Kohtuasi T‑434/11

(avaldatud väljavõtetena)

Europäisch-Iranische Handelsbank AG

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ilmne hindamisviga – Omandiõigus – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (neljas koda), 6. september 2013

1.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Pädevate siseriiklike asutuste õigus anda üldine heakskiit teatud liiki tehingutele – Puudumine – Nõukogu pädevus lähtuda tulevikus kohaldatavate piiravate meetmete võtmisel tehingutest, millele on luba antud – Puudumine – Piirid – Erakorralised asjaolud

(Nõukogu määrus nr 423/2007, artiklid 8–10, ja nõukogu määrus nr 961/2010, artiklid 17–19)

2.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Loetelus nimetamata üksuse vahendusel tehtud tehingud – Mõiste – Vastuvõetavuse tingimused

(Nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 7 lõiked 1–3, ja nõukogu määrus nr 961/2010, artikli 16 lõiked 1–3)

1.      Ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning täpsemalt tuumarelvade leviku tõkestamiseks Iraani suhtes võetud piiravate meetmete valdkonnas ei võimalda määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artiklid 8–10 ja selle määruse kehtetuks tunnistanud määruse nr 961/2010 artiklid 17–19 pädevatel siseriiklikel asutustel anda üldist heakskiitu teatud liiki tehingutele, mille osas oleksid asjaomased üksused vabastatud juhtumipõhise loa taotlemisest.

Niisugune pädeva siseriikliku asutuse juhtumipõhine luba annab tunnistust sellest, et loa saanud tehing on olenevalt olukorrast ühe või teise määruse kohaselt õiguspärane. Seetõttu saab nõukogu ainult erandlike asjaolude korral, mille esinemise tõendamine on tema kohustus, lähtuda tulevikus kohaldatavate piiravate meetmete võtmisel tehingutest, millele on olenevalt olukorrast vastavalt kõnealuste määruste eespool viidatud sätetele luba antud. Seevastu pelk üldine heakskiit ei saa juhtumipõhise loa puudumise korral olla nõukogu jaoks siduv.

Nende määruste üldine ülesehitus kinnitab seda grammatilist tõlgendust. Nimelt, arvestades nende sätete asukohta kõnealustes määrustes, kujutavad need sätted endast pehmendust rahaliste vahendite külmutamise põhimõttele. Lõpuks on see grammatilise ja teleoloogilise analüüsi tulemusel leitud tõlgendus kooskõlas ka määruste eesmärgiga, milleks on tõkestada tuumarelvade levikut ning üldisemalt säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, pidades silmas tuumarelvade levikuga kaasneva ohu tõsidust.

(vt punktid 128–131)

2.      Ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning täpsemalt tuumarelvade leviku tõkestamiseks Iraani suhtes võetud piiravate meetmete valdkonnas nähtub määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ja selle määruse kehtetuks tunnistanud määruse nr 961/2010 sätetest, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist siiski, et loetelus nimetamata üksuse vahendusel loetelus nimetatud üksuse eest maksete tegemiseks või võlgade tasumiseks tehtud tehingud ei ole automaatselt õiguspärased ning et määruse nr 423/2007 artikli 7 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 kasuliku mõju tagamiseks peavad asjaomased üksused veenduma niisuguste tehingute õiguspärasuses, taotledes vajaduse korral luba pädevatelt siseriiklikelt asutustelt.

Nimelt esiteks ühelt poolt kujutavad määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiked 1–3 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõiked 1–3 endast keelumeedet, mille rikkumine võib olla iseseisvaks aluseks sanktsioonide, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtestamisele kehtivate siseriiklike õigusnormide kohaselt. Pealegi, mainides määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 tegevust, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on kõrvalehoidmine samade sätete lõigetes 1–3 ette nähtud keelumeetmetest, peab liidu seadusandja silmas tegevust, mille eesmärk või tagajärg on see, et nende toimepanija väldib viidatud keelumeetme kohaldamist. Nendes sätetes kehtestatud teadmise ja tahte kumuleeruvad tingimused on mõlemad täidetud, kui neis nimetatud tegevuses osalev isik taotleb tahtlikult kas otseselt või kaudselt, et tema tegevuse eesmärk või tagajärg oleks nende sätetega seotud kõrvalehoidmine. Need tingimused on täidetud ka siis, kui kõnealune isik leiab, et tema osalemisel sellises tegevuses võib olla niisugune eesmärk või tagajärg, ning ta lepib selle võimalusega. Seega võivad loetelus nimetamata üksuse vahendusel tehtud tehingud rikkuda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 4 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 kehtestatud keeldu, kui nende eesmärk on teha loetelus nimetatud üksuse jaoks huvipakkuvaid finantstehinguid ja kui sellises tehingus osalevad üksused tõepoolest soovivad seda eesmärki saavutada või teavad, et nende osalemisel selles tehingus võib olla selline eesmärk või tagajärg, ning lepivad selle võimalusega. Teiselt poolt ilmneb määruse nr 961/2010 artikli 21 – millega samaväärset sätet määruses nr 423/2007 ei ole – ümberpööratud tõlgendusest, et rahaülekandeid Iraani isikutele, üksustele või asutustele või Iraani isikutelt, üksustelt või asutustelt, sealhulgas Iraani isikute, üksuste või asutuste puhul, keda ei ole loetelus nimetatud, võib üldjuhul teha eeldusel, et artiklis 21 sätestatud tingimused on täidetud. Seega kujutab määruse nr 961/2010 artikkel 21 endast pehmendust rahaliste vahendite külmutamise põhimõttele. Rahaülekanded, mis võidakse teha vastavalt artiklile 21, ei saa siiski võimaldada kõrvale hoida määruse nr 961/2010 artikli 16 lõikes 4 sätestatud keelust.

Teiseks on määruse nr 423/2007 artikli 18 kohaldamisalasse kuuluvatele finantseerimis- ja krediidiasutustele määruse nr 423/2007 artikli 11a lõike 1 punktiga a kehtestatud kohustus jälgida pidevalt kontode kasutamist oma tegevuses, mis on seotud artikli 11a lõikes 2 viidatud krediidi- ja finantseerimisasutustega ehk eelkõige krediidi- ja finantseerimisasutustega, kelle asukoht on Iraanis. Määruse nr 961/2010 artikli 23 lõike 1 punktis a on määruse artikli 39 kohaldamisalasse kuuluvatele finantseerimis- ja krediidiasutustele kehtestatud sarnane kohustus jälgida kontode kasutamist. Seega seataks ohtu määruse nr 423/2007 artiklite 7–10 ning määruse nr 961/2010 artiklite 16–19 ja 21 kasulik mõju, kui loetelus nimetamata üksus võiks loetelus nimetamata üksuse vahendusel vabalt teha tehinguid võlgade tasumiseks või maksete tegemiseks loetelus nimetatud üksuse eest. Sellest tuleneb, et loetelus nimetamata üksus peab alati veenduma niisuguste tehingute õiguspärasuses, taotledes vajaduse korral luba pädevalt siseriiklikult asutuselt.

(vt punktid 133–136, 138–141, 150 ja 154)