EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)

23. november 2023(*)

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Meetmed, mida Austria Vabariik andis Klagenfurti lennujaamale, Ryanairile ja teistele seda lennujaama kasutavatele lennuettevõtjatele – Otsus, millega abimeetmed tunnistatakse siseturuga osaliselt kokkusobimatuks – Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõige 3 – Tõendid, mis on Üldkohtule esitatud pärast kirjaliku menetluse lõpetamist – Vastuvõetavus – Määrus (EL) 2015/1589 – Artikli 17 lõiked 1 ja 2 – Euroopa Komisjoni pädevus abi tagasinõudmisel – Aegumistähtaeg – Aegumistähtaega katkestavate meetmete täpsusaste – Põhjendamiskohustus – Tõendite moonutamine – Tagasinõutava abi summa kindlaksmääramiseks asjakohased andmed

Kohtuasjas C‑758/21 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 9. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus,

Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa),

Airport Marketing Services Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa),

esindajad: solicitor B. Byrne, abogado S. Rating ja avocat E. Vahida,

apellandid,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Blanck, A. Bouchagiar ja J. Ringborg, hiljem A. Bouchagiar ja J. Ringborg,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kümnes koda),

koosseisus: kohtunik M. Ilešič koja presidendi ülesannetes, kohtunikud I. Jarukaitis (ettekandja) ja D. Gratsias,

kohtujurist: L. Medina,

kohtusekretär: ametnik A. Lamote,

arvestades kirjalikku menetlust ja 18. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 30. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Ryanair DAC ja Airport Marketing Services Ltd (edaspidi „AMS“) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. septembri 2021. aasta otsuse Ryanair jt vs. komisjon (T‑448/18, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:626), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nad palusid tühistada Euroopa Komisjoni 11. novembri 2016. aasta otsuse (EL) 2018/628 Austria rakendatud riigiabi SA.24221 (2011/C) (ex 2011/NN) kohta Klagenfurti lennujaamale, Ryanairile ja teistele lennujaama kasutavatele lennuettevõtetele (ELT 2018, L 107, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus“) artiklid 5 ja 6 ning selle otsuse artiklid 9–11 neid puudutavas osas.

 Liidu õigus

 Määrus (EL) 2015/1589

2        Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), põhjenduses 26 on märgitud:

„Õiguskindluse tagamiseks on vaja ebaseadusliku abi suhtes ette näha kümneaastane aegumistähtaeg, pärast selle möödumist ei tohi tagastamist nõuda.“

3        Määruse artikli 2 „Uuest abist teatamine“ lõikes 2 on sätestatud:

„Teatises annab kõnealune liikmesriik kogu vajaliku teabe, et [Euroopa K]omisjon saaks teha otsuse […]“.

4        Määruse artikli 5 „Teavitavale liikmesriigile esitatav teabetaotlus“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.      Kui komisjon leiab, et kõnealuse liikmesriigi vastavalt artiklile 2 esitatud teave teatatud meetme kohta ei ole täielik, palub ta esitada kogu vajaliku lisateabe. […]

2.      Kui kõnealune liikmesriik ei esita taotletud teavet komisjoni määratud aja jooksul või esitab selle puudulikuna, saadab komisjon meeldetuletuse, andes teabe esitamiseks vajaliku täiendava tähtaja.“

5        Määruse III peatükis, mis käsitleb ebaseadusliku abiga seotud menetlust, sisalduva artikli 12 pealkiri on „Kontrollimine, taotlus teabe saamiseks ja teabe esitamise korraldus“. Selles on sätestatud:

„1.      […] [komisjon] võib […] omal algatusel kontrollida mis tahes allikast väidetava ebaseadusliku abi kohta saadud teavet.

[…]

2.      Vajaduse korral taotleb komisjon asjaomaselt liikmesriigilt teavet. Artikli 2 lõiget 2 ja artikli 5 lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse mutatis mutandis.

[…]

3.      Kui liikmesriik artikli 5 lõike 2 kohasele meeldetuletusele vaatamata ei esita taotletud teavet komisjoni määratud tähtaja jooksul või kui ta ei esita seda täielikuna, nõuab komisjon teabe esitamist otsusega […]. Otsuses määratakse kindlaks, millist teavet nõutakse, ja nähakse ette ajavahemik, mille jooksul see tuleb esitada.“

6        Määruse 2015/1589 artikli 17 „Abi tagastamise aegumistähtaeg“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul.

2.      Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames. Igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise. Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. […]“.

 Üldkohtu kodukord

7        Üldkohtu 4. märtsi 2015. aasta kodukorra (ELT 2015, L 105, lk 1) artiklis 76 „Hagiavalduse sisu“ on ette nähtud:

„[Euroopa Liidu Kohtu p]õhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavalduses tuleb märkida:

[…]

f)      tõendid või tõendite kogumise taotlused, juhul kui neid esitatakse.“

8        Kodukorra artiklis 85 „Tõendite esitamine ja tõendite kogumise taotlemine“ on sätestatud:

„1.      Tõendid esitatakse ja tõendite kogumist taotletakse menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus.

2.      Kohtuasja pooled võivad repliigis ja vasturepliigis esitada oma argumentide toetamiseks täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

3.      Erandkorras võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

4.      Ilma et see piiraks Üldkohtu hilisemat otsust lõigete 2 ja 3 kohaselt esitatud tõendite või nende kogumise taotluse vastuvõetavuse kohta, annab president teistele pooltele võimaluse nende tõendite osas seisukoha võtmiseks.“

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

9        Vaidluse tausta ja vaidlusaluse otsuse võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–39 põhjal kokku võtta järgmiselt.

10      Ryanair on lennuettevõtja. AMS on tema tütarettevõtja, kelle tegevusest suurem osa seisneb reklaamipinna müümises Ryanairi veebisaidil. Klagenfurti (Austria) lennujaam asub Kärnteni liidumaa pealinna Klagenfurti äärelinnas. Lennujaama omanik ja käitaja on Kärntner Flughafen Betriebsgesellschaft mbH (edaspidi „KFBG“). Viimati nimetatud äriühingu otsesed ja kaudsed osanikud erinesid menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune otsus, kuid tegemist oli alati avalik-õiguslike asutuste või üksustega. KFBG-l on 100% osalusega tütarettevõtja Destinations Management GmbH (edaspidi „DMG“), kes osutab lennujaamale erinevaid teenuseid, sh tegutseb konsultandina, et meelitada lennujaama lennuettevõtjaid.

11      22. jaanuaril 2002 sõlmiti neli käesolevas asjas asjasse puutuvat lepingut. Esiteks sõlmisid KFBG ja Ryanair lennujaamateenuste lepingu (edaspidi „2002. aasta lennujaamateenuste leping“), mis jõustus 27. juunil 2002 viieks aastaks ja nägi teatavatel tingimustel ette võimaluse seda automaatselt viie aasta võrra pikendada. Kõnealuse lepingu kohaselt kohustus Ryanair pakkuma vähemalt kord päevas lennuteenust Klagenfurti lennujaama ja London Stanstedi (Ühendkuningriik) lennujaama vahel ning maksma KFBG‑le iga edasi-tagasi lennu kohta kindla tasu. Lisaks sellele oli Ryanair kohustatud iga lennupileti pealt kinni pidama kindla summa iga lahkuva reisija kohta lennujaamatasu ja julgestustasuna ning tasuma need lennujaamale. Leping nägi ette ka teenused, mida lennujaam pidi Ryanairile osutama, ning muud KFBG-le tehtavad maksed ja viimase kohustused.

12      Teiseks sõlmisid DMG ja Leading Verge.com Ltd (edaspidi „LV“), hiljem Ryanairi tütarettevõtja FR Financing (Malta) Ltd, mis nüüdseks on likvideeritud, turundusteenuste lepingu (edaspidi „DMG ja LV vaheline 2002. aasta turundusleping“), mis jõustus lepingu sõlmimise päeval ja kehtis kuni 26. juunini 2007 võimalusega pikendada seda teatavatel tingimustel automaatselt veel viie aasta võrra. Selle lepingu kohaselt tellis DMG kindla aastatasu eest LV-lt reklaamikava koostamise, DMG kodulehele linkide suunamise ja muude reklaamitegevuste korraldamise.

13      Kolmandaks sõlmisid DMG ja AMS turundusteenuste lepingu (edaspidi „DMG ja AMSi vaheline 2002. aasta turundusleping“), mis jõustus lepingu sõlmimise päeval viieks aastaks. Selle lepingu kohaselt tegi DMG AMSile iga-aastase tasu eest ülesandeks suunata veebisaidil www.ryanair.com kaks linki DMG valitud veebisaitidele, kus on tutvustatud Kärnteni liidumaa vaatamisväärsusi, ja käitada neid linke. AMS võis kokkulepitava hinna eest pakkuda täiendavaid teenuseid, kui pooled nii otsustavad.

14      Neljandaks, DMG ja LV sõlmisid DMG ja LV vahelise 2002. aasta turunduslepingu kõrvallepingu (edaspidi „DMG ja LV vaheline 2002. aasta kõrvalleping“), mis jõustus selle sõlmimise päeval ja millega pooled leppisid kokku, et DMG peab selle turunduslepingu alusel maksma LV-le täiendavat tasu DMG ja LV vahelise lepingu kehtivuse ajal täiendava tõhustatud turundustegevuse eest.

15      2002. aasta lennujaamateenuste leping, DMG ja LV vaheline 2002. aasta turundusleping (2002. aasta kõrvallepinguga muudetud kujul) ning DMG ja AMSi vaheline 2002. aasta turundusleping (edaspidi koos „2002. aasta lepingud“) kehtisid kuni 29. oktoobrini 2005, kui Ryanair lõpetas reisijatele mõeldud lennuteenused lennujaama ja London Stanstedi lennujaama vahel.

16      23. augustil 2006 sõlmisid KFBG ja Ryanair lennujaamateenuste lepingu (edaspidi „2006. aasta lennujaamateenuste leping“), mis puudutas vahemikus 19. detsember 2006 kuni 21. aprill 2007 kolm korda nädalas London-Stanstedi lennujaama lennuteenuse osutamist. Ryanair pidi maksma Klagenfurti lennujaama ametlikke lennujaamatasusid, kuid ta sai KFBG poolt 2005. aasta septembris kasutusele võetud stimuleeriva kava kohaselt 7,62 eurot iga lahkuva reisija kohta.

