EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
23. november 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Ühine põllumajanduspoliitika – Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu – Põllumajanduse metsastamismeetmetega seotud ühenduse abikava – Määrus (EMÜ) nr 2080/92 – Artikli 3 esimese lõigu punktid b ja c – Abikava – Hooldamistoetus ja toetus saamata jäänud tulu eest – Andmise tingimused – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette maatükkide puistute minimaalse tiheduse nõude – Nõude täitmata jätmine toetusesaajast mitteoleneval põhjusel – Abi tagasimaksmise kohustus – Vääramatu jõud – Proportsionaalsuse põhimõte
Kohtuasjas C‑213/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus, Portugal) 24. veebruari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. märtsil 2022, menetluses
Instituto de Financiamento da Agricultura e Pescas, IP
versus
CS,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president K. Jürimäe, kohtunikud N. Piçarra, M. Safjan, N. Jääskinen ja M. Gavalec (ettekandja),
kohtujurist: L. Medina,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– CS, esindaja: advogado J. Teles Branco,
– Portugali valitsus, esindajad: H. Almeida, P. Barros da Costa, P. Direitinho ja A. Pimenta,
– Kreeka valitsus, esindajad: E. Leftheriotou, M. Tassopoulou ja A.‑E. Vasilopoulou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B. Rechena ja A. Sauka,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2080/92 põllumajanduse metsastamismeetmetega seotud ühenduse abikava kohta (EÜT 1992, L 215, lk 96) artikli 3 punkte b ja c ning proportsionaalsuse põhimõtet.
2 Taotlus on esitatud CSi ja Instituto de Financiamento da Agricultura e Pescas, IP (põllumajanduse ja kalanduse rahastamise instituut, IP, Portugal; edaspidi „IFAP“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas IFAPi otsus, millega ta kohustas tagasi maksma toetused, mida CS sai määrusega nr 2080/92 kehtestatud põllumajandusmaa metsastamise abina, on õiguspärane.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määrus nr 2080/92 tunnistati alates 2. juulist 1999 kehtetuks nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT 1999, L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391). Kuid võttes arvesse viimati nimetatud määruse artikli 55 lõiget 3, kohaldatakse määrust nr 2080/92 edasi komisjoni poolt enne 1. jaanuari 2000 heaks kiidetud tegevuste suhtes, mistõttu põhikohtuasja suhtes tuleb kohaldada selle määruse sätteid.
4 Määruse nr 2080/92 esimene kuni kolmas ja viies põhjendus on sõnastatud järgmiselt:
„[P]õllumajandusmaa metsastamine on väga oluline nii maakasutuse ja keskkonna jaoks kui ka ühenduse metsaressursside puudujäägi vähendamisele kaasaaitamiseks ning põllumajandustootmise kontrollipoliitika täiendusena;
põllumajandustootjate kogemused põllumajandusmaa metsastamisel näitavad, et olemasolevad metsastamise edendamise abikavad ei ole piisavad ning et viimastel aastatel ei ole põllumajandustootmisest eemaldatud põllumajandusmaa metsastamine toonud rahuldavaid tulemusi;
seetõttu tuleb asendada nõukogu 15. juuli 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 2328/91 põllumajandusstruktuuride tõhustamise kohta [(EÜT 1991, L 218, lk 1)] VIII jaotises osutatud meetmed meetmetega, mis vastavad paremini põllumajandusmaa metsastamise tõhusa edendamise vajadusele;
[…]
kahanev toetus esimesel viiel aastal, mis on ette nähtud äsja metsastatud alade hooldamise kulude katmiseks, võib olla oluline tegur metsastamise edendamisel“.
[Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
5 Määruse artiklis 1 „Abikava eesmärk“ on ette nähtud:
„Kehtestatakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust kaasrahastatav ühenduse abikava selleks, et:
– aidata kaasa ühise turukorralduse kontekstis ette nähtud muudatustele,
– aidata pikemas perspektiivis parandada metsandusressursse,
– aidata majandada looduslikke alasid paremas kooskõlas keskkonna tasakaaluga,
– võidelda kasvuhooneefektiga ja absorbeerida süsinikdioksiidi.
