ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
6. september 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ilmne hindamisviga – Omandiõigus – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑434/11,
Europäisch-Iranische Handelsbank AG, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindajad: solicitor S. Ashley, solicitor S. Gadhia, advokaat H. Hohmann, D. Wyatt, QC, ja barrister R. Blakeley ning hiljem S. Ashley, H. Hohmann, D. Wyatt, R. Blakeley, solicitor S. Jeffrey ja solicitor A. Irvine,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Naert ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Paasivirta ja S. Boelaert ning hiljem E. Paasivirta ja M. Konstantinidis,
ja
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: S. Behzadi-Spencer, A. Robinson ja C. Murrell, keda abistasid J. Swift, QC, ja barrister R. Palmer,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada esiteks nõukogu 23. mai 2011. aasta otsus 2011/299/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 136, lk 65), teiseks nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 503/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 136, lk 26), kolmandaks nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 319, lk 71), neljandaks nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 319, lk 11), ning viiendaks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), hagejat puudutavas osas,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja) ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse (1)
Vaidluse taust
[…]
Menetlus ja poolte nõuded
[...]
Õiguslik käsitlus
[…]
Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
[…]
Esimene väiteosa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist
[…]
Teine väiteosa, mis puudutab kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist
[…]
– Hageja võimalus tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele
[…]
– Piisavate põhjenduste puudumine ja hagejale piisava teabe edastamata jätmine
[…]
– Enne hageja nime esmakordset loeteludesse kandmist teatamata jätmine
[…]
– Formaalse uuesti läbivaatamise ebapiisavus, kuna hageja ja nõukogu esindajate vahel ei toimunud koosolekut ning hagejat ei kuulatud ära
[…]
Teine väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
[…]
Etteheide, et nõukogu ei ole esitanud tõendeid vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehingute kohta
[…]
Etteheide, et hageja nime loeteludesse kandmise ja nendesse jätmise tingimused ei ole täidetud
[…]
123 Võttes arvesse poolte esitatud argumente, tuleb analüüsida, kas – nagu nõukogu väidab – vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehingud andsid alust hageja nime loeteludesse kandmiseks. Arvestades, et kõnealused tehingud toimusid „2009. aastal” ja „[v]arsti pärast 2010. aasta augusti algust”, „[a]ugustis 2010” ja „2010. aasta oktoobri seisuga” ehk – kui välja arvata 27.–31. oktoobrini 2010 aset leidnud tehingud – enne määruse nr 961/2010 jõustumist 27. oktoobril 2010 vastavalt selle artikli 41 esimesele lõigule, tuleb analüüsida esiteks, kas enne 27. oktoobrit 2010 toimunud tehingud tehti vastavalt nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), ning teiseks, kas tehingud, mis toimusid pärast nimetatud kuupäeva, tehti kooskõlas määrusega nr 961/2010.
124 Seega asub Üldkohus esmalt tõlgendama määruse nr 423/2007 artikleid 7–10, mille kohaldamise kohta esitas Üldkohus pooltele kirjalikult küsimusi, ning määruse nr 961/2010 artikleid 16–19 ja 21, et teha kindlaks pädeva siseriikliku asutuse – nagu käesoleval juhul Bundesbank – antud loa või heakskiidu õiguslik väärtus. Sellega seoses tuleb täpsustada, et määruse nr 423/2007 artiklid 7–10 vastavad sisuliselt määruse nr 961/2010 artiklitele 16–19, ning seetõttu analüüsib kohus neid koos. Viimati nimetatud määruse artiklis 21 sisaldub lisaks säte, mis konkreetselt puudutab rahaülekandeid Iraani üksustele või Iraani üksustelt. Seejärel analüüsib Üldkohus, kas käesolevas asjas vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehingud tehti kooskõlas kõnealuste sätetega, nagu väidab hageja.
125 Mis puudutab esiteks määruse nr 423/2007 artiklite 7–10 ning määruse nr 961/2010 artiklite 16–19 ja 21 tõlgendamist, siis tuleb märkida, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, millesse kõnealune norm kuulub (Euroopa Kohtu 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12).