17      21. detsembril 2006 sõlmisid DMG ja AMS turunduslepingu, mis jõustus 28. veebruaril 2007 ja mis oli seotud Ryanairi kohustusega teostada eelmises punktis nimetatud lepingus ette nähtud lende. Selle turunduslepingu alusel kohustus AMS esitama iga-aastase turundusprogrammi, mille eesmärk oli muu hulgas edendada sihtkohta Klagenfurt/Kärnten.

18      2006. aasta lennujaamateenuste leping ning DMG ja AMSi vahel 21. detsembril 2006 sõlmitud turundusleping (edaspidi koos „2006. aasta lepingud“) kehtisid kuni 21. aprillini 2007.

19      Komisjon edastas 11. oktoobril 2007 Austria Vabariigile kaebuse, mille üks Ryanairi konkurent reisijate lennutranspordi Euroopa turul talle oli esitanud ja milles ta väitis, et Ryanair on saanud muu hulgas Kärnteni liidumaalt, Klagenfurti linnalt ja Klagenfurti lennujaamalt KFBG kaudu ebaseaduslikku riigiabi, ja palus sellel liikmesriigil esitada lisateavet. Komisjon palus 15. novembri 2010. aasta ja 24. märtsi 2011. aasta kirjas Austria ametiasutustelt lisateavet. Viimati nimetatud vastasid 28. jaanuari ja 30. mai 2011. aasta kirjaga. Komisjon palus 8. aprilli 2011. aasta kirjas lisateavet ka Ryanairilt, kes esitas selle 4. juulil 2011. Komisjon edastas teabe 15. juulil 2011 Austria ametiasutustele, kes esitasid oma märkused 20. septembri 2011. aasta kirjas.

20      Komisjon teavitas 22. veebruari 2012. aasta kirjaga Austria ametiasutusi oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus, et uurida muu hulgas 2002. aastal Ryanairiga sõlmitud lepinguid ja 2006. aastal Ryanairiga sõlmitud lepinguid (ELT 2012, C 233, lk 28).

21      Ryanairi nõustaja palus 29. mai ja 20. juuli 2012. aasta kirjas luba tutvuda komisjoni toimikuga, millest viimane keeldus 19. juuni ja 4. oktoobri 2012. aasta kirjas.

22      Komisjon palus 28. mai 2014. aasta kirjas Austria Vabariigilt lisateavet Klagenfurti lennujaama ja Ryanairi vahel 22. jaanuaril 2002 sõlmitud turunduslepingu kohta, need ametiasutused vastasid teabenõudele 11. juunil 2014.

23      Komisjon otsustas 23. juulil 2014 uurimismenetlust laiendada (ELT 2014, C 348, lk 36).

24      Vaidlusaluses otsuses leidis komisjon eelkõige, et 2002. ja 2006. aasta lepingutega (edaspidi „vaidlusalused lepingud“) andis Austria Vabariik Ryanairile, LV‑le ja AMSile ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi. Ta määras tagasinõutavad abisummad kindlaks, võttes iga lepingute kehtivuse aasta kohta arvesse eeldatavad täiendavad negatiivsed rahavood lepingute sõlmimise ajal. Ta leidis, et 2002. ja 2006. aasta lepingutes sisalduva abi esialgne summa oli vastavalt 1 827 267 eurot ja 141 326 eurot, nagu ta tuvastas vaidlusaluse otsuse artiklites 5 ja 6. Selle otsuse artiklid 9–11 panevad Austria Vabariigile kohustuse see abi tagasi nõuda.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

25      Ryanair, AMS ja FR Financing (Malta) Ltd (edaspidi koos „Ryanair jt“) esitasid Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2018 hagiavalduse, milles nad palusid tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 5 ja 6 ning artiklid 9–11 neid puudutavas osas. Hagi põhjendamiseks esitasid need äriühingud kuus väidet. Lisaks esitasid nad 24. augustil 2018 menetlust korraldava meetme taotluse, et komisjon esitaks teatavad dokumendid, ning esitasid 25. septembril 2020 täiendava tõendina kaks dokumenti (edaspidi „täiendavad tõendid“).

26      Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus kõigepealt, et täiendavad tõendid on vastuvõetamatud, kuna Ryanair jt ei olnud õigustanud nende hilist esitamist Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses. Seejärel lükkas ta kõik esitatud väited põhjendamatuse tõttu tagasi ning jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata ning asus samas seisukohale, et talle esitatud menetlust korraldava meetme taotlust ei ole vaja rahuldada, kuna arvestades poolte menetlusdokumentidele lisatud dokumente ning nende vastuseid tema kirjalikele ja suulistele küsimustele, leidis ta, et tal on hagi lahendamiseks juba piisavalt teavet. Lõpuks mõistis ta kohtukulud välja Ryanairilt jt.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

27      Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 5 ja 6 ning artiklid 9–11 neid puudutavas osas või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks ja

–        igal juhul mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

28      Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

 Apellatsioonkaebus

29      Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid neli väidet. Esimese väite kohaselt lükati täiendavad tõendid ekslikult vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Teise väite kohaselt on vääralt tõlgendatud määruse 2015/1589 artiklit 17 ja kohaldatud ebaõigesti ELTL artiklit 296. Kolmanda väite kohaselt moonutas Üldkohus tõendeid, kui ta hindas, kas komisjon kohaldas õiguspäraselt turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi. Neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus sisuliselt õigusnormi, kui ta hindas vaidlustatud otsuses tagasinõutava abisumma kindlaksmääramist.

 Esimene väide

 Poolte argumendid

30      Esimeses väites leiavad apellandid, et Üldkohus pani vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–63 toime kaks õigusnormi rikkumist, kui ta lükkas vastuvõetamatuse tõttu tagasi täiendavad tõendid, mille nad esitasid 25. septembril 2020 ehk pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist 26. veebruaril 2019, kuid enne menetluse suulise osa lõpetamist 14. jaanuaril 2021, põhjendusel, et nad ei olnud õigustanud nende hilist esitamist Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses.

31      Nad täpsustavad, et need tõendid, mis näitavad, et vaidlusaluses otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, mis õigustab selle osalist tühistamist, koosnesid esimesena tabelist, mis sisaldas hinnanguid lennundusega mitteseotud tulude kohta iga lahkuva reisija kohta vaidlusaluste lepingute alusel ning mille Klagenfurti lennujaam esitas komisjonile ametliku uurimismenetluse käigus (edaspidi „lennundusega mitteseotud tulude tabel“). Teine oli Ryanairi majandusnõuniku 3. novembri 2014. aasta aruandes sisalduva lõigu terviklik versioon, millest nähtusid piirkulude arvutamist puudutavad andmed, mis olid hagiavaldusele lisatud aruande versioonist kustutatud (edaspidi „kuluandmed“).

32      Nad märgivad, et väitsid Üldkohtus lennundusega mitteseotud tulude tabeli kohta, et nad ei oleks seda praktiliselt saanud esitada menetluse varasemas staadiumis, kuna sel ajal ei olnud neil seda, nende komisjoni toimikuga tutvumise taotlused jäeti rahuldamata, Üldkohus ei vastanud nende menetlust korraldava meetme taotlusele ja koostööd Klagenfurti lennujaamaga neile selle edastamiseks takistasid mitu tegurit, sh COVID‑19 pandeemiaga seotud kriis. Mis puudutab kuluandmeid, siis ei olnud nende esitamine Üldkohtu menetluse varasemas staadiumis vajalik ega asjakohane, kuna esialgu kustutatud asjasse puutuvate andmete olulisus ilmnes alles lennundusega mitteseotud tulude tabeli analüüsimise käigus. Kuluandmete esitamise hetk oli seega seotud tabeli esitamise hetkega.

33      Selles kontekstis eiras Üldkohus esiteks oma kodukorra artikli 85 lõigete 1–3 aluseks olevaid õiguspõhimõtteid, nagu need on määratletud Euroopa Kohtu praktikas, nimelt võistlevuse põhimõtet, poolte võrdsuse põhimõtet, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja head õigusemõistmist. Nimelt ei ole vaidlustatud kohtuotsuses selgitatud, kuidas või miks oleks kõnealuste tõendite vastuvõtmine kahjustanud neid põhimõtteid või takistanud Üldkohtul lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul. Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et neid põhimõtteid järgiti, kuna komisjonil oli võimalus kohtuistungil ja hilisemates kirjalikes seisukohtades võtta seisukoht nende tõendite ja nende võimaliku mõju kohta vaidlusaluse otsuse õiguspärasusele.

34      Teiseks eiras Üldkohus ühelt poolt kohtupraktikat, mille kohaselt võib tõendite hiline esitamine ühe poole poolt olla põhjendatud asjaoluga, et kõnealused tõendid ei saanud varem olla selle poole käsutuses, kusjuures apellandid viitavad selles osas 16. septembri 2020. aasta kohtuotsusele BP vs. FRA (C‑669/19 P, EU:C:2020:713, punkt 41). Teiselt poolt eiras Üldkohus kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb selle hindamisel, kas tõendite hiline esitamine on põhjendatud, kontrollida, kas asjaomased tõendid sisalduvad juba toimikus, millel põhineb vaidlustatud otsus, millisel juhul ei tule neid tagasi lükata, kusjuures apellandid viitavad selles osas Üldkohtu 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsusele Crocs vs. EUIPO – Gifi Diffusion (jalatsid) (T‑651/16, EU:T:2018:137, punkt 17) ja 7. juuni 2018. aasta kohtuotsusele Schmid vs. EUIPO – Landeskammer für Land- und Forstwirtschaft in Steiermark (Steirisches Kürbiskernöl) (T‑72/17, EU:T:2018:335, punkt 23). Ent käesolevas asjas ei olnud lennundusega mitteseotud tulu tabelit menetluse varasemas staadiumis nende käsutuses ning kõnealused täiendavad tõendid sisaldusid komisjoni toimikus.

35      Täiendavatel nõuetel, mida Üldkohus väidetavalt soovib kehtestada, nagu ühelt poolt Ryanairi jt ning teiselt poolt Klagenfurti lennujaama vahelise kirjavahetuse esitamine, puudub õiguslik alus, kuna Üldkohtu võimalus võtta oma kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel tõendeid vastu ei sõltu „tõendi esitamise“ kohustusest. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et tõendite hilise esitamise õigustamiseks võib olla piisav põhjenduse esitamine.