Ühenduse abikava eesmärk on:
a) põllumajandusmaa alternatiivne kasutamine metsastamise teel;
b) metsandustegevuse arendamine põllumajandusettevõtetes.“
6 Määruse artikli 2 „Abikava“ lõikes 1 on sätestatud:
„Abikava võib hõlmata:
a) abi metsastamiskulude katmiseks;
b) iga-aastast toetust metsa hektari kohta esimesel viiel aastal metsamaa hooldamise kulude katmiseks;
c) iga-aastast toetust hektari kohta, et hüvitada põllumajandusmaa metsastamisest tulenevalt saamata jäänud tulu;
d) toetust metsamaa seisundi parendamiseks tehtud selliste investeeringute puhul nagu tuuletõkete, tulemüüride, veekogude ja metsamajandusteede rajamine ning korgitamme metsade parendamine.“
7 Sama määruse artikli 3 „Abi suurus“ esimese lõigu punktides b ja c on sätestatud:
„Artiklis 2 osutatud abi lubatud maksimumsummad on järgmised:
[…]
b) hooldamise kulud:
– 250 [eurot] hektari kohta aastas kahel esimesel aastal ja 150 [eurot] hektari kohta aastas järgnevatel aastatel okaspuuistanduste puhul,
– 500 [eurot] hektari kohta aastas kahel esimesel aastal ja 300 [eurot] hektari kohta aastas järgnevatel aastatel, kui tegemist on lehtpuuistanduste või segaistandustega, kus on vähemalt 75% lehtpuid.
[…]
c) toetus saamata jäänud tulu eest:
– 600 [eurot] hektari kohta aastas, kui metsastaja on põllumajandustootja või põllumajandustootjate rühm, kes majandas maad enne metsastamist,
– 150 [eurot] hektari kohta aastas, kui metsastaja on mõni teine artikli 2 lõike 2 punktis b osutatud toetusesaaja,
maksimaalselt 20 aasta jooksul pärast algset metsastamist.“
8 Määruse nr 2080/92 artiklis 4 „Abikavad“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid rakendavad artiklis 2 osutatud abikava riiklike või piirkondlike mitmeaastaste kavade kaudu, mis käsitlevad artiklis 1 osutatud eesmärke ja millega määratakse eelkõige kindlaks:
– artiklis 2 osutatud abi summad ja kestus, võttes arvesse metsastamise tegelikku kulu ning metsastamiseks kasutatud puuliikide või -tüüpide hooldamise tegelikku kulu või saamata jäänud tulu,
– abi, eelkõige metsastamistoetuste andmise tingimused,
– […]
2. Liikmesriigid võivad rakendada ka tsoonipõhiseid metsastamiskavasid, mis kajastavad keskkonna, looduslike tingimuste ja põllumajandusstruktuuride mitmekesisust.
Tsoonipõhised metsastamiskavad hõlmavad eelkõige järgmist:
– metsastamise eesmärgi kindlaksmääramine,
– selliste alade asukohta ja rühmitamist käsitlevad tingimused, mida on võimalik metsastada;
– metsamajandustavad, mida tuleb järgida,
– kohalikele tingimustele kohandatud puuliikide valik.“
Portugali õigus
9 Põllumajandusministeeriumi 6. aprilli 1994. aasta määruse nr 199/94 (Portaria 199/94 do Ministério da Agricultura; Diário da República, 1. seeria, nr 80, 6.4.1994) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ministeeriumi määrus nr 199/94“) on artiklis 5 „Iga-aastased toetused“ sätestatud:
„Ilma et see piiraks järgmise artikli kohaldamist, on eelmises artiklis osutatud põllumajandusmaa metsastamise toetuse saajatel õigus saada kahte iga-aastast toetust metsa hektari kohta, mis on mõeldud selleks, et:
a) katta esimese viie aasta jooksul investeerimisprojektiga hõlmatud metsamaa hooldamise kulud;
b) hüvitada põllumajandusmaa metsastamisest tulenevalt saamata jäänud tulu.“
10 Ministeeriumi määruse artiklis 6 „Toetusesaajad“ on sätestatud:
„1 – Käesolevas määruses ette nähtud abi võivad saada:
a) põllumajandusmaa metsastamise toetus: kõik füüsilised või juriidilised isikud;
b) metsamaa parendamise toetus: põllumajandustootjad ja nende ühendused;
c) toetus metsamaa hooldamise kulude katmiseks: kõik põllumajandusmaa metsastamise toetuse saajad;
d) toetus saamata jäänud tulu hüvitamiseks: kõik füüsilised isikud või eraõiguslikud juriidilised isikud, kes saavad metsastamistoetust, välja arvatud need, kes lõpetavad tegevuse vastavalt nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2070/92[, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 3493/90, millega kehtestatakse lambalihatootjatele makstava lisatasu andmise üldeeskirjad (EÜT 1992, L 215, lk 63)].
