võrdväärse kohustuse.

3. Käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud protsendimäära vähendamine võetakse vastu artiklis 48 sätestatud menetluse kohaselt.” [mitteametlik tõlge]

146    Need sätted käsitlevad suhkrutootjate, mitte kõigi asjaomases sektoris tegutsevate ettevõtjate kohustust moodustada miinimumvaru eelkõige vastavalt nende tootmiskvootidele ja tegelikult rafineeritud kogustele. Nagu käesoleva otsuse punktis 144 märgitud, ei selgita Eesti Vabariik, millisel põhjusel tuleks faktist, et ühenduse õigusnorm kohustab mingi toote tootjaid varusid moodustama, järeldada, et seda saavad teha vaid mainitud ettevõtjad.

147    Viies Eesti Vabariigi viidatud säte, s.o määruse nr 1260/2001 III lisa IX punkti lõige 1, näeb ette järgmist:

„Lepingutega nähakse ette, et müüjale makstakse täiendav hind, kui:

a) suhkrupeedi hind on tõusnud üleminekul ühelt turustusaastalt teisele ja

b) suhkrupeedi hinna tõusust tulenevat suhkru sekkumishinna tõusu ei ole üleminekuajal olemasolevate varude osas maksustatud.

[…]”

148    See säte ei määratle „varu” mõistet otseselt ega kaudselt ega piira selle võimalikku kasutust üksnes ettevõtjate moodustatud varudega.

149    Kuues Eesti Vabariigi viidatud säte, s.o määruse nr 1260/2001 artikli 10 lõige 4, näeb ette järgmist:

„Lõike 3 kohaldamisel kehtestatakse igal turustusaastal enne 1. oktoobrit kvoodiga tagatud kogus tootmis-, impordi-, tarbimis-, ladustus-, ülekande- ja ekspordiülejäägi prognooside põhjal ning artikli 15 lõike 1 punkti d kohase isefinantseerimisega tõenäoliselt kaasneva keskmise kahjumi põhjal. Kui sellistest prognoosidest ilmneb, et kõnealusel turustusaastal on ekspordiülejääk lepingus ettenähtud maksimumkogusest suurem, vähendatakse tagatiskogust tekkinud vahe võrra artikli 42 lõikes 2 osutatud korras. Vahe jagatakse suhkru, isoglükoosi ning inuliinisiirupi vahel vastavalt sellele, milline on iga toote protsent ühenduse A- ja B-kvoodi summast. Seejärel jagatakse see liikmesriikide vahel ning toodete kaupa vastavalt järgmises tabelis sätestatud koefitsiendile […]”

150    Olgu märgitud, et ka see säte ei määratle „varu” mõistet otseselt ega kaudselt ega piira selle võimalikku kasutust üksnes ettevõtjate moodustatud varudega.

151    Eesti Vabariik ei selgita ka seda, mismoodi peaks tema seisukohta õigustama komisjoni 16. veebruari 2006. aasta töödokumendi „Forecast balance sheet 2006/2007 of the Sugar Management Committee” punkt 7, milles on küll mainitud sõna „varu”, kuid mis sisaldab vaid ühte arvu.

152    Teiseks, mis puudutab Eesti Vabariigi seisukohta, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 1 sisaldab sõnu „tarbimine” ja „varu” ühes ja samas lõigus ning on ebatõenäoline, et komisjon oleks neid kahte mõistet kasutanud, kui teine hõlmaks esimese, siis tuleb märkida, et tegemist on eksliku seisukohaga.

153    Kõigepealt olgu märgitud, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 1, mille eesmärk on määratleda mõiste „ebatavalised varud”, sätestab, et komisjon peab muude tegurite hulgas arvesse võtma suhkru ja isoglükoosi tootmist, tarbimist ja varusid. Sellest sättest nähtuvalt on varude tase üks tegur, mida tuleb arvesse võtta ebatavaliste varude kindlaksmääramisel, järelikult esineb sõna „varu” korraga nii määratletavas mõistes kui ka määratluses endas. Olenemata asjaolust, et see võib anda tunnistust ebatäpsest õigusloometehnikast, viitab see sellele, et määruse nr 60/2004 loogikast tulenevalt on võimalik sõna „tarbimine” esinemine korraga nii määratletavas mõistes kui ka termini „varu” määratluses.

154    Igal juhul tuleb selles sättes kasutatud terminit „tarbimine” mõista makromajanduslikus tähenduses, kuna määruse nr 60/2004 eesmärk on eelkõige vältida häireid kogu suhkruturu ühises korralduses.

155    Kui makromajanduslikust seisukohast eristada koguseid, mida tuleb pidada tarbituks, kogustest, mida tuleb pidada määruse nr 60/2004 tähenduses ladustatuks, on põhiküsimus see, kas ostetud suhkur kasutatakse ära nii, et ostja peab soetama täiendavaid suhkrukoguseid võimalike tulevaste vajaduste katmiseks. Kui suhkrut ostetakse sedavõrd suures mahus, et seetõttu on tulevane vajadus selle toote järele ostetud suhkruga kaetud, on ostetud koguste mõju tulevasele tarbimisele samasugune kui varudel, mida on soetanud ettevõtjad, ning järelikult tuleb need kogused ettevõtjate varudega võrdsustada.

156    Eeltoodut arvesse võttes tuleb väite esimese osa esimene allosa tagasi lükata.

2.     Määruse nr 60/2004 süstemaatiline tõlgendamine

a)     Poolte argumendid

157    Eesti Vabariigi arvates kinnitab määruse nr 60/2004 süstemaatiline tõlgendus seisukohta, et kodumajapidamiste varusid ei või tema ülemäärase koguse arvutamisel arvesse võtta. Mainitud määruse põhjendustes 5, 6 ja 8 ning vaidlustatud määruse põhjenduses 1 on viidatud üksnes vajadusele ära hoida spekulatsiooni, mis nagu igasugune turuhäire tuleneb ladustatud suhkru, mitte kodumajapidamistes oleva suhkru edasimüügist. See on põhjus, miks Eestis tõusis pärast ühinemist suhkruhind 0,35 eurolt kg kohta ligikaudu 1,10 euroni kg kohta ning on sellest ajast alates püsinud stabiilne, samas kui spekulatsiooni korral oleks hind olnud muutlik.

158    Eesti Vabariik toonitab, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 2 sätestab, et kõik ülemäärased kogused tuleb turult kõrvaldada vastavalt selles artiklis ette nähtud viisidele. Ühtegi neist viisidest ei saa kasutada kodumajapidamised, et kõrvaldada oma varud, mis on pealegi juba turult kõrvaldatud. Kodumajapidamiste varude kõrvaldamise kohustust ei saa täita määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud trahvi maksmisega. Selle maksmist võib vaadelda sanktsioonina või hüvitise maksmisena, kuid see ei võimalda suhkru kõrvaldamist või turuhäirete ärahoidmist. Mainitud sätet kohaldatakse vaid juhul, kui kõrvaldamiskohustust ei suuda täita ettevõtjad, ning vaidlustatud määruse artikkel l kohustab sõnaselgelt kõrvaldama suhkrukoguseid vastavalt määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikele 2, mis ei võimalda selle kohustuse täitmist trahvi maksmise teel.

159    Lisaks nähtub määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmise mehhanismi sisaldava artikli 6 lõikest 3 selgesti, et määrus ei näe ette kõrvaldamisele kuuluvates ülemäärastes kogustes kodumajapidamiste varude hõlmamist, kuna artikli 6 lõige 3 nõuab uutelt liikmesriikidelt üksnes ettevõtjaid puudutava kõrvaldamiskohustuse täitmiseks ülemääraste koguste tuvastamise süsteemi vastuvõtmist. Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 teine lõik kohustab liikmesriike sundima üksnes ettevõtjaid kõrvaldama turult nende suhtes kindlaks tehtud individuaalsele ülemäärasele kogusele vastava suhkru- või isoglükoosikoguse.

160    Viimaseks väidab Eesti Vabariik, et ekslik on arvamus, et ühinemisaktist või määrusest nr 60/2004 tuleneb kohustus takistada kodumajapidamisi ostmast suhkrukoguseid. Kõnesolevatest normidest ei tulene sellist kohustust, ning mis veel olulisem – ühinemisakt ja määrus nr 60/2004 jõustusid 1. mail 2004 ega saanud seetõttu kehtestada uutele liikmesriikidele kohustusi enne nende ühinemist Euroopa Liiduga.

161    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

162    Esmalt olgu märgitud, et ülemääraste koguste kõrvaldamise põhimõte, mille rakendamisele on määrus nr 60/2004 suunatud, on kehtestatud ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 2, mille eesmärk on vältida mis tahes häireid suhkruturu ühise korraldusega ette nähtud mehhanismide toimimises, eelkõige häireid, mis on tingitud asjaoludest, millel on mõju hindade kujunemisele ja mida põhjustab ebatavaliste suhkrukoguste akumuleerumine uutes liikmesriikides enne ühinemist (vt eespool punkt 119).

163    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastupidi Eesti Vabariigi väidetule ei ole määruse nr 60/2004 ainueesmärk võidelda üksnes kaubandusega seotud spekulatsiooni vastu, vaid ka ära hoida suhkruturu ühise korralduse mehhanismide kahjustamist ja heastada võimalikud negatiivsed tagajärjed suhkruturu ühise korralduse stabiilsusele, mis võivad olla tingitud uutes liikmesriikides enne ühinemist akumuleeritud ebatavaliste suhkrukoguste olemasolust.

164    Nagu käesoleva otsuse punktides 121–129 järeldatud, kujutab kodumajapidamiste märkimisväärsete varude olemasolu endast suurt ohtu suhkruturu ühise korralduse häirete tekkimiseks.

165    Pealegi, nagu komisjon märkis, on määruse nr 60/2004 põhjenduses 7 selgelt sõnastatud eesmärk kõrvaldada uute liikmesriikide kulul turult tavapärast säilitusvaru ületavad suhkruvarude kogused. Lisaks on selle määruse põhjenduses 8 täpsustatud, et ülemääraste varude kogunemise vältimine on nii ühenduse kui uute liikmesriikide huvides ja igal juhul tuleks suuta tuvastada peamistes spekulatsiooniga seotud kaubandushäiretes osalevaid ettevõtjaid või üksikisikuid. See kinnitab, nagu komisjon õigesti märkis, et määruse nr 60/2004 ainus eesmärk ei ole võidelda üksnes kaubandusega seotud spekulatsiooni vastu, vaid üldisemalt tagada uutes liikmesriikides kindlaks tehtud ülemäärase suhkrukoguse kõrvaldamine.

166    Ekslik on seisukoht, et Eesti suhkruturu analüüs ühinemisjärgsel ajal tõendab häirete ohu puudumist. Asjaolu, et pärast ühinemist tõusis sellel turul suhkruhind 0,35 eurolt kg kohta ligikaudu 1,10 euroni kg kohta ning on sellest ajast alates püsinud stabiilne, on kõigest suhkruturu ühise korralduse Eestis kohaldamise loogiline tagajärg. Suhkruturu ühine korraldus määrab kindlaks suhkru miinimumhinna, millest madalama hinnaga ei ole ühelgi ettevõtjal huvi müüa suhkrut, mis on toodetud talle eraldatud kvoodi raames, ja millest madalama hinnaga ei või ta kvoodiväliselt toodetud suhkrut müüa, sest asjassepuutuval ettevõtjal on ilma ühenduse eksporditoetuseta eksportimise kohustus. Neis tingimustes on täiesti mõistetav, et suhkruhind Eestis tõusis pärast ühinemist ning on seejärel püsinud stabiilne, ilma et sellest tuleks järeldada turuhäirete ohu puudumist.

167    Pealegi ei ole ebatavalistest kodumajapidamiste varudest tingitud võimalikud suhkruturu häired seotud mitte sellega, et suhkrut müüakse suhkruturu ühise korralduse garanteeritud hinnast madalama hinnaga, vaid – nagu käesoleva otsuse punktides 121–129 toonitatud – tarbimise võimaliku vähenemisega liikmesriikides, kus sellised varud on moodustatud, mis põhjustab lahknevuse suhkruturu ühise korralduse raames eraldatud kvootide ja ühenduse tarbimise vahel ning tekitab kahju tootjatele ja võib-olla ka ühenduse eelarvele.

168    Teiseks tuleb märkida, et järeldused, mis Eesti Vabariik teeb sellest, et praktiliselt võimatu on kõrvaldada kodumajapidamiste varusid määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud viisil, on tingitud määruse väärast tõlgendamisest.

169    Eesti Vabariigi seisukoht põhineb sisuliselt eeldusel, et määruse nr 60/2004 artikli 6 kohaselt peavad kogused, mida uus liikmesriik on kohustatud kõrvaldama omal kulul ja mainitud artiklis sätestatud viisil, olema needsamad ülemäärased kogused, mille olemasolu selles riigis on komisjon tuvastanud. See eeldab ülemääraseks tunnistatud suhkru ja kõrvaldatava suhkru samasust.

