Language of document : ECLI:EU:C:2018:222

Kohtuasi C191/16

Romano Pisciotti

versus

Bundesrepublik Deutschland

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Berlin)

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 18 ja 21 – Liikumisvabadust kasutanud liikmesriigi kodaniku väljaandmine Ameerika Ühendriikidele – Euroopa Liidu ja selle kolmanda riigi vahel sõlmitud väljaandmisleping – Liidu õiguse kohaldamisala – Väljaandmise keeld, mida kohaldatakse ainult oma kodanikele – Vaba liikumise piirang – Karistamatuse ärahoidmisel rajanev põhjendus – Proportsionaalsus – Liidu kodaniku päritoluliikmesriigi teavitamine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 10. aprilli 2018. aasta otsus

1.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Liikmesriigile kolmanda riigi poolt esitatud taotlus anda välja teise liikmesriigi kodanikust liidu kodanik, kes on kasutanud oma vaba liikumise õigust esimesena nimetatud liikmesriigis – ELi ja USA vahelise väljaandmislepingu alusel esitatud väljaandmistaotlus – Asjaomase kodaniku olukord, mis kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse

(ELTL artiklid 18 ja 21)

2.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Liikmesriigile kolmanda riigi poolt esitatud taotlus anda välja teise liikmesriigi kodanikust liidu kodanik, kes on kasutanud oma vaba liikumise õigust esimesena nimetatud liikmesriigis – ELi ja USA vahelise väljaandmislepingu alusel esitatud väljaandmistaotlus – Väljaandmise keeld, mis on ette nähtud taotluse saanud liikmesriigi riigisiseses õiguses ja mida kohaldatakse ainult selle riigi kodanikele – Lubatavus – Tingimused

(ELTL artiklid 18 ja 21)

1.      Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus liidu kodanik, kelle väljaandmist Ameerika Ühendriikidele on taotletud, vahistati selle taotluse võimaliku täitmise eesmärgil muus liikmesriigis kui see, mille kodanik ta on, kuulub kõnealuse kodaniku olukord liidu õiguse kohaldamisalasse, kui see kodanik kasutas oma õigust Euroopa Liidus vabalt liikuda ning väljaandmistaotlus esitati 25. juuni 2003. aasta Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu alusel.

(vt punkt 35 ja resolutsiooni punkt 1)

2.      Sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus liidu kodanik, kelle väljaandmist Ameerika Ühendriikidele on 25. juuni 2003. aasta Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu alusel taotletud, vahistati selle taotluse võimaliku täitmise eesmärgil muus liikmesriigis kui see, mille kodanik ta on, tuleb ELTL artikleid 18 ja 21 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui taotluse saanud liikmesriik teeb põhiseadusliku õigusnormi alusel vahet oma kodanikel ja teiste liikmesriikide kodanikel ning annab loa viimati nimetatud kodanike väljaandmiseks, samas kui ta ei luba oma kodanike väljaandmist, tingimusel et eelnevalt on selle liikmesriigi pädevatel asutustel, mille kodakondsus kõnealusel kodanikul on, võimaldatud nõuda isiku üleandmist Euroopa vahistamismääruse alusel ning viimati nimetatud liikmesriik ei ole võtnud mingeid sellekohaseid meetmeid.

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et tuleb eelistada teabevahetust liikmesriigiga, mille kodakondsus on asjaomasel isikul, et anda selle liikmesriigi asutustele – kui see on asjakohane – võimalus teha Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega, kui liikmesriigile, kuhu teise liikmesriigi kodanikust liidu kodanik on liikunud, esitab väljaandmistaotluse kolmas riik, kellega esimene liikmesriik on sõlminud väljaandmislepingu, on ta kohustatud teavitama liikmesriiki, mille kodakondsus kõnealusel kodanikul on, ning olenevalt olukorrast viimati nimetatud liikmesriigi taotlusel andma selle kodaniku talle üle vastavalt raamotsuse 2002/584 sätetele, tingimusel et sellel liikmesriigil on tema riigisisese õiguse alusel pädevus selle isiku suhtes kriminaalmenetlust läbi viia seoses väljaspool tema territooriumi toime pandud tegudega (vt selle kohta 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin, C‑182/15, EU:C:2016:630, punktid 48 ja 50). Kuigi selline lahendus töötati välja – nagu nähtub 6. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630) punktist 46 – kontekstis, mida iseloomustas liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel väljaandmist reguleeriva rahvusvahelise lepingu puudumine, on see kohaldatav ka niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus ELi ja USA leping annab taotluse saanud liikmesriigile õiguse oma kodanikke mitte välja anda. Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada oma seisukohad esitanud teatud valitsuste argument, mille kohaselt sisuliselt võtab Euroopa vahistamismääruse alusel esitatud üleandmistaotluse Ameerika Ühendriikide esitatud väljaandmistaotluse suhtes prioriteetsena käsitlemine õigusmõju ELi ja USA lepingu artikli 10 lõigetes 2 ja 3 sisalduvalt sättelt, mille kohaselt määrab taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus konkureerivate taotluste korral kõikide asjaomaste aspektide põhjal, millisele riigile isik üle antakse. Võimalus, et käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud koostöömehhanism takistaks väljaandmist kolmandale riigile, käsitades Euroopa vahistamismäärust prioriteetsena, ning seda eesmärgiga toimida vaba liikumise õigust vähem kahjustaval viisil (vt selle kohta 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin, C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 49), ei ole nimelt automaatne. Et saavutada eesmärk välistada oht, et asjaomane isik jääb talle väljaandmistaotluses süükspandavate tegude eest karistamata, peab Euroopa vahistamismäärus, mille väljastab muu kui taotluse saanud liikmesriik, seega puudutama vähemalt samu tegusid ning, nagu nähtub 6. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Petruhhin (C‑182/15, EU:C:2016:630) punktist 50, peab taotluse esitanud liikmesriigil tema riigisisese õiguse alusel olema pädevus selle isiku suhtes seoses nende tegudega kriminaalmenetlust läbi viia, isegi kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.

(vt punktid 51–54 ja 56 ning resolutsiooni punkt 2)