126 Esiteks tuleb ühelt poolt tõdeda, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõigetes 1 ja 2 ning määruse nr 961/2010 artikli 16 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad nende määruste vastavalt IV lisas ja V lisas ning VII lisas ja VIII lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele (edaspidi „rahaliste vahendite külmutamise põhimõte”).
127 Teiselt poolt on määruse nr 423/2007 artiklites 8–10 ja määruse nr 961/2010 artiklites 17–19 sisuliselt ette nähtud, et „[e]randina” vastavalt määruse nr 423/2007 artiklist 7 ja määruse nr 961/2010 artiklist 16 „võivad […] liikmesriikide pädevad asutused lubada teatavate külmutatud rahaliste vahendite ja majandusressursside vabastamist [eespool viidatud sätetes kehtestatud] tingimustel”. Need tingimused on sisuliselt seotud esiteks rahaliste vahendite ja majandusressursside kavandatava kasutamise laadiga ja teiseks määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ning määruse nr 961/2010 artiklites 18 ja 19 ette nähtud erandite puhul sellega, et lubadest teavitatakse eelnevalt olenevalt olukorrast kas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komiteed või teisi liikmesriike ja komisjoni. Lisaks on määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ning määruse nr 961/2010 artiklites 18 ja 19 täpsustatud, et kõnealuseid lube võib anda „[liikmesriikide pädevatele asutustele] sobivatel tingimustel”. Sellise sõnastuse kohta tuleb teha järgmised tähelepanekud.
128 Nii tuleneb neist sätetest esiteks, et pädevatele siseriiklikele asutustele on antud õigus lubada erandina rahaliste vahendite külmutamise põhimõttest teatud asjaoludel teatud rahalised vahendid vabastada. Selleks peavad nad iga kavandatavat tehingut juhtumipõhiselt hindama, selleks et kontrollida, kas on täidetud tingimused, mille korral nad võivad lubada vahendid vabastada. Asjaomastel üksustel on samal ajal kohustus taotleda luba iga tehingu jaoks, mis kuulub nende sätete kohaldamisalasse. Järelikult ei võimalda määruse nr 423/2007 artiklid 8–10 ning määruse nr 961/2010 artiklid 17–19 pädevatel siseriiklikel asutustel anda üldist heakskiitu teatud liiki tehingutele, mille osas oleksid asjaomased üksused seega vabastatud juhtumipõhise loa taotlemisest.
129 Teiseks annab niisugune luba vastupidi nõukogu väidetele tunnistust sellest, et loa saanud tehing on olenevalt olukorrast kas määruse nr 423/2007 või määruse nr 961/2010 kohaselt õiguspärane. Seetõttu saab nõukogu ainult erandlike asjaolude korral, mille esinemise tõendamine on tema kohustus, lähtuda tulevikus kohaldatavate piiravate meetmete võtmisel tehingutest, millele on olenevalt olukorrast kas vastavalt määruse nr 423/2007 artiklile 8, 9 või 10 või määruse nr 961/2010 artiklile 17, 18 või 19 luba antud. Seevastu pelk üldine heakskiit ei saa juhtumipõhise loa puudumise korral olla nõukogu jaoks siduv.
130 Kontekst, millesse määruse nr 423/2007 artiklid 8–10 ja määruse nr 961/2010 artiklid 17–19 kuuluvad, ning eelkõige nende määruste üldine ülesehitus kinnitab seda grammatilist tõlgendust. Nimelt, arvestades artiklite 8–10 asukohta määruses nr 423/2007 ja artiklite 17–19 asukohta määruses nr 961/2010, kujutavad need sätted endast pehmendust rahaliste vahendite külmutamise põhimõttele, mis on kehtestatud neile eelnevates määruse nr 423/2007 artiklis 7 ja määruse nr 961/2010 artiklis 16.
131 Lõpuks on see grammatilise ja teleoloogilise analüüsi tulemusel leitud tõlgendus kooskõlas ka määruste nr 423/2007 ja nr 961/2010 eesmärgiga, milleks on tõkestada tuumarelvade levikut ning üldisemalt säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, pidades silmas tuumarelvade levikuga kaasneva ohu tõsidust.