170    Niisugune eeldus on väär.

171    Määruse nr 60/2004 artikli 6 lõige 2 sätestab, et asjaomane uus liikmesriik tagab, et komisjoni poolt kindlaks määratud ülemäärasele kogusele vastav suhkru- või isoglükoosikogus kõrvaldatakse turult. Niisiis ei pea see liikmesriik kõrvaldama mitte suhkrut, mis on loetud 1. mail 2004 ülemääraseks, vaid komisjoni poolt ülemääraseks loetud kogusele vastava suhkrukoguse, isegi kui see on ostetud või toodetud pärast nimetatud kuupäeva.

172    Seda tõlgendust kinnitab asjaolu, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 kohaselt – enne määruse nr 651/2005 vastuvõtmisest tulenevat muudatust kehtinud versioonis – määrab komisjon hiljemalt 31. oktoobriks 2004 iga uue liikmesriigi jaoks kindlaks suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi kogused, mis ületavad 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru ja mis tuleb turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul. Sama artikli lõike 2 kohaselt tagab asjaomane uus liikmesriik, et lõikes 1 nimetatud ülemäärasele kogusele vastav suhkru- või isoglükoosikogus kõrvaldatakse turult hiljemalt 30. aprilliks 2005 ilma ühenduse sekkumiseta. Nendest kahest sättest nende koostoimes nähtub, et komisjonil on alates 1. maist 2004 kuus kuud aega, et määrata kindlaks sel kuupäeval eksisteerinud ülemäärane kogus, ja uuel liikmesriigil on omakorda veel kuus kuud aega, et kõrvaldada sellele ülemäärasele kogusele vastav kogus.

173    Seega on täiesti võimalik, et asjaomase liikmesriigi territooriumil 2004. aasta mais eksisteerinud kogused olid enne 2004. aasta oktoobri lõppu ja seda enam enne 2005. aasta aprilli lõppu juba müüdud.

174    On tõsi, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 3 kohaselt peab 1. mail 2004 olema uute liikmesriikide pädevate asutuste kasutuses lõike 2 kohaldamiseks süsteem, mille abil on võimalik tuvastada kaubeldava või toodetud suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraseid koguseid peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil. See aga ei taga, et nende ettevõtjate valduses olevad ülemäärased kaubad ei jää viimaste kontrolli alt välja ning et neid ei ekspordita väljapoole nende territooriumi või isegi väljapoole asjaomase liikmesriigi territooriumi. Lisaks puudutab mainitud säte üksnes peamisi ettevõtjaid ning jätab niiviisi loodud tuvastussüsteemist välja vähem oluliste ettevõtjate valduses olevad ülemäärsed suhkrukogused. Eraldi võetuna oleks neil kogustel kahtlemata väiksem osakaal tuvastatud ülemäärases koguses tervikuna, kuid kokku võivad need moodustada ülemäärasest kogusest arvestatava või isegi olulise osa.

175    Määruse nr 60/2004 lõike 3 teise, kolmanda ja neljanda lõigu kohaselt peavad uued liikmesriigid kasutama kõnealust süsteemi selleks, et sundida asjaomaseid ettevõtjaid omal kulul turult kõrvaldama nende osas kindlaks tehtud ülemäärasele kogusele vastavat suhkru- või isoglükoosikogust, ning asjaomased ettevõtjad peavad esitama sellekohase tõendi. Kui sellist tõendit ei esitata, nõuab uus liikmesriik neilt ettevõtjatelt sisse kõrvaldamisele kuuluva koguse alusel arvutatava summa, mis kantakse riigieelarvesse. See kohustus puudutab siiski vaid peamisi ettevõtjaid.

176    Määruse nr 60/2004 artikli 7 lõige 1, mille kohaselt esitavad uued liikmesriigid komisjonile tõendi, et artikli 6 lõikes 1 nimetatud ülemäärane kogus kõrvaldati turult vastavalt artikli 6 lõikele 2, ja täpsustavad iga meetodi osas turult kõrvaldatud koguse, ei viita lõike 3 kohaselt kõrvaldatud peamiste ettevõtjate kogustele, vaid kogusele, mis kahtlemata sisaldab mainitud koguseid, kuid võib olla suurem, s.o kogusele, mis vastab asjaomase liikmesriigi suhtes kindlaks tehtud ülemäärasele kogusele.

177    Sellest järeldub, et kõrvaldamiskohustus, mis lasub uutel liikmesriikidel, kellel komisjon on tuvastanud ülemäärase koguse olemasolu, ei viita mitte 1. mail 2004 eksisteerinud ülemäärasele kogusele, vaid lihtsalt sellega võrdsele kogusele.

178    Järelikult isegi kui osa Eesti Vabariigil või mõnel muul uuel liikmesriigil tuvastatud ülemäärasest kogusest on varutud kodumajapidamiste ebatavaliste varude kujul ja nende kõrvaldamine määruse nr 60/2004 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud viisil ei ole võimalik, nagu väidab Eesti Vabariik, saab asjaomane liikmesriik täita oma kõrvaldamiskohustuse sel teel, et ta ostab sellistele kodumajapidamiste varudele vastava koguse suhkrut, et see mainitud viisil kõrvaldada, ning esitab komisjonile sellekohase tõendi. Sellise koguse võib osta ühenduse turuhinnaga nimetatud liikmesriigis asuvatelt ettevõtjatelt või muudelt ühenduse ettevõtjatelt. Seda tehes põhjustaks asjaomane liikmesriik ühenduse nõudluse kasvu samas ulatuses, nagu see tema kodumajapidamiste varude tõttu kunstlikult vähenes, ning neutraliseeriks kodumajapidamiste varude negatiivse mõju suhkruturu ühise korralduse stabiilsusele.

179    Kui kõnesolev liikmesriik ei täida oma kohustust kõrvaldada komisjoni tuvastatud ülemäärane kogus, siis peab ta vastavalt määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikele 2 maksma ühenduse eelarvesse summa, mis arvutatakse kõrvaldamata koguse põhjal.

180    Nagu komisjon märgib, rakendab see säte süsteemi, mille eesmärk on tagada, et kõrvaldamata ülemääraste koguste olemasolust tingitud võimalike suhkruturu häiretega toimetulekuks vajalikke lisakulusid ei kannaks ühenduse eelarve või ühenduse tootjad, vaid asjaomased liikmesriigid, järgides ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2, mille kohaselt tuleb ülemäärased kogused likvideerida mainitud riikide kulul, ning sellest sättest järeldub loogiliselt, et ülemääraste koguste kõrvaldamata jätmisega seotud kulud tuleb samuti kanda liikmesriikidel, kes oleksid pidanud need kõrvaldama.

181    Nõustuda ei saa Eesti Vabariigi argumendiga, et kodumajapidamiste varud on turult juba kõrvaldatud, kuna need on müüdud tarbijatele. Määrusega nr 60/2004 lubatud kõrvaldamisviisid on üksnes need, mis on loetletud selle artikli 6 lõikes 2, nagu Eesti Vabariik isegi toonitab, ning lihtsalt müümine asjaomase liikmesriigi piires nende viiside hulka ei kuulu.

3.     Eelmistel ühinemistel kasutatud mõiste „varu”

a)     Sissejuhatavad märkused

182    Akti Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1985, L 302, lk 23; edaspidi „1985. aasta ühinemisakt”) artiklid 86 ja 254 näevad nende kahe riigi (edaspidi „1986. aasta uued liikmesriigid”) Euroopa Ühendusega ühinemisel (edaspidi „1986. aasta ühinemine”) ette, et mis tahes tootevarud, mis on Hispaania ja Portugali territooriumil 1. märtsil 1986 vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitleda kui normaalset ülekandevaru, peavad need riigid kõrvaldama omal kulul. 1994. aasta ühinemisakti artikli 142 lõige 2 ja nõukogu 4. detsembri 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/90 Saksamaa ühendamise tõttu põllumajandussektoris vajalike üleminekumeetmete ja muudatuste kohta (EÜT L 353, lk 23; ELT eriväljaanne 03/11, lk 77) artikkel 7 on sisult mutatis mutandis võrdväärsed varude osas, mis asusid 1995. aasta uute liikmesriikide territooriumil nende ühinemisel Euroopa Liiduga 1995. aastal ning endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil Saksamaa taasühendamise ajal. Need neli sätet ja ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 on sarnased.

183    Sätetel, mis määrasid kindlaks ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustuse konkreetse sisu ühelt poolt 1986. ja 1995. aasta ühinemistel ning teiselt poolt 2004. aastal uute liikmesriikide ühinemisel, on siiski olulisi erinevusi.

184    Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3770/85, mis käsitleb põllumajandustoodete varusid Hispaanias (EÜT L 362, lk 18), artikli 3 lõige 2 sätestab, et toodete varudeks loetakse kõik toodete kogused, mis kuuluvad Hispaania Kuningriigile või mis tahes füüsilisele või juriidilisele isikule või mis on nende valduses, välja arvatud vähetähtsad kogused. Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3771/85, mis käsitleb põllumajandustoodete varusid Portugalis (EÜT L 362, lk 21), artikli 3 lõige 2 on Portugali Vabariigi osas mutatis mutandis samasugune kui määruse nr 3770/85 artikli 3 lõige 2. Need kaks sätet toovad „varu” mõistesse vähese tähtsuse reegli, mida järgiti ka 1986. aasta ühinemise ajal ja mis keskendub varutud koguse suurusele, mitte sellele, kelle valduses see on.

185    Ükski 1995. aasta ühinemist käsitlev norm ega Saksamaa taasühendamist käsitlev norm ei näe suhkru osas ette samasugust vähese tähtsuse reeglit. Siiski tuleneb selline reegel komisjoni 21. detsembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 3300/94, mis kehtestab üleminekumeetmed suhkrusektoris pärast Austria, Soome ja Rootsi ühinemist (EÜT L 341, lk 39), artiklist 6 ning komisjoni 27. septembri 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 2761/90 endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil olevate põllumajandustoodete varude kohta (EÜT L 267, lk 1) artikli 2 esimesest lõigust, mida analüüsitakse edaspidi.

186    Seevastu määrus nr 60/2004 ei sisalda vähese tähtsuse reeglit, mis sõnaselgelt lubaks vähetähtsad kogused välja jätta.

187    Teine oluline erinevus ühelt poolt 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ja Saksamaa taasühendamise ajal ning teiselt poolt 2004. aasta ühinemise ajal kehtinud ülemääraste suhkrukoguste kõrvaldamise süsteemide vahel seisneb ülemäärase koguse kindlakstegemise meetodis.

188    Mis puudutab 1986. aasta ühinemist, siis määruse nr 3770/85 artikli 5 lõige 1 ja määruse nr 3771/85 artikli 5 lõige 1 sätestavad, et kui teatud tooteid puudutavatest erisätetest ei tulene teisiti, loetakse normaalseks ülekandevaruks toimimisvaru, mida on kindlaksmäärataval perioodil vaja, et rahuldada turuvajadusi, mida hinnatakse eelkõige tavalise tarbimise, töötlemise ja ekspordi alusel, võttes arvesse igale ühisele turukorraldusele iseloomulikke kriteeriume ja eesmärke.

189    Määruse nr 3770/85 artikli 8 lõike 1 ja lõike 2 punkti a ning määruse nr 3771/85 artikli 8 lõike 1 ja lõike 2 punkti a kohaselt hõlmavad nende määruste üksikasjalikud rakenduseeskirjad 1985. aasta ühinemisakti artiklites 86 ja 254 viidatud varude kindlaksmääramist toodete osas, mille kogused ületavad normaalse ülekandevaru. See on põhjus, miks komisjoni 28. veebruari 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 579/86, millega kehtestatakse Hispaanias ja Portugalis 1. märtsil 1986 olevaid suhkrusektori toodete varusid käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 57, lk 21), ei fikseeri komisjoni poolt Hispaania Kuningriigile ja Portugali Vabariigile määratud ülemääraseid koguseid, vaid nende riikide normaalse ülekandevaru Euroopa Ühendusega ühinemise kuupäeval. Seejärel peavad need riigid arvutama määruse nr 579/86 artiklite 3 ja 4 kohaselt oma ülemäärase koguse suuruse. Selleks peavad nad tegema nende territooriumil 1986. aasta ühinemise kuupäeval vabas ringluses olevate varude loenduse vastavalt deklaratsioonidele, mille on pädevatele asutustele enne 13. märtsi 1986 esitanud vähemalt kolme tonni suuruste suhkru- või isoglükoosivarude valdajad. Seejärel peavad need riigid tagama, et enne 1. jaanuari 1987 eksporditaks väljapoole ühendust kogus, mis võrdub loendatud koguse ja komisjoni määratud normaalse ülekandevaru vahega.