36      Komisjon on seisukohal, et see väide ei ole põhjendatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

37      Kõigepealt tuleb meenutada, et Üldkohtu poolt talle esitatud tõendite ja tõendite kogumise taotluste vastuvõetavuse hindamine kujutab endast õigusküsimust, mis sellisena allub apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile (vt selle kohta 16. septembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, C‑669/19 P, EU:C:2020:713, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Mis puudutab esimese väite esimest osa, mille argumendid on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, siis tuleb rõhutada, et vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktile f peab hagiavaldus sisaldama tõendeid või tõendite kogumise taotlusi, juhul kui neid esitatakse, ning et kodukorra artikli 85 lõikes 1 on täpsustatud, et tõendid ja tõendite kogumise taotlused esitatakse menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus.

39      Artikli 85 lõike 2 kohaselt võivad kohtuasja pooled repliigis ja vasturepliigis esitada oma argumentide toetamiseks täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud. Artikli 85 lõikes 3 on veel ette nähtud, et erandkorras võivad kohtuasja pooled esitada täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.

40      Artikli 85 lõikes 4 on sätestatud, et ilma et see piiraks Üldkohtu hilisemat otsust lõigete 2 ja 3 kohaselt esitatud tõendite või nende kogumise taotluse vastuvõetavuse kohta, antakse teistele pooltele võimalus võtta nende tõendite osas seisukoht.

41      Mis puudutab Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu varasema, 2. mai 1991. aasta kodukorra (EÜT 1991, L 136, lk 1) sätteid, mis on analoogsed praegu kehtiva Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktis f ja artikli 85 lõikes 1 sisalduvate põhimõtetega, siis märkis Euroopa Kohus, et nendes sätetes, mis täpsustavad menetlusstaadiumi, milles tõendid tuleb esitada, võetakse arvesse võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtet ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, et tagada hea õigusemõistmine. Nimelt, kuivõrd need näevad pooltele ette kohustuse esitada oma tõendid või tõendite kogumise taotlused hagiavalduse või kostja vastuse esitamise ajal, on nende eesmärk tegelikult teavitada teisi pooli kaitstava teesi põhjendamiseks esitatud tõenditest ning võimaldada neil ette valmistada oma kaitse või tõhus repliik vastavalt nimetatud põhimõtetele ja õigusele. Euroopa Kohus on ka märkinud, et tõendite ja tõendite kogumise taotluste esitamist menetluse esimeses staadiumis põhjendab soov tagada hea õigusemõistmine, kuna see võimaldab toimiku kiire ettevalmistamisega kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendada (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 30).

42      Veel on Euroopa Kohus selle endise kodukorra sätte kohta, mis nüüd sisaldub sisuliselt Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõikes 2, täpsustanud, et see väljendab ka õiglase menetluse ja täpsemalt kaitseõiguste tagamise nõuet, kuna see lubab esitada tõendeid väljaspool olukordi, mida on nüüd peetud silmas Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktis f ja artikli 85 lõikes 1 (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 32).

43      Lisaks, mis puudutab Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõigete 1, 2 ja 4 sätteid, siis on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et kuigi kodukorra artikli 85 lõikes 1 ette nähtud õigustlõpetava normi kohaselt peavad pooled põhjendama oma uute tõendite või tõendite kogumise taotluste hilist esitamist, on liidu kohtul õigus kontrollida tõendite või tõendite kogumise taotluste hilise esitamise põhjenduse põhjendatust ja olenevalt olukorrast nende sisu, ning kui hiline esitamine ei ole õiguslikult piisavalt õigustatud või põhjendatud, siis on tal õigus need tagasi lükata. Tõendite või tõendite kogumise taotluste hiline esitamine kohtuasja poole poolt võib olla õigustatud, kui kõnealused tõendid ei olnud varem selle poole käsutuses või kui teise poole tõendite hiline esitamine õigustab toimiku täiendamist, et tagada võistlevuse põhimõtte järgimine (16. septembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, C‑669/19 P, EU:C:2020:713, punkt 41).

44      Need põhimõtted, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 41–43 meenutatud kohtupraktikast, kehtivad a fortiori Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel esitatud tõendite ja tõendite kogumise taotluste suhtes. Nimelt ei kujuta see säte, nagu selle artikli lõige 2, endast pelgalt erandit selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist, vaid erandit vastavalt lõigetes 1 ja 2 ette nähtud põhimõttest ja erandist, kuna lõikes 3 ette nähtud võimalus on selle sätte sõnastuse kohaselt ainult erandjuhul (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 33, ja 16. septembri 2020. aasta kohtuotsus BP vs. FRA, C‑669/19 P, EU:C:2020:713, punkt 47) ja selle kohaldamine eeldab seega, et oleks tõendatud erandlike asjaolude esinemine (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus HX vs. nõukogu, C‑540/18 P, EU:C:2019:707, punkt 67).

45      Sellest kohtupraktikast kogumis tuleneb, et just Üldkohtu kodukorra artiklis 85 ette nähtud tõendite kogumise normide kohaldamine võimaldab tagada võistlevuse või poolte võrdsuse põhimõtte järgimise, õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele või hea õigusemõistmise. Järelikult ei saa Üldkohus oma kodukorra artikli 85 lõikes 3 ette nähtud reeglit kohaldades neid põhimõtteid ja õigusi rikkuda, isegi kui ta leidis, et täiendavad tõendid on vastuvõetamatud, kuna nende hiline esitamine ei olnud õiguslikult piisavalt põhjendatud (vt analoogia alusel 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 34).

46      Sellest tuleneb samuti, et Üldkohus ei olnud kohustatud põhjendama täiendavate tõendite tagasilükkamist konkreetselt iga nimetatud põhimõtte ja õiguse seisukohast või tema võime seisukohast lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul, kuna see põhjendus on lahutamatult seotud Üldkohtu kodukorra selle sätte kohaldamisega. Samal põhjusel ei saa ka asuda seisukohale, et Üldkohus on põhimõtteliselt kohustatud hilinenult esitatud tõendid vastu võtma, kui ta ei näita, et tagasilükkamine on vajalik nende põhimõtete ja õiguste järgimise tagamiseks.

47      Apellandid ei saa selles osas tulemuslikult tugineda asjaolule, et komisjonil oli võimalus võtta Üldkohtus seisukoht täiendavate tõendite kohta ja nende võimaliku mõju kohta vaidlusaluse otsuse õiguspärasusele. Nimelt väljendab see asjaolu üksnes seda, et Üldkohus kohaldas õigesti oma kodukorra artikli 85 lõiget 4, mis näeb muu hulgas sõnaselgelt ette, et asjaolu, et teistele pooltele antakse võimalus võtta seisukoht esitatud tõendite või tõendite kogumise taotluste kohta, mis on esitatud nimelt selle artikli lõike 3 alusel, ei mõjuta Üldkohtu otsust nende vastuvõetavuse kohta.

48      Seega tuleb käesoleva väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49      Mis puudutab väite teist osa, mille argumendid on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, siis kõigepealt vastab tõele, et nagu väidavad apellandid ja vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 43 ja 44 meenutatud kohtupraktikale, võib see, kui pool esitab tõendeid või tõendite kogumise taotlusi Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel hilinenult, olla põhjendatud eelkõige asjaoluga, et kõnealused tõendid ei saanud varem selle poole käsutuses olla. Siiski on Üldkohtul esiteks vastavalt samale kohtupraktikale pädevus lükata asjaomased tõendid tagasi, kui ta leiab, et hiline esitamine ei ole õiguslikult piisavalt õigustatud või põhjendatud, ning teiseks eeldab lõike 3 kohaldamine, et on tõendatud erandlike asjaolude esinemine.

50      Käesolevas asjas analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–62 asjaolusid, millele Ryanair jt selles kohtus tuginesid, et tõendada täiendavate tõendite vastuvõetavust, ning järeldas kohtuotsuse punktis 63, nagu ta juba kohtuotsuse punktis 58 märkis, et tuleb asuda seisukohale, et Ryanair jt ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses õigustada nende tõendite hilist esitamist 25. septembril 2020 ehk neli päeva enne Üldkohtus toimunud kohtuistungit, ning et need tõendid on seega vastuvõetamatud.

51      Lennundusega mitteseotud tulude tabeli kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et komisjonile haldusmenetluses esitatud taotlus ega 2018. aasta augustis Üldkohtule esitatud menetlust korraldava meetme taotlus ei taga Ryanairile jt juurdepääsu taotletud andmetele. Ta nentis veel, et Ryanair jt ei esitanud põhjusi, miks neil ei olnud võimalik samal ajal võtta ühendust Klagenfurti lennujaamaga, et tutvuda haldustoimiku andmetega, mis hõlmasid ka seda tabelit.

52      Üldkohus lisas kohtuotsuse punktis 60, et Ryanairi jt selgitused COVID‑19 puhangu tagajärgede kohta selle lennujaama nõuetekohasele toimimisele olid ebamäärased ja kontrollimatud ning nendest üksi ei piisa, et tõendada nimetatud lennujaamalt teabe hankimise raskusi, mis oleks õigustanud sellise dokumendi hilist esitamist mõni päev enne kohtuistungit, mille Austria ametiasutused olid haldusmenetluse käigus mitu aastat varem komisjonile kättesaadavaks teinud, nagu kinnitasid Ryanair jt.

53      Üldkohus märkis veel kohtuotsuse punktis 61, et isegi kui eeldada, et vasturepliigis tehtud komisjoni viide lennundusega mitteseotud tulude tabelile õigustanuks selle tabeli hilist esitamist, esitati vasturepliik 25. veebruaril 2019 ehk ammu enne COVID‑19 puhanguga seotud kriisi. Üldkohus märkis selle kohta, et Ryanair jt ei esitanud „ühtegi asjaolu, mis oleks pärit näiteks nende kirjavahetusest [Klagenfurti lennujaama] pädevate teenistustega, et õigustada [selle tabeli] esitamist 25. septembril 2020, st 18 kuud pärast komisjoni vasturepliigi esitamist“.

54      Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, leidis Üldkohus õigesti, et ainult neile tõenditele tuginedes ei ole Ryanair jt õiguslikult piisavalt tõendanud selliste asjaolude esinemist, mis põhjendaksid lennundusega mitteseotud tulude tabeli vastuvõetavust Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel, kuna käesoleval juhul ei olnud neil võimalik seda saada menetluse varasemas staadiumis, võttes arvesse, et lõige 3 on erand Üldkohtu menetluses tõendite kogumise korrast.