132 Mis puudutab teiseks tehinguid, mis tehakse loetelus nimetamata üksuse vahendusel eesmärgiga teha makseid või – nagu kolmanda viisi menetluses – tasuda loetelus nimetatud üksuste võlgu (edaspidi „loetelus nimetamata üksuse vahendusel tehtud tehingud”), siis tuleb tõdeda, et ei määrus nr 423/2007 ega määrus nr 961/2010 ei sisalda ühtegi sõnaselget sätet, mille kohaselt sellistele tehingutele tuleb luba anda.
133 Määruse nr 423/2007 ja määruse nr 961/2010 sätetest, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist nähtub siiski, et loetelus nimetamata üksuse vahendusel tehtud tehingud ei ole automaatselt õiguspärased ning et määruse nr 423/2007 artikli 7 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 kasuliku mõju tagamiseks peavad asjaomased üksused veenduma niisuguste tehingute õiguspärasuses, taotledes vajaduse korral luba pädevatelt siseriiklikelt asutustelt.
134 Nimelt, esiteks on ühelt poolt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 4 kohaselt keelatud teadlikult ja tahtlikult osaleda tegevuses, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on kõrvalehoidmine samade sätete lõigetes 1–3 ette nähtud keelumeetmetest. Need kujutavad endast keelumeedet, mille rikkumine kui selline võib olla iseseisvaks aluseks sanktsioonide, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtestamisele kehtivate siseriiklike õigusnormide kohaselt, nagu on sätestatud määruse nr 423/2007 artikli 16 lõikes 1 ja määruse nr 961/2010 artikli 37 lõikes 1 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑72/11: Afrasiabi jt, EKL 2011, lk I‑14285, punktid 34 ja 35).
135 Pealegi, mainides määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 tegevust, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on „kõrvalehoidmine” nende sätete lõigetes 1–3 osutatud meetmetest, peab liidu seadusandja silmas tegevust, mille eesmärk või tagajärg on see, et nende toimepanija väldib viidatud keelumeetme kohaldamist (vt selle kohta eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Afrasiabi jt, punkt 60). Need määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 sätestatud teadmise ja tahte kumuleeruvad tingimused on mõlemad täidetud, kui kõnealustes sätetes nimetatud tegevuses osalev isik taotleb tahtlikult kas otseselt või kaudselt, et tema tegevuse eesmärk või tagajärg oleks nende sätetega seotud kõrvalehoidmine. Need tingimused on täidetud ka siis, kui kõnealune isik leiab, et tema osalemisel sellises tegevuses võib olla niisugune eesmärk või tagajärg, ning ta lepib selle võimalusega (vt selle kohta eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Afrasiabi jt, punkt 67).
136 Seega võivad loetelus nimetamata üksuse vahendusel tehtud tehingud rikkuda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 kehtestatud keeldu, kui nende eesmärk on teha loetelus nimetatud üksuse jaoks huvipakkuvaid finantstehinguid ja kui sellises tehingus osalevad üksused tõepoolest soovivad seda eesmärki saavutada või teavad, et nende osalemisel selles tehingus võib olla selline eesmärk või tagajärg, ning lepivad selle võimalusega. Neil asjaoludel on üksus, kes väidab, et tema tehtud tehingud on kooskõlas olenevalt olukorrast kas määrusega nr 423/2007 või määrusega nr 961/2010, kohustatud tõendama, et olenevalt olukorrast kas määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 või määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 sätestatud keelu tingimused ei ole täidetud.
137 Teiselt poolt tuleb märkida, et määruse nr 961/2010 artiklis 21, millel määruses nr 423/2007 ei ole vastet, on ette nähtud erinormid, mis reguleerivad rahaülekandeid Iraani isikule, üksusele või asutusele või Iraani isikult, üksuselt või asutuselt. Täpsemalt on selles artiklis kehtestatud kohustus hankida pädevatelt siseriiklikelt asutustelt eelnev luba mis tahes 40 000 euro suuruse või suurema summa ülekandmiseks peale lõike 1 punktis a nimetatud ülekannete. Vastavalt määruse nr 961/2010 artikli 21 lõikele 4 antakse niisugune luba, välja arvatud juhul, kui kavandatav rahaülekanne aitab kaasa selles sättes nimetatud tegevustele. Seevastu alla 40 000 euro suuruse summa ülekandmiseks ei ole vaja eelnevat luba, kuid sellest tuleb teatada, kui summa ületab 10 000 eurot.