190    Kuna loendatakse üksnes üle kolme tonni suuruseid koguseid, puudutab kõrvaldamiskohustus tegelikkuses vaid kogust, mis võrdub kõigi asjaomases liikmeriigis eksisteerivate üle kolme tonni suuruste individuaalsete varude ja komisjoni määratud normaalse ülekandevaru vahega, nagu näeb ette määruse nr 3770/85 artikli 3 lõikes 2 ja määruse nr 3771/85 artikli 3 lõikes 2 sõnastatud vähese tähtsuse reegel.

191    1995. aasta ühinemist käsitlevate asjakohaste sätetega kehtestatud süsteem on sisuliselt samasugune kui määrusega nr 579/86 kehtestatud süsteem. 1995. aasta ühinemise osas on määruse nr 3300/94 artiklid 5, 6 ja 7 mutatis mutandis võrdväärsed määruse nr 579/86 artiklitega 2, 3 ja 4. Määruse nr 3300/94 artiklid 6 ja 7 rakendavad vähese tähtsuse reeglit, mis on võrdväärne reegliga, mida rakendavad määruse nr 579/86 artiklid 3 ja 4.

192    Saksamaa taasühendamist käsitlevate asjakohaste sätetega kehtestatud süsteemil on samuti palju sarnasusi määruse nr 579/86 süsteemiga. Siiski on kaks põhimõttelist erinevust.

193    Esiteks, vastavalt määruse nr 2761/90 artiklile 2 peab Saksamaa Liitvabariik tegema loenduse ja koostama loetelu endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil taasühendamise kuupäeval olevatest teatud toodete, sealhulgas suhkru eravarudest, välja arvatud vähetähtsate koguste puhul. Selle artikli teine lõik näeb aga ette, et eelmise lõigu kohaldamiseks võib Saksamaa Liitvabariik kasutada ka statistilisi meetodeid. Eelmiste ühinemiste ajal ei pakutud sellist võimalust ei 1986. aasta uutele liikmesriikidele ega 1995. aasta uutele liikmesriikidele.

194    Teiseks, määrus nr 2761/90 ei pane Saksamaa Liitvabariigile kohustust kõrvaldada loendatud või statistilise meetodi teel kindlaks tehtud kogused, mis ületavad ülekandevaru, samas kui määruse nr 3577/90 artiklis 7 on selline kohustus ette nähtud.

195    Igal juhul on kõik kirjeldatud süsteemid põhimõtteliselt erinevad määrusega nr 60/2004 loodud süsteemist. Viimases ei ole ette nähtud, et komisjoni ülesanne oleks määrata iga uue liikmesriigi normaalne ülekandevaru ning kohustada liikmesriiki loendama tema territooriumil olevaid üle kolme tonni suuruseid koguseid ja arvutama välja oma ülemäärast kogust, võrreldes niiviisi saadud arvu komisjoni määratud normaalse ülekandevaruga (1986. ja 1995. aasta ühinemiste ajal kehtinud süsteem). Samuti ei ole uue liikmesriigi ülesanne teha loendus oma varudest, mille moodustavad kogused, mis ei ole vähetähtsad (Saksamaa taasühendamisel kehtinud süsteem). Vastupidi – määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 kohaselt määrab komisjon otse ja ühepoolselt kindlaks iga uue liikmesriigi ülemäärase koguse.

196    Lisaks tuleneb samast sättest, et komisjon ei arvuta ülemääraseid koguseid mitte varude peamiste valdajate võimaliku loenduse põhjal igas liikmesriigis, vaid võttes eelkõige arvesse ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut järgmistes valdkondades: suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused; suhkru ja isoglükoosi tootmine, tarbimine ja varud ning varude moodustamise asjaolud.

197    See tähendab, et komisjon arvutab iga uue liikmesriigi ülemäärase koguse kättesaadava makromajandusliku statistika põhjal, mitte mikromajanduslikul tasandil varude tegeliku olukorra otsese jälgimise teel. Sel põhjusel on määruse nr 60/2004 põhjenduses 9 märgitud, et ülemääraste varude kindlakstegemiseks ja kindlakstehtud ülemääraste varude kõrvaldamiseks peaksid uued liikmesriigid esitama komisjonile viimase statistika kõnealuste toodete kaubanduse, tootmise ja tarbimise kohta, mitte aga loenduse tulemused, mille põhjal tehtaks arvutus.

198    Siiski on selles süsteemis ette nähtud teatav paindlikkus, kuna makromajandusliku analüüsi tulemusi võib määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel korrigeerida sõltuvalt varude moodustamise asjaoludest.

199    Poolte argumendid tuleb esitada ja seejärel neid hinnata kõiki toodud kaalutlusi silmas pidades.

b)     Poolte argumendid

200    Eesti Vabariik väidab, et kodumajapidamiste varude väljaarvamine mõiste „varu” alt on kooskõlas ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktiga 2, eriti kuna see säte on peaaegu identne 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ajal vastu võetud sätetega, mille alusel kehtisid 1986. ja 1995. aasta uutele liikmesriikidele ülemäärase koguse kõrvaldamise kohustused, mis olid võrdväärsed uutel liikmesriikidel lasuva kohustusega, ning mainitud sätted arvasid kodumajapidamiste varud mõiste „kõrvaldamisele kuuluvate varud” kohaldamisalast sõnaselgelt välja, sest 1986. ja 1995. aasta uute liikmesriikide varude kindlaksmääramisel võeti arvesse vaid varud, mis ületasid kolme tonni.

201    Eesti Vabariigi arvates tõendab see, et ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 2 kasutatud mõiste „eravarud” ei viita kodumajapidamistele, vaid ettevõtjatele, kuna kodumajapidamiste varud on Eestis keskmiselt 72 kg majapidamise kohta.

202    Eelkõige ei saa 1995. aasta ühinemist ja 2004. aasta ühinemist pidada kodumajapidamiste varude osas erinevaks põhjendusel, et viimase ühinemise ajal olid ohud uute liikmesriikide suurte turgude tõttu suuremad. See oleks tõsi vaid juhul, kui uute liikmesriikide kodumajapidamiste varud kujutaksid endast tõsist ohtu turu toimimisele. Eesti kodumajapidamiste varud (43 000 tonni) on tühised võrreldes A- ja B‑kvootidega Euroopa Liidus (13 420 682 tonni).

203    Lõpetuseks märgib Eesti Vabariik, et kui komisjon oleks tahtnud toimida varasemast erinevalt, oleks ta pidanud seda otseselt väljendama, eriti kuna ta oli teatanud oma soovist võtta põllumajandusvarude teemat käsitledes arvesse eelmistel ühinemistel saadud kogemusi, nagu nähtub komisjoni 30. jaanuari 2002. aasta dokumendist laovarude teemal (edaspidi „SIP”) ja mida kinnitab Eesti Vabariigi suursaadikule adresseeritud 20. augusti 2003. aasta kiri.

204    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

c)     Esimese Astme Kohtu hinnang

205    Sisuliselt väidab Eesti Vabariik, et kuna 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ajal ja Saksamaa taasühendamise ajal vastu võetud sätted nägid ette ülemääraste koguste kõrvaldamise süsteemi, mille kohaldamisalast olid vähetähtsad kogused praktiliselt välja arvatud, ei saa kõnesolevate kohustuste puhul silmas peetud mõiste „varu”, mis on sisuliselt identne ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 2 kasutatud mõistega, hõlmata selliseid vähetähtsaid kogused nagu kodumajapidamiste varud.

206    Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

207    Esiteks on ühinemisakti protokollid ja lisad esmase õiguse sätted, mille peatamine, muutmine või kehtetuks tunnistamine on võimalik üksnes algsete asutamislepingute muutmiseks ette nähtud menetluses, kui ühinemisleping ei sätesta teisiti (Euroopa Kohtu 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑445/00: Austria vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑8549, punkt 62).

208    Põhimõtteliselt ei saa esmase õiguse sätet tõlgendada lähtuvalt teisese õiguse sätetest, mis institutsioonid võivad olla selle rakendamiseks vastu võtnud. Vastupidi – see on teisene õigus, mida tuleb tõlgendamisvajaduse korral tõlgendada nii, et see oleks võimalikult suurel määral esmase õiguse sätetega kooskõlas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. novembri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt, EKL 1986, lk 3477, punkt 21).

209    Sellega seoses olgu toonitatud, et eespool punktis 182 mainitud sätted, mis nägid ette ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustuse 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ajal ning Saksamaa taasühendamise ajal, ega ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 ei piira mõistet „varu” nii, nagu tähendaks see vaid teatud suurusega koguseid.

210    Lisaks olgu märgitud, et kui ühenduse õiguse sätet saab tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab selle sätte kasuliku mõju (Euroopa Kohtu 24. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑434/97: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑1129, punkt 21). Järelikult kui on kahtlusi selles, milline nendes kohustustes esineva mõistega „varu” silmas peetud kogus on vähetähtis, tuleb kahtluste kõrvaldamiseks valida tõlgendus, mis tagab nende kohustuste kasuliku mõju.

211    Nagu käesoleva otsuse punktis 119 selgitatud, on nende kohustuste eesmärk suhkru osas vältida mis tahes häireid suhkruturu ühise korraldusega ette nähtud mehhanismide toimimises, eelkõige häireid, millel on mõju hindade kujunemisele ja mida põhjustab ebatavaliste suhkrukoguste akumuleerumine uutes liikmesriikides enne ühinemist. Seega kui vähetähtsad kogused oleksid algusest peale „varu” mõiste alt välja jäetud, kaotaksid need kohustused oma kasuliku mõju, kuna turul võib tekkida häire, kui varutakse sedavõrd palju vähetähtsaid koguseid, et need kokku moodustavad kõnesolevast turust olulise osa.

212    Eelöelduga ei ole vastuolus see, et eespool punktides 182 ja 209 mainitud kohustuste kasuliku mõju tagamisele suunatud kõrvaldamissüsteemi rakendamiseks võetavate meetmete raames otsustab komisjon haldusmenetluse lihtsustamisega või proportsionaalsusega seonduvatel põhjustel kohaldada mainitud süsteemist tulenevaid kohustusi vaid teatud suuruses kogustele, kui ta leiab, et seda tehes ei ohusta ta kohutusliku turuhäirete vältimise eesmärgi saavutamist. Komisjoni sellekohane otsus sõltub ohtudest, mida ühinemine tema hinnangul turu stabiilsusele kaasa toob.

213    Üksnes sellest vaatepunktist lähtudes tuleb arvesse võtta olulisi erinevusi sätetes, mis määratlesid ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustuse konkreetse sisu ühelt poolt 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ja Saksamaa taasühendamise raames ning teiselt poolt 2004. aasta ühinemise raames.

214    Eesti Vabariigi argument, et komisjon oleks pidanud selgitama, miks ta otsustas toimida teisiti kui eelmiste ühinemiste ajal, on tegelikult põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlev väide, mistõttu tuleb see hindamisele kolmanda väite raames.

215    Järelikult tuleb käesoleva väite esimese osa kolmas allosa tagasi lükata.

4.     EÜ artikli 32 tõlgendamine

a)     Poolte argumendid

216    Eesti Vabariik väidab, et EÜ artikli 32 lõige 1 välistab kodumajapidamised ühise põllumajanduspoliitika kohaldamisalast. Järelikult ei saa mainitud poliitikat käsitlevad normid, sealhulgas määrus nr 60/2004, kodumajapidamiste varude suhtes kehtida. Pealegi ei saa kodumajapidamised suhkruturu ühise korralduse mehhanisme kuritarvitada, müües need varud edasi kallima hinna eest või eksportides need ühenduse eksporditoetustega. Sekkumisasutuste poolt 1 000 000 tonni suhkru kokkuostmist pärast ühinemist ei põhjustanud Eesti kodumajapidamiste 43 000 tonnine kogus, vaid eksporditoetuste oodatust madalam tase ning eelkõige suhkrutootmise kasv hektari kohta – turustusaastal 2004/2005 oli tegelik saagikus 9,10 t/ha prognoositud 8,17 t/ha asemel –, mida kinnitab asjaolu, et komisjon deklassifitseeris suhkru turustusaastaks 2005/2006 umbes 1 900 000 tonni ulatuses.

217    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

218    Tõepoolest on EÜ artikli 32 lõikes 1 sätestatud, nagu Eesti Vabariik märgib, et „[ü]histurg hõlmab ka põllumajandust ja põllumajandustoodetega kauplemist”. Sama artikli lõige 4 sätestab, et „[p]õllumajandustoodete ühisturu toimimise ja arenguga peab kaasnema ühise põllumajanduspoliitika kehtestamine”.

219    Sellega seoses olgu meenutatud, et ühenduse pädevuse ulatust põllumajanduse valdkonnas tuleb tõlgendada lähtuvalt EÜ artiklist 33, milles on sõnastatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid, ja EÜ artiklist 34, mis näeb muu hulgas ette, et EÜ artiklis 33 seatud eesmärkide saavutamiseks kehtestatakse ühine põllumajanduse turukorraldus ning see korraldus võib hõlmata kõiki meetmeid, mis on nõutavad mainitud eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 138/78: Stölting, EKL 1979, lk 713, ja 23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 68/86: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1988, lk 855, punkt 9).