2 – Alla 16-aastase rotatsiooni alusel käitatavate kiire kasvuga liikide puhul antakse toetust üksnes põllumajandusmaa metsastamise eest ja üksnes põllumajandustootjatele, kelle jaoks põllumajandus on põhitegevus.“
11 Ministeeriumi määruse artiklis 7 „Toetusesaajate kohustused“ on ette nähtud:
„Käesolevas määruses ette nähtud abi saamiseks on toetusesaajad eelkõige kohustatud:
a) järgima investeerimisprojektiga seotud käitamise suunisdokumendis ette nähtud viljelustavasid;
b) tagama, et istutamisele järgneval aastal vastaks istutatud puistute tihedus C lisas ette nähtud minimaalsele tihedusele;
c) hooldada ja kaitsta istutatud või parendatud metsapuistuid ja seal asuvaid infrastruktuure vähemalt kümne aasta jooksul või saamata jäänud tulu eest makstava toetuse maksmise korral seni, kuni seda toetust antakse.
[…]“.
12 Sama ministeeriumi määruse artiklis 26 „Toetuste osaline maksmine“ on ette nähtud:
„Kui osa puistust on toetusesaajast mitteoleneval põhjusel hävinenud, makstakse käesolevas määruses ette nähtud toetust edasi maatüki eest, kus on säilinud head taimekasvutingimused.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 IFAP ja CS sõlmisid 4. märtsil 1997 lepingu, mille kohaselt IFAP maksis CSile määruse nr 2080/92 kohaldamisalasse kuuluvat põllumajandusmaa metsastamise toetust. See leping sõlmiti viie maatüki kohta ning see nägi ette, et makstakse esialgset põllumajandusmaa metsastamise toetust, iga-aastast hooldamistoetust ja iga-aastast toetust saamata jäänud tulu eest.
14 Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile C.7, mis kordas ministeeriumi määruse nr 199/94 artikli 7 punkti b, oli CS kohustatud „tagama, et istutamisele järgneval aastal vastaks istutatud metsapuistute tihedus seaduses ette nähtud minimaalsele tihedusele“ (edaspidi „puistute minimaalse tiheduse nõue“).
15 Lisaks oli üldtingimuste E osa „Lepingu ühepoolne lõpetamine ja muutmine“ sõnastatud järgmiselt:
„E.1. IFAP võib käesoleva lepingu ühepoolselt lõpetada või seda muuta, kui toetusesaaja ei täida mõnda oma kohustust või kui mõni toetuse maksmise tingimustest ei ole täidetud või lakkab olemast täidetud toetusesaajast oleneval põhjusel.
E.2. IFAP võib käesolevat lepingut ühepoolselt muuta ka toetuse summat puudutavas, kui seda õigustavad tingimused tuvastatakse konkreetselt seoses investeeringute tegemise või metsa hooldamisega.