138 Määruse nr 961/2010 artikli 21 ümberpööratud tõlgendusest ilmneb, et rahaülekandeid Iraani isikutele, üksustele või asutustele või Iraani isikutelt, üksustelt või asutustelt, sealhulgas – nagu nähtub selle määruse artikli 1 punktist m – Iraani isikute, üksuste või asutuste puhul, keda ei ole loetelus nimetatud, võib üldjuhul teha eeldusel, et artiklis 21 sätestatud tingimused on täidetud. Seega kujutab määruse nr 961/2010 artikkel 21 endast pehmendust rahaliste vahendite külmutamise põhimõttele, mis on kehtestatud määruse nr 961/2010 artiklis 16, sest nagu nähtub määruse artikli 1 punktist i, mõistetakse rahaliste vahendite külmutamise all toiminguid, millega tõkestatakse muu hulgas rahaliste vahendite ülekandmine, mis võiks kaasa tuua muutusi nende mahus, väärtuses, asukohas, omandilises kuuluvuses, valduses, iseloomus või otstarbes.
139 Arvestades, et nagu nähtub eelmisest punktist, kujutab määruse nr 961/2010 artikkel 21 endast pehmendust määruse artiklis 16 sätestatud põhimõttele, tuleb siiski asuda seisukohale, et määruse nr 961/2010 artiklit 21 tuleb tõlgendada kooskõlas sama määruse artikli 16 lõikega 4. Viimati nimetatud sätte kohaselt on aga keelatud selle artikli lõigetes 1–3 osutatud meetmetest teadlikult ja tahtlikult kõrvale hoida. Seega ei saa rahaülekanded, mis võidakse teha vastavalt artiklile 21, võimaldada kõrvale hoida määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 sätestatud keelust.
140 Teiseks tuleb märkida, et mis puudutab finantseerimis- ja krediidiasutusi nagu hageja, siis määruse nr 423/2007 artikli 11a lõike 1 punktiga a, mis on määrusesse lisatud nõukogu 10. novembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1110/2008, millega muudetakse määrust nr 423/2007 (ELT L 300, lk 1), artikli 1 punktiga h, on kõnealustele asutustele, kes kuuluvad määruse nr 423/2007 artikli 18 kohaldamisalasse, kehtestatud kohustus „jälgi[da] pidevalt kontode kasutamist” oma tegevuses, mis on seotud artikli 11a lõikes 2 viidatud krediidi- ja finantseerimisasutustega ehk eelkõige krediidi- ja finantseerimisasutustega, kelle asukoht on Iraanis. Määruse nr 423/2007 artiklist 18 nähtub, et seda määrust kohaldatakse muu hulgas juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste suhtes, mis – nagu hageja – on asutatud või moodustatud liikmesriigi seaduste alusel, ning juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste äritegevuse suhtes, mis tervikuna või osaliselt leiab aset ühenduse territooriumil. Määruse nr 961/2010 artikli 23 lõike 1 punktis a on määruse artikli 39 kohaldamisalasse kuuluvatele finantseerimis- ja krediidiasutustele kehtestatud sarnane kohustus jälgida kontode kasutamist.
141 Seega seataks ohtu määruse nr 423/2007 artiklite 7–10 ning määruse nr 961/2010 artiklite 16–19 ja 21 kasulik mõju, kui loetelus nimetamata üksus võiks loetelus nimetamata üksuse vahendusel vabalt teha tehinguid võlgade tasumiseks või maksete tegemiseks loetelus nimetatud üksuse eest. Sellest tuleneb, et loetelus nimetamata üksus peab alati veenduma niisuguste tehingute õiguspärasuses, taotledes vajaduse korral luba pädevalt siseriiklikult asutuselt.