220    EÜ artiklis 33 loetletud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid peavad muu hulgas silmas põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldava elatustaseme kindlustamist, eelkõige põllumajandusega tegelevate inimeste isikutulu suurendamise teel, ning turgude stabiliseerimist.

221    Sellest nähtuvalt tuleb ühise põllumajanduspoliitika eesmärke tõlgendada viisil, mis võimaldab ühenduse institutsioonidel täita oma kohustusi turuhäirete ärahoidmiseks vajalikke mehhanisme arvesse võttes ning tagada sektoris töötavatele inimestele piisava isikutulu.

222    EÜ artikli 34 lõike 2 kohaselt võib kooskõlas lõikega 1 kehtestatud ühine korraldus hõlmata kõiki meetmeid, mis on nõutavad EÜ artiklis 33 seatud eesmärkide saavutamiseks, eelkõige hindade reguleerimist, toetusi mitmesuguste saaduste tootmiseks ja turustamiseks, varude ladustamis- ja ülekandmissüsteemi ning ühist impordi ja ekspordi stabiliseerimise süsteemi.

223    Nagu eeltoodud järeldustest nähtub, on uutes liikmesriikides enne nende Euroopa Liiduga ühinemist varutud ebatavaliste suhkrukoguste, sealhulgas kodumajapidamiste varude kontrollimine kohustuslik tingimus, et vältida suhkruturu ühise korralduse võimalikke häireid, mis on tingitud ette näha olevast nõudluse kunstlikust langusest, mille põhjuseks on asjaolu, et kodumajapidamiste varud asendavad koguseid, mida oleks ostetud turult, ning see mõjub kahjulikult ühenduse tootjate sissetulekutele ja ühenduse eelarvele.

224    Sellest järeldub, et uutes liikmesriikides oleva ülemäärase koguse kui terviku arvutamisel kodumajapidamiste varude arvessevõtmine, mida on vaja eespool kirjeldatud probleemide vältimiseks, kuulub ühise põllumajanduspoliitika raames võetavate meetmete hulka. Seetõttu ei saa Eesti Vabariigi seisukohaga nõustuda.

5.     Mõistele „ülemääraste varude valdajad” Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendus

a)     Poolte argumendid

225    Eesti Vabariik väidab, et Euroopa Kohus on piiranud mõistet „ülemääraste varude valdajad” nii, et see hõlmab ainult ettevõtjaid (eespool punktis 118 viidatud Weidacheri kohtuotsus, punkt 42). See tõlgendus anti õiguslikus raamistikus, mis oli samasugune kui käesolevas asjas. Eelkõige viitas Euroopa Kohus komisjoni 19. detsembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 3108/94 põllumajandustoodetega kauplemist puudutavate üleminekumeetmete kohta, mida tuleb võtta Austria, Soome ja Rootsi ühinemise tõttu (EÜT L 328, lk 42), artikli 4 lõikele 2, mille sisu on „ülemäärast varu” puudutavas osas määrusega nr 60/2004 sisuliselt identne.

226    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

227    Eesti Vabariik märgib õigesti, et eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses Euroopa Kohtu poolt määruse nr 3108/94 tähenduses mõistele „ülemääraste varude valdajad” antud määratlus hõlmab vaid ettevõtjaid. Euroopa Kohus leidis, et mainitud määruse artikli 4 tähenduses viitab see mõiste kõigile isikutele, kellel on õigus viia ladustatud toode turule ja saada sellest kasumit (kohtuotsuse punkt 45).

228    Kuid Eesti Vabariigi poolt sellele kohtuotsusele antud tõlgendus on väär, ehkki 1994. aasta ühinemisakti artikli 145 lõige 2, mille kohaselt peavad 1995. aasta uued liikmesriigid kõrvaldama ülemäärase koguse omal kulul, ja ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 on väga sarnased ja määruse nr 60/2004 eesmärk on viimati mainitud sätte rakendamine.

229    Sellega seoses tuleb esiteks toonitada, et eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses ei tõlgendanud Euroopa Kohus mõistet „ülemääraste varude valdajad” 1994. aasta ühinemisakti artikli 145 lõike 2 ega ka selle rakendussätte tähenduses. Määruse nr 3108/94 artikkel 4 ei sätesta kohustust kõrvaldada mingisugune põllumajandustoote kogus, vaid sätestab üksnes tuvastatud ülemääraste varude maksustamise. See on põhjus, miks Euroopa Kohus piirdus märkimisega, et mainitud säte lubab kergendada 1994. aasta ühinemisakti artikli 145 lõikes 2 sätestatud 1995. aasta uute liikmesriikide kohustust kõrvaldada niisugused varud omal kulul, ilma et ta oleks otsustanud, et tegemist võiks olla selle rakendusnormiga.

230    Selle kohta olgu öeldud, et asjaolu, et ülemääraste varude valdajatelt võetakse varude valdamise eest maksu ainult siis, kui nad on ettevõtjad, ei tähenda tingimata seda, et mõiste „ülemäärased varud, mis tuleb kõrvaldada” võib hõlmata ainult ettevõtjate valduses olevaid varusid.

231    Pealegi on põhimõtteline erinevus ülemääraste varude valdamise maksustamisel, mis saab praktikas hõlmata vaid teatavat miinimumkogust valdavaid isikuid, ning liikmesriigis olevate ülemääraste koguste arvessevõtmisel, mis võib hõlmata vähetähtsaid koguseid, kui see toimub teatavate makromajanduslike näitajate jälgimise põhjal, nagu käesolevas asjas.

232    Järelikult see, et Euroopa Kohus täpsustas, et määruse nr 3108/94 alusel maksustatavate varude valdajad on ettevõtjad, ei tähenda tingimata seda, et koguseid, mis ei ole ettevõtjate valduses, ei või vaidlustatud määruse vastuvõtmisel arvestada kui ülemääraseid koguseid.

233    Teiseks tuleb märkida, et eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses ei olnud Euroopa Kohtu eesmärk vastata küsimusele, kas määruse nr 3108/94 artiklis 4 kasutatud mõiste „ülemääraste varude valdajad” hõlmab ainult ettevõtjaid, kelle valduses on mingi toote ebatavalised kogused, või ka ebatavalisi koguseid varunud kodumajapidamisi. Euroopa Kohtu eesmärk oli kõigest kindlaks määrata, kas määruse nr 3108/94 artikli 4 tähenduses kauba valdajaks võib pidada vaid isikut, kellel on kauba käsutamise õigus, nagu väitis Austria valitsus selle otsuse aluseks olnud kohtuasjas, või tähistab selle sätte mõttes mõiste „valdajad” isikut, kellel on varude üle tegelik kontroll või kes neid reaalselt ja füüsiliselt valdab – mis hõlmaks ka pandipidajat ja vedajat, kellel ei tarvitse olla õigust neid vabalt käsutada –, nagu väidab komisjon (kohtuotsuse punktid 40, 41 ja 43). Ainult selles kontekstis otsustas Euroopa Kohus, et määruse nr 3108/94 artikli 4 tähenduses viitab mõiste „valdajad” isikutele, kellel oli 1. jaanuaril 1995 õigus viia ladustatud toode turule, et saada kasumit, mille neutraliseerimine ongi kõnesoleva maksustamise eesmärk (kohtuotsuse punkt 42). Seetõttu ei tuleks seda järeldust tõlgendada laiendavalt.

234    Kolmandaks tuleb märkida, et eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses Euroopa Kohtu poolt mõistele „ülemääraste varude valdajad” antud tõlgendus ei välista mitte üksnes muid isikuid peale ettevõtjate, vaid ka ettevõtjad, kes ei saanud ladustatud toote müügist ebatavalist kasumit. Niisiis leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 3108/94 artikli 4 tähenduses tuleb mõistet „valdajad” tõlgendada viitavana isikutele, kellel oli 1. jaanuaril 1995 õigus viia ladustatud toode turule, et saada kasumit, mille neutraliseerimine ongi põhikohtuasjas kõne all oleva maksustamise eesmärk (kohtuotsuse punkt 42), s.o kasumit seoses majanduslike eelistega, mis oleksid ettevõtjatel, kes on soetanud ülemäärased varud madala hinnaga (kohtuotsuse punkt 22). 1994. aasta ühinemisakti artikli 145 lõige 2 kohustas siiski 1995. aasta uusi liikmesriike kõrvaldama nende territooriumil olevad ülemäärased kogused, mitte üksnes sellised kogused, millest nende valdajad said ebatavalist kasumit. Seetõttu kohustasid näiteks määruse nr 3300/94 artiklid 5–7 Austria Vabariiki kõrvaldama 294 177 tonni suurust ülekandevaru ületavat suhkrukogust, mis arvutati üle kolme tonni suuruste varude liitmise teel, samas kui suhkruhind oli enne 1995. aastat kõrgem kui ühenduse suhkruhind, nagu väidab komisjon.

235    Neljandaks, eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses Euroopa Kohtu poolt esitatud tõlgendust ei saa uurida lahus asjaolust, et see anti õiguslikus raamistikus, mis oli käesoleva asja raamistikust väga erinev. Määruse nr 3300/94 artiklid 5–7 piirasid ülemääraste varude kõrvaldamise kohustust praktikas kogustega, mis arvutati üksnes üle kolme tonni suuruste individuaalsete varude liitmise teel ja mis ületasid normaalse ülekandevaru, mille komisjon määras igale 1995. aasta uuele liikmesriigile. Niisiis ei ole õige väita, et mõiste „valdajad” määruse nr 3108/94 artikli 4 tähenduses ja Euroopa Kohtu tõlgenduses viitab muudele isikutele kui ettevõtjad, samas kui komisjon hiljem praktikas piiras ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustust kogustega, mis ületavad kolme tonni.

236    Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et kõnesolev määratlus, mille Euroopa Kohus on andnud eespool punktis 118 viidatud Weidacheri otsuses, ei tähenda, et kodumajapidamiste varud tuleks määruse nr 60/2004 kohasest uue liikmesriigi ülemääraste koguste arvestusest välja jätta. Seega tuleb hageja seisukoht ja järelikult ka tema teise väite esimene osa tagasi lükata.

C –  Väite teine osa

237    Eesti Vabariik väidab, et kodumajapidamiste varude arvamisega talle määratud ülemäärase koguse hulka rikkus vaidlustatud määrus määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c, mis nõuab komisjonilt ülemääraste varude kindlaksmääramisel varude moodustamise eriliste asjaolude arvestamist, millega komisjon ei nõustu.

238    Sellega seoses märgib Eesti Vabariik, et komisjon oli kohustatud arvestama Eesti olukorraga seotud kolme erilist asjaolu: suhkru eriline roll Eesti majanduses ja kultuuris, ülemäärase koguse kindlaksmääramise meetodi muutmine ning ühenduse panus ülemäärase koguse tekkimisse.

239    Lisaks märgib Läti Vabariik, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse uute liikmesriikide majanduse arengut.

240    Esiteks tuleb iseseisvalt uurida Eesti Vabariigi argumenti, et mainitud kolmest asjaolust ei võtnud komisjon arvesse ühtegi, ning teiseks Läti Vabariigi argumenti. Kõigepealt aga tuleb kindlaks teha määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c ulatus.

1.     Sissejuhatavad märkused määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c ulatuse kohta

241    Olgu meenutatud, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 kohaselt võtab komisjon uute liikmesriikide ülemäärase koguse kindlakstegemisel eelkõige arvesse ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut järgmistes valdkondades: suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused; mainitud toodete tootmine, tarbimine ja varud; varude moodustamise asjaolud (vt eespool punkt 13).

242    Määrused, mis fikseerisid ülemääraste suhkrukoguste kõrvaldamise õigusliku raamistiku 1986. ja 1995. aasta ühinemiste ajal, s.o määrused nr 579/86 ja nr 3300/94, ei sisalda sätteid, mis oleksid analoogilised määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punktiga c. Nende kahe määruse alusel loeti automaatselt ülemääraseks koguseks kõik kogused, mis saadi üle kolme tonni suuruste varude liitmise teel ja mis ületasid komisjoni arvutatud normaalse ülekandevaru.

243    Määrusega nr 60/2004 kehtestatud süsteem on järelikult eelmiste ühinemiste ajal kehtinud süsteemidega võrreldes tõeliselt paindlik, kuna see lubab jätta teatava suhkruvaru selle moodustamise asjaolude tõttu ülemäärase koguse hulka arvamata.

244    Tuleb siiski rõhutada, et määrus nr 60/2004 ei selgita, millised on need varude moodustamise erilised asjaolud, mida komisjon peab arvesse võtma, ega rolli, mis neil peab komisjoni hinnangus olema.