E.3. Hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest vähendatakse eelkõige metsa osalise hävimise korral vastavalt hävinud pindalale, tingimusel et hävimine on tingitud toetusesaajast mitteolenevast põhjusest.“
16 IFAP tuvastas 2006. aastal, et eelmises punktis viidatud lepinguga hõlmatud viiest maatükist kolm ei vastanud puistute minimaalse tiheduse nõudele. Seetõttu otsustas IFAP 11. septembri 2006. aasta otsusega üldtingimuste punkti E.2 alusel lepingut ühepoolset muuta ja nõudis, et tagastataks põhisumma 3992,08 eurot, millele lisandub seadusjärgne intress; see summa vastab erinevusele ühelt poolt nende kolme maatüki eest aastatel 1998 ja 1999 alusetult makstud hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest ning teiselt poolt kahe ülejäänud maatüki eest aastatel 2003–2005 maksta tuleva hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest vahel. Seevastu ei vaidlustanud IFAP õigust saada esialgset toetust metsastamiskulude katmiseks, võttes arvesse CSi jõupingutusi nende maatükkide metsastamisel.
17 CS vaidlustas selle otsuse Tribunal Administrativo de Círculo de Lisboas (Lissaboni regionaalne halduskohus, Portugal), selgitades, et ta on teinud kõik endast oleneva, et istandus oleks seadusega nõutud tihedusega ja et selle nõude eiramine ei olnud tingitud mitte tema süüst, vaid ebasoodsatest ilmastikutingimustest.
18 See kohus tühistas 26. mai 2017. aasta kohtuotsusega 11. septembri 2006. aasta otsuse, olles tuvastanud, et CS ei olnud saanud alusetult 1998. ja 1999. aastal toetust saamata jäänud tulu eest. See kohus kohustas IFAPi maksma toetust saamata jäänud tulu eest aastatel 2003–2005 ning hooldamistoetust aastatel 2003 ja 2004.
19 IFAP esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Central Administrativo do Sulile (lõunapiirkonna apellatsiooniastme halduskohus, Portugal). See kohus jättis 9. mai 2019. aasta kohtuotsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et puistute minimaalse tiheduse nõue kujutab endast vahendite kasutamise, mitte tulemuse saavutamise kohustust ning et järelikult peab IFAP toetuste tagasimaksmise nõudmiseks tõendama CSi süüd seoses kasutatud vahenditega.
20 IFAP esitas kassatsioonkaebuse Supremo Tribunal Administrativole (Portugali kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
21 Nimetatud kohus kahtleb, kas ministeeriumi määruse nr 199/94 artikli 7 punkt b on kooskõlas liidu eeskirjade ja üldpõhimõtetega.
22 Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selles sättes ette nähtud puistute minimaalse tiheduse nõuet tuleb käsitada vahendite kasutamise kohustuse või tulemuse saavutamise kohustusena. Sellega seoses kahtleb ta apellatsioonikohtu tõlgenduses, mille kohaselt tuleb hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest alati maksta siis, kui toetusesaaja on maatüki metsastanud ja teinud kõik endast oleneva selle nõude täitmiseks.
23 Teiseks, kui eeldada, et nimetatud nõue kujutab endast tulemuse saavutamise kohustust, tekib Supremo Tribunal Administrativol (Portugali kõrgeim halduskohus) küsimus, kas Portugali seadusandja kehtestatud kava on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus ministeeriumi määruse nr 199/94 artiklite 7 ja 26 tõlgendus, mille kohaselt toob puistu osaline hävimine ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu istutamise hindamisele järgnevatel aastatel kaasa toetuse osalise maksmise (maatükkide eest, mis vastavad minimaalse tiheduse nõudele), samas kui samad tagajärjed põhjustavate sarnaste ilmastikutingimuste ilmnemine hindamisaastal toob kaasa õiguse toetusele täieliku kaotamise.
24 Kolmandaks ja viimaseks mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolu, et algul ministeeriumi määrusega nr 199/94 kehtestatud korda muudeti 2012. aastal, mis seab kahtluse alla esialgse korra proportsionaalsuse. Muudatused seisnesid tema sõnul nimelt C lisas nõutud puistute minimaalse tiheduse vähendamises ning korra „kõik või mitte midagi“ muutmises; viimati nimetatud korda kohaldati seni toetuse andmiseks vastavalt istutamise aastale järgneval aastal tuvastatud istikute arvule. Puistute minimaalse tiheduse järgimist hinnatakse tema sõnul nüüd investeeringu elluviimisele järgneval aastal ja hooldamistoetuse andmise ajal. Lisaks näevad uued õigusnormid juhuks, kui istikud hävivad toetuse saajast mitteolenevatel põhjustel, ette, et toetust makstakse edasi maatüki selle osa eest, kus on säilinud head taimekasvutingimused.