55      Kõigepealt, võttes arvesse komisjoni toimikuga tutvumise taotluste esitamise ajal kehtinud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), sätteid ning sel ajal juba väljakujunenud Euroopa Kohtu praktikat selle kohta, et huvitatud isikutel puudub õigus tutvuda komisjoni haldustoimikuga ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud kontrollimenetluses, olgu siis selle määruse alusel või üldjuhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) raames, välja arvatud uurimise eesmärgi kahjustamise üldise eelduse ümberlükkamise korral (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 54–62 ja 67–70), leidis Üldkohus põhjendatult, et need taotlused olid ebapiisavad tõendamaks, et Ryanairil jt ei olnud võimalik seda tabelit menetluse varasemas staadiumis saada. Seega võis ta põhjendatult asuda seisukohale, et taotluste rahuldamata jätmine ei olnud piisav, et tõendada, et neil oli võimatu saada seda tabelit menetluse varasemas staadiumis, ning et võttes arvesse seda, et puudus selgitus, miks Klagenfurti lennujaamaga ei võetud varasemas staadiumis otse ühendust, ei võimalda see negatiivne tulemus Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses õiguslikult piisavalt põhjendada selle tabeli vastuvõetavust.

56      Edasi, võttes arvesse rohkem kui üheaastast ajavahemikku, mis möödus vasturepliigi esitamise kuupäevast kuni COVID‑19 puhangu tagajärgede tekkimiseni Euroopa Liidus, on põhjendatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 esitatud Üldkohtu järeldus, mis puudutab Ryanairi jt argumente nende tagajärgede kohta. Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 35 esitatud apellantide argumente, tuleb sellega seoses lisada, et Üldkohus ei kehtestanud punktis 61 ühtegi täiendavat nõuet peale nende, mis tulenevad kodukorra artikli 85 lõikest 3. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 43 ja 44, on liidu kohtul pädevus kontrollida tõendite hilise esitamise põhjenduse põhjendatust. Seega võib selles kontekstis asuda seisukohale, et poole esitatud põhjendus ei ole usutav, kui see pool ei ole oma väiteid põhjendanud ühegi dokumentaalse tõendiga, kuigi tal oleks olnud võimalik seda teha.

57      Lõpuks, mis puudutab Üldkohtule esitatud menetlust korraldava meetme taotlust, siis oli samuti ilmne, et kuna Üldkohtul puudus igasugune kohustus viidatud taotlus rahuldada, oli selle tulemus liiga ebakindel, et Ryanair jt saaksid nimetatud tabeli saamiseks tulemuslikult selle toiminguga arvestada, mistõttu ei piisa ka viitamisest sellele taotlusele ja selle pooleliolevale menetlemisele, et tõendada selliste asjaolude esinemist, mis õigustavad õiguslikult piisavalt tabeli hilist esitamist ja seega tabeli vastuvõetavust Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel.

58      Mis puudutab kuluandmeid, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et neid andmeid sisaldav lõik sisaldus Ryanairi majandusnõustaja uuringus, mis koostati Ryanairi jt jaoks 2014. aasta novembris, ning et neil ei õnnestunud tõendada põhjust, miks nad ei saanud seda dokumenti oma hagiavaldusele või repliigile lisada. Sellega seoses leidis Üldkohus, et nende argumendiga, mis puudutab kuluandmete esitamise ja lennundusega mitteseotud tulude tabeli esitamise vahelist „lahutamatut seost“, ei saa nõustuda, kuna küsimuse, kuidas komisjon arvutas täiendavad tegevuskulud, mida Klagenfurti lennujaam oleks võinud oodata, tõstatasid Ryanair jt juba oma hagiavalduses ja repliigis ning kuna need andmed olid sel ajal juba nende käsutuses.

59      Arvestades neid asjaolusid, millele apellandid vastu ei vaidle, ja seda, et Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõige 3 on erand, võis Üldkohus samuti põhjendatult asuda seisukohale, et Ryanair jt ei olnud nende andmete hilist esitamist õiguslikult piisavalt põhjendanud, ning seetõttu lükkas ta selle täiendava tõendi vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

60      Lisaks ei saa apellandid käesolevas asjas tulemuslikult tugineda sellele, kuidas Üldkohus käsitles täiendavaid tõendeid, mille pooled esitasid pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist kohtuasjas, milles tehti 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus Qualcomm vs. komisjon (Qualcomm – ainuõiguslikud maksed) (T‑235/18, EU:T:2022:358), millele nad Euroopa Kohtu istungil tuginesid. Nimelt, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 39 ja 40, ei ole selles kohtuasjas esitatud põhjendused käesolevas asjas esitatud põhjendustega seotud.

61      Samuti tuleb selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustavad Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel esitatud tõendite vastuvõetavust, teoreetiliselt tingimata hinnata igal üksikjuhul eraldi, lähtudes igale kohtuasjale omastest asjaoludest.

62      Seega asjaolu, et Üldkohus võis kohtuasjas, milles nimetatud kohtuotsus tehti, asuda seisukohale, et selle kohtuasja asjaoludel oli täiendavate tõendite esitamine pärast menetluse kirjaliku osa lõppu põhjendatud erandlike asjaoludega ja et need tõendid tuli seega kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel vastu võtta, ei saa tõendada, et vaidlustatud kohtuotsuses, mis puudutab erinevaid faktilisi asjaolusid ja esitatud erinevaid põhjendusi, on selles osas tehtud viga.

63      Apellandid ei saa käesolevas asjas tulemuslikult tugineda ka Euroopa Liidu kaubamärgiõiguse kohtuvaidlusi käsitlevale kohtupraktikale, mis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud Üldkohtu otsustest, kuna neil kohtuotsustel ei ole sellist ulatust, nagu apellandid neile omistavad.

64      Nimelt ei olnud esimeses nendest kohtuotsustest kõne all mitte tõendid kitsamas tähenduses, vaid liidu, liikmesriigi või rahvusvahelisest kohtupraktikast tulenevad asjaolud, mille kohta Üldkohus on juba otsustanud, et miski ei takista pooltel ega Üldkohtul liidu õiguse tõlgendamisel nendest juhinduda. Lisaks on viidet asjaolule, et need tõendid olid Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) apellatsioonikojale juba esitatud ja viimane oli neid uurinud, mainitud üksnes ammendavuse huvides. Mis puudutab teist nendest kohtuotsustest, siis selle punktist 23 nähtub, et Üldkohus märkis samuti ammendavuse huvides, et asjaomased tõendid ei sisaldunud apellatsioonikoja menetluse toimikus, kuna Üldkohus lükkas need tagasi põhjusel, et asjaomased pooled ei olnud esitanud ühtegi põhjendust nende hilise esitamise kohta.

65      Sellega seoses tuleb veel rõhutada, et Üldkohtu ammendavuse huvides esitatud põhjendused on seletatavad ELi kaubamärgiõiguse vaidluste eripäraga. Üldkohtu kodukorra artikli 178 lõike 5 kohaselt edastab EUIPO Üldkohtule esitatud hagiavalduse kättetoimetamisel apellatsioonikoja menetluse toimiku. Seega on Üldkohtul see toimik ja kõik selles sisalduvad tõendid olemas hagiavalduse kättetoimetamisest alates. Nii ei ole see aga komisjoni haldustoimiku puhul riigiabi kontrolli menetluses.

66      Nendest kaalutlustest tuleneb, et käesoleva väite teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide

 Poolte argumendid

67      Teises väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi määruse 2015/1589 artikli 17 tõlgendamisel, kui ta leidis esiteks, et komisjon ei rikkunud abi tagasinõudmisele kohaldatavat aegumistähtaega seoses DMG ja LV vahelise 2002. aasta kõrvallepinguga ning DMG ja AMSi vahelise 2002. aasta turunduslepinguga, ning ELTL artikli 296 kohaldamisel, kui ta leidis teiseks, et vaidlusalune otsus oli selles osas piisavalt põhjendatud.

68      Esimesena kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkte 70–79, kuna need muudavad artikli 17 sisutühjaks. Nendest punktidest nähtub, et Üldkohus leiab, et teabenõue, mille komisjon on sõnastanud laialt, kasutades kõikehõlmavat sõnastust, ilma et see sisaldaks konkreetset viidet meetmele, mis võib kujutada endast riigiabi, või ilma et komisjon oleks teadlik sellise meetme olemasolust, millega seoses aegumistähtaeg katkeb, on aegumistähtaja katkestamiseks õiguslikult piisav.

69      Ent esiteks tuleneb määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 sõnastusest endast, mis viitab „ebaseaduslikule abile“, et teabenõuded peavad olema seotud konkreetse meetmega, mida komisjon uurib.

70      Teiseks olid varasemates kohtuasjades, kus liidu kohtud on kinnitanud, et komisjoni teabenõue katkestab aegumistähtaja kulgemise, teabenõuetes kindlaks määratud konkreetsed meetmed, mida komisjon uuris. Apellandid viitavad sellega seoses 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärusele Iirimaa vs. komisjon (C‑369/16 P, EU:C:2017:955, punkt 42) ja 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele ANGED (C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 84), 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsusele Département du Loiret vs. komisjon (T‑369/00, EU:T:2003:114, punkt 85) ning 22. aprilli 2016. aasta kohtuotsusele Iirimaa ja Aughinish Alumina vs. komisjon (T‑50/06 RENV II ja T‑69/06 RENV II, EU:T:2016:227, punktid 3, 7 ja 183).

71      Kolmandaks on määruse 2015/1589 artiklis 17 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja eesmärk tagada õiguskindlus ja seega muu hulgas kaitsta teatavaid huvitatud pooli, kelle hulgas on asjaomane liikmesriik ja abisaaja. Vaidlustatud kohtuotsus on aga selle eesmärgiga vastuolus. Kui aegumistähtaega võiks katkestada teabenõudega, mis ei täpsusta uuritavat meedet, näiteks seetõttu, et komisjon ei ole veel teadlik selle olemasolust, rikuks see asjaomase liikmesriigi suhtes õiguskindluse põhimõtet seoses meetmetega, mille ta on võtnud ja mille alusel antud abi võidakse veel tagasi nõuda, ning meetmetega, mille liikmesriik on võtnud ja mille alusel ei saa enam artikli 17 alusel abi tagasi nõuda.