245    Neil asjaoludel olgu meenutatud, et nagu käesoleva otsuse punktis 115 märgitud, tuleb ühenduse õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on, samuti ühenduse õiguse sätteid tervikuna. Mõistet „varude moodustamise asjaolud” tuleb tõlgendada eelkõige määruse nr 60/2004 eesmärki silmas pidades.

246    Sellega seoses olgu toonitatud, et määrusega nr 60/2004 rakendatud meetmete eesmärk on eelkõige vältida ühenduse turu häireid, mis on kahjulikud ühenduse eelarvele ja tootjatele (vt eespool punkt 163). Järelikult tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel varude moodustamise asjaolude arvessevõtmise tagajärjel ei tohi tekkida turuhäire ohtu.

247    Seega tuleb järeldada, et määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkt c lubab jätta ülemääraste koguste arvutusest välja üksnes sellised varud, mis oleks muude artikli 6 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel tulnud arvata ülemäärase koguse hulka, kuid mis käesoleva kohtuasja asjaolusid silmas pidades ei tekita turuhäirete ohtu. Nii on see näiteks varude puhul, mis on moodustatud tarbimise olulist suurenemist ette nähes või seetõttu, et vahetult enne ühinemist on varud olnud mingil põhjusel ebatavaliselt väikesed.

248    Seevastu ei nähtu määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c sõnastusest, et kõnealused asjaolud peaksid olema mingi liikmesriigi olukorrale ainuomased.

249    Seda väite osa tuleb uurida neid kaalutlusi silmas pidades.

2.     Suhkru oluline tarbimine Eestis

a)     Poolte argumendid

250    Eesti Vabariik märgib, et suhkru tarbimise olukord Eestis erineb teiste liikmesriikide olukorrast. Esiteks on Eesti elanike keskmine sissetulek palju madalam kui vanade liikmesriikide elanikel ning eestlased kulutavad kaks korda suurema protsendi oma sissetulekust toidule, joogile ja tubakale kui vanade liikmesriikide elanikud. Teiseks on Eestis 96% moosidest, 92% kompottidest ja 54% puuviljamahladest isevalmistatud, mistõttu on seal suhkrutarbimine inimese kohta 20% suurem kui vanades liikmesriikides. Kolmandaks ei tooda Eesti suhkrut ning enne ühinemist ei maksustanud ta suhkrut tollimaksuga, mistõttu moodustas suhkruhind Eestis 1/3 ühenduse hinnast. Kõigil mainitud põhjustel, samuti Nõukogude Liidust vabanemise järel Eestis esinenud varustusprobleemide tõttu on Eesti elanikkond suhkruhinna muutuste suhtes väga tundlik. Kuna elanikkond oli enne ühinemist veendunud, et suhkru hind tõuseb pärast Eesti Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, ostis elanikkond suhkrukoguseid keskmiselt 30 kg elaniku kohta ja 72 kg kodumajapidamise kohta, ning suhkruimport suurenes 65 478 tonnilt aastatel 2002/2003 kuni 160 023 tonnini aastatel 2003/2004. Seevastu Maltal ja Küprosel, mis on ainsad teised suhkrut mittetootvad uued liikmesriigid, puudub mooside isevalmistamise traditsioon ja sissetulek elaniku kohta on kõrgem. Seega ei kujutanud suhkru hinnatõus võrreldavat koormust nende kahe uue liikmesriigi elanikkonnale, kes seetõttu ei varunud suhkrukoguseid.

251    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

252    Sisuliselt leiab Eesti Vabariik seda, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et Eesti tarbijatel on ilmselge ja isegi põhiline huvi moodustada suuri kodumajapidamiste varusid, nähes ette suhkruhinna tõusu Eestis pärast ühinemist.

253    Sellega seoses olgu märgitud, et on kahtlemata tõsi, et Eesti tarbijatel oli vahetult enne ühinemist suur huvi moodustada suhkruvarusid, et lükata võimalikult kaua edasi mõju, mis oleks nende eelarvele selle toote hinna eeldataval tõusul ühinemise järel kuni 300%.

254    Kuid sellise asjaolu arvessevõtmine, et jätta niiviisi moodustatud varud mõiste „ülemäärane kogus” kohaldamisalast välja, takistaks saavutada määruses nr 60/2004 seatud eesmärki: vältida ülemääraste koguste varumisest tingitud suhkruturu häireid (vt eespool punkt 163).

255    Järelikult ei saa objektiivseid põhjusi, mis tekitavad huvi kodumajapidamiste varude moodustamise vastu, pidada varude moodustamise asjaoludeks määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

256    Mis puudutab argumenti, et suhkrut kasutatakse Eestis palju rohkem kui teistes liikmesriikides, siis tuleb märkida, et isegi kui see on tõsi, ei tähenda see sugugi, et kodumajapidamiste varude näol moodustatud ülemäärased kogused ei saaks tekitada ühenduse suhkruturu häirete ohtu pärast ühinemist.

257    Pealegi ei nähtu toimikust selgelt, et suhkru olulisusel eestlaste tarbimises ja kultuuris oleks kodumajapidamiste varude moodustamisel olnud sedavõrd põhiline roll, nagu Eesti Vabariik väidab. Eesti Vabariik kinnitab ka ise, et suhkru tarbimine inimese kohta on tema territooriumil kõigest 20% kõrgem ühenduse keskmisest.

258    Komisjoni poolt määruse nr 60/2004 alusel rakendatud meetmed ei takista Eesti Vabariigil lubada oma elanikele suurt suhkrutarbimist, vaid takistavad üksnes ebatavaliselt suurte varude moodustamist, mis praktikas lükkab edasi suhkruturu ühise korralduse täies ulatuses rakendamise tema territooriumil ning see on kahjulik eelkõige tootjatele ja ühenduse eelarvele.

259    Kui Eesti Vabariik pidas oluliseks tagada oma kodanike ajutine varustamine suhkruga, mille hind oleks madalam kui tema territooriumil suhkruturu ühise korralduse rakendamisest tulenev hind, mis on tema otsuse ühineda Euroopa Liiduga otsene tagajärg, oleks ta pidanud Euroopa Liiduga peetavate ühinemisläbirääkimiste käigus taotlema – nagu seda tegi näiteks Malta, mis nähtub ühinemisakti XI lisa 4. peatüki punktist a – võimalust teatava aja jooksul subsideerida teatava suhkrukoguse ostmist oma elanike poolt.

260    Niisiis tuleb järeldada, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud, et komisjon on rikkunud määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c sellega, et komisjon ei võtnud arvesse suhkru rolli ja selle tarbimist tema territooriumil.

3.     Eelmiste ühinemiste ajal kohaldatud kriteeriumide muutmine komisjoni poolt

a)     Poolte argumendid

261    Eesti Vabariik väidab, et eelmiste ühinemiste ajal ei hõlmanud komisjon ülemääraste varude arvutamisel kodumajapidamiste varusid, vaid üksnes üle kolme tonni suuruseid koguseid. Käesoleval juhul kohaldatud meetodis on seega oluline muutus ning meetod sai lõplikult selgeks alles pärast uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemist ehk pärast ülemääraste koguste kindlaksmääramisel aluseks võetud kuupäeva. See ei võimaldanud Eesti Vabariigil takistada kodumajapidamiste varude moodustamist. Pealegi oli komisjon korduva viitamisega eelmistele ühinemistele tekitanud õiguspärase ootuse, et kodumajapidamiste varusid ei arvata ülemäärase koguse hulka. See nähtub asjaolust, et SIP‑is kinnitas komisjon, et varude kogumisel peab takistama vaid ettevõtjaid ja ülemääraste varude kõrvaldamise kohustus lasub vaid neil. Nende viidete kummutamiseks ei saa kasutada ühinemisakti, mille sõnastus on ülemääraste koguste osas peaaegu sõna-sõnalt sama mis eelmiste ühinemiste ajal vastu võetud analoogilistel sätetel.

262    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

263    Käesoleva argumendiga tõstatab Eesti Vabariik sisuliselt kaks erinevat küsimust.

264    Esiteks väidab ta, et asjaolu, et eelmistel ühinemistel arvutati 1986. ja 1995. aasta uute liikmesriikide ülemäärane kogus üksnes üle kolme tonni suuruste koguste põhjal, mis asusid nende territooriumil, on varude moodustamise asjaolu määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

265    Teiseks väidab Eesti Vabariik, et komisjon tekitas temas õiguspärase ootuse, et kodumajapidamiste varusid ei arvata ülemäärase koguse hulka.

266    Esimese küsimuse kohta tuleb märkida, et Eesti Vabariik ei selgita, millise järelduse ta sellest teeb. Nende argumentide kõige tõenäolisem tõlgendus on järeldada, et ta on seisukohal, et asjaolu, et eelmistel ühinemistel arvutati 1986. ja 1995. aasta uute liikmesriikide ülemäärane kogus üksnes üle kolme tonni suuruste koguste põhjal, viitab sellele, et komisjon oleks pidanud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel toimima ülemäärase koguse kindlaksmääramisel samamoodi.

267    Kõigepealt tuleb siiski rõhutada, et ülemääraste koguste arvutamise viisi eelmistel ühinemistel ei saa pidada varude moodustamise asjaoluks määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

268    Pidades silmas käesoleva otsuse punktides 245–248 märgitut, ei tohi varude moodustamise asjaolude arvessevõtmise tagajärjel tekkida suhkruturu ühise korraldusega ette nähtud mehhanismide kahjustamise ohtu. Kui kõik alla kolme tonni suurused suhkrukogused tuleks jätta uue liikmesriigi ülemäärase koguse arvestusest välja, võib selle riigi territooriumil ühinemiskuupäeval olev suhkru üldkogus olla väga suur, mis kahjustaks määruse nr 60/2004 eesmärki: vältida kõnesolevate mehhanismide mis tahes häireid.

269    Niisiis tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et 1985. ja 1994. aasta ühinemisaktides sätestatud ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustusi käsitlevates rakendussätetes piiras komisjon nende kohustuste ulatust üle kolme tonni suuruste kogustega, näitab üksnes seda, et komisjoni arvates ei kujutanud väiksemate koguste põhjal arvutatud ülemäärane kogus endast ohtu ühenduse suhkruturu stabiilsusele, võttes arvesse konkreetset olukorda nende ühinemiste ajal. Selline samm ei saa aga ette kindlaks määrata vastust küsimusele, kas alla kolme tonni suuruste koguste põhjal arvutatud ülemäärase koguse olemasolu tõttu võib ühinemise kontekstis tekkida suhkruturu ühise korralduse mehhanismide kahjustamise oht.

270    Teise küsimuse kohta tuleb märkida, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele saab ühenduse õigusnormide vastu tugineda vaid juhul, kui ühendus on ise eelnevalt loonud õiguspärase ootuse teket soodustava olukorra (vt eespool punktis 118 viidatud Weidacheri kohtuotsus, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). See ühenduse aluspõhimõtete hulka kuuluv põhimõte eeldab, et ühenduse institutsioon on asjaosalistele konkreetseid kinnitusi andes tekitanud nendes põhjendatud lootusi (Esimese Astme Kohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99: Martinez jt vs. parlament, EKL 2001, lk II‑2823, punkt 183).

271    Tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole komisjon eelnevalt loonud olukorda, mis soodustaks Eesti Vabariigis või Eesti ettevõtjates õiguspärase ootuse teket seoses sellega, et Eesti ülemäärase koguse arvutamisel ei võeta arvesse kodumajapidamiste varusid.

272    Kuigi SIP‑i 8. peatüki punkti 1 alapunktis 2 on märgitud, et ülemääraste koguste teemat käsitledes tuleb võtta arvesse kogemusi, mis on saadud 1986. ja 1995. aasta ühinemistel ja Saksamaa taasühendamisel, ei tähenda see, et 2004. aasta ühinemisel võetavad meetmed peaksid olema identsed eelmistel ühinemistel võetud meetmetega.

273    1986. ja 1995. aasta ühinemiste puhul kohaldatud sätted, mida on SIP‑i 8. peatüki punkti 1 alapunktis 2 osundatud teavitamise eesmärgil, on 1985. ja 1994. aasta ühinemisakti sätted, mis näevad ette ülemääraste koguste kõrvaldamise kohustuse ilma vähese tähtsuse reeglita – erinevalt nende rakendussätetest, mis kehtestasid sellise reegli.

274    Seega ei ole Eesti Vabariik esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks komisjoni antud konkreetseid kinnitusi, et Eesti ülemäärase koguse arvutamisel ei võeta arvesse kodumajapidamiste varusid. Ta ei ole esitanud ka tõendeid komisjoni konkreetsete kinnituste kohta, et ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 2 sätestatud kõrvaldamiskohustuse rakendusmeetmed on identsed meetmetega, mis võeti 1985. ja 1994. aasta ühinemisaktide analoogiliste sätete rakendamiseks.