25 Neil asjaoludel otsustas Supremo Tribunal Administrativo (Portugali kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas toetusesaajal võib tekkida õigus vastavalt [määruse nr 2080/92] artikli 3 esimese lõigu punktides b ja c ette nähtud hooldamiskulude hüvitamisele ja toetusele saamata jäänud tulu eest, kui ta tõendab, et riiklikus abikavas nõutud metsastamistingimusi ei täidetud tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, ehkki ta tegi kõik endast oleneva nende täitmiseks?
2. Kas liidu õigusnormidega on kooskõlas lahendus, mis tuleneb [määruse nr 199/94] artikli 7 punkti b koostoimes sama määruse artikliga 26 tõlgendusest, mille kohaselt toovad ebasoodsad ilmastikutingimused hindamisele järgnevatel aastatel (hinnatakse istutamisaastale järgneval aastal) kaasa toetuste osalise maksmise, samas kui sama tagajärg samade ebasoodsate ilmastikutingimuste korral istutamisaastale järgneval aastal toob kaasa õiguse toetustele täieliku kaotamise?
3. Kas määruse nr 199/94 [artikli 7 punktis b] ette nähtud lahendust, millest tulenevalt toetusesaaja kaotab täielikult õiguse saada hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest juhul, kui selle määruse C lisas ette nähtud metsapuistu tihedust ei saavutata – ilma et oleks lubatud vähendada proportsionaalselt neid toetusi juhul, kui selline tagajärg on tingitud toetusesaaja tahtest sõltumatutest põhjustest, näiteks kliimast –, tuleb pidada vastuolus olevaks proportsionaalsuse põhimõtte kui liidu õiguse üldpõhimõttega, nagu näib tulenevat (ab contrario sensu) 30. märtsi 2017. aasta kohtuotsusest Lingurár (C‑315/16, EU:C:2017:244, punktid 29 ja 35)?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
26 Nende kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2080/92 artikli 3 esimese lõigu punkte b ja c ning proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui isik, kes saab tema võetud põllumajandusmaa metsastamise mitmeaastase kohustuse alusel hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest, on kohustatud need toetused tagasi maksma, kui üks riigisiseste õigusnormidega kehtestatud toetuse andmise tingimus, mis puudutab metsapuistu minimaalset tihedust, ei ole täidetud metsastamiskohustuse täitmise ajal ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu.
27 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu tuleneb määruse nr 2080/92 artiklist 1 koostoimes selle määruse esimese kuni kolmanda põhjendusega, kehtestati selle määrusega põllumajandusmaa metsastamise abikava, mille eesmärk oli eelkõige edendada põllumajandusmaa alternatiivset kasutamist metsastamise teel, võimaldades samal ajal arendada metsandustegevust põllumajandusettevõtetes, aidata majandada looduslikke alasid paremas kooskõlas keskkonna tasakaaluga, võidelda kasvuhooneefektiga, absorbeerida süsinikdioksiidi ning aidata pikemas perspektiivis parandada metsaressursse.
28 Seega taotletakse määrusega põllumajanduspoliitika eesmärke, millega soovitakse toetada metsandussektorit, ning keskkonnakaitse eesmärki; kõik need eesmärgid on oma olemuselt mitmeaastased ja nõuavad põllumajandusmaa tegelikku ja püsivat metsastamist.
29 Sellega seoses tuleneb esimesena määruse artikli 2 lõike 1 punktidest b ja c, et määrusega kehtestatud põllumajandusmaa metsastamise abikava võib eeskätt hõlmata iga-aastast toetust esimesel viiel aastal metsamaa hooldamise kulude katmiseks ja iga-aastast toetust, et hüvitada põllumajandusmaa metsastamisest tulenevalt saamata jäänud tulu; neid toetusi makstakse „metsa hektari kohta“.