72      Neljandaks on õigusnormi rikutud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 esitatud Üldkohtu kaalutlustes, mille kohaselt on aegumistähtaeg katkenud isegi siis, kui eeldada, et komisjoni teabenõuded ei puudutanud konkreetselt DMG ja LV vahelist 2002. aasta kõrvallepingut ning DMG ja AMSi vahelist 2002. aasta turunduslepingut, kuna need lepingud olid „lahutamatult seotud“ muude komisjoni varasemates teabenõuetes nimetatud lepingutega. Asjaolu, et komisjon väitis oma uurimise tulemusel, et teatavad meetmed on omavahel seotud, ei saa tagasiulatuvalt muuta aegumistähtaega katkestavaks teabenõuet, mis selle esitamise hetkel õigusnormide järgi ei olnud aegumistähtaega katkestav.

73      Teisena väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80, 81 ja 83–85 leidis Üldkohus vääralt, et komisjon põhjendas vaidlusalust otsust aegumistähtaja või selle katkemise osas õiguslikult piisavalt. Vaidlust ei ole selles, et uurimise käigus teatasid nad komisjonile, et suur osa väidetavast abist ei ole nende arvates aegumistähtaja möödumise tõttu tagasinõutav. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 2–4, millele Üldkohus tugines, et asuda seisukohale, et komisjon on täitnud oma põhjendamiskohustust, ei ole aga viidatud ei neile argumentidele ega isegi aegumistähtajale või selle katkemisele teabenõuete tõttu. Asjaolu, et komisjon ei ole kohustatud vastama igale talle esitatud argumendile, ei võimaldanud Üldkohtul asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud.

74      Selleks, et apellandid saaks tõhusalt teostada oma õigust kohtulikule kontrollile esimeses kohtuastmes, ja selleks, et Üldkohus saaks oma kontrollipädevust nõuetekohaselt teostada, oleks nad pidanud olema võimelised mõistma põhjuseid, miks komisjon lükkas tagasi apellantide poolt uurimise käigus esitatud argumendid aegumistähtaja kohta, üksnes vaidlusaluse otsuse sisu põhjal. Seda oli võimatu mõista üksnes selle otsuse põhjenduste 2–4 põhjal, milles ei ole mainitud ainsat asjakohast põhjust, st asjaolu, et nendes põhjendustes viidatud teabenõuded katkestasid aegumistähtaja.

75      Komisjon vastab, et apellatsioonkaebuse teine väide ei ole põhjendatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

76      Mis puudutab teise väite esimest osa, mille kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–79 väidetavalt rikutud määruse 2015/1589 artiklit 17, siis tuleb märkida, et pärast seda, kui Üldkohus oli kohtuotsuse punktides 70 ja 71 meenutanud nimetatud artikli ja sellega seotud Üldkohtu praktika sisu, märkis ta kohtuotsuse punktis 72, et käesolevas asjas ei olnud vaidlust selles, et nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 9. augustil 2002.

77      Seejärel märkis ta kohtuotsuse punktis 73, et kaebuses, mis edastati komisjoni 11. oktoobri 2007. aasta kirjaga Austria ametiasutustele, viidati „sooduskokkulepetele, mida [Klagenfurti lennujaam]“ võimaldas Ryanairile alates 27. juunist 2002, et oma 15. novembril 2010 saadetud täiendava teabe nõudes esitas komisjon küsimusi DMG ja Ryanairi vahelise koostöölepingu kohta, millel põhinesid turundusteenuste eest tehtavad maksed, ning palus selle lepingu näidist, samuti teavet lennujaamatasude tagasimaksmise kohta alates 2000. aastast, ning et Austria ametiasutustele 24. märtsil 2011 esitatud teabenõue sisaldas mitut küsimust 2002. aasta lepingute kohta, sealhulgas nõuet, et esitataks Ryanairiga sõlmitud lepingute, sealhulgas turunduslepingu originaalid.

78      Kohtuotsuse punktis 74 märkis Üldkohus samuti, et 8. aprillil 2011 Ryanairile saadetud täiendava teabe nõudes palus komisjon viimasel esitada teavet eelneva kümne aasta jooksul sõlmitud lepingute kohta ning palus tal eelkõige esitada loetelu kõikidest lepingutest, mida ei olnud pikendatud või mille täitmine oli sel ajavahemikul katkestatud, ning selgitada katkestamise ja pikendamata jätmise põhjuseid. Samuti märkis Üldkohus selles punktis, et oma 4. juuli 2011. aasta vastuses komisjonile kinnitas Ryanair, et kõiki selle lennujaamaga sõlmitud lepinguid pikendati või muudeti äriläbirääkimiste tulemusel, välja arvatud DMG ja LV vaheline 2002. aasta turundusleping, mis katkestati enne selle kehtivuse lõppemist. Üldkohus leidis, et kõigist neist asjaoludest nähtub, et kõik eespool nimetatud teabenõuded hõlmasid ka DMG ja AMSi vahelist 2002. aasta turustuslepingut ning DMG ja LV vahelist 2002. aasta kõrvallepingut.

79      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 leidis ta seejärel, et arvestades kohtuotsuse punktis 70 meelde tuletatud kohtupraktikat, on need teabenõuded määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 2 tähenduses meetmed, mis võivad kümneaastase aegumistähtaja katkestada. Ta tõdes kohtuotsuse punktis 76, et kuna komisjon saatis kõik need nõuded Austria ametiasutustele ja Ryanairile kümneaastase ajavahemiku jooksul, mis algas 9. augustil 2002, siis ei saa asuda seisukohale, et komisjoni õigus abi tagasi nõuda on määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 1 alusel aegunud.

80      Lõpuks lisas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 sisuliselt, et „lisaks“, arvestades vaidlusaluses otsuses esile toodud erinevaid faktilisi asjaolusid, mis tõendavad „lahutamatu“ seose olemasolu 2002. aasta lepingute vahel, analüüsis komisjon neid õigesti ühe tehinguna. Ta järeldas sellest, et isegi kui selles kontekstis eeldada, et komisjoni teabenõuded ei puudutanud konkreetselt DMG ja AMSi vahelist 2002. aasta turunduslepingut ega DMG ja LV vahelist 2002. aasta kõrvallepingut, oli määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaeg tegelikult katkenud.

81      Neist asjaoludest tuleneb esiteks, et vastupidi apellantide väidetule ei asunud Üldkohus kuidagi seisukohale, et määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemise katkestamiseks piisab igast komisjoni poolt liikmesriigile saadetud teabenõudest, olgu see nii ebamääraselt või laialt sõnastatud kui tahes ja ilma, et see sisaldaks konkreetset teavet meetme kohta, mis võib kujutada endast riigiabi, või isegi ilma, et komisjon oleks võimalikust abist teadlik.

82      Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse nendest punktidest ja täpsemalt punktidest 73 ja 74 nähtub, et Üldkohus leidis, et selle artikli lõike 2 tähenduses võib aegumistähtaega katkestavaks meetmeks olla üksnes „ebaseadusliku abiga seoses“ võetud meede, ning et kõnealusel juhul oli see meede kindlaks tehtud kohe, kui komisjon edastas Austria Vabariigile 11. oktoobri 2007. aasta kaebuse, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 19 ja milles väidetakse, et Ryanair sai KFBG vahendusel ebaseaduslikku riigiabi muu hulgas Klagenfurti lennujaamalt alates 27. juunist 2002, ja seda meedet täpsustati haldusmenetluse edenedes ning ikkagi enne nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud kümneaastase tähtaja möödumist.

83      Teiseks ei saa asuda seisukohale, et nagu väidavad ka apellandid sisuliselt, on selleks, et komisjoni tehtud uurimistoimingut saaks kvalifitseerida aegumistähtaega katkestavaks meetmeks selle lõike 2 tähenduses, vaja, et komisjon teeks eraldi kindlaks iga lepingu, mis kuulub lepingulisse tervikusse, mis moodustab selle uurimise esemeks oleva abimeetme.

84      On tõsi, et määruse 2015/1589 artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul ning selle artikli lõike 2 teises lauses on täpsustatud, et aegumistähtaja kulgemise katkestab muu hulgas „igasugune komisjonipoolne […] ebaseadusliku abiga seotud tegevus“.

85      Samuti tuleneb selle määruse põhjendusest 26, et artikli 17 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaeg on ette nähtud õiguskindluse huvides ja selle eesmärk on seega muu hulgas kaitsta teatavaid huvitatud pooli, kelle hulka kuuluvad ka asjaomane liikmesriik ja abisaaja (vt selle kohta 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Scott vs. komisjon, C‑276/03 P, EU:C:2005:590, punkt 30).

86      Tuleb siiski meenutada, et ELTL artikli 107 eesmärk on ennetada seda, et liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutaksid ametiasutuse poolt ükskõik mis kujul antavad eelised, mis kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (15. juuni 2006. aasta kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, C‑393/04 ja C‑41/05, EU:C:2006:403, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjoni teostatav riigiabi kontroll aitab seega kaasa moonutamata konkurentsi tingimuste säilitamisele siseturul.

87      Lisaks ilmneb määruse 2015/1589 artikli 12 lõike 2 ja artikli 2 lõike 2 koos lugemisel, et kui komisjon palub asjaomasel liikmesriigil edastada talle ebaseadusliku abiga seotud menetluses teavet, annab liikmesriik kogu vajaliku teabe, et komisjon saaks teha otsuse vastavalt määruse artiklitele 4 ja 9. Samuti ilmneb määruse artikli 12 lõike 2 ja artikli 5 lõigete 1 ja 2 koos lugemisel, et kui komisjon leiab, et meetme kohta liikmesriigi esitatud teave ei ole täielik, palub ta esitada kogu vajaliku lisateabe, ning kui liikmesriik ei vasta nõudele määratud tähtaja jooksul või esitab selle puudulikuna, saadab komisjon talle meeldetuletuse, andes teabe esitamiseks täiendava vajaliku tähtaja. Lisaks näeb nimetatud artikli 12 lõige 3 ette, et kui asjaomane liikmesriik vaatamata meeldetuletusele ei esita taotletud teavet komisjoni määratud tähtaja jooksul või kui ta ei esita seda täielikuna, nõuab nimetatud institutsioon teabe esitamist otsusega, täpsustades eelkõige, millest teavet nõutakse.

88      Ent mõiste „igasugune […] ebaseadusliku abiga seotud tegevus“ selline tõlgendus, nagu apellandid käesolevas asjas esitasid, kahjustaks ebaproportsionaalselt komisjoni uurimisvolitusi ja seega tema võimet tagada vastavalt talle EL toimimise lepinguga pandud ülesandele liikmesriikide antud abi kontrollimise kaudu moonutamata konkurentsi tingimused siseturul. See peab seda enam paika, kui tegemist on ebaseadusliku riigiabiga nagu käesolevas asjas, mille kohta on komisjonil eeldatavasti vähem teavet kui abimeetmete kohta, millest talle on teatatud vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3.