142 Määruse nr 423/2007 ja määruse nr 961/2010 sellist tõlgendust silmas pidades tuleb teiseks analüüsida, kas käesolevas asjas olid vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehingud õiguspärased.
143 Sellega seoses tuleb märkida, et selleks et tõendada, et kõik tema tehtud tehingud olid õiguspärased, väidab hageja, et olenevalt olukorrast kas andis Bundesbank nendele loa või jäid need väljapoole piiravate meetmete kohaldamisala või tehti need kooskõlas Bundesbanki heakskiidetud menetlusega, milleks on kolmanda viisi menetlus.
144 Üldkohus analüüsib esiteks tehinguid, mis väidetavalt jäävad kohaldamisalast välja, teiseks tehinguid, mille jaoks on väidetavalt luba antud, ning kolmandaks tehinguid, mis on väidetavalt tehtud kooskõlas kolmanda viisi menetlusega.
145 Mis puudutab esiteks tehinguid, mis väidetavalt jäävad piiravate meetmete kohaldamisalast välja, siis tuleb märkida, et ühelt poolt piirdub hageja väitega, et osa tema tehingutest jäi kõnealusest kohaldamisalast välja, ilma et ta muul viisil põhjendaks oma argumente, mis keskenduvad lubatud või heaks kiidetud tehingutele. Neil asjaoludel tuleb see argument kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
146 Teiselt poolt hageja täpsustas kohtuistungil, et Bundesbanki poolt kolmanda viisi menetluse heakskiitmine põhineb kaalutlusel, et selle menetluse kohaselt tehtud tehingud jäävad olenevalt olukorrast kas väljapoole määruse nr 423/2007 artikli 7 või määruse nr 961/2010 artikli 16 kohaldamisala. Neil asjaoludel analüüsitakse seda argumenti koos nendega, mis puudutavad väidetavalt heaks kiidetud ja vastavalt kõnealusele menetlusele tehtud tehinguid.
147 Mis puudutab teiseks tehinguid, mille jaoks on Bundesbank väidetavalt loa andnud, siis väidab hageja, et tema tehingutele oli vajaduse korral antud luba olenevalt olukorrast kas määruse nr 961/2010 artikli 18 või artikli 21 alusel. Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele lisas ta, et enne määruse nr 961/2010 jõustumist taotles ta alati vajaduse korral luba vastavalt määruse nr 423/2007 artiklitele 8–10. Selleks et tõendada, et tema tehingud olid tõepoolest õiguspärased, piirdub hageja siiski sellega, et esitab hagiavalduse lisas esiteks loetelu tehingutest, millele väidetavalt on määruse nr 961/2010 artikli 18 alusel luba antud ja mis toimusid ajavahemikus 2. septembrist 2010 kuni 21. juulini 2011 ning milles osalesid Bank Mellat, Bank Sepah, Bank Saderat Iran ja Bank Saderat Plc (Bank Saderat London), Future Bank ning Postbank of Iran. Teiseks esitab ta kümme „näidet” lubadest, mis on määruse nr 961/2010 artikli 21 lõike 4 alusel väljastatud 7. ja 24. jaanuaril 2011, 3. veebruaril 2011, 23. märtsil 2011, 13. ja 19. mail 2011 ning 16. juunil 2011 ja mis puudutavad vastavalt kolmanda viisi menetlusele tehtud tehinguid, mille jaoks luba oli vajalik.
148 Ent ühelt poolt ei saa hageja seoses vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehingutega, mis toimusid enne 2. septembrit 2010, õiguspäraselt väita, et tema nime loeteludesse kandmise – mida põhjendati ajavahemikus 2009–2010 toimunud tehingutega – tingimused ei olnud täidetud seetõttu, et tehingute jaoks, mis ta tegi 2. septembrist 2010 kuni 21. juulini 2011, oli antud luba. Järelikult tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, mis puudutab vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud tehinguid, mis toimusid enne 2. septembrit 2010.