275    Neil asjaoludel ei saanud Eesti Vabariik jätta tähelepanuta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 2 lahtist sõnastust, mille kohaselt peavad uued liikmesriigid tagama kõigi nende territooriumil olevate ülemääraste koguste kõrvaldamise omal kulul.

276    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et eelmistel ühinemistel ei arvestatud ülemääraste koguste arvutamisel kodumajapidamiste varusid, ei saa pidada 2004. aasta ühinemisel varude moodustamise asjaoluks määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

4.     Komisjoni panus Eesti kodumajapidamiste varude moodustamisse

a)     Poolte argumendid

277    Eesti Vabariik väidab, et ühinemisele eelnenud aastal pärines Eesti suhkruimpordist 87% Euroopa Liidust ning seda soodustati ühenduse toetustega, mida Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu pidas õigusvastaseks, ning see on vastuolus hea usu põhimõttega. Komisjon isegi takistas Eesti Vabariigil ühenduse impordi suhtes kaitsemeetmete võtmist, st kaubanduspiirangute kehtestamist kaitsemeetmetena, kuigi see oleks aidanud vältida ülemääraste koguste tekkimist, kuna kõnesolevat importi ei oleks niivõrd lühikese aja jooksul saanud teiste impordiallikatega asendada.

278    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

279    Eesti Vabariigi seisukoht lähtub sisuliselt eeldusest, et kodumajapidamiste varude ja üldisemalt Eesti ülemäärase koguse olemasolu on tingitud muu hulgas asjaolust, et Euroopa Liit subsideeris suhkrueksporti tema territooriumile. Ta leiab, et komisjon peab seda asjaolu määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel arvesse võtma, et jätta tema ülemäärase koguse arvutamisel välja kodumajapidamiste varud.

280    Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

281    Isegi kui eeldada, et on võimalik tõendada põhjuslikku seost Eesti kodumajapidamiste varude tekkimise ja Eesti Vabariiki suundunud subsideeritud ühenduse ekspordi vahel, ei muudaks see seos nende koguste olemasolu vähem ohtlikuks suhkruturu ühise korralduse stabiilsusele. Need kogused võivad tekitada ühenduse suhkruturu häireid põhjustel, mida on mainitud käesoleva otsuse punktides 121–134, ja seda olenemata nende tekkimise põhjustest.

282    Pidades silmas käesoleva otsuse punktides 245–248 toodud kaalutlusi, tuleb asuda seisukohale, et subsideeritud ühenduse eksporti Eesti Vabariiki ei saa võtta arvesse kui varude moodustamise asjaolu määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

283    Pealegi on ka Eesti Vabariigi seisukoha aluseks olev eeldus väär.

284    Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et rahvusvahelisel turul moodustas suhkruhind enne ühinemist vähem kui kolmandiku ühenduse hinnast. Seega isegi kui komisjonil oleksid olnud vahendid võtmaks Eesti Vabariigilt igasugune võimalus hankida suhkrut ühenduse ettevõtjatelt, oleks Eesti importijatel igal juhul olnud ilmne huvi pöörduda ühenduseväliste suhkrutootjate poole, et moodustada varusid eesmärgiga müüa neid suure vaheltkasuga edasi laienenud ühenduses või varustada Eesti elanikke kogustega, mida nad nõudsid kodumajapidamiste varude soetamiseks.

285    Eesti Vabariik leiab, et varustusallikate niisugune muutmine ei oleks olnud võimalik, kuna Eesti ettevõtjatel oleks olnud raske asendada lühikese aja jooksul traditsioonilised ühenduse tarnijad väljaspool ühendust asuvate tarnijatega.

286    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Eesti Vabariik ei too ühtegi põhjust, miks peaks olema ilmne, et niisugusel turul nagu suhkruturg ei oleks kogenud ettevõtja suutnud osta suuri suhkrukoguseid rahvusvaheliselt turult kolme ja poole kuu jooksul, mis jäi määruse nr 60/2004 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise ja uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva vahele, liiatigi kui Eesti ettevõtjad oleksid võinud maksta ühendusevälise suhkru eest kahekordset turuhinda ning säilitada ikkagi suure kasumimarginaali.

287    Veel olgu märgitud, et miski ei viita sellele, et Eesti ettevõtjad ei oleks enne määruse nr 60/2004 avaldamise kuupäeva saanud varuda ülemääraseid koguseid, et müüa need laienenud ühenduses või koduturul. Niisugusel juhul ei oleks ühenduse eksporti Eestisse takistavate meetmete võtmine komisjoni poolt selle määruse alusel olnud ülemäärase koguse kõrvaldamise tagamiseks piisav.

288    Järelikult tuleb kõik Eesti Vabariigi argumendid tagasi lükata.

5.     Uute liikmesriikide majandusarengu ebapiisav arvessevõtmine komisjoni poolt

a)     Poolte argumendid

289    Läti Vabariik leiab, et komisjon ei ole vastavalt määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 teise lõigu punktile c piisavalt arvesse võtnud uute liikmesriikide majandusarengut ega ressursivajaduse suurenemise objektiivset kiirust, mis on seotud elanike ostujõu kasvuga ja turismisektori arenguga. Oluline osa Läti ülemäärasest kogusest tulenes tootmisvõimsuse ja tarbimise suurenemisest, mida komisjoni jäigad valemid arvesse ei võtnud. Lisaks oleks komisjon pidanud määrama iga uue liikmesriigi kohta kindlaks mitte ainult ülemäärase koguse, vaid ka tavapärase ülekandevaru 1. mail 2004, mis oleks olnud täiendav võimalus tagada, et varude moodustamise asjaolusid on asjakohaselt analüüsitud. Niiviisi toimides rikkus komisjon ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

290    Komisjon ei nõustu Läti Vabariigi argumentidega.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

291    Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 115 lõike 2 teisele lõigule sõltub menetlusse astumise avalduse vastuvõetavus muu hulgas tingimuse täitmisest, mis on sätestatud kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c, mille kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Hagiavaldusest peab seetõttu selgelt ilmnema, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja ega kodukorra nõuetele (Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68, ja 10. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑181/06: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 139).

292    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et Läti Vabariigi poolt oma seisukoha põhjenduseks esitatud argumendid on liiga ebamäärased, et neid hinnata. Nende argumentide põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millisel viisil oleks komisjon pidanud uute liikmesriikide majandusarengut arvesse võtma, et seejärel ülemääraste koguste arvutust väidetavalt suurema tarbimise põhjal muuta.

293    Pealegi puudutab põhiosa Läti Vabariigi argumentidest tema enda majandusarengut, nii et isegi kui need oleksid põhjendatud, puuduks neil igasugune seos küsimusega, kas komisjon võttis Eesti Vabariigi ülemäärase koguse arvutamisel piisavalt arvesse tema territooriumil varude moodustamise asjaolusid.

294    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et nii Läti Vabariigi argumendid kui ka kogu käesolev väide tuleb tagasi lükata.

IV –  Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

A –  Poolte argumendid

295    Eesti Vabariik väidab, et komisjon ei ole vaidlustatud määruses selgitanud põhjusi, miks arvati kodumajapidamiste varud ülemäärase koguse hulka, mis on käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades eriti raske rikkumine.

296    Sellega seoses märgib ta esiteks, et kui meede käsitleb üksikjuhtumit, on põhjendamisnõuded rangemad (Euroopa Kohtu 28. oktoobri 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 292/81 ja 293/81: Lion jt, EKL 1982, lk 3887, punkt 18 jj, ning 11. mai 1983. aasta otsus kohtuasjas 311/81: Klöckner-Werke vs. komisjon, EKL 1982, lk 1549, punkt 30 jj). Ta leiab, et vaidlustatud määrus puudutab ainult viit uut liikmesriiki ja käsitleb kordumatut olukorda: nimetatud riikide üleminekut suhkruturu ühisele korraldusele. Kui isikute arv on kindlaks määratud ja puuduvad võimalikud tulevikus kohaldamise juhtumid, on tegemist pigem otsuste kogumi kui määrusega.

297    Teiseks märgib Eesti Vabariik, et otsust tuleb üksikasjalikumalt põhjendada eelkõige siis, kui sellel on tõsised ja olulised tagajärjed. Kuna ülemääraste koguste kõrvaldamata jätmise korral oleks Eesti Vabariigi poolt maksmisele kuuluva trahvi suurus 45,7 miljonit eurot ehk 1,35% Eesti eelarvest, oli komisjonil kõrgendatud põhjendamiskohustus.

298    Kolmandaks rõhutab Eesti Vabariik, et eelmiste ühinemistega võrreldes muutis komisjon ülemääraste koguste arvutamise praktikat ja kehtestas ühise põllumajanduspoliitika kontekstis ebatüüpilise meetodi, kuid ka praktika muutmisel on nõutav üksikasjalik põhjendamine.

299    Neljandaks märgib Eesti Vabariik, et vaidlustatud määrus ei sisalda mingit põhjendust selle kohta, millisel viisil võeti arvesse määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punktis c mainitud erilisi asjaolusid, välja arvatud paljasõnaline viide põhjenduses 3. See ei võimalda kontrollida vaidlustatud määruse seaduslikkust, samas kui artikli 6 lõike 1 punkt c jätab komisjonile ulatusliku kaalutlusõiguse, mistõttu on nõutava põhjendamise standard kõrgem.

300    Sellega seoses märgib Eesti Vabariik, et ülemäärase koguse arvutamisel kodumajapidamiste varude arvessevõtmise põhjendusi ei teatatud talle kunagi, ka mitte suhkruturu korralduskomitee 19. mai 2005. aasta koosolekul, ning ta kutsub komisjoni üles esitama Esimese Astme Kohtule sellel koosolekul esitatud dokumendid.

301    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

302    Olgu märgitud, et vaidlustatud määrus ei ole normatiivakt, kus nähti ette kodumajapidamiste varude arvamine ülemäärase koguse hulka.

303    Seda ette näinud normatiivakt on üksnes määrus nr 60/2004. See määrus kehtestas ülemääraste koguste arvutamise süsteemi, mis on väga erinev 1986. ja 1995. aasta ühinemisteks määrustega nr 579/86 ja nr 3300/94 kehtestatud süsteemidest, mille puhul pidid siseriiklikud ametiasutused korraldama oma territooriumil olevate üle kolme tonni suuruste koguste loenduse ja seejärel võrdlema neid komisjoni määratud normaalsele ülekandevarule vastava kogusega ning kõrvaldama kõik ülemäärased kogused (vt eespool punktid 195 ja 196).

304    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 60/2004 põhjenduses 7 on selgelt öeldud, et komisjon määrab ülemäärased varud kindlaks kaubanduse arengu ning tootmis- ja tarbimissuundumuste alusel uutes liikmesriikides ajavahemikul 1. maist 2000 kuni 30. aprillini 2004. Määruse põhjenduses 9 on öeldud, et ülemääraste varude kindlakstegemiseks ja kindlakstehtud ülemääraste varude kõrvaldamiseks peaksid uued liikmesriigid esitama komisjonile viimase statistika kõnealuste toodete kaubanduse, tootmise ja tarbimise kohta (vt eespool punkt 197).

305    Määruse nr 60/2004 artikkel 6 sätestab, et ülemäärase koguse kindlakstegemisel võetakse eelkõige arvesse ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut järgmistes valdkondades: suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused; suhkru ja isoglükoosi tootmine, tarbimine ja varud; varude moodustamise asjaolud.

306    Seega on ilmne, et nagu eespool juba selgitatud, fikseerib määrus nr 60/2004 ülemääraste koguste kindlaksmääramise meetodi, mis keskendub makromajanduslike suundumuste jälgimisele, mitte teatavas liikmesriigis tegelikult varutud koguste jälgimisele. Määruses on ka paindlikkust võimaldav klausel, mis lubab hindamise tulemust muuta lähtuvalt erilistest asjaoludest, mis õigustavad teatud suhkrukoguste arvestamata jätmist, kuna selliste koguste olemasolu ei kujuta endast suhkruturu ühise korralduse mehhanismide kahjustamise ohtu – nagu nähtub käesoleva otsuse punktides 245–248 määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punktile c antud tõlgendusest. Fischer Boeli teatise I lisas märgib komisjon ise, et selle lisa eesmärk on fikseerida metoodika uute liikmesriikide ülemääraste koguste kindlaksmääramiseks makomajanduslikul tasandil, nagu nõuab määruse nr 60/2004 artikkel 6, mis ei sisalda mingit sätet, millega välistataks vähetähtsate koguste arvessevõtmine ülemääraste koguste arvutamisel.

307    Vaidlustatud määruse põhjendus 3 mainib makromajanduslikke näitajaid, mida komisjon on ülemääraste koguste arvutamisel praktikas arvesse võtnud. Põhjenduses on selgitatud, et üldiselt peab komisjon ülemääraste suhkrukoguste tekkimise põhjuseks tootmise arengut, millele on lisatud import ja maha arvatud eksport ajavahemikul 1. maist 2003 kuni 30. aprillini 2004, võrrelduna kolme eelnenud aasta samade ajavahemike keskmiste kogustega.