89      Kolmandaks ei saa apellantide viidatud kohtuotsustest ja kohtumäärusest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, tuletada ühtegi vastupidist argumenti. Nimelt piirduvad nende kohtuotsuste ja kohtumääruse punktid, millele apellandid on viidanud, igale kohtuasjale omaste faktiliste järeldustega ega sisalda ühtegi kaalutlust, mis kinnitaks apellantide poolt käesolevas asjas määruse 2015/1589 artikli 17 lõikele 2 välja pakutud tõlgendust.

90      Neljandaks, mis puudutab apellantide kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse punktide 77–79 kohta, mille sisu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 80, siis piisab, kui märkida, et nagu näitab sõna „lisaks“ kasutamine, on nendes punktides esitatud põhjendused esitatud ammendavuse huvides, mistõttu tuleb apellantide argumentide see osa tulemusetuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 41, ja 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑430/20 P, EU:C:2022:377, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      Seetõttu tuleb teise väite esimene osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

92      Mis puudutab väite teist osa, mille kohaselt rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80, 81 ja 83–85 ELTL artiklit 296, siis tuleb märkida, et pärast seda, kui Üldkohus oli kohtuotsuse punktides 80 ja 81 meenutanud selle valdkonna asjakohast kohtupraktikat, tõdes ta kohtuotsuse punktis 82, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest 2–4 nähtub, et komisjon viitas kuupäevadele, mil ta oli palunud Austria ametiasutustelt ja Ryanairilt täiendavat teavet lepingute kohta, mida käsitleti 5. oktoobri 2007. aasta kaebuses ja mille alusel üks Ryanairi konkurent kaebas komisjonile, et lennuettevõtja oli seoses Klagenfurti lennujaamaga saanud ebaseaduslikku riigiabi.

93      Kohtuotsuse punktis 83 leidis Üldkohus, et komisjon esitas seega piisavalt selgelt kuupäevad, mil määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kümneaastane tähtaeg katkes. Ta lisas, et kuna Austria ametiasutused ja Ryanair olid adressaatidena teadlikud komisjoni poolt neile saadetud täiendavate teabenõuete sisust, oli komisjon kohustatud märkima üksnes vaidlusaluse otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega asjaolud, st kuupäevad, mil ta võttis meetmed, mis võisid aegumistähtaja katkestada.

94      Ta järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85, et neil asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud otsuses esitama selles küsimuses konkreetset põhjendust ja et ta oli seega otsust selles osas piisavalt põhjendanud.

95      Nii otsustades ei rikkunud Üldkohus ELTL artiklit 296. Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 viitab, nähtub nimelt, et artikliga 296 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teha kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Veel tuleb meelde tuletada, et riigiabi kontrolli menetlus on selle üldist ülesehitust arvestades menetlus, mis algatatakse liikmesriigi suhtes, kes vastutab abi andmise eest, arvestades talle liidu õigusega pandud kohustusi. Seega ei saa selles menetluses teised huvitatud isikud peale asjaomase liikmesriigi ise nõuda samasugust võistlevat vaidlust komisjoniga, nagu viimasel on asjaomase liikmesriigiga. Mitte ükski seda menetlust reguleeriv norm ei anna abisaajale erilist rolli, võrreldes teiste huvitatud isikutega. Tuleb täpsustada, et riigiabi kontrolli menetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate „vastu“, mis annaks talle või neile õiguse tugineda nii ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punktid 73–75 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Seega leidis Üldkohus õigesti, et määruse 2015/1589 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaja kohaldamise küsimuses oli vaidlusalune otsus õiguslikult piisavalt põhjendatud. Eelkõige ei olnud komisjonil selles osas vaidlusaluse otsuse põhjendamise kohustuse täitmiseks vaja vastata apellantide argumentidele, kuna vastavalt eelmises punktis meenutatud kohtupraktikale ei saa abisaaja nõuda samasugust võistlevat vaidlust komisjoniga nagu see, mida pakutakse asjaomasele liikmesriigile, ning otsusest nähtub vähemalt kaudselt, et komisjon leidis, et apellantide poolt talle esitatud argumentidega ei saa nõustuda.

98      Seega tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99      Seetõttu tuleb teine väide osaliselt põhjendamatuse tõttu ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide

 Poolte argumendid

100    Kolmandas väites leiavad apellandid, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid, kui ta hindas küsimust, kas komisjon kohaldas õiguspäraselt turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi, et teha kindlaks, kas Ryanair jt said eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nimelt kasutas komisjon vaidlusaluste lepingute ex ante kasumlikkuse arvutamisel ebatäielikke, ebausaldusväärseid ja ebasobivaid andmeid, mis muudavad tema järelduse eelise olemasolu kohta vääraks. Moonutamisi on väidetavalt kolm.

101    Esiteks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 331 ja 332, mis puudutavad 2006. aasta lepingute kasumlikkuse eelanalüüsi, 2006. aasta lennujaamateenuste lepingu tingimust 7.1, mis on hagiavalduse lisas A.2.5. Selles on julgestustasu nimetatud tasuna, mida Ryanair pidi lennujaamale lepingu alusel maksma. Lisaks moonutas ta apellantide majandusnõuniku 31. augusti 2012. aasta aruande punkti 2.2.3, mis on esitatud hagiavalduse lisas A.3.5.1, ning tabelit 2.21, mis on nõustaja 13. aprilli 2012. aasta aruandes, mis on esitatud hagiavalduse lisas A.3.4.1, ja mis kinnitavad, et Ryanair tegelikult tasus lennujaamale julgestustasu.

102    Üldkohus nõustus aga komisjoni veaga, mis seisnes selles, et ta pidas julgestustasu Klagenfurti lennujaama piirkuluks, ja mis viis selleni, et komisjon alahindas selle lennujaama seisukohast 2006. aasta lepingute oodatavat kasumlikkust. Toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et julgestustasu maksti Ryanairile tagasi, vastupidi sellele, millele on vihjatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 331, või mis mainiks poolt, kes kandis tagasimaksmise kulud. Üldkohtu hinnangut saavad toetada üksnes komisjoni esimeses kohtuastmes esitatud vasturepliigi punktid 101–103, kuid komisjon piirdus seal ilma ühegi tõendita väitega, et Austria ametiasutused olid kahel korral kinnitanud, et Ryanairile maksti julgestustasu tagasi.

103    Teiseks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301 ja 302 ühelt poolt vaidlusaluse otsuse põhjenduse 379 punkti e, mis kinnitab, et täiendavate tegevuskulude hindamisel, mida lennujaam võis 2002. aasta lepingute puhul oodata, võeti arvesse kindlusvaru, ja teiselt poolt majandusnõuniku 18. juuli 2018. aasta aruande, mis on esitatud hagiavalduse lisas A.7.6, punkte 2.24–2.27, millest nähtub, et selle kindlusvaru arvutamise kohta ei ole esitatud ühtegi täpsustust.

104    Nendest tõenditest nähtub, et lennujaama täiendavate tegevuskulude hinnang, millele komisjon oma kasumlikkuse eelanalüüsis tugines, hõlmas parameetrit, nimelt kindlusvaru, mille arvutust ei ole kunagi selgitatud ega avalikustatud ning mis viis seletamatult kõrgete täiendavate tegevuskulude hinnanguni, eriti võrreldes võrreldavate lennujaamadega, kes samuti olid riigiabi uurimise all. Vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud punktides nõustus Üldkohus sellega, et komisjon kasutas seda hinnangut, viitamata 18. juuli 2018. aasta aruandele. Sellest tuleb järeldada, et Üldkohus jättis tähelepanuta või ei võtnud nõuetekohaselt arvesse talle selle kohta esitatud tõendeid.

105    Kolmandaks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306 esimesena hagiavalduse lisas A.2.1 esitatud 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu artikli 2 punkti a, millest nähtub, et lendude täituvuse määr oli 76%; teisena vaidlusaluse otsuse põhjendust 382 ja tabelit 10, millest nähtub, et komisjon kasutas 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu analüüsimisel 70% lendude täituvuse määra, ning selle otsuse põhjenduse 415 punkti a ja tabelit 11, millest nähtub, et komisjon kasutas 2006. aasta lepingute analüüsimisel 85% täituvusmäära; kolmandana otsuse põhjendust 17, millest nähtub, et tsiviillennundus alustas lennujaamas lendudega „juba varsti“ pärast selle loomist 1915. aastal, ning neljandana ja viimasena majandusnõuniku 18. juuli 2018. aasta aruande punkti 2.14, mis on hagiavalduse lisas A.7.6 ja millest nähtub, et 76% täituvusmäär oli ligilähedane – kuigi veidi sellest allpool – ligikaudu 80% täituvusmäärale, mida Ryanair 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu allkirjastamise ajal oma lennuliinide võrgustikus täitis.

106    Nendest tõenditest nähtub, et 70% täituvusmäär, mida komisjon kasutas 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu kasumlikkuse eelanalüüsi tegemiseks, oli liiga madal. Nimelt tõendavad need esiteks, et see oli poolte vahel kokku lepitud täituvusmäärast 6 punkti võrra madalam ja 2006. aasta lepingute analüüsimisel komisjoni kasutatud määrast 15 punkti võrra madalam, ning teiseks, et lennujaamal oli 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu allkirjastamise ajal tsiviillennunduses aastakümneid kogemust, mis seab kahtluse alla teesi, et tema kogemuse puudumine konkreetse lennuettevõtjaga, käesoleval juhul Ryanair, avaldas suurt mõju tema täituvuse hüpoteesidele.

107    Üldkohus nõustus aga komisjon kasutatud 70% täituvusmääraga, kuigi toimikus ei olnud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kinnitada Üldkohtu hinnanguid, mille kohaselt oleks eelneva kokkuleppe puudumine Klagenfurti lennujaama ja Ryanairi vahel õigustanud ettevaatliku täituvusmäära kasutamist, ega ühtegi tõendit, mis toetaks tema hinnangut, et odavlennuettevõtjate tegevus ei olnud 2002. aastal piisav, et õigustada kõrgemat täituvusmäära. Lisaks on toimiku ainus koht, mis võib Üldkohtu hinnanguid toetada, komisjoni kostja vastuse punkt 115 ja tema vasturepliigi punkt 85. Siiski väitis komisjon seal tõendeid esitamata, et otsus kehtestada 70% määr oli põhjendatud sellega, et Klagenfurti lennujaamal puudus apellantidega kogemus, ja sellega, et odavlennuettevõtjad olid uued turuletulijad.

108    Komisjon väidab, et ükski väidetav moonutamine ei ole tõendatud ja et igal juhul ei nähtu ükski neist ilmselgelt toimiku materjalidest.

 Euroopa Kohtu hinnang

109    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima ainult nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast sellisena Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Kui apellant leiab, et Üldkohus on moonutanud tõendeid, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Samuti peab selline moonutamine olema toimikumaterjalidest tulenevalt ilmne, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 43).

111    Lisaks, kuigi tõendite moonutamine võib seisneda dokumendi sellises tõlgendamises, mis on vastuolus selle dokumendi sisuga, peab see tulenema ilmselgelt Euroopa Kohtule esitatud toimikust ja eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 44).

112    Kolmanda väite kolme osa tuleb seega analüüsida neist põhimõtetest lähtudes.

113    Esimesena, seoses selle väite esimese osaga, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 331 ja 332, tõdes Üldkohus nendest punktidest esimeses, et komisjon märkis oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil, et esiteks tagastati teabe kohaselt, mille ta sai Austria ametiasutustelt kahel korral, Ryanairile nii see tasu kui ka kõik tasud edasi-tagasi lennu kohta ning teiseks teatasid need ametiasutused komisjonile samuti, et lennujaamatasud maksti täies ulatuses tagasi samal ajal 2005. aasta stimuleerimiskava rakendamisega ning see kujutas endast sel ajal levinud praktikat uute lennuettevõtjate meelitamiseks Klagenfurti lennujaama.

114    Teises neist punktidest märkis Üldkohus, et nendest asjaoludest nähtub, et komisjon palus asjaomaselt liikmesriigilt hoolikalt ja riigiabi käsitlevate EL toimimise lepingu alusnormide nõuetekohase kohaldamise huvides asjakohast teavet, mis võimaldab tal kontrollida, kas 2006. aasta lepingute puhul maksti Ryanairile julgestustasu tagasi, ning järeldas sellest, et komisjon võis seega ilma ilmset hindamisviga tegemata pidada julgestustasu 2006. aasta lepingute kasumlikkuse analüüsis lennujaama piirkuluks.

115    Lisaks nähtub kohtuotsuse punktist 328, et sellega seoses heitsid Ryanair jt Üldkohtus 2006. aasta lennujaamateenuste lepingu tingimustele viidates komisjonile ette, et viimane tegi vea, kui ta leidis, et 2006. aasta lepingute puhul kujutas julgestustasu Klagenfurti lennujaama jaoks endast kulu, ning märkisid, et Ryanairi arvetel esitatud andmed tõendasid, et Ryanair maksis sellele lennujaamale julgestustasu summad.

116    Siiski tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 113 ja 114 esitatust, et esiteks ei viidanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 331 ja 332 kuidagi käesoleva kohtuotsuse punktis 101 viidatud aruannetele. Järelikult ei saa talle ette heita, et ta moonutas vaidlustatud kohtuotsuse selles osas neid aruandeid.

117    Teiseks ei kinnitanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 331 ja 332, et Klagenfurti lennujaam ei nõudnud Ryanairilt julgestustasu, ega seadnud kahtluse alla asjaolu, et Ryanair maksis julgestustasu Klagenfurti lennujaamale, vaid piirdus märkusega, et komisjon oli kahel korral nõudnud selle kohta teavet Austria Vabariigilt ning et viimane oli kahel korral märkinud, et julgestustasu ja kõik tasud edasi-tagasi lendude kohta maksti Ryanairile tagasi. Sellest järeldub, et Üldkohus ei moonutanud ka 2006. aasta lennujaamateenuste lepingu tingimust 7.1.

118    Lisaks, kuna kolmanda väite esimeses osas vaidlustavad apellandid tõendusliku jõu, mille Üldkohus omistas erinevatele talle hindamiseks esitatud tõenditele, on nende argumendid vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 109 meenutatud kohtupraktikale vastuvõetamatud, kuna nende eesmärk on, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti.

119    Seetõttu tuleb selle väite esimene osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

120    Teisena, mis puutub selle väite teise ossa, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkte 301 ja 302, siis vastas Üldkohus nendest punktidest esimeses Ryanairi jt argumendile, mille kohaselt komisjon tegi hindamisvea, kui ta nõustus Austria ametiasutuste valikuga lisada kindlusvaru väärtustele, mille alusel arvutati 2002. aasta lepingute kehtivuse ajal oodatavast liiklusmahu suurenemisest tulenevad täiendavad tegevuskulud. Ta märkis, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse 379 punktist e nähtub, et väärtused, mille alusel need kulud arvutati, määrati kindlaks Klagenfurti lennujaama poolt 2002. aastal kasutatud kuluarvestussüsteemi alusel ning et see süsteem hõlmas maandumistasu, reisijateveotariifi ja perroonikäitluse tasu, lennuettevalmistuse tasu, taristutasu ja angaaritasu. Samas punktis täpsustas ta, et komisjon tõi esile ja Ryanair jt kinnitasid kohtuistungil, et kuluarvestussüsteem, mida see lennujaam 2002. aastal kasutas, võimaldas vähem üksikasjalikku kulude jaotust kui süsteem, mis kehtestati 2005. aastal ja mida on kirjeldatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 415.

121    Kohtuotsuse punktis 302 lisas Üldkohus, et selles osas viitas komisjon põhjenduse 379 punktis e Austria ametiasutuste selgitustele, mille kohaselt nad olid kasutanud iga lisanduva rotatsiooni ja iga stardikaalu tonni kohta ning iga lisanduva lahkuva reisija kohta täiendavatele tegevuskuludele vastavate väärtuste kõige optimistlikumaid prognoose. Ta järeldas sellest kõnealuses punktis, et seega ei saa komisjonile ette heita, et ta tegi ilmse hindamisvea, kui ta kiitis 2002. aasta lepingute puhul heaks selle täiendavate tegevuskulude arvutamise meetodi, kuna üksikasjalike andmete puudumisel ja tulenevalt Austria ametiasutuste optimistlikest alusprognoosidest oli tema kavatsus jõuda ettevaatliku prognoosini mõistlik.

122    Ent esiteks tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse nendest kahest punktist, et Üldkohus ei eitanud, et Austria ametiasutused võtsid kõnealuste täiendavate tegevuskulude hindamisel arvesse kindlusvaru, nagu nähtub vaidlusalusest otsusest. Lisaks nähtub toimikust, et nimetatud punktid kordavad täpselt vaidlusaluse otsuse põhjenduse 379 punkti e sisu. Järelikult ei ole väidetav moonutamine selles osas põhjendatud.

123    Teiseks, mis puudutab väidet, et Üldkohus moonutas käesoleva kohtuotsuse punktis 103 viidatud apellantide majandusnõustaja aruannet, siis piisab, kui märkida, et Üldkohus ei viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301 ja 302 kuidagi sellele aruandele ning seega ei saa talle ette heita, et ta moonutas seda vaidlustatud kohtuotsuse selles osas.

124    Tegelikult soovivad apellandid sellele aruandele viidates, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti, mis aga vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 109 meenutatud kohtupraktikale ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

125    Kolmanda väite teine osa tuleb seega osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

126    Kolmandana, seoses selle väite kolmanda osaga, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 306, märkis Üldkohus selles punktis, et nagu komisjon õigesti märkis, ei olnud ebamõistlik, et Klagenfurti lennujaam võttis 2002. aasta lepingute hindamisel täituvusmäära suhtes ettevaatliku lähenemisviisi, kuna tal ei olnud veel Ryanairiga jt kogemust, ning et üldiselt oli odavlennuettevõtjate tegevus tol ajal väiksemamahulisem kui tänapäeval. Ta lisas, et tuleb tõdeda, et selle lennujaama hinnanguline 70% täituvusmäär ei erine palju 2002. aasta lennujaamateenuste lepingust tulenevast 76% eesmärgist ning et järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta kasutas 70% määra. Ta lisas veel, et see on seda enam tõsi, et 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu preambulis mainitud eeldatav arv 50 000 saabuvat reisijat, mis eeldab 76% täituvuse määra, oli sihtmärk, mida sooviti saavutada, mitte siduv kohustus.

127    Vaidlustatud kohtuotsuse nendest põhjendustest tuleneb esiteks, et Üldkohus ei moonutanud 2002. aasta lennujaamateenuste lepingut, nagu väidavad apellandid, kuna Üldkohus märkis sõnaselgelt, et selle lepingu eesmärk oli 76% täituvusmäär. Samuti ei moonutanud ta vaidlusaluse otsuse põhjendust 382 ja tabelit 10, kui ta märkis, et komisjon oli selle lepingu analüüsimisel lähtunud 70% täituvusmäärast.

128    Teiseks ei moonutanud Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 110 ja 111 meenutatud kohtupraktika tähenduses ka vaidlusaluse otsuse põhjenduse 415 punkti a ega tabelit 11, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306 ei ole isegi viidatud 85% täituvuse määrale, mida on pealegi mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 397.

129    Kolmandaks on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 17 tõepoolest märgitud, et „[Klagenfurti lennujaam] asutati 1915. aastal sõjaväelennuväljana“ ja et „[j]uba varsti kasutati seda nii militaarsel kui ka tsiviilotstarbel ning selline topeltkasutus kestab tänaseni“. Siiski, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 126, piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306 märkusega, et sellel lennujaamal ei olnud 2002. aastal veel Ryanairiga jt kogemust ning et odavlennuettevõtjate tegevus oli sel ajal vähemahukam kui tänapäeval. Seega ei ole tõendatud ka põhjenduse 17 väidetav moonutamine.

130    Neljandaks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 105 mainitud apellantide majandusnõuniku aruande punkti 2.14 väidetavat moonutamist, siis piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole seda punkti mainitud ja selles ei ole ühtegi väidet, mis tõendaks selle punkti moonutamist.

131    Lisaks, kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 106 ja 107 esitatud argumentidega väidavad apellandid sisuliselt, et nende viidatud tõenditest nähtub, et täituvusmäär, mida komisjon kasutas 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu kasumlikkuse eelanalüüsi tegemiseks, oli liiga madal, soovivad nad tegelikult, et Euroopa Kohus hindaks sellega seoses uuesti asjaolusid ja tõendeid, mistõttu on kolmanda väite kolmanda osa see osa käesoleva kohtuotsuse punktis 109 meenutatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatu.