30 Järgmiseks tuleb märkida, et määruse nr 2080/92 artikli 3 esimese lõigu punktid b ja c piirduvad sellega, et kehtestavad nende toetuste võimalikud maksimumsummad vastavalt metsastatud pindalale (hektarites) ja maksimaalsele ajavahemikule, mille jooksul neid toetusi võib maksta. Sellega seoses tuleb täheldada, et kui selle artikli esimese lõigu punkt b koostoimes selle määruse viienda põhjendusega näeb ette, et hooldamistoetuse maksmine võib toimuda viie aasta jooksul tingimusel, et uusi istandusi hooldatakse, siis selle lõigu punktis c on sätestatud, et toetust saamata jäänud tulu eest võib anda maksimaalselt 20 aasta jooksul pärast algset metsastamist.
31 Nimetatud määruse artikli 4 lõige 1 jätab omakorda selle abikava rakendamise liikmesriikide hooleks riiklike või piirkondlike mitmeaastaste kavade kaudu, mille üksikasjalikud eeskirjad nad kehtestavad. Seda tehes määravad liikmesriigid eelkõige kindlaks abi summad ja kestuse, võttes arvesse metsastamise tegelikku kulu ning metsastamiseks kasutatud puuliikide või -tüüpide hooldamise tegelikku kulu või saamata jäänud tulu, nad määravad kindlaks ka abi, eelkõige metsastamistoetuste andmise tingimused.
32 Nende sätete koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et kuigi määrus nr 2080/92 ei sätesta otseselt tingimusi, mis peavad olema täidetud eri metsastamistoetuste maksmiseks, seob see nende toetuste maksmise kohustusega hõlmatud alade tegeliku metsastatusega kogu kohustuse kehtivusaja jooksul.
33 Seega piisab ainuüksi selle tuvastamisest, et hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest maksmise üks tingimus ei ole täidetud, et muuta nende toetuste maksmine põhjendamatuks ja seega võtta neilt õiguslik alus. Seega ei saa asuda seisukohale, et väljamakstud toetused kuuluvad maksmisele, isegi kui toetusesaaja on teinud kõik endast oleneva, et täita ministeeriumi määruse nr 199/94 artikli 7 punktis b ette nähtud puistu minimaalse tiheduse nõue.
34 Seda tõlgendust kinnitavad määruse nr 2080/92 eesmärgid, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28. Metsandussektori toetamine ja keskkonnakaitse, mis on osa üldisemast eesmärgist võidelda kasvuhooneefektiga süsinikdioksiidi absorbeerimise kaudu, nõuavad nimelt põllumajandusmaa tegelikku metsastamist.
35 Seda tõlgendust kinnitab ka määruse nr 2080/92 aluseks oleva süsteemi ülesehitus. Nimelt, kui liidu seadusandja pani esiteks selle määruse artikli 4 lõikes 1 liikmesriikidele ülesande määrata oma mitmeaastastes kavades kindlaks metsastamistoetuse andmise tingimused ja andis teiseks liikmesriikidele määruse artikli 4 lõike 2 alusel tsoonipõhistes metsastamiskavades võimaluse võtta arvesse keskkonna mitmekesisust ning valida puuliigid, mis on kohandatud kohalikele geograafilistele ja hüdrograafilistele tingimustele, ei soovinud ta seada metsastamise edukust sõltuvusse ainuüksi toetusesaaja hoolsusest.
36 Sellest tuleneb, et liidu õigusnormid nõuavad selleks, et hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest maksmine oleks põhjendatud, et kogu mitmeaastase lepingu täitmise ajal oleksid täidetud metsastamistoetuse andmise tingimused, kusjuures toetusesaaja ei saa õigustada ühe sellise tingimuse nagu puistu minimaalne tihedus täitmata jätmist ainuüksi tõendamisega, et ta oli hoolas.
37 Teisena tuleb märkida, et määrus nr 2080/92 ei sisalda ühtegi sätet selle kohta, millised tagajärjed on sellel, kui ei ole täidetud üks määruse artiklis 2 sätestatud toetuse maksmise tingimustest, eriti kui see puudus on tingitud vääramatust jõust.
38 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et isegi kui kohaldatavates õigusnormides puudub sõnaselge säte, on toetusesaajal võimalik tugineda vääramatu jõu esinemisele (vt selle kohta 19. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Inter-Kom, 71/87, EU:C:1988:186, punktid 10 ja 15, ning 7. detsembri 1993. aasta kohtuotsus Huygen jt, C‑12/92, EU:C:1993:914, punkt 31).
39 Kuigi põllumajandusalaste õigusnormide valdkonnas ei eelda mõiste „vääramatu jõud“ absoluutset võimatust, nõuab see siiski, et ühe abi andmise tingimuse täitmata jätmine oleks tingitud asjaomase ettevõtja tahtest sõltumatutest ebatavalistest ja ettenägematutest asjaoludest, mille tagajärgi ei olnud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata võimalik vältida (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Szemerey, C‑330/14, EU:C:2015:826, punkt 58). Lisaks tuleb seda kui erandit tõlgendada kitsalt.
40 Kuna nende asjaolude olemasolu kindlakstegemine kujutab endast faktiliste asjaolude hindamist, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas põhikohtuasjas sellised asjaolud esinevad.
41 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on üldiselt tuvastanud, et CSi viidatud ebasoodsad ilmastikutingimused olid tingitud temast sõltumatutest asjaoludest, ja teiseks, et CSil ei õnnestunud hoolimata kogu rakendatud hoolsusest vältida nende ilmastikutingimuste mõju maatükkidele istutatud puistutele. Asumaks seisukohale, et tegemist on „vääramatu jõuga“ liidu õiguse tähenduses, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski veel kontrollima, kas need asjaolud olid ebatavalised ja ettenägematud.
42 Seega saab üksnes vääramatu jõu tunnustega sündmus, see tähendab ebatavaline ja ettenägematu sündmus, vabastada toetusesaaja kohustusest maksta saadud toetus tagasi seetõttu, et ei ole täidetud puistu minimaalse tiheduse nõue.
43 Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas – nagu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus – proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu ministeeriumi määruse nr 199/94 artikli 7 punkt b, tuleb täpsustada, et määrus nr 2080/92 ei sisalda ühtegi sätet, mis annaks liikmesriigile võimaluse vähendada neid toetusi proportsionaalselt, kui ilmnevad asjaolud, mis on toetuse saaja tahtest sõltumatud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et riigisisesed õigusnormid, mille liikmesriik on kehtestanud liidu õigusnormide rakendamise pädevust teostades, peavad järgima liidu üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub ka proportsionaalsuse põhimõte (28. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus SGS Belgium jt, C‑367/09, EU:C:2010:648, punkt 40). See põhimõte nõuab, et riigisisese õigusnormiga rakendatavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑176/20, EU:C:2022:274, punkt 42).
44 Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 42 esitatud kaalutlusi, mille kohaselt hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest saaja saab põhjendada nende toetuste andmise ühe tingimuse – nagu puistu minimaalse tiheduse nõue – täitmata jätmist üksnes vääramatu jõuna kvalifitseeritava sündmuse toimumise tõendamisega, ei saa aga asuda seisukohale, et riigisisene tava, mis nõuab – nagu käesoleval juhul – niisuguse maa eest makstava toetuse täielikku tagasimaksmist, mis ei vasta sellisele nõudele, rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Vastupidi, see tava piirdub sobival ja vajalikul moel selle tagamisega, et metsastamistoetustega rahastatakse asjaomase metsastamiskavaga kooskõlas olevat tegevust.