149 Teiselt poolt tuleb seoses alates 2. septembrist 2010 toimunud tehingutega asuda seisukohale, et eespool punktis 145 mainitud näited lubadest ei ole piisavad, et kinnitada hageja argumenti, mille kohaselt kõik pärast 2. septembrit 2010 tema tehtud tehingud, mida on nimetatud vaidlustatud aktide põhjendustes, olid õiguspärased. Järelikult tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, mis puudutab kõnealuseid tehinguid.
150 Mis puudutab kolmandaks tehinguid, mis on väidetavalt tehtud vastavalt kolmanda viisi menetlusele, mille Bundesbank on heaks kiitnud, siis väitis hageja kohtuistungil, et need tehingud jäävad Bundesbanki hinnangul olenevalt olukorrast kas väljapoole määruse nr 423/2007 artikli 7 või määruse nr 961/2010 artikli 16 kohaldamisala. Lisaks väitis ta, et alates määruse nr 961/2010 vastuvõtmisest on ta alati taotlenud luba vastavalt selle artiklile 21, kui niisugune luba on olnud nõutav. Lisaks asjaolule, et viimane argument tuleb eespool punktis 145 nimetatud põhjustel tagasi lükata, on sellega seoses sobilik kõigepealt märkida, et arvestades eespool punktides 135–139 esitatud kaalutlusi, on väidetavalt kolmanda viisi menetluse kohaselt tehtud tehingud sellised, mis võivad rikkuda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 kehtestatud keeldu. Nimelt, hagiavalduses esitatud määratluse kohaselt on nende tehingute eesmärk teha loetelus nimetatud üksuste jaoks huvipakkuvaid finantstehinguid, kuivõrd need pidid võimaldama eelkõige täita loetelus nimetatud Iraani pankade varasemaid kohustusi. Hageja oli teadlik mitte ainult Iraani vastu suunatud piiravate meetmete korra olemasolust, vaid ka asjaolust, et kolmanda viisi menetlus võimaldab hoolimata rahaliste vahendite külmutamise põhimõttest teha loetelus nimetatud pankade jaoks huvipakkuvaid finantstehinguid.
151 Seega võib finantsasutuse poolt kolmanda viisi menetluse kohaselt tehingute tegemine üldjuhul õigustada piiravate meetmete võtmist, välja arvatud juhul, kui nendele tehingutele on pädev siseriiklik asutus kas vastavalt määrusele nr 423/2007 või määrusele nr 961/2010 loa andnud, ning selliste tehingute tegemine kuulub vastupidi kohtuistungil hageja esitatud väidetele kas määruse nr 423/2007 artikli 7 või määruse nr 961/2010 artikli 16 kohaldamisalasse.
152 Hageja väidab siiski, et kõnealused tehingud olid õiguspärased. Nende õiguspärasuse tõendamiseks esitab ta hagiavalduse lisas eelkõige:
– kaks kirja, mis Bundesbank saatis hagejale 24. mail 2007 ja 1. juulil 2008 ning milles sisalduvat teavet kinnitavad hulk kirju ja e‑kirju, mis samas ajavahemikus saatis kas Bank Saderat hagejale, hageja Bundesbankile või Bundesbank Bank Saderatile, ning hageja esindajate poolt telefonivestluste kohta tehtud märkmed, mis pärinevad samast ajavahemikust, välja arvatud ühe vestluse puhul, mis toimus 2011. aastal;
– kolm kirja, mis Österreichische Nationalbank (Austria riigipank) saatis Wirtschaftskammer Österreichile (Austria kaubanduskoda), millest ühel puudub kuupäev ja teised pärinevad 27. juunist 2008 ja 6. augustist 2010 ning milles on esitatud 13. juuni 2007. aasta Relex/sanctions koosoleku tulemused, Österreichische Nationalbanki õigusarvamus finantstehingute kohta ning otsusest 2010/413 tulenevad uued loa andmise nõuded;
– kolm audiitori aruannet, millest kaks – mis pärinevad 16. detsembrist 2010 ja 30. maist 2011 – on Bundesbanki esindajate koostatud ja kolmas, mis pärineb 23. detsembrist 2010, on konsultatsiooniettevõtte koostatud (edaspidi „23. detsembri 2010. aasta aruanne”).