132    Eeltoodu põhjal tuleb väite kolmas osa tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu. Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide

 Poolte argumendid

133    Neljanda väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 418–421 ja 427–429, heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tagasinõutava abi summat, mis arvutati ex ante andmete alusel, ei tule korrigeerida ex post andmete alusel, mis olid toimikus vaidlusaluse otsuse tegemise ajal.

134    Üldkohus tõdes, et üldjuhul tuleb nii abi olemasolu kui ka summat hinnata abi andmise hetkel valitsenud olukorda arvestades. Sellega seoses lükkas ta tagasi Ryanairi jt argumendid, milles paluti arvesse võtta ex post andmeid tulude ja kulude kohta, põhjusel, et nende arvesse võtmise tulemusel varieeruks tagasinõutav abisumma olenevalt sellistest juhuslikest arengusuundadest nagu majandusolukord või võimalik kasu, mida abisaaja sai esialgu antud eelise kasutamisest. Nii otsustades ei vastanud ta nende argumentidele.

135    Nimelt ei viidanud Ryanair jt mitte juhuslikele asjaoludele, vaid asjaoludele, mis sõltusid abi andjast, st tema enda kulude ja tulude arvutusest, ning väitsid üksnes, et tema enda kontrolli all olevate kulude ja tulude muutujate hindamisel tehtud vead tuleb parandada. Lisaks möönis komisjon, et Ryanairile või LV-le ja AMSile tegelikult makstud turundusteenuste tasude puhul võis tagasinõutavat abisummat Austria Vabariigi poolt tagantjärele esitatud tõendite alusel korrigeerida. Ta keeldus siiski korrektsioone tegemast muude tulusid ja kulusid käsitlevate ex post andmete alusel, millest nähtub siiski, et kulud olid ülehinnatud.

136    Kohtupraktika, millele Üldkohus väidetavalt tugines, see tähendab 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Freistaat Thüringen vs. komisjon (T‑318/00, EU:T:2005:363) ja 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238), puudutab põhimõtet, mille kohaselt abi olemasolu ja summat tuleb hinnata abi andmise ajal valitsenud olukorda arvestades. Siiski ei keela need kohtuotsused komisjonil parandada abi andmise ajal valitsenud olukorra hindamisel tehtud vigu. Samuti ei anna need komisjonile õigust nõustuda abi summa hindamisega valeandmete alusel. Pealegi puudutavad need kohtuotsused tagatisi, st ühte liiki abi, mille puhul vahetegemine abi andmise, mis seisneb kavatsuses anda eelis, ja selle maksmise vahel, mis puudutab üldiselt ressursside ülekandmise järgnevat etappi, on vähem selge kui teist liiki abimeetmete puhul.

137    Lisaks välistavad Üldkohus ja komisjon neid kahte kohtuotsust kuritarvitavalt tõlgendades ohu, et abi andjate prognoosides on tehtud vigu. Ometi on võimalik, et riiklik üksus, kes kavatses anda abi teatavas summas, eksis loodetavate kulude ja tulude hindamisel ning et abisummat, mida ta kavatses anda, ei makstud seega lõpuks välja või ei makstud seda täielikult välja.

138    Apellantide sõnul on komisjon kohustatud otsuse vastuvõtmise ajal toimikus sisalduvate tõendite alusel kontrollima, ega abi andja enda kulude ja tulude hinnangud ei olnud ekslikud. Nimelt rikastub abiandja abi tagasinõudmise korralduse tõttu, mis põhineb ülehinnatud kuludel või alahinnatud tuludel, kuna talle tagastatakse liiga suured summad ja ta saab seega oma vigadest rahalist kasu. Selline tagastamine oleks vastuolus ka ebaseadusliku abi tagasinõudmise eesmärgiga, milleks on enne abi andmist valitsenud olukorra taastamine.

139    Komisjon on seisukohal, et see väide ei ole põhjendatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

140    Riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida soodustatud ettevõtja ei oleks tavalistel turutingimustel saanud (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

141    Võttes arvesse ELTL artikli 107 lõike 1 eesmärki tagada kahjustamata konkurents, ei saa mõiste „abi“ selle sätte tähenduses seega hõlmata meedet, mis võeti ettevõtja kasuks riigi ressursse kasutades, juhul kui see ettevõtja oleks saanud samasuguse eelise tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel. Nende tingimuste hindamisel, milles selline eelis anti, tuleb seega üldjuhul kohaldada eraettevõtja põhimõtet (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 45).

142    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et hindamaks, kas eraettevõtja oleks sama meetme võtnud tavapärastel turutingimustel, tuleb võrdluse aluseks võtta selline ettevõtja, kes on riigiga võimalikult sarnases olukorras (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

143    Nimelt peab komisjon selles raamistikus andma üldhinnangu, võttes arvesse kõiki juhtumi olulisi tegureid, mille alusel on tal võimalik kindlaks teha, kas abi saanud ettevõtja ei oleks võrreldavaid vahendeid kindlasti saanud selliselt eraettevõtjalt (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Selles osas tuleb oluliseks pidada igasugust teavet, mis võib olulisel määral mõjutada otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraettevõtjat, kes on riigiga võimalikult sarnases olukorras. Seetõttu on eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel ainsana asjakohased kõnealuse meetme võtmise otsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositav areng (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige on see nii, kui komisjon kontrollib, kas riigiabiga on tegemist sellise meetme puhul, millest talle ei teatatud ning mille asjaomane avalik-õiguslik üksus oli selleks hetkeks, kui komisjon oma kontrolli teostas, juba võtnud (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 105).

145    Seetõttu ei saa asjaomase meetme võtmisele järgnevaid asjaolusid eraettevõtja põhimõtte kohaldamise tarvis arvesse võtta (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 142–145 meenutatud kohtupraktikast, et argumendid, millega vaidlustatakse tagasinõutava abi hindamisel Üldkohtu antud hinnangu põhjendatus, kui need argumendid puudutavad kõnealuse abimeetme võtmisele järgnenud sündmuste arvessevõtmist, on tulemusetud (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 113).

147    Neljandas väites leiavad apellandid aga sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta hindas tagasinõutava abi summat, nagu see oli kindlaks määratud vaidlusaluses otsuses. Nad väidavad sellega seoses, et Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et komisjon pidi selle summa kindlaksmääramisel arvesse võtma „ex post andmeid, mis sisaldusid toimikus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal“, selle asemel, et tugineda „ex ante tõenditele“, st – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420 tõdes – vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal turutingimustes tegutseva erainvestori prognoositavatele arengusuundadele.

148    Üldkohus täpsustas selles punktis seega, et komisjon määras vaidlusaluses otsuses kindlaks vaidlusaluste lepingutega seoses tagasinõutava abisumma lähtuvalt „eeldatavast täiendavast negatiivsest rahavoost (tulud miinus kulud) tehingute sõlmimise ajal“. Apellandid väidavad siiski sisuliselt, et tehingu sõlmimise hetkel Klagenfurti lennujaama eeldatavad kulud ja tulud erinesid lõpuks nendest, mida oli võimalik ette näha tehingu sõlmimise ajal.

149    Lisaks on selge, et käesolevas asjas rakendati kõnealuseid abimeetmeid vastavate vaidlusaluste lepingute sõlmimisega.

150    Seega tuleb tõdeda, et neljanda väitega vaidlevad apellandid vastu Üldkohtu selle hinnangu põhjendatusele, mis puudutab tagasinõutava abi summa hindamist, tuginedes kõnealuste abimeetmete andmisest hilisematele sündmustele. Järelikult tuleb neljas väide vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 146 meenutatud kohtupraktikale igal juhul tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

151    Sellega seoses ei saa nõustuda apellantide argumendiga, mille kohaselt sisuliselt ei ole see kohtupraktika käesolevas asjas kohaldatav, kuna see puudutab üksnes tagatise vormis antud riigiabi. Nimelt, nagu tuleneb samast kohtupraktikast, ei nõua mitte asjaomase abi laad, vaid turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtte kohaldamine, mille kohaldatavust käesolevas asjas ei ole vaidlustatud, seda, et ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses võimaliku eelise kindlakstegemisel on asjakohased üksnes meetme võtmise otsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositavad arengusuunad.

152    Samuti ei saa apellandid käesoleva väite toetuseks ühtegi kasulikku argumenti tuletada asjaolust, et DMG ja AMSi vahelise 2002. aasta turustuslepingu osas märkis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 570, et tagasinõutava abi summat saab Austria Vabariigi esitatud tõendite alusel hiljem kohandada. Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 425 märkis, nähtub vaidlusalusest otsusest, et see liikmesriik väitis haldusmenetluses, et kõnealune leping ei olnud kunagi jõustunud, ilma et ta oleks saanud esitada haldusmenetluses kirjalikku dokumenti, mis kinnitaks selle avalduse õigsust.

153    Komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse põhjenduses 570 tehtud täpsustuse eesmärk oli seega – nagu Üldkohus punktis 425 märkis – võimaldada liikmesriigil esitada selle kohta tõendeid ja vajaduse korral välistada tagasinõutavast abisummast abi, mis tuli nimetatud lepingu alusel välja maksta, tingimusel et on tõendatud, et kuna leping ei jõustunud, ei olnud selles sisalduvat abi abisaajale välja makstud, mistõttu ei antud lepinguga mingit majanduslikku eelist, ja et seetõttu ei tulnud selle lepingu alusel abi tagasi nõuda.

154    Seevastu Üldkohtule esitatud argumentidega, mida sisuliselt korratakse käesoleva väite raames, ei väida apellandid tegelikult mitte seda, et ühes vaidlusalustest lepingutest sisalduvat abi neile ei antud, vaid et nendes lepingutes sisalduv eelis tuleb tagasinõudmise hetkel ümber hinnata, lähtudes lepingute tegelikest majandustulemustest lepingupoolte jaoks. Need argumendid on siiski vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 140–145 meenutatud kohtupraktikaga ning lisaks ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt ebaseadusliku abi tagasinõudmine eeldab, et tagastatakse abisaaja saadud eelis, et kõrvaldada eelisest põhjustatud konkurentsimoonutus (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punktid 91 ja 92 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Järelikult tuleb neljas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

156    Kuna ühegi väitega, mille apellandid oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitasid, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

157    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

158    Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellantidelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta kohtukulud Ryanair DAC ja Airport Marketing Services Ltd kanda.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.