45 Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et abisaaja on selle abi andmise ühe tingimuse täitmata jätmise korral kohustatud tagasi maksma kõik selle abiga seoses juba makstud summad, ilma et proportsionaalsuse põhimõte seda tagasimaksmise kohustust takistaks (vt selle kohta 26. mai 2016. aasta kohtuotsus Ezernieki, C‑273/15, EU:C:2016:364, punktid 41–46 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Argumendid, mis on tuletatud 30. märtsi 2017. aasta kohtuotsusest Lingurár (C‑315/16, EU:C:2017:244), ei sea seda tõlgendust kahtluse alla. Nimelt tehti see kohtuotsus teistsuguses õiguslikus kontekstis, milles Euroopa Kohus pidi tõlgendama nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) sätteid. Selles kohtuotsuses küsiti Euroopa Kohtult, kas Natura 2000 võrgustiku toetuse maksmisest eraõiguslikule isikule võib täielikult keelduda, kui ala, mille kohta toetusetaotlus esitati, kuulub väga väikeses osas liikmesriigile, samas kui see määrus nägi ette, et toetust saab maksta üksnes alade eest, mis kuuluvad eraõiguslikele isikutele. Olles märkinud selle kohtuotsuse punktis 29, et riigisisesed õigusnormid, mille liikmesriik on kehtestanud liidu õigusnormide rakendamise pädevust teostades, peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet, otsustas Euroopa Kohus aga nimetatud kohtuotsuse punktides 30, 33 ja 35, et riigisisesed õigusnormid, mis välistavad täielikult Natura 2000 toetuse saamise metsa eest, sest üks ala kuulus sellele riigile, ei kajasta proportsionaalselt tegelikke omandisuhteid ja rikuvad seda põhimõtet, kuna kõnealust toetust tuleb maksta metsamaa hektari kohta.
47 Seega ei ole proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette hooldamistoetuse ja toetuse saamata jäänud tulu eest täieliku kaotuse, kui üks nende toetuste maksmise tingimustest ei ole täidetud toetuse saaja tahtest sõltumatute selliste asjaolude ilmnemise tõttu, millel ei ole vääramatu jõu tunnuseid.
48 Neljandaks ja viimaseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus ministeeriumi määruse nr 199/94 artiklite 7 ja 26 tõlgendus, mille kohaselt toob puistu osaline hävimine ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu puistu hindamisele järgnevatel aastatel kaasa toetuste osalise maksmise (maatükkide eest, mis vastavad minimaalse tiheduse nõudele), samas kui sama tagajärjega sarnased ilmastikutingimused hindamisaastal toovad kaasa õiguse toetustele täieliku kaotamise?
49 Arvestades liikmesriikide kaalutlusruumi abikava rakendamisel, nagu see on ette nähtud määruse nr 2080/92 artiklis 4, ei takista miski liikmesriigil kehtestada sellist toetuse andmise tingimust nagu see, mis on ette nähtud ministeeriumi määruse nr 199/94 artikli 7 punktis b, ega näha ette, mis hetkel selle tingimuse täidetust kontrollitakse istutamisaastale järgneval aastal.
50 Pealegi ei keela ükski määruse nr 2080/92 säte kehtestada sellist riigisisest õigusnormi nagu ministeeriumi määruse artikkel 26, mis sätestab, et kui osa puistust on toetusesaajast mitteoleneval põhjusel hävinenud, makstakse toetust edasi maatüki eest, kus on säilinud head taimekasvutingimused, kuivõrd see säte piirdub sellega, et seob toetuse maksmise puistu minimaalse tiheduse nõude jätkuva täitmisega, ning selle eesmärk on vältida õiguse hooldamistoetusele ja toetusele saamata jäänud tulu eest täielikku kaotamist puistu osalise hävimise korral.
51 Arvestades eespool toodud põhjendusi tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 2080/92 artikli 3 esimese lõigu punkte b ja c ning proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kes saab tema võetud põllumajandusmaa metsastamise mitmeaastase kohustuse alusel hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest, on kohustatud need toetused tagasi maksma, kui üks riigisiseste õigusnormidega kehtestatud toetuse andmise tingimus, mis puudutab metsapuistu minimaalset tihedust, ei ole täidetud metsastamiskohustuse täitmise ajal ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu.
Kohtukulud
52 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2080/92 põllumajanduse metsastamismeetmetega seotud ühenduse abikava kohta artikli 3 esimese lõigu punkte b ja c ning proportsionaalsuse põhimõtet
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kes saab tema võetud põllumajandusmaa metsastamise mitmeaastase kohustuse alusel hooldamistoetust ja toetust saamata jäänud tulu eest, on kohustatud need toetused tagasi maksma, kui üks riigisiseste õigusnormidega kehtestatud toetuse andmise tingimus, mis puudutab metsapuistu minimaalset tihedust, ei ole täidetud metsastamiskohustuse täitmise ajal ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu.
Allkirjad