308    Samuti on ilmne, et ülemääraste koguste kindlaksmääramise meetod eeldab tingimata kodumajapidamiste varude arvessevõtmist samadel alustel kui ettevõtjate moodustatud varude puhul. Eesti Vabariigi kui suhkrut mittetootva riigi puhul peab turustusaasta 2003/2004 suhtes arvutatud ülemäärane kogus paratamatult tulenema selle turustusaasta impordi ja eelneva kolme turustusaasta keskmise impordi vahest, millest tuleb lahutada selle turustusaasta ekspordi ja eelneva kolme turustusaasta ekspordi vahe. Niisugune meetod, mis põhimõtteliselt võtab arvesse vaid importi ja eksporti, ei võimalda kodumajapidamiste varude väljaarvamist sellekohaselt arvutatud kogusest, välja arvatud juhul, kui lugeda kodumajapidamiste varude olemasolu varude moodustamise asjaoluks määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c mõttes.

309    Fakt, et seda meetodit tõepoolest kohaldati, nähtub mitte üksnes vaidlustatud määruse põhjendustest, vaid vägagi selgelt ka dokumentidest, mis esitati Eesti Vabariigile suhkru korralduskomitees korduvalt, viimati 19. mai 2005. aasta ekspertide koosolekul; need dokumendid esitati enne määruse vastuvõtmist ja olid Eesti Vabariigile teada.

310    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et ühelt poolt on vaidlustatud määrus piisavalt põhjendatud selles osas, millistel põhjustel ei välistatud Eesti ülemäärase koguse arvutamisel kodumajapidamiste varusid, ning teiselt poolt ei pidanud vaidlustatud määrus sisaldama põhjendusi selle kohta, miks komisjon kaldus kõrvale eelmistel ühinemistel kohaldatud praktikast, kuna sellest kõrvalekaldumine tuleneb loogiliselt ja paratamatult määrusest nr 60/2004, mille õiguspärasust ei ole Eesti Vabariik käesoleva hagi raames vaidlustanud.

V –  Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

311    Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määruse vastuvõtmisega rikkus komisjon hea halduse põhimõtet, sest kuivõrd see määrus on kogum asjassepuutuvate uute liikmesriikide suhtes tehtud viiest otsusest, oleks komisjon pidanud oma otsuse hoolsalt ja erapooletult ette valmistama. Komisjon ei arvestanud Eesti erilisi asjaolusid, kuigi teda nendest teavitati. Fischer Boel rajas oma otsuse käsitletava asjaga täiesti mitteseotud kaalutlustele, mis võrdub võimu kuritarvitamisega. Esiteks üritas ta vältida ohtu, et teised uued liikmesriigid võiksid vaidlustada muid tooteid puudutavad arvutamisalused või tugineksid samuti erilistele asjaoludele, ning teiseks vältida pretsedendi loomist tulevaste laienemiste jaoks.

312    Komisjon oleks pidanud hindama ka omaenda käitumise mõju tekkinud olukorrale, eriti kuna ta oli mitmel juhul kinnitanud, et kasutab sama arvutusmeetodit nagu eelmistel ühinemistel.

313    Hea halduse põhimõtte kohaselt peab kolleegium enne igasugust otsuse tegemist olema teadlik kõikidest olulistest faktidest. Kolleegium aga otsustas kodumajapidamiste varude arvamise Eesti ülemäärase varu hulka, kuigi Fischer Boeli teatise lõplik versioon ei sisaldanud Eesti Vabariigi esitatud argumente, eelkõige teavet sellise otsuse tõsiste tagajärgede kohta tema eelarvele, ega Fischer Boeli sellekohaseid kaalutlusi ega ka tegelike koguste arve või võrdlust Malta Vabariigiga ja Küprose Vabariigiga.

314    Komisjon leiab, et käesolev väide tuleks tagasi lükata.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

315    Tuleb märkida, et kuigi käesoleva väite puhul tugineb Eesti Vabariik hea halduse põhimõttele, kordab ta ühelt poolt sisuliselt neid põhjusi, miks ta leiab, et komisjon on rikkunud määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c, kui ta jättis vaidlustatud määrust vastu võttes arvestamata Eesti Vabariigi olukorraga seotud erilised asjaolud. Neid argumente hinnati ja need lükati tagasi teise väite teise osa raames. Teiselt poolt kordab Eesti Vabariik põhjusi, miks ta leiab, et antud juhul on rikutud kollegiaalsuse põhimõtet. Neid argumente hinnati ja need lükati tagasi esimese väite raames.

316    Järelikult tuleb käesolev väide tervikuna tagasi lükata.

VI –  Viies väide, et rikutud on hea usu põhimõtet

A –  Poolte argumendid

317    Eesti Vabariik väidab, et hea usu põhimõte keelab rahvusvahelise lepingu allakirjutajatel võtta meetmeid, mis nurjavad sõlmitud lepingu eseme ja eesmärgi. Pärast ühinemisakti allakirjutamist oli seega komisjon kohustatud hoiduma meetmetest, mis soodustaksid mis tahes turuhäiret või spekulatsiooni. Komisjon aga jättis võtmata tõhusad meetmed suurenenud ühenduse ekspordi vastu ning takistas Eesti Vabariigil seda teha. Rikkumine oli seda raskem, et komisjon oli teatanud, et ta võtab arvesse mõjusid laovarudele, mis on põhjustatud kandidaatriikide ja Euroopa Liidu vahelise kaubanduse liberaliseerimisest, ning kohaldab samu põhimõtteid nagu eelmistel ühinemistel.

318    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

319    Käesoleva väite raames esitab Eesti Vabariik sisuliselt samasugused argumendid, nagu ta esitas teise ja neljanda väite raames. Järelikult tuleb need argumendid samadel põhjustel tagasi lükata.

VII –  Kuues väide, et rikutud on mittediskrimineerimise põhimõtet

320    Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määrus rikub mittediskrimineerimise põhimõtet kolmes aspektis, mida tuleb hinnata eraldi.

A –  Diskrimineerimine Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigiga võrreldes

1.     Poolte argumendid

321    Eesti Vabariik väidab, et teda on diskrimineeritud Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigiga võrreldes, kuna neid kahte uut liikmesriiki ja Eesti Vabariiki koheldi samamoodi, arvestamata seda, et poole Eesti ülemäärasest kogusest moodustavad kodumajapidamiste varud, samas kui Malta ja Küprose ülemäärane kogus on üksnes ettevõtjate valduses. See diskrimineerimine nähtub ka lisast 18 ning on seda raskem, et Malta Vabariigi puhul võeti tegelikult arvesse erilisi asjaolusid, nagu nähtub Malta ülemäärase koguse arvutuse muutmisest: määruse eelnõus 13 210 tonni ja vaidlustatud määruses 2452 tonni.

322    Komisjon ei nõustu Eesti Vabariigi argumentidega.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

323    Sisuliselt tugineb Eesti Vabariigi seisukoht väitele, et Eesti Vabariigi ülemäärane kogus arvutati samal viisil kui Küprose ja Malta ülemäärane kogus, samas kui tema olukorraga seonduvate eriliste asjaolude tõttu oleks komisjon pidanud teda kohtlema teistmoodi. Põhjused, miks Eesti Vabariik leiab, et teda oleks tulnud niiviisi kohelda, tema seisukohta siiski ei toeta.

324    Need põhjused on sisuliselt samad, mis toodi esile teise väite teise osa raames seoses väitega, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma suhkrutarbimise erilist rolli Eesti Vabariigis. Kuna aga leiti, nagu on toonitatud käesoleva otsuse punktides 252–260, et need põhjused ei anna alust selleks, et komisjon jätaks Eesti Vabariigi ülemäärase koguse arvutamisel tema kodumajapidamiste varud arvestamata, siis ei saa asuda seisukohale, et komisjon oleks Eesti Vabariiki diskrimineerinud, kui ta ei võtnud neid põhjusi arvesse.

325    Kuivõrd Eesti Vabariigi argumenti võib mõista nii, et komisjon vähendas Malta ülemäärast kogust, võttes arvesse Malta Vabariigi olukorraga seonduvat erilist asjaolu, samas kui ta Eesti Vabariigi puhul seda ei teinud, siis tuleb selle kohta märkida, et niisuguse eritingimuse olemasolu, mida vaidlustatud määruses ei ole mainitud, ei saa mõjutada Eesti ülemäärase koguse arvutamise õiguspärasust ega tõendada Eesti Vabariigi diskrimineerimist.

326    Eesti Vabariik ei maini, kas vähendamist, millele Malta Vabariigil oli õigus, oleks tulnud ka tema suhtes kohaldada põhjusel, et tema olukord ja Malta Vabariigi olukord, mis võimaldas viimasel vähenduse saada, on seotud samasuguse erilise asjaoluga.

327    Kui Eesti Vabariigi argumenti tuleb mõista nii, et Malta Vabariigi ülemäärast kogust on vähendatud ekslikult, siis tuleks rõhutada, et isegi kui see on tõendatud, ei sea komisjonipoolne eksimus kahtluse alla vaidlustatud määruse kehtivust Eesti Vabariigi suhtes. See liikmesriik ei saa nõuda, et tema ülemäärase koguse arvutamisel kohaldataks muud meetodit kui tema suhtes kohaldatav meetod, ning igal juhul mõjutaks tehtud eksimus vaidlustatud määruse kehtivust vaid Malta Vabariigi osas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑340/98: Itaalia vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑2663, punktid 90 ja 91).

328    Seega tuleb järeldada, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud, et vaidlustatud määrust vastu võttes oleks komisjon teda Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigiga võrreldes diskrimineerinud.

B –  Diskrimineerimine teatavate varem ühendusega ühinenud liikmesriikidega võrreldes

1.     Poolte argumendid

329    Eesti Vabariik väidab, et teda on diskrimineeritud võrreldes liikmesriikidega, kes on varem ühinenud ühendusega ja Euroopa Liiduga, sest samasuguses faktilises ja õiguslikus olukorras ei võetud nende ülemääraste koguste kindlaksmääramisel arvesse kodumajapidamiste varusid; komisjon ei nõustu sellega.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

330    Olgu märgitud, et üleminekumeetmed, mis võetakse põllumajandusvaldkonnas iga laienemise ajal, peavad olema võetud vastavalt konkreetsetele põllumajandusturgudel häireid tekitada võivatele riskidele, mida see laienemine võib endaga kaasa tuua. Seetõttu ei pea institutsioonid kohaldama kahe järjestikuse laienemise puhul ühesuguseid üleminekumeetmeid.

331    Nagu komisjon oma märkustes väitis, ilma et Eesti Vabariik oleks sellele vastu vaielnud, võis komisjon 1995. aasta ja 2004. aasta laienemiste vahel esinevate erinevuste seas võtta eelkõige arvesse asjaolu, et eesmärki vältida ülemääraste varude kogunemisest tekkivaid häireid ühenduse suhkruturul oli aastal 2004 uute liikmesriikide turgude suuruse ja nende väga suurte tootmisvõimsuste tõttu palju raskem saavutada, samuti asjaolu, et teatud uued liikmesriigid, nagu Eesti Vabariik, ei kohaldanud suhkrule imporditollimaksu ning seda toodet võis rahvusvaheliselt turult lihtsalt osta. Lisaks olid erinevused ühenduses kehtivate hindade ja uutes liikmesriikides kehtivate hindade vahel samuti palju suuremad. Nende mõlema teguri olemasolu muutis suhkruturu destabiliseerimise riski oluliselt suuremaks ja õigustas järelikult rangemate üleminekumeetmete võtmist.

332    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud, et komisjon oleks teda diskrimineerinud võrreldes liikmesriikidega, kes on ühinenud ühendusega ja Euroopa Liiduga eelmistel ühinemistel.

C –  Diskrimineerimine vanade liikmesriikidega võrreldes

1.     Poolte argumendid

333    Eesti Vabariik leiab, et teda on diskrimineeritud võrreldes kõigi vanade liikmesriikidega. Vaidlustatud määruse kohaselt on ta kohustatud nõudma oma ettevõtjatelt lisaks nende endi ülemäärasele kogusele täiendava koguse suhkru kõrvaldamist, et täita oma kõrvaldamiskohustust, kuna kodumajapidamiste varude kõrvaldamine on võimatu. Seega on tema ettevõtjad pandud ebasoodsamasse olukorda kui vanade liikmesriikide ettevõtjad. Kui määrust nr 60/2004 tuleb tõlgendada nii, et see on Eesti Vabariik, kes peab kandma kodumajapidamiste varude eksisteerimise tagajärjed, tasudes määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud trahvi, diskrimineeriks see teda võrreldes vanade liikmesriikidega, kes ei ole varem pidanud sellist koormat taluma.

334    Komisjon väidab esimese võimalusena, et Eesti Vabariigi argumendid on suunatud määruse nr 60/2004, mitte vaidlustatud määruse vastu ja on seetõttu vastuvõetamatud, ning teise võimalusena ei nõustu nende argumentidega.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

335    Ilma et oleks vaja otsustada Eesti Vabariigi argumentide vastuvõetavuse üle, olgu toonitatud, et Eesti ettevõtjad ei ole määruse nr 60/2004 alusel kohustatud kõrvaldama nende endi ülemäärasest kogusest suuremat suhkrukogust. Üksnes Eesti Vabariigi ülesanne on tagada komisjoni poolt määratud ülemäärasele kogusele vastava suhkrukoguse kõrvaldamine (vt eespool punkt 171).

336    Mis puudutab Eesti Vabariigi väidetavat diskrimineerimist võrreldes vanade liikmesriikidega tulenevalt sellest, et oma ülemäärasele kogusele vastava suhkrukoguse kõrvaldamata jätmisel peab ta maksma määruse nr 60/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud trahvi, siis olgu märgitud, et põllumajanduse olukord erines uutes liikmesriikides vanade liikmesriikide omast kardinaalselt (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑273/04: Poola vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑8925, punkt 87). Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ülemääraste koguste osas ei saa vanade liikmesriikide olukorda ja Eesti Vabariigi olukorda enne ühinemist pidada võrreldavaks.

337    Vanades liikmesriikides asuvate ettevõtjate suhtes ja Eestis asuvate ettevõtjate suhtes kehtisid enne laienemist erinevad normid, kvoodid ja tootmise toetamise mehhanismid. Lisaks sellele said ühenduse institutsioonid hoida suhkruturu ühise korralduse meetmetega ära ülemääraste varude tekkimise vanade liikmesriikide territooriumil, kuid nad ei saanud takistada ülemääraste varude tekkimist uute liikmesriikide territooriumil enne nende ühinemist Euroopa Liiduga. Sel põhjusel näevad ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktid 1–4 uutele liikmesriikidele ette kohustuse likvideerida omal kulul oma ülemäärased varud, kuid ei näe vastavat kohustust ette vanadele liikmesriikidele, millega Eesti Vabariik ühinemisaktile alla kirjutades nõustus.

338    Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud, et teda on vanade liikmesriikidega võrreldes diskrimineeritud.

339    Niisiis tuleb käesolev väide tervikuna tagasi lükata.

VIII –  Seitsmes väide, et rikutud on omandiõigust

A –  Poolte argumendid

340    Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määrus rikub omandiõigust, mida on ühise põllumajandusturu raames tunnustatud ja kaitstud, kusjuures omandiõigust võib piirata tingimusel, et need piirangud vastavad ühenduse poolt taotletava üldise huvi eesmärkidele ja ei kujuta endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks selle õiguse olemust. Kohustada Eesti kodanikke kõrvaldama tarbimiseks ostetud suhkrut oleks selline sekkumine, kuna see suhkur ei tekita spekulatsiooniohtu ega turuhäirete ohtu. Pealegi oleks see sundvõõrandamine, ilma et kodumajapidamised pelgalt tarbijana saaksid otsest kasu suhkruturu ühisest korraldusest. Kui ettevõtjaid sunnitaks kõrvaldama nende endi ülemääraseid varusid ületavat kogust, oleks see samuti omandiõiguse rikkumine.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

341    Eesti Vabariigi väide tuleb kohe tagasi lükata.

342    Ükski määruse nr 60/2004 säte ei kohusta Eesti kodumajapidamisi kõrvaldama mis tahes suhkrukogust ega Eesti ettevõtjaid kõrvaldama täiendavat kogust võrreldes nende individuaalse ülemäärase kogusega. Üksnes Eesti Vabariik on kohustatud tagama komisjoni poolt määratud ülemäärasele kogusele vastava suhkrukoguse kõrvaldamise või maksma mainitud määruse artikli 7 lõikes 2 ette nähtud trahvi, kui ta ei täida oma kohustust.

343    Eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud omandiõiguse rikkumist vaidlustatud määruse vastuvõtmise tõttu.

IX –  Kaheksas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

344    Eesti Vabariik väidab, et vaidlustatud määrus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna kodumajapidamiste varude kõrvaldamine ei ole vajalik spekulatsiooni ja turuhäirete vältimiseks, mis on määruse nr 60/2004 eesmärgid. Esiteks tekitab selliste varude olemasolu häirete ohu vaid juhul, kui neid saab edasi müüa, mis ei ole võimalik kodumajapidamistel – mida tõendab asjaolu, et pärast ühinemist tõusis suhkruhind Eestis kolm korda ning on alates sellest ajast olnud stabiilne. Teiseks ei põhjusta sellised varud spekulatsiooni, mida tõendab asjaolu, et eelmistel ühinemistel ei võetud neid kunagi arvesse. Kolmandaks, nende varude arvamine Eesti Vabariigile määratud ülemäärase koguse hulka kahekordistab trahvisummat, mis tal tuleb määrusega nr 60/2004 ette nähtud kohustuste täitmata jätmise korral maksta.

345    Läti Vabariik lisab, et komisjoni arvutusvigu arvesse võttes on vaidlustatud määrusega võimatu saavutada määruse nr 60/2004 eesmärki, mis ei ole koormata uute liikmesriikide eelarvet, vaid selliste ettevõtjate oma, kes imporditollimaksude erinevust ära kasutades on ladustanud suhkrut spekulatsiooni eesmärgil.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

346    Käesoleva otsuse punktides 121–129 ja 162–167 toodud kaalutlustel tuleb Eesti Vabariigi argumendid tagasi lükata.

347    Läti Vabariigi argumentide kohta tuleb märkida, et nende alusel ei saa kindlaks teha väidetavaid komisjoni arvutusvigu, mis ei võimaldanud saavutada vaidlustatud määrusega ja määrusega nr 60/2004 taotletud eesmärki. Lisaks olgu toonitatud, et vastupidi sellele, mida väidab Läti Vabariik, ei ole nende määruste eesmärk koormata selliste ettevõtjate eelarvet, kes imporditollimaksude erinevust ära kasutades on ladustanud suhkrut spekulatsiooni eesmärgil, ega ka uute liikmesriikide eelarvet, vaid nende määruste eesmärk on ära hoida mainitud riikide ühinemise järel nende territooriumil ülemääraste koguste olemasolust tingitud võimalikke suhkruturu ühise korralduse häireid, tagades ülemääraste koguste kõrvaldamise üksnes nende riikide kulul.

348    Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

X –  Läti Vabariigi esitatud esimene lisaväide, et rikutud on kaitseõigusi

A –  Poolte argumendid.

349    Läti Vabariik väidab, et tal ei olnud võimalust esitada mõistliku aja jooksul oma seisukohta vaidlustatud määruse osas ega vastuväiteid arvutusmetoodika kohta, mille põhjal arvutati ülemäärased varud, millega komisjon ei nõustu.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

350    Sisuliselt väidab Läti Vabariik, et tema enda kaitseõigusi on rikutud. Järelikult on tema argumendid ainetud, sest isegi kui need oleksid vastuvõetavad ja põhjendatud, ei oleks neil mingit mõju vaidlustatud määruse õiguspärasusele Eesti Vabariigi osas.

351    Niisiis tuleb käesolev väide tagasi lükata.

XI –  Läti Vabariigi esitatud teine lisaväide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

352    Läti Vabariik väidab, et komisjon on rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, sest ta oleks pidanud iga uue liikmesriigi puhul kindlaks määrama mitte üksnes ülemäärase koguse, vaid ka normaalse ülekandevaru 1. mail 2004, millega komisjon ei nõustu.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

353    Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõiguga, mida kohaldatakse sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel Esimese Astme Kohtu menetlusele, ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõikega 4 antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult nii argumente kui ka väiteid, kuid seda osas, milles need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑171/02: Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2123, punkt 152).

354    Käesolev Läti Vabariigi esitatud lisaväide ei ole kuidagi seotud kaalutlustega, mida Eesti Vabariik on käesolevas asjas oma väidete põhjenduseks esitanud, ning tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Kui Eesti Vabariik esitas teise väite teise osa raames argumendi, mida osaliselt võib tõlgendada viitavana õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, siis tegi ta seda seoses asjaoluga, et eelmistel ühinemistel ei võetud ülemääraste koguste arvutamisel arvesse alla kolme tonni suuruseid koguseid, mitte seoses väidetava õiguspärase ootusega selle suhtes, et arvutada tuleb normaalne ülekandevaru, mitte ülemäärane kogus.

355    Täiendavalt olgu märgitud, et kuigi ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkt 2 sätestab, et kõik ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses olevad toodete varud, mis ületavad koguse, mida võib pidada normaalseks ülekandevaruks, tuleb likvideerida nende riikide kulul, ei kohusta see säte komisjoni arvutama ülemäärast kogust kahes etapis, st kõigepealt arvutama normaalset ülekandevaru ja seejärel seda ületavat kogust, mis tuleb likvideerida.

356    Sellega seoses olgu märgitud, et kuna komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta teostab volitusi, mis nõukogu või ühinemisakti autorid on talle ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas andnud nende poolt kehtestatud eeskirjade rakendamiseks, siis saab sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge ebasobivus võrreldes pädeva institutsiooni püstitatud eesmärgiga (vt eespool punktis 118 viidatud Weidacheri kohtuotsus, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult tuleb asuda seisukohale, et selle ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel on komisjonil õigus kohaldada lihtsustatud arvutusmeetodit, millest võib vahetult tuleneda kõrvaldamisele kuuluv ülemäärane kogus. Läti Vabariigi ülesanne oli tõendada, et komisjoni valitud meetod on ilmselgelt ebasobiv. Kuid argumendid, mis Läti Vabariik sellega seoses esitab, ei ole sellised, et need seaksid kahtluse alla komisjoni valitud meetodi põhjendatuse. Läti Vabariik piirdub kinnitamisega, ilma et ta seda kuidagi põhjendaks, et kui komisjon oleks kohaldanud sobivat meetodit, oleks ta saanud paremini tagada, et varude moodustamise asjaolusid on asjakohaselt analüüsitud, ning et komisjon on seda tehes rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, viitamata seejuures ühelegi komisjoni konkreetsele kinnitusele Läti Vabariigi poolt sobivaks peetud meetodi kasutamise kohta.

357    Järelikult tuleb Läti Vabariigi esitatud lisaväide tagasi lükata ka selle sisu osas.

358    Eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

359    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Eesti Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Eesti Vabariigilt.

360    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab Läti Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Eesti Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Läti Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Tiili Dehousse Wiszniewska-Białecka

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 2009 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

I –  Suhkruturu ühine korraldus

II –  Ühinemisleping ja ühinemisakt

Vaidluse taust

I –  Määrus (EÜ) nr 60/2004

II –  Määrus (EÜ) nr 651/2005

III –  Vaidlustatud määrus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Eesti Vabariigi ja komisjoni esmased taotlused

A –  Eesti Vabariigi esmane taotlus

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Komisjoni esmane taotlus

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

II –  Esimene väide, et rikutud on kollegiaalsuse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

III –  Teine väide, et rikutud on määrust nr 60/2004

A –  Määruse nr 60/2004 siduvus võrreldes vaidlustatud määrusega

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Väite esimene osa

1.  Sõna „varu” tähendus

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Määruse nr 60/2004 süstemaatiline tõlgendamine

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Eelmistel ühinemistel kasutatud mõiste „varu”

a)  Sissejuhatavad märkused

b)  Poolte argumendid

c)  Esimese Astme Kohtu hinnang

4.  EÜ artikli 32 tõlgendamine

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

5.  Mõistele „ülemääraste varude valdajad” Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendus

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Väite teine osa

1.  Sissejuhatavad märkused määruse nr 60/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c ulatuse kohta

2.  Suhkru oluline tarbimine Eestis

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Eelmiste ühinemiste ajal kohaldatud kriteeriumide muutmine komisjoni poolt

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

4.  Komisjoni panus Eesti kodumajapidamiste varude moodustamisse

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

5.  Uute liikmesriikide majandusarengu ebapiisav arvessevõtmine komisjoni poolt

a)  Poolte argumendid

b)  Esimese Astme Kohtu hinnang

IV –  Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

V –  Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

VI –  Viies väide, et rikutud on hea usu põhimõtet

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

VII –  Kuues väide, et rikutud on mittediskrimineerimise põhimõtet

A –  Diskrimineerimine Malta Vabariigi ja Küprose Vabariigiga võrreldes

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Diskrimineerimine teatavate varem ühendusega ühinenud liikmesriikidega võrreldes

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Diskrimineerimine vanade liikmesriikidega võrreldes

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

VIII –  Seitsmes väide, et rikutud on omandiõigust

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

IX –  Kaheksas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

X –  Läti Vabariigi esitatud esimene lisaväide, et rikutud on kaitseõigusi

A –  Poolte argumendid.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

XI –  Läti Vabariigi esitatud teine lisaväide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: eesti.