153 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Bundesbanki e‑kirjadest nähtub esiteks, et „rahaülekanded võivad kahe loetelus nimetamata üksuse pangakontode vahel toimuda isegi juhul, kui need tehakse loetelus nimetatud üksuse võlgade tasumise eesmärgiga”. Teiseks nähtub Bundesbanki 24. mai 2007. aasta e‑kirjast, et 18. aprillil 2007 esitatud loataotlus Bank Sepahilt maksete vastuvõtmiseks oli „üleliigne”.
154 Üldkohus leiab siiski, et arvestades eespool punktides 136–139 esitatud kaalutlusi, ei ole need e‑kirjad ning kinnitavad e‑kirjad ja märkmed telefonivestluste kohta juhtumipõhiselt väljastatud lubade puudumise korral piisavad, et tõendada, et vaidlustatud aktide põhjendustes osutatud tehingud on määruse nr 423/2007 ja määruse nr 961/2010 seisukohast õiguspärased. Nimelt, ühelt poolt ei ole piisav kõikehõlmav üldine heakskiit, mis ei tee vahet konkreetsete tehingute laadi ega asjassepuutuvate loetelus nimetatud üksuste alusel. Teiselt poolt on peale ühe telefonikõne, mis toimus pärast hageja loeteludesse kandmist, kõik kõnealused e‑kirjad, kirjad ja telefonikõned üks või kaks aastat varasemad kui vaidlustatud aktide põhjendustes osutatud tehingud. Pidades silmas eespool punktis 138 esile toodud hoolsusnõuet, oleks mõistlikult hoolas finantsasutus pidanud paluma saadud „heakskiitu” täpsustada.
155 Mis puudutab teiseks Österreichische Nationalbanki kirju, siis piisab märkimisest, et see asutus ei ole Saksamaa jaoks pädev siseriiklik asutus määruse nr 423/2007 ja määruse nr 961/2010 tähenduses. Hageja asukoht on nimelt Saksamaal.
156 Kolmandaks ei ilmne vastupidi hageja väidetele eespool punkti 152 kolmandas taandes viidatud aruannetest, et hageja on igal juhul täitnud piiravate meetmetega seotud nõuded. Vastupidi, lisaks asjaolule, et Bundesbanki koostatud kahes audiitori aruandes ja 23. detsembri 2010. aasta aruandes on hageja tehtud finantstehinguid analüüsitud mitteammendavalt, valimi alusel, on 23. detsembri 2010. aasta aruandes sõnaselgelt tõdetud, et 2010. aastal kolmanda viisi menetluse kohaselt tehtud tehingud võivad seada ohtu liidu sanktsioonipoliitika eesmärkide saavutamise.
157 Eespool esitatust järeldub, et vastupidi hageja väidetele ei ole vaidlustatud aktide põhjendustes osutatud tehingud juhtumipõhiselt antud lubade puudumise korral määruse nr 423/2007 või määruse nr 961/2010 seisukohast õiguspärased, mistõttu eespool punktides 129 ja 139 esitatud kaalutlusi arvestades võis nõukogu õiguspäraselt lähtuda hageja suhtes piiravate meetmete võtmisel nendest tehingutest.
[…]
Etteheide, mis puudutab loetellu kandmise ettepaneku hindamist ja kande uuesti läbivaatamist
[…]
Kolmas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet ja õigust heale haldusele
[…]
Õigusvastasuse väide otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti b, määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkti b ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 kohta
[…]
Neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, omandiõigust ja ettevõtlusvabadust
[…]
23. mai 2011. aasta aktide tühistamise ajaline mõju
[…]
Kohtukulud
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 503/2011, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ja nõukogu 23. mai 2011. aasta otsus 2011/299/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, Europäisch-Iranische Handelsbank AG‑d puudutavas osas.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta kolm viiendikku Europäisch-Iranische Handelsbanki kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm viiendikku Euroopa Liidu Nõukogu kohtukuludest.
4. Jätta kaks viiendikku nõukogu kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja kaks viiendikku Europäisch-Iranische Handelsbanki kohtukuludest.
5